Mitte et see haigus oleks

Kindlasti ei ole teile üllatuseks, et nädal tagasi või umbes nii sain oma autismidiagnoosi ka kätte ja olen nüüd täieõiguslik ametlik AuTH.
Võibolla ON teile üllatuseks, et seekord ei näinud ma diagnoosi nimel verist vaeva, vaid see tuli kogemata. Arst: "Aa, ja nende vanade küsimustike ja mu enda tähelepanekute peal ma saan sul ebatüüpilise autismi ka ära diagnoosida."

Aga kuna sel diagnoosil ei ole mingeid kaasnähte, autismi ei ravita, sest see pole haigus, on kõik loogiline. 
Võitlema peab ainult nende asjade nimel, millest otsest kasu ja rõõmu on. 

Loodan, et saate te aru, et eelmise lause näol on tegu sarkasmiga.
Saite ju?!
Autistid kalduvad võtma väljendeid liiga otseselt? Jah, päris ma ei ole leidnud, et kui mulle öeldi: "sinust küll ei tule miskit," on see tõsine ja hirmus ja ma ei kõlbagi kuhugi, sest olen mina.
Aga vastupidine on ka tõsi. Ehk mina olen oma meelest selgelt irooniline ja siis arvatakse, et ma nii mõtlengi. Irooniatujukuju või ütlemine, et muide, iroonia, on ainus, mis päästab. 

Allistide ja autistide suhtlemisraskused.
Tegelikult pole neis mitte midagi uut, ka mulle ja minu kogemuste sees pole neis midagi uut, ent ametlik diagnoos, noh. Annab põhjuse autismi teemadel rääkida. Nina püsti ajada teemal: "Ma olen diagnoosiga imelik, ma käingi imelik, ma peangi imelik olema, kuidas te ei mõista, et ma pole Microsoft vaid Apple?!" vms.

Kusjuures kuna ma olen õuna toodangut kasutanud ainult vahel harva, ei ole see mulle mugav ja intuitiivne üldse. 
Nii et saan täitsa aru, et inimestel on minuga raske. Isegi kui selja ära nikastan, et end neile mugavamaks teha. Mida ma viimasel 6 aastal väga ei ole enam üritanud. Samas, natuke ikka. 
"Normaalne" olemine on ses mõttes keeruline, et ma ei tea(dnud) ka, mis on "normaalne". Arva(si)n, et minu tugevused on vähemalt poole minu jagu kõigil ja olin väga segaduses ja kahtlustasin kurja tahet, kui teised ilmutasid taipamatust ja nürimeelsust. 

Mhmh, kui on ametlik diagnoos, ma ikka tunnen, et rohkem päris, nüüd ma võin olla nagu olen - kuigi minu arust oli see diagnoosipanek ... tautoloogiline? Et kuna ma olen nagu olen ja ei varja seda, otsustas psühhiaater, et "ebatüüpiline autist". 
Oleksin ma varjanud, oleksin ikka isediagnoosi peal. 
Ja ma suudan varjata, pole küsimustki. Autistid ei oska valetada? Inimene, muidugi oskame. Me muud ei teegi, kui teeskleme kedagi teist, me arvame, et nii elu käibki. Ja siis me ei TAHA rohkem valetada, kui nagunii tarvis on. 
Ok, eks minust erinevaid autiste on ka palju. 
Aga ma lähen niiiiiiiiiiii okkaliseks, kui öeldakse "autistid on sellised" ja ma üldse ei ole selline. 
Samamoodi nagu raevun väite peale "inimesed on sellised," kui ma üldse ei ole selline. 

Vot, palun: siin on teile kõnekujundi mittemõistmine. Kui mulle öeldakse: "Inimesed on sellised," see EI tõlku mu peas väiteks: "Enamik inimesi on meie ühiskonnas ja kultuuritausta arvestades umbes sellised," vaid ma vihastan. Sest väide on vale. Lausa läbipaistvalt vale, kusjuures ütleja leiab, et on ok sedasi valet välja pritsida, nii elu käibki.
Urr. 
SINU elu vbla jah! Aga kui sa mulle ütled, et nii käibki, inimesed on sellised, ma teen su pulbriks. Sest sa ütled mulle, et mina ei ole inimene ja oioioi. Oioioioioioioi!

Reeglid ja tavad? Reeglite peale ma pissin.
Samas absoluutne olen ma küll. Ehk ma olen omaks võtnud ühe reegli: reeglid ei kehti.
Ja nii ongi.
Kui öeldakse, et asjad on nii, see on reegel või lausa seadus, aga ma näen, et on ÜKS selge erand, kus asjad ei ole nii ja seadus on kuri, ma esiteks keeldun uskumast, et asjad on nii, ja teiseks üldse reegleid ja seadusi. Üks on vale? Kõik on jama, pole pind, millele toetuda saaks, tohiks, võiks, ja kes hakkab mulle pärast seda avastust seaduste ja reeglite ülimuslikkust jutlustama, on ise loll. 

Koerakaka, onju. 
Unustamatu koerakaka. 

Aga see on pakkunud mulle mõtteainet aastaid. Et ongi olemas inimesed, kelle arust reeglid on tähtsad? Tähtsamad, kui terve mõistus? Ja mitte lihtsalt, et on olemas, aga arvavad, et neil on õigus ja nad on paremad inimesed kui mina?
Vau. 
Pole ime, et ma olen --- mõnede meelest keeruline inimene. 
Kusjuures tegelt olen ma nii leebe, nii leebe. NII leebe. 
Lihtsalt ma ei salli, kui ilmset valet esitatakse kui tõde, sest paljudel juhtudel see kehtib.
Aga mitmetel ei kehti, dohh!
Ja ma lähen närvi, kui öeldakse, et nii peab, sest nii peab. 
Krt, mis inimesed need lawful inimesed üldse on? Kuidas nende pea töötab? Kuidas on VÕIMALIK selline olla?
Ja samas täitvat autistid kõiki reegleid ...

Kuidas on sedasi?

Palju tööd. Nii et vihkan jälle maailmas kõike, soovin une pealt surra, et ma ometi jälle midagi tegema ei peaks, mõtlen kõigest, mis on halvasti, ning tunnen, et keegi ei armasta mind. 

Palju tööd = üks tõlge Algernoni. Pooleks märtsiks peaks valmis saama. Ei, ma ei saa selle eest raha. Ei, keegi isegi ei loe vist neid jutte, nii et feimiga on ka pahasti. Ma ei tea, miks ma endaga nii teen. Phmt vist seepärast, et peatoimetaja meeldib mulle ja ta lubas me raamatut ka Hiirde arvustada, ainult et raamat ei ilmu ega ilmu ja ma ometi KAHES asjas ei taha teda alt vedada, onjo. 

Heh, ma selgelt olen teiste ATH-dega ümbritsetud. Neil pole ajatunnetust ... Mul ka pole, aga HOOPIS TEISTMOODI. Ehk ma saan asjad tähtaegadeks tehtud ja ei hiline. Tean, kui kaua peab vesi minu kraani maksimumi peal avatuna hoides kannu voolama, et tulemuseks oleks liiter ja kui kaua, et tulemuseks oleks natuke üle poole liitri. 
Mu presskannude mahud.
Kui kaua läheb pudruvesi keema ja kui kaua võtab sigareti suitsetamine. Et mu tavaline jalutuskäik koeraga võtab mingi aja poole ja tunni vahel. Et ma vajadusel saan peale ärkamist 10 minutiga linnaminekuks valmis, aga mõõtmatult parem on tunne, kui jääb kolmveerand tundi. 
See, et mu mälestused on: "No täna hommikul sa ju võtsid köögis need püksid radiaatori pealt ja panid jalga," ja siis selgub, et see oli kolm päeva tagasi, või et mõni 15 aasta tagune detail sööstab korraga mu ajju ja ma torman selle põhjal tegutsema, kuigi selgelt on asjaolud vahepeal muutunud, või et mu tunnetusmaailmas eksisteerib Igavene Praegu ehk mis on praegu, on alati, on iseasi. 
Tavaaegadega ma olen täpne. Kui hilinen kolm minutit, vabandan. 
Kui ma just ei otsustagi, et pohh, ma ei jaksa. Lähen hilisema rongiga ja jään hiljaks.
Kui veel koolis käisin, tuli seda mõnigi kord ette. 

Ma olen imelik ka ATH-de seas oma uiuga kõik tähtaegadeks ära teha. Sest ma ju lubasin! 
Igal pool ja alati imelik ...

Oma märtsialguse silmaarsti ütlesin ära, sest räme migreen. Aga 11. aprilli silmaarsti lausa ootan, sest ma ei näe ikka üldse mitte midagi. Ka tähed ekraanil on hägustuma hakanud - paberraamatutest ei tasu rääkidagi, seal hägustuvad juba ammu. 

Kuna mul on meeleseisund, mis mul ikka ülekoormatuna tekib, jäin mõtlema selle üle, kuidas mõningad lugejad ei vaada asju kui  "mis on hea, mis on halb", vaid "nii, nagu on".
Ja ma ei saa sellest aru. 
Mismoodi on. Kogu aeg kõiges on ju vaja valida, mis on hea, mis halb. Kui mingitpidi on variant a hea, mingitpidi variant b, tuleb iga kord valida lähtuvalt hetkeolukorrast. Näiteks koerakaka korjamine. Põhimõtteliselt on see ju halb - kilekott reostab loodust, kaka laguneks poole aastaga. Aga inimesed on kakajunnidest häiritud, see on ka halb. Olen läinud teed, et korjan kaka ära sealt, kus inimesed arvatavasti näevad ja häiruvad, aga näiteks jõepargist ei korja. Sest peaaegu mets ja loodus, las laguneb seal. Mõnikord ei korja ka üsna avalikust kohast, kui koeral on kõht lahti, sest rõve ja pehme kaka kaob ka kiiremini kui junnid. Mõnikord korjan ka kõhulahtisuse produkti , kui koht ikka väga avalik on ja see pasahunnik seal ebameeldiv - siin mängib juba, kui lahti kõht on, kas on vedel loiguke, mis ilmselt kaob päevaga, või midagi päriselt jäledat. 
Ja siis tuleb veel teemaks, kuhu tohib kakakotti panna ja kuhu ei. Osad inimesed, nagu selgub, kaitsevad kiivalt oma prügikaste. 
Nende jaoks on nii, et nende prügikast on nende omanduses ja püha.
Minu jaoks on nii, et prügikast on prügi jaoks ja kui mul on väike prügi käes, ma panen selle kasti, et see mind ei segaks. 
Mis mõttes asjad on kuidagi iseenesest? Asjad ei ole, alati on valik!
Kui mul raha ei ole, mida on kasulikum osta, piima või mune? Äkki hoopis konte, sellest saab suppi ja kondid võib pärast koerale anda? Kas osta Poeglapsele kindlalt meeldivat, aga kallimat shampooni või odavamat, mis võibolla ka meeldib ja väidab end samuti öko olevat? Kas sundida end tööd tegema, kuigi ma vihkaksin seda praegu, või mängida civilit või öelda endale, et olgu, tõlgin kaks lauset, siis võin civilit mängida? 
Mismoodi asjad ON? Ei ole ju!

K on juba viis päeva oma küllatulekut edasi lükanud. Tavaliselt ta hilineb, aga tundides, mitte päevades. Kas ma peaksin ütlema, et see on vähe nõme, või ta teab niigi? Kas ma peaksin minema magama, sest täna ta vbla tuleb, ja ma olen muidu liiga väsinud, et seda nautida? Või lähtun sellest, et just praegu ma tegelikult ei taha eriti magada? Kogu aeg on valikud! Jah, vahel ma otsustan ka, et olen liiga omadega läbi, et hea olla. Näiteks ei läinud silmaarsti juuurde.Aga vähemalt tühistasin aja, sest ma ju ei taha, et mind oodataks, kui ma tegelikult tean, et ma ei lähe. 

Mis mõttes asjad on kuidagi. Ma ei saa aru. Alati on valik. Pole võimalik elada valimata. Mismoodi asjad saavad lihtsalt olla?

Selline ongi elu

Tead ...
Tead, ma olen hästi palju kurvastanud, hingamisraskusteni välja kurvastanud selle üle, kuidas noorena ma lootsin nii palju. Olin nii kindel, et see tuleb - misiganes on see. 
Õnn? Küps maailmanägemine, mille raames enam miski ei kõiguta? Loomulikult kahepoolne suur armastus mingi mehega (paljudega). Majanduslik iseseisvus - mul läheb sellega aega, aga kord see ju tuleb ikka. 
Ja nii edasi. See ehk kõik nad kokku.  

Mõtlesin, et olen mingi nõme ja rõve erand, et mul nii ei juhtunud ega juhtugi. Et kui ma ei leidnud elu armastust, kellega abielluda või peret luua, kui ma ei suuda tööd teha, väsimusest hullumata ja peavaludes tardumata, siis no - ma olen lihtsalt liiga veider. Mu ema kirjutas maru ilusas kirjas mulle, et ma olen ATH ja autist ja sellega nagu ülekahemeetrine korvpallur, kes üritab turistiklassi istmel lennukis mitte kedagi segada ja ise ka mitte kannatada ja no - see lihtsalt ei ole võimalik. Ma ei mahu sinna istmele mugavalt tundideks istuma. Rääkimata poolest päevast. 
Aga millegipärast ma ei võtnud sisse, et ega ma pole ainus imelik JA et me kõik lootsime nooruses normaalseid asju, rõõme ja kergust. 

Hästi palju on viimastel päevadel Sinead O'Connorist ehk Shuhada' Sadaqatist kirjutatud ja teda meeles peetud. Kuna minu jaoks on tegu ühe suure armastusega, palju palju enamaga kui Prince'i lauluga korraks kuulsakssaanud näoga, olen ka paljusid järelehüüdeid lugenud, ja kuigi ma viimased pool aastat ega rohkemgi pole eriti muusikat kuulanud, kuulasin teda jälle. 
Mitut ja mitut lugu.
Ja tont võtaks. 
Tema noorusea lauludes on täpselt seesama lootusrikkus. Täpselt seesama: "Nothing would please me better/Than I find that you're there when I wake/It's just like you said it would be."

Nagu täpselt. Sa arvad, et see tuleb, nii kena ja armas ja aus ja uhke, kui sa oled, ei saa ju selleta jääda - ja siis on sul neli abielu ja neli last, üks neist tapab enda ära, üks abielu kestab 7 päeva või umbes nii ja kõik on viimaks nii persses, et 56-aastasena sa sured ära ja nädal aega mäletavad sind kõik - et siis unustada. Sa arvad ja tunned, et nothing would please me better ... Aga seda ei juhtu, asjad ei tööta nii, meeleheide tapab, kägistab hingetuks ja miski ei paista päästvat. Ning sa ei ole enam 20 ega isegi 30, et loota: küll läheb paremaks. 
Ei lähe.  
Elu ongi selline. 

Päris krdi õudne. 

Kusjuures mul on äng hetkel teoreetiline. Ma ei tunne meeleheidet. Resignatsiooni, jaa. Valu - vähe. Segadust - suurt. 
Aga et KÕIK loodavad seda ja enamik meist saab petta? Et isegi need, kel on kaunis kauaaegne partner, raha  ja pealtnäha kõik hästi, vaevlevad tegelikult omade koormate all? Kõik me lootsime ja unistasime ja tegelikult täituvad need lootused vast viivuks, mõneks aastaks maksimum? 
Bah.
Vist ongi nii.

Täiesti teisel teemal, aga väärib mainimist: sain pahandada (hakkasin kirjutama "sõimata" aga "pooletoobine" pole päriselt sõim), sest mu koer kusi kellegi aia vastu, kes parajasti autoga tuli. Võpatasin signaali peale, aga ma isegi ei taibanud, et seda lasti mulle, kuni mees autost välja tuli ja minu peale karjuma asus. "Koer kuseb mu värava peale ja sina veel nii rõõmus ka! See ei ole normaalne! Mine parki oma peniga!"
Ma nimelt naeratasin talle lahkelt.
Olen siiamaani hämmeldunud inimeste üle. Mis ta tavatseb lakkuda seda aeda sealt alt või miks on jube, et koer sinna pissis? Ma naersin ja ütlesin, et pole koerpissi kunagi eriti tähtsaks asjaks pidanud.
"Jaluta edasi, pooletoobine," ütles ta mulle ja ma siis jalutasin edasi. 
Aga nagu ... aaaah, inimesed!

Ärge näkku lööge, eks

Kui ma lähen hilja õhtul (11 paik) ujuma, sest äkki aitab peavalu vastu - ei aidanud - siis see on ju ATH käitumine?
Ei ole? 
Ma tean, et normaalsed inimesed käituvad teisiti. 
Aga mul tuleb mõte ja siis ma teen. 
Ja see on mu elu ja teist elu mul pole. Teist ennast pole ka.
Põhiliselt mind hämmastab, et inimesed polegi samasugused enamasti. Et nad ei tööta samadel põhialustel. Et see, mis minu jaoks on: "Jah, nii käib, tuli idee, viisin selle täide," on nende jaoks: "Oi, sa oled nii julge, oi, sa oled ikka täitsa pöörane!" 
Sest ... sest ma ei ole julge ega pöörane omast arust. Ei, ega ma arg ka ei ole, aga mul puudub sedasorti julguse osas täielikult: "Kardan, aga ikka teen." Ma ei karda. Ma ei saa hirmust üle. Mul lihtsalt ei ole hirmu. Mul ei ole mingit pidurit ka, millest üle minna ja siis teha - mul tuleb idee ja ma teen. Ilma vahepeatuseta.

Kui ma esialgu lugesin autismi kohta, mul ei olnud ideed ka, et mina võiksin autist olla. Autistidele ju meeldivad korduvad tegevused, rutiin, samamoodi on hea - ja siis olen mina, kes ma käin teed poeni ka 8 eri viisil, kunagi ei lähe ja ei tule sama teed, kes saab rahulduse isegi istudes pingile, kuhu ta muidu kunagi ei istu, kes tahab teha uusi asju lihtsalt seepärast, et need on uued. 
Minna Keila linnas alasti ujuma, sest kell on 11 õhtul ja kedagi pole rannas, annab sisemise rõkatava tõuke. 
Teha asju, mida ei tohi ja mida keegi ei tee, on mulle: "Jee! Teeme ära! Kohe!"
No vähemalt kui depressioon ei tapa. Aga no terve ma küll ei ole ja ometi tundus õhtul ujuma minek hea ideena. 
Aa, ja tingimusel, et keegi haiget ei saa. Haiget teha ma ei taha.
Kuigi kogemata olen teinud. 
Siis ma nördin, et mis mõttes mina tahan head ja nemad saavad haiget?! Kus on õigus? Nii ei tohiks!

Nojah, aga inimesed vist enamasti ei ole sellised. Et tuleb pähe ja teevad ära. 
Sest muidu ei tunduks ma üldisel taustal üldse imelik. 
Point on, et enda jaoks ma ei ole imelik. Minu meelest on kõik sellised ja siis ma olen pisarateni jahmunud ja õnnetu, et nad süüdistavad mind sajas surmapatus, kui koerakaka kellegi eraprügikasti panen või ei taha lollile noormehele öelda, et temast rasedaks jäin. Sest ma ei saa aru, mis sellles nii halba on.
Siiamaani ei saa. 

Seda lolli noormeest olen korduvalt linnas näinud ja iga kord on jube. Et ma selle lolliga magasin, et ma tema vastu kena olin, tõi kaasa, et ta armus minusse ja siiamaani otsib sõbralikkust. Emake maa, kui JUBE see on! 
Poeglaps minu kurtmise peale, et nägin teda ja miks, MIKS ta tahab minuga sõbralik olla ja fb-sõber, kui ma ei taha teda mäletatagi: "Ma tunneks sulle rohkem kaasa, aga kuigi ma ei ole väga välimuse põhjal otsustaja inimeste osas, tema puhul ma nägin kohe, et ta on tolgus."
"Tolgus? Mis mõttes?"
"No loll, noh!"
Jah, just. Ebaloomulikult loll. Mul oli ikka see rasestumisvalu väga suur, et sellest mööda suutsin vaadata.
Lollus on üldiselt see patt, mida ma inimestele andeks ei anna. Õelus, isekus, ülbus - kõik on vastuvõetavad, kui inimene ainult loll ei ole. Argus on ka suur patt, aga seal ma olen väga seda meelt, et argus kui kehaline reaktsioon on täiesti ok, see ei sega mind inimest armastamast. Moraalne argus, julguse puudumine mõelda, on asi, mida ma pahaks panen.
Aga seda panen täiega. 

Lollus ja argus on natuke samad asjad minu vaatepunktist. Julguse puudumine mõelda ja suutmatus mõelda annavad sageli sama tulemuse. 

Lihtsalt - andestamatud patud.
Samas ma ei pea end lolliks seepärast, et ma väga-väga last tahan. Rasestuda tahtsin. Nüüd tahan lihtsalt last. Ma näen seda nii, et kirg last saada jooksis mõistusest üle ja no kirglikkus, tunded, tahe ja julgus: absoluutselt mu jaoks ja silmis head asjad. 
Mõistlikkusest ei arva ma aga midagi. See nagu ... ma ei saa sellest aru ja ei pea väärtuseks. Mõistlikkus on midagi minu jaoks niivõrd imelikku, et ma lihtsalt ei mõistagi seda. 
Sest mõistlikkus toetub mingitele väärtustele, mida minu jaoks olemas pole. 
Ma ei saa sellest aru. Ma ei taipa. Ma ei adu pointi.
Millest täpsemalt ma aru ei saa: teha nagu tavaks on, teha, nagu inimestel kombeks, on kellegi meelest hea asi?!
Minu jaoks on vastupidi. Teha, nagu ei tehta, on hea asi lihtsalt seepärast, et näitab: see inimene mõtleb ise, mitte ei käi mööda etteantud teid.
Jah, igasugu vaktsiinivastased ja muidu hullukesed on isemõtlemise üsna halvakõlaliseks muutnud. 
Jah, see, kellega ma magasin, oli ka vaktsiinivastane. 
Siin võib olla teatud põhjus, miks ma kohe läbi ei närinud, et idioot - sest isemõtlemine on mu jaoks phmt hea asi ja ma oma ihas tast hästi arvata ei saanud kohe aru, et ta mitte ei mõtle ise, vaid korrutab seda, mida teised ees ütlevad. Lihtsalt teised teised, kui need, keda mina pigem usaldanuks. 
Ma ei arva midagi head inimestest, kes ei mõtle, aga väidavad, et mõtlevad. Ma hindan just neid, kes MÕTLEVAD.
Isegi kui nad minuga nõus pole. 

Üldiselt ma kiidan väga heaks selle, et kogetakse ise ja antakse teistele infot selle pealt, mida ise kogetud, mitte ei korrutata kellegi teise ideid. Sest minu kogemus on, et elu praktiliselt elada on absoluutselt teistmoodi kui teoreetiliselt asjade käimist-käitumist õppida, ja mul ei ole teie mõistliku maailmapildiga midagi teha - mul ei ole selles kohta ja ma ei sobi sinna ja äyt6teyehysõrrah see üldse olemas on!
Urr. 

Äng ei olegi üldine?!

DISCLAIMER: Siin ma aint räägin, kui hea inimene ma olen. Kui see teema sind närvi ajab, ära loe.

Heh. Lahendasin vist ära, miks ma nii hea inimene olen.
(Jah, olen küll, see ei ole isegi vaidluskoht - inimesed, kes mind tunnevad, pole eriti vastu vaielnud, vahel on tehtud imelisi komplimente ja mõned on korduvalt soovitanud vähem hea olla. Ok, ema mees soovitas mõelda, et vbla olen nartsissist, aga see on selgelt "teised ei näe meid kui meid, teised näevad endast lähtuvalt" ehk isegi ta ise ütles, et ta enda pealt teab, et see on mõeldav. Phmt ema ütles teatud perioodil samuti korduvalt, et küll ma olen isekas, aga siis ma olin umbes 7-9-aastane, nii et see väga ei loe - kuigi kujundas tohutult mu isiksust. Ma olen phmt patju väljasirutatud kätel hoidnud, et ometi mitte teistele halba teha ja isekas olla, alati peab teistega arvestama!)

Mul on kogu aeg nii sitt olla, et eeldan automaatselt, et teistel on ka umbes sama sitt ja siis teen asju, mis mind ennast rõõmsamaks teeks neile. Mis tähendab, et roningi pükstest välja teiste jaoks, teen teeneid, mis mulle maksavad palju rohkem pingutust kui teine rõõmu saab, sest ma kujutan ette, et nad on minad. 
Nojah, ja tegelt ikka enamasti ei ole. 
S.t. olen üsna varsti Peale Rongi sellest ka pikemalt mõelnud ja siin arutanud.
Kuidas inimesed üldse ei saanud aru, kui kalliks mulle läks teha neile seda või teist, ja mina tegin, sest tahaks ju teisele rõõmu teha, noh. Või kui ta juba küsida võtab, selge, et tal on väga väga väga vaja, muidugi ma teen - sest mina küsin ainult siis, kui on väga-väga vaja. 
Siis ma teiste jaoks asju ei tee, kui see tõesti mult tüki küljest ära võtab, aga natuke vaeva ja pingutust teise rõõmustamise alla panna pole üldse murekohtki.
Mulle teeb omakorda nii palju rõõmu teadmine, et kellelgi on mu tegudest rõõmu, et see tasandab ära. Tasakaal, noh. 

Ja siis kui selgub, et Teistel(TM) oli tegelt suht pohh, nad ei märganudki eriti mu tegusid ja ei tule selle pealegi, et nüüd võiks minu eest vastu hoolitseda ...

Ok, aga uudne mõte, mitte ainult vana rada, ongi seal, et kuna mu normaalolek on nii kehv, siis ma eeldan, et inimestel on kehv, ja tahan neid aidata. Kogu aeg.
Miks mu lastel, eriti pojal, kes siiamaani minuga elab, kuldne lapsepõli oli, eks ole. Sest kui asi on minu võimuses, ma tegin ja teen nende heaks ikka veel. Ja kui ka ei ole mu võimuses, ma enamasti ikka ürita(si)n. 
Mina olengi see ema, kes usub oma last ja kui õpetaja (lapse väitel, aga nende sõnad on minu teada alati tõsi olnud) eksib suurtes asjades, reageerib. Kui on piisavalt tähtis küsimus, vean õppealajuhataja ka kaasa. Kui laps hakkab õpetaja tunnis nutma, ma lähen selle õpetajaga rääkima ja proovin teda välja vahetada. Kui õpetaja õpetab jama, ma kahel korral olen nii kaugele jõudnud, et ta tõesti vahetatigi välja.
Mitte keset kooliaastat ja üks neist jäi kooligi edasi, ainult minu lapsele enam tunde ei andnud. Kuid no siiski.
Minu lapsele ei aeta koolis karistamatult uhhuud ja mullikesi, teate.
Rääkimata pisiasjadest nagu "ostan lastele meeldivat süüa", "valmistan lastele meeldivat süüa" ja "teen lapsele kohvi ja kahelt poolt praetud juustusaiu JÄLLE" (ehk ma kirjutan siin ja samas käin köögi vahet ja praen juustusaiu pannil) ja "kui küsib, aitan, ja teatud olukordades teen mõned ta kodused ülesanded ära" (koolilõpp ja vanade tegemate tööde esitamine).
Kaks korda olen politseisse pöördunud, kui last kiusati.
Kummagi puhul korra. 
Sest ma ei taha, et lapsel oleks tunne: "Keegi ei seisa mu eest, ma pean ise hakkama saama".
Pisipisiasju üldse ei hakka mainimagi.  
Ja samas nördin rämedalt, kui teised(TM) ei taha üldse rahvast ümberringi aidata, hullem, teevad neile lausa kahju. Sest minu peas on kõik "inimesed peaksid teistmoodi käituma, miks neil siuksed riided on, miks nad vales kohas vale  muusikat kuulavad, miks nad valesti arvavad, mh, nõme"-kaebused umbes nagu puupulgagaga teise lahtises mädanevas haavas sonkimine. Tehakse jubedat valu, ja sinna juurde käib sageli ka kaebamine, et haav haiseb jõledalt, näe, eriti kui nii (jube piinarikas torge) teen, sul endal ei ole vastik v? Käid siukse haisevana ringi, jälk.

Nagu ... sul endal ei ole sedasi teha vastik? Mis sul VIGA on? 

Aga noh, jah. Kui ise ei tunne eriti valu, vbla tõesti ei mõtle sellele, et teisele võib see surkimine haiget teha.
Nt nii hullusti, et kogu ta maailmatalumisvõime kaob. Kogu aeg on kohutav. Kuude kaupa. 

Mida ma mõtlen empaatiavõimega - sa ei tee ju teisele ometi meelega haiget? Empaatiline = see, kes hoidub teisele haiget tegemast. Ei ole v? 
Aga jah. Empaatiline võiks tegelikult ka võrduda "mina sellest haiget ei saaks, aga mõni saab, hoidun nii tegemast" ja seda mul eriti ei ole. 
Natuke on - kui mulle on seletatud, et nii saab ka haiget, hoidun ka mina. Aga mulle peab enne seletama, sest kuigi ma olen väga hoolikas neil 1017 teemal, kus mina haiget saaksin, kipun suvaliselt lahmima, kui mina haiget ei saaks. Sest siis ilmselt ei saa keegi. Mina saan kogu aeg kõige peale haiget, muidugi ma saan aru, kui asi valu teeb, heh! Kui mina ei saa, ei saa keegi.
Ja siis ma täiesti süüdimatult valan välja oma valu ja ärrituse teemal: "Nad ütlevad, et ma ei tohiks ega oleks kunagi tohtinud lapsi saada, mul pole piisavalt raha - kurat, MA TEGIN HÄSTI, ma tegin tegelt niiiiii hästi, raha ei ole oluline!!!!" ja olen täiesti šokis, kui tullakse ja öeldakse mulle, et esiteks jah, poleks tohtinud, sest pole piisavalt raha, ja  teiseks olen ma üldse halb inimene.
Ma nüüd saan natuke aru. Kui sa arvad, et no vähemalt seda ma tegin õigesti ja hästi, et sain lapsed alles siis, kui mul nendeks "piisavalt raha" oli, võib kellegi "kuulge, nii vaene pole õieti keegi, et lapsi ei võiks saada!" ärritavalt mõjuda.
Eriti kui see on üks väheseid asju, milles tunned, et oled tõesti hästi teinud.
Aga ma ikka veel ei saa üle ega aru sellest, et kui väljendan oma haigetsaamist teemal: "Mis mõttes te ütlete, et ma ei oleks tohtinud lapsi saada, mu lapsed on õnnelikumad, terviklikumad ja toovad rahvale, muuhulgas mulle, rohkem rõõmu kui enamiku teiste omad!" on mõne meelest okei tulla ja öelda, et loll oled, halb ema oled, üldse nõme oled.
Isegi kui ta sai haiget. 
Nii ju ei tehta?!

Nojah, see oli kõrvalepõige, taaskord.

Ja ühtlasi näide, et ma saan kohutavalt haiget, nii jubedalt, et ei unusta seda ka 6-7 aastat hiljem, ning jah, ma ei tee nalja, kui ütlen, et mul on enamik aega valus ja vahel väga valus.
Nojah, aga arvestades, et ma ei arvesta sellega, et teised võivad haiget saada seal, kus mina ei saaks, ega ma tegelikult tõesti erinegi keskmisest inimesest empaatiaradadel eriti. 
Inimesi, kes MEELEGA pulgaga teiste lahtistes haavades surgivad, palju ei ole. Lihtsalt neile - meile - ei tule pähe, et mõni asi valus võiks olla. 

Kuigi üks asi on küll minu eriline: mulle on "Minul on valus, nii et teistele meelega valu ei tee, sest valu on kohutav" väga selge. Nii et ma ei saa üldse aru neist, kes saavad haiget ja hüppavad seepeale kallale. Mulle on enesestmõistetav, et kui keegi seisab mu varba peal oma tikkkontsaga, ütlen ma: "Vabandust, äkki võiksite jala ära võtta? Mul on valus, te seisate mu varba peal," ja ma ei ela üldse kaasa neile, kes annavad varbalseisjale lõuksi ja tunnevad pärast, et neil on õigus ka veel, sest nad said ju haiget. 

Ehk: koerakaka juhtumi näide. Kui mulle oleks kakaga kilekoti nende konteinerisse panemise peale öeldud: "Kuulge, ma ei taha, et te panete mu prügikasti oma prügiasju, ärge nii tehke," ma oleksin noogutanud ja öelnud, et olgu, edaspidi siis ei pane.
Mõelnud endamisi, et imelikud jobud, aga käitunud leebelt ja tsiviliseeritult. 
Kui klopitakse aknale ja tullakse välja karjudes: "Mis sa endast mõtled siin?!" (ma tegelt ei mäleta, mida ta just karjus, aga ta karjus mu peale), reageerin HOOPIS teistmoodi. Mul ei teki natukenegi tunnet, et mina teen haiget, mul on selgelt tunne, et tema tuleb mulle kallale ja heh. 
Sellistes oludes ma juba ei tagane =)
Sa teed teisele meelega haiget? Ma trambin su maa sisse pudruks mingi moraalse kõhkluseta! Sust ei jää nii palju ka alles, et maha matta! Et seadus ei luba? Seaduse peale ma pissin!!!!
Teisele (no kes ise ei ole aktiivselt kuri ja hävitav olnud enne; kui sind lüüakse, ma plaksutan ja innustan vastulöömise peale) meelega haiget teha on andestatav ainult siis, kui pärast sõnaselgelt vabandust palutakse.

Üldiselt on meelega haigettegemine miski, mille mitteandestamise juures mul mingit kõhklust pole. 
Kehtib ka juhtudel, kus väidetakse, et keegi ei saanud ju haiget, kuigi on ilmselge, et sai. Ehk kui inimene vaatab meelega mööda sellest, et tal on ohvrid, "ma tegelt lükkasin aint tünne ümber, oma viga, kui keegi sinna alla jäi," ta ei saa mu käest rohkem andeks kui see, kes avalikult kallale läheb.
Mõnes mõttes on isegi hullem - kes avalikult kallale läheb, on vähemalt julge ja käitub instinktiivselt, ta ei mõtle "kuidas see välja näeb", vaid tal pohh, ta läheb kallale.
Aga see, kes poeb JOKK-idee taha teistele haiget tehes, on minu jaoks limukas. Ta mõtleb küll, aga mitte sellele, et ei tohiks haiget teha, vaid sellele, et tema ise karistada ei saaks.
Inimese privileegid talle ei laiene. 
TEMA koristaksin kõhkluseta maailmast ära, kui saaksin. Täpselt nagu tapaksin kõnniteel hispaania teeteo - mitte kurjusest, vaid ta teeb maailma (olgu, Eesti looduse) halvemaks oma eksistentsiga. 

Njah. 
See oli siis pikk postitus sellest, kuidas mina maailma tajun. 
Natuke kahtlen, kas see kellelegi peale mu enda huvitav on. 
Aga las ta olla. Kui juba kirjutasin, ju siis oli vaja. 
Ja see, et minu lähedane olla on jube hea, sest ma olen inimese heaks jube paljuks valmis, on tõsiasi. Või noh, OLI hea. Peale mu enesetappu on inimesed minuga ettevaatlikumaks läinud. Keegi ei taha sellist asja oma südametunnistusele ja tõsi on ka, et ma ei jaga end enam nii valimatult. Osad suhted, kus mul oli tunne, et ei saa piisavalt tagasi, lõpetasin ise ära, osad inimesed lõpetasid minuga suhtlemise omalt poolt ja ega mul tegelt väga palju uusi inimesi asemele pole tulnud.
Mõned. Aga mitte paljud.
Ja üllatus: mul ei ole suhtlusvaeguse tunnet. 
Mul on täiesti piisavalt suhelnud olla ja vahel ka suhtlustest ülekoormatud olek. 
Ehk: oligi liiga palju inimesi.

Mida kivi näeb

DISCLAIMER: Üldse pole mõeldud neist, kes mu juttu avaldada ei tahtnud!

Ma mõtlen ... mida? jaa, jätkuvalt tegelen iseendaga - ma mõtlen, et arvestades mu loomupärast õnnetust, oleks kuidagi loogiline, kui ma ka näeksin ümberringi peamiselt halba. 
Aga üldse nii ei ole. 
ÜLDSE. 
Mul seepärast jäi teema ette, et üks mu fb-tuttav rääkis seal kurjalt, kuidas tal on imeväike koer, aga nii väikest kakakotti pole olemas, ja seega ta korjab oma koera järelt koristades sinna ka teiste koerte kakat ja kurat, koeraomanikud, koristage oma sõltlaste järelt!
Ja noh. Mul ei ole imeväike koer, aga vahel ikka teiste koerte kakat ka koristatud. Kotti mahub ju kõvasti, käsi on mul väike, kuid mitte NII väike, oi näe, siis on koristamata junnid - muidugi ma võtan need ka.
Mul ei ole tulnud pähe selle üle kaevelda. Vahel juhtub et jääb kaka maha: on pime ja ei näe või on kotid otsas või lihtsalt tõesti üldse ei jaksa praegu koristada - ja see on okei. Ei pea olema täiuslik keegi. Lihtsalt on vaja parimat tahta, sellest piisab vägagi.
Mul on ka vahel juhtunud mittetäiuslik olemist. See pole ju teema, ma ei ole kellegi peale KURI seepärast. 
Küll aga panen ma tähele, kuidas alatihti - ALATIHTI - kui ma panen koerakakakoti prügikasti, on seal mõni kakakott juba ees. 
Miks ma tean: ma tunnen kottide välimuse ära. Kuigi ma ise korjan kakat vahel saia tühjakssaanud kotti või puuviljakottidesse, ma tegelikult tean, millised need kakakotid on, mida poes müüakse. Tean ka, et enamik inimesi (mulle arusaamatutel põhjustel) ostab asja jaoks spetsiaalselt mõeldud tooteid.
Ma, muide, ostsin ka, kui biolagunevad kakakotid olid ainult veidi kallimad kui tasuta puuviljakotid, mille sees nagunii tomateid koju toon, ja kui mul raha oli, ostsin mõnd aega ka kalleid biolagunevaid kotte ja puuviljakotte taaskasutasin puu- ja köögiviljade jaoks. 
Ent ma loen pakendeid. 
Ma tõesti ei tea, kust see harjumus alguse sai, kuid ma loen neid. Kui kotid, mida ma olin ostnud kui "biolagunevaid", olid poes ikka selle sildi all müügil, ent pakendilt oli biolagunemise kiri kadunud, solvusin rämedalt. Ja siis oligi valida, kas osta biolagunematuid kotte või kalleid biolagunevaid.
Ausõna, ma usun, et keskkonnale on kasulikum, kui ma kasutan ära majapidamises nagunii üle jäävad leiva-, saia- ja puuviljakotid, kui ostan sitaks kalleid eraldi väljaheitekotte, mis nagunii nüüd mu ostujõust väljaspoole ka jäävad. 

Oot. 
Ma ei pidanud üldse sellest kirjutama ju!!!!!
Hoopis sellest, kuidas ma näen head, mitte halba, ja ikka on mu elu nii sitt!

Inimesed koristavad oma koerte kakat. Panevad välja "võta tasuta!" õunakaste. Lasevad ülekäigurajal üle tee, kuigi ma ei ole kunagi see tüüp, kes astuks suvaliselt sebrale, sest "Mul on see ÕIGUS!", ma ootan vajadusel täiesti rahulikult. Aga auto peatub ning mina naeratan, tänan, lähen üle tee.
Inimesed aitavad, annetavad, hoiavad ja kuigi alati leidub kaeblejaid ja kurjustajaid, normaalseid on palju rohkem. Vanamehe kohta, kes sõimas mu läbi, sest mu koer võib pissida ta maja ette (korrusmaja, 5 korrust, ta sõimas rõdult, ja oi, ma hakkasin vastu - mis hämmastas teda maapõhja, küsis: "Purjus oled vä?"), on 40 inimest, kes kiidavad koera välimust, sõbralikkust, üldist ilu.
Selline umbkaudu-suhe negatiivsete ja positiivsete kommentaaride vahel.
On inimesi, kes tänavad, kui näevad mind koera kakat koristamas. (Üks naine ütles Poeglapsele selle tegevuse juures mõned aastad tagasi: "Jumal õnnistab sind!" Poeg oli väga hämmingus ja rääkis mulle, kuidas tal on väga veider ette kujutada jumalat, kes peab arvet: "Nii, tema koristas koerakakat. Teda õnnistan.") Õmbleja, kes ei tahtnud mu koti lukku vahetada, ütles, et Selveris asuvas kingsepatöökojas nad vahetavad lukke, neil on masin. Mõni inimene annetab mulle. Neil Gaiman vastab tumblris küsimustele. On olemas fb-grupp "tasuta asjade turg" ning raamatukogus on mahakantud raamatute riiul, kust ma olen juba neli teost koju toonud aastate jooksul.
Keegi ei saa sellest midagi kasu - me lihtsalt oleme toredad.
Oh, ja kunagi - vanu imelisi lugusid on veel, aga seda kogemust ma pole jaganud ja praegu tuli meelde - ma tellisin sukkpükse. Firmal oli nunnu nimi Appi, sukad ja mulle jubedalt meeldib, kui mu sukkpükstes on protsent-paar-kolm naturaalset kiudu. Nende omades oli ja kui ma olin umbes kolmanda tellimuse ära saatnud, olin ühtlasi nii hurmatud, et kirjutasin neist ja nende sukkpükstest luuletuse.
No olgu, värsid. 
Alles pole ning mul on meeles ainult viimane rida.

"... ja sukad, appi!"

Saatsin neile fb-sõnumina. Sest olgu nad ometi rahul, et teevad mulle naturaalse lisandiga sukkpükse müües head asja!
Ja saate aru.
Nad saatsid mulle seepeale ühe lisapaari tasuta. Enne veel küsisid, et mis mudelit ma eelistan ja mis suurus sobiks.
Olgu, see firma kadus varsti ära ja ilmselt neil oli juba siis: "Peame toodetest lahti saama, teeme suured allahindlused ja värki," aga siiski! Nii lahe žest!

Oma lammaste juurde tagasi tulles: aga millegipärast ei tee maailmas ilu nägemine mind üldse rõõmsaks. (Jah, mhmh, mida te seal teraapias üldse saavutada üritate?) Ma olen lihtsalt väga õnnetu, löödud ja haavunud neil kordadel, kui inimesed ei ole ilusad ja head, vaid mölakad. 
Et ma TEAN, et inimesed on inimesed, meenutan endale, et lollakad, üritan end mitte neil haavata lasta, ei muuda kuigivõrd, mida TUNNEN. 
Suudan võtta rahulikult, kui inimesed ei ole ilusad ja head, on neutraalsed.
Aga kui on mölakad, mul ikka lööb vahel pildi ees kõikuma.
Sest kui ma ei ole end seest piisavalt kõvaks teha suutnud, kui mul ei ole piisavalt pohhui, mind tabab see ootamatu löögina. Turvist pole ees, otse pehmete kudede sisse ja emake maa kui hirmus. 
Jah, ma TEAN niigi, et nad ... on, nagu on.
Teadmisest ei ole abi. Ja ei olegi. Need asjad ei käi nii. 

Mul on mingi ebamäärane kahtlus, et kuna mu hormoonieritus on napp, ma olen ebateadlikult end läbi elu treeninud märkama head.
Et häid hormoone saada.
Need, kes märkavad halba, kes kaeblevad, kurjustavad ja ei ole rahul, kalduvad kõik olema rõõmsad karmid loomused. Sellised, kel ei ole vaja häid hormoone saada, neil on neid niigi küllaga. Vahel juhtuvad kurvad asjad, niis nad on hästi kurvad, aga poole aasta pärast juba õitsevad jälle täiega, nagu polekski midagi olnud.
Enamasti on nad naised, muide. 
Mitte ainult, aga enamasti. 
Säilenõtkus ... ma ei ole päris kindel, et see on hea asi, tegelikult. Inimesele endale küll, selles ma ei kahtle, aga minu arvestuse järgi ei ole nad teiste suhtes väga toredad inimesed. On sellised: "Mulle ei meeldi, et nad sedasi teevad, ärgu tehku!" ja mina olen: "Mis see sinu ASI üldse on, mida teised teevad? Kui teistmoodi oleks parem, teed äkki ise paremini omas elus, ja maailm saab parem?"

Kui on vaja kaitsta oma prügikasti võõraste hirmsate kakapanijate eest, minu moraal üldse ei päde.
Ei, seal minu oma sees on ka koht, et teine teeb valesti. On olemas küll. Siis võib kära teha ja pahameelt väljendada. Lihtsalt "valesti" peab olema väga valesti.
Kui löön võõra prügikasti ümber, ma näen teravat reaktsiooni sellele loogilise ja õiguspärasena. Aga kui ma panen prügikasti prügi ...

Ükski teraapia ei saa mulle õpetada, et inimestel on õigus mölakas olla. Ma TEAN, et on. Võibolla isegi seaduslik õigus.
See ei muuda karvavõrdki mu TUNNET, et on halb ja kurb, kui nad mölakatena käituvad. 

Selgitused, selgitused

Oeh =)
Nagu lapsega räägiks!
Tundlik ei ole see inimene, kel on hulgem hormoone ja need nõristuvad igasuguste asjade peale. 
Tundlik on see, kel on vähe.
Võtke raha-analoogia. Kes märkab rohkem iga sissetulekut ja väljaminekut, kas see, kel on koguaeg vähemalt viiekohaline summa arvel, või see, kel vahel pole kahekohalistki?
Kui sul on palju, ei ole pisiasjad olulised. 
Ehk need pisiasjade-märkajad on tegelt ka vaesurid =) Lihtsalt mul on VEEL VÄHEM. 
Hormoonvaesus on ka selge põhjus, miks ma vihkan hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Eks ole - kui mult võetakse ära needki hormoonid, mis seni kirglikuks tegid, mul ei ole mitte mingit motivatsiooni seksida üldse. Huvikadu 98.69%.
Väga kindel rasestumisvastane vahend - kui ei seksi, lapsi ei saa. 
Orgasmi ei saa nendega ka nagunii.
Pole lihtsalt materjali. 
Antidepressantidega sarnane ses osas. 
Kõrvalepõige:
Tegelikult ma ei tea, mis värk nende rasestumisvastaste tablettide ja plaastritega on - peaks olema sama hormoonkokteil, mis rasedatel? Aga raseduse ajal läks mulle seks väga peale. Kuid pillidega - eip, ei midagi, ei mingit huvi. 
Kõrvalepõike lõpp.

Ja loogiline on, et kuna mulle endale teevad sellised pisikesed asjad hirmasti rõõmu, ma üldse viitsin võõrastele komplimente öelda, tasuta asju ära anda (on hulk inimesi, kes viitsivad samas müüa - ja ma olen "MIKS ma seda peaksin tegema???" sest mul on rahast palju vähem rõõmu kui mõttest, et keegi rõõmustab minu antu pärast), naeratada võõrastele lastele ja koertele (sest ma ise tean, mis MIND väikese lapse ema või koeraomanikuna rõõmustab ehk eesmärk ei ole lihtsalt lapse või koeraga rõõmsat pilkkontakti hoida, vaid ka, et kaasas olev suur inimene lapse või koeraga oleks rõõmus, sest tema nunnu on teiste meelest ka nunnu), olla kõikvõimalike teenindajatega sõbralik ja lahke jne.
Sest MULLE läheks see korda. 
Ja on hulk inimesi, kes nii ei tee, sest neil on hormoone (ikka rahaanaloog) jalaga segada ja neid ei koti võõraste naeratused ja teenindaja "tere"-st hoolivad niipalju, et kui seda pole, lähevad kuskile kaebama. 

Mina lähen kaebama ainult siis, kui keegi on minuga aktiivselt kuri ja mölaklik olnud. Mitte siis, kui ta on väsinud või tujutu või andis vanasti raha valesti tagasi (isegi kui ta tegi seda meelega, oli tal ilmselt raha väga vaja, kui ta niimoodi riskis mõnekümne sendi pärast) - kuigi ma võisin talle endale öelda, kui mul endal raha väga vaja oli, et kuulge, te tegite vea - või kui juhtub õnnetus, pillatakse toit mulle sülle, või juuksur lõikab mulle soengu, mille kohta ma talle spetsiaalselt ütlesin, et igatahes mitte sellist, või bussijuht sööstab üle ristmiku, kuigi tegelikult oli kollane tuli juba punaseks muutunud vms. 
Ma võin mitte tagasi minna (nt selle juuksuri juurde), aga ma ei hakka kaebama, sest mina ise oleksin rämedalt õnnetu sellises olukorras. Ühest küljest: kui oleksin nii õnnetu, et enam ei hooli, ma oleksin ikka KOHUTAVALT õnnetu ju. Kuradile valgusfoorid, kohustus tere ja nägemist öelda, kliendikaarti küsida, silma vaadata - MUL POHHUI!!!
See tähendab, et mul on nii halb, et ma enam ei hooli - ja see on väga halb.
Teisalt: kui ma tahtsin parimat ja lõikasin kliendile täiesti vale soengu, see oleks ka väga hirmus kurb. Kui ta ei kaeba, ma vähemalt ei saa teada, et ma tegin halvasti. 
Nii et mina ei kaeba.
Lihtsalt ei lähe tagasi.  
Ja ma olen pahane kõigi inimeste peale, kes kaebavad. Näiteks minu peale. Viiendat korda järjest, sest ilmselgelt mina olen kohalik Paha Inimene ja kas süüdi või mitte, mu tuju rikkuda on alati okei.
(Vana korter. Siin kolisid poja toa külgseinatagused naabrid minema - loodetavasti meie pärast :D - ja kõik ülejäänud tunduvad toredad.)
Ja ERITI pahane olen nende peale, kes juhul, kui ma teen neile märkuse (vt. ülespoole kohta, kus ma hakkan midagi ütlema ainult siis, kui minuga ollakse kuri ja mölaklik) on: "Kaeba ülemustele siis! mis MINA süüdi olen, et meil sellised reeglid on! Eriti ülbe, tuleb minuga kärkima!"
Nagu ... mul jookseb juhe kokku. 
Ma saan vaimse trauma, et inimesed SELLISED on. Kui ma saan midagi teha, on otsene konfrontatsioon, ma võitlen vaimustuse ja rõõmuga. Aga kui juhtub nii nagu siin võrgupäevikus tookord, ma lihtsalt ...
Öäh. 

Ma saan nii tugeva vaimse trauma, et tahaks vahel tappa kas neid või ennast ja phmt aja jooksul on mu ennasthoidvaks reaktsiooniks saanud lihtsalt endale ütlemine, et pole minu asi, maailm saab hakkama, minu asi on ennast hoida - ja kõik. 
See koerakakadraama oli ka sama asi - ma lihtsalt tahtnuks öökima hakata, et inimesed SELLISED on. Ja kui siis võrgupäevikusse tuli üksteise järel inimesi, kes teatasid, et nemad on ka sellised ja sellised ongi normaalsed, oma prügikasti tulebki prügi eest kaitsta ja MINUL on midagi viga ... 
Võeh. 
Ok, pole minu asi. Inimesed on sellised? Elagu sellistena, hullemat karistust ei suudaks ma välja mõelda, isegi kui üritaksin. 
Nagu ... oledki SELLINE?! 
VÕEH!!!!!

Humoraalsüsteem

Et mul lihtsalt ei jookse normaalolukorras hormoonid, on täiesti maailmamuutev avastus. 

Ah sellepärast tunduvad mulle õudusfilmid mõttetud ja SELLEpärast paljudele inimestele ei tundu - nende hormoonid hakkavad jooksma seal!
Sellepärast mul on nii rahulik vaadata tolmurulli, plekilist akent, lasta pesemata potil nädal aega kaane all seista ja ma ei saa üldse aru neist, kes lähevad teise kodus pilti seinal otseks nihutama. 
Seepärast ei koti mind eriti koolihinded lastel ega augud mantlis - et jah, olgu, ma hankisin uue mantli lõpuks, aga enne käisin nende aukudega paar nädalat, mis kohatud ülisõbralik, aga natu napakas noor bokser rebis.
Seepärast saan ma üpris rahulikult suhtuda sellesse, et raha on jälle viimseni otsas ja uue rahapäevani veel tervelt KAKS  ööpäeva. Seepärast ei saa ma üldse aru kogumise mõttest, kui inimesel pole mingit konkreetset asja, mille jaoks koguda. 
Seepärast ma igast kindlustusi, proove, analüüse jne teen seepärast, et teised ütlevad, et peaks ikka tegema ja ma siis üritan ka vastutustundlik olla ja puha - aga mu enda sisemus on: "No kuni halb ei ole, miks selleks valmistuma peaks? Kui hakkab halb, eks siis tegelen."
Sellepärast on seksuaalne armukadedus mulle täiesti tundmatu tunne - ma saan aru sellest armukadedusest, et mu lemmiksõbrale meeldib H-ga rohkem aega veeta vist? Mismõttes, kas mina ei ole siis hea selts?! Aga et keegi mulle lähedane kepib kellegi teisega - MIKS see mind huvitama peaks?!
Kuni ta kondoomi kasutab, tähendab.
Seepärast pole mul mingit huvi retsepte "õigesti" teha, kohvivesi täpselt 95-kraadiseks jahutada enne purule pealevalamist, hoida asju puhaste ja ilusatena võimalikult kaua ja nii edasi ja nii edasi.
Ja nii edasi. 
Mul on TÕESTI kama ehk mu sisenõrenäärmed ei hakka tööle selliste asjade peale. 

Valgustav. 
Ühtlasi: koerakaka draama saab natuke selgitust. Sest mul endal oleks ainult hea meel, kui minu prügikasti kasutataks kellegi koerakaka äraviskamiseks, mulle MEELDIB olla kasulik ja vajalik ja ma tõesti ei saa üldse aru, mis inimesed need on, kellele ei meeldi.  (Notsu ka tahab hea olla, mis siis, et mitte vajalik - temast ma saan aru. Aga ta on mingi 15 aastat mulle tuttav, neti abil endast väga palju rääkinud ka, muidugi.)
Aga kui neil ning mõnedel lugejatel jooksevad mingid täiesti teised hormoonid, mingid ... mingid, mis veenavad oma prügikasti kaitsma, saan natuke rohkem aru. 
Kuigi heaks ei kiida ikka. 
Ei, heaks ei kiida ikka. Krt, teie hormoonid on NÕMEDAD, oo prügikastikaitsjad!

Ise olen haige ikka edasi. Tegin veel kolmanda koroonatesti, see samuti negatiivne, aga no väga tüütu, tobe ja selgelt viiruslik tõbi on - ei mingit kõrget palavikku vms, aga üle, kurat, ka ei lähe, kurat. Köha, nohu, iiveldus, halb olla, magada ei saa, siis jälle tappev uni ... Tervekshakkamine ei teinud terveks, kuigi natuke aktiivsemaks aitas - poes on vahel ikka tore käia.
Kuigi ma unustasin küüslaugu. 
Nagu - mul pole AASTAID kodus küüslauk otsa saanud. Ja eile see juhtus!
Täna ostan uut küüslauku. Lähen poodi jälle. Muidugi maskiga, sest kuigi mitte koroona, seda rõvedat viirust, mis meil on, ka levitada ei taha. 

Elukad ehk vabade assotsiatsioonide rida

Laps, keda hoidmas käin, ütles kajaka kohta: "Kaak-kaak!" sellise häälekõrguse ja intonatsiooniga, et tundsin kohe kajaka hääle ära.
Pealegi tegi kajakas kohe seepeale samuti: "Kaak-kaak!" ja ma leidsin, et "kajakas" on onomatopoeetiliselt täiesti hea nimi. 
Hei, vahel ta ju kiljub ka: "Kaja-kaja!"

Kas ma olen sellele ka varem mõelnud?
Kusjuures vist olen. Aga mitte üles kirjutanud. 

Rul on just öine mürgeldamispooltund alanud, nii et ta jookseb peaga vastu seinu (hääle järgi vähemalt) ja mängib pastakaga, mille ta enne raamaturiiulilt maha katkus. 
Üldiselt viitsib ta mängida asjadega, mille on enne kuskilt maha ajanud ja mis teevad põrandal veeredes-libisedes ka natuke müra, näiteks metallist kõrvarõngad, küünelõikaja, pastakad, pesulõksud ja lusikad. 
Asjade vastu, mis juba põrandal, näiteks metallist kõrvarõngad, küünelõikaja, pastakad, pesulõksud ja lusikad, ei tunne ta järgmise mürgeldamissessiooni ajal enam mingit huvi. Peab saama maha ajada ja siis raevukalt jälitada. 
Vahepeal oli meil ka pall, vildiga kaetud pinksipall, mille sees mingi kellukesemasti klõbisev värk, aga Totoro hammustas selle nii lömmi, et ta enam üldse ei veerenud ja siis lihtsalt seisis kurvalt. Ükski loom ei huvitunud.
Totoro peale ei saa ka  pahandada teemal "palli lömmihammustamine", sest kui tema poleks seda palli tänavalt leidnud, erutunud ja suhu haaranud, meil poleks seda üldse ja iial olnud. 
Ma ei ole eriline loomadele mänguasjade ostja.

Kuna ma Ru juba kõne alla võtsin, mainin ka, et ta sõi täna üksteise järel ära neli kooritud mandlit (neid müüdi kilohinnaga 13.28, nii et koduseks näksimiseks võtsin) ja üritas seejärel ära vinnata majoneesipurgi kaart, kuhu ma nagu pisikesele taldrikule neid veel kümmekond ladustanud olin. Seepeale hakkasin lõugama ja ei lasknud, aga olen nüüd natuke rabatud, KUI taimtoiduline kass ta ikka on. 
Tegelikult vist ei peaks hämmastunud olema, sest kass on varem kahel korral vahele jäänud saiaviilu närimisega ja korra katsega varastada shokolaadiküpsist. Et ta peaks olema kompromissitult lihatoiduline loom, pole keegi talle niimoodi öelnud, et ta ka uskuma jääks. 
Ja MANDLID. Saiast ja küpsisest saan kuidagi paremini aru. Kass, kes krõbistab pähkleid nagu orav, tundub päääris imeliku loomana. 

Elukad ...

... mõtlen ikka selle inimeste lolluse ja arukuse üle. 
Olen sellele palju kordi konkreetselt aastaKÜMNEID mõelnud. Ikka ringi ja ringi, suhteliselt samamoodi.
Ühel tasandil tundub, et tegelikult on kõik targad, ainult nende alustõed on erinevad ja sellest tulenevad erinevad järeldused. No et kui usud baasilisel tasemel, et kõik on üks, KÕIK ON ÜKS, siis võidki uskuda, et maal käivad tulnukad inimesi valvamas ja hoolitsemas, et nad omadega väga peesse ei läheks. Sest neil tarkadel arenenud tulnukatel on sügav arusaamine, kuidas kõik mõjutab kõike, kuna kõik on üks, ja seetõttu huvi hoida ka inimeste elu ja inimesi heana. Sest kui nad hoolitsevad inimeste eest, hoolitsevad nad tegelikult enda eest. Kõik on üks!!!
Teisel tasandil: ei, osad ikka on kriminaalselt juhmid. Kui tobe saab olla, et sihukesi alustõdesid isegi kuidagi tõdedeks, rääkimata siis ALUStõdeks pidada? Kuidas saab inimene olla koroonaeitaja?! See on nagu ... nagu mu poeg ütles: "Nagu öelda, et koeri ei ole olemas. Need, keda sa näed, need on muteerunud kassid. Koeri kui selliseid ei ole. Ja hundid ja taolised on inimeste poolt tehtud 1900 aasta paiku! Koeri pole olemas!"
Ja kolmandal tasemel tuleb: KÕIK on rumalad, sest ükskõik milliste alustõdede pealt ükskõik kui loogiliselt edasi mõelda, ALATI tuleb kuskil sisse selliseid vigu, et vaatad oma tavainimese-tarkusega ja ainult vangutad pead. Jah, arusaadav, mhmh, ta jõudis selle "EKRE on Eestile elutähtis partei ja inimesed, kes neid valivad, targad ja lihtsalt muude väljapääsudeta" mõtteni nii ja nii - AGA SEE JÄTAB ARVESTAMATA SUURED ILMSELGED TÕSIASJAD SEE JA SEE JA SEE JU?! 
Aah, inimesed on lollakad!!!
Ringi ja ringi ... 
Nüüd ma lähen jälle kolmandalt tasemelt esimese poole. 
Naljakas on end sel rajal jälgida, aga no - küllap mul iga ringiga õnnestub end täpsemalt jälgida ja uusi asju õppida. Ei tundu mõttetu (veel?), ei tundu.

Selle üle imestan ka vahel, kuidas ma nii endassesüüvinud olen. Peamiselt nurgast, et mina viitsin kirjutada endast, mul on huvi rääkida endast, minaminamina, ja mus äratavad tugevat võõrastust kõik "Miks nad sedasi teevad?!" hüüatused.
Näiteks teiste blogides, meedias, isiklikes vestlustes.
Miks ma nagu ... peaks huvituma sellest, mida "nad" teevad, kuidas elavad? Kas ma päriselt peaks NÖRDINUD olema, et nad minu silmis valesti teevad???
"Nad" alates kellegi ekspeikast kuni ekresõpradeni, trumplaste ja rihmata koerajalutajateni, telefonimüüjatest metsatöösturiteni, antivaksikutest abordivastasteni jne jne on minu jaoks kõik: "Nojah, eks nende teguviis on nende meelest parim" ja ma hädaldan ainult siis, kui mulle isiklikult kõvasti varba peale astutakse või ma tõesti näen, et kellegi on väga valus. Noh, surmale määratud loote lõpunikandmise kohustus on reaalne valu mu silmis, sellest ma hoolin ja see on minu asi.
Samas oma prügikastis võõra prügi talumine pole isegi naljakas kujuteldav valu, see lihtsalt ei oleGI mu silmis ja jaoks valu.
Et "Ära halvusta teiste kannatusi, sa ei mõista neid?" 
Sry, not sorry, ma olen ka inimene, ei jaksa kõike. Mu jaoks paistavad inimesed, kes sellistel teemadel hädaldada viitsivad, nii ära hellitatuna, et ma lihtsalt ei jaksa nende tunnetest grammijagugi hoolida. "Pole minu asi, et neil enda meelest halb on, tegelt ju ei ole!"
Mu mahv läheb peamiselt nende peale, kel mu meelest päriselt ka halb on, teiste jaoks jääb vähe. Ja selle vähese kulutan siis nendele, kes minu vastu kenad on. Neile, kes mu peale esimese suhtlusaktina karjuvad, ei jää midagi. 
Not. Sorry. 

Üldiselt aga on mu suhtumine ükskõik milliste kolmandate inimeste tegude suhtes: "Pole minu asi," ja mul on raske mõista inimesi, kelle jaoks nii ei ole.
Isegi "Miks nad sedasi teevad?!"-karjatuste põhjustatud võõrastust ei maini ma enamasti kuskil. 
Sest pole minu asi.
Inimesed elavad, nagu nende jaoks kõige parem on ja kui neile on kõige parem kaevelda, olgu nii. 
Ainult kui on mu varvastele astumisest valus, hädaldan. 
Huvitav, et sellistel puhkudel tekib alati mingi hullem: "Neil teistel on õigus, ise sa oled paha!" kommentaariumis. 
Ma nagu ei näe samasugust reageerimist kõikvõimalike teemade all, kus minu reaktsioon oleks: "Nojah. Pole minu asi." Seal hoopis kiidetakse kaasa, et X, Y ja OHUJFGE on mölakad jah, mulle käivad ka närvidele. 

See on mingi teistmoodi sisemine tunnetus vist. Kas vaadata peamiselt enda sisse või endast välja. 

Kuni ei sure, teen

Tegelikult pea enam ei valuta. Õrn-õrn tuige, see ei loe. 
Aga pärast hommikul pool viis ja siis uuesti ühe paiku päeval võetud hobuseannuste sumatriptaani, dušši, magamist ja hulka kohvi on nii tapetud tunne, et mitte midagi ei taha.
Ei lugeda, One Piece'i vaadata ega süüa, kui kõige ilmsemad lihtsad naudingud üles lugeda. 
Isegi kohvi ei taha, aga see on arusaadav, sest mu maohape arvab, et peab ära seedima terve saapa või midagi sinnapoole, ja on jube kangeks läinud. Ja kuna kohv teeb ta veel kangemaks, olen seisus, kus kohvi ei taha.
Ei, mul pole enam ammu olnud iiveldushooge, oksendamisi ja nuttu, sest maohape. Olen õppinud Maaloxit kasutama ja et "sööge pehmeid keedetud roogi, mis ei ole eriti maitsestatud, näiteks putru" minu puhul ÜLDSE ei aita.
Nagu ÜLDSE. Ma võin pudrust nt vabalt maohappehäda saada. Rohkem, kui piprasest Tom Kha supist. Sagedamini kui koogist.
Kui minu pealt võtta, on puder mao ülehappesuse korral umbes kõige ohtlikum söök üldse. Ohtlikum on ainult mittesöömine ja kohv, kusjuures kohv on kõige hullem just valgendatult. 
Must kohv on enam-vähem.

***

Jeeessss, olen jälle elavate kirjas. 

Hommikul, kui tegelikult ei olnud, ent peavalu tõttu magada ka ei saanud, tegin Poeglapse lemmikõunakooki hapukooremuretaigna ja tervete kreeka pähklitega (sest ei viitsinud purustada).
Tulemuseks on nii jube hea kook, et olen hoolimata jubedast enesetundest poole kooki ära söönud ja käinud Kle peale, et KUIDAS ta siis rohkem kooki ei taha, see on ju nii hea!
Poeglaps pole proovinudki. 
Tüüpiline. 
Kuigi seekord pole ma isegi nördinud. Söön vajadusel ise kõik (peale Kle sokutatu) ära ja pole probleemi. 
Ainult kõht tuli ette selle kestva magusasöömingu peale =P
Ja kook pole veel kaugeltki otsas!

Üks tema plusse ongi, et kuna põhi (jap, tegin sulatatud võiga nagu soovitati!) pole täiesti mure, vaid natuke kõva, tekib mõnusaid purusid, mida noppida ja näksida. Õuna-kaneeli-suhkru-plögas küpsenud kreeka pähkel ja tükike põhja - mm!

Nii meeldib!

Osake mind mõtleb ikka, et täna on kuidagi mittekasulik oldud. Enamuse päevast magasin ja üldse ei käinud Kga ja Poeglapsega kaasas uues korteris köögikappi (mis vajas kõvasti pesu, tasuta saadud asjade kerge varjukülg) ja kubu (see on K eraprojekt, aga no kui inimene TAHAB mulle pliidi kohal käiva lõhnaimeja kinkida ja paigaldada, ikka võib ju!) seina panemas.
Ja kuidas tahes ma endale ka seletan, et nii halva enesetundega minust poleks kellelgi kasu ega rõõmu olnud, NIIGI tegin palju, krt, ikka on sees: "Aga nüüd on ju parem, eks? Tee midagi, kätekõverdusi näiteks! Toimetatud on ka üpris vähe ... Tee midagi!"

30 pumpa tegin. Tundub, et üsna kohe lähen ja teen veel.
Kuni ei sure, seni teen.

Muidu (kuna ma kogu aeg mõtlen) mõtlesin veel, et koerakaka juhtumi osas on mul kaks asja ütlemata.
Esiteks ma NÄGIN Epu (kahe p-ga) kommentaari tema blogis, et teda küll häiriks, kui ma tema prügikonteinerisse oma koerakaka paneksin, aga võtsin seda kontekstis "ta elab pärapõrgus ühegi teise majata ümberkaudu, tema prügikonteiner on seal ilmselt, jah, ainus mitme kilomeetri raadiuses, aga kui ma seal koerakakaga kotitaksin, oleksin päris imelik tõesti!" 
Ja Tilda (kui ma veel lugesin ta blogi) ütles midagi sellist, et ilmselt ma ei mõelnud midagi, kui oma koerakaka võõrasse konteinerisse panin, aga PEAKSIN. (Muidu kõrvutas ta mu tegevust pättide omaga, kes ta ema kasvuhoone segi peksid - et nemad ka ei mõelnud.) 
Ma muidugi mõtlesin. Mõtlesin täpselt seda, et ainult eriline mölakas keelaks mul koerakakakilekotti oma konteinerisse panna ja inimesed ometi ei ole mölakad (enamasti).
Näib, et eksisin. 

30 kätekõverdust veel tehtud. Ma täna endalt pikemaid seeriaid ei nõua. Hea, et üldse!

Ikka sama teema

Kõik sai taas selgeks (ikka koerakakadraama) ja klaarus ära.
Kordan ja kordan. Palju pordi porrata ...
Ma ei ela selleks, et kellelegi teisele meeldida. Ma elan selleks, et endale meeldida. Ja kui kellegi maailmavaade on: "Kõik peaksid sedasi elama!" on tegu lollusega, mis paratamatult jabur.
Kõik ei sobi elama ühtemoodi. Inimesed on liiga erinevad.

Issandjeesus, meenutage ometi, eelneva tõdemuse peale "ise sa ju ka!"-mõtlejad!
=)
Mina lihtsalt kirjeldasin situatsiooni, kuni inimesed mulle kommentaarides peale jooksid.
Jah, siis ma seletasin, mis minu meelest oleks normaalne käitumine, aga tegelt ei öelnud isegi tolle järelmina, et kõik peaksid sedasi tundma. Selgitasin, et MINU maailmas inimesed tunnevad ja mõtlevad nii. Sest minu maailmas on inimesed ilusad ja head.
Jah, ma ei ole üllatunud, et tegelikult on igasuguseid ja omast arust ilusad ja head on enamuses ka nende hulgas, kes minu arust üle mõistuse nõmedad.
Inimesed elavad nii hästi, kui oskavad. Pole minu asi öelda, et nemad näevad valemini kui mina - aga pole ka nende asi öelda, et mina näen valemini kui nemad.
Igaüks teeb oma parima ja krt, mina teen OMA parima!

Ikka veel seedin seda. Kuidas draama sai taas mu päästjaks, kuidas piisavalt sõimamist - ja korraga NÄGIN, kui absurdne see on.
Kui nõme.
Kukud piisavalt sügavale, saad aru, et sedasi ei suuda.
Aga pole veel nii sügaval ja ahastus ja ebalus ja "KUIDAS nad must aru ei saa?! Ma ju... nii selgelt! Mida, miks?!"
Alles edasi tuleb arusaamine, et ei. Nad tahaksid, et KÕIK elaksid nende moodi. Seadusetähe järgi näiteks.
Minu arust on see absurdne.
Seadused muutuvad.
Mis minu meelest on õige, muutub ka, aga üldse mitte samas taktis. Ja muutub suhteliselt väga vähe, sest seadused muutuvad ka palju pikemas perspektiivis kui ühe inimese eluiga.

Isegi peavalu taandus eile ära ilma migreenitabletita. Kuigi lihvisin ja kruntisin seina, kirjutasin, käisin koeraga ujumas, alustasin "Farenheiti" ning olin üldse nii tusin, et aitaks kaheks päevaks VÄHEMALT.
Kruntvärvi ostsin juurde, täna tuleb liivapaberit ka osta. (Tuleb, peab, sama asi, erinevad sõnad. Ei tule, võiks!)

Nii vara olen ärkvel, sest ärkasin unenäost, kus mu lapsed ja nende onutütar (minu vennatütar) nii umbes vanustes 5-9 vaatasid koos multikaid. Soomekeelsete subtiitritega. Subtiitrid kadusid korraks ära ja lapsed tõstsid kisa, et nad ei saa aru ju sedasi. Supakad tulid tagasi, aga mina küsisin hämmeldunult, kas nad oskavad siis soome keelt?
"Me jagame omavahel kõike! Nii muresid, rõõme kui soome keelt!" vastas mu tütar.
See muide on väga temalik vastus. Vanuses umbes 6-9 võinuks ta täpselt nii öeldagi, mõeldes sellega, et nad selgitavad üksteisele, millest keegi aru sai, ja kokku tuleb peaaegu täispilt.
Ta oli ja on (aga nüüd on ta suur, see ei torka enam sedasi kõrva) elegantse sõnaseade meister.

Kui olin ärganud, köhis kass naljaka häälega. Ja kui ma seepeale pea tõstsin, tuli poeg kempsust ja minu pead nähes küsis: "Mis?!", seletasin - ja pärast ei jäänud enam magama.
Kohv, mõtlesin.
Kohv kutsub mind köögist, peab vist teda tegema minema!

Nii et võiks teda vast tegema hakata, mh? Ja paar võileiba ka süüa, kuidagi õõnes tunne on kõhus.

Jah, ma ikka veel hoolin ja seletan. Ma HOOLINGI teiste arvamustest maapõhja, seepärast näengi nii palju vaeva, et õpetada end mitte hoolima

Nii hea tunne oli tagasi saada "mina teen, mis mina tahan, teised tehku, mis nemad tahavad"- loogikat ja tunnet.
Kuhu ma selle vahepeal küll kaotasin? Kuidas sedasi läks, et kaotasin?!

Et mina peaks oma tahtmisi teiste omade järgi painutama? Huvitav, kas nemad painutavad OMA tahtmisi minu järgi? Ei? Kuidas siis just mina kahjurlik ja munn olen, kui me teeme täpselt ühtmoodi?!
Kusjuures, pange tähele, kui minuga ilusti räägitakse, ma olen üleni leebe. Aga tule räuskama ja ülbitsema ja saad sama mõõduga vastu, aint vbla kõvemini =D Sest ma võtan selliseid olukordi rõõmu ja innuga ja ei pidurda end sugugi. Kes ei taha minu poolt sellist kohtlemist, võib nt alustada leebe ja rahuliku, isegi veidi paluva jutuga.
See oli suht ammu, mitu aastat tagasi, aga muidugi mäletan, kuidas mingi kommentaator teemal "jeebus, ärge andke nõu, ma elan niigi nii hästi, kui oskan, ja kui teie jutt just väga spetsiifiliselt kitsa teema pädev ei ole, ei ole see minu jaoks kuidagi õigem kui mu enese mõtted antud teema kohta" oli "ähh, toon ei muuda ju midagi, mis seal vahet, kas sulle jutustatakse kellegi oma kogemustest või antakse nõu sedasi teha?! Sa ikka saadad persse!"
Nüüd koerakaka teemadel MITU kommentaatorit olid: "Mis seal vahet, mis tooniga öeldud, sõnum on üks" ja minu tunne käis ning käib liini: "Toon on maailmatähtis. Ikka ja alati. Palju tähtsam kui sõnum, sest tooni pealt ma tunnetan, kas ma tahan selle inimese soove täita (näib, et on kena inimene) või ei taha (jõuan mina iga mölaka tahtmist teha?! No ei!)!"

Kuidas üldse jõudis jutt sinnani, et kui mu meelest igaüks teeb, mis tahab, peaksin mina tegema, nagu teised tahavad, ma üldse aru ei saa.
Nagu - wtf.
Nagu - kus on loogika???
Sa tahad räusata, kui ma oma koerakaka sinu konteinerisse panen? Räuska! See ei tähenda, et ma ei pane. Võib isegi tähendada, et NIMELT panen. Aga sinu tegutsemisvõimalusi see kuidagi ei ahenda, et mina teen, mis MINA tahan.
Sul on võimalus teha, mida sina tahad.
Aga ära looda, et kui sa minu vastu ebasõbralik oled, ma sinu vastu sõbralik olen. Niikuinii ei ole. Ma olen siukeste asjade suhtes TUNDLIK ja tahan kena olla aint inimeste vastu, kes minuga kenad on.

V.a. kui minuga ollakse suht kena, aga teistega väga mölakas ja ma näen seda pealt. Siis hammustan ka kätt, mis mind toidab.
Sest nii ma lihtsalt teen.
I am the warrior, noh.
Ilmselgelt on mu saatus olla väheste armastatud, mitte paljudele meeldiv. Ja noh. Ma eelistangi ju seda =) Armastus ka kolmelt inimeselt teeb mu palju õnnelikumaks, kui meeldimine 300 poolt.

A lugu on lihtsalt hea.

Endale meeldida

Tegelt oli eile sitt päev, sest koeral oli kõht lahti, magasin vähe, ning mulle mõjub see väga.
Ja täna tundub ainult hirmus vähe parem olema, sest ütlesin minimaalse urinaga hommikul pojale (kes kell 09.10 ei olnud veel ööund magama läinud, aga kel on õhtul kell 18 jalgpallitrenn), et kle, mine ometi magama! ja too vastas: "MIKS? Kooli ma läksin sama vähe maganuna ja probleemi polnud!" ja virutas oma toa ukse kinni.
Ok, ma lühendasin. Tegelt me vaidlesime mõnevõrra kauem.

SIis lugesin asju ja otsustasin, et inimesed on saatanast.
Mõnede eranditega, aga üldmentaliteet on karm ja pole ime, et nördin maapõhja, sest minu pihta ollakse nördinud asjade pärast. Tegelt isegi pohh, mis asjade.
Lihtsalt asjade.
Ela nii, nagu meile meeldib ... EI ELA. Neverever! Elan nii, nagu mulle meeldib, teil on vabadus mitte lugeda, mitte toetada, mitte sallida.

Tõesti ikkagi arvan (ritsiku viimane post), et kui ei meeldi, mine ära. Kui ei taha sellele inimesele annetada, ära anneta. See ei tähenda, et pead misjoneerima, kuidas kõik, kes annetavad, on lollid ja see isik ise üldse vastik ja kuri ja talle ei tohigi annetada. Kui sulle käib närvidele, et aluspesus mööda linna käiakse (khm, mina ja jooks sportrinnahoidja väel, pluusi peale panemata), ära käi ise ja kui häirib, et teised käivad, püsi seal, kus teisi inimesi ei ole. Nagunii käitub keegi nii nagu sulle ei meeldi.
Ohutum on inimesi vältida.

Ei taha ohutust, tahan viriseda?
Nojah, mina ei pea seda virinat lugema siis ju. Minu valik, kui ei taha, ära loe, Triinu.
Ei taha ohutust, tahan tülitseda (nagu mina, noh)? Tülitse, kustuta kommentaare, las inimesed olla lollakad, see ei ole sinu ega minu asi!
Vapper oleks mitte vastu hakata, vaid alla neelata ...
EI ole minu asi, mis kellegi teise meelest on või ei ole vapper. Minu meelest on nii, nagu mina arvan ja kurat, mine persse, kui tuled mulle seletama, et arvan valesti.  MINU elu!
Nende elu (MINU elu), nemad elavad (MINA ELAN!)

Keerasin selle posti kommentaarid üldse kinni.
Sest ma ei taha, et minu pihta virisetakse.
Ei ole minu asi, kui teile ei meeldi. Kui meeldib ... noh, ma ei tunneks eriti midagi. Sest ma olen parasjagu kuri ja võitlevas meeleolus.
Ja nagunii ei meeldi, noh.
Mis siis. Ma ei ela selleks, et teile meeldida. Ma elan selleks, et endale meeldida.

Hilisem lisa ehk postskrimptum ka

Mind aitas sel puhastava viha teel väga väga väga ritsiku viimane blogipost. Õigemini selle kommentaarid. Ritsik rääkis asjadest, mis teda häirivad ja vihastavad ja kommentaarium oli (peamiselt, Kaur, PEAMISELT): "Hissand, kuidas nad võivad!"
Mina lugesin omakorda neid ja olin: "Appi, see on täpselt sama jutt, mis nad mulle rääkisid, aga oma blogis oma käitumise kohta ma millegipärast ei suutnud seda võtta kui kümneaastaste tänitamist "ta poosetab oma uute kingadega" (ehk = ta käib nendega) ja "kuidas ta küll tantsib, käte ja jalgadega, peab ju sedasi!" (lihtsalt tammuma phmt, mu väga vana trauma ajast, kui olin 9 ja mind tuldi õpetama, kuidas peab lastelaagri diskol tantsima).
Inimesed kaagutavad kooris, ainsaks tulemiks: "Aga MEIE oleme targad ja head!"

Kui aru sain, et käib siuksel tasemel karjajutt-tänitamine ja samal tasemel tänitamine käis ka minu ja koerakaka teemal, vihastasin, et inimesed nii lollid on.
Klaar ja puhast tunne tekkis kohe.
Tõdesin, et mul ei ole sihukestega midagi teha. Ja läheb.

Erandi tegin Pärdikute Päevaraamatule, sest Rentsi emotsionaalsusega ma olen suht ära harjunud. St  ma üldiselt pean teda lakmuseks, kuidas inimesed mõtlevad, sest ta on üsna terane, üsna arutlev ja samas väga emotsioonide peal toimiv. Isegi võrreldes minuga on Rents kaugelt emotsionaalsem (ja mina toimin tunnete pealt KOGU AEG), sest mina kaalutlen automaatselt enne, kui (tema puhul enamasti kirjutava) seisukoha võtan, ja pea alati toob mu kaalutlus kaasa "mis see minu asi on, lõpuks" - aga tema lendab peale.

Kokkuvõte

Olen suht uimane avastamast, et mu tundlikkus võõraste inimeste osas on teravam ka vaenu suhtes.
Seda ma teadsin, et ma kuidagi armastan kogu maailma (v.a. need üksikud, keda ei armasta) ning teised sedasi ei armasta. Kuid iseenesestmõistetav ju, et ma nördin, kui võõras inimene mind halvaks peab ... ja et TEISED ÜLDSE EI NÖRDI seepeale?!?!?! oli mõnevõrra üllatav.
Ma ei saanud jumala tükk aega aru, miks mu reaktsiooni ebaadekvaatseks peeti.
Aga jah, kui on ebanormaalne vihastada, sest mind peeti halvaks, vihastada nii, et silme eest hägune ja paar nädalat hiljem pole sellest vihast ikka veel üle poole kadunud, siis on mu reaktsioon tõesti igatepidi üle võlli.

Arvasin, et asi taandub sellele, kas mul on ÕIGUS vihastada ja ma leidsin, et no kuulge - tunded ei saa valed olla, muidugi on mul õigus!
Aga kui enamik inimesi ei vihastaks selle peale? Nagu ei ole ka saba jalge vahele tõmbamise reaktsiooni, neid lihtsalt ei huvita?
Vahemärkus: kunagi Rents kirjutas, et ta ei viitsi kommentaare kustutada üldjuhul, sest teda lihtsalt ei huvita, ainult väga äärmuslikud lähevad.
Ja ma siiamaani imestan ja imetlen, kuidas sedasi saama.
Sest mind haavavad isegi selgelt idioodi kirjutatud negatiivsed kommentaarid. Mul tuleb: "Issand, inimesed on ka sellised! Miks, MIKS?!" ja ahastus ja valu.

Inimesed on erinevad.

Mhmh, veel üks mantra, mida ma endale üha kordasin, et meelde jääks ja selgeks saaks. Mille ma viimasel ajal olen ära jätnud, sest peaks ju ometi selge olema juba?
Ei. EI ole.
Maitea, andke mulle andeks (ma ei ole irooniline praegu!), et mul nii tugevad tunded on võõraste pihta? Ka vihased tunded?
Ja vbla on ka natuke arusaadavam, miks "keegi ei armasta mind" (noh, v.a. need mõned, kes armastavad) minu jaoks kurbus on? Et mul TÕESTI on raske endale õpetada, kuidas ei ole oluline, mida Teised mõtlevad, loeb ainult endale meeldimine? Et minu jaoks oli TÕESTI tohutu vaimne edasiminek, kui mul rohkem pohhui olema hakkas?
Et kui ma nutsin kägaras pesumasina ees põrandal, sest teen, mis ma teen, ikka alumine naaber minuga rahul ei ole, siis see oli mulle päris tragöödia, ja hetk, kui ma kaela õlgade vahelt välja sirutasin ja sõnastasin: "Suva, ma tegin oma parima. Kui ta rahul ei ole, TEMA probleem!" oli päriselt ka võit?

Kokkuvõte: ma kipun võõraste tahtest ja arvamusest hoolima liiga palju - mitte liiga vähe. Ma ei küsi mitte seepärast, et kardaksin "ei-d", vaid seepärast, et kardan inimesi olevat nagu mina ja üle oma piiride ütlevat "jaa, muidugi!", sest ega nad mingid nõmedad ju enda silmis olla taha! Ja seega on mul vähe teha kõiksuguste "isekas tõbras, mõtle teistele ka!" süüdistustega.
Sobiks: "Lase teistel oma otsused ise teha! Sina ei vastuta! Pole sinu asi!"

... ja mul on väga väga raske olukordades, kus mina olen enda arust hea olnud ja IKKA saan sõimata.
Mul ei tule: "Ach, ok, tema asjad, ma teen siis tema moodi," mul tuleb: "Ma teen niigi kõik, et hea olla, aga tema arust ikka ei ole?! Kurat, siis ta on ise tõbras!!!"

Elu on võitlus - vähemalt kui oled mina

DISCLAIMER: see ei ole depressiivsuse tundega kirjutatud, lihtsalt üle-eelmise posti all oli kommentaar, mis pani mu mõtlema. Läksin keevaliseks lausa.
Siis lugesin Tilda viimast kaitstud postitust - ma ei tea, vbla ma ei tohiks seda öeldagi, sest kaitstud ju? - ja olin VÄGA wtf.
Läksin veel keevalisemaks. 

Krt ...
Ma ei tea, kui palju selleks aega läks (või kas ma olen äkki varem ka sama asja avastanud?), aga sain aru, miks ma jutlustan "tee, mis tahad" õigust.
Sest minu jaoks on elu kannatus ja kui ma teen, mis ma tahan, on vähemalt vähem kannatus ja rohkem päikesehetki.
"Tahtmine" minu maailmas ja peas on "et oleks mingi asi, mille nimel elada".
Sest elu (minu meelest, minu maailmas) on kannatus. Elu iseenesest ei ole mõnus, ainult vahel, kui jubedalt veab, lööb korraks "oi, võib elada küll, see on lahe!" ette. Aga seni on see alati üle läinud.
Ma olen 40. Ütleme, 5 aastat senisest elust (heldelt arvestades) on päriselt head ja mõnusad olnud.

Ehk "ma tahan" = minu teadvuses "see tundub nagu hea põhjus, miks elada".

Kui ei ole jube hästi, et oled, ONGI halvasti. Üks võitlus teise otsa päevad läbi. Elada, et kogu aeg pingutada? Oh taevas ...
Kui elad, ongi juba hästi, sest noh: elad? Oh taevastaevas ja issapüharistike!

Nii teistmoodi taju ...
Ei, elada on ses mõttes hea, et saan ise otsutada, kas elada või surra. Oleksin sündimata, ei saaks otsustada. Aga et elu on hea, sest elada on ju hea igal juhul?
Oeh ...

Mul on kaks seisundit, mil on päriselt hea. Üks: kui enne on olnud nii halb, et kontrast võtab jalust maha.
Pärast peavalu lõõgastus. Kui depressiooniravimid peale sain ja need toimima hakkasid. Iga kord tunnike, kui oli PMS ja veri siis tilkuma hakkab ja mul tuleb: "Oo, maailm polegi nii hull!"
Ja teiseks "kuid niimoodi tunda, et unustad enda" ehk siis kui maru armunud olla päris inimesse, kes sellele vastab.
Peale sünnitusi oli ka, aga see läheb esimese punkti alla.
Osaliselt ikka esimese punkti alla: kui olen HULLULT rabelenud ja maailma paigast tõstnud ja siis on resultaat.
Siis on ka hea.

Muidu ongi ju elamine lakkamatu sära ja saavutusteta võitlus? Sul ju samuti? Teenid raha, et ellu jääda, koristad kodu, et mitte sita sisse uppuda, pesed pesu, teed süüa - ja see ei lõpe kunagi? Vähemalt kuni elad.
Isegi mina, kes ma teen ainult asju, mis toredad, kuna olen õppinud kõike, mida teen, endale toredaks looma, IKKA võitlen lakkamatult ja vahel on nii väga vaja panna pea kellelegi sülle ja lasta kellelgi teisel vastutada ... ainult et pole seda kedagi teist. Aidatakse küll, aga vastutan ikka ja alati ma ise.
Võitle edasi, naine!
Ja kui ma siis tahan teha, mida tahan, olen PAHA. Kurat, ma tahan endale põhjuseid, miks see võitlemine ära tasuks, dohh! Ellujäämine iseenesest ei ole põhjus!

Aa, et uneaeg ka?
Jah, head uned täiega on põhjus elada. Aga kui uned ei ole head? Kui uni on halb, ärkad üles, ja saad aru, et nii ongi? Või veel hullem, uni oli halb, ärkad üles ja TEGELIKULT ON VEEL HALVEM?!
Ei ole tore.

Selle jutu mõte ei ole: "Mu elu on nii halb, sest ma olen mina, ma sinu arvelt ju võin õnnelikum tahta olla, isegi kui sina ei taha mulle headmeelt teha!?"
Aga on küll: "Las ma olen, nagu ma olen! Nagunii teen oma parima, teistmoodi elamine oli veel hullem, ela sina oma elu, mitte ära püüa mind ümber kasvatada!"

Ma võin küll tahta, et mul hea oleks. Et elu oleks vähem kannatus ja rohkem midagi muud.

Aga teemal "inimesed ja asjad" ehk krt, blogivaidlus v, Tilda?! olen juba kirjutanud.
Ei, ma ei kiida heaks varastamist. Eriti kui varas võtab rohkem, kui vajab (kui sul on hädasti kreemi vaja ja teisel on kreeme igavene hunnik, oleks ok tema käest üht endale küsida - aga ma mõistan, et lapsed kardavad tunnistada, et nad ei saa midagi muidu, kui teiselt paludes).
Aga kui ma kütan sauna, ma päriselt ka arvaksin, et teised võivad seda kasutada. On ju isegi tava, et helistada tuttavad läbi: "Kle, sa sauna tahad, ma kütsin just?"
Ja kui mul oleks tube rohkem kui mina + poeg ja 2 tuba, võtaksin kasulapse.
Ok, ma tahan lapsi, aga ma olen ka "üksikemade kommuun ftw, üks käib tööl ja teine hoiab seni mõlema lapsi!" usku nt.
Sest miks tühja pinda hoida?! Ma ei saama aru.

Klapib

Paar päeva tagasi nägin äärmiselt ebameeldivat und (phmt sellest, kuidas ma olen vana ja igav ja kogu mu ülejäänud elu on nagu Koit Toome ja Tanel Padari uus muusika - no et vana polnud hea, aga uus on aint selle vana mittehea kordamine ja seega veel halvem, sest pole isegi natuke uudne enam) ja olin kaks päeva kehvas tujus. (Ainult kui meelde tuli, et vähemalt elukoht on olemas, oli naeratamistunne.)
Täna nägin helgeid ja hiljem ka tulevikkuvaatavaid unesid (esimeses olin mingil "5 aastat tagasi tegime seda, teeme kokkutuleku!"-üritusel ja seal LADEMES inimesi rääkisid mulle, kuidas ma jätsin neile sügava mulje nii oma jutu, välimuse kui lihtsalt olekuga, teisest ei mäleta muud kui head tunnet, kolmandas olin teismeline, kes oli kohtunud laheda poisiga ja me tegime igast asju. Nagu mitteseksuaalseid asju, otsisime üles mingi ebameeldiva tüübi, kes oli teiste eest kadunud, ja siis valvasime teda, et jälle ära ei põgeneks näiteks), nüüd on nii hea olla.

Muresid pole, kõik on nii hea!

Unenäod on vägevad. Mõjutavad mind edasi ka siis, kui ärkvel olen. Mõjutavad MITU PÄEVA, kui öösel midagi uut ja eredat ei kogenud.
Jap, unenäod ja kunst-kirjandus-misiganes on oksad ühest tüvest.

Ilm on hea. Lapsepõlves oleks see küll "mis niisugune ongi tänavune suvi või?!"-sildi külge saanud, aga esiteks ma ei mäleta lapsepõlvest mitte ühtegi korda, kus juunikuu oleks nii leitsakuline ja kuum olnud kui tänavu, ja teiseks: natuke olen vananedes ikka õpppinud ka.
Kui on jahe ja sajune, saab tuppa varjule ja kampsun aitab.
Kui on kuum, aitab ainult ujumine, kelder ja poodide lahtiste külmriiulite vahel püsimine. Aga kuna ujumiskohta või poodi tuleb ka minna ja oma parasjagu elatava maja keldrisse pole ma viimased 6 aastat umbes asja teinud (ehk siis puudub harjumus seal käia ja ma ei ole kindel, kus võtmed on), on kuumaga selgelt palju raskem.
Tore ilm on.
Lihtsalt veidi märg.

Kuigi juba neljas pöörane vihmahoog täna akna taga. Aga ma käisin koeraga õues enne, kui need algasid, ja nüüd on veel aega!

Sellest lihtsalt ei piisa, et elu nautida!

Seni teen süüa.

Mulle meeldib süüa teha. Ja kirjutada. Ja koeraga jooksmas käia. Ja ujuda. Ja toidupoes käia. Ja oma pojaga suhelda (tütrega ka, kui teda antakse, aga mul ei ole üldse ahistust,et vahepeal ei saa - ta on mujal õnnelik? Väga hea!!!) Ja tegelikult meeldib mulle isegi tolmuimejaga võtta, harjaga põrandat pühkida või pliiti pesta vms, kui seda pole palju korraga ette nähtud, vaid natukene.
Mulle meeldib lugeda ja internetti läbi lugeda ja vahepeal mõned kehalised harjutused teha. Mulle meeldib virtuaalkontakt toredate inimestega (eriti kui nad mind tunnustavad) ja civvi mängida, mulle meeldib nõeluda (katkisest esemest, mida keegi ei vaja, saab taas vajaliku ja kasuliku!) ja üldiselt üldse tunne, kui mingi puzzletükk maailmast sobib täpselt sinna auku, kuhu vaja.
(Muuhulgas viimase pärast olen kõige rohkem ahastanud, sest kui mulle tundub, et mina ja see või too mees sobime täpselt üksteisega, kus ühel on lohk, seal teisel on muhk, just hea - ja tema meelest üldse ei ole nii ja ma olen: "Aga .... aga ... aga kuidas siis nii? Kas ma tajusin siis nii mööda?!", on see IGA KORD õudne ja jälle avastada, et ma olen väga imelik puzzletükk, kellega ei sobigi keegi, on ikka veel raske.)
Ja kõik need asjad täidavad mu päevad - ja ma olen aina NII VÄSINUD:

NII VÄSINUD!

Aga jah, kõige enam meeldib mulle tunne, et mingi puzzletükk sobib täpselt. Elus, maailmas. (Päris puzzlesid ma ei armasta ÜLDSE. Mulle ei meeldi, et kannatlikkusega saab KINDLASTI pildi koku, mulle meeldib just see määramatus, et on pea lõputu hunnik tükke ja keegi ei tea, mis kokku peaks tulema - aga vahel miski ikkagi klapib täiuslikult!!!!)
Seletab, miks ma tahan ära anda kõik "tellisin, aga pole päriselt  minu suurus"-asjad, lastele väikeseks jäänud asjad, mida-ma-ei-kasuta esemed ja miks mul on: "ISSANDJUMAL!!!! MIKS SA NII TEGID???!" kui keegi viskab täiesti korraliku monitori ära, sest no tal oli uut vaja, kunstnik ju, ja ta ostiski uue ning parema.
Kui ta oleks selle ära andnud soovijale, keegi oleks oma ellu saanud rõõmu ja too kunstnik ei kaotaks midagi, sest ta NAGUNII tahtis uut monitori ja ostiski selle.
OEH.

Muuhulgas meeldib mulle ka "mul on pisike prügi käes, sul on prügikast, asjad klapivad!" näiteks.
Ja kui tema meelest asjad üldse ei klapi, sest see on TEMA prügikast, kuhu võõrast prügi mitte sugugi ei taheta, mul on: "AGAGAGAGAGA  K U I D A S nii saama üldse?!"
Sest minu jaoks on elu puzzle ja ideaalis peaksid kõik saama selles koha, kus just nende andmised ja võtmised tasakaalus on, iga klappimine on võit maailmale ja jee.

Ja nende jaoks ilmselgelt ei ole.

Saab korda

Üleeile oli hästi sitt päev.
Esiteks kohtusin ma ühe Cranberry -masti naisega (ja tema tütar osales ka aktiivselt, tegelikult see tütar oma kurja aknaleprõmmimisega alustaski), kes sai raevuataki, et ma oma koerakakakilekoti tema prügikonteinerisse panin. Tema "maksa ise" ja "kutsun politsei" olid päris naljakad, aga ei hakka mina end ka siin malbe inglikesena presenteerima -  ma karjusin vastu, kõik mõistlikud selgitused peast läinud, sest mul tuli vahkviha peale teemal "kuidas inimesed nii nõmedad olla võivad???"
Minu ettekujutus sellest, millised on inimesed, kogu aeg puruneb teatud sorti reaalsete inimestega kohtudes.

ERITI masendav on, et ma ise ju jutlustan "tee, mida SINA tahad" lähenemist ja siis lähen täiesti katki, kui kohtan inimesi, kes teevadki, mida nad tahavad. Ei mõtle kogu aeg automaatselt teistele.
Minu jutlusted ja lähenemine on ikka selgelt inimestele, kes on nagu mina.
Kipuvad end katki tegema, et teistel ainult hea oleks.
Inimesed, kes nagunii peamiselt endale mõtlevad, muutuksid täiesti talumatuteks, kui nad lisaks arvaksid, et ei tohigi teiste peale ka mõelda, see on saatanast.

Ohhhh, inimesed, erinevad, NII ERINEVAD ...

Ja siis ei andnud kulka mulle raha.
Mis tegelikult ei ole mingi maailmalõpp, eelmisel korral nad ka ei andnud ja ega ma lootnudki, aga kuidagi ikka tuli mõttekosk: "Ma ei ole nende arust piisavalt hea, piisavalt väärt, piisavalt piisavalt" ja mõtted, kuidas ilmselt mõni, kes kirjutaks nagu mina, ent suudaks ka "kultuuriringkonnaga" suhelda muudmoodi kui fb-s ning mitte keskmist sõrme näidata neile, kes nende meelest mölakad (Made Luiga, kellest ma kirjanikuna väga lugu pean, jagas nt vaimustusega Aivar Loogi ja mingi teise mehe vestlust teemal "kogumik Eesti Novell" just kaks päeva pärast seda, kui ma olin otsustanud, et nii rumal ja nõme mees nagu Loog ei tohiks üldse suud lahti teha ja mina ei kavatse kunagi KUNAGI tema kirjutatut enam raasugi uskuda), saaks raha, saaks tunnustust, saaks pai ja auhinnatud ja ...
Ja halb.
Mind pole kellelegi vaja, mind ei arvata väärtuslikuks, ma ei kõlba ja pole ka ime, sest maailm on uskumatult nõmedaid inimesi TÄIS ...

Aga siis tuli eilne päev ja see jälle oli täiesti nimetult hea.
Kusjuures ta läks heaks iseenesest, lihtsalt mingil hetkel hommikul, kui olin koeraga õues ja poes käinud veel äikesejärgses jaheduses ja üldse ei pidanud päevakuumuses (23 kraadi varjus on raudselt mulle juba liiga kuum) välja minema, tuterdasin oma langetatud ruloodega tubades ringi, jõin kohvi ja sõin šuuppi, mängisin civvi ja vahepeal kirjutasin romaani, tegin käteringe ja külje- ning seljalihaseharjutusi, sest arvuti taga istumise vahele on vaja lihaseharjutusi just ülaseljaosale.  Muidu hakkab valutama.
Tee, mida sa tahad - näiteks kui selg hakkab imelikult tuikama, tee ergutavaid ja vereringet parandavaid harjutusi ja vbla ka venita, sest sa ju ei taha, et päriselt kõvasti valutama hakkaks? Ei, MÕNUS on vahepeal seljale teistmoodi koormust anda, kui ühes asendis istumine pakub.

Õhtuks, kui ilm jälle inimlikuks oli muutunud, hakkas ka Totoro väljendama, et võiks õue minna, nii et me läksime. Kõndisin (sihilikult) jälle eilsete kurjade majast mööda ja viskasin kilekoti koerajunnidega nende konteinerisse.
Öisest äikesest lõhnas linn ikka veel, jasmiinid on õitsele asunud, valged põõsasroosid (mille lõhnaga dušigeel mul on ja iga kord rõõmustan, kui selle avan, sest need roosid ja see geel lõhnavad NII HÄSTI) on samuti lahti ja õites. Oli tore, mahe ja ilus.

Kõndisime jõe ääres mu lemmik-ujumiskohta ja seal istus kivi otsas mingi tüdruk. No sellises vanuses, kus ollakse "neiu". Mitte veel naine, mitte enam laps, istus üksi - ah, no me võime ikka siin ujuma minna, eks ole? Läksin Totoroga edasi teiste kivide poole ja metsatukast tuli välja keegi naine.
"Oi, Triinu! Tunned mu ära?"
"Ei. Tere!"
"Ma olen see Riina sotsiaalkorterikomisjonist! Oi, tule siia! Mu tütar (noogutus neiu poole kivil, kes lähemal vaatlusel on vist selge nähtava puudega neiu kivil) kardab koeri, aga mulle nii meeldivad! Siis ma alati nässerdan, kui mõnega kohtun!"

Ja siis me ajasime juttu ja selgub, et Keila linnal on ÜKS kahetoaline korter ka jagada ja mul on ju poeg ka ja võibolla ...
Tõsi. Totorot sotsiaalkorterisse võtta ei saa. =(
Aga mul on ikkagi kuidagi kindlam tunne, et on mingisugune Teine Võimalus ka ja no - mul tütar ilmselt võtaks mu koera oma hoolde ja ... AGA MA EI TAHA TOTOROTA!!!!!
Noh, ei peagi, eksju. K. ei ole mulle öelnud, et ei laena mu jaoks ja mu ema ei ole mulle öelnud, et ei üritagi ja selle kahetoalise, mis maksab 18 000, sissemakse oleks mul peaaegu koos ju ka - ja IGATAHES on kuidagi abistav mõte, et on mingi padi, kuhu kukkuda, samuti.
Kõik laabub kuidagi.

Ühelausega, mul oli ikkagi hea tunne ja see konverteerus aktiivsuseks "kust raha saada, peab ju saama!"
Riina oma tütrega läksid ära, "jätsid meid sääski nautima", meie ujusime ja nii kaunis.

Eilne oli niisiis hea päev.
Tänane - noh, tänane alles tuleb, aga mul õnnestus veenda poega köögipõrandat üle pühkima ja ta tahab minna jalkat mängima õhtul, rulood on all ning täna tuuakse taas kass ka mulle ja kokku on ikkagi pigem lootusrikas tunne.
Kõik saab korda.