Võimatut püüdes

Nii väsinud.
Nii väsinud.
Kõik olen ära teinud, pole selle eest mingit medalit saanud. Poest tulles tuikusin ja ei jaksanud õieti kõndidagi. Kodus avastasin, et olin ahju kenasti 130 peale pannud jah, aga kergelt lehkavad koerale mõeldud kondid ahjust välja unustanud. (Üldiselt annan ma koerale tooreid konte, aga kui pakk haisema hakkab, küpsetan ülejäänud läbi ja annan siis. Pole probleeme olnud.) 
Nõusid pestes käed värisesid.

Kui olen selle nädala üle elanud (homme-ülehomme naiskirjanike seminar, laupäeva ja pühapäeva vahel öösel korraldatav larp), ei anta mulle ikka medalit. Elan edasi nagu ennegi. S.t. toibun mõned päevad ja kolmandal tekib juba tunne, et peaks peaks peaks peaks ...

Ma arvan, et tean, miks ma teen asju. Igasugu asju.
Loodan inimestele meeldida. 
Loodan saada kiita ja pai ja kinnitusi, et ma olen kuradi hea.
Sest ise seda endale öelda on parem kui mitte midagi, aga kui keegi teine ütleb - see on nagu orgasm. Oot, ei. Endaga saadud orgasmid on üle prahi. Teistsugused kui armsamaga, ent mitte kuidagi halvemad.
Kui keegi ütleb hästi, see on nagu teiselt saadud kallistus. Panna käed endale ümber ja hoida on parem kui üldse mitte, ent vahe täiesti puuduva embusega on väike. Teine, kes kallistab, annab kallistusele hoopis sügavama maigu. Seda üksinda iseennast kallistades pole. 
Umbes nagu naeratada seepärast, et see peaks nagu heaoluhormoone vallandama või foto jaoks - või seepärast, et ongi lihtsalt nii tore, et võtab naeratama.

Huvitav, kas see on paljude inimeste jaoks seksiga ka nii? Et teisega koos on kaugelt kaugelt KAUGELT parem?
Sest ma ei ole aru saanud, miks eneserahuldamist seksist halvemaks peetakse. 
Minu elukogemusega üldse ei kliki. Tea, kas ka autismivärk? S.t. kindlasti ei ole kõigi autistidega nii. Aga minu jaoks ONGI elu mu pea sees samaväärne eluga väljas. Minu jaoks ONGI unenäod mitte tähenduslikud viited PÄRIS elule vmt, vaid samaväärne elu, kui ärkvel olles.
Ja seks omaette samaväärne seksiga väljaspoololija seltsis.

Selle omapäraga elades ei õnnestunud mul, muide, mastrubeerimine seni, kuni üritasin seda õppida ajakirjanduses soovitatu põhjal. Lase lõdvaks, meeldiv muusika, võid vanni minna, ära karda end puudutada, keskendu oma kehale ... 
Totaalne jama. 
Olin 28, kui sain pihta - ignoreeri kõike väljastpoolt, keskendu fantaasiale. 
Siis tuleb ära.
Vahepeal, kuigi mehhaanika selge, 2014 teine pool kuni 2024 teine pool, üsna täpselt 10 aastat - ei toiminud miski. Tühjus. 0 orgasmi kogu selle aja sees. Üritasin küll.
0.
Siis tuli tagasi. Metüülfenidaatvesinikkloriidiga koos ilmselt. Vähemalt ajaliselt kattub, nii et eks seal ikka põhjuslik seos on.
Aga jätkuvalt omaette orgasm = keskendu fantaasiale. Ja kui teisega seksides fantaasiale keskenduda (mul oli kunagi kallimaks üks Leevike, kelle mingi eelmine naine oli ta õpetanud naist rahuldama ja siis ta kohusetundlikult tegi kõik rahuldavad liigutused, aga tema enda huvi seksi vastu oli väga väike - ma fantaseerisin temast endast, aga hooooopis teistmoodi käitumas), saab täpselt sama kvaliteediga orgasmi kui üksindagi. 
See-eest kui teisega on huvitav, juhtub teistsuguseid asju. Mitte paremaid. Mitte halvemaid. Teistsuguseid.

Oot, ma hakkasin rääkima hoopis sellest, kuidas ma teen asju selleks, et teistele meeldida, ja lömastan end täitsa puruks selle käigus. Sest ma ei tee ometi asju nii, et sellised asjad võiksid teistele meeldida. Omaenda lati alt ju läbi minna ei taha, valetada ei taha, peab ikka õige asi olema!
Nii et teen asju, mis mulle endale meeldiksid, lootusega, et need ka teistele meeldivad. 
Ja siis ei tule üldse mingi taevassetõstev tagasiside, vaid "nojah, rahuldav, võinuks see ja see ka olla" ja ma lihtsalt suren.  
Miks ma üldse midagigi. 

Ja kuu aja pärast alustan jälle otsast. 
Sest ega ma ometi õpi. 
Nii väsinud!
Ja tuleks siis ometi medal!
JA KURADI KURAT, MA TEAN, ET EI TULE!
Ikkagi väsitan end surnuks võimatut püüdes. 

Krt, ma kunagi kirjutasin sellest ju luuletuse! 2012 või nii. Ei leia seda praegu üles. Vbla otsustasin, et halb, ja kustutasin maha. 
Aga lõppes nii:

Võimatut püüan üha ja üha,
pooleldi lollakas,
pooleldi püha. 

Hea armastus versus sõltuvus neurokemikaalist

nad ütlevad:

ei ole armastus
on dopamiininälg
on sõltuvus
mediteeri
räägi terapeudiga
otsi terveid suhteid

see ei ole armastus
armastus on eriline
püha ja puhas
ehe ja oluline
see, mis sul peal
ei ole

sul on sõltuvus
narkomaania
sa ei ole halb inimene
kuid see ei ole armastus

mina mõtlen
see on rohkem kui ainult teie armastus
mind seob nii hell tunne
kui neurokeemia
nii oksütotsiin
kui dopamiin

kui te ütlete
et see on rike
äkki olete ise rikkis?

Proosatõlge samast asjast: 

Ma ei ole sellest kirjutanud. 
Avastuse tegin mitu kuud tagasi. Vist jaanuaris. 
See raputas mind kõvasti. Olen sestsaati ohtralt järele mõelnud ning jah. 
Nii on. 
See oli kindlasti samuti mu enesetapu taga. 
Jah, jah, selle mõjul tekkis ka depressioon. Ent selle mõjul. 
Alguspunkt oli limerence. 

Miks ma lingin fb postitust, mitte mõnd korralikumat artiklit?
Sest vähemalt google'i esimesel viiel leheküljel, sisestades limerence, dopamine, addiction ei ole normaalset artiklit. On erinevaid fb-poste, quorat, mumsneti ja redditit ja mõned artiklid, mis mulle üldse ei meeldi.
Need räägivad, kuidas limerence ei ole armastus (love), on dopamiininälg, ja kuidas sellest üle saada. Bla-bla, looming, tervisesport, kohtumised sõpradega, teraapia. 

Esiteks ma ei usu, et minusugusel on võimalik sellest üle saada teisiti, kui lastes ajal mööduda. 
Kestab umbes 2 aastat pärast lahkuminekut. See ei ole igavesti? Tundub küll nii. Isegi nüüd, 46 aastat vanana, 2 aastat on kaugelt kujuteldamatum tulevik, kui ma tajuda suudan.
Olen tasapisi 3 kuulise tuleviku pealt 4 kuu peale liikunud, aga kõik üle selle on ikka adumatult kaugel. "Selleks ajaks võib rohelisest taevast dinosaurusi alla sadada, kõik muutunud olla."
Võimatult kaugel. 6 kuud või 100 aastat või 1000 aastat? Tundub üsna samasugusena. 
ERITI kui ma olen kurb. 
Ehk dopamiininäljas.

 Mul ei olegi teistsugust kurbust ju.

SELLEpärast ma ei tunne end kurvana, kui keegi (lemmikloom, lähedane, armastet kuulsus) sureb. (Kui surema just ei sattu mu limerence'i tekitaja, aga seda pole veel juhtunud.) SELLEpärast  on mul täiesti ükskõik, mida halba tulevikus juhtuda võib - loeb ainult praegu. SELLEpärast ei koti mind üldse, kui mõni tohutu kunstiväärtus kuskil õhku lastakse või teistmoodi ära hävitatakse. 
Dopamiini pole, olen põhjatult kurb.
Dopamiin on - ja mitte miski ei kõiguta mind.

Teiseks ei usu ma karvavõrdki sellesse, et limerence ei ole armastus. 
Olgu, mul ei ole ka tüüpilisi limerence'i naeruväärse poole tunnuseid. Ma ei kipu saatma anuvaid sõnumeid ega tegema piinlikke "olen kõigeks valmis, et su tagasi saaks"-telefonikõnesid. Kui tema poolt ei ole limerence'i, ma ei taha teda tagasi. 
Lihtsalt kannatan. 
(On olnud ka nii, et ei kannata välja.)
Kui mõtlen neile suhetele, mille ise lõpetasin, tuligi mu tahtmine lõpetada selle pealt, et teine pool selgelt ei tundnud minu järgi säärast vajadust kui mina nende.
Limerence puudus.

Mu jaoks ongi vajamine armastus ja armastus ilma selleta mingi ... kergekaaluline prügi. 
Olgu, see käib romantilis-seksuaalse armastuse kohta. tunnistan teistsuguseid ka. Ent minu romantilis-seksuaalne armastus ei ole selline. Minu armastus on enda täielikult üleandmine ja sama vastu ootamine ja kui seda ei ole, on tulemus ... teistsugune. 

"Ma armastan sind nagu väga kallist pereliiget." 

Mis on ka absoluutselt armastus, üldse ei eita. 
Aga see on teistmoodi.
"Armastus on otsus, mille sa teed iga päev uuesti."
Tõsi ka v?

Mitte et limerence ei ole armastus, armastus püha ja väärtuslik tunne, limerence aint dopamiininälg, vaid minu armastus on rohkem armastus kui ilma dopamiinisõltuvuseta variant. See, mis pidevat tööd nõuab.
Minu oma ei nõua mingit tööd. See pole teadlik valik. See on vajadus.
Et lühiajaline? 
Jaanuaris ma veel leidsin korralikke, mitte fb artikleid. Limerence nende andmetel võib kesta nii mõned kuud kui ka kogu eluaja. 
Mul ei ole kunagi ise üle läinud, kui teine pool vähegi kaasa aitab. 
Mitte kordagi. 
Olen "mul on see ilmselt eluaeg peal"-usku. 

Alla ja üles

Mul on tunne, et mul on näidik paigast ära. 
S.t. märganud olen seda muidugi ammu. Ent praegu on väga eredalt tunda. Üles poolde taevasse pilvede keskele uperpallitama ja alla nii sügavasse auku, et maa sisemuse kuumus mullitab ümberringi.
Ja jälle üles.
Ja jälle alla. 

Kui see eelmise nädalavahetuse "alla" oli vähemalt põhjendatud, seekord on lihtsalt "aa, luuleprõmmud EI ole minu üritused". Mhmh, ma kindlasti saaksin seal kõrgemale kohale kui eelviimane ka, kui asja ette võtaks, sest ma nüüd tean paremini, mida teha ja kuidas hindeid saab.
Kuid mul ei ole selleks mingit motti. 
Ma ei võida midagi end rahva meeleheaks ümber tehes,

Ükspäev üsna hiljuti kirjutasin üles-allast luuletuse. Viimistletud pole, aga on vast informatiivne.

Teismelistel pole

vist mõõdik paigas nagu.

Vinn lõual on katastroof.

Isal vähk?

Paha lugu.

Ei taipa, mis tõsine probleem, 

mis mööduv. 

(Kõik läeb mööda.)

Aju lihtsalt arenemata on veel. 

Anna aega sel suureks saada.

Ma olen 30 aastat täiskasvanu.

Pole paika läind murede kaal.

Tüli kallimaga on surmasoov.

Kolmas maailmasõda? 

Nojaa.

Murel on kaal ainult praegusel hetkel.

Muidu on kaaluta olekus.

Hõljub kindla pinnata;

nii või naa - 

paljalt oletus.

Kui praegu on valus, on valus.

Hiljem hakkab?

Aga äkki ei hakka?

Mis pole kätte jõudnud

võib jäädagi juhtumata.

Elu kehas on päris, on eht.

Mõistus annab teooriad.

Olen tunnete tuules leht.

Kuramuse poeesia. 

Mida ma endale kuhugi tätoveerinud ei ole, aga olen palju kordi, palju palju kordi mõelnud, et võiks: "I am a leaf on the wind, watch how I soar". 

Sest Firefly. sest Wash (kes on mu lemmik; mul on muude omaduste kõrval värk ka blondide meestega). Sest mina nii mitme kandi pealt.
Tunded juhivad - ma heljun nende mõjul.
Teistele meeldimise iha on vägev mõjutaja - aga poolel teel otsustan ikka, et tähtsam on meeldida endale.
Leheke heljub jälle teise suunda.
Üks kant on, et mul võib siht olla, aga ikka läheb, nagu läheb. Mul ei ole sihti ses mõttes, et ma kuidagi sihi poole töötades kuskile jõuaksin. Et eesmärk saaks täidetud.
Ok, väikesed ebaolulised eesmärgid saavad.
Suured? 50:50 šansse.Täiesti suvaline. Kuhu tuul pöörab.

Ja tunded käivad äärmusest äärmusesse iga välise mõju tõukel. 
Isegi lamotrigiiniga. 
Marca kirjutas just Rosa Monterost, kes arvas, et umbes 15% inimesi on sellised. Neile ongi olemas aint tunneteäärmused ja seda, et vahel on lihtsalt hea ... tuleb ette, aga see on haruldane seisund. Jube palju asju peab täpselt õigesti paigutuma ja kaalud peavad õigesti kõikuma. Ei tohi üks pool tõusta nii üles, kui saab, ja teine pool vajuda nii alla, kui läheb. Väga peen tasakaal peab tekkima.

Ma ei ole inimene ka selles mõttes, mhmh. Leheke tuules. Mina, aga mitte naine, 46, eestlane - siuke.
Mitte et ma arvaksin, et inimesi, kes oleksid nagu keskmine naine, eestlane, 46 eriti palju oleks. 
Aga neid, kel rohkem normaalseid omadusi kui minul, ikka leiab omajagu. 

Nüüd ma kirjutasin kõik selle üles ja on parem olla. 
Ma olen midagi Loonud. 
Mis võib vbla mõnele inimesele arusaadav olla. 
Jubedalt on vaja arusaadav olla. Mingil hetkel taipasin, et hulk mu migreene on tundest, et minust ei saada aru, teen, mis ma teen. Ütlen, mida ütlen. Ma tean küll, et inimesed ei näe teisi, nagu need teised on, vaid nagu nemad ise on.
See parandab mu enesetunnet üsna vähe.
MisMÕTTES ma ei ole ja ei ole ja ei olegiiiiii nagu kõik?!
Õigemini: mis mõttes ei ole kõik nagu mina?!

Ööaegne

Mis ma väitsin, et mul pole ärevust v?

Huvitav, miks ma siis ei suuda lõpuni lugeda kirja, kus olid esimese poole järgi juba kindlalt teada head uudised?

Samas mul muidugi ON teistmoodi see ärevus. 
Ma ei karda, et äkki juhtub midagi halba. Mu sees on "halb asi on juba juhtunud/juhtub jumala kindlalt, ma pean sellega leppima, aga nii raske."
Ja siis juhtub midagi head (vt. see tänane kiri) ja mul on "Oh taevas, karta on, et selle peale hakkan jälle lootma ja kui kõik ikkagi vääramatult persse läheb, on veel hullem!"

Lugesin lõpuni. Hakkasin juba poole peal vastama tegelikult, aga siis (mul läheb ka aega, et emotsioone sisse võtta) ehmusin nii ära, et läksin õue suitsu tegema hoopis.
Ei ole päris NII head uudised, et kõhkluskohta poleks. 
Noh - saab hakkama. 

***

Ma vist kannatan ootamatusi halvasti.
Täna jaksan rõõmsate uudiste peale juba veidi rõõmustada ka.
Kui meenutada, siis eelmine ootamatult hea uudis tõi kaasa samasuguse "oifakk!"-tunde.
Jajah. 
Miks ma ei rõõmustanud, kui "Lihtsad valikud" romaanivõistlusel auhinna sai, eks ole. 
Ma polnud selleks telefonikõneks valmis ja edasi ei julgenud päriselt loota. 
Halbade uudistega on kusjuures kergem. Siis ma mõtlen kohe, et nii, mis nüüd teha. 
Kuigi kui emotsiooni sisse võtan, hakkab halvem.
Praegu hakkas/hakkab tasapisi parem.
Pole mingi hästi eriline asi tegelt, onjo. Lihtsalt niiiii tore on end tunnustatuna tunda.

Ei julge veel innukalt teatada ka. 
Ei taha öelda asjade kohta, mis peaaegu sooritusvalmis, aga mitte täiesti; "Ma vist teen/saan." Ainult "ma tegin" või "ma sain," kui päriselt valmis.

Jutukogu kohta oli ju kindel, et ta tuleb, kuigi ma polnud veel kirjutamist/toimetamist lõpetanud. Aga oleks tulnud ka siis, kui ma poleks lõpuni jõudnud. Lissalt halvem.

Õues sajab jäävihma. 
On juba libe, aga kui libedaks veel läheb ..! Ei ole eriti vaimustav mõelda, et poodi peab minema. 
Huvitav, äkki peab ilma vastu? Ma tõin eile kolm piima ja üks pakk eelmistest oli veel täis. Nii et piima meil on ja muuga võib viivitada.

Tegelikult on päris raske sellistel piiripealsetel juhtudel nagu "mõni asi on ebameeldiv, muidu pole viga, hädasti pole vaja, ent oleks hea, kui tehtud saaks" ära mõistatada, et kas peaksin nüüd tegema või ei. 
Kui asi on tugevalt ebameeldiv, kui juba idee peale saabub äratõukereaktsioon: "EI!" on selge, et seda ei tee. 
Kuid juba siis, kui tekib mitte "EI TAHA!!!" vaid "Ei taha," on asi kahtlane. Sest enne ATH ravimeid oli mul kogu aeg kõige ees: "Ei taha"-tasemel vastumeelsus.
Aga peab ju tahtma.
Kas sa tahad rohkem inimestele pettumust valmistada, kui (nt) poodi minna? Kas su poeg jääb söömata, sest sa ei võta karku alla, sest "ei taha"?
Nii et ma sain pagana tugevaks asjade tegemises, mida ma teha ei taha. 

Jaa-jaa, ma jutlustasin selle tegemist, mida inimene tahab teha, juba ammmmmu aega tagasi. Aga kogu idee oli selles, et vaata laiemat pilti ka: tee seda, mida hing ihkab, arvestades, et tegudega kaasnevad tagajärjed. Ma tahan edasi joosta otse, mitte üle tee minna, aga ees on betoonaed. Ega ma ei taha ju hakata end läbi selle suruma, ikka tahan ju pigem lihtsalt teises kohas joosta! 
Mida ma vähem tahan: poodi minna või et mu 11-aastane poeg vaatab pettunult kappi ja ütleb: "MITTE midagi ei ole süüa!" Ma vastan, et no võin talle muna praadida ja poeg ütleb: "Ma ei taha muna!" ja sööb parem tooreid makarone. 
Ma ei tee nalja, umbes sel ajal oli see ta põhisnäkk. 
"Keeda endale ometi!" oigasin mina.
"Ma ei taha. Mulle meeldib nii rohkem."

Mu jaoks on ikka veel olemas "EI!!!" ja kõik muu on "no teatud tingimustel võib".

Aga täna ma ikkagi poodi ei läinud. Sest sai ka ilma ja ei tahtnud õue. 

Ideaalne

Kui igemed nii õudsalt ei sügeleks ja kui ma nii väsinud poleks, võiks öelda, et peaaegu täiuslik päev. 
Ei, midagi eriti head ei juhtunud. 
Ainult palju pisikesi headusi ja pea IKKA ei valuta, imelugu. 

Nt on mul nüüd neli mahukat mahlakalaasi tohkem. Keegi oli alla, maja tagumise väljapääsu kõrvale pannud kasti nõudega ja sildi "kes tahab, võib võtta". Muu mulle huvi ei pakkunud, aga vahel on olnud veidi ebamugav, et mu majapidamises on üks mahlaklaas ja see ka mingi ... 150 ml umbes. 
Väike, ühesõnaga.

Ujuda oli soe ja mõnus, kuigi vool oli kiire ja sain enda väsinuks. 
Üldiselt ma ei hingelda, kui veest välja tulen, kuigi tõmbeid teen tavaliselt üle kahe korra rohkem. Enda väsinuks ujumine on hea asi, et te teaksite. Tunnen, et olen tugev ja vapper, saan kõigega hakkama ja treenib ka.
Ei olnud liiga kuum, vaid just paras ilm. Sain ära viidud taara ja koer leidis koduteel suure singikondi ning ragistas selle kallal õnnelikult tükk aega.
Oi, koeral ei tohiks lubada õuest leitud asju süüa? Ah, minge ka. Ma söön isegi õuest leitud asju. No mis on tõenäoline halb tulemus, kui ta valet asja sööb? Kõht läheb lahti ja ma pean teda öösel õue kakale viima. 
Emake maa, kui jube. 

Kirjutasin luuletuse, mis tuli nagu laine. 
Nad vist hüüavad seda inspiratsiooniks. 

Mulle pole kasvanud juuri,
sest mu kodu pole olnud maa all.
Te ei saa panna mind puuri,
mind ei pea ei trellid, ei vall.
Ma pole juurtega kinni,
sest eal pole võrsunud maast.
Ma olen meri ja leek
ning mõnikord löga ja saast.

Pole omased roomavad taimed,
mullast ma söönuks ei saa.
Olen tuline tuuline naine
ja mulle võõras on maa.

Olen laugas salakesi,
ent tormid mind kõrgusse viivad.
Olen leek, olen õhk ja vesi
ja tiivad ja tiivad ja tiivad.

* Jaa, viide Kaplinskile on teadlik.

Toimetasin natuke, mängisin palju civi, tõin pesud õust tuppa, tegin pannkooke, sõin pannkooke, jõin palju kohvi, miski ei karju kuklas, et PEAB ja poeg on kodust ära. 
Mu ema palkas ta lihttööliseks, nii et ta peseb aknaid, koorib katuselt sammalt ja vist niidab muru ka.

Hoolduspere-ametnikult, kes täna puhkuselt naasis, sain kirja, et tore, hea et ma ära ei loobunud, aga arusaadav, et kui mu poega kaitseväkke ei võetud - kohad täis wtf? - siis lükkub aastakese edasi. 

See vist ongi mu ideaalne päev. Midagi ei pea tegema, et halba vältida või vähemaks keerata, aga kõike võib, et veel parem oleks.
Miski ei tapa. mis ei näri, miski ei valuta, võib lihtsalt olla.
Täiesti veider, et mul selliseid päevi nii vähe on. 
Aga samas tore, et vahel ikka on ka. 

Äkisti ei loe miski muu

Mõtlesin, et ok, vbla sellepärast ma elan.
Sellepärast elasin Rongi üle. 
Universumi käsusõna kõlas just tänase pärast.
Mismõttes niimoodi saab.
MisMÕTTES niimoodi saab? 

Mis. Mõttes.
Kuidas saab keegi mulle nii palju anda ja samas tunda, et tema saab minult?! 
Mitte keegi mitte kunagi ei ole jaksanud minuga kaks päeva asju klattida. Mitte jätta poolde vinna, enam-vähem kärab, vaid päriselt mitte lõpetada, enne kui klaaritud? Ja pärast ongi päike ja heinamaa, kullerkupud ja imeline kuldne loojang, sest saime selgeks?
Kuidas keegi nii kallis olemas saab olla?

Vabandust, keen üle.
Aga see on nii kummaline, kuidas oled 45 ja sul on ikka veel esimesi kordi. 
Jah, jah, maailmasõda vist, jah, jah, päriselt pekkis vist, jah, jah ...
 --- aga.

Näe, selle kirjutasin vahepeal, teiste asjade seas. 

Maailmad

Ühes maailmas
tuleb kindlasti peagi sõda,
küsimus on ainult,
kui suur ja kes. 

Nats olla on okei
ja empaatia patt.
Võime ju halada,
olla segaduses,
aga aeg on küps.

See on fakt.

Teises maailmas
veedan terve päeva
kallimaga vaieldes.
Pisarad päris ei jookse,

aga nii valus. 

Saa must aru,
saa must aru,
saa must aru.
Sõnade tähendused,
isiklikud piirid,
oh, kui tähtis. 

Ja ongi tähtis.
Seda ma saan mõjutada,
seal ma saan otsustada,
valida,
minu panus loeb.

Mida ma sõja vastu teha saan?
Minna plakatiga vehkima?
Kedagi ei huvitaks.
Panna end Toompea lossi ees põlema?
Ajalehes ilmuks lühike artikkel
"Hull naine langes meeleheitesse".

Aga kui ma kuus tundi seletan,
ta seitsmendal vast saabki aru.
Nii et täiega tasub ära. 

Tasuski. Mul ei ole mitte kunagi niimoodi olnud, et keegi jaksab minuga päevi klattida. 
Mitte kunagi.
Ma arvan, selle tunde nimel tasus ellu jääda. 

Elulised avastused luuletusena

Sittagi ma hoolin mingist armastusest, mis halva tujuga üle läheb. Ehk:

Tead, nad väidavad ja
usuvad, et see on tõde,
sest ajakirjas kirjutati
ja seal sarjas,
kus tüübil on see õde,
ka öeldi,
et keegi ei saa
teist õnnelikuks teha.

Õnn peab tulema seest
ja kui sa vajad meest
või naist, et õnnelik olla,
kui sa tahad kiitusi ja
nunnutamist ja olla paar,
ei kõlba sa suhteks, klaar.

Nad ütlevad.
Ja sa pead õigeks
ja üritad olla kõiges
parem
täielikum
iseseisvam,
mitte vajada,
mitte tahta.

See ei toimi.

Viimaks lepid.
Mis teha.
Eks ma olengi paha.
Ei kõlba paarissuhteks -
ja ennast veel veidi nuhtled,
sest ega küll küllale liiga tee.

Alles aastate pärast adusin,
et ega ma niisama taha.
Kui vajadus on täitmata igiammusest
ajast,
siis pole ma mitte vilets, et vajan,
vaid kui sa mind armastad, aitad.

Ja kui ei armasta,
siis probleem ei ole minus.
Kui ma ei ole nii lihtne ja mõnus,
et armastuseta minuga aega viita,
ongi kõik nagu tarvis.
Teistmoodi olla pole huvi.
Ma ei taha sind, kui sa mind ei armasta.

Armastus ongi mu lävi.

Ja veel samal teemal

Ära usu mida näed -
silmad petavad.
Ära usu, mida tajud -
tajuorganid on piiratud.
Ära usu, mida mõtled -
sa ei tea kõike, andmeid ei piisa.
Ära usu, mida tunned -
tunded petavad, sest ei tugine mõistusele.
(Mitte et mõtlemine päästaks.)
Ära midagi looda - 
lootus toob ainult pettumusi.
Ära usu, et oled aus - 
ausus on subjektiivne.
Ära usu, et oled. 

Ära usu. 

Miski pole päris ega piisav. 

Tervislik seisukord halvenes

Ma jäin vahepeal haigeks.
Mitte niimoodi haigeks, nagu enamasti "haigeks jäädakse", vaid niiimoodi, et ma arvasin, et on jälle maohaavand, seejärel, et nii rõve maohaavand vist ikka ei olnud, ja siis kutsus Poeglaps mulle kiirabi, sest ma seisin püsti, ükski teine asend ei kõlvanud, ja huilgasin nagu udusireen. Ei saanud üldse olla.
Kiirabi viis mu haiglasse, kus tehti kompuutertomograafia. Äge kõhunäärmepõletik, ütlesid nad. Siis tehti ultraheli, mis ütles, et sapipõis on kive täis.
Esmaspäeval lähen tagasi, siis nad lõikavad mul sapipõie välja. 

Ei ole väga toredad päevad olnud. Peamiselt magasin päevad ja ööd otsa, vahelduseks valutas jälle pea, mitte kõht. Aga mul on päris hea tugivõrgustik ikkagi. Poeglaps, Tütarlaps ja K, ka mu ema pani natuke õla alla (loe: raha).

Kui ma K-ga ei rääkinud, kirjutasin luuletuse.
Nüüd on jälle kõik hästi. Aga samas on luuletus muidugi tõsi.
Ma olengi väga tõsine inimene.

Vaata, ma võiksin kirjutada suuri sõnu. 
See kõik on olemas, lihtsalt eesriie on varjuks.
Vaata, ma võiksin elada suuremat elu,
kuid ei taha, et sellega jälle ma harjuks.

Suur elu on valu
ja mina vana väsinud naine.
Elangi pisikest elu,
olen leige väherasvane aine.

Kui ma sinust räägin, siis muigamisi ja leebelt.
sest ma ei taha kannatada, aitab sellest juba.
Jah, ma tahaksin seda, jah, ma tahaksin veel, et -
aga ei, parem ei taha. Nagunii pole luba. 

Oh, see on tuttav rada.
Nutt, karjed ja kirjutamine.
Ma ei taha kannatada,
verd nõrguda sinu nimel.

Valud ja ahastusvärin.
Koidiku külm hall taevas.
Kas mu leigus on üldse päris?
Vahet pole.
Mis ma end vaevan.
Las olla elu kerge ja jahe.
See on kindlasti valust väiksem pahe. 

Hetkel olen ma kohe eriti valu vastane. 
Äge kõhunäärmepõletik on jube. Ei soovita kellelegi. 
Aa, ja millest saab sapikivid? Te üllatute. Päriselt. Mina konkreetselt jahmusin ja nördisin. 
Sapikivid saab, kui ei sööda rasvast toitu. Kui sapp aina koguneb, aga teda ei kulutata ära, ta kivistub. 
Nagu - pffff.
Ja nad räägivad, kuidas nii TERVISLIK on rasvu toidus vähendada ... 
Krt, kas on MÕNI "kõik teavad seda"-teadmine, mis minu puhul ka kinnitust on leidnud v?! Aaa, ok - noorelt on kergem rasedaks jääda. 
Mhmh. See on. 

Veel teemast, kuidas ma imelik olen

Ma olen puudega, 
aga mul pole jalad puudu
või silmanägemine.
Et mu käsi 
ajuti ripatab ja 
diagnoos on
"osaline halvatus"
ei paista silma. 
Halvatus inimeste meelest
on midagi muud.
Peavalu pole ju puudeteema,
mida ma üldse.
Õige puue on
palju hullem kammaijaa.
Mina lihtsalt õigustan ennast,
et miks ma oldud ei saa. 

Ma olen kväär,
aga ma pole naisega suudelnudki
viimased 25 aastat.
Ei ole olnud järjekindel
tegema ainult seksuaalseid tegevusi,
mis mulle meeldivad
ja kui ma takkajärgi
jälestangi igat hetke,
see ikka ei ole päris õige kväärlus, kas jaa?
Lihtsalt õigustan ennast,
miks ma oldud ei saa.

Ma alles viimasel aastal
näen ennast
kui ema. 
Enne ikka arvasin,
et kui on alla 4 lapse
ja noorim üle viie aasta vana ka,
see pole emadus ega asi. 
Väikesed lapsed teevad emaks,
suured on lihtsalt inimesed,
kellega koos elad.
Ma ei andnud endale grammigi kiitust
selle eest, et mul on imelised järeltulijad,
sest mis koormust mul nendega?
Lihtsalt õigustaksin ennast,
miks ma oldud ei saa. 

Ja siis ma ütlen, et see pole luuletus ega asi, onjo. Enterluule. Pole väärt olema luuletus. Või mina ise kirjanik. 
Tõsi, kui ma mõne loomingutüki kohta ütlen, et see ON väärt, ega see asja paranda. Teised enamasti ei ütle ja tagasiside teeb mu veel kõhklevamaks ja hädisemaks. Paneb mu uskuma, et ainult õigustan ennast, miks ma oldud ei saa. Tegelikult ma ei olegi ju kirjanik. On täiesti arusaadav, et inimesed mu loomingut ei hinda.
Ütlen ma endale.
Aga tegelt - tegelt mul ikka ongi raske. Kurat depressiooniga, mul on muidu ka raske ju! 

See ATH ajatunnetus - see on RAUDSELT üks teema, mida ma kaasas kannan ja talun. Täpselt: on praegu ja muu pole tähtis. See, mis on praegu, on ainus, mis loeb. Kui on valu, on kõik valu ja midagi muud pole ja polegi.
Hästi veider on ennast jälgida hetkedel, kus vahepeal pea tuikab ja siis jälle mitte - kuidas elu tundub täitsa ok ja siis enam mitte, ainult õudus ja ahistus.
Huvitav on, et välised valud (nagu ma neid nimetan) ei mõju nii. Kui luu on murtud või pahkluu välja väänatud nt. Marrastused, nihestused, mõrad ... Need on täiesti talutavad, isegi kui valu on vahepeal väga tugev. Aga samas põletus on kohutav, peavalu kohutav, menstruatsioonivalu (mul ei ole seda enam!) kohutav ja mõnigi valu veel. 
Ja hingevalu. Kohutav. 
Kui maailm tundub halb, tundub, et ta on alati halb olnud, saab alati halb olema ja mitte miski mitte kunagi ei tundu enam hea. 
Vahepeal tundub kõik rahulik. Ja siis jälle halb. Et kõik tunduks hea?
No ... ma mäletan mõistusega, et selliseid hetki on olnud. 
Kunagi.
Ammu. 

Kui ma loen kuulsate Eesti naisluuletajate kogusid ja näen, kuidas neil on Tõsised Teemad

Ei taha kirjutada
ma Eestimaast, eestlusest - 
mind lihtsalt ei huvita.
Ei taha kirjutada
kliimast ja kestvusest -
no mida mina siin teha saan?

Mul on tüütud küsimused,
lõputult üks ja sama
rumala naisluule teema.
Miks sa ei armasta mind?
Kas hakkad mind armastama?
Kuidas armastuseta saama?

Ja ei,
sellele viimasele
ei ole mul ikka veel vastust.
On märjad silmad
ja üüratu üksindus,
iseolemisraskus.

Uueks on mindud küll

Kas ma olen?
Olen. 
Ikkagi on vahel nii raske meeles pidada, et ma OLEN, mitte et ma olen valesti, peaksin olema teistsugune, peaksin tundma teistmoodi, peaksin hindama väikesi asju, peaksin nautima leppimist, vaikust ja rahu. 

Ma EI ole valesti. Inimesed võivad olla ka nagu mina.
Muudkui võtan ja võtan tagasi õppimist, et pean olema teistsugune, pean olema, nagu inimesed religioonide ja teaduse arust on, pean olema selline inimene, millisteks inimesi peetakse. 
Ja ometi olen mina olemas. 
Saada aru, et ma ei ole valesti, vaid inimesi ongi VÄGA mitmesuguseid, on nii kuradi RASKE. 

Teate, et täna öösel (või on kell 4 juba hommik?) on õues 8 kraadi sooja? KAHEKSA? Alla kümne?! Klge, august on! See SOE aeg. 
Aa. Et ilm on täpselt selline, nagu ta on, mitte selline, nagu PEAKS olema?
Hea point. 
On, nagu on. 
Ja tõesti, ega ei tapa tõdemus, et ööseks tuli aken kinni panna. Ei lähe maailm hukka seepärast. Isegi mina ise ei sure. 

Kui ma mõtlen selle võrgupäeviku algusaegadele ja võrdlen toonast ennast praegusega, siis ossa, kui kaugele ma olen tulnud! Nii krdi vinge! Ma võin praegu uriseda, kuidas iga päev mõtlen vähemalt korra "aga äkki ikka ..." ja siis meenutan endale, et hei, kogemused ja ei tasu uskuda seda, mida räägitakse, usu omaenda kogemusi - aga tollal ma ei urisenud enda peale üldse sedasi. Ma urisesin enda peale, et ma olen rumal, mõtlen valesti, tunnen ebaadekvaatselt, räägin liiga kileda häälega, ei hoia selga piisavalt sirgena, ei ole oma lastega piisavalt leebe, ei teeni piisavalt, elan teiste kulul, olen halb inimene, jooksin täna jälle ainult kolm kilomeetrit, laisk ja ei sunni end piisavalt, ja nii lõputult edasi. Ma olen valesti, oli lihtsalt lõputu. Ma olin igatepidi valesti. 
Ja ometi .... siis meeldisin ma inimestele rohkem.
Mul on siiamaani raske seda andeks anda. 
Ma meeldisin teile, kui mul oli halb. Ma meeldisin teile, kui ma kogu aeg ennast peksin ja nagu sisemisest keha-ja-hormoonid-õnnetu-olemisest veel ei piisaks, tegin kogu aeg oma olemist halvemaks. Aga kui ma jalule tõusin, kui ma endale teadvustasin, et endale haiget teha ei tasu, tuleb olla endaga hell, lahke ja enda üle uhke, ma teile enam ei meeldinud. 
Ülbe. 
Ta peaks kahetsema, aga on hoopis endaga rahul! Jälestusväärne.
Ja isegi kui tuli: "Ei, VVN on tegelt päris krdi lahe", tuli kaasa: "...kuigi ta võiks (mingiasjam) olla."

Augustikuus ikka ei tohiks nii külmaks minna. Eriti augusti algupoolel!

Kuna Kaplinski suri täna, aasta tagasi, näitas fb mulle mälestust tema luuletuse näol.
Kuna luuletus sattus väga sel teemal olema, mis mul viimastel päevadel meelel (teema on sama, millel siin arutlus), jagan.
Paar tundi hiljem, teel poest koju, tegin täienduse kah. 

Kaplinski:

Ma olen madalal sündinud,
mu hälli on varjanud rohi
ma olen madalal sündinud
kuid siia ma jääda ei tohi

ma olen madalal sündinud
kesk sammalt ja lehekõdu
ma olen madalal sündinud
kuid madalal pole mu kodu

ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
mu kodu on taeva tuulte peal
ja vahel külmas ja näljas

mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
Ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

Eks ole, tiivad!!!!
Aga ise mõtlesin teel poest koju selle ainetel:

Te tahate, et ma roomaksin.
Nii näeb iga liblet ja juurt,
iga kõrt, ürti ja marja,
vaid loll tahab midagi suurt.

Hoia maadligi, rooma.
Tormis murduvad kõrged.
Sedasi ongi just hea,
peab vaikides koolduma nõrgem.

Tuli kõrvetab. Mina
liig kõrk, kirglik, tuline olen.
Jahtu nüüd ometi maha!

Kuid mina põlen ja põlen.

Õhtuti

Mul on nii vähe vaja.
Üks lahke lause, 
embus või lihtsalt:
"Mul on kurb, et sul on halb!"
Nii vähe on tarvis, et ärkaks vaim,
ma ei oska olla see tugevaim,
keda väljaspoolt tulev ei koti.
Ma enam ei tahagi olla taim,
kes kasvab valguse ja veeta,
kelle kõrval võib aastaid veeta
teda toitmata-kastmata. 
Ma enam ei tahagi - aga
ikka valus on valutada
ja vahel õhtuti keerab sees.
Kuis sa mind ei armasta, mees?!

Banaalselt ikka samal teemal

Pagan, ma olen kõike valesti teinud viimasel ajal.
Ma arvasin, et mul on heam, kui miski pole halvasti ja kõik on hästi. Aga tegelikult on mul VAJA, et oleks mingi ere "halvasti" ja siis suudan palju paremini elada. 
Ma saan kohe paremini aru oma valikutest ("ressursinaiivsus" oli mul endale sihilikult tehtud!), miks ma arvasin, et töö kiirabis oleks mulle ideaalne, miks ma lähen kergesti lahku ja miks mul on alailma NII HALB olnud, kuigi "midagi ei ole halvasti".

Nojah. Mul ongi vaja, et oleks halvasti. 
Siis on hea. 
Muidugi on vaja, et selle "halvasti" sees oleks ka eredalt "hästi" asju, ilma nendeta ei mängi välja. Jäätis üksi ei ole hea, aga ka eksam, mille eel pabistad ja siis hoolimata õppimisest läbi kukud, pole üldse hea, sööd siis pärast seda jäätist või ei. 

Kui ma elan üldrahvalikult "hästi", mul ongi halb! 

Kaua ja kaua ja kaua
imestasin, olin kurb ning tige,
miks minuga asjad ei toimi,
miks tuleb tagasiside,
et ma olen valesti,

kuigi ilus ja tark ja hea. 

Miks tulemusi ei tule,
mis ma siis olema pean?!

Kaua ja kaua ja kaua
mingi mõistliku loogikata.
Kui teen tööd, võib minna hästi
või halvasti täiesti suvalt.
Kogemata ülejala ei õnnestu
nagunii miski ja kurat!

Isegi meest ei ole!

Mis siis, et ilu ja sarm!
Miski ei lähe, nagu ette nähtud.
Kas see on siis elu?
Kas see on siis surm?

Viimaks tuli avastus ära.
Ikka veel seedin ja rahu teen endaga:
mu sees käib kõik teistmoodi.
Madu ei hakka kunagi lendama,
kuigi koorus munast kui tuvigi. 

Mul käibki kõik teistmoodi,
talv on palav ja suvigi
põud, kuumus ja suitsevad luud.
Olen tavamõistes valesti.
Olengi midagi muud.

Nüüd siis lepin, õpin ja üritan aduda,
kuidas saab elada, olles madu ja
vähemalt selge on üks asi,
mille üle aastaid kurvastasin:

mul imeliselt võib läikida soomus,
tuvid kardavad mind, sest loomus. 

Oh, ega me olnudki paar ju

Kas sa usud, et võid mulle haiget teha
et sul mu üle on säärane vägi?
Oh pisikene, ma võtan oma viha
mis on tornaado, on meri, on mägi
ja sõidan selle harjal, kus silmapiir,
kus päikeseloojang,
kus hele kuukiir
ja pole liig raske miski.

Jah, vihata oleks päris nadi. 
Samas, kui saanuks vihastamatagi,
polekski üldse probleemi.
No ei saanud.
Ei saanud. 
Ei saa. 
Ei ela riismetest ära ma. 

___________________________________

Vbla lepime ära. Vbla mitte. 

Vabadusest

Kui sa arvad, et ma kardan,
arva uuesti.
Kui sa arvad, et ma ei saa midagi teha,
arva uuesti.
Kui sa arvad, et ma ei suuda,
arva uuesti. 

Kiiev püsib ka täna. 

Vähemalt kirjutan luuletusi, eksole

Tuled püsivad vangis.
Ei pääse akendest lendu. 
Tänavalampides kinni,
üks veel valgustab mööduja kandu.

Mis on õige, mis vale,
on pimedas segane mure.
Lase mind ligemale,
lase, sa sellest ei sure!

Miks sa pead püsima eemal,
miks ei või ligi mind lasta?
Tuled põlevad külmalt,
sina ei isegi vasta. 

Vaikne lumine õhtu

Sel larpil,
millest esinemispilte panin enne. 
Poolkindad olen juba maha võtnud, 
sest poosepilte tegime pärast mängu
ja mu jaoks on kostüümi
vähemalt osaline äravõtmine 
oluline "larp läbi"-rituaalne tegevus.
Seepärast on (ses kontekstis) jabur tätokas näha.
Enne ei olnud, oli peidus. 
Kleit mu seljas on ikka punane,
nagu dresscode ette nägi.
Enne kartsin, et pigem lilla,
aga tutkit. 
Jaanus Vapper tegi foto. 

Ei taju elu kui tükikeste rida
vaid alati tervikut, ühtset teost.
Oleneb meeleolust, just mida,
tunne värvib jälgi igast mõttest ja teost.

Kas näen nurjumiste leegioni
ja alati luhtunud lootusi -
see on mu raskete päevade tõde.
Või hulkuri vilet ja viltust soni,
kõndi kuukiirel ja oo, musi!
ning sa oled mu vend (või õde). 

Alati ainult tervikut.
Ei taju elu kui hetkede rodu. 
Täna on tunne, et kõik on olnud seda väärt,
lumi õues kaunis,
sees kaneelilõhnas kodu,
olen oivaline ja puutun ilma äärt. 

Otsustan ise. Kurat!

Kõik!
Nett sai täis.
Mu malbus sai läbi
ja lõppes kütus
ja enam ei ole ma hea.

On natuke häbi
(kuid üpris vähe)
Ma lihtsalt ei suuda,
ma lihtsalt ei taha -
no ega ma ju ei pea!

Ehk väike update eraelu teemadel. 
Ei pea ma saama karistada selle eest, mina olen meist kahest see ainus, kes mõtelda suudab. Vähemalt mitte veel rohkem karistada.
Tegelt ei ole see "mõtelda suutmine" ka päris ... noh, õige kirjeldus. Ma lihtsalt juba palju aastaid tagasi tuvastasin, et seal, kus mina näen taimega lillepotti räästa all ja üsna suurel määral ka maja, mille räästa all see on, näevad paljud inimesed tüve, kuiva mulda ning tuvastavad, et ajuti tuleb kohutavalt palju vett alla ja ajuti ei tule ikka kohe üldse, ja loomulik ju, et me siis mõtleme erinevalt nende asjade kohta. 

Teisisõnu: mul hakkab viha üle minema, aga vbla ma ikkagi ei vaata, mis ta mu raevupurskele (mille sisuks oligi phmt: "Miks ma pean su lollust kogu aeg alla neelama, sest sina keeldud aru saamast, et ma EI TAHA sinuga suhelda?!") vastuseks kirjutas. Sest kui ma vaatan vastust, ilmselt vastan omakorda ning lahke ja hea nagu ma olen, vastan rahulikult ja leebelt. Tema võtab seda jälle kui: "Ta ikka tahab minuga suhelda, jee!" ja olen alguspunktis tagasi.
Sest kui ei ole otse vihane, onju, järelikult tahan temaga suhelda!

Samuti: mul on selgelt teatud mured seoses sellega, kuna ma kirjutan teile pikalt-pikalt, kuidas ma ju ei pea!
Peamiselt on mu mured tulenevad sellest, et negatiivne test negatiivseks testiks, mu keha käitub veidralt ja seetõttu ma ikka pooliti kahtlustan, et rase. Ehk: saan rämelollilt inimeselt lapse. Kuna ta juba tegi ära: "Oi, see oleks nii tore, kas me siis kolime kokku?!", kui ütlesin, et vbla rase, mul ei ole kahtlust ka, et ta saaks hirmus tülikas olema ametliku isana. 
Aga samas ... eetiliselt oleks mitte öelda ikka päris halb. 
Aga samas-samas: kas mina olen olemas, et endale haiget teha, endast mitte hoolida, endale koormaid kaela võtta või on enda eest hoolitsemine mu PÕHILINE ülesanne?

Ma hoolitsen enda eest. 
Ma hoolitsen enda eest.
Ma hoolitsen enda eest ja see, kurat, on täiesti okei, ja kes teisiti arvab, kurat, võib seda omaette teha. 
Kurat. 

(Mitte et osake minust ei oleks ikkagi: "Aga ... aga ... see ei ole ju mehe SÜÜ, et ta mees on ja oma kehas lapsi kasvatada ei saa ja peab selleks naise otsima, et oma lapsega kontaktis olla ja mis mõttes ma nüüd ei lase ..?") 

Aga selle lapse, keda ma hoidmas käin, ema oli väga: "PIDIN ma talle ütlema?! Nüüd panen kohtuasjaks iga vähegi üle oleva euro kõrvale, ja oleks siis tema last tahtnud?! Ei, mina tahtsin - ja kuna olin nii loll, et talle ütlesin, et rase, on mul nüüd nii raske!"
Tõsi, tema lapse isa vist taltus ära, lõpetas talle kirjade saatmise teemal: "Oleme pere, sa oled imeline naine!" ning isegi ei ähvarda enam kohtuga teemal: "Pool aega tahan MINA lapsega olla, mis siis, et ta on imik, kes mind absoluutselt ei tunne!", aga hoiatus on kõva. 
Ei tasu juhmidele asju öelda. Nendega ei saa mõistlikult arutada, et mis edasi ja mis plaanid on, nad tormavad mingite oma ideedega peale ja siis võitled end ribadeks phmt selleks, et normaalsust säilitada.
Ja ma tõesti ei saa palka kellegi õpetamise, harimise ja paremaks inimloomaks kasvatamise eest, tänan väga.

Mitte et mul oleks mingi kindlus, et ta mulle ukse taha ei tule suvalisel ajal, mitte et ma poleks silmanurgast enne vestlusakna sulgemist tabanud sõnu: "Palun südamest vabandust", mitte et mul kuradi hale ei oleks nüüd. 
Aga ma ei taha. 
TÕESTI ei taha. 
Siin keegi kommentaator esitas mulle küsimusi, mille tagant paistis: "Aga kas sa siis üldse ei hooli lapse isavajadusest?" No minu vastus on selge: "Miks ma peaksin last koormama jobu isaga, kui saab ka ilma? Mis ma VIHKAN oma last v???"

Puhas tunne

Ma kunagi väga noorpõlves kirjutasin ja jagasin miljoni kliki puhul ka siin oma "Südamelugu". Tagasiside oli nii positiivne, et saatsin jutu "Vikerkaarele" avaldamiseks (koos ühe teise, oluliselt värskema looga), ja avaldatigi. 
(Seda teist lugu mitte.)
Siis torgati "Südamelugu" veel Eesti Novelli 2021 ka, nagu oleksin mingi kirjanik, ja kuna Eesti Novell on midagi, mida inimesed loevad, on siin mõned tagasisided.
Goodreads 
Loterii
Algernoni eraldi ei lingi, sest sealne arvustus on ka Goodreadsis olemas. Ja mis ma kaks korda näitan asja, kus mu kohta halvasti öeldakse?! Aitab ühest korrast küll.

Selle Eesti Novellis ilmunud jutu osas on mul küll väga keerulised tunded. Et kui keegi halvasti ütleb, mul on: "Krt, ma olin LAPS siis peaaegu, mida te tahate?!" Ja kui keegi hästi ütleb, on: "Aga ... aga .... aga enam ma vist ei oska ju sedasi? Jutte peaaegu ei kirjutagi enam ja kui kirjutan, inimesed ei armasta neid ju ja ..."
Ja sedasi, ühe põletava päevaga, ei kirjuta ma tõesti MIDAGI. 
Vbla luuletusi, aga neid ma pole ka aasta aega umbes juurde teinud.
Siuke adumus on, et luuletamiseks peab ikka TUNNE olema, mitte teoreetiline mõistuslik idee. 
Ka TUNDEGA saab vahel kehva luuletuse, aga ainult idee peal pole mina võimeline head luuletust kirjutama.
Vähemalt mitte sellist, mis mulle endale hea näiks.

Kuigi ... tegelikult mul ON hetkel TUNNE.
Oot ... 

Noor olin, loll olin,
maailma vaid enda
mõõdupuudes mõistsin
mõõta.
Arvasin, kõik mõtlevad hästi,
arvasin, mina olen see hädine,
kes ei saa aru.
Appi!
Oota!
Ma ei jõua jutu mõttele järele!

Läks aastakümneid.
Ei, ei liialda.
Hakkas paistma:
polegi niisama
loogikaapsud
jutu sees, sest igal astmel
rääkija kõike seletama ei vaevu.
Ongi ebaloogiline?!

Läksin täiesti raevu.

Mis mõttes keegi sedasi mõtleb,
mis mõttes on nii ajutu?!
Mismõttes seda sallitakse
ja üldse ei vajutu
ta peale üldise põlguse laam?!
MisMÕTTES sedasi saab?!
Haridus, kraadid,
mõni lausa koolitaja!
Aga edastatav on jama.
Ainult natuke vaadata vaja. 

Seejärel taipasin üsna ruttu
et inimesed lihtsalt ei mõistaGI.
Nad ei räägi ainult ebaloogilist juttu,
vaid MÕTLEVADKI ebaloogiliselt
ja oleks asi veel ainult nii!

Ei, ka nood imelised TEISED,
kes kuulavad ja põlgust ei vajuta,
ei saa aru, et loogikas on augud.
Ja mina, kes ma üldse ette ei kujuta-
nud, et niimoodi mõtlelda saab,
olen hoopis täiesti tark.
Ilmaasjata oli mark.
Ilmaasjata häda ja häbi -
olgu.
Nüüd on see läbi.

Nüüd ma talun ja olen vait.
Las elavad oma elu.
Kuid stupidity is not a right
ja kui mu varbale astub mõni raip,
ma vabandust enam ei palu,
vaid astun vastu.
Saabastet jalu.

Nii, seal oli siis tunne taga.
Jap, olen hetkel inimeste lolluse peale üsna verine. 
Aga ehk saab kõik veel korda, onju.
Loll, jaa, aga mitte kuri! Üritab hea olla nagu kõik, onjo.