Muusikad

Ostsin ära pileti konsale, kus Dropkick Murphys loodetavasti raputab hoonet vundamendini. 
Huh. Suht muusikane hilissügis paistab tulema, sest 5'nizza peab oma 25 aasta sünnipäeva tuuril ja noh - Riia ei ole nii kaugel, et ma sinna täiesti tõsiselt minna ei plaaniks.

Muusika on mulle ... hästi kummaline meedium. 

Melomaane tean. Inimesi, kes on konkreetselt kiindunud muusikasse, analüüsivad ja mõtlevad sellest.
Ja inimesi, keda eriti ei huvita, lihtsalt mõni asi meeldib, tean samuti.
Neid, keda lausa häirib, ka. 
Aga minu jaoks ei ole muusika natukenegi mõistuslik. Ka mitte koos sõnadega. 
Muusika on nagu luule - läheb otse kontidesse, üdisse - või ei lähe. Kas erutab ja raputab viimse raasuni, või häirib pisut. Et kuidas nad siis sedasi. Nii imeline meedium ja nad ei oska sellega midagi paremat peale hakata?!
Kusjuures mu jaoks ei jookse piirid üldse žanride vahel. Igas žanris võib olla oivalist (nii luules, kogu kirjanduses kui muusikas) ja igas žanris nii ükskõikseks jätvat kui puhta prahti, iu. 

Kui mulle mingi bänd või laulja meeldib, mulle meeldib enamik nende tehtust ja halvim tase: "Jätab ükskõikseks". Aga vahel ma olengi kuulnud ainult kolme lugu ja mulle piisab neist. Ei otsi rohkemat juurde. Ei tunne vajadust. Nad andsid mulle selle ja tolle, miks mul veel rohkem vaja oleks?
Ainult kui olen täiesti kummuli, kuulan juurde.

Dropkick on siuke "ma tean neilt umbes 5 lugu, aga need on toredad" ja ma eeldan konsalt lihtsalt raputamist, tantsu, hullumist rahvaga üks olemise tundest. (Mulle tohutult meeldib. Miks ma olin lauljana laulupeo suur fänn - olla veidi aega teistega üks oli kõikevõitev emotsioon.)

5'nizza paiskas mu kummuli. KÕIK kuulasin läbi ja mul on 8 lemmikut, igasuguste meeleolude jaoks. Mulle meeldib nii nende tekstide kui viiside intertekstuaalsus, kuidas nad sulatavad sisse nii palju nii sujuvalt, nagu ei nõuaks see mingit pingutust. Mulle meeldib nende hoiak, see maailmakäsitlus, mida tajun. Korraga leebe ja kurb, nii kuradi kurb, ja samas rõõmus. "Me võidame ükskord niikuinii ja isegi kui ei võida, krt, meil on õigus rõõmus olla meile antud päevadel."
Mulle meeldib see, kuidas nad teineteist hoiavad, kuidas on kuulda ja näha iga kord, kuidas nad on tõesti sõbrad, mitte töökaaslased.
Lahkuminek vahepeal viitab sellele ka - kui klappi enam ei ole, mis me ikka. 
Aga näe, igatsus tuli.

Mulle meeldib, kuidas nad välja näevad. Ikka veel.
Mulle meeldib, kuidas Sunsay (see, kes aint laulab) on siuke ekspressiivsem ja väljaspoole intensiivsem ja Sergei annab vankumatut tuge nagu müür, samas on sama tundlik ja tundeline. Mulle meeldib nende vahetus, kõik tuleb nii otse, nii elusalt
Ja eriti meeldib muidugi, et ma tunnen ennast ära nendes, noh 

Dropkick Murphydes tunnen aint vahel.
Aga siis täiega =)