Ma ei taha üldse Estconile minna. S.t. muidugi lähen, aga tõenäoliselt ma ei saa Stalkerit (mis ma teist räägin, ma unustasin ka omaenda lapsi ja lähedasi innustada, et nad võiks hääletada) ja peamine, mis ma sealt veel tahan, on ujuda. Aga no ujuda ma võiksin Keila jões ka. Mingil X põhjusel ei lase nad mul reganute nimekirja vaadata ja mul tekkis õudne tunne, et vbla mind polegi seal arvestatud, aga kuna ma olen maksnud ja sain rega kinnitava e-maili, vast nad ikka lugesid mind samuti.
Järgmisel nädalal tuleb hirmus Tšehhi mängu jaoks Prahasse lendamine ja viis päeva seal elamine (eeldusel, et ma ei saa mängule kohta ning ei pea need päevad veel mängima ka) ja isegi kui ma võtan kaasa hunniku migreenitablette, tõenäosus, et pääsen ainult pisikeste peavaludega, on alla 50%. Ja siis ma tulen tagasi ja hakkan inimesi eraviisiliselt Arda tähtedele kutsuma. Otsustasime, et kui regab alla 10 inimese augusti esimeseks kuupäevaks, jätame mängu ära. Kui keegi teist tahab tulla, palun tulge. Ma tahan seda mängu teha.
Miks ma teen endaga nii? Panen end ise pettumuste ohtu? Vist mingi "aga äkki läheb hästi?!" ja siis samas ei taha ja suuda teha asju "hästi"-tõenäosuse suurendamiseks. Nii kahju on endast, et kasvõi nutaks, aga mis seegi aitab. Noh, ja siis mõtlen Sille peale ja saan aru, et minu hädad on pisikesed. Pisi-pisikesed. Mul on taastumisaega ja probleemid on tegelikult kõik "no kui ka ei lahene positiivselt, midagi pole ju halvemini kui enne". Lissalt paremaks ei lähe. Suured asjad on kõik hästi.
Phmt on see vingupost teemal "öelge, et pole hullu". Praegu see oleks ok. Kui on päris suured mured, on "pole hullu" mõnitus. "Mis sa seda nii südamesse võtad, tegelikult ju päike paistab ja keegi ei sure," ja ma lissalt lämbun, sest lisaks kõigile asjadele, mis on halvasti, olen ma ka tühine jõuetu inimene, et südamesse võtan. A praegu oleks abiks. Sest ma TEAN et pole hullu. Ainult keha ei tea.
Eks ma mängin omaette kaardiladumist. See lohutab. Teate, mitu mängu kolmekaardilist solitaire'i ja freecelli ma 2022 aasta märtsist saati mänginud olen? 16 442. Iga kord, kui on sitt või ebakindel või lihtsalt väsinud olla, teen mõned. Kuusteist tuhat nelisada nelikümmend kaks. See on päris palju kaardiladumisi.
Kas ma peaksin Eestis raha ära vahetama ja Tšehhi minema, tšehhi kroonid sularahana taskus, või saab kaardiga maksta ja mingi valuutadega jantimine pole mõttekas? Enda jaoks küsin, sõbrad on kõik võimelised guugeldama ja enamik usub sealseid vastuseid. Mul on: "Aga äkki ta just praegu hallutsineerib? Parem ikka üle kontrollida." Ja ette juba teada, et mul kulub kontrollimiseks 4x rohkem aega, kui lihtsalt vastuse saamiseks, on väsitav. Meelt ja mõistust väsitav ja ei taha ettegi võtta.
Ja oleks siis, et oleks midagi päriselt halvasti, eks ole ...
Muide, eile öösel nägin unes Gotye loo "Somebody that I used to know" elusast peast läbimängu. Ehk ma olin vaheldumisi mees ja naine ja vaheldumisi see, keda ei taheta tunda ja see, kes tunda ei taha, ja mõlemast soost mõlemad ja uhh. Ei olnud halb uni, aga painav. Raske. Muide, mina tean seda lugu mitte seepärast, et see oli suur hitt, vaid seepärast, et seal on Kimbra ja ma olen Kimbrat jälginud mingi ... 15-16 aastat. Ja siis korraga oli see lugu igal pool.
Eelmise postituse jätk. Või noh - see valu, kui ei hinnata, kui ei ole kellelegi tähtis, see on nii kohutav, et imestan, tohutult imestan, et ma pärast Rongimeest veel üle nelja kuu elasin. Kõik funktsioonid kaovad. Mitte midagi ei taha teha. Olgu, magada tahaks. Valu on nii väsitav, et iga viie tunni järel hakkasin tuikuma ning ei suutnud koordineerida ei paremat, ei vasakut kätt. Suitsu tegin vahepeal, olgu. Suitsetamine kuidagi leevendas.
Eiei, ma ei ole vahepeal lahku läinud. Lihtsalt alati ei ole kerge. Ilma et see kellegi süü oleks.
Ma nüüd mõtlen, kas enamik inimesi saab üldse aru, kui valus on see tunne, et keegi ei armasta (=mõista) sind? Ok, Tütarlaps armastab. Ja üldse, praegu mul ei ole õudust, vaid alles on lootus, et küll kõik saab korda. Aga kui ma meenutan üleeilset õhtut, hakkab uuesti koletu, isegi taustana. Muidugi on inimesed ennegi sedasi tundnud, eks see on teatud sorti inimestele omane, ei ole ma esimene ega viimane. Lihtsalt ma ei saa aru, kuidas on võimalik, kui inimene on kasvõi pool tundi sedasi tundnud, arvata, et oh, paha tuju, läheb üle. See on midagi täiesti muud. The Doors tegi sihukese meeleseisundi muusikat. Isegi nende kõige energilisemad ja "rõõmsamad" lood on kandmas seda "maailmas üksi"-tunnet.
Mõtlesin omaenda proosaloomingu üle ja ei, ma ei oska seal meeleheitesse mattuda. Mul on alati mingi lootus mängus, igal pool vähemalt kerge irooniline muie - aga minu meelest see viimane ei ole hea märk. Väga sitas seisus minule on siiasamma võrgupäevikusse kirjutatud kommentaare stiilis: "Huumorimeel on alles, nii et ei ole kõige hullem." Ei, noored ja vanad, see EI OLE hea. See on lihtsalt tunnusmärk, et igasuguses seisus mõtlen, kuidas teistele paistab. Mõnelegi kõrvaltvaatajale paistavad mu ahastused koomilised ja ma ise tobe, absoluutselt, nii et kirjutan seda vaatenurka ka natuke sisse.
Võibolla sellepärast ei loeta mu loomingut päris kunstiliseks? Tähendab, ma ei suuda kirjutada sirget valu ja ahastust. Vaatan alati ka kõrvalt, teise, kolmanda ja viienda pilguga. Ja ei ole asjad sedasi ühesed. Inimesed on erinevad. Mina tahan suurtes asjades alati võtta ka selle pilgu, mis minu omale vastupidist näitab. Väikestes - noh, väikestes asjades tuleb koerakakaskandaal või see, et otsustan jobule mehele mitte öelda, et temaga lapse tegin. (Mis osutus eksituseks, onjo, ei mingit last.) Aga suurtes asjades vaatan mitme pilguga ja siis ei kõla mu kõige valusamad ja toorelihamad lood ka mitte kui "näe, naine julgeb kirjutada sellest, mis kohutav" vaid "näe, ta otsib vabandusi, pole ikka julge ja halastamatult vihane". Eelnev lõik on selle kohta, kuidas ma ikka ei suuda mõista, mismoodi loole, mida isegi karm testlugeja-kriitik hindas kui "head lugu" pole üldse tulnud tagasisidet: "Jaa, me meelsasti avaldaks selle."
Nagu kultuuriajakirjad ikka: kui spetsiaalselt tagasidet ei küsi, enamasti nad ei ütlegi midagi.
Aga noh - kuivõrd ma muigan oma ahastuste üle, võin panna ka temaatiliselt ülipateetilise loo oma hirmsatest noorusastatest.
Tahtsin kirjutada, kuidas Dakh Daughters ja 5'nizza sarnased on, kuid mul on ju see värk postituste (videode ja piltideta postituste) pealkirjadest moodustuvate sõnadega ja ma ei saanud jätta üksikut Ü-d piltide vahele. Mis ma olen vähe autistlik v? Ha. Isegi kui olete mu pikaajaline püsilugeja, te ei tea pooli asjugi. Ma loen järves-jões ujudes tõmbeid, aga meres mitte ja basseinis üheks otsaks kuluvaid. Mitte absoluutarvuna, et palju kokku, aga just üheks otsaks kuluvaid. Rinnuli läheb praegu tugevalt tõmmates 32-33, leebes jalutustempos 35-37. Selili jalutustempos 18-20, tempot tehes umbes 23. Jalutustempost rohkem, sest siis tõstan käed kiiremini veest välja. Ma loendan trepiastmeid alati, kui trepist käin. Tavaliselt unustan ära, palju oli, ja järgmisel korral loen ikka. Jah, ka kodu tagaukse juurest maapinnani kuluvaid. Ma ei ole kindel, kas seal on 5 või 6 astet. Nüüd vbla jääb meelde. Kui olen tuvastanud, et tean midagi valesti või ei tea, kuigi peaksin, jätan õige vastuse meelde. Ma mäletan täiesti uskumatuid asju. Samas igasuguse süsteemita - võiks arvata, et vaid emotsioonidesse sügavad jäljed jätnud kogemused oleksid need mis meelde jäävad. Näiteks kui käisin (ÜHE korra) oma isal ülikoolis külas - emme oli juba lõpetanud - ja tal olid ühikatoas rotid. Kaks valget rotti, kes elasid pappkastis. Nende nimi oli kahe peale Krõõpad. Ma nägin neid sel ühel korral kolmeaastasena ja nad on mul siiamaani ajus. Ent mul on meeles ka mingeid täiesti absurdseid asju - ema tumeroheliste velvetite sääred, EÜE oranž särk (punane loomulikult, seda kandsin isegi keskkooli ajal), kollane valgus telgis, kus EÜE suvelaagris olles ööbisime ... Mul on meeles kohutavalt palju asju, ent mitte järjestuses. Mäletan asja, aga ainult väliste detailide järgi saan paika panna, mis ajast see mälestus on. Oot, see ei ole autistlik, see on AuTH joon juba.
Ma ütlen: "Las ma hoian sul kümme sekundit ümbert kinni," ja siis loen endamisi sekundeid, et mitte valetada. Ma ütlen: "Ma teen alati nii," ja kui ma enne olen nii teinud ainult 90% kordadest, edaspidi teen iga kord, et mitte valetada. Kammaan, ma ei kulutanud isegi lahketelt annetajatelt tulnud kohviraha algul milleksKI muuks kui kohvi ostmiseks! Hiljem (peale seda, kui ütlesin, et mineraalvee ostmiseks) mõtlesin asja enda jaoks selgeks ja leidsin, et kui ma ka ostan midagi muud, siis pooleist-kahe liitri Vytautase peale iga päev kulutan ju ikka ja ma ei pea kohe 50 pudelit välja ostma, kui ka keegi PALJU raha saadab.
Kusjuures ei ole nii, et ma ei oska valetada. Ma lihtsalt loobusin valetamast mingil ajal. Sest valetada oli naeruväärselt lihtne ja kui olin omandanud mõned põhitehnikad, jäädi peaaegu alati uskuma. Kui ma annan iseendale lubaduse ja siis ei pea seda, keegi ei teagi, et valetasin endale. See oli nõme. Mis mõttes ma kogu aeg valetan? Edaspidi valetan ainult siis, kui inimesed seda mult ise küsivad-paluvad. Ja vahel hästi pisikestes asjades, kui nii tuleb parem lugu =P Aga ainult hästi pisikestes. Üldiselt: kui ma räägin oma elust loo, võib seda sõnasõnalises mõttes uskuda. Mitte sõnasõnalises? Ha. Oi, ma olen osav jätma vale muljet või poolt lugu üldse rääkimata jätma või kasutama kujundit, mida kõik kuulajad-lugejad võtavad ühtmoodi, ainult mina tean, et tegelikult mängib ta antud juhul teistmoodi.
Nojah. Lammaste juurde tagasi. Nüüd on pealkirjade esitähtedest korralik sõna moodustunud. Kas teadsite, et "küü" on vanas keeles rästik? Unarsõna. Minu jaoks on see üks lemmiksõnu üldse. "Sookollist ja sisalikust" eriti meelde jäänud, kuigi "küü" tähendust teadsin juba varem. Kust? Ilmselt mõnest vanast raamatust.
Ma lugesin lapsena palju.
Nii, see ansamblite võrdlus siis. Jah, ma enne ka teadsin, et mõlemad on Ukraina bändid. (Kuigi 5'nizza mööndustega, üks liige kahest luges vähemalt varem end venelaseks. Praegu ei tea.) Aga no: üks koosneb ainult naistest, kes esinevad valgeks võõbatud nägudega, rõhutatult dramaatilises stiilis, nende kontserdid on peaaegu lavastused. Teine koosneb ainult meestest, kelle esinemisrõivad on tavaliselt T-särk ja armeepüksid ning nende kontserdid on auraga "me oleme phmt üks pere, mille liikmed koos hästi aega veedavad". Dakh Daughtersis on lademes instrumente ja nende mängijaid. Pidin isegi wikist järgi vaatama, et palju neil ametlikke liikmeid on. Seitse. 5'nizza koosneb kahest mehest, kes mõlemad laulavad ja kellest üks mängib ka kitarri. Naised on veits nooremad kui mehed. Dakh Daughtersi muusika on wikis määratletud kui dark cabaret, freak cabaret ja 5'nizza oma kui "accoustic".
Nii.
Ja kuulake nüüd neid lugusid ja öelge, et need ei ole sarnased bändid.
ja
Mulle lihtsalt meeldib Ukraina reggae ilmsesti.
Muide, kas te ka kuulete 5'nizza loos sõnu "Jaak ja Andres tantsujut"?
Ühe raamatu peaks veel enne aastalõppu läbi saama, siis oleksin Goodreadsi aastalugemisega mäel. Mul tegelt on "Naisekäe puudutus" pooleli, see on kerge lugeda ja suurte reavahedega ka, pole üldse probleem - lihtsalt kohustus. Praegu - eks ole, ma ei läinud isegi jõule pidama, sest ei jaksanud - paneb iga "peab"-mõte seest keerama. Ei, "on vaja" ei ole parem. Ja "ma tahan" ... krt, "ma tahan" ongi parem. Ma ju TAHAN selle väljakutse tehtud saada ja TAHAN lugeda, Tungal on jumala huvitavalt kirjutanud! Ok, parem =)
Aga loovkirjutada küll ei taha. Täiesti vastumeelne tegevus tundub.
Ostsin endale jõulukingiks pesu. Siukest vähe edevamat. Siukest, mida ikka näidata ka. Pakist välja võttes (jaa, ma tellin netist) nägi äärmiselt ebaatraktviine välja. Mingid hiiglaslikud vanaemade asjad. Rinnahoidja meenutas TÄPSELT mu vanaema omi, lihtsalt musta värvi. ... aga panin selga ja oo! Ilus naisterahvas! Lausa kompu! Kuulge, see parajate rõivaste ostmine ikka tasub ära. No ma olen oma vanu riideid edasi kandnud, mis siis, et +10 kilo umbes. Peaaegu kõik mahub, ainult vanad ülikonnapüksid ei läinud isegi üle puusade. Ükspäev proovisin, kui rollimängjate kokkutuleku kostüümi jaoks kitsamaid pükse vaja oli. No ei. Võtsin siis poja püksid. Velvetid. Krt, nii ilusad ja parajad! (Ei, ta ei ole minu mõõtu, aga see lisariie, mis temal pikkuseks kulub, läheb minul kumeruste mahutamiseks.) Tahaks endale muidu ka samasuguseid, aga need on kuskilt ameerikamaalt tellitud ja postikulu oli kümnetes eurodes ja ... ma leian kohalikust kaubandusest endale ka püksid. Kui praegused (mis on kas laiad ja lohvakad või dressid või retuusid) millegipärast ei sobi.
Jah, parajad rõivad ikka tasuvad ära. Soovitan. =P Peaks vist talvematlil ja kreemikal seelikul nööpe ja haake veits ümber õmblema. Saaks mugavam. (Kuigi mantel läheb selga niigi.)
Lisaks paneme tähele, et pööripäevast pole möödas veel nädalatki ja juba on ilmselgelt valgem. Mis küll ei aita ses osas, et ma ei taha (mhmh) isegi prille pesema minna. Parem trükin teile, silme ees hägune pilt. Krt, peaks uue sildi lisama. "Laiska" pole ma igavik otsa kasutanud, aga "väsinud" puudub. Kuigi ma olen väsinud olnud sadakümmend korda ja postitust. Hästi palju. Kui jaksan, panen vanematele postitustele ka külge. Kui olen liiga väsinud, jääb panemata. Miks panna üldse? Sest kord ja süsteem! Kas sildid tähendavad midagi, kas nende järgi saab otsida? Vot. Ja aega, kus ma "laiska" enam ei kasutanud, aga "väsinuni" pold jõudnud, on päris pikalt old. "Lolli" asemel peaks ka midagi panema. Nt "häda mõistuse pärast" =D
Krt, võibolla peaksin tahan ma praegu hoopis lugeda, mitte kirjutada. Selle nimel võib isegi prillid ära pesta.
Muide. Kellega "Karupoeg Puhhi" raamatust teie end kõige rohkem samastasite?
Sulatasin eile õhtul külmkapi sügavkülma ära. Maru vaikne on nüüd. Et kiskus lärmakaks, üldse ei märganud. Vaikust märkan küll.
Vahepeal Rents arvustas mu kogu hästi ja Reakoris arvustati ka - enam-vähem. Rentsi arvustus on peaaegu täiuslik - vähemalt minu meelest. Reaktori oma ... Mulle väga ei meeldi, kui arvustaja on rumalam kui mina ja lihtsalt ei saa aru (mis krdi depressiivikud? Selgelt ATH ju! Mis krdi "kirjutab aadlikest"? Ta "Rohelisi välisseinu" ei lugenud v?) - aga noh, päris loll ta pole. Ainult veidi =P
On kätte tulnud aeg, kus on jälle tunne, et tahaks midagi ulmejutuvõistlusele kirjutada. Vahepeal solvusin, kui mu jutt "Supervõime" sealt midagi ei saanud, aga nüüd kogumikku kokku pannes avastasin, et krt. Ongi üpris nõrk lugu, jätame välja - ja siis mott jutuvõistelda taas tõusis. "Joosta oma varju eest" ja "Rohelised välisseinad" ikka ongi head lood
Jutvõistlusel võib jopata: vahel saab täiesti jama lugu ühelt-kahelt žüriiliikmelt palju punkte. Võib mitte jopata: väga hea lugu saada ühelt 12 ja ei kelleltki teiselt midagi (Piret Jaaksi lugu tol aastal, kui mina žüriis olin). Aga täiesti ebaadekvaatne nende hindamine pole. Nii et võibolla tasuks proovida? Kirjutada jälle head juttu, mis paljudele meeldiks, mitte lihtsalt mulle endale?
Aint et millest? Mul pole ühtegi stseeni ajus, milleks ettevalmistused teha ja siis pärast lugu kokku tõmmata. Kõik oma senised parimad olen sedasi kirjutanud - et on mingi stseen, mida ma tahan teha, ja siis ehitanud sinna ümber vajalikud dekoratsioonid ja sinna sisse sobilikud tegelased. Võiksin kirjutada ka, mis stseen kus loos. Kus on tolle loo võ romaani tuumikstseen, millest kõik muu alguse sai - aga maitea, kas teid huvitab. Kas te üldse eriti mu raamatuid olete lugenud, et pihta saada, millest ma räägin. Kui keegi kommentaarides küsib, vastan hea meelega.
Ok, "Devolutsioon" oli teistsugune. Veidi. Sealne põhistseen tuli alles peale kirjutama hakkamist. Algse settingu panime koos K-ga paika ja alles peale veidi aega kirjutamist tuli steen - ja alles pärast seda, kui loobusime sellest kui jutust ja kirjutasime hoopis romaani, kõik ülejäänu.
Praegu fantaseerin peamiselt seksist ja no pornoka kirjutamine ulmejutuvõistlusele ei pädeks. Ma isegi teaksin, kuidas ulme paratamatult sees oleks ja mu peast oleks isegi võtta tegelased, kes poleks silmatorkavalt minu elust, ent mõttetu. Ma olen kindel, žürii kiljuks õudusest, et nende soliidsele võistlusele mingi kehamahlade ja piitsavihina (see on tsitaat, Loteriis on siuke teemasildistus) lugu saadeti, iu.
Samas välja mõelda erutavat mitteseksuaalset olukorda pole üldse raske tegelikult. Vaatan mingit (mitte liiga head) filmi ja olen kohe: "Vot kui selles kohas oleks nad hoopis (...) oleks nii lahe" või loen (mitte liiga head) raamatut ja sama. Samas samas: ma ei viitsi enam jälgida meediat, mis pole väga hea. AGA! Ma olen ära vaadanud 1000+ osa One Piece'i! Ja täiuslikud oli seal ainult Water 7 ja sellest sujuvalt edasi (phmt sama lugu jätkus) Ennies Lobby lood, kõik muu oli ikkagi "aga kui ..."
Ha. Alustan sealt, eks näis, mis aju teeb. Oma aju ma usaldan. Enamasti =P
Samas samas samas ... kuulge! Äkki teil on mingi mõte, millest või kellest ma kirjutada võiksin? Luban, et keeran vähemalt osad asjad untsu, rapin esialgu antu mingil moel ära ja vormin tast hoopis uue, aga samas võiks ju olla lahe saada mingist oma ajuussist-juhumõttest teine variant? Mulle küll meeldiks =) Nii et kui teil on mingisugune teie enda jaoks huvitav mõte, pange kirja. Eelistatud on tegelased, tunded, olukorrad, aga võib ka üldidee olla - vahel mus läheb selle peale ka miski käima.
Lugu on lihtsalt hea ja lisatud selleks, et postituste algustähtedest moodustuvad sõnad oleks korralikult sõnad ja piltide vahele ei jääks üksikut Ä-tähte.
Igemed sügelevad täiesti pööraselt. Jaah, olen väga väsinud loomulikult. Ohatise eelilmingute seas olevat. Nagu ka silmade sügelemine. 26 aastat hiljem siis selgus, miks mul vahepeal keskteismelisena silmalaug paiste läks, kuigi midagi nagu viga ei olnud. Kui väsinud olla, lööb ohatis välja. Mul juhtus seda tähtsate ettevõtmiste eel. Nt rattamatkale läksin poolpimedana.
Olenvägaväsinud, mul on homme ühe tõlketöö tähtaeg, tegin ilge hunniku šnitsleid (ja poeg sõi 3/4 neist kohe ära), tegin piparkoogitainast (mõtsin, et teen eriti peenelt, panen mandlijahu ka sisse ja mandlijahu saamiseks jahvatasin mandleid kohviveskis, aga mitte nii kaua, kui pidanuks. Nüüd on taignas mandliraasud) ja kus on mu medalid ja kas keegi põlvedab mu ees ja suudleb mu jalad? Tühjagi. Ole parem, siis ma armastan sind.
Lisaks on mul mingi täiesti arusaamatu reievigastus. Tekkis lihtsalt kõndides. Tundub nagu kramp, aga mitte kogu reies, vaid nagu ... ühes kius? Venitamine aitab, aga ära ei võta. Juba pea nädala. Tundub nagu kramp, aga väike. Kohati väga ebameeldiv, aga üleelatav. Masseerimine ei aita, ent valu jälgides tundub ka nagu terve lihaskiud. Hakkab ülaltpoolt põlve ja otsa saab valus joon veidi enne puusa. Vahepeal valutab. Vahepeal aint suriseb. Vahepeal unustan lausa ära, et mingi jama on, kuni end meelde tuletab. Mätsin Diclaciga ja loodan, et paraneb ise ära, aga kaua läheb kuidagi. Mida tonti?!
Tegelt tahtsin jagada seda, kuidas Loomingus arvatakse ikkagi ka, et olen kirjanik, ja nüüd ilmus mu lugemiskogemus rubriigis "kirjanik loeb". Vbla mõni pole veel näinud, fb-s jagasin paari päeva eest. Pilt, muide, kannab mu kodukataloogis nime "Nii kurb kook oli." Ma ei tea, miks ma just selle pildi saatsin. Tol hetkel tundus hea mõttena.
Lisaks tuleb mul Tallinnas veel üks raamatuesitlus. Soovitan küll tollele burleskiga esitlusele 21. jaanuar tulla, ent kui teil 19. detsember midagi teha pole, siis Keskraamatukogus 18.30 näeb mind Kalmsteniga rääkimas ja saab "Teistmoodi tavalist" kirjastusehinnaga osta. Alati kirjutan pühenduse, kui tahetakse =) Aint mul läheb aega - käsitsi kirjutamine pole mu forte. Kalmstenil ilmselt hakkab veits nappima neid, keda ulmereedetele esinema kutsuda =P Minul hea meel. Rohkem avalikkust = rohkem reklaami.
Kuigi hetkel EI ole tore mõelda järjekordsetele kohustustele. Mul on "varsti puhkan välja" piisavalt kaua peal olnud, et mõte ülehomme ema sünnipäevale minekust peamiselt õudne oleks. Homme lõpetan tõlkimise, ülehomme on sünnipäev ja pühapäeval peaks päkapikk käima hakkama. Ei ole raske töö see päkapikutamine, kuid ma olen ka faasis "laske mind maha" juba.
Teil ei ole ju Florence'ist veel kõrini? Ma arvan, see lugu (oooh, need kitarred! koos selle videoga!) on veel rohkem mina.
Do you regret bringing me back to life?
Arms outstretched, back from the dead
Streetlights bursting overhead
Arms outstretched, back from the dead
Jeah, tema on one of the greats kahtlemata - aga mina, mina ju ka .. natuke? Did I get it right?
Hilisem lisa: mul on paide ja kriitikaga kummaline suhe. Jätame kõrvale, et kui hästi halvasti öeldakse, rõõmustan ja läheb samuti pai kirja. Jätame ka kõrvale, et ma usun aint sellist kiitust, mis tuleb mõne omaduse, töö või joone kohta, mida ise hindan ning oluliseks pean. Aga see ei ole kindlasti ka normaalne, et paisid on vaja pidevalt korrata, soovitatavalt järjest pikemaid, ja ikka ma päriselt ei usu - on ette tulnud, et arvan, kuidas ma ilmsesti meeldin sellele inimesele ja ta vaatab soojemalt; kiidab ka siis, kui väärt pole.
See-eest kriitika jääb. Kui just sõnaliselt ümber ei öelda, et oh, nüüd saan aru, et sa hoopis ... midagi. Muidu kahtlen igal ebakindlamal hetkel. Nii ta must mõtlebki. See ma tema jaoks olengi. Jah, on häid asju ka, aga see ja see on mu küljes kogu aeg. Selline ma tema jaoks olengi.
Mis on ... üsna laastav. Ja väga sees selles, mida ma teile kirjutan ja selles, kuidas muidu suhtlen.
Ütlen enda kohta halvasti, et te/ta vaidleks. Ütlen enda kohta hästi, et te/ta kiidaks veel kangemalt kui ma ise.
Muide, kaamos, ma jätkuvalt tänan, et sa mind elatad!
Olen närvlik. Mõned asjad, mis ärritavad, on ilmsed. Nt käib mulle meeeeeeeeeeletult närvidele, kuidas K oma frustratsiooni väljendab. Meeeeeeeeeeeeeeeletult. Kas ma tahaksin talle tundmise ära keelata? Ei. Vastupidi, ma intensiivistaks ta tundeid, kui saaks. Aga on üks spetsiifiline teema, kus ta väljendub (ja väga vabalt võib ka olla, et tunnebki) filtrita. Kui miski nässu läheb. Kui ta unustas koju asja, mille kaasa tahtis võtta. Kui kahe toa vahele seina puuritud auk on teises toas oodatust pool sentimeetrit paremal või vasemal. Kui ta pöörab autoga valesti ja peab paari kilomeetri pärast uuesti pöörama - isegi mitte tagasi sõitma, aga liikuma natuke pikemat teed pidi. Kui tal pole kaasas just seda kruvikeerajat, mida tarvis. Need on samas täpselt sellised asjad, mille peale mina õlgu kehitaks ja tõdeks, et nojah, inimesed eksivad, mis seal ikka. Tegin oma parima, nii et see peab olema küllalt hea. Ent tema raevub iga kord kangesõnaliselt. Iga kord, kui ta kostitab mingit säärast pisiviga minutipikkuse ropendamisega, lähen mina pingesse. Siis on ta 15 sekundit vait ja ma loodan juba, et nüüd võetakse uus teema - aga ta kirub ja vannub väikeste pausidega muu tegevuse vahele järgmised tund aega. Minimaalselt. Ja samas, eks ole, kui ta jääb viis tundi hiljaks, ta isegi ei vabanda. See on normaalne.
Ma olen ka söömata. Isu ei ole, aga mõistusega tean, et päevane kilokaloritehulk on naeruväärne. Ja nädalavahetusest täiesti lääbakil - Rollimängijate Kokkutulek üllatas mind sellega, et kohal oli hulk inimesi, kellega mul rohkem või vähem probleeme on, ja keda pole ammu kokkutulekutel näha olnud. Siis tegin (ausõna, absoluutselt kogemata!) halba inimestele, kes mulle meeldivad, ja sattusin tagatipuks sellise draama keskele, mis paneb siiamaani judisema. Selline tüli, kus pole võitjaid, ainult kaotajad. Tõsi, ma ka vennastusin naisega, kelle kohta seni peamiselt halba olen mõelnud, olin salliv ja malbe teisega, kes on hästi sarnane, ainult 25 aastat noorem, sain hulga komplimente oma välimuse pihta, mõned "Teistmoodi tavalise" kohta ning minu hääletatud lemmik võitis kostüümauhinna. Mina nägin enda meelest ka tõesti jube hea välja, kuigi kostüüm oli siuke väga keskmine. Sobis mulle, noh. Mis oli minu jaoks põhiline. Paneks teile pildi, aga keegi ei teinud must.
Üldiselt: ei olnud halb üritus, aga veel palju kurnavam, kui võinuks oletada. Ma juba oletasingi hirmsat kurnavust sealjuures, Nüüd valutab pea kogu aeg, kuigi mitte kõvasti. ... ja siis on kaudsemad raskused.
Ei, häid asju on ka - ma tänan, oo blogilugeja, kes sa mulle kingituse saatsid, väga meelitav ja oooo, mmm. (EI ole söödav =P) K üldse tuli tegelikult ära tooma kõiki neid asju, mida ta minu ja mu poja jaoks parandanud ja kohendanud on. Et ta neist ühe maha unustas, ei tee mu tänumeelt pisemaks. Murca kiitis üht mu luuletust väljakutse raames. Muusika on terve päeva kõlanud, nagu oleks iga laul just minust kirjutatud. Verilihal tunne tahab kõigega kaasa oiata, röökida ja tantsida, nutta ja nõuda.
Ükski peavalu pole jõletuks kasvanud ja ma sain K-le ära rääkida vähemalt mõned kripeldavad teemad ja jagatud mure on ju pool, ja ma tegin viimase-päeva-sealihast šnitslid valmis.
Agagaga --- tegelt on selline enestunne, mis ilma lamotrigiinita rebiks mind varsti laiali nagu keskaegne piinariist, lihtsalt see, mis praegu, on veel talutav, veel head märkav, veel omamoodi põnev. Võtan parem tableti sisse. Ma tean, et mõnedel teist on kogu aeg selline tunne ja tabletti pole ka kusagilt võtta. Olge enda vastu nii head, kui vähegi saate. Isegi kui tundub, et mis kasu sellest ikka on. Iga tibanatuke kulub ära.
Emake Maa ja isake Taevas! Ja issapojapüharistike ka veel.
Seda ma nüüd küll ei oodanud. Kuigi kirjas, mille sain, polnud; "Seda te nüüd küll ei oodanud!" vaid et mu viimasel päeval burleskist vaimustununa kiirelt kirja pandud kava Kirjanike maja Musta Laega Saalis koos burleskitaridega oma "Teistmoodi tavalist" esitleda, on heaks kiidetud ja esinegu me.
21 jaanuar Tallinna vanalinnas. Kell 18. Ilus kuulutus tuleb, kui aeg lähemal, aga pange juba praegu rist kalendrisse ja tulge. Palun!
Olen täiesti rabatud. Eile, kui selle kirja sain, olin veel rabatum ja pulbitsesin igale poole kõigile, kes kuulata tahtsid ja neile ka, kes ei tahtnud. Täna olen veidi rahulikum, ei tunne vajadust KOHE välja mõelda, mis selga panna, kuulutuse jaoks sobivaimat pilti välja valida, kava kümne minuti täpsusega paika panna ja uurida, kas burleskinumbrite taustamuusika kasutamine on ikka legaalselt lubatud üldse.
Aga hirmus elevil ikka. Oo, saab jälle kirjanik olemise pinnal särada, edev olla ja näidata teistelegi, et maailm on põnev! (Oot, kas ma arvan, et maailm on põnev? No ... hetkel arvan =) )
Asjad jäävad samaks või lähevad halvemaks? Juba kolmat korda sel aastal saan tugeva meenutuse, et ei. Saab ka paremaks minna. Või vähemalt täiesti teistsuguseks, mis pole ei parem ega halvem.
Ühesõnaga; lootuspunk. Elu on imeline ja nii kaasakiskuv ja oo, oo. Vahel. Aga vahel ikka tõesti on!
Kas ma peaksin endast kuulutusele panema pildi, mis on jabur? Või kus oleks paljast nahka ja ülbe ilme, sest burlesk ju ikkagi + ma tean, mis tõmbab, ja alasti naiseihu tõmbab. (Vt ka "I know how to run a fucking business!" Amanda Palmerilt) Või midagi veidi taltsamat, siidpidžaama vast? Midagi ebanormaalset kindlasti. Normaalseid pilte on jagatud kõriauguni kõigi teiste inimeste poolt nagunii.
Lisaks vaatasin eile läbi ka kaks tunniajast videot sellest, kuidas oma raamatuid esitlen. Täitsa toredad videod. Mõtlesin, et kas panna need siia üles ..? Kes krt viitsib video pealt tund aega vaadata, kuidas ma raamatut esitlen ..? Aga siis tuli meelde, et "Devolutsiooni" esitlust vähemalt üks võrgupäeviku kommentraator fb-st oli vaadanud ja no tont - üks inimene on raudselt juba hästi! Panen üles!
Esimene on möödunud aastast. "Omasid ei jäeta maha" esitlus.
Ja siis oktoobrilõpu oma "Teistmoodi tavalise" kohta ka.
Aga tulge Kirjanikke majja ka! Neis videotes pole burleski ja kuigi ma ei luba, vbla saab 21. minu tehtud pirukaid ja kohvi ka. Sest 21. jaanuar on päev pärast mu sünnipäeva ning sünnipäevadel ometi kostitatakse külalisi. (Ei luba, sest mu jaks on piiratud ja asi ise võtab kõik mu lusikad ju. Kuid ma tunnen ennast, samas. Täitsa vabalt võib juhtuda, et otsustan 100 pisikest pirukat teha eelmisel päeval.) Ja me ei räägi Veikoga päris samu asju ju 21. jaanuaril jälle =) Ja ma panen end teistmoodi riidesse! (ha! Teistmoodi!) Ja üldse. Ma olen väga rahul sellega, mis tehtud. Aga alati palju enam tuld täis ses osas, et mis tuleb. Sest mis möödas, see möödas.
Muide.Florence tegi midagi imelist asjaga, mis oli nagu möödas. Vaevu meeles ... aga nüüd tuli jälle ja täiesti uue nurga alt. Ah SELLISED sõnad olid seal? Oleks ma tollal taibanud ... Vabanduseks, et ma ei osanud eriti inglise keelt veel.
Auklik nikkuv sitt. Ma EI ole eriti tark. Kuigi saan neuroerilisuse peale mängida. Sest mõtlesin ma korduvalt võimaluste peale, kuidas ei peaks kontserdilt ööbimiskohta 6 km jala kõndima, aga kogu aeg tundus vajadus telefoniga rääkida hullem, kui kõndida. Nii et kõndisin.
Mingi krdi uus aeg on. Ühtegi taksot ei seisa isegi Balti jaamas (olgu, veidi üle kesköise aja oli ka) ja pidanuks helistama, et tellida. Tõsi, ega ma ei teadnud, kas ükski mu telefonis olemasolev taksonumber sobiks. Viimane on sisestatud umbes 2013. aastal. Ja ma olin väsinud, sest Dropkicki kontsert enne. Ja ei. Ma ei helistanud, kontrollimaks. Ma ei helistanud ka 1882, et mõnd kehtivat taksonumbrit küsida. Ei tahtnud, tõesti ei tahtnud.
Läksin veel väljuvale bussile, mis viis Väike-Õismäele, ja kõndisin sealt Nõmmele, kus elavad mu ema ja tütar. Jah, tee peal mõtlesin, et helistaks tütrele, ta telliks mulle Bolti. Ei, ei saanud. Mu mõte jäi sinna taha kinni, et ma ei saaks ju maksta ise, ta peaks maksma, kas tal üldse on raha ... nõup. Parem kõndida.
Nüüd on suht kerest kange (ma käisin ju kontserdil enne ja tantsisin!) ja ümmarguste taldadega olla
Kontsert oli suht hea. Selline väga okei, hea alumisel poolel. Mitte murdev. Mu uutest lemmiklauludest esitati üht. Vanadest nelja, ja ühe ajal oli midagi viltu. Heli või nad olid seda nii palju muutnud uudsust otsides, et vaevu äratuntav. See tüüp, kes laulab, on ainus, kes vanast koosseisust hetkel tegev, ja tema ei olnud alguses laulja. Üks algne on veel "on hiatus", sest ta emal on alzheimer ja ta hoolitseb ema eest.
Aga noh ... see oli siiski päris hea. Johnny, I Hardly Knew You ja Rose Tattoo panid saali hardalt kaasa laulma. I'm Shipping out of Boston peaaegu ka. The State Of Massachusetts ja Going Out in Style olid ... kuidagi veidrad. Ja The State Of Massachusetts on ka raskemate sõnadega =) Seal pole seda mugavat kaasaröökimise kohta väga. Aa, ja The Boys are Back muidugi ka! Selle ajal lasti refrääni sõnu ka ekraanile, nii et kaasa said karjuda ka need, kes tegelt lugu vaevu teadsid. Olin seda just samal päeval riidesse pannes kuulanud, nii et mina teadsin.
Ja kuna ma olen see kuuma mittetaluv menopausikas, kiskusin poole kontserdi peal kleidi seljast ja jäin rinnahoidja väele. (Lühikesed püksid olid sukkpükste peal olemas, sest kleit oli vaevu tagumiku alla ulatuv, ainult sellega oleks olnud kuidagi veider.) Rinnahoidja on väike. Sest ma tellisin ta endale, kui end veel kõhnemaks hindasin, kui olen, ja samas see on mu ainus peen ja pitsiline, mis samas ilma traatideta, ja seetõttu mu lemmik. Tissid kippusid VEIDI põgenema. Aga noh. Krt, kui punkkontserdil ka ei või minusugune lopsakate vormidega naine* poolalasti olla, kus veel.
Ja mulle meeldib poolalasti olla. "Vaadake ja hädaldage, minu probleem see pole, kui teid segab!"
Ehk siis: suht tore oli. Aga see rännak pärast ... Nii neuroerilisena pole end ammu tundnud. Ja ma tunnen end oluliselt neuroerilisena iga päev.
* mind on korduvalt ja korduvalt anorektikuks nimetud siin kommentaarides, aga ma mühatasin iga kord enda sees põlglikult, sest anorektikud käivad ju kõhnad. Need on need, kes nälga surevad! Aga selgub, et enamik söömishäirete all kannatajatest on normaalkaalus. Ja mina olen üle selle. Kuigi kaugeltki mitte paks. Selgelt häirega siiski. Lihtsalt mitte anoreksia, vaid buliimia on see häire. Kõik noorema minu sümptomid klappisid peale selle, et oksendamine polnud minu teema. Proovisin küll, aga iga kord õnnestus nii vähe toitu välja oksendada, et ei tasunud vaeva.
Kummaline limbo-tunne. Liminaalne. Pole enam see, aga ka mitte teine. Kuhu? Kellega? Miks? Kas? Aga miks mitte? Aga ikkagi, mispärast miks? Kuidas?
Väga keeruline. Osake mind on elevil ootuses, et seekord läheb (nt kirjanikutamisega) hästi, seni on ju nii hästi läinud kõik - ja samas, ja samas: kui loota, läheb kõik pekki. Kui mitte loota, on elu jälegi masendav. Aga kui loota, lähevad asjad pekki. Noh - mul on praegu hea olla, nii et on nagu on.
Muide, väga veider kõrvaltoime: lamotrigiinil on mulle märgatav kuumahooge vähendav mõju. Intensiivsus ja sagedus mõlemad all, aitab umbes kümme tundi. Nii et kui hakkab jube palav ja nahk asub hõõguma, on see märgiks, et varsti vaja tabletti võtta. Söön 100 mg hommikul ja 100 mg õhtul. Migreene on vast 2 nädalas ja need kõik tabletiga leevenduvad. Nii täitsa võib elada. Kuigi just praegu on mul tunne, et kõrvad ka tulitavad ning peas nii kõva tuige, et kisub triptaani poole. Lihtsalt nii pole pidevalt ja see on juba wõit.
Kõiksuguste rollide vahel on selline "mina olen ikka mina" tunne. Pole see, pole ka teine, kass on korraga surnud ja elus. kuid see pole tegelikult olulinegi, eks? Kuna mina olen mina. Jep, vahel harva on selline tunne ka. Võrgupäevikusse raiutud, nii et tõeline.
Mul on, muide, päriselt tunne, et kui ma kirjuta, mind pole olemas. Kuni keegi loeb, kuni vaatajanumbrid tiksuvad, on mu olemasolul mõte.
Võibolla seepärast olen ka kirjanik? Mitte teistpidi. Alguses oli tung kirjutada ja kellelegi lugeda anda, pärast tuli avaldamine ja veel tükk aega pärast seda natuke raha. Kas keegi arvab, et olulisel määral? No mulle jah, aga mina olengi vähenõudlik. Honorarid, autorihüvitis ja loomestipendium kokku on mulle sel aastal sisse toonud 6502 euri ja 9 senti. Ja see on väga hea aasta. Enamasti saab vähem. Oluline abi, jaa. Mulle nii meeldib, et toidupoes võin mõelda "tahaks tegelikult seda suitsukeelt ka" ja selle ära osta. Või "oo. mu lemmikhallitusjuustul on allahindlus! Võtan kohe kaks pakki!" Aga kõrvalepanemiseks midagi üle ei jää, kuna kogu ülejäänud sissetulek on töövõime(tus)toetus ja Poeglapse eest maksavad nad ka veel 90 euri. Vähemalt möödunud kuuni maksid. Aga selle lõpus sai ta 19, nii et ilmselt see katkeb.
Muuhulgas tegin eile omapärase avastuse eraelu osas. Sellega on ka nii, et ei tea, on see halb või hea. Vaatab. Ootab. Liminaalsus.
Krt, Dropkick Murphys võiks juba homme olla =) Mul on nende konkreetsete keskeas meestega ikka nii palju ühist - noorematega, kui nad nooremad olid, oli vähem. Aga viimasel viiel aastal on neilt nii palju kulda tulnud, et kütan end juba üles.
Üldse on elu hea
"Teistmoodi tavaline" on kaks päeva tagasi trükikojast tulnud, nii värskelt, et isegi mu autorieksemplarid pole veel pakiautomaati jõudnud, aga on JUBA saanud rohkem tähelepanu, kui kumbki mu romaan. S.t. arvustatud veel ei ole, aga mult võeti intekas. Mitte väga pikk, aga väga ilus =) Olen veidi elevil. Äkki seekord läheb hästi ja märgatakse rohkem.
Psühhiaatrile ütlesin, et kõik on magus nagu šokolaadikook ja tema ütles, et noh, kui probleeme pole, raviskeem toimib, saame kaks korda aastat kokku ja sellest piisab. Kui tekib probleeme, muidugi saab jälle kohtuda ka.
Päike paistab, mu lemmikaeg aastast üha kestab, vananaistesuvi - kuulge, kui selle nautimine on vana olemise märk, olin ma kaheteistkümnesena juba vana - on kuldne ning vahepeal on vihmavalanguid, mis on ikka veel soojad. Ja ma kirjutan juttu, mis röövib kõik mu aja, aga kuna ta ka edeneb seetõttu väga kiiresti, ehk jõuan ikka kõik muud asjad, mis plaanis, samuti ära teha. Plaane on mustmiljon. Isegi EKL-i sügisesele väljasõidule otsustasin minna. Mul on vaja Algernoni üks pisike jutt tõlkida (olen veerandi peal), lähen Lingu Kaisa eestvedamisel toimuvale hilisõhtusele kabareeetendusele, mul tuleb surmaaastapäev, ja täna lähen sõbrale külla.
Aga pean tunnistama, et kirjutamisind juba neljandat päeva järjest on kõige imelisem. Väga ammu pole olnud tunnet "ma pean seda kirjutama, ma pean kohe"- Oot, ei. Mida ma valetan. "Kolhoosi missi" järel oli ka! Oh, võibolla on see kõik imelise lamotrigiini süü =) Tasandas ära mu ahastused ja valud ja nüüd kõik kiirgab ja särab. Ma olen lahti, aga see ei ole valu, mis sisse tuleb.Tuli hoopis täiesti ootamatult, kuidas väga austava ja viisaka tooniga noor mees mult inteka võttis ja pakkus, et võib "teie" öelda ja hästi formaalselt ja ... mille peale ma muidugi kohe "eieiei, niimoodi ma ei oska" ütlesin. Aga respekti tajusin ikka ja see muutis mu vaimustusest lõkerdavaks.
Aga jah. IKKAGI. Joosta alasti tänaval või Smash shit up =)
Kirjutan seda Led Zeppelini kuulates. Ja kuulangi ja naudin ja et nad (no vähemalt Page, teiste osas ma ei tea) keppisid 13-aastasi, kuidagi ei sega. Või õigemini segab tasemel "kas ma ikka teen enda jaoks õigesti neid kuulates?" Aga kui mulle naudingut pakub, ega too 13-aastane ju seepärast kannata? Olgu, kuulan Zeppi edasi.
Kuid see pani mu mõtlema sellele, kuidas igasugused (hei, notsu!) ütlevad, et no - väga ebameeldiv mölakast inimene saab ju luua suurepäraseid asju, täpselt nagu väga tore ja armas inimene võib luua täielikku pahna. Ei saa võtta nii, et autori isik on lahutamatult loominguga seotud!
Aga minu jaoks on. Lahutamatult. Sest mina ei põgene maailmast teiste loomingusse. Mul ei ole tunnet, et looming on maailmast väljaspoolseisev, mingi teine asi. Samuti ei ole mul mingeid tundeid tarbekunsti, moeloomise või kasvõi kulturismi osas. Need meediumid ei köida mu tundeid ja seega ma ei hooli neist kröömigi.
Kui aga hoolin, kui mulle mingi asi täiega meeldib, mu tunne seal taga on (nüüd juba eranditult, vanasti oli teisiti) alati: "Oo, ta on nagu mina! Ma saan nii hästi aru! Jaa!" Ja kui siis selgub, et ta EI ole nagu mina, oleneb, kas need asjad on NEED asjad, miks ma tema loomingut armastan, või mingid teised. Ja kui väga see looming minuga räägib. Mul ei ole mingit raskust Woody Alleni filme enam mitte vaadata, sest mulle on filmid kui kunstivorm üsna ükskõik ja miks siis vaadata kellegi töid, kes on ilge? Filme on musttuhat! Mulle meeldib, mida Tove Jansson pildiliselt jutustas, aga no - ta oligi tore inimene, dohh. Samas on mul väga lihtne Picasso oma maailmast eemaldada. Ma ei kaota tema töid oma elust välja võttes midagi. Jaah, mõni asi meeldis mulle, aga miski ei murdnud mu südant. Phuhh! Ja läinud.
Kunstialadega, millega mul päris tugevad tunded seotud on, on veidi teistmoodi. Olgu, Marilyn Mansoni viskasin kõigist oma pleilistidest välja, aga ta ka lihtsalt meeldis mulle, mitte ei paisanud mind kummuli tunnetekeerisesse, millele on raske nimegi anda. Mul ei olnud temaga seoses reedetud olemise tunnet, vaid lihtsalt mõnetine pettumus. Ja no tõesti, ega ta tervet inimest teeselnudki. Ta oligi avalikult haiglane ja jube, rõhutas seda ekstra. Et ta päriselt tegigi inimestele halba ... olgu, ma ei kuula teda enam.
Frank Herbertiga oli raskem, aga kuna ma juba enne olin otsustanud, et ainult "Düün", mitte mingeid järgesid, iu, siis nüüd ongi minu jaoks "Düün" imeline, kõike muud, kaasa arvatud Herberti isikut, ignoreerin.
Aga Gaimanit loeksin phmt ikka, kuigi ei reklaami seda/teda kuskil. Zeppi kuulan ikka. Sest sõnum, mida ma varem sain, oli: need Zeppelini tugevad tunded on nagu minul ju! See vaikus ja endassematmine, millest Gaiman palju räägib, ja kuidas see põimub samas hirmsuse ja vaprusega, on mulle ka nii omane. Oh, nad räägivad minuga nii otse! Nüüd loen/kuulen neilt, et ka pervertidel ja lapsekeppijatel on tugevad intensiivsed hüljatustunded, väsimus, valu ja rõõm, põletavad igatsused ja soov puhata, pimestav joobumus ja valu-valu-valu kõigega segamini ja vaheldumisi. Tunded on olemas nendes ja minus. Inimesed on inimesed. Kui asi kriiskab minuga tundetasandil kaasa, ma võin autori mölaklusega leppida. (Pealegi pole Page kogu Zeppelin.)
Aga. Kui looming kõneleb minuga veidigi vaiksemalt; lihtsalt räägib, mitte ei röögi, teen nagu Marion Zimmer Bradleyga. Üritan unustada kõike, mida olen temalt lugenud ja kui miski meelde tuleb, on hirmus. Lukanjenko olengi peaaegu unustanud. Kuigi tema raamatutest ei tule ka nii jälke asju meelde. Steinfeld on meeles, aga ei, EI. Ei, isegi "Tiigrikutsut" ei meenuta! (Uskumatu, aga mul õnnestus isegi pealkirja trükkides mitte mõttes ümiseda. Olgu, eks mängiv Zeppelin aitas kaasa.)
MisMÕTTES saab looming mitte autoriga seotud olla? Mul ei tule meelde ühtegi raamatut, mis oleks korraga hea ja samas ei räägiks oma autorist. Hullem, isegi halvad raamatud räägivad enamasti autorist, tema vaadetest ja väärtushinnangutest. (Jaa, inimesed on lollakad. Kohati päris hirmsal moel - Coelhot peetakse ikka veel paljude poolt heaks kirjanikuks???)
Muusikaga on veel äärmuslikum. See on nagu luule ju - tuleb inimese seest ja kui kanali leiab, läheb ka otse sisse. Hea muusika tegemiseks peab olema vähemalt natuke hull, verd peab jooksma ja kirg peab märatsema - isegi kui märatseb vaikselt ja akustilise kitarri saatel. Kui tunnet ei ole, ei olegi midagi. Kui äratundmist ei tule, ei olegi midagi olemas, mis töötaks.
Aa, on hulk inimesi, kellele meeldivad meisterlikkus ja käsitööosavus ja perfektsed proportsioonid ja kompositsioon ... Ma ei tea, kuidas teie kunsti tajute. Mina tajun enda moodi. Minu jaoks on autor ja looming lahutamatult seotud.
Eelmises postis kirjutasin muusikast ja siis lasi Florence välja selle.
Ma mõtsin, et miski ei saa rohkem mina olla kui "Moderation". Aga vbla siiski saab. Sest olla päris mina, päris pärispäris - oh, kuidas ma tahaksin! Mitte et ma ise ka teaksin, kes see päris pärispäris mina olen. Olen liiga kaua end ühiskonnale sobivaks kasvatanud, et viimased 10 aastat ümberkasvatamist ei anna mulle isegi aimu. Ma tean, et keegi see päris on. Keegi, kes ei ole mulle tuttav, keegi kes ei ole üldse normaalne. Keegi kelleks ma oleksin võinud kasvada, kui oleksin vabama ja lahkema ühiskonna laps olnud. Kriiskamine on raudselt miski, mida ta teeks. Isegi praegu, end nii normaalseks, nii normaalseks töödelnud, nagu olen, öeldakse mulle ikka, et ära tõsta minu peale häält, ära karju, öörahu on, ole vaiksem jms. Ja muidugi on võimalik, et kui see päris mina mu kätte saab, kui mina ja tema saame üheks, läheb halvasti. Ma ei karda. Proovin!
Ei, ma ei ole vaikne tähelepandamatu naine. Näe mind! Ma olen elus, ma olen inimene, ma olen olemas! Näe mind!
Hüüumärke kasutan ka liiga palju. Olen selle eest korduvalt noomida saanud, korra ühe poolt, kelle arvamusest hoolisin. Hakkasin seepeale normaalsemaks. Tõmbasin tagasi. Nüüd kasutan ohtralt, aga mitte väga ohtralt. Samas vbla see noomimine ei old õigustatud. Tema ütles ka, et vihkab sulge (sulgusid), ärgu ma sulge (sulgusid) kasutagu. Hakkasin siis selle asemel teksti mõttekriipsudega lahutama - ja ses uues jutukogus muutis toimetaja hulga mõttekriipse tagasi sulgudeks. Vbla, kui sulud ei ole saatanast, võib ka hüüumärkidega heldem olla. Need ei pea ainult röökimist tähistama =P Kuigi intensiivsust ja rõhutamist ikka. Alati.
***
Leidsin koera järel oodates ja maad silmitsedes neljalehelise ristikheina ja veerand tundi hiljem avastasin toidupoest UUE ASTERXI KOOMIKSI!!! EESTI KEELES!!! Peaaegu läbi juba ja just selline kui lapsepõlveski. Ainult et UUS! Oooo! + ristikheim selgesti toimib.
Ostsin ära pileti konsale, kus Dropkick Murphys loodetavasti raputab hoonet vundamendini. Huh. Suht muusikane hilissügis paistab tulema, sest 5'nizza peab oma 25 aasta sünnipäeva tuuril ja noh - Riia ei ole nii kaugel, et ma sinna täiesti tõsiselt minna ei plaaniks.
Muusika on mulle ... hästi kummaline meedium.
Melomaane tean. Inimesi, kes on konkreetselt kiindunud muusikasse, analüüsivad ja mõtlevad sellest. Ja inimesi, keda eriti ei huvita, lihtsalt mõni asi meeldib, tean samuti. Neid, keda lausa häirib, ka. Aga minu jaoks ei ole muusika natukenegi mõistuslik. Ka mitte koos sõnadega. Muusika on nagu luule - läheb otse kontidesse, üdisse - või ei lähe. Kas erutab ja raputab viimse raasuni, või häirib pisut. Et kuidas nad siis sedasi. Nii imeline meedium ja nad ei oska sellega midagi paremat peale hakata?! Kusjuures mu jaoks ei jookse piirid üldse žanride vahel. Igas žanris võib olla oivalist (nii luules, kogu kirjanduses kui muusikas) ja igas žanris nii ükskõikseks jätvat kui puhta prahti, iu.
Kui mulle mingi bänd või laulja meeldib, mulle meeldib enamik nende tehtust ja halvim tase: "Jätab ükskõikseks". Aga vahel ma olengi kuulnud ainult kolme lugu ja mulle piisab neist. Ei otsi rohkemat juurde. Ei tunne vajadust. Nad andsid mulle selle ja tolle, miks mul veel rohkem vaja oleks? Ainult kui olen täiesti kummuli, kuulan juurde.
Dropkick on siuke "ma tean neilt umbes 5 lugu, aga need on toredad" ja ma eeldan konsalt lihtsalt raputamist, tantsu, hullumist rahvaga üks olemise tundest. (Mulle tohutult meeldib. Miks ma olin lauljana laulupeo suur fänn - olla veidi aega teistega üks oli kõikevõitev emotsioon.)
5'nizza paiskas mu kummuli. KÕIK kuulasin läbi ja mul on 8 lemmikut, igasuguste meeleolude jaoks. Mulle meeldib nii nende tekstide kui viiside intertekstuaalsus, kuidas nad sulatavad sisse nii palju nii sujuvalt, nagu ei nõuaks see mingit pingutust. Mulle meeldib nende hoiak, see maailmakäsitlus, mida tajun. Korraga leebe ja kurb, nii kuradi kurb, ja samas rõõmus. "Me võidame ükskord niikuinii ja isegi kui ei võida, krt, meil on õigus rõõmus olla meile antud päevadel." Mulle meeldib see, kuidas nad teineteist hoiavad, kuidas on kuulda ja näha iga kord, kuidas nad on tõesti sõbrad, mitte töökaaslased. Lahkuminek vahepeal viitab sellele ka - kui klappi enam ei ole, mis me ikka. Aga näe, igatsus tuli.
Mulle meeldib, kuidas nad välja näevad. Ikka veel. Mulle meeldib, kuidas Sunsay (see, kes aint laulab) on siuke ekspressiivsem ja väljaspoole intensiivsem ja Sergei annab vankumatut tuge nagu müür, samas on sama tundlik ja tundeline. Mulle meeldib nende vahetus, kõik tuleb nii otse, nii elusalt Ja eriti meeldib muidugi, et ma tunnen ennast ära nendes, noh
Dropkick Murphydes tunnen aint vahel. Aga siis täiega =)
Minna ilma koerata ujuma, mitte minna? Minna või mitte ... Võtsin hommikul (enne 12 on "hommik" raudselt) juba ette minna, aga hakkas müristama. Totoro kardab müristamist. Mitte nii hullusti kui ilutulestikku, aga ikka kardab. nii et ma ei käinudki ujumas, lissalt poes. Siis panin pesu välja. Kuna mul ei ole praegu toimetamise ülevaatust-isetoimetamist sinna peale, vbla lähen. Pole, sest toimetaja jõudis selle jutuni, mis on täiesti toores, ja see seisab tal käes. Ilmselgelt palju tööd.
Võiks luulekogu käsikirjaga tegeleda, aga palju meelsamini läheksin ujuma. Saaks jälle selili. Totoro ei arvaks, et ma upun, ja ei tuleks päästma ja oleks mõnus ... Samas vesi ja õhk on umbes sama 18-kraadise temperatuuriga, vbla ikka ei läheks.
No vaatab seda asja. Muidu tahtsin teile panna pildi oma peamisest suverõivastusest, milleks on voodilina, aga kui K ei tule mind kirsse korjama viima (kõik on märg ja ta ei taha märgi kirsse), vbla ta ei saa ka pilti teha. Ja mu poeg magab. Tal on öö ja päev suht vahetusse läinud ja no - kui ta 15. augustil hakkab tööd otsima ja seni puhkab, las lapsuke ometi PUHKAB. Magab ja vaatab filme ja mängib arvutiga. Talle meeldis "Pulp fiction" väga. Lemmiktegelane oli Vincent. Iga meemi, mida ta viimaks nägi nende loomulikus metsikus keskkonnas, peale hirnatas ja rõõmustas. Ja lemmikstseenid olid Vincenti ja mrs Wallace-iga. Olen ikka hea maitsega lapse kasvatanud =)
***
Käidud. Oli mõnus. Lisaks sain Keisrinna (viimane lugu, mille kirjutasin) toimetuse kätte ja hakkan nüüd ise läbi vaatama. Kohe ... varsti ... kui natuke ... või palju ... civi olen mänginud. Ja kohvi joonud ja pähkleid söönud ja võibolla midagi veel teinud. (Loe: üldse ei kisu tööd tegema hetkel.)
Mul on üks elamata elu. Ilmselt rohkem kui üks, aga seesinane tuleb väga konkreetselt meelde kohati.. Meil on "mingi värk" olnud vähemalt 15 aastat, aga - tuli ta mu raamatuesitlusele, kutsus mu burleski vaatama, kutsus välismaale larpama, kutsus välja sööma, kirjutas imearmsaid sõnumeid - ma konkreetselt ei saanud aru, et ta on midagi muud kui lihtsalt sõbralik. Kolm aastat läheb eelmisest korrast mööda, ma mõtlen kainelt, et no krt, oli variant, ta ei kutsunuks mind sinna lihtsalt sõbralikkusest, ei oleks öelnud, et ma ka võiks tantsides riidest lahti võtta (burleski järelpidu oli imeline) - aga järgmisel korral ma IKKA arvasin, et no NÜÜD ta on lihtsalt sõbralik. Tema meeldis mulle, mina meeldisin talle, aga no ei saanud me üle sellest usust, et teine ei taha. Nüüd oli ta "jõest mereni" loosungiga tüübi kaitsja. Võitis ka. Tegi õiget asja ja tegi seda hästi. Maksimumpunktid. Ma tean, ma tean, armuasjadest ei räägi - aga tajun oma nüüdse kallima ja tema vahel palju sarnasusi olevat. Elamata elu. Ega mul kahju ei ole. Läks, nagu läks. Aga ta on mu lemmikute seas ja alati rõõm, kui tean, et ta teeb hästi.
Närin mehaaniliselt läbi kiirnuudleid, mille endale hommikusöögiks tegin. "Ma pean sööma," ja kui ma mõtlesin kõigile asjadele, mis kodus, tundusid need kõige ahvatlevamad. Nüüdseks on nad igasuguse ahvatlevuse kaotanud. Närin, hõõgun (kuumahoog) ja elu on suht ebameeldiv. Samas see on siuke ebameeldivus, et ma tean, et läheb kohe varsti üle. Ja kui tean, et varsti möödub, on kuidagi hoopis teisiti halb. Kvalitatiivselt teisiti. Umbes nagu varba äralöömine ja peavalu lihtsalt ei ole võrreldavad. Täiesti teine asi.
Ohh, võtan sokid jalast ära, see vbla aitab. Aitaski.
Sõin neid kuradi nuudleid tund aega. Tegelt on viimane lõpp ikka suus, käib seal ringi. Mapeansöömamapeansöömamapeansööma ... Raske, raske on see elu.
***
Palju õnne, sõin nuudlid ära, läksin koeraga poodi, aga unustasin kohvi juua. Päris karm peavalu tuli, kartsin juba, et migreenitabletita see üle ei lähe, aga peale esimest kruusi kohvi, kui kodus tagasi, läks nii palju paremaks, et joon teise kruusi veel ja vbla kaob hoopis ära. Aga jah. Söömine on mulle raske töö. Asjad, mida ei pea närima, on kergemad. Jogurt, jäätis, tzatziki, püreesupid. Asjad, kus närima peab vähe, on ka okeid. Aga kuigi mulle võib väga maitseda riisi ja veiselihaga roog, ma lihtsalt ei jaksa seda süüa nii palju, et loeks kui oluline söögikord. Mekutan oma taldriku taga, kõik on ammu jahtunud, kuni otsa saab, ja tegelikult oli seal mingi 300 kalorit aint. Sest nii vähe.
Krt teab, kes selle foto tegi. Haiglajärgne figuur. Ei, ma ei ole kunagi enam nii noor ja kõhn. Loodetavasti ka mitte nii seksuaalsusevaba.
Njah. Kõik muutub. Oli aeg, kui ma sõin ja sõin ja sõin ja sõin pidurdamatult, kui end ei keelanud ja sageli ka siis, kui keelasin. Kui oleksin kuldkalakeselt 3 soovi saanud, oleks üks neist kindlalt olnud: "Võin süüa, palju tahan, juurde võtmata." Ja nüüd on vastupidi. Et alla võtta, PEAN sööma rohkem, kui tegelt isu oleks.Kohv aitaski täiesti. Peavalu maas.
Inimene on ikka imelik olla. Vähemalt mina-inimene. Enda konditsioonishoidmine on täiskohaga töö. Kogu aeg peab kõike märkama, arvesse võtma, märke lugema ja ikka läheb veeranditel kordadel pahasti, sest madalrõhkkond või ootamatu kohtumine või halb unenägu. Ilgem väsimus sellest. Ja ma kaotasin Estconil ära karbi VIIE sumatriptaaniga. Õnneks on esialgu teised triptaanid, nendega lööb omajagu aega vastu.
OMG, ma ei mäleta selle inimese sõjanime, kes pildi tegi. Kodanik Birgit siis. Mina olen see rohelises. See kleit, mille ise ära värvisin. Saan sääsetõrjutud.
Ma pärast Estconi iga kord imestan, miks ma käin seal Millal ma viimati käisin ja EI saanud migreeni? 2015? Vbla sain siis ka, tegelikult, ainult meeles ei ole. Kui ma üldse käisin. Oot, kontrollin fotosid. Käisin!Hea meelega paneks teile võrdlemiseks mingi pildi ka sellest aastast, aga neid on mul (seni) endast täpselt üks ja seal on teine inimene isegi rohkem peal. Erinevalt minust on tal isegi nägu näha.
Olgu, lubati. Nii et saate =)
Üldiselt pean nägu oma ilusaimaks osaks. Mul on küll üks lemmikpilt ilma näota, aga see on ka sellest rongi- ja haiglajärgsest minufiguurist ja üldiselt ma selline välja ei näe. Ja praegu ja 5 aastat tagasi ja 15 aastat tagasi jne - kui nägu oli peal, on/oli elus ilus naine. Ilma näota ... mingi naine.
Oot, ma panen selle ilma näota lemmikpildi ka veel korra.
Olev Luik tegi.Vbla 10 aasta pärast lasen selle suurelt välja printida, ära raamida ja panen seinale.
Kõige lõppu sean veel laulu. Sest robotid valisid selle poole tunni eest mulle ettemängimiseks ja mulle tuli üle kere kananahk vaimustusest.
Muide, sel aastal ei käi ma ujumas Keila jões. Selgub. Olles teist korda sisse läinud, ujusin ringiratast ära ja see on mingi järve ja tiigi vahepealne sopistus ühe - misasjad need on? kraavid? kanalid? - otsas hoopis. Phmt seisev vesi. Millise avastuse järel pole julgenud jõkke minna. Seisev vesi on ju soojem. Miks minna külmemasse vette, kui seal kinnises veekoguski keerutab Totoro mu ees ajuti altpoolt mingid jäised vood üles ja need ei ole mõnusad. Ujun parem ebamugava sisseminekuga järvekeses ja olen rahul. Ma võin ju seda järveks nimetada, kui see mu enesetunnet parandab. Pealegi kasvavad seal vesiroosid.
Sillad ei ole ka ilmselt paatidele, vaid kalameestele. Kuigi ajuti ilmuvad välja inimesed, kes spetsiaalselt selle tillukese järve peal sõudmiseks veavad omavahel kandmist jagades kohale kummipaadid, istuvad siis rahulolevalt nende sisse, lükkavad vahel laisalt aeruga ja naudivad loodust. Misiganes. Olgu teiste inimeste lõbud neile lõbusad!
Täna istusid sillal noor kena ema ja umbes seitsmeaastane poeg, sulistasid jalgadega vees, sõid külma pitsat ja olid toredad. Ujusin kolm ringi ümber veesilma ning vinnasin end siis raskutega sillapostide abil välja. Totoro vinnas end samuti raskustega veest välja - pole enam noor reibas koer, on keskealine taam nagu minagi - raputas end ja läks vaatama, mis inimesed need seal on. Vajus nende kõrvale lamaskile ning jõllitas ema ja poega anuvalt. Peale seda, kui ema minu käest küsis, kas tohib, sai kaks tükki pitsat. Kusjuures küsimuse peale, kas tohib koerale pitsat anda, ma natuke kõhklesin, enne kui kostsin, et põhimõtteliselt jah. Küsisin pärast endalt, miks ma kõhklesin. Pitsa ei tee talle halba ja muidugi ta sööb selle innukalt ära, mingit korda ja süsteemi meil söömise juures pole ... Siis taipasin. Kui nad annavad talle head süüa, ta jääb ju nende kõrvale istuma ja vahib neid anuva näoga. Ja minul on veidi piinlik. Dohh.
Täna oli muidu ... misasi see on? Ma tean, et sellele on termin. Mingisugune eriti räige empaatiavorm. Oli selle päev. Esmalt sain ma peavalu phmt 3 minutit pärast seda, kui Poeglaps kurtis, et ta pea valutab nii hirmasti, et tahtis üht mu migreenitabletti. (Jaa, ta on 18 täis ja võiks nüüd enda omad saada, mitte vahel minu omi tarbida - oma retseptiravimeid ei tohi kellelegi teisele anda? kuulge, te arvate, et ma vaatan oma last piinlemas, kui mul on abivahend olemas??? - aga käis just täna perearstil ja seal oli asendusarst. "Peavaludest peate rääkima omaenda arstiga," ütles ta.) Andsin talle poole tabletti. Teise poole pidin hiljem endale võtma, sest nii hulluks läks.
Ja õhtul selgus, et K on jala välja väänanud. Ta tõi mu poja (nad tõstsid koos kruusa ja liiva päev otsa, selleks tal oli väga tabletti vaja, et ei saa ju valutava peaga tööd teha) koju ja ma sidusin ta jala elastiksidemega kinni. Siis läksin tõin talle autost täis paki suitsu - ja mu enda kuramuse jalg hakkas kuramuse valutama seejuures. Praegu tuikab ülikergelt. Jaa, võib olla kokkusattumus. Aga pigem ei ole. Vähemalt see peavaluosa küll. Sest kaastunne kaastundeks, teadmine, et nüüd saavad mul tabletid peaaegu otsa, eelviimase poolitasime, tõi nii palju pinget, et endal hakkas väga valus.
Juuli kaob ikka kuidagi kiiresti, aga nüüd sain endale meenutatud, et tuleb elada, mitte end tükkideks pingutada kogu aeg. Jutukogu käsikiri on valmis.Tegin Estconile kaasa kodujuustupiruka ja siis sõin poole sellest ära, sest kõht oli tühi. Ei põe ka. Kõht oli tühi? Siis on ju väga hea. et sõin. Ma söön kroonliselt liiga vähe. Pähklid arvuti kõrval päästavad, aga kui üks pakk tühjaks saab, mul ei ole tavaliselt paar päeva meeles uut panna, kuni öösel nälja pärast üles ärkan ja mõtlen, et krt. Päeval sai vist tõesti liiga vähe söödud.
Võiksin homseks asju pakkida, kuid ei viitsi.
See lugu oli muidu mu poja lemmik mingi ... 8 aastat tagasi? No suht hiljuti, noh.
Mul käivad mõned asjad viitega. Ehk algul on tunne, et see nagu võiks peaaegu olla, aga ei ole ikka. Aga tasapisi kasvab külge ja siis hakkab päris hea tunduma. Ja korraga lööb jalust ja nii hea, oo.
Muusikas. Rõivastuses. Lauamängudes.
Mõnedes asjades pole muidugi üldse nii. Ja mõnedes vahel on, vahel ei ole. Aga no ... kas siis nüüd on aeg "Deutchlandi" armuda? Miks nüüd? Kuidas see räägib minuga nii palju selgemalt ja kõvemini kui 6 aasta eest? Totalitaristide mõistmine on tähtsam teema? Või mis?
Proovisin täna planku teha. Noh, et 20 päeva opist möödas juba, võiks ka. 5 sekundi pärast jätsin asja katki. Ise endaga maru rahul, et suudan endapiinamise eos ära katkestada ja mitte oodata, kuni valu tugevaks läheb, sest ilma valuta ei saa milleski tugevamaks. Ses osas oluline edasiminek ikka. Aga ma olen takkajärgi ikka pahane selle peale, kes mind toona hurjutas. Palun, mulle ei olnud abiks, et öeldi "rumal halb hull mina". Mulle oleks hooooooooooooopis rohkem abiks olnud, kui öeldanuks: "Kullakene, pisikene, on täiesti okei endale aega anda ja paraneda. Sa läksid katki, kokkukasvamine võtab aega, ole endaga hell ja lahke. Ära sunni end rohkemale, maailm ei lähe hukka, kui sa vabalt võtad!" Kuigi hull olin ma muidugi siis ka.
A toonane mina küll elas veendumuses, et kui ta grammigi endale järele annab ja pidevalt päris viimase piirini ei pinguta, on halvasti ja lootusetu. Ma siiralt uskusin, et olen liiga paks, ei tea millestki midagi, üritan oma kirjutamisega kuidagi poeetiline ja ülev tunduda, kui tegelt olen suvaline maali koplist, jämedate jalgadega lüpsitüdruk, rõvedalt lohakas, ja lisaks uskusin ma, et võiksin võtta iga mehe, kes vähegi huvi tunneks, kuni tal väga suurt kõhtu ja lagunevaid pruune hambaid ei oleks, aga keegi ei taha mind. Et ma oma ajus redigeerisin samas välja kõik need kümned korrad, kus minuga rõvetseti ja catcalliti, kuidagi ei registreerunud üldse. Ka mitte see, et mõnedegi erinevate meesolevustega vahepeal mingeid asju ajasin. Et minusse armuti. Mul lihtsalt ei olnud mingit reaalsusega puutes enesehinnagut kuskilt võttagi.
Keegi oleks mulle toona võinud öelda: "If being hard on yourself worked it would have worked by now." Aga ei, aga ei. Tee veel rohkem. Sa teed ikka halvasti. Pole piisavalt hea.
Kuigi tõsi on, et mõnesid kiitusi, mis laekusid, ma lissalt ei võtnud tõsiselt. Kui neiu, kes oli pikk, sale. igati armsate näojoontega ja pidas end samas inetuks, rääkis mulle, et kadestab mu juuukseid (mis olid kergelt hennatatud ja pehmetes patsilokkides), mõtlesin ainult: "Kui sina enda omadega ka nii palju vaeva näeksid, oleks nad sama kaunid. Sa ei saa lihtsalt aru, mis on algne ilu ja mis töö!" Või kui ma küsisin, et no mida ma hästi teen, midagigi?! Ja vastuseks tuli, et on hästi tore, et ma meie lauamänguõhtutele sageli kooki kaasa tegin. Nagu - nojah, tore, et sulle meeldib, teen ikka edasi. Aga kas see ongi mu eredaim hea joon v?!
2009
Mõnes mõttes olen tollest ajast nii palju muutunud. Mõnes mõttes olen täpselt sama. Muutunud on pisiasjad.pisiasjad ju ainult?
Kui ma olen parem, kui mul loomulikult tuleb, sel on hind. Kui keegi teine seda maksta ei taha, maksan ma ise. See ei ole ilus, mis siis saab, sest mina oskan maksta ainult iseendaga. Aga ma ei näe ka väljapääsu. Ära ole hea? No selgelt ei ole ka sellest kasu.
Kannata ära? Sel on hind. Noh, ära siis kannata ... aga see oleks ju NII halb, kannata ikka. Kurat.
Murca ütleb, ära pane kõiki mune ühte korvi. Ma juba ammu-ammu mõtlesin selle üle niipidi ja naapidi ja sain ikka, et see ei ole oluline, kui mitu korvi mul on. Oluline on üks korv korraga ja et seal teistes korvides on ka munad, ei tundu mulle endale kuidagi tähtis. Jah, on. Mis siis? Üks korv on see, mis loeb. Teised on "nojah. On kah," ja et ma sinna isegi uusi mune panen ja kogun ja üritan, ei muuda, et kui see oluline korv maha kukub ja munad seal sees sodiks kukuvad, on maailm otsas. Loeb üks korv korraga. Praegu on selleks armusuhe. Jaah, ma toimetan jutukogu jaoks jutte läbi, olen graafikus. Jah, ma tegelen hoolduspereks (mina üksi, ja pere? aga nii nad seal väidavad) saamisega. Jah, mul on kaks last, suhtlen larparitega, teiste inimestega, koer, kass, plaan mängule minna, korterit koristan, mineraalaineid ja D-vitamiini söön, isegi teile kirjutan ... aga kõik see loeb niipalju, et ma tahan ju kallima jaoks lahe inimene olla. Ma olen sitaks lahe inimene, nii et seda tuleb hoida. Isegi kui tema seda ei arva, MINA arvan, et olen peavõit. Aga kui see lugu katki läheb ...
Siis ei ole "vähemalt on mul 2 last, raamatud ja koer". Erinevad korvid ei päästa midagi.
Ma, muide, lubasin, et mina mahajätjaks ei saa. Tundus hea mõttena. Kui mina kartsin, et tema ei hooli must piisavalt, ja tema kartis, et mina ei hooli tast piisavalt, me tegime selle hirmu pealt üksteisele kogu aeg haiget ja ma mõtsin, et katkestab ringi ära. Mõeldud, tehtud. Mina ära ei lähe. Olemas.
Mul ei olnud ega ole nõrka armetut tunnet pärast, aga vaatan kõrvalt ja - ma ei tea, kas tal on parem olla. Vbla on ka.
Kuid selgelt on tal munade ja korvidega hoopis teine suhe ning mul on suht raske kanda tõdemust, et mind sisaldav korv ei ole tähtsam kui teised. Minu mulje, onjo, siin ei ole kirjas midagi, mis ei oleks "minu mulje asjadest". Vahel kahtlustan, et see minu oma on see korv, mis viimasena meelde tuleb. Mida kurvemaks ja katkisemaks jään, seda raskem on uskuda, et ma loen, et ma olen oluline, et ma tähendan talle midagi sarnast sellele, mida tema mulle. Nii et mul on lihtsalt teistmoodi halb. "Ma andsin sulle kõik, mis mul oli anda, mida sina mulle annad?" Ja noh. Kui hakata punkte loendama, ongi need heldelt minu kasuks. Sest ma olen mina, minuga sammu pidada osas, kui hea, hell ja hoolitsev saab olla, on ... ... ... raske. Eriti kui ma olen võtnud seisukoha, et seda inimest ma hoian ja kaitsen - vastandina suhtumisele "ta on mu sõber, ma toetun talle, mina olen ka väike ja õrn!"
Vbla see mind kõige enam häiribki? Et ma ei saa olla vahepeal väike ja õrn ja et mind kaitstaks? Et ma pean olema tugev ja ära kannatama?
Ma ei taaaaha seda järgmist lugu enam ette võtta! Kogu aeg oli päike ja heinamaa, oh kui tore, aga nüüd see ainuke lugu, mille juures mõtlesin, et selle peab pärast uuesti üle vaatama, on "pärast"i saabununa mu ees ja ma teist päeva ning viiendat korda vaatan korraks tekstile peale ja teen siis kähku midagi muud. Nii üldse ei taha. Just tegin seda ka kuuendat korda. Seekord suutsin ühe lause lugeda, enne kui muid asju tegema asusin.
Olgu, vbla täna on halb päev. Eile olin veel eelmise loo sees ja täna ... tänane on raske olnud. Mitte emotsionaalselt raske, vaid "palju plaanitud asju, kriminaalse rumaluse juhtum ja väike probleem lapsega".
Laps teatas jõusaalist, et sai julma õlavigastuse - mis tema kojujõudmisel ja ülevaatamisel osutus väikeseks lihasega ülepingutamiseks, ei midagi hullu. Lihtsalt ta ehmus lohu üle, mida varem polnud. Lihaselohk läks sügavamaks, mhmh.
Palju plaanitud = mingil X põhjusel, mida ma ise ka ei suuda endale rohkem seletada kui "edevus + mul veel napilt jagub selleks raha ja soodushind + mu "parim enne" peaks juba läbi olema, niigi olen veel kaunis + see fotograaf tundub tore inimene olevat" broneerisin endale fotosessiooni. 5 pilti. (Kõige odavam, mida ta pakkus.) Sest iga hea pilt on kulda väärt ja äkki saan midagi Erilist.
Lisaks tuli mulle eile pähe, et mul pole ühtegi head pilti endast prillidega. Nii et vähemalt SELLE peaksin ikka saama - pildi prillidega, millel endale meeldin. Enne kui ta tuli, võtsin köögi üle tolmuimejaga ja pesin põrandat nii köögis kui elutoas, käisin koeraga jõe ääres ja poes, tegin meigi, panin riided - ja närvitsesin natuke, sest võhivõõras inimene ikkagi.
Ta tuli. Väga meeldiv transnaine (tegelt oleks adekvaatne kirjutada lihtsalt "naine", millise eelmõtte ma endasse ka võtsin - aga siis ta hakkas rääkima ja no ... ok, see, et trans, siiski oli natuke oluline, sest hääl üllatas), lahedad kõrvarõngad, lahedad hallid lokid. Kiirustas mu välja pildistama, sest vbla hakkab sadama, teeme ruttu. Ja siis me olime jupp aega juba pilte teinud, vihma hakkaski sadama, siis jäi vaiksemaks, teeme veel sealpool ... kui ma korraga tardusin. Kriminaalne rumalus. Mulle tuli meelde, et olin kodus piima sooja pannud. (Tasuta espressomasin tõi kaasa, et kuna kohvi tuleb sellest tassi kohta nii vähe, peab piim olema soe, kui talle peale valada, muidu on kogu jook külm.) Aga enne väljumist polnud kuumust kinni keeranud. Sest närvis.
Viimasel ajal olen hakanud seesuguseid vigu rohkem tegema. Ilmselt seotud sellega, et olen hakanud üldse asju palju rohkem tegema ja ei mõtle iga üksikut liigutust alati läbi.
Nii et kõmpisime tagasi. Vesi piima embavast veevannist oli ära keenud, aga pool kruusi piima oli veel alles, täielikku hävingut polnud toimunud. Valasin tulikuuma potti paar kruusitäit vett, ok, katastroofi pole. Andsin fotograafile kooki ja kohvi uue soojendatud piimaga (ta vaatas mu isetehtud kooki väga kahtlustavalt ja tõstis endale ainult pool tükki, krdi välismaalased, ma ütlen!), lobisesime natuke ja ta ütles, et saadab mulle valiku piltidest, ma võin välja valida oma lemmikud, aga kui 5 täis ei tule, me võime Tallinnas veel kord kokku saada, sest tegelikult jäi mul ju veidi aega üle. Millega ma väga rahulolevalt nõustusin, saatsin ta ära, tundsin, kuidas ripsmed tušist kleepuvad, ent olin liiga väss, et nägu pesta, ning istusin niisama. Mõtlesin oma kallimale veidi pornot kirjutada või midagi - ja siis kerkis väike probleem lapsega. Mis õnneks oli väike, aga selle aja sees, kui Poeglaps jõusaalist koju kõmpis, ma juba uurisin K-lt, kas ta saab meid EMOsse viia ja ehitasin peas süsteeme, kuidas kõige paremini saaks, kui ikka üldse ei saa.
Ja ma olen selle päeva järel veits soss. Olgu. Vbla homme on jutu osas parem päev. Võin tänase päeva panusena teha tagasimuudatused sinna faili, kus ma tegelase nimega Filip mingil põhjusel Filippiks ümber nimetasin. See ei olnud millekski vajalik. Muudan tagasi.
Krt, ma unustasin siin jagada. Mul ilmus vahepeal artikkel armastuse tähtsusest lapsekasvatamisel. Et ma sellise asja unustasin, näitab, et mu mõtted on VÄGA mujal.
Käisin täna sel naiskirjanduse auhinna nominentide teatamisel ja sain
* inimesele hästi öelda, et nii tähtsat ja toredat asja tehakse * komplimendi, mis sellevõrra ei ole tõsiseltvõetav, et kui mulle ühes lauses öeldakse, et inimene ei loe fantaasiakirjandust, aga mind loeb ikka ja ma kirjutan 10 korda paremini kui kõik need mehed kokku, ma kuulen, et ta tegelt neid mehi lugenud ei ole =P A tore ikka. * Ja must tehti paar pilti. Eriti poosekad ei ole, aga näe, siuke olin täna väljas. Blond naisterahvas on Kätlin Kaldmaa, kes Naiskirjanduse Seltsi ja Naiskirjanduse auhinna asju veab.
Kummatigi tegi pildi. Ta ütles, et maipea ütlema, et tema tegi, aga tahan =P
Muidu on keeruline isegi formuleerida, et mis elus toimub, sest olen niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud, et see ei ole enam isegi naljakas. Pea ei valuta. Wõit. Aga pulkadega sushitükki tõsta ei suutnud. Sõin näpuga. Ostsin uued ilusamate raamidega prillid. Ja pileti PJ Harvey kirjutamiseteemalisele intekale Prima Vista raames - näen päris elus PJ Harveyt! Mis siis, et mitte muusikat tegemas, ikkagi suur wõit. Pingutan end otsusekindlalt üha ja üha üle. Migreenitablett päevas suht. Väga väga raske.
