Palju tööd. Nii et vihkan jälle maailmas kõike, soovin une pealt surra, et ma ometi jälle midagi tegema ei peaks, mõtlen kõigest, mis on halvasti, ning tunnen, et keegi ei armasta mind.
Palju tööd = üks tõlge Algernoni. Pooleks märtsiks peaks valmis saama. Ei, ma ei saa selle eest raha. Ei, keegi isegi ei loe vist neid jutte, nii et feimiga on ka pahasti. Ma ei tea, miks ma endaga nii teen. Phmt vist seepärast, et peatoimetaja meeldib mulle ja ta lubas me raamatut ka Hiirde arvustada, ainult et raamat ei ilmu ega ilmu ja ma ometi KAHES asjas ei taha teda alt vedada, onjo.
Heh, ma selgelt olen teiste ATH-dega ümbritsetud. Neil pole ajatunnetust ... Mul ka pole, aga HOOPIS TEISTMOODI. Ehk ma saan asjad tähtaegadeks tehtud ja ei hiline. Tean, kui kaua peab vesi minu kraani maksimumi peal avatuna hoides kannu voolama, et tulemuseks oleks liiter ja kui kaua, et tulemuseks oleks natuke üle poole liitri.
Mu presskannude mahud.
Kui kaua läheb pudruvesi keema ja kui kaua võtab sigareti suitsetamine. Et mu tavaline jalutuskäik koeraga võtab mingi aja poole ja tunni vahel. Et ma vajadusel saan peale ärkamist 10 minutiga linnaminekuks valmis, aga mõõtmatult parem on tunne, kui jääb kolmveerand tundi.
See, et mu mälestused on: "No täna hommikul sa ju võtsid köögis need püksid radiaatori pealt ja panid jalga," ja siis selgub, et see oli kolm päeva tagasi, või et mõni 15 aasta tagune detail sööstab korraga mu ajju ja ma torman selle põhjal tegutsema, kuigi selgelt on asjaolud vahepeal muutunud, või et mu tunnetusmaailmas eksisteerib Igavene Praegu ehk mis on praegu, on alati, on iseasi.
Tavaaegadega ma olen täpne. Kui hilinen kolm minutit, vabandan.
Kui ma just ei otsustagi, et pohh, ma ei jaksa. Lähen hilisema rongiga ja jään hiljaks.
Kui veel koolis käisin, tuli seda mõnigi kord ette.
Ma olen imelik ka ATH-de seas oma uiuga kõik tähtaegadeks ära teha. Sest ma ju lubasin!
Igal pool ja alati imelik ...
Oma märtsialguse silmaarsti ütlesin ära, sest räme migreen. Aga 11. aprilli silmaarsti lausa ootan, sest ma ei näe ikka üldse mitte midagi. Ka tähed ekraanil on hägustuma hakanud - paberraamatutest ei tasu rääkidagi, seal hägustuvad juba ammu.
Kuna mul on meeleseisund, mis mul ikka ülekoormatuna tekib, jäin mõtlema selle üle, kuidas mõningad lugejad ei vaada asju kui "mis on hea, mis on halb", vaid "nii, nagu on".
Ja ma ei saa sellest aru.
Mismoodi on. Kogu aeg kõiges on ju vaja valida, mis on hea, mis halb. Kui mingitpidi on variant a hea, mingitpidi variant b, tuleb iga kord valida lähtuvalt hetkeolukorrast. Näiteks koerakaka korjamine. Põhimõtteliselt on see ju halb - kilekott reostab loodust, kaka laguneks poole aastaga. Aga inimesed on kakajunnidest häiritud, see on ka halb. Olen läinud teed, et korjan kaka ära sealt, kus inimesed arvatavasti näevad ja häiruvad, aga näiteks jõepargist ei korja. Sest peaaegu mets ja loodus, las laguneb seal. Mõnikord ei korja ka üsna avalikust kohast, kui koeral on kõht lahti, sest rõve ja pehme kaka kaob ka kiiremini kui junnid. Mõnikord korjan ka kõhulahtisuse produkti , kui koht ikka väga avalik on ja see pasahunnik seal ebameeldiv - siin mängib juba, kui lahti kõht on, kas on vedel loiguke, mis ilmselt kaob päevaga, või midagi päriselt jäledat.
Ja siis tuleb veel teemaks, kuhu tohib kakakotti panna ja kuhu ei. Osad inimesed, nagu selgub, kaitsevad kiivalt oma prügikaste.
Nende jaoks on nii, et nende prügikast on nende omanduses ja püha.
Minu jaoks on nii, et prügikast on prügi jaoks ja kui mul on väike prügi käes, ma panen selle kasti, et see mind ei segaks.
Mis mõttes asjad on kuidagi iseenesest? Asjad ei ole, alati on valik!
Kui mul raha ei ole, mida on kasulikum osta, piima või mune? Äkki hoopis konte, sellest saab suppi ja kondid võib pärast koerale anda? Kas osta Poeglapsele kindlalt meeldivat, aga kallimat shampooni või odavamat, mis võibolla ka meeldib ja väidab end samuti öko olevat? Kas sundida end tööd tegema, kuigi ma vihkaksin seda praegu, või mängida civilit või öelda endale, et olgu, tõlgin kaks lauset, siis võin civilit mängida?
Mismoodi asjad ON? Ei ole ju!
K on juba viis päeva oma küllatulekut edasi lükanud. Tavaliselt ta hilineb, aga tundides, mitte päevades. Kas ma peaksin ütlema, et see on vähe nõme, või ta teab niigi? Kas ma peaksin minema magama, sest täna ta vbla tuleb, ja ma olen muidu liiga väsinud, et seda nautida? Või lähtun sellest, et just praegu ma tegelikult ei taha eriti magada? Kogu aeg on valikud! Jah, vahel ma otsustan ka, et olen liiga omadega läbi, et hea olla. Näiteks ei läinud silmaarsti juuurde.Aga vähemalt tühistasin aja, sest ma ju ei taha, et mind oodataks, kui ma tegelikult tean, et ma ei lähe.
Mis mõttes asjad on kuidagi. Ma ei saa aru. Alati on valik. Pole võimalik elada valimata. Mismoodi asjad saavad lihtsalt olla?
Kas see võib nii olla, et "asjad on" saab olla inimesel, kellel on need valikud juba ammu tehtud või titest peale sisse harjutatud? Elavadki suurelt osalt nagu robotid oma programmi järgi ja "asjad on", sest sisemine programm ütleb nii. Mis on halb ja mis on hea - nende üle enam ei mõelda, need valikud on kas ise ammu ära tehtud või on need valikud koguni esivanemate poolt sisse kasvatatud ja sellele enam ei mõelda, sest "nii on alati olnud (ja see on ainus tõde)". Ja need otsused tehakse (kas valida see või teine šampoon vms) sellisel kiirusel ja automaatselt, et inimene ise ei panegi tähele, et tegelikult tegi ta just viimasel sekundimurdosal valiku. Võimalik, et see on vähemalt osaliselt seotud ka energiatasemetega - kui on nii palju energiat, et valiku tegemine ei ole pingutus, siis ei panda seda ju tähelegi. Kui aga energiat on vähe, siis iga valik (näiteks mis šampooni võtta) võtab aega ja jõudu ja jõuab ka teadlikku teadvusse ning jääb seega meelde.
VastaKustutaMinu jaoks ei ole "asjad on", aga mul ei ole tihtipeale ka "see on õige, see on vale" isegi siis, kui ma asja olemuse üle pikalt mõtlen. Mul ei ole oma tõde paljudes asjades olemaski. Vaatan siit küljest, siis on nii, vaatan teisest küljest, siis on teisiti. Niimoodi halb, teistmoodi hea, võta siis kinni, kus on tõde. Iseennast ma tõeotsimise lähtepunktina kasutada hästi ei suuda, suurem osa elust olen elanud teiste inimeste tõdede järgi ja ennast usaldamata. Ja kuna need tõed on tihti vastandlikud, siis ma olen suure osa elust olnud pidevas segaduses. Nüüd viimaste aastate jooksul olen järjest rohkem hakanud enesetaju otsima ja kasvatama, et mis siis minu enda jaoks on õiged valikud. Raske on, enesetaju on väga kehv, ma ei saa maailmast aru ja seega ei oska ma ka ennast selles maailmas (suhetes, ajaloos, kultuuris jne) positsioneerida. Aeg-ajalt tuleb üldse maailmast irdumise tunne peale (derealisatsioon), siis on täitsa pekkis. Mitte miski ei ole "nii nagu asjad on" ja mitte miski ei ole ka "see on vale ja see on õige", sest ma ei suuda enam tajuda ennast selle maailma osana ja sellest maailmast ja ühiskonnast süsteemselt aru saada. Õnneks on see irdumise tunne ikka alati lõpuks üle läinud.
Ma olen alati kadestanud inimesi, kellel on kõik selge, kes elavad oma lihtsat elu oma kindla tõe järgi, kes ei kahtle, vaid elavadki nagu rööpaid mööda. Õige on õige, vale on vale ja nende üle ei juurelda kunagi. Minu tõde on õige, sina oled mukikaka ja ma ei kuula sind. Ma tahaks ka nii, see tundub nii lihtne olevat kõrvalt vaadates.
Ajatajust - ATH ajataju nihkeid võib olla erinevaid ning need võivad ka ajas (vanusega, tervisliku seisundiga) muutuda. ATH-kate hulgas on nii neid, kes jäävad igale poole hiljaks kui ka neid, kes ALATI jõuavad igale poole õigeks ajaks. Ja ka õigeks ajaks (või varem) jõudjad võivad olla ajataju nihkega - nad lihtsalt kardavad hilineda ning kompenseerivad seetõttu tugevalt üle, pööravad oma nappi tähelepanu paaniliselt kella jälgimisele ning ei hilinegi. Ma ise olen varem kuulunud õigeks ajaks jõudjate hulka, aga viimasel paaril aastal on toimunud mingi muutus ja nüüd ma mõnikord ka hilinen, kui ei ole just ülitähtis ja -täpne asi. Rongist ma kindlasti maha ei jääks, aga külla võin küll pool tundi hiljem laekuda (sest küllaootaja ju ei sõida sõiduplaani järgi minema, ärevust on vähem ja ma saan endale väikest lõtku lubada).
Minevikku ma mäletan enam-vähem ajajoont mööda. Aga häired on mul ikka - ma ei oska hinnata tööks kuluvat aega. Teoreetiliselt oskan, aga praktiliselt panen ikka alati mööda. Aja planeerimine on jube pingutus, see võtab juba iseenesest palju energiat. Ja kui mul ei oleks igas toas kella, siis ma ei teaks vist üldse, mis päevaaeg on (eriti pilves ilmaga, kui päikse järgi ka ei saa vaadata).
Su kommentaarid on nii lemmikud mu jaoks =)
Kustuta... kuigi ep ja Epp vist ei mõelnud, et neid huvitab elus paikapandu. neid huvitab nagu ... miski muu. Umbes, et kuidas asjad TEGELIKULT toimivad.
KustutaAga ma nagu ei näe seda osa, et oleks mingi tegelik. Ma näen, et ma saan otsustada selle raames, mis mulle tundub toimivat.
Ja mõnikord eksin.
Aga kellegi teise tundumised on veel kahtlasemad, nende peasle lootes eksin alati =P
Minu jaoks "asjad on" tähendab neid asju, mille suhtes ma ei saa mingeid valikuid teha. No näiteks, et koerakaka tekib, ühelt poolt on paha teda kilesse pakkida, teiselt poolt on paha maha jätta ja mõni inimene pahandab, kui see tema prügikasti panna. Et nii need asjad on. Ja siis ma otsustan, mida ma konkreetsel juhul selle kakaga siis pihta hakkan, korjan või lükkan põõsa alla. See, et "asjad on" ei tähenda üldse, et minul valikut poleks.
VastaKustutaJah, aga nende asjade suhtes ma ei saa aru, kuidas see mulle (inimesele üldse) huvi pakkuda saaks. Koer kakab. Vau? Päriselt ka? Ongi kaka?
KustutaPeab siis huvi pakkuma? Noh, teoreetiliselt võiks huvi pakkuda nende enda valikutega seoses, mida ma tegema pean. Näiteks võib-olla koerakakanduse juures mind huvitaks, kuidas treenida koera nii, et ta kakamiseks siirduks põõsa juurde ja keeraks taguotsa põõsasse ja ma peaks vähem kakat korjama.
KustutaAga see oli ainult nii suvaline näide :D
Ei, nad (vbla keegi veel, ma ei ole kindel) konkreetselt ütlesid, kui ma jälle arutasin, kuidas ma püüan hea olla, et neid nt hea-halva teema üldse ei koti, neid huvitab, kuidas ON, mitte et kuidas hea on või kuidas halb on. Üritus hea olla jääb arusaamatuks, sest milleks.
Kustutano see on siis vast nii, nagu mina vaatan, silm punnis, mandrite triivi ja vulkanismi teemalisi saateid.
Kustutama ei oska öelda, mida see täpselt mulle annab, aga õudselt mõnus on.
KustutaAAAA! Et jälle energia teema!
KustutaMul ei ole jaksu muuga tegeleda kui see, mis mu elus vahetu, aga neil on!
Eeee ... teil on =)
KustutaMu vaen hariduse ja haridussüsteemi osas muutub ka mõistetavaks.
KustutaVõi noh - ma ise sain juba kooliajal aru, et ma ei mäleta just kooli jaoks õpitust eriti midagi ja räme aja ja energia raiskamine, vihkan.
Aga ma olen tegelt suht nupukas, onjo, ja teadmised, mida ma kuskil kasutan või mis huvitavad on, kleepuvad mulle külge nagu midagi. Ehk siis sellel taustal ma olen korduvalt imestanud, miks notsu või Kitty NAUDIVAD uute teadmiste kogumist ja mul on: "Eip, kui teadmine uksele ei klopi, et on mu elus vajalik, ma ei taha teada! Kui see on mingi kurb või võigas asi, siis eriti ei taha, nagu MIKS MA PEAN?! See teeb mu elu otseselt halvemaks!" Ja samuti olen imestanud, miks on üldse välja kujunenud mingi ajakirjandusuudiste formaat üldse - miks ma pean teadma, et kuskil Boliivias sõitis 268 sõitjaga liinibuss kuristikku, sest oli liiga üle koormatud ja pidurid ei suutnud mäest alla sõites hoogu kinni pidada? Mida see annab?!
Aga kui inimestel on ewnergiat üle ja neil pole sellega midagi teha, lihtsalt mõttetuid fakte koguda, on arusaadavam.
Tõsiselt veider on hoopis, miks ma aru ei saa(nud), et MINA veider olen. Ma ei ole esimene ATH maailmas. Ma ei ole esimene autist maailmas. Ma pole isegi esimene ATH-autist-imelik inimene ajaloos. Aga mul ei ole lapsena, noorena, Enne Rongi täiskasvanunagi olnud - ikka veel unustan ära - tunnet, et inimesed on hoopis teistsugused kui mina. Ma olen ohjeldamatult imestanud, et miks on olemas sellised ja teistsugused minule absoluutselt mitte toimivad institutsioonid ja lahendused, püüdnud neid ikkagi kasutada, sest inimestele need sobivad, järelikult peavad minule sobima, ma olen inimene - ja leidnud, et sai halvem kui enne. Ja ikkagi ma ei teinud äreldust, et MINA olen imelik, vaid "inimesed peavad ikka VÄGA hädas olema, kui isegi sellised asjad neid aitavad!"
Nt kohtingurakendused või vaimse tervise spetsialistid või trennid või tööintervjuud või ... misiganes.
Haridussüsteem.
Urr.
Ja ma nüüd mõistusega tean, et mina olen see imelik ja asjad, mis inimestele enamasti töötavad, mulle ei tööta, sest kuigi inimene, olen ma imelik inimene. Aga tunne arvab ikka, inimesed on laias laastus nagu mina, lihtsalt pisiasjad erinevad, ja seega ühiskonnas heaks kiidetud lahendused peaksid ka mulle toimima.
Ja üldse ei toimi. Ja mul IKKA on wtf.
P.S. Kader, raaaaaaaamatut!
Aaaa, mis mõttes keegi ei vasta =D
KustutaSee on ometi nii tähtis asi, et pole mitte inimesed, kes süüvivade heasse ja halba ja need teised, keda ei huvita, vaid asi on energiatasemetes :D
See selgelt puudutab mind vahetult ja seega huvitab =D
mõtlesin selle üle pikalt. Ma ei kahtle, et mul on rohkem energiat kui sul, aga minu arust sellest üksi selgituseks ei piisa.
KustutaNagu ma ühe varasema postituse sabas kirjutasin, oli mul sel talvel vahepeal ellujäämisrežiim, asjad tuli tehtud saada, olenemata minu enda "tahtmistest", mis, nagu välja tuli, kvalifitseeruvad su skaalal vajadusteks, ja küllap sul on õigus, lihtsalt need ei ole need kõige esmasemad vajadused, mida täitmata sõit kohe seisma jääks. Pmst sõitsin n.ö aurude peal ja ma jaksan aurude peal väga pikalt sõita. See, et ma tookord iga natukese aja tagant Frodo jutuks võtsin, polnud juhus - ta oli võrdpilt sellest, kuidas pmst elava surnuna õiges suunas ikka edasi tegutseda, saagu must endast, mis saab.
Ja ma märkasin, et suvalise info suunas tõmbun ma seda enam, mida kurnatum ma olen. Täpselt nagu ma jõin siis absoluutselt iga päev veini. Mõnuained suures kurnatuses, doping, et edasi jaksaks sõita. Mäletan, kuidas ma tihti eelistasin minusse mittepuutuva info sisseimemist üldtunnustatud esmavajaduste täitmisele, näiteks magamisele.
Ja mõnu oli just selles, et see minusse ei puutunud EGA OLNUD VAJALIK. See aitas peast pühkida seda, mis minusse puutus ja mind sedakaudu kurnas: inimesi, kes mind vajasid ja kelle heaolu läks mulle korda. See aitas unustada, et ma olen olemas ja/või meenutada, et suurel skaalal olen ma vähetähtis. Ja teha midagi, mis ei olnud selles minu nõmedas kitsas tähenduses vajalik, andis korraks tunde, et elu on elu, mitte ellujäämine.
Mul oli koolis samuti halb, kuigi nähtavasti teisel moel kui sul, ja ka siis aitas suvaline info mind kogu sellest jamast eemale viia - ma ei ole mõtetega siin, kus on jälkrõvedus, ma olen hoopis 17. sajandi Prantsusmaal või maakera südames!
Eskapism, oleks kõige lihtsam öelda.
Aga see tundub ka lihtsustusena. Pigem midagi sellist, et kui maailma tähelepanu on minu peal liiga palju - järjest mingid vajadused, mida miskipärast ainult mina saan täita või olen nõus täitma - siis vähemalt oma tähelepanu tahaks enda pealt ära visata. Et tuletada meelde, et minulgi on silmad, mis näevad, ja kui nii, siis võib-olla isegi suu, mis sööb.
seda ka, et asjassepuutumatu info sisseimemine on ülemõtlemise väljalülitamiseks hea. Kui on küll vaja plaane teha ja ümber teha, aga sellega kogu aeg tegeldes põleks ruttu läbi - aga tegelemist lihtsalt välja lülitada ja eimidagi teha ei oska. Siis tuleb see sumin oma peas summutada millegi muuga. Loen taimefolkloorist ja lärm peas vaibub ja võib-olla õnnestub isegi magada.
KustutaAga sa ise loed ju ka raamatuid v vaatad filme ja saad sellest mõnu?
tunne on sis igatahes umbes nii, et maailm (ehk inimesed, kes minust midagi tahavad) karjub kogu aeg mu peale ja ainus võimalus sellest pääseda on kuhugi, näiteks info sisse, peitu ära minna.
KustutaMa kusjuures loen nüüd juba väga vähe raamatuid ja filme vaatan veel vähem. Sest see, mida ma filmidest ja raamatutest vanasti sain - ma õppisin sealt elu, ilma et ise peaksin seda läbi elama - on nüüdseks muutunud "ma tean, et niimoodi ei toimi, nii et mul ei ole huvi vaadata, mis nad seal teevad. See ei ole elu, see on mingi möga".
Kustutaok, siis on teistmoodi jah, siis oli sul ka filme-raamatuid jälgides fookus iseendal ja sellel, kuidas end maailma paigutada, samas kui mul on see olnud pigem puhkus sellest maailmaosast, kus ma kuhugi paigutun ja teistel selle vastu mingi huvi on.
Kustutasee ei ole jällegi vist isiksusetüübi vahe, vaid ... isiksusehäirete? vahe. suhte vajaja vs suhtefoobiku vahe.
Selle üle olen varem ka mõelnud. Et kuidas inimesed loevad täiesti eri moodi.
KustutaMa juba 15 aastat tagasi teadsin, et õpin raamatutest elu ja elamist, head ja halba, tõhusat ja mittetõhuisat, ja olin juba solvunud, et sinna kirjutatakse ilmseid valeasju ja miks, MIKS?!
Aa, et inimesed ei TAHAGI raamatutest pärisasju? Et nad tahavadki põgeneda?
Nojah, aga nad tahavad ju põgeneda selleks, et elu, hästi- ja halvastiminemise põhimõtteid paremini aduda, näha, et draakonid on võidetavad, leida jõudu ja lootust? Kuidas teisiti üldse SAAB põgeneda? Raamat on ju päriselu peegel mingi nurga alt? Ei?
Krt ...
a seda küll, et jõudu ja lootust ka.
Kustutaraamatuid on jube erinevaid muidugi. mõni on selline heatujuteos, mis jah annab jõudu ja lootust (ja see ei tähenda üldse tingimata sopakaid! väärt-heatujuteos annab seda palju paremini!) Aga mul on ka nt selgelt meeles, kuidas mingil äreval perioodil aitas Russelli tähendusteooria lugemine umbes sama hästi nagu pits konjakit. Lülitas välja. Tekitas tunde, et inimesi polegi olemas ja kas pole see mitte üks tore tunne.
ja siis on veel see minu moodi elu õppimise aspekt: näe, keegi on sellise raamatu kirjutanud. vaat, milliseid inimesi on olemas, mida kõike teada ei saa, kui talvel ei maga!
Kustutasee on see aspekt, mis teeb nt vana pärimuse ja muinasjutud minu jaoks väga põnevaks. mitte niivõrd see, mis seal juhtub, vaid see, milline on selle jutustaja ja algsed adressaadid, ja siis fantaseerida, kuidas oleks nendega suhelda, umbes nagu kuidas oleks tulnukatega suhelda.
ehk nagu ma juba ütlesin - ka elu õppimisel on fookus eri kohtades. sul on selle peal, kuidas maailma paigutuda, kuidas seal toimida. Mul suuresti selle peal, misasi see maailm üldse on. Ja see, et see on vbla minust kauge maailm, millega ma iial kokku ei puutugi, on boonuseks - mind ei ähvarda, et ta minult midagi nõudma hakkaks.
Kustutaaga mis puutub sellesse, kas elu koosneb peamiselt valikutest või hoopis vaatlemisest, siis see peaks olema juba laiem isiksusetüübi teema. Sa sõnastasid, et kogu aeg peab valima, mis on hea, mis halb, aga kui see hea-halva kategooria ise on inimese jaoks vähetähtis või asi, mida iga pisiasja peale ei pea rakendama, või asi, mille puhul ta on leppinud, et ühe inimese hea on teise inimese halb, nii et täiust ei ole sellistes väikestes asjades mõtet taga ajada, jääb tal selle pideva valimise arvelt energiat üle isegi sama energiataseme juures.
VastaKustutaratsionaalse mõtlemise abil otsustamine on ju jube energianõudlik. kui vähetähtsad asjad kuidagi plirts plärts sisalikuajuga ära otsustada, jääb see kulu olemata.
ehk siis neljatähelises isiksusetüübis J ja P vahe. otsustamine vs kogemine. üks suunab oma energia valdavalt otsustamisse, teine kogemisse.
KustutaSelles võib mingi iva olla, jaa.
KustutaSest ma K pealt, kes on väga mitteotsustaja ja vihkab otsustamist ja ei taha seda teha, näen, kuidas minu vajadus - ja see on otsene vajadus, ma lähen hulluks, kui ma ei saa otsustada - ei ole üleüldine üldse.
Kusjuures ma olen leppinud, et ühe inimese halb on teise hea =) Lihtsalt mul on kogu aeg teadvuses kaalukausid "kas nüüd selle otsuse ja valikuga üleüldine maailma hea ja halb kalduvad pigem hea või pigem halva poole". Ehk kuidas teha nii, et maailmal oleks parem =)
Kustutama vihkan samuti otsustamist. kusjuures see, mida ma seal vihkan, on just sama, mida sina kirjeldad kui elu üleüldse - ma kukun kaaluma, mismoodi oleks kõige parem, ja mõni hüve nullib teise, ja siis kalkuleerin, kuni jooksen täiesti umbe ja ei suuda enam midagi otsustada. ja siis tundub absoluutselt kõige mõnusam asi end sellest mentaalselt nii kaugele viia kui võimalik. Kuhugi, kus head ja halba - see tähendab, kannatusi - pole üldse olemas, vaid on hoopis mingid täiesti muretud teemad, nt loogikaküsimused või haldja silma eristusvõime või mitu inglit mahub nõelotsale tantsima.
Kustutakusjuures ka sina kirjeldad seda kaalumist väsitavana ja siis on hoopis mul jahmatav, et sa sellest minu kombel põgeneda ei püüa.
Ma olen muutunud. Kunagi ammustel aegadel mõtlesin ja tundsin samamoodi kui sina. Mul olid isegi need "seal ma oleksin peidus ja keegi ei leiaks mind, võiksin lihtsalt istuda, süüa ja igavese hunniku pakse raamatuid läbi lugeda, keegi ei tuleks õiendama"-fantaasiad - kuigi mina arvasin, et rahva silma all on parim peidukoht ja mingid kinniste luukidega putka, kust bkõik rahulikult mööda käisid nt ahvatlesid eriti.
KustutaAga ma tegin enda ümber ja tegingi. Sest ma ka tundsin jube tugevalt ja kui Poeglapse isa mu maha jättis, ma ikka olin VÄGA katki. Väga. Palju aastaid mõtlesin, et arusaadav, ma ei olnudki teda väärt. Tuli hakata naisest, kes midagi ei tee peale uduste "vbla kunagi" plaanide, naiseks, kes teeb ära.
Kuskilt sellest sai ka alguse "iga otsus on parem kui otsustamise vältimine" ja "tee halvasti, aga TEE, see on ikka parem, kui mitte proovidagi" ja "kes sa tahad olla, kas naine, kes teeb, või naine, kes mõtleb välja 67. põhjuse, miks ta ikka teha ei saa".
Ma olen sellest varem kirjutanud ka =) Ja kuidas see vist oli ka mõtteviis, mis mu rongi alla viis. "Kes sa tahad olla, kas naine, kes ainult plaanib, või naine, kes teeb ära?!"
ma olen üritanud seda otsustuspainet leevendada pigem end veendes, et ka valesid otsuseid ja üleüldse vigu võib teha. Mu viimaste kuude kogemused on aidanud seda veendumust süvendada - tihti on lausa kasulik kohe valesti teha, sest siis tuleb keegi appi, kes aitab õigesti teha ("valesti" ja "õigesti" on siin tehnilises tähenduses, et mis töötab ja mis mitte. mitte moraalses.)
Kustutaja olen püüdnud viia end väiksemates otsustes sinna sisalikuaju peale, kus liiga palju jaksu ei raiska.
KustutaMnd aitavad kaks asja - mõte, et iga otsus on natuke vale ja natuke õige, aga parem teha valik kui mitte teha, sest ka mittetegemine on valik - valik lasta teistel enda eest valida.
KustutaJa mõte, et ma ei ole eriti tähtis ja ei aja maailma hukka, teen ma, mis teen. =)
Ma üldse ei kujuta ju ette, mida need "nad" päriselt ütlesid või selle all mõtlesid :)
VastaKustutaAga ma nüüd mõtlesin enda suhtes järele, et ma üldse ei arva, et minu otsused maailma head või halba küünemustagi võrra mõjutaksid ja seda ma ka ei tea, mismoodi ma peaks hea olema või kes selle üle otsustaks.
Aga mulle pakub suurt rõõmu, kui ma mingi asja välja mõtlen, millest ma esimese hooga aru ei saanud. Selle peale ma võin aega ja energiat kulutada. Näiteks lugesin ükspäev tõlkeraamatut, leidsin lause, millel polnud antud kontekstis mõtet ja siis ei saanud enne rahu, kui olin leidnud originaalteksti, näinud, et tõlge vastab originaalile, aga endiselt mõtet ei oma, guugeldanud veel ja lõpuks leidnud selle tähenduse, mis minu arust siis sobis ja õige oli. Või matemaatikaülesanne või arvutiasi, kus pika pusimise peale lahendus tuleb. Ma ei tea, kuhu kategooriasse see peaks maanduma :D
Ma pidevalt meenutan endale, et minu otsused ei ole eriti tähtsad, ma olen väike olevus, kes ei päästa maailma ega vii seda hukka, maailm saab hakkama - see võtab elamise piget maha,
KustutaAga ausalt öelda tuleb mulle üllatusena, et inimesed ei arvesta kogu aeg maailma head ja halba oma tegemistes. =) Nagu ... ma ei kujuta ette, kuidas niimoodi elada on. Sest nii kaua, kui mäletan, on see minu jaoks kriteerium olnud. Ma olin jummmmala pisike, kui mõtlesin, kuidas maailma mõjutab see, missugustele tänavakividele ma astun, kas pragudele ka või ainult tervetele, liblika tiivalöögi teooria oli minus sees ammu enne, kui kuulsin, et keegi teine selle sõnastanud on.
Ma uskusin, et ükskõik, mida ma teen, sel on mingid tagajärjed. Et ma ise ei tea, mis tagajärjed, sest seosed on liiga keerulised, ei muuda, et tagajärjed on.
Tagajärjed kindlasti on mingisugused, aga ma ei usu, et need maailma head või halba mõjutaksid. Või kui mõjutavad, aga seosed on nii keerulised, et ma parimagi tahtmise juures ei näe, kuidas mõjutavad, siis minu seisukohast on sama hea, kui ei mõjutakski - ma ei saa ju seda kuidagi otsustamisel arvesse võtta. Kui ma mõtleks, kuidas kõik mõjutab midagi, siis ma hakkaks ennast hirmus vastutavana tundma ja nii ei saaks üldse elada. Ma katsun oma vastutust piirata selle osaga maailmast, kus ma enam-vähem aru saan, et tõesti, siin minu tegevusest midagi oleneb, teen nii või naa, siis olen ise rahul ja paremini ei oska.
VastaKustutaMuidi: sa tundud tegelt väga hea inimesena =) Idee, et ämbrikesega koerakakat korjata ja ämber pärast puhtaks pesta - mina ei oleks sellele tulnud nt. Ok, et õde tegi ...
KustutaAga Totoro, muide, sööb ikka sinu kingitud kausist =)
Aitäh, seda on kena kuulda :)
KustutaAga jah, ämbrikesega käis õde, ei saa enda arvele kirjutada.
Olgu, kuidas on, ma ikkagi ei mõtle tegutsedes sellele, kuidas maailmal parem oleks, vaid pigem, kuidas oleks ratsionaalsem.
Mu arust on need üks ja sama asi =) Kõige targem on teha nii, et keskmine õnnetase maailmas tõuseks - mis siis, et 0,00000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000001%
KustutaA. facebook viskas seepeale ette filosoofiaolümpiaadi teemad, millest üks oli katke Susan Wolfi moraalipühakute esseest. Wolf kirjeldab moraalipühakut umbes nii, nagu sa kirjeldad seda, kuidas sa püüdsid olla, ja järeldab, et maailmale ei oleks tegelikult parem, kui kõik oleks võimalikult moraalipühakud. (ma näen küll küsitavusi selles, mida ta moraaliks peab, aga see selleks).
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
Kustutayour file couldn't be accessed.
Kustutaaga milline ma varem olin? See, kes midagi ei teinud? See, kes püüab parimat,. olen ma ikka veel. Jaa, ma annan endale aru, et osa inimesi peavad väga halvaks seda, mida mina heaks.
Nende probleem. Mina seisan selle eest, mida mina heaks pean.
vabandust, linkisin kogemata allalaetud versiooni
Kustutahttps://canvas.harvard.edu/courses/26834/files/3753058/download?verifier=m6bBkOI2cZxGBVt4DVnqJUaGQK9RjbeqUHx1wG50&wrap=1
tema artiklit on hiljem nii kaitstud kui kritiseeritud, kuigi huvitaval kombel mitte sellest aspektist, mis mulle esimesena silma kargab - et see, kuidas ta moraali valdkonda piiritleb, ei ole enesestmõistetav.
(tema argument on, et moraalipühakutest koosnev maailm oleks tüütu, sest inimesed jätaks unarusse oma nende tugevuste väljaarendamise, mis ei kuulu moraali valdkonda, no näiteks musitseerimise vms. minu arust on see puhtutilitaristlikult väga kergelt rünnatav argument. muusik teeb muusikat, mis rõõmustab tuhandeid, jättes seetõttu unarusse isiklikud suhted ja põhjustades kümnetele lähedastele kannatusi? utilitaristlikult võttes on ta ikka plussis, olles enda põhjustatud rõõme maksimeerinud.)
Artiklit pole veel lugenud.
KustutaAga tegelt ei ole mingit erilist vahet "ma pean, sest MA PEAN, sest M A P E A N"-minu ja "ma ei pea, midagi hullu ei juhtu, kui ma ei tee"-minu vahel =) Sest mu suhtumine on ikka sama ("Teen nii palju head, kui suudan") , lihtsalt kui ma endale kogu aeg meenutan, kui väike ja ebaoluline olevus ma olen, on stressi palju vähem =D Ma ei arvanud varem ka, et ma maailma päästa suudaksin, aga millegipärast pelgaSIN, et juhtub midagi väga halba, kui ma piisavalt hea pole.
Mis on "piisavalt"? No siis on piisavalt, kui teised rahul on ja rohkem ei taha mult, noh.
Aga seda juhtunud kunagi. Ma andsin endast kõik, ei suutnud enam parem olla, maksimum oli väljas ja ikka tahetakse rohkem ...?
Ilmselt ma teen kõigile teene, kui olemast lakkan, sest ma ei ole maailmale piisavalt hea.
Noh, ja Peale Rongi ma nägin ära, kui vähe luges tegelt inimestele, et ma andsin endast kõik - absoluutselt kõik, et aga maailm parem saaks.
Ikka olin "issand,, kui isekas" ja "kuidas sa võisid" ja "kas sa oma laste peale üldse ei mõtle". Paha triinu, paha väga väga naine, paha inimene, paha elusolend. Kõik normaalsed olendid tahavad eksisteerida! Hirmus paha olend! Ja ta tahab veel lapsi ka saada ?! IU kui halb ja vastutustundetu isend!
See õpetas vähem hoolima ja püüdma. Nagunii antakse jalaga, vähemalt ma pole vähem üritades ja endale ületamatuid eesmärke seades end enne ribadeks kiskunud =D
muide (olen artikli alguses, 5. leheküljel) ma olen märganud seda, et liiga hea olemine toob kaasa vähem kiitust ja vaimustust kui teravmeelne mölakas olemine.
KustutaMa pareerin
a) inimesed on lollakad, ega nende meele järgi olemine ometi HEA asi ole. On selge, et mis on üldiselt populaarne, ei ole kunagi oivaline, need kaks asja lihtsalt ei käi koos
b) terav ja teravmeelne või vabaöt olla nende suhtes, kes teistele peale astuvad. See pole isegi raske.
Et Hea Inimene ei ole kunagi kellegi vastu karm? Häh. Kui sul on valida, kas kaitsta nõrgemaid või olla ka tugevate vastu leebe, et neid ometi mitte pahandada, oled sa julge ja hea just nimelt nõrgemaid kaitstes ja tugevamaid pahandades.
Natuke edasi jõudnud: oh, ma näen siin samasugust loogilist vastupidiseost, nagu notsu teistel teemadel nutikalt märkinud on (stiilis "mitte tänulikkus ei põhjusta õnnelikkust, vaid õnnelikud inimesed suudavad märgatavalt tänulikumad olla, sest neil on tunne, et on, mille eest"). Ehk autor räägib, kuidas moraalne pühak annab oma asju teistele ja oletab, et ju ta siis ei armastanudki neid algselt eriti. Moraalne Pühak olemine takistab tal asju armastada! Ja mina olen: ega ei armasta küll. Ma arvan, mu tendents olla moraalne pühak ongi pärit sealt, et ma ei armasta eriti mingeid asju ja kui keegi teine on nende üle rõõmsam, mul tõesti ei ole probleemi ära anda.
KustutaSest jah, ma ei armastagi neid eriti, aga mitte moraalne pühak olemise pärast, vaid seos on teistpidine =D
Ma ei ole ikka veel lõpetanud, aga üha selgemaks saab, et tema arust on Moral Saint olemine valik, mille inimene on teadlikult teinud.
KustutaJa no minu puhul see raudselt ei ole valik. Pole iial olnud. Aga kategooriates hea-halb ja kuidas on maksimaalselt hea, mõtlesin juba tol tänavakivide-perioodil.
Ma olen kogu aeg üritanud maailmale maksimaalset õnne tuua ja olnud täiesti segaDUses, et mis kõik ei tahagi seda v? Mis pagan? Kunagi põhikooli lõpus kirjutasin kirjandi "Libahundist", kus ma üldse Marist aru ei saanud. Kui su armastatu on õnnelik kellegi teisega, sa oled tema üle rõõmus ju? Ei mõtlegi mingi kiilu vaheleajamisest vms. Mida?! Miks Mari nii NÕMEDALT käitub???
Ja see ei ole teadlik armukadeduse allasurumine.
Ma lihtsalt ei saa armukadedusest armusuhetes aru. Sellest natuke saan, kui minu meelest mu parim sõber läheb Haapsallu hoopis ühe mu teise sõbraga ja nad minuga isegi ei räägi sellest, et võiks minna. Või kui (tsenseeritud) mind oma pulma ei kutsunud. See armukadedus on arusaadav, kuigi ma väga sageli seda just tundnud pole.
Aga jah - minu jaoks ei ole Moraalne Pühak olemine iial valik olnud. Ma lihtsalt olen, kes olen.
see läheb algteemast juba välja, aga teoreetiliselt saan ma aru loogikast, et armukade ei usugi, et tema armastatu selle konkreetse teisega õnnelikuks saab. Ega see, et keegi on kellegi arust seksikas, ei too tingimata kaasa õnnelikku suhet. Ja on olemas ka võrgutajad, kes tahavad lihtsalt korraks mängida, ilma et huvitaks, mis mänguasjast pärast edasi saab.
KustutaMitte et Tiina oleks kõiki neid asju olnud, aga pmst on selline asi olemas. Mu perepärimuses on lugu kellestki, kes võrgutas teise naise mehe ära argumendiga "ma tahtsin näha, kas see jäätükk sulab ka", pärast tal muud huvi selle mehe vastu ei olnud, aga abielu oli lõhki.
Tiina puhul oli üleloomulikkuse kahtlus ka, siis võib vabalt mõelda, et "lummutas oma kuntsidega mehe ära, kui too ainult üles ärkaks, oleks kõik nagu ennegi".
KustutaNo ega ma tol ajal VÄGA nutikas ei olnud nägema seda, et keegi võib uskuda midagi, mida mina ei usu =) Ma kaldusin arvama, et Mari on sama raamatut lugenud, mis mina, kuigi ta elas seda läbi, mitte ei lugenud, ja selgelt Margus ju tahtis, armastas ja hoidis Tiinat. Nii et Mari teadis seda ka :D
Kustuta(Jaa -jaa, ma tean, teen ikka veel sama viga inimestega =P)
Kustuta"kuidas sa püüdsid olla" ja tänapäeva sinu erinevuse all pean silmas just mõtet "et ma ei ole eriti tähtis ja ei aja maailma hukka, teen ma, mis teen".
VastaKustuta"tunne on sis igatahes umbes nii, et maailm (ehk inimesed, kes minust midagi tahavad) karjub kogu aeg mu peale ja ainus võimalus sellest pääseda on kuhugi, näiteks info sisse, peitu ära minna."
VastaKustutaMhm
Ja päriselus oled lihtsalt people pleaser, sest see on kõige lihtsam. Las NAD saabad mida tahavad, ma ei TAHA otsustada. (Isiklik elu)
Ikka mõtlen ja mõtlen sellele, kuidas jajah, raikalade elukaare etapid (veel enam kõik maapealsed loomad, sest nemad HUVITAVAD mind päriselt) on vahel okeid jälgida kuskilt dokust - mitte et ma neid otsima hakkaks, aga kui keegi vaatab, ma võin ka vaatav seltskond olla - aga juba geoloogia või veel enam mingite ajalooliste lahingute käik või veetorustike paigutamise iseärasused eri linnades või astronoomilised avastused või miks Teraflu toimib on mulle "Mis see minu asi on, kuidas asjad töötavad?! Mulle piisab sellest, et töötavad!"
VastaKustutaJa mind tõesti ei huvita. Mul ei ole energiat selleks, et õppida asju, mida ma ei kasuta.