Jälle kodus tagasi

Ei mäleta, kas ma oma endometrioosiopi järel rääkisin, KUI rõve see lapraoskoopia-järgne õla- ja rangluupiirkonnavalu on. 
Üle ka ei hakka vaatama.
Aga see on. 
Osad inimesed ei saa seda. Osad (nagu mina) saavad. Phmt on põhjus lihtne: lapraoskoopia jaoks pumbatakse inimesse omajagu õhku, et organid kaamerale selgemalt eristatavad oleksid. Ja siis see õhk vajutab närvidele. 
Osadel inimestel hakkab valus - teistel mitte.
Mina olin oma palatis selgelt ainus, kel see õlavalu-probleem oli, kuigi neljast kolmel olid sapikivid just välja lõigatud ja me võrdlesime oma kotikesse pandud saaki. Ma võitsin pika puuga, muide. Kellelgi polnud midagi samaväärset vastu panna. Nagu kotike kohviube. 

Mul on see kilekott sapikividega riiulis, aga Poeglaps keeldus kategooriliselt mul sellest pilti teha laskmast. 
"Mitte minu telefoniga!"
"Kas see on liiga rõve su meelest?"
"Ei ole rõve, ma lihtsalt ei taha."
Sihuke ta ongi - tal on tahtmised ja mittetahtmised ja neil pole alati põhjust. Vbla minuga kasvamise tagajärg - aga selle tagajärje ma võtan. MINUL peab alati põhjus olema ja see on maru kurnav. Loomulikult tahan oma lastele paremat elu ja olen rahul, kui seda tekitada õnnestub.

K oli lahke ja tegi pildi

Üks palatikaaslane aina kurtis, kuidas ei saa pöörata ja tõusmisel on kõhus valutorked ja oh ja ah.
Ja mina?
Mina mõtlesin, et see opijärgne haavavalu on täiesti ok, see pole kõneväärtki, võtke see jube õlavalu ära!
Valuvaigistid aitasid natuke. Aga mitte piisavalt selleks, et ma öösel peaaegu nuttes poleks koridoris tuianud ja üritanud üles leida, kus õed magavad, et veel valuvaigistit saada.
Leidsin ka. Mitte et ma oleksin siis julgenud puhkeruumi sisse astuda ja mürglit teha. Ma läksin oma palatisse tagasi, kannatasin veel veerand tundi ja seejärel otsustasin, et ma lihtsalt ei suuda.
Läksin uuesti koridori ja leidsin sealt jalutava õe. Edastasin talle oma mure, ta ütles, et see on täiesti normaalne, ja lubas kellegi valuvaigistiga saata.
Sain kolm tabletti paratsetamooli.
Noh, hädaga sööb vanakurat ka kärbseid - kusjuures oli piisavalt abi, et suutsin magama jääda. 

Tasapisi läheb see õhk ka välja, aga kaks päeva pärast opi ta veel lahkunud ei ole. Jaa, valu on väiksem ja ajuti on lausa valuta. Aga ajuti tuleb tagasi. Kusjuures vahepeal mitte õlgadesse, vaid selga. 
Rsk, ma saan kohe palju paremini aru neist, kellel selg vahel talumatult valutab!

Muidu kulutan oma aega Disco Elysiumi fännfiktsioonide lugemisele. Esimesed meeldisid mulle väga, edasi läks ka hästi, aga nüüdseks olen välja raalinud, kuidas nad kirjutavad, ja veidi pettunud.
a) KÕIK seniloetud on kirjutanud, kuidas Harry on kaineks hakanud. Suitsetab küll, aga sellega asi piirdub. 
WTF? Mis mängu nemad mängisid?! 
b) Muidugi on enamik lugusid vähemalt veidi gay-armulood. Mis on arusaadav, sest fännfiktsioone kirjutavad enamasti gay-armulugude fännid JA seekord on neil isegi teatav alus - Kim on kanooniline gay ja Harry ilmutas rõdul suitsetaja suhtes selgelt erootilise maiguga tundeid. Aga ikkagi. Lahendada kõik probleemid seksuaalse armastusega on veits mage.
c) Hästi naljakas on näha jutu sisu pealt, milline autor on mõnest endisest idabloki riigist ja milline mitte. Näiteks ei tule lääne inimestele pähe, et elekter või (eriti soe) vesi võivad suvaliselt ära kaduda. Nad asendavad selle murega "ta oli pool tundi duši all, järgmise kuu arve tuleb kohutavalt kõrge". 
d) Kõik armastavad Kimi, aga Harryle on sageli antud positsioon, mida ma heaks ei kiida. Jah, sa SAID mängus valida võimaluse mängida teda kui ennasthaletsevat hädapätakat, aga krt, see ei olnud ainus valik!
(Ja isegi enesehaletsuse mängimisel hädapätaklus ei tulnud automaatselt kaasa, selles suunas peab fännfiktsiooni autor ise mõtlema, kui tahab teda sellisena näha.)
e) Loen ikka edasi. Ütleme, Disco Elysium on mu hetke hüperfiksatsioon, kui ATH-žargooni kasutada. 

Kim

Ei, "Devolutsiooni" raamatut pole ikka veel. 
Ma natuke aega jälle ei stressa sellepärast. Kasvatan oma opihaavad kokku ning loodan täieliku ootamatuse peale, et asjad juhtuvad ka siis, kui mina aktiivselt peale ei suru. 
Teoreetiliselt ju võib nii juhtuda?!
Teoreetiliselt võib igasuguseid häid asju juhtuda. 
Ja praegu ma loodan sellele

Tervislik seisukord halvenes

Ma jäin vahepeal haigeks.
Mitte niimoodi haigeks, nagu enamasti "haigeks jäädakse", vaid niiimoodi, et ma arvasin, et on jälle maohaavand, seejärel, et nii rõve maohaavand vist ikka ei olnud, ja siis kutsus Poeglaps mulle kiirabi, sest ma seisin püsti, ükski teine asend ei kõlvanud, ja huilgasin nagu udusireen. Ei saanud üldse olla.
Kiirabi viis mu haiglasse, kus tehti kompuutertomograafia. Äge kõhunäärmepõletik, ütlesid nad. Siis tehti ultraheli, mis ütles, et sapipõis on kive täis.
Esmaspäeval lähen tagasi, siis nad lõikavad mul sapipõie välja. 

Ei ole väga toredad päevad olnud. Peamiselt magasin päevad ja ööd otsa, vahelduseks valutas jälle pea, mitte kõht. Aga mul on päris hea tugivõrgustik ikkagi. Poeglaps, Tütarlaps ja K, ka mu ema pani natuke õla alla (loe: raha).

Kui ma K-ga ei rääkinud, kirjutasin luuletuse.
Nüüd on jälle kõik hästi. Aga samas on luuletus muidugi tõsi.
Ma olengi väga tõsine inimene.

Vaata, ma võiksin kirjutada suuri sõnu. 
See kõik on olemas, lihtsalt eesriie on varjuks.
Vaata, ma võiksin elada suuremat elu,
kuid ei taha, et sellega jälle ma harjuks.

Suur elu on valu
ja mina vana väsinud naine.
Elangi pisikest elu,
olen leige väherasvane aine.

Kui ma sinust räägin, siis muigamisi ja leebelt.
sest ma ei taha kannatada, aitab sellest juba.
Jah, ma tahaksin seda, jah, ma tahaksin veel, et -
aga ei, parem ei taha. Nagunii pole luba. 

Oh, see on tuttav rada.
Nutt, karjed ja kirjutamine.
Ma ei taha kannatada,
verd nõrguda sinu nimel.

Valud ja ahastusvärin.
Koidiku külm hall taevas.
Kas mu leigus on üldse päris?
Vahet pole.
Mis ma end vaevan.
Las olla elu kerge ja jahe.
See on kindlasti valust väiksem pahe. 

Hetkel olen ma kohe eriti valu vastane. 
Äge kõhunäärmepõletik on jube. Ei soovita kellelegi. 
Aa, ja millest saab sapikivid? Te üllatute. Päriselt. Mina konkreetselt jahmusin ja nördisin. 
Sapikivid saab, kui ei sööda rasvast toitu. Kui sapp aina koguneb, aga teda ei kulutata ära, ta kivistub. 
Nagu - pffff.
Ja nad räägivad, kuidas nii TERVISLIK on rasvu toidus vähendada ... 
Krt, kas on MÕNI "kõik teavad seda"-teadmine, mis minu puhul ka kinnitust on leidnud v?! Aaa, ok - noorelt on kergem rasedaks jääda. 
Mhmh. See on. 

Eluaasta 44 algab

HOIATUS: Kehaeritised.

See ei ole eriti sünnipäevajutt.

Natuke on - vananemisteema on sees ja lõpus annan lubadusi uueks eluaastaks - aga lihtsalt hämming oma keha üle.

Nagu ... et aasta ja kuu aega pole menstruatsiooni ja siis tuleb jälle? Ning et seda mitte juhusliku juhusena võtta, siis 28 päeva pärast algab järgmine nagu õpikust peatüki "menstruatsioon" alt?
Mida krdit?! Ma jõudsin juba leppida, et ok, viljakas iga möödas, sel on omad voorused, omad puudused, aga no elan niimoodi - ja nüüd jooksen jälle kord kuus verd? Kusjuures mitte vähe. Kupsik saab paari tunniga täis. Jah, öösel ka. Olin nii ettevaatamatu, et magasin peaaegu neli tundi järjest ja mu pool keret, öösärk, lina, tekikott ja madrats olid niimoodi verised, nagu oleksin tapamaja avanud. No hea küll, rangelt võttes nagu oleksin tapamaja avanud, seal ühe väikese looma tapnud ja lasknud verel endale peale ja voodisse voolata, ent ikkagi.
Kell kaheksa sünnipäevahommikul olen ma üleval, sest pärast pesemist, metsikut linadevahetust ja madratsi puhastamisel külma veega möllamist pean natuke rahunema ja kohvi jooma, enne kui magama saan.

4 tundi ainult? No ma mängisin poole neljani Disco Elysiumi. Jah, olen selle umbes pooleteise nädala eest esimest korda lõpuni mänginud, sest ma olen siuke aeglane, viis aastat ilmumise ja minupoolse nautimise vahel pole aeg ega midagi.
Ja olen otsustanud, et see on peamiselt kirjandus, selline kirjandus, nagu minagi teha tahaksin. (Sry, kunstnikud, programmeerijad, näitlejad, muusikud ja kes nad kõik on - ma vaatan oma mätta otsast.) Nüüd loen seda lahedat teost uuesti üle, ainult et SEE formaat lubab mul küll uuesti üle lugeda, ent samas süžeesse ka muutusi teha ning tuua, ja ma olen väga rahul ... välja arvatud SPOILER, et mu partner sai sel läbimängul tulistamises kuuli ja ma pidin mängu lõpu läbi tegema nii, et mul oli partneri asemel üks eriliselt ropu suuga lapsuke mängust, kes EI olnud tõsiseltvõetav tunnistaja poolele värgile, mis juhtus. Partner viidi haiglasse, noh, ei surnud, kuid tema mängus enam ei osalenud. Küll aga saabus mu eelmine partner koos paar teise tüübiga sinna ja kuna enam polnud teist politseinikku, kes ütleks, et ma olen super, näinuks koos minuga kolmemeetrist rääkivat putukat ja kuulnuks mõrvari ülestunnistust, vaid aint 12-aastane eriti ropu suuga jõmm, keda usuti vast ainult tunnistuse ja mõrtsuka osas, tahtsin ma paremat lõppu saada ja võtsin ühe salvestatud mängu varasemast lahti. SPOILERI LÕPP

Varsti lähen uuesti magama. Ausalt. Linad on vahetet, madratsi ja lina vahel kokkumurtud saunalina, et märgus ei segaks, mine ainult ja heida pikali, väga väga naine. Pea ei valuta, kõht ei valuta, täiesti hea on olla, kuid ma tahan, et see olukord ka kestaks.
Magamatus on hea viis pea valutama saada. Ei taha. Varsti tuttu.

Mul on kuskil veel alles üks suur side ajast, kui ma veel kupsikut ei kasutanud ja tampoonid vahel lekkisid. Vbla otsin selle üles ja panen püksi, enne kui magama lähen.
Jah, seekord magan pükstega. Ei viitsi jälle verd koristada. 

Pilti seekord õigel päeval ei saa, sest küsisin oma pildistamisvaenulikult Poeglapselt endale sünnipäevakingi perepiltide näol. Ta oli nõus, tingimusel, et seekordne teema on "nunnu ja karvane," et ta saaks oma pehmet lambaga pusa ja selle juurde käivaid lühikesi pükse kanda. Millega mina omakorda nõus olin, ent meie suhted K-ga olid keerulised (üleeile hakkasime jälle sõnumdama) ja ma ei teadnud, kes siis pilti peaks tegema, sest mul polnud ka finantse raha eest tegeva fotograafi jaoks. Nüüd on, sest kõik esivanemad teavad, et mulle võib tähtpäevadeks alati raha kinkida; raha kinkimine on vabaduse kinkimine ja mis on parem kink kui vabadus?  Kõik on kokku leppimata, rääkimata sellest, et pilte oleks tehtud.

Läheb veits aega, aga plaanis on, on lühike kokkuvõte. 

Võiks mingeid uue eluaasta lubadusi veel anda. Sest aastavahetusel ma ei andnud, aga ma tõesti TAHAN käia sel aastal vähemalt ühel larpil, ilmutada paberil vähemalt ühe teksti (loodetavasti rohkem), teha vahvleid ja no SEEKORD saan ju hakkama kuue eri kleidi kandmisega, onju, onju?
Muuseas, mulle tuli võrgupäevikusse kirjutamisel (no hea küll, kommenteerisin teise oma, ent pisiasjad, pisiasjad) meelde, et värk kleitidega on täiega lapsepõlveunistuse täitumine. Sest kõigist neist võimatutest asjadest, millest unistasin, kõige võimalikum - et mul oleks ohtralt ilusaid kleite - on tõesti täide läinud.Mul vähemalt 10 puu peal rippuvat kleiti, mis mulle ka selga lähevad (+veel üks, mis vist ei lähe, aga mida ma ära ka ei ole andnud, sest NII ILUS), ja lisaks kolm polüestrist iidaegset kombineed, mida ma ka kleitidena kannan. Üks, mida mu ema aluskleidina kasutas, kui mina laps olin, teised kaks on mujalt pärit.
Kas tuleb veel mõni lubadus pähe ...
Põrandat panna ma ei luba. Vbla panen, vbla ei pane, eks näeb.
Prille osta ka ei luba, vbla pole mul selleks kunagi raha ja ... Oh, aga ma võin lubada, et käin silmaarsti juures! Vot, just.
Ja lisaks hambaarsti ja günekoloogi.
Sellest piisab. On lubatud omajagu, aitab küll.
Head minu sünnipäeva teile!

Krt, kupsik on jälle täis.

Endapettus

Olen selle üle enne ka mõelnud ja jõudnud (oh üllatust) järeldusele, et olen ikka VÄGA teistsugune, kui normaalseks peetakse.
Et ma (inimene üldse) ei ole oma tunded?
Et tunded pole tähtsad?
Et tunded on mingi kõrvalprodukt, tõeliselt olulised asjad elus, vbla isegi elu eesmärgid, on muus?

Ja siis olen mina: tunded on ainsad, mis loevad. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad, ebaoluline mudru, aga vat mõned tunded - nende nimel tasub vaeva näha.
Jah, ilmselt saab tundeid muuta. Jah, ma ise olen sisekõnet muutes veidi oma elu parandanud. Ent peamine elus oluline on ikkagi tunded mu sees, kas ma olen õnnelik-rõõmus-vaimustuses või masenduses-ahastuses-meeleheitel. 
Meeldivad tunded on elu eesmärk. 
Et minu tunded on minu enda vastutus ja saab lihtsalt otsustada õnnelik olla? Vihkan kogu seda ideed. VIHKAN. Ja ühtlasi põlastan inimesi, kes seda otseselt valet arvamust kuulutavad nagu tõde.
ERITI kui neil on "vastav haridus". 
Kogu "vaimse tervise" tsunfti, kui nad kas või vihjavad, et piisab teraapiast ka, näiteks. 
Kusjuures ma tean, et osadele inimestele piisabki ja ringi käib igavene hunnik rahvast, kes räägivad, kuidas teraapia(d) neid aidanud on ja mine teraapiasse, see aitab. Aga kuna mind ei aita, mulle ei mõju, ma kuulen: "Ma levitan siin laialt levinud valet, et see ikka rohkem jõudu saaks," ja vihastan maapõhja.

Tunded on elu. Tunded on keha. Keha on elu. Ilma kehata ei ole elu ega tundeid. Salates maha tunded, salatakse maha keha ja phmt salatakse maha kogu elu. Kuradile kõik, kes tundeid tähtsaks ei pea ja arvavad, et mõtlemine võib neid oluliselt muuta! 

See on minu jaoks sõnastatuna vägevaks aluspõhimõtteks kujunenud. Aga tõsi on ka, et samas ma üldse ei mõtle nii praktikas. Näiteks vaatan sarkastiliselt inimeste peale, kes endale valetavad, kuigi nende elu on selle võrra parem ja tunded meeldivamad. "Kuidas inimesed nii lollid on?" küsin ma enda sees, ja kuigi ma vahel meenutan endale, et kuni ta elab hästi ja on õnnelik, ta põhimõtteliselt võidab ju, see ei lepita mind päriselt. Ma õiendama ei hakka ja kätega ei vehi, aga sisimas olen pettunud.
Vbla see kuidagi ütleb mulle, et õnnelikult elamiseks peab endale valetama ja seda ma teha ei taha. Tegelt ei ole kindel, et endale valetada üldse teadlikult saab. Pigem on nii, et inimene sööb oma vegantoitu, ütleb endale, et see on ju hea, ja hakkabki end pikapeale uskuma. Kuigi kui ta mõtleks "kui siia peale veel juustu riivida ja hapukoort sisse panna, oleks veel parem," ta kohe purustaks oma copiumidoosiga saavutatu.
Mina vaatan sedasorti endalevaletajate peale kerge kulmukergitusega. Kuigi kellelgi midagi halvemaks ei lähe ja nende elu läheb paremaks. Ometi olen rahulolematu, sest minu loogilisse maailmapilti ei mahu, miks nad siis veganid on.  Kui inimene otsustab loomade heaolu või keskkonda vms arvestades veganiks hakata ja on selle nimel valmis ohvriks tooma toidu headuse, ma täiesti aktsepteerin. Aga kui ta väidab, et taimi süüa on igati sama maitseküllane ja meeldiv kui loomsetest asjadest tehtud toitu, kui ta phmt väidab, et taimeõli või margariiniga tehtud koogid ja pirukapõhjad on sama head kui võiga ja tofu on sama hea kui juust, ma saan, et ta 
a) on täiesti teistsuguse maitsemeelega kui mina
või
b) valetab (endale)
Ja siis ma olen pettunud ja kannan kogu ta jutu maha, sest ta ei ole kas aus või minu moodi ning tema jagatud info on kasutu.

Tunded on tähtsad, aga endale valetamise teel lemmikuks muutunud film, toit või inimene pole su päris lemmikud, vaid enesepettus? Kuigi su tunded on ehedad ja sa tunned neid?
Ma ei tea, miks ma nii arvan. 
Pean selle üle veel mõtlema. 

Võitleja

Läksin (jälle) K-ga tülli. 
Seekord mitte kogemata. Või noh, ma hakkasin lahkelt ja täiskasvanulikult väljendama, kuidas ma tahan, et "Devolutsioon" ilmuks, kas ta saadaks pildid kirjastajale ära 19. kuupäevaks või läheb seniste piltidega (need ei ole mu lemmikud ükski, üks on päris halb, aga ma ei pea tegelt pilte üldse eriti tähtsaks, ma ei ole pildi-inimene). Ja ma TÕESTI tahan meie raamatut ilmuvat.
Kuidagi läks nii, et mu plaanid lahkuse ja täiskasvanulikkuse osas lendasid vastu taevast, läksin kirglikult vihaseks ja kirjutasin umbes neli korda: "Ma tahan seda raaamatut!!!!!!!!!!!!!!" kõige kaheteistkümne hüümärgiga. Kirjutasin, kuidas ma olen nii kaua ootanud, mul on kopp ees sellest, päriselt. Vihkan seda, et inimesed ei pea oma lubadustest kinni ja veel rohkem seda, et MINA sellest tulenevalt annan samamoodi katteta lubadusi, sest kui mulle öeldakse, et selleks ajaks kindlasti on olemas, ma naiivitar usun. Ütlen seda teistele edasi. "Varsti." "Sel aastal absoluutselt." "Enne jõule." "Jõuludeks on kindlasti olemas."  Mina olen nii kaua malbelt tema taga oodanud, sest ma tahan, et tal hea oleks, miks tema minu rõõmustamise nimel ometi kiiremini ei tee?! Miljonid sekundid on möödas! Mina aina ootan! Ma ei taha!!!!! AITAB!!!!!!!!!!!!!!
Ta põhjendas, aga põhjendus rääkis mulle ainult sellest, kuidas me oleme otsustamise ja valmistegemise suhtes absoluutselt erinevad inimesed. Ehk ta seletas, kuidas ta tahab oma esimest raamatut võimalikult hea olevat - jah, mul oleks see juba mitmes, aga temale ju esimene. 
Mina: "Ma olin täpselt sama tundega kui praegu nii oma esimese raamatu kui esimese proosaraamatu osas: saaks rutem, oleks valmis, mul oleks tunne, et olen Päris Asja teinud."

Sest kuni füüsilist teost pole, mul ei ole tunnet, et olen üldse midagi teinud.
Ja millal mul esimest korda tunne oli, et valmis, minu töö on tehtud? 2020 alguses?
Jaa, sestsaati ON raamat palju paremaks saanud, ma ei ole päris mõttetut tööd teinud. Aga samas on möödunud ka nii palju aega, et ma õieti ei tajugi seda enam oma tööna. Teoreetiline side on, aga mitte tõelist.
Kui füüsiliselt käes hoida ei saa, polekski nagu olemas.
Seda kirjutasin K-la samuti. 

Sestsaati ei ole ta minuga sõnumdanud. 
Aga ausalt öelda ma ei tunne, et oleksin midagi valesti teinud. 
Olen nii kaua oodanud. 
NII. KAUA. 
Kui see "Maalehe" artiklipakkumine tuli, kiirustasin kohe kõiki tagant, sest tasuta reklaam. Kader aktiveerus, isegi K. aktiveerus, noh, noh, kohe tuleb, onju?!
Jõulude ajal leppisin, et ok, ei tulnud ära, aga kohe-kohe tuleb, onjo?
Noh, viimased pildid, saada ära!
... 
...
Selgub, et ikka veel oodatakse pilte. 
Umbes nädala eest sain teada, et pole trükikojaski veel.
Ma tahaks nutta. Ma tahaks kogu aeg  suitsetada. Ma suitsetangi rohkem, kui tavaliselt. Ma ei saa üle sellest, et asjad ei laabu, kui ma ei võitle ja võitle ja võitle ja kui ma arvan, et noh, nüüd olen ma võidelnud küll, ootan ära, mis saab, ei saagi midagi, kuni edasi ei võitle. 

Ausalt, ma ei saa aru, miks ja kuidas. Mina võitlen ja võitlen ja võitlen faking läbi elu iga kuradi sentimeetri eest ja vahel on sel võitlemisel positiivne tulem, vahel negatiivne - ent  ma võitlen kaelasaamise puhul muudkui edasi, sest teatavasti allaandmine pole väga minu teema.
No vahel läheb ikka hästi ka, on kerge wow, jess! võitlemise vahele. 
Aga enamasti on mul kogu aeg keel vestil, ma võitlen ja võitlen, kuigi ammu enam ei jõua, ja siis mulle öeldakse, et on ikka eriti haiglane mõelda, et suremine on puhkus ja tahaks surra.
Maailm, ühiskond, blogijaskond jne on TÄIS inimesi, kellega "juhtus," "sattus," "kujunes," "arenes" ja tagatipuks veel "läks nii" - ja ma lihtsalt ei saa aru. 
Inimesi, kellel on nii palju ressursse, et valida, mitte rabada, mis kätte sattub, ja sellest siis hambad ristis ja silmanurkades verepisarad kinni hoida, et ära ei kaoks.
Täiesti teistsugune maailm. Täiesti teistsugune maailmatunnetus. Pole ime, et meie vaade elule ja elamisele diametraalselt erinev on. 

Ainult et - ma olen seda minnalaskmist ja vaatamist, mis juhtub, ju ka teinud. 
Selle tagajärjel, et kõik läks aina halvemaks, kui ma kogu aeg ei võidelnud, keegi mind ei hellitanud, hoidnud ja kätel ei kandnud, Tütreisa läks ära, Pojaisa viskas mu välja, ülikool samuti, hakkasingi pidevalt ja kõiges võitlema, paremat püüdma, rohkemat üritama jne. Et vähemalt olla seda väärt, et keegi minu nimel pingutaks, mind tähtsaks peaks, et ma kellelegi midagigi loeksin, mitte et ma olen esimene raskus, mis allapoole vajuvast õhupallist välja visatakse. 

Ehk siis: ma ei näe, mismoodi üldse saab elada nii, et ei võitle kogu aeg. Mingi teenjatega rantjee vbla saaks?
Iga päev on ju võitlus? Iga söögitegemine, iga nõu, mille pesed, iga krdi kohvivee väljavalamine ...
Ma ei saa aru, kuidas teistmoodi elada on. Et asjad ei oleks rasked. Et ei oleks raske pead pesta või supi sisse minevaid maitseköögivilju enne läbi praadida või koeraga välja minna. 
Minu maailmas see ei ole võimalik. 
Vbla see on ATH. 
Vbla minu aju ja kehakeemiaga tõesti ei ole teisiti võimalik. 
Aga ma nördin, kui mu elus on jälle midagi, mille eest, järelt ja keskelt ma muudkui võitlema pean ja keegi teine midagi ei tee. Kui mina jaksan, saab vbla midagi valmis, kui mina ei jaksa, ei tule RAUDSELT midagi. 
Ja boonusena veel see, et siit ja sealt ja kolmandast kohast öeldakse: "Kui see on sulle mõeldud, tuleb nagunii ja kui see ei ole sulle mõeldud, ei tule ka võideldes, nii et võta vabalt! Ega sul ei ole seda järeljooksmist nõudvat asja ju nii väga vajagi."
Kui ma ei võitle, ma ei saa üldse mitte midagi. ÜLDSE MITTE MIDAGI. Algkooli oleksin vbla lõpetanud, aga põhikooli enam mitte. Mul ei oleks ühtegi last, ma ei oleks ühegi mehega seksinud (ok, mind ei oleks ilmselt ka vägistatud), oleksin kuskil nurgas lihtsalt  lugenud, kuni ... ma ei tea.
Ausalt, ma ei kujuta ette elu, kus ma ei oleks võidelnud. 
Ok, mu luulekogu tuli, ilma et ma selle eest oleksin võidelnud. See oli päriselt kingitus. Aga kogu muu elu ...
Mittevõitlemine oleks suremine. Aga nii kõva tegija, et nälgiksin võitlemise vältimiseks surnuks, ma siiski ei ole. Näljasurm silme ees, oleksin ikka viimaks võitlema hakanud. 

Erinevate inimeste käitumine

Hoiatus: postituse algupoolel räägitakse konkreetsest teisest inimesest. Vbla pole nii päris viisakas, aga peamine kõnealune ei loe eesti keelt.

Mujalelamine lõppes otsa, kui päriselus nii intensiivne päev ette tuli, et pidi seda täiega võtma, muidu ei jaksanud. 
Ehk mu tütar tõi oma neiu päevaks siia ja mina püüdsin neil olemist heaks teha.
Ütleme ... ütleme, et lääneeuroopa transnaine ja mina moodustame mõnes asjas vastandeid ja tõstsime enda sees vastastikku kulme. Kuigi phmt me leiame, et teine on lahe. Aga need pisiasjad, pisiasjad ...

Tütarlaps on nii armunud, et vaip hakkas kärssama ta jalge all. (Kujund.) Tema käitumist ma ei kirjelda, lihtsalt mainin, et ma mõistan teda nii hästi.
Mina armusin samamoodi - kõik välja, mitte ühtegi reservatsiooni, roosad prillid üle terve näo ja valmis teise  naeratuse nimel surema, kui vaid vaja. 

Minul plahvatas Muumimammalt pärit käsitöösinep purgist välja, kui purgi lahti tegin. Ilmselgelt käärinud. Paar päeva tagasi allahindlusega ostetud kirsstomatid olid ka käärima läinud akna peal ämbris. Teine JA ka kolmas neist maitsesid ebameeldivalt, mida ma loomulikult ka valjusti kuulutasin. Külaline jättis seepeale tomatid viisakalt oma taldrikusse alles, kaebamata, ent ka end neid sööma sundimata. Et ma olin teinud väga maitsvat sealiha ning häid õunapirukaid, päris ei päästnud mu enesetunnet halvaks läinud toidu foonil, sest ma tahaksin olla köögikuninganna, mitte mittesöödavate asjade külalistele pakkuja. Eriti kui see külaline ütleb, et tegelikult ta tahaks makarone (pastat) ka, andes mulle sellega märku, kuidas mu ettekujutus, et liha süüakse salatiga või üldse ilma millegita on veits veider. 

See-eest tema ilmutas pisut mökusust, kui kass teda küünistas (olen pikapeale selgeks saanud, et mind ja Poeglast Karu tõesti ei küünista pea kunagi, aga võõrad peaksid talle aeglaselt lähenema ja endaga harjuda laskma, enne kui näppima hakkavad). Nagu - mis krdi värk, see polnud mingi tugev ega sügav küünistus, ent tema tormas sellega kohe kraani alla, silmad murelikud? 
Nojah. 
Lääneeurooplane ilmselgelt. 
OMG, mu pusa peale tuli peediplekk ja ma armastan seda pusa, kuidas pleki välja saab? Tütarlaps tormas tema pusaga vannituppa ja asus plekki sapiseebiga töötlema. Siis tõi rinna eest veidi märja pusa tagasi. 
Neiu lääneeurooplane pani pusa selga, võttis ampsu peedisalatit ja tegi rinna ette järgmise pleki. 
Tütarlaps kadus tema pusaga vannituppa tagasi.

Ja seda, et neiu on trans, oli tegelt väga tunda ta käitumisest.
Vat selle kogemuse pealt ütleks küll, et me elame täielises patriarhaadis kogu Euroopas - kohe saab käitumise ja oleku järgi aru, kas keegi on kasvanud poisi või tüdrukuna. Ükski tüdruk, nii ropu suuga ja vastaline, kui ta ka oleks, ei suudaks nii vabalt ja mingi pahatahtlikkuseta väljendada omaenda vajadusi ja soove, kinnitamata, kuidas  "eiei, mul ei ole vaja," "ärge minu pärast hakake," ühtegi komplimenti mistahes mu tegevuse, omaduse või saavutuse osas pillamata ning võita lisaks sihipärase tegutsemisega lauamängu. 
Tüdrukuna kasvanud inimesed mõtlevad kogu aeg teiste arvamuse peale ja isegi kui nad mõtlevad: "Pole minu asi, mida nad mõtlevad," nad MÕTLEVAD seda ikka. 
Olgu, mina ise olen veel eriti äärmuslik variant lakkamatust "mida teised mind vaadates näevad?!"-arutlejast, kuid seda, kas inimene käitub nagu poisina kasvatatu või nagu tüdrukuna kasvatatu, on alati näha. 
Isegi vanemate äärmiselt rahulik ja muretu hoiak ei päästa, sest laps elab ühiskonnas, näeb telesarju, käib lasteaias, võetakse poodi kaasa ja alateadlikult korjab välja rolli, kuhu ta sobib. 

Nii lihtsalt on. Seda neiut vaadates sai mulle ikka VÄGA selgeks. 
Ta meenutas oma käitumise poolest palju rohkem Poeglast kui Tütarlast. Kusjuures ma üldse ei arva, et "ta pole päris naine" vms. 
Ma arvan lihtsalt, et tüdrukud ja poisid kasvavad erinevalt üles ja see kogemus mõjutab.

Eelneva teemaga on lõdvalt seotud teine, mida olen vähemalt 10 aastat, aga võimalik, et ka 20, ajus veeretanud. Ma ei oska neid päriselt ühendada, aga see ühendus on olemas. Kuskil.
Kuidas me ei ole oma tegude ja organite summa, me oleme hoopis midagi muud.
Samas keegi ei tea, mis see "muu" on ja kuidas täpselt kujuneb.

Esimese hooga tundub leebe ning mittepaikapanev, mõistev ja hell öelda ja mõelda: "hinnang ei hõlma kogu inimest, vaid ainult konkreetset tegu". Mitte inimene pole halb või hea, vaid tegu. Mitte inimene pole rumal või tark, vaid tegu. Inimene on keeruline, tal on palju tahke ja igal tahul veel palju varjundeid heledast, tumedast ja igast värvist. Üksiku teo saab paika panna.

Lapsevanematele kindlasti tuleb tuttav ette soovitus mitte anda hinnangut lapsele, vaid kiita või laita tegu, eks?

Aga mõtlen, mis ma mõtlen, vaatan, kuidas ma vaatan, minu jaoks see teooria ei päde. Minu maailmas EI ole tegu see, mida saab määrata halvaks või heaks, vaid tegu käib lahutamatult kaasas inimesega. Ongi nii, et mõne inimese puhul toob teatud tegu kaasa õlakehituse: "Mida muud talt oodata oligi,"  mõne teise puhul sama teo peale aga mõtlen: "Issand, mis juhtus? See ei ole üldse tema moodi, miski peab päris persses olema, kui tema sedasi teeb!" Mõne puhul: "No ta ei saa aru, kuidas see teistele paistab, ega ta meelega" ja mõne puhul "Talle meeldibki provotseerida." Tegu ei ole mingi tühjuses ulpiv objektiivselt vaadeldav geomeetriline vorm, tegu on peaaegu sama keeruline ja paljutahuline, värviline ja nüansseeritud kui terve inimenegi. 

Kui ma lapsevanemana mõtlen, et laps tegi mingi Teo ja kuidas ma reageerima peaksin, ei ole adekvaatne reageerida Teo peale - adekvaatne ja elus on reageerida lapsele. Ma armastan teda, ma tahan aidata tal sellest õppida ja areneda, ja kui ma reageerin Teole mitte lapsele - oh, ma olen seda teinud! - võib aastateks ja aastateks hinge kripeldus jääda. 
Mis ma tegin, miks ma tegin, vaene pisikene ...

Muide, seepärast olen ka alati löödud, kui siin võrgupäevikus tekib mingi sõnasõda millegi asjus, mida võib võtta nii hästi kui halvasti, vaadata nii või naa, olenevalt sellest, kuidas lugeja kirjutajasse suhtub. Pole ammu juhtunud, aga ses mõttes vahet pole, et ma mäletan minevikku päris hästi ja detailselt. Ma lugesin kommentaare ja kägardusin kokku: "Te loete ja eeldate, et ma olen selline mölakas, et faktideloetelu kõige nõmedam ja õelam tõlgendus on õige?!"
KELLEKS te mind peate? 
Mida te üldse maailmast mõtlete ja kuidas seda vaatate? 
Emake maa, kuidas nii saab ...

Kes selliseid asju meeles peab? 
Mina. Mina pean. Minu jaoks on elu lakkamatu infokorjamine ja ma panen kogu aeg süsteemi kogu kogutud infot, mitte ainult viimasest kolmest, kaheteistkümnest või neljakümne kaheksast kuust pärinevat. 

Näide: kui inimene on introvertne raamatukoi, on tema saalis püstitõusmine ja küsimuse küsimine hoopis teise kaaluga kui inimesel, kes kogu aeg iga ettekande ajal midagi ettekandja jutule lisaks seletada tahab. 
Teine näide: ma armastan ja hindan Keiti Vilmsi ja olen kindel, et midagi on päris persses, kui koera ja Ugandasse pagemise mõtetega nii on, nagu avalikkuse ette jõudnud on.
Kolmas näide: "Linnaloodus annab hädavajalikku puhkust."
Ilmselt tundub see lause natuke erinev, kui seda ütleb Fred Jüssi või hoopis Tartu kolmas abilinnapea teemal: "See park ei kao ära, lihtsalt tema pindala kahaneb 80% ja temast jääb alles põhimõtteliselt triip kahe suure asfalttee vahel."

Eelnevast tulenevalt jälestan kogu kognitiiv-käitumuslikku teraapiat alusideeni välja. Käitumine ei tee inimest. Inimene on inimene ja kui see inimene ka teatud moel käitub, ei muuda see veel tema olemust.
Natuke kallutab vbla. Et kui eelkirjeldatud introvertne raamatuhuviline sunnib end pidevalt ettekannete ajal küsimusi küsima, ta on selle tulemusena ilmselt veidi teistsugune inimene. Ilmselt mitte julgem, avatum ega õnnelikum, vaid teadlikum sellest, et kui ta end sunnib, suudab ta mõndagi.
Kuid muutus seegi.

Aga niipea, kui keegi räägib innukalt mõnest inimese käitumist teistele vastuvõetamaks kujundavast teraapiast, kuulen mina: "Sobitu ühiskonda ja meeldi teistele, siis ongi teraapia eesmärk täidetud" ja ma ei suuda uskuda, et inimesed on nii lollid ja pimedad, et seda kuidagi heaks asjaks peavad. 
Nagu .. mida KURADIT. 
Inimene on hoopis midagi muud kui tema teod ju! Kuidas on VÕIMALIK, et kõik seda ei näe?!

Elud mujal

Mis pagan toimub?
Ma olen ikka veel ülehormoonitastud ja tundeid täis. Detailidesse laskumata - ma tean, et kipun olema avameelsem kui peaks - on kogu mu elu mu peas ja see, et midagi ümberringi ka toimub, mingi ebamäärane tausamüra. 
Kaua võib? 
Harjun ära, et niimoodi ongi, ja siis läheb jälle üle?

Ok, et "Devolutsioon" ikka ei ilmu veel (selgub, et Kader on lahke ja ootab K illustratsioone), häirib. 
Aga ma ei jaksa praegu raamatu ilmumise eest ka võidelda. 
KUI palju ma olen juba sel teemal võidelnud? Elan parem oma peas ja lasen minna. Paar päeva vähemalt veel. 

Oma peas elamine ... krt, SEE on ilmselt ka imelik.
S.t. raudselt teevad teised seda ka (eriti tuntud isikuna muidugi notsu). Aga kui ma ette kujutan, mismoodi see oma peas elamine käib normaalsete meelest, kes elavad selles teises, mõnevõrra jagatumas maailmas, nad midagi sellist küll ei oleta, nagu mu päriselus viimased paar nädalat toimunud on.  Ma elan oma pea sees nii intensiivselt, nii kanges variandis, et päris maailm tuksub kuskil taustal ainult. Nagu kooli lasteetendusel lavakujundus, mingid papist lõigatud kuused ja joonistatud päike. On, aga teeselda, et need on tõelised asjad, päris ja ehedad, on näitemängu osa ning mitte kuidagi päris-päris.

 Esimeses järjekorras on mul peas see, mida ma ette kujutan.

Ma mõtlesin kunagi, et niimoodi on tavaline, vähemalt noorte ja värskete inimeste seas, ja ma lihtsalt ei suuda enam nii palju, sest olen vanaks saanud. Vahepeal mõtlesin nii. 
Ma muide ei viinud teistes maailmade külastamise võime kadumist kokku oma seksuaalsuse uinumisega, aga praegu näen, kuidas nad on lahutamatult seotud. Ärkab mus seks, ärkab ka tunne, et teised maailmad on ehedad. Või vastupidi. 
Nad käivad koos.
Tegelikult ma ei teagi, mida kõike vahepealsetel aegadel mõtlesin. Oli meeles, et elu oma peas on olnud, aga kui seda JUST PRAEGU ei olnud, oli tegemist teoreetilise mälestusega, mida ma ei tunneta(nud). 
Aga KUI ma mõtlesin sellele, kuidas ma kogu aeg paralleelmaailmades elan, mõtlesin, et see on tavaline. Peale Rongi olin väga häiritud, et ma korraga enam ei suutnud ja ei osanud ja ei elanud paralleelelusid ja ... 
jaa, orgasme ei saanud ja kedagi ei tahtnud ka, mhmh.
Ja ma tundsin mõlemast võimest väga puudust, otsisin neid taga ja kui orgasmi sain, oli küll selline tunne, nagu oleksin võitnud.
Nüüd on teised maailmad ka. 
Tulid, kui ma olin teistmoodi elamisega ära harjunud. Nii harjunud, et olin unustanud, et teistmoodi saab.

Vahepeal tulid nad natuke tagasi, tegelikult. Ma hakkasin jälle vaimusilmas nägema asju, mida ma teadlikult ise esile ei kutsunud, võisin kujutlusse sügavale sisse minna; aga nii väga teises maailmas, kui viimastest jõuludest saati, pole ma ikka kaua aega elanud. 
Ossa.
Ega nii palju näpukat teinud. =P
Selle siis võttis rongiallaminek ära.
Ja nüüd ma siis saan aru, et ... enamasti inimesed ei elagi nii? Nad elavadki ühte elu, mitte mitut paralleelset? Nad seksivad päris inimestega, sest muidu nad ei seksigi? Ja kõik see värk, mis mulle seksi juures arusaamatuks on jäänud, kuigi üha proovisin ja proovisin (no põhiliselt mingid füüsilised muutused, mingid vibraatorid ja peenemad vibraatorid jne), on enamikult inimestele mingid tähtsad asjad??? 
Küsimärgid on kohal, et mõni inimene ka vastaks. 
Sest TEGELIKULT ma ei tea. Ma arvasin, et kõik on Mary Sued, kuni siinsamas võrgupäevikus küsisin ja selgub, et ei ole.
Ma arvasin, et hea raamat on see, mis jätab ruumi kujutlusvõimele, mitte see, mis kõik lahti seletab ja midagi lugejale ei jäta. Nüüdseks olen piisavalt palju teistsugust arvamust kohanud, et teada: paljud inimesed arvavad teisiti. 
Ma arvasin, et seks leiab peamiselt aset pea sees ja et kõik see asja füüsilisele poolele keskendumine on mingi naeruväärne müüt, millele kõik millegipärast kaasa mängivad.

Nii palju siis sellest, et ma seekord kohatult avameelne pole.
Khm.
Aga arvestage, et mu jaoks ei tundu too avameelsus üldse reaalnegi. Enamik mind elab mujal, tegeleb muuga, mul on hoopis teised huvid kui võrgupäeviku mittehäirivus. 

Aastakokkuvõte x2 ja nabauurimine

Mind hakkas piinama, et andsin ju uusaastalubadusi ka ja mis mõttes ma aastakokkuvõttes neid ei puudutanudki? (Küsimust polnud, ma järelikult ei otsinud eelmise aasta postitust üles ega vastanud, dohh.) 
Aga täna kraapisin uue-aasta-plaanide postituse lume alt välja ja siin on siis tulemid 2023.

 * Ma tahan uuesti saata romaanivõistlusele meie töö K-ga. Minu arust see on hea. 
Igatahes ma loodan, et see ilmub paberile ja seda saab osta ja alati võib loota, et müüb hästi ja arvustatakse ohtralt. 

Saatsin. 
Midagi muud pole juhtunud. 
Ma ilmutan kannatlikkust, ent tegelt on ikka kurb ka. 

* Ma tahan uuesti iga nädal 90 seeriat trenni teha - möödunud aasta viimasel kuul jäi asi venima, kippus rohkem 70 seeriat nädalas tulema. Sel nädalal on tehtud 88 ja ma olen niiiiiiiiiiiiiii väsinud, et viimased kaks jäävad vist tegemata. 

Tehtud. Iga nädal. Selline aasta oli, et kõigil 52 nädalal ja täpselt õige arv. 
(Ei, tegelt olin vahepeal 73 seeriaga graafikust ees, siis olin haige ja peavalud, kõik ettetehtu kasutati ära ja aasta viimasel päeval läksid viimased 4 ettetehtut kirja, sest olen jälle veidi haige ja ei jaksa palju.)

* Sellele nurgale, mida Karou kraapida armastab, tuleks naelutada bambusest söögimatt. Ega peale vaadates kaua ilusam ole, ta ribastab ka selle ära, aga tundub kuidagi õigem. Loodan K peale, aga kui tema ei tee, otsin muid lahendusi. Lõpuks, kui raske see olla saab? Mul on isegi haamer kuskil. Ainult naelu on vaja.

Ma ostsin sinna kraapimisnurga, K pani üles, kass jõudis selle ribadeks kraapida, ostsin uue (kogemata pisema, aga kõlbas küll) ja see on praegu ... oot, ma panen pildi. 

Nii et phmt tehtud paremini kui plaanis oligi.

* Olen vähemalt ühe päeva täiesti õnnelik ja eluga rahul.

Kusjuures ... kui need ATH-ravimid tööle hakkasid, olin ikka vaimustuses tõesti. Lausa mitu päeva. 
Ja vahepeal on häid päevi veel olnud, aga kuna just praegu on ikka veits nukker (intensiivsed tunded pole veel täielikult taandunud), pole nad mul meeles.

* Käin vähemalt ühel kirjandusüritusel, mis pole konkreetselt just minuga seotud, ma ei esine ega muud säärast.

Estconil käisin.

* Kannan avalikes kohtades vähemalt kuut erinevat kleiti (ja ei, need minikleidid, mida pluusi asemel kasutan, ei tule arvesse).

Tuli ainult neli erinevat kleiti. Sest enamuse aastast oli nii sitt olla, et välimuse peale panustamiseks oli eriolukorda vaja. Aga polnud. Ja kogu aeg aega veel oli. Ja siis enam ei olnud, aga pohhui. Ma ei pea kõike tegema, mida plaanin ju!

* Väldin vastutuse võtmist asjade eest, mis pole minu asjad. 

Ei tulnud ära, sry. 
Ma lihtsalt ei oska ja ei suuda. Kogu aeg tahaksin, et KÕIGIL oleks hea ja kui ma ei suuda seda teha, on ikka päris sageli endal halb olla. 
ERITI kui kõne all on mu lapsed, aga ka, kui muud lähedased. Ent isegi kui lähedastel on kõik hästi, ma ikka kurvastan ka inimeste pärast kuskil Lõuna-Ameerikas, Põhja-Koreas, Ukrainas, Gazas, Siberis ... 

* Jätan tegemata mõne plaanitud asja.

Tehtud! Jee mina!

Samuti: mõtlesin ja tunnetasin oma üle-eelmist postitust läbi ja sain korraga aru, et maailm on täis inimesi, kes ei saa aru, mis tunne on tunda.
Nagu.
Nad. Ei. Saa. Aru. 
Sest nad ei tunne nii intensiivselt mitte kunagi, kui mingit suurt asja ei juhtu. 
Noh, ma võin öelda, et mul jälle ei ole suurte asjade jaoks erilisi tundeid. Pigem olen alatasa imestunud ja pettunud, et mingi Sündmus ja peaks ju ... aga hommikune keefir annab tegelikult rohkem rõõmu kui auhindamisel teadasaamine, et sain romaanivõistlusel teise koha. 
Ja hirmsad asjad teevad mu katki vähem, kui Poeglapse kooli sissemagamine just sel päeval, kui on vaja füüsika kursusetööd esitleda. 
Olgu, peamiselt tegi mu katki see, et ta oli ehmunud, kurb ja õudusest haaratud. 
Ma kipun teiste tundeid tundma palju tugevamalt kui enda omi. 
Aga kui mu elamispinnaks olnud korter müüki läks ja oli vaja uus pind leida, ma ei pudenenud koost natukenegi. See oli täiesti talutav probleem. Või kui mulle meelde tuli (tasapisi küll), et ma tõesti tapsin ennast - mulle see pigem meeldis kui midagi muud. 
Ei tulnud mingit katastroofilist tunnet.
Erilised asjad pole mulle erilised. Sest tunded käivad omi radu ja kui nende meelest ei ole sündmused erilised, nad ei olegi.
Kuid kui valu on, on see valu on mulle väga valus, mis siis, et maailm on täis inimesi, kes kehitaksid valu põhjuse peale õlgu ja ütleksid: "Miks sa seda südamesse võtad?"
Ja kui ma veel armusin ... sa jutas. Ma ikka tundsin piisavalt tugevalt, et kogu maailm näiks ebareaalne, oluline on ainult see, mis ma Temast (Nendest) mõtlen.
Või oota. Niimoodi armumine ju käibki? See ongi armumise kirjeldus. Kas just kõigi, aga kindlasti enamiku jaoks.
Olgu, aga ma olen elus palju armunud. Nii 400 korda vähemalt. Enamasti mitte päris inimestesse ja ka nende puhul, kes teoreetiliselt päris inimesed, sageli ainult näolappi ja oma kujutlusse, kes ja milline see inimene on. Nt nägin rongis kena, natuke liiga pikka ja kõhetut tumedate vurruudemete ja unistava pilguga noort meest sinise jope ja mustade pükstega. Pole temaga iial ühtegi sõna vahetanud. Aga ette kujutada suutsin ta hinge, elusaatust, meeldimisi ja mittemeeldimisi peensusteni.
Enamik inimesi ei tunne nii. Neil on vaja partnerit ikka katsuda, et temasse armuda või midagi sellist.

Vau. Ma lihtsalt tunnengi tugevamini.
Või tundsin, nüüd olen vana ja menstruatsioonid mind enam ei raputa - eriti sageli.
Igatahes seletab see nii palju. 
NII palju. 
Hämmastab ka vähemalt sama palju. 
Näiteks pole ses valguses ime, et hulk lugejaid pistis kaagutama, kuidas ma ei tohi last tahta ja nemad küll ei taha lapsi, kui pole head suhet, ja mina omakorda mõtlesin, kuidas nad saavad üldse tahta, kui sel on mingid eeltingimused? Mis tahtmine see ka on??? See on mingi ... teoreetiline tahtmine, mitte päris tunne, jumal küll, see ei loe ju!
Aga kui nad tundsidki-tunnevadki kogu aeg kvalitatiivselt teistmoodi, on sel teatud ... jah. Seletab nii palju!
Seletab K-d. Kuidas on võimalik, et ta mind ei taha, kuigi hoolib ja armastab küll ja mina teda hirmsasti tahtsin.
Seletab Rongimeest.
Seletab Pojaisa.
Seletab väidet, et armumine kestab maksimaalselt 2 aastat, pigem 3 kuud. 
Ma ei peaks imestama, et olengi imelik. Ma juba tean seda. Aga et teised tunnevad nii uimaselt kogu aeg, hämmastab ikka.
Ma ise hakkan ka jälle tundlikkust kaotama. Mõtted Sanjist mitte ei kata mind endaga, vaid ma pean teadlikult keskenduma, et neid mõelda. 
Menopaus tegevat keevaliseks? Häh. 
Kuidas kedagi.
Kui humoraalne regulatsioon nagu minul, EI TEE.

Mul on hormoonide koha pealt palju mõtteid. Kuidas inimesed on neile tundlikumad, kui nõriseb vähem, aga kui ikka kogu aeg verivaesus majas on, ei päästa ka ühekordne puhang eriti midagi. TÄPSELT nagu rahaga. Kui on vähe raha, on 200 lisaeurot oluline rõõm. Aga kui on pidevalt väga vähe raha, kuluvad need 200 eurot ära nagu tilk vett kuumale pannile ja ikka on rõve.
Palju mõtteid on ka selle kohta, kuidas olen pisikesest saati oma vanemate poolt tundma pandud, et minu tunded ei ole selllised nagu ma neid tunnen, tegelt inimesed tunnevad hoopis nii. Aga et ma selle arvestuse järgi ei oleGI inimene, mitte et ma end ja oma tundeid lihtsalt õigesti hinnata ei oska, et ma OLENGI imelik päris pisikesest saati - ikka hämmastab. 
+ see ka, et on lademes Imelikke Inimesi, kes avalikult räägivad, kuidas nad juba väikesest saati tundsid, kuidas nad on kummalised, hoopis teistsugused kui teised. Aga mina ei saa siiamaani päriselt aru, et ma teistsugune olen. Ma tundega (mõistus muidugi teab teisiti) ikka arvan, et suurem jagu inimesi on nagu mina ja no mõned veidrikud kuskil poe taga teistsugused. 
Onuheinod ja tädimaalid ja EKRE-valijad ja Trumpi valijad. Et neid on palju?
Ma tean. Ma ei tunne.