Ma teen siis ka aastat natuke meenutava postituse, peamiselt küll seepärast, et 133 on ilus aasta peale tehtud postituste arv, jagub seitsmega ja puha.
See oli minu jaoks nii pikk ja muutlik aeg, et seda mingite ühiste nimetajate alla üldse ei anna kokku võtta, mingeid kõige paremaid ja kõige halvemaid hetki välja noppida, sest suhtumine on ju MINUS - aga päris ma olen selle aasta vältel natukenegi ühesugune olnud.
Siiski, mõned asjad on laias laastus sellele aastale taandatavad.
* Näiteks avastus, kui head on inimesed. Ei, ma teadsin enne ka, inimesed on teoreetiliselt head. Ja et mu ümber on toredaid palju. Aga reaalselt ma seda ei tunnetanud.
Nüüd tunnetan.
* Siis on mu juuksed aina kasvanud ja ikka veel lokki kasvanud. Päris kuramuse põnev.
Las kasvavad edasi. Maha lõigata jõuab alati, praegu veel ei häiri.
* Nii palju trenni ma tõesti ei ole mitte kunagi teinud.
Mitte. Kunagi.
Mul on selge nädalaarv seeriaid, arvestan ka jooksmise seeriateks, ning ma olen igal kuramuse nädalal ka selle arvu täis teinud. See nädalaks arvestamine oli kuldne mõte - mõni päev võib ju haige olla või pea valutada, aga nädal otsa? Isegi 4 päeva seitsmest? Ei ole tõenäoline.
Alustasin kunagi 75 seeriaga, nüüd teen 90. Muidugi on vahepeal muutunud seeriaks loetava tegevuse raskus ja pikkus ka, ent mitte nii palju, kui võiks arvata.
Ma kaalun nüüd rohkem, kui kirjas, ega täpselt ei tea, kuskil 68 kanti - aga mõõdud on täpselt samad, mis 61 kilo juures. Viimaks on mul tõesti päris tõestus olemas, et lihas kaalub rohkem kui rasv. Nii ongi.
* Ning see tunne, et mul pole tarvis kuhugi ega kellegagi muganduda, ma olen mina ja kellele ei meeldi, mingu ära. Elagu ilma minuta, keegi ei kaota. Tema teeb, mis tahab, mina elan, nagu mina tahan.
Nii. Hea. Tunne.
I am the storm.
See on ka selle aasta avastus =)
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
neljapäev, 31. detsember 2015
kolmapäev, 30. detsember 2015
Kuidas tekib külmkappi liiga palju toitu
Vestlus suvelõpus rongist. Kui siiamaani on meeles, ju tuleb siis kirja panna.
Mees ja naine, nii 40-50 aastat vanad, kenad, tavalised.
Naine: Kas meil on midagi poest vaja? Balti jaamas on see Selver.
Mees: Vist ei ole midagi vaja. Mul on isegi õlut.
Naine: Ma mõtlesin millegi hea peale, noh et maasikad või arbuus ... Aga samas, meil on aed, kus kasvab kõike. Peale arbuusi.
Mees: Piima on, koort on, võid on, keegi külla ei tule ... Palju need maasikad Selveris maksavadki?
Naine: Ma ei teagi. Mingi kolm eurot karp äkki? Meil siis on kõike.
Mees: Kolm eurot karp on päris normaalne. Arbuusikilo on vist kuuskümmend senti?
Naine: Võib vähem ka olla. Kui võtta mingit head leiba äkki?
Mees: Jaa, mulle meeldib see seemnetega. Ja siis maasikaid ja arbuusi, mingeid pähkleid ja küpsiseid ka.
Naine: Tegelikult võiks jäätist osta. Me ei lähe sealt nii kaua ning Selver on hea jäätisevalikuga.
Mees: Jaa. No mis veel meeldib, vaatame poe sees. Mingit kooki või midagi.
Kusjuures see ei olnud nii lühike vestlus, nagu ära tõin, nad mõtlesid üha uusi asju välja, mida poest võtta.
Ma ei karjunud, et hei, teil on kõike vajalikku, te jõudsite selles juba vestluse alguses selgusele, aga võibolla oleks pidanud.
Mees ja naine, nii 40-50 aastat vanad, kenad, tavalised.
Naine: Kas meil on midagi poest vaja? Balti jaamas on see Selver.
Mees: Vist ei ole midagi vaja. Mul on isegi õlut.
Naine: Ma mõtlesin millegi hea peale, noh et maasikad või arbuus ... Aga samas, meil on aed, kus kasvab kõike. Peale arbuusi.
Mees: Piima on, koort on, võid on, keegi külla ei tule ... Palju need maasikad Selveris maksavadki?
Naine: Ma ei teagi. Mingi kolm eurot karp äkki? Meil siis on kõike.
Mees: Kolm eurot karp on päris normaalne. Arbuusikilo on vist kuuskümmend senti?
Naine: Võib vähem ka olla. Kui võtta mingit head leiba äkki?
Mees: Jaa, mulle meeldib see seemnetega. Ja siis maasikaid ja arbuusi, mingeid pähkleid ja küpsiseid ka.
Naine: Tegelikult võiks jäätist osta. Me ei lähe sealt nii kaua ning Selver on hea jäätisevalikuga.
Mees: Jaa. No mis veel meeldib, vaatame poe sees. Mingit kooki või midagi.
Kusjuures see ei olnud nii lühike vestlus, nagu ära tõin, nad mõtlesid üha uusi asju välja, mida poest võtta.
Ma ei karjunud, et hei, teil on kõike vajalikku, te jõudsite selles juba vestluse alguses selgusele, aga võibolla oleks pidanud.
teisipäev, 29. detsember 2015
Kuradile normaalsus!
Tahaks midagi kirjutada.
Kas mul on midagi öelda? Eeeee ...
No juuksed muudkui kasvavad. Täna hommikul sõin pannilt külmi singiga tehtud ja kunagi külmutatud olnud köögivilju, siis läksid juuksed suhu ja olin üleni: "Oi, ma suutsin täiesti unustada, et nii saab juhtuda!"
Kuigi ma ei ole üldse unustanud, kui halb on, kui seksi ajal need kuramuse pikad juuksed jäävad kuskile kummagi keha alla ja on jube väga valus.
Pärast paari(kümment) korda üritasin mehega voodis olles juuksed kuhugi kukla taha kinni panna. Kui mul veel pikad juuksed olid. Brrrr.
Pikkade juuste räme miinus.
Sõin vasaku käega pannilabidat tõstes, sest jõulud on nii väsitavad. Parem käsi pole üldse täpne, nagu ÜLDSE.
Seksuaalsus tuleb nii aeglaselt tagasi - tuleb, aga millimeeter kuus umbes. Praegu on sealmaal, et ovulatsiooni ajal tulevad pähe natuke soolisemad fantaasiad kui muidu. Mitte seksifantaasiad, aga natuke soolisemad. Mul on see suure õe arhetüüp ja ovulatsiooni ajal vastavad isased mu peas sellele mõneti soojemalt kui muidu.
Nii, mida veel?
Raha saab kogu aeg otsa. Ma ei tea, peaks vist kokkuhoidlikumaks hakkama? Aga ei taha! Ma olen nüüd raudselt selle poolt, et toredatele inimestele natuke rohkem maksta on hea, kõigile hea.
Raha käib ringi õige asja eest, toredatele inimestele rohkem maksta, kui hädapärast vaja oleks, tellida Tütarlapsele sünnipäevaks kleit Bless this messist, mitte kuskilt odavast kohast netis, on hea.
Aga ikkagi on nõme, et raha saab kogu aeg otsa.
Seekord ma ka kasutan ära kõik, mida jõuluks kingiks anti.
Varem oli mulle kuidagi iseenestmõistetav, et kinkisin edasi seda, mida vähegi sai. Krimplite idee oli väga omane, kui ei olnud väga personaalne kingitus (näiteks mul oli panni vaja ja siis kingiti pann), kinkisin edasi. Sest siis ma ei pidanud omaenda raha kulutama küünalde või saunalina peale.
Kusjuures mulle võisid nii küünlad kui saunalina kui šokolaadikommid kui kruusid meeldida, aga kinkimine oli kuidagi sotsiaalselt aktsepteeritav, mul ei olnud selleks raha ning edasikinkimine oli niisiis ainus võimalus normaalne näida.
Seekord kasutan kõik ära. Kuradile normaalsus!
Ma ei ole nii vaene ka enam, muidugi. Või siis olen, tegelikult, aga mul on nüüd rahulikum emalt raha küsida, kui otsa saab. Sest see on ainult raha. Ma olen elus, kingitus kogu maailmale!
See on täiega mu perspektiivi asjadele muutnud.
Kuradile.
Normaalsus.
Kas mul on midagi öelda? Eeeee ...
No juuksed muudkui kasvavad. Täna hommikul sõin pannilt külmi singiga tehtud ja kunagi külmutatud olnud köögivilju, siis läksid juuksed suhu ja olin üleni: "Oi, ma suutsin täiesti unustada, et nii saab juhtuda!"
Kuigi ma ei ole üldse unustanud, kui halb on, kui seksi ajal need kuramuse pikad juuksed jäävad kuskile kummagi keha alla ja on jube väga valus.
Pärast paari(kümment) korda üritasin mehega voodis olles juuksed kuhugi kukla taha kinni panna. Kui mul veel pikad juuksed olid. Brrrr.
Pikkade juuste räme miinus.
Sõin vasaku käega pannilabidat tõstes, sest jõulud on nii väsitavad. Parem käsi pole üldse täpne, nagu ÜLDSE.
Seksuaalsus tuleb nii aeglaselt tagasi - tuleb, aga millimeeter kuus umbes. Praegu on sealmaal, et ovulatsiooni ajal tulevad pähe natuke soolisemad fantaasiad kui muidu. Mitte seksifantaasiad, aga natuke soolisemad. Mul on see suure õe arhetüüp ja ovulatsiooni ajal vastavad isased mu peas sellele mõneti soojemalt kui muidu.
Nii, mida veel?
Raha saab kogu aeg otsa. Ma ei tea, peaks vist kokkuhoidlikumaks hakkama? Aga ei taha! Ma olen nüüd raudselt selle poolt, et toredatele inimestele natuke rohkem maksta on hea, kõigile hea.
Raha käib ringi õige asja eest, toredatele inimestele rohkem maksta, kui hädapärast vaja oleks, tellida Tütarlapsele sünnipäevaks kleit Bless this messist, mitte kuskilt odavast kohast netis, on hea.
Aga ikkagi on nõme, et raha saab kogu aeg otsa.
Seekord ma ka kasutan ära kõik, mida jõuluks kingiks anti.
Varem oli mulle kuidagi iseenestmõistetav, et kinkisin edasi seda, mida vähegi sai. Krimplite idee oli väga omane, kui ei olnud väga personaalne kingitus (näiteks mul oli panni vaja ja siis kingiti pann), kinkisin edasi. Sest siis ma ei pidanud omaenda raha kulutama küünalde või saunalina peale.
Kusjuures mulle võisid nii küünlad kui saunalina kui šokolaadikommid kui kruusid meeldida, aga kinkimine oli kuidagi sotsiaalselt aktsepteeritav, mul ei olnud selleks raha ning edasikinkimine oli niisiis ainus võimalus normaalne näida.
Seekord kasutan kõik ära. Kuradile normaalsus!
Ma ei ole nii vaene ka enam, muidugi. Või siis olen, tegelikult, aga mul on nüüd rahulikum emalt raha küsida, kui otsa saab. Sest see on ainult raha. Ma olen elus, kingitus kogu maailmale!
See on täiega mu perspektiivi asjadele muutnud.
Kuradile.
Normaalsus.
pühapäev, 27. detsember 2015
Võibolla neh, võibolla mette
Oo, jõulud!
Mul küll enamiku aega valutas pea, öösel ja päeval ja jälle öösel ja jälle päeval, aga kuna niipalju, kui tegin, oli enne tehtud ja peavalude ajal lihtsalt istusin, silmad poolkinni, siis olid jõulud lausa mõnusad.
Peavalu valu-osa välja arvatud.
Tehti süüa ja koristati lauda ja hoiti lapsi ja pandi nõud nõudepesumasinasse ja anti kõigile kingitusi ja minu teha ei olnud midagi. Ma ei pidanud isegi laulma kingituste eest, sest seal, kus me olime (Tütarlapse isa pere juures) pidid laulma ja luuletusi lugema ainult lapsed. Mida ma ei ole, oma nooruslikust välimusest hoolimata.
Kui me Lõunalinna Tütarlapse isa pere juurde sõitsime, selgus piletimüüja-piletikontrolli soodusdokumente nõudes, et ainus, kel OLI soodusdokument kaasas, olin mina. Mu kummalgi lapsel polnud, ID-kaardid ei sobinud ja ma ostsin neile lisapiletid lõpuks, sest sain seda endale lubada.
Ja siis, kui sealt naasime, sõitsime emakoju ning ma ostsin lastele täispiletid, oli üks hoopis teine piletimüüja täishämmingus sellest, naeris me üle sõbralikult ning müüs lastele sooduspiletid, sest see, et nad on LAPSED, paistab ju välja. Mis mõttes oli Elronis sihuke piletimüüja, kes nõudis õpilaspileteid, väga imelik.
Kes on eelkõige roll, kes on eelkõige inimene, eks ole.
Mul on teooria, et reeglid, sellised ranged reeglid haiglates, raudteel, laevades ja kus iganes, on tehtud puhuks, kui keegi kaebab. Et kui esineb kaebaja, siis saab öelda: "Meil on sellised reeglid, kõik on õige!" Aga muidu on töötajate otsustada, kui inimlikud nad etteantud raamides on.
Et kui esineb kaebaja vanuses 29, tudeng, teemal "miks ma ei saanud sooduspiletit", siis saab talle rahulikult öelda, et vabandust, soodusdokumendiga müüakse sooduspileteid, mitte näo järgi.
Muidu ent otsustab klienditeenindaja ise, mis on õige, mis vale.
Aga see inimlikkuse faktor paraku ei ole sõnastatud ning peaks töötajates endis elama - on õnnetuseks mitmeidki selliseid töötajaid, kes end inimlikkusest eksitada ei lase ning toimivadki reeglite järgi.
Ja käituvad seega nõmedalt.
Aa! Kui mulle ei meeldi, on asi-nähtus-inimene minu hinnagul nõme ja saadan ta/selle persse igasuguste südametunnistuspiinadeta, naeratades. Aga alles hiljuti avastasin, miks.
Miks see on mulle kergendav otsus, miks annangi hinnanguid meeleldi, miks ma ennast tapsin.
Mulle ei meeldi lõpetamatus, mulle ei meeldi poolikkus, mulle ei meeldi lahtisus - kõik poolikud asjad, "võibolla neh, võibolla mette"-suhted, katki jäänud vestlused, tõstetud, ent mitte langetatud teemad jäävad mu ajus esiplaanile, uurin neid pidevalt, nad on lakkamatu töötluse objektid. Kui panen midagi neist ära, siis on asi lõpetatud, tehtud, möödas, ma ei tegele temaga rohkem ja see on meeletult kergendav.
Ajus on jälle ruumi rohkem.
Loomulikult on niimoodi ka heade asjade ning mõnusate inimsuhetega - nad on head asjad mu teadvuses, ma ei tegele sellega, et mõelda "kas". Mõnusad - kõik, olemas, kasutan neid niimoodi.
Aga selline vahepealne olek, ei liha ega kala, ei meeldi praegu, aga võibolla saab veel asja - seda ma ei kannata.
Kogu aeg ajus sellega tegeleda - peab ikka krdi hea asi olema!
Ma ei jaksanud isegi oma eluga sedasi mängida. Võibolla läheb paremaks - aga võibolla ei lähe ka. Ikka veel ei ole paremaks läinud, kaua võib loota, et kunagi ehk läheb? No natuke loodame veel - aga mõte, et kuskile maale, mitte lõputult, oleks olnud kergendav, mitte survestav.
Ma ei teinud seda otsust ette ära, et vot selle ajani kannatan, siis aitab. Ei mõelnud nii selgelt ning see inimlik kõhelus surma ees oli ka. Aga kui ma oleks sellise otsuse teinud, oleks olnud kergendav.
Sest mulle ei meeldi lahtised asjad, vestlused, suhted, teemad. Tahan konkreetsust. Sinnamaani ja mitte enam. Kõik.
Mulle meeldib niimoodi igal pool, igal rindel, kõigis valdkondades. Tehtud otsus on tehtud.
Lill.
Mul küll enamiku aega valutas pea, öösel ja päeval ja jälle öösel ja jälle päeval, aga kuna niipalju, kui tegin, oli enne tehtud ja peavalude ajal lihtsalt istusin, silmad poolkinni, siis olid jõulud lausa mõnusad.
Peavalu valu-osa välja arvatud.
Tehti süüa ja koristati lauda ja hoiti lapsi ja pandi nõud nõudepesumasinasse ja anti kõigile kingitusi ja minu teha ei olnud midagi. Ma ei pidanud isegi laulma kingituste eest, sest seal, kus me olime (Tütarlapse isa pere juures) pidid laulma ja luuletusi lugema ainult lapsed. Mida ma ei ole, oma nooruslikust välimusest hoolimata.
Kui me Lõunalinna Tütarlapse isa pere juurde sõitsime, selgus piletimüüja-piletikontrolli soodusdokumente nõudes, et ainus, kel OLI soodusdokument kaasas, olin mina. Mu kummalgi lapsel polnud, ID-kaardid ei sobinud ja ma ostsin neile lisapiletid lõpuks, sest sain seda endale lubada.
Ja siis, kui sealt naasime, sõitsime emakoju ning ma ostsin lastele täispiletid, oli üks hoopis teine piletimüüja täishämmingus sellest, naeris me üle sõbralikult ning müüs lastele sooduspiletid, sest see, et nad on LAPSED, paistab ju välja. Mis mõttes oli Elronis sihuke piletimüüja, kes nõudis õpilaspileteid, väga imelik.
Kes on eelkõige roll, kes on eelkõige inimene, eks ole.
Mul on teooria, et reeglid, sellised ranged reeglid haiglates, raudteel, laevades ja kus iganes, on tehtud puhuks, kui keegi kaebab. Et kui esineb kaebaja, siis saab öelda: "Meil on sellised reeglid, kõik on õige!" Aga muidu on töötajate otsustada, kui inimlikud nad etteantud raamides on.
Et kui esineb kaebaja vanuses 29, tudeng, teemal "miks ma ei saanud sooduspiletit", siis saab talle rahulikult öelda, et vabandust, soodusdokumendiga müüakse sooduspileteid, mitte näo järgi.
Muidu ent otsustab klienditeenindaja ise, mis on õige, mis vale.
Aga see inimlikkuse faktor paraku ei ole sõnastatud ning peaks töötajates endis elama - on õnnetuseks mitmeidki selliseid töötajaid, kes end inimlikkusest eksitada ei lase ning toimivadki reeglite järgi.
Ja käituvad seega nõmedalt.
Aa! Kui mulle ei meeldi, on asi-nähtus-inimene minu hinnagul nõme ja saadan ta/selle persse igasuguste südametunnistuspiinadeta, naeratades. Aga alles hiljuti avastasin, miks.
Miks see on mulle kergendav otsus, miks annangi hinnanguid meeleldi, miks ma ennast tapsin.
Mulle ei meeldi lõpetamatus, mulle ei meeldi poolikkus, mulle ei meeldi lahtisus - kõik poolikud asjad, "võibolla neh, võibolla mette"-suhted, katki jäänud vestlused, tõstetud, ent mitte langetatud teemad jäävad mu ajus esiplaanile, uurin neid pidevalt, nad on lakkamatu töötluse objektid. Kui panen midagi neist ära, siis on asi lõpetatud, tehtud, möödas, ma ei tegele temaga rohkem ja see on meeletult kergendav.
Ajus on jälle ruumi rohkem.
Loomulikult on niimoodi ka heade asjade ning mõnusate inimsuhetega - nad on head asjad mu teadvuses, ma ei tegele sellega, et mõelda "kas". Mõnusad - kõik, olemas, kasutan neid niimoodi.
Aga selline vahepealne olek, ei liha ega kala, ei meeldi praegu, aga võibolla saab veel asja - seda ma ei kannata.
Kogu aeg ajus sellega tegeleda - peab ikka krdi hea asi olema!
Ma ei jaksanud isegi oma eluga sedasi mängida. Võibolla läheb paremaks - aga võibolla ei lähe ka. Ikka veel ei ole paremaks läinud, kaua võib loota, et kunagi ehk läheb? No natuke loodame veel - aga mõte, et kuskile maale, mitte lõputult, oleks olnud kergendav, mitte survestav.
Ma ei teinud seda otsust ette ära, et vot selle ajani kannatan, siis aitab. Ei mõelnud nii selgelt ning see inimlik kõhelus surma ees oli ka. Aga kui ma oleks sellise otsuse teinud, oleks olnud kergendav.
Sest mulle ei meeldi lahtised asjad, vestlused, suhted, teemad. Tahan konkreetsust. Sinnamaani ja mitte enam. Kõik.
Mulle meeldib niimoodi igal pool, igal rindel, kõigis valdkondades. Tehtud otsus on tehtud.
Lill.
 |
| Siit |
teisipäev, 22. detsember 2015
Sarnaselt erinevad
Ma tean, mida kirjutada tahan. See on selline tõsine jutt statistilistest keskmistest ning konkreetsetetest isikutest, aga unesoojus on keres, jube aktiivne päev selja taga (mis mõttes vastuolu?!) ning polegi kindel, kas viitsin.
Ma pole isegi kindel, kas täna jooksma minna viitsin, mis on juba üleni veider. Aga samas esitasin täna VÕTA-taotluse ära, ostsin õele eesti disaineritelt jõulukingi, tõin ära oma järjekordset üllitist sisaldavad raamatud jõulukinkideks ning mulle tulevad kohe külalised.
Või noh, mul käisid külalised =) Terv, rattus ja Hanna!
Krt, aga tegelikult ... sellist kehalist väsimust pole, et jooksma ei tahaks minna. Ainult vaimne. Ja Murca ka postitas, päev kohe mitte ainult tõhus, vaid ka ilus.
No hea KÜLL, ma siis lähen ja jooksen =)
See Murca postitus on muide mind innustava mõjuga, sest introvertsusest ja ekstravertsusest rääkides tulebki see keskmise ning üksiku erinevus kohe välja.
Vaata, varem ma vaatasin end nagu ühte paljudest, eksole. Rääkisin siin kõvasti sellest, kuidas ma olen selline ja selline lollakas, igaüks on omamoodi lollakas, me oleme tegelt nii sarnased.
Sellisena ma küll muigasin seepeale, et püütakse endale mingit fiktiivset karja luua, inimesed on kas kalad või kaksikud või kaalud, tibid või poisitarid, emad, isad, kassi-või koerainimesed, aga samas see oli arusaadav. Me oleme nii sarnased, otsime gruppe, kus sees oleme veel sarnasemad.
Aga nüüd ma olen nii väga eriline lilleke, et ma ei viitsi enam teste teha, sest nagunii nad ei saa hinnatud seda, kui imelik ma olen, kui eriline, kui omamoodi. Sest ma kaldun kõigist normidest nii palju väljaspoole, mõned asjad on ajukahjustuse mõjul sellised ja sellised nõrgad, mõned teised seal kõrval rämedalt head, ning kui see kõik kokku liita ja ära jagada, tuleb normaalsus, mida tegelt ei ole kuskilt otsast.
Tegelikult teadsin juba ennegi, et asju, inimesi ning muid olevusi kuskilt keskmistamise mätta otsast vaadates näeb neid halvemini, kui individuaalselt igaüht eraldi võttes. Mu mõlemad sünnitused olid keskmistel alustel liiga pikad, kui sellest lähtuda, oleks tulnud lapsed välja lõigata, aga kuna ma ise ei arvanud, et oleks lõikamist vaja ning ei läinud ka haiglasse enne 24 tundi üldse, pandi nad lihtsalt paberitesse hiljem kirja kui 24 tunni sisse mahtunud.
Ma tunnen oma kassi paremini kui ükski loomaarst, kuitahes palju nad ka kasse näinud on, sest mina näen seda konkreetset kassi tunduvalt tihemini.
Tean, et mulle ei mõju kohv magamist takistavalt, mis siis, et maailmas on palju neid, kellele mõjub. Saan energiat üksiolemisest, aga üldse ei pelga tähelepanu, vastupidi, kui mind ei märgata, on nõme.
Ma olen mina, mitte mingi keskmine, sa oled sina, mitte mingi keskmine. Ja seda ei saa ükski test ega muu seesugune tehnika märgata, sest nende eesmärk ongi lahterdada, teha keskmiste arvude järgi keskmisteks nähtusi, mis tegelikult ei ole keskmised.
Seda pean silmas, kui ütlen, et me oleme, mis me oleme.
Selles osas oleme täiega sarnased =)
Aga tegin fb-testi, milline punkbänd ma olen, sest seal millelegi tõsisele nagunii ei üritata pihta saada, ning sain ansambli, millest ma elu sees kuulnud polnud.
Päris hea muusika neil!
Ma pole isegi kindel, kas täna jooksma minna viitsin, mis on juba üleni veider. Aga samas esitasin täna VÕTA-taotluse ära, ostsin õele eesti disaineritelt jõulukingi, tõin ära oma järjekordset üllitist sisaldavad raamatud jõulukinkideks ning mulle tulevad kohe külalised.
Või noh, mul käisid külalised =) Terv, rattus ja Hanna!
Krt, aga tegelikult ... sellist kehalist väsimust pole, et jooksma ei tahaks minna. Ainult vaimne. Ja Murca ka postitas, päev kohe mitte ainult tõhus, vaid ka ilus.
No hea KÜLL, ma siis lähen ja jooksen =)
See Murca postitus on muide mind innustava mõjuga, sest introvertsusest ja ekstravertsusest rääkides tulebki see keskmise ning üksiku erinevus kohe välja.
Vaata, varem ma vaatasin end nagu ühte paljudest, eksole. Rääkisin siin kõvasti sellest, kuidas ma olen selline ja selline lollakas, igaüks on omamoodi lollakas, me oleme tegelt nii sarnased.
Sellisena ma küll muigasin seepeale, et püütakse endale mingit fiktiivset karja luua, inimesed on kas kalad või kaksikud või kaalud, tibid või poisitarid, emad, isad, kassi-või koerainimesed, aga samas see oli arusaadav. Me oleme nii sarnased, otsime gruppe, kus sees oleme veel sarnasemad.
Aga nüüd ma olen nii väga eriline lilleke, et ma ei viitsi enam teste teha, sest nagunii nad ei saa hinnatud seda, kui imelik ma olen, kui eriline, kui omamoodi. Sest ma kaldun kõigist normidest nii palju väljaspoole, mõned asjad on ajukahjustuse mõjul sellised ja sellised nõrgad, mõned teised seal kõrval rämedalt head, ning kui see kõik kokku liita ja ära jagada, tuleb normaalsus, mida tegelt ei ole kuskilt otsast.
Tegelikult teadsin juba ennegi, et asju, inimesi ning muid olevusi kuskilt keskmistamise mätta otsast vaadates näeb neid halvemini, kui individuaalselt igaüht eraldi võttes. Mu mõlemad sünnitused olid keskmistel alustel liiga pikad, kui sellest lähtuda, oleks tulnud lapsed välja lõigata, aga kuna ma ise ei arvanud, et oleks lõikamist vaja ning ei läinud ka haiglasse enne 24 tundi üldse, pandi nad lihtsalt paberitesse hiljem kirja kui 24 tunni sisse mahtunud.
Ma tunnen oma kassi paremini kui ükski loomaarst, kuitahes palju nad ka kasse näinud on, sest mina näen seda konkreetset kassi tunduvalt tihemini.
Tean, et mulle ei mõju kohv magamist takistavalt, mis siis, et maailmas on palju neid, kellele mõjub. Saan energiat üksiolemisest, aga üldse ei pelga tähelepanu, vastupidi, kui mind ei märgata, on nõme.
Ma olen mina, mitte mingi keskmine, sa oled sina, mitte mingi keskmine. Ja seda ei saa ükski test ega muu seesugune tehnika märgata, sest nende eesmärk ongi lahterdada, teha keskmiste arvude järgi keskmisteks nähtusi, mis tegelikult ei ole keskmised.
Seda pean silmas, kui ütlen, et me oleme, mis me oleme.
Selles osas oleme täiega sarnased =)
Aga tegin fb-testi, milline punkbänd ma olen, sest seal millelegi tõsisele nagunii ei üritata pihta saada, ning sain ansambli, millest ma elu sees kuulnud polnud.
Päris hea muusika neil!
laupäev, 19. detsember 2015
Väikesed lapsed
Oi, tere hommikust!
Olen nähtavasti uurimas imelikel aegadel postitamise sügavusi. Täna läks mul uni ära veidi enne kuute hommikul kempsus käies ning kuna asjalikke asju, mida saab teha lapse (olgugi suure lapse) magades on vaid piiratud arv, siis siin ma taas olen. Kirjutan postitust imelikul ajal.
Ja joon kohvi. Nii väga meeldib! Mul selle kohvipaki põhi paistab, järgmisena teen lahti kingituseks saadud iiri viski ja rõõsa koore maitselise ning kuigi ka praegune kohv on hea, ootan põnevusega.
Käisin eile külas ühel, kel on neljakuine titt ning proovin õnne teemaga, mis on seni võrgupäevikus väga teravaid reaktsioone kaasa toonud. Sest kuna reageerin enamikule mõjuritele mõistuslikult, on mul praegu head santsud saada sellest natuke rohkem aru, ning kuna selgesti on tegu ka teemaga, mis läheb inimestele korda, jagan vaimuvalgust ning ühtlasi panen end tulejoonele =P
Lüüa võib, aga jätan endale õiguse vastu lüüa.
Tean küll, et mulle meeldivad tited täiesti irratsionaalselt. Mulle meeldib nende juures kõik, see on instinktipõhine meeldimine selgelt, aga ega ta seepärast olematu ole, et põhineb mul kui inimloomal, mitte mul kui mõistusel.
Piisab isegi mõttest, et kuskil on, kohe tuleb või on näiteks aastajagu olemas olnud titt, kui kogu maailm tundubki milligrammi jagu toredam. Nähes on veel parem. Kuidas ma sulan, kui hea tunne on, kui ebaoluline on kõik muu, titte süles hoides, seda on raske sõnadesse panna.
Nagu armumine, aga see ei ole üldse piiratud ühe konkreetse titega, mulle meeldivad nad KÕIK.
On isegi raske ette kujutada titte, kes mulle ei meeldiks. Kahe peaga? Meeldib. Muidu väga moondunud ihuliikmete ja näoga? Meeldib. Halvatud? Meeldib. Kui nad suuremaks saavad, kaob see universaalne meeldivus ära, aga väikestena on kõik awwwwwwwwwww.
See on nii absoluutne, nii täielik ning nii kehaline tunne, et sellest piisab, tekitamaks olukorda, kus mu enda hormoonid on ka kõige õnnelembesemad, kui mul on oma titt. Kui mul ongi hea lihtsalt seepärast, et väike laps.
Ja siis tulevad mingid (paljud!) inimesed imestama, et mismõttes tahan veel lapsi, kui senised lapsed ei hoidnud mind tagasi ennast tapmast.
Vabandust, aga nad ei ole enam tited! Jaa, nad meeldivad mulle väga-väga, näivad nii ilusad ja targad, et päris veider on mõelda nende kord minus kasvamisele, aga see ei ole see irratsionaalne vaimustus, mis mus tittede vastu on! See ei ole loomalik, see on juba mõistuslik, ning loom minus tahab ka pai saada. Ta ei ole mingi väiksem ning ebaolulisem osis kui mõistus! Tahan uut titte, sest mulle meeldivad tited, jumalaita!
Emainstinkt, noh, käivitub nende ... hiigelsilmade ja väikese lõua-nina peale, vist. Kuigi mulle pole isegi neid vaja, võib olla väga moodunud imik väikeste silmadega, üldse ilma ninata või piraka viltuse ninaga, mul käivitub ikka. Võibolla suur pea on võti? Ilmselt. Kui kujutlen titte väikese peaga, tundub ta väga imelik ning vale.
Kui laps on juba suhteliselt täiskasvanu moodi väliselt, töötavad hoopis teised mehhanismid kui see instinktiivne, loomalik vaimustus. Nad ei ole hingetuksvõtvalt nunnud, võivad olla ilusad, aga see on hoopis teine asi.
Aah, kui armas see titt eile oli! Kui hea oli tema raskus mu kätel, mis siis, et need käed kohati valutama hakkasid!
Ja siis on need, kes mõtlevad, et titt peaks kuidagi mehe jaoks olema. WTF?!
Ja siis on need, kes mõtlevad, kas lapse jaoks ikka piisavalt raha ning tingimusi on. WTF?!
Ja siis on need, kes ütlevad: "Aga sul on juba lapsed!" Jaa, need mu olemasolevad lapsed on ositi põhjus, miks tean, et tahan seda tunnet veel, mida imik mus tekitab!
Olen nähtavasti uurimas imelikel aegadel postitamise sügavusi. Täna läks mul uni ära veidi enne kuute hommikul kempsus käies ning kuna asjalikke asju, mida saab teha lapse (olgugi suure lapse) magades on vaid piiratud arv, siis siin ma taas olen. Kirjutan postitust imelikul ajal.
Ja joon kohvi. Nii väga meeldib! Mul selle kohvipaki põhi paistab, järgmisena teen lahti kingituseks saadud iiri viski ja rõõsa koore maitselise ning kuigi ka praegune kohv on hea, ootan põnevusega.
Käisin eile külas ühel, kel on neljakuine titt ning proovin õnne teemaga, mis on seni võrgupäevikus väga teravaid reaktsioone kaasa toonud. Sest kuna reageerin enamikule mõjuritele mõistuslikult, on mul praegu head santsud saada sellest natuke rohkem aru, ning kuna selgesti on tegu ka teemaga, mis läheb inimestele korda, jagan vaimuvalgust ning ühtlasi panen end tulejoonele =P
Lüüa võib, aga jätan endale õiguse vastu lüüa.
Tean küll, et mulle meeldivad tited täiesti irratsionaalselt. Mulle meeldib nende juures kõik, see on instinktipõhine meeldimine selgelt, aga ega ta seepärast olematu ole, et põhineb mul kui inimloomal, mitte mul kui mõistusel.
Piisab isegi mõttest, et kuskil on, kohe tuleb või on näiteks aastajagu olemas olnud titt, kui kogu maailm tundubki milligrammi jagu toredam. Nähes on veel parem. Kuidas ma sulan, kui hea tunne on, kui ebaoluline on kõik muu, titte süles hoides, seda on raske sõnadesse panna.
Nagu armumine, aga see ei ole üldse piiratud ühe konkreetse titega, mulle meeldivad nad KÕIK.
On isegi raske ette kujutada titte, kes mulle ei meeldiks. Kahe peaga? Meeldib. Muidu väga moondunud ihuliikmete ja näoga? Meeldib. Halvatud? Meeldib. Kui nad suuremaks saavad, kaob see universaalne meeldivus ära, aga väikestena on kõik awwwwwwwwwww.
See on nii absoluutne, nii täielik ning nii kehaline tunne, et sellest piisab, tekitamaks olukorda, kus mu enda hormoonid on ka kõige õnnelembesemad, kui mul on oma titt. Kui mul ongi hea lihtsalt seepärast, et väike laps.
Ja siis tulevad mingid (paljud!) inimesed imestama, et mismõttes tahan veel lapsi, kui senised lapsed ei hoidnud mind tagasi ennast tapmast.
Vabandust, aga nad ei ole enam tited! Jaa, nad meeldivad mulle väga-väga, näivad nii ilusad ja targad, et päris veider on mõelda nende kord minus kasvamisele, aga see ei ole see irratsionaalne vaimustus, mis mus tittede vastu on! See ei ole loomalik, see on juba mõistuslik, ning loom minus tahab ka pai saada. Ta ei ole mingi väiksem ning ebaolulisem osis kui mõistus! Tahan uut titte, sest mulle meeldivad tited, jumalaita!
 |
| Kaks ühes |
Emainstinkt, noh, käivitub nende ... hiigelsilmade ja väikese lõua-nina peale, vist. Kuigi mulle pole isegi neid vaja, võib olla väga moodunud imik väikeste silmadega, üldse ilma ninata või piraka viltuse ninaga, mul käivitub ikka. Võibolla suur pea on võti? Ilmselt. Kui kujutlen titte väikese peaga, tundub ta väga imelik ning vale.
Kui laps on juba suhteliselt täiskasvanu moodi väliselt, töötavad hoopis teised mehhanismid kui see instinktiivne, loomalik vaimustus. Nad ei ole hingetuksvõtvalt nunnud, võivad olla ilusad, aga see on hoopis teine asi.
Aah, kui armas see titt eile oli! Kui hea oli tema raskus mu kätel, mis siis, et need käed kohati valutama hakkasid!
Ja siis on need, kes mõtlevad, et titt peaks kuidagi mehe jaoks olema. WTF?!
Ja siis on need, kes mõtlevad, kas lapse jaoks ikka piisavalt raha ning tingimusi on. WTF?!
Ja siis on need, kes ütlevad: "Aga sul on juba lapsed!" Jaa, need mu olemasolevad lapsed on ositi põhjus, miks tean, et tahan seda tunnet veel, mida imik mus tekitab!
neljapäev, 17. detsember 2015
Ettemõtlemine vs ettemuretsemine
Istun üleval, kuigi juba tund aega tahaks niivägahirmsasti magada.
Ootan oma kuramuse Tütarlast, kes täna ööbib chez moi, sest homme on 8.20 minu linnas arstiaeg ning sinna on nii pagana varakult natuke kergem jõuda, kui enne saab natuke kauem magada.
Aga mina tahaks selgelt rohkem magada kui tema! Ammu juba tahaks uinunud olla!
***
Siis ta tuli (tegelt poole sõna pealt, olin kirjutanud "Ammu ju") ja nüüd on hommik ja kõik lapsed on läinud.
Kurat, kui lahe see Tütarlaps mul on! Kusjuures ta ise ei saa sellest aru. Tal on imelised pikad paksud juuksed ja talle ei meeldi =) Olevat "liiga puhvis". Ta tahaks õhemaid ja siledamaid.
Tütarlaps on nagu mina, ainult parem. Mu rehabilitasiooniplaani kirjutas psühholoog, et olen "väga tundlik, väga sihikindel", ning noh, olen küll.
Aga ma küll ei mäleta, et oleksin vanuses 13 väga sihikindel olnud. Siis olin ainult hea vabandusi leidma, miks mitte midagi teha, mis mulle ei meeldi. Aga tema on juba nüüd.
Midagi ma olen ikka väga õigesti teinud, et ta on selline, nagu on.
Mitte et Poeglaps üleni lahe poleks, aga ta on alles 9 ning see, milline ta suurena on, ei paista veel välja. Tütarlapse puhul paistab.
Neil mõlemil on lahedad kulmud ka, muuseas =P
Eile oli mul selle aasta viimane koolipäev. Väsisin nii väga ära (millega seoses ka jäin nii uniseks, et põrkusin vastu seinu ajaks, kui Tütarlaps tuli), kuid selle plaani täitumine, et kevadel-suvealgul võiks nagu lõpetada, tuli taas sammu lähemale. Ainult see kuramuse (miks ma nii palju vannun?) intensiivravipraktika on risti-põiki ees. Kuidagi pean selle ära tegema, aga emake maa, kui ära väsitab mind juba neljatunnine koolipäev, kusjuures koolis ma tunnen ju juba nii inimesi kui kohta!
Aga ma ei muretse ette eriti. Ettemuretsemine on halb harjumus, mida mul ei ole. Neid asju, millel võiks ette muretseda, kui seda juba teha, on niiiiiiiiiiiiiiiii palju. Kõik "võibolla läheb see asi halvasti"-d tuleks arvesse võtta. Milleks?
Eks siis vaatan, kui praktika peale hakkab, kuidas selle ära teen. Praegu on elu lill? On lill. Nautida!
Kuigi natuke võiks siiski ette mõelda. Näiteks rohkem enam selle aasta sisse inimestega kohtumise plaane ei tee. Mu ülemine piir on täis, aitab!
Rohkem enam "jaa, lahe!" ei ütle =)
Ettemõtlemisel ja ettemuretsemisel on vist samamoodi üks telg mu jaoks nagu on ka meeldimisel ning armastamisel, viitsimisel ja jaksamisel. Et mitte "lõputult rohkem/vähem on hea", vaid mingi optimum leidub, kus tasub püsida ning nii "rohkem" kui "vähem" on halvad-valusad-vastikud. Mida kaugemal optimumist, seda vastikumad. Seda valusamad. Seda raskemad taluda.
Inimesi, keda ma tõesti ei talu ja kelle kohta mõtlen, et maailm oleks nendeta parem koht, on neli. Varem oli kuus, aga sealt kaks olen täiesti ära unustanud. Tegelikult olen isegi unustanud kolm, sest üks on uus. See õppejõud.
Et ma tõesti, tõesti pean inimesteks umbes kõiki füüsiliselt inimesteks liigituvaid oma teel. Kõik annavad oma parima ning neid, kelle parimat ma kuidagi sallida ei suuda, on väga vähe.
Aga selleks, et ma tahaks inimesi enda lähedale, peaks me vahel rohkem olema kui lihtsalt inimestena sallimine.
Ah, panen pildi ka. Endast ja oma oivalistest lastest.
Ootan oma kuramuse Tütarlast, kes täna ööbib chez moi, sest homme on 8.20 minu linnas arstiaeg ning sinna on nii pagana varakult natuke kergem jõuda, kui enne saab natuke kauem magada.
Aga mina tahaks selgelt rohkem magada kui tema! Ammu juba tahaks uinunud olla!
***
Siis ta tuli (tegelt poole sõna pealt, olin kirjutanud "Ammu ju") ja nüüd on hommik ja kõik lapsed on läinud.
Kurat, kui lahe see Tütarlaps mul on! Kusjuures ta ise ei saa sellest aru. Tal on imelised pikad paksud juuksed ja talle ei meeldi =) Olevat "liiga puhvis". Ta tahaks õhemaid ja siledamaid.
Tütarlaps on nagu mina, ainult parem. Mu rehabilitasiooniplaani kirjutas psühholoog, et olen "väga tundlik, väga sihikindel", ning noh, olen küll.
Aga ma küll ei mäleta, et oleksin vanuses 13 väga sihikindel olnud. Siis olin ainult hea vabandusi leidma, miks mitte midagi teha, mis mulle ei meeldi. Aga tema on juba nüüd.
Midagi ma olen ikka väga õigesti teinud, et ta on selline, nagu on.
Mitte et Poeglaps üleni lahe poleks, aga ta on alles 9 ning see, milline ta suurena on, ei paista veel välja. Tütarlapse puhul paistab.
Neil mõlemil on lahedad kulmud ka, muuseas =P
Eile oli mul selle aasta viimane koolipäev. Väsisin nii väga ära (millega seoses ka jäin nii uniseks, et põrkusin vastu seinu ajaks, kui Tütarlaps tuli), kuid selle plaani täitumine, et kevadel-suvealgul võiks nagu lõpetada, tuli taas sammu lähemale. Ainult see kuramuse (miks ma nii palju vannun?) intensiivravipraktika on risti-põiki ees. Kuidagi pean selle ära tegema, aga emake maa, kui ära väsitab mind juba neljatunnine koolipäev, kusjuures koolis ma tunnen ju juba nii inimesi kui kohta!
Aga ma ei muretse ette eriti. Ettemuretsemine on halb harjumus, mida mul ei ole. Neid asju, millel võiks ette muretseda, kui seda juba teha, on niiiiiiiiiiiiiiiii palju. Kõik "võibolla läheb see asi halvasti"-d tuleks arvesse võtta. Milleks?
Eks siis vaatan, kui praktika peale hakkab, kuidas selle ära teen. Praegu on elu lill? On lill. Nautida!
Kuigi natuke võiks siiski ette mõelda. Näiteks rohkem enam selle aasta sisse inimestega kohtumise plaane ei tee. Mu ülemine piir on täis, aitab!
Rohkem enam "jaa, lahe!" ei ütle =)
Ettemõtlemisel ja ettemuretsemisel on vist samamoodi üks telg mu jaoks nagu on ka meeldimisel ning armastamisel, viitsimisel ja jaksamisel. Et mitte "lõputult rohkem/vähem on hea", vaid mingi optimum leidub, kus tasub püsida ning nii "rohkem" kui "vähem" on halvad-valusad-vastikud. Mida kaugemal optimumist, seda vastikumad. Seda valusamad. Seda raskemad taluda.
Inimesi, keda ma tõesti ei talu ja kelle kohta mõtlen, et maailm oleks nendeta parem koht, on neli. Varem oli kuus, aga sealt kaks olen täiesti ära unustanud. Tegelikult olen isegi unustanud kolm, sest üks on uus. See õppejõud.
Et ma tõesti, tõesti pean inimesteks umbes kõiki füüsiliselt inimesteks liigituvaid oma teel. Kõik annavad oma parima ning neid, kelle parimat ma kuidagi sallida ei suuda, on väga vähe.
Aga selleks, et ma tahaks inimesi enda lähedale, peaks me vahel rohkem olema kui lihtsalt inimestena sallimine.
Ah, panen pildi ka. Endast ja oma oivalistest lastest.
 |
| Helen Illend tegi |
esmaspäev, 14. detsember 2015
Head ajad vol midagi mitu
Käisin eile kontserdil.
Nii tore oli.
Kõik oli tore: esiteks oli see umbes ainus bänd, mille jaoks olingi valmis end nii palju mobiliseerima praegu, et kontserdile minna.
Eestis. Tulid siia! Oo!
Teiseks läksin sinna omaette, sest hakata endale lisaks inimesi otsima, piletid, kokkusaamine, joogid, vestlus - milleks see vaev?!
Ja see tähendas, et sain terve õhtu rahva sees üksinda olla ning ainult enda ning bändiga suhelda, vaatasin enne paar tundi inimesi (nii palju noori oli - olen oma seltskonna sees täiesti unustanud, et kahekümnesed on inimtõug, mis püsib igavesti, sest iga kevad sünnitab uusi), sõin kommi, jõin vett ning kui bänd viiiiiimaks alustas, nautisin täiega.
Kolmandaks natuke kartsin, et kuna loodan, et nad on head, pettun.
Sittagi. Nad olid täpselt nii hirmus head, kui ootasin.
Rahvas laulis kaasa ja kuigi ma teadsin natuke vähem sõnu, kui venekeelsetena elanud teised, laulsin ka. Esimeste laulude ajal naersin omaette lihtsalt seepärast, et nii tore oli - naer peaks nagu teoorias üldiselt ka rõõmu väljendama, aga kui palju tegelikult rõõmust naerdakse? Enamasti naerdakse, sest on naljakas või tapetakse sellega ebamugavust, ent mina naersingi siis lihtsalt rõõmust, olemise naudingust.
Paar korda tuli nutumaik ka suhu - jälle, mitte kurbusest, aga nii pagana hea oli!
Esimeseks lisalooks oli pealegi mu lemmik "Ty kidal" (otsevideot ei pane, sest paar posti tagasi alles jagasin seda pala).
Ainus asi, mis natuke kriipima jäi, oli, et mul lastigi terve õhtu seal üksi olla, keegi ei tulnud minuga vestlema. Kas ma olen losing my touch?
Aga see mõtelus kummutus pärast kontserti bussipeatuses, kus minuga asus vestlema täiesti sümpaatne mees, kes ka bussi ootas. Ilmselt oli kontserdipublik lihtsalt liiga noor ning kuigi näen oma vanusest natuke noorem välja, ei tundu ma siiski niiiii noor.
Enne kontserti avastasin telefonist kaks sõnumit ja nüüd kirjutan teile, kõrval kohvikruus (võtan lonksu) kirjaga väga väga naine, peal Sandmani Surma pilt. Seda pakki kätte saades naersin ka lihtsalt olemise rõõmust, nii tore on, et leidub selliseid inimesi! Lörtsisin tossudega õues (saapad on ikka veel kadunud ja kunagi kingiks saaduid panen jalga kaks minutit liialdamata, ning need on kaks ebamugavat minutit pealegi) ning naersin.
Teist pakki lähen alles õhtul ära tooma, aga oh! Elu on nii lahe!
Peaaegu ei tahakski vastutamisest kirjutada, elu on nii lill, mis teda ikka vastuoluliste teemadega vürtsitada - aga see on ühe asja pärast oluline. Nii et kirjutan.
Vaata.
Mulle tundub hästi loomulik olla igal pool mina ise: ma olen ju ikka mina, ükskõik, kas mul on seljas õe vormiriided, politseivorm või vangikostüüm, ükskõik, kas olen parasjagu Tartu Ülikoolis aktusel või külas Karlovas.
Ma olen ju ikka mina, teen ikka oma valikud ise, ei võta üle kellegi teise olemust?
Aga siis tuli mulle meelde, et oot, ma ju juba väikese lapsena õppisin, et kui on külalised, käitutakse teisiti kui ilma nendeta. Natuke suurema lapsena teadsin, et ballil ja kodus hernesuppi süües on erinevad nii riietus kui kohased kombed.
On mingi ühiskondlik normaalsus, et võetakse erinevaid maske, käitutakse ning esitletakse end erinevalt lähtuvalt valitud rollist ning hoopis mina olen imelik, kui neid ebaoluliseks pean ning tahaksin kogu aeg üks, igale poole sobiv minaise olla, istuda lühikeses seelikus, jalad harkis, juua šampanjaklaasist keefirit ning lubada oma lastele puhkepäevi, kui nad on tublisti juba kaks nädalat koolis käinud!
See on tegelikult keeruline noatera, millel käia: olla sina ise, olla erinevates rollides erinev, olla järjepidev, olla kohane.
Mina olen läinud teed olla nii oivaline, et klapiksin igale poole, mu arete on väga kõrge.
Aga maksin selle eest ka väga kõrget hinda. Praegu on mul jah tore, olen enda jaoks väga tark ning äge inimene, ent see, kui jube oli, kui ääretult, sõnulseletamatult jube oli olla, see on mul ka väga meeles.
Oligi nii jube nii kaua, et unustasin, et võib ka teistmoodi olla. Oligi nii jube, et selle jubeduse lõpetamiseks surra tundus puhkusena.
Noh, ja selles valguses ka mõistan neid, kes annavad mõtlemisülesande üle, kui nad kuidagi mingisse mõtlemist mittenõudvasse rolli sattuvad. Neid, kes otsivadki rolle ning raamivad end nendesse. Kuidas õde ei tee reegleid, kuidas sõdur kuulab käsku.
Aga seal on samas see õde Rached ning juutide kinnivõtmine ning tuleriidale vedamine.
Anda mõtlemisülesanne üle reeglitele, kellelegi targemale, mitte end ise sellega vaevata on riskantne teistmoodi. Võib teha väga jubedaid asju, sest "roll oli selline". Ning inimene ei taipa isegi end süüdi tunda, sest tema ju käitus, nagu roll ette nägi, temaga on kõik korras?!
Ses mõttes on larp hea uurimisviis rolli ja inimese suhte osas: kui palju mängitake iseennast mingis muus olukorras ja kui palju kedagi teist?
Tühja sest Keidist siin blogis, ta on tegelikult kõrvaline.
Põhjus, miks räägin täna isiklikust vastutusest ja rollilisest käitumisest on hoopis see mees, kellesse armunud olin ja kelle pärast kogu see õnnetu trall Rongiga aset leidis - et jaa, ma olin depressiivne nagunii, aga tema pärast läks vint üle.
Kuid alles nüüd, alles nüüd, alles nädala või umbes nii eest sain äkki aru, et tema on ka see rolliliselt käituja, kes annab mõtlemisülesande kohe üle, kui saab. Kõik loksus paika - kuidas ta vahepeal käitus nagu minu kallim ja siis nagu ma ei tähendaks talle mitte midagi, miks ta on lõhkemiseni riikliku vaktsineerimiskava järgimise poolt (mina olen see, kes mõtleb eraldi iga vaktsiini saamise aja ning vajalikkuse üle), miks ta on selle ameti valinud, mille on.
See arusaamine laseb mul viimaks kehitada tema peale õlgu ja leida, et nojah, pole minu inimene siis. Mina olen isemõtleja, tema rollitäitja. Kõik, probleem lahendatud, järgmine!
=)
Ei teagi, missugust 5'nizza lugu veel jagada eilse kontserdi mälestuseks.
No ... võibolla ... Jaa, ma polegi seda võrgupäevikusse pannud, eeldades, et kõik, kes vähegi 5'nizzat kuulavad, teavad seda =)
See oli nii armas, kuidas mehed üksteist pärast kontserti laval kallistasid.
Inimesed katsuvad üksteist selgesti liiga vähe.
Nii tore oli.
Kõik oli tore: esiteks oli see umbes ainus bänd, mille jaoks olingi valmis end nii palju mobiliseerima praegu, et kontserdile minna.
Eestis. Tulid siia! Oo!
Teiseks läksin sinna omaette, sest hakata endale lisaks inimesi otsima, piletid, kokkusaamine, joogid, vestlus - milleks see vaev?!
Ja see tähendas, et sain terve õhtu rahva sees üksinda olla ning ainult enda ning bändiga suhelda, vaatasin enne paar tundi inimesi (nii palju noori oli - olen oma seltskonna sees täiesti unustanud, et kahekümnesed on inimtõug, mis püsib igavesti, sest iga kevad sünnitab uusi), sõin kommi, jõin vett ning kui bänd viiiiiimaks alustas, nautisin täiega.
Kolmandaks natuke kartsin, et kuna loodan, et nad on head, pettun.
Sittagi. Nad olid täpselt nii hirmus head, kui ootasin.
Rahvas laulis kaasa ja kuigi ma teadsin natuke vähem sõnu, kui venekeelsetena elanud teised, laulsin ka. Esimeste laulude ajal naersin omaette lihtsalt seepärast, et nii tore oli - naer peaks nagu teoorias üldiselt ka rõõmu väljendama, aga kui palju tegelikult rõõmust naerdakse? Enamasti naerdakse, sest on naljakas või tapetakse sellega ebamugavust, ent mina naersingi siis lihtsalt rõõmust, olemise naudingust.
Paar korda tuli nutumaik ka suhu - jälle, mitte kurbusest, aga nii pagana hea oli!
Esimeseks lisalooks oli pealegi mu lemmik "Ty kidal" (otsevideot ei pane, sest paar posti tagasi alles jagasin seda pala).
Ainus asi, mis natuke kriipima jäi, oli, et mul lastigi terve õhtu seal üksi olla, keegi ei tulnud minuga vestlema. Kas ma olen losing my touch?
Aga see mõtelus kummutus pärast kontserti bussipeatuses, kus minuga asus vestlema täiesti sümpaatne mees, kes ka bussi ootas. Ilmselt oli kontserdipublik lihtsalt liiga noor ning kuigi näen oma vanusest natuke noorem välja, ei tundu ma siiski niiiii noor.
Enne kontserti avastasin telefonist kaks sõnumit ja nüüd kirjutan teile, kõrval kohvikruus (võtan lonksu) kirjaga väga väga naine, peal Sandmani Surma pilt. Seda pakki kätte saades naersin ka lihtsalt olemise rõõmust, nii tore on, et leidub selliseid inimesi! Lörtsisin tossudega õues (saapad on ikka veel kadunud ja kunagi kingiks saaduid panen jalga kaks minutit liialdamata, ning need on kaks ebamugavat minutit pealegi) ning naersin.
Teist pakki lähen alles õhtul ära tooma, aga oh! Elu on nii lahe!
Peaaegu ei tahakski vastutamisest kirjutada, elu on nii lill, mis teda ikka vastuoluliste teemadega vürtsitada - aga see on ühe asja pärast oluline. Nii et kirjutan.
Vaata.
Mulle tundub hästi loomulik olla igal pool mina ise: ma olen ju ikka mina, ükskõik, kas mul on seljas õe vormiriided, politseivorm või vangikostüüm, ükskõik, kas olen parasjagu Tartu Ülikoolis aktusel või külas Karlovas.
Ma olen ju ikka mina, teen ikka oma valikud ise, ei võta üle kellegi teise olemust?
Aga siis tuli mulle meelde, et oot, ma ju juba väikese lapsena õppisin, et kui on külalised, käitutakse teisiti kui ilma nendeta. Natuke suurema lapsena teadsin, et ballil ja kodus hernesuppi süües on erinevad nii riietus kui kohased kombed.
On mingi ühiskondlik normaalsus, et võetakse erinevaid maske, käitutakse ning esitletakse end erinevalt lähtuvalt valitud rollist ning hoopis mina olen imelik, kui neid ebaoluliseks pean ning tahaksin kogu aeg üks, igale poole sobiv minaise olla, istuda lühikeses seelikus, jalad harkis, juua šampanjaklaasist keefirit ning lubada oma lastele puhkepäevi, kui nad on tublisti juba kaks nädalat koolis käinud!
See on tegelikult keeruline noatera, millel käia: olla sina ise, olla erinevates rollides erinev, olla järjepidev, olla kohane.
Mina olen läinud teed olla nii oivaline, et klapiksin igale poole, mu arete on väga kõrge.
Aga maksin selle eest ka väga kõrget hinda. Praegu on mul jah tore, olen enda jaoks väga tark ning äge inimene, ent see, kui jube oli, kui ääretult, sõnulseletamatult jube oli olla, see on mul ka väga meeles.
Oligi nii jube nii kaua, et unustasin, et võib ka teistmoodi olla. Oligi nii jube, et selle jubeduse lõpetamiseks surra tundus puhkusena.
Noh, ja selles valguses ka mõistan neid, kes annavad mõtlemisülesande üle, kui nad kuidagi mingisse mõtlemist mittenõudvasse rolli sattuvad. Neid, kes otsivadki rolle ning raamivad end nendesse. Kuidas õde ei tee reegleid, kuidas sõdur kuulab käsku.
Aga seal on samas see õde Rached ning juutide kinnivõtmine ning tuleriidale vedamine.
Anda mõtlemisülesanne üle reeglitele, kellelegi targemale, mitte end ise sellega vaevata on riskantne teistmoodi. Võib teha väga jubedaid asju, sest "roll oli selline". Ning inimene ei taipa isegi end süüdi tunda, sest tema ju käitus, nagu roll ette nägi, temaga on kõik korras?!
Ses mõttes on larp hea uurimisviis rolli ja inimese suhte osas: kui palju mängitake iseennast mingis muus olukorras ja kui palju kedagi teist?
Tühja sest Keidist siin blogis, ta on tegelikult kõrvaline.
Põhjus, miks räägin täna isiklikust vastutusest ja rollilisest käitumisest on hoopis see mees, kellesse armunud olin ja kelle pärast kogu see õnnetu trall Rongiga aset leidis - et jaa, ma olin depressiivne nagunii, aga tema pärast läks vint üle.
Kuid alles nüüd, alles nüüd, alles nädala või umbes nii eest sain äkki aru, et tema on ka see rolliliselt käituja, kes annab mõtlemisülesande kohe üle, kui saab. Kõik loksus paika - kuidas ta vahepeal käitus nagu minu kallim ja siis nagu ma ei tähendaks talle mitte midagi, miks ta on lõhkemiseni riikliku vaktsineerimiskava järgimise poolt (mina olen see, kes mõtleb eraldi iga vaktsiini saamise aja ning vajalikkuse üle), miks ta on selle ameti valinud, mille on.
See arusaamine laseb mul viimaks kehitada tema peale õlgu ja leida, et nojah, pole minu inimene siis. Mina olen isemõtleja, tema rollitäitja. Kõik, probleem lahendatud, järgmine!
=)
Ei teagi, missugust 5'nizza lugu veel jagada eilse kontserdi mälestuseks.
No ... võibolla ... Jaa, ma polegi seda võrgupäevikusse pannud, eeldades, et kõik, kes vähegi 5'nizzat kuulavad, teavad seda =)
See oli nii armas, kuidas mehed üksteist pärast kontserti laval kallistasid.
Inimesed katsuvad üksteist selgesti liiga vähe.
laupäev, 12. detsember 2015
Oludega kohanemine
Tegelikult on väljas täiesti tore ilm. Enne oli veel toredam, mulle meeldib tuul (kui selle külmus läbi mantli ei lõika), aga praegu on ka.
Eriti tore on, arvestades, et mu kuni-kümme-miinuskraadi saapad läksid katki esimese Läänemaise tormi ajal, kannast, kust olen neid niigi kaks korda kingsepal parandada lasknud, ja rohkem ei viitsi. Miska viskasin nad minema.
Ent mu päris-külma-ilma saapad on kuskile kadunud. Mul on meeles, kuidas neid kingakreemiga määrisin ja ajalehti sisse toppisin, aga kus see oli - nagu kus linnaski - ei mäleta.
Rääkimata sellest, kuhu nad pärast panin.
Kuna ma ise olen haiglas, on seetõttu väga keeruline erinevaid koduseid juhendada "võta sealt kaasa".
Käin hoopis tossudega. Soe ilm sobib nendega hästi.
Ma seletan natuke inimeste üldise endale-lollakad-tundumise teooriat. Sest rääkisin sel teemal fb-vestluskastis ühe päris-päris nutikaga, ja ta meenutas mulle, et inimesed teevad oma hea-halb kontseptsioone omaenda elukogemuse põhjal ja need on enamasti loogilised konstruktsioonid. Miska on inimesi seepärast lollakateks pidada, et nende konstruktsioonid minu elukogemusega ei sobi, vähe - lollakas.
Mis oleks kõik täiesti õige, aga mul on tunne, et ma mitte ei näe teist lõiku elu kui X, Y või Z, ma näen lihtsalt suuremat pilti.
See ei ole kusjuures minu eripära - rääkisin ühega vähestest täiesti tervemõistuslikest siinsete patsientide hulgas, kui koos tegevusterapeutide ukse taga ootasime, ja tal oli täpselt sama tunne. Või õigupoolest tema rääkiski mulle ja mina nõustusin ning tõin omapoolseid näiteid.
Et jaa, see on nähtavasti sinu elukogemusega põhjendatud, et probleemiks on õpetaja pidevad signaalid, kuidas laps kirjutab koledasti ja jätab asju koju, kuidas sa oled 4 kilo juurde võtnud, kuidas sa kulutasid liiga palju raha XXX-kohtumise peale.
Ja mina saan sisemiselt muiata ja mõelda, kui kerge on olnud inimese elu, kelle meelest need mingid ajumahtu ära võtvad probleemid on. Nagu mida - laps on elus ja õnnelik? Sina oled elus ja terve? Kus see murekoht siis on?! Probleemiraasukestki ju pole!
Muidugi on inimeste eludes olnud raskeid hetki, õudsaid kogemusi, leina ja valu. Kui neid pole üldse olnud, on inimene lihtsalt kas väga noor (nagu "alla nelja aasta" noor), väga tuim või mõlemat korraga. Isegi mitte väga õnnelik - objektiivselt ükskõik kui õnnelik inimene leiab oma valud elus ikka, isegi kui need on teemal "ma sain ühe nelja, kuigi kõik teised hinded on viied! Oh mind õnnetut!"
Aga inimene on nagu jonnipunn - ta võib ju ajuti pikali pandud olla, kuid lupsab ikkagi püsti tagasi ja jätkab elu senisel moel, seniste tõekspidamistega, nii vähe muutudes, kui vähegi saab.
Mis mu elus teistmoodi on, mis selle kena poisi, kellega tegevusterapeutide ukse taga rääkisin, elus teistmoodi on, ongi saamise puudumine.
Me peame elu uutoodi nägema, sest me ei saa endist viisi elada enam!
Mis tähendab, et näemegi rohkem. Näeme elu, nagu ta oli meil varem - ja näeme seda uut elu, mis me ees on. Leiame nende vahel seoseid; mis haakub, mis ei haaku, mis oli varem valesti, mis oli varem lihtsalt teistmoodi. Meil on korraga ees suurem pilt, mitme elu kogemused korraga.
Peab päris pagana tark olema, et ühe elu kogemustega üle trumbata neid normaalse mõistuse omanikke, kel on mitme omad.
Mina nii tarku palju ei tunne.
Jaa, ma olen täiega haruldane. Ei saa kellelegi soovitada olla nagu mina (kordamist väärt tarkusetera), ent tõesti olen.
Kogemusi silmini täis ning ka võimeline kõiki neid analüüsima.
Eriti tore on, arvestades, et mu kuni-kümme-miinuskraadi saapad läksid katki esimese Läänemaise tormi ajal, kannast, kust olen neid niigi kaks korda kingsepal parandada lasknud, ja rohkem ei viitsi. Miska viskasin nad minema.
Ent mu päris-külma-ilma saapad on kuskile kadunud. Mul on meeles, kuidas neid kingakreemiga määrisin ja ajalehti sisse toppisin, aga kus see oli - nagu kus linnaski - ei mäleta.
Rääkimata sellest, kuhu nad pärast panin.
Kuna ma ise olen haiglas, on seetõttu väga keeruline erinevaid koduseid juhendada "võta sealt kaasa".
Käin hoopis tossudega. Soe ilm sobib nendega hästi.
Ma seletan natuke inimeste üldise endale-lollakad-tundumise teooriat. Sest rääkisin sel teemal fb-vestluskastis ühe päris-päris nutikaga, ja ta meenutas mulle, et inimesed teevad oma hea-halb kontseptsioone omaenda elukogemuse põhjal ja need on enamasti loogilised konstruktsioonid. Miska on inimesi seepärast lollakateks pidada, et nende konstruktsioonid minu elukogemusega ei sobi, vähe - lollakas.
Mis oleks kõik täiesti õige, aga mul on tunne, et ma mitte ei näe teist lõiku elu kui X, Y või Z, ma näen lihtsalt suuremat pilti.
See ei ole kusjuures minu eripära - rääkisin ühega vähestest täiesti tervemõistuslikest siinsete patsientide hulgas, kui koos tegevusterapeutide ukse taga ootasime, ja tal oli täpselt sama tunne. Või õigupoolest tema rääkiski mulle ja mina nõustusin ning tõin omapoolseid näiteid.
Et jaa, see on nähtavasti sinu elukogemusega põhjendatud, et probleemiks on õpetaja pidevad signaalid, kuidas laps kirjutab koledasti ja jätab asju koju, kuidas sa oled 4 kilo juurde võtnud, kuidas sa kulutasid liiga palju raha XXX-kohtumise peale.
Ja mina saan sisemiselt muiata ja mõelda, kui kerge on olnud inimese elu, kelle meelest need mingid ajumahtu ära võtvad probleemid on. Nagu mida - laps on elus ja õnnelik? Sina oled elus ja terve? Kus see murekoht siis on?! Probleemiraasukestki ju pole!
Muidugi on inimeste eludes olnud raskeid hetki, õudsaid kogemusi, leina ja valu. Kui neid pole üldse olnud, on inimene lihtsalt kas väga noor (nagu "alla nelja aasta" noor), väga tuim või mõlemat korraga. Isegi mitte väga õnnelik - objektiivselt ükskõik kui õnnelik inimene leiab oma valud elus ikka, isegi kui need on teemal "ma sain ühe nelja, kuigi kõik teised hinded on viied! Oh mind õnnetut!"
Aga inimene on nagu jonnipunn - ta võib ju ajuti pikali pandud olla, kuid lupsab ikkagi püsti tagasi ja jätkab elu senisel moel, seniste tõekspidamistega, nii vähe muutudes, kui vähegi saab.
Mis mu elus teistmoodi on, mis selle kena poisi, kellega tegevusterapeutide ukse taga rääkisin, elus teistmoodi on, ongi saamise puudumine.
Me peame elu uutoodi nägema, sest me ei saa endist viisi elada enam!
Mis tähendab, et näemegi rohkem. Näeme elu, nagu ta oli meil varem - ja näeme seda uut elu, mis me ees on. Leiame nende vahel seoseid; mis haakub, mis ei haaku, mis oli varem valesti, mis oli varem lihtsalt teistmoodi. Meil on korraga ees suurem pilt, mitme elu kogemused korraga.
Peab päris pagana tark olema, et ühe elu kogemustega üle trumbata neid normaalse mõistuse omanikke, kel on mitme omad.
Mina nii tarku palju ei tunne.
Jaa, ma olen täiega haruldane. Ei saa kellelegi soovitada olla nagu mina (kordamist väärt tarkusetera), ent tõesti olen.
Kogemusi silmini täis ning ka võimeline kõiki neid analüüsima.
kolmapäev, 9. detsember 2015
Miks ei karda
See kümme päeva haiglas tundub pikemana, kui 26 päeva veebruaris tundus. Mitte pahas mõttes, mitte et aeg veniks, aga ma tunnetan nüüd aega. Vähem kui enne Rongi, ent palju rohkem kui veebruaris.
Iga päev on avar ja asju täis nagu maailmaruum, kulgeb ja kulgeb ning õhtuks tundub selle päeva hommik nii kaugel olevat kui kuu maast.
Sõnastasin ära, miks ma lisaks kõikvõimalikele kurjadele nähtustele, ohtlikele mehhanismidele ja loodusnähtustele lisaks ka ametiasutuste-tuttavate-sõprade-sugulaste puhul midagi ei karda ning täiesti rahulikult hilinen, kui tundub, et on vaja, ei lähe kohale, kui see tundub mulle vähem tagasi andvat kui kodus puhkamine, jätan õppimata, kui täna ei taha, ütlen tõtt näkku, kui vastav tuju on.
Tavainimeselik oleks ju kena olla, suhteid hoida, teha nii, et teistel meeldiv oleks - aga olen väga otse kogenud, mida teised minu pihta teevad, kui olen neile nii palju andnud, kui oli, kui nii ära lagunesin, et surra valust pääsemiseks oli parem valik, kui ära kannatada, veel ära kannatada, veel ära kannatada, nagu arvasin end suutvat.
Nad ei teinud midagi.
Maailm tahtis alati rohkem, mitte keegi ei vaadanud minu järgi, kui ise ei suutnud, mis tähendab, et mul ei ole midagi hoida.
Kena olemine ei andnud mulle seda vastu, et kui mul oli piinadest nii kõrini, et ükskõik mis oli parem, keegi aitaks, keegi hoiaks, keegi ütleks, et kõik saab korda, sa oled hästi, maailm läheb hästi, ära põe.
Mis tähendab, et kui mul praegu ei ole tore, siis saadangi asjaosalised naeratades persse ning olen rahul takkapihta.
Mul tõesti - tõesti - ei ole midagi kaotada ka sel rindel. Tean väga otsesest allikast, et kena olemine mind ei päästa, kui veri suus ning silmad valust poolkinni.
Kedagi
ei
huvita.
Mis tähendabki, et kui tahan kena olla, võin. Ma tahan päris tihti. Aga kui ei taha, võin mitte olla.
Oot, ma lähen alla suitsuruumi (haiglates on ja koolides mitte? Kuigi Mustamäe PERHis ka polnud, kui meenutama hakata, õed, arstid ja hooldajad käisid rõdul, aga patsiente sinna ei lubatud, nemad käisid liftiga õues ukse taga - mida kuradit?!) ning siis kirjutan edasi.
Üleeile oli mul esimene kord, kui keegi oli minuga nõme siin haiglas. Kuskil 23 läbi midagi istusin ma all kohvikus, jõin masinast võetud lattet, lugesin, ei hullanud, ei puutunud kedagi, lugesin üksi ja jõin kohvi.
Sest ma ei saa nii vara magada kui kell 22.
Ja valvelauatädi tuli, ütles, et on öörahu, miks tuled põlevad? Nii see asi ei käivat - ning kustutas kõik valguse ära, nii et seal lugeda enam ei saanud. Pime oli.
Õnneks oli mul kohv ka praktiliselt otsas, nii et viskasin topsi minema ning läksin palatisse edasi lugema. Aga see jäi mulle väga meelde ning eile olin väga valmis sellele valvelauatädile ütlema, et olgu sõbralikum, muidu siin töötada ei saa - ainult et ma ei mäleta täpselt, mis nägu ta oli. Noorepoolne ja lühikeste tumedate juustega, see on kõik, mis meeles on.
No kui mõnd nendele tunnustele vastavat näen, eks ma siis ütlen talle tõtt näkku =)
Karta pole mul midagi, aga ütlen sõbralikult.
Sest tahan.
Iga päev on avar ja asju täis nagu maailmaruum, kulgeb ja kulgeb ning õhtuks tundub selle päeva hommik nii kaugel olevat kui kuu maast.
Sõnastasin ära, miks ma lisaks kõikvõimalikele kurjadele nähtustele, ohtlikele mehhanismidele ja loodusnähtustele lisaks ka ametiasutuste-tuttavate-sõprade-sugulaste puhul midagi ei karda ning täiesti rahulikult hilinen, kui tundub, et on vaja, ei lähe kohale, kui see tundub mulle vähem tagasi andvat kui kodus puhkamine, jätan õppimata, kui täna ei taha, ütlen tõtt näkku, kui vastav tuju on.
Tavainimeselik oleks ju kena olla, suhteid hoida, teha nii, et teistel meeldiv oleks - aga olen väga otse kogenud, mida teised minu pihta teevad, kui olen neile nii palju andnud, kui oli, kui nii ära lagunesin, et surra valust pääsemiseks oli parem valik, kui ära kannatada, veel ära kannatada, veel ära kannatada, nagu arvasin end suutvat.
Nad ei teinud midagi.
Maailm tahtis alati rohkem, mitte keegi ei vaadanud minu järgi, kui ise ei suutnud, mis tähendab, et mul ei ole midagi hoida.
Kena olemine ei andnud mulle seda vastu, et kui mul oli piinadest nii kõrini, et ükskõik mis oli parem, keegi aitaks, keegi hoiaks, keegi ütleks, et kõik saab korda, sa oled hästi, maailm läheb hästi, ära põe.
Mis tähendab, et kui mul praegu ei ole tore, siis saadangi asjaosalised naeratades persse ning olen rahul takkapihta.
Mul tõesti - tõesti - ei ole midagi kaotada ka sel rindel. Tean väga otsesest allikast, et kena olemine mind ei päästa, kui veri suus ning silmad valust poolkinni.
Kedagi
ei
huvita.
Mis tähendabki, et kui tahan kena olla, võin. Ma tahan päris tihti. Aga kui ei taha, võin mitte olla.
Oot, ma lähen alla suitsuruumi (haiglates on ja koolides mitte? Kuigi Mustamäe PERHis ka polnud, kui meenutama hakata, õed, arstid ja hooldajad käisid rõdul, aga patsiente sinna ei lubatud, nemad käisid liftiga õues ukse taga - mida kuradit?!) ning siis kirjutan edasi.
Üleeile oli mul esimene kord, kui keegi oli minuga nõme siin haiglas. Kuskil 23 läbi midagi istusin ma all kohvikus, jõin masinast võetud lattet, lugesin, ei hullanud, ei puutunud kedagi, lugesin üksi ja jõin kohvi.
Sest ma ei saa nii vara magada kui kell 22.
Ja valvelauatädi tuli, ütles, et on öörahu, miks tuled põlevad? Nii see asi ei käivat - ning kustutas kõik valguse ära, nii et seal lugeda enam ei saanud. Pime oli.
Õnneks oli mul kohv ka praktiliselt otsas, nii et viskasin topsi minema ning läksin palatisse edasi lugema. Aga see jäi mulle väga meelde ning eile olin väga valmis sellele valvelauatädile ütlema, et olgu sõbralikum, muidu siin töötada ei saa - ainult et ma ei mäleta täpselt, mis nägu ta oli. Noorepoolne ja lühikeste tumedate juustega, see on kõik, mis meeles on.
No kui mõnd nendele tunnustele vastavat näen, eks ma siis ütlen talle tõtt näkku =)
Karta pole mul midagi, aga ütlen sõbralikult.
Sest tahan.
Erakiri
Lp. Tuulesepp =)
Ma nägin selle pakiga verist vaeva, sest su tütar ei saatnud mulle telefoni, ainult aadressi - ja nüüd see peaks minema Tartusse Riia 4 postkontorisse. Aga kuna teatis tuleb MINU tütre mobiilinumbril - midagi pidi ju sinna panema! - võin ainult arvata, et homseks on kohal =)
Ma nägin selle pakiga verist vaeva, sest su tütar ei saatnud mulle telefoni, ainult aadressi - ja nüüd see peaks minema Tartusse Riia 4 postkontorisse. Aga kuna teatis tuleb MINU tütre mobiilinumbril - midagi pidi ju sinna panema! - võin ainult arvata, et homseks on kohal =)
esmaspäev, 7. detsember 2015
Inimesed on erinevad
Pahh!
Nagu ... see on hea haigla. Personal rõõmustab end ribadeks, kui keegi paraneb silmnähtavalt, ja nad teevad sadat pisikest asja, mis on patsientidele kasulikud, ilma neile üldse tähelepanu pööramata, automaatselt.
Kuidas siis on võimalik, et nad väsitavad mu protseduuridega nii ära, et tuigun, et panen lausa silma kinni paremini nägemiseks (mida enne poole aasta jooksul tegin näiteks kolm korda) mitu korda päevas, et mu pea valutab väsimusest poolteist päeva järjest ning alles nüüd tunnen end taas inimesena?
Kuigi tegelikult ei ole peavalu ikka veel läinud, vaid taandunud poolläbipaistvaks tuikeks, mida saab ajuti unustada.
Ja homme on jälle viis protseduuri (siinsed protseduurid pole midagi, mida patsiendiga tehakse, massaaž ehk välja arvatud, need on midagi, mida patsient teeb koos spetsialistiga).
Sealjuures see, et olen surmväsinud, üldse ei tähenda, et magada saaksin. Ma võin olla katkisuseni väsinud, nii valus kui valus, aga kui üritan minna magama kell 20.30 kuni 23.30, ma lihtsalt ei jää.
Lõunaunne küll, varem võib magama minna, jaa, ning näiteks kell kuus õhtul ma jäängi. Lihtsalt tõusen paari tunni pärast üles.
Aga ööunne - ha! Faking HA!
Miks on mingi seaduspära ning võetakse tõsiselt juhtnööre, kuidas lapsi tuleb kasvatada, kuigi on selge, et mõned neist on introverdid ja mõned ekstraverdid, mõned öökullid ja mõned lõokesed, ja see on kaasasündinud, mitte õpitud?
Mina olin mingi imelik, et mu lapsed passisid koos minuga keskööni üleval ja magasid kaua, mingit "õäää, laps ajas üles!" asja mul näiteks ei olnud kunagi, aga ma olin imelik. Lapsed korralikes kodudes peaks ikka varem magama minema kui täiskasvanud, mõnel pool juba kell kaheksa!
Miks on siin haiglas kindlaks määratud patsientide uneaeg 22.00 - 07.00, kusjuures seda võib hommiku poolt lühendada? (Ma oigan sisemiselt, kui õde hakkab kell 06.32 käima mööda palateid ringi vererõhku mõõtva aparaadiga, mis teeb pidevalt "piiks", siis ma magaks üleni!)
Mina ei suuda magama jääda nii vara, mu rütmid on teistsugused! Vedelen voodis ja ootan ja ootan ja tunni aja pärast tõusen uuesti üles, sest kaua võib?
Inimesed on erinevad.
Emake maa, milline üllatus.
Tegelikult ma saan aru, et asutuse reeglid tehakse siiski enamiku vajadusi silmas pidades ja see, et ma olen valge vares, on minu eralõbu. Aga kui eesmärgiks on samas iga patsiendi eest individuaalselt hoolt kanda, siis sellised reeglid ju takistavad, mitte pole abiks!
Nagu ... see on hea haigla. Personal rõõmustab end ribadeks, kui keegi paraneb silmnähtavalt, ja nad teevad sadat pisikest asja, mis on patsientidele kasulikud, ilma neile üldse tähelepanu pööramata, automaatselt.
Kuidas siis on võimalik, et nad väsitavad mu protseduuridega nii ära, et tuigun, et panen lausa silma kinni paremini nägemiseks (mida enne poole aasta jooksul tegin näiteks kolm korda) mitu korda päevas, et mu pea valutab väsimusest poolteist päeva järjest ning alles nüüd tunnen end taas inimesena?
Kuigi tegelikult ei ole peavalu ikka veel läinud, vaid taandunud poolläbipaistvaks tuikeks, mida saab ajuti unustada.
Ja homme on jälle viis protseduuri (siinsed protseduurid pole midagi, mida patsiendiga tehakse, massaaž ehk välja arvatud, need on midagi, mida patsient teeb koos spetsialistiga).
Sealjuures see, et olen surmväsinud, üldse ei tähenda, et magada saaksin. Ma võin olla katkisuseni väsinud, nii valus kui valus, aga kui üritan minna magama kell 20.30 kuni 23.30, ma lihtsalt ei jää.
Lõunaunne küll, varem võib magama minna, jaa, ning näiteks kell kuus õhtul ma jäängi. Lihtsalt tõusen paari tunni pärast üles.
Aga ööunne - ha! Faking HA!
Miks on mingi seaduspära ning võetakse tõsiselt juhtnööre, kuidas lapsi tuleb kasvatada, kuigi on selge, et mõned neist on introverdid ja mõned ekstraverdid, mõned öökullid ja mõned lõokesed, ja see on kaasasündinud, mitte õpitud?
Mina olin mingi imelik, et mu lapsed passisid koos minuga keskööni üleval ja magasid kaua, mingit "õäää, laps ajas üles!" asja mul näiteks ei olnud kunagi, aga ma olin imelik. Lapsed korralikes kodudes peaks ikka varem magama minema kui täiskasvanud, mõnel pool juba kell kaheksa!
Miks on siin haiglas kindlaks määratud patsientide uneaeg 22.00 - 07.00, kusjuures seda võib hommiku poolt lühendada? (Ma oigan sisemiselt, kui õde hakkab kell 06.32 käima mööda palateid ringi vererõhku mõõtva aparaadiga, mis teeb pidevalt "piiks", siis ma magaks üleni!)
Mina ei suuda magama jääda nii vara, mu rütmid on teistsugused! Vedelen voodis ja ootan ja ootan ja tunni aja pärast tõusen uuesti üles, sest kaua võib?
Inimesed on erinevad.
Emake maa, milline üllatus.
Tegelikult ma saan aru, et asutuse reeglid tehakse siiski enamiku vajadusi silmas pidades ja see, et ma olen valge vares, on minu eralõbu. Aga kui eesmärgiks on samas iga patsiendi eest individuaalselt hoolt kanda, siis sellised reeglid ju takistavad, mitte pole abiks!
reede, 4. detsember 2015
Dilemma
Mängin jälle mõttega juuksed maha lõigata.
(Loe: mulle läheb korda, mis soeng mul on! Nii suur võit!)
Ma isegi ei näe halb välja nende sirgeksvenitatuna-õlgadeni lokkis juustega, kui nad lahti on - aga kinnisena on ikka päris kole vaadata. Kaks patsi veel kõlbab, kuigi nad on sellised naeruväärselt lühikesed rotisabad, aga üks pats kuklas - brrrrr.
See, kuidas mu nägu on pinges, kortsuvajunud ja kuri, paistab väga välja.
Mis räägib juuste mahalõikamise vastu, on hiljuti endale ostetud 6 juuksekummi.
Samas - need saab Tütarlapsele üle anda (Poeglaps kannab ka juuksekumme, tal on heldelt piisavalt pikad juuksed, aga mitte roosakirjusid).
Poolt räägib kunagi mitte-väga-ammu enne und, aga veel ärkvelolekus nähtud ja väga meeldinud kujutluspilt endast lühikeste juustega.
Vastu räägib, et ma tean, kuidas lühikesed juuksed välja näevad, aga kuidas need lokkis juuksed pikkadena välja näevad, ei tea.
Vastu räägib, et mulle väga meeldivad kaks lõtva patsi kummalgi pool nägu täiskasvanud naistel.
Poolt räägib, et siis oleks motivatsiooni iga päev silmi värvida, et mitte nagu rääbis e. sootu tunduda.
Oh-kui-keeruline.
Kas ma olen maininud, et mulle meeldivad tugevad kulmud?
Mõlema soo puhul. Pole kunagi kulmukitkumisest aru saanud näiteks - kulme tugevamaks ja tumedamaks joonistada, jaa. Seda ma teen ise ka, regulaarselt. Aga kitkuda? Miks? Need naised, kelle kulmud tõesti kitkumist tahaks, on niiiiiiiiiii haruldased, haruldasemad kui näiteks ühe jalaga naised - miks?!
See on mingi värk, mida ma ei mõista.
Mitte et see kulmuasi oleks kuidagi juuksepikkusega seotud, lihtsalt pilte valides tuli meelde. See on üsna hiljuti enda jaoks artikuleeritud avastus - enne meeldisid tumedad kulmud mulle ikka, aga ma ei taibanud seda formuleerida. Kuid mingit meest vaadates tuli korraga ette, miks ta mulle väliselt meeldib: ta oli selline natuke kerekas, vanuselt kuskil 40 ümber ning kandis väga suvalisi tosse, teksasid ja jopet. Temas polnud midagi atraktiivset - peale nende kulmude.
Aga ta oli "kena mees" mu arust =P
Olen kirjutanud jutu, kus meespeategelase prototüübil on sellised kulmud, mis mulle meeldivad. Minu ettekujutus ilusa naise koldakstegemisest on "eemalda kulmud, ära neid asemele joonista". Brežnev oli minu arust "kena vanamees". Et muid voorusi tal polnud, aga kena oli ta minu meelest küll.
Nojah, aga kuna kulmud ja juuksepikkus pole omavahel seotud mitte kuidagi pidi, meeldivad mulle kõik juuksepikkused.
Soost olenemata.
Tegelt ma veel ära ei lõika, sest noh - lõigata jõuab alati, tagasi kasvatamine võtab aega.
(Loe: mulle läheb korda, mis soeng mul on! Nii suur võit!)
Ma isegi ei näe halb välja nende sirgeksvenitatuna-õlgadeni lokkis juustega, kui nad lahti on - aga kinnisena on ikka päris kole vaadata. Kaks patsi veel kõlbab, kuigi nad on sellised naeruväärselt lühikesed rotisabad, aga üks pats kuklas - brrrrr.
See, kuidas mu nägu on pinges, kortsuvajunud ja kuri, paistab väga välja.
Mis räägib juuste mahalõikamise vastu, on hiljuti endale ostetud 6 juuksekummi.
Samas - need saab Tütarlapsele üle anda (Poeglaps kannab ka juuksekumme, tal on heldelt piisavalt pikad juuksed, aga mitte roosakirjusid).
Poolt räägib kunagi mitte-väga-ammu enne und, aga veel ärkvelolekus nähtud ja väga meeldinud kujutluspilt endast lühikeste juustega.
 |
| Lühikesed juuksed väga ilusas vormis |
Vastu räägib, et mulle väga meeldivad kaks lõtva patsi kummalgi pool nägu täiskasvanud naistel.
Poolt räägib, et siis oleks motivatsiooni iga päev silmi värvida, et mitte nagu rääbis e. sootu tunduda.
Oh-kui-keeruline.
Kas ma olen maininud, et mulle meeldivad tugevad kulmud?
Mõlema soo puhul. Pole kunagi kulmukitkumisest aru saanud näiteks - kulme tugevamaks ja tumedamaks joonistada, jaa. Seda ma teen ise ka, regulaarselt. Aga kitkuda? Miks? Need naised, kelle kulmud tõesti kitkumist tahaks, on niiiiiiiiiii haruldased, haruldasemad kui näiteks ühe jalaga naised - miks?!
See on mingi värk, mida ma ei mõista.
 |
| Pikad juuksed väga ilusas vormis |
Mitte et see kulmuasi oleks kuidagi juuksepikkusega seotud, lihtsalt pilte valides tuli meelde. See on üsna hiljuti enda jaoks artikuleeritud avastus - enne meeldisid tumedad kulmud mulle ikka, aga ma ei taibanud seda formuleerida. Kuid mingit meest vaadates tuli korraga ette, miks ta mulle väliselt meeldib: ta oli selline natuke kerekas, vanuselt kuskil 40 ümber ning kandis väga suvalisi tosse, teksasid ja jopet. Temas polnud midagi atraktiivset - peale nende kulmude.
Aga ta oli "kena mees" mu arust =P
Olen kirjutanud jutu, kus meespeategelase prototüübil on sellised kulmud, mis mulle meeldivad. Minu ettekujutus ilusa naise koldakstegemisest on "eemalda kulmud, ära neid asemele joonista". Brežnev oli minu arust "kena vanamees". Et muid voorusi tal polnud, aga kena oli ta minu meelest küll.
Nojah, aga kuna kulmud ja juuksepikkus pole omavahel seotud mitte kuidagi pidi, meeldivad mulle kõik juuksepikkused.
Soost olenemata.
Tegelt ma veel ära ei lõika, sest noh - lõigata jõuab alati, tagasi kasvatamine võtab aega.
kolmapäev, 2. detsember 2015
Hinne - ja hind
Peavalupoeg. Hästi kerge, loodetavasti ei lähe hullemaks, eriti kuna ma 400 mg ibukat just sisse kütsin, kui aru sain, et nüüd ta tuleb.
Aga valmidus hullemaksminekuks on ning ma tean tegelikult, millest.
See on mu igavene needus. Kenaolemine. Kui mul on nii halb, et lihtsalt ei huvita, on kõik hästi (välja arvatud kõik see, mis on väga halvasti). Aga kui mul on nii hästi, et olla see suurem, targem, ressursirikkam, see naeratav ja sõbralik, ma ka olen.
Ja praegu olen haiglas. Enam-vähem kõigist, mõned, kuid kaugeltki mitte paljud, töötajad välja arvatud, siin tugevam, targem, ressursirikkam. Elan ühes palatis kuuekümneaastase naisega, kel oli infarkt, vasak külg hästi ei liigu, ning potitool on voodi ääres. Olin arvutijärjekorras ratastoolis Soome mehe järel, kelle nina ees pidin käega vehkima, et ta üldse märkaks, et keegi temaga räägib - ning olin pärast preemiaks sunnitud temaga suhtlema, kuna ta istus minu kõrval, kui arvutis olin, ning kõneles soome keeles.
Praeguse vahetuse õde on sellise kurva näoga venelanna, käib kühmus ning kõneleb peenikese häälega ja tasa. Söögitädi räägib kõvasti, aga vastab naeratusele hirmus kiiresti ja varmalt. Üks hooldaja on nii hirmus usklik, et isegi mina tean.
Ma olen nende kõigi vastu kena, sest nad on ju suuremates raskustes kui mina, püüavad maailmas toime tulla, haarates õlekõrtest, millest mina ei haara (kuradi telekas mängib palatis päev otsa, teisel pool seina mängib teine telekas, ma olen seekord nelja voodiga ruumis, ning puhkeruumi oma hääl tuleb ka läbi avatud ukse - uks aga on lahti, sest infarktist paranev naine tahab), aga nad on nii koormavad!
Kenaolemine on küll lihtsam valik kui midagi muud, aga sellel on oma hind. Esiteks tulevad kõik hullukesed ja nõdrakesed minu ümber kokku, sest ma olen ju nendega kena - ning teiseks hakkab mul pea valutama sellest, et kogu aeg on pinge sees, kogu aeg võib mu palatinaaber mind kõnetada, isegi kui magan (sest ta ei näe, et ma magan, vedasin keset palatit oleva kardina natukest privaatsust ihates ette), ma ei saa kusagil peale kempsu lõdvestuda ja lihtsalt olla.
Õnneks koht ei ole päris uus, siin haiglas ma olen kaks korda juba olnud, mul on sama arst, kes ennegi, ma olen samal korrusel kui ennegi, tean hooldajaid, õdesid ja koristajaid nime- ja nägupidi - aga siiski. Siiski. Inimesed on nii kurnavad!
Oh, paistab, et peavalu ei tule - või noh, ta tõmbas ibuka peale tagasi. Jee.
Jätkuvalt täiega rahul selle äratehtud eksami ja ausa D-ga, mis hindeks sain.
Tähendab, olin täiesti valmis selleks, et teen seda eksamit mitu korda, üldse poleks kellelegi pahaks pannud, ei endale, ei õppejõule, ei kellelegi.
Olin selleks rõõmsalt valmis.
Aga ma ei pea. Sain asja esimese korraga kirja. Kuigi jaksasin õppida ainult 1 km tunnis kiirusega, kuigi seal oli küsimusi, millele ma üldse ei osanud vastata ja selliseid, kus tulnuks kirjutada kolm rida ning mina oskasin ainult "valu" öelda. Muidugi ma oleks ka ainult siis kirjutanud, kui oleks teadnud, mida. Käsitsi kirjutamine on raske, seda tööd niisama ette ei võta.
Rohkem mul enam eksameid ei tule, tulevad arvestused ja siis tähelise hindena veel lõputöö, aga ma sain normaalse inimesena selle D kirja.
Nii rahul endaga!
Kui ma kevadel kuidagi veel intensiivõenduse praktika üle elan, on diplom põhimõtteliselt taskus =)
Aga valmidus hullemaksminekuks on ning ma tean tegelikult, millest.
See on mu igavene needus. Kenaolemine. Kui mul on nii halb, et lihtsalt ei huvita, on kõik hästi (välja arvatud kõik see, mis on väga halvasti). Aga kui mul on nii hästi, et olla see suurem, targem, ressursirikkam, see naeratav ja sõbralik, ma ka olen.
Ja praegu olen haiglas. Enam-vähem kõigist, mõned, kuid kaugeltki mitte paljud, töötajad välja arvatud, siin tugevam, targem, ressursirikkam. Elan ühes palatis kuuekümneaastase naisega, kel oli infarkt, vasak külg hästi ei liigu, ning potitool on voodi ääres. Olin arvutijärjekorras ratastoolis Soome mehe järel, kelle nina ees pidin käega vehkima, et ta üldse märkaks, et keegi temaga räägib - ning olin pärast preemiaks sunnitud temaga suhtlema, kuna ta istus minu kõrval, kui arvutis olin, ning kõneles soome keeles.
Praeguse vahetuse õde on sellise kurva näoga venelanna, käib kühmus ning kõneleb peenikese häälega ja tasa. Söögitädi räägib kõvasti, aga vastab naeratusele hirmus kiiresti ja varmalt. Üks hooldaja on nii hirmus usklik, et isegi mina tean.
Ma olen nende kõigi vastu kena, sest nad on ju suuremates raskustes kui mina, püüavad maailmas toime tulla, haarates õlekõrtest, millest mina ei haara (kuradi telekas mängib palatis päev otsa, teisel pool seina mängib teine telekas, ma olen seekord nelja voodiga ruumis, ning puhkeruumi oma hääl tuleb ka läbi avatud ukse - uks aga on lahti, sest infarktist paranev naine tahab), aga nad on nii koormavad!
Kenaolemine on küll lihtsam valik kui midagi muud, aga sellel on oma hind. Esiteks tulevad kõik hullukesed ja nõdrakesed minu ümber kokku, sest ma olen ju nendega kena - ning teiseks hakkab mul pea valutama sellest, et kogu aeg on pinge sees, kogu aeg võib mu palatinaaber mind kõnetada, isegi kui magan (sest ta ei näe, et ma magan, vedasin keset palatit oleva kardina natukest privaatsust ihates ette), ma ei saa kusagil peale kempsu lõdvestuda ja lihtsalt olla.
Õnneks koht ei ole päris uus, siin haiglas ma olen kaks korda juba olnud, mul on sama arst, kes ennegi, ma olen samal korrusel kui ennegi, tean hooldajaid, õdesid ja koristajaid nime- ja nägupidi - aga siiski. Siiski. Inimesed on nii kurnavad!
Oh, paistab, et peavalu ei tule - või noh, ta tõmbas ibuka peale tagasi. Jee.
Jätkuvalt täiega rahul selle äratehtud eksami ja ausa D-ga, mis hindeks sain.
Tähendab, olin täiesti valmis selleks, et teen seda eksamit mitu korda, üldse poleks kellelegi pahaks pannud, ei endale, ei õppejõule, ei kellelegi.
Olin selleks rõõmsalt valmis.
Aga ma ei pea. Sain asja esimese korraga kirja. Kuigi jaksasin õppida ainult 1 km tunnis kiirusega, kuigi seal oli küsimusi, millele ma üldse ei osanud vastata ja selliseid, kus tulnuks kirjutada kolm rida ning mina oskasin ainult "valu" öelda. Muidugi ma oleks ka ainult siis kirjutanud, kui oleks teadnud, mida. Käsitsi kirjutamine on raske, seda tööd niisama ette ei võta.
Rohkem mul enam eksameid ei tule, tulevad arvestused ja siis tähelise hindena veel lõputöö, aga ma sain normaalse inimesena selle D kirja.
Nii rahul endaga!
Kui ma kevadel kuidagi veel intensiivõenduse praktika üle elan, on diplom põhimõtteliselt taskus =)
esmaspäev, 30. november 2015
Väsinud
Nii. Mul on homme intensiivõenduse eksam, olen täna juba kaks ühikut konspekti läbi lugenud (mida on palju, eriti kuna üks ühik sattus pikk olema) ja see tähendab, et olen enda silmis rämedalt tubli.
Ja mis siis, et raamatukogu-võrk maksab? Ma võin seda 50 senti tunnis endale lubada. MITMEKS TUNNIKS, kui vaja.
Mitte et mul selle aja jooksul midagi öelda oleks.
Sündmused lähevad must läbi ja üle, emotsioone puudutamata. Nad on, aga nad ei ole tuntavad.
Mida väsinum olen, seda vähem kontrollin end, seda enam on võimalust hea põhjuseta midagi tunda.
Kahjuks enamasti negatiivset.
Vist.
Novembri lõpp ja pime.
Lumi on, lund pole, lumi on, lund pole.
Rohi on ikka veel roheline,
päevad kaovad,
kõik on tavaline.
Kui miski kunagi muutub,
see muutus on minus -
no mine siis edasi, naine, mine!
Ja mis siis, et raamatukogu-võrk maksab? Ma võin seda 50 senti tunnis endale lubada. MITMEKS TUNNIKS, kui vaja.
Mitte et mul selle aja jooksul midagi öelda oleks.
Sündmused lähevad must läbi ja üle, emotsioone puudutamata. Nad on, aga nad ei ole tuntavad.
Mida väsinum olen, seda vähem kontrollin end, seda enam on võimalust hea põhjuseta midagi tunda.
Kahjuks enamasti negatiivset.
Vist.
Novembri lõpp ja pime.
Lumi on, lund pole, lumi on, lund pole.
Rohi on ikka veel roheline,
päevad kaovad,
kõik on tavaline.
Kui miski kunagi muutub,
see muutus on minus -
no mine siis edasi, naine, mine!
reede, 27. november 2015
Kuradi külm oli
Ma peaksin midagi kirjutama, sest saan. On nett. Veel umbes kaheks tunniks.
Aah, mida öelda, midagi ei tule pähe!?
Eelmisel nädalal tegin inglise jõulukooki. Ajalooline koogitegu, sest ometi kord ei läinud ta mul kõrbema, tuli emakodu ahjust välja helepruuni ning lõhnavana ning laskis end ilusti ühte plastkarpi ja küpsetuspaberisse-fooliumisse-kilekotti pakkida. Läksin rõõmsalt koju mõttega teda enne jõulu šoti viskiga kasta, sest ostsin varem spetsiaalselt selleks viskit - ning see kuramuse koogiosa, mis ei olnud plastkarbis, läks katki. Murdus väga mitmeks tükiks.
Kastan teda ikkagi täies koosseisus viskiga, aga ühtlasi söön katkist koogiosa tasapisi väiksemaks. Pagana hea. See mittekõrbemine ja hea ahi on ikka toredad asjad küll. Aa, et jõulukooki tohib süüa alles peale jõulu?
No teate. Kes kurat kontrollib ja kui palju kogemuspunkte selle eest saab?
Lihtsalt teen teise koogi veel. Kunagi varsti.
***
See on siis paar päeva tagasi kirjutatud. Jõulukook on jätkuvalt hea, tänan küsimast.
Viis päeva tagasi oli mul avastus. Üleeile kohtusin psühhiaatriga (selle korra asemel, kui me ei kohtunud rohkem kui korraks koridoris) ja testistin seda ideed tema peal. Sedasi endale kahjulikul moel, oletades sõnades asja, mida ma tegelikult lootsin-arvasin mitte tõde olevat.
Psühhiaater kinnitas mu mõtet, vaieldes tuliselt vastu ideele, mida ma ääri-veeri väljendasin.
Nimelt.
See, et mul on rekordiliselt hea, ei tule antidepressantide ülekasutusest (mul on mingit närviraku ainevahetust reguleerivad, enne tulid valusad stiimulid läbi, mittevalusad mitte, nüüd tulevad kõik ja mul on nii kuradi hea, et täiesti veider on mõelda: see ongi normaalne, normaalsed inimesed tunnevadki sedasi!), nii käibki.
Mul ei ole mitte kunagi nii hea olnud. Kui lapsed väikesed olid, sellised kuni paari-kolme aastased, oli hea, aga mitte nii hea, sest siis tuli lastega rämedalt tööd teha ning see oli suur koormus. Ja muidu ...
Ei.
Iial.
Või ei - enne kui ma lasteaeda läksin, oli ka hea. Selline vaimus kuldseks värvitud lapsepõli, mida mäletan häguselt kui oma elu õnnelikeimat aega. Aga pärast? Lasteaias käisin, sest pidi, selline oli elu, ning kuigi mul ei ole mälestusi, et ma ei tahtnud sinna minna (v.a. mälestused, kui raske oli hommikul voodist üles saada!), ei olnud ka erilist vaimustust.
Aga kool oli juba "mida kuradit?!"
Ma siiamaani ei saa aru, milleks see hea oli. Kogu kooliaja ootasin, et mind tabab see veider mälukaotus, mis lasi täiskasvanutel rääkida oma kooliajast kui "elu parimatest aastatest". Arvasin küll, et mul ei tule seda, aga salaja pelgasin ikka.
Noh, mul ei tulnud. Vihkasin kooli täiega ja vihkan siiamaani. Nõ-me.
Pärast seda tuli ülikool ja elu esimene ametlik depressioonidiagnoos. Ei, see ka ei olnud elu parim aeg.
No ja siis sünnitasin oma esimese lapse ja jesss. JESSSS!
Issand kui hea oli äkki!
Teise lapse sain nii masendavatel asjaoludel, et mul oli isegi rase vaimselt rõve olla, aga laps sündis ära ning oo. OOO! Oli raske, aga oli ka hea.
Ilmselt mu hormoonid suhtuvad sünnitamisse ja väikelapse kasvatusse hästi.
Aga mu Poeglaps on juba üheksa ning nii kuramuse hea kui nüüd, ei ole mul iial olnud.
Natuke on see sellest, et korjasin enne ka üles kõik raasud, mis tegid mu olemist natuke paremaks, kõik sihukese, mis aitas miinus kahekümnest miinus kaheksa peale, ning rakendasin neid automaatselt, rakendan automaatselt ka edasi ning noh - kui need aitavad mu pluss kaheksateistkümnest meeleolurindel pluss kahekümne kaheksani, mulle sobib.
Kunagi mõtlesin ängi kohta, et never again. Kõik nipid, mis tema tagasilöömiseks teada olid, kasutasin ära, võtsin harjumuseks, miks üldse teisiti elada?
Aga see, et inimesed elavadki nii umbes pluss kaheksateistkümne peal muidu, see on mulle ikka rämedaks üllatuseks.
SEE ongi see baas, kust üles minna?! Krt, krt, krt. See, et minu baas oli kuskil miinus kaheksateistkümne peal ja kui halb see oli, sellest saan alles nüüd, võrdlusaluse tekkides, aru. Psühhiaater rääkis värvide keeles - et valge ja musta vahel on tohutu vahe, aga halli, natuke tumedama halli, veel natuke tumedama halli ning musta vahel ei ole mingit sellist vahet, mida inimene suudaks näha, ning kui ta peab halli normaalolekuks, ongi raske aru saada, millal on must - ning ma noogutasin kaasa.
Sest ma ei saanudKI aru, et midagi on kardinaalselt valesti.
Miinus kakskümmend ja miinus kolmkümmend, mõlemad on lihtsalt "kuradi külm on!"
Nüüd on mul nii hea olla, saan samas ka nii palju tehtud, sest kõik harjumused, mis varem automaatseks treenisin, on alles, ning mu elu on nii hea, nagu ei iial varem.
Ma kohe ei teagi, mida nüüd teha. Kõik teed on lahti, ma ei karda keda kuraditki (mida hullemat minuga ikka juhtuda saab?!), ainult unistamisega on ikka veel raske.
Aah, mida öelda, midagi ei tule pähe!?
Eelmisel nädalal tegin inglise jõulukooki. Ajalooline koogitegu, sest ometi kord ei läinud ta mul kõrbema, tuli emakodu ahjust välja helepruuni ning lõhnavana ning laskis end ilusti ühte plastkarpi ja küpsetuspaberisse-fooliumisse-kilekotti pakkida. Läksin rõõmsalt koju mõttega teda enne jõulu šoti viskiga kasta, sest ostsin varem spetsiaalselt selleks viskit - ning see kuramuse koogiosa, mis ei olnud plastkarbis, läks katki. Murdus väga mitmeks tükiks.
Kastan teda ikkagi täies koosseisus viskiga, aga ühtlasi söön katkist koogiosa tasapisi väiksemaks. Pagana hea. See mittekõrbemine ja hea ahi on ikka toredad asjad küll. Aa, et jõulukooki tohib süüa alles peale jõulu?
No teate. Kes kurat kontrollib ja kui palju kogemuspunkte selle eest saab?
Lihtsalt teen teise koogi veel. Kunagi varsti.
***
See on siis paar päeva tagasi kirjutatud. Jõulukook on jätkuvalt hea, tänan küsimast.
Viis päeva tagasi oli mul avastus. Üleeile kohtusin psühhiaatriga (selle korra asemel, kui me ei kohtunud rohkem kui korraks koridoris) ja testistin seda ideed tema peal. Sedasi endale kahjulikul moel, oletades sõnades asja, mida ma tegelikult lootsin-arvasin mitte tõde olevat.
Psühhiaater kinnitas mu mõtet, vaieldes tuliselt vastu ideele, mida ma ääri-veeri väljendasin.
Nimelt.
See, et mul on rekordiliselt hea, ei tule antidepressantide ülekasutusest (mul on mingit närviraku ainevahetust reguleerivad, enne tulid valusad stiimulid läbi, mittevalusad mitte, nüüd tulevad kõik ja mul on nii kuradi hea, et täiesti veider on mõelda: see ongi normaalne, normaalsed inimesed tunnevadki sedasi!), nii käibki.
Mul ei ole mitte kunagi nii hea olnud. Kui lapsed väikesed olid, sellised kuni paari-kolme aastased, oli hea, aga mitte nii hea, sest siis tuli lastega rämedalt tööd teha ning see oli suur koormus. Ja muidu ...
Ei.
Iial.
Või ei - enne kui ma lasteaeda läksin, oli ka hea. Selline vaimus kuldseks värvitud lapsepõli, mida mäletan häguselt kui oma elu õnnelikeimat aega. Aga pärast? Lasteaias käisin, sest pidi, selline oli elu, ning kuigi mul ei ole mälestusi, et ma ei tahtnud sinna minna (v.a. mälestused, kui raske oli hommikul voodist üles saada!), ei olnud ka erilist vaimustust.
Aga kool oli juba "mida kuradit?!"
Ma siiamaani ei saa aru, milleks see hea oli. Kogu kooliaja ootasin, et mind tabab see veider mälukaotus, mis lasi täiskasvanutel rääkida oma kooliajast kui "elu parimatest aastatest". Arvasin küll, et mul ei tule seda, aga salaja pelgasin ikka.
Noh, mul ei tulnud. Vihkasin kooli täiega ja vihkan siiamaani. Nõ-me.
Pärast seda tuli ülikool ja elu esimene ametlik depressioonidiagnoos. Ei, see ka ei olnud elu parim aeg.
No ja siis sünnitasin oma esimese lapse ja jesss. JESSSS!
Issand kui hea oli äkki!
Teise lapse sain nii masendavatel asjaoludel, et mul oli isegi rase vaimselt rõve olla, aga laps sündis ära ning oo. OOO! Oli raske, aga oli ka hea.
Ilmselt mu hormoonid suhtuvad sünnitamisse ja väikelapse kasvatusse hästi.
Aga mu Poeglaps on juba üheksa ning nii kuramuse hea kui nüüd, ei ole mul iial olnud.
Natuke on see sellest, et korjasin enne ka üles kõik raasud, mis tegid mu olemist natuke paremaks, kõik sihukese, mis aitas miinus kahekümnest miinus kaheksa peale, ning rakendasin neid automaatselt, rakendan automaatselt ka edasi ning noh - kui need aitavad mu pluss kaheksateistkümnest meeleolurindel pluss kahekümne kaheksani, mulle sobib.
Kunagi mõtlesin ängi kohta, et never again. Kõik nipid, mis tema tagasilöömiseks teada olid, kasutasin ära, võtsin harjumuseks, miks üldse teisiti elada?
Aga see, et inimesed elavadki nii umbes pluss kaheksateistkümne peal muidu, see on mulle ikka rämedaks üllatuseks.
SEE ongi see baas, kust üles minna?! Krt, krt, krt. See, et minu baas oli kuskil miinus kaheksateistkümne peal ja kui halb see oli, sellest saan alles nüüd, võrdlusaluse tekkides, aru. Psühhiaater rääkis värvide keeles - et valge ja musta vahel on tohutu vahe, aga halli, natuke tumedama halli, veel natuke tumedama halli ning musta vahel ei ole mingit sellist vahet, mida inimene suudaks näha, ning kui ta peab halli normaalolekuks, ongi raske aru saada, millal on must - ning ma noogutasin kaasa.
Sest ma ei saanudKI aru, et midagi on kardinaalselt valesti.
Miinus kakskümmend ja miinus kolmkümmend, mõlemad on lihtsalt "kuradi külm on!"
Nüüd on mul nii hea olla, saan samas ka nii palju tehtud, sest kõik harjumused, mis varem automaatseks treenisin, on alles, ning mu elu on nii hea, nagu ei iial varem.
Ma kohe ei teagi, mida nüüd teha. Kõik teed on lahti, ma ei karda keda kuraditki (mida hullemat minuga ikka juhtuda saab?!), ainult unistamisega on ikka veel raske.
laupäev, 21. november 2015
Üks põlvkond
Oi, tere!
Mul kodus tegi internetipakett esimest korda seda asja, et "maht täis, enam ei saa".
Nüüd mul seal netti enam ei ole ja kuna detsembris lähen kümneks päevaks haiglasse, ei tasu uut paketti osta ka.
Aga nüüd on mu elurutiin täiesti murtud ja see, et saan teile kohvikruusi kõrvalt kirjutada, tuleb sellest, et olen emal külas ning siin on teistmoodi =)
Mitte et kohv täiega hea poleks igal pool - on küll. Emal on ka mingi hea kohvisort, mida Eestis ei müüda. Kodus on mul Tchibo, millele linki ilma poe- ja hinnainfota oli raske leida, mis on ka jube hea. Mulle sobib tavaline Luxus, Löfberg's Lila, Paulig (kuigi Presidenti ma ei taha, liiga hapu) vms samuti, aga hea kohv on veel parem.
Täna hommikul rääkisin tollesama emaga ning kiitsin seda, et ta on ikka hea isa mulle valinud - temal ja ta õdedel on kõigil väga huvitavad ja lahedad lapsed. Me kõik oleme imelikud, aga sellised lahedad-imelikud, mitte nõmedad-imelikud.
Mina kui kõige vanem olen muidugi lahe =) Aga mu tädipoeg, kes on 3 ja peaaegu-pool aastat noorem, on ka täiesti püstilahe.
Ma ei tea, kas kõigist neist jõuangi nii detailselt rääkida, aga kuna ta on mulle oluline ning ka vanuselt järgmine (loe: ma tean temast rohkem, sest me oleme ealt sarnased), jutustan oma vanemast tädipojast, olgu ta koondnimi praegu näiteks Lemmik, teile.
Huvitav on näiteks see, et mul on meeles, kui teda esimest korda nägin. Ta oli siis mõnekuine imik ning magas võrevoodis, mis mulle tundus uus (mitte see, kus ka mina samas majas maganud olin). Mulle ta meeldis, kuigi selleks mingit muud põhjust polnud, kui et ta ei käinud mulle kuidagi närvidele (mida magajal ongi raske teha). Mis veel huvitav, on see, et ta oli juba siis oma nägu. Tal on selline spetsiifiline kena laia laubaga näolapp ning kuna tema kaheaastasena tehtud portreed rippusid mu vanaema majas igal pool üleval kaua aega (no hea küll, enamik neist toetus lihtsalt tagaoleva seina vastu), on selle näolapi iga vanus mul päris hästi meeles.
Nüüd on ta kena mees, enne oli kena nooruk, enne oli kena laps ja enne kõike seda kena titt.
Mis on täiesti veider, on Lemmiku suhe pikkusesse (ja see, et ta on minu sugulane, on ka põhjuseks, et keeldun mõtlemast oma Poeglapse pikkusest kui teda umbes kogu elu saatvast nähtusest).
Nimelt on Lemmik olnud kogu aeg väga sportlik (mis jätkub ka nüüd - poolmaraton? golf? täismaraton on ka kindlasti kuskil mittekauges minevikus, mul lihtsalt ei tule meelde, triatlon on natuke kaugemas minevikus vist) ning kui ta noor oli, meeldis talle korvpall.
Millega seoses oli ta vahepeal kogu aeg kipsis. Väga ohtlik harrastus. Eriti on mul meeles üks kord, kui ta oli luumurruga kipsis, kips võeti maha, mispeale tema läks rõõmsalt korvpalli mängima, sai mängukaaslasega, kes hüppas ning siis raskusjõu toimel maa poole vajus, pihta, murdis rangluu ja oli jälle kipsis. Päev oli kahel kipsil vahet.
Nojah, aga kuna Lemmik oli kogu aeg pigem lüheldane olnud, oli korvpall tema jaoks selline "lahe küll, aga eluaeg ta sellega kindlasti ei tegele"-harrastus. Ta oli selline lühike ja jõuline, mitte kunagi isegi paksupoolne, aga ka mitte kõhn, sihuke normaalne lihaseline tema. Ta oli must kogu aeg lühem, mitte natuke lühem, vaid kõvasti lühem.
Kui ma keskkooli lõpetasin, tegi tema pilte (huvitav, neid pilte pole ma näinudki!) ning mul on tast foto aparaadiga sellise pisikese poisina. Pidasin teda juba siis lahedaks, aga mu teadvuses oli tema kui lüheldane isik.
Aastad läksid. Ma olin ülikoolis, siis ainult ülikooli nimekirjas, väga depressiivne ja õnnetu, ning Lemmik sai 16.
Ja hakkas kasvama. Emake maa, kuidas kasvama! Ta muudkui kasvas ja kasvas ja kasvas ning nüüd on selline - noh, 2 meetrit täis ei tule, aga 190 cm küll.
Korvpalli jättis maha, on hoopis ettevõtja, 10 aastat ühes suhtes olnud ning kahe imearmsa tütre isa, neist noorem nii umbes pool aastat vana.
Ta on üleni täis sedasama vunki, mis minagi oma parimatel päevadel. Vunki, mis ütleb: "Sa pole kindel, kas suudad seda? Noh, järelikult ongi millegi nimel pingutada!"
Ma armastan teda väga-väga.
Mu vend on vanuselt järgmine.
Me kõik oleme imelikud? Noh, aga tema on kindlasti kõige silmatorkavamalt, kõige eredamalt, kõige ühiskondlikumalt imelik. Ma tahaks seda au endale, aga paraku - ta võtab ära =)
Mina jätsin pooleli ülikooli - tema keskkooli. Mina olin üsna noor ema, sünnitades natuke enne 22. sünnipäeva? Noh, tema tütar sündis, kui ta oli just 19 saanud. Praegu elab ta vist Püreneedes, aga ma kindel ei ole - ta on väga mitu aastat elanud kord Prantsusmaal, siis Hispaanias, aga vahepeal oli näiteks Austria ka plaanis. Mingil ajal omas ta vagunelamut, see on võibolla tal alles, aga võibolla ka mitte.
Ütleme, et see on kõige lähem asi, mis tal kinnisvarale (olnud) on.
Vangis on vend olnud kaks korda, esimesel korral Saksamaal meeleavaldusel politseiniku õllepudeliga viskamise eest, teist korda Prantsusmaal kuskil kõrtsikakluses käeluu purustamise eest. Kusjuures mu vend ei ole tegelikult ÜLDSE vägivaldne inimene. Lihtsalt kuidagi läks niimoodi.
Saksamaa vangla meeldis talle oluliselt rohkem.
Ta ei ole ühiskondlikult ÜLDSE normaalne, aga ärgu teile pähegi tulgu, et ta loll on. Kui ta vangis oli, polnud tal muud eriti midagi teha kui meile kirju saata, mida ta siis ka hoolsalt tegi. Need kirjad olid nii vaimukad, nii hea sõnastusega (kuigi ta pole Eestimaal ligi 10 aastat elanud - või ongi juba 10?), et kui ta oleks natuke kauem vangis olnud, ma oleks tõsiselt mõelnud nende raamatuna avaldamisele.
Kahjuks olid mõlemad vangistused mõne kuu pikkused =) Või noh, mis kahjuks.
Tegelikult meeldib talle mitte vangis olla oluliselt rohkem ning ma armastan teda väga-väga ning soovin talle head. Ärgu olgu vanglas!
Noh, ja nüüd ongi jäänud ainult mu noorem tädipoeg ja mu täditütar.
Nad on umbes ühevanused (eri tädid, noh!) ning mõlemad must umbes 10 aastat nooremad, miska tunnen neid vähem. Nende imelikkus on ka selline - õide puhkemata veel. Täditütar elab kuskil Havail ainult, on seal selline ilus blond beib, ning tädipoeg on sportlik nagu tema vanem vend, hea nagu tema vanem vend ning kena nagu tema vanem vend.
Aga nad veel jõuavad =)
Geenide vastu ei saa =)
Mul kodus tegi internetipakett esimest korda seda asja, et "maht täis, enam ei saa".
Nüüd mul seal netti enam ei ole ja kuna detsembris lähen kümneks päevaks haiglasse, ei tasu uut paketti osta ka.
Aga nüüd on mu elurutiin täiesti murtud ja see, et saan teile kohvikruusi kõrvalt kirjutada, tuleb sellest, et olen emal külas ning siin on teistmoodi =)
Mitte et kohv täiega hea poleks igal pool - on küll. Emal on ka mingi hea kohvisort, mida Eestis ei müüda. Kodus on mul Tchibo, millele linki ilma poe- ja hinnainfota oli raske leida, mis on ka jube hea. Mulle sobib tavaline Luxus, Löfberg's Lila, Paulig (kuigi Presidenti ma ei taha, liiga hapu) vms samuti, aga hea kohv on veel parem.
Täna hommikul rääkisin tollesama emaga ning kiitsin seda, et ta on ikka hea isa mulle valinud - temal ja ta õdedel on kõigil väga huvitavad ja lahedad lapsed. Me kõik oleme imelikud, aga sellised lahedad-imelikud, mitte nõmedad-imelikud.
Mina kui kõige vanem olen muidugi lahe =) Aga mu tädipoeg, kes on 3 ja peaaegu-pool aastat noorem, on ka täiesti püstilahe.
Ma ei tea, kas kõigist neist jõuangi nii detailselt rääkida, aga kuna ta on mulle oluline ning ka vanuselt järgmine (loe: ma tean temast rohkem, sest me oleme ealt sarnased), jutustan oma vanemast tädipojast, olgu ta koondnimi praegu näiteks Lemmik, teile.
Huvitav on näiteks see, et mul on meeles, kui teda esimest korda nägin. Ta oli siis mõnekuine imik ning magas võrevoodis, mis mulle tundus uus (mitte see, kus ka mina samas majas maganud olin). Mulle ta meeldis, kuigi selleks mingit muud põhjust polnud, kui et ta ei käinud mulle kuidagi närvidele (mida magajal ongi raske teha). Mis veel huvitav, on see, et ta oli juba siis oma nägu. Tal on selline spetsiifiline kena laia laubaga näolapp ning kuna tema kaheaastasena tehtud portreed rippusid mu vanaema majas igal pool üleval kaua aega (no hea küll, enamik neist toetus lihtsalt tagaoleva seina vastu), on selle näolapi iga vanus mul päris hästi meeles.
Nüüd on ta kena mees, enne oli kena nooruk, enne oli kena laps ja enne kõike seda kena titt.
Mis on täiesti veider, on Lemmiku suhe pikkusesse (ja see, et ta on minu sugulane, on ka põhjuseks, et keeldun mõtlemast oma Poeglapse pikkusest kui teda umbes kogu elu saatvast nähtusest).
Nimelt on Lemmik olnud kogu aeg väga sportlik (mis jätkub ka nüüd - poolmaraton? golf? täismaraton on ka kindlasti kuskil mittekauges minevikus, mul lihtsalt ei tule meelde, triatlon on natuke kaugemas minevikus vist) ning kui ta noor oli, meeldis talle korvpall.
Millega seoses oli ta vahepeal kogu aeg kipsis. Väga ohtlik harrastus. Eriti on mul meeles üks kord, kui ta oli luumurruga kipsis, kips võeti maha, mispeale tema läks rõõmsalt korvpalli mängima, sai mängukaaslasega, kes hüppas ning siis raskusjõu toimel maa poole vajus, pihta, murdis rangluu ja oli jälle kipsis. Päev oli kahel kipsil vahet.
Nojah, aga kuna Lemmik oli kogu aeg pigem lüheldane olnud, oli korvpall tema jaoks selline "lahe küll, aga eluaeg ta sellega kindlasti ei tegele"-harrastus. Ta oli selline lühike ja jõuline, mitte kunagi isegi paksupoolne, aga ka mitte kõhn, sihuke normaalne lihaseline tema. Ta oli must kogu aeg lühem, mitte natuke lühem, vaid kõvasti lühem.
Kui ma keskkooli lõpetasin, tegi tema pilte (huvitav, neid pilte pole ma näinudki!) ning mul on tast foto aparaadiga sellise pisikese poisina. Pidasin teda juba siis lahedaks, aga mu teadvuses oli tema kui lüheldane isik.
Aastad läksid. Ma olin ülikoolis, siis ainult ülikooli nimekirjas, väga depressiivne ja õnnetu, ning Lemmik sai 16.
Ja hakkas kasvama. Emake maa, kuidas kasvama! Ta muudkui kasvas ja kasvas ja kasvas ning nüüd on selline - noh, 2 meetrit täis ei tule, aga 190 cm küll.
Korvpalli jättis maha, on hoopis ettevõtja, 10 aastat ühes suhtes olnud ning kahe imearmsa tütre isa, neist noorem nii umbes pool aastat vana.
Ta on üleni täis sedasama vunki, mis minagi oma parimatel päevadel. Vunki, mis ütleb: "Sa pole kindel, kas suudad seda? Noh, järelikult ongi millegi nimel pingutada!"
Ma armastan teda väga-väga.
Mu vend on vanuselt järgmine.
Me kõik oleme imelikud? Noh, aga tema on kindlasti kõige silmatorkavamalt, kõige eredamalt, kõige ühiskondlikumalt imelik. Ma tahaks seda au endale, aga paraku - ta võtab ära =)
Mina jätsin pooleli ülikooli - tema keskkooli. Mina olin üsna noor ema, sünnitades natuke enne 22. sünnipäeva? Noh, tema tütar sündis, kui ta oli just 19 saanud. Praegu elab ta vist Püreneedes, aga ma kindel ei ole - ta on väga mitu aastat elanud kord Prantsusmaal, siis Hispaanias, aga vahepeal oli näiteks Austria ka plaanis. Mingil ajal omas ta vagunelamut, see on võibolla tal alles, aga võibolla ka mitte.
Ütleme, et see on kõige lähem asi, mis tal kinnisvarale (olnud) on.
Vangis on vend olnud kaks korda, esimesel korral Saksamaal meeleavaldusel politseiniku õllepudeliga viskamise eest, teist korda Prantsusmaal kuskil kõrtsikakluses käeluu purustamise eest. Kusjuures mu vend ei ole tegelikult ÜLDSE vägivaldne inimene. Lihtsalt kuidagi läks niimoodi.
Saksamaa vangla meeldis talle oluliselt rohkem.
Ta ei ole ühiskondlikult ÜLDSE normaalne, aga ärgu teile pähegi tulgu, et ta loll on. Kui ta vangis oli, polnud tal muud eriti midagi teha kui meile kirju saata, mida ta siis ka hoolsalt tegi. Need kirjad olid nii vaimukad, nii hea sõnastusega (kuigi ta pole Eestimaal ligi 10 aastat elanud - või ongi juba 10?), et kui ta oleks natuke kauem vangis olnud, ma oleks tõsiselt mõelnud nende raamatuna avaldamisele.
Kahjuks olid mõlemad vangistused mõne kuu pikkused =) Või noh, mis kahjuks.
Tegelikult meeldib talle mitte vangis olla oluliselt rohkem ning ma armastan teda väga-väga ning soovin talle head. Ärgu olgu vanglas!
Noh, ja nüüd ongi jäänud ainult mu noorem tädipoeg ja mu täditütar.
Nad on umbes ühevanused (eri tädid, noh!) ning mõlemad must umbes 10 aastat nooremad, miska tunnen neid vähem. Nende imelikkus on ka selline - õide puhkemata veel. Täditütar elab kuskil Havail ainult, on seal selline ilus blond beib, ning tädipoeg on sportlik nagu tema vanem vend, hea nagu tema vanem vend ning kena nagu tema vanem vend.
Aga nad veel jõuavad =)
Geenide vastu ei saa =)
kolmapäev, 18. november 2015
Möödas vol II
Võtan lonksu külma kohvi - kohv on nii neetult hea, et ta on hea isegi külmalt! - ning panen kirja need asjad, millest põhimõtteliselt võiks kirjutada.
1) anekdootide mehed ja naised, "kus raha on?!", "mis raha?" ning mis seal minu kogemuse järgi taga on
2) mis möödas, see möödas
3) kui kummastav see mulle on, et mitu asja võivad meeldida ning nende vahel tuleb valida
4) november (vt ka ritsikut)
No alustame algusest.
Vaata, hiljuti üks naisolevusest sõber rääkis sellest, kuidas üks teine naine andis oma mehele mõista, et too võiks ikka mees olla, raha koju tuua ning näiteks autot enne parandada, kui see koost lahti kukub - ning naissõber oli nende soovide peale nördinud. Sest häh. Nii väikekodanlik, nii arutu, mehelt rohkema raha kojutoomist oodata on ikka eriti algeline mõtlemine.
Hm, ütlesin mina.
Ning rääkisin talle, kui õudselt kurnav ja tüütu on olla peres see ainus vastutustundlik. Kuidas sina suudad osta nooremale lapsele mähkmed, suuremale lapsele koolivihikud, kõigile süüa, maksta telefonide arved ning endale vahest kaltsukast ühe seeliku 320 euroga kuus, ja siis ikka teeb väga viha, kui mees lööb kõrtsiõhtuga 80 eurot laiaks ja laiutab käsi - ei ole! - kui sa talt 10 eurot juurde tahad.
Kuidas tema elab nagu linnuke oksal ning sina pingutad iga päev, higipull otsa ees, et vähesega tervet peret elatada. See ei ole "tema raha, teeb sellega mis tahab" - sina ju töötad, lihtsalt raha teenimata, kogu aeg! Ta võiks vähemalt seda sinu jaoks teha, et sa ei peaks nagu loll mööda liha allahindlusi poes käima ja saaks ka täishinnaga kaupu osta, kui tuju tuleb - aga ei, see, et temal kõrtsis mitte lihtsalt lõbus ei ole, vaid ta saab ennast seal täis juua ning teistele jooke välja teha, on tähtsam?
Vat siis tulevadki need naised, kes kortsus kulmul küsivad: "Kus raha on?!"
Ning süüdimatult vastavad mehed: "Mis raha?"
Jaa, väga stereotüüpne lähenemine. Enamik mehi, keda tean, ei ole sellised. Aga niisugune oli minu kogemus oma esimese lapse isaga koos elades (kuigi siis olid veel kroonid, ma praegu arvestasin väga umbes eurodeks, mul ei olnud teist last ja üleüldse on tegu üldistuse, mitte konkreetseks minemisega).
Ma kusjuures ei küsinud temalt rohkem raha, sest mul oli hirmus hästi arenenud see "ise tuleb hakkama saada!", aga kui ta ei saanud poodi minna ning meil oli kõik otsas, tegi ikka viha küll.
Me elasime nagu teine teises maailmas - ühes korteris küll, aga see oli ka kõik.
Ta on täiega tore, muide, hoiab mind praegu nii väga - see ei ole öeldud selleks, et teda maha teha. Lihtsalt oma kogemuse kirjeldamine.
Mis möödas, see möödas.
Mul on hästi selline vaade praegu elule. Minevik ongi möödas.
See zen teisisõnu.
Teen asja ära, lükkan ta sellega enda jaoks minevikku ning enam sellele ei mõtle. Et tegemisel peaks ka eesmärk olema? No kui asi on tehtud, siis tema tulem on käes. Ma siis mõtlen, mis sellega teha, kui käes on.
Ainult Rongi ei suuda veel niimoodi minevikku ja möödas-olevasse lükata. Ta mõjutab mind praegu, mõjutab ka tulevikus - läheb veel aega.
Meeldimistega näiteks mõjutab. Ikka veel on imelik, et mulle üldse miski tunnetuslikult meeldib ning siis olen täiega segaduses, kui mulle meeldiks nii magama minna kui arvutis võrgupäevikusse postitust kirjutada.
Nagu ... kaks üksteist välistavat asja! Ma mäletan küll, et selline olukord oli enne Rongi tavaline, või õigemini oli kahe vahel valimine veel väga kitsas valik - aga tunnetuslikult on see uudne, veider, segadust tekitav.
Ma võin kumbagi neist teha ning täiega nautida, aga ei saa mõlemat korraga ette võtta!
Nii. Imelik.
Aga muidu on november. Olen üllatunud, kui hästi see aeg mulle meeldib. Küünlad ja kuum jook, raaguvad puud halli taeva taustal ning unesokid.
Nauding.
1) anekdootide mehed ja naised, "kus raha on?!", "mis raha?" ning mis seal minu kogemuse järgi taga on
2) mis möödas, see möödas
3) kui kummastav see mulle on, et mitu asja võivad meeldida ning nende vahel tuleb valida
4) november (vt ka ritsikut)
No alustame algusest.
Vaata, hiljuti üks naisolevusest sõber rääkis sellest, kuidas üks teine naine andis oma mehele mõista, et too võiks ikka mees olla, raha koju tuua ning näiteks autot enne parandada, kui see koost lahti kukub - ning naissõber oli nende soovide peale nördinud. Sest häh. Nii väikekodanlik, nii arutu, mehelt rohkema raha kojutoomist oodata on ikka eriti algeline mõtlemine.
Hm, ütlesin mina.
Ning rääkisin talle, kui õudselt kurnav ja tüütu on olla peres see ainus vastutustundlik. Kuidas sina suudad osta nooremale lapsele mähkmed, suuremale lapsele koolivihikud, kõigile süüa, maksta telefonide arved ning endale vahest kaltsukast ühe seeliku 320 euroga kuus, ja siis ikka teeb väga viha, kui mees lööb kõrtsiõhtuga 80 eurot laiaks ja laiutab käsi - ei ole! - kui sa talt 10 eurot juurde tahad.
Kuidas tema elab nagu linnuke oksal ning sina pingutad iga päev, higipull otsa ees, et vähesega tervet peret elatada. See ei ole "tema raha, teeb sellega mis tahab" - sina ju töötad, lihtsalt raha teenimata, kogu aeg! Ta võiks vähemalt seda sinu jaoks teha, et sa ei peaks nagu loll mööda liha allahindlusi poes käima ja saaks ka täishinnaga kaupu osta, kui tuju tuleb - aga ei, see, et temal kõrtsis mitte lihtsalt lõbus ei ole, vaid ta saab ennast seal täis juua ning teistele jooke välja teha, on tähtsam?
Vat siis tulevadki need naised, kes kortsus kulmul küsivad: "Kus raha on?!"
Ning süüdimatult vastavad mehed: "Mis raha?"
Jaa, väga stereotüüpne lähenemine. Enamik mehi, keda tean, ei ole sellised. Aga niisugune oli minu kogemus oma esimese lapse isaga koos elades (kuigi siis olid veel kroonid, ma praegu arvestasin väga umbes eurodeks, mul ei olnud teist last ja üleüldse on tegu üldistuse, mitte konkreetseks minemisega).
Ma kusjuures ei küsinud temalt rohkem raha, sest mul oli hirmus hästi arenenud see "ise tuleb hakkama saada!", aga kui ta ei saanud poodi minna ning meil oli kõik otsas, tegi ikka viha küll.
Me elasime nagu teine teises maailmas - ühes korteris küll, aga see oli ka kõik.
Ta on täiega tore, muide, hoiab mind praegu nii väga - see ei ole öeldud selleks, et teda maha teha. Lihtsalt oma kogemuse kirjeldamine.
Mis möödas, see möödas.
Mul on hästi selline vaade praegu elule. Minevik ongi möödas.
See zen teisisõnu.
Teen asja ära, lükkan ta sellega enda jaoks minevikku ning enam sellele ei mõtle. Et tegemisel peaks ka eesmärk olema? No kui asi on tehtud, siis tema tulem on käes. Ma siis mõtlen, mis sellega teha, kui käes on.
Ainult Rongi ei suuda veel niimoodi minevikku ja möödas-olevasse lükata. Ta mõjutab mind praegu, mõjutab ka tulevikus - läheb veel aega.
Meeldimistega näiteks mõjutab. Ikka veel on imelik, et mulle üldse miski tunnetuslikult meeldib ning siis olen täiega segaduses, kui mulle meeldiks nii magama minna kui arvutis võrgupäevikusse postitust kirjutada.
Nagu ... kaks üksteist välistavat asja! Ma mäletan küll, et selline olukord oli enne Rongi tavaline, või õigemini oli kahe vahel valimine veel väga kitsas valik - aga tunnetuslikult on see uudne, veider, segadust tekitav.
Ma võin kumbagi neist teha ning täiega nautida, aga ei saa mõlemat korraga ette võtta!
Nii. Imelik.
Aga muidu on november. Olen üllatunud, kui hästi see aeg mulle meeldib. Küünlad ja kuum jook, raaguvad puud halli taeva taustal ning unesokid.
Nauding.
pühapäev, 15. november 2015
Kari
Mul üha koguneb neid klikke, mida blogspot loeb, ja kuigi mul on "don't count my own pageviews" peal enamikus kohtades, kust kasvõi ühekordselt sisse login, on muidugi osa neist ka mu enda omad, nii et puhtsümboolne arv.
Aga no siiski. Varsti (loe: paar tuhat on veel aega) saab 300 000 täis. Ja aasta lõppeb ja on kingituste aeg. Ja ma tahaks ju ka tähistada.
Millega seoses annan 5le esimesena reageerinule välja kingitusi. Öelge siin kommentaarides, et tahate, ning saatke mail aadressil murumuna ät gmail com oma telefoninumbri ja kasutusel oleva aadressiga, ja siis ma veel selle aastanumbri sees läkitan kingituse - kui oskan arvata kasvõi umbes, mis sulle rõõmu võiks teha, saadan seda, kui ei oska, tuleb ilmselt toit =) Sest seda ikka tarbitakse =)
Ära minu väljaminekute või jaksu pärast muretse - ma ise reguleerin seda, et liiga palju ei kulutaks.
Ja ma TAHAN kinkida. Mu suurim hirm on praegu, et ei tule viit täis ja mis keegi ei armastagi mind v =) ?
***
Muidu.
Ohh.
Ma tahaks olla mittepäevakajaline, aga see Pariisi-asi tuleb uksest ja aknast sisse ning kuigi seal on ka see Beiruti-asi ning nii uskumatult nõme on, et kui ükski valge inimene ei sure, ei ole esikaaneuudis, ma olen osa inimkarjast ning mõjutun. Kui see on Kõigi meelest mingi tähtis asi, ma ka hakkan arvama, et on.
Olen natuke nukram kui igapäevaselt, natuke lüürilisem, panen küünla põlema.
Kõigile hukkunutele. Ka nendele seal Beirutis. Ka nendele seal Bagdadis. Ka nendele seal Pariisis. Ma tean, et suremine ise ei ole midagi erilist, aga kuidas ja millal, võib eriti mahajääjatele olla kuratlikult valus.
Inimkari on kari, me võimendame üksteist, läheme, kuhu enamik.
***
Poeglaps loeb mulle ette lõigu ühest lasteraamatust, et ma ära arvaksin, kellest on jutt.
"... kuulun hoopis delfiinide hulka. Kuigi inimesed ütlevad, et ma olen julm..."
Mina: Mõõkvaal. Kuigi minu arust inimene, kes ütleb, et mõõkvaalad on julmad, peab küll väga loll olema.
Poeglaps: Minu meelest on mõõkvaal natuke julm. Ta sööb hülgeid, aga hülged on nii nunnud!
Mina (ohates): No ta on kiskja! Ta ei saa midagi muud süüa!
Poeglaps: Ma ikkagi ei saa aru, miks ta just hülgeid sööma peab. Koligu mujale ja söögu kitsi palju tahab!
Aga no siiski. Varsti (loe: paar tuhat on veel aega) saab 300 000 täis. Ja aasta lõppeb ja on kingituste aeg. Ja ma tahaks ju ka tähistada.
Millega seoses annan 5le esimesena reageerinule välja kingitusi. Öelge siin kommentaarides, et tahate, ning saatke mail aadressil murumuna ät gmail com oma telefoninumbri ja kasutusel oleva aadressiga, ja siis ma veel selle aastanumbri sees läkitan kingituse - kui oskan arvata kasvõi umbes, mis sulle rõõmu võiks teha, saadan seda, kui ei oska, tuleb ilmselt toit =) Sest seda ikka tarbitakse =)
Ära minu väljaminekute või jaksu pärast muretse - ma ise reguleerin seda, et liiga palju ei kulutaks.
Ja ma TAHAN kinkida. Mu suurim hirm on praegu, et ei tule viit täis ja mis keegi ei armastagi mind v =) ?
***
Muidu.
Ohh.
Ma tahaks olla mittepäevakajaline, aga see Pariisi-asi tuleb uksest ja aknast sisse ning kuigi seal on ka see Beiruti-asi ning nii uskumatult nõme on, et kui ükski valge inimene ei sure, ei ole esikaaneuudis, ma olen osa inimkarjast ning mõjutun. Kui see on Kõigi meelest mingi tähtis asi, ma ka hakkan arvama, et on.
Olen natuke nukram kui igapäevaselt, natuke lüürilisem, panen küünla põlema.
Kõigile hukkunutele. Ka nendele seal Beirutis. Ka nendele seal Bagdadis. Ka nendele seal Pariisis. Ma tean, et suremine ise ei ole midagi erilist, aga kuidas ja millal, võib eriti mahajääjatele olla kuratlikult valus.
Inimkari on kari, me võimendame üksteist, läheme, kuhu enamik.
***
Poeglaps loeb mulle ette lõigu ühest lasteraamatust, et ma ära arvaksin, kellest on jutt.
"... kuulun hoopis delfiinide hulka. Kuigi inimesed ütlevad, et ma olen julm..."
Mina: Mõõkvaal. Kuigi minu arust inimene, kes ütleb, et mõõkvaalad on julmad, peab küll väga loll olema.
Poeglaps: Minu meelest on mõõkvaal natuke julm. Ta sööb hülgeid, aga hülged on nii nunnud!
Mina (ohates): No ta on kiskja! Ta ei saa midagi muud süüa!
Poeglaps: Ma ikkagi ei saa aru, miks ta just hülgeid sööma peab. Koligu mujale ja söögu kitsi palju tahab!
reede, 13. november 2015
Meie kõik sõidame külmale maale
Pea valutab.
Ma tean küll, et vähe magada ei ole enam mulle "natuke kannatad küll välja"-teema, aga kuidas ma ei suuda hommikul Poeglapse koolisaatmiseks ärkamise järel uuesti uinuda, sest pea valutab, ning seepärast magangi vähe, on mul mõnevõrra raske ette arvesse võtta, sest enamasti suigun küll, vähemalt pikapeale.
Täna mitte. Pea valutab, süda on paha, loomulikult ma ei suuda süüa, loomulikult ma ei taha midagi teha, keel sai kõrvetada, sest mõtlesin, et teed võib juua, aga ei mõelnud piisavalt sügavalt, ning mitte miski ei ahvatle.
Isegi mitte kohv.
Isegi mitte läbi 2x võetud valuvaigistite.
Aga on üks teema, millel eile mõtlesin ja mis tänase koostlagunemisega hästi sobib.
Valu.
Olen ses osas natuke asjatundja, sest niimoodi lihtsalt on. Kroonilistes valudes elajatele pole mul eriti muud ette näidata, kui et ma tunnen mitut laadi valu üsna hästi, mitte ainult ühte-kahte. Aga ma tunnen. On niimoodi läinud.
Praegu on rõve valu. See, millega pole võimalik ära harjuda, mida saab natuke leevendada, mudides valusalt mingit muud kohta, nii et tähelepanu läheb mujale, isegi kui see mudimine ei tundugi valus üldise õuduse taustal, see, mille pärast mul ei ole piinamisele vastuseismisse usku (sest kui selline valu on paar päeva kestnud, ma olen tõesti valmis peaaegu kõigeks, et enam ei valutaks), mis võtab maha kõik naudingud, kõik rõõmud, kõik hea, mis üldse pähe tuleb.
Sellega võrreldes on luumurd, vähemalt kinnine ja "kerge", täiesti talutav valuliik.
Aga on ka teistlaadi valusid. Selliseid, mis hiilivad märkamatult taustal ning sa ei panegi neid tähele, kuni nad kas kaovad ära või kasvavad millekski määratuks.
Ma saan tuua füüsilise näite, sest hei, asjatundja.
Mul valutavad jalad. Põhimõtteliselt piha mingist allpool asuvast alast tallani, mõlemad jalad, kord siit rohkem, kord sealt rohkem, aga üldiselt mõlemad ning igalt poolt. Ja nad on sedasi valutanud juba üle aasta, aga see ei ole rõve valu, vaid selline, millega sai ära harjuda, millega koos on võimalik rõõmus olla, nautida, millele oli ja on võimalik mitte mõelda.
Ma ei saanud aru, kui tugev see valu on, kuni sõber andis esimest korda valuvaigistavat masinat kasutada ning siis mul sihuke kümne ruutsentimeetrine piirkond vasakul säärel ei valutanud.
Emake maa, kuidas kõik muu valutas!
(Vahepeal käisin ja oksendasin tee välja. Nüüd on natuke parem olla vast veidi aega.)
Tunde ja tunde takkajärele. Põhimõtteliselt sain korraga selle valuvaba koha järgi aru, kui valus mul igalt poolt mujalt jalgadel on. Aga enne olin selle valuga elanud oma elu rahulikult ning seda, et jalad valutavad, maininud paar korda võrgupäevikus "mis ma siis nüüd olen"-postides.
Mu sõbrad panid rahad kokku ja kinkisid mulle selle masina, aga isegi siis, kui aparaat juba mul olemas oli ja seda iga päev kolm korda kasutasin, unustasin ära, kui valus on ilma.
Siis jäin ükspäev ema juures haigeks, masin oli aga kodus. Teisel päeval oli juba hirmus hästi vahe tunda, kui koju tulin, haarasin masina, sest miks valu kannatada, kui ei pea - ja sellest, kui kõvasti valutas, sai aru ainult siis, kui vahepeal ei valutanud või valutas oluliselt vähem.
Vaimse valuga, paraku, oli samamoodi.
Ma harjusin sellega taustal ära. Suutsin rõõmu tunda, nautida, naeratada. Kui mul oli halb periood, valutas kõvemini, ent ma lihtsalt ootasin, et see üle läheks, tegin midagi selle heaks, et vähem valutaks, ning elu taas elatavaks muutudes arvasin, et noh, enam ei valuta, jee.
Et taustal ikkagi valutas, ei registreerinud ära.
Ma ise ei teadnud kuni rongini välja, et valutas ebanormaalselt, aga sellest, KUI väga valutas, sain aru alles siis, kui antidepressandid toimima hakkasid.
"Oi, niimoodi siis ongi elada, kui ei valuta lakkamatult!" mõtlesin ning olin umbevaimustuses. Psühhiaater aga polnud millegipärast üleni rahul ning soovitas mul paari kuu pärast annust suurendada.
"Issand jumal! Emake maa! NIIMOODI on siis elada, kui mitte ainult et ei valuta lakkamatult, vaid mõni asi meeldib ka, ilma taustavaluta, ilma selleta, et "aga ...", lihtsalt meeldibki! OI!"
See ei tee valu olematuks, et sa sellele ei mõtle. Mitte mõelda ka väga tugevale valule on täiesti võimalik, kui ta kasvab tasakesi ning märkamatult, inimene harjub kõi ... noh, väga paljuga igatahes.
Et füüsilise ja psüühilise valu vahel pole mingit reaalset vahet, on loodetavasti arusaadav.
Valu kurnab. Valu su sees on oluline märguandja, et miski on valesti, teda ei tasu ignoreerida - ja seda, kui paljuga inimene suudab harjuda, ka mitte.
Ma lihtsalt ei saanud aru, et asi on juba kriitiline. Ma ju naeratasin ikka, päikeselaik tundus ikka mõnus, see, et näiteks 100 korda nädalas tulid enesetapumõtted - vaja neist viimastest lihtsalt üle olla.
***
Bianka eile fb-s linkis. Mõni esitus on ikka nii-ii-ii-iiiii hea, et sööbib ajju sügavale juba esimese korraga.
Ma tean küll, et vähe magada ei ole enam mulle "natuke kannatad küll välja"-teema, aga kuidas ma ei suuda hommikul Poeglapse koolisaatmiseks ärkamise järel uuesti uinuda, sest pea valutab, ning seepärast magangi vähe, on mul mõnevõrra raske ette arvesse võtta, sest enamasti suigun küll, vähemalt pikapeale.
Täna mitte. Pea valutab, süda on paha, loomulikult ma ei suuda süüa, loomulikult ma ei taha midagi teha, keel sai kõrvetada, sest mõtlesin, et teed võib juua, aga ei mõelnud piisavalt sügavalt, ning mitte miski ei ahvatle.
Isegi mitte kohv.
Isegi mitte läbi 2x võetud valuvaigistite.
Aga on üks teema, millel eile mõtlesin ja mis tänase koostlagunemisega hästi sobib.
Valu.
Olen ses osas natuke asjatundja, sest niimoodi lihtsalt on. Kroonilistes valudes elajatele pole mul eriti muud ette näidata, kui et ma tunnen mitut laadi valu üsna hästi, mitte ainult ühte-kahte. Aga ma tunnen. On niimoodi läinud.
Praegu on rõve valu. See, millega pole võimalik ära harjuda, mida saab natuke leevendada, mudides valusalt mingit muud kohta, nii et tähelepanu läheb mujale, isegi kui see mudimine ei tundugi valus üldise õuduse taustal, see, mille pärast mul ei ole piinamisele vastuseismisse usku (sest kui selline valu on paar päeva kestnud, ma olen tõesti valmis peaaegu kõigeks, et enam ei valutaks), mis võtab maha kõik naudingud, kõik rõõmud, kõik hea, mis üldse pähe tuleb.
Sellega võrreldes on luumurd, vähemalt kinnine ja "kerge", täiesti talutav valuliik.
Aga on ka teistlaadi valusid. Selliseid, mis hiilivad märkamatult taustal ning sa ei panegi neid tähele, kuni nad kas kaovad ära või kasvavad millekski määratuks.
Ma saan tuua füüsilise näite, sest hei, asjatundja.
Mul valutavad jalad. Põhimõtteliselt piha mingist allpool asuvast alast tallani, mõlemad jalad, kord siit rohkem, kord sealt rohkem, aga üldiselt mõlemad ning igalt poolt. Ja nad on sedasi valutanud juba üle aasta, aga see ei ole rõve valu, vaid selline, millega sai ära harjuda, millega koos on võimalik rõõmus olla, nautida, millele oli ja on võimalik mitte mõelda.
Ma ei saanud aru, kui tugev see valu on, kuni sõber andis esimest korda valuvaigistavat masinat kasutada ning siis mul sihuke kümne ruutsentimeetrine piirkond vasakul säärel ei valutanud.
Emake maa, kuidas kõik muu valutas!
(Vahepeal käisin ja oksendasin tee välja. Nüüd on natuke parem olla vast veidi aega.)
Tunde ja tunde takkajärele. Põhimõtteliselt sain korraga selle valuvaba koha järgi aru, kui valus mul igalt poolt mujalt jalgadel on. Aga enne olin selle valuga elanud oma elu rahulikult ning seda, et jalad valutavad, maininud paar korda võrgupäevikus "mis ma siis nüüd olen"-postides.
Mu sõbrad panid rahad kokku ja kinkisid mulle selle masina, aga isegi siis, kui aparaat juba mul olemas oli ja seda iga päev kolm korda kasutasin, unustasin ära, kui valus on ilma.
Siis jäin ükspäev ema juures haigeks, masin oli aga kodus. Teisel päeval oli juba hirmus hästi vahe tunda, kui koju tulin, haarasin masina, sest miks valu kannatada, kui ei pea - ja sellest, kui kõvasti valutas, sai aru ainult siis, kui vahepeal ei valutanud või valutas oluliselt vähem.
Vaimse valuga, paraku, oli samamoodi.
Ma harjusin sellega taustal ära. Suutsin rõõmu tunda, nautida, naeratada. Kui mul oli halb periood, valutas kõvemini, ent ma lihtsalt ootasin, et see üle läheks, tegin midagi selle heaks, et vähem valutaks, ning elu taas elatavaks muutudes arvasin, et noh, enam ei valuta, jee.
Et taustal ikkagi valutas, ei registreerinud ära.
Ma ise ei teadnud kuni rongini välja, et valutas ebanormaalselt, aga sellest, KUI väga valutas, sain aru alles siis, kui antidepressandid toimima hakkasid.
"Oi, niimoodi siis ongi elada, kui ei valuta lakkamatult!" mõtlesin ning olin umbevaimustuses. Psühhiaater aga polnud millegipärast üleni rahul ning soovitas mul paari kuu pärast annust suurendada.
"Issand jumal! Emake maa! NIIMOODI on siis elada, kui mitte ainult et ei valuta lakkamatult, vaid mõni asi meeldib ka, ilma taustavaluta, ilma selleta, et "aga ...", lihtsalt meeldibki! OI!"
See ei tee valu olematuks, et sa sellele ei mõtle. Mitte mõelda ka väga tugevale valule on täiesti võimalik, kui ta kasvab tasakesi ning märkamatult, inimene harjub kõi ... noh, väga paljuga igatahes.
Et füüsilise ja psüühilise valu vahel pole mingit reaalset vahet, on loodetavasti arusaadav.
Valu kurnab. Valu su sees on oluline märguandja, et miski on valesti, teda ei tasu ignoreerida - ja seda, kui paljuga inimene suudab harjuda, ka mitte.
Ma lihtsalt ei saanud aru, et asi on juba kriitiline. Ma ju naeratasin ikka, päikeselaik tundus ikka mõnus, see, et näiteks 100 korda nädalas tulid enesetapumõtted - vaja neist viimastest lihtsalt üle olla.
***
Bianka eile fb-s linkis. Mõni esitus on ikka nii-ii-ii-iiiii hea, et sööbib ajju sügavale juba esimese korraga.
teisipäev, 10. november 2015
Liiga midagi
Oot, kas ma olen liiga kuri nüüd? Võibolla võiks rohkem kahelda, mitte panna inimestele oma pea sees külge märki "idioodid" ning püüda näha ka nende vaatekohta?
Nojaa, aga kui ma ei taha?
Mulle on täiesti uudseks mõtteks - või noh, ma hakkasin sellele mõtlema vbla 7-8 kuu eest - et ei ole mingit lõputut ülespoole minevat jada headust, tarkust, ilu, tugevust jne. Et ongi võimalik olla liiga tark, liiga hea, ilmselt ka liiga ilus (ok, "liiga tugevat" ma ei ole veel suutnud oma maailmapilti mahutada), ja et "liiga" pole hea isegi nende kvaliteetide puhul. Mingil hetkel on optimum täis ning sellest üle minna on valus endale, valus teistele, ei tasu.
Täiesti kombes on olla natuke lollim, natuke halvem, natuke koledam, kui see teeb sind õnnelikumaks. Ma näen selle pildiloleva nõuande tarkust - et inimesed ei ole ega peagi olema ühel nõul, aga kõik on inimesed, kõik teevad oma parima, rääkigem üksteisega. Hästi ja oskuslikult.
Aga ma ei taha.
Mul ongi kergem otsustada, et ah, nende idiootidega ma ei viitsi asju ajada, ignoreerida seda, et nemadki teevad oma parima, on inimesed, oma ainulaadse geenikomplekti ja sama ainulaadse keskkonna tulemid. Mingis mõttes saan aru sellest kõigest - aga ma ei taha.
Kui inimesed mind inimesena kalliks peavad, jaa, me võime olla eriarvamusel. Aga inimesed, kes ei väljenda mulle arusaadavalt, et ma neile kallis olen JA on minuga eriarvamusel - milleks mulle minu maailmas sellised?
Nad ei anna mulle midagi juurde ning olla nii tark ja hea, et neid mõista, ei ole mulle kuidagi kasulik.
Olen parem lollim ja nõmedam, aga vähemalt endaga rahul.
Nojaa, aga kui ma ei taha?
Täiesti kombes on olla natuke lollim, natuke halvem, natuke koledam, kui see teeb sind õnnelikumaks. Ma näen selle pildiloleva nõuande tarkust - et inimesed ei ole ega peagi olema ühel nõul, aga kõik on inimesed, kõik teevad oma parima, rääkigem üksteisega. Hästi ja oskuslikult.
Aga ma ei taha.
Mul ongi kergem otsustada, et ah, nende idiootidega ma ei viitsi asju ajada, ignoreerida seda, et nemadki teevad oma parima, on inimesed, oma ainulaadse geenikomplekti ja sama ainulaadse keskkonna tulemid. Mingis mõttes saan aru sellest kõigest - aga ma ei taha.
Kui inimesed mind inimesena kalliks peavad, jaa, me võime olla eriarvamusel. Aga inimesed, kes ei väljenda mulle arusaadavalt, et ma neile kallis olen JA on minuga eriarvamusel - milleks mulle minu maailmas sellised?
Nad ei anna mulle midagi juurde ning olla nii tark ja hea, et neid mõista, ei ole mulle kuidagi kasulik.
Olen parem lollim ja nõmedam, aga vähemalt endaga rahul.
laupäev, 7. november 2015
Nägu peopesas ja eri paaridest sokid
Eelmises kirjutises siin oli mainitud see taktitunde-postitus ja siis lugesin selle ise ka läbi. Kommentaarid samuti.
Emake maa, kui lolle inimesi on olemas! Õnneks k.k.p.s. ja -ep- vastasid minu eest ära üsna kõik, mis mul öelda-mõelda oli.
PARANDUS: tegelikult olid õudsad hoopis selle postituse kommentaarid.
Aga see, KUI lollid ikka inimesed (sedasi läbilõikena) on, mõjus mulle takkajärgi päris šokeerivalt. Sel hetkel olin õnneks välismõjude ja -inimeste suhtes lihtsalt tuimem, kuna vaatasin neid vähem oma kivi otsast ja võtsin nende arvamused lihtsalt teadmiseks, aga nüüd olen juba suhteliselt normaalne ning vaatan asju kui mina.
Ja ei saa aru, kuidas nii paljudest asjadest on võimalik mööda vaadata! Möödavaatamine selgesti ei ole mingi tegevus, milles ma hea oleks.
Eile oli sihuke vestluskatke:
k: phmt ma ei saa siiamaani aru, mida ma ENNE rongi oleks saanud selgemalt ja paremini teha, et inimesed oleks aru saanud, et mul on halb
sina ei uskunud veel selle aasta alguseski, et ise
nagu wtf
MIDA ma oleks pidanud tegema?!
T: ma sain väga hästi aru, et sul oli halb
aga ma ei teadnud, mida selle osas ette võtta, nii et ma ei võtnudki midagi ette
ja üritasin selle probleemiga tegelemist vältida
ja ma väga vabandan
Mina ei suuda niimoodi tõsiasju ignoreerida. Minu jaoks on faktid faktid, ma teadsin ka rongi alla minnes, et veresugulased kannatavad lihtsalt sellega seoses, et sedasi surnu, eriti veel suhteliselt noor, perekonnas on väga rõve - see oli lihtsalt hind, mida olin valmis maksma. Aga vaadata tõsiasjadest üle ja läbi, sest nad ei sobi pildiga, mis mu teadvuses on ... Ei, mingi piirini arusaadav, tegelt.
Aga soovitada mul vähem avameelne olla, oletades, et ma mitte ei ole avameelne, vaid esitlen mingit personat siin nii umbes seitse aastat ...
KUIDAS saab nii loll olla?!
Kuidas mingis ajus üldse moodustub taustamõte "ma ei tea, mida teha, niisiis ignoreerin" on ka veider, aga vähemalt see oli selline ebateadlik taust. Aga mõelda teadlikult mingeid tõsiasju ignoreerivaid mõtteid - KUIDAS nii saab? Ma saan aru sellest, kui ei teata fakte. Ent teades neid lihtsalt ignoreerida - kuidas nii saama?!
Ei saa aru.
Ma korjan ise faktid kokku ja kuna neid on nüüdseks suhteliselt palju, on nende abil moodustunud mingi maailmapilt ning ma olen kriitilisem sellega mittesobivaid fakte arvesse võttes - aga kui need on ikkagi vastuvaidlematud, kohandan maailmapilti neile, mitte ei ignoreeri.
Mhhhhh.
Võiks midagi huvitavat ka rääkida.
Noh, eile ma käisin poes ning proual - näo järgi kuskil 70-80 aasta vahel, väga ilus valge villane jakk, sellega sobiv hallikaroosa heegeldatud barett, punane kott - minu ees ei olnud oma ostude eest tasumiseks piisavalt raha.
Ta ise oli hämmingus, mitte õnnetu, ostud ei olnud ka pakk piima ja pool leiba, vaid alpikannipott, tumepunased sokid, mustad kindad ja siis mingid söögasjad ka, sellised pigem head kui esmatarbelised.
Ja siis ta sobras oma rahakotis ning leidis järjest uusi metallmünte lisaks paberist kümneeurosele. Kindaid hakati just arvelt maha võtma poodi tagasi viimiseks, kui ta tõmbas ühest vahest välja veel ühe metalleurose.
"Kas sellest piisab?" küsis ta, eurot kassasse ulatades.
"Seitseteist senti jääb veel puudu," ütlesin mina tema tagant.
Kassapidaja, keskealine hobusesabaga naine, oli väga inimlik. "Noh, need 17 senti vast võivad ka jääda," ütles ta.
"Kuulge, need 17 senti ma võin ka ise maksta," ütlesin mina naeratades ning andsin kassapidajale 17 senti - mul ei olnud eriti sularaha kaasas, ise kavatsesin maksta kaardiga, aga 17 senti mul ikka oli.
Kassapidaja tänas ning proua naeratas, tänas ka ning ütles: "Nüüd ma võiks midagi anda teile selle eest kohe - ma üldse ei tulnud selle peale, et mul võib mitte raha olla. Näiteks ühe soki!"
Naersin, kassapidaja naeris, minu oste läbi lüües, aga proua juba eraldas sokke ning andis mulle ühe tumepunase, mille ta oli just ostnud, ning ühe lilla, muidu täpselt sama mustriga, oma kotist.
"Õhtul hea kanda - ning seda lahedam, et pole ühest paarist!"
Naersin veel, tänasin ning nüüd on mul need sokid jalas. Väga hästi saadud 17 sendi eest, pealegi =)
Emake maa, kui lolle inimesi on olemas! Õnneks k.k.p.s. ja -ep- vastasid minu eest ära üsna kõik, mis mul öelda-mõelda oli.
PARANDUS: tegelikult olid õudsad hoopis selle postituse kommentaarid.
Aga see, KUI lollid ikka inimesed (sedasi läbilõikena) on, mõjus mulle takkajärgi päris šokeerivalt. Sel hetkel olin õnneks välismõjude ja -inimeste suhtes lihtsalt tuimem, kuna vaatasin neid vähem oma kivi otsast ja võtsin nende arvamused lihtsalt teadmiseks, aga nüüd olen juba suhteliselt normaalne ning vaatan asju kui mina.
Ja ei saa aru, kuidas nii paljudest asjadest on võimalik mööda vaadata! Möödavaatamine selgesti ei ole mingi tegevus, milles ma hea oleks.
Eile oli sihuke vestluskatke:
k: phmt ma ei saa siiamaani aru, mida ma ENNE rongi oleks saanud selgemalt ja paremini teha, et inimesed oleks aru saanud, et mul on halb
sina ei uskunud veel selle aasta alguseski, et ise
nagu wtf
MIDA ma oleks pidanud tegema?!
T: ma sain väga hästi aru, et sul oli halb
aga ma ei teadnud, mida selle osas ette võtta, nii et ma ei võtnudki midagi ette
ja üritasin selle probleemiga tegelemist vältida
ja ma väga vabandan
Mina ei suuda niimoodi tõsiasju ignoreerida. Minu jaoks on faktid faktid, ma teadsin ka rongi alla minnes, et veresugulased kannatavad lihtsalt sellega seoses, et sedasi surnu, eriti veel suhteliselt noor, perekonnas on väga rõve - see oli lihtsalt hind, mida olin valmis maksma. Aga vaadata tõsiasjadest üle ja läbi, sest nad ei sobi pildiga, mis mu teadvuses on ... Ei, mingi piirini arusaadav, tegelt.
Aga soovitada mul vähem avameelne olla, oletades, et ma mitte ei ole avameelne, vaid esitlen mingit personat siin nii umbes seitse aastat ...
KUIDAS saab nii loll olla?!
Kuidas mingis ajus üldse moodustub taustamõte "ma ei tea, mida teha, niisiis ignoreerin" on ka veider, aga vähemalt see oli selline ebateadlik taust. Aga mõelda teadlikult mingeid tõsiasju ignoreerivaid mõtteid - KUIDAS nii saab? Ma saan aru sellest, kui ei teata fakte. Ent teades neid lihtsalt ignoreerida - kuidas nii saama?!
Ei saa aru.
Ma korjan ise faktid kokku ja kuna neid on nüüdseks suhteliselt palju, on nende abil moodustunud mingi maailmapilt ning ma olen kriitilisem sellega mittesobivaid fakte arvesse võttes - aga kui need on ikkagi vastuvaidlematud, kohandan maailmapilti neile, mitte ei ignoreeri.
Mhhhhh.
Võiks midagi huvitavat ka rääkida.
Noh, eile ma käisin poes ning proual - näo järgi kuskil 70-80 aasta vahel, väga ilus valge villane jakk, sellega sobiv hallikaroosa heegeldatud barett, punane kott - minu ees ei olnud oma ostude eest tasumiseks piisavalt raha.
Ta ise oli hämmingus, mitte õnnetu, ostud ei olnud ka pakk piima ja pool leiba, vaid alpikannipott, tumepunased sokid, mustad kindad ja siis mingid söögasjad ka, sellised pigem head kui esmatarbelised.
Ja siis ta sobras oma rahakotis ning leidis järjest uusi metallmünte lisaks paberist kümneeurosele. Kindaid hakati just arvelt maha võtma poodi tagasi viimiseks, kui ta tõmbas ühest vahest välja veel ühe metalleurose.
"Kas sellest piisab?" küsis ta, eurot kassasse ulatades.
"Seitseteist senti jääb veel puudu," ütlesin mina tema tagant.
Kassapidaja, keskealine hobusesabaga naine, oli väga inimlik. "Noh, need 17 senti vast võivad ka jääda," ütles ta.
"Kuulge, need 17 senti ma võin ka ise maksta," ütlesin mina naeratades ning andsin kassapidajale 17 senti - mul ei olnud eriti sularaha kaasas, ise kavatsesin maksta kaardiga, aga 17 senti mul ikka oli.
Kassapidaja tänas ning proua naeratas, tänas ka ning ütles: "Nüüd ma võiks midagi anda teile selle eest kohe - ma üldse ei tulnud selle peale, et mul võib mitte raha olla. Näiteks ühe soki!"
Naersin, kassapidaja naeris, minu oste läbi lüües, aga proua juba eraldas sokke ning andis mulle ühe tumepunase, mille ta oli just ostnud, ning ühe lilla, muidu täpselt sama mustriga, oma kotist.
"Õhtul hea kanda - ning seda lahedam, et pole ühest paarist!"
Naersin veel, tänasin ning nüüd on mul need sokid jalas. Väga hästi saadud 17 sendi eest, pealegi =)
neljapäev, 5. november 2015
Varjamisest ja avalikustamisest
Asi algas sellest, et sõitsin bussis psühhiaatri juurde ning mõtlesin, millest paganast ma temaga räägin, kui mul on nii lahe olla. Vist pole end kunagi nii lahedaks pidanud, mu jalge ees pole mered eal nii madalad olnud, sellist kaua ja kaua ja kaua kestvat "kõik klapib"-tunnet pole olnud ka bipolaarsuse kõrgeimatel laineharjadel.
(Põhimõtteliselt suudan peaaegu samapalju asju heal tasemel ära teha kui varem ning kuna jõudu ei lähe sinna peale ära, et peab tehtud olema, olen mitmel rindel isegi endisest edukam - ning seda oma ajukahjustuse foonil, mida kogu aeg tunnen. Kogu aeg on teadvuses see, millega mõistus varemgi nõus oli, aga mida ma ei tunnetanud - et nii sitaks hästi on võrreldes sellega, mis võiks olla, mulle võiks raske olla ka lusikaga pudru söömine, kipuks käsi kasutama hoopis, praegu olen nii hea!)
Mõtlesin selle üle, kuidas mu pea just täna jubedalt ringi käib, kuidas unustasin telefoni Mittedepressiivsesse Väikelinna maha - mis oli oluline häda, sest psühhiaater laseb mu telefonikõne peale välisuksest sisse. Saatsin juba linna vahetanuna talle maili, et luban sel ja sel kellaajal kohal olla, tulge tehke mulle uks lahti.
Aga mõtlesin ka sellest, et vahel midagi unustada, olla milleski ebatäiuslik, omada kortse või paksuvõitu tütart või peavalu on inimlik. Inimene olemisest ei päästa ka kõige teravam üritus olla parem inimene. Alati jääb eksimisfaktor.
See ole isegi mingi uus avastus mul, olen seda aastaid ja aastaid teadnud, kriitlisel hetkel mitte mõelnud "olen viletsam kui teised inimesed", vaid "inimene on nõme olla, ma ei taha enam".
Einoh, ma võiks ju teha nägu, et miski on halvasti, mõtlesin edasi, see oli selline täiega irvitamise mõte - aga läksin siis täiesti tõsiseks, sest korraga leidsin erinevuse enda ja normaalsete inimeste vahel, varasest noorusest kestnud nähtuse, mille resultaati te praegu ka loete.
Et on tõesti üks faktor, milles olen täiesti imelik, millest sündisid see postitus (kamaan, mul oli täielik õigus mitte kõike endagi kohta teada ning aru saada! Ma ei tea ikka veel paljut, inimeseks olemisest ei päästa ka teravaim üritus olla parem inimene!), see postitus ja laiemalt võttes kogu see blogi.
Nimelt.
Ma ei saa varjamisest aru.
Minu jaoks on see tülikus. Et kõik ei tea minu kohta kõike, on mind kahjustav, mitte mulle kuidagi kasu toov nähtus. Tuleb oma otsuseid seletada, oma valikuid teistele põhjendada ning sellega, et kõik ei tea kõike minust, tuleb ka leppida, sest inimesi ei huvita eriti keegi peale nende endi ning lähimate ringi.
Ma ei räägi kõigile kõike mitte seepärast, et ma neid ei usaldaks, ootaks kurja andmete väärkasutust - kuidas mulle saaks asju avalikustades üldse kahju teha? Ma ju tahakski enda kohta võimalikult rohkem infot välja anda, on lihtsam! - vaid eeldan, et neid lihtsalt ei huvita.
Võrgupäevikuga on hea, keegi ei käsi lugeda. Kes tahab, see loeb, kes ei taha, see ei loe - aga näost näkku valida, mida öelda, mida mitte öelda, võibolla tuleks rääkida hoopis saiakese maitsest, kuulata, kuidas teine räägib oma lastest, leppida igavusega, sest nii on seltskondlikult sobilik - see on raske töö. Mulle. Autistlik introvert, nagu olen - kusjuures mul pole midagi tähelepanu keskmes olemise vastu, mul on midagi selle vastu, kui pean mõistatama, kuidas sotsiaalselt pädev olla.
Muidugi on olnud hetki, kus tahtlik avalikkus on mulle väga valusalt vastu kätt virutanud.
Kui olin kas seitsmeteistkümnenda eluaasta lõpus või kaheksateiskümnenda alguses, kirjutasin päevikut veel mitteinternetis. Üks 286 läpakas oli köögilaua peal, kahevärviline ekraan ning loomulikult ei mingit netti sees, aga lasin oma päevikut sealt lugeda, kel tahtmist oli.
Ja kirjutasin ikka päris halvasti oma parima sõbra kohta.
Ta luges.
Sai väga haiget.
Aga mul ei olnud ka siis kahju, et niimoodi kirjutasin või et lasin tal lugeda - ma palusin andeks selle eest, et niimoodi mõtlesin, et niimoodi nägin teda, ning kui ta andis andeks, siis suhe meie vahel ainult tugevnes. Kui on olnud reetmine ja selle andestamine, kui on olnud selline draama, oleme mõlemad pärast teineteise asjus targemad ning hoiame üksteist rohkem. Siiamaani hoiame.
Väga.
Lähedus. See ei saa tekkida viisakate inimeste vahel, kes üksteise haavu ei näe, kes oma haavu ei näita, kes varjavad ning kelle vahel pole ei haigetsaamist ega ka andestust, leppimist, koos edasi minemist kõige valuga.
Ning et asi oleks veel äärmuslikum, olen väga hea teeskleja, kui mu meelest on teeselda vaja. Naise ja väikeste lastega mees ei saa kunagi teada, et temasse armunud olen, sest ma ei näita seda kuidagi välja.
Kui ütleksin psühhiaatrile, et mul on halb, ma ka käituksin nii, nagu oleks tõesti - ei mängiks üle, võibolla oleks paar vaevumärgatavat vihjet, mis näitaks, et mul on tõesti valus. Aga kui poleks kohta neid vihjeid teha, siis ei teekski.
Mulle on arusaamatu, kuidas inimesed peaks aru saama, kui ma ei taha näidata - kui ei taha, ei näitagi ju!
Seda mõnes mõttes panen ikka veel inimestele pahaks oma rongiallamineku juures - ütlesin, et mul on halb, rääkisin sellest igal võimatul ja võimalikul puhul, ja siis oldi üllatunud pärast. Nagu mida. Mida?! Mida ma teisiti oleks pidanud tegema? Millal siis inimesed aru saavad? Kas siis oleks arusaadav, kui oleksin esmalt mõistuse kaotanud ning ainult nutnud ning lalisenud või?!
Ma kardan, et ma lihtsalt ei olnud piisavalt tähtis, et märgata, ükskõik, kui selgelt asju ka välja ütlesin. Tähtisolemine ja armastus, samad asjad. Ma ikka veel ei näe, et oleks kellelegi olulisem kui ennist - lihtsalt olen praegu endaga määratult rahul, mul on hea, ning ses valguses on mul hea meel olla. Näiteks inimene.
Aa, ja siis jõudsin psühhiaatri juurde kohale. Ta tuli mulle ukse juurde vastu, nagu kirjas palunud olin - aga ütles, et mu aeg oli kolme tunni eest ning ta helistas mulle, ma arusaadavalt ei võtnud vastu, ja nüüd tal on teine inimene kabinetis.
Vahtisin teda hämmeldunult ning otsisin kotist välja paberilehe, kuhu ta ise oli mu aja kirjutanud, et näha, kuidas ma siis nii valesti vaatasin.
Ainult et ma ei vaadanud valesti. Ta ise oli mulle vale aja kirjutanud.
Inimeseks olemisest ei päästa ükski üritus olla parem inimene, me kõik eksime.
(Põhimõtteliselt suudan peaaegu samapalju asju heal tasemel ära teha kui varem ning kuna jõudu ei lähe sinna peale ära, et peab tehtud olema, olen mitmel rindel isegi endisest edukam - ning seda oma ajukahjustuse foonil, mida kogu aeg tunnen. Kogu aeg on teadvuses see, millega mõistus varemgi nõus oli, aga mida ma ei tunnetanud - et nii sitaks hästi on võrreldes sellega, mis võiks olla, mulle võiks raske olla ka lusikaga pudru söömine, kipuks käsi kasutama hoopis, praegu olen nii hea!)
Mõtlesin selle üle, kuidas mu pea just täna jubedalt ringi käib, kuidas unustasin telefoni Mittedepressiivsesse Väikelinna maha - mis oli oluline häda, sest psühhiaater laseb mu telefonikõne peale välisuksest sisse. Saatsin juba linna vahetanuna talle maili, et luban sel ja sel kellaajal kohal olla, tulge tehke mulle uks lahti.
Aga mõtlesin ka sellest, et vahel midagi unustada, olla milleski ebatäiuslik, omada kortse või paksuvõitu tütart või peavalu on inimlik. Inimene olemisest ei päästa ka kõige teravam üritus olla parem inimene. Alati jääb eksimisfaktor.
See ole isegi mingi uus avastus mul, olen seda aastaid ja aastaid teadnud, kriitlisel hetkel mitte mõelnud "olen viletsam kui teised inimesed", vaid "inimene on nõme olla, ma ei taha enam".
Einoh, ma võiks ju teha nägu, et miski on halvasti, mõtlesin edasi, see oli selline täiega irvitamise mõte - aga läksin siis täiesti tõsiseks, sest korraga leidsin erinevuse enda ja normaalsete inimeste vahel, varasest noorusest kestnud nähtuse, mille resultaati te praegu ka loete.
Et on tõesti üks faktor, milles olen täiesti imelik, millest sündisid see postitus (kamaan, mul oli täielik õigus mitte kõike endagi kohta teada ning aru saada! Ma ei tea ikka veel paljut, inimeseks olemisest ei päästa ka teravaim üritus olla parem inimene!), see postitus ja laiemalt võttes kogu see blogi.
Nimelt.
Ma ei saa varjamisest aru.
Minu jaoks on see tülikus. Et kõik ei tea minu kohta kõike, on mind kahjustav, mitte mulle kuidagi kasu toov nähtus. Tuleb oma otsuseid seletada, oma valikuid teistele põhjendada ning sellega, et kõik ei tea kõike minust, tuleb ka leppida, sest inimesi ei huvita eriti keegi peale nende endi ning lähimate ringi.
Ma ei räägi kõigile kõike mitte seepärast, et ma neid ei usaldaks, ootaks kurja andmete väärkasutust - kuidas mulle saaks asju avalikustades üldse kahju teha? Ma ju tahakski enda kohta võimalikult rohkem infot välja anda, on lihtsam! - vaid eeldan, et neid lihtsalt ei huvita.
Võrgupäevikuga on hea, keegi ei käsi lugeda. Kes tahab, see loeb, kes ei taha, see ei loe - aga näost näkku valida, mida öelda, mida mitte öelda, võibolla tuleks rääkida hoopis saiakese maitsest, kuulata, kuidas teine räägib oma lastest, leppida igavusega, sest nii on seltskondlikult sobilik - see on raske töö. Mulle. Autistlik introvert, nagu olen - kusjuures mul pole midagi tähelepanu keskmes olemise vastu, mul on midagi selle vastu, kui pean mõistatama, kuidas sotsiaalselt pädev olla.
Muidugi on olnud hetki, kus tahtlik avalikkus on mulle väga valusalt vastu kätt virutanud.
Kui olin kas seitsmeteistkümnenda eluaasta lõpus või kaheksateiskümnenda alguses, kirjutasin päevikut veel mitteinternetis. Üks 286 läpakas oli köögilaua peal, kahevärviline ekraan ning loomulikult ei mingit netti sees, aga lasin oma päevikut sealt lugeda, kel tahtmist oli.
Ja kirjutasin ikka päris halvasti oma parima sõbra kohta.
Ta luges.
Sai väga haiget.
Aga mul ei olnud ka siis kahju, et niimoodi kirjutasin või et lasin tal lugeda - ma palusin andeks selle eest, et niimoodi mõtlesin, et niimoodi nägin teda, ning kui ta andis andeks, siis suhe meie vahel ainult tugevnes. Kui on olnud reetmine ja selle andestamine, kui on olnud selline draama, oleme mõlemad pärast teineteise asjus targemad ning hoiame üksteist rohkem. Siiamaani hoiame.
Väga.
Lähedus. See ei saa tekkida viisakate inimeste vahel, kes üksteise haavu ei näe, kes oma haavu ei näita, kes varjavad ning kelle vahel pole ei haigetsaamist ega ka andestust, leppimist, koos edasi minemist kõige valuga.
Ning et asi oleks veel äärmuslikum, olen väga hea teeskleja, kui mu meelest on teeselda vaja. Naise ja väikeste lastega mees ei saa kunagi teada, et temasse armunud olen, sest ma ei näita seda kuidagi välja.
Kui ütleksin psühhiaatrile, et mul on halb, ma ka käituksin nii, nagu oleks tõesti - ei mängiks üle, võibolla oleks paar vaevumärgatavat vihjet, mis näitaks, et mul on tõesti valus. Aga kui poleks kohta neid vihjeid teha, siis ei teekski.
Mulle on arusaamatu, kuidas inimesed peaks aru saama, kui ma ei taha näidata - kui ei taha, ei näitagi ju!
Seda mõnes mõttes panen ikka veel inimestele pahaks oma rongiallamineku juures - ütlesin, et mul on halb, rääkisin sellest igal võimatul ja võimalikul puhul, ja siis oldi üllatunud pärast. Nagu mida. Mida?! Mida ma teisiti oleks pidanud tegema? Millal siis inimesed aru saavad? Kas siis oleks arusaadav, kui oleksin esmalt mõistuse kaotanud ning ainult nutnud ning lalisenud või?!
Ma kardan, et ma lihtsalt ei olnud piisavalt tähtis, et märgata, ükskõik, kui selgelt asju ka välja ütlesin. Tähtisolemine ja armastus, samad asjad. Ma ikka veel ei näe, et oleks kellelegi olulisem kui ennist - lihtsalt olen praegu endaga määratult rahul, mul on hea, ning ses valguses on mul hea meel olla. Näiteks inimene.
Aa, ja siis jõudsin psühhiaatri juurde kohale. Ta tuli mulle ukse juurde vastu, nagu kirjas palunud olin - aga ütles, et mu aeg oli kolme tunni eest ning ta helistas mulle, ma arusaadavalt ei võtnud vastu, ja nüüd tal on teine inimene kabinetis.
Vahtisin teda hämmeldunult ning otsisin kotist välja paberilehe, kuhu ta ise oli mu aja kirjutanud, et näha, kuidas ma siis nii valesti vaatasin.
Ainult et ma ei vaadanud valesti. Ta ise oli mulle vale aja kirjutanud.
Inimeseks olemisest ei päästa ükski üritus olla parem inimene, me kõik eksime.
teisipäev, 3. november 2015
Trooja Helena
Ma ei ole sellest ammu kirjutanud, sest tegu pole kuidagi määrava asjaga. Ei minu elus, ei üldse, mind ei segata selle teemaga ja ma ise ka vähemalt teadlikult kedagi ei sega.
Aga samas - mingi ühiskondlik surve siiski eksisteerib. Tütarlapse isa väljendas eelmises novembris minu kohta arvamust "aitab küll" ja täpsemalt ütles Tütarlapse enda kohta umbes aasta enne seda: "Ei, noh, sa võid enesele küll väga õilis tunduda, aga seleta talle ikka kõik päriselt ära".
Mispeale mina seletasin uuesti - korra olin seda juba teinud, aga rõhuasetusega "kui keegi ütleb midagi halvasti su karvade kohta, räägi mulle, ma annan talle peksa" - mida normaalseks peetakse, mis on, mida peab, mida võib, ning nüüd on mul karvutute kaenlaalustega tütar juba aasta või nii. (Jaa, rääkisin kaks aastat tagasi. Ta sai suuremaks ja naisemaks vahepeal.)
Noorena on nii raske olla milleski oluliselt teismoodi kui enamik eakaaslasi!
Mina ise see-eest kasvan karva täiesti teadlikult.
Kunagi, kui elasin veel Depressiivses Väikelinnas, lugesin ühte postitust ühes välismaa blogis (või oli see hoopis tumblr?), mida ma enam ei leia. Üks näitlejanna kirjutas sellest, kuidas kõhnadel nagu polekski lubatud end oma keha suhtes halvasti tunda, aga tema on eluaeg tundnud, ja kuidas ta pidi siis ühes näidendis mängima Trooja Helenat ning olema ka alasti ja kurat. Olla alasti maailma kauneim naine oli talle nii raske!
Ning siis ta kasvatas ennast karva. Kaenlaalused karvad ja häbemekingu karvad ja puha.
"It sort of looks good. Like matching scarf and gloves," ütles ta. (Ei, ma otsisin seda postitust selle mälestusega relvastatult, aga ei leidnud ikkagi.) Oli kergem. Tal.
Ma olen suhteliselt sama meelt - et "sort of looks good". Kuna mul on see mõjus mitmepäevadeo ka, nii et haisema ei hakka, olen kasvatanud karvu ja päris lahe on. Säärtel ajan ära korra kuus või nii, aga mujal kasvavad nagu jumalannad juhatavad ning kui palju saab, pügan natuke kääridega. Kunagi suvel oli paar korda, kus ma kasutasin koguni raseerijat, aga sedasi lohakalt - no ta haaras kaasa nii palju karvu, kui paari tõmbega tuli, ning aitas küll mu meelest.
Sort of looks good.
Ma lasen juustel kasvada, nagu nad kasvavad, ainult kui tukk silma tükib, lõikan lühemaks. Eile just läksid rippuvad karvad suhu, vaatasin, et ammu vist ulatuvad patsi panna, aga patsiharjumuse tekitamiseni pole veel jõudnud.
Uudishimu, et millised nad selliste lokkisolevatena pikkadena tunduvad, on õigustuseks nende suvaliselt kasvada laskmisele, kuid tõde on, et ma ei tunne end ühegi soenguga ilusamana kui teisega. On lihtsalt kama.
Juuksevärvid? Eeee ... kas ma oleks ilusam, kui mu juuksed oleks paar tooni punasemad või tumedamad? Ükskõik pole v?
Karvade kasvatamine ülejäänud kehal on sama. Varem mulle tundus kuidagi olulisena, kuidas mind nähakse, kellena paistan, juuste lõikamine ja värvimine olid osa sellest, kuidas paistab. Karvade olemasolu oli mulle küll mõnes kohas väga oluline, aga ma ikka pügasin ja tegin soenguid ka sinna, sest kuidagi oli tähtis, kuidas mind nende põhjal tuvastatakse, isegi kui endal kõige mugavam polnudki.
Nüüd on tõesti kama.
Pealegi on karvad ju sort of lahedad. Kui viitsiks, ajaks pea kiilaks ja kasvaks igalt poolt mujalt karva, sellist poosi ma isegi tunnetaks ise natuke, aga ei viitsi.
Soeng ükskõik kus ei ole selline asi, millega vaevuks tegelema.
Aga samas - mingi ühiskondlik surve siiski eksisteerib. Tütarlapse isa väljendas eelmises novembris minu kohta arvamust "aitab küll" ja täpsemalt ütles Tütarlapse enda kohta umbes aasta enne seda: "Ei, noh, sa võid enesele küll väga õilis tunduda, aga seleta talle ikka kõik päriselt ära".
Mispeale mina seletasin uuesti - korra olin seda juba teinud, aga rõhuasetusega "kui keegi ütleb midagi halvasti su karvade kohta, räägi mulle, ma annan talle peksa" - mida normaalseks peetakse, mis on, mida peab, mida võib, ning nüüd on mul karvutute kaenlaalustega tütar juba aasta või nii. (Jaa, rääkisin kaks aastat tagasi. Ta sai suuremaks ja naisemaks vahepeal.)
Noorena on nii raske olla milleski oluliselt teismoodi kui enamik eakaaslasi!
Mina ise see-eest kasvan karva täiesti teadlikult.
Kunagi, kui elasin veel Depressiivses Väikelinnas, lugesin ühte postitust ühes välismaa blogis (või oli see hoopis tumblr?), mida ma enam ei leia. Üks näitlejanna kirjutas sellest, kuidas kõhnadel nagu polekski lubatud end oma keha suhtes halvasti tunda, aga tema on eluaeg tundnud, ja kuidas ta pidi siis ühes näidendis mängima Trooja Helenat ning olema ka alasti ja kurat. Olla alasti maailma kauneim naine oli talle nii raske!
Ning siis ta kasvatas ennast karva. Kaenlaalused karvad ja häbemekingu karvad ja puha.
"It sort of looks good. Like matching scarf and gloves," ütles ta. (Ei, ma otsisin seda postitust selle mälestusega relvastatult, aga ei leidnud ikkagi.) Oli kergem. Tal.
Ma olen suhteliselt sama meelt - et "sort of looks good". Kuna mul on see mõjus mitmepäevadeo ka, nii et haisema ei hakka, olen kasvatanud karvu ja päris lahe on. Säärtel ajan ära korra kuus või nii, aga mujal kasvavad nagu jumalannad juhatavad ning kui palju saab, pügan natuke kääridega. Kunagi suvel oli paar korda, kus ma kasutasin koguni raseerijat, aga sedasi lohakalt - no ta haaras kaasa nii palju karvu, kui paari tõmbega tuli, ning aitas küll mu meelest.
Sort of looks good.
 |
| Olev Luik tegi |
Ma lasen juustel kasvada, nagu nad kasvavad, ainult kui tukk silma tükib, lõikan lühemaks. Eile just läksid rippuvad karvad suhu, vaatasin, et ammu vist ulatuvad patsi panna, aga patsiharjumuse tekitamiseni pole veel jõudnud.
Uudishimu, et millised nad selliste lokkisolevatena pikkadena tunduvad, on õigustuseks nende suvaliselt kasvada laskmisele, kuid tõde on, et ma ei tunne end ühegi soenguga ilusamana kui teisega. On lihtsalt kama.
Juuksevärvid? Eeee ... kas ma oleks ilusam, kui mu juuksed oleks paar tooni punasemad või tumedamad? Ükskõik pole v?
Karvade kasvatamine ülejäänud kehal on sama. Varem mulle tundus kuidagi olulisena, kuidas mind nähakse, kellena paistan, juuste lõikamine ja värvimine olid osa sellest, kuidas paistab. Karvade olemasolu oli mulle küll mõnes kohas väga oluline, aga ma ikka pügasin ja tegin soenguid ka sinna, sest kuidagi oli tähtis, kuidas mind nende põhjal tuvastatakse, isegi kui endal kõige mugavam polnudki.
Nüüd on tõesti kama.
Pealegi on karvad ju sort of lahedad. Kui viitsiks, ajaks pea kiilaks ja kasvaks igalt poolt mujalt karva, sellist poosi ma isegi tunnetaks ise natuke, aga ei viitsi.
Soeng ükskõik kus ei ole selline asi, millega vaevuks tegelema.
pühapäev, 1. november 2015
Arhetüüp
Vaata. See on miski, mida aset leides ei teadvustanud, aga hiljem oli see nii selge, et ei kirjutanud üleski.
Üllatav, et vaevun veel selle üle detailides mõtlema, tegelikult.
Üllatav, et see kõigile lugejatele lambist mõistetav pole, samuti - aga samas muudab ühes postituses sõnastamine asjad arusaadavamaks ka mulle endale.
Et.
Suure Õe arhetüüp, eks ole. Minu oma.
Mu kalduvus võtta endale suure õe positsioon, olla see ressursirikkam, naeratavam, nõuandev ning hell, tõi kaasa, et kui mina läksin nii katki, et tükid taga, kui südamik ja põlv läksid kildudeks, isegi kui seda ise ei tunnistanud, mul ei olnud kuhugi minna, kellegi poole pöörduda, et tema sülle pea panna ja kuulda, et kõik saab korda.
Ma olin ju see tugev, kes haldab ennast ära, kellele võib jalaga anda, ta saab aru, et see on lapsik jonnimine, paneb enda kokku ja läheb edasi. Isegi ise nägin end sellisena - kui mul oli nii raske, et igalt poolt valutas lakkamatult ning kõvasti, tähendas see lihtsalt, et pole piisavalt tehtud. Parem inimene olemiseks võiks rohkem joosta, tööl käia, õigemini mõelda - peab ju korda saama!
Kui ei saanud, kui ikka veel oli valust silme ees valge, siis ma lihtsalt ei olnud piisavalt. Isegi ei mõelnud, et kui olen nii hea, kui vähegi suudan, ja ikka on valus, on hetk abi otsida, teiste poole pöörduda, ma ise ei halda ära.
Oma meelest olin teistelt kõik kätte saanud, mis neil anda oli, ning kui ma ikkagi ei suuda, on järelikult viga minus. Ise vastutan enda eest. Kui enam ei jaksa, siis on see minu viga, suutmatus olla suur õde, suutmatus olla inimene, noh, ja siis on ilmselt aeg mitte olla.
Ka minu vastutus.
Enam ei taha, kuigi nüüd olen veel enam suur õde, isegi osad neist, keda varem endast targemaks pidasin, tunduvad nüüd lihtsameelsed, asju tobedalt nägevad.
Vahepeal pidasin end lollimaks kui ükskõik keda, kes rongi alla ei läinud, nüüd olen selle kogemuse endale ära seletanud ning olen selle võrra targem.
Võibolla pidingi olema vahepeal kõige lollim maailmas, et seda tarkust ja kogemust koguda, kuidas üldse nõnda endale tunduda on.
Ma elan ikka veel suure õe arhetüübina, kuid selle vahega, et kui nüüd katki lähen, kui mul on halb ja valus, otsin häbenematult kedagi, kes aitaks, kes võtaks mu pea sülle, laseks endale toetuda, ütleks: "Kuule. Kõik saab korda," ning kui mulle ei taheta seda anda, saadan täiesti külmalt persse.
Täiesti. Külmalt.
Isegi teatud rahuloluga, kui järele mõelda. Te väidate, et olin isekas? Oi, ma veel näitan, mida isekus tähendab =)
Üllatav, et vaevun veel selle üle detailides mõtlema, tegelikult.
Üllatav, et see kõigile lugejatele lambist mõistetav pole, samuti - aga samas muudab ühes postituses sõnastamine asjad arusaadavamaks ka mulle endale.
Et.
Suure Õe arhetüüp, eks ole. Minu oma.
Mu kalduvus võtta endale suure õe positsioon, olla see ressursirikkam, naeratavam, nõuandev ning hell, tõi kaasa, et kui mina läksin nii katki, et tükid taga, kui südamik ja põlv läksid kildudeks, isegi kui seda ise ei tunnistanud, mul ei olnud kuhugi minna, kellegi poole pöörduda, et tema sülle pea panna ja kuulda, et kõik saab korda.
Ma olin ju see tugev, kes haldab ennast ära, kellele võib jalaga anda, ta saab aru, et see on lapsik jonnimine, paneb enda kokku ja läheb edasi. Isegi ise nägin end sellisena - kui mul oli nii raske, et igalt poolt valutas lakkamatult ning kõvasti, tähendas see lihtsalt, et pole piisavalt tehtud. Parem inimene olemiseks võiks rohkem joosta, tööl käia, õigemini mõelda - peab ju korda saama!
 | |
| Suur õde |
Kui ei saanud, kui ikka veel oli valust silme ees valge, siis ma lihtsalt ei olnud piisavalt. Isegi ei mõelnud, et kui olen nii hea, kui vähegi suudan, ja ikka on valus, on hetk abi otsida, teiste poole pöörduda, ma ise ei halda ära.
Oma meelest olin teistelt kõik kätte saanud, mis neil anda oli, ning kui ma ikkagi ei suuda, on järelikult viga minus. Ise vastutan enda eest. Kui enam ei jaksa, siis on see minu viga, suutmatus olla suur õde, suutmatus olla inimene, noh, ja siis on ilmselt aeg mitte olla.
Ka minu vastutus.
Enam ei taha, kuigi nüüd olen veel enam suur õde, isegi osad neist, keda varem endast targemaks pidasin, tunduvad nüüd lihtsameelsed, asju tobedalt nägevad.
Vahepeal pidasin end lollimaks kui ükskõik keda, kes rongi alla ei läinud, nüüd olen selle kogemuse endale ära seletanud ning olen selle võrra targem.
Võibolla pidingi olema vahepeal kõige lollim maailmas, et seda tarkust ja kogemust koguda, kuidas üldse nõnda endale tunduda on.
Ma elan ikka veel suure õe arhetüübina, kuid selle vahega, et kui nüüd katki lähen, kui mul on halb ja valus, otsin häbenematult kedagi, kes aitaks, kes võtaks mu pea sülle, laseks endale toetuda, ütleks: "Kuule. Kõik saab korda," ning kui mulle ei taheta seda anda, saadan täiesti külmalt persse.
Täiesti. Külmalt.
Isegi teatud rahuloluga, kui järele mõelda. Te väidate, et olin isekas? Oi, ma veel näitan, mida isekus tähendab =)
reede, 30. oktoober 2015
Sõltuvus vol II
Ehk siis - mida ma kogu aeg räägin? Ha!
***
Poeglaps vaatab läbi oma trennikotti pakitud asju.
"Usalda, aga kontrolli!" lausub ta valjusti ning jah, ketsid on, püksid on, särk on, veepudel on.
"Ma küll ei tea, keda, ma ise ju pakkisin selle koti," jätkab Poeglaps pominal.
kolmapäev, 28. oktoober 2015
Peaaegu
Kodust väljumiseni, kui ma lähen varasema rongiga ning saan enne loengut veel 20 minutit istuda ja aknast välja vaadata (mis ei ole üldse paha asi!), on 36 minutit.
Kui ma lähen hilisema rongiga, millega jään loengusse umbes 10 minutit hiljaks (mis ei ole KA paha asi, 0 minutit läheb raisku ning preemia mulle, et kohale jõudsin üldse!), on aega maa ja ilm.
Huvitav, kas peaks riidesse panema?
Tegelt ei ole meil tunniplaanis ühtegi (!) loengut, ka see kõlab ametlikult kui "seminar". Aga jee mu meelest on seminar see, kui istun kuus tundi klassiruumis (ei, päriselt, ma hakkan juba neli ja veerand aastat pärast sisseastumist ära harjuma sellega, et Tervishoiu Kõrgkoolis, nii valesti kui selle ametlik nimi ka kirjutatakse, on õpetajad, klassid ning klassiruumid), õppejõud püsib klassi ees ning võin kogu aeg vait olla, kui midagi öelda ei taha.
Jaa, meid istub seal tunnis tudengitena umbes kuus. Asja sisu ju ei muuda, et meid on vähe?
Jaa, segadus terminitega on tahtlik. Mis ei muuda, et niimoodi, segamini, mõtlengi.
Võiks vist riidesse panna.
Päriselt ka.
Varasema rongi peale minekuks väljumiseni jääb alla poole tunni.
(Panin riidesse. Enne olid öösärk, hommikumantel ja sokid. Sokid on tähtsad. Ma isegi magan sokkides, mul on spetsiaalsed unesokid, kui just väga soe pole, sest jalad kalduvad muidu külmetama).
Kui lähen varasema rongi peale, tuleb väljumiseni nüüd umbes 10 minutit. Hm. Natuke peab kiire olema - aga laisk aeg enne loengut on kuldaväärt.
Ning tegelikult ma ei kiirusta ju, lihtsalt olen tegevustes konkreetne.
Ok, nägemist!
***
Väga igav jutt, ent ega mul midagi põnevat öelda olegi. Väsinud. Kool. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud.
Seda, et raha on tore, polegi viimasel ajal rõhutanud.
No ma siis räägin sellest, mida nagunii kõik teavad - et raha on tore.
Ega ma sellest siis aru saagi, kui üldse ei ole. Või kui on näiteks kaks eurot teist päeva järjest ja siis saan kaks veel. Aga kui üldse ei ole ja siis tuleb näiteks 60 raha (aitäh, emme!), siis on korraga määratu vahe.
Agoonia, kas saada suitsu või maksta ära Poeglapse klassi- ja sõbrapildid, leiab lahenduse.
Võib söögipoest osta mitte seda, mida hädasti vaja (vahukoor ja piim), vaid seda, mida tahaks. Broileriliha ja šokolaadi, mõlemat. Võib mõelda, kas minna kaltsukasse - ma ei hakka sinna üldse tükkima, kui raha pole. Tegelikult oleks minu ja Tütarlapse peale kokku ühte talvemantlit veel vaja küll. Arvestades, et talv on tulekul.
Midagi toredat võib aga seda otsides ka silma jääda! Ja nii tore on juba sellele võimaluselegi mõelda!
Täna pärast kooli käisin läbi poe ning tulin sealt välja kookidega, mis olid sel hetkel soodushinnaga ning kuna šokolaadisõõrikuid polnud, tundusid glükoosivaeguses minule parima tehinguna.
Isu ja hinna parima suhtega rakendamisena.
Aga kui mul raha poleks, ma lihtsalt poleks sinna poodi läinudki - või kui oleks läinud, siis ostnud piima ja vahukoort, vaatamatagi, mis on kookide või šokolaadisõõrikute hinnad, sest ma nagunii ei oleks oma viimset raha ju nende peale kulutanud. Kui raha natuke on, ma VÕIN.
See vatitekivõrdlus, mille Aweron tõi ja mida ka varem korra kuulnud olin, on täpselt tabav. Vaesus on nagu paks vatitekk üle kogu keha, pea kaasa arvatud - mõneks ajaks polegi nii paha, aga kui ta kogu aeg sul peal on, lämmatab lakkamatult, iga sõõm värsket õhku on teretulnud.
Praegu on mul hästi, ma ei riivi seepi, et pesu pesta, ei mõtle, kuidas paki piimaga kolm päeva läbi saada, mul ei kulu ära kuivatatud maitsetaimed, et supil üldse mingi muu sisaldus ka oleks kui makaronid, raasuke hakkliha ja vedelik, ning kapis on koguni kamakas juustu, millega ma ei oska õieti midagi pihta hakata, sest tegu on sellise juustuga, mis peamiselt kõlbab kuhugi kas riivitu või kuumutatuna, ning ma ei tee kumbagi sorti toite. Sest ma olen korraga väsinud ning söön jube vähe. Poeglaps eelistab nagunii krõbuskeid piimaga igaks söögikorraks, vahel teen ka liha köögiviljaga, aga mida selle juustuga muud peale hakata kui kuumi juustuvõileibu, ei teagi.
Aga see hetk, kus raha on otsas, otsas, otsas ja siis äkki tuleb - see on nii hea!
Selline vabanemise tunne. Vatiteki pealt viskamise tunne. Peaaegu väärt seda, et raha saamise nimel tööd teha!
Kui ma lähen hilisema rongiga, millega jään loengusse umbes 10 minutit hiljaks (mis ei ole KA paha asi, 0 minutit läheb raisku ning preemia mulle, et kohale jõudsin üldse!), on aega maa ja ilm.
Huvitav, kas peaks riidesse panema?
Tegelt ei ole meil tunniplaanis ühtegi (!) loengut, ka see kõlab ametlikult kui "seminar". Aga jee mu meelest on seminar see, kui istun kuus tundi klassiruumis (ei, päriselt, ma hakkan juba neli ja veerand aastat pärast sisseastumist ära harjuma sellega, et Tervishoiu Kõrgkoolis, nii valesti kui selle ametlik nimi ka kirjutatakse, on õpetajad, klassid ning klassiruumid), õppejõud püsib klassi ees ning võin kogu aeg vait olla, kui midagi öelda ei taha.
Jaa, meid istub seal tunnis tudengitena umbes kuus. Asja sisu ju ei muuda, et meid on vähe?
Jaa, segadus terminitega on tahtlik. Mis ei muuda, et niimoodi, segamini, mõtlengi.
Võiks vist riidesse panna.
Päriselt ka.
Varasema rongi peale minekuks väljumiseni jääb alla poole tunni.
(Panin riidesse. Enne olid öösärk, hommikumantel ja sokid. Sokid on tähtsad. Ma isegi magan sokkides, mul on spetsiaalsed unesokid, kui just väga soe pole, sest jalad kalduvad muidu külmetama).
Kui lähen varasema rongi peale, tuleb väljumiseni nüüd umbes 10 minutit. Hm. Natuke peab kiire olema - aga laisk aeg enne loengut on kuldaväärt.
Ning tegelikult ma ei kiirusta ju, lihtsalt olen tegevustes konkreetne.
Ok, nägemist!
***
Väga igav jutt, ent ega mul midagi põnevat öelda olegi. Väsinud. Kool. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud.
Seda, et raha on tore, polegi viimasel ajal rõhutanud.
No ma siis räägin sellest, mida nagunii kõik teavad - et raha on tore.
Ega ma sellest siis aru saagi, kui üldse ei ole. Või kui on näiteks kaks eurot teist päeva järjest ja siis saan kaks veel. Aga kui üldse ei ole ja siis tuleb näiteks 60 raha (aitäh, emme!), siis on korraga määratu vahe.
Agoonia, kas saada suitsu või maksta ära Poeglapse klassi- ja sõbrapildid, leiab lahenduse.
Võib söögipoest osta mitte seda, mida hädasti vaja (vahukoor ja piim), vaid seda, mida tahaks. Broileriliha ja šokolaadi, mõlemat. Võib mõelda, kas minna kaltsukasse - ma ei hakka sinna üldse tükkima, kui raha pole. Tegelikult oleks minu ja Tütarlapse peale kokku ühte talvemantlit veel vaja küll. Arvestades, et talv on tulekul.
Midagi toredat võib aga seda otsides ka silma jääda! Ja nii tore on juba sellele võimaluselegi mõelda!
Täna pärast kooli käisin läbi poe ning tulin sealt välja kookidega, mis olid sel hetkel soodushinnaga ning kuna šokolaadisõõrikuid polnud, tundusid glükoosivaeguses minule parima tehinguna.
Isu ja hinna parima suhtega rakendamisena.
Aga kui mul raha poleks, ma lihtsalt poleks sinna poodi läinudki - või kui oleks läinud, siis ostnud piima ja vahukoort, vaatamatagi, mis on kookide või šokolaadisõõrikute hinnad, sest ma nagunii ei oleks oma viimset raha ju nende peale kulutanud. Kui raha natuke on, ma VÕIN.
See vatitekivõrdlus, mille Aweron tõi ja mida ka varem korra kuulnud olin, on täpselt tabav. Vaesus on nagu paks vatitekk üle kogu keha, pea kaasa arvatud - mõneks ajaks polegi nii paha, aga kui ta kogu aeg sul peal on, lämmatab lakkamatult, iga sõõm värsket õhku on teretulnud.
Praegu on mul hästi, ma ei riivi seepi, et pesu pesta, ei mõtle, kuidas paki piimaga kolm päeva läbi saada, mul ei kulu ära kuivatatud maitsetaimed, et supil üldse mingi muu sisaldus ka oleks kui makaronid, raasuke hakkliha ja vedelik, ning kapis on koguni kamakas juustu, millega ma ei oska õieti midagi pihta hakata, sest tegu on sellise juustuga, mis peamiselt kõlbab kuhugi kas riivitu või kuumutatuna, ning ma ei tee kumbagi sorti toite. Sest ma olen korraga väsinud ning söön jube vähe. Poeglaps eelistab nagunii krõbuskeid piimaga igaks söögikorraks, vahel teen ka liha köögiviljaga, aga mida selle juustuga muud peale hakata kui kuumi juustuvõileibu, ei teagi.
Aga see hetk, kus raha on otsas, otsas, otsas ja siis äkki tuleb - see on nii hea!
Selline vabanemise tunne. Vatiteki pealt viskamise tunne. Peaaegu väärt seda, et raha saamise nimel tööd teha!
Tellimine:
Postitused (Atom)