No maivõi, õhkki naerab kogu aeg näkku nagu irvikkass

Leidsin oma ema külmkapist samuti ukraina päritolu baklažaani-adžika löga (mmm, maitsev!)
Kodus on praegu üks ukraina konserv veel ootel, püreeritud suvikõrvits porgandi ja veel paari asjaga. Mõtsin seda jälle liha ja küüslauguga teha.
Must saab veel slaavi köögi austaja niiviisi.

Aga mõtetes on hoopis miski muu. Miski teistsugune. Raskestisõnastatav.
Vaata, ma enamasti püüan mitte rääkida armastusest selles klassikalises isane-emane võtmes. See sõna on liiga lai ja ma ei saaks enam ise ka aru, mida ma ütlen, kui teda niimoodi kasutan.
Kui inimesed põhjendavad asju sellega, et "armastus", siis olen ma alati segaduses, sest on see siis see obsessiivne pühendumus, haprus ja igatsus, mis mul käib kaasas armumisega, või see, et tahad talle head, või see, et sul on temaga hea, või hoopis mingi kaheksas värk, mis minu tundeskaalal olemata on, ma ju ei tea. 
Kui mina räägin armastusest, kipub see olema mingi mus hetke eest plahvatanud hellus kogu maailma vastu, mis kontsentreerus mõne inimese äärmiselt hästi sallimises. Kõik on nii hea ja tore, eriti sina, sest sa oled praegu ja siin olemas. Vaata, kuidas see pilv üle taeva lendas! Vaimustav!
Ning enamasti räägin ma armastusest inimestele üldse näkku. Selja taga seda sõna naljalt  kellegi kohta ei kasuta, sest siis saadaks nagunii valesti aru.

See on minu armastus.
Ma armastan niimoodi, rõõmsalt, vaimustunult ja õhuliselt ka loomaliha, rongiga sõita, blogikommentaare, ujumist, lugemist ja veel hulka asju.
Ja siis ma mõtlen, et kuidas saab olla nii paljudel inimestel SITT olla, kuna neil on armastus.
Ei, see on mingi teine asi.
See peab olema mingi teine asi ju! Nii et mis meil viga on? Ei suuda rohkem sõnu välja mõelda, et erinevaid tundeid erinevalt tähistada või? 

Õnneks on vähemalt armumine ja armastus erinevalt öeldavad. Mingi süsteem siiski eksisteerib.

Nojah, aga kui postituse algupoolde tagasi tulla, siis mul on see... raskestisõnastatav peal nüüd. Ja see on nii kummaline ja võõras ja ilus, kummaline ja ootamatu ja hirmus ja täiesti teistmoodi, nagu juhtukski esimest korda elus.

Kuigi tegelikult olen oma võrgupäevikus sellest juba aastaid hoolikalt-häälekalt, üha korduvalt ja korduvalt vaikinud.

Dialoogid

T: "Ma olen nii õnnelik, et tahaksin jalaga laternaposte taguda!"
S: "No kes sind takistab? Löö!"
T (lööb jalaga laternaposti)
S (vangutab pead): "See ei ole õnn, see on agressiivsus."
T: "Eiei, see ei tundu üldse nii, see tundub hoopis..." (teeb sobivat nägu.)
S: "Aaaa! Rahuldamata seksuaalkirg! Jaa, vat see võib panna jalaga poste taguma küll!"

***

T lõpetab kosmeetik-massööri juures käimise järel mingite kliendikaartidega žongleerimise ja kavatseb ära minna.
Kosmeetik-massöör, miniatuurne nuku moodi olevus, peab ta kinni: "Ja siis on mul teile selline väike kingitus ka veel. See on kätekreem. (Hääl madaldub dramaatiliselt.) Mitte tavaline kätekreem, aga vananemisvastane!
T (naerusuiselt roosat tuubikest vastu võttes): Nojah, eks mul ongi juuksed hakanud halliks minema ka!
Kosmeetik-massöör, miniatuurne nuku moodi olevus (naeratab kohmetult, nagu oleks juhtunud midagi piinlikku, ja kordab tõsiselt): Jaa, see on vananemisvastane.

***

Rongiga Järvelt Rahumäele sõites on ühel pool raudteed prügikasti peal kirjas:
"Miks nad on tulnud?"
Ja teisel pool, umbes 500 m edasi, elektrikapil:
"Nad mäletavad."

Kena kolmapäevake

Tere!

Kirjutan Teile perearstikeskuse registratuurist.
Mu kodune riuklik arvutikast ilmutab väljasuremise märke ja seal asju teha on äärmiselt frustreeriv. (Antud faktiga õigustan muuhulgas ka seda, et kursusetööga kuidagi edasi ei kipu jõudma.)
Siin aga on täna imikute päev ja keegi minuga rääkida ei taha. Aeg-ajalt mööduvad noored naised, käevangus turvahällid, ja ütlevad "Tere!" või "Head aega!" Värskelt vastasin ühele "Head aega'le" "Tere!" sest samas tuli keegi sisse, ja ilmselgelt on ka "Tere" ja "Head aega!" ütlemine vahel mu jaoks liiga raske ülesanne.
Näiteks siis, kui hommikul pidin nii suurtelt kui imikutelt kui vahepealsetelt muudkui verd võtma ja ukse taga oli nii pikk järjekord, et mõned kella 8-st kohale tulnud jõudsid tooli kell 9:30. Enamiku verd võttis lõpuks käbedam õde, ja mina loopisin talle katsuteid ette ja kleepisin kleepse, aga isegi see võttis niimoodi läbi, et pärastpoole ribatestide vastuseid sisse lüües tegin nii palju vigu, et vaatasin hiljem kõik teist korda igaks juhuks üle. Et kas läks ikka õigesti.
Kuidas nad ütlevadki... "Väikesed vead on lubatud, aga meditsiinis vigu teha ei tohi."
Mitte ainult esimesed jalad ei värisenud, tagumised ikka ka.

Tõtt-öelda on see hirmus osa õetööst ka see osa, mis on täiega tore =)
Kui midagi eriti ei toimu, nokin mingeid niite 10 minutit haavast välja või pean juhendale seletama, mida õde peaks küsima kõhuvaluga lapse emalt, kui mul on mahti muretseda selliste asjade üle nagu "Kas ma hoian süstalt ikka päris õigesti," või "Huvitav, kas see tore arst peab mind hästi lolliks või natuke lolliks?" tekib küll vahel küsimus, et miks ma siin olen.
Kas ma tõesti tahan kogu elu seda värki teha?
Aga kui adrenaliini üles saab, on päev täiega korda läinud. Tuju parem, vesi maitseb paremini, reites suriseb leevenenud pinge... Ha, ägedus.

Üldiselt meeldib mulle perearstikeskuses üllatavalt hästi. Kartsin, et hakkab igav, aga väga ei hakka.
Naljakal kombel on tore isegi registratuuris, mida kohalikud töötajad kutsuvad "rindejooneks" ja väga ei armasta.
Aga mul ei ole inimeste suhtes, kes mu peale telefonis lõrisevad, pahameelt, lisaks enamik ju ei lõrisegi. Ning ma suudan mingite väikeste murede puhul täiesti edukalt nõu anda ja siis on nii tark tunne. Jaa, kui lapsel on palavik, võite auru ikkagi teha, lihtsalt tehke tavalist külma auru, mitte sooja. Jaa, kui teil on neli päeva üle 39 palavikku olnud ja palavikualandajad aitavad ainult korraks, võib see olla mõni bakteriaalne haigus, tulge end õele näitama, kas teile homme sobiks? Jaa, kui laps tänasest hommikust saati oksendab ja tal on väike palavik, ei ole vaja veel kohe arsti juurde tulla, andke talle palju juua ja vaadake paar päeva kodus; vast on see lühiajaline viirus ja läheb ise üle. Ei tasu last halva enesetundega ilmaasjata ringi solgutada, esimestel haiguspäevadel me põletikunäitajat veres nagunii ei näe ka, isegi kui see seal on.
Ja nõnda edasi.
Olen geenius, sest teadsin seda kõike juba enne kooli. Oleks võinud juba ammu perearstikeskuse registratuuris tööle asuda.
Või umbes nii see tundub.

See-eest olen natuke segaduses seoses sidumistega. Hea küll, puhastan ära... ja siis on valida 8 erineva haavageeli vahel, mille infolehed ütlevad, et nad sobivad umbes kõigeks. Mida ma võtan?!

Hea tahe

Mul tuleb vahel hirm peale, kui inimestest mõtlen.
Kõik on ju nii head! Tegelikult on kõik nii head ja 90% kogu me valust on pundar valestimõistmisi, valestisattumisi, valestimõtlemisi, iseenesestmõistetavuste erinevusi ja hirme.

Seda ei ole samas võimalik vältida ka.
Me käime ringi, oleme kõik kohutavalt head ja teeme üksteisele haiget.
Vahel teemegi just sellega haiget, et oleme head.
Vahel teeme sellest hoolimata.
Ma käin ringi ja armastan igaüht, kes tänaval vastugi tuleb, selle eest, et nad on nii head. Armastan nii, et see kripeldab poes kassapidajale tere öeldes ja praktikabaasis pahurat hüpohondrilist ema vaadates nagu kuus küünte kõrvalt lahti tulnud nahariba korraga.
Aga see ei tähenda üldse, et ma ise teistele ikkagi haiget ei teeks.
Nagunii teen. Kogemata, parimate kavatsustega, täpselt nagu me kõik.

Eile tabas naabrinaine mu ilma võtmeta ukse tagant lapsi koju ootamas ja kutsus mind enda juurde.
Ma ei tahtnud minna, kutsus veel.
Ma ei tahtnud minna, jättis rahule.
Siis tuli poole tunni pärast tagasi ja kutsus veel.
Ma lõpuks läksin, sest mulle tundus, et ta ei saa rahulikult olla, kui ma koridoris aknalaual tukun. Ta pani mu diivanile istuma, hoolikalt lambi alla, andis mulle pataka ajakirju "Naised" ja kui ma olin ühte lehitsema hakanud, pakkus ka teed ja röstsaia (üritan nisu vältida viimasel ajal [ilma mingi muu põhjuseta kui "inimesed pidevalt väldivad nisu, ju see on siis millekski hea"]), võimargariini (ma üldiselt pean võid võiks ja margariini vabatahtlikult ei söö) ja jube häid marineeritud räimi.
Ja ma võtsin kõik oma jõuvarud kokku, olin temaga seltskondlik ja näitasin hästi välja, et ta päästis mind, et tal oleks ikka hea tunne. Kui mu laps koos võtmetega lõpuks koju tuli, andis naabrinaine mulle veel ühe šokolaadi ka järeltuleva põlve jaoks koju kaasa ja ma pugesin peaaegu pükstest välja, et veenvalt oma head kasvatust ja tänumeelt väljendada.

Kodus olin sellest suhtluskoormusest täiesti läbi. Tänulik, helge ja silmini kurnatud.
See on mingi päris inimene ju, tal on silmad, juuksed, keskkooli lõpetav tütar ja lugu sellest, kuidas ta ennast 17-aastasena korterist välja lukustas, kui vanemad viieks päevaks suvilasse sõitnud olid. Ta teeb häid räimi ja tellib ajakirja "Naised". Valvab seda, kes trepikoda peab koristama, ja jätab ustele vihaseid sildikesi "Trepikoda pesemata!" kui keegi unustab.
Annab oma parimat. Täpselt nagu sina ja minagi.

Ja mul tuleb hirm peale, perioodiliselt, kui ma sellele mõtlen. Kuidas kõik on head, kõik on õrnad, kõik on inimesed. Ja keeravad kogu aeg sellist jama kokku, et siga ka ei söö.
Kuidas teha paremini?
Mul pole õrna aimugi, aga ma püüan, härra ohvitser, ma püüan.

***

Ma hommikuti kuulan alailma seda laulu, kui mul on kohv juba valmis, aga lapsed veel magavad. Sest bloody sunrise came again ja ma pean jälle minema ja asjalik olema, mask ette kleebitud, kõik omaelumõtted kuklajuustes varjul, ja AHHHH!

 

Laupäevamõtisklused

Ärkasin kell 6:30, sest ma pean iga päev sellal ärkama ja keha on otsustanud, et parem harjuda kui võidelda. Vastupidiselt kõigele sellele, mida ütles mulle kell 6: 30 mu kaine mõistus (maga veel! või siis tee koolitööd! ja muidugi kirjutamine! kasuta juhust, su väikesed kajakad on veel koomas!) veetsin oma rahuliku hommiku, tehes kooki.
Kuna lapsed ikka alles magavad, siis söödud seda veel ei ole, aga pärast ühe taignapoti puhtakslimpsimist on mul veendumus, et kook õigustab ennast üleni. Ainult vbla hästi natukene rohkem suhkrut võiks olla. Kook olgu ikka maaaagus ka, mitte ainult šokolaadine.

Vaatasin siis veel veidi seda blogi, kust retsepti vinnasin, ja leidsin sealt ilusa mõtiskluse teemal vana kooli biskviit, vanaemade toiduvalmistamisnipid ja toredad inimesed. Kohe tuli meelde mu viimane peaaegu-ämm, Leevikese ema, kes tegi fantastilist biskviiti ja kallistas mind otsekohe peale esmakordset nägemist nagu emakaru ja teate, mis ta ütles pärast tervitust ja seda esimest kallistust?
"Sa oled nii ilus! Suured silmad ja...! Oh, nii ilus! Mul on nii hea meel!"
Olin täiesti pahviks löödud. Niimoodi eestlaste hulgas enamasti esimene kohtumine ei kulge. Eriti kui tegu pole pimekohtinguga. Eriti kui ütlejaks on su hetkeline ämmakandidaat nr 1.
Aga ta lihtsalt oligi maru tore ämmakandidaat. Biskviitkooki tegi ka nagu mulgid kunagi. Hiigelsuure ja kuldse ja võikreemise, peal palju puuvilju. Üldse tõsiselt vinged vana kooli koogid olid seal peres. Ja ilusad lapsed ja puha. Ämmakandidaadil oli keset nägu sama lõbus nina kui Leevikesel endal...
Jama küll, et see nina ja lahe potentsiaalne ämm lõpuks osutuski kõige lõbusamateks-lahedamateks faktoriteks kogu Leevikese-afääri juures.
Erinevad temperamendid sattusid, polnud parata.

Leevikesel on nüüd miski uus naine, keda ma pole näinud, aga elavad koos ja kõik lill. Ma siin mõtlen vahel, kuidas mul ikka hullult vedas. Esiteks et ma ei jäänud pikemalt selle leevikeseteema peale pidama, ja teiseks, et ta hästi kiiresti kellegi teise leidis. Muidu oleks ikkagi vastutustunne, et on ta nüüd piisavalt õnnelik ja on tal kõik hästi ja...
Aga nüüd on kogu see vastutus tol uuel naisel ja jess.

Mu esimene ämm oli kusjuures tegelt veel lahedam kui see viimane (ja see ei tähenda, et ma viimasest üleni hästi ei mõtleks, nagu te loodetavasti märkasite).
Või noh, see esimene on ikka veel lahe. Ämmal nr 1 oli üsna hiljuti sünnipäev ja ma siis püüdsin panna sõnadesse, mis see on, mis tema puhul nii imeäge välja tuleb. Leidsin, et see on selline hajameelne headus. Ta ise ei pea seda üldse millekski eriliseks. Aeg-ajalt püüab lausa heaks teha oma oletatavat mittetasemel vanaema olemist (nagu tõesti? tema?!) ja siis on nii naljakas.
Ämm nr 1 küll ei öelnud mulle esimesel kohtumisel, kui ilus ma olen, aga seda vist seepärast, et tal oli muustki mõelda. Nimelt kohtusime me esmakordselt sama hooga, kui tema nägi esmakordselt oma esimest lapselast. Mu esmasündinu oli sellal natukene alla kuu aja vana ja võimsalt töntsu kehakujuga, vedeles uniselt ükskõik kelle süles ja nägi phmt välja nagu miniatuurne sumomaadleja. Meil on mingid noore pere pildid ka tollest päevast, mis ämm ja vastne vanaema kähku kokku klõpsis, aga need on paberil ja mul pole skännerit, et teile näidata.
Põhiline oli, et sellest, et on mingi lapselaps üldse teema, andis lapseisa-jalgratturpoiss oma emale teada täpselt siis, kui laps oli juba ära sündinud (selle pere keerulised suhted on üldiselt selline värk, mida ma siin lahkama ei hakka, sest see pole minu asi, aga  laias laastus võin öelda, et vahepealne emaboikott ei olnud ema viga), ja siis laekus ühel hetkel meile külla vapustatud vastne vanaema suure hunniku külakostiga, ja pesi ära terve üüratu kraanikausitäie nõusid, milleks ei mul ega jalgratturpoisil polnud mahti olnud, sest meil oli mingi titt ja jalgratturpoisil pealegi jalgratas, mida ta pesi vist tihemini kui nõusid. (Mu arust iga nädal vähemalt korra võeti ratas lahti vannis, pesti üle, õlitati ja pandi jälle kokku.)
Sestsaati sai ämm mu elus pidevalt oluliseks inimeseks.
Suvel, kui me tema juures mõisas esimest korda koos külas käisime, tegi ta mulle kakaod, sest sellal ma lapsuke veel ei kohvi ega teed ei joonud, ja kuni mina, oma laps süles, ootasin laua taga lihtsalt kruusitäit pruuni magusat jooki, saabus mu ette hiigelsuur kruus pruuni magusat jooki vägeva vahukooremütsiga + suur kauss värskeid, just põllult tulnud maasikaid + suur purk vahukoort + pisikesed säravad vanaaegsed taldrikud ja lisaks veel pika varrega edev lusikas, ja mul oli tunne, et sattusin taevasse.
See oli mu elus üldse esimene kord vahukoorega kakaod juua. Ja lisaks veel maasikad. Ja siis võeti mult laps sülest ja öeldi, et ma võiks jalutada ja selga sirutada, nad söödavad teda ise lillkapsa-porgandipüreega, mida juba saumikseri abil tehti, ja see köök oli nii ilus oma suure ümmarguse tumedast puust laua ja puupliidi ja palklaega ja aed nii roheline ja taevas nii sinine ja kuidas nii üldse saab?!

Kui ma jalgratturpoisist lahku läksin, elasin pool aega ikka tema ema juures, sest seal oli sooja vett ja vannituba ka (mida mul ei olnud) ja süüa tõi ämm poest (mul oli muidu aegu, kus nii mina kui laps olime sunnitud sööma hommikusöögiks ja lõunaks veega keedetud tatart ja kui siis õhtusöögiks oli keedetud lillkapsas ilma milletagi, siis oli laps niiiii õnnelik, et ma ei raatsinud tema eest lillkapsast ära süüa ja sõin veel kord tatart) ja kogu aeg oli seltskonda ja keegi, kes arutab minuga maailma asju ja paneb mu tundma, et elu on hea. Kõik saab korda. Tee lihtsalt kassile pai ja pane tee sisse mett ning püüa mitte ära lõhkuda neid imeilusaid, personaalse kujundusega käsitöökruuse, mis ämm sulle ja su tütrele kinkis.
Kui me need lapsega ikkagi ära lõhkusime, ütles ta, et mis seal ikka, see on kruuside saatus, ja sellise häälega, nagu ta tõesti usuks seda.
Mina liimisin kruusid ikkagi kokku, kuigi nad vett enam ei pidanud. Minu oma on ikka veel kapis alles, mul on seal pikad punased juuksed (tollal ma kandsin punast pead), mille peal on mustad lepatriinutäpid, ja mööda kruusi ronivad ka lepatriinud. Tütarlapse oma läks aga teist korda veel katki ja siis ma viskasin selle minema. Praegu kahetsen, sest see oli tegelikult veel ilusam kui minu oma. Seal peal oli habras neiu, kes hoiab oma pihkude vahel tuleleeki, ja kui te teate, mis on Tütarlapse pärisnimi, siis päris hea sümbolism, eks ole.
Nüüd ta ongi selline imeline ilushabras neiu juba, oleks täitsa hea seda kruusitüdrukut ja teda võrrelda. Et kui sarnane siis sai.

Kui mul tekkis uus armsam, kellest hiljem sai Poeglapse isa, hoidis ämm nr 1 vahel mu last, kuni ma kohtamas käisin. Pärast istusin tema köögilaua taga, idiootlik naeratus suul ja silmis, ning jagasin muljeid. Ja nii oli hea ja üldse mitte imelik.
Alati, kui mul on olnud lapsele hädasti vaja nr 36 musti esinemiskingi või sooje talvesaapaid, olen saanud tema poole pöörduda. Alati, kui laps omaette vanaemale külla läheb, tuleb ta tagasi hunniku kingitustega. Alati, kui mina külla lähen, on seal hea ja vaba olla. Ise otsin külmkapist süüa, vbla teen leitavast kogu mansale midagi head, vbla ei tee ka, vaid söön lihtsalt mingi hea toidu ära omaette. Ma võin seal alati vannis käia, ilma et see oleks imelik, pesu pesta, ja muidugi on ka mu Poeglaps seal teretulnud ja hoitud ja armastatud külaline.
Siuke naine on mu eksämm, kes külvab enda ümber rahu, heaolu ja aktsepteerituse tunnet ning kasse.
Teda lihtsalt peab armastama. Mida me kõik teemegi.

***

Et maailm oleks tasakaalus, on Poeglapse isaema muidugi täpselt Tütarlapse oma vastand. Minu teada pole ta Poeglast kunagi näinud ja ega ma ei kibele näitama ka.
Mõnede inimeste puhul on ikka siiralt hea meel, et nad su ellu ei puutu enam.

Palveküünal

Ma ostsin täna purgitäie baklažaani-adžika konservi, sest see oli Ukraina toode.
Teadsin konservi tähtsat päritolu tänu fb-s jagatud pildile, mul oli see raha olemas parasjagu ja see ost tundus õige teona. Ma küll selliseid asju enamasti ei söö, aga kuidagi oli oluline sooritada poes ostuliigutus, et oma sõbralikke tundeid väljendada. Nii nagu vanasti süütasid inimesed kirikus küünlaid kellegi või millegi heaks, niimoodi ostsin mina oma purgitäie baklažaanimöga, sest võib-olla on see kuidagi hea.
Pealegi on meie jumal ju ikkagi raha, tänapäeval. Ostad ja palvetad.
Hiljem mõtlesin, et sellest ühest purgist konservist vist palju tolku pole.
Aga kui nii ongi, olen vähemalt proovinud.


Veel hiljem mõtlesin sama mõtet edasi. Et ma teen ja olen teinud kohutavalt paljusid asju mitte seepärast, et ma nende tõhususse tegelikult usuksin, aga selleks, et väljendada maailma nähtamatule, teadvustamatule jõule oma meelsust ja siis äkki maailm millegipärast kuulab mind kunagi.
Kui ma küllalt visa olen nt.
Mäletan, kuidas ma käisin oma esimese ülikooli algusaegadel öösel jooksmas, mingis ebamäärases tundes, et see toob Corwini ja Juliani mulle kuidagi lähemale, sest olin neisse nii armunud. Mäletan end mingite ärevate sotsiaalsete sündmuste eel kallistest komponentidest süüa tegemas, hakkimas vidusilmi kreeka pähkleid ja murendamas sinihallitusjuustu, nagu päästaks see mind ära kurjast. Mäletan, kuidas ma Tartuaegadel käisin ujumas päikeseloojangutel või öösel, püüdes jõe, taeva ja roostikuga leida mingit ühtsust ja ühendust, mida ma päeva ajal kuskil ega kellegagi leida ei suutnud.
Üldiselt ei aidanud eriti, aga ma vähemalt proovisin.

Olen pannud enne kohtumist aeglaselt ja hoolikalt sukki jalga, heites sellega õhku teate "ei hooli, kui see tundub ülepakutud, ma lihtsalt tahan nii väga!" Värvinud põhjalikult silmi ja huuli mitte seetõttu, et  olnuksin enda meelest niimoodi kaunim või uskunuks, et see toobki mu huultele reaalse suudluse riidenagi all, vaid seepärast, et meigipliiatsite tõmbed olid mu ainus kättesaadav viis väljendada mõtet "see on minu jaoks oluline".
Küünal, mille ma sellega panin, põles hubisedes kuskil katkiste akendega kirikuvare võlvkaare all vihmas ja tuuletõmbuses. Vesi tilkus mööda mustunud seinu, reljeefid pudisesid ja vahel käisid mõned turistid ringi vaatamas, et oo kui maaliline.
Einoh, maaliline oli küll, ega ma ei eitagi, kuigi üsna külm ja kõle ka. Ma ikka astusin lausa pahkluuni lompi vahel, kui neid küünlaid seal süütamas käisin.
Aga käisin. Ma pidin proovima.

Ja minu sügavsumedaks üllatuseks selgub, et võib-olla pani keegi seda kõigi nende aastate jooksul isegi tähele.
Nii et kes teab. Võib-olla paneb konserviostu ka.

Muuseas, see baklažaanilödi oli äärmiselt maitsev. Sealiha ja seentega koos pannil, kõvasti küüslauku sõbraks, ületas mu tavalised kastmed mitmekordselt. Soovitan!

Hargnevate teede aed

Natukene ma vist anatoomiast siiski mäletan.
Käisin vikipeediast uurimas, kas kopsudes on närve. Jäi kunagi meelde, nagu poleks, aga inimesed kurdavad valusaid kopse ja siis ma uurisin, et kas nii saama.
Tundub, et vähemalt valuretseptoreid seal igatahes pole. Kopsude ümber on närve küll, kohe palju. Aga kopsude sees, mkm.

Muidu on nii, et käiksin kogu aeg ringi, süda kuskil sandaali talla all, aga esiteks pole veel nii soe, et sandaale kanda, ja teiseks meenutan endale taas ja taas, et see on ju ainult hirm. Miski, mida sa tunned, aga mis ei tee midagi paremaks. Ole üle, naine! Ei pea kohe alluma, kui mingi selline kahtlaselt kasutu tunne sind lapikuks vajutada üritab!
Ja siis ma ei allu.
Mõneks ajaks.

Ma ei tea, kas see on kevadest või millestki suuremast, aga inimesed ja maailm mu ümber pöörduvad pahupidi, kuhu suunas ka ei vaataks. Mõnes mõttes on see kõik hingematvalt kaunis. Muutumine ja areng, tekitab tunde, et ka minu elu ei ole igavesti paika pandud oma suundades.
Mõnes mõttes on see hirmus.
Sest pahupidi inimesed saavad haiget ja kaotavad uske ning unustusi ja miski ei anna garantiid, et pärast on parem.

Paari hurmavarmsa inimesega viimasel ajal vesteldud vestlustest settis välja üks tunne.
See on see tunne, kus sul pole kindlust, mis lugu sul hetkel elamise käigus käsil on, ja elad siis korraga ja paralleelselt mitut erinevat. Ei saa aru, kas sul on praegu hästi või halvasti või hoopis mõlemat. Või on mõnes loovariandis ühtmoodi hästi ja halvasti ja teises täiesti teistmoodi hästi ja halvasti. Lausa nii võib juhtuda, et su hea ja halb on eri narratiivides üksteise vastandid.
Ositi on see mitmel rajal kõndimine hea: nii palju võimalusi! Ei ühtegi kindlat hukatust! Munad pole ühes korvis!
Samas: nii ei saa ju väga kaua. Ühel hetkel tuleb mõned valikud ikkagi ära teha. Otsustada, mis rada sa minna tahad või leppidagi sellega, et keksid edasi-tagasi mööda üksteisest üha kaugenevaid teid ega jõua ühtegi pidi edasi.
Pühendumine tähendabki riski. Kas ma julgen?

Vahel ikka mõtlen, kas mu kirjutamine ja õenduskool on ühe ja sama narratiivi osad ja moodustavad kokku tervikliku karjääriloo, milles kutsumus ja finantsid üksteist enam-vähem ära tasakaalustavad? Või rabelen ma korraga kahel väga eri suunas kulgeval rajal ja ei jõua neist kummalgi sinna, kuhu tegelikult tahaksin jõuda?
Ei riski kummastki loobuda ka.
Ei julge? Ei raatsi?
Ei... mis?
Igatahes ei.

Once more with feeling

Võib-olla seepärast, et vahepeal ikka enam üldse ei suutnud elada ja toimus ainult mingi läbi-häda-eksistents. Aga võib-olla hoopis seepärast, et talv sai otsa, aga kevadet veel polnud, oli mingi hall eimillegiaeg. Või siis seepärast, et eksistentsi talumatusest pääsemiseks ma vahepeal hästi palju lugesin ja üsna palju vaatasin filme ja olin lihtsalt nende sees ära ega näinud, et maailm toimub edasi. Või üldse seepärast, et ma loobusin kirjutamisest ja treenimisest ära ning see tundus nagu loobuksin hingamisest.
Igatahes ei suuda ma praegu kuidagi omaks võtta, et on märts. Olgu põhjused siis millised tahes. Mu teadvuses on jaanuari lõpp ning igasugused asjad, mis peaksid toimuma märtsis-aprillis, asuvad nii üüratumalt kauges tulevikus, et ma ei suuda neid tajuda ega seega ka nende nimel õhkagi teha.
Sest nad on nii kaugel lihtsalt.

Väga aeglaselt ajan tegelikkusetaju kombitsaid jälle välja ning märkan, et näe, päike. Ja adun pimenemiskellaaja põhjal, et me ei käinud lapsukestega tegelt talvises loomaaias, vaid kevadises.
Aga see ei tundu ikkagi reaalne.
Mult oleks nagu poolteist kuud ära varastatud. Üritan meenutada, mida jaanuaris-veebruaris tegin ja mitte midagi peale praktikabaasi laheda ilusa hea (nii ilusa! nii hea! ma täiega tahaks teda oma sõbraks, selliseks, kellega me koos õunasiidri või kohvi taga istume ja asju räägime - aga ma ei taha ta hullumeelset elu veel hullumeelsemaks ajada sellega, et kah aega nõuan) bossnaise ja paari autistliku lapse ei meenu.
Ok, see haukuv õppejõud ka, kelle vastu ma pean mingit naljakat personaalsõda, kus ma ei jonni meelega ja vaenulikult, vaid lihtsalt otsustasin, et enda eest tuleb seista ja kui tropitakse, siis mina kaasa ei mängi. See tähendab, et vahel olen seminaris julge ja aus, mis siis, et nõrgemal positsioonil, ja tunnen end seejuures nagu Poola.
Sest Poola...

i: Poola lihtsalt ei andesta kunagi.
kriimuline: see on nii kaunis, kuidas sa kõneled riigist ja rahvusest nagu inimestest.
kriimuline: seda Poolat, kes kunagi ei andesta, ma suudleks
kriimuline: suva, mis soost ta on
i: Poola on riigina teind asju, mille pärast ma kummardaks.

Mina muidugi andestan küll ega eelda ka mingeid kummardusi ja suudlusi.
Ma ju näen, et see õppejõud pole isegi pahatahtlik, lihtsalt tunnustusnäljas ja vajab armastust. (Vbla on Putiniga samamoodi?) Aga leian seejuures, et on mingi piir, mille juures peab vastu hakkama, mitte ära kannatama, sest vastasel juhul ei hakkagi sa kunagi vastu.
Või vähemalt mitte enne, kui on juba hilja.

Nojah, aga seoses sellega, et mul on ikka veel jaanuar, on täiega üllatav, et mingi nõrk sisemine kevadärkamine ikkagi toimub.
Mõtlen ilusasilmse isase peale mõtlikust minevikust ning miski alakõhus naeratab mahedalt.
Mõtlen sõprade, nende isaste ilusate sõprade peale, ja kõik naeratab.
Peaaegu ükskõik millise mehe (kes pole lähisugulane) peale mõtlemine võtab naeratama, kuigi igaühe jaoks isemoodi.
Mõne jaoks soojemalt. Mõne jaoks vabandavamalt. Mõne jaoks suisa patuselt. Mõne jaoks igatsevalt. Mõne jaoks lohutavalt. Mõne jaoks...

Üldiselt ei ole ma mingi tätoveeringuinimene, aga loosungi "Ma külvan tormi!" võiks ju kuskile naha peale sirgelt, suurelt ning paksus kirjas panna küll.

Kaks eelnevat lõiku ei ole muide omavahel seotud.
Üldse.

Lihtsalt see, et vahepeal ikka üldse ei tahtnud enam. Mingit isast partnerit ellu, isegi natuke ja servapidi mitte.
Liiga raske, nõuab suuri investeeringuid, hinna-kvaliteedi suhe on alati täiesti kapitaalselt paigast ära, ja milleks see kõik? Kui ongi vahel väga vaja kallistada, kallistan nt lapsi.
Ma ei suutnud isegi endamisi mängimisest rõõmu tunda, sest päris mehed tulid pidevalt meelde ja tuju läks otsekohe kapitaalselt ära.
Et noh. On küll ilusaid ja häid inimesi nende seas, isegi mu kõige lemmikumaid inimesi suisa, ent kui hakata kasvõi katsetades mõtlemagi elude või kehade ühendamise peale, vaatavad nad mind (mu vaimusilmas) tõsiselt omaenda ilusate selgete silmapaaridega ja ütlevad asju, mille põhiline iva on "aga".
Ja ma üldse ei mõtle seepeale enam edasi.
See "aga" on äärmiselt ebaerutav sõna.
Nüüd ta õnneks ei morjenda mind enam nii palju. On see kergelt kevadine tunne hoopis.

Kevad mõtetes on seejuures miskit moodi seotud sigarettidega. Niipea, kui tuleb midagi ses võtmes meelde, et "aga" või mingit muud valusat või pindakäivat värki, piisab ettekujutusest, et ronin aknale, süütan suitsu, hingan sügavalt sisse ja lasen maailma endast mööda. Jään ainult ise alles.
Siis ei ole enam oluline, et maailm.
Olen mina ja minu tahtmised, minu rõõm ja kurbus ning need on need, mis loevad. Need on need, millele pühenduda ja mitte lasta end eksitada.

Funktsionaalne riietumine

See algas siis, kui mul oli halb elu ja ei suutnud keskenduda mingitele pisasjadele nagu riided.
Nt ükspäev läksin magama seelikuga. Sest olin enda õhtul ära pesnud, ilma et seelikut olnuks vaja eemaldada, ja siis korraga tundus see luku avamine ja asja üle pea tirimine ületamatult raske ja läksingi magama kõige seelikuga.
Vähe puudus, et järgmisel päeval oleksin sellesama seelikuga jälle kooli läinud, aga üks pisike ketšupiplekk vasaku reie kandis siiski veenis mind, et oleks vaja riideid vahetada.
Aa, aga et kortsus ju?
Kortsud mind ei morjenda. Ma kannan kogu aeg nii, et jumala korralikud riided oleks muidu, ainult et triiksärk on täiesti kortsus.

Või siis oli mul kaks vaba tundi ja ma püüdsin tollal veel jube tubli olla. Täitsin need kaks tundi nii, et lippasin ema juurde, treenisin, käisin pesemas ja läksin siis üritusele edasi.
Ürituse jaoks olid mul hommikul välja valitud ja jalga pandud siuksed natuke lühemad teksad, poole sääreni. Sõber Tumen ükskord annetas. Ja nende alla pidi ju panema põlvikud, eks ole, mitte sokid, paljaste pahkluude ja säärtega meil siiski talvel ei käida. Aga mul ei olnud põlvikuid võtta ja sukkpükse ma jälle ei tahtnud, ja siis panin hoopis sukad.
Laia pitsäärega mustad läbipaistamatud sukad. Sest ma lasin neile ükskord suvel sääsetõrjet peale ja siis tekkisid läbipaistmatu sisse imelikud läbipaistvad laigud ja sukkadena nad enam väga kasutuskõlbulikud ei ole. Miks mitte kasutada põlvikutena.
Nojah, ja mul olid need kaks tundi, mil treenida ja pesta, ja ma võtsin teksad ära, sest need veniks trenni käigus jalgadega igast asju tehes ju välja, ja treenisin end maikas, puuvillastes punase pitsiga aluspükstes ja sukis.
Pitsäärelisis sukis.

Täna panin Morcheeba käima ja võtsin sportlikult puusi nõksutades hommikumantli seljast ja sealt alt ei tulnud üldse välja maika ja spordipüksid, nagu ma oodanuks, vaid tumepunane vooruslik rüüžide ja nööpide ja kõrge kaelusega vanaemaöösärk, sest ma polnud üldse end väga pesustanudki veel, nagu selgus.
Ja siis ma võimlesingi selles öösärgis. Hästi suure palli ja joogamati abiga.

***

Selgub, et Murca on kõiki neid laule, mida ma aeg-ajalt lingin, juba linkinud.
Keskmiselt neli aastat tagasi.