Laisa Liisu kodunduspäevik

Pole ammu teinud, nii et jälle üks vahepeal omandatud kokandus- ja kodumajandussoovitustega post. 
Sellised asjad, mida "kõik teavad ju", aga mina pidin katse-eksituse meetodil õppima. 
Ehk on kellelegi abiks. 

* Kui sul ei ole köögikombaini, ent on vaja hakitud pähkleid või purustatud küpsiseid.
Sul kindlasti on mõni üksik sokk, pesumasina maagiline sokisöömine on ometi universaalne, eks? Või on paariline katki läinud piisavalt põhjalikult, et see ära visata. Igatahes võta see puhas üksik sokk, pane pähklid või küpsised sinna sisse ja tambi pudrunuiaga. 
Olemas. 
Miinus - šokolaadi nii eriti ei purusta. Vbla saaks enne jäässe pannes? Aga ilma plögastub kergesti ja see plöga haakub soki külge.
Kilekotti kipuvad aga alati augud tulema. 

* Kui retseptis on öeldud, et toit hästi kiire ja lihtne, phmt võid ka juba kohal külalistele teha, ent samas sisaldab see komponendina riivitud sidrunikoort, unusta kergus ja kiirus kohe ära. Ma ei tea, kes riivib neile retseptiautoritele sidrunilt koore, aga ise tehes on see riivimine vaevaline ja aeganõudev töö.

* Koore riivimiseks passivat peenikest riivi puhastada on kergeim vana hambaharjaga. 
Jaa-jaa, kui pole köögikombaini, võib täitsa olla, et pole ka nõudepesumasinat.

* Lase alati enne toidu sissepanemist ahi kuumaks. On toite, mida ahjukuumusega kohtumise  täpne hetk ja temperatuur ei huvita, aga palju vähem kui neid, mis (pool)külma ahju pannes endamisi pobisevad: "No ei! Minuga nii ei käituta!" ja vähemalt poolest saati hukka lähevad.

* (Sea?)liha tasub ka enne ahjupanemist vähemalt pool tundi toatemperatuuril hoida. Katsetamiste tulemus ütleb, et nii tuleb märgatavalt pehmem. 

* Te oskate apelsine valida? Mina oskan igiammusest ajast saati, ent igaks juhuks mainin ära: valige oma suuruse kohta rasked viljad. Raskus tähendab, et apelsin on mahla täis.

* Nõudepesuharjal - sellel varrega - on täitsa otstarve olemas. Igasugu potipõhjad ja ahjupannid saab sellega oluliselt kiiremini ja mugavamalt puhtaks kui ainult švammiga hõõrudes. Kuigi panni küürides kipub musta vett igale poole pritsima. 

* Hea toit, mida ma üldse ei näe massiliselt söödavat. 
Mina õppisin selle KEAlt. 
Segad pakki kodujuustu paar-kolm-neli-viis (olenevalt karbi ja küünte suurusest) küünt hakitud küüslauku ja veidi soola. Soovi korral ka pisut hapukoort. 
Nämm. 
Kes soovib, sööb leivaga. Mina söön niisama. 

* Presskannuga saab jumala hea kohvi, kui
a) kann on uus
või
b) pressi filter kuidagi X meetodil ära puhastada
Imelik väsinud maitse tuleb sellest, et filtri külge jääb pisikesi osakesi kõigist möödunud 900 või 1400 kasutuskorrast ja kuum vesi leotab need sinu/minu igapäevase  kohvi sisse.
Mul on kodus spetstabletid nüüd selleks puhastamiseks, aga kann on veel nii uus, et pole proovinud. 

* Põrandapesuks on pesupesugeeliga vesi tõhusam kui paljas vesi, nõudepesugeeliga vesi tõhusam kui pesupesugeeliga vesi ja kempsupuhastusgeeliga vesi veel parem. 
On ka spetsiaalne põrandapesugeel? Pole proovinud, ei kommenteeri. 
Aga ma olin köögiPVC-d valides veits rumal ja võtsin üpris heleda. Endal veel koer. Nii heledaks kui kapi all, seal kus käiakse, ei lähe, aga ikka palju heledamaks õnnestub pesta, kui enne leotada ka. 

* Igasugused mittemaitsevad pehmed kommid-šokolaadid saab küpsetada lisanditena küpsistesse ja nad on ootamatult head seal. 
Olgu, ilmselt vahel ei ole. 
Kuid minul pole juhtunud.

* Koriander ja paprika on hea lihtne ja maitsev kombo hakklihale. Ma enamasti kasutan midagi veel (vürtsköömen, ingver või hoopis tüümian), aga see on mugav kindla-peale-minek.

* Vanilje ehk vanill - jaa. Aga MITTE KUNAGI vanilliin. 
Päriselt, ilma on toit oluliselt parem kui vanilliiniga. 
Ma ei tea, miks see üldse välja mõeldi kunagi. 

Ilma jõuta

Püha Magdaleena, milline hommik.
Komistasin jälle kirjanik olema ja korraga on seda nii palju, üks ülesasnne ajab teist taga. Nad tahavad pilti ja tutvustavat teksti ja pakuvad mulle Tartus hotelliööbimist kaheks ööks ja mingi linnapea vastuvõtt ja "Devolutsiooni" tutvustamine. (K-st ei räägi keegi, mis tundub mulle erinõme, aga ma vähemalt kavatsen temast ise rääkida, kui Prima Vistal Epp Petronega koos esineme.) Samal ajal toimetan läbi "Omasid ei jäeta maha" ning teen seda natuke veel paremaks, ja ja ja ... krt, mida ma oma tutvustusse kirjutan? Rõhun sellele, et santkirjanik? Rõhun ... maitea, blogi võiks nagu ka nimetada? 

Mul on juhe koos. Tegelen sellega nt õhtul.

Tegelikult olen juba mitu kuud mõelnud, et mis värk on. Miks ma ÜLDSE ei jaksa. Ei saa süüdistada ATH-d, see on mul kogu aeg olnud. Ei saa süüdistada autismi, see on mul kogu aeg olnud. Ei saa süüdistada rongi all käimise traumat, selle järel ma olen ikka palju aktiivsem olnud kui praegu. Ei saa süüdistada vanadust, 44 ei ole veel see vanus, mil lihtsalt ei jaksa enam silmi ka lahti hoida, kõik väsitab nii jubedalt. 
Kas see, et ma olen hakanud rohkem koristama kui nt veel 5 aasta eest - 10 rääkimata - võtab kõik mu lusikad? Aaa, ma olen ka järjepidevalt treeninud - jälle, mitte palju iga päev, aga ma olen selles ÄÄRMISELT püsiv. Ehk osa lusikaid läheb sinna. Ja kass ja koer - kuidagi on nii läinud, et nende vajaduste eest hoolitsen ka peaaegu alati mina. 
Ikkagi. Mul on õudne "oh, ma väsin nii ära!" juba siis, kui tuleb teise linna arstile minna. Kui on mingi Üritus, tähendab see kõigi oma jõuvarude korraga mängupanemist - ja pärast rollimängijate kokkutulekut valutas mul neli päeva pea. 

Mis kõik paneb mu mõtlema, et kui ma elan nagu soovitatakse: söön enam-vähem tervislikult, magan palju, liigun iga päev värskes õhus, kallistan ja ütlen inimestele hästi, hoian elukeskkonna korras ning tegelen lemmikloomadega, võtab see kõik mult nii palju energiat, et midagi ei jää enam üle.
Oot, selline elu peaks teoreetiliselt energiat juurde andma ju!
Mulle küll ei anna.

Muidugi on ka võimalus, et olen hetkel lisaks natuke igapäeva-viirushaige, jõuan tavalisest veel vähem ja see täidab mu pessimistlike mõtetega. 

Isud

Sain teada, et ATH-kate aju nõuab nii palju glükoosi, et osa neist ei saagi normaalselt magada, kui kõht täis pole. Ärkavad keset ööd üles nagu kurjad zombid ja otsivad midagi süüa, midagi, mis veresuhkrut tõstaks. 
Nojah. Jälle üks mõistatus lahendatud. 
Kuigi SUHKUR ei ole mulle tegelikult peamine. Ei ole praegu, ei olnud varem.
Hmmm.

Öelge nüüd, et teie lapsena olite ka need, kes vaevaliselt taldriku tühjaks sõid, sest siis sai magustoitu?
Mina sõn head soolast toitu vahel 5-6 taldrikutäit. Kolm oli täiesti tavaline.
Aga magusast väga ei hoolinud. Jäätis maitses väga, bubert ja pudrud ka, aga enamiku kommide ja ja šokolaadi peale krimpsutasin nina. Küpsistega olin samuti valiv.
Nagu kookidegagi. 
Kõik rasvased kreemid näidustusid vastu, sest need lihtsalt ei maitsenud mulle üldse. Vahukoor? Jäkk. Ma ei söönud ka pastilaad, sefiiri, šerbetti, halvaad ega poevahvleid. 
Kui kodus vahvleid tehti, olin suur fänn. Martsipani jumaldasin. Magusad värsked puuviljad ja marjad kadusid mu kõhtu kui imeväel. Besee pakkus alati naudingut.
Mulle maitsesid ka iirised, koorevenised ja Triki-kommid. 
Tänapäeval oleksid piparmündimaitselised Draakonid viimastele kõige sarnasemad, aga ma ei tea, kas neid piparmündimaitselisi üldse tehakse.
Üldse maitsesid mulle kõik piparmündikommid. Siiamaani maitsevad.
Eriti ei sobinud moosid ega kompotid. Natuke pudru peale oli hea, aga kompottidest sõin ainult maasika omi. Marja-puuviljakiselle jälestasin, kuigi paisunud rosinad sõin sealt seest ära. Piima-, karamelli- ja kakaokisellid läksid see-eest küll. 
Ühelausega: kui asi on suhkrus, siis ei ole ikkagi loogiline. 
Kuigi kolmandat pidi: šokolaadi hakkasin sööma, kui meile tulid välismaa piimased ja ülisuhkrused šokolaadid. Kalevi tahvlid olis mulle liiga mõrud (ja siiamaani söön tumedat šokolaadi väga vähe, peamiselt kookide sees), ent Marabou või KarlFazeri piimased variandid väga head. Eriti tore, kui pähkleid ka sees on - pähklid ma sõin šerbeti seest ka ära, need mulle maitsesid. Välja arvatud maapähkel. 
Maapähklil on mingi kõrvalmaitse, mida ma lapsena söögi maitseks ei pidanud. 
Nüüd söön küll. Eriti maapähklivõid. 

Aga tühja kõhuga ei jää magama või kui otse enne magamaminekut olen söönud, kuid ülejäänud päeva jooksul väga vähe, ärkan öösel üles ja pean sööma, muidu uuesti magama ei jää.

Hetkel sõin külmi viile küpsetatud seakoodist, poolteist viilu saia ja hunniku tzatzikit. Peale jõin piimaga kohvi. 
Väga maitsev - üldiselt ma ei saa endale lubada värskete ürtide ostmist ja ei tunne sellest ka puudust, ent märts on ootamatult raharikas olnud (sest kõik arstiajad jäävad või lükkusid edasi aprilli). Nii et ostsin värsket rosmariini, tegin liha sisse torkeid ja toppisin aukudesse seda ning küüslauku. Krt, seakoot selle lisandiga (veel küüslauku, sinep, suhkrusiirup ja sool sissehõõrumisseguks nagunii) on ikka hirmus maitsev. Veel parem kui tavaliselt. 

Mõtted ja tunded

Rollimängijate kokkutulekul, onjo, oli meil vaimse tervise vestlusring. Onjo. 
(Jumala tore, sest kui üldse on olemas neuroeriliste spetsiaalhobi, on need rollimängud, ning korraga ei olnud me enam veidrikud, kes erinevad normaalsest taustast, vaid olimegi kõik igaüks isemoodi veidrikud ja nii tore oli kuulda, kuidas teistel elu on. Sest keegi vähemalt rääkinutest ei olnud normaalne.)
Ühe inimese jutt äratas mus mõtteid.
Ta on selline mees, kes kunagi kellegi peale häält ei tõsta. Ja rääkis, kuidas ta on ammu aru saanud, et tema tunded ei ole usaldusväärsed ja tunnete põhjal ta üldse kunagi ei tegutse. Et omaenda tundeid ta tavaliselt üldse ei märka, aga on üks erand: silmipimestav raev. Mis ongi ta peamine tunne. Ja ta on aru saanud, et seda väljendada ei ole ok. Sest kui ta väljendaks, siis seal ei ole mingeid piire. Eesmärk ei oleks püsida tõe juures või olla konstruktiivne või mitte alatu olla - ei, eesmärk oleks haiget teha, maksimaalselt. 
"Ma ei taha lihtsalt tappa, ma tahan, et nad enne ka kannataksid!"

Ja ma teoorias saan täiesti aru, kuidas tunded võivad sellised olla. Kõikevõitvalt ühesed ja samas mingi pidurita. Tsiviliseeritult käituda võrdubki tundeid ignoreerida. 
Aga ... mina, tundehindaja, tunnete ülimaks pidaja, ei tunne üldse nii. 

Kunagi. 

Minu tunded on hoopis teistsugused. Mõtlesin ja mõtlesin, miks - ja mul tekkis päris tugev teooria, et minu jaoks on esmatähtis, kes olen mina ise. 
Ma ei taha, et teine ilmaaegu kannataks, sest ma ei taha olla inimene, kes põhjustab kannatusi. Ma ei taha raevus valetada või pursata suust õelusi, sest ma ei taha olla see inimene, kes valetab ja õelutseb. Minu tunded läbivad automaatfiltri "kes ma tahan olla". 
Ja see ongi esmatähtis. 
See filter on täisautomaatne. Ei ole mingit "ma ei tohi nii teha, see ei ole ilus". Mingit eelmõtet ei ole, ma juba tunnengi filtriga. 
Nii ongi.
Ma ei taha haiget teha. Kogemata - juhtub. Aga meelega? 
Ma ei ole selline inimene ometi!
Mõnes mõttes kaunis.
Mõnes mõttes arusaamatu - kas mu tunded on üldse tunded, kui nad sedasi läbi filtri tulevad? Kas ma üldse tunnen?!

Kunagi, kui Venemaa oli just hiljuti Ukrainat rünnanud, olin ma veel mingis Ukraina sõprade kogukonnas fb-s. 
Kohe kirjeldatava olukorra järel lahkusin grupist. 
Aga siis veel olin, sest Krimmi ründamisest saati olen Ukrainale kaasa elanud ja perioodiliselt ka natuke raha saatnud. Ükskõik kui vaene olin, seitse eurot paari kuu tagant ikka sain selleks panna.
Nojah, olin siis seal grupis ja keegi postitas teate sõnumiga, et marodööritsevad vene sõdurid tuleks tee äärde ristidele naelutada. Mina vastasin, et no ei, ise inimeseks jääda ongi ju eesmärk, niimoodi ei saa ega tohi teha.
Mu kommentaar kustutati ja grupi admin saatis mulle kirja, mis ütles, et kannatan stockholmi sündroomi all.
Siiamaani olen sellest shokeeritud ja hirmul. 
Mida?! Mis inimesed need on?! Kuidas nad mõtlevad ja tunnevad?! 
Aga kui neil ei ole filtrit? Seda, mis ütleb, et mina olen mina ja kõik muu on teisejärguline? Siis äkki saabki nii.

Samas ma olen enda sinisetriibuliseks vihastanud mitmel pool ja mitmete inimeste väljendatud (ja ilmselt psühholoogidele koolis õpetatava) idee peale, et mõtted teevad kurvaks, mõtted teevad vihaseks, mõtted teevad rõõmsaks.
Minul on esmalt tunne ja siis mõtlen sellega sobivad mõtteid - võibolla. 
Kuigi hoian mõtteid kontrolli all jne. Samas olen selle ka ammu selgeks saanud, et halva enesetundega meenuvadki aina halvad asjad. Endale kinnitamine, et maailm saab hakkama ja mina ei pea selleks midagi tegema, küll aitab veidi - ent kui taustal on kõik, mis on elus persse läinud, suurelt, vilkuvalt ja valguskirjas, on raske uskuda, et elul on mingi mõte. 
Mis mõttes on mul siis automaatne filter, kes ma olen?
Ja paljudel teistel ei ole?
Miks inimesed ei ole nagu mina? Või ikka on? Kus on viga?

***

Muidu on nii, et kulka andis mu uue raamatu ilmutamiseks pappi. Nii et kuigi ma väga väga tahaksin "Devolutsiooni" ilmuvat, see ei ole mu ainus lootus enam. 

ATH-avastused

Mul on tunne, et Affenid on samast toimeainest hoolimata märgatavalt ebatõhusam kui Medikinet. 
Esiteks olen jälle väsinum ja õnnetum. 
Mitte päris õnnetu, ent märgatavalt õnnetum kui vahepeal. K on jälle saanud hulganisti sõnumeid, kuidas ma ei taha, olen nii väsinud, ma ei jaksa elada jms. 
Tahaks, et elu oleks nauditav, mitte võib ju kah. 
Teiseks igasugused lapse- ja noorpõlvest tuttavad seisundid jooksevad kogu aeg sisse, kuigi ma olin nad juba ... mitte unustanud, aga tundetasandil unustanud. Kuidas hommikuti lihtsalt vedelen voodis, silmad kinni ning liikumatult, sest tõustes oleks vaja igasuguseid Asju hakata tegema ning parem on teeselda, et magan, näiteks.
Ja ühtegi teist põhjust sel ei ole kui ravimi vahetamine. 
Miks vahetasin? Alguses psühhiaater tegelt soovitas Affenidi, olevat "pehmema toimega, Medikinet võib liiga järsk ja intensiivne olla" ja no Tütarlaps (kes sai ka diagnoosi ja ravimid peale) otsis apteekidest Affenidi ning meenutas mulle, et õige jah, võiks proovida. 
Pealegi oli ta umbes kuus korda odavam.
Aga jah. 
Ma arvan, et järgmise retseptiga kolin jälle Medikineti peale tagasi. Tahta päevad läbi voodis lebada, fantaseerida ja näpukat teha ei tundu väga ... pikalt lahe eluviis olema. 
Kuigi vahelduseks on huvitav.
Väga väsitav on, et ma pean fantaasia väga täpselt õigeks saama, et orgasmini jõuda, ja ma kunagi ei tea, mis see "õige" on. 

Ohjah. 
Liiga palju informatsiooni?
Olge nüüd, vaadake, mida te loete. Minu võrgupäevikut.
Niigi tagasihoidlik olen.

AH! 
Oota, äkki see annab mulle võtme, miks ma kogu aeg arvan, et kõik on nagu mina?

See.
Pean natuke lahti seletama, muidu ei saa keegi kurat aru =) 
Vaata, mina ei varja. Ma küll tõlgendan vahel asju täiesti teisiti kui tavaks on, keskendun teemadele, millest enamik inimesi üle vaatab, ja olen oma hinnangutes väga hetkepõhine - jaa, ma räägin tõtt, aga see on minu selle hetke tõde, päev või paar tundi hiljem järele mõeldes tuvastan nii mõnigi kord, et ajasin otsest jama - kuid põhimõtteliselt ma ei varja. What you see is what you get. 
Kui nüüd inglise keelde langeda. 
Ja just seksi asjus olen end aja jooksul jälgides tuvastanud, et ma ARVANGI, et kõik on nagu mina, lihtsalt viisakad inimesed osadest asjadest ei räägi.
Kui ma seksisin iga päev ja vahel ka mitu korda päevas, arvasin, et kõik seksivad kogu aeg, lihtsalt ei maini seda.
Kui elasin üldse igasuguste paaritumishuvi-tunneteta, arvasin, et see on normaalsus ja enamasti inimesed ei seksi, ka paariselulised isikud vahel harva, kui tuju peale tuleb, vast. 
Kui elasin mastrubatsioonihuvi laineil, ei olnud mu meelest kuidagi eriti veider rongis peale võetud mantli all silmad kinni magamist teeseldes näpukat teha. Sest noh. Kõik tahavad, mina lihtsalt teen ka. 
See, mis on praegu, on alati. Ja kõigil. Minu praegune hetk on kõigi teiste normaalsus.
ATH äärmuslikul kujul? 
Ma arvan küll. Sest oma praeguse hetke igaveseks pidamine oma elus on ATH omadusena sõnastatud. Ma sain isegi ATH-grupis kiita väljendi "igavene praegu" eest, olevat väga tabav.
Lissalt mida EI ole palju kirjeldatud, on oma praeguse hetke üleüldiseks pidamine ka kõigi teiste jaoks.

Selle pärast ma arvangi, et kõik teavad asju, mida mina tean.
Olin näiteks maapõhja jahmunud, kui üks toonane sõber sai psühholoogilt temale täiesti ootamatu idee, et võibolla on tema eksi ja praeguse mehe jaoks natuke häiriv, et temal on juba ammu uus mees, aga ta ikka mõtleb selle eksi peale ja iga paari nädala tagant ütleb talle, et vbla tahaks teda tagasi - aga võibolla ikka mitte.
Tema oli jahmunud idee peale, et meest võib teine mees häirida, ja mina selle peale, et kuidas ta ise sellele mõelnud polnud? Kuidas nii saama? Sa käid kahe mehe vahel, teadmata, kumb võtta, kumb jätta, aga arvad, et nemad vaatavad sind kogu aeg nagu vallalist kaunitari ja neid see teine mees pildil üldse ei huvita? 
Kuidas see VÕIMALIK on üldse?!
Aga no see oli siuke äärmuslik juhtum.

Enamik juhtumeid ei ole äärmuslikud. Enamasti ma arvan, et kui inimesed just täiesti idioodid pole, nad kõik teavad asju, mida mina tean, ja suhtuvad asjadesse, nagu mina suhtun. Ja olin nt selle postituse avaldamise järel täiesti kurb ja ehmunud, et Lauri ei tahtnud üldsegi tüdrukutele mentruatsioonisidemeid koolis jagada. 
Üldse, koerakakadraama. Ja minu usk, et ma oleksin hea ema mõnele tulevasele lapsele - siinne kommentaatorite reaktsioon oli uskumatus, et ma üldse võin nii mõelda.
Ja minu usk, et Rongimees mind armastab.
Ja minu veendunud usk, et K tahab mind.
Mu kaheldamatu usk, et olen väga empaatiline (mingis suhtes olengi - aga need teised empaatia rakursid on samuti olemas).
Ma ka täiesti siiralt arvasin, et kui ma ise olen sellise otsuse teinud, on kõik teised samuti nõus, et mul on õigus rasestudes lapse isale mitte öelda, et ta lapse saab.
Ja ja ja ...
Kui mina midagi arvan, ma täiesti siiralt arvan, et kõik arvavad nii. 
Ja olen täiesti šokis, et ei. 
EI. 
MisMÕTTES?!
MisMÕTTES inimesed mõtlevad teisiti kui mina?!?! MisMÕTTES inimesed TUNNEVAD teisiti kui mina?
Muuseas ma solvun isiklikult, kui keegi kirjutab, kui palju abi tal on psühholoogidest olnud, või eeldab automaatselt, et ilusamana on ta õnnelikum, või ei naudi raamatut, mida ma soovitasin. Sest nad tõestavad mulle, et minu vaatekoht ja kogemus pole universaalsed ja isegi kui mina olen vastupidist avastanud, nad arvavad ikka teisiti. 
Wtf. 
MisMÕTTES????

Sa jutas. 
Ma oletan, et selline suhtumine pole vist üldine? Ma olen mingi imelik jälle. 
Pean järele mõtlema, kas ja kuidas avastus oma ellu integreerida. Kas ma peaksin midagi teistmoodi tegema? Kas ma SAAN midagi teistmoodi teha, tundmata, et olen võlts ja vägistan ennast?

Ma arvangi, et teised tunnevad samamoodi kui mina ... kuigi TEAN, et see on parimal juhul ebatõenäoline ... ma ei tea, mida selle avastusega nüüd teha ...
Peale ohjeldamatu punktiirikasutamise =P 

Kuidas on sedasi?

Palju tööd. Nii et vihkan jälle maailmas kõike, soovin une pealt surra, et ma ometi jälle midagi tegema ei peaks, mõtlen kõigest, mis on halvasti, ning tunnen, et keegi ei armasta mind. 

Palju tööd = üks tõlge Algernoni. Pooleks märtsiks peaks valmis saama. Ei, ma ei saa selle eest raha. Ei, keegi isegi ei loe vist neid jutte, nii et feimiga on ka pahasti. Ma ei tea, miks ma endaga nii teen. Phmt vist seepärast, et peatoimetaja meeldib mulle ja ta lubas me raamatut ka Hiirde arvustada, ainult et raamat ei ilmu ega ilmu ja ma ometi KAHES asjas ei taha teda alt vedada, onjo. 

Heh, ma selgelt olen teiste ATH-dega ümbritsetud. Neil pole ajatunnetust ... Mul ka pole, aga HOOPIS TEISTMOODI. Ehk ma saan asjad tähtaegadeks tehtud ja ei hiline. Tean, kui kaua peab vesi minu kraani maksimumi peal avatuna hoides kannu voolama, et tulemuseks oleks liiter ja kui kaua, et tulemuseks oleks natuke üle poole liitri. 
Mu presskannude mahud.
Kui kaua läheb pudruvesi keema ja kui kaua võtab sigareti suitsetamine. Et mu tavaline jalutuskäik koeraga võtab mingi aja poole ja tunni vahel. Et ma vajadusel saan peale ärkamist 10 minutiga linnaminekuks valmis, aga mõõtmatult parem on tunne, kui jääb kolmveerand tundi. 
See, et mu mälestused on: "No täna hommikul sa ju võtsid köögis need püksid radiaatori pealt ja panid jalga," ja siis selgub, et see oli kolm päeva tagasi, või et mõni 15 aasta tagune detail sööstab korraga mu ajju ja ma torman selle põhjal tegutsema, kuigi selgelt on asjaolud vahepeal muutunud, või et mu tunnetusmaailmas eksisteerib Igavene Praegu ehk mis on praegu, on alati, on iseasi. 
Tavaaegadega ma olen täpne. Kui hilinen kolm minutit, vabandan. 
Kui ma just ei otsustagi, et pohh, ma ei jaksa. Lähen hilisema rongiga ja jään hiljaks.
Kui veel koolis käisin, tuli seda mõnigi kord ette. 

Ma olen imelik ka ATH-de seas oma uiuga kõik tähtaegadeks ära teha. Sest ma ju lubasin! 
Igal pool ja alati imelik ...

Oma märtsialguse silmaarsti ütlesin ära, sest räme migreen. Aga 11. aprilli silmaarsti lausa ootan, sest ma ei näe ikka üldse mitte midagi. Ka tähed ekraanil on hägustuma hakanud - paberraamatutest ei tasu rääkidagi, seal hägustuvad juba ammu. 

Kuna mul on meeleseisund, mis mul ikka ülekoormatuna tekib, jäin mõtlema selle üle, kuidas mõningad lugejad ei vaada asju kui  "mis on hea, mis on halb", vaid "nii, nagu on".
Ja ma ei saa sellest aru. 
Mismoodi on. Kogu aeg kõiges on ju vaja valida, mis on hea, mis halb. Kui mingitpidi on variant a hea, mingitpidi variant b, tuleb iga kord valida lähtuvalt hetkeolukorrast. Näiteks koerakaka korjamine. Põhimõtteliselt on see ju halb - kilekott reostab loodust, kaka laguneks poole aastaga. Aga inimesed on kakajunnidest häiritud, see on ka halb. Olen läinud teed, et korjan kaka ära sealt, kus inimesed arvatavasti näevad ja häiruvad, aga näiteks jõepargist ei korja. Sest peaaegu mets ja loodus, las laguneb seal. Mõnikord ei korja ka üsna avalikust kohast, kui koeral on kõht lahti, sest rõve ja pehme kaka kaob ka kiiremini kui junnid. Mõnikord korjan ka kõhulahtisuse produkti , kui koht ikka väga avalik on ja see pasahunnik seal ebameeldiv - siin mängib juba, kui lahti kõht on, kas on vedel loiguke, mis ilmselt kaob päevaga, või midagi päriselt jäledat. 
Ja siis tuleb veel teemaks, kuhu tohib kakakotti panna ja kuhu ei. Osad inimesed, nagu selgub, kaitsevad kiivalt oma prügikaste. 
Nende jaoks on nii, et nende prügikast on nende omanduses ja püha.
Minu jaoks on nii, et prügikast on prügi jaoks ja kui mul on väike prügi käes, ma panen selle kasti, et see mind ei segaks. 
Mis mõttes asjad on kuidagi iseenesest? Asjad ei ole, alati on valik!
Kui mul raha ei ole, mida on kasulikum osta, piima või mune? Äkki hoopis konte, sellest saab suppi ja kondid võib pärast koerale anda? Kas osta Poeglapsele kindlalt meeldivat, aga kallimat shampooni või odavamat, mis võibolla ka meeldib ja väidab end samuti öko olevat? Kas sundida end tööd tegema, kuigi ma vihkaksin seda praegu, või mängida civilit või öelda endale, et olgu, tõlgin kaks lauset, siis võin civilit mängida? 
Mismoodi asjad ON? Ei ole ju!

K on juba viis päeva oma küllatulekut edasi lükanud. Tavaliselt ta hilineb, aga tundides, mitte päevades. Kas ma peaksin ütlema, et see on vähe nõme, või ta teab niigi? Kas ma peaksin minema magama, sest täna ta vbla tuleb, ja ma olen muidu liiga väsinud, et seda nautida? Või lähtun sellest, et just praegu ma tegelikult ei taha eriti magada? Kogu aeg on valikud! Jah, vahel ma otsustan ka, et olen liiga omadega läbi, et hea olla. Näiteks ei läinud silmaarsti juuurde.Aga vähemalt tühistasin aja, sest ma ju ei taha, et mind oodataks, kui ma tegelikult tean, et ma ei lähe. 

Mis mõttes asjad on kuidagi. Ma ei saa aru. Alati on valik. Pole võimalik elada valimata. Mismoodi asjad saavad lihtsalt olla?

Väga väike meeleolupost

Kunagi tegin selliseid alailma, aga siis kolisin nendega fb-sse ja siia jäid pikemad arutlused. 
Aga see teeb võrgupäeviku igavamaks, kas pole?

Ostsin küpsisetaignaga Ben & Jerry's-t*. Kaks pooleliitrist pakki. Kuigi Poeglaps eelistab väga tugevalt pannkoogi peale tavalist vaniljejäätist, mitte mingeid segusid, kuitahes häid. 
Hommikul, kui ta oli kõvasti paljast jäätist puginud ja tahtis seejärel makarone, tuli juttu. 

Poeglaps: Oleks sa ostnud tavalist jäätist, küsiksin ma pannkooke, aga sa ostsid Ben&Jerry's-t.
Mina: Tead, miks ma ostsin Ben&Jerry's-t?
Poeglaps: Sest ... (jääb mõtlema)
Mina: Sest Regati kilohind oli seitse midagi ja B&J oma allahinnatuna kaheksa midagi.
Poeglaps (ilma irooniata): Jah, siis oli füüsiliselt võimatu. Mhmh. 

*Jah, ma tean, Ukraina toetaja ja armastajana ei peaks ma neile võibolla oma raha andma. Aga sitaks hea jäätis on ja sõda aina kestab ja kestab ja allahindlus oli hirmus suur! Füüsiliselt võimatu oli B&J asemel Regatti osta!

Mis värk on tahtmiste ja vajamistega

Och, mõtlesin välja, mis värk on mul vajamiste ja tahtmistega ja mille pärast ma ei taha midagi, mida ei vaja.
Sama loogika, miks ma raudselt veendunud olen, et kui asi töötab, pole vaja seda parandada. 
Ma ei jaksa. Elada elu nii, et parandad ainult seda, mis katki ja mille puudumine kohutav, on raske. Aga hakata sinna veel mingeid lilli ja liblikaid juurde panema, et tundub hea mõttena ja võiks ju? Mis te teete nalja või?! Elu on niigi raske, tegemata lisaks mingeid plaane, hankimata lisaks mingeid ebavajalikke asju, kulutamata lisaks mingit energiat! Kust krt peaks võtma mingitki huvi asjade või inimeste vastu, keda/mida mul konkreetselt vaja pole?! Mida?!

Ma ei saagi aru tahtmisest asjade järgi, mida vaja pole. Kui mul juba käivad neelud kuskile suunda, mul on seda midagi vaja. Sest niisama tahta? Pole minu teema.

Tahtmine võtab jõudu ja mul pole seda üle millegi jaoks, mis mu elu paremaks ei teeks. 
Paneme tähele, et isegi neid asju (inimesi), mida vajan, ma vahel ei saa. Ok, pooltel kordadel ei saa. Siis on ka maailma lõpp käes. Võin välja kannatada, ent kerge see küll pole.

Aga kui elamine ei ole raske, kui elamine ise on täiesti tore, kujunebki välja hoopis teistsugune suhtumine tahtmisse ja vajamisse. Siis võibki eelistada tahtmist - sest vajamine on liiga meeleheitlik.

Mina samas suhtun nii, et tahtmine on mingi loid tunne, mis kuhugi ei vii ja midagi ei eelda. Kui ma tahan veisesinki, aga pole, on ainult muna ja majoneesi, ma keedan muna, segan seda majoneesiga ja probleem lahendatud, sest kui kõht täis, ega ma mingeid söögiasju enam vaja ju. Taha ju. Jah, helbepudruga veisesingiisu ei rahulda, aga muna ajab juba asja ära.
Mu isud on ka väga taltunud, muidugi. 25 aastat tagasi ma sõingi liitrise jäätise korraga ära, sest mul oli selle järgi nii suur isu. Nüüd ma enam ei näljuta ennast ja mingeid selliseid hulle vajadusi pole. 

Mõistusega olen omaks võtnud, et olen maailmaimelik. Aga tunnetega ikka arvan, et teised on nagu mina, ainult peidavad seda paremini, ja hämmastun. Ent tegelt on loogiline: kui ma kunagi ei ole jaksanud pooltki seda, mis levinud, kuid sundinud end teistega sama palju tegema ja suutma, mul kujuneski välja hoopis teine maailmavaade. Sest mul oli vaja (he-he) hoopis teisiti suhtuda, hoopis teisiti end hinnata ja kaht korraga - mõelda nagu "teised" ja tegutseda nagu "teised" lihtsalt ei saanud. 

Ma nõudsin endalt ikka hirmsasti. Kust ma võtsin, et nii on vaja? No ikka kodunt kaasa saadud. "Meeldi kõigile, tee kõik õnnelikuks, kui sa seda ei suuda ja grammigi ainult enda õnne nimel tegutsed, oled isekas!" 
Reageerin siiamaani teravalt, kui keegi jälle ütleb, et isekas olen. Viimasest korrast on küll aastaid möödas, ent ma ei arva, et inimesed on ümber mõelnud. Ma arvan, et nad (te) lihtsalt ei ütle välja, sest on selgeks saanud, et keegi ei võida midagi, kui mul olemine halvaks teha. 
Mis on õige. Keegi ei võida. 
Võibolla loevad ametlikud diagnoosid ja puuded jne ka. Kui ikka arstid ütlevad, et minuga on halvasti, küllap siis ongi - kuigi ma pidin spetsiaalselt arste mööda käima ja end tagasilöökidest mitte heidutada laskma, et lõpuks ametlikud diagnoosid välja võidelda. Väga nõrk ja hädine inimene poleks seda suutnud.
Mina suutsin. Võitleja. Ja selle peale inimesed usuvad, et mul on päriselt ka raske?
Ohjah. 

Täna õhtul tunnen end paremini. Olen rollimängijate kokkutulekust vist taastumas. Isegi tõlkisin lehekülje, sest ma lubasin poole märtsi ajal selle valmis saada ja niisiis ON VAJA teha. 
Jee mina. 
Aga ma tõesti rohkem ei jaksa. Midagi tahta veel? Pfffff ...

* Aaa, seda vist peaks ka mainima, et kuna ma eeldan kõiki olevat nagu mina, tahaksin olla vajatud, mitte tahetud. Sest mis on tahtmine minu maailmas? "Nojah, oleks tore - aga kes viitsib selle nimel vaeva näha?!"

Eriti raske sotsiaalne olemine

Lugesin Rentsi postitust sellest, kuidas sotsiaalne naine olemine on raske, ja leidsin sellest tiivustust kirjutada, kuidas on jah. 
Eriti kui naine juhtumisi on nii füüsilise kui vaimse ... krt, mis see on? Ei ole "puudega", esiteks ei ole mul vaimset puuet ja teiseks ei kirjutanud riik mulle vahepeal üldse mingit puuet välja, olin lihtsalt "osaliselt töövõimetu" selle pealt, et mu parem käsi ei tööta päris nii, nagu ideaalne oleks, ja pea valutab alailma. Ei ole ka "erivajadusega", sest mu vajadused ei ole kuigi erilised. (Süüa, juua, soojust, et koormus väga suureks ei läheks. Suur on muidugi suhteline mõiste.) Muidu ütleksin, et olen "invaliid", aga kui mu teadvusse jõudis, et see on inglisekeelsest väljendist "invalid" ehk vale, valedel alustel põhinev, ebaloogiline vms, leidsin, et selle sõna kasutamise vältimine ja riiklikult toimunud ümbersõnastamine on tegelikult arukas ja vajalik. 
Okei, vana hea sant ilmselt kõlbab. Niisiis, eriti ei ole sotsiaalne naine olemine kerge, kui see naine parasjagu sant on. 

Käisin rollimängjate kokkutulekul. Suht hea kokkutulek oli. Paljude teiste meelest suisa väga hea.
Mul oli mitu head üks-ühele vestlust huvitavatel ja isiklikel emotsionaalsetel teemadel. Sain pikki ja tugevaid kallistusi. Vaimse tervise vestlusring osutus täitsa toredaks. Üks naine kallistas mind lõpus ja ütles, et päästsin ta elu ja ta on selle üle nii tänulik (pidasime pikki netivestlusi, kui tal raske aeg oli). Lisaks paistab tal olevat uus hea suhe mehega, kellega mul ka meeldivaid mälestusi on ning mul on nende pärast väga hea meel. (Muuhulgas oli see mees üks neist, kellelt last küsisin, kui parasjagu sel teemal tegutsesin.) Mängisin ühe lauataguse impromängu, mis oli meeldiv. Käisin jalutamas. Mitmed inimesed kiitsid mu küpsiseid - kuigi Poeglaps sõi ja kiitis esimesena ja siis ma teadsin, et on head. Tema juba niisama ei kiida.
Kohal olid isegi beebi ja koer - kumbagi küll ainult üks, aga see-eest eriliselt nunnud.
Magasin öösel hästi ja hommikul ärgates pea ei valutanudki.
Kahjuks hakkas varsti jälle. 

Ehk siis kokkutuleku arvukad head küljed ei kaalunud üles seda, et osad kohalolijad ei ole just mu lemmikud, et inimesi oli palju ja nii osad inimesed kui osad vestlused häirisid mind. Mitte hingelised vestlused, vaid need, kus iga osaleja korrutas muudkui üht ja sedasama. Teate vist?
Kui üks rääkis "mis värk on larpidel osalemisega ja tahaks rohkem osalejaid" -teemal oma jutu ära, esitas teine vestluses osaleja OMA peaaegu identse versiooni, sest ta tundis, et see on õige ja tahtis teistele selgeks teha, et nii on. Siis võttis kolmas jutujärje üle ning kandis ette OMA üsna samasuguse versiooni. Ja siis neljas. Ja siis viies. Ei toimunud sünteesi ega arengut ning kõik rääkisid tegelikult üht ja sedasama. Erinevused nende hinnangutes jäid väga pisikeseks.
Larparid tegutsevad erinevates kogukondades, mis ei kattu ÜLDSE. Meie oleme vanad peerud ja eestlased. Kõik tunnevad kõiki. Aga teisi gruppe me ei tunne. Ei ole ühtset rollimängijate koondumiskohta, kus mängude teated üleval. No on fb, aga tegelikult panevad oma teated tehtava mängu kohta rollimängugruppi üles ainult sama kogukonna liikmed, kes siin on. Võimalikud uued tulijad ei leia infot. Teiste gruppidega meil ka kontakte pole. Võiks olla. Aga pole. Võiks olla koht, kuhu kõik mängukuulutused laekuvad. Aga pole. Discordi grupp on. Aga seal käiakse veel vähem kui fb-s. 
Siis alustab kõigile juba tuttava jutuga jälle esimene või teine vestluses osaleja, öeldes, et võiks ikka olla koht, kuhu mängukuulutused koonduksid. Siis esitab oma (muutumatu) arvamuse kolmas, kinnitades, et pole sellist kohta. Siis rõhutab neljas, et uued tulijad ei leia infot, infot peaks rohkem olema.. Siis tuletab viies meelde, et on olemas erinevad kogukonnad, meie siin oleme ainult üks grupp. Vanad ja eestlased.
Igaühel on eelnevaga identne sõnum. Ositi oli isegi sõnastus sama. 
Vahele küsib kuues osaleja vähemalt neli korda, et kuidas siis ikkagi saada rohkem mängijaid. Aga midagi uut ta ei kuule.
Kolmanda ringi ajal läksin minema, ent kahju oli juba sündinud. 
Mu arvamus inimestest sai jälle löögi ja pea hakkas uuesti valutama.
Jaa, see valutas esimesel päeval alailma sellise taandub-tugevneb-taandub-ununeb-tuleb jälle rütmiga.

***

Kirjutamisse jäi praegu tore kahekümnetunnine paus - ma algul lugesin Rentsi lugu kohe, kui see ilmus.
Siis hakkas mu pea kõvemini valutama. 
Nii kõvasti, et kirjutamine ei olnud enam teema. JA seda tiheda tabletivoodriga. Mis tähendab, et olen vahepeal maganud ja civi mänginud, koeraga poodi hiilinud ja vaevaliselt tagasi komberdanud, söönud (ma PEAN SÖÖMA, muidu ei saa magada!) ja isegi mitte mõelnud kirjutada. 
Kokkutulek ega selle teine päev - mis oli põhiliselt hommikusöök ja siis kojuminek - olid peavalu suhtes oluliselt leebemad. Oli valus, kuid noh, talutav. Tablett peale ja saab elada küll. Mul koondus sellesse teise päeva pealegi rohkem meeldivusi kui päris-kokkutulekupäeva, sõitsin lemmiksõbraga koju ja nii põnev oli rääkida, et läksime lõpuks veel välja sööma. 
Saate aru, selline inimene, et ma ei pane natukenegi, pisinatukenegi pahaks, kui ta ütleb: "Tead, sa oled kõige keerulisem inimene, keda ma tunnen," vaid naeratan ja ootan laiendust. Ma nii armastan teda!

Nojah, aga tänane päev on kohutav olnud. Öösel ma ei saanud magada, sest kui on sotsiaalselt nõudlikud päevad, ma kaotan isu, kui ma ei söö, ma ei saa magada, ja no sellise pinge peale vähe magamine ka tõi kaasa nii jubeda päeva, et ...
Selle kogemuse peale ma ikka väga tõsiselt pean mõtlema, kas tasub end sotsiaalsete sündmustega, kus osalevad inimesed, kes mulle ei meeldi, tükkideks rebida. Mis siis, et on palju hirmus toredaid inimesi ka. 
Sest ma tunnetan inimesi kaugelt liiga tugevalt. 
Ma ei hakka ju inimesega jõhkrutsema, kui ta on igati sõbralik, lihtsalt veits nõme. Aga samas tunnetan seda, et ta on nõme, igal hetkel, saan hea näo tegemisest siukse peavalu, et 200 mg sumatriptaani ja 1200 mg ibuprofeeni ka ei aita, ja kaotan hulga aega oma elust veel takkajärgi. 
Ma ei läinud täna silmaarsti juurde. Ei tõlkinud sõnagi, ei kavatse ka. Ei teinud ühtegi kehalist harjutust peale õlaringide - isegi migreenivastaseid praegu teha ei suuda.  Mul on nii halb.

Ma päris muretsen. 
Et ... ma ei saa kunagi minna nt larpile, kuhu tuleb ka mõni inimene, kes mulle ei meeldi? Piknikule, sünnipäevale, krdima ... maitea, paadisõidule? Saangi ohutult suhelda ainult oma lemmikinimestega, sest muidu juhtub nagu tänane päev?
Sotsiaalne sant olla on ikka ERILISELT raske.  

Rändid

Mul jälle viskas adrenaliini üles ja hakkas hea. 
Vaata, homme on mul rollimängijate kokkutulek. Ma lähen, mul on kõik plaanid tehtud, aga jumala tükk aega oli peamine, mida selles suunas tundsin, ööv. On võimalus, et mul hakkab pea valutama. Täna terve päeva valutas, nii et tundus ekstratõenoline. Nii palju inimesi, osad neist uued, uus koht, vaja vara tõusta. Jube.
Korraga jõudis mu teadvusse, et kaks tundi on pühendatud vaimse tervise teemalisele vestlusringile, mida veab õppinud psühholoog. 
WHOA!!!!!
Ma osalen ja räägin, MILLINE prügi on keskmine vaimse tervise spetsialist ja KUI väga nende "abi" ei aita ja mu meel läks kohe heaks. Ma seisan tõe ja õiguse eest! Mina aitan inimesi päriselt, mitte mingi koolijuraga! Ma osalen nii suure vaimustusega!
Ohhhhh!

Läksin nii elevile, et tegin kaasa šokolaadiküpsiseid - ma pole neid aastaid enam teha viitsinud - ning lausa ootan homset. Kui mõni rollimängija seda loeb - ma oletan, et üsna vähesed - võib tulla ja minu käest küpsist küsida. Sest tervele seltskonnale mul neid jagada pole, aga üksinda söömiseks on neid kaugelt liiga palju =P
Kuigi pea ikka veidi valutab. Mis ei ole väga hea. Samas - võtsin 100 mg sumatriptaani ja mul on ikka veel TERVE KARP kaasavõtmiseks. Mis on imeline. Ma sõin varem kuus poolteist karpi või umbes nii. Nüüd on viimasest ostmisest pea kaks kuud möödas. 

Neid asju on vähe, mis mind niimoodi ketta ajavad (jah, tänapäeva noored räägivad NIIMOODI sellest, ilma -sse lõputa) kui soovitus vaimse tervise spetsialisti juurde minna, kui mingi vaimse tervise mure tundub olema. 
Samaväärne on ainult mure oma laste elu pärast. Ma lähen NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII närvi iga kord, kui keegi asub murest oma laste elu pärast piirama nende võimalusi elada täisverelist elu, olla uhke ja hea. 
See on mu jaoks mitte lihtsalt mõistetamatu, aga teravalt vastuolus sellega, kuidas mina maailma kogen. 
Kui keegi hakkaks päästma minu elu sellega, et võtab ära naudingud ja meetodid maailma paremaks teha, ma võitleks temaga, kuni suudan ja täiesti reaalne oleks, et tapaksin kas tema või enda. 
Nagu ... ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!

Ma olen elus kahe inimesega (emad) suhtlemise lõpetanud seepärast, et nad oma laste elude pärast nii intensiivselt muretsesid, et üks ei lasknud oma kahest ja kolmest suvi otsa õue, sest mis ma teen, kui üks turnib trepil veel ja võib kukkuda, kui teine .juba liivakasti serval seisab ja sealt kukkuda võib, ja teine arutles tõsimeeli selle juhtumi järel, kus mees koomasse peksti Tartus prügikasti tagujatele meelde tuletamise peale, et nii ei tehta, kas ta peaks õpetama oma lastele hea olemist või ellujäämist.
ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!!!!

INIMESED!
Ma ei VÕI!

Mis krdi rõõmu on tal lapsest, kes ei ole julge ja hea?! Mida?! Öök! Api! Päästke! See olen mina, nodsu, api, api!
Mis krdi rõõm on ta lapsel elada, kui ta ei tohi midagi teha, mis äkki kuidagi ohtlik olla võib?! Elu on niigi raske ja julm, ta võtab kõik rõõmud ka sealt ära, et lapsel aga pikk ja hästi nõme elu oleks?! Väikesed lapsed said suve jooksul umbes kolm korda õue - kui tal laste isa ka kaasa oli võimalik võtta nende järgi valvama. 1 vanem ühe lapse kohta.
Ja omast arust on ta seepärast HEA ema?! 
Ma lihtsalt ei.