Oh aegu ammuseid ja tulevasi

Juunist ma tajusin iga päeva.
Juuli läks nii, et olin korraks täiesti segaduses, et oot, mismõttes on Estcon sellel nädalavahetusel? Ma mõtsin, et sinna on mitu nädalat aega.
Silme ees on kurnatusest udune ning iga päev on: SEE on nüüd tehtud, homme puhkan, siis hakkan elama.

Ainult et puhkus jääb puudu. Tuleb mingi järgmine asi, mille peab ära tegema.

Tõstsin täna šokolaadiküpsist käega plaadilt taldrikule ja panin esimese hooga küpsise taldrikust mööda.
Eile oli kehahallutsinatsioon, nagu oleks mu varvaste otsas mingid jätked, mis kergelt üles-alla liiguvad. Nagu hästi pikad küünised. See tunne kestis päris jupp aega, nii et tundsin, kuidas küünisemoodi asjad varvastest edasi kronksu tõmbuvad ja jälle sirgemaks lähevad ja samal ajal mõtlesin, et mis meeled nüüd mulle mäkra mängivad. Kehatunnetusmeel? Tasakaalumeel?
Hiljem selgus, et meil on (väidetavalt) ka liigeste asendeid märkav meel. 
Vbla siis hallutsineeris see.

... oh, sain just aru. 
Selge.
Pea ei valuta juba teist päeva järjest. Nii et olen teinud palju rohkem suuri tähelepanu nõudvaid asju ja muidugi rüsasin enda jubedalt ära.
Pea ei valuta seepärast, et sooritasin loogilise imeteo (iroonia) ja mõtlesin välja, et imeline peaaegu kaks nädalat migreenita (pisikesed muud peavalud ei tule arvesse)  mai lõpus-juuni alguses kattusid sellega, kui kogemata võtsin päevast päeva topeltannust lamotrigiini. 
Topeltannus ei old midagi hullsuurt, esialgses plaanis oligi umbes sel ajal 100 mg võtma hakata. Lihtsalt ma mõtlesin, et kui mu meeleolu on minu kohta väga korras ka 50 mg, miks võtta rohkem.
Küsisin psühhiaatrilt välja 50 mg tabletid. 
Ja võtsin neid samamoodi kaks edasi nagu 25-seid.
Kui märkasin, et tabletivaru kahaneb kuidagi liiga kiirest, tuvastasin oma vea ja hakkasin võtma 1 tabletti päevas.
Ja migreenihood tulid tagasi.
Noh, nüüd olen viis päeva jälle 100mg võtnud ja juba kahel päeval järjest pole migreenihoogu olnud. Mitte ühtegi tabletti triptaani pole kulunud. 
IME!

Täna saatsin viimased jupid jutukogu ära. 
Võiks tähistada, aga nad tulevad veel toimetajalt tagasi, käin veel korra läbi, vbla saan masendava avastuse osaliseks, et ma kõike ideaalselt kirjutanud ei olegi. (See juhtub alati, kui hea toimetajaga töötada.) 
Samal ajal teeb Liis Roden kaanepilti, millest praegu pole ideepoegagi, ja kui me viimaks raamatu valmis saame, olen korraga vaimustuses ja samas pean hakkama otsima inimesi, kes seda arvustaks natuke nutikamalt, kui Reaktoris tavaline.  
Ja välja kannatama kõigi nende arvamused, kellele eriti ei meeldi. 

Kui arvustajale üldse ei meeldi, mul ei ole probleemi. See inimene on lihtsalt nii teistsuguse maitsega, et mul suva, mis ta arvab. 
Kui eriti ei meeldi, ka väga ei koti, aga seal hakkab juba mängima, mis just meeldib, mis ei. Kui meeldivad samad asjad, mis mu enda arust hästi välja tulid, võtan kriitikat ka rohkem hinge.
Kõige rohkem huvitavad mind vist nende inimeste arvamused, kelle meeldib väga, aga päris ideaalne ei ole. Sest need on minu lugejad ja samas sellised, kellele meeldimise poole pürgida. Kellele juba kõik meeldib, on hästi toredad, aga ei tiivusta. Sest mu jaoks on põhiline ikka millegi poole pürgida. Sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on.

Idiootne. Kelle oma see on, Robert Browning? Jup. Kontrollisin järgi. On jah tema.
Need on, muide, ainsad read, mida ma kodanik Browningu loomingust tean, aga need on mind läbi elu mõjutanud. Või noh, sestsaati, kui esimest korda lugesin Bel Kaufmani imelist raamatut "Allakäigutrepist üles". Mis juhtus nt aastal 1990.
Raamatus vaidlevad noored nende luuleridade üle kirglikult. 
"Jaa, see on õige! Auahnus ja areng!"
"Ei, see on ette kindel läbikukkumine ju!"

Mina muidugi püüan alati kõrgemale kui tiivad kannavad. Mitte seepärast, et auahnus ja areng, vaid seepärast, et ma kunagi ei tunne, et oleksin piisavalt hea.
Isegi kui teile kirjutades pidevalt kinnitan, kui kohutavalt hea olen. 
Kui mul ei oleks vaja endale ja teistele pidevalt kinnitada, ma ei korrutaks ju seda. Dohh. 
Mitte kunagi piisavalt hea. Aga kui ma selle asja eest kiita saaksin, vbla natukeseks ajaks oleks rahu?
Olgu, ei toiminud.
Aga selle järgmise?
Ja püüan ja püüan ja püüan.

Mis te tahate öelda, et asjal on iseenesest ka väärtus, isegi kui ei kiideta?
Te ei saa aru =)
Muidugi on asjal iseenesest väärtus. Kui ma tegin midagi, mis vähemalt mulle endale meeldib, on juba  hästi.
Aga tahaks tunda, et teised arvavad ka sedasi. Kiita tahaks saada. Öelge, et see, mis mulle hea tundub, tundub teile ka! Öelge, et mu maitse on sobilik! Öelge, et te saate aru. Öelge, et ma kuulun!
Teha midagi, mis mulle endale pohh on, aga mille eest kiita saaksin, on oluliselt lihtsam, kui saada kiita millegi eest, mis mulle endale meeldib. Kui ma tahaksin teha midagi, mis mulle endale odav näiks, ent lugejale väga hea, küllap ma suudaks.
Rahvale meeldimine on lihtne. Kas ma olen juba kunagi kirjutanud kurba lugu jutust "Nahk"? Võibolla olen. Aga kordan, sest nagunii enamik pole lugenud ja neist, kes on, kolmveerand ei mäleta.
Ja see lugu on mul hinge peal.
Ma ei lingi vana toimetamata (ka mu enda poolt on pärast korduvalt üle käidud) jutuversiooni, aga phmt on see netist leitav. Üks variant on trükis ilmunud. Nüüd toimetasin veel korra üle ja tuleb ka uues jutukogus. /Mille pealkirjaks, muide, peaks tulema "Teistmoodi tavaline"./

Ma kirjutasin "Naha" aastal 2012 pärast seda, kui lühiromaan "Kuningate tagasitulek" (mitte segi ajada mu hilisema samanimelise peaaegu-tervikliku-romaaniga) Stalkeri hääletusel mu pettumuseks teiseks jäi.
Olin kirjutanud omast arust täpselt sellise loo, mis Stalkeri saaks: seal lastakse püssi, ropendatakse vene keeles, osad tegelased tapetakse, verd ja rupskeid lendab, ent põhimõtteliselt on lõpp ikkagi õnnelik ja lool positiivne toon.
Tahtsin tõestada, et Stalkerit on lihtne saada, kui ainult temaatika õige on.
Aga Stalkerit ma ei saanud. Kolm punkti jäi puudu. (Ega ma hilisemast ajast punkte millelegi  mäleta, aga seekord oli tähtis ja jäid mällu.) Ilmselgelt seepärast, et lugu oli küll õige, aga selle kirjutas vale isik. Liiga emane, liiiga mittesemu hääletajate põhiosaga, liiga võõras.
Nii et kirjutasin vihaga "Naha". 
Mõtlesin süngelt: nad tahavad lisaks püssidele ja vene keeles ropendamisele ka, et ilus naine kirjutaks teistest ilusatest naistest ja arrrrrrrrmastusest. Selline asi minu isiku poolt rahvale meeldiks! No olgu, kirjutan nii, nagu nad tahavad.

Kirjutasin loo valmis ja olin ometi täiesti ette valmistamata avastuseks, et see lugu rahvale TÕESTI meeldib. Stalkeri kohta ma ei mäleta - kaotasin pärast eelmist korda huvi, mingi 3-4 äkki? - ent "Merese ikka veel parim lugu" oli ühe autoriteetse ulmiku arvamus veel mõne aasta eest, selle eest on mind kiidetud, tänatud, saadetud erakirju postkasti, seda on fänn-illustreeritud ja kahtlemata on see lugu mu kõige analüüsitum. 

Korraga hirmus tore ja samas äärmiselt õudne. 
Sest ma tegin kurja iroonilist nalja omast arust. See lugu on sünge sarkasm. 
Aga kuna ta tundub nii armas ja hea, seal on ilus naine, kes vahepeal lausa alasti, eksisteerib loogika ja põnevus on üleval, veidi kehaväärdumisõudust ja õnnelik lõpp, rahvale TÕESTI meeldis.

Nüüd usun, et suudaksin kirjutada inimestele meeldivaid asju, kui ainult neile meeldimise peal väljas oleksin.
Aga ma ei ole. 
Ma tahan, et inimestele meeldiks see, mis mulle endale. 
Seda juba niisama lihtsalt ei saavuta. Jube täpset laveerimist on vaja, leidmaks just seda nõelaotsa, kus paljude maitsed kokku saavad.

Ja nii täpselt tabada, kui kogu aeg väsinud, katki ja jõuetu olen, on vbla liiga raske.
Teil on "Lihtsad valikud". See meeldib mulle endale ja meeldis ka rahvale. 
Lisaks kirjutasin seda (igasuguse liialduseta) 5 aastat.
Viis. Aastat.
Ma vist rohkem sedasi teha ei jaksa.  

Räme suht

Mul on olnud paljuraske aeg vahepeal.
Mitte kogu aeg, aga viimane nädal.
Nüüd on jälle suht ok, peavalu taandub, vist lähen varsti magama. Valu väsitab ja pea on valutanud - ja vahepeal ILGELT valutanud - nii umbes eilasest hommikust alatest.
Ma ei suuda alati olla tark ja hea ja vahepeal oli nii palju vapustusi, et ei suutnudki.

Juhtus igasugu asju. 
Ütlen uuesti: IGASUGU asju. 
Oli ka üks siuke päev, nagu mu kontsentreeritud mai . Lihtsalt hullus hulluse otsa, üksteisega seostumatud, aga räigelt räiged. Veel selle lisaga, et ma ise ütlesin ka sellist asja, et kui teine pool seletas, et ok, kujuta nüüd ette, kuidas sul on sõber ja talle öeldi nii, mida sa tunneks?
Ja mul oleks raudselt: "Püha jumal. Appi. Mine räägi politseiga igaks juhuks!" 

Ma isegi ei hakka teile seletama, et mis ja kuidas. Kuigi osasid asju saaks. Aga piisab sellest, et ma olen siiamaani vapustatud ja ebakindel ja sain siukse peavalu, et lase aga olla. Mai lõpust saati olen peavalupärvikut pidanud ja midagi nii hullu polnud veel sisse kandnud.

Ma ei ole viimast jutumustandit isegi vaadanud. Korra tegin faili lahti, õhtul panin uuesti kinni.
Küll aga sättisin kokku luulekogu käsikirja (sättisin kokku "mida", osastav kääne). Valmis ei ole, aga tubli tükk tööd on tehtud. 
Ja mul on juba palav. Kuigi õues on aint 23 kraadi sooja, mu jaoks on seda juba palju. Õnneks päike ei paista ja öösel oli äike.
OHHHH kuidas ma äikest armastan. Mismoodi taevasse tekivad täiesti isemoodi valgused. Uuesti ja uuesti.
Vaarikaid ja välguvalgust!
Mulle on palju ilusaid soove soovitud sünnipäevadeks, aga see oli ekstraklass, paremin soovida enam ei saa. Aint samal tasemel.

Tegelt, loojang enne öist äikest oli ka imeline. Seisin veerand tundi, rääkisin telefoniga ja samas imetlesin. Oo Mu Jumalanna. Kollane ja sinakashall, hõõguvad pilveservad, joonistuvad pildid. 
Kas sina näed päikeseloojangus või -tõusus pilte? Mina näen. Piisavalt usutavaid, et jäin korra rongiga kooli sõites magama, ärkasin, vaatasin aknast õue ja õudus. Ma olen vale rongi peal, jäin magama ka ja sõitsin kurat teab kuhu, siin on järv ju!!! 
Siis mõtlesin, et oot. Ma sõidan kooli POOLE, mitte tagasi, ma ei saa vale rongi peal olla. Vaatasin uuesti. 
Päikesetõus. Pilt selles. Lilleküla jaama jõuame kohe tegelt. Mingit järve ei ole, mulle aint tundus. 

Praegu mõtlen, et rongis enne kooli magama jääda ei ole vist päris tavaline. 
Ma olin vist väsinud =P
Ma tegelt olen elus korduvalt pikemaid perioode väsinud olnud. Vbla seepärast ei ole ma võtnud Tütarlapse beebi olles kestnud ja kestnud vähem-kui-kuuetunnise unega öid või aega, kus ma nii palju tegin, et magasin umbes kuus tundi regulaarselt, millegi erilisena.
Jah, ma olen unepuuduses. Mis see on mingi vabandus või? Elu ju lihtsalt.

Kuigi väsimuse osas ei löö miski üle mu vaimse tervise praktikat autistide koolis.
Sellises, kus käisid mitteverbaalsed või väga vähe verbaalsed lapsed, kus klassid olid neljalapselised ja ei õpitud mitte tähti, vaid laoti mosaiike, räägiti koduse elu tavategevuse lahti, et miks, ja tutvustati kalendrit. Need on talvekuud ja mis toimub talvel. Need on kevadkuud ja mis juhtub kevadel. Jms. 
Ja pool päeva olid pikkkkkkad vahetunnid. 
Kuu aega igal tööpäeval kaheksast neljani.

Seal oli üks poiss.Tähendab, muidugi oli mitmeid poisse, aga juttu tuleb sellest ühest.
Hästi leebe ja rõõmus. Soe laps. Väga nägus. Kuid samas tohutult aktiivne ja tema tähelepanu oli vaja kogu aeg hoida ja köita, et ta paha peale ei läheks.
Olid mingid keelatud asjad. Umbes sellised, et telekat ei tohi näppida, ainult õpetaja lülitab selle sisse ja välja, ei tohi asju aknapilust õue pilduda, ei tohi teistel näos elada, nende nina all käsi raputada ja nende tähelepanu nõuda jms.
Lööma või karjuma ta ei kippunud nagunii.

Neil oli kaks vaba mängimisega täidetud tundi enne, kui väikebuss nad koju viis, ja ma sageli istusin sel ajal mati peal maas ja lugesin tollele poisile suurte tähtede ja piltidega raamatuid ette.
Teate küll neid papiraamatuid. Kaks lauset leheküljel stiilis: "Konna maja oli seene sees. Tal oli roheline voodi," ja tervet lehekülge täitev pilt.
Lugesin ette ja tema keeras lehti.
Selle juures jäin pidevalt kolmeks sekundiks magama, kui ma parajasti ei lugenud ja ta lehte keeras. Siis ta koputas raamatu peale, ma ärkasin ja lugesin edasi.

Selline tase väsimust.

Jaa, kõvasti aastaid kulus, kuni ma kirjandust lugedes ja teiste kogemusi teada saades taipasin, et olen ka autist. (Ja siis veel umbes 7 aastat, enne kui mind kaks aastat ATH-teemal nõustanud psühhiaater seda taipaks ja mu ära diagnoosiks, kuigi ma vähemalt kolmele enne olin seda juttu rääkinud ja keegi neist ei olnud mind diagnoositavaks pidanud.)
Aga  tegelikult see, mida kogesin, on väga autistlik. 
Ehk mul oli seal kogu aeg tähelepanu maksimumi peale keeratud, Kui ma jäin viieks sekundiks teadetetahvlit vaatama, oli keegi juba endal püksid jalast kiskunud ja valmistus neid õhutusakna pillu toppima.
KOGU AEG pidi kõike märkama. 
Ja see väsitas. 
Autiste väsitab normaalne elu, sest nad/me märkavad/märkame palju ja ei suuda seda tähelepanemist välja lülitada. Kogu aeg tuleb infot sisse ja see kurnab. Kes läheb selle peale rohkem lukku, kes vähem. Kokkujooksmised. Kontrollimatus.
Mina lähen emotsionaalseks ja ei suudagi end eriti kontrollida. Või kui on situatsioon, kus mul on tunne, et mitte mingil juhul ei tohi end ohjest välja lasta, väsin kohutavalt ära. 

Huh. 
Ja kui ma olen ühest tugevast emotsioonist omadega läbi ja teine tuleb kohe otsa, lähen väga katki. Kui kolmas veel, ma ei ole enam ma ise eriti. 
Lähen meelest ära. 

Nüüd on jälle suht ok. 

Graafikus

Lõpetasin eile loo esimese mustandi. 
Ideaalis võiks see nüüd vähemalt paar kuud laagerduda, enne kui uuesti kätte võtan, aga kirjastaja juba ootab, hüpleb jalalt jalale umbes, nii et aega on suht vähe. 
Enne uuesti ülekäimist vast võtan siiski ette jutukogu juttude järjestamise - see on ju nii tähtis! - ja siis alles loo enda. 
Ja tegelt ühe loo ma unustasin toimetada ja kokku panna, aga see sobiks sinna ka.
Paks tuleb ? No ... vähemalt on mul siis üks paks raamat ka. Vbla soovitan seda isegi sinna sarja, kus kõvad kaaned. 
Muidu oli mu eelistus pehmekaaneline, kus "kuningad" ja "Omasid ei jäeta maha" ilmusid.
Vaatab seda asja. 
Aga omamoodi tore oleks siiski üks raamat ka kõvade kaantega teha, onjo. Mitte et see eesmärk omaette oleks. Lihtsalt paksul raamatul võiksid ju olla kõvad kaaned. 

Olgu, esialgne järjestus tehtud. 
Üldiselt ma töötangi nii - asja võib tükk aega edasi lükata, kuni ma kellelegi öelnud ei ole, et teen selle ära. Aga kui öeldud on, teen kohe. Või esimesel võimalusel. Ainult need küsimused, mis vajavadki eritingimusi lahendamiseks, lükkan edasi ajani, kuni need eritingimused tekivad. 

Mhmh, minu sellekohane tähelepanek on viinud sinnani, et ma ütlen kohe kellelegi, kui midagi vaja teha on. Sest siis ma ei lükka edasi.
Ei, see ei ole alati nii olnud. Enda koolitamine. Ei, ma ei soovita end koolitada valu ja mittetahtmist mitte arvestama. 
Saad küll tõhusamaks, aga jääd ka õnnetumaks ja minu meelest ei tasu mitte miski seda hinda ära. 
Kui elada ei ole tore, polegi elul väärtust. 
Nii ma arvan.

Seoses sellega, et jutukogu-värki lõpetama hakkan, asusin kohe ka luulekogule kirjastajat otsima. 
Sest mida. Kui juba, siis juba. Kirjutasin EKL stipendiumi taotlemisel neile, et plaanis on jutukogu ja kui aega üle jääb, ka luulekogu. 
Tundub, et jääb aega üle. 
Eks pea mingi käsikirja kokku panema. 
Nad (kesiganes on "nad") vist ei taha enesetapu-kogu avaldada =P Ei tea, miks küll. Pole vist piisavalt siivas teema. 
Aga no ma vaatan. Midagi saab ka teistel teemadel. 

Muidu on ka hästi. 
Pärast eelmisi konditsioneeri-abil-talutud suvesid on täitsa tore selliseid +15 ilmu juulis saada. Vesi ei lähe soojaks? Jaah, aga see on ka ainus miinus. Ilus suvi on. Rohi ei kõrbe ning ei ole vaja muretseda janusse surevate loomade pärast. 
Üritasin küll ka toona mitte muretseda, panin oma jäätisekarbi veega tikripõõsa alla ja võtsin rahulikult, ent teatud kribelus jäi sisse. 
Nüüd sajab vihma ja rahu. 

Korralikud inimesed jälgivad laulupidu. Mulle endale lauljana (kooli ajal) kohutavalt meeldis. Aga pärast seda pealtvaatajana oli: "No on tore, aga võrreldes sellega, mis ise laulajana tundsin, lahja." Ja nüüd enam üldse ei huvita. 
Kes laulavad: imeline, nautige.
Teised: tore, et elamust saate.
Aga mina? Eip, ei kisu.

Ahjukuum ja ärev

Kuumahood klimakteeriumi alguses.
Ma mõtlen, et neist võiks kirjutada, sest mina küll ei teadnud, mida oodata ja kuidas need tunduvad.
Valusad ei ole, nii et milles probleem? Tegelt ei ole valusad, aga see on väga piiri peal. 
Phmt tuleb tunne, nagu kogu su nahk hõõguks kergelt ja kui kaks nahapinda kokku muutuvad - palju õnne, krõnksus külilimagajad, kes voldivad oma käed ka kokku normaalselt - tuleb nad üksteisest eemale sebida, sest see on nii ebamugav, et peaaegu valu. 

Ma magan nüüd enamasti kõhuli, käed laiali, ja ilgelt tüütu on, et öösel tuleb kass end üle voodiserva rippuva käe vastu nühkima. 
Iga kord ärkan ja pean leidma mingi teise asendi, nii et käsivars üle voodiserva ei ulatu.

Kogu aeg ei ole kuum, kogu aeg ei hõõgu - aga seda juhtub piisavalt tihti, et näiteks magamisasend ohutu valida. 
Päeval veel saab kuidagi oldud, kuigi riiete mahakiskumine on mullegi tuttavaks saanud, aga vat öösiti on raske.

Muidu käisin täna uuesti füüsilise tervise tõendit hankimas. 
Vahetatud perearsti juures.
Sain ka, aga vahepeal oli päris hirmus.

Ma ei olnud seal anonüümne, Mitte et õde küsib mõned küsimused ja annab saatekirja röntgenisse, vaid kaks arsti tulid ka kohale. Üks neist on mu blogi püsilugeja (lehvitus!) ja teine (kelle nimistusse ma läksin) tunneb mind vanast ajast, kui neil praktikal olin ning töötasin, ja ütles, et loeb mu raamatuid ikka innuga.

Ja siis me rääkisime jälle sellest, et miks mul seda tõendit vaja on, ma ei lähe ju tööle? Üks küsis mult sada küsimust teemal, kuidas ma migreeniga toime tulen ja kas neuroloogiga on kohtutud? Ja mis ravi? Ja teine küsis sada küsimust selle kohta, et miks mulle veel üks laps, kas ma annan endale aru, kui raske võib temaga olla, mis ma teen, kui laps lihtsalt keeldub raamatut läbi lugemast, kas ma ikka tean, et lastel on vaja stabiilset keskkonda ja süüa 3x päevas ja riideid ja ...

Veensin nad ära, et olen tubli, tegelen enda ja oma tervisega ja lapsele, kes keeldub raamatut lugemast, loen ette õhtujutuks, ja no sain oma nakkustevabadust tõendava dokumendi kätte.
Aga hirmus oli.

Psühhiaatrilt on ka mingi kiri olemas, nüüd ootavad ees veel kliiniline psühholoog, motivatsioonikiri ja avaldus. 
Ja siis tuleb see pärisasi alles. Kodukülastus ja viis tundi vestlust ja kui ma küsisin, kas nad mu lastega ka rääkida tahavad, sain vastuseks, et jaa, muidugi, aga mitte samal ajal, muidu venib kümnetunniseks.

Oeh. 

Psühhiaater ütles mu soovi peale algul, et nojah, väga üllas, aga miks ma tahan?
Ja ma ei oska sellele ikka veel vastata. 
Mingi ürgiha?
Mingi loomalik "lapsed = edukus, tahan edukas olla, võtan kõik lapsed, keda saan, oma tiiva alla/oma urgu/ja kui ei mahu, siis roteerin?"

More babies! Moar!!!

Üllas? Ma ei näe selles, et ma teen, mida mina tahan, midagi eriti üllast. Jah, usun, et suudan pakkuda lapsele paremat elu kui tal lastekodus oleks. Aga nagu ... Ma ei tee seda enda mahasurumise hinnaga, see on just see, mida mina tahan teha!
Üllas ...

Jah, on küll hirm. Aga mitte selle ees, et kuidas ma toime tulen - oma laste klassikaalslaste vanematega võrreldes ma olen kuramuse kuldne ema, muidugi tulen toime - vaid selle ees, et Nad ei usu mind, arvavad, et ei saa, ei suuda ei jaksa, ei saa toime. Ja ma tõestan ja tõestan, hüppan läbi rõngaste, teen kõik, mida mulle öeldakse, ja IKKA ei sobi.
Olla teiste silmis mitte-piisavalt-hea on mulle ränk.

Aga noh. Üks tegevus korraga. Üks päev korraga. 
Tulevikule ja tulemusele mõtlemata.