Kas ma jaksan? Einoh, tuleb jaksata. Mis see teine võimalus on? Mitte teha ja kõdunema hakata? Aga hakkab natuke juba tunduma, et pohh, mina enam ei jõua, kuidagi keegi aitab ja peab saama.
Ehk ma tahan viriseda. Ei hakka lämbuma, ei ole meeleheidet, lissalt tülpimus. Miks peab nii nõme olema kõik? Kirjutasin artikli, pakkusin "Vikerkaarde", loomulikult 0 vastust. (Ma peaks sellega juba harjunud olema, ent ei ole.) (Eks ma kirjutan, kui jälle jaksama hakkan, ilusamaks ja pakun "Loomingusse.") (Kust ka nagunii jälle ei vastata.) Pojaisa ei ole ka mu viimasele mailile vastanud. Toimetasin senise romaaniteksti läbi, nüüd tuleb edasi kirjutada. Mingit medalit ei saa. Olen natuke juurde võtnud - kuskilt näha ei ole, aga põlv hakkas jälle valutama. Ja oleks ma siis palju söönud! Ainult kui magama ei jää (eile jälle) söön süngelt mandleid. Nojah, nüüd ei tohiks vist seda ka enam teha. Põlvevalu nõme. Praeahju alumine siin lõpetas töötamise. Õunakookide hooajal! Tegin ühe koogi panni peal. Tuli meeldiv, aga kindlasti mitte imehea. Koer käitub jälle, nagu oleks haige. Söödan teda jõhvikaekstraktiga, see olevat koertele veel tõhusam põieravim kui inimestele. Miks ma arvan, et põis? Sest tundub pissihädalisem kui vahepeal. Tsenseeritud. Pole nagu asigi, ent oleks tore, kui sealtki mingit lohutust tuleks.
Ma olen ikka veel õnnetu "Teistmoodi tavalise" vähese au ja kuulsuse koha pealt. Et jaa, mis möödas, see möödas, aga ... Ma ikka veel arvan, et hea raamat sai. Võiks ju keegi tähtis ja kuulus seda märgata siis! Kusjuures ei saa öelda, et ma ise poleks loll old - saatsin oma viimase autorieksemplari Sveta Grigorjevale (kes mulle meeldib ja kellele mina meeldin) ja kuu aega hiljem sain aru, et oot. See pole ju üldse tema masti raamat. Mis ma olen juhm, et just talle saatsin v?
Ühele mind varem "Loomingus" hästi arvustanud tüübile saatsin juba kevadel. Tema masti raamat see mu arust isegi oli - a ta hindas Goodreadsis keskmise hindega ja muud ei midagi. Ehk siis ei olnud tema masti tegelt. Tean küll, mida peaks, mis inimestele meeldib: võtta mingi narratiiv või tavateadmine, mis kõigile tuttav, aga teha sellega hästi. Kirjutada vana tuttav lugu heaks. A ma ei suuda - alguses võin veel üritada, ent siis tulevad ikka ideed ja ma ju tahan teha nii, et minu enda jaoks hea oleks. Nii et läheb jälle nagu alati.
Nõ-me.
Tegelt on kõik hea, eks? Ärge muretsege. Isegi ma ise ei jaksa muretseda. Ülehomme on hambaarst. Kaks eelmist korda augustis tõid kaasa, et nende hammastega ma KA enam närida ei taha. Põhimõtteliselt on närimiseks jäänud ainult vasakpoolsed kõige tagumised hambad. Ei, eespoool ei ole valus närida. Aga igemed hakkavad sügelema ja siis ma ei taha neid ärritada. Pole isegi teadlik valik - lihtsalt avastan end ikka ja jälle närimas toitu hammastega, mida pole seni iial närimiseks kasutanud.
A mu issi lubas mulle seeni saata. See on helge soe laik mu kummalises elus. Miks kummalises? Sest tegelt ma olen segaduses oma hea enesetunde, enda sees elava usu, et lõpuks saab kõik korda, teemadel. Ilmad on imelised. Minu lemmikilmad. Soe ja päikeseline, aga valgus on kuldne ja küps, mitte innukas, kuhugi püüdlev, hele ja terav. Õunad ja unistused on valmis, ainult nopi ja naudi. Tuul tundub ümar, õhk naeratab, kui sisse hingata, ning pilvealused päikeseloojangud kisuvad ennastki pilvena tupruma. Pehme valmis ilu igal pool, igal sammul, igas hingetõmbes. Mul ei ole valus. Hing ei valuta. Pea ka ei valuta. Lissalt - väsinud.
On parem. Sukeldusin töösse. 8 lk päevas toimetada ei ole üldse kerge. Eilseks õhtuks nii väsinud, et enne südaööd tuli juba tappev uni. (Rängalt vara minu jaoks.) Aga magama ei jäänud. Tõusin siis uuesti üles ja sõin vihaselt mandleid. Mida tonti, keha? Ma olen nii väsinud! Mis mõttes ei jää magama??? Mandlid aitasid õnneks.
Olen päris üllatunud, kuidas omaenda teksti toimetamine mu täiesti läbi võttis. Loovkirjutamine on ju kerge, pisut vürtsi igapäevaelu piimakohvis? Kui asja tõsiselt võtta, on ikka täistöö, pole võimalik salata. Tänane pole veel tehtudki ja juba on tunne, et ei, ma ei suuda. Loen raamatut või midagi, ma ei jaksa omaenda teksti enam vaadatagi. Ja ainult 4 lk on läbi toimetatud!
Kulge, ma ei taha süüagi teha!
Aga Pojaisaga sain jutu peale, poeg ise sai ebainimliku ponnistusega valmis õppekava selleks semestriks (tal on aine, mis nõuab Inseneri Käekirjaga kirjutamist! Väiketäht 2,5 mm kõrge, suurtäht sellest 1 mm kõrgem, tähekujud ette antud ja õppejõud teatas, et töövihik peab 100% korrektse käekirjaga täidetud olema!) ja phmt on hästi.
Phmt on hästi.
Kui ma seda hästi palju kordan, vbla õnnestub end veenda mitte olema nii surmväsinud, et ei jaksa midagi kuhugi mõeldagi
Jälle see hetk (tavaliselt on selline "hetk" mõne päeva pikkune), mil on tunne, et ma TEENGI tegelt keskpäraselt, OLENGI suht mõttetu päts, OOTANGI liiga palju ja on täiesti võimatu olla teistele arusaadavalt oivaline, sest kõik nähtavad atribuudid on mul ühiskonda vaevu sobivad. Kusjuures ometi on mul pidevalt nii palju raha, et visata minema mõttetult aknalaual vedelevad pastakad, mida keegi ei kasuta, või tellida kolm paari ühesuguseid kõrvarõngaid (sest nagunii kaotan jupikaupa ühe ära ja siis jälle ühe ära jne) või päriselt olla "hm, ma peaks seda sügavkülmikut tühjemaks sööma, muidu ei ole enam ruumi!" Ehk tegelikud atribuudid ei loe. Lihtsalt enesetunne on siuke ... blöäh.
Natuke on see seotud sellega, kuidas ma siin kogu aeg kurtsin, kui jube ja kui koormatud ja ma ei suuda enam jne - ja nüüd on see kõik möödas. On puhata saadud. Võibolla olen haige (mõned tunnused räägivad selle kasuks, aga pole kraadiklaasi üles leidnud, et kontrollida) ja mul pole kõige selle õuduse järel mitte "saavutus, oo, dopamiin," nagu neurotüüpsel, vaid "kõik vunki andev ja läbi raskuste tähtede poole lükkav on nüüd otsas, kukkumine ja augu põhi ja miks ma seda kõike tegin üldse?"
Raamat, mida kirjutan, tundub mõttetu. Jaa, ma tean, mida tahaksin teha, aga kus on praegu käimas olevas tegevuses õhkkond? Ahistav ja meeleheitel tunne on olemas, ent et tegelikult on ikkagi argipäev ja pesu tahab pesemist ja uued näod ühisköögis hakkavad tuttaks saama ja mismõttes on korraga õli ja sool väljaminekud, millega arvestada? Miks mu peategelane leiab kogu aeg muud tegemist ja mõtleb oma sõjapakku läinud pojale ja vangis olevale kaasale kord lehekülje sees vbla? Ja üldse, tegelaste dialoog võiks olla vähem aus. Inimesed ei paiska kogu aeg tõtt suust välja, nad keerutavad, jätavad rääkimata, valetavad - aga ma peaksin seda tehes ju loo VEEL pikemaks ja keerulisemaks kirjutama?! Jõuaksin VEEL aeglasemalt edasi?!
Mõttetu, mõttetu ...
Selle Finnairi tüübiga leppisin mõttes ära. Tõesti, tema töö on anda mulle infot, mitte hoida mu kätt ja õpetada, kuidas paremini saaks. Minuga tegelemine on talle TÖÖ, mitte eluviis, ta ongi päris inimene töövälisel ajal, mitte tööl. Mhmh, muidugi. Seejärel saabus Eesti analoogiga täpselt samasugune kogemus. Ehk ma lugesin tudengite õppetoetuste süsteemi kohta, sain valesti aru ning saatsin karjatuse lisainfot andvale leheküljele.
See juhtus laupäeval ning pärast karjatust mõtlesin välja, milles probleem. Ma arvasin, et maksimumtoetuse saamiseks tuleb pereliikme kohta saada kuni 189 eurot sissetulekut ja mul jooksis juhe sirinal kokku, sest kuidas sellise sissetulekuga üldse võimalik elada on? 189 inimese kohta kuus?! Ma olen isegi kesktasemel toetuse saamiseks liiga rikas v???
Siis saabus taipamine. Aa, see kuni 189 on sissetulek pärast tulumaksuvaba sissetuleku mahaarvamist! Aa, kõik, mis tulumaksuvaba miinimumi sisse jääb, on arvestusest väljas, ja minu töövõimetoetuse pealt nagunii tulumaksu ei arvestata. AAAAA! Kuid selle "toetuse saamiseks tohib ainult nii vähe teenida???" pealt saatsin õppetoetuste kohta käivat infot andvale aadressile emotsionaalse kirja. Täna sain vastukirja.
Tere!
Vajaduspõhist õppetoetust makstakse tulumaksuga maksustatud sissetuleku alusel. Nüüd algaval õppeaastal võetakse arvesse 2025 aasta sissetulekut. Taotlusi saab hakata esitama alates 01.09 ehk siis homme ja taotlusel on andmed eeltäidetud. Palun vaadake need üle, kas on korrektsed ja siis saab taotluse kinnitada.
Üliõpilase keskmine kuusissetulek pereliikme kohta
kuni 189,1 eurot
189,11 kuni 378,19 eurot
378,2 kuni 756,38 eurot
Vajaduspõhise õppetoetuse suurus
440 eurot kuus
270 eurot kuus
150 eurot kuus
Tabelis on välja toodud sissetulekute vahemik ja sellele vastav toetusemäär. Kui aga tõesti on nii, et taotleja saab tagasilükatud otsuse, siis on tal võimalik esitada oma kooli juures vajaduspõhise eritoetuse taotlus.
Ehk palju õnne!
Kui ma ikka ei saaks aru, et see toetuse saamiseks arvestatav rahasumma leitakse tulumaksustatava sissetuleku pealt, ei annaks ka see kiri mulle selgitavat infot. Kujutan ette, kuidas ma seda saades närvi läheksin ja tahaksin lauaplaati närima hakata, nutaksin ja ei suudaks mõista, mis maailmas ma elan, kuidas sedasi saama. Miks nad korrutavad mulle, kuidas saab, kui ma saatsin neile kirja, et ma ei suuda uskuda, et mu poeg oma kahe-inimese-peale-üks-töövõimetoetus sissetulekuga ei saa õppetoetust isegi keskmisel määral??? Miks nad ei ütle mulle vähemalt, et see seadus on 12 aastat vana ja tollest ajast saati pole toetusi tõstetud või muud sellist arusaavat ja empaatilist?! MIDA?!
Nüüd ma tean, mis info mul puudu oli ja millest ma aru ei saanud. Aga kuidas on võimalik, et too õppetoetuste kohta selgitava info andja minu arusaamatuse põhjustest aru ei saanud? Kas ta on loll v? Mida? Aa, ta teeb tööd. Ta ei ole tööajal inimene, ta ongi masinlik. Aa, see ongi normaalne, et töötaja ei ole inimene. Too sündmus on ka seda arvestades ok ilmselt. (Sündmus on kirjeldatud postituse lõpus.) Töö ajal ei oldagi inimene?!?! See ongi üldine norm???
Ja mina olen mingi imelik, et mu meelest peaks inimene olema kogu aeg, kellaajast ja ametinõuetest sõltumatult. Mina oleksin. Mina olin. Nii palju, kui ma üldse päevatööl käinud olen, olin ma kogu aeg inimene. Mulle on, muuseas, absoluutselt arusaamatud olnud teiste õdede või hooldajate või arstide(!) kirumised, et jälle siuke ja siuke patsient, jälle tahtis seda ja seda, lollakad. Kui ma perearstikeskuses töötasin, kõigil teistel õdedel oli suhtumine: "Vihkan registratuuris istumist ja telefonivõtmist, tuleb muudkui lahke ja sõbralik olla, kuigi tegelt tahaks persse saata!" Tegelt nad ütlesid "puu taha saata". Nad ju viisakad inimesed ikka. Aga nagu - inimeste soovid on arusaadavad ju? Ise ei tahaks seda ja toda nende olukorras v? Muidugi ma seletan, kuidas haige lapsega toimida või mismoodi saab retsepti pikendada, kuigi inimene on mulle juba tuttav helistaja jälle sama probleemiga. Kui ta mu seletusest eelmisel korral aru ei saanud või seda ei mäleta, ma ei ole ometi tema peale kuri seepärast. Mul on tast kahju hoopis. Tahan ju aidata nii, et sellest abi ka oleks!
Muidugi, vbla seepärast ma ka nii hullusti ära väsisin päevatööd teha üritades. Ma käisin tööl 3 päeva nädalas ja olin kogu aeg nii väsinud, et mitte midagi muud teha ei jaksanud. Tegin ikka, sest arvasin, et pean jaksama. Kõik ju jaksavad!
Ainus kord, kui ma sain klient-patsiendi - õieti temaga kaasas olnud mehe - peale pahaseks, oli siis, kui tuli malbe kena blond naine murtud jalaga ja uuris, et kuidas see ümbersidumine peaks käima ja millal seda tehakse. Temaga oli kaasas mees, kes kärkis, paukus ja sõimas, kuigi ma ei teinud midagi valesti ja naine sai nõustatud. Naine olevat jala murdnud trepist kukkudes. Ma ikka tõsiselt mõtlesin, kas ta päris ise sealt trepist kukkus. Läksin igaks juhuks ka naise arstiga rääkima. Ta ütles, et on dokumenteeritud, kui naine peaks mehe vastu kaebuse esitama, siis info on olemas. Aga mul siiamaani kripeldab natuke, et ma sellele naisele vaikselt ei öelnud või talle koju ei helistanud (ilmselt leidnuks kuidagi ta andmed ja numbri, ma ei mäleta enam, kuidas see käis lihtsalt) vms, et kui mees ta vastu vägivaldne on, on kaebamine mõttekas ja vajalik ja ta ei pea leppima.
Izver, jälle ma jõuan teisepere lehma poegimiseni, kuigi hakkasin kirjutama aiaaugust.
No mis teha.
Aga tuju, muuseas, läks paremaks. Ma ikka ei ole mõttetu päts, ma armastan inimesi rohkem, kui tavaline on =)
Võtan end elu eest kokku ja üritan puhata. Natukenegi. Suvi on puhkamise aeg ju teoreetiliselt.
Augustisse on seni plaanitud kaks suuremat asja. Naiskirjanike seminar, kus loodetavasti kohtun oma uue sõbra Brigitta Davidjantsiga (teate, kui esimesest hetkest hakkab sünkama? Ok, see hetk ei olnud päris esimene, me käisime koos koolis, ta oli mu venna sõber ja laenas mult kunagi Queeni kassetti, aga pisiasjad-pisiasjad. Meil hakkas kohe sünkama,)
Teiseks korraldan larpi. Arda tähtede all. Jaa, nimi on tegelikult eksitav, kogu Arda ju ei olnud ainult tähevalguses. Ainult Keskmaa. Aga kuna see on kordusmäng 2010 aastast selle nimega, jääb sama. =) Saime miinimumarvu osalisi kokku tänu sellele, et veetsin neljapäeva ja reede isiklikke kutseid välja saates ja see oli väga suur koormus, ent KUI keegi selle võrgupäeviku lugejatest tahaks ka, siis tulge. Päriselt, see oleks Tolkieni-huvilisele elamus. Tulge! Regage ära! Mingeid erioskusi vaja ei ole, teil peab lihtsalt olema võime end tavaelust välja lülitada.
Olen juba teinud menüü ja otsast proovinud mandlijahuga küpsetisi valmistada. Et oleks ikka tähevalguse-toit. Pole arvata, et tollal eriti põllupidamisele rõhku pandi ja teraviljad eriti asi olnuks. Proovimise tulemusena on selge, et SEDA kooki te küll ei saa. Õnneks mu poeg leidis, et kook on maitsev ning tarbis enamiku ära. Mina leidsin, et arvestades, kui palju kallihinnalisi asju sinna sisse läks - mandlijahu ja suhkru asemel kasutasin mett - täielik pettumus. Mitte halb, aga mitte ka eriline. Katsetused jätkuvad. Täna teen neid.
Avastasin ka, kui erinevad võivad olla inimeste konfliktilahendusviisid. Jaa, ma tean küll, et erinevad inimesed on erinevad. On neid, kes purskavad vihahoos igasugu hirmsust välja kaasa arvatud ropendamine ja kuhuiganes saatmine, aga see ei ole ometi põhjuseks mitte konflikti teise osapoolega järgmisel päeval koos õlut juua ja kinnitada, et ma austan sind väga. Ja on inimesed, kes jäävad täiuslikult viisakaks, esitavad oma seisukohtade põhjenduseks loogilisi seletusi ning inimesega, kellega sedasi vastamisi läinud, aastaid enam ei kõnelegi. Ikkagi arvasin kuidagi automaatselt, et kui mõlemad osapooled üritavad lahendust leida ja rahu taastada, see õnnestub. Ha faking ha.
Üks arvab, et kuni konfliktist räägitakse ja see on üleval, ei saa mingit leppimist olla ja kes üha sellest räägib ning teist teemat ei võta, eskaleerib meelega. Teine arvab, et konflikti saabki lahendada ainult nii, et räägitakse läbi ja kasvõi leitakse, et nõustume mõlemad sellega, et me teineteisega ei nõustu. Nõustutakse milleski. Kui tehakse teist juttu, tähendab see konflikti ülesjätmist, nii et kogu aeg on probleem, kuigi tehakse head nägu, ja kes niimoodi käitub, eskaleerib meelega ning tahabki tülli jääda. Väga raske on sedasi ära leppida. Päästab metatasemele tõusmine ja vaatamine, mis õieti toimub. Õnneks olen ma selles üsna hea. Pidev iseenda ja teiste käitumise analüüsimine on millekski kasulik ka.
Mitte et see tohutult läbi ei võtaks. Kassil põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarsti külastuse ja rohtudega. Nüüd võtab pidevrohtu üle päeva. Koeral põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarstikülastuse ja rohtudega. Nüüd ravin jõhvikaekstrakti-tablettidega, mis tegelikult inimestele mõeldud, aga dr Google ütles, et koertele mõjuvad isegi rohkem. On juba näha, et tal on tõesti parem. Kohvimasin läks katki, K parandas ära. Kaks päeva hljem läks see uuesti katki, teise koha pealt. K parandas ära ja nüüd on vändakeeramine nii sujuv, et see on sensuaalne kogemus. Tuli tunne, et keegi ei armasta mind. Mhmh, ei ole ratsionaalne, aga ma võtsin ajus punkthaaval ette need, kes mingite tunnuste järgi ei armasta, ja asi lõppes eelmise postitusega. Isegi lamotrigiin ei päästnud. Niiväsinudniiväsinudniiväsinud. Kirjutasin juulikuus oma 40 000 sõna täis. Nüüd vaatan õudusega, et augustiga peaks 46 000 jõudma. Ilmselt sellesse kodusõtta, mida esialgu perekondlike reaktsioonide arvel kirjeldanud, päriselt sisse minema. See tähendab, et ma pean välja mõtlema, mis toimub! Kuues vallas igaühes eraldi ja suures plaanis ka! Nutt ja hala. See lennureisi üritamine. Hullumine. Hullumine. Kompensatsiooni-saamise-jamad. Ma algul kasutasin vahendusfirmat ja siis tühistasin nende kasutamise ära, sest arulagedalt kallis. Nad üritavad ikkagi mulle öelda, et meil on nüüd raha sulle maksta, äkki tahad? Samas lennufirma on: "Me maksime tollele firmale, enne kui neilt on kirjalik tunnistus, et nad ei võta seda raha, meie teie kompensatsioonisoovi ka arutlusse ei võta." Juuli on uskumatult karm olnud. Ujumine päästis ainult natuke. Ausalt öelda mõtlen juba viiendat korda täna, et ikka peaks, ent ei suuda end selleks sundida. Peale esimest juulinädalat on pidevalt olnud peal selline koormus, et ise ka ei usu, et ma selle üle elasin. Aga elasin. Et kõik see tuli "mul on hea!"-põhjale, ilmselt päästis.
August võiks ju kergem tulla? Vähemalt 2 palli kümnest? Kui see on mu lemmikkuu ja puha? Kuigi kohviveski läks ka rikki ja mandlijahu saamiseks pean nüüd mandleid saumikseriga purustama. On ainult aja küsimus, kuni see ka rikki läheb. /pessimist
Noh, ei saanudki. Stalkerit. Aga kuna koos sellega, et unustasin teid uuesti agiteerida, unustasin ka kõik oma tuttavad (ehk ma mõtlesin, et viimasel hetkel - aga selgus, et viimane hetk oli möödas selleks ajaks, kui ärkasin) ja ükski lähem ei hääletanud ka omal algatusel, siis noh ... ma ei ole väga pettunud. Endalegi üllatuseks.
Mis seal ikka. Elu.
Ei ole esimene ega viimane kord, kus ma valesti teen.
Nüüd on siis Tšehhi mäng (mitte jalgpall, vaid larp) ees. Vaja üle elada. Ja põnev on kindlasti. Vbla asja käigus mitte, aga takkajärgi mõeldes saab kogemustena kasutada. Üks kodanik räägib praegu midagi paralleelselt sellega, et ma kirjutan, ja mul on raske seega meenutada asju, mis kogedes olid dissotsiatiivselt tajutud ja ei jõudnud emotsionaalselt kohale, ent hiljem tulid. Siis ma moodustasin neist takkajärgi tunnetega mälestused ja kirjutasin isegi mingitesse juttudesse. Ma tean, et need on olnud. Vbla tulevad hiljem meelde. Hetkel olen VÄGA dissotsiatiivne ja lahke inimene räägib minuga pidurdamatult mingitest väga ebaolulisest asjadest, kuigi näeb, et olen peadpidi arvutis ja trükin.
***
Tegelt ei kirjutanud eile esimesel korral "dissotsiatiivselt". Hiljem parandasin ära, aga oli umbes nagu "dissasiotsiatiivselt." Ja "pidurdamatu" asemel kirjutasin kaks korda eravestluses "pidurmatatu" ja siis küsisin mõne aja pärast järele, kas siuke sõna on üldse olemas.
Eiei, mitte purjus. Väsinud olin (ja olen). Ma olin surmväsinud juba siis, kui hakkasime koju tulema. Aga no siis veel sõit. Poole üheks olime umbes kodus. Enne oli vaja (kohe räägin, miks) 24 tunni Primast läbi astuda, nii et tulime ringiga läbi Tallinna. Koju jõudes olin selles "pidurmatatus" olekus. K asus parandama Poeglapse ratast, millega too igal argipäevadel tööl käib ja täna õhtul plaanib sõita sõbra juurde jalka finaali vaatama. K remontis ratta ära öösel enne kojuminekut. Selle jaoks oligi vaja 24 tunni Prismast tuua uus sisekumm ja ventiil. Õige ventiiliga õige suurus oli muidugi otsas, nii et tuli mingi vale ventiiliga variant ja K jamas (tsenseeritud variant sellest, et "nussis") sellega, kuni kell sai 2:38. Vahepeal pissis koer jälle põrandale. Ta ilmselt Estconil sülitas oma tabletid välja ja ma rohu sees ei märganud neid. Ta on õppinud neelamist feikima. Kodus sain aru, kui rohu põrandale sülitas. Eks tuleb homme minna ja loomaarstilt küsida, mis siis nüüd teha. Vbla saab uued rohud, aga SEE kuur ei saa läbi selleks ajaks, kui välismaale lähen. Ega ka selleks ajaks, kui Poeglaps läheb sõbra sünnipäevale ja Tütarlaps tuleb tema asemel koera hoidma. Tunnen, et mitte miski ei saa kunagi korda. Aga see tunne pole mitte meeleheitelisel kujul, vaid totaalne väsimus ja kurnatus ja "miks üldse üritada". Üritan ikka. Liiga hästi sisse õpitud.
Muidugi mul valutab praegu pea. Miks te üldse küsite? Kusjuures ma kõigest muust pole üldse kirjutanudki. Asju oli leegion, enamik head. Mulle hirmsasti meeldivad vestlused, mis kestavad 5 tundi ja mida peetakse kahe inimese vahel. (Mitte sellega, kes lakkamatult pisiasjadest rääkis, olge nüüd. SEE vestlus ei pakkunud mulle midagi, sest pold Päris Teemadel.) Mulle meeldis paljusid inimesi näha seal ja siis ma kirjutasin oma hea vestluse ümberjutustust kodus veel tunni sellele, kellest rääkisime. Vesi oli nii soe, ujumine OO. Ja kahe Stalkeri osas ma pold isegi mõrkjas, et ma ei saanud, sest sai Kristi Reisel, kes on tore inimene ja kirjutab hästi.
Ma sain vist ... kaks teist kohta ja ühe neljanda? Ja veel mingeid, mida ma ei mäleta. Igatahes kõik kandideerinu eskümnes sees. Oleks old meeles tuttavaid õigel ajal agiteerida, küllap oleksin saanud ka. Aga no ei ole esimene ega viimane kord, kui valesti teen.
Ma ei taha üldse Estconile minna. S.t. muidugi lähen, aga tõenäoliselt ma ei saa Stalkerit (mis ma teist räägin, ma unustasin ka omaenda lapsi ja lähedasi innustada, et nad võiks hääletada) ja peamine, mis ma sealt veel tahan, on ujuda. Aga no ujuda ma võiksin Keila jões ka. Mingil X põhjusel ei lase nad mul reganute nimekirja vaadata ja mul tekkis õudne tunne, et vbla mind polegi seal arvestatud, aga kuna ma olen maksnud ja sain rega kinnitava e-maili, vast nad ikka lugesid mind samuti.
Järgmisel nädalal tuleb hirmus Tšehhi mängu jaoks Prahasse lendamine ja viis päeva seal elamine (eeldusel, et ma ei saa mängule kohta ning ei pea need päevad veel mängima ka) ja isegi kui ma võtan kaasa hunniku migreenitablette, tõenäosus, et pääsen ainult pisikeste peavaludega, on alla 50%. Ja siis ma tulen tagasi ja hakkan inimesi eraviisiliselt Arda tähtedele kutsuma. Otsustasime, et kui regab alla 10 inimese augusti esimeseks kuupäevaks, jätame mängu ära. Kui keegi teist tahab tulla, palun tulge. Ma tahan seda mängu teha.
Miks ma teen endaga nii? Panen end ise pettumuste ohtu? Vist mingi "aga äkki läheb hästi?!" ja siis samas ei taha ja suuda teha asju "hästi"-tõenäosuse suurendamiseks. Nii kahju on endast, et kasvõi nutaks, aga mis seegi aitab. Noh, ja siis mõtlen Sille peale ja saan aru, et minu hädad on pisikesed. Pisi-pisikesed. Mul on taastumisaega ja probleemid on tegelikult kõik "no kui ka ei lahene positiivselt, midagi pole ju halvemini kui enne". Lissalt paremaks ei lähe. Suured asjad on kõik hästi.
Phmt on see vingupost teemal "öelge, et pole hullu". Praegu see oleks ok. Kui on päris suured mured, on "pole hullu" mõnitus. "Mis sa seda nii südamesse võtad, tegelikult ju päike paistab ja keegi ei sure," ja ma lissalt lämbun, sest lisaks kõigile asjadele, mis on halvasti, olen ma ka tühine jõuetu inimene, et südamesse võtan. A praegu oleks abiks. Sest ma TEAN et pole hullu. Ainult keha ei tea.
Eks ma mängin omaette kaardiladumist. See lohutab. Teate, mitu mängu kolmekaardilist solitaire'i ja freecelli ma 2022 aasta märtsist saati mänginud olen? 16 442. Iga kord, kui on sitt või ebakindel või lihtsalt väsinud olla, teen mõned. Kuusteist tuhat nelisada nelikümmend kaks. See on päris palju kaardiladumisi.
Kas ma peaksin Eestis raha ära vahetama ja Tšehhi minema, tšehhi kroonid sularahana taskus, või saab kaardiga maksta ja mingi valuutadega jantimine pole mõttekas? Enda jaoks küsin, sõbrad on kõik võimelised guugeldama ja enamik usub sealseid vastuseid. Mul on: "Aga äkki ta just praegu hallutsineerib? Parem ikka üle kontrollida." Ja ette juba teada, et mul kulub kontrollimiseks 4x rohkem aega, kui lihtsalt vastuse saamiseks, on väsitav. Meelt ja mõistust väsitav ja ei taha ettegi võtta.
Ja oleks siis, et oleks midagi päriselt halvasti, eks ole ...
Muide, eile öösel nägin unes Gotye loo "Somebody that I used to know" elusast peast läbimängu. Ehk ma olin vaheldumisi mees ja naine ja vaheldumisi see, keda ei taheta tunda ja see, kes tunda ei taha, ja mõlemast soost mõlemad ja uhh. Ei olnud halb uni, aga painav. Raske. Muide, mina tean seda lugu mitte seepärast, et see oli suur hitt, vaid seepärast, et seal on Kimbra ja ma olen Kimbrat jälginud mingi ... 15-16 aastat. Ja siis korraga oli see lugu igal pool.
Juba üle nädala on ebanotmaalselt hea olnud. Olgu, paracetamoli ikka kulub ja üks migreenitablett on ka läinud, aga see nii väike asi. Kirjutasin ka täiesti kuulmatu hooga. Üleeile hakkasin vahepeal kirjutatut läbi toimetama. Siis ikka nägin veidraid asju ja toimetamine ei lähe nii kiiresti. Üks naine jäi rasedaks, vahepeal läks aasta mööda mingi teateta sünnitusest või katkemisest ja siis ta jäi uuesti rasedaks. Aga no pisiasjad, eks ole. Oleks ma sellest rasedusest pikemalt kirjutanud, küllap oleks mulle meelde jäänud, et lapseootele jäi. Praegu oli vaja parandada kaht lauset. Ja kuna ma vahepeal nii kiiresti edasi jõudsin, olen täiega graafikus sellest hoolimata, et toimetamine nagu nälkjas venib.
OMG inimesed elavad NIIMOODI v? Nii hea ongi v?!?!
Mina arvasin, et sain teada, kuidas, kuid veel parem??? Või ma ikka elangi nüüd isegi normaalse inimese kohta hästi? Juba nädala, nii et nüüd nii jääbki. Praegu on hea? Ilmselt on elu lõpuni.
Eile, selle hirmsa vihma ja pimedusega, tegin rabarberikooki. Midagi magusat, sooja ja kaneelist, mhmh! Jah, ka sinna sobis martsipan imehästi. Rabarberi suhkrus leotamise asemel leotasin mees. Mul on mett kodus hästi palju, sest mingil hetkel otsustasid kõik mu tuttavad, et mesi on hea kingitus. Mesi ONGI hea kingitus ega aegu ka, ent mett on mul ikkagi nüüd palju ja panen seda igale poole, kuhu annab. Rabarikooki andis ja see hapu mesi, mis üle jäi, oli täna pudruga maru hea.
Kuivõrd mul on ebanormaalselt hea olla, ühtegi natukenegi pärisemat probleemi pole, ent kogu aeg tunded päris taevas ei helju, on aju otsustanud igasuguse natukenegi sitema meeleolu peale hakata otsima mingeid absoluutselt obskuurseid halbasju. Üks sõber (mul on neid mitu olnud, kes selles kategoorias mängivad) ei kutsunud mind pulma. Kaks aastat tagasi. Ja nüüd ei taha mu raamatut lugeda. Küsin endalt, on ta üldse mu sõber? Vastan endale, et muidugi, ma nii armastan teda. Aga kas tema sind ka, pärib iniseja mu sees. Äkki ta vaatab sulle nagu sina oma isapoolselt vanaemale? Et tüütu on, aga kahju ka tast? Ja fanfictione, mis mu arust jumalikud, ei täiendata. Juba 10 päeva! Ja kolm mu sõnumiga jutualustamist kolme erineva inimesega (kellest üks käib fb-s mingi 3x aastas umbes) on vastamata.
Ma isegi tean, mis alusprobleem see on, mis idiootseid pealisprobleeme tekitab: pole kiire. Miski ei kõlgu noateral edasi-tagasi. Ei ole ühtegi väga-kohustust poole juulini umbes.
Olgu, lubasin endale juuni alguses kaks nädalat puhata, enne kui järgmise kohustuse kaela võtan. Aga 12 päeva, see ongi peaaegu 14 juba! Ma siin suren oma puhkusesse! Välja arvatud, et sul on ka väga hea olla, väga väga naine. Meenutan, et puhkuse nautimine ei ole seadusega keelatud. Võta vabalt. Naudi.
Nojah ... aga ... Olgu. Toimetan edasi ja täna enam ei kontrolli, kas mõnda toredat fanfici täiendatud on. Lõpuks, mul on ka igati hea paberraamat pooleli! Puhkamist nautida! Jätkuvalt! Ei lase end enesetapmise harjumusel halvale teele vedada!
Blogimine, kodanikud blogijad, on ikka teretulnud. Puhkamisest tahaks ju ka puhata vahepeal!
Ok, nüüd ma olen armukade. Ma lugesin raamatut. Hea raamat oli, autor on mu lemmikinimene, aga.
AGA!
Loteriis ilmunud arvustuste alla peab panema internetis saadaolevate arvustuste linke. Sest noh - blogi pärisomanik paneb, ja ma sinna kirjutama hakates ju vaatasin, et kuidas Õige ja Hea on. Nii et nüüd ma ammmu juba tean, kuidas vaja. Panin ja panin kohusetundlikult linke lõppu ja neid kogunes nii palju! NII PALJU! Kuraditosin, sealhulgas nii Looming, Sirp kui Vikerkaar! Ja kes, vabandage väga, on kirjutanud minu kogumikust?! Miks nii vähe?! Miks kedagi ei huvita?!
Vale kaanepilt?! Suunab mõtted valede ootuste poole? Kas tõesti on kaaned nii tähtsad?! (Üks inimene ütles, et ta ei saa kuidagi algusest edasi, sest talle ei meeldi kaanepilt ja verine on ka.) Nutt ja hala.
Ok, tehke mulle rõõmu, hääletage Stalkeri valimistel. Teoste nimekiri, hoiatan, võib avaneda miljon aastat, parem minge siit otse. Muidu ootate miljon aastat, et saada Ulmeühingu lehele JA siis tuleb sealt veel teoste nimekiri ise üles leida ja avada ja veel miljon aastat. Vahel.
Soovitatavalt hääletage "Teistmoodi tavalise" või selle juttude (osad on lühiromaaniks või jutustuseks arvatud, osad lihtsalt jutud) või kõigi kohta korraga. Ei pea igas kategoorias hääletama, kui ühes-kahes-kolmes tahad. Kuigi ausalt - kui teil on lugemust ja huvi, hääletage kõigis. Mis siis, et mina sest kasu ei saa =) Stalker on nii väikese kogukonna auhind, et iga hääl loeb. Või hääletage minu kandideeritavates kaegooriates kellegi teise poolt! Vähemalt kogukonnal kasu, kui ka minul mitte. Kui kolm teost loetud ja need olid head, oled juba TÄIESTI adekvaatne hääletaja. Et keegi loeks läbi kõik kandideeriva ...lootusetu. Loetakse ikka seda, mis enda meelest hea võiks olla.
Esimesed kolm teost tuleb punkte saavaks valida - jah, olgu, kindlasti on vaja kolme teost hääletada, aga maitea.
Ma tahaksin Stalkerit. Seekord tõesti. Omast arust tegin nii hea asja ja pea kedagi ei huvita. KURAT! "Loomingu" arvustus ilmus ka aint paberajakirjas, võrgus pole midagi. Vbla oleks tulnud eksemplar ikka kõigile meediaväljaannetele saata - seekord saatsin aint neljale tuttavale inimesele, kellest kaks kirjutasid ja kolmas (vist) andis oma naisele, kes ka kirjutas. Aga ma tõesti ei saatnud ei Sirpi ega Vikerkaarde ega isegi Postimehele, sest ... maitea, lootsin looja ja kirjastuse peale? Arvasin, et kui teen hea asja, märgatakse ikka?
Isegi paganama Berk Vaher oma Loomingusse tehtud lühiproosa aastakokkuvõttes ei maininud. Ilmselt ei lugenud.
Nüüd on mul autorieksekad ka otsas ja ilma allahindluseta ma neid juurde osta ei kavatse (ja ei saa ka, Karul olid jälle põieprobleemid ja kõik raha läks loomaarstile). Inimesi oleks, kellele võiks saata - minu tutvumine naiskirjanikega andis teatava kultuursete inimeste pagasi -, aga nüüd pole raamatuid.
Pea hakkas hoobilt valutama. Pisarad tulid silma. Ja see Davidjantsi raamat on tegelt tõesti tore.
Lissalt --- minu arust see ei olnud parem kui minu oma. Umbes sama tase. Mul on jälle: "Miks ma üldse? Mis mõttega? Mida ma üldse üritan?!" Niuts.
Mitte keegi ei kirjuta oma võrgupäevikutesse ja ma ei taha ikka veel eriti tööd teha. Tähendab, saan aru: olen väga väsinud. Niivõrd, et isegi kohe kohal tähtajaga tõlketöö (ei, muidugi mulle ei maksta selle eest) ei motiveeri. Parem kirjutan oma uut romaani isegi. Mis on KA töö, aga seda teen meelsamini, sest sellega ei põle, eksole. Kui ei pea, on kohe parem teha.
Võrgupäevikusse ei pea ma midagi kirjutama. Mitte kunagi. Puhas lõbuasi. Nii et siia ma kirjutan kergel meelel.
ATH motiveerub, kui tähtaeg kukil, sest siis on töö korraga võitlus ajaga, ja see on põnev? Ma olen ilmselt liiga autist ses osas. Ma ei taha teha, kui peab. Teen ikka, aga ei taha. Loen hoopis Silmarillioni fännfiktsiooni, mis on 452 000+ SÕNA (mitte tähemärki) ja hirmus hea. Selle autoriga läksin kogemata kommentaarides juba tülli. Aga mis siis. Meistritöö. Kirjutan ikka imetlevaid kommentaare. Ilmselt ta nördis minu pihta, kui kirjutasin, et mu armsam on nagu tema Fëanáro ja mina nagu tema Ñolofinwë. Et eriti kõrgelt mõtlen endast. Aga no - nii on. Armsam on absoluutselt briljantne. Mina olen - ka briljantne, aga teistmoodi. Muidugi patrasin selle kommentaariumis kõik ette. Tagasihoidlikkusest olen ammu välja kasvanud. Seepeale ta tegelikult ei öelnud midagi. Ent kui ma ühe peatüki all arvasin, et imeline töö, aga selle pisiasja võiks paremaks teha, ta vastas nii raevukalt, et lausa ehmusin. Vabandasin, ütlesin uuesti, et imetlusväärne töö, ja sestsaati pole ta jälle ühelegi kommentaarile vastanud. Arvestades, et ta varem kinnitas, et vastab kõigile ... Mhmh, tõlgendan. Tõlgendan kõike.
Krt, tõesti peaks tõlkima hakkama ...
Ühe ATH-tüüpilise asja ma siiski tegin. Sügasin koera. Tal olid saba pool paglad. Täidza paklaz kudzu. Mõtlesin, et lõikan mõned maha. Tulemus:
Peaks olema, onjo, selline:
Läksin paklade mahalõikamisega hoogu ja kui märkasin, nägi saba juba nagunii närune välja. Mis siin enam hoida! Tõsi, rääkisin pärast kääritööd nukralt Totorole, kuidas niipea keegi teda enam ilusaks koeraks ei nimeta, aga tutkit. Käisime poes ja tuli ära. Ema umbes aastase lapsega kiitis kohe pikalt: "Vaata, kui ilus kutsu. Nii ilus. Oo!"
Oeh. Tõlkisin pisikese lõigu, mispeale tundsin end sellise töökangelasena, et lubasin endal lahkelt vahetada ära voodipesu, võtta kaks ruumi tolmuimejaga puhtaks, pesta ära kraanikausitäie nõusid ja nüüd mõtlen, et võiks aknaid ka pesta. Suure tee ääres elamine kõntsab nad paari kuuga korralikult ära ju.
Aga nii lahkeks endaga ikka ei saa minna. /ohe Pean veel ühe lõigu tõlkima enne.
SISUHOIATUS: Ma ei räägi siin sellest, kuidas peaks olema. Ma räägin iseendast.
Et tahtmine. Ma mõtlesin aluspõhja juba ammmmu välja. Kuidas ma ei julge tahta. Teha teise inimesega seotult, mida mina tahan, on ohtlik. Nagunii selgub, et see oli teistele vastumeelne, vale, miks ma ainult endale mõtlen, endale ei tohi mõelda jne. Isegi kui tagusin ja taon trummi "teen, mis tahan", see hõlmab eranditult ainult ideed "mina teen, mis mina tahan". Teised inimesed ei tee, mida mina tahan. Ei reageeri, nagu ma tahan. Ei taha sama, mida mina tahan. Nii et parem ma ei taha neilt midagi.
Läksin sellesse mõtteviisi nii sisse, et ei saanud enam arugi, et enamik teisi inimesi tahavad teistmoodi. Et nende jaoks on tahtmine lihtne asi, tahad midagi, siis tahad, sel pole eeltingimusi.
Minu jaoks on.
Et mina väljaspool iseenda käitumist midagi üldse tahta söandaks, peab mul olema tunne, et seda nii tahetakse kui suudetakse mulle anda. Kui pole vastavat tunnet, ma üldse ei hakkagi tahtma.
Ei, muidugi pole see alati nii olnud. Väikesena tahtsin igasuguseid asju alates jäätisest lõpetades lennuvõimega. Vahel sain jäätise, enamasti mitte. Lennuvõimet ei andnud keegi, nii et lükkasin selle edasi aega, Kui Olen Suur. Selleks ajaks võib kõike juhtuda. Lendama õppimine ei tundunud kuidagi võimatum kui näiteks tööleminek. Iluuisutamise olümpiamedal oli samal tasemel mõttega, et elan vanematest eraldi või saan oma koera või võidan alati kõik võitlused.
Noore täiskasvanuna oli "noh?! NOH?! Ikka veel mitte?!" ja avastus, et mingit vahet pole. Mitte milleski. Sama sitt käib edasi, Ikka ei saa midagi, mida tahad - peale vahel jäätise ... ... ja siis ma sain poisi, keda tahtsin. See läks halvasti. See läks VÄGA halvasti. Nii halvasti, et ma ei suutnud tükk aega ettegi kujutada, et võiks veel halvem olla, aga samas: ma ju sain, mida tahtsin? Peaks ju nagu ... hea olema? 1997 lõpp.
Pikemalt polegi temast kirjutanud v? Võibolla pole tahtnud. Ma ei tahtnud talle tükk aega mõeldagi, aga ajus elab ikka. Vahel näen unes.
Võibolla siis tsenseerisingi oma tahtmised ära. Võib ka olla, et pärast Isandat, kellega tegime Poeglapse, kuigi mu rasedus oli alles veidi üle poole jõudnud, kui lõplikult lahku läksime. Igatahes enam ma ei taha. Pole palju aegu tahtnud nii, nagu vist (?) tavaliseks peetakse.
Ma pole tegelikult päris kindel. Kui inimesed üldiselt tahaksidki täiesti teistmoodi kui mina, mu tähelepanu oleks see äkki varem püüdnud? Kui teil on sellele küsimusele valgust heita, heitke. Mind huvitab.
Kas inimesed tahavad, sest nad tahavad? Isegi täiesti üksteisele vastukäivaid asju stiilis "rohkem kõike isuäratavat süüa ja kõhnuseni saledat keha"? Et Eestis oleks vähem lusitaania teetigusid ja samas et elusolendeid ei tapetaks? Tahetakse saada palju raha, aga selle nimel vaeva näha ei taheta? Tahetakse asju, selle nimel midagi tegemata, umbes nagu mina lapsena? Päriselt?! Tahetakse teistelt inimestelt, kes pole vihjanudki, et tahaks neid asju anda, midagi saada? Päriselt? PÄRISELT?!?!
Oi. Seda on väga raske mõista. Mina olin täiesti veendunud, et tahta kelleltki midagi on inimsõbralik, ilus ja aus ainult siis, kui nood teised tahavadki seda anda. Mitte tekitades mingisuguseidki probleeme neile, kes anda ei taha, vaid saadagi ainult neilt, kes ise tahavad. Näide: on täiesti ok, et ma panen üles oma kontonumbri ja loodan, et keegi tahab ise mulle raha anda mu võrgupäeviku lugemise eest. Panna võrgupäevik raha eest loetavaks ... ma ei saa, ma ei suuda sellele isegi mõelda. Kulge, mul endal on ju hea meel, et loetakse. Mis ma peaks ... ei, ma ei suuda. Juhe jookseb kokku.
Otseselt küsin (mitte ei paku välja võimalust, et nad võiks teha, kui tahavad)ma midagi ainult nendelt, kellest arvan, et nad "jaa!" ütlevad. Ei küsi, kui ei arva, et "jaa" öeldakse. Sest kui küsin ja öeldakse "ei", see on kohutav. Kui oletan, et võidakse "ei" öelda, ent ma ikkagi otsustan küsida, kaasneb sellega pikk kaaskõne, kuidas ma saan täiesti aru kui "ei" ja see on okei.
See ei ole tegelikult minu sees okei. Mitte-okei ei ole, et ma paneks teisele pahaks, et ei anta. Minu probleemiks on endale ära õigustamine, et üldse küsisin midagi, mida anda ei tahetud. Olen hakanud selles edusamme tegema. Vahepeal (siis kui suur enesemuutmine käis) tegin sammud kaugemale ja uljamalt. Siis sain mõned korrad vastu nägu küsimise peale ja jälle kaitse üleval, parem ei küsi. Nüüd lasen taas lõdvemaks. Sest ma tean, et tegelt on küsimine inimestevaheliste suhete hoidmiseks hea ja mulle endale ju hirmsasti meeldib olla vajalik. Et minult tahetaks. Äkki ikka meeldib teistele ka?
Aga et ma ise tahaksin ...?
Ei, ma tahan asju küll. Nt et inimesed mu raamatuid loeksid ja kiidaksid. Aga kui nad seda ei tee, minu lahendus on endamisi oiata, et miks ma ei teinud veel seda ja seda ja seda, reklaamisin vähe, läksin valesse kirjastusse, ei töödelnud prominensemaid isikuid jne ... ja siis kirjutada järgmine asi. Mille valmimise järel lasta samamoodi turundamisel ja reklaamimisel "tundus hea mõttena" "ei tulnud pähe" vabalt voolata. Seejärel ahastada, et miks, miks, ma ju kirjutasin nii hea asja?! ja kirjutada siis uus. Kui ma midagi tahan, pean selle nimel tegutsema. Tahan, et inimesed mulle positiivset tähelepanu pööraksid? Kirjutan blogiposti, fb-posti, raamatuarvustuse - siis vast loetakse-laigitakse, paremal juhul ka kommenteeritakse. Nii on praegu ka.
Aga varem oli hullem. Arvasin, et kui tahan kallimat, pean selle nimel tegutsema. (Ma olin äärmiselt segaduses sellest, kuidas otsisin kohtinguportaalis välja, kena mees, minust nii huvitatud, käime koos söömas - aga midagi ei saa, sest ma ei taha temaga asju ajada. Isegi suhelda enam mitte. Demiseksuaalsus oli tohutu avastus.) Tahtsin, et mind armastataks? Pean niisiis armastusväärsem olema. Ja kõhnem. Ja sportlikum. Ja töökam. Jne. (Kui hea võib üldse olla?! Väga hea, aga ikka ei piisa.) Armastust ei saa ära teenida? Ma arvasin, et ainult nii armastust saabki. Kui ei armastata (=ei taheta mulle ise omalt poolt kõike anda), järelikult ma pole seda ära teeninud. Püüan paremini.
Muide, "Teistmoodi tavalise" vähese menu osas olen ahastanud, a tegelt võiks samamoodi ahastada "Omasid ei jäeta maha" teemadel. Ma tegin omast arust tõesti hea asja. Suurt kedagi ei koti. Lugejatele liiga keeruline vist enamjaolt - kuigi minu arust täitsa selge. Ei saanud sellega 10 korda kuulsamaks, ei saa "Teistmoodi tavalisega" ... Tahtsin, tahan, aga ...
Tahta. Miks ma iga äraütlemise järel elusalt mädanen ja sama käsikirjaga rohkem kui kolme kohta iial kandideerinud pole. (Kui on kolm äraütlemist olnud, teen ümber või jätan väga kauaks seisma.) Miks tööotsimine on põrgu olnud. Miks (tsenseeritud).
Sest kui ei anta, polegi mul vaja. Isegi mitte "hapud viinamarjad". Pigem "no on jah magusad viinamarjad, aga need on liiga kõrgel, ei hakka pingutamagi, olen ilma".
Tahta lihtsalt seepärast, et tahan, mingite reservatsioonideta ses osas, et selle nimel peaks pingutama või mõtlema, kas seda tahetakse mulle anda? Ossapüss, kui keeruline.
Järgnev ilmselt ei ole väga üllatav avastus kellelegi, kes on seda võrgupäevikut kaua aega mõttega lugenud. Kuna mina olen seda põhiliselt kirjutanud ja järjest lugenud viimastel aastatel vast paari kuu jagu poste korraga, mind üllatas küll.
Muidugi. Üles ja alla. On dopamiin - pole dopamiini. Ääretult radikaalne erinevus. Kui dopamiini pole, pole absoluutselt midagi hästi, absoluutselt mitte miski ei ole tore ja mäletused möödunud rõõmudest täiesti hoomamatud. Mõistusega tean, et oli. Ei tunneta. Natukenegi mitte. Kõik on täiesti must ja elutu. Miks ma üldse kunagi midagi.
Ja siis tuleb dopamiin tagasi ja ma olen: "Midagi ei ole ju valesti. Pisiasjad-pisiasjad." Käib laksust. Ma saan praegu tänu armuelule pidevalt uusi dopamiinisahmakaid. Hoiab elu sees, hoiab mind üldse võimelisena õnnelik olema. Miks ma olen elus tõeliselt õnnelik olnud ainult siis, kui mu elus on keegi tähtis? Tita või armsam, täpselt sama efekt. Sest siis tilgub mul dopamiini regulaarselt ja kui vahel saab otsa, see läheb jälle üle. "Kõik läheb mööda." Vot see on ainus aeg, kui mul tõesti mööda läheb. Kui uued dopamiiniannused regulaarselt tulevad, ununeb halb aeg tõesti. Aga enamasti mul ei tule seda dopamiini. Ja kõik on halvasti. Kõik on ikka veel halvasti. Oh üllatust, kõik on ikka veel halvasti.
Kehaline liikumine? Looming? D-vitamiin? Seltskond? Mis te teete nalja v? "Leia alternatiivseid dopamiiniallikaid!" Saate aru, mul ei tilgu nende peale! Ka parimad elamused annavad vähe ja ainult korraks. Ei, ka füüsiline valu ei aita. Mäletate, mul on terve selg ära täoveeritud? See ei teinud mind õnnelikumaks v.a. et põnev oli, kuidas pilt areneb. Oli aeg, kui pärast peavalu oli tõesti hea olla. Valu vaigistamiseks eritusid endorfiinid, pärast valu püsisid nad veel mõnd aega kehas ja kaif. Nii tore. Elu täiega elamist väärt vähemalt pärast peavalu. Seda pole 10 aastat olnud. Lühikest aega PR veel tuli nauding, aga kadus ära. Nüüd on valus ja pärast ei ole valus ja jee. Valu vastik, et enam ei ole, on kergendus. Aga ekstranauding? Mkmm.
Olen palju kordi mõelnud, kuidas tunded on kehas, mitte mõtetes. Palju kordi. Järeldasin, et mu kohutav emotsionaalne foon on hormoonide nappusest. Aga tollal oletasin, et mul on kõigi hormoonidega pahasti. Ei, võibolla ongi. Ma ei ole praegu keskendunud küsimusele, kas teiste hormoonidega ka, kuigi et ma (peaaegu) ei karda ja armastan umbes kõiki, nagu viitaks sellele. Sest hirm on hormoonid. Ja armastus on hormoonid (peamiselt oksütotsiin). Saangi loiult tervet maailma armastada, sest mul ei nõristu kellegi peale eriliselt. Aga dopamiin ... Kui kohutavalt halvasti mul dopamiiniga on, on päris jube. Kuidas seda lihtsalt EI OLE.
Eriti halvasti on siis, kui loodan, et tuleb, aga ei tule. Nagu sel kohutaval Luuleprõmmul neljapäeval. Eile naiskirjanduse auhinna nominentide esitamisüritusele minnes arvasin et lootus nomineeritud saada on 5-7%. Ehk väga ei lootnud nagunii. Aga kui - juba üritusel - taipasin, et oleks mind nomineeritud, nad oleks muga ju enne ühendust võtnud, see ei olnud enam üldse lootmise koht, hakkas jube. Üritus oli tore, kohtasin kenasid inimesi, mõnega klappis suisa hästi ja ma olin tervel kolme nomineeritud luulekogu lugenud + üks ootab veel lauaserval. Tehti pilti ja ma isegi jäin ühele.
Kui ära läksin, vesistasin tänaval. Sest miks ma lootsin kui lootust ei olnudki? Mis ma olen loll v?
Kui midagi erilist ei looda, aga läheb veel ekstrahalvasti (vt möödunud aasta faking maid, ja seda tervisetõendi jama ma ei pannud lingitud posti kirjagi, kuigi see tuli esimesena ja tappis tõsiselt), on katastroof. Mingi liialduseta. Ongi. Sihuke 0-lootust-miski-ei-ole-isegi-natuke-hea-las-ma suren. Mul on kogu aeg see foon. Head ajad - nt praegused - on need, kus ma sageli soovin mitte olemas olla, aga ei pea aktiivseid enesetapuplaane. Lihtsalt. "Mind ei ole olemas, mind ei ole olemas mind ei ole olemas" õhtuse endarahustusena enne und.
... just kadus pool juba kirjutatud võrgupäevikupostitust ära. Miks ma vajutasin kuigi tuli teade "not saved; changes will be lost"? Oleks ju võinud teksti kopeerida, väga väga naine, miks sa ei teinud seda?! Sest ma millegipärast lootsin, et ainult mõned laused lähevad kaotsi. Aitäh. Enamuse eelnevast jutust taastasin mälu järgi. Mõnd asja mitte. Polnud ilmselt nii oluline siis.
Miks ma üldse kirjutan regulaarselt siia? Ma ju näen, kuidas paljudesse teistesse blogidesse kirjutatakse suurte pausidega ja minu lugejate arv läheb ka alla ja alla ja alla. (Mis ei ole minu eripära, ma arvan - kirjalikud võrgupäevikud ongi kaduv meediavorm ju.) (EI, blogikülastatavust näitavad numbrid on vägevad, aga neid ma ei arvesta. Big in USA praegu. Robotid töös). Sest kui ma postitust kirjutan, mul on hea olla. Dopamiin nõrgub. Mitte meeletutes kogustes, ent midagi on palju rohkem kui mitte midagi. Kui lugejaid on (jälle) vähe, pettun mõnevõrra. Kuid noh - olen juba leppimas sellega, et kaduv meediavorm, hea, et üldse keegi.
Pealegi olen meelsamini armastatud mõnede poolt ja vihatud teiste poolt kui paljude meelest "täitsa okei" =P
Aga teate, ikkagi on nõme, et reklaami ei saa. Vbla suvel enne Stalkereid õhutan teid hääletama. Ma pole seni kunagi Stalkerit oluliseks pidanud, sest seal on nii vähe hääletajaid, et enamus hääli tulebki 20 pühendunud ulmelugeja arvamusest ja mõned lisaks heade tutvuste pealt. Kuid K. meenutas mulle eelmisel aastal, et see on ju tasuta reklaam. Ja ma tunnen, et ma vajan ja väärin reklaami. Isegi need, kellele "Teistmoodi tavaline" väga ei meeldinud, mingeid asju kiitsid. Keelt. Mõnd lugu eraldi. Ma tahaks vähemalt mõne sellise lugeja püüda, kes oleks minu lugeja. Kes armastaks.
Jube kiire on. S.t. kogu aeg võtan endale "selle raasukese teen ka iga päev ära" asju juurde, kuid väga selgelt mu päevaenergial on piirid ja hakkan neist üle minema. TUndub küll, et "see väike asi," ent kokku on neid ikkagi päris palju.
Nii saabki, et kuigi ma ei käi ülesannete pärast kodust väljas ja osad neist on täielised lõbuasjad, mida mul ju teoreetiliselt pole üldse vaja teha, mu pea on pidevalt tegemata ülesandeid täis. Jöud löpeb. Aga ära siis kirjuta iga päev tumblri tollel päeval juhtunud või nähtud head asja? No aga see nii väike asi, selle tegematajätmine ei anna ju mulle jõudu juurde?
Ja siis jäävad põnevad mailid vastamata ja põnevad mõtted mõtlemata ja ahvatlevad toidud tegemata, sest ma ei jaksa. Söön putru. Puder kerge valmistada. Isegi põnevat raamatut ei jaksa lugeda.
Poeglaps läks tööle. Kuna see on nii värske asi, me veel ei tea, kuidas see talle mõjub. Aga mul on halb eelaimdus, et kui inimene läheb kuueks hommikul tööle, tal ei ole pärast üldse jaksu midagigi teha.
***
Ok, hea kirjeldus: olen nii väsinud, et võrgupäevikut ei jaksa ka kirjutada.
Just kukkus üks asi veel turjale. Mitte sedasorti asi, mis iga päev teha, ega ka see, mida võib vabalt mitte teha. Maivõi. Niiraske. Api, see olen mina, nodsu, api, api. Aga samas ... ei lähe ka maailm hukka, kui see tegemata jääb. Võta vabalt, väga väga naine, pole hullu. (Mispeale tegin selle asja ära. Vaja lihtsalt inimestega rääkida - aga kui saab ette võetud, 3 min.) Ikkagi olen nii väsinud, et täna ma seda postitust küll ei lõpeta. Õigupoolest pole meeles, miks ma teda üldse alustasin. Mingi plaan oli, aga enam ei mäleta.
Peaks täna veel umbes 150 sõna romaani kirjutama. 21 veel. Tehtud. Aga ma tõesti arvan, et kui natukene puhata saan, kirjutan veidi sisukamaid asju kui kirjeldus ringutavast kassist ja vanade õnnitluskaartide luuletustest.
Kuidagi raske on see aeg. Annan ja annan, aga see tundub kuidagi tühja minevat.
Ootan ja ootan, et keegi kirjutaks midagi "Teistmoodi tavalise" kohta ja kui viimaks keegi kirjutab, on see see Elar, kelle arvustusi ükskõik mis teose kohta ma üldse ei loe, sest mida see inimene ka teab. Tema maitsele ma ei ole, sest me maitsed on üsna diametraalselt erinevad. Aa, pani kolme Goodreadsis. Milline ... mitteüllatus.
Isegi mitte kahe või ühe. Ei, kolme. Ohjah.
Kui Tütarlapsel oli sünnipäev, tõi ta kohalikust Indoneesia söögikohast hunniku toitu. Sealhulgas kümmekond õnneküpsist. Võtsin ühe. Seal sees oli lipik kirjaga: "Take care of your own business". Tõlkisin selle kohe kui "Mind your own business" ja olin hardas vaimustuses. Ei ole mul vaja kogu maailma teenida, kõigile teistele hea emme-vanem õde olla.
Mind your own business. Ei ole oluline, mida teised teevad, arvavad, minu kohta kirjutavad, mõtlevad, misiganes.
See on nüüd mu uus lohutuslause. "I am the storm" ja "ära põe" ja "inimesed on erinevad" ja "inimesed on lollakad" on mõju suhtkoht kaotanud, sest ma ei mõtle neile enam sisuliselt. Kordan mehaaniliselt, aga need on nagu laul, ilma mõtteta. Üritan, mis ma üritan sisuliselt mõelda, ei õnnestu.
Mind your own business töötab. Pole sinu mure, väga väga naine, kes kui palju sind armastab või ei armasta. Pole sinu mure, kui teed oma parima, kuid saad: "On kah." Sa tegid oma parima? Rohkem ei saa teha. Olemas. Tehtud. Oma asjade eest on hoolitsetud nii hästi kui suudad. Ära põe.
Ja 14 minutit hiljem olen IKKAGI juba põdemas, et mis ma kõik valesti tegin, oleks pidanud teisiti tegema jne. Huvitaval kombel ei puuduta miski masetsemises kogumiku kokkupanemist ega lugude kirjutamist. S.t. seal on kaks lugu, kus ma ei olnud oma päris tipus (mõlemad etteantud teemal lähedalasuva tähtajaga tehtud asjad), aga neil on teised võlud. Sellised jooned, mis ei oleks välja tulnud, kui mul oleks rohkem aega ja ruumi olnud. Olid need hetked, mis olid, ja ma panin kõik sisse, mis sel hetkel minust võtta oli.
Nojah, aga turundamise osas on kahju sellest ja tollest (ja et millegipärast - mitte läbi minu, olge nüüd - Elar sai, sellest eriti). Kusjuures raamat pole poolt aastatki väljas olnud, jõuab, jõuab ... aga ma heidan ikkagi meele juba ära. Selge on, et 10 korda kuulsamaks jälle ei saa. Kuigi see muidugi muutub üha keerulisemaks samuti. Nulli korrutades ei saa midagi, mhmh, jajah. Ühte korrutades on 10 ka kerge tulema, aga 100 pealt veel kümme korda kuulsamaks saada on juba päris keeruline ja edasi täiesti hull tegemine juba.
Peaks minema sinna spetsiifilisse marketisse, kus müüakse Poeglapse poolt heaks kiidetud teepuuõli. Teised ei toimivat, aga seda kasutab ta vähemalt 6 aastat juba. Korra arvutas kokku, palju aastas tema teepuuõli peale läheb ja siis korrutas aastatega, palju kasutanud on, ja sai üsna aukartust äratava summa. Mõelda, ma olen ligi 2000 eurot kulutanud selleks, et oma poega vinninuhtluse seest päästa. Huvitav, kas üldse on enam vaja? Ilmselt on, ent küsin igaks juhuks järele. Jep, on. Aga kui ma teie jaoks lingi välja otsisin, tulin imepärasele ideele netist tellida. Nojah. Mõtlemisaparaat on nagu ta on. Kui kuskil on rada, kõmbib mööda seda, kuni näidatakse, et siin, muide, on otsem tee. Pealegi tuleb odavam. Isegi koos pakisaatmistasuga. Olgu, olgu, võtan neli pakki, tuleb rohkem odavam kui umbes 40 senti.
Muudel aladel on ikka raske. Arusaadav see ja arusaadav teine ja kolmaski on arusaadav. Eks ma olen lihtsalt väsinud. Annan ja annan ja isegi kui mulle ka antakse, jääb sellega järjekordse augu kinnitoppimisest täpselt niipalju üle, et jaksaks mõelda: "Tegelt ma lubasin neile seda ka anda. Peaks." Niiipalju ei jää, et tegelt ära teha.
Teil on vbla kopp ees, et ma muudkui virisen? Seda enam, et tegelt ei ole HALVASTI. Tegelt on jumala hästi isegi.
Sellega on siuke värk, et kui on HALVASTI, kulub kõik mu jõud haldamise alla ära. Iga hingetõmme teeb haiget ja mul ei ole ellujäämisest jõudu üle halbolu sügavustesse kaevuda, et seda täpselt kirjeldada. Kirjeldan hästi pealiskaudselt, pinnaliselt, ainult seda, mis pealiskihis, sest ma ei tohi sügavamalt mõelda, mismoodi õigupoolest on. Ei tohi riskida sellega, et ise lõpuni aru saaks: ongi kohutavtalumatuhulluksminenappi. Võin kirjutada mõned luuletused, aga ei näita neid kellelegi, sest mis sest nülitud lihast ikka lehvitada. Pole nagu ... kelkimise koht.
Aga kui on natuke halb, talutavalt halb, vbla isegi peamiselt enda tehtud halb - kujutan igasugu asju ette, mida tegelikult ei olegi - vat siis võin süüvida ja uurida, märgata detaile ja neid kirjeldada. Ja kokku tuleb, et ükskõik, kas mul on veidike halb või kohutavalt talumatult halb, kõlab see ikka üsna ühtemoodi. Virisen. Nojah.
Ma olen haige (kõva 37.1, aga halb, kogu aeg halb) ja kurb.
Mis siis, et nii paljud inimesed on mu vastu nii head =( Kuna ma panin niiii palju selle "Teistmoodi (tavalise)" ürituse alla energiat, peaks tulemusest ilgelt kasu olema, AGA. Peamiselt on tunne, et neile, kes käisid, meeldis (v.a. need 4 inimest, kes poole pealt välja läksid, a vbla oli neil kella peale kuhugi minek), AGA kui ma oleks eraldi inimestele meenutanud, et tulge, tule sina ja sina ja sina ja sina, oleks neid inimesi rohkem olnud.
täitsa mitu inimest oli
väikeveli tõi lilli ja sokulaadi
Kuigi mu vend tuli. Ja kinkis mulle lilli ja šokolaadi. Teda ma küll näha ei lootnud, nii et peaaegu kiljusin nähes. Nii õnnelik =) Ja no kõiki, kes tulid ja eriti kes raamatu ka ostsid, nii et ma sain pühendusi kirjutada, oli maru rõõm näha ...
Mu tütar viis mu pärast sünnipäeva puhul sööma ja see oli NII TORE KOHT. (Tahate head Kagu-Aasia toitu ja häid kokteile - In The 372. Kui meenutada - tütar meenutas mulle - et 372 on eesti mobiilinumbrite kood, avastasin, et jumala vaimukas nimi. Ja mees leti taga oli megaarmas ja ütles ühtede külastajate umbes kuueaastast lahkumas jälgides: "Kids are really smart these days.")
Üldse, tegelt oli täiega lahe, burleskitegijad absoluutselt imelised, nii tore, nii tore ...
väga mees
"aitab!"
laval Veikoga
AGA kuna ma panin sinna alla nii palju endast, siis ikkagi on tunne, et tagasiside peaks olema absoluutselt kirglik ja hea, et seda väärt olla. Kaks päeva on möödas, keegi peale kohalkäinute ja ühe, kes unustas, ja ühe, kellest teadsin, et ta ei tule, pole maininudki. Loo kohta, mille "Loomingusse" saatsin, pole ka grammigi tagasisidet ja luulekogukäsikirja kohta kuulsin, et ikka pole läbi vaadatud ja kus ma jään.
Ma olen nii läbi, et juba viiendat päeva (mhmh, alustasin nädala alguses juba) niutsun kõva häälega tavalisi koduseid toimetusi tehes. Kurdan omaette valjusti: "Miks see nii raske peab olema?!" Kodused toimetused nagu singi lõikumine, sibula koorimine, šnitslite ümberpööramine ja koerakrõbuskikoti avamine. Korra istusin enne kümme minutit arvuti taga, kui aru sain, et nii raske siiski ei pea olema, ja panin prillid ette.
Ma vist panustasin liiga palju. A vähem ka ei oska. Ei saa isegi öelda, et keegi ei aita. Nii palju aidati ja hellitati, sünnipäeva puhul ja muidu ja ..!
A vbl on asi ikkagi selles, et haige. Kõik on sitt, kui haige olen.
Ok, kogun ennast kokku, vaatan "Teistmoodi (tavalise)" pildid üle fb-s ja panen mõne teile ka.
mul pidi ka midagi vaadata olema!
Oh, fotograaf Kris Moor (tema pildid kõik) oli ekstranunnu ja saatis mulle veel hunniku pilte, mida fb-s pole =) Ok, neid ma vaatan nüüd ka =P
Kui ma näitasin õlga,et rahvale seletada, kuidas burleskile kaasa elada. Ühtlasi on see SSP käest saadud pluus.
Kuulge, piltide peale läks kohe elu lõbusamaks =) Kris Moor ka ütles, et ta alguses arvas, et ma olen purjus. - Ei, ma olengi siuke, kui adrenaliin üleval. - Mhmh, ma pärast sain aru jah.
Lihtsalt et meenutada =) Täpselt nädala pärast kell 18 Kirjanike Majas Harju tänaval Tallinnas.
Veits olen ärevil.
Ma üldiselt ei lähe ärevaks oma ürituste eel, aga seekord on minu vastu lahke oldud ja pean tahtejõuga ärevust maha suruma. Üldiselt üldse ei ole ärev inimene, kõik need "autismi ja ATHga kaaseb suur ärevus", mkmm, ei, mitte mul.
Ma teen midagi? Läheb nagu läheb, annan oma parima
Minuga koos esinejate tase loeb koguürituse headuses? Läheb nagu läheb, nad teevad oma parima.
Ma valmistan ruume-süüa-ettekandjaid-larpi-midaiganes-kõike-seda ette - ma teen sitaks hästi nagunii. Minu parim on päris krdi hea.
Aga kui keegi teine teeb minu heaks.
Mitte et see on tema üritus ka, vaid minu heaks.
Siis lähen närvi.
Sest siis ma olen kahelt poolt sundseisus: tahaks olla hea inimese vastu, kes minu vastu lahke on, ja samas tahaks ka, et tuleks hea üritus. Tahaks mitte peale käia, et tee veel rohkem, tee paremini, sest tegelt tahaksin hoopis öelda AITÄH, sa oled nii palju teinud.
AGA samas tahaks ka head üritust pakkuda ja kui ta teeks veel rohkem, korraldaks valguse ja heli ja ... fakk.
Ma peaksin küsima valguse kohta ... Et kas saab vähemalt saalis tuled kustu ...
Ja ma ei suuda. Tundub kergem loota sellele, et ikka saab ju kuidagi.
Aaah 😊
Unustasin rohtu võtta ka. Hulk negatiivsust juba sealt.
Peale ravumeid on juba rohkem "läheb nagu läheb" 😊 Vbla see autismi ja ATH taustaärevus on mul ikka ka. Lihtsalt ei pannud tähele kõige muu ärritades ja rebides. Nüüd panen.
Vist alustasin uut romaani. Tiivustab küll väga, nii et võiks loota, et see püsib mõnd aega - ja siis oleks juba narr pooleli jätta, kui 30 00 sõna olemas. Nii head mõtted. Panen need enne juttu mõeldud mõtted ka sinna. Tundub nii hea plaan. Pärast olen: aga ma võinuks hoopis ...
Sveta Grigorjeval ilmus tükk, mis peaaegu võiks minu kirjutatud olla, aint ma ei taibanud seda kirjutada. Ma võinuks - aga tegi hoopis tema. Otsesemalt ja julgemalt kui mina teinuks. Olen kartmatu? Nojah, aga samas endalegi märkamatult ikka "mis nüüd mina." Ega siis minu hoiak midagi tähtsat ole. Ma olengi imelik, teised ikka siuksed pole. V.a. et ikka on selliseid ka.
Samas kui ma olen teinud tooreid (veriseid ja otse oma elust, mitte et küpsetamata ja mittevalmis) tükke, nagu just mina tunnen ja arvan, keegi ei avalda. Vbla peab selleks enne Sveta Grigorjeva olema.
😛 Kusjuures ma ei ole üldse kade. Mul on väga hea meel, et meil Sveta Grigorjeva. Ta ongi ikoon. Lissalt mõtlen ka, et mida tema teeb teistmoodi (ha! mul on nüüd selle sõnaga jubedalt assotsiatsioone!)
Viimasel ajal on tegelt jube hea olnud. Isegi kui surmamaik huulil, tablett sisse ja võib täitsa elada. Migreenitabletid toimivad nüüd igal juhul Mis võib küll olla ka sellest, et mul on hea olla. Kui on vaimselt hea, nad töötavad PALJU paremini.
Kui vaimselt on hea, töötan ma üldse palju paremini. Läheks täna jälle ujuma? Eelmine kord ju ei tapnud päris ära. Ja kui täiesti tükkideks ei võta, ma ikka teen ja lähen ja olen. Viimase piiri peal.
Huvitav, et inimesed (s.t. mitte teie, aga need inimesed, kes mu püsilugejad pole) ikka ei taipa, et ma küsin abi siis, kui tõesti muidu ei saa. Ok, rahalist olen õppinud veidi enne küsima. Aga seda, et küsida midagi muud enne, kui endalt viimane võetud ... Mõned aastad PR küsisin. Sest siis oli meeles, et endalt viimase võtmine ei ole hea mõte. Mõnelt kõige lähemalt küsin ikka veel. Kuigi mitte neilt, kellelt küsimise peale on tulnud negatiivne vastus. Kuitahes palju ma sind armastan ja usun, et sa mind ka, kui sul ei ole korra anda olnud, ma edaspidi küsin ainult viimases hädas. Vbla peaks harjutama. Leppima sellega, et kui küsin, alati ei antagi. Aga see teeb mulle nii jubedalt haiget, et ma ei kanna ära - kui niigi juba halvasti ja raske on. Ma ei hakkaks ju küsima, kui poleks halvasti ja raske. Mida ma küsin, et mulle telk üles pandaks, kui see oleks mu enda jaoks ka väike asi? Ma küsin siis, kui mul on tõesti raske seda ise teha!
Nägin und meie ühiskonnast, kus oli kaotatud igasugune transport peale mingite väga spetsiifiliste rööbastel sõitvate oranž-valgete vagunite-rongide.
Põhjuseks oli mingitpidi kliimakriis, aga sellisel üliteraval moel nagu covidi-aeg umbes. Tollal tuli kodus istuda ja teistele mitte lähemal olla kui 2m, unenäos oli siis otseselt võimatu sõiduvahendeid kasutada. Minu uni ei keskendunud sellele, kuidas leiutatakse alternatiivseid transpordivõimalusi, rattad ja hobused jms. Minu uni võttis peamiselt vaatluse alla inimkäitumise. Milliseid inimesi ma kohtasin ja millistes keskkondades liikusin. Oli suhtumist: "Me pidime kolima! Pooled asjad olid juba pakitud ja nüüd - kuidas sa kolid? Võimatu! Vihkan! Ahastan!" Samuti oli päris palju: "Nii ongi õige. Ei tohi transpordivahendeid kasutada. Ühtlasi tuleks kaotada ka lasteaiad ja koolid, sest sinna sõidetakse liiga palju kohale ja ei tasu inimesi kiusatusse saata. Suured marketid juba suleti ja poed avati varsti igal tänaval, aga teha on palju." Ehk esines päris suur ja võimukas grupp pühamad-kui-paavst-tüüpe, kes kõiki teisi veel rohkem ja kaugelt üle määratud piiride käskude ees lipitsema sundisid. Olid sunnivahendid ka. Stiilis "Piimamees enam teile piima ei too, kuni te ikka oma last lasteaeda viite!" - mis siis et lasteaeda minekuks oli vaja vaid kaks tänavavahet kõndida. Ja siis oli mingi la resistance-laadis inimeste kogum samuti, aga nende viisiks vastupanu osutada oli, et nad viskasid prügi maha. Nägid kedagi prügi maha viskamas, teadsid, et see on piirangute vastu võitleja. Samas nad midagi muud ei teinudki. Lihtsalt viskasid prügi maha.
Ega head lahendust ei olnud =) Kõik olid omamoodi opakad ja ma käisin suuril silmil ringi ja üritasin lihtsalt oma elu elada.
Eks nii vist on ärkvel ka - ma ei kuulu ühtegi gruppi ja kergitan neist osade peale mõlemat kulmu kõrgele, elan, nagu mulle endale õige tundub, ja ajuti kohtun samalaadi üksiklastega, kellega meil pole päris ühist karja, aga on - midagi. Nemad on minu vastu nunnud ja mina üritan vastu ka - aga nad on kõik nii pagana erinevad, igaühe jaoks on vaja individuaalset lähenemist ja vahel keeran nässu. Noh, ja vahel on inimesed gruppidest ka minuga nunnud =)
Lisaks:
mu Tütarlaps saab kahe ja natuke veel tunni pärast 24. Krt, tundub ... ok, tundub ajatunnetusvalemi "praegu-mittepraegu" järgi kui mittepraegu küll, aga kindlasti ei adu ma tema beebiperioodi nii ammusena kui 21-aastane mina praegu endale tundun =P
Maailm käib ringi. ( Sünnipäevast sõltumatult, mul on viimastel päevadel korduvalt kergeid hallutsinatsioone ja imelikku tunnet olnud. 36.9. Ei tapa, lihtsalt hästi - veider.) Üritus midagi terast öelda ei kanna. Võiksin oma veidraid tunnetusi kirjeldada, aga need on veel ebahuvitavamad kui unenägu.
Alustada aasta esimest postitust virinaga, et mul valutab pea, ei ole eriti peen. A no - jubedalt tahaks viriseda.
Mis siis, et külmkapis on küpsisetainas juba ootel. Küpsisetainas on ootel seepärast, et tegin eile Tervislikke Küpsiseid (meil on vaja ära kasutada taimne proteiinipulber, mille Poeglaps jõuludeks sai, aga mis on tema hinnangul joogiks tehtuna mittejoodav) ja kuna need ei ole üldse mingid maitsvad rasvased-suhkrused asjad, mida mõnu pärast süüa, vaid väga dieettoidu maitse ja konsistentsiga, tahtsin kohe korralikke küpsiseid otsa teha. Mitte et need Eriti Tervislikud Küpsised halvad oleksid. Nad lihtsalt pole mõnusad. Nad on "kui midagi head ei saa, kõlbavad needki." Ma saan. Panen tervislikud küpsisekarpi - üle-eelmisteks jõuludeks sain spetsiaalse küpsisekarbi - ja teen häid küpsiseid. Mhmh.
Mis siis, et tasapisi jõuab lähemale veel üks - arvata on, et viimane - raamatuesitlus "Teistmoodi tavalisele". Ma olen oma jutukogu üle ikka veel elevil, kuid mul on tekkinud hirm, et olen jälle kirjutanud sihtgrupita raamatu. Liiga veidra ulmelugejale, liiga veidra mitte-ulmelugejale, lihtsalt need "veidrad" on erinevad. Kirjutasin lugejale, kes mõtleb kaasa. Ent kui palju on inimesi, kes tahaksid ja suudaksid ka sama hooga minuga kaasa mõelda? Ja kel samas oleksid ka veel sarnased väärtushinnagud? Samas ... teie ju loete mu juttu? Kuulge, lugege raamatuid ka. Need on täitsa teistmoodi (ha!), aga eeldavad samasugust mõtlemist. V.a. vbla "Devolutsioon". Seal on K osa ka pooles jaos ja seega on raamat - normaalsem.
Mitte et K normaalne oleks. Aga meie veidrused on piisavalt erinevad, et nad teineteist mõnevõrra ära taandaksid.
Pea enam ei valuta, nii et virisemistunne läks üle. Teeks kohe küpsiseid või midagi =) Keerukam tainas kui tavaliselt. Kuidagi - pudisev. Kas ma panin liiga vähe võid? Või nii pidigi - ma tegin natuke uutmoodi. Varsti saab teada, kuidas maitseb.
Lugesin natuke (väga hea raamat on) ja sattusin taas masendusse. Sellepärast meeldivad mulle õnnelike lõppudega raamatud. Sest hästi kirjutatud raamatule ma elan kaasa intensiivselt, emotsionaalselt, üleni. Kui tegelane on rusutud, olen mina rusutud. Kui tegelane on ahastuses, olen mina ahastuses. Asja hea külg on loomulikult, et kui tegelase sisemine piin laheneb, kui saabub kergendus ja rõõm, saabub see ka mulle. Aga kui raamatu lõpus on ahastus ja ahistus, jääb see minuga tükiks ajaks. Aitab kas heade helgete raamatute pealelugemine või intensiivse helguse esiletulek isiklikus elus. (Loe: head üllatused, asjad lähevad paremini, kui ootan.) Lahtised lõpud on täiesti head. Kuni raamat ei lõpe ahastuses ja valus, mina mängin. Kui lõppeb, ma ei mängi enam temaga. Sellega seoses olen raamatute osas väga valivaks muutunud. Esiteks peab olema hästi kirjutatud. Halvasti kirjutatud raamatule ma ei ela sisse ja lugemine on lihtsalt töö. Teiseks ei tohi olla ühtlaselt hall, sest mul ei ole hallust vaja oma ellu, ei tänan. Ja kolmandaks ei tohi halvasti lõppeda.
Oot, ma rääkisin sellest raamatust, mida praegu loen. Ma ei ole lõpus, elan lihtsalt kaasa raamatu keskosas saabuvale Adelheidi rusutusele, mis mulle nii tuttav. Kellelgi pole mind tarvis, lihtsalt loksun päevade rütmis, täites tavalisi kohustusi, mida võiks vabalt täita ka keegi teine. Mõttetu inimene ... Õnneks see ei ole säärane raamat, mis valule kergendust ei paku. Pealgi olen seda noorena mitu korda lugenud ja tean, et tõesti ei ole see säärane raamat. Ega ma tegevust eriti mäleta. Ainult tegelasi. Ent sellest piisab.
Jestas, avastasin just, et ei ole Loteriisse kirjutanud "Gösta Berlingi saagast!" Okei, loen selle praeguse raamatu ("Tuuled puhuvad vaimudemäelt") läbi ja siis loen taas "Gösta Berlingut".
Sest sellest raamatust on vaja kirjutada. (Ja seda lugeda samuti, loomulikult, loomulikult.)
Küpsised on maitsvad, aga selgelt liiga kaua küpsenud. S.t. mind ei sega, aga ma spetsiaalselt Poeglapse pärast tahtsin teha PEHMEID küpsiseid. Need on aga üleni krõbedad ja muredad. Vbl oli see, et küpsetasin neid topelt ettenähtud aja, siiski liig. (Ettenähtud aja järel polnud nad isegi natuke kusagilt värvi muutnud. Nägid välja nagu tainas.) Küpsisekarp saab veel rohkem täidetud.
HOIATUS: ma seekord ei ole täiesti diskreetne, vaid ainult suuremalt jaolt.
Tegelt teen sel aastal ühe postituse ilmselt veel, ent ei jaksanud kauem oodata. On aasta peaaegu läbi? On. Järgnevad kaks ja pool päeva (eeldatavasti) (loodetavasti) ei too enam murrangulisi sündmusi.
See aasta on ikka juba ... olnud. Nii täielikult elatud aastat ... vbla siis, kui mõni laps väike oli? Tütarlaps pigem. Poeglapse sündimise ajal läks kõik jaks ellujäämisele. Aga vbla Tütarlapse esimene aasta konkureeriks? Mmmm ... vbla mitte. Kuigi see oli nii ammu, et ega väga ei mäleta enam. Ütleme, ILMSELT pole olnud.
Mida sa tegid aastal 2025, mida sa polnud varem teinud?
Heh.
Need taustal ei ole kingitused Need on mul niisama kogu aeg aknal.
Sain EKL loomestipendiumi. Käisin emakakaelavähi kontrolluringus. Lõigati välja emakas ja munasarjad. Pärast opi oli veel hullem olla, kui arvasin, sest migreen + laparoskoopiliste operatsioonide järel tavalise õlavalu asemel oli sama hull valu reies. Ühtlasi, kuna naissuguhormoone kohe palju vähem, tutvusin kuumahoogudega. Suht räiged. Täitsin ankeedi (tsenseeritud) kohta. Kohe kolm korda, sest esialgu ei taibanud enda kohta pooli asjugi ja teine kord allesjäänutest pooli ja mis kolmandal valesti läks, noh, selle kohta ütlesin juurde, et tegelt polegi miski kivisse raiutud. Küsisin (tsenseeritud) ja sain tagajärjed. Vahetasin perearsti. Hakkasin lamotrigiini võtma. Käisin naiskirjanike seminaril. Kirjutasin teise inimese raamatu lugemisest jutu. Avaldasin Loomingus midagi. Ilmutasin jutukogu. Mu esimene kõvade kaantega raamat muuhulgas. Laenasin pojalt riideid. Üritasin (tsenseeritud) ja sain teada, miks see hea mõte pole. Ostsin ujula kuukaardi. Ja saumikseri. Tegin smuutisid. Kukkusin koeraga joostes nii, et murdsin sõrmed. Sõitsin Boltiga. Muutusin multiorgastiliseks. Tuvastasin, et kooritud kurk on teatud otstarbel kasutamiseks parem kui koorimata kurk. Sain blogilugejatelt uskumatuid kingitusi. (S.t. uskumatuid olen enne ka saanud, aga konkreetselt selliseid uskumatuid pole.) Kui mul oleks nutitelefon ... oot! Aga mu pojal on. Poeg tõusis, käis pesus, sõi ja kui hakkas välja minema, tuli mul meelde =P Pilt olemas. Seal ülevalpool - blogger millegipärast ei lase õigesse kohta panna. Pildilejäänu pole ammendav, sest osad asjad tarbisin otsa (nagu "said otsa"). Ja arvutist, mida pildil pole, sest ei leidnud motti seda aknalauale vedada, aint pool on blogilugejalt =) Teine pool niisama armsalt tuttavalt. Pidasin konverentssünnipäeva. Ostsin madratsi. Ja e-sigareti. Sain koduse jäätisekokteili korralikult vahtu. Käisin lapsendamisametniku jutul. Ostsin rummi. Ja edevat pesu. Käisin spetsiaalselt virmalisi vaatamas ja seal olidki virmalised. (Kuigi tähed jätsid mulle sügavama mulje kui ebamäärased liikuvad rohelised laigud taevas.) Jätsin Mõisa jõuludele minemata. Lasin endast prillidega ilupilte teha. Sain tasuta kohvimasina ja tellisin kohvipadjakesi. Läksin kinno ja avastasin, et saal on välja müüdud. Kandideerisin kirjandusliku kolmapäeva korraldamisele ja sain valitud ka. Ostsin kõrvitsat. Laenasin kellelegi olulise summa raha. Sain tagasi ja 11% intresse lisaks. Inimesed on ilusad ja head, mingit lepingut me ei sõlminud. Panin end lavaluule üritusele kirja.
Kindlasti oli neid veel
Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Ma ei nimetanud neid lubadusteks, aga käisin taas ühel larpil, lausa kolmel kirjandussündmusel, kus ma ei esinenud, hambaarsti juures, günekoloogi juures, kandsin 8 erinevat kleiti, jätsin ära lausa mitu plaanitud üritust ja sain endast hulga ilusaid pilte
Ma mõtlen selle uute lubaduste andmise üle. Ilmselt tuleb umbes sama (mingid plaanid, mis on needsamad plaanid), aint günekoloogi juurde küll ei tõmba enam.
Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Jaa! Nii nunnu tita!
Kas keegi su lähedastest suri?
Kuidas lähedast defineerida? Üks matus oli, kuhu plaanisin minna. Ja siis ei läinud.
Mida sa sooviksid omada aastal 2026, mis puudus aastal 2025?
Eelmise aasta soov oli:
Eeh ... tunnet, et mind kaitstakse, kui vaja peaks olema?
Ma sain nii palju muid asju, ent kas ka seda ...jah, vahepeal ikka. Aitäh!
Uuel aastal ... ei julge kirjutada, et uut last. (Kuigi just kirjutasin.) (Eelmisel aastal ka ei julgenud. Siis ei kirjutanud.)
Mis riike külastasid?
Eestis veits rändasin.
VEITS.
Mis kuupäev aastast 2025 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Pole olemas.
Ma ei ole sedasorti inimene, kellele kuupäevad palju tähendaksid.
Mis on selle aasta suurim kordaminek?
TL
Mis oli su suurim läbikukkumine?
See ei ole otseselt minu läbikukkumine. Aga päris kurb oli endale teadvustada, et ma mitte mingi valemiga ei saa kõhust lapsi enam. Jaa, ma olen seda varem ka teadvustanud, aga siis selgus, et mingi variant ikka on veel. Enam ei selgu.
Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
HAH!!!! Emakas+munasarjad+arst unustas mulle antibiootikume kirjutada+komplikatsioonid ja EMO ja väga enesetapumeeleolu, psühhiaatriahaigla, sisse unustatud kusetoru, ja lisaks tühised asjad nagu sõrmede äramurdmine ja mingi jama vasaku reielihasega.
Noh, ja siis kõik muu =P
Möödunud aasta parim ost.
Saumikser vist. Kuigi valge kaltsukakleit on ka imekaunis ja ohtralt komplimente toonud.
Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Oho. Ühest küljest: neid on palju. Teisest: aga kas keegi eriliselt ..? Ilmselt kõik Ukraina eest võitlejad.
Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Paljude. Üritan neile mitte mõelda.
Kuhu läks enamik su raha?
Toit.
Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Ma olen päriselt päriselt päriselt sellises armusuhtes, nagu raamatutes kirjutatakse, nagu ma ette kujutasin, kui noor olin, päriselt, päriselt, PÄRISELT.
Kõik muu tuleb pärast ja hiljem ja tundub selle kõrval kahvatu. Kuigi seda kõike muud oli ikka ka lademes. Maivõi, miuke aasta ... "Teistmoodi tavaline". Murca luulekogu. "Kolhoosi miss". Poeglaps lõpetas kooli. Tütarlaps oli minu vastu NII hea. Arvutivahetus. Lamotrigiin. Sain palju kiita. Olin nii ilus ja põnev ja ilusates ja põnevates kohtades. Tegin NII palju tööd, aga sel oli ka resultaat. Enesevaatlustel uued tulemid. Kohati olin vaimustuses omaenda uutest luuletustest. Kohati teiste omadest.
Aga need kõik on pisiasjad-pisiasjad SUURE asja kõrval.
Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?
See ei ole kaugeltki-mitte-natukenegi-üldse selle aasta lugu, aga meenutama? Oo. Jaa.
Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Lugematult palju kordi. Ma olin unustanud, et saab päriselt õnnelik ka olla. Arvasin, et minu parim on "polegi nii vastik". Lõputult hea meel eksida.
kõhnem või paksem? Vist suht sama.
vaesem või rikkam? Suht sama või veidi vaesem.
Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Seksinud.
Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Põdenud.
Kas sa armusid aastal 2025?
Oo. Jaa.
Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Murderbot oli päris tore. Jah, see oli mu selle aasta ainus vaadatud sari.
Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei.
Parim raamat, mida lugesid?
"Kaks hunti" ja "Kolhoosi miss" jagavad esikohta. Kuigi vbla "Teistmoodi tavaline" läheb kolmandaks. Ma olen seda nii palju üle lugenud (kõik need toimetamised!), et hästi ei suuda enam päriselt tajuda.
Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Eelmises postituses kirjas =D
Mida sa tahtsid ja said?
"Teistmoodi tavaline" tuli päris krdi hea. Dropkick Murphyse kontserdil käisin. Tsenseeritud. Ei, ei ole seksiga seotud. Enne ka enamik ei old.
Mis oli selle aasta parim film?
Ma vist ei vaadanud sel aastal ÜHTEGI filmi. Uutest filmidest rääkimata.
Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
45
Konverentssünnipäev, peetud ligi kaks kuud hiljem tegelt. See oli nii lahe, et korraldaks või uuel aastal järgmise - aga mul tuleb see burleskiga raamatuesitlus 21. jaanuaril. Ma ei plaani sinna lähedale enam teist üritust ju =P
Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Ohoi. Kui ma oleksin kevadel rasedaks jäänud, oleks veel parem aasta old. Või kui Ukraina oleks sõja võitnud. Aga noh - realistlikult võttes: niigi oli üle mõistuse hea. Kui parajasti kohutavalt halb ei olnud.
Mis sind mõistuse juures hoidis?
Lamotrigiin
Kes oli parim uus tutvus?
Hakkasin kirjutama, et mis küsimus see on - ja siis taipasin, et tutvusena ta ei ole ju uus. Tundsime me üksteist ennegi. Tänapäeval on "tutvus" üldse selline - keeruline sõna. Kas inimene, kellega ma vahel netis kirjutan ja fb-sõber olen, on mu tuttav? Mis ajast ta mu tuttav on, kas fb-sõbraks saamisest või esimesest kirjast saati? Või kui ma nt teise blogijaga kirju vahetan, mis ajast ta mu tuttav on? Kas sellest, kui esimene kiri vastuse sai või sestsaati, kui ma ta blogi lugema hakkasin? Ok, ütleme, et E. Tundsid end ära? Sa oled hästi armas ja veetlev ja ma olen iga hästiütlemise üle rõõmus.
Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2025 õpetas.
Usu headest inimestest head. Kõigil kergem.
Ma teise kirjutan veel, kuigi see on oluline peamiselt mulle endale: minu kogemused ongi väga imeliku inimese omad, need tõesti tõesti tõesti ei ole üldinimlikud.
Mida võiks veel küsida:
Aasta parim kingitus
Ei, ma ei oska ise öelda, mis. Vbla "Kolhoosi miss", aga see pold tegelt kingitus. Vahetasin ühe oma raamatu vastu.
Aasta meeldivaim üllatus
Kui ilmselge välja jätta (TL!), siis kui mul oli faking mai, ikka väga mitu inimest tegid oma normaalsused ümber, et mind aidata ja mulle toeks olla.
Valge päikesekleit Pildistas Tütarlaps
(Võibolla oleks kohane ka halvimat üllatust küsida. Kuigi sitad asjad on liiga tavalised ja neid on niigi liiga palju. Faking mai oli halbu üllatusi täis. Ühe jätsin üles kirjutamata ka.)
Aasta rõivaese
Valge päikesekleit.
Aasta avastus
Ota ... see lapsepõlvetrauma ... see ongi nii suur osa mu isiksusest? Püha püss ja mannakreem ja tulised taevatorud! Huvitav, kes ma oleksin, kui mind oleks pisikesest pärast päriselt armastatud?
Aasta kahetsus
Mina ei kahetse.
Ja lõpetuseks veidi jõuluhooplemist:
Uuel aastal voldin ma põrgu kokku ja uuesti lahti ja teen sellest päriselt hingi parandava paiga, kus õpitakse taas tundma lootust, uskuma head ja julgema olla ise. Ma ju enam-vähem oskaksin nüüd =)
