Enne oli hea

Mul on uduselt meeles, et olen enne ka selliseid "kuidas nii hea nii kaua olla saab, kas seda nimetataksegi eluks?!" poste teinud. Aga siis oli mu "hea" ikkagi taustal "enne oli nii halb, sellega võrreldes on jumalik".
Nüüd on nii, et enne oli hea. 
Edasi läks täiesti jaburalt heaks.
NII hea et ...!

Nii palju asju saab tehtud, et täiesti imelik on. 
Eile ostsin esimest korda elus endale ise lennukipiletid - seni on alati reisikaaslased ostnud.
Mu nõelumistajavate asjade kuhi on KADUNUD. Otsisin kappidest veel asju, mida nõeluda. Nii et ka ühe padja nurgad, kus seni rohmakas maalriteip sulgi sees hoidis, on nüüd niidiga parandatud. 
Jakk, mille jaoks ma läksin liiga lopsakaks ja mis seda voodri teist korda rebenemisega tõendas, on järgmisena kavas - no nüüd ta on mulle jälle paras ka, pole asjatu töö. Ja siis saan ükskord ometi ette võtta oma vana kaisukaru, mis läks edasi Tütarlapse kaisukaruks, ja siis tuli tal kunagi 2022 pea otsast. 
Ütlesin, et ma õmblen otsa. 
Jalgpall ilmselt aitabki mul selle plaani viiimaks teoks teha =)

Mul oli plaanis kirjutada juulis 6000 sõna ehk jõuda romaaniga 40 000 peale. 
35 784 on juba kirjutatud. Ma olen viimaks jõudnud ka sinnamaale, et kõik põhjad Põhisündmustele on valmis. Ja kuigi ma ise seda ütlen (minu arust see ei ole ingliskeelne väljend, vaid tähendab täpselt sedasama ka eesti keeles), siis see on hea lugu, mille kallal töötan. 

Igal nädalal on mingi 6-8 seeriat trenni järgmisest ette tehtud kuu aega vähemalt.

Arusaamatul moel ei ole mul raha enne järgmist laekumist otsa saanud, kuigi ma ostsin edasi-tagasi lennukipiletid.

Loomahoid on mu välismaa-ajaks korraldatud, Estconile regatud (otsustasin, et üheks päevaks võib minna, rohkem ei saa, sest Tšehhi minekuks on vaja kauem puhata kui kaks päeva), pooleli tore raamat ja tore fanfic ...

... ja olge lahked, Norra võitis Brasiiliat jalgpallis, imeilus väravavahitöö Nylandilt (ooh, kuidas ma armastan väravavahte!), kaks väravat Haalandilt ning mäng oli põnev ka =) 

Elu on nii hea! Ei ole isegi hirmu, et varsti saadetakse arve. 
Ma olen mitu arvet juba saanud, kõik ära tasunud ja nüüd on mitmel rindel ettemaks ka tehtud. 
Vbla murran Revalcholi larpil (Disco Elysiumi põhjal Tšehhimaal toimuv mäng, minu esimene välismäng üle 14 aasta) jala või midagi. 
Aga isegi see ei tundu väga hirmus võimalus. Luumurd või kolm ... pfff. 
Proovige migreeni. 
Palju hullem.

Emake maa, "Teistmoodi tavalise" kohta "Loomingus" ilmunud arvustus jõudis netti. 
Ma olen nii hea. Aah!

Tasu

Oo, jälle meeldiv tagasiside "Teistmoodi tavalisele", seekord Lüüli Suuki kirjutatud. 
Dopamiin saadud, meel hea.

Dopamiin on mu hetketeema.
Krt, kuidas ma seda varem ei taibanud ...
Tegelt paljut ikka märkasin ka. Et mul viskab kellelegi tugevamale näkku plõksimine enesetunde taevasse. Et raskustest tulen uhkelt läbi, kui mind sealjuures kiidetakse ja imetletakse. 
Hästi tavaline tavaelu on samas raske.
Kui tuleb midagi halba ja  ei ole taustal ohjeldamatut kiitmist "sa oled nii vägev, et seda kanda jaksad, ma saan aru, kui rõve see on, sa oled imeline", tapab. Ja kui elus toimuv ei ole natuke halb vaid palju halb ja kiitust ei tule ega tule, on väga raske edasi kesta.
Olen märganud. Aga et sellele saab ühe nime panna - dopamiin - tuli üllatusena.
Kusjuures mitte täielise üllatusena. Mäletan, et tookord, kui ma üldse taipasin, et oooot. Vbla ei ole mu rõve enesetunne üldse depressioon, oli aluseks, et fb-s Fideelia-Signe Roots ütles, et mul on dopamiinipuudus, sellele on ravi olemas. Aga kuna keegi ei tahtnud mulle otseselt dopamiini sisse sööta, võtsin pähe ATH kui dopamiini-ainevahetuse puudulikkust tekitava sündroomi, ja hankisin endale hirmsate pingutustega viimaks selle diagnoosi.
Mis tõi kaasa ravimid.

Need aitasid, onju. Hirmusväga. 
Aga kuna mul ei hakanud otseselt rõõmus, lihtsalt polnud enam aktiivselt valus, ma kuidagi ei ühendanud ära, et stimulandid teevad midagi muud kui lihtsalt - stimuleerivad igasugu erinevaid hormoone korraga. (Minu tunnetus hingevalu kui reaalse valusa valu osas? Miks ma ei saanud aru, et dopamiinita ONGI otseselt valus? Aint üks link praegu, sest ma ei näinud põhjust dopamiini kui valuvaigisti kohta rohkem otsida.) 
Et nad stimuleerivad muuhulgas ka dopamiinieritust, teadsin. Aga tundus ... noh, "muuhulgas ka seda".

Nüüd korraga tajun taas, kuivõrd tähtis on korralikult dopamiiniga tasustatud saada. 
Esimene hea link, mille sel teemal leidsin, on ERR. Nii et korralikku teadusartiklit isegi ei otsinud. Eesti keel! Peab sobima. 
Muidugi on fMRI kahtlane meetod ajus toimuvat mõõtma. 
Kuid kui tulemused sobivad mu kogetuga, ma usun neid. Igaüks valib, mida usub, onjo. Mis sobib, seda usume, mis ei sobi, jätame kõrvale kui "seal on mõõtmises mingi viga tehtud või ei saa kõike meie vahenditega mõõta või midagi kuuendat".

Jaah ... uskumine on keeruline.
Mõtlen usklikkuse üle kohati ikka veel. Ausalt, mul oleks jumala (meelega) hea meel usklik olla.  Lihtsalt ei õnnestu.
Jumal ei saa olla hea ja kõikvõimas. Pole võimalik. Üks või teine, mõlemat ei saa olla.

Et kannatused pole tingimata halvad? 
Ma ei usu. Kannatused on halvad ja kes laseb kannatustel eksisteerida, kuigi tema võimuses on need lõpetada, ei saa olla hea. 
Niisiis ei õnnestu mul ainujumalat uskuda. Polüteistlikke? Oh, need võivad olemas olla koos haldjate, nõiduste, tulevikunägemuste ja telepaatiaga, aga see ei puuduta mind. Need jumalad ei tunne mind ega mina neid ja seega meil pole üksteisega mingit tegemist. Ei lohuta nende olemasolu mind vaevas, ei ole mul rõõmuaegadel tunnet, et peaksin neile tänulik olema.

Nii palju siis jumalatest.

Kass (sujuv üleminek) on viimastel nädalatel otsustanud mind armastada. Tuleb kogu aeg sülle ja siis ma istun ja silitan teda ega saa kehalisi harjutusi teha ega kohvi tuua ega isegi pesema minna.
Pesemise unustasin, muide, vahepeal täitsa ära lausa. Täna tundus, et kuidagi veidralt lige oli olla - meenutasin ja sain, et oot. Viimati käisin pesemas esmaspäeval. Nii et eile pidanuks uuesti, kuid unustasin  täiesti ära. 
Pesin see-eest köögiaknaid.
Täna pesin siis ennast ja elutoa aknad jäid pesemata. 
Järeldus: enda pesemine võtab samapalju lusikaid kui 4 aknaruutu.

A kurb on see, et mingit sisemist tasu ei tule ei akende ega oma keha pesemise peale. "Jee, ära tegin," ütlen endale kõige ebaentusiastlikuma häälega, mida suudate ette kujutada. Mhmh. 
No ma olen puhas ja mu lokid läigivad. 
Mhmh. 
Suur kasu küll. 

Aga tagasiside "Teistmoodi tavalisele" ikkagi tuli =) Isegi kui mul ühe või teise tähelepaneku puhul kulm poolde laupa tõusis (keisrinna kaotas lapse? Päriselt lugesid nii v?), kiita on ikka tore saada =) 

Rõõmuruie

Lugesin oma raamatule "Loomingus" ilmunud arvustuse läbi.
Prille polnud kaasas, nii et mõnevõrra keeruline oli seda pisikest kirbukirja haarata, ent kuna arvustus oli positiivne, polnud väga raske. Kõik lood arvustajale ei meeldinud, mõnest asjast sain ta valesti aru (krt, juba teine inimene arvas, et lööklased on depressiivikud!), aga no "Võiksin jäädagi sellest kogumikust kirjutama" kahtlemata on kompliment.
Jaa, ma noppisin mälestustena välja aint negatiivse v.a. niivõrd selge positiivsus, et seda ei saa võtta kui "noh, too jutt talle meeldis jah, aga mitte raamat üldiselt" või "no see jutt on vana, talle meeldivad mu vanad asjad, uued ei meeldi". 

Linkida ei saa, võrgus (veel?) pole, ent olen rahul.

Ok, mitte päriselt. VEEL, kirjutage VEEL! Viimane aeg, kohe varsti on see juba vana ja unustatud raamat ju! 
(Luulekogu käsikiri lubati mais kulkasse kandideerima saata.)

Homme lähen niisiis luuleprõmmu Tallinna eelvooru. 
Osa minust arvab, et see on nii minu formaat. Võiks ju hästi minna. Teine osa arvab, et kui ma ootan head, läheb raudselt midagi väga vussi.
Noh, läheb, nagu läheb. 

Aga positiivne tagasiside endisele, uus üritus ees - ja kõik minus on põnevil, helge ja tormakas.
Midagi pole halvasti, midagi ei lähe halvasti, mul ei hakka enam kunagi tumehall meeleolu olema, jee. 
Mõistus teab, et nii see asi ei käi.
Kehal on poogen, keha on rahul. Nii et naudin.

Muidu, see igavese praegu igavene positiivsus on seda koomilisem, et mul oli enam-vähem kogu elu halvim öö vastu pühapäeva. 
Ma ei ole mitte kunagi varem toore ahastuse pärast tervet ööd üleval olnud. Ok, päris tervet ei olnud ka, natuke alla pooleteise tunni magasin. Ent siiski. Niiniiniiniiniinii kurb. 
KÕIK oli halvasti, mitte midagi, mille nimel elada, mitte midagi, mida oodata, mida ma siis arvasin ...

Pühapäeval läks paremaks. Teate küll, filmi või raamatu või arvutimängu (ma ikka veel ei suuda neid videomängudeks nimetada) tegelase kohta: ta suri, jah, aga siis hakkas tal parem.

Ma täiega surin, aga siis selgus, et eksitus. 
Ja Lauri Heinsalu kirjutas "Natuke kergust ses raskes elus" mu kogumiku kohta ning ma valisin välja,  lugesin 23 korda valju häälega ette, parandasin ja trükkisin raamatukogus paberile oma "Luuleprõmmule" minevat luuletused, tegin väga head saiavormi ja praegu keevad potis seakeeled ning mu pea ei valuta.

Nii et - mis saab elus väga valesti olla, kui mul nii tore on?

Tagasivaade, algul nukker

Ma olen haige (kõva 37.1, aga halb, kogu aeg halb) ja kurb.

Mis siis, et nii paljud inimesed on mu vastu nii head =( Kuna ma panin niiii palju selle "Teistmoodi (tavalise)" ürituse alla energiat, peaks tulemusest ilgelt kasu olema, AGA. 
Peamiselt on tunne, et neile, kes käisid, meeldis (v.a. need 4 inimest, kes poole pealt välja läksid, a vbla oli neil kella peale kuhugi minek), AGA kui ma oleks eraldi inimestele meenutanud, et tulge, tule sina ja sina ja sina ja sina, oleks neid inimesi rohkem olnud.

täitsa mitu inimest oli

väikeveli tõi lilli ja sokulaadi

Kuigi mu vend tuli. 
Ja kinkis mulle lilli ja šokolaadi.
Teda ma küll näha ei lootnud, nii et peaaegu kiljusin nähes. Nii õnnelik =) 
Ja no kõiki, kes tulid ja eriti kes raamatu ka ostsid, nii et ma sain pühendusi kirjutada, oli maru rõõm näha ... 

Mu tütar viis mu pärast sünnipäeva puhul sööma ja see oli NII TORE KOHT. (Tahate head Kagu-Aasia toitu ja häid kokteile - In The 372. Kui meenutada - tütar meenutas mulle - et 372 on eesti mobiilinumbrite kood, avastasin, et jumala vaimukas nimi. Ja mees leti taga oli megaarmas ja ütles ühtede külastajate umbes kuueaastast lahkumas jälgides: "Kids are really smart these days.")

Üldse, tegelt oli täiega lahe, burleskitegijad absoluutselt imelised, nii tore, nii tore ...

väga mees

"aitab!"

laval Veikoga

AGA
kuna ma panin sinna alla nii palju endast, siis ikkagi on tunne, et tagasiside peaks olema absoluutselt kirglik ja hea, et seda väärt olla.
Kaks päeva on möödas, keegi peale kohalkäinute ja ühe, kes unustas, ja ühe, kellest teadsin, et ta ei tule, pole maininudki. 
Loo kohta, mille "Loomingusse" saatsin, pole ka grammigi tagasisidet ja luulekogukäsikirja kohta kuulsin, et ikka pole läbi vaadatud ja kus ma jään. 

Ma olen nii läbi, et juba viiendat päeva (mhmh, alustasin nädala alguses juba) niutsun kõva häälega tavalisi koduseid toimetusi tehes. Kurdan omaette valjusti: "Miks see nii raske peab olema?!" Kodused toimetused nagu singi lõikumine, sibula koorimine, šnitslite ümberpööramine ja koerakrõbuskikoti avamine.
Korra istusin enne kümme minutit arvuti taga, kui aru sain, et nii raske siiski ei pea olema, ja panin prillid ette. 

Ma vist panustasin liiga palju.
A vähem ka ei oska. 
Ei saa isegi öelda, et keegi ei aita. Nii palju aidati ja hellitati, sünnipäeva puhul ja muidu ja ..!

A vbl on asi ikkagi selles, et haige. Kõik on sitt, kui haige olen. 

Ok, kogun ennast kokku, vaatan "Teistmoodi (tavalise)" pildid üle fb-s ja panen mõne teile ka. 

mul pidi ka midagi vaadata olema!

Oh, fotograaf Kris Moor (tema pildid kõik) oli ekstranunnu ja saatis mulle veel hunniku pilte, mida fb-s pole =) 
Ok, neid ma vaatan nüüd ka =P

Kui ma näitasin õlga,et rahvale seletada,
kuidas burleskile kaasa elada.
Ühtlasi on see SSP käest saadud pluus.

Kuulge, piltide peale läks kohe elu lõbusamaks =)
Kris Moor ka ütles, et ta alguses arvas, et ma olen purjus. 
- Ei, ma olengi siuke, kui adrenaliin üleval. 
- Mhmh, ma pärast sain aru jah.

Tütrekesest ka ikka pilt

Saladuslik

Tegelt!

Üldse mitte saladuslik!

Täiega avalik olen. Tulge!

Nüüd postituse juurde:
Loteriis kirjutati. 
Olen rahul =)
Jaa, võrreldes mõne teise autoriga, kelle esimene lapsuke kohe Kiviräha kõrval väljapanekustendil on ... ... aga kui võrrelda ainult iseendaga, siis "Devolutsioon" toimus Ameerikas, võõras, "Omasid ei jäeta maha" on siuke ... veits keeruliselt kätte andev, aga "Teistmoodi tavaline" võiks ju tõesti inimestele meeldida. Seni tundub, et meeldibki.
Muidugi mitte kõigile - selleks on ta liiga teistmoodi. 
Agagaga! Aga paljudele!

Muidu ... kiidan end muudel teemadel ka vahepeal. Sest keegi teine ei tea neid kordi ja viise, kuidas ma kergel käel hea olen, nii et seda osa ei tea keegi kiita =)

Käisin ujumas. Kui pärast pead pesin, kuulasin, kuidas üks naine oma kahe pojaga jantis. Seal oli palju kuulata.
Esiteks tundusid need kaks poega (umbes kuuene ja umbes neljane) omavahel juba hästi läbi saavat, mis mu meelest on oluliselt haruldane.
Teiseks oli naine riietes, ta oli poisse koolieelikute ujumistrenni toonud ja nüüd viis ära (vahepeal uitas täies riides teiste täies riides vanemate vahel ujulas ringi ja mina segasin poisse mullivannis müramise käigus, sest tahtsin oma ujumisest väsinud keret veesurvega masseerida lasta) ja pesuruumis valvas nende pesemist paari sammu kauguselt, mitte ei löönud ise kaasa. Juhendas, naeris, ütles kelmikusi, kuid hoiatas ka, et nad teda märjaks ei teeks, muidu hakkab tal õues hirmus külm.
Muidugi pritsis noorem poeg ta viimaks märjaks, nii et naise karjatas üle duširuumi: "ÄRA TEE!"
Sellele järgnes pahane teatamine, et ta on nüüd märg ja tal hakkanki õues külm. 
"Ma ei ju ei näinud," ütles pisem poiss kurvalt. 
"Seepärast peadki hoolega enda ümber vaatama!"
Aga see oli ka kogu pahandamine. Edasi mina enam ei näinud. Läksin välja, kempsu ja end kreemitama ja riietuma. Aga prügikasti juurde minnes silmasin neid jälle. 

"Oi, sa oled NII tubli! Uskumatu! Panidki ise soki jalga?! Ja pükste peale tõmbasid ka?!"
Vaikne rõõmus kohmitsemine.
Sekkusin: "Kas ma võin teile komplimendi teha?"
"eeh ..?"
"Te olete jube lahe ema."
Ta naeras veidi hämmeldunult ja tänas.

Nüüd olen endaga rahul. 
Sain hästi öelda, päev jälle parem.

Ta muidugi ongi lahe ema. Ma olen neid emasid duširuumis näinud päris palju. Mitte ükski läbi aastatepole naernud oma lapse või lastega, ainult siis, kui mõni teine naine kaasas - nendega küll.
Ükski ema ei kiitnud nii ülevoolavalt laste hakkamasaamisi. Ja ükski ka ei karjatanud sedasi =)
Minu masti inimene, aga naeris palju rohkem kui mina nooruses. 
Vist. 
Ega ma ise ju tegelikult mäleta. 
Tunde järgi oletan.

Üldiselt olen öösel üleval, sest ma ei saa magada, kui kõht tühi. 
Ükskõik, kui väsinud olen. Lihtsalt leban, maru mõnus on, aga und enam ei tule. Ja noh - kui ma ikka veel oma kõhutühjust uskumast keeldun - sest ei tunne ju nälga! - kui jäätise ettekujutamine sunnib mu voodist välja jäätist otsima, ma tegelikult ikkagi olen näljane. 
Kusjuures seekord kujutasin Beni ja Jerry küpsisetaignaga versioonile lisaks ette ka Bounty šokolaadi (jah, seesama me lapsepõlvest), mis saladuslike hulgas on ja jääb nagunii mulle, sest Poeglaps ei söö enam Bountyt.

Saladuslike?
Aa, ma ei ole teile saladuslikkudest eriti rääkinud, kuigi nad on mu elus umbes 9 aastat juba!
Vbla on aeg.
(Enne võtan sinepit. Suitsukeel, võileib ja tomat tahavad kõrvale sinepit, aga ma olin liiga kitsi seda taldrikule pigistades, nii et nüüd on otsas.)

Kui Poeglaps oli umbes kümme, tuli ta (mul on isegi meeles, kus ta meie vanas korteris seisis siis!) välja ideega. 
"Emme. Teeme nii, et sa ostad mingit kommi, mis mulle maitseb, peidad selle ära ja kui mul on hästi kurb tuju, ma küsin sult ja saan midagi head."
Idee oli oivaline, kiitsin kõigest südamest heaks ja hakkasin maiustusi koju varuma. 
Algul olid need väikesed, näiteks pakk Tutti-Fruttit, ja ma peitsin nad mitte väga keerulistesse kohtadesse, sest mul oli ju vaja nad kähku kätte saada.
Üsna  kiiresti juhtus ka, et ostsin ma hoopis mingi väikese soolase hea ning Poeglapse vaimustatud tagasiside meelitas mind seda veel ja veel tegema.
Vast aasta hiljem küsiski Poeglaps "midagi saladuslikku soolast". 
Sestsaati hakkasid varuks olema nii soolased kui magusad näksid ja ta sai siis iga kord valida, et kas tahab magusat või soolast. Samuti tegin süsteemi ümber nii, et iga päev saladuslikku ei saa, vähemalt päev peab vahet olema. 
Sest ta selgelt ei küsinud enam ainult eriti viletsas meeleolus, vaid iga kord, kui isu tekkis.

Tasapisi portsjonid kasvasid. Ma teadsin, et ta armastab väga marineeritud kurke, aga ma ei osta ometi väikest purki, kui suurema kilohind niiiiiiiiii palju odavam on! Ning selle taustal hakkas ka normaalne tunduma mitte pisikese Tutti-Frutti või ühe Mamba kommi ostmine, vaid vahel oli saladuslikuks ka pakike Haribo kuldkarusid või Ossi krõpsud. (Neil oli vanasti teine kujundus.)
Mingil päeval polnud mind kodus ja Poeglaps otsis üles mu peidukoha ning sõi kõik sinna kogutu ära.
Ma ei olnud pahane: kui ta oli üksi kodus ja tal hakkas kurb, tahtis vähemalt midagi head süüa - olgu. Aga hakkasin sestsaati peitma eri kohtadesse, et kui leiab, siis vähemalt mitte kõiki korraga. Kuldkarud siia, Tiramisu mandlid sinna, soolapähklid kolmandasse kohta.

Poeglaps kasvas ja temaga koos nii ta söögiisu kui (õnneks) ka minu rahavarud. Kui varasemal ajal ikka tuli ette, et mul ei olnud saladuslikku, siis mingil ajal hakkasin hoidma erinevaid asju sellises koguses, et alati oli, 
Korra ostsin purgi limpsi, mida ta varem omaenda taskuraha eest ostis ja innuga jõi. Limps võeti vaimustusega vastu ja sestsaati oli saladuslike hulgas pea alati valida ka mõnd jooki. 
Mingil ajal vahetasime korterit.
Mingil järgmisel ajal otsis Poeglaps jälle hulga saladuslikke üles, kuigi need oli peidetud erinevatesse kohtadesse. Sestsaati kujunes omamoodi mänguks, et ma peitsin üha uutesse kohtadesse ja tema otsis perioodiliselt kõike läbi ning leidis osa üles. 
Nüüdseks on jäänud üks koht, mida ta pole mitu aastat juba suutnud välja nuputada, aga sinna suuremad asjad (ammu oleme ka krõpsupakid saladuslike hulka arvanud) ei mahu. Nii et neid ta ikka vahel leiab. 

Üldiselt ma leian, et saladuslike süsteem on jube hea: enamasti sööb laps (khm, hetkel on see "laps" 19) normaalset toitu, aga reeglipäraselt ka maiustusi või vinnutatud vorsti või pistaatsiapähkleid. Kuna ta ei osta oma raha eest iseendale, vaid ostan mina, ma saan veits valvata, et asjad väga halva koostisega ei oleks ka. 
Olgu, enam poleks seda vist vaja, ta on ise teadlik sellest, mida ja kui palju süüa. Viitsib valvata rohkem kui mina. Aga no kui ta vara- ja keskteismeline oli.

Ja vahel on nii, et mul on varuks ostetud mitu teatud sorti saladuslikku, sest allahindlus oli, aga ta küsib, saab selle, sööb vingus näoga umbes poole ära ja teatab, et talle enam ei maitse. 
Ja ei maitsegi. See poolik seisab seni, kuni mina ta nahka panen ja see on vahel nädalaid võtnud. 

Bounty talle enam ei maitse.
Jah, mhmh, kurja suuurfirma toodang, jaa. Ma tean. 
Aga samas mulle lapsepõlve maitse. Ja vähemalt pole Nestle! 
Krt, ma ei saa enam Premia jäätiste eest raha maksta, sest paganama Nestle ostis nad ära ja boikott ju. =(

Äärmiselt kirjanduslik postitus

Sulatasin eile õhtul külmkapi sügavkülma ära. 
Maru vaikne on nüüd. 
Et kiskus lärmakaks, üldse ei märganud.
Vaikust märkan küll.

Vahepeal Rents arvustas mu kogu hästi ja Reakoris arvustati ka - enam-vähem.
Rentsi arvustus on peaaegu täiuslik - vähemalt minu meelest.
Reaktori oma ... Mulle väga ei meeldi, kui arvustaja on rumalam kui mina ja lihtsalt ei saa aru (mis krdi depressiivikud? Selgelt ATH ju! Mis krdi "kirjutab aadlikest"? Ta "Rohelisi välisseinu" ei lugenud v?) - aga noh, päris loll ta pole. 
Ainult veidi =P

On kätte tulnud aeg, kus on jälle tunne, et tahaks midagi ulmejutuvõistlusele kirjutada. 
Vahepeal solvusin, kui mu jutt "Supervõime" sealt midagi ei saanud, aga nüüd kogumikku kokku pannes avastasin, et krt. Ongi üpris nõrk lugu, jätame välja - ja siis mott jutuvõistelda taas tõusis.
"Joosta oma varju eest" ja "Rohelised välisseinad" ikka ongi head lood

Jutvõistlusel võib jopata: vahel saab täiesti jama lugu ühelt-kahelt žüriiliikmelt palju punkte. Võib mitte jopata: väga hea lugu saada ühelt 12 ja ei kelleltki teiselt midagi (Piret Jaaksi lugu tol aastal, kui mina žüriis olin). Aga täiesti ebaadekvaatne nende hindamine pole. Nii et võibolla tasuks proovida? Kirjutada jälle head juttu, mis paljudele meeldiks, mitte lihtsalt mulle endale?

Aint et millest? Mul pole ühtegi stseeni ajus, milleks ettevalmistused teha ja siis pärast lugu kokku tõmmata. 
Kõik oma senised parimad olen sedasi kirjutanud - et on mingi stseen, mida ma tahan teha, ja siis ehitanud sinna ümber vajalikud dekoratsioonid ja sinna sisse sobilikud tegelased. 
Võiksin kirjutada ka, mis stseen kus loos. Kus on tolle loo võ romaani tuumikstseen, millest kõik muu alguse sai - aga maitea, kas teid huvitab. Kas te üldse eriti mu raamatuid olete lugenud, et pihta saada, millest ma räägin. 
Kui keegi kommentaarides küsib, vastan hea meelega. 

Ok, "Devolutsioon" oli teistsugune. Veidi. Sealne põhistseen tuli alles peale kirjutama hakkamist. Algse settingu panime koos K-ga paika ja alles peale veidi aega kirjutamist tuli steen - ja alles pärast seda, kui loobusime sellest kui jutust ja kirjutasime hoopis romaani, kõik ülejäänu. 

Praegu fantaseerin peamiselt seksist ja no pornoka kirjutamine ulmejutuvõistlusele ei pädeks. Ma isegi teaksin, kuidas ulme paratamatult sees oleks ja mu peast oleks isegi võtta tegelased, kes poleks silmatorkavalt minu elust, ent mõttetu. Ma olen kindel, žürii kiljuks õudusest, et nende soliidsele võistlusele mingi kehamahlade ja piitsavihina (see on tsitaat, Loteriis on siuke teemasildistus) lugu saadeti, iu. 

Samas välja mõelda erutavat mitteseksuaalset olukorda pole üldse raske tegelikult. Vaatan mingit (mitte liiga head) filmi ja olen kohe: "Vot kui selles kohas oleks nad hoopis (...) oleks nii lahe" või loen (mitte liiga head) raamatut ja sama. 
Samas samas: ma ei viitsi enam jälgida meediat, mis pole väga hea. 
AGA! Ma olen ära vaadanud 1000+ osa One Piece'i! Ja täiuslikud oli seal ainult Water 7 ja sellest sujuvalt edasi (phmt sama lugu jätkus) Ennies Lobby lood, kõik muu oli ikkagi "aga kui ..."

Ha. 
Alustan sealt, eks näis, mis aju teeb. 
Oma aju ma usaldan. 
Enamasti =P

Samas samas samas ... kuulge!
Äkki teil on mingi mõte, millest või kellest ma kirjutada võiksin? Luban, et keeran vähemalt osad asjad untsu, rapin esialgu antu mingil moel ära ja vormin tast hoopis uue, aga samas võiks ju olla lahe saada mingist oma ajuussist-juhumõttest teine variant? 
Mulle küll meeldiks =)
Nii et kui teil on mingisugune teie enda jaoks huvitav mõte, pange kirja. 
Eelistatud on tegelased, tunded, olukorrad, aga võib ka üldidee olla - vahel mus läheb selle peale ka miski käima. 

Lugu on lihtsalt hea ja lisatud selleks, et postituste algustähtedest moodustuvad sõnad oleks korralikult sõnad ja piltide vahele ei jääks üksikut Ä-tähte.

Ei pea veel

Eih, aga tõesti. 
Mismoodi siis nii, et mul mitte ühtegi kirjutamistööd pooleli pole? 
Millest ma elan, kui EKLi stipendium ära lõppeb (selle aasta lõpuga phmt, kuigi teine ja viimane väljamakse oli juulis) ja ühtegi honorari ka enam ei tule? Mis must saab?!
Olgu, tegelt on see paremini elama õppimise raamat, mis on kolmveerandi ulatuses võrgupäevikust kokku pandud, aga  et seal on materjali ainult 2021 aastani umbes, oleks palju ümber teha ja parandada --- aga ... 
See on ju blogi põhjal. Mis ei saa kunagi valmis. Kuhu ma piiri tõmban, et vot nüüd võin teistele ka elamist õpetada, ise juba nii hästi oskan?
(sarkasm)

Raha pärast valmis teha? Phmt see oleks motivaator, ega muidu ei leiakski endas seda: "Mhmh, õpetagem nüüd teisi!"
A kergem oleks täielist ilukirjandust luua. 
Ainult et siis võiks olla see miski (mitte raha!), mis käima tõmbab, miski, mida tahaks kirjutada - ja siis saaks kõik muu sinna ümber ehitada.
A mul ei ole Tunnet.
Ok, ühe loo, mis konkreetselt sees põletas, kirjutasin valmis ja saatsin "Loomingusse." Ma ka ei loobu, ah? Aga nad ise küsisid mult enne rubriiki "kirjanik loeb" kuni 15 000 tähemärki ja otsustasin (selle ära kirjutanud), et ok, annan neile siis ilukirjanduse vallas ka veel võimaluse. 

Peale seda pole midagi peale luuletuste tulnud. 
Jaa, ei peagi, on täiesti ok vahepeal koguda, enne kui jälle mujale puistamiseks läheb, bla-bla-bla. Kõik on õige. 
Ei pea kirjutama nii kiiresti kui teised. 
Ei pea kirjutama, kui midagi öelda ei ole.
Aga ma nagunii töötan jube aeglaselt. "Omasid ei jäeta maha" võttis vist ligi neli aastat - ja ta on romaani kohta õhuke. "Teistmoodi tavalises" on varaseim jutt enne 2000 kirjutatud. Kui minu tempos kirjutamisele vahele veel kogumispaus ka jätta - pikem kui paar kuud - mis ma üldse enam?
Kas keegi mäletab mind?

Ok, halin ära halisetud ja endasse võetud teadmine, et ma ei võida midagi, kui end rihmamaks tõmban. Rihm olen nagunii, aga veel enam ei tasu end venitada, eks ole. 

Mõtlen uue kirjatöö peale detsembris. 
Praegu ei tasu. Keegi ei võida.
Nagunii on jõudu tegelikult vähe. Jääb veidi üle igapäevadest, kuid mitte palju. 

Ja üldse. Fb-s on Murca luuleväljakutse aeg - alati novembris on, vähemalt 6 aastat juba - ma kirjutan sinna.
Teate, mis on kummaline? Iga-aastased mälestused näitavad mulle hirmsat hulka minukirjutet luuletusi ja osad on pagana head. Aga kas ma panin neid oma luulekogukäsikirja? Heal juhul viis tükki. Umbes sajaviiekümnest.
Ma teen käsikirja ümber, kui see kirjastus, kus ta ootel on, täiesti loootusetuks muutub. 
(Täiesti lootusetuks muutunud ei ole. ATH-ga naised peavad, viimane kord vastati järelpärimisele, et eh, ega väga ei ole veel vaadanud, jah.)

Oi, aga vahepeal kirjutati "Teistmoodi tavalise" kohta ju!
Kusjuures ma jubedalt rõõmustasin, sest Kristjan Sander on oma tuttavate, eriti heade tuttavate osas "väga objektiivne" ehk pigem lükkab oma arvustustes negatiivset tugevamini esitatuks. Ta ometi ei kiida kedagi seepärast grammi võrragi rohkem, et ta selle inimesega läbi saab! Hurjuhh!!!
Ja ometi peaaegu kiidab "Teistmoodi tavalist". Kuigi ta on mind korra isegi külla kutsunud!
(Ma ei läinud, sest see oli mulle nii raske aeg, et suutlikkus kuhugi minna puudus täiesti. Veel vähem suutlikkus Viljandisse rännata.)

Kirjanikutamas

Näe, siin mu pisiõe tehtud pilt meist ka.

Kuule, proua kirjanik, päris hästi läheb!
Ütlen enda poole pöördudes rahulolevalt. 
Esimene tervikkogu arvustus olemas ja see on hea arvustus. S.t. mitte lihtsalt positiivne, vaid see kogu räägib arvustuse autoriga, enamik tähelepanekuid on üpris õiged ja ta isegi ütleb minuga sama asja selle kohta, kuidas "autor katsetab".
Jai! Minust saadakse aru! Ma olen talle mõistetav!

Ja siis esitlesin koos Veiko Belialsiga "Teistmoodi tavalist" avalikult rahva ees Tartu Kirjanduse Majas.
Täitsa palju inimesi oli kohal. Kaugelt rohkem kui "Omasid ei jäeta maha" esitlusel. See võis tulla sellest, et julgen rohkem enesereklaami teha, sest mu üldine usk iseendasse on kordades suurem ja piinlikkus öelda, et kuulge, ma tegin hästi, palllllllllju väiksem. 
Ehk mu panus polnud mitte üks postitus fb-s ja rohkem mitte sõnagi, vaid kolm teksti ja piltidega postitust seal, üks teade siin, üks teema discordis rollimängijate teemafoorumis, ja igasugu inimesi tuli. 
Aga võis tulla ka sellest, et käisin Naiskirjanduse Seminaril, mul on nüüd hulk kultuurseid fb-sõpru juures, nemad laikisid ja jagasid südameid, nende tuttavad nägid ja mõned nondest tulid ka kohale.

Igatahes inimesi oli täitsa palju. Muidugi ulmikud, hulk mulle tundmatuks jäänud inimesi, aga ka mu armas noorem õde ja tema sõps, kes on otsapidi ka minu sõps ja kelle vanem õde on mulle kohe päris sõber, üks mu lemmikrollimängija (ta on nii põnev inimene, et vbla peaksin temast kunagi päris tema loo ka kirjutama. S.t. kus ta peategelase prototüüp oleks), üks häbelik maha vaatav "ma olen ka EKL-liige"-vennike, kes äratas mus suure hoolitsemissoovi, ja üks mu väga vana tuttav umbes aastast 1998 või nii, kes küll poole pealt ära läks, ent näitas mulle ukse peal kaht tõstetud pöialt ja noogutas ägedalt. 
Ilmselt tal oli ajakriitiline asi kuskil mujal. 

Rääkisime Veikoga lugudest.
Kuidas ma neid valisin, kuidas järjestasin, miks ja kuidas uuesti läbi töötasin ("No ma tahtsin, et nad oleks võimalikult head, nii head, kui suudan kirjutada," "Aga miks sa siis kohe ei teinud nii häid, kui oskasid?" "Ma tegingi parima, mida sel hetkel suutsin. Nüüd olen vanem ja targem, näen veidi rohkem"), miks siuke pealkiri, kuidas erinevad lühikesed lood pikkadest, kuidas ma kirjutan raskesti leitavale sihtgrupile, aga väga hästi, olen isepäine kass-kes-kõnnib-omapead ja kuidas see on päriselt raske. Mitte edeval "oh-ma-nii-eriline"-moel "raske", vaid tõesti raske.
Erilise roosa kumava pärilna sain teada, et mu enda lemmiklugu on ka tema lemmik. Kusjuures ma ei osanud hoobilt öelda, milline lugu mu lemmik on, siis ütles tema, et talle vist meeldis "Reeturid" kõige rohkem ja siis sain kohe aru, et jaa. 
Jaa!
"Reeturid" ei ole varem kellegi käest saanud sellist reaktsiooni, nagu mul sees kobrutas teda valmis saades. Olen teda hunnik kordi korda ümber kirjutanud (pisikeste paranduste jaoks lugemised ei tule arvesse, neid on veel rohkem olnud), pakkunud erinevatele paberväljaannetele, veel ümber kirjutanud, mingi variandi netis avaldanud, ümber kirjutanud, ümber kirjutanud, VEEL ümber kirjutanud, tegelastest nii palju fantaasiamänge mänginud, et järjelooga koos saaks vähemalt kaks romaani, aga keegi seni nagu ei ... mõistnud. 
Ja Belials sai aru. See oli tõesti hea tema meelest.  
JESSSSSS!

Nüüd olen väsinud ja vist jäin haigeks ka. 
Aga ma olen ka puhkuse ja rahu ära teeninud. 

Aeg uinuda, aeg ärgata, aeg unustada, aeg meeles pidada

Mõningal määral olen kirjanikuna ka tõhus.
Reaktoris ilmus intekas. 
Loteriis kirjatatakse "Teistmoodi tavalise" juttudest ükshaaval - ta pole veel lõpuni jõudnud, aga tükkhaaval liigub sinnapoole. 
Algeroni tegin tõlke, kuigi see ilmub alles järgmisel kuul, ent tegin valmis.
Lisaks - see peaks esimene olema, nii tähtis, aga unustasin ära - esitlen Tartus 10. oktoobril "Teistmoodi tavalist."

Veiko Belials ajab minuga juttu. 10. oktoobril kell 19 Tartu Kirjanduse majas. 

Mul ei ole fb-sündmust jagada, sest tundub, et ma pole ainus, kes ära unustas, ja sellel ei ole veel sündmust.  Eeldan, et nüüd hakatakse kähku tegema.  (Parandus: nüüd on klikitav link olemas.)
Tulge. Kui VÄHEGI huvi on. Iga inimese üle rõõmustan. Ei pea raamatut ostma, lihtsalt tulge ja kuulake-vaadake. 
Emake maa, mis ma selga panen? 
(Nii mõnus sel teemal arutleda, puhas rõõm.) 

Muidu olen nagunii tõhus. Kuigi unerütm läks paigast ära. Ei ole normaalne, et lähen magama õhtul 10-11 ja ärkan (peab sööma!) 5-6 hommikul. 
EBANORMAALNE!
Või noh - kui see pead valutama ei paneks, oleks pohh. Päev ikka sama pikk ju.
Kuid paneb. Inimesed elavad vabatahtlikult säärases rütmis? Iu. Mulle on küll puhas piin. 

Lisaks - ma mõtlesin, et aega on selle kiire asjaga, aga et ma jutukogu esitlen, võiks nagu avalikult teada olla ja peab kohe posti avaldama - teen natuke valimisreklaami.
Sest arvan, et muidu keegi ei saa teada, et säärane kandidaat üldse olemas on. Ma avitan veidi, jagan infot.

Tulin mina eile koeraga poest ja tänavanurgal seisis vanem naine lapselapse või krt teab, äkki lapselapselapsega. Küsis mult, kas ma olen keilakas. Ja kas ma valima plaanin minna. Vastasin mõlemale jaa ja ta (vahepeal koera patsutades, noor poiss läks päris pöördesse ja patsutas kohe palju) rääkis, kuidas tema ka kandideerib. Volikogudes on kõik nii noored, aga ta mõtles, et peaks ju keegi vanem ka olema, kes vaatab oma nurga alt. Tal on kõrgharidus ja ta võib ka rääkida, millega tegelenud on, ja samal ajal otsis kotist välja tulevase aasta kalendri, sotsiaaldemokraatide oma, pastaka ja tikutoosi. 

Ma ütlesin, et pole vaja, partei on õige ja ma tõenäoliselt valin seega tõesti teda, ja ta kirjutas kalendri servale oma numbri. 

110. 
(See on link ja lingi alt leiab kõik kandidaadid + omakorda lingi sotsiaaldemokraatide Keila valimisprogrammile)

Ja noh. Kui te olete ka keilakas ja tahate valida sotsiaaldemokraate, vbla valite samuti teda.
Nii tore tädi oli. Nägi täitsa normaalne välja, mitte range meigitud vana õpetajannana nagu seal pildil. Heegeldatud barett, beež mantel.

Raamatuteteemaline

 Oo, arvustus "Omasid ei jäeta mahale".

Oh, keegi on viimaks tähele pannud, et raamatu algus ja lõpp ei haagi =) Mul oli seda kirja pannes täpselt see tunne, et on algus ja on lõpp, aga need ei ole ühe loo omad. Algus on ühele ja lõpp teisele. 
Sash arvab, et eksperiment ei õigustanud ennast, aga mina arvan ikka veel, et õigustas. Et viimane peatükk annab eelnevale uue vaatenurga, mitte ei jookse sellest üle. 
Aga kuna talle kokkuvõttes ikkagi meeldis ja paljud asjad, mida tema märkas, on ka just need, mida ma kirjutasin, olen rahul.

See lause poisilt: " „Ära vaata mu peale nende heade silmadega, muidu mul tekib lootus.”
See oli mulle väga tähtis.
Algselt on see pärit mu Poeglapselt. Isegi ei mäleta, millega seoses, aga lahvatas mu peas nagu ilutulestikupatarei. "Ma pean seda kasutama!"
Ja talle töötas! Jai!

Poeglaps tegi pilti

Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et Sash (ma tegelikult tunnen teda natuke, seepärast nii familiaarselt) sai aru, et see on tõsine raamat. Thefakk  "säärane lapselik võime unistada"?! Mis Mudlum luges seda raamatut ikka v?
Sash selgelt luges. Kõik ei meeldinud ja mõnd asja, mida teadlikult tegin, ei närinud läbi, aga ta sai vähemalt peamisest aru. 
Jess.

Samuti sain "Loomingust" tööpakkumise. Kirjutada rubriiki "Kirjanik loeb" 10 000 - 15 000 tähemärgine tekst.
Tiivustusin. Kahe päevaga valmis. Kuigi pärast saatmist üle vaadates tuvastasin 1 lausestus- ja 3 täheviga, paar komaviga oli ka. 
Ja sõnakordused.
Aga ma usun, keeletoimetusega saadakse toime.
Ikkagi EKL-i ajakiri.

Iga kord, kui keegi mulle suht tundmatu isik mind Kirjanikuks arvab, olen korraga rõõmus ja jahmunud.
"Mis nüüd mina" on jube kõvasti sees.

Osalesin ka "Lugemistunnis". Olen äärmiselt kõrgmõistuslik ja lugev isik!
Olgu, kui ma lugesin 40 minutit tunnist, see loeb (meelega) ju ka?

Üldiselt ega ma palju järjest lugeda jaksa. Väga hea raamat peab olema, õige hetk just selle raamatu jaoks ning miski muu tegemist vajav ei tohi kripeldada .
Ja üldse, kuidas ma loen, ilmub varsti "Loomingus", nii et ma ei räägi sellest praegu pikemalt.
Pildil on ühtlasi mu sooja suve põhiline riietus. Sest palav on ja miski peale voodilina ei tundu piisavalt õhluläbilaskev, lotakas ja mõnus.

Ei, jutukogu pole ikka veel ilmunud.
Still not king yet.

Kas saab veel kuulsamaks?

Olen veits segaduses.
Vaata, ma ei saa öelda, et iseendast on kõrini. Aga nüüd tuleb mul kohe jutukogu välja. Eelmisel aastal ilmus KAKS romaani ja tegelt ma promoks ikka veel neid kahte romaani, kuna need on mõlemad mu meelest väga head ja täiesti erinevad kah.
Nad ju alles tulid, täitsa värsked veel!
Ent.
See jutukogu tuleb ka nii hea!
Toimetasin ja toimetasin ja tometasin läbi, kirjutasin mõned uued jutud, sisse lähevad ka mõned vanad, mida ma pole kuskile pakkunudki, sest mis nüüd need, aint minu udumuinasjutud ju. Lugesin ja toimetasin, lugesin nii palju kordi läbi ... krt, ma kirjutasin nii hästi!
Krt, ma kirjutan nii hästi!
Ühe loo puhul tuli "ma ei taha seda enam lugeda ja läbi töötada. Ilmselt ei ole hea lugu," ja see saigi minu nõudmisel siis välja jäetud. 

Nüüd on kirjastaja käes küljendamisel, kohe varsti trükis ja mul on: "Mis ma teen, kus ma olen, kes ma olen? Kuidas ma kogu aeg ilmutan, kas mul on millestki elada, kui olen kõik välja andnud, oh ..."
 ... ja selle segaduse vältimiseks võtsin uuesti luulekogu käsikirja ette. 

Ma ei tea, mis siis juhtub, kui see ka koguks valmistatud on. 
Tuleb jälle 6 aastat pausi?
Ei, mul on poolikuid asju lademes, mida võiks mõne uue teose aluseks võtta ja kuuest aastast kiiremini järgmine valmis saada, kuid need ükski ei tiivusta mind. 
Ok, "Kuidas paremini elada"-raamat v.a. 
Vbla võtan siis selle käsile. 

Esmalt luulekogu.
Esimene osa on nii vanad luuletused, et ikka on, ja need on kõik NIIHEAD.
Teine osa on uuem. See ei ole nii hea ega nii hoolikalt parimatest parimatest kokku seatud. 
Tegelen.
Olen Kirjanik. 
Jee.

Muide, Belials on veel korra (me oleme sellest kaks korda rääkinud avalikult, ta oli mu esitlusküsitleja ja Estconil kõnelesime ka) "Lihtsatest valikutest kirjutanud. 
Kas see on mu parim? Ma ei tea. Kahtlen, aga vbla.
Kas see on mu kuulsaim? Selgelt. 
Mina olengi see, kes tuli pauguga, ja kõik hilisem on taust. 
Minu arust ei ole "taust" kehvem, kusjuuures.
Ent selgelt mitte nii üldrahvalikult maitsev. 
Kuigi "Kuigi sa proovid olla hea" on tegelt samasorti, aga valesti turundatud, onjo. See ei ole ulmeraamat tavalises mõttes. Väljamõeldud ajaloolisel taustal toimuv ja juttu on peamiselt Arrrmastusest.
Teatavasti on naistel ette nähtud kirjutada Arrrrmastusest. Või lasteraamatuid. Või pehmeid turvakrimkasid.
Siis on hästi, siis on õigesti.
Aga turundati kui ulmet ja kõvasti aega läks, enne kui Õiged Lugejad teda üles leidma hakkasid.
Ikka veel ei ole ta avalikult kuulus.

Huvitav, kellele ma jutukogu saatma peaksin, et nad seda arvustaks? 
Kui ma mõtlen nende peale, kes teie seast vahel võrgupäevikus kommenteerivad, siis Rents ja Marca on seni millestki minu omast kirjutanud ja neile meeldis. Aga maitea ju, kas see meeldib =) Teistsugune on.
Nimigi on "Teistmoodi tavaline".
Ma ei viitsi kirjutada lugusid, mida ma juba kirjutanud olen. KÕIK mu raamatud on erinevad.
Kitty? Vbla. Kui tahad, murumuna ät gmail punkt com.
Sille ei armasta muinasjutte ja kuigi seal on konkreeetseid muinasjutte aint 3/13, minu jaoks see on muinasjutukogumik. Hm. Ise tead, kas tahad või ei.

Phmt kui keegi tahab JA ei ole üks neist, kellele ma saatsin eelmised raamatud, aga ta ei kirjutanud neist, võib saada. 

Mudlumi ees mul on veits piinlik, sest tema kirjutas "Devost" ja "Omasid ei jäeta mahast" ja isegi suht hästi, aga ma ilmutasin rahulolematust.
(Miks rahulolematust? Mulle meeldib, kui arvustaja saab mu raamatust aru, sest siis ta annab oma arvamusega teistele potentsiaalsetele lugejatele infot. Kui ta ütleb, et X raamat oli Y sorti, aga autori kirjapandu ei olnud selles soustis hea, ja Y on sort, mida ma omast arust kirjutasin, mul on sellest rohkem rõõmu kui sellest, et arvustaja kirjutab: "X raamat on Ö sorti, seal on kirjas U ja M ja B, ja see on hea." 
Sest kui raamat ei ole Ö laadis ja U, M ja B on vaevu mainitud, ent peamiselt on juttu hoopis Z-ist, see arvustus annab potentsiaalsele lugejale valeinfot ja ta lugedes pettub. Üldse Ö-d ei saanud. Või teine potentsiaalne lugeja ei hakka lugemagi, sest Ö teda ei huvita, ta tahaks pigem midagi Y sorti.
Mudlum tegi seda. Ehk ta ei kirjutanud asjadest, mis minu arust tähtsad, ja mekutas asjade üle, mis mu arust ... no phmt olid, aga juhus. Ja siis ma ütlesin natuke halvasti. Mitte palju, aga ta reageeris eraldi postitusega fb-s teemal "Arvustus ei ole tagasiside autorile, see on teistele lugejatele."
Millega ma olen täiesti nõus. Lihtsalt ei olnud rahul sellega, mis ta kirjutas. =)
Nii et ma ei tea, kas talle saata. 
Vbla peaks? Sest tore inimene ikkagi.

Mart Juur ei maininud, aga talle ma vist jutukogu saadan. 
Sest mittemainimine tema poolt on aus - kui ei kõneta, ta ei reklaami, dohh. 
Ja tema saab andeks, sest ta on staar. Võtab millegi kohta sõna, ongi see reklaam iseenesest.
Aga raamatublogijad, kes mitte midagi ei öelnud, ei saa? MisMÕTTES ei ole midagi öelda, isegi halba mitte? Pfff.

Selle tagasiside otsimisega on "Omasid ei jäeta maha" mul nüüdseks täiesti otsas. Kõik olen laiali jaganud, endale ei jäänud midagi. Kui alla hinnatakse, ostan oma eksemplari, aga 18 eurot ma iseenda kirjutatud raamatu eest maksma ei hakka. =P 
Kirjastusehind. Poes on kallim.
"Devolutsiooni" saatis Kader mulle juurde ja "Kuigi sa proovid olla hea" on kirjastuses umbes 4.90 ja "Lihtsad valikud" üldse alla 2 euro. NEID ostsin endale varuks. Juhuks, kui jälle on vaja kellelegi anda. 

Nojah. 
Aga nüüd tuleb jutukogu. Ja jälle nii hea. 
Oh, ma olen ikka vahepeal päris lahe.

Ma vahele ütlen

Keegi pole siin hakanud selle üle spekuleerima, aga igaks juhuks ütlen: ei ole surnud, ma olen haiglas. Opil komplikatsioonid ja siis juhtus säärane ebatõenäoliste ja veidi tõenäolisemate äparduste riburada, mille tipuks oli nakkava antibiootikumiresitentse bakteri tuvastamine mu verest - mitte see, mis infektsiooni tekitab, see resistente tüüp ei tee midagi - mille tulemusena istun isolaatoris.
Pidev migreen.
Küljes on kusekott, sest nefrostoom.
Ja alles täna sain esmalt peale pühapäeva õhtut, kui otsustasin EMOsse minna, viimaks läpaka ette.

 Aga võtsin kaasa ja olen lugenud Sven Vabari alias Kivivalgel toredat raamatut "2013-2024" ja avastasin lehekülje 56 allservas oma nime ja mitu oma tsitaati. 
See oli selline ... tore ootamatus. Sest Sven Vabar ei tunne mind ega mina teda, aga talle avaldas muljet, mis ma mõne aasa eesti "Maalehele" antud intekas ütlesin.

Esialgu läksin kõikvõimalike päris hädade peale maru rahulikuks, nagu ma ikka lähen. 
Kadus ära lootuse- ja tulevikuta tunne. Elu omandas "ainult vahetu hakkamasaamine loeb"-kuju. Lõõgastav.
Aga nüüd olen ikkagi jube väsinud. Maailm, anna mulle natuke hõlpu.

Vajadus lakkamatut võidelda kurnab tohutult.

AGA

HOIATUS! Ma kirjutasin selle postituse peaaegu valmis, siis läksin muid asju tegema ja magama ja naastes mõtsin, et krt. Kas avaldada? Mitte et see tõsi ei oleks. Aga vbla on korraga natuke liiga alasti ja ründav ning tekitab soove mul soolikad välja lasta. Ehk: hoidke end vaos, palun. 
Vaoshoitud mõttevahetus on samas alati teretulnud. 

Vahepeal on mõned asjad juhtunud.
EKL leidis, et ma olen piisavalt kirjanik, et mulle loomestipendium määrata. 
S.t. seda ma lootsin end ka saavat, mitte lihtsalt "kui ei taotle, ei saa nagunii midagi," nagu kirjanikupalgaga,  aga samas: ma tean ka ammu, et enamasti lootused ei täitu. 
Seekord täitusid. 
4000 raha aasta peale ja tunne, et näe, hoolivad, näe, märkavad - phmt väga hea asi. 
Aga - eks ole, aga. 
Millegipärast tunnen rahulolu, ent mitte rõõmu. "Mhmh, ma olen seda väärt, tore, et nemad ka seda nägid," mitte "Emake maa, ma olen nende meelest parem, kui ma ise arvasingi, ma olen nii hea!"

Nüüd, järgnev idee ei tulnud mulle eile selle stipendiumi ja oma vaoshoitud reaktsiooni peale, vaid juba mitu päeva tagasi. Miks ja kuidas, ma ei hakka ümber rääkima. Pole vist väga oluline ka. Saabusid mitmed olukorrad - ja korraga hakkas valgus kumama kohale, mis on nende ühisosa. Aa, seal on sarnasused!
Avastus saabus. Sain valgustatud. Taas. Omaenda omadused ja reaktsioonid muutusid arusaadavateks. Muidugi. Muidugi!

Sellepärast ma tahan mõistetud olla.
Sellepärast ma nii sügavasse meeleheitesse sattun, kui kommentaatorid mind halvustavad. 

Ma olen omast arust hea.
Päriselt.
Ma teen oma parima, et hea olla ja see tuleb välja ka. Eriti edukas olen viimasel 8 aastal või nii, mil ma end täiesti puruks ei rebi teiste heaolu nimel ja küsin otsesõnu tunnustust, kui muidu ei saa. 
(Varem ma ei julgenud isegi mõelda, et olen oäriselt hea - oh, mis nüüd mina, see pisiasi. Ma peaks tegelt parem olema, aga ei suuda end kokku võtta. Ja kogu tunnustuse tõrjusin tagasi: see ju loomulik, pole kiitust väärt, mis nüüd mina. Mitte et ma hea ei olnuks, aga ise keeldusin seda tunnistamast ja keegi teine mind ka ei veennud, et krt, sa oled kangelane.) 
Nüüd näen, et olen suht ebaloomulikult hea. 
AGA.
Aga päriselt ma usuksin ja tunneksin, et olen hästi, maailm saab minu läbi parem, kui saaksin tagasisidet: "Sa ise ei saa aru ka, kui hea sa oled!" "Keegi teine pole kunagi isegi mõelnud selle mu mure peale, mille ebatäiusliku lahendamise eest sa praegu vabadust palud!" "SINA tegid tõesti hästi, MINA jätsin sind hätta!" vms.
Ma usun siis, kui teised märkavad. Et nad ei märka, sest neil endil on pihmetähnid? Et ma elangi täiesti teistsuguses maailmas ja mu tegusid ei panda mitte sinna konteksti, kuhu mina nad asetasin, vaid kontekstidesse, mis neile teistele loomulikud (ja mulle täiesti võõrad)? Et mind ei nähta mitte nagu mina olen, vaid nagu need teised on? 
Oeh. 

Jah, ma olen teistsugust tagasisidet ka saanud omajagu, tegelikult. Vaikseid erasõnumeid teemal, kuidas mõistetakse oma enesetapu teinud lähedasi paremini, kuidas ma valgustan varjatud paiku inimhingedes oma kirjutistega, kuidas teine tahaks ka olla nii julge kui mina. Kuidas on näha, kuidas ma armastan, imetlusväärne. Kuidas keegi teine ei ole aidanud, mis siis, et lubasid, ja mina isegi ei lubanud, aga aitan.
Kuid rohkem ikka: "Ega ta seda muidugi ei ütle, aga vbla ta tegelt soovib, et sa surma oleksid saanud," "uskumatult isekas," "halb, ülbe, egoistlik, teistele üldse ei mõtle" ja "mis õigusega SINA veel lapsi tahad?!"

Tegelt olen parem, kui ma isegi aru saan. Kui need põlglikud hammustajad võtaks sisse, mis ma tegelikult olen, mõtlen, teen, nad oleks: "Tehfakk siukseid inimesi üldse olemas on?! See on ebanormaalne, kui krdi isetu sa oled ja siis veel põed ka?! "Vabandust, et ma selle kuuekäigulise söömaaja eest, mille tegin, ikkagi viis eurot näkku teilt saada tahan, mul ei ole muidu endal toiduraha?" Kle, normaalne oleks, kui me vähemalt materjalid kinni maksaks sulle!"
Aga tegelt tuleb: "Miks sa arvad, et eriline oled? Sa ju ise tahtsid meid toita! Ma olen ka tasuta tööd teinud! Sa said vähemalt viieka praegu!" 
Ja ma lihtsalt - nojah.
Ega ma ei hakka ometi vaidlema ja tõestama =) Ma tahan, et inimesed ise mõistaksid ja kui nad ei mõista, sitt lugu. 
Aga ikkagi tahaks. 
Ma tahaks, et tuleks mõni ekssõber, võtaks mu käed pihku ja paluks andeks. Ma tahaks, et saadaks aru, kui hea ma olen, ja seepärast ka eeldataks, et ma annan andeks, minu käest tasub paluda.
Ma tahaks, et tuleks mõni vaenlane ja ütleks, et ta eksis, ma ei olegi väga hull. 
Aga ...
aga.
Aga inimesed ei ole sellised ja eriti ei meeldi neile tunnistada - ka endale - et nad eksisid. 
Ohjah.

Üks asi, mis aitas valgustusel tulla, mille peale ma "krt, ta ei saanud aru, krt" tundsin, oli see Mudlumi arvustus Vikerkaares. Ei, seal ei öelda otse halvasti millegi kohta, millest ma hoolin, ja kui mõnesid asju oletataksegi valesti, ma ei haavu selle peale. Kiita saan ju  ka omajagu.
Lihtsalt - see tunne, et mind ei mõisteta. Et ma teen oma parima ja no ei tule ära. 
Jälle.
Alati.
Mitte ootamatut õnne: "Oh, ta sai aru, ta sai aru neist asjust ka, mida ma puust ja punaseks ei teinud, vaid ainult vihjasin!" vaid alatine: "Nojah, ta midagi sai sealt. Mitte seda, mida ma andsin omast arust, kuid vähemalt midagi."

Mitte "Oh, ma olen tema arust veel parem kui enda arust olengi!" vaid "Nojah, kena."

Ja kogu mu elu, KOGU mu elu on selline. Ma pingutan ja annan oma parima kõiki asjaolusid arvesse võttes, ja siis saan pahandada millegi eest, mida kas nimelt tegin või mis on paratamatu kaasnäht nii hästi tegemisele, kui vähegi oskan, sest minu silmis ilmne üldine hea ei jõua pea kellelegi kohale.
Kirjutamine kirjutamiseks, elamisega üldse on sedasi.
Rahvas ei näe enamikku asjaolusid ja leiab nende kolme põhjal, mis nende ajju maandunud on, et halvasti tehtud. 
Kui keegi saab aru, saadab ta  mulle erasõnumi, et toetab, aga minu ja peksjate vahele ei astu.
Mis on arusaadav. 

AGA.

Tegelt ei ole halvasti, ma ju teadsin ette, et ma kirjanikupalka ei saa ... AGA

Ma ei taha võita seda kirjandusžürii asja, aga on pisut masendav, et mul on 2 laiki - neist üks mu enda oma - ja mu ainsal vastaskandidaadil fb-s 25. 26, sest ma nüüd andsin tallegi oma hääle. 

Nagu ... aia. 
Keegi ei armasta mind. 
Ok, ma ei reklaami kuskil (sest ma tõesti ei taha seda võita) ja see vast loeb ka, aga siiski. Tema arvustus on kena ja soe ning kuigi ma ise pole ikka veel ühtegi Mats Traadi teost lugenud, kõlab täitsa hästi. 
Minu oma ei ole klassikule ja pole ka nii positiivne, aga noh - põhjusi leiab alati. Vahe 26:2 on ikka päris suur.

Mul on ebamäärane tunne, et ma ei ole siia jaganud kõiki avalikke tagasisidesid oma viimasele romaanile, ent noh - kui pole, ju ma siis ei tahtnud? 
Oot, las ma mõtlen - mu mälu on võimas - õige, ma ei jaganud, sest ma ISE ei tahtnud seda läbigi lugeda ja mis ma siis teistele peale käin.  Kui ma ise tagasisidet oma raamatule läbigi ei loe (sest mulle ei meeldi autor ja tema Goodreadsi kolme ma näen - hea inimese ja vaatenurga juures on "mulle meeldis" hea hinne, aga tema puhul ütleb, et nääh, suht jama - ja ma ei ole enam nii innukas ka kui "Devolutsiooni" puhul), kas ma peaks seda ikka linkima? 
Eip. 

Ma ei tea ... ei, ma ikka tean, miks "Devolutsiooni" osas innukam olin. 
Sest kui välja arvata toimumine Ameerikamaal ja et mitte ühtegi eestlast mängus pole, on "Devolutsioon" sihuke raamat, mis nagu võiks inimestele meeldida - ja ma olin tema osas õhevil "kiitke nüüd, te ju tahate?!"
Aga "Omasid ei jäeta maha" on kaugelt keerukam. Mitu inimest on juba kaevanud, et oeh, mis lõpp, oeh, täiesti teine tonaalsus ja uued tegelased ja kus need vanad armsad on? Aga minu jaoks asi toimibki just koos lõpuga. 
Tegelt, loteriis kolm arvas päris teraselt. 
See muljetus on vast natuke liiga lühike, aga muidu päris tabav, jaa. Olen juba linkinud korra, aga lingin veel, sest tahan rõhutada: ta sai aru, jai! Lõpp on tähtis, lõpp räägib sama lugu inimestest, sõjast ja jumalatest, aga vaatab teistmoodi. 
Ja sõda ei ole mingi tore asi. 

Muidu, ma proovisin nüüd metüülfenidaatvesinikkloriidi asemel lisdeksamfetamiini ja ossapüss, kui palju parem. 
Kaks asja: võtab meeleolu palju paremaks ja sellega seoses (ilmselt) pea valutab PALJU vähem. Mis annab elule hoopis teise maigu. Kui pidevalt ei valuta või ei ähvarda valutama hakata (ehk ei valuta natuke), on niiiiiiiiii palju rõõmsam olla. 
Krt, vbla on rõõmsam lihtsalt sellepärast, et ei valuta? 
Ok, vahet pole. Igatahes on hea. Kuidas selle ravimi soodustust saada, ma veel täpselt ei tea, aga arvan, selle nimel tasub pingutada. Isegi kuu aega mingit X asja võtta, et "proovitud" arsti dokumentides kirjas oleks. 
Sest noh. Pärast koera terviseavariid ma päris ei saa enam otsustada, et elukvaliteedi tõus on seda 70 lisaeurot kuus väärt küll. 
Või noh, ON väärt. Aga kui oma amfetamiini odavamalt kätte saan, kasutan võimaluse ära. Isegi kui selleks tuleb enne kuu aega kannatada.
Sest mina ja kannatused - me oleme ühest kandist, me tunneme teineteist lähedalt ja hästi. Ma talun palju. 
Kuigi vbla mitte nii palju, kui ise arvan. 

Aga ma tõesti paranen. Enam ei aja mõte loovkirjutamisest judisema. 
Indu ikka veel ei ole, ent vähemalt pole kirjutamismõtte peale sees hirmsat  raskustunnet nagu savikamakat. 
Aga ... aga  kas keegi üldse tahab mu peas toimuvat lugeda? 
Sest mul ei ole midagi teha 8 arvamusega: "Noh, jah, käis küll." Ma pigem tahaks kuut "See oli ikka nõrk ja halb!" ja kaht: "OMG, täpselt see! Ma oleks ise samamoodi teinud, aga tema juba tegi selle ära! Jai!"
Mul ei ole huvi teha midagi keskmist, mis otseselt vastik pole. Ma tahaks õigele lugejale väga peale minna ja lepin sellega, et Õigeid vähe on, ent --- keegi on ju?
Kui ei kiideta,  mul on ikka kahtlus, et kellelegi ei meeldi. Miks ma üldse.  

RSD, mhmh. Öelge hästi, öelge hästi, ma ju TEEN midagi hästi ka?
Sest kui ei öelda hästi, siis tähendab, et tegelt tahaks halvasti öelda, aga ollakse viisakad, onju, kõigi arust on ju nii, eks? 

Oigamist

Elu on nii raske.
Ma tean, tegelt on väga hästi kõik ja isegi mõte, et saan olemasoleva lapse oma hoolde, tundub peaaegu sama tore kui ise rasedaks jääda ja last kõhus kasvatada. 
Aga niiiii raske on ikkagi!

Postimehe arvustus ei olnud täiuslikkuse lähedal - kuigi phmt positiivne - ja Vikerkaarde Mudlum ütles, et kirjutas, aga vähemalt netis pole küll midagi ning paberil ma pole ajakirja näinud ja mul on juba ootus, et ei olegi midagi. Ei ilmunud. Sest ma nii kõrvaline autor ja isegi kui Made Luiga kirjutab, Teh Staar, eks ole, ikka ei kanna välja. Ei ole vaja avaldada.
Pealegi vbla talle ei meeldinud. Üks raamat, mis mulle väga meeldis ("Oht olla täie mõistuse juures"), talle üldse ei istunud. Ja ma isegi ei tea, kumb mu värsketest raamatutest just ei meeldinud (või meeldis), sest ta ei öelnud, kas kirjutas "Devolutsioonist" või "Omasid ei jäeta mahast," ja ma saatsin talle mõlemad. 
Vbla kirjutas mõlemast ka.

Aga kas seda, mis ta kirjutas, ka kuskilt lugeda saab, pole kindel. 
Elu!

Ma täpselt ei tea, mida ma arvustusest tahaksin. Ilmselt tunnet, et see, mida ma teha tahtsin, jõudis lugejale kohale. Ja no selliseid arvustusi olen Devole kaks saanud - Rentsi ja Marca omad - ning "Omasid ei jäeta mahale" üldse null. 

Tegin Poeglapsele koolisttulemise ajaks pestokastmega pastat (sest Tütarlapse viimasest siinkäigust üleeile oli pesto üle, tähtajaga homme). Talle maitses, ei olnud läbikukkumine ega midagi. Olen ikkagi pettunud. Tegin Päris Pastakastmega pastaroa ja puha - ja ta ei olnud vaimustusest kummuli, vaid lihtsalt ütles, et hea, mhmh. 
MisMÕTTES ma teen hästi ja tagasisideks on heal juhul, et ok, jah, tore.

Vähemalt notsu luges "Devolutsiooni" ka, hea seegi. Mul on ikka tore olla, kui tuttavad loevad. Eile ühelt teiselt sain rahuloleva kirja, kuidas ta pani raamatu (ikka Devo) kinni, patsutas siis seda ja ütles aitäh. 
Et nii meeldiv elamus.
Tegi rõõmu.

Aga ikkkkkkkkkkagi on elu nii raske. Kogu aeg annan oma parima, nii et tükid taga, ja öeldakse: "Mhmh, korralik töö, kas võiks nüüd selle ja selle ja selle ümber teha ja sealt ja seal kohendada?" 
Võiks ikka parem olla. 
Kui see ja see ka veel oleks, oleks hästi.
Viuviuviu ...

A muidu, söögi kohta veel: ugly food tööpõhimõtet (vähem nõusid!) järgides saab kõige parema kartulite jm köögiviljadega ahjulõhe nii, et esmalt lähevad pannile ja ahju soola + võiga kartulid jm köögiviljad. Küpsetad pool tundi kuskil 170 kraadi juures, siis pann välja ning keerad ahju 150 kanti. Paned sinna kartulite vahele mandleid vm pähkleid, peale lõhefilee, riputad kala soolaga üle ja selle otsa majoneesi-sinepi-küüslaugu-tillikaste. Veel pool tundi ahjus. 
Valmis. 

Isegi mu tütar - kes pole suur kalafänn - kiitis.

Parim mina omas mahlas

Tegelt olen enda üle uhke, et politseiga ühendust võtsin ja sealt tulnud vestlussoovi peale ka ära käisin.
Vbla mitte nii uhke, kui tookord perevägivallale vahele astudes, aga uhke ikkagi. 
Väga tuli politseisse kõndides tunne, et enamik inimesi nii ei teeks. Ei ole aega ja jaksu ja mis ma neid vanu asju jne. 
Minul on: "Aga kui see juhtub uuesti? Ja mina teadsin, aga ei reageerinud? Siis on see minu süü ka, kurat!"
Kakluseks seal muidugi ei läinud, politseinik oli väga meeldiv (ja sedasi musklis, et ta kohe kindlasti tegeleb kulturismiga), aga emotsionaalne pinge vajus mu peale ikka. Ja hakkas küll pea valutama, aga kuna perearstikeskus reageeris kiirelt, oli mul tablett võtta ja taandus jälle.

On raske. Aga raskem oleks mitte inimene, vaid mingi kerge rämps olla.
I am the warrior ...

Lisaks nüüd, kui ma olin juba peaaegu loobunud ootamast, on peavooluajakirjandus avastanud, et tegelt võiks mu raamatuid ka arvustada. Üleeile sain kirja, et Postimehesse on laekunud tekst "Devolutsiooni" kohta, täpset ilmumisaega nad ei tea, aga varsti. Oktoobrikuu Vikerkaares peaks midagi tulema, Ja Sirbis ilmus juba tekst, mida ma veel kätte pole saanud - paberlehes. Muide, mu ettekujutus, et "Sirpi saab igalt poolt osta," osutus valeks. 
Isegi Selver ei müü.
Aga no vaatab - vbla võtmering päästab mu hädast. 
Oi, arvustus jõudis netti ka! Heh, loomulik, et kell 8 hommikul veel polnud ju ... Ma ei ole ikka väga nupukas naine, mõte, et varahommikul veel ei jõutud, ei olnud mu jaoks üldse pähegitulev. 
Arvustus. 
Minu arust ei ole selle kirjutaja paljust aru saanud, mõned asjad on üle mõelnud, aga esiteks on ta minu suhtes sõbralik, teiseks: ikkagi Sirp! ja kolmandaks: põhiline on kohale jõudnud. Et krdile reeglid, oleme üksteise vastu lahked.  

Ja K kohta öeldi, et andekas noor autor =)

Väga hästi.

Jaksaks nüüd rõõmustada ka. 
Krt, jaksaks vähemalt kirjutadagi! Siia, võrgupäevikusse.
Aga ma olen täiesti otsas ja tapetud. Sry. Käin poes ja Totuga õues, siis vaatab edasi.

***

Natuke värskem sai, tõepoolest.
Natuke. Nii poole sõrmeküüne jagu - ja mul on mu kasvu kohta üsna väikesed käed.
Muide, enamasti ma ei arva, et olen pikk. 172, täiesti tavaline kasv. Aga viimasel ajal on ridamisi olnud üritusi, kus ma olen kõige pikem inimene ruumis. Mehed on ka kõik lühemad olnud. Äkki ma ikka olen pikk?
K võiks lõpetada ohkimise, et ta nii lühike on. Minust pikem mees? Täiesti normaalne!
Ja üldse mulle meeldivadki mehed, kes on minuga ühte kasvu.
Et tal on poogen, kas ta mulle meeldib?
Kurb. Imelik. Siis tal võiks ju üldse poogen olla, kas ta ilus on? Kui tema kedagi ei taha, ei ole ju oluline, et teda tahetaks?
Pean küsima, äkki nüüd ongi pohh. Vanasti ei olnud. Me oleme sellest pikalt kõnelenud.

Kuna mul nüüd käib jälle menstruatsioon ja Keit Pentus sai 47 aastaselt lapse, ma mõtlen, et äkki, äkki ... aaga nagunii ta ei taha.
Mis on kurb. 
Aga novembris küsin ikkagi üle. Sest mis mul kaotada. 

Olen nii vässssinud, et rohkem küll midagi ei kirjuta. Panen aint ühe pildi, mille tegi Lüüli Suuk, sellest, kuidas raamatut esitlesin. 
Teine inimene seal on Raul Sulbi, kes avalikul sündmusel ka avalik isik on.

Rapla raamatukogu kodulehelt
Sõnaränd 2024
Imre Siil vaatab pingsalt telefeoni,
kui Ketlin Priilinn oma raamatust räägib.
Krt, mina vähemalt tean, kuidas esinedes käituda.
Nt et teiste esinejate suhtes tasub viisakust ja huvi üles näidata. 

Maitea, lihtsalt öine sõnade väljavalg

Arst ei tundunud just ülearu täpsusest hoolivat - ei mingeid analüüse, lihtsalt kuulas kopsu, midagi ei leidnud, kuulis, kuidas ma köhin, ja kirjutas mulle laia toimega antibiootikumi.
Aga tal oli nõnda tehes õigus. Kaks tabletti võtnuna oli mul juba nii palju parem olla, et imestan, kuidas ma enne aru ei saanud, kui halb mul oli. Palavikku veel veidi on, aga emake maa, kui palju parem olla! Lähen poodi ja jooksurutt saabub jalgadesse. Ei pea end sundima jooksma, vaid sunnin end kõndima, sest veel pole vist kasulik lippama asuda. 
Pea valutab palju vähem. Natuke valutab, aga selle saab retseptivabade valuvaigistitega maha. 

Pärast und ei ole enam tunnet, et miski paremaks ei lähe, tuleb tõusta, vaid pikutada on mõnus. Ja et Algernonis ei oldud mu tööst lummatud? Igatahes öeldi hästi. 
Asi seegi.
Ma olen järjest enam omaks võtnud, et ma ei ole ulmekirjanik. Ma kirjutan raamatuid, ulme on seal lihtsalt seepärast, et mulle meeldib. 

Mitte seepärast, et ma spetsiaalselt ulmelisi asju tahaksin teha, vaid seepärast, et ma ei takista neil asjadel tulemast, kui nad tahavad tulla.

Aga üldiselt ... üldiselt on nii, et mul on ikka väga hästi läinud. 
Ei, ei iroonitse. 
Jah, neid, kellel on paremini, on lademes. Aga neid, kellel on halvemini, kusjuures nad EI ole ise halvad, lollid ja koledad inimesed, kelle peale on piinlik vaadatagi, on ka. 
Sees on nii valus, et ... ja siis mõtlen, mis veel temal või temal või temal on ja väga hirmus hakkab. 
Mul on nii hästi läinud. Mida ma üldse kaeban? 

Muide, väga lõdvalt selle teemaga seotud: mul on nii hea meel, et Klari olemas on ja kommenteerib. 
On keegi, kes on täiega imelik ja samas endaga rahul. Mõjub rahustavana - ei pea kogu aeg normaalsuse poole jooksma, saab teistmoodi samuti. Valu ei ole pärisosa, mida vahepeal vältida õnnestub, vaid ikkagi traumade tagajärg. 
Valu.
Kusjuures kui ma üritasin leida tabavat pilti sellest, mis on valu, kui valus valu on, ma leidsin ainult hunniku inspireerivaid tsitaate selle kohta, kuidas suur valu loob suure ilu või kuidas "ma" loodan alati, kord saabub ka helge aeg, ja mida krdit, internet? Nagu ... sa ei pea mind kogu aeg julgustama ja innustama, vahel oleks tore ka mõistetud olla, tead? Sa võid lõpetada mu õpetamise valu analüüsimise ja sellega leppima hakkamise osas - ma ei taha. 

parim, mis leidsin

Ängipuhang

Mul kadus päev vahelt ära. 
Täiesti kindlalt teadsin, et täna on kolmapäev, kuid tutkit. 
Dushi all jäi ka kolmapäeval käimata, niisiis. Krt. 
Lisaks on mul tunne, et peale Ringvaates olnud: "mul oli hästi halb, aga nüüd on suht hea"-saatelõiku peaksin kuidagi helgelt esinema, aga helgust pole kuskilt võtta. 
Ei ole väga vilets. Aga ... 
Aga.
K ei ole ikka mulle midagi mõistlikku kirjutanud (vahepeal suhtlesime häästi natuke, mul oli vaja, et ta ühe vana võla ära õiendaks), avaldunud kirjandust ei kiideta - kuigi oot, tegelt "Omasid ei jäeta maha" sai ühe lugemismulje - Kalmsten põlgas ära mu uue loo ja nüüd kõhklen, kas pakkuda seda kirjandusajakirjadele või ongi kehv lugu. S.t. kindllasti ei ole ta hirmus hea. Aga kas on neli või vähemalt tugev kolm või kaks, seda ma ei tea. 

Ja inimesed internetis on lollakad. 
Nuuts. 
Ma ei hakka seletama, kuidas just, lihtsalt uskuge mind. Pole ju raske? Inimesed ON ju sellised kogu aeg?

Mõtlesin selle üle natuke jälle. Et miks mind nii jubedalt segab, et inimesed lollakad on. See võiks ju rahustavalt mõjuda: jah, inimesed on erinevad, jah, osadega ma ei klapi, aga osadega klapin ju?
Aa.
AAAAA!!!! 
Seal ongi  mu probleem! Mus ei ole veendumust, et osadega klapin! Ma kogu aeg kahtlen, kas inimesed ikka hindavad mind, tegelt vbla taluvad, tegelt vbla vaevu taluvad ja iga: "Kuule, see on sinust nõme!" või isegi "See ei olnud eriti hea," tõlkub mu peas teateks: "Me ei ole ühtekad, me ei sobi kokku, ma ei tea, kas sul on karja, aga mina sinna küll ei kuulu," maailmasuurune üksindus ja võõrikolemise tunne. 
Ei pea isegi midagi ütlema. Piisab vaikimisest kohas, kus ma tean, et oleks võinud hästi öelda, kui meeldinud oleks. Ma saan: "mul ei ole midagi head öelda, nii et olen vait," ja sellega koos vääramatult ka:"tähendab, väga väga naine  ei sobi," mille peale mul on sama vääramatult: "las ma lihtsalt suren, elada on nii võikalt raske ja keegi isegi hinda seda!"
Sest oldi vait. 
Mhmh. Ma sedasi toimin. Masendav. 
Tunnen, et ei kuulu kuhugi ja olen ülemeeleliselt tundlik sel teemal.

Et ei kuulu kuhugi, nagu oleksin maailmas võõrsil? Jah, aga "võõrsil" oleks ikkagi "külas". Sind koheldaks nagu külalist, leebelt ja viisakalt ju? MINA ei tunne end nagu külas. Ma tunnen kogu aeg - v.a. kui ei tunne. aga igavene praegu. Et on ka teistsuguseid aegu, on teoreetiline teadmine,  mis ei puuduta midagi mu sees - tunnen kogu aeg, kuidas ma olen teiste jaoks valesti, ei sobi, mind ei mõisteta, mind ei armastata, ma olen "see imelik" ja K.K (kunagine klassiõde, mitte Kuduv Koeraomanik) ütleb aknast möödudes: "Kui Triinu ka tuleb, mina ei tule."
Juhtumisi olin teisel pool seda avatud akent mina. 

Nad ütlevad, RSD. Ma võtsin omaks, et see sisemine suremine ei ole üldrahvalik, vaid teatud inimestele omane, aga krt, ega see asja kergemaks ei tee. 
Ja jah, üks mu õrnu kohti on kuuluvus. 
Kui ma näen inimesi käitumas moel, mis mulle vastuvõetamatu, tean, et nende hulka ma ei kuulu. Ok. Kõik ei olegi minu inimesed. Ok.
Aga hullem on, kui ma siis näen teisi inimesi neile vastandumas, ent tegemas ja ütlemas asju, millega ma KA nõus pole. Ehk nemad KA ei ole minu inimesed. Kuhu ma kuulun? Kas mõni minusugune on samuti?
Kui K oli, ma lugesin teda oma karja - pisipisikesse karja, aga ma kuulusin kuhugi. Aga nüüd teda pole (ma arvan, et ta käitus TÄIEGA nõmedalt, aga tema nähtavasti arvab, et ma reageerisin TÄIEGA liiga karmilt ja kumbki ei tee omapoolset sammu) ja mul on suht ... loksuv tunne. Mõnel hetkel tunnen end kellegagi sobivat, siis on see jälle möödas ja kõik torgib. Iga mittenimetamine mõnes kontekstis, kus võiks mind nimetada, torgib. Iga rumalus torgib topelt. 
Nagu - ta (mitte K, üks suvaline) nägi saatelõiku ja leiab, et olen mitte ATH, vaid bipolaarne? Me pole iial kohtunud, ta ei loe mu võrgupäevikutki, ta lihtsalt nägi saatelõiku ja diagnoosib? 
Ma ei ... 
INIMESED!!!!

Ja samas, eks ole, loen ma mingite kulturnikute jagatud pealkirju teemadel "paberraamatut on vaja" ja "see arhitektuurikonkurss tõi nii koleda tulemuse" ja mul on: "Kes, kurat, tunneb huvi nii suvaliste asjade vastu?!"
Need ei ole ka minu inimesed. Ma ei sobi kuhugi, ma ei haaku kellegagi (peale mõnede suurte staaride, aga neil ei ole jälle aega ja neid on liiga vähe, et keegi neist mind ikka armastaks - kaks). Mõte minna kirjanike liidu väljasõidule Käsmu või liidu sünnipäevapeole olid ja on naeruväärsed ja jubedad. Mida ma seal teeksin? Kellega räägiksin? Iu!
Ja samas ega ma ulmikutega parem sõber ole. Arvasin, et selle või tollega ikka, aga ka nemad eemalduvad, sest neil on omakorda (oluliselt lärmakamad ja oma arvamust pealesuruvamad) sõbrad, kes mind ei salli ja oh, kus ma jään. 

Kunagi Notsu tegi märkuse, kui ma seletasin, et miks mulle X (tegelt Rongimees, aga siis ma seda ei öelnud ja jutt oli umbisikuline) meeldib: "On ju suur kompliment, kui keegi nii lahe sind armastab." 
Tsitaat on ebatäpne ja mälu järgi, ma täpset ei jaksa otsida. 
Oli suur kompliment.
Ja siis juhtusid asjad, ma võtsin omaks, et ta ei armasta mind, üldse ei hooli, tahaks aint kedagi, kes ... oh, ma ei hakka, see on ikka valus.
Kuidas ta ÜLDSE enam mind ei näinud, märkama ei teinud, mu vajadustest midagi ei pidanud. Jah, mhmh, kõik ta tähelepanu oli tal endal. Kellegi teise jaoks ei jäänud üle v.a. kui ta pingutas, et endale naist saada. 
Ma ei tea, miks temale oluline oli naisel olla, aga oli.
Ent mina korjasin sealt üles, kui suvaline ja ebaoluline ma (talle) olen. 
Oh, vot seal ongi iva, miks mõned lahkuminekud (ei pea olema armuasjades, sõprade kaotus läheb ka sinna alla) on mulle "nojah, ta ei armasta mind, suva siis" ja mõned "TEMA KA EI ARMASTA MIND?! TEMA KA?! Eksistents on mõtttetu piin. Keegi ei armasta mind. Palun, palun, las ma suren!"
Sest kui ma kahtlen, kas inimene armastab mind või ta lihtsalt ajab asju mingi inimesega, kes kannab minu nägu ja kel on minuga mõned ühised omadused, aga tegeliku minuga pole tal mingit pistmist, ei ole avastus-järeldus "ok, ei armasta," midagi erilist. 
Kuid kui ma arvan, et see inimene tunneb mind, teab mind, adub mind, hoolib must ja loeb mind "oma inimeseks" - ja siis selgub, et ta ei taha mind oma ellu, on sellega toimunud jube kohutav hirmus katastroof, olemise mõttekust kahtluse alla panev vulkaanipurse maavärin häving. 

Mis oli põhiline, mis mulle K juures meeldis? Et ta armastab mind. Ja kõik korrad, kui me lahku oleme läinud - praegu tegelt ei ole, me lihtsalt ei suhtle - ja taas kokku tulnud, on see tulnud minu tõdemuse pealt: "ikkagi armastab!"

Kusjuures ei ole nii, et kui mind armastatakse, siis olen rahul. ÜLDSE ei ole. Mind peab armastama inimene, keda mina omalt poolt hindan, austan ja heaks pean. Mul ei ole mitte midagi teha armastusega, mis tuleb kohast, mida ma heaks ei pea.
"Ma meeldin nii lollile inimesele?!" Mis mul VIGA on?! Ok, viga ei ole minus, aga iu, iu, IU ikkagi! Ma ei taha! Mulle ei meeldi. Dissonants! Tema ei meeldi mulle, kuid mina talle küll. Me näeme maailma ja MEID ENDID nii erinevalt, aaaa! Tajuerinevused, gaslihgt, ma mõistusega tean, et mul õigus oma tajule, ent tunne ... AAAA!!!!
Mulle ei meeldi olla.

KEEGI ei armasta mind. 
Homme on vbla parem? Vbla nelja päeva pärast on ok? 
Vbla. Aga praegu on igavene praegu. Tunne, et ma ei kuulu kuhugi, on väga tugev. 

Liminaalne teises suunas

Mul vist on kõik

klimakteerium
üleväsimus
toidupuudus
samas võtan juurde (vist, kaaluma pole tõtanud, sest mul ei ole kodus kaalu)
ATH
RSD
lisaks lõpetasin 2 päeva tagasi depressiooniravimid, sest tahan väga orgasme tagasi 

ja kell on 4 öösel, ma ei saa magada, sest nälg, ja phmt ahastan igas suunas kõige üle.

Tegelt see pole isegi ahastus. On siuke külm teadmine, et midagi head ei juhtu ja isegi neid asju, mida väga loodan juhtuvat, ei tohiks tegelt loota, sest on suur pettumuse oht.
Rääkimata neist asjust, mida ma tahaksin, aga mida NAGUNII ei juhtu, sest öö ei muutu päevaks ja mu pihkudest ei sirgu maasikataimi, isegi orasheina mitte, ja õun ei kuku ülespoole - nii lihtsalt on.
Mis siis, et ma tahaksin, et oleks teistmoodi.
Ja ma üritan mitte tahta, aga ainus, mida sellest saan, on mõru maik.
Tahan ikkagi, lihtsalt tean, et ei saa.

***

Nooh, jubeda ponnistusega jäin kuskile kell viis hommikul viimaks magama, nägin igasuguseid põnevaid unenägusid ja kell üks ärgates on täitsa kena olla.
Kõik need asjad, mida ma ei saa, on täitsa ükskõik. 

Muidugi võib ka see aidata, et Rents arvustas ja arvustas põnevalt. 
Jäin asjade üle mõtlema kohe. 
Ja meelisklesin toredate tähelepanekute valgel - nt et detailid olid suht kenasti läbi mõeldud enamasti. 
Onju! Ma enamasti teen seda süsteemse mõtlemise asja ja siis olen nördinud, kui seda kas
a) ei märgata
või 
b) välja tuuakse ainult see üks koht, kus vähe viltu läks. Kusjuures pooltel kordadel pole see isegi viltu läinud, lihtsalt sõnastus oli selline, et halvauskne antud teemasse süvenev lugeja teeb teistsuguse järelduse, kui heauskne ülelibiseva pilguga lugeja teeks. 
Aga Rents on lahke ja ei raputa vaipa liiga tugevalt, nii et asi näeb täiesti vaiba moodi välja ka peale kloppimist. 
Mitte et ma sellest metafoorist nüüd ise ka täpselt aru saaksin. =P

Ainus asi, et ma väsin kohutavalt ära ja kuumahood on sama kohutavad. Võtsin seljast siidist pidžaamapluusi, mis kooseb õlapaeltest ja kahest lühikesest siidilatakast, sest see oli higist konkreetselt MÄRG, jäin ainult lühikeste pükste väele ja IKKA oli palav. Prillid lähevad pidevalt uduseks, sest nägu higistab hullu moodi ja kõik on märg. 

Terav tujude vaheldumine on vist ka sümptom, on ju.
Nii et asi on ... oot, kuidas viisakalt üteldaksegi ... üleminekueas.
Liminaalsus - pole enam üks, aga pole veel ka teine. 

Aga tujud on täitsa olemas ning täiesti ettearvamatud. Näiteks koristasin eile elupõhjalikult ära meie vannituba-kempsu. Olgu, homme tuleb Tütarlaps oma neiuga külla, aga ma ei koristanud mitte seepärast, vaid see oli õigustuseks. Lihtsalt hakkasin koristama ja nägin selle käigus aina uusi ja uusi räpaseid kohti.
Nühkisin isegi vuugivahesid natuke. Täiesti jabur. 
Esimest korda mõtlesin, et natuke nõme on, et laes on see katkine pruun koht, kust kunagi ammu vett läbi on jooksnud ja minu siin elades korra veel jooksis, sest ülaltnaabri kempsu loputuskasti viiv voolik lekkis. Üldiselt ei seganud see mind üldse, aga peale kolimist - kui ma koristasin KÕIK täiesti maniakaalselt ära - pole vannituba kordagi nii puhas olnud. Vat nüüd on natuke: "Mis ma üldse vaeva nägin? Pott, kraanikauss, kassi liivakast ja pesumasin võivad küll läikida, aga tänu sellele kohale on ikka mulje, et siin elavad suht lohakad inimesed."

Samas: mulje on muidugi õige. 

Ma nüüd lähen toon pesu õuest sisse nagu korralik koduperenaine kunagi. Ja panen pildi Estconist, mis ei kanna mingit muud infot kui teatamine, et ma ei häbene, kuidas ujumisriietes välja näen. Olen, kes olen =) 

Pildistas Veiko Kastanje

Kerge elu vol 2

Ooh, mõnus.
/ringutab, käed kahele poole laiali venitatud.
Õues läks jahedamaks, nii et me pojaga magame viimaks jälle hästi. 
Ja "Omasid ei jäeta maha" sai oma esimese tagasiside ja Devolutsioon ka ühe päris kena ja üleeile oli siuke päev, kus ma sain nii palju kiita ja tähelepanu, et lõpuks ei jaksanud enam isegi reageerida. 

Jap, nii võib elada.

Kuigi hambaarsti juures käik ei olnud üldse: "Tehtud!" vaid mind kutsuti 12. tagasi. Aga mul tuli ka ühest hambast konkreetselt suur tükk ära. 
Nüüd on seal prooviplomm.
See hamba tükeldumine üldse motiveeris mind viimaks aega kinni panema ja minema. Ja valus ei olnud. Nii et suht võit.
Pealegi Poeglapsel oli 0 auku peale kolmeaastast hambaarstipausi ja ses osas nüüd süda rahulik. Meil mõlemal.
Tema: "Tead, see on nagu kontrolltöö järel, kui sul jäi halb tunne ja ootad halvimat - ja siis saad tagasi ja VIIS?! Wtf?! Aga nii tore!"

MUIDUGI olen ma väsinud. Aga talutaval määral. Üldse mitte liiga palju, et mitte pesu välja viia jaksata. 
Neid asju, mida ma teen ja mis on "lihtsalt elu," on palju. Mitte et ükski neist omaette võttes raske oleks. Aga neid on nii palju. Konstantne väsimus. Seda ma mõtlengi, kui ütlen: "Elu on kannatus." Elad täiesti normaalset head elu ja olen kogu aeg surmani väsinud, sest ... elu. 
Õnn on väikeses asjades. Pfffft! 
Ma peaks jaksama neid väikesi asju nautida, mitte mõtlema: "Näe, õunapuuõis oktoobris. Selle üle võiks teoreetiliselt vaimustuda. Ma PEAKSIN vaaimustuma. Ok, kirjutan võrgupäevikusse, et see on tore, sest phmt peaks ju olema."

Ma olen elus nii palju asju teinud, oletades, et rahva meelest see on hea, ma peaksin ka nautima ja kui ei naudi, dai pohh. Sunnin end nautima! Peab meeldima!
Aga positiivsed kirjutustagasisidemed meeldivad mulle päriselt. Eriti kui on tunne, et tagasisideme andja ei ole täielik saabas ja jagab veits lahti, mida ma teha üritasin.
Hästi magada meeldib ka päriselt. 
Ja mesi ja kallistamine ja märja koera lõhn, põnev raamat ja uus erksavärviline puuvillane PARAS aluspesu ja päikeseloojangud. Beebid ja mõni asi veel. 
Olen ikka veel sama inimene.