Nojaa, aga kui ma ei taha?
Täiesti kombes on olla natuke lollim, natuke halvem, natuke koledam, kui see teeb sind õnnelikumaks. Ma näen selle pildiloleva nõuande tarkust - et inimesed ei ole ega peagi olema ühel nõul, aga kõik on inimesed, kõik teevad oma parima, rääkigem üksteisega. Hästi ja oskuslikult.
Aga ma ei taha.
Mul ongi kergem otsustada, et ah, nende idiootidega ma ei viitsi asju ajada, ignoreerida seda, et nemadki teevad oma parima, on inimesed, oma ainulaadse geenikomplekti ja sama ainulaadse keskkonna tulemid. Mingis mõttes saan aru sellest kõigest - aga ma ei taha.
Kui inimesed mind inimesena kalliks peavad, jaa, me võime olla eriarvamusel. Aga inimesed, kes ei väljenda mulle arusaadavalt, et ma neile kallis olen JA on minuga eriarvamusel - milleks mulle minu maailmas sellised?
Nad ei anna mulle midagi juurde ning olla nii tark ja hea, et neid mõista, ei ole mulle kuidagi kasulik.
Olen parem lollim ja nõmedam, aga vähemalt endaga rahul.
Huvitav, kas see on isikuomadustes kinni, ma ei oska öelda, milline Su (VVN) Big5 profiil on, aga mõned inimesed taluvad eriarvamustel olevaid inimesi sellepärast, et nendega vaidlemine pakub naudingut. Kindlasti on ka muid põhjuseid, aga ise talun eriarvamustega inimesi just sellel põhjusel. Mis eeldab eriarvajatelt muidugi teatud oskust oma seisukohti põhjendada ning eeldab vaba aja olemasolu, sest see on siiski süvenemist nõudev meelelahutus. Madal ekstravertsuse tase (ühesõnaga introvert) ning samuti madal sotsiaalsuse (agreeableness) tase võiksid äkki olla need omadused, mis panevad vaidlemist nautima. Mul on lisaks eelmainituile ka neurootilisuse tase olematu ning avatus väga kõrge, äkki needki on mingil viisil seotud.
VastaKustutaAga teine pool Sinu tõdemusest - inimesed, kes Sind kalliks peavad - see paneb natuke mõtlema, kas vaidlemine on mulle võrdselt nauditav kalli inimese ja suvalise inimesega ning tuleb tunnistada, et on siiski tähtis, et see inimene oleks ühel või teisel põhjusel oluline. Mõnikord piisab sellestki, et kõnealune teema on minu arvates oluline ja sedakaudu saab ka iga juhuslik vastavalt teemal kõneleja natuke oluliseks.
ma kunagi avastasin, et lisaks mulle seni teadaolevatele vertikaalsetele skaaladele (ilusam-koledam, targem-lollim, rikkam-vaesem jne) on olemas ka horitsontaalsed skaalad, mis kõiki neid vertikaalseid skaalasid läbivad. vot kus siis elu alles huvitavaks läks!
VastaKustutahoritsontaalsed skaalad seejuures tähendab täiesti erinevaid universume. kujuta näiteks ette, et keegi on iluskaala tipus (mõni tippmodell nt)... ja tal on äkitselt vaja hakkama saada keskkonnas kus ilu ei määra midagi või tuleb suisa kahjuks. või et keegi on täiega rikas aga satub järsku püsivalt olukorda kus on kasulik hoopis väga kiire jooksja olla. see keskkond on siis tema jaoks liikumine horisontaalsel skaalal, ehk väljumine senisest mängust ja sisenemine mingisse teise mängu, kus loevad hoopis teistusugsed omadused.
ilus on see, et me saame vajadusel vabalt liikuda mööda horisontaale.
ja huvitav on see, et meil on võimalik suhelda inimestega erinevatelt horistontaaskaala ostelt ja avastada kuidas elu nende maailmas välja näeb.
Punkt yks, mitte keegi ei pea suhtlema inimestega, kellega ta ei taha. Või noh, mitte kuigi lähedaselt või permanentselt - ebameeldiv töökaaslane tuleb siiski ilmselt välja kannatada, kui mitte tahta töökohta vahetada. (aga see on ka võimalus, teoreetiliselt. Ei ole absoluutset _peab_'i.) Oma sõprusringkonna teadlik kudumine võib kõlada tohutult kylmalt, ent sellega aktiivselt tegelemine või vähemalt aeg-ajalt kontrollimine, kas kõik ymbritsema valitud inimesed ikka mõjuvad positiivselt (teevad rõõmsamaks, mingis muus mõttes paremaks vms) hoiab inimese ilmselt tervikuna paremas korras.
VastaKustutaPunkt kaks oli olemas, ent ununes.