Karm puhkamine

Võtan end elu eest kokku ja üritan puhata. 
Natukenegi. 
Suvi on puhkamise aeg ju teoreetiliselt. 

Augustisse on seni plaanitud kaks suuremat asja. Naiskirjanike seminar, kus loodetavasti kohtun oma uue sõbra Brigitta Davidjantsiga (teate, kui esimesest hetkest hakkab sünkama? Ok, see hetk ei olnud päris esimene, me käisime koos koolis, ta oli mu venna sõber ja laenas mult kunagi Queeni kassetti, aga pisiasjad-pisiasjad. Meil hakkas kohe sünkama,)

Teiseks korraldan larpi. 
Arda tähtede all.
Jaa, nimi on tegelikult eksitav, kogu Arda ju ei olnud ainult tähevalguses. Ainult Keskmaa. Aga kuna see on kordusmäng 2010 aastast selle nimega, jääb sama.
=)
Saime miinimumarvu osalisi kokku tänu sellele, et veetsin neljapäeva ja reede isiklikke kutseid välja saates ja see oli väga suur koormus, ent KUI keegi selle võrgupäeviku lugejatest tahaks ka, siis tulge. Päriselt, see oleks Tolkieni-huvilisele elamus. Tulge! Regage ära! Mingeid erioskusi vaja ei ole, teil peab lihtsalt olema võime end tavaelust välja lülitada.

Olen juba teinud menüü ja otsast proovinud mandlijahuga küpsetisi valmistada.
Et oleks ikka tähevalguse-toit. Pole arvata, et tollal eriti põllupidamisele rõhku pandi ja teraviljad eriti asi olnuks. 
Proovimise tulemusena on selge, et SEDA kooki te küll ei saa. 
Õnneks mu poeg leidis, et kook on maitsev ning tarbis enamiku ära. Mina leidsin, et arvestades, kui palju kallihinnalisi asju sinna sisse läks - mandlijahu ja suhkru asemel kasutasin mett - täielik pettumus. Mitte halb, aga mitte ka eriline. 
Katsetused jätkuvad. Täna teen neid. 

Avastasin ka, kui erinevad võivad olla inimeste konfliktilahendusviisid. 
Jaa, ma tean küll, et erinevad inimesed on erinevad. On neid, kes purskavad vihahoos igasugu hirmsust välja kaasa arvatud ropendamine ja kuhuiganes saatmine, aga see ei ole ometi põhjuseks mitte konflikti teise osapoolega järgmisel päeval koos õlut juua ja kinnitada, et ma austan sind väga. Ja on inimesed, kes jäävad täiuslikult viisakaks, esitavad oma seisukohtade põhjenduseks loogilisi seletusi ning inimesega, kellega sedasi vastamisi läinud, aastaid enam ei kõnelegi. 
Ikkagi arvasin kuidagi automaatselt, et kui mõlemad osapooled üritavad lahendust leida ja rahu taastada, see õnnestub. 
Ha faking ha.

Üks arvab, et kuni konfliktist räägitakse ja see on üleval, ei saa mingit leppimist olla ja kes üha sellest räägib ning teist teemat ei võta, eskaleerib meelega. Teine arvab, et konflikti saabki lahendada ainult nii, et räägitakse läbi ja kasvõi leitakse, et nõustume mõlemad sellega, et me teineteisega ei nõustu. Nõustutakse milleski. Kui tehakse teist juttu, tähendab see konflikti ülesjätmist, nii et kogu aeg on probleem, kuigi tehakse head nägu, ja kes niimoodi käitub, eskaleerib meelega ning tahabki tülli jääda.
Väga raske on sedasi ära leppida. 
Päästab metatasemele tõusmine ja vaatamine, mis õieti toimub.
Õnneks olen ma selles üsna hea. Pidev iseenda ja teiste käitumise analüüsimine on millekski kasulik ka.

Mitte et see tohutult läbi ei võtaks. 
Kassil põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarsti külastuse ja rohtudega. Nüüd võtab pidevrohtu üle päeva.
Koeral põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarstikülastuse ja rohtudega. Nüüd ravin jõhvikaekstrakti-tablettidega, mis tegelikult inimestele mõeldud, aga dr Google ütles, et koertele mõjuvad isegi rohkem.
On juba näha, et tal on tõesti parem.
Kohvimasin läks katki, K parandas ära. Kaks päeva hljem läks see uuesti katki, teise koha pealt. K parandas ära ja nüüd on vändakeeramine nii sujuv, et see on sensuaalne kogemus.
Tuli tunne, et keegi ei armasta mind. Mhmh, ei ole ratsionaalne, aga ma võtsin ajus punkthaaval ette need, kes mingite tunnuste järgi ei armasta, ja asi lõppes eelmise postitusega. 
Isegi lamotrigiin ei päästnud. 
Niiväsinudniiväsinudniiväsinud.
Kirjutasin juulikuus oma 40 000 sõna täis. 
Nüüd vaatan õudusega, et augustiga peaks 46 000 jõudma. Ilmselt sellesse kodusõtta, mida esialgu perekondlike reaktsioonide arvel kirjeldanud, päriselt sisse minema. See tähendab, et ma pean välja mõtlema, mis toimub! Kuues vallas igaühes eraldi ja suures plaanis ka!
Nutt ja hala. 
See lennureisi üritamine. Hullumine. Hullumine. Kompensatsiooni-saamise-jamad.
Ma algul kasutasin vahendusfirmat ja siis tühistasin nende kasutamise ära, sest arulagedalt kallis. Nad üritavad ikkagi mulle öelda, et meil on nüüd raha sulle maksta, äkki tahad? Samas lennufirma on: "Me maksime tollele firmale, enne kui neilt on kirjalik tunnistus, et nad ei võta seda raha, meie teie kompensatsioonisoovi ka arutlusse ei võta."
Juuli on uskumatult karm olnud. Ujumine päästis ainult natuke. Ausalt öelda mõtlen juba viiendat korda täna, et ikka peaks, ent ei suuda end selleks sundida.
Peale esimest juulinädalat on pidevalt olnud peal selline koormus, et ise ka ei usu, et ma selle üle elasin. 
Aga elasin. 
Et kõik see tuli "mul on hea!"-põhjale, ilmselt päästis.

August võiks ju kergem tulla? 
Vähemalt 2 palli kümnest? 
Kui see on mu lemmikkuu ja puha?
Kuigi kohviveski läks ka rikki ja mandlijahu saamiseks pean nüüd mandleid saumikseriga purustama. 
On ainult aja küsimus, kuni see ka rikki läheb.
/pessimist

Magus elu

Tegelt on kõik jätkuvalt väga hästi. 
Lasin endast veel veits suviseid pilte teha ja sel foonil, et väga hästi, jagan neist mõnda. Sest suvi ja väga hästi.

Jaanus Vapper pildistas
Lilleke rohus

Mulle hirmsasti, hirmsasti, kohutavalt, üüratult meeldib, et ei ole loomalikult palav olnud. Sellisel suvel võib naerda ja nautida ja kuulata putukate sumisemist, tundmata sisemist õudust, sest see hääl tähendab piinavat leitsakut. Saab ujumas käia, kuna tunne oma lihaste tõukel läbi vee libiseda on oivaline, mitte seepärast, et veest väljas ei saa üldse elada, kui just ei viibi kodus konditsioneeri sõbraliku kohina saatel.

Tumen käis eile ja aitas mu vana pesumasina jäätmejaama, Kristo käis eile ja tõi koju mu äraparandatud kohvimasina. Tumeniga käisime ujumas ja isegi mu Poeglaps tuli - kuigi vette astus aeglaselt, kaevates, kuidas hirmus külm, ja lahkus peale 5 tõmmet. 
Aga noh. "Kuule, see on üle pooleteist aasta, kui ma üldse ujuma tulin, suur asi!"
Ja ongi suur asi ses kontekstis.

nagu maal
(panite tähele, sõnamäng! väga meelega!)

Tegin eile toorjuustu-laimimahla-sidruni kooki. Kuna ma olen seda juba 6 korda (iga kord veidi eri moodi) teinud ja alati on väga hea olnud, siis nõuandeid ka. 

Põhiretsept on vist enam-vähem ...
Tähendab, enam-vähem ...

Olgu tund aega otsimist hiljem loobusin.
Kuradile retsept, mida ma algselt kasutasin, olen piisavalt muutusi teinud, et ise oma versioon esitada.
Ma ei tee seda kurjast tahtest, vaid tänapäeva otsingud on saatanast.

Guugeldamisel andis too mulle aina valesid asju. Alguses arvas, et laimi-toorjuustu kooki peaks tegema kondenspiimaga. 
Panin kondenspiima väljatulevatel otsingutel keelatuks.

Siis arvas, et sinna kooki peaks panema želatiini. 
Panin selle keelatuks. 
Siis hakkas andma mulle absurdsusi kaneeli ja piparkoogimaitseainega. Tahtis küpsetada. Valget šokolaadi, mune, hapukoort, tärklist ...
Olgu, võtan laimi maha ja proovin toorjuustukoogi otsingut nii, et on nõutud sidrunimahl ja mainitud vahukoor, siis ju annab?
Ikka tulid valed retseptid. 
Nii et saate minu oma.

Olulised postulaadid: 

* želatiini ei ole üldse vaja, sest sidruni- või laimimahl + rasvane piimatoode = tardumine igasuguse želatiinita. Valgel katteosal ei ole isegi külmkapiaega vaja, see on põhja jaoks.

Sellele panin nimeks "kuningatar rohus"

* ei, seda värki ei pea tegema pokaalidesse. Tuleb täitsa kook - kuigi vbla mitte hirmus kõva kook - niisamagi. Kes tahab ilu, tehku lahtikäivasse koogivormi ja libistagu pärast vaagnale. Mina teen lihtsalt jäätisekarpidesse. 
* Suhkrukogusega võib mängida. Väga vähe ei tasu panna - laimi- ja/või sidrunimahl annab nii palju haput, et seda on vaja tasakaalustada. Aga nt eile panin kogemata tunduvalt rohkem. Nagunii ei viitsi ma toitu tehes kaaluda ja mõõta enamasti, mõtlesin "peab panema rohkem, sest haput on vaja tasakaalustada" ja panin nii palju, et mõttekõne teatas: "Ups. Palju sai."
Aga see ülearune suhkur ei teinud kooki liiga magusaks mu jaoks. Lihtsalt teistsuguseks. 

* Ei sidruni- ega laimikoort ei pea sisse riivima. Muudab natukene maitsenüanssi, kuigi minu jaoks mitte paremaks ega halvemaks. Lihtsalt teistsuguseks. Ei ole ka vaja sidruni ega laimi viljaliha - phmt saab täiesti maitsva koogi päris sidrunit või laimi üldse lisamata, lihtsalt plastasjas ostetud sidruni- või laimimahlasti piisab. Aga tekstuuri muudab mu jaoks meeldivamaks, kui sees ka veidi viljaliha.
* Vaniljet ei ole vaja. 
Ma pole täiesti kindel, et vaniljemaik tsitruste all täiesti olematuks muutub, aga piisavalt, et mitte üleliigseid pingutusi ja kulutusi teha. 

Niisiis, vaja on

umbes 10 digestive küpsist, aga saab ka teiste küpsiste või teiste küpsiste ja digestive-küpsiste seguga
umbes 100 g võid
umbes 200 g vahukoort
umbes 130 g suhkrut (rohkem võib panna, vähem eriti ei või)
1 laim ja/või üks sidrun (suurusest olenevalt) või umbes nii (või omajagu sidruni või laimimahla. Nt 40 ml?)
umbes 250g mascarponet

Küpsised purustada, või sulatada, segada küpsisepuruga ja suruda vormi (kausi, kahe erineva jäätisekarbi vm) põhja, nii et koogil oleks põhi.
Vahukoor suhkruga suures nõus vahtu, lisada riivitud tsitrusekoor, kui teed päris viljadest, tsitrusemahl ning viljaliha. Seemneid mitte, need korja ära. 
Samasse nõusse pane ka toorjuust ja mikseri kõige aeglasema reziimi abil sega kõik kokku. Pane valge ollus põhjale ja värk 5 tunniks külmkappi.
Valmis. 

Tegelt oli mul plaanis veel kirjutada, kuidas pesin hommikul enne 9 hirmsa hunniku nõusid, saamata üldse aru, kus need tulid. Mul käis eile ainult kaks külalist ja enne nende tulekut oli kraanikausi tühjaks pestud, mida tonti?
Ja kuidas koer esimest korda täiskasvanuelus põrandale pissis, homme loomaarst, sest selgelt midagi põiel viga, ilmselt põletik. Ma juba mõtlesin, et sel suvel rahadega mäel v?

vähem maal, rohkem ehe

Ja kuidas eile käis kohtunik 3 korda Mbappet enne penaltit segamas ja muidugi Mbappe lõi siis sitasti ning napakad kommentaatorid olid: "Jaajaa, see on see turniir, kus staarid eksivad penaltite löömisel." Krt, muidugi ta eksib, kui juba hakkab lööma, lõdvestunud oleku ja "seepolejumidagierilist"-hoiakuga väravavahti närvi ajama -  ja siis tuleb kohtunik ja segab. KOLM korda. 

Pfft!

Aga kuna ma ajasin enda rõõmsaks kõigi nende suviste piltide ja heade asjade üleslugemisega, las jääb magusa elu post hoopis =) Arvut näitab, et õues on 28 kraadi, aga kui koeraga teist korda hommiku jooksul õues käisin - põiepõletikuga on nii raske kust kinni hoida, ma ju ei taha oma kallist koera kiusata - oli täiesti normaalne ilm. Üldse ei lämmatanud. 
Eilne on möödas ja tänane tuleb taas lihtsam =)

Teistest inimestest peamiselt

Pesumasin tuli.
K pani üles.
Masin pesi.
Pesu väljas.
Jess.
Või noh, nii palju, kui ma rõõmustada jaksan-jess. 
Sest nüüd on õues palav. Ja ma ei kannata kuuma kuigi hästi. Nägu higistab. Juuste alt higistab. Kehast rääkimata. 
Kõrvad veel ei higista, nii et saaks ka hullem olla =P

Isegi ujumine päästab ainult mõõdukalt. Ja ei ole isegi hirmus kuum veel, eks ole. 24. Need, kes praegu 38 kraadi käes kannatavad, peaks seda imetoredaks, ookuiheaks, täiesti veatuks ilmaks.
Nutt ja hala.
Ainult et ega ma tegelikult ka nuta. Jaksan veel ujumagi minna, onjo. Õigupoolest pole konditsioneerigi sisse lülitanud. 
Peaaegu kombes. Lihtsalt - ei tundu nii. 

Kõik maitseb soolakalt. Ei, mul pole midagi selle vastu, et mu oma higimaik igat suhu minevat pala või lonksu toetab, aga ma ei saa aru, kuidas hügieenikud selliste ilmadega elada saavad. Teed endale jäätisekokteili (avastus on, et rohkema jäätise ja vähema mahlaga on parem, 50-50 on hea suhe), aga see maitseb algul veidi nagu higi. 
Muidugi vbla ei limpsi igaüks alailma huuli. See võib päästa. 

***

Kuna ma ei olnud pesumasinainstalleerimisest veel piisavalt väsinud, oli kindlasti vaja "jaa" öelda suht ekspromt-"päikseline heinamaa"-fotosessioonile. 
Olen avalikult paljas = inimesed märkavad ja tahavad mind pildistada.
Isegi kui nad ei taha paljaid pilte teha, see jääb meelde =) 

Sessioon oli ootamatult tore. Järeldus on, et mulle meeldivad teised inimesed praegu palju rohkem kui masendusest ligi maad vajutatuna. Krt, see fotograaf on tegelt täitsa lahe inimene! 
Enne ma nii ei arvanud. Et nägus - jaa. Et heade ideedega ja hea mängukorraldaja - jaa 
Aga mul ei old temaga eelmistel pildistamiskordadel tore.
Seekord oli. 

***

Ärkasin kell seitse. 
Jah, ma saan aru, et asi oli selles, et kukkusin lolliksväsinuna eile kell pool üksteist voodisse ja no kui minna 3 tundi varem magama, on loogiline ka ärgata kolm tundi varem. 
Ikkagi tundub täiesti jabur. Eilse kohutavalt raske (kuigi meeldiva) päeva järel olen üleval sihukesel ajal, et isegi poed pole veel lahti. Valgus on samuti teistsugune. Isegi mu poja jäljed pole päriselt jahtunud, kuigi ta läks poole kuueks tööle!
Boonusena pole palav, ent kuna ma õue ikka enne 11 ei lähe, on sellest vähe kasu. Veidi on, ent vähe. Kui varbad külmetama hakkavad ja ma sokid jalga panen, pole see ju kasu. See on lihtsalt - olukord.

Unenäod olid seekord täis noori larpareid (neljakümnele lähemal kui kolmekümnele nüüdseks, aga no kui mina olin kolmkümmend ja nemad alla kahekümne, tundusid küll ülimalt noored) ja larpikogukonna omavahelisi suhteid. Lugesin mänguarvustusi - meil oli kombeks neid ridamisi ühes keskkonnas postitada - ja algul oli 8 "väga tore oli, kõik oli viimase peal, tehke veel" ja siis kahelt tüdrukult (neljakümne poole teel tegelikult, mäletate?) "see oli kohutav, kaalun teie kohtussekaebamist, ma ei saa aru, kuidas niimoodi üldse võib?!" ja "olen pmt eelmisega ühes paadis, ikka väga loll ja ülbe" ja mul tekkis kohe visioon, mis sorti mäng ja mis sorti vigadega see oli. 

Boonusena oli unenäos ühe "tüdruku" punane lokisasi kadunud ja asemel hiirekarva üsna sile juus. Ta oli ikka kaunis, aga vähem silmahakkav. Miks see mainimist tasub: see "neiu" on niiiiiiiii kaua oma punase lokisasiga käinud, et ma ei tundnud teda äragi "Teistmoodi tavalise" Tartu-esitlusel. Kus ta oli ja viipas mulle saalist muiates. Pidasin oma õeks - kes istus tegelikult saali tagaosas ja keda ma ei näinud enne kui esitluse järel. Sest tuttav nägu, väga "me oleme ühtekuuluvad!" ilme ja välised olulised tunnused klappisid.
Üldiselt mul ei tule unedesse inimese muutunud välimus kaasa, aga tema puhul tuli. 
Ta on vist keegi, keda natuke hingesugulaseks pean. Vist, sest me ei ole tegelikult eriti sarnased. Meie kiiksud on erinevad, kuid headus on sama - mina olen see, kes alati kaasa läheb, kui ta Poola naistele SOS-pille palub osta ja need siis ära saadab vms. Ausalt öelda ega ma kõike mäleta. Ta on lihtsalt meeles kui inimene, kes ajuti mingitel väga olulistel, aga laias teadvuses "polemeieasi" teemadel aktiveerub ja ei kogu raha (see oleks ju mõne jaoks kahtlane!), vaid konkreetseid esemeid.

Teine (õigemini esimene) tüdruk oli kunagi ta parim sõber, nüüdsest suhtlusest või selle puudumisest ei tea ma midagi.
Tema on ilusaks läinud. Nii unenäos kui fb-piltidel.
Mitte et tal vanasti ilu vähe oleks olnud, aga see oli alati kuidagi üritamisse ära uppunud ilu. Teate küll (vbla ei tea, mina igatahes tean): kui tüdruk on otsustanud, et ta on ilus, välised atribuudid on ka ilusa tüdruku omad, aga ta ei suuda oma mõtlemist ja reaalsust koos kasutada? Korsett on korraga liiga väike ja liiga paljastav, suured malbed silmad ja vabandav ilme alasti rinna kohal, mis lamedaks kistud, et see korsett üldse selga läheks. Liiga palju lainerit ja kunstripsmed, samas üldse mitte mingit kergeltki toonivat kreemi, jumestuskreemist rääkimata. Kõrk hoiak koos äärmiselt malbe ja lahke käitumisega - tema on selgelt mu hingesugulane teistmoodi. 
Nüüd on asjad tasakaalus. Näitamine ja näidatav. Erepunane huulepulk ei mõju nagu kaheteistaastase poolt ema tagant pätsatu, vaid sobib. Pilk on veidi vähem ülbe, natuke leebem, ja kohe kindlasti ei jäta muljet maskist, mis ette pandud. 
Tal on mees, kes talle ilgelt meeldivat paistab, ja laps ja nad elavad Uruguais. 

Teistmoodi tavalised =P Veidrustega, mis mulle tuttavad.
Kuigi muidugi tegelikult sitaks ebatavalised. 
Sellised tüdrukud-naised, keda juba ei unusta.

... ma sain unenäos selge visiooni, missugune see larp oli, ja siis hakkas meelde tulema, et oot-oot, ma ju käisin ka seal! Ei olnud tore. Igavavõitu ja elutu, täis demonstratiivsust, kus mitte midagi sees.
Aga midagi väga halba ka ei märganud. Veidi lugupidamatut ja mitte väga poliitkorrektset käitumist, aga viimast tõesti ainult natuke.
Ühelausega: täpselt nagu arvasingi.

Pesu tõin eile sisse. Kui olen kohvi ära joonud, viin uue täie välja. 
Masin on täiesti uskumatult vaikne. Vannitoas keegi nagu hiiliks pehmetel käppadel ja uriseks tasa, kui töötab. 

Sündsad vestlusteemad

Tegin pannkooke.
Ma ei ole ega ole kunagi olnud pühapäeviti pannkooke küpsetav emme, aga iga kord, kui teen pühapäevale natuke lähemal nädalapäeval kui kolmapäev ja neljapäev, mõtlen, et peaaegu. Kerge ajanihe, aga näe, pannkoogid! Täna on lihtsalt pikenenud pühapäev, onjo!

Mul on uut panni vaja. Hoolimata suurest õlikogusest hakkasid koogid nii hirmsasti põhja külge kinni, et mul on praegu ees miski, mis näeb välja nagu puder moosiga. 
Poja kookide jaoks panen siis veel rohkem õli. Tema jaoks on toidu välimus tähtis. Olen vist korra või isegi paar kaevanud selle üle, kuidas tegin oma elu kõige maitsvama pitsa ja ta ei olnud nõus seda proovimagi. Sest tainas nägi välja nagu midagi väga kurba ja kaste nagu autoavarii.

Soe on. 
Käin iga päev ujumas ja kui jõerannani üle kilomeetri maad poleks, käiksin ilmselt veel tihemini. 
Kui pea vette panna, ei valuta. Kraani all märjakstegemine aitab ka, aga mitte kauaks.

Kuna mul on eraelulised pinged - ei, midagi ei ole halvasti, aga midagi on pingettekitav - ja on soe ka, valutab mul kogu aeg pea. Täna on parem, sest ütlesin ära, et krt, ma vist olen mures. Ja sain rahustatud.  Aga kireda "kõik korras" küll ei julge. Põhiliselt on korras see, et mu suhtumine oma hommikusse peavallu on: "Küllap läheb varsti paremaks, ei ole hirmus halb," mitte "praegu ei ole hirmus halb, aga varsti läheb, mida teha, mida küll teha?!"

Ei, triptaanid ei päästa. Mul on neid päris palju veel, sest tükk aega pea vaevu valutas, korra nädalas vast, ja siis aitas ka üks tablett, nii et viis päeva miinimum kahe tabletiga (vahel läks ka kaks ja pool) veel varusid ei ammendanud, aga. AGA. Need krdi triptaanid aitavad kaheks tunniks! Ülejäänud aja söön retseptivabu valuvaigisteid.
Paratsetamool on ibuprofeenist tõhusam hetkel. 
Ehk: keha muutub. Oli aeg, kui paratsetamool oli 0-toimega. Kui teil ka on kindlad teadmised, kuidas teie keha toimib, proovige vahel ikka: me ei ole kivid, me muutume.

Poes oli jube palju inimesi. Nii palju, et ma seisin kärusabas - polnud nii palju kärusid kui ostjaid. 
Korve tegelikult oleks olnud, kassade juures kuhjas, aga polnud ühtegi vaba töötajat neid ostjate sisenemiskohta viima - kõik kassad töötasid ja igaühe taga oli saba. Lihaleti ees oli saba. Suurem osa kapis olevast lihast oli ära ostetud, aga allahinnatud toodete letis oli vähemalt 20 karpi hakkliha. 
Paistab, et seda ei osata grillida. 
Mina oskaks, aga ei viitsi. Kuigi kaks karpi viimase päeva hakkliha ootavad nüüd külmukas.

Meie kodune jaanituli jääb ilmselt üldse ära, sest ma ei märganud aastatel, kui jaanpäeval küünalt põletasin, ja aastatel, kui ka seda ei teinud, mingit vahet. Ja no ma ei viiiiiiiiiitsi kuupäevade (või nädalapäevade) teemal erutuda. Ükski laps pole enam väike ka, et neile meeldivaid mälestusi ja midagi järgmiseks aastaks ootusväärilist peaksin tekitama.

Vbla tuleb veel, eks ma siis pean jälle jaanipäeva.
Ma ei ole loobunud mõttest hoolduspereks hakata, ent mul ei ole enam kramplikku vajadust selleks. Et elu on ilma lapseta mõttetu. 
Mul on kallim ja tema hoiab mu dopamiinitaset nüüd =) Ja no mul elab poeg kodus, ei jätnud tuba vabaks, et sinna uus laps võtta.

Mis viisakat vestlust veel pidada ... aa.
Püüan küll, aga ei jõua isegi kõiki vaadatud jalgpallimänge hinge võtta. Ja otsast lõpuni olen vaadanud üldse ... kolme? Aga mulle meeldib Alireza Beiranvandi. 
Väga head tõrjed, suure nina põhjustatud imetore kuljas ilme ja ülimalt veetlev soeng.
Pole lapsuke ka enam =)
Mulle üldse väravavahid meeldivad. Hakkasin mõtlema ja 9/10 mu lemmikmängijatest on olnud kas väravavahid või poolkaitsjad. 

Uskumatu, nüüd tunnen kohustustest puudust

Juba üle nädala on ebanotmaalselt hea olnud.
Olgu, paracetamoli ikka kulub ja üks migreenitablett on ka läinud, aga see nii väike asi. Kirjutasin ka täiesti kuulmatu hooga. Üleeile hakkasin vahepeal kirjutatut läbi toimetama. Siis ikka nägin veidraid asju ja toimetamine ei lähe nii kiiresti. 
Üks naine jäi rasedaks, vahepeal läks aasta mööda mingi teateta sünnitusest või katkemisest ja siis ta jäi uuesti rasedaks. 
Aga no pisiasjad, eks ole. Oleks ma sellest rasedusest pikemalt kirjutanud, küllap oleks mulle meelde jäänud, et lapseootele jäi. Praegu oli vaja parandada kaht lauset. Ja kuna ma vahepeal nii kiiresti edasi jõudsin, olen täiega graafikus sellest hoolimata, et toimetamine nagu nälkjas venib.

OMG inimesed elavad NIIMOODI v? Nii hea ongi v?!?!

Mina arvasin, et sain teada, kuidas, kuid veel parem??? Või ma ikka elangi nüüd isegi normaalse inimese kohta hästi?
Juba nädala, nii et nüüd nii jääbki. Praegu on hea? Ilmselt on elu lõpuni.

Eile, selle hirmsa vihma ja pimedusega, tegin rabarberikooki. Midagi magusat, sooja ja kaneelist, mhmh!
Jah, ka sinna sobis martsipan imehästi. 
Rabarberi suhkrus leotamise asemel leotasin mees. Mul on mett kodus hästi palju, sest mingil hetkel otsustasid kõik mu tuttavad, et mesi on hea kingitus. Mesi ONGI hea kingitus ega aegu ka, ent mett on mul ikkagi nüüd palju ja panen seda igale poole, kuhu annab. 
Rabarikooki andis ja see hapu mesi, mis üle jäi, oli täna pudruga maru hea. 

Kuivõrd mul on ebanormaalselt hea olla, ühtegi natukenegi pärisemat probleemi pole, ent kogu aeg tunded päris taevas ei helju, on aju otsustanud igasuguse natukenegi sitema meeleolu peale hakata otsima mingeid absoluutselt obskuurseid halbasju. Üks sõber (mul on neid mitu olnud, kes selles kategoorias mängivad) ei kutsunud mind pulma. Kaks aastat tagasi. Ja nüüd ei taha mu raamatut lugeda. Küsin endalt, on ta üldse mu sõber? Vastan endale, et muidugi, ma nii armastan teda. Aga kas tema sind ka, pärib iniseja mu sees. Äkki ta vaatab sulle nagu sina oma isapoolselt vanaemale? Et tüütu on, aga kahju ka tast?
Ja fanfictione, mis mu arust jumalikud, ei täiendata. Juba 10 päeva!
Ja kolm mu sõnumiga jutualustamist kolme erineva inimesega (kellest üks käib fb-s mingi 3x aastas umbes) on vastamata. 

Ma isegi tean, mis alusprobleem see on, mis idiootseid pealisprobleeme tekitab: pole kiire. Miski ei kõlgu noateral edasi-tagasi. Ei ole ühtegi väga-kohustust poole juulini umbes. 

Olgu, lubasin endale juuni alguses kaks nädalat puhata, enne kui järgmise kohustuse kaela võtan. Aga 12 päeva, see ongi peaaegu 14 juba! Ma siin suren oma puhkusesse!
Välja arvatud, et sul on ka väga hea olla, väga väga naine. Meenutan, et puhkuse nautimine ei ole seadusega keelatud. Võta vabalt. Naudi. 

Nojah ... aga ...
Olgu.
Toimetan edasi ja täna enam ei kontrolli, kas mõnda toredat fanfici täiendatud on. 
Lõpuks, mul on ka igati hea paberraamat pooleli! Puhkamist nautida! Jätkuvalt! Ei lase end enesetapmise harjumusel halvale teele vedada!

Blogimine, kodanikud blogijad, on ikka teretulnud. 
Puhkamisest tahaks ju ka puhata vahepeal!

Oma maitsed

Sattusin mõned päevad koos veetma Energilise Inimesega.
Tean küll, et väsin kergesti ära ja hoian endal stabiilselt silma peal, et liiga palju ette ei võtaks ühe päevaga.

Aga kui teine inimene absoluutselt ei adu, et mul on teistsugused rütmid, ja ma ise ka ei taipa pidurit tõmmat, oot, väga väga naine, sa ei suuda!, juhtub sedasi, et jõuame mingil täitsa malbel kellaajal, näiteks kuus, ööbimispaika kohale ja ma lihtsalt istun autos. 
- Noh, tuled ka v? 
- Mul on üleminekuaega vaja. Oota natuke.

10 minutit hiljem juba toas:

- On sul veel midagi teha vaja?
- Ma tahaks lihtsalt olla natuke aega, nii et ei pea midagi tegema.

Hiljem mõtlesin järele ja sain, et ilmselt temale oli täiesti normaalne ja mõistlik päev otsa teha üht asja, siis kohe otse teist, siis kolmandat ja phmt terve päev on tegevusi täis hommikust õhtuni. 

No ja - ühe päeva ma pean sedasi vastu, kuigi see on ränk ja võtab must VÄGA palju. 
Teisel päeval hakkasin põrkima. Ja jooksin täiega kokku õhtuks. 
Kolmandal ei suutnud midagi. Lihtsalt täielik null. 
Civilization, kui koju jõudsin ja siis päev otsa seda veel.

Jaa, ma olen elanud sellist elu, milles iga minut on arvel ja kõik hetked tegevusi täis. 
Mhmh. 
Lõppes Rongiga. 

Aga muidugi sel ajal ma ei arvanud, et ma midagi imelikku teeksin või kuidagi imelikult elaksin. Tundus, et sedasi inimesed elavadki.
Hm.
HM.
HMMMMM.
Kas peaks üritama delikaatselt Energilisele Inimesele öelda, et kle, võta vabalt? 
Küsimus ei ole teile, küsimus on mulle endale. 

Lisaks toimus mu elus Tähelepanuväärne Sündmus.

Maitsestasin toidu täiuslikult. 

Imeliselt.

Veatult. 

Olen vist kaks korda elus veel sama head toitu teinud, Unustamatu Kana Šerriga hautamispotis ja veidi unustatud kalasupp särgedest.

Eelmisi kordi ei õnnestunud korrata, aga panen seekord kombo koostisosad kirja. (Kui palju midagi, ma ju ei mõõda, tunde järgi panin, aga võite ideeliselt proovida, äkki teile ka meeldib.)

 

Riis (riis pestud, a mitte leotatud): loorber, kardemon, vürtsköömen, nelk (nelki rohkem kui muid).

Lihakaste: palju värsket ingverit (hakitud, mitte riivitud), küüslauk, sibul, koriander, paprika (pulber), till. Rõõsk ja hapukoor mõlemad.

Liha ... nah, see pole tähtis. Mul oli seekord siga, aga liha oli ses toidus kõige ebaolulisem. Ahah, mingi liha.

On teatud asju, mille avastamise üle olen uhke. S.t. enamasti neid ei avastata, sest inimesed on kinni idees, et itaalia toite tuleb maitsestada nagu itaallased seda teevad ja tai toite nagu tais jne

Ja siis mina avastan, et klge, toores invger (hakitud, mitte riivitud), küüslauk ja till annavad imelise kombo.
Või et koriander ja paprika, lihtsalt kahekesi koos soolaga toimib hakklihale imeliselt. 

Või et kalasalatis peab olema ka õun. Kasvõi pool õuna!

Sama raudselt kui piparkoogitaignas peab olema riivitud apelsinikoort.

Aga sihukest ideaalset maitsete kombot kui eilsel õhtusöögil, saavutan ma vääääääääga harva. 

Poeglaps rääkis samuti hardalt, kui ideaalselt riis ja kaste kokku sobivad ja "see on midagi erilist praegu".

Käsitöödest

 "Smuutid on nii head! Ainult taimsed komponendid ja nii head! Oo!"
Ma uskusin.
Olid ka üpris head,
Aga mul oli kodus lahtine pakk kreeka jogurtit ja Poeglaps ei söönud seda ära. Tekkis mure, et kas saab enne hallitamaminekut otsa. 
Nii et panin seda smuutisse. 
"Püha püss! Nii hea! Smuuti läks nii heaks sellega. Taevalik!"
Ehk: faking veganpropaganda on see "ainult taimsed koponendid!"-jutt. 
Ärge uskuge. Proovige oma smuutisid natukese piimatootega. 
Ausalt, kreeka jogurt oli teiseks korraks peaaegu otsas, kaapisin vast kaks supilusikatäit kokku topsi põhjast, aga ikka andis hurmava tulemuse. Naatukene oli ainult tarvis!

Lähinädalatel on oodata sagedast minupoolset kreeka jogurti ostmist. 

Käisin Keila sotsiaalkeskuses vaimse tervise kogemusjagamise grupis. Lähen järgmine kord ka omaenda kogemusi jagama. 
Ma ei tea, kas mina olen see, keda nad vajavad, aga näeb. Vbla on. 
Ma ei saa rääkida, mis seal toimus, sest konfidentsiaalsus.
Väsitav, ent peamiselt meeldiv.

***

Järgmine päev.
Olin eile vist naatukene väsinud. 
Nii palju asju teha ei ole mulle üldjuhul talutav, kuid kuna oli hea emotsionaalne foon, kandis peavaluta välja.
Olgu, hääästi pisikene valu oli, aga kodus, söönud ja paar tundi civi mänginud, haihtus märkamatult. 

Vbla ma täna jätkan seeliku ääristamist. 

Kui nad veel püksid olid.
K pildistas.
Riik, mille vapil on kana,
ei saa kunagi võita riiki,
mille vapil on kahvel.

Selle seelikuga on naljakas lugu: ostsin neti teel haaremipüksid. Need olid heast materjalist ja ilusad, suurte taskutega, aga neil oli üks piiiiisikene viga: ma ei saanud oma normaalse sammuga käia. Püksid olid liiga kitsad. Treppidest üles ja alla minemiseks pidin sääred üles kiskuma ja ikka oli raske. 
Selge, sellised püksid on kasutamiskõlbmatud. Nii et lõin käärid sisse, lõikasin sääreosad ära ja kui ma alla äärde pitsi ajan, on mul väga hea seelik. Suurte taskutega!

Sellest on nüüd kõva neli aastat möödas ja ma olen nt 13 kilo kaalukam ja see seelik ei lähe mulle selga. Miks ta nii kaua seisis? Sest ma tahtsin sinist pitsi, et oleks ukraina rahvusvärvides (püksid-seelik on kollane). Aga ma ei leidnud seda kusagilt ja viimaks sel aastal leppisin mustaga. 
Hakkasin seda allaäärde ajama ja kolmandik on tehtud. sest mõtlesin: äkki Tütarlapsele veel mahub. 
Kuigi ma isegi ei tea, kas ta tahaks seda. 
Igatahes olen nüüd soone peal, pits on nõeltega kinni ja noh - kui tema ei taha, siis on mul igatahes seelik, mida oma pisikestele hirvetaolistele naissõpradele pakkuda.
Äkki üks neist soovib =P

Miks ma seda teen? Sest ma tahan puruks lõigata oma sinise kleidi. Muidu on kleit igati ok, aga varrukakitsenduste kohalt pigistab ja ma ometi võin varrukad ümber teha, Ilmselt ka sinna otsa pitsi õmmeldes. Mul on musta pitsi nüüd hulgem, sest muidugi ma ostsin varuga. Aga ennast tundes olen võtnud põhimõtteks "üks käsitööprojekt korraga", nii et seelik tuleb enne valmis teha, kui kleidi kallale minna saab.

Need varrukad pigistasid juba siis.
Tütarlapse pilt.

Ok, ma siis teen veits seelikut, siis võimlen, siis kirjutan romaani ja siis mängin civi. 
Kõlab nagu plaan - ma ei saa üht asja palju teha, ilma et hakkaks muretsema kõigi tegemata asjade pärast. Lahendus sellele on teha mitut asja natuke, siis on tunne, et on tehtud, võib järgmise võtta =)
Civ on lõõgastumiseks ja puhkuseks. 
Ma pean puhkama vahepeal.

Olen selle romaani suhtes lootusrikas. 
Täiesti teistmoodi, kui miski, mida ma seni kirjutanud olen (üllatuslikult, ma ju nii ühtemoodi asju seni, heh.) 
Jah, mu arust võinuks ka "Omasid ei jäeta maha" ja "Teistmoodi tavaline" rohkem hinnatud ja avalikult kiidetud olla, aga noh ... 
Mis seal ikka, järgmine asi vbla teeb mu 10 korda kuulsamaks. 

Oh, tont, luulekogu käsikirja peaks ka vaatama ... aga no jõuab. Kell pole veel veerand kolmgi, pikk päev ees =) 

Uljus ikka ei ole vist parim viis elada - a ma ei oska ka teisiti

Oioioi, ma olen väsinud naine. 
Oioioi, see tuisune ilm ka ei edenda mu enesetunnet.
Oioioi, mul oli plaan täna ujuma minna, ent tegin plaani ümber: lähen ujulasse, mõeldes saunale ja mullivannile, ujuma lähen aint, kui kohapeal on tunne, et võiks. 
Üldiselt ma sauna ei armasta, onjo. Aga nüüd võiks kuskil soojaks saada, oleks päris hea.

Oioioi ...

No positiivne uudis on, et nüüd on mul kodus aega ja huvi lugeda.
Halb uudis on, et mul pole kodus "Gösta Berlingi saagat", tuleb "Ööemaga" leppida. Ent see on väga paljulubav vähemalt. 20+ lk sees ja juba on huvitav.

Aknad on mul pidevalt silmaga nähtamatut õhtuspilu lahti jättes kinni. Nüüd ei saa neid enam päris kinni pannagi. Oletatavasti, sest tuisanud lumi on vahel. Vbla on nad ka jääs. Külm just ei ole, aga higistama ka ei aja. Kampsun seljas ja puha. 
Oioioi.
Aga migreenitabletid viimaks toimisid, nii et põhiliselt on ikkagi hea. 
Kuigi nii väsinud, oioioi.

Mul olid päris väsitavad päevad vahepeal. Siuksed hästi tegevad, ja lõpuks läks kõik hästi. 
Sest vedas.
Hakkasin mõtlema, kuidas notsu on õnnelik, hea tunne tuleb, kui veab.
Mina olen ... mitte päriselt õnnetu. Eks ole, kui veab ja lähebki hästi, ikka toredam kui see, et läks halvasti. Kuid põhimõtteliselt ei tekita see mus hea tunnet. Sees on "aga võinuks ka mitte vedada ja siis tuleks tagajärgi kanda, oh õudu!" Mida rohkem veab, seda hirmsam. Sest "vedamine" ei tähenda, et hakkab hea, kui muidu oleks ükskõik. Vedamine on see, kui muidu oleks väga halb, aga õnne turjal läheb normaalselt, pole hullu. 
Kui juhtuvad head asjad, aga muidu oleks katastroof, on hea meel, et pääsesin. Samas hirmus. Kui juhtuvad head asjad, aga muidu oleks ka enam-vähem, ma naeratan, meeldiv, aga samas väga ei muuda maailmataju. 
Mu maailmataju ongi negatiivne. 

Huvitav, varem ma ikka rõõmustasin, kui pääsesin. 
Nüüd ... kas elu on liiga hea? On küll palju parem kui varem.
Või olen nii kohanenud halva eluga, et ei suuda teatud tasemest edasi enam nautida? Eeldus on, et paremaks ei saagi enam minna? "Mida kinkida inimesele, kel on kõik olemas."
Mul ikka väga tükk aega oli sees totaalne segadus, et mis mõttes ei osata inimesele kinki valida. Kinkige mulle pesupulbrit, ma olen ka rahul! Kasutan selle ära, ei pea ise pesupulbri ostmise jaoks kulutama ja raha, mis üle jääb, on vabadus. Great success. Mida paremat saab inimesele kinkida kui vabadus? 
Hiljem sain aru, et aa. Osadel inimestel on nii palju raha, et 20 ekstraeurot ei registreeru lisavabadusena. 
Nüüd ei registreeru enam mullegi. 
Jaah, sedasi on raskem kinki valida - aga midagi isetehtud söödavat või kauasäilivat söödavat (nt mesi) või tema hobi toetavat (nt proteiinipulber või paar tokki fäänsit pehmet täisvillast lõnga või seiklusrännaku piletid või tavalisest plastist kallimad ja edevamad helmed ja valgevasest ehtetraat) on ju ikkagi variandid. 
Osta talle seda, mida ta ise ei raatsiks. 
Et osad inimesed ka raatsivad lihtsalt õndsuseasju hankida?
Ma nii kaugele pole veel jõudnud. S.t. mõnikord raatsin. Aga pigem mõtlen, et krt, mul on see tasuta saadud põrandamaterjal ikka veel voodi ja kapi all ootel, peaks kunagi põranda ära panema ... aga mööbli äratõstmine selleks tundub liiga suur töö. 
Praegu mõtlesin, et krt. Kindlasti on võimalik palgata inimesed, kes paneks laminaadi maha JA tõstaksid jooksvalt selle käigus ümber toas olevat mööblit. 
Jaah, ma saaks ilmselt ise ka laminaadi panemisega hakkama. Aga see oleks jube pingutus ja olen ma valmis jubedalt pingutama uue põranda nimel ..?

Oot. Läks lappama.

Mõned asjad, mis pole otseselt vajalikud, ent pole ka õnduseasjad, teevad ikka rõõmsaks. Lihtsalt need on sellised ... nojah, rõõmsad asjad :D Ma ei suuda defineerida, miks on tore raha kontole või nunnut sõnumit telefoni või positiivset kommentaari siiasamma saada, aga samas K toodud mineraalveepudelid on: "Aitäh!" 
Jah, ma ei pea seda kuut liitrit käe otsas koju vedama, aga ma ei ostaks ka 6 liitrit korraga ja pooleteise haaval tuua pole eriline vaev. Ahah, aitäh, et mulle mõtlesid, aga tegelt väga ei morjenda. 
Aga võibolla on asi selles, et ma juba eeldan, et K mulle mõtleb, ja see ei üllata positiivselt? Samas ... kaamose toetus rõõmustab mind ikka, kuigi ta on sellega VÄGA järjekindel olnud. 
Vbla rõõmustabki just järjekindlus? Mitte et korraks meenus, vaid et kogu aeg olen meeles?

Keeruline. 
Raske defineerida.
Ilmselt jääb ootele.
Aga teisipäevast saati on olnud väga tegev, mhmh. Kui endale puhkeaega ei jäta - eile ma phmt ainult puhkasin, kui hommikul koju jõudnud olin, ent enne oli kõik akud tühjaks tõmmatud - ma ikka lähengi katki. 
Ilmselt on kogu see post tegelt: "Ma olen nii katki, oioioi."

Oioioi, ma ei jaksa isegi süüa teha. Õnneks eile tegin ILGE hunniku vürtsikaid kanatiibu ahjus, nii et pole vaja ka. 
Olgu, hommikul tegin putru, aga see ei loe. Putru on väga kerge teha. Veel kergem, kui jäätisekokteili, sest ei pea jäätis karbist välja kangutama. Ja SSP saadetud šokolaadi on veel järel, nii et magusaga ka vaeva pole.
Ainult võimalus spetsiaalses "ha, vaadake, mis mulle saadeti!" postis šokolaadikommide söömise pilti näidata muutub üha ebatõenäolisemaks =P 
Kuigi! Ma võin selle lavastada - panna karpi mingeid muid komme.
Ma olen nende isetegemises ka päris osav. 

Huvitav, kas on toitu, mille tegemise ees ma kõhkleksin ja mõtleksin, et ei saa hakkama? S.t. muidugi on (ma ei tee veiselihast steike, sest minu oskuste juures hea steigi jaoks oleks vaja sisefileed, aga nii kallist asja ma ju ei osta), aga kui ma tooraine pärast ei peaks muretsema. Kõige jaoks leiab internetist retsepti ja kui ma seda pimesi ei usalda, küllap saab toime.

Ma hiljuti usaldasin retsepti pimesi. Tahtsin teha pehmeid šokolaaditükkidega küpsiseid. 
Tainas oli väga maitsev ja kena, ja kuigi küpsetusaeg tundus veidralt lühike, usaldasin. Sest iga aine juures oli selgitus, miks just see, ja nii nunnu ja mulle nii meeldib ... ja siis tegin õpetuse järgi kõike, k.a. arusaamatult lühike küpsetusaeg arusaamatult madal kuumusel. 
Tulemus oli kahtlemata pehme. Tähendab, kui tainas eriti ei küpse, jääb pehmeks küll. 
Aga ma tahtsin küpsiseid, nii et panin (peale jahtumist, retseptis oli ka kirjas, et algul võib tunduda, et liiga toores, kuid jahtudes küpsised tahkuvad) tagasi ahju. 
Topelt küpsetusaeg ja tulid täiesti head küpsised. 
Aga misMÕTTES niuke retsept siis?!?!

Oh, kirjutamine elustas!
Näete, polegi oioioi igas teises lauses!
Ujumaminek tundub oluliselt tõenäolisemana =)

Raamatutest ja küpsistest

Alustada aasta esimest postitust virinaga, et mul valutab pea, ei ole eriti peen. 
A no - jubedalt tahaks viriseda. 

Mis siis, et külmkapis on küpsisetainas juba ootel. 
Küpsisetainas on ootel seepärast, et tegin eile Tervislikke Küpsiseid (meil on vaja ära kasutada taimne proteiinipulber, mille Poeglaps jõuludeks sai, aga mis on tema hinnangul joogiks tehtuna mittejoodav) ja kuna need ei ole üldse mingid maitsvad rasvased-suhkrused asjad, mida mõnu pärast süüa, vaid väga dieettoidu maitse ja konsistentsiga, tahtsin kohe korralikke küpsiseid otsa teha. 
Mitte et need Eriti Tervislikud Küpsised halvad oleksid. 
Nad lihtsalt pole mõnusad. Nad on "kui midagi head ei saa, kõlbavad needki."
Ma saan. 
Panen tervislikud küpsisekarpi - üle-eelmisteks jõuludeks sain spetsiaalse küpsisekarbi - ja teen häid küpsiseid. Mhmh.

Mis siis, et tasapisi jõuab lähemale veel üks - arvata on, et viimane - raamatuesitlus "Teistmoodi tavalisele".
Ma olen oma jutukogu üle ikka veel elevil, kuid mul on tekkinud hirm, et olen jälle kirjutanud sihtgrupita raamatu. Liiga veidra ulmelugejale, liiga veidra mitte-ulmelugejale, lihtsalt need "veidrad" on erinevad.
Kirjutasin lugejale, kes mõtleb kaasa. Ent kui palju on inimesi, kes tahaksid ja suudaksid ka sama hooga minuga kaasa mõelda? Ja kel samas oleksid ka veel sarnased väärtushinnagud?
Samas ... teie ju loete mu juttu? 
Kuulge, lugege raamatuid ka. 
Need on täitsa teistmoodi (ha!), aga eeldavad samasugust mõtlemist. 
V.a. vbla "Devolutsioon". 
Seal on K osa ka pooles jaos ja seega on raamat - normaalsem.

Mitte et K normaalne oleks. 
Aga meie veidrused on piisavalt erinevad, et nad teineteist mõnevõrra ära taandaksid.

Pea enam ei valuta, nii et virisemistunne läks üle.
Teeks kohe küpsiseid või midagi =)
Keerukam tainas kui tavaliselt. Kuidagi - pudisev. Kas ma panin liiga vähe võid? Või nii pidigi - ma tegin natuke uutmoodi. Varsti saab teada, kuidas maitseb.

Lugesin natuke (väga hea raamat on) ja sattusin taas masendusse. 
Sellepärast meeldivad mulle õnnelike lõppudega raamatud. Sest hästi kirjutatud raamatule ma elan kaasa intensiivselt, emotsionaalselt, üleni. Kui tegelane on rusutud, olen mina rusutud. Kui tegelane on ahastuses, olen mina ahastuses.
Asja hea külg on loomulikult, et kui tegelase sisemine piin laheneb, kui saabub kergendus ja rõõm, saabub see ka mulle. Aga kui raamatu lõpus on ahastus ja ahistus, jääb see minuga tükiks ajaks. Aitab kas heade helgete raamatute pealelugemine või intensiivse helguse esiletulek isiklikus elus. (Loe: head üllatused, asjad lähevad paremini, kui ootan.) 
Lahtised lõpud on täiesti head. Kuni raamat ei lõpe ahastuses ja valus, mina mängin. 
Kui lõppeb, ma ei mängi enam temaga. 
Sellega seoses olen raamatute osas väga valivaks muutunud. 
Esiteks peab olema hästi kirjutatud. Halvasti kirjutatud raamatule ma ei ela sisse ja lugemine on lihtsalt töö. 
Teiseks ei tohi olla ühtlaselt hall, sest mul ei ole hallust vaja oma ellu, ei tänan. 
Ja kolmandaks ei tohi halvasti lõppeda.

Oot, ma rääkisin sellest raamatust, mida praegu loen.
Ma ei ole lõpus, elan lihtsalt kaasa raamatu keskosas saabuvale Adelheidi rusutusele, mis mulle nii tuttav. 
Kellelgi pole mind tarvis, lihtsalt loksun päevade rütmis, täites tavalisi kohustusi, mida võiks vabalt täita ka keegi teine. Mõttetu inimene ...
Õnneks see ei ole säärane raamat, mis valule kergendust ei paku. 
Pealgi olen seda noorena mitu korda lugenud ja tean, et tõesti ei ole see säärane raamat. 
Ega ma tegevust eriti mäleta. Ainult tegelasi. Ent sellest piisab.

Jestas, avastasin just, et ei ole Loteriisse kirjutanud "Gösta Berlingi saagast!"
Okei, loen selle praeguse raamatu ("Tuuled puhuvad vaimudemäelt") läbi ja siis loen taas "Gösta Berlingut". 

Sest sellest raamatust on vaja kirjutada. (Ja seda lugeda samuti, loomulikult, loomulikult.)

Küpsised on maitsvad, aga selgelt liiga kaua küpsenud. S.t. mind ei sega, aga ma spetsiaalselt Poeglapse pärast tahtsin teha PEHMEID küpsiseid. Need on aga üleni krõbedad ja muredad. Vbl oli see, et küpsetasin neid topelt ettenähtud aja, siiski liig. (Ettenähtud aja järel polnud nad isegi natuke kusagilt värvi muutnud. Nägid välja nagu tainas.)
Küpsisekarp saab veel rohkem täidetud.

Saladuslik

Tegelt!

Üldse mitte saladuslik!

Täiega avalik olen. Tulge!

Nüüd postituse juurde:
Loteriis kirjutati. 
Olen rahul =)
Jaa, võrreldes mõne teise autoriga, kelle esimene lapsuke kohe Kiviräha kõrval väljapanekustendil on ... ... aga kui võrrelda ainult iseendaga, siis "Devolutsioon" toimus Ameerikas, võõras, "Omasid ei jäeta maha" on siuke ... veits keeruliselt kätte andev, aga "Teistmoodi tavaline" võiks ju tõesti inimestele meeldida. Seni tundub, et meeldibki.
Muidugi mitte kõigile - selleks on ta liiga teistmoodi. 
Agagaga! Aga paljudele!

Muidu ... kiidan end muudel teemadel ka vahepeal. Sest keegi teine ei tea neid kordi ja viise, kuidas ma kergel käel hea olen, nii et seda osa ei tea keegi kiita =)

Käisin ujumas. Kui pärast pead pesin, kuulasin, kuidas üks naine oma kahe pojaga jantis. Seal oli palju kuulata.
Esiteks tundusid need kaks poega (umbes kuuene ja umbes neljane) omavahel juba hästi läbi saavat, mis mu meelest on oluliselt haruldane.
Teiseks oli naine riietes, ta oli poisse koolieelikute ujumistrenni toonud ja nüüd viis ära (vahepeal uitas täies riides teiste täies riides vanemate vahel ujulas ringi ja mina segasin poisse mullivannis müramise käigus, sest tahtsin oma ujumisest väsinud keret veesurvega masseerida lasta) ja pesuruumis valvas nende pesemist paari sammu kauguselt, mitte ei löönud ise kaasa. Juhendas, naeris, ütles kelmikusi, kuid hoiatas ka, et nad teda märjaks ei teeks, muidu hakkab tal õues hirmus külm.
Muidugi pritsis noorem poeg ta viimaks märjaks, nii et naise karjatas üle duširuumi: "ÄRA TEE!"
Sellele järgnes pahane teatamine, et ta on nüüd märg ja tal hakkanki õues külm. 
"Ma ei ju ei näinud," ütles pisem poiss kurvalt. 
"Seepärast peadki hoolega enda ümber vaatama!"
Aga see oli ka kogu pahandamine. Edasi mina enam ei näinud. Läksin välja, kempsu ja end kreemitama ja riietuma. Aga prügikasti juurde minnes silmasin neid jälle. 

"Oi, sa oled NII tubli! Uskumatu! Panidki ise soki jalga?! Ja pükste peale tõmbasid ka?!"
Vaikne rõõmus kohmitsemine.
Sekkusin: "Kas ma võin teile komplimendi teha?"
"eeh ..?"
"Te olete jube lahe ema."
Ta naeras veidi hämmeldunult ja tänas.

Nüüd olen endaga rahul. 
Sain hästi öelda, päev jälle parem.

Ta muidugi ongi lahe ema. Ma olen neid emasid duširuumis näinud päris palju. Mitte ükski läbi aastatepole naernud oma lapse või lastega, ainult siis, kui mõni teine naine kaasas - nendega küll.
Ükski ema ei kiitnud nii ülevoolavalt laste hakkamasaamisi. Ja ükski ka ei karjatanud sedasi =)
Minu masti inimene, aga naeris palju rohkem kui mina nooruses. 
Vist. 
Ega ma ise ju tegelikult mäleta. 
Tunde järgi oletan.

Üldiselt olen öösel üleval, sest ma ei saa magada, kui kõht tühi. 
Ükskõik, kui väsinud olen. Lihtsalt leban, maru mõnus on, aga und enam ei tule. Ja noh - kui ma ikka veel oma kõhutühjust uskumast keeldun - sest ei tunne ju nälga! - kui jäätise ettekujutamine sunnib mu voodist välja jäätist otsima, ma tegelikult ikkagi olen näljane. 
Kusjuures seekord kujutasin Beni ja Jerry küpsisetaignaga versioonile lisaks ette ka Bounty šokolaadi (jah, seesama me lapsepõlvest), mis saladuslike hulgas on ja jääb nagunii mulle, sest Poeglaps ei söö enam Bountyt.

Saladuslike?
Aa, ma ei ole teile saladuslikkudest eriti rääkinud, kuigi nad on mu elus umbes 9 aastat juba!
Vbla on aeg.
(Enne võtan sinepit. Suitsukeel, võileib ja tomat tahavad kõrvale sinepit, aga ma olin liiga kitsi seda taldrikule pigistades, nii et nüüd on otsas.)

Kui Poeglaps oli umbes kümme, tuli ta (mul on isegi meeles, kus ta meie vanas korteris seisis siis!) välja ideega. 
"Emme. Teeme nii, et sa ostad mingit kommi, mis mulle maitseb, peidad selle ära ja kui mul on hästi kurb tuju, ma küsin sult ja saan midagi head."
Idee oli oivaline, kiitsin kõigest südamest heaks ja hakkasin maiustusi koju varuma. 
Algul olid need väikesed, näiteks pakk Tutti-Fruttit, ja ma peitsin nad mitte väga keerulistesse kohtadesse, sest mul oli ju vaja nad kähku kätte saada.
Üsna  kiiresti juhtus ka, et ostsin ma hoopis mingi väikese soolase hea ning Poeglapse vaimustatud tagasiside meelitas mind seda veel ja veel tegema.
Vast aasta hiljem küsiski Poeglaps "midagi saladuslikku soolast". 
Sestsaati hakkasid varuks olema nii soolased kui magusad näksid ja ta sai siis iga kord valida, et kas tahab magusat või soolast. Samuti tegin süsteemi ümber nii, et iga päev saladuslikku ei saa, vähemalt päev peab vahet olema. 
Sest ta selgelt ei küsinud enam ainult eriti viletsas meeleolus, vaid iga kord, kui isu tekkis.

Tasapisi portsjonid kasvasid. Ma teadsin, et ta armastab väga marineeritud kurke, aga ma ei osta ometi väikest purki, kui suurema kilohind niiiiiiiiii palju odavam on! Ning selle taustal hakkas ka normaalne tunduma mitte pisikese Tutti-Frutti või ühe Mamba kommi ostmine, vaid vahel oli saladuslikuks ka pakike Haribo kuldkarusid või Ossi krõpsud. (Neil oli vanasti teine kujundus.)
Mingil päeval polnud mind kodus ja Poeglaps otsis üles mu peidukoha ning sõi kõik sinna kogutu ära.
Ma ei olnud pahane: kui ta oli üksi kodus ja tal hakkas kurb, tahtis vähemalt midagi head süüa - olgu. Aga hakkasin sestsaati peitma eri kohtadesse, et kui leiab, siis vähemalt mitte kõiki korraga. Kuldkarud siia, Tiramisu mandlid sinna, soolapähklid kolmandasse kohta.

Poeglaps kasvas ja temaga koos nii ta söögiisu kui (õnneks) ka minu rahavarud. Kui varasemal ajal ikka tuli ette, et mul ei olnud saladuslikku, siis mingil ajal hakkasin hoidma erinevaid asju sellises koguses, et alati oli, 
Korra ostsin purgi limpsi, mida ta varem omaenda taskuraha eest ostis ja innuga jõi. Limps võeti vaimustusega vastu ja sestsaati oli saladuslike hulgas pea alati valida ka mõnd jooki. 
Mingil ajal vahetasime korterit.
Mingil järgmisel ajal otsis Poeglaps jälle hulga saladuslikke üles, kuigi need oli peidetud erinevatesse kohtadesse. Sestsaati kujunes omamoodi mänguks, et ma peitsin üha uutesse kohtadesse ja tema otsis perioodiliselt kõike läbi ning leidis osa üles. 
Nüüdseks on jäänud üks koht, mida ta pole mitu aastat juba suutnud välja nuputada, aga sinna suuremad asjad (ammu oleme ka krõpsupakid saladuslike hulka arvanud) ei mahu. Nii et neid ta ikka vahel leiab. 

Üldiselt ma leian, et saladuslike süsteem on jube hea: enamasti sööb laps (khm, hetkel on see "laps" 19) normaalset toitu, aga reeglipäraselt ka maiustusi või vinnutatud vorsti või pistaatsiapähkleid. Kuna ta ei osta oma raha eest iseendale, vaid ostan mina, ma saan veits valvata, et asjad väga halva koostisega ei oleks ka. 
Olgu, enam poleks seda vist vaja, ta on ise teadlik sellest, mida ja kui palju süüa. Viitsib valvata rohkem kui mina. Aga no kui ta vara- ja keskteismeline oli.

Ja vahel on nii, et mul on varuks ostetud mitu teatud sorti saladuslikku, sest allahindlus oli, aga ta küsib, saab selle, sööb vingus näoga umbes poole ära ja teatab, et talle enam ei maitse. 
Ja ei maitsegi. See poolik seisab seni, kuni mina ta nahka panen ja see on vahel nädalaid võtnud. 

Bounty talle enam ei maitse.
Jah, mhmh, kurja suuurfirma toodang, jaa. Ma tean. 
Aga samas mulle lapsepõlve maitse. Ja vähemalt pole Nestle! 
Krt, ma ei saa enam Premia jäätiste eest raha maksta, sest paganama Nestle ostis nad ära ja boikott ju. =(

Mingi pealkiri

Laupäeval pakuti enne järjekordset Keila burleski (seekord oli veel parem!) jõuluteemalist kooki (mitte jõulukooki, vaid mingit toorjuustuga värki, maitsev) ja jõulukringlit.
Kuna õues sadas vihma ja minu arust on veel täiega sügis, olin veidi üllatunud. Kuigi äärmiselt meeldivad süüa, kas vara ei ole?
Siis tuli ette, et on 6. detsember. Täiesti kohane aeg jõuluteemalisteks söökideks.
Ei, ma olen poes ka piparkoogitaignaid ja glasuure näinud, minu jõulukoogid on ammu valmis ja toitmisel, piparkoogitaigen ka valmis, jõuludeks plaanid olemas - aga kuidagi tundub ikka, et aega on. 
Oleks lumi ja härmatis, poleks nii. 
Aga on vihm ja pori, millel ma libisema kipun, ent kukkunud veel ei ole. 
Mis krdi detsember sii om, küsün ma!

Ma arvan, panen siia ka järelpildi, mis tehtud imearmsate burleskiartistidega "pärast show-d saab pilte"-sessioonil. 
(Fotograafi, tõsi, pidi ise sebima.)

Tütarlapse tehtud pilt

Tegelt on mul jälle peavalu. 
Need käivad nii selgelt emotsionaalse pingega kaasas, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb. 
"Jah, sul on vaimselt sitt olla, sest midagi midagi. Nii et anname sulle peavalu ka, et ikka ERITI sitt oleks."
Samas pärast unustamatut rollimängijate kokkutulekut polegi vahepeal sitt old, nii et great success. 

K remontis (taaskord) me kohvimasina ära. 
Pean ütlema, et see vanamoeline Malongo masin ei maksa eriti midagi ja mina sain üldse tasuta, kuid kohvipadjad on kallid. 
AGA see kohv, mis tuleb, on pagana hea. 
Märgatavalt parem, kui mõnest 600-eurosest masinast. 
Mitte et aastas see 600 umbes padjakeste peale ära ei kuluks. Mina joon rahaliselt kitsamatel aegadel ikkagi presskannukohvi ka, aga Poeglaps, kui patjade jaoks raha pole, joob lihtsalt kuuma piima. "Masinast tuleb nii palju parem kohv, ma ei suuda tagasi harjuda."

Kuna mul oli vahepeal "teen hästi palju kõike"-hoog, registreerisin end märtsiks Tallinna luuleprõmmule. 
Sest mulle meeldib esineda ja mis mõttes ei taha keegi (no viimasele kirjastusele saatsin septembris, 0 tagasisidet - aga ega ma peale ka pole käinud. Pealekäimine ei ole mu tugevate külgede seas) mu luulekogu avaldada?! Äkki vähemalt rahvale luuletused meeldivad, mulle kuluks positiivne tagasiside ära. 
Mulle kulub alati positiivne tagasiside ära.

Internetist:

Autism: I take words literally

ADHD: I take tone personally

AuDHD: I take everything personally unless you explicitly say I am fine

Ma ARVAN, et mu kiitusehoorus on neurotüübi häda. (Ja ei, ma enam ei arva, et ma nartsissist olen - sain vahepeal targemaks küsimuses, mida see tegelikult tähendab. Ning olen ka tuvastanud, et kiitus mõjub mulle ikkagi hästi, pidev endapeks ajas küll tööle, ent mõjus vaimsele tervisele hävitavalt.)
Kuid jätan lahti ukse, et see võib ka mu personaalne probleem olla. Lapsepõli jne. Külmad ja kauged vanemad.
... kuigi ma tegelt ei arva, et nad otseselt külmad ja kauged oleksid olnud. Lihtsalt nad ootasid mult kogu aeg täiskasvanu olemist, suurele inimesele kohast käitumist. Tegin om psrim ja omast arust olingi küps inimene juba kaheksaselt või nii. Sestsaati on minus muutunud pisiasjad-pisiasjad, aga peamiselt olin samade põhimõtetega ja sama teistessesuhtumisega kui praegugi.
Sest ma pidin suureks saama, et olla see, keda tahetakse. Kaitsesin sellest east saati vanemaid oma probleemide eest, neil ju niigi raske. Mitte et nemad oleks mind kaitsnud, kui minul raske oli.
Mõned asjad ajavad ikka veel endamisi silmi pungitama. KUIDAS nad sedasi ...

Selline elu vbla ei olnud mulle eriti ... kasulik.
Aga noh. Olen, kes olen. 
Ja mu igemed sügelevad. Miks, miks ma end kogu aeg nii ära pean ajama?! Miks ma ei või rahulikult puhata, ilma et mul totaalväsimus ja kõiksugused füüsilised vaevused juba kallal ei oleks?!
Jah, see on retooriline küsimus. 

One of the Greats

Igemed sügelevad täiesti pööraselt. 
Jaah, olen väga väsinud loomulikult. 
Ohatise eelilmingute seas olevat. 
Nagu ka silmade sügelemine. 
26 aastat hiljem siis selgus, miks mul vahepeal keskteismelisena silmalaug paiste läks, kuigi midagi nagu viga ei olnud. Kui väsinud olla, lööb ohatis välja.
Mul juhtus seda tähtsate ettevõtmiste eel. Nt rattamatkale läksin poolpimedana.

Olenvägaväsinud, mul on homme ühe tõlketöö tähtaeg, tegin ilge hunniku šnitsleid (ja poeg sõi 3/4 neist kohe ära), tegin piparkoogitainast (mõtsin, et teen eriti peenelt, panen mandlijahu ka sisse ja mandlijahu saamiseks jahvatasin mandleid kohviveskis, aga mitte nii kaua, kui pidanuks. Nüüd on taignas mandliraasud) ja kus on mu medalid ja kas keegi põlvedab mu ees ja suudleb mu jalad?
Tühjagi. 
Ole parem, siis ma armastan sind.

Lisaks on mul mingi täiesti arusaamatu reievigastus. 
Tekkis lihtsalt kõndides. 
Tundub nagu kramp, aga mitte kogu reies, vaid nagu ... ühes kius? Venitamine aitab, aga ära ei võta. 
Juba pea nädala. 
Tundub nagu kramp, aga väike. Kohati väga ebameeldiv, aga üleelatav. Masseerimine ei aita, ent valu jälgides tundub ka nagu terve lihaskiud. Hakkab ülaltpoolt põlve ja otsa saab valus joon veidi enne puusa. 
Vahepeal valutab. Vahepeal aint suriseb.  Vahepeal unustan lausa ära, et mingi jama on, kuni end meelde tuletab. 
Mätsin Diclaciga ja loodan, et paraneb ise ära, aga kaua läheb kuidagi. Mida tonti?!

Tegelt tahtsin jagada seda, kuidas Loomingus arvatakse ikkagi ka, et olen kirjanik, ja nüüd ilmus mu lugemiskogemus rubriigis "kirjanik loeb".
Vbla mõni pole veel näinud, fb-s jagasin paari päeva eest. 
Pilt, muide, kannab mu kodukataloogis nime "Nii kurb kook oli."
Ma ei tea, miks ma just selle pildi saatsin.
Tol hetkel tundus hea mõttena.

Lisaks tuleb mul Tallinnas veel üks raamatuesitlus. Soovitan küll tollele burleskiga esitlusele 21. jaanuar tulla, ent kui teil 19. detsember midagi teha pole, siis Keskraamatukogus 18.30 näeb mind Kalmsteniga rääkimas ja saab "Teistmoodi tavalist" kirjastusehinnaga osta.
Alati kirjutan pühenduse, kui tahetakse =) Aint mul läheb aega - käsitsi kirjutamine pole mu forte.  
Kalmstenil ilmselt hakkab veits nappima neid, keda ulmereedetele esinema kutsuda =P 
Minul hea meel. Rohkem avalikkust = rohkem reklaami.

Kuigi hetkel EI ole tore mõelda järjekordsetele kohustustele. 
Mul on "varsti puhkan välja" piisavalt kaua peal olnud, et mõte ülehomme ema sünnipäevale minekust peamiselt õudne oleks. Homme lõpetan tõlkimise, ülehomme on sünnipäev ja pühapäeval peaks päkapikk käima hakkama. 
Ei ole raske töö see päkapikutamine, kuid ma olen ka faasis "laske mind maha" juba.

Teil ei ole ju Florence'ist veel kõrini?
Ma arvan, see lugu (oooh, need kitarred! koos selle videoga!) on veel rohkem mina. 

Do you regret bringing me back to life?

Arms outstretched, back from the dead

Streetlights bursting overhead

Arms outstretched, back from the dead

Jeah, tema on one of the greats kahtlemata - aga mina, mina ju ka .. natuke? Did I get it right? 

Hilisem lisa: mul on paide ja kriitikaga kummaline suhe. 
Jätame kõrvale, et kui hästi halvasti öeldakse, rõõmustan ja läheb samuti pai kirja.
Jätame ka kõrvale, et ma usun aint sellist kiitust, mis tuleb mõne omaduse, töö või joone kohta, mida ise hindan ning oluliseks pean. 
Aga see ei ole kindlasti ka normaalne, et paisid on vaja pidevalt korrata, soovitatavalt järjest pikemaid, ja ikka ma päriselt ei usu - on ette tulnud, et arvan, kuidas ma ilmsesti meeldin sellele inimesele ja ta vaatab soojemalt; kiidab ka siis, kui väärt pole. 

See-eest kriitika jääb.
Kui just sõnaliselt ümber ei öelda, et oh, nüüd saan aru, et sa hoopis ... midagi.
Muidu kahtlen igal ebakindlamal hetkel. Nii ta must mõtlebki. See ma tema jaoks olengi. Jah, on häid asju ka, aga see ja see on mu küljes kogu aeg. Selline ma tema jaoks olengi.

Mis on ... üsna laastav. Ja väga sees selles, mida ma teile kirjutan ja selles, kuidas muidu suhtlen. 

Ütlen enda kohta halvasti, et te/ta vaidleks.
Ütlen enda kohta hästi, et te/ta kiidaks veel kangemalt kui ma ise.

Muide, kaamos, ma jätkuvalt tänan, et sa mind elatad!

Päev nagu terve nädal

Käisin burleski vaatamas. 

See on ikka veel nii tore kogemus. Kuidas võetakse riidest lahti ja mängitakse palja ihuga, sama hooga lugusid jutustades ja naerdes. Kuidas iga keha on kaunis, kui seda niimoodi koheldakse. Ja kuidas tarkus ja olutunnetus on atraktiivsuse juures tegelikult tähtsamad.
Seekord tuli lisanauding imelisest koogist. Kooke müüs naine, kes oli need ise kodus valmis küpsetanud ja minu meelest ainult veidi kallimalt kui materjalide hind. Ma võtsin kohvikreemiga kooki, mis oli nii pagana hea, et hiljem võtsin teise tüki veel.
Lisaks oli seal kemps ilma veeta. Ühes soojas tumepunaste seintega ruumis kemmerlingi (oranžid) väliputkad ja teisaldatav, jalaga pumbatav kätepesukraan. Ent seal ruumis oli ks suur kaunis raamis peegel ja pehme diivan ning kabiinides LILLED. Päris elus kanarbik!
Nii kaunis =)

Keegi on Keila Kultuurikeerist luues korralikult vaeva näinud. Pehmeid diivaneid ja tugitoole oli ka saalis. Mõned näiteks kolmestes komplektides, mõned täiesti erinevad, ilmselt kasutatuna kokku ostetud. 

Veetsin hulga aega (uksed avati 19, etendus algas peale 20 ja me olime igaks juhuks kohe alguseks kohal) omaette tantsides. Üks naine filmis mind ja tundsin end kauni ja elusana.
Üldiselt arvangi, et olen kõige ilusam tantsides. Aga keegi teine pole seda usku kinnitanud, nii et tont teab.
Nüüd lihased valutavad. Kusjuuures ma ei tantsinud end väsinuks ega midagi (kuigi tõsi on, et adrenaliin kandis mind oma laineharjal ja ma väsinuks väga hullu koormuse tagajärjel ainult), aga no enamasti ma ei liiguta neid kohti sellisel viisil. Valu on nüüd turjas, seljas, õlailhastes, tagumiku välisküljel, puusades (ma isegi ei teadnud, et puusades lihased on), veits ka kõhul ja reitel seestpoolt. 
Oh, ja sõrmedes. 
Minna üritusele, kus elatakse kaasa - ja ma elasin eriti valjult ja energiliselt, sest kujutan väga hästi ette, KUI jube oleks end rahva ees muusika saatel humooritsedes riidest lahti võtta ja kedagi ei huvita piisavalt, et huilata või käsi kokku lüüa - alles kokkukasvavate sõrmeluudega, ei ole väga kaval idee. Esiteks ei õnnestu plaksutamisel erilist valjust saavutada ja teiseks on valus. Nii et mõne aja päras hakkasin plaksutama päkki vastu põrandat lüües ja terve käega toolikäetoele laksates. 
Mis te arvate, kumb käsi täna hullemini valutab? 
Mhmh, terve käsi. Kõik lihased selles. Sõrmed, kämbla omad, isegi ranne. 
Kuigi haige käsi on ka valus. Mingid eriti jaburad kohad. Välimiste sõrmede nukid ja nukivahed. Mida kuradit ..?

Oh, ja see kook ...
Seal oli teisi väga ahvatleva välimusega kooke samuti, aga see konkreetne oli nii hea, et ma ei suutnud midagi muud võtta. 
Oleks muu siuke "noh-käib-küll" olnud, see imeline kolme-eurone kook lükkaks ikkagi õhtu plussi. 
Aga mulle meeldis tegelikult kõik alates imearmsast noormehest, kes pileteid müüs, kuni selleni, kuidas pärast esinemist olid daamid (seekord ainult daamid) edevates kleitides laval ja tehti pilte.

Tegime pilte. 
Jäin piltidele. 

Muidu: valmistasin lambaliha. Olen enne ka muidugi lammast  teinud, igasuguseid asju teinud temast (lammas on elusolend, nii et "tema"), aga seekord õnnestus T-kondi steik oivaliselt. 
Minu käes on edevad toiduained üldiselt raisatud, sest ma tulen nendega halvemini toime kui oma tavaliste odavatega, ent seekord tuli välja. 

Marinaad: spl toiduõli
spl laimimahla
kolmveerand spl tumedat suhkrusiirupit
pool teelusikatäit paprikat
pool tl tüümiani (aga siuke suurem pool =P)
pool tl roosat pipart
natuke musta pipart
mina panin paar oksa hakitud värsket rosmariini, aga ilmselt pool tl kuivatatut kõlbab ka
3 küünt hakitud küüslauku
sega kõik kokku (suht purune jääb), mätsi oma 2 (no mul oli 2) tallekese T-konti kokku, lase tund-kaks seista, prae kuumal (ma ei kasuta kunagi pliidi maksimumkuumust ega sellest järgmist, nii et maksimumist kaks nõksu alla) pannil arvestava koguse või sees umbes 12 14 min kummaltki poolt. 
Kui üks pool pannil käinud ja steigid ümber pöörad, raputa peale veidi soola. 
Üldse pole palju vaja. Olin ise ka üllatunud. 
Tulemus on pealt krõbe ja maitseainene, seest roosa, ent mitte verine, pehme ja maitsev. 
Ainult rasvaribake jäi mu närimisvõimetele liiga nätseks. Nätsutasin mõnd aega, siis andsin Totorole. 

Täna - s.t. pühapäeval - olen eilsest väsinud, ei jaksa püstigi seista ja igemed sügelevad. 
Aga pea ei valuta, nii et igatahes wõit.

Algab kauneim kuu

Täna ei ole ideaalne päev (eilegi peaaegu oli, kuigi kulus pool tabletti triptaani), aga ega halb ka ei ole. Käisin padukaga ujumas. Totorot ei old kaasas (esiteks oli ta eilsest ujumaskäigust jumala lääbakil ja teiseks kardab ta äikest), nii et sain ka selili ujuda. Vahepeal lihtsalt loksusin vees ja ei liigutanud ei kätt ega jalga - ja veetsin seal tubli tunni. 
Välja tulles maailm kõikus. 
Läks umbes veerand tundi, kuni pearinglus viimaks üle läks. 
Siis käisin veel poes, kuidagi oli õhtu tulnud - wtf, täiesti ootamatult - ja ma olen nii väsinud, et neelatamine on ka raske. 
Sülg koguneb suhu, aga alla neelata ei jaksa. Lissalt koguneb.

Mõtlesin oma kartmatusest ja mõne teise julgusest ja vaprusest.
Tegin endale selgituse: julgus on see, kui tagajärjed ei tule pähe. Ma teen, mis tundub õige ja hea ja kui pärast on valus, on see ebameeldiv üllatus, sest enne ei mõelnud üldse, kuidas halb juhtub või vähemalt võib juhtuda.
Mis siis, et sarnast kogemust on 32 korda enne ka olnud.
Kartmatus on see, et ei karda. Jah, on ohtlik, jah, ilmselt tuleb valu, aga hirmu ei ole. Ma teen, mis õige ja hea tundub ja no kui valu tuleb, eks tegelen sellega siis, kui ta tuleb. Sitt lugu. 
Minu teema.
Vaprus on see, et tead küll, et võib valus ja halb hakata, kardad ka, aga ikka teed. Sest õige ja hea.

Ja eriline uskumatu õudustäratav argus on see, kui keeldutakse nägemast, mis on õige ja hea, ja tehakse ainult nõnda nagu endale mugavaim. Ning kiidetakse pärast ennast, et küll ikka osatakse hästi elada.
Brrrr.
Andestamatu. 

Ma pean sööma.
India pähklid. Neis on kaloreid, nad on vähemalt väidetavalt tervisele head ja nende söömine ei ole raske. 
Ostan vaheldumisi neid ja kreeka pähkleid, nosin ja nosin nii söögikordade vahele kui asemel, aga ikka tabab vahepeal õud "aga kui ma söön liiga palju?!" Siis söön veidi aega vähem ja lähen kohe kurvikamaks. 
Tähenduses "kõhukumerus kasvab". 
Mis ei ole otseselt halb, aga nii ebaintuitiivne, et võtab pead vangutama. 
Normaalne on ju alla võtta, kui vähem kaloreid tarbid?! Aga mina võtan juurde. Ilmselt pikapeale säästurežiim enam ei käraks ja tasapisi nälga ikka sureksin, aga olen nii mitu korda kõvasti kaalu kaotanud, sest lihtsalt ei tahtnud süüa, et keha paistab olevat otsustanud: jälle toidupuudus? Ei anna midagi varudest ära, meil on neid vaja! Hoian kõik kinni.
Ja kui selgub, et ikkagi pole näljaperiood, laseb end lõdvemale ja lubab rasvavarudel kaduda.

Tegin hirmsa vea. 
Ostsin KOLM kaneelisaia kodulähedasest pisi-pagarikojast, kuna tahtsin neid toetada. Sattusin sinna hilisel lõunaajal, kui eriti palju tooteid enam valida polnud, ja võtsin kolm, sest no - mul on Poeglaps ka. Ootasin mingit ebatavalist hõrgutist, sest kui mu tütar sealt asju toob, on need kõik väga head olnud.
Ta küll pole kunagi midagi igavat toonud ka. 
Nende kaneelisai maitseb aga umbes nagu mu enda tehtu. Ehk - magus kaneeliga saiake. Mitte halb, aga ei midagi erilist. Ja ma olen nüüd nii pirtsakas, et iga suutäis käib kümme minutit suus ringi, enne kui alla neelatud saan. 
Äkki, kui vahukoore-toorjustukreem kõrvale teha, läheb libedamalt?
Aga ma ei jaksa seda teha, väsinud nagu ma olen. 
Aga aga aga peab, sest homseks on saiakesed juba tahkunud ka. 
Miks see urrima söömine nii raske peab olema???

Okok,  teen selle kreemi valmis, aga ei luba, et kohe söön. Sobib?
Peab sobima.

Kuidas, kurat, on kell juba pool seitse? Ma pole midagi teinudki veel. Ok, vbla ujusin naatuke kauem kui tavaliselt.
Ikkagi. 
Aga asja hea külg on, et pika päeva järel ei ole saiakese kreemiga söömine üldse ebameeldiv. Kõht on hoolimata vaiksest pähklinäksimisest tühjemaks läinud ning kreem on hea. Teate küll seda kreemi. . 

***

Oh, Poeglaps sõi poolteist kaneelisaia ära. 
Kõik on kontrolli all.
Kuigi need on paganama suured saiad. Aga ainult 2/3 on veel alles ja sellest ma saan jagu. 

Jap, oligi post, kus ma räägin peamiselt kaneelisaiadest. 
Aga 22.08 oli juba pime (vihm ja pilved aitasid kaasa) ja temperatuur langes alla 20. (ehk on 19).
Sobiv sissejuhatus augustisse

Pruun koer vol 2

Kas mul on midagi öelda?
Peale selle, et hirmus palav on ja konditsioneer on elupäästja, siukeste ilmadega vaat et samal tasemel migreenitablettidega.

Tegin endale vist ujudes natuke viga. Loodetavasti ajutine asi.  Midagi järsku ei old. Lihtsalt nüüd on normaalne olla aint kummargil või kuidagi väändunult.. Sirgelt teeb haiget.
Vigasaamine on ka sellevõrra loogiline, et ma tegin kõvasti selliseid liigutusi, mida tavaliselt ei tee. Läksime ujuma, niisiis. Veesilma (mis meeldib mulle selle poolest, et see ei ole ujumiskoht tegelt ehk teisi ujujaid ei ole ja ma saan koeraga vabalt olla)  juures hängis ka üks sõbralik vene mees ja tema pruun koer.
Nagu Napoli mastif, aga mitte nii suur ja nägu oli vähem lotakas. Suurem kui Totoro (kes on 40 kilo), aga napilt.
Pruunist labradorist samas suurema ja voldilisema peaga.
Vbla segu, vbla ebatüüpiline, vbla mingi tõug, mida ma ei tunne. 

Igatahes olid nad seal, võõras koer oli sõbraliku lontu olemisega, läksime vette. Ja võõras koer ujus meile järele, ikka üleni sõbralik, ja üritas Totorole vees selga ronida sest EMANE KOER OTSE SIINSAMAS, imeline ju!
Miska Totoro oli hädas, sest ta ei saanud normaalselt liikuda ja hakkas uppuma.
Ma ujusin üsna kaugele, enne kui sain aru, et nii ei lähe, ja siis tulime tagasi. Mina keerasin end muudkui vees püsti ja tirisin võõrast koera enda omast eemale. 

Koer ei olnud häiritud, suhtus mu vahelesegamisse täiesti stoiliselt. Tema peremees kutsus ja kurjustas vaheldumisi sillal. Sain sel võõral koeral viimaks kaelarihmast kinni, Totu pääses eest ära ja ujusime kõik koos kaldale. Pahane võõra koera peremees võttis ta rihma otsa ja tiris endaga kaasa - ega koer ei taht minna, nii ilus tüdruk siin, oo, oo - ja siis läksime vette tagasi ja ujusime veel ühe ringi. 

Aga see ebatavaline liikumine vist tegi midagi. 
Nüüd olen küürakas =P

Ei, ma ei ole pahane ei võõra koera ega tema peremehe peale. Vahel läheb halvasti, kuigi keegi halba ei taha, mis seal ikka. Täiega võivad sõbralikud koerad metsas vabalt joosta (ja ujuda).
Aga valus on!

 Muide, vol 1 pruuni koera teemal oli täiesti teistsugune.

Pärast oli muidugi vaja ka poodi minna ja osta arbuusi, mineraalvett, piima, keefiri ja kilo india pähkleid (soodushind!). Noh, ja igast pisemaid asju. 

Eile tegin šnitsleid. Ma täpselt ei tea, miks mul oli vaja teha üheksa šnitslit, välja arvatud et sea kaelakarbonaadi lõigud olid 50% ale ja päästa toitu, säästa raha. 
Täitsa hämmastavalt palju riivsaia ja muna läheb nende jaoks. Mitte et mul kahju oleks, lihtsalt lähebki neli muna ja veerand pakki riivsaia lihtsalt paneeringu jaoks? Tundub ju nii natuke, veits-veits ainult.
Nojah.
Igatahes nüüd olen ise šnitsli nägu, mu poeg on šnitlsi nägu ja neli on ikka alles. 

faking fakk, nüüd hakkab pea ka valutama. Niiiiii sageli juhtub, et kui on mingi muu valu, arvab pea, et on hästi kaval migreen ka juurde panna.

Einoh, oligi juba kaks päeva ilma ...

Üks jamps kõik

On head asjad ja on halvad asjad. 
Niipea, kui ma olen seestpoolt kinnitatud, mu vajadusi (ükskõik kui pisikesi) on täidetud, keegi pingutab minu nimel, on kõik mitte lihtsalt talutav, aga peaaegu kombes. 
Nagu praegu.

Ja kui ei ole, on kohutav. 
Ütleks, et talumatu, ainult et selgelt ma talun ära.
Muster on tuttav, aga nüüd tundub loogiline - ükskõik, kui rõve olla on, ma teen järgmise ja järgmise ja järgmise asja, et siis, kui on hea, oleks KÕIK hea. 
Praegu on sellel mõte, sest vahepeal ongi hea. Mitte oivaline ja imeline, aga täitsa okei. 
Olid ajad, kui ei olnud hea. Kui ma tegin asju, sest muidu oleks VEEL halvem. Isegi kui ma ei kujutanud ette, et halvem saaks olla, "vähemalt käin iga päev jooksmas ja kaalun alla 70 kilo".

Ohjah. 

Küpsised läksid ka nässu. 
Sidrunhape jäi maitses tunda, kuidagi hapukad. Ja kuumus oli veits liiga suur, nii et nätskuse asemel (Poeglapse lemmik) tulid täiesti muredad. 
Muidugi on nad söödavad. Nii halba toitu, et pole söödav, ma naljalt ei tee. 

***

Perkele.
Sain kõne "ootamatult avanes reedel opiaeg, kas te saate täna tulla opieelseid analüüse andma ja reedel operatsioonile?"
Võtsin end seitset moodi kokku, sööstsin pealinna ja kui ma olin end pooleks lipanud, roninud üle müüri, et otsemat teed saaks ja ähkides kohale ilmusin, ütlesid nad mulle, et mmhmh, seal ja seal ja seal teete kohe opiks vajalikud anlüüsid ära, aga me ei luba, et reedel opereeritakse, üks kiire asi tuli vahele.

Olin nii väsinud koju jõudes, et ahmisin neid viletsaid šokolaadiküpsiseid sisse ja läksin kohe voodisse. Pojale ütlesin, et toogu pesu õuest ära, maijaksa. Ja aeg lihtsalt kadus. Läksin magama, ei old kindel, kas üldse jäin, aga poolteist tundi haihtus. Ilmselt magasin. 
Ei ole tore. Et ma ei näe välja nagu sant, et tähenda, et ma sant ei oleks. Ma panen teile oma kolme päeva energia magama ja te olete: "Nojah, aga vbla ikka ei saa reedel"? 
Mul on 24. larp, ma ei saa 20. opereeritud olla. Mul on vaja kas üsna kohe või jääb kuu päris lõppu, kurat.

Aga üks hea tagajärg oli. 
Ma ei ole enam põhjatult kurb oma armuloo pihta ja ei kügele väljaütlemata sõnade otsas, kuni tal viimaks minu jaoks lusikaid jagub. 
Ma sain vihaseks. 
Mis mõttes kõik aina nõuavad mult ja mina leppigu riismetega, mis üle jäävad? 
Ma olen ka inimene. Kui ma minuna ei meeldi, mingu minema. 

Tore

Vbla on see juhus. 
Tõenäoliselt on see juhus. 
Aga viimastel päevadel olen ma Goodreadsis saanud ohtralt nelju ("meeldis väga") ja Kittylt toreda muljetuse pealekauba. Nagu oleksid inimesed mõelnud mulle jõulukingitusi teha!
Lisaks juhtus täiesti pretsedenditu lugu: ma hakkasin pika sissejuhatusega ja viisakalt Fantaasia kirjastajalt küsima, et ega ta mu jutukogu välja ei tahaks anda, ja ta vastas "Jaa!" juba enne, kui ma üldse küsitud sain. Ei küsinud käsikirja näha ega mis plaanis sisse panna, lihtsalt ütles kohe: "Jah!"
Seega ongi mul igati jõulukingitusene tunne, maailm ikka armastab mind natuke ja kuigi natuke jube on mõelda, et sarnane "Pingutan ninast vere välja, siis veel, siis rohkem ja siis hakkab vaikselt silmadest ka nirisema"-aasta tuleb jälle, see on KAUGELT parem kui 2023 oma lömastava depressiooniga oli. 

Ja noh. Mul on jaa-sõna juba käes. Nüüd on vaja ainult kogu valmis panna - see tähendab ühe uue loo valmiskirjutamist (1000 sõna seni, vaevu alustatud) ja paljude parandamist, järjestuse üle mõtlemist ja pealkirja ka.
Palju asju.
Plaanis on maikuuks, aga ma endaga liigahirmus karm ka pole - augustiseks kulka tähtajaks on ka ok.
Ja ma taotlen loomestipendiumi ka.
Krt, kui ei saa, ei saa, aga vähemalt küsin.

Tütar on külas. Magab. Kella 9-st saati.
Tema katsetused erinevate ATH ja depressiooniravimitega lähevad oluliselt halvemini kui mul. Praeguse kokteiliga ta magab 12-14 tundi päevas. Muul ajal ei jaksa niisama lillegi maast aknalauale tõsta. 
Aga ta ei ole õnnetu ja see on tegelt juba hea, onju?

Kohv on paks nagu šokolaadikaste, sest kõik piim on otsas ja ma pidin kohvi kookospiimaga valgendama. Maitsel pole viga, aga jah - konsistents on ülimalt veider.
Kõiki muid toite on hirmus palju, nii et mul polnud motti poodi minna, aga piim sai otsa ja küüslauku on ainult 2 küünt, mis on kuulmatult vähe. Nii et kallil jõululaupäeval on mul ette nähtud poes käia ja vbla neid kapsaid, mida täna tegin, veits kõrvitsaga pikendada - nad on pisut liiga hapud ja mul on natukene toorest kõrvitsat üle, mille ma külmkapist välja tõstsin, sest sinna ei mahu enam midagi. 
Ehk tuleb kähku millekski kasutada. 
Noh, ja siis kirjutan veidi juttu ja loen "Jonathan Strange'i & härra Norrelli", mis on oigamavõtvalt tore raamat. 
Jõuluplaan, kui ühtegi väikest last pole ning peremängimine kellegagi pole ka teema. 
Kingid on juba kõik kätte antud, sest Tütarlaps läheb homme hommikul mu emakoju ja ülehomme lendab Wales'i ja ega ma siis viimse hetkeni venita ka Poeglapsega. Koos ikka. 
Ega midagi üllatavat nagunii pold ka.
Piparkooke olen kaks nädalat alailma teinud ja ma ei viitsi rohkem. Kapis on nii palju süüa, et pole mingit vajadust juurde vaaritada ja raamat on nii hea.
Nii hea!

Lisaks käis Tumen külas - hästi tore oli - ja märkas, et Totorol on küüned hirmus pikad. 
Tõsi. Ma olin harjunud sellega, et tal pole küüsi vaja lõigata, sest me käime nii palju kõndimas ja jooksmas, et need olid nagunii lühikeseks kulunud. Aga nüüd ta on poolteist kuud käinud väljas pea ainult oma hoovis ja läbinud umbes 100 meetrit iga kord. Küüned nagu tiigril! Pole ime, et puusad haiged, kui jalgu mugavalt maha ei saa toetada.
Lõikasin küüned ära, osasid ka kaks korda ja osasid lõikan veel, annan hommikuti valuvaigistit ja loodan imelisele paranemisele. 
Muud asjad juba ON imeliselt paranenud. Sööb, naeratab, liputab saba. Tõrjub kassi oma kausi juurest eemale ja vaimustub külalistest.
Aga puusad on ikka väga valusad. Isegi kakada ei taha ta kuigi sageli, mis siis, et seedimine korras - see kükkasend on ju piinav!

Olgu, magamisega uuele katsele.
Eelmisega ei jäänud, nii et sõin kaks siiakalaga võileiba. Mul söömine aitab magama jääda pea alati. Ja kui ei, tuleb süüa rohkem.
Head!

Ideed

Kurk valutab, 37 ja natuke, olen haige. 
Muidugi olen haige. Nii alla kui eelmises postituses, meeleolu üldiselt ikka ei lähe. On rohkem pohh, vähem "Ükskõik, mida ma teen, inimesed ei mõista seda ega mind! Olen mingi imelik diagnoosidega, peaaegu võõrliik!"
Aga ega ma ei valetanud ka. 
See ikka vaevab mind. Sest ma kuidagi usun inimestesse, kuidagi ikka arvan, et nad on nagu mina, erinevad ainult pisiasjad-pisiasjad - ja rõõmustan jubedalt, kui selgub, et nii ongi. 
Et seda juhtub harva?
Noh, see ongi tähelennuhetk, neid ei olegi tihti. 
Vastupidist juhtub paraku PALJU tihemini. Sõnnikuaukudes ma sumpan ikka kordades sagedamini kui tähe seljas kõrgusse ratsutan. Nad ei mõista, nad ei usu, nad ei saa aru ja on veel vihased takkapihta. Ma peaks teistsugune olema ...AGA MA EI OLE!!!! EI OLE! EI OLE! Mis ma polegi siis õige inimene v?

Jah, ma olen proovinud olla parem ja keegi teine. Esimesed 34 aastat oma elust. 
Ei saa öelda, et see mulle hästi oleks mõjunud. 

Oot, väga väga naine, kas sa tahad masenduse kuristikku viskuda? Jaa, sa oled haige, jaa, sa oled väga valmis ahastama, võibolla ei mõtleks praegu neist asjust? Mõtleks näiteks sellest, et Totorol on selgelt parem sestsaati, kui ta palju sööma hakkas, ja palju sööma õnnestus ta saada mitte lusikast ja käest toitmisega (see aitas, ent tulemuseks polnud "palju", vaid "päevane norm või veidi alla selle saab söödud"), vaid võlusõnad olid: "Toores maks."
Ehk siis peamiselt sööb ta maksa. Ja see on hirmus hästi mõjunud. Isegi hirmus kangus puusades tundub olema järele andnud ja täna pööras ta vabal tahtel selili, ajas jala püsti ja ütles silmadega: "Kratsi mu kõhtu, palun!"
Vahepeal ta üldse ei teinud nii. Näha oli, kuidas tagumine jalg tuksatas - ja jäi paigale. Koer otsustas, et ei taha seda tõsta, valus on. 
Ma kratsisin siis ta rinda ja selga hoopis.

Jõulukoogi nr 1 panin külmkappi. Sest kuigi ma ise agiteerisin, et külmkappi pole vaja, uskudes Garfieldi: "Fruitcake does not spoil. It's not even a food," märkasin toites, et algne meeldivalt niiske ja malbe konsistents on kuivemaks muutunud - ja just sel koogil, mis ainult fooliumis, küpsetuspaberisse teda mässitud polnud. (Sest üks vormidest ei eeldanud küpsetuspaberi kasutamist. Oli ise mittenakkuva pinnaga.) 
Mässisin keeksi küpsetuspaberisse, siis uuesti fooliumisse - krt, aga ühes kohas ei tahtnud foolium enam kinni püsida - ja panin siis külmkappi, sest seal on niiskem.
Palju niiskem. 
Toas on nii kuiv, et ma ärkan ööse paar korda üles, et ninasõõrmed kuivanud koorikutest puhtaks nokkida - ei saa magada, kui on ebamugav hingata.
Teise koogi panin ikka tavalisse kappi. Miks? Eee ... no ma ei olegi kõige nutikam naine. 
Vbla järgmise toitmise järel panen tema ka külmukasse.

Huvitav, kas peaks kurgutabletti võtma? Enam ei valuta. Kas ma siis niisama ... lihtsalt igaks juhuks? 

Igatahes tegin niisama, igaks juhuks, lahti libre office'i. Sest mõte kirjutamisest ei tundu enam üldse vastik. Ja mul on idee, mida kirjutada.
Lihtsalt alustada on niiiiiiiiiiii raske. 

Teate, et iga kord, kui ma näen mõna värskemat pilti oma värvimata juustest, imestan? Sest mul oli keskkoolist saati tunne, et mu juustel on kerge punakas helk, ent pidasin seda soovmõtlemiseks ja toonisin muudkui hennaga. Aga neil ONGI. Punakas varjund, kastanitoon ONGI mu peas päriselt olemas. 
Näide sellest, kuidas ma olen veendunud, et mulle ainult tundub, aga tegelt ongi nii. 

Siniheleroheline esmaspäev

Jõulukook tuli väga hea.
Ma loomulikult ei hakanud kohe sööma, aga sellesse tuleb augud torgata kange alkoholiga toitmise jaoks ja torkerelva - kahvel - lakkusin küll puhtaks. 
Ehk siis: kui on selliseid idioote veel, kes pidasid kinni selles retseptis olnud küpsetusajast: mees ei tea, mida ta räägib. Normaalne küpsetusaeg on poolteist kuni kaks tundi ja tulemuseks on kordades maitsvam nämm. Ehk mul läks igavene proovimine ja vaev, et saada kõrbemata tulemust nelja ja poole tunniga (alumine siin päästis), aga tulem IKKAGI ei olnud pooltki nii hea, kui tumeni jõulukook. Ükskõik kui heldelt alkoholiga kasta. 
Nüüd tegin lühema ajaga ja vualaa.

Krt, väga väga naine, sa ju peaks teadma: inimesi ei tasu uskuda. Pädev tulemus sünnib katse-eksituse meetodil proovides. 
Aga ei, ikka on vaja kindel olla, et vot just selles retseptis öeldakse õigesti ...

Totorol läheb lainetena. Laupäeval mõtsin, et minek, nii vilets. Vaevu sööb, trepist üles minnes hakkab värisema ja esikäpad libisevad alt ära. Kui inimene koju tuleb, ei liputa enam sabagi, vastuminekust ei tasu isegi mõelda.  Kogu aeg magab.  Kirjutasin loomaarstile ja see vastas täna, et jah, lootust ei ole, see on surm. 
Ainult et eile ja täna oli koer jälle palju kebjam. Mis me trepist räägime, vinnab end voodissegi ise, sõi igasugu asju, mille vahepeal ära põlgas (nagu mõned järgijäänud vorstid ja kuivanud pelmeen), lakkus innukalt puhtaks võipaberid (ma tegin jõulukooke!) ja muidugi tema tavaline searaguu lisaks. Silmad läksid ahastavatest rahulikeks. Nii et ma loodan ikka parimat. Söödan iga päev tabletid sisse ja loodan.
Kuigi täna ei tahtnud ta isegi oma juurdetulemise-viinerit. Panin selle tema kaussi, kui tuppa jõudsime, siis seisis see seal ja Karu, kes elab pidevas näljas, leidis tunni aja pärast, et oo, viiner! Seda võiks süüa! Haaras viineri kaasa ja läks sellega tuppa, kui ma tema nina koera kausis nähes ähvardavalt liigutasin. 
Seni, kuni ma mõtlesin, et kas võtta viiner kassilt ära või ei, leidis Totoro, et nii küll ei lähe, ronis vaevaliselt voodist maha ja pani oma pea kassi juurde.
Karu taandus, viinerit maha jättes. 
Totoro nuusutas viinerit. Lakkus seda korra, mispeale viiner veeres kaugemale. Heitis viineri kõrvale pikali ja kui ma siis uuesti vaatasin, oli selle ära söönud. Ilmselt tundus kõhus kõige kindlam koht olevat - aga oli vaja hirmsat kassiohtu, et ta selle ära sööks.

Täna võtsin jälle metüülfenidaatvesinikkloriidi lisdexamfetamiini asemel ja pea juba valutab. 
Mul on tunne, et tuleb vanad rohud ka ikka ära süüa, ent need on nii palju halvemad, et päris kurb.

Võtsin põrandad tolmuimejaga üle, sest tundus, et seda ma jaksan rohkem teha kui pesema minna. 
Aga pea valutab ja dušš aitab enamasti peavalu vastu (eriti kui tablett all on), nii et triivin pesema samuti.
Pärast ostan veel mune ja võid ja apelsini. Ja vahukoort.
Sest ilmselt ma ikka tahan piparkoogitainast ka teha.

Ihalen jõulutunnet

Võtan vabalt.
Juba päris kaua. (Kõik, mis kestab üle kahe nädala, on igavene.)
Teen ainult seda, mis väga vaja või mis tore on. Aga värskelt uusi paranemismärke pole. Nagu oli, nii on. 
Totorol on ka jälle halvem. Käib kuidagi lainetena - ootasin, et ta sirgelt paraneb ja nüüd on juba päris terve olemisega, ent tutkit. Phmt võiks öelda, et ta on haigem kui kunagi, aga kuna see ei ole selline ootamatu tervisest ärakukkumine kui alguses, siis ei tundu nii jube. Ja konti ikka sööb. Asi seegi halval ajal.

Poeglaps tegi oma rokipeo ära ja nüüd on tal "mis see oligi kõik v?" tühi tunne, mis minulgi pärast suurte asjade lõpetamist. Aga tal oli aint 2 nädalat intensiivseid proove, mitte nagu mul enne Beleriandi - terve aasta phmt.

Mitte et ma tahaksin, et tal halvem oleks. Nii tema kui Tütarlaps on oma koolipidudeks jubedalt vaeva näinud ja proove teinud, sest maksimumi peale on vaja välja minna ju. Ning siis on see möödas ja keegi ei meenutagi kunagi enam. Vbla saab direktori käskkirja, kus avaldatakse kiitust, aga no see ei huvita mitte kedagi. 
Mina tahaksin näha. Loodetavasti tulevad videod. 
Muidu sain ÜKS päev enne pidu teada, et tegelt oleks saanud sinna pileti osta ja vaatama minna, kui piisavalt vara reageerinud oleks, aga seks ajaks muidugi enam pileteid polnud. 
Paganas. 
Tütarlaps küll ütles mulle varakult oma Playboxi kohta. 
Käisin vaatamas ka mõlemal korral, kui toimus - kolmandal aastal oli covid ja nii palju siis avalikest üritustest. 
Krdi lahe oli.

Mul ei ole ikka veel tunnet, et jõulud tulevad. Aga otsustasin teha veel kord inglise jõulukooki, seekord sügavas vormis (mille spetsiaalselt selle jaoks ostsin) ja vbla see tekitab tunde. 
Täna ostan selleks apelsini ja sidrunit ja mingeid muid kuivatatud puuvilju kui rosinaid ka. Kapp on rosinaid täis sellest ajast, kui ma toiduabi sain, aga poeg ei söö mul ju rosinaid, nii et neid polnud kuhugi kulutada. Nüüd on.
Ja veerand pudelit brändit on teises kapis samuti olemas. Toidutegemise jaoks emalt sain. Sest joomiseks see ei kõlvanud - pold piisavalt hea.
Ei, uut kooreriivi ma ei ole ostnud. Riivin vana riiviga ja kannatan. 
Oot. 
Tegelt. 
Ma vist viskasin selle vana riivi ära, et sundida end uut ostma. 
Aga noh, jõulukoogi jaoks kõlbab ka jämedam riiv, proovitud. 

Ootootoot, tegelt. 
Vbla posti teel saadetavate jõulukinkide saatmine oleks ka teema. 
HMM.
Mul on kingitused olemas ka, neid ei ole vaja osta. Ja mulle meeldib kinke teha =) Tõstab kohe tuju. Jaa, plaan. 

Ja kuulge. Kui juba siis juba - kolm päeva reageerimiseks, loodetavasti keegi reageerib. 11 detsembri kuupäevalises lõpus läheb asi lukku. 
Ma teen raamatuloosi "Omasid ei jäeta maha"-le. Loosis osalemiseks kommenteeri teatega, et tahad osaleda. Pärast vaata tulemust ka, sest mul on vaja teada, kuhu automaati võitjale saata ja telefoninumbrit samuti. Lepime mailitsi kokku. Saadan raamatu. 
Teeme jõulud jõulusemaks!

Võibolla tekib mul seepeale isegi tunne, et teeks piparkoogitainast. 
Praegu küll tunnet ei ole, et võiks.