Jolene

Ta helistas uksekella ja ma teen lahti. 
Üllatav külaline. Teda nähes lööb mu pea hoobilt sumisema, sest ma tean väga hästi, kes ta on ja miks just minu ukse taga. Blond hobusesaba, ruuduline särk, silmad otsusekindlad. Suunurgas võbelemas raev, ninapunetus reetmas hiljutist ohtrat nutmist. Vaevalt ta öösel palju maganud on.

„Ma tulin sinuga rääkima,“ ütleb ta. „Tomist“

Kui ma tema eest esikusse taganen, peas möllamas teadmine, kuidas seal välja näeb, mida ta kõike tähele paneb, mida ta minust hiljem rääkida saab, tuleb tema lihtsalt järgi. Sõnatult.

Kõnnib mu järel kööki, astudes üle tossupaarist ja saabastest, mis laiali, põigeldes ümber lahtise vannitoaukse.

Kraanikausis on kuhi pesemata nõusid. Laud – toidupurune. Ma ei näe põlglikult mõõtvat pilku, aga ma olen ka pool aega seljaga.

Palun tal istet võtta ja küsin, kas ta kohvi tahab. Mu habras kaitse kodupinnal.

Aga ei. Muidugi mitte. Ta tuli rääkima.

„Ma armastan teda,“ ütleb ta kõigepealt. See oli selgesti ette valmis mõeldud.

Seejärel kõlisevad köögis laiali ka kõik need ülejäänud sõnad. Kuidas ta mees on talle ainus. Kuidas ta ei suuda temata elada. Kuidas ta saab aru, et ma olen temast üle selles ja teises ja kolmandas, aga palun, palun!

Kogu selle aja ei vaata ta mulle otsa. Põrnitseb vana plekilist lauavakstut, silmad kuivad, ja muudkui räägib.

Ta kiidab mu silmi, mu juukseid, mu häält, mu nahka, mu kasvu, mu põnevust ja seiklusejanu.

Mul ei ole midagi öelda. Ta on kena naine, väike ja naksakas. Parematel päevadel midagi tulesädeme-tüüpi. Kogu ta jutu ja välimuse vastu võiks ma öelda: „Kellele ema, kellele tütar,“ aga ma ei ütle midagi.

Ta tõdeb, et ei suuda minuga võistelda. Mu jalgade ja lopsaka suuga.

Kogu selle aja, kui ta räägib, kui ta sõnades mulle seljavõidu annab, ütleb tema kaelajoon ja kulmudevaheline korts ja see, kuidas ta mulle otsa ei vaata, et temal on abielutunnistus.  
Mina leidsin ta, ta on minu!

„Sul on need rohelised silmad nagu kuradima smaragdid,“ ütleb ta, ja nende sõnade kajana tuleb hääletoonis kaasa: aga sa oled ikkagi hoor.

Mitte et ta midagi sellist tegelikult välja ütleks. Ta on liiga tark ja liiga õnnetu.

Mul ei ole midagi vastata. Teen akna lahti ja otsin suitsupaki välja. Pakun talle ka. Ta raputab pead.

Ta ei taha mu käest midagi peale oma mehe.

Palub mul järele mõelda. Mina võin saada ju iga mehe, keda tahan. Jätku ma talle tema oma! Palun!

Palun ja palun. Veel ja veel.

Siis on ta korraga püsti, pisarad viimaks silmi roosakaks toonimas, ning läinud enne, kui ma sigaretiga lõpunigi jõuan.

Tõmban aeglaselt viimaseid mahve ja tunnen, kuidas kõhtu koguneb suur klomp tema minu ees nutmata pisaratest.

Ma võin saada iga mehe, keda tahan?

Kas ta tõesti arvab, et elu on nii lihtne?

Koristan toidupurud laualt ära ning pesen pooled nõud. Mingil hetkel avastan end lihtsalt seismas. Kraan jookseb ja taldrik on sõrmede vahel, aga olen unustanud seda nühkida.

Ma pole enam ammu armunud olnud. Iga korraga on järjest raskem kedagi leida, kes puudutaks.

Tom vihastab mind. See, kuidas ta jätab selle väikese tragi naise, ja tuleb ja viib mu sõitma või tantsima või märki laskma. Aga siis ta naeratab uksel ja see naeratus puudutab minus midagi, mida ma ei oska ise elustada. See on tema naeratus mulle ja tema vihane blond naine ei puutu meisse, me oleme kahekesi.

Ma tahan nii väga temaga koos õnnelik olla.

Ta muidugi teab, et ma vahel vihastan. Siis on tal need teised silmad, need silmad, mis ütlevad: „Ära puutu mu naisesse. Mina ja tema, kui me oleme koos, oleme kahekesi ja sina ei kuulu sinna.“

Tomi kauged ja jahedad silmad. Tõrjuv lõuajoon.

Ta ei ole minu oma, mitte kuidagi, mitte kunagi.

Just sellepärast ma tahan teda ikka ja jälle, ikka ja veel üleni. Sellepärast seisan ma köögis, taldrik käes, ja lasen sellel siis lihtsalt kukkuda. Lähen ja süütan veel ühe sigareti, aga juba tikku tõmmates jooksevad pisarad üle näo, nina kõrvalt alla, ja suus on soolane maitse.

Kohe on minu nina samuti paistes ja punane ning üksi leegitsev juuksetihnik ei varja seda. Ma ei ole vähem inimlik kui too Tomi pisike ja seaduslik. Ma ei ole midagi oluliselt rohkem ega vähem. 
Või siis olgu – ma olen pikem. See on tõesti tõsi.

Tom seisab selle oma äranutetud ninaotsaga blondi eest. Ta reeda teda kunagi, ka minu meeleheaks mitte. Tom võib ta  maha jätta, aga ei reeda teda.

See ongi see, miks ma teda armastan.

Ja too naine isegi ei tea seda. Ei tea, ei oska hinnata.

Nii rumal!

Lõpuks, tean ma nuttes ja suitsetades, jätan ma Tomi tema blondiinile. Mitte täna. Mitte homme. Aga varsti.

Ma tahan olla ise see, kes läheb. Teada vähemalt nii palju, et ka temal on valus, nendel on valus nende valges abieluvoodis valge lae all ja siniste seinte vahel.

Sest mina olen täiesti üksi, alati üksi ja ma vihkan, vihkan, vihkan neid sõnu: sa võid saada iga mehe, keda tahad!

Ta arvab, et tema suudab ainult korra elus armastada, aga mina, mina pean suutma end üha uuesti lahti rebida. Haavad jälle kinni kasvatada ning seejärel uuesti ja uuesti avada, kelle jaoks iganes. Sest tema on korralik naine ja mina olen... mis? Kes?

Tugevam?