Ajalugu ja tänapäev

Mul käivad mõned asjad viitega. 
Ehk algul on tunne, et see nagu võiks peaaegu olla, aga ei ole ikka. 
Aga tasapisi kasvab külge ja siis hakkab päris hea tunduma. Ja korraga lööb jalust ja nii hea, oo. 

Muusikas. 
Rõivastuses.
Lauamängudes. 

Mõnedes asjades pole muidugi üldse nii. 
Ja mõnedes vahel on, vahel ei ole. 
Aga no ... kas siis nüüd on aeg "Deutchlandi" armuda?
Miks nüüd? Kuidas see räägib minuga nii palju selgemalt ja kõvemini kui 6 aasta eest? 
Totalitaristide mõistmine on tähtsam teema? Või mis?

Proovisin täna planku teha. Noh, et 20 päeva opist möödas juba, võiks ka.
5 sekundi pärast jätsin asja katki. 
Ise endaga maru rahul, et suudan endapiinamise eos ära katkestada ja mitte oodata, kuni valu tugevaks läheb, sest ilma valuta ei saa milleski tugevamaks. Ses osas oluline edasiminek ikka. 
Aga ma olen takkajärgi ikka pahane selle peale, kes mind toona hurjutas. Palun, mulle ei olnud abiks, et öeldi "rumal halb hull mina". Mulle oleks hooooooooooooopis rohkem abiks olnud, kui öeldanuks: "Kullakene, pisikene, on täiesti okei endale aega anda ja paraneda. Sa läksid katki, kokkukasvamine võtab aega, ole endaga hell ja lahke. Ära sunni end rohkemale, maailm ei lähe hukka, kui sa vabalt võtad!" 
Kuigi hull olin ma muidugi siis ka.

A toonane mina küll elas veendumuses, et kui ta grammigi endale järele annab ja pidevalt päris viimase piirini ei pinguta, on halvasti ja lootusetu. Ma siiralt uskusin, et olen liiga paks, ei tea millestki midagi, üritan oma kirjutamisega kuidagi poeetiline ja ülev tunduda, kui tegelt olen suvaline maali koplist, jämedate jalgadega lüpsitüdruk, rõvedalt lohakas, ja lisaks uskusin ma, et võiksin võtta iga mehe, kes vähegi huvi tunneks, kuni tal väga suurt kõhtu ja lagunevaid pruune hambaid ei oleks, aga keegi ei taha mind.
Et ma oma ajus redigeerisin samas välja kõik need kümned korrad, kus minuga rõvetseti ja catcalliti, kuidagi ei registreerunud üldse. Ka mitte see, et mõnedegi erinevate meesolevustega vahepeal mingeid asju ajasin. Et minusse armuti.
Mul lihtsalt ei olnud mingit reaalsusega puutes enesehinnagut kuskilt võttagi.

Keegi oleks mulle toona võinud öelda: "If being hard on yourself worked it would have worked by now."
Aga ei, aga ei. 
Tee veel rohkem. Sa teed ikka halvasti. Pole piisavalt hea.

Kuigi tõsi on, et mõnesid kiitusi, mis laekusid, ma lissalt ei võtnud tõsiselt. Kui neiu, kes oli pikk, sale. igati armsate näojoontega ja pidas end samas inetuks, rääkis mulle, et kadestab mu juuukseid (mis olid kergelt hennatatud ja pehmetes patsilokkides), mõtlesin ainult: "Kui sina enda omadega ka nii palju vaeva näeksid, oleks nad sama kaunid. Sa ei saa lihtsalt aru, mis on algne ilu ja mis töö!"
Või kui ma küsisin, et no mida ma hästi teen, midagigi?! Ja vastuseks tuli, et on hästi tore, et ma meie lauamänguõhtutele sageli kooki kaasa tegin. 
Nagu - nojah, tore, et sulle meeldib, teen ikka edasi. Aga kas see ongi mu eredaim hea joon v?!

 

2009

Mõnes mõttes olen tollest ajast nii palju muutunud. 
Mõnes mõttes olen täpselt sama. Muutunud on pisiasjad.pisiasjad ju ainult?

Mitmesugused ained ja ainesed

Üritasin pornot lugeda.
Mõtsin, et kaua ma ise fantaseerin, sealt saab lihtsamalt. 
Esmalt proovisin leida paari lugu, mis kunagi aastal 2010 mind erutasid.
Sain AINULT videosid.
Proovisin neid vaadata.
Iiigav ja natuke hirmus ka. 
Nagu ... jah, sel mehel on suur riist, aga see ei lähe tal isegi kõvaks ju! Ja need nälgimiseni kõhnad neiud ...

Siis mõtsin, et otsin spetsiifiliselt tekstipornot. 
Literotica sait. Ok. Spetsiifilisem otsing ... ja kui olin kaks lugu läbi lugenud ja veel kolm läbi skrollinud, oli kogu mu seksuaalne meeleolu kadunud. 
Inimesed kas ei oska pornot kirjutada või on neid, kes oskavad, nii krdi vähe, et ma ei jaksa otsida neid väheseid häid lugusid, mis vbla kuskil eksisteerivad.
Täiesti nördimapanev. Tohutud loogilised apsud ja vahelejätmised - sellega saaksin veel toime. Aga need osad, mis nagu võiksid erutavad olla, on nii nõdralt kirjutatud, nii detailivaesed, et mul on aint halb ja erutust ei paista kuskilt. 

Miks nii on? Internet is for porn, aga kus on vähegi kõlbulik porno? 
Ja otsingumootor ei kõlba ka kuskile, ei anna mulle midagi sellist, mis küsin. 

Kas ma pean tõesti KÕIKE ise tegema? Pornot ka kirjutama, sest keegi teine ei oska? 
Masendav.

Kusjuures ma võiksin. 
Pole mingit mentaalset blokki ees. Aga mis ma siis sellega teen? Oma võrgupäevikus ju ei avalda. Kas Eestis on mõni pornoajakiri veel alles, kes võiks selle eest maksta? Pole aimugi, v.a. et poe ajakirjaderiiulil pole nagu silma hakanud. Ja inglise keeles kirjutada ei taha. Keel on mu tööriist, ma tahan seda tööd tehes vallata, inglise keelt aga ei oska ma ligilähedaseltki nii hästi kui eesti oma.
Fanfictionpornot on ilmselt rohkem paremat, aga seal tuleb ka tohutult otsida, et midagi head leida ikkagi.

Ma ei tea. 
Miks elu nii raske on?

Muidu; paranen hästi. 
Sinikad kõhult on peaaegu kadunud, palavikku ei ole, valuvaigisteid läheb pea jaoks, aga kõht on kombes. Vist on tulnud kuumahood, aga mu keha on igast jamadega nii harjunud, et need õieti ei registreerugi. 
Jah, vahepeal hakkab palav, siis külm, siis palav, aga kuni miski ei valuta, pole erilist probleemi. 
See, kui kiimas ma pidevalt olen, on küll vist hormonaalse kõikumise teema. Aga see on pigem mõnus, eks ole. Kõik tüütud tegevused on vähem tüütud, kui kerge erutus taustal jookseb. 
Ja meeleolustabilisaatorid on jätkuvalt mu lemmikud. Täiesti imelised. Ühtegi eredat uut jama pole ka mitu päeva juba peale tulnud ja toimivad nii kaunilt, et mõtisklen jälle, kas doosi tõstmisel üldse on mõtet.
Ma ei tuvasta mingit erinevust 25 mg ja 50 mg vahel. Vbla peaks end kokku võtma ja psühhiaatrile sel teemal kirjutama. 
Aga mitte kohe. 

Võtsin oma haiglatripil 2 cm puusadelt alla. Ma ei söönud vähem. Ma sõin rohkem. Kui mulle kolm korda päevas soe toit ja lisaks veel õhtune jogurt ette lükatakse, ma ikka enamuse söön ära. Teha ei jaksa, ei viitsi, ja isegi kui olen teinud (toidan last), seda krdi toitu peab ju NÄRIMA ka veel.
Ei, ma ei jaksa, 1 banaan kõlbab küll
Täna ennelõunal avastasin suust ampsu kanapastat ja natuke tomatit, mille olin millalgi sinna pannud ja siis närida unustanud. Mingi 5 minutit oli mul suus toit, mida närida ei tulnud meelde.
Et ma võtaksin alla, kui sööksin rohkem, kahtlustasin ennegi, aga nüüd on tõestus.
Aga ma ei jaksa süüa. VÄga vaevaliselt läheb.
Supid, jogurtid ja jäätis on edukaimad allaminejad. Vahepeal kohukesed ka, aga ma mõtlesin, et liiga töödeldud toit, ei tasu. 
Nüüd mõtlen, et vbla tasub, Ikka rohkem kaloreid kui banaanis.

Räägitakse (loe: on artiklid, mida ma väga hoolega ei uurinud, aga idee sain kätte), et mingi peptiid on seotud korraga migreenide (mhmh), söögiisu vähenemise (mhmh) ja maohappe üleeritumisega (ka linnuke olemas, jaa).

Oletan, et mu kehas on selle peptiidi eritumine ohter ja pidev kontsentratsioon kõrge. 

Elu on võitlus

Ma täpselt ei tea, mis värk selle notsu kommentaariga eelmise posti all on. 
Et nagu ... kust see idee, et ma võitlen kuskile väljaspoole. 
Isegi Ukraina sõjal lasen kesta, sekkumata. Enam ei ole tunnet, et mu seitse eurot kuus päästaksid äkki mõne elu, tasub annetada, ise makarone süües. 
Neil ei ole parem sellest, et mul on halvem, ma ei saa midagi teha ja niisiis ma ei tee.

Ei, see on mu enda ellujäämine ja natukene parem elu, mille eest kogu aeg võitlema pean. 
Näide: eile nad unustasid haiglas ära, et mul on vaja nefrostoom eemaldada.
Enne mulle psühhiaatriahaiglas (see on pikk lugu, kuidas ma sinna jõudsin, aga kui lühidalt kokku võtta, siis nad naistehaigustes hakkasid kartma. Ise seda tunnistavalt suitsiidne patsient - omast arust ma tegin õiget asja, otsisin abi, kui liiga valus hakkas - parem saadame ta ära) öeldi, et tehakse ultraheli ja kusetoru läbi selja võetakse ära, lähen kodusele ravile. Kui emotsionaalselt jälle halb hakkab, nad võtavad mu kohe tagasi, aga pole mõtet mind seal isolatsioonipalatis kinni hoida bakteriga, mis tegelikult midagi ei tee, ma lähen hulluks seal nelja seina vahel ju.

Mis oli adekvaatne hinnang - mul ei olnud enam aktiivselt halb, aga väga nüri ja kõle.

 Mustamäe haiglasse Paldiski mnt-lt tagasi. Tegin ultraheli ära, küsisin, mis nüüd saab, kuhu? Ja nad ütlesid esmalt, et psühhiaatriahaiglasse tagasi, üsna kurjalt, kusjuures. Seletasin, et ei, näete, isegi mu asjad anti kõik kätte, sealne hooldaja ütles, et paranege hästi, head aega, nemad mind sinna tagasi ei taha. Üks teine töötaja oli ka näinud ja kinnitas mu sõnu, olgu. Mispeale ultrahelist öeldi, et minge siis koju. Küllap arst võtab ühendust.

Otsustasin, et ei lähe koju. Jagelesin erinevate registratuuride ja infoga ja olin parajasti jõudnud protseduuriõe kabinetti, kes oli "omg, ma ei ole seda kunagi teinud, kes te raviarst oligi?" kui arst helistas. Mulle. Siis sain telo otse õele anda ja nad said asjad korda, mina torust lahti ja jess

Aga nagu ... kogu faking aeg on vaja võidelda. Muidu ei jää ellu.

Väga väga harva antakse midagi ise ja tasuta. Aasta aega elasin ilma töövõimetuspensionita, sest ei teadnud, et selle saamiseks peab avalduse esitama - arvasin, et no ma lihtsalt ei saa, selge. Keegi. kurat, ei öelnud ka.
PR psühhiaatri küsisin ise välja. KAHEL korral, sest esimese aja eel tõusis mul 39.3 palavik ja ma peale pooletunnist järelemõtlemist leidsin, et ma vist ei saa minna. 
Kuigi see oli vast 4 kuud Peale Rongi ja ma tuikusin nagunii, pea käis nagunii ringi, mis seal väga vahet?
Aga no külmavärinad olid ka ja ... ja keegi ei mõelnud, et lükkaks aja edasi. Ei, ma pidin kaks kuud hiljem jälle ise ajama hakkama, et kuulge, jube halb on ikka olla. Paneme uue aja.

Minu elus on ilusaid ja häid asju ka. Aga enamasti on need umbes sellises vormis, nagu eile suitsu küsima tulnud mees.
Ta ostis mult sigareti, 35 sendi eest, mis tal näpus, ja ütles (vene keeles, omast arust sain õigesti aru), et ta ei suitseta, aga just nüüd, pärast kohvi, hirmsasti tahaks. 
Täiega nunnu.
Pärast tõi Tumen mu koju ja meil oli lühike, aga hea vestlus. 
Tegin sellest mõned olulised järeldused. 
Ja muid häid asju oli ka.
AGA!

Ma vahele ütlen

Keegi pole siin hakanud selle üle spekuleerima, aga igaks juhuks ütlen: ei ole surnud, ma olen haiglas. Opil komplikatsioonid ja siis juhtus säärane ebatõenäoliste ja veidi tõenäolisemate äparduste riburada, mille tipuks oli nakkava antibiootikumiresitentse bakteri tuvastamine mu verest - mitte see, mis infektsiooni tekitab, see resistente tüüp ei tee midagi - mille tulemusena istun isolaatoris.
Pidev migreen.
Küljes on kusekott, sest nefrostoom.
Ja alles täna sain esmalt peale pühapäeva õhtut, kui otsustasin EMOsse minna, viimaks läpaka ette.

 Aga võtsin kaasa ja olen lugenud Sven Vabari alias Kivivalgel toredat raamatut "2013-2024" ja avastasin lehekülje 56 allservas oma nime ja mitu oma tsitaati. 
See oli selline ... tore ootamatus. Sest Sven Vabar ei tunne mind ega mina teda, aga talle avaldas muljet, mis ma mõne aasa eesti "Maalehele" antud intekas ütlesin.

Esialgu läksin kõikvõimalike päris hädade peale maru rahulikuks, nagu ma ikka lähen. 
Kadus ära lootuse- ja tulevikuta tunne. Elu omandas "ainult vahetu hakkamasaamine loeb"-kuju. Lõõgastav.
Aga nüüd olen ikkagi jube väsinud. Maailm, anna mulle natuke hõlpu.

Vajadus lakkamatut võidelda kurnab tohutult.