Ikka olen neetult väsinud.
Loodetavasti pole need asjad korrelatsioonis.
Täna on siis Poeglapse päris-sünnipäev ja täna lugesin Daki juttu sellest, kuidas hm, ta vist ei saagi rohkem lapsi, kurp.
Minu lapsed on nii suured, et olen juba täiega ära unustanud, kuidas algkoolilapsed olid vaev. Või midagi. Kas nad olid vaev? Olid v?
Mul on meeles üks hullumine Tütarlapse pihta, kes väitis, et noot oli tal koti põhja kortsutatud, sest ta kartis, et see läheb muidu katki, ent tollal käis ta veel lasteaias. Poeglapse pihta hullusin vähem (ei meenu ühtegi korda, kuigi temal raudselt meenuks), sest selleks ajaks olin kauem ema olnud ja natuke kogenum.
Ei nõudnud lastelt nii absurdselt palju.
Nüüd oleksin muidugi veel sitaks parem ema =D
Ja mul küll tunnet ei ole, et liiga vana või midagi.
Isegi naistearstid on mu meelest "40 ümber rase? See on igati ok. Üle 45 läheb natu kahtlaseks, aga võib ikkagi kõik hästi minna!"
36 on puhta noor alles, pole mingit muret - või noh, ei oleks vaja muretseda. Mitte et mul endal vanuses 34 poleks "pole mõtet enam elada, nagunii läheb kõik aint halvemaks" olnud.
Lihtsalt vanuseks 36 oli see kõik ära muutunud ja olin nii ilus ja noor, nagu ma umbes iial pole olnud ... ja krt, ikka see mind õnnelikuks ei teinud =P
Vähemalt sain takkajärgi toonaseid pilte vaadates selgeks, et tõesti ei tee ilu õnnelikuks.
Aga jah, ma küll ei tunne, et ma tita saamiseks liiga vana oleksin.
Et meest pole isegi nii palju, et teeks mulle lapse ja lahkuks, on reaalne takistus. Mitte minu vanus.
Üldiselt on mu lusikad otsas. Nii otsas. Põhi peal ja põhja on auk kraabitud.
Aga ometi lähen homme Lillekülla ära andma oma DVDsid ja CDsid ühele tüdrukule, kes tahab nende peale maalida ja "muud nalja teha". Sest noh - kui mõni mu jääkidest kasu saab, ma ju rõõmustan! Ja keegi krt ei vaataks enam neid DVDsid ja CD-dest ühte pole isegi avatud - keegi on ostnud plaadi, aga mitte iial kuulanud.
Nojah.
Kuna ema mees (ja mu õe isa ühtlasi) teeb valmis korterit, kuhu õde peaks kolima, ja on sellega juba kolm kuud üle ajalimiidi, ei ole ta tulnud ka minu ukse taha haukuma, et koligu ma ometi välja, kaua võib! Sest noh - ma pole isegi tervet kuud veel üleliia molutanud.
Kuigi nüüd ikkagi juba võiks kutsuda Mingil Päeval kolijad. Sest kaua ma ikka niisama munen siin.
Aga mitte kohe.
Liiga väss.
Lisaks vaatasin läbi oma kõrvale pandud pabereid, sest mõttetuid asju ei tasu ju paigast paika kaasa vedada. Paberite hulgas leidub palju Tütarlapse joonistatud pilte, millele olen taha kirjutanud, mis seal peal. Näiteks "Vanaema värvis end punaseks" ja "Hallikassinine hiir sööb usse".
Poeglapse tehtud pilte on ka, kuid oluliselt vähem, sest ta pole kunagi eriline joonistaja-mees olnud.
Ega väljamõtleja, mis see on, mida ta joonistas.
K. vaatas läbi neid DVD-karpe, mis kavatsesin kõik ära anda, ja isekirjutatud Totoro (animafilm, mitte koer) plaadil oli tema (Tütarlapse) joonistatud ümbris. Ümbris oli nii nunnu, et tuli muidugi alles jätta - aga alles siis, kui K. näitas seda mu pojale, too vaatas ja küsis tõsise häälega: "Miks tal vedrudega kõrvad on? Kõik muu on normaalne ja siis siuksed kõrvad!!!", sain naeruataki.
K. pani selle ümbrise esikusse seinale ja ma naersin ja naersin ja NAERSIN neid vedrudega kõrvu.
Olen neid nüüdseks juba umbes viiel korral kokku vähemalt 10 minutit naernud.
AWWWWW!!!!