Teate, kuidas tegelikult ei ole üldse naljakas, kui sümpaatse olekuga vanainimese käest, kes tuleb retsepti pikendama, küsite tema arsti nime, ta ei mäleta, vastate "Oh, ei ole viga, kuni oma nime mäletate, saab kõik korda!" ja siis arvutist tema nime järgi asju välja otsides avastate, et ta tahab pikendada Alzheimer'i ravimi retsepti?
Mina tean.
Ma tean üldse igasuguseid asju. Vahel ise ka imestan, kuidas ma nii targaks olen saanud (eriti kui mingil põhjusel sattun näiteks antud võrgupäeviku 2008.-2009. aasta postitusi lugema), aga siis tuleb meelde, kui vana ma juba olen, ja kõik näib loogiline.
See muidugi ei päästa sellest, et perioodiliselt tahaks omaenda kõri läbi närida lihtsalt seepärast, et elu tundub küsivat mult küsimusi, millele ma ei oska vastata.
"Mida sa tahad?" on neist peamine hetkel.
"Tippelamusi," vastaksin üldjuhul, ainult et kuidagi ei paista viimasel ajal, et ma nende suunas edasi jõuaksin. Kuidagimoodi, natukenegi.
"Ja kuidas sa nende nimel tegutsed? Või kui mitte tippelamuste nimel, mille suunas siis?" küsib elu kellapendlit õõtsutades ja mina vahin lamba näoga vastu ega tea.
Mingi värk sellega, et mis tuleb, sellega tegelen ja ongi kõik?
Samas ei saa öelda, et poleks üleni kartmatult ja selgesilmselt käsa tulle pistnud, kui võimalus ette sattus, või et üldse midagi oma elu heaks ei teeks või et kuidagi muul moel enda kui inimese pärast halb oleks. Ei ole.
Päris kuradi oivaline olen!
Lihtsalt et... pole aimugi, kuhu ma sellise oivalisena nüüd lähen ja millele tasuks keskenduda.
Või miks üldse.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
reede, 30. mai 2014
neljapäev, 29. mai 2014
Vive la rose et le lilas
Pidev vajadus endast mingit verbaalset eritist maha jätta. Rumal rahutus. Tunne, et elan täiesti tühja elu -
samas midagi kasulikku tekitada ka ei taha. Jookseks mööda kardinat üles-alla ja räägiks võrgukudumise kunstist ning aknakatete tähtsusest, et aga jumala pärast kuduma ei peaks.
Alles kaks tundi tööd teinud, sain täna registratuuris olles juba kahe erineva patsiendi käest korralikult ja täiesti põhjuseta sõimata. Huvitav osa on, et mind ei häirinud mitte sõimamise fakt, vaid see, et mu vaimne üleolek oli liiga suur, et oluliselt vastu hakata. Malbe viisakus tundus parim käitumisviis olevat, aga pärast tundsin, kuidas nii väga oleks tahtnud. Kui oleks võrdsem olnud, kus ma vast...!
Aga no ei saanud. Noblesse oblige.
Ühel sõimajal oli pealegi kaasas naine, väga armas, malbe ja poolest kerest lahastes, kes üritas meest talitseda, ja mida ma siis kaklen sellisega - mehel on kama kõik, aga naisest on niigi kahju.
Vihmasest ja külmast ilmast on see kasu vähemalt, et sirelid ei pudene kohe pärast õitsemahakkamist laiali ning iga päev tööle tulles ja siit jälle minema kõpsides on kuus põõsast, mille juures peatuda, nuusutada, imetleda, naerda ja silitada. Lisaks korjan ma neid viielehelisi õisi kobaratest välja, söön ära ja soovin midagi umbes sellist, et kõik oleks õnnelikud, iga päev läheks järjest paremaks, ja olen siis naeruväärselt uhke selle üle, et soovin häid täiskasvanulikke soove.
Kahe suupoolega viieõielehelisi sireliõisi näost sisse ajada on hea viis täiskasvanulik olemiseks.
***
Ükskord keegi ütles selle tunde kohta jube hästi: tahaks kakelda ja kaotada.
samas midagi kasulikku tekitada ka ei taha. Jookseks mööda kardinat üles-alla ja räägiks võrgukudumise kunstist ning aknakatete tähtsusest, et aga jumala pärast kuduma ei peaks.
Alles kaks tundi tööd teinud, sain täna registratuuris olles juba kahe erineva patsiendi käest korralikult ja täiesti põhjuseta sõimata. Huvitav osa on, et mind ei häirinud mitte sõimamise fakt, vaid see, et mu vaimne üleolek oli liiga suur, et oluliselt vastu hakata. Malbe viisakus tundus parim käitumisviis olevat, aga pärast tundsin, kuidas nii väga oleks tahtnud. Kui oleks võrdsem olnud, kus ma vast...!
Aga no ei saanud. Noblesse oblige.
Ühel sõimajal oli pealegi kaasas naine, väga armas, malbe ja poolest kerest lahastes, kes üritas meest talitseda, ja mida ma siis kaklen sellisega - mehel on kama kõik, aga naisest on niigi kahju.
Vihmasest ja külmast ilmast on see kasu vähemalt, et sirelid ei pudene kohe pärast õitsemahakkamist laiali ning iga päev tööle tulles ja siit jälle minema kõpsides on kuus põõsast, mille juures peatuda, nuusutada, imetleda, naerda ja silitada. Lisaks korjan ma neid viielehelisi õisi kobaratest välja, söön ära ja soovin midagi umbes sellist, et kõik oleks õnnelikud, iga päev läheks järjest paremaks, ja olen siis naeruväärselt uhke selle üle, et soovin häid täiskasvanulikke soove.
Kahe suupoolega viieõielehelisi sireliõisi näost sisse ajada on hea viis täiskasvanulik olemiseks.
***
Ükskord keegi ütles selle tunde kohta jube hästi: tahaks kakelda ja kaotada.
kolmapäev, 28. mai 2014
Kui pole kunagi proovinud, ei oska ka siis, kui vaja on
Hääleta õigel pool teed meenutas mulle, et mul on juba vähemalt kolm kuud kirjutamata üks postitus suremisrituaalidega seotud hämmeldusest.
Kui on üks asi, mis mulle mu õendusõpingute juures täiesti kummaline, veider ja arusaamatu tundunud on, on see just suremise käsitlemine.
Kui sellest räägiti - natuke eetika aines, natuke õenduse alustes, natuke hoolduspraktikale saatmise seminaris - räägiti inimese õigusest väärikalt surra, emotsionaalsest toetusest, aususest ja sellest, et ei tohi patsiendi suremist endale väga hinge võtta, muidu ei suuda enam tööd teha.
Kui mul esimene patsient praktiliselt kätte ära suri (ma hoidsin sõna otseses mõttes ta kätt neli tundi - selleks, et ta tilgutit oma teadvusetus vehkimises välja ei kisuks sealt), ma tegelikult isegi mängisin neid koolis mainitud toetuse- ja aususeasju läbi temaga. S.t. tema oli tegelikult täiesti kontaktivõimetu ja magas ning see, miks ta kätt (ja tilgutit selle seest) lahti püüdis tõmmata, polnud mitte iha vabaduse poole, vaid ta sügeles maksatalitluse lakkamise tõttu üleni ning üritas end alateadlikult sügada. Aga mulle tundus siiski kuidagi kohatu tema teadvusetu suremise taustale telekast tuimalt Eurovisiooni kordust vaadata ja siis ma hoopis lugesin poolvaljusti luuletusi ja rääkisin temaga-omaette mingeid asju, mida ma vbla tahaksin, et keegi mulle ütleks, kui ma suremas olen.
Siis ta suri ära ja ma pesin tema voodit vaikses võidurõõmus, et ta on minu surnu ja mina koristan tema järel, ta tütar käis mind tänamas kena käitumise eest ja üldse oli kõik väga armas ja ma kahetsesin ainult seda, et polnud rääkinud selle inimesega enne, siis kui ta tuli. Sest siis oli ta veel täiesti adekvaatne, kontaktne, füüsiliselt heas seisundis ja mina, lihtsameelne, veel imestasin asjade hulluks minnes, et kuidas see kõik siis nii ruttu läks?
Alles hiljem taipasin, et ta tuligi sinna asutusse surema. Seisund oli lootusetuks tunnistatud ning ilmselt tundus see talle ja tema perele parima variandina. Keegi seda muidugi mulle ei maininud ja ta ise oli umbes sama kontaktne kui suvaline inimene, keda sa hotelli hommikusöögijärjekorras kohtad e. siis ütles "tere" ja "aitäh".
"Ma küll ei tunne sind, aga mul on kahju, et sul on see raske hetk praegu"-vestluse momenti justkui ei tekkinudki enne, kui ta juba päris minekul oli.
Sestsaati olen näinud veel päris mitme patsiendi lahkumist, mitte küll nii lähedalt ja vahetult, aga siiski. Ühel päeval nad on voodis, käin tilgutit panemas ja kraadimas, ja kaks päeva hiljem enam mitte. Seda, et läheb ainult halvemaks ja paremaks üldse mitte, on vahel näha juba nädalaid, vahel käib aga paranemine ja halvenemine lainetena - ja siis on korraga kõik.
Olen näinud patsiente, kellele on just öeldud, et teeme veel paar uuringut, aga opereerida ei saa, kiiritusravi ei saa teha, võib-olla mõni keemiaravi toimib veel, ei tea.
Olen näinud patsiente, kel võetakse maha kogu ravi peale sümptomaatilise ja kes kustuvad siis nädalaga.
Ja teate, mis neid kõiki seob?
Surmast mitte keegi nendega ei räägi ja kui nad ise selle teema üles võtavad, vadistatakse nad vaiki sellega, kuidas nii ei tohi mõelda, küll saab ravi, küll läheb paremaks, ärge sellele asjale üldse mõelge!.
Välismaa filmides on nagu nähtud sellist asja, et kui aeg hakkab kätte jõudma, traavib surija juurde kogu suguvõsa kokku, öeldakse hüvasti, räägitakse tähenduslikke asju, avaldatakse peidetud aarete asukohti, ja kuidagi kujutlesin ma, et päris elus võiks olla natukene samamoodi. No et võib-olla ei aja surija neid asju just viimastel hetkedel (mil mõtteka jutu rääkimise ja ümbrusest arusaamise tõenäosus on kõvasti madalam kui veidi varem), kuid põhimõtteliselt midagi sellist toimub.
Ja kui pole peret, siis räägitakse nendega, kes on, näiteks haiglapersonaliga, ning leiab aset leppimine ja katarsis.
Aga miskipärast pole ma midagi säärast kordagi näinud.
Kui inimesele määratakse haiglas sümptomaatiline ravi ja helistatakse sugulastele, et teate, meil on küll muidu külastamiskeeld karantiini tõttu, aga tema juurde võib nüüd tulla, sest seisund on selline, et hiljem enam ei saa - siis tulevad sugulased, toovad kooki ja lilli ja räägivad haigele sellest, kuidas no saa nüüd ometigi terveks ükskord. Ja haige vaatab neid veidi vingus näoga ja noogutab pahuralt pead.
Meie käime ja paneme kraadiklaasi ja anname paratsetamooli.
Kui haige jääb järjest viletsamaks ja viletsamaks, ainult magab ja tunneb end halvasti, ei suuda tõusta ega varsti ka oma põit kontrollida, on lisaks mähkmete toomisele ning vahetamisele ainus uudne kohtlemisviis haiglas see, et kui tal on piimajanu, tellitakse talle alt sööklast klaas piima kohale ka väljaspool söögiaega.
Muidu käime, anname ravimeid ja vahetame sidemeid ning kogu moos.
Mu oma vanad ja haiged sugulased läksid omaette, tahtmata, et keegi neid sellistena näeb - või ei tahtnud teised neid mulle näidata, ma ei tea. Minu käest igatahes keegi ei küsinud.
Nendega, kes läksid ootamatult, oli ses mõttes isegi kergem - nad ei teadnud ette, niisiis on selge, miks see hüvastijätmise-teema üldse esile ei kerkinud ega ole ka endale imelikke küsimusi pärast, et miks ma siis nendega ei rääkinud, kas ei julgenud, kas ma ise tahaksin, et kui mina suren, poleks sel kellelegi pealtnäha mingit tähendust ja tehtaks nägu, et midagi ei toimu või!?
Mitte et ma oskaksin suremisest ja surmast kellegagi tegelikult rääkida. Mitte et see oleks asi, mida kuidagi väga harjutatud oleks vms. Lihtsalt tunne on, et äkki oleks vaja mingit plaani, protokolli ja normaalset kombestikku, mis ei hõlmaks ainult salgamist.
Muidugi on võimalik, et see surijatega rääkimise värk filmides ongi kõik puha väljamõeldis, umbes nagu kahekuused pontsud imikud vastsündinute pähe esitatavana, ja midagi sellist ei toimu kunagi ja kusagil. Igal pool tehakse nägu, et pole midagi, pole olnudki, kõik meil elavad igavesti ja tantsivad muudkui rohelistel muruplatsidel lapaduud. Võib ju olla?
Aga kui kusagil siiski leiab aset ka mingi asjalikum tunde- ja infovahetus, võib-olla on minu kogemus põhjendatav sellega, et elan Eestimaal, me oleme eestlased ja eestlased ei tea, kuidas imelike teemadega ümber käia ning jätavad parem üldse käimata, kui teevad midagi valesti?
Sest surm, surm on ometi äärmiselt imelik teema ju.
Viisakas seltskonnas sellest ei räägita.
Kui on üks asi, mis mulle mu õendusõpingute juures täiesti kummaline, veider ja arusaamatu tundunud on, on see just suremise käsitlemine.
Kui sellest räägiti - natuke eetika aines, natuke õenduse alustes, natuke hoolduspraktikale saatmise seminaris - räägiti inimese õigusest väärikalt surra, emotsionaalsest toetusest, aususest ja sellest, et ei tohi patsiendi suremist endale väga hinge võtta, muidu ei suuda enam tööd teha.
Kui mul esimene patsient praktiliselt kätte ära suri (ma hoidsin sõna otseses mõttes ta kätt neli tundi - selleks, et ta tilgutit oma teadvusetus vehkimises välja ei kisuks sealt), ma tegelikult isegi mängisin neid koolis mainitud toetuse- ja aususeasju läbi temaga. S.t. tema oli tegelikult täiesti kontaktivõimetu ja magas ning see, miks ta kätt (ja tilgutit selle seest) lahti püüdis tõmmata, polnud mitte iha vabaduse poole, vaid ta sügeles maksatalitluse lakkamise tõttu üleni ning üritas end alateadlikult sügada. Aga mulle tundus siiski kuidagi kohatu tema teadvusetu suremise taustale telekast tuimalt Eurovisiooni kordust vaadata ja siis ma hoopis lugesin poolvaljusti luuletusi ja rääkisin temaga-omaette mingeid asju, mida ma vbla tahaksin, et keegi mulle ütleks, kui ma suremas olen.
Siis ta suri ära ja ma pesin tema voodit vaikses võidurõõmus, et ta on minu surnu ja mina koristan tema järel, ta tütar käis mind tänamas kena käitumise eest ja üldse oli kõik väga armas ja ma kahetsesin ainult seda, et polnud rääkinud selle inimesega enne, siis kui ta tuli. Sest siis oli ta veel täiesti adekvaatne, kontaktne, füüsiliselt heas seisundis ja mina, lihtsameelne, veel imestasin asjade hulluks minnes, et kuidas see kõik siis nii ruttu läks?
Alles hiljem taipasin, et ta tuligi sinna asutusse surema. Seisund oli lootusetuks tunnistatud ning ilmselt tundus see talle ja tema perele parima variandina. Keegi seda muidugi mulle ei maininud ja ta ise oli umbes sama kontaktne kui suvaline inimene, keda sa hotelli hommikusöögijärjekorras kohtad e. siis ütles "tere" ja "aitäh".
"Ma küll ei tunne sind, aga mul on kahju, et sul on see raske hetk praegu"-vestluse momenti justkui ei tekkinudki enne, kui ta juba päris minekul oli.
Sestsaati olen näinud veel päris mitme patsiendi lahkumist, mitte küll nii lähedalt ja vahetult, aga siiski. Ühel päeval nad on voodis, käin tilgutit panemas ja kraadimas, ja kaks päeva hiljem enam mitte. Seda, et läheb ainult halvemaks ja paremaks üldse mitte, on vahel näha juba nädalaid, vahel käib aga paranemine ja halvenemine lainetena - ja siis on korraga kõik.
Olen näinud patsiente, kellele on just öeldud, et teeme veel paar uuringut, aga opereerida ei saa, kiiritusravi ei saa teha, võib-olla mõni keemiaravi toimib veel, ei tea.
Olen näinud patsiente, kel võetakse maha kogu ravi peale sümptomaatilise ja kes kustuvad siis nädalaga.
Ja teate, mis neid kõiki seob?
Surmast mitte keegi nendega ei räägi ja kui nad ise selle teema üles võtavad, vadistatakse nad vaiki sellega, kuidas nii ei tohi mõelda, küll saab ravi, küll läheb paremaks, ärge sellele asjale üldse mõelge!.
Välismaa filmides on nagu nähtud sellist asja, et kui aeg hakkab kätte jõudma, traavib surija juurde kogu suguvõsa kokku, öeldakse hüvasti, räägitakse tähenduslikke asju, avaldatakse peidetud aarete asukohti, ja kuidagi kujutlesin ma, et päris elus võiks olla natukene samamoodi. No et võib-olla ei aja surija neid asju just viimastel hetkedel (mil mõtteka jutu rääkimise ja ümbrusest arusaamise tõenäosus on kõvasti madalam kui veidi varem), kuid põhimõtteliselt midagi sellist toimub.
Ja kui pole peret, siis räägitakse nendega, kes on, näiteks haiglapersonaliga, ning leiab aset leppimine ja katarsis.
Aga miskipärast pole ma midagi säärast kordagi näinud.
Kui inimesele määratakse haiglas sümptomaatiline ravi ja helistatakse sugulastele, et teate, meil on küll muidu külastamiskeeld karantiini tõttu, aga tema juurde võib nüüd tulla, sest seisund on selline, et hiljem enam ei saa - siis tulevad sugulased, toovad kooki ja lilli ja räägivad haigele sellest, kuidas no saa nüüd ometigi terveks ükskord. Ja haige vaatab neid veidi vingus näoga ja noogutab pahuralt pead.
Meie käime ja paneme kraadiklaasi ja anname paratsetamooli.
Kui haige jääb järjest viletsamaks ja viletsamaks, ainult magab ja tunneb end halvasti, ei suuda tõusta ega varsti ka oma põit kontrollida, on lisaks mähkmete toomisele ning vahetamisele ainus uudne kohtlemisviis haiglas see, et kui tal on piimajanu, tellitakse talle alt sööklast klaas piima kohale ka väljaspool söögiaega.
Muidu käime, anname ravimeid ja vahetame sidemeid ning kogu moos.
Mu oma vanad ja haiged sugulased läksid omaette, tahtmata, et keegi neid sellistena näeb - või ei tahtnud teised neid mulle näidata, ma ei tea. Minu käest igatahes keegi ei küsinud.
Nendega, kes läksid ootamatult, oli ses mõttes isegi kergem - nad ei teadnud ette, niisiis on selge, miks see hüvastijätmise-teema üldse esile ei kerkinud ega ole ka endale imelikke küsimusi pärast, et miks ma siis nendega ei rääkinud, kas ei julgenud, kas ma ise tahaksin, et kui mina suren, poleks sel kellelegi pealtnäha mingit tähendust ja tehtaks nägu, et midagi ei toimu või!?
Mitte et ma oskaksin suremisest ja surmast kellegagi tegelikult rääkida. Mitte et see oleks asi, mida kuidagi väga harjutatud oleks vms. Lihtsalt tunne on, et äkki oleks vaja mingit plaani, protokolli ja normaalset kombestikku, mis ei hõlmaks ainult salgamist.
Muidugi on võimalik, et see surijatega rääkimise värk filmides ongi kõik puha väljamõeldis, umbes nagu kahekuused pontsud imikud vastsündinute pähe esitatavana, ja midagi sellist ei toimu kunagi ja kusagil. Igal pool tehakse nägu, et pole midagi, pole olnudki, kõik meil elavad igavesti ja tantsivad muudkui rohelistel muruplatsidel lapaduud. Võib ju olla?
Aga kui kusagil siiski leiab aset ka mingi asjalikum tunde- ja infovahetus, võib-olla on minu kogemus põhjendatav sellega, et elan Eestimaal, me oleme eestlased ja eestlased ei tea, kuidas imelike teemadega ümber käia ning jätavad parem üldse käimata, kui teevad midagi valesti?
Sest surm, surm on ometi äärmiselt imelik teema ju.
Viisakas seltskonnas sellest ei räägita.
esmaspäev, 26. mai 2014
Lõunapausil kirjutatud
No ja nüüd siis valutab.
Isegi kui ei murdunud. Isegi kui pole nagu mingit päris põhjust end halvasti tunda. Isegi kui tegu oli õnnetute asjaolude kokkusattumisega, paari vale valiku ja sellega inimesed alati ei näe enda sisse nii hästi kui võiks ja puha - eriti kui neil on mingi keeruline pundar kuskil elus, mida on vastik harutada ja aju tõrgub sellest eemale.
Ikkagi valutab.
Mitte et selles midagi uut oleks, kui aus olla. Lihtsalt alati ei valata seda nii avalikult välja siin, sest vahel ma olen sünnis ka.
Samas - kui ma võrdlen enesetunnet selle mõra-postituse aegse tundega, on mul väga hea.
Seesugused asjad, et lähed öösel õue jalutama ning avastad end siis seeliku lehvides ja kingade plaksudes ümber kolme kvartali sprintimas, sest alles pärast kolmekümne jalutussammu astumist selgus sulle, et tegelikult on vaja joosta, hästi kiiresti joosta, või et on vaja kuulata Nirvanat või Courtney Love'i või Patty Smithi, või et jääd vanni tölbilt lamama ja seina vahtima, sest ei leia mingit motivatsiooni ei pesemiseks ega vannist välja ronimiseks - kõik seesugune on tegelikult täielik tühiasi.
Jah, ma avastasin õhtul oma jalalt üllatusega villi, sest lihtsalt ei pannud käies tähele, et king hõõrub, aga see ei ole dramaatiline.
Mul ei ole tunnet, et ma pole mina. Et pean minema ja otsima endale uue elu. Et pean kasvama kokku millekski muuks, sest ma lihtsalt keeldun iseendaga edasi elamast.
Mingi sinine nukrus ja proovitud rõivaste kui ebasobivate maailmapoodi tagastamine, see on täiesti üleelatav kahetsus, tavaline nohu ja külmetus, kui nii võib öelda.
Elu nagu elu ikka.
***
Tehniliselt võttes on mul praegu elu esimene õeerialane tööpäev. Tõsi, kuna see on samas perearstikeskuses, kus praktikagi, pole nagu mingit erilist tunnet. Välja arvatud et mõned sellised asjad keerasin kihva, mida ma normaaljuhul poleks kihva keeranud.
Aga võib-olla oli see näiteks sellest, et vahepeal on keegi ära lõhkunud verevõtutooli - nagu mismõttes on sellel ainult üks käetugi ja teiselt käelt võttes tuleb patsiendil ühe käega teist toetada nüüd?! - või selles, et uued (uue kujuga) katsutid on saabunud või lihtsalt selles, et mul on halb olla, millest tulenevalt ma väga ei söö, millest tulenevalt pea ei võta kõige kiiremini.
Igav.
***
Aa, ja vahel kohtun ma kodus kahe pikalakalise kauni ja metsiku noore inimesega, kes mulle üksteise peale kaebavad nagu mingi tülis paarike, söövad viimse kui raasuni ära selle ainsa enam-vähem söögiasjana tundunud toidu, mille ülejääke ma olin plaaninud hommikueineks tarbida, võtavad mu raha ära ja kaovad siis arvutisse ja telefoni, nagu poleks neid olnudki. Ilusad, salapärased ja arusaamatud.
Kunagi ammu-ammu, kui rasedaks jäin, olin jumalast kindel, et minul hakkab oma lastega hea lähedane suhe olema.
Isegi kui ei murdunud. Isegi kui pole nagu mingit päris põhjust end halvasti tunda. Isegi kui tegu oli õnnetute asjaolude kokkusattumisega, paari vale valiku ja sellega inimesed alati ei näe enda sisse nii hästi kui võiks ja puha - eriti kui neil on mingi keeruline pundar kuskil elus, mida on vastik harutada ja aju tõrgub sellest eemale.
Ikkagi valutab.
Mitte et selles midagi uut oleks, kui aus olla. Lihtsalt alati ei valata seda nii avalikult välja siin, sest vahel ma olen sünnis ka.
Samas - kui ma võrdlen enesetunnet selle mõra-postituse aegse tundega, on mul väga hea.
Seesugused asjad, et lähed öösel õue jalutama ning avastad end siis seeliku lehvides ja kingade plaksudes ümber kolme kvartali sprintimas, sest alles pärast kolmekümne jalutussammu astumist selgus sulle, et tegelikult on vaja joosta, hästi kiiresti joosta, või et on vaja kuulata Nirvanat või Courtney Love'i või Patty Smithi, või et jääd vanni tölbilt lamama ja seina vahtima, sest ei leia mingit motivatsiooni ei pesemiseks ega vannist välja ronimiseks - kõik seesugune on tegelikult täielik tühiasi.
Jah, ma avastasin õhtul oma jalalt üllatusega villi, sest lihtsalt ei pannud käies tähele, et king hõõrub, aga see ei ole dramaatiline.
Mul ei ole tunnet, et ma pole mina. Et pean minema ja otsima endale uue elu. Et pean kasvama kokku millekski muuks, sest ma lihtsalt keeldun iseendaga edasi elamast.
Mingi sinine nukrus ja proovitud rõivaste kui ebasobivate maailmapoodi tagastamine, see on täiesti üleelatav kahetsus, tavaline nohu ja külmetus, kui nii võib öelda.
Elu nagu elu ikka.
***
Tehniliselt võttes on mul praegu elu esimene õeerialane tööpäev. Tõsi, kuna see on samas perearstikeskuses, kus praktikagi, pole nagu mingit erilist tunnet. Välja arvatud et mõned sellised asjad keerasin kihva, mida ma normaaljuhul poleks kihva keeranud.
Aga võib-olla oli see näiteks sellest, et vahepeal on keegi ära lõhkunud verevõtutooli - nagu mismõttes on sellel ainult üks käetugi ja teiselt käelt võttes tuleb patsiendil ühe käega teist toetada nüüd?! - või selles, et uued (uue kujuga) katsutid on saabunud või lihtsalt selles, et mul on halb olla, millest tulenevalt ma väga ei söö, millest tulenevalt pea ei võta kõige kiiremini.
Igav.
***
Aa, ja vahel kohtun ma kodus kahe pikalakalise kauni ja metsiku noore inimesega, kes mulle üksteise peale kaebavad nagu mingi tülis paarike, söövad viimse kui raasuni ära selle ainsa enam-vähem söögiasjana tundunud toidu, mille ülejääke ma olin plaaninud hommikueineks tarbida, võtavad mu raha ära ja kaovad siis arvutisse ja telefoni, nagu poleks neid olnudki. Ilusad, salapärased ja arusaamatud.
Kunagi ammu-ammu, kui rasedaks jäin, olin jumalast kindel, et minul hakkab oma lastega hea lähedane suhe olema.
laupäev, 24. mai 2014
Side
Täna on see päev, kui on oluline ja õige kirjutada kaks postitust.
Mul on üks sõber, kellesse kohutavalt ja hambuni kiindunud olen ja kes vahel avaldab hämmeldust ja nõusolematust, kui ma kinnitan, et üles-ja-alla tundeelu pakub mulle kokku ilmselt siiski rohkem naudingut, kui rahulik stabiilsus seda iganes suudaks.
Tema ise pooldab stabiilsust ja me oleme ses küsimuses rahumeelselt eriarvamusel.
Täna õhtul mul on joovastus, mida ei oleks ilma eelneva valuta olnud.
Mitte et midagi sisuliselt teistmoodi oleks kui eelmises postituses, aga selgus, et maailmas on jätkuvalt olemas selline imeline nähtus nagu infovahetus: see asi, kus sa küsid ja saad vastuse ka. Süsteem, kus tegudel ja sõnadel on kahepoolne tagasiside, väljaöeldud järelmõtetel järelmõtted - ja kui seda värki vastastikkuselt rakendatud sai, ei olnud mul pärast enam tunnet, et olen mingi väike kõrvaline rämps ja see on surmavalt piinlik.
Sest maailmas on vähe piinlikumaid asju, kui osutuda mingiks vastikuks rämpsasjaks inimesele, keda sa ise vägagi söödavaks pead, ja kui siis peale kommunikatsiooni-nimelise imevahendi rakendamist selgub, et te olete üksteisele vastikud ja mittevastikud üsna sarnasel moel ja määral, ainult definitsioonid erinevad - siis tuli lausa selline tunne, nagu oleks murd lahasesse saanud, valuvaigisti mõjuma hakanud ja natukese aja pärast tundus, et vbla tegelikult ei olnudki murd.
Vbla lihtsalt koperdasin, lõin kõvasti ära ja selle õudsa miski-on-väga-valesti surina tekitasid lihtsalt põrutus ja valušokk? Aga tegelikult on kõik hästi ja paraneb paari päevaga?
Mul on kehalises mõttes ka korra niimoodi olnud. Et ei olnudki murd, oli ainult põrutus ja valehäire.
Aga see ei ole tegelikult oluline küsimus.
Oluline on see, et ma käisin seejärel raamatukogus ja turul, hankisin poolamaiseid maasikaid, mis maitsesid suhteliselt (aga mitte päriselt) maasikate moodi, istusin täna hommikul niidetud murul päikese käes, higistasin ja lugesin jutukat, kusjuures see kõik tundus täiesti hea ja normaalne ning suutsin raamatule isegi sisse minna. Tegelasele kaasa elada.
Sirel hakkab lahti minema ja see lõhn tundus meeldiv. Päriselt ka.
Meeldiv.
Kuigi süda taob ikka pisut ülemäära kiiresti, nagu ähvardaks mind millegipärast lakkamatu oht, tuli nautimissuutlikkus tagasi ja issandjumaljaemakemaaküll, kui hea see naasmine tundub! Nauding sellest, et ei ole enam väga halb, on imeline.
Kui juba liiga palav hakkas ja maasikaisu otsa sai - kui on varane, veidi imelik poolamaine maasikas, juhtub see üsna kiiresti - tõstsin pilgu, vaatasin mõttega ringi ja avastasin, et olen hommikul pärast muru niitmist olnud piisavalt meeltesegaduses, et garaažile, kus me igasugu träna hoiame, võti ette jätta.
Kuidagi väga puhastav ja hea oli see võti uksest välja koukida, tuppa viia, oma õigele kohale panna ja tunda, et mu aju peaaegu töötab jälle. Et mu peasisu on jälle miski, mida peaaegu kontrollida suudan.
Et ma peaaegu siiski tunnen taas seda inimest, kes ma olin, olen ja olema hakkan.
P.S. See, et on selliseid sõpru, see päästab mind iga päev. See, et on sõpru, see päästabki.
Me mõtleme oma sõpradest palju, aga öelda on tavaliselt vähe, sest kõige täpsemad sõnad nende kohta kõlavad pentsikult suurejoonelisena: kuidas sa kasutad suuri sõnu millegi säärase kohta, mis on lihtne kui pungast lehe tõus?
Aga ma hoian teid väga.
Mul on üks sõber, kellesse kohutavalt ja hambuni kiindunud olen ja kes vahel avaldab hämmeldust ja nõusolematust, kui ma kinnitan, et üles-ja-alla tundeelu pakub mulle kokku ilmselt siiski rohkem naudingut, kui rahulik stabiilsus seda iganes suudaks.
Tema ise pooldab stabiilsust ja me oleme ses küsimuses rahumeelselt eriarvamusel.
Täna õhtul mul on joovastus, mida ei oleks ilma eelneva valuta olnud.
Mitte et midagi sisuliselt teistmoodi oleks kui eelmises postituses, aga selgus, et maailmas on jätkuvalt olemas selline imeline nähtus nagu infovahetus: see asi, kus sa küsid ja saad vastuse ka. Süsteem, kus tegudel ja sõnadel on kahepoolne tagasiside, väljaöeldud järelmõtetel järelmõtted - ja kui seda värki vastastikkuselt rakendatud sai, ei olnud mul pärast enam tunnet, et olen mingi väike kõrvaline rämps ja see on surmavalt piinlik.
Sest maailmas on vähe piinlikumaid asju, kui osutuda mingiks vastikuks rämpsasjaks inimesele, keda sa ise vägagi söödavaks pead, ja kui siis peale kommunikatsiooni-nimelise imevahendi rakendamist selgub, et te olete üksteisele vastikud ja mittevastikud üsna sarnasel moel ja määral, ainult definitsioonid erinevad - siis tuli lausa selline tunne, nagu oleks murd lahasesse saanud, valuvaigisti mõjuma hakanud ja natukese aja pärast tundus, et vbla tegelikult ei olnudki murd.
Vbla lihtsalt koperdasin, lõin kõvasti ära ja selle õudsa miski-on-väga-valesti surina tekitasid lihtsalt põrutus ja valušokk? Aga tegelikult on kõik hästi ja paraneb paari päevaga?
Mul on kehalises mõttes ka korra niimoodi olnud. Et ei olnudki murd, oli ainult põrutus ja valehäire.
Aga see ei ole tegelikult oluline küsimus.
Oluline on see, et ma käisin seejärel raamatukogus ja turul, hankisin poolamaiseid maasikaid, mis maitsesid suhteliselt (aga mitte päriselt) maasikate moodi, istusin täna hommikul niidetud murul päikese käes, higistasin ja lugesin jutukat, kusjuures see kõik tundus täiesti hea ja normaalne ning suutsin raamatule isegi sisse minna. Tegelasele kaasa elada.
Sirel hakkab lahti minema ja see lõhn tundus meeldiv. Päriselt ka.
Meeldiv.
Kuigi süda taob ikka pisut ülemäära kiiresti, nagu ähvardaks mind millegipärast lakkamatu oht, tuli nautimissuutlikkus tagasi ja issandjumaljaemakemaaküll, kui hea see naasmine tundub! Nauding sellest, et ei ole enam väga halb, on imeline.
Kui juba liiga palav hakkas ja maasikaisu otsa sai - kui on varane, veidi imelik poolamaine maasikas, juhtub see üsna kiiresti - tõstsin pilgu, vaatasin mõttega ringi ja avastasin, et olen hommikul pärast muru niitmist olnud piisavalt meeltesegaduses, et garaažile, kus me igasugu träna hoiame, võti ette jätta.
Kuidagi väga puhastav ja hea oli see võti uksest välja koukida, tuppa viia, oma õigele kohale panna ja tunda, et mu aju peaaegu töötab jälle. Et mu peasisu on jälle miski, mida peaaegu kontrollida suudan.
Et ma peaaegu siiski tunnen taas seda inimest, kes ma olin, olen ja olema hakkan.
P.S. See, et on selliseid sõpru, see päästab mind iga päev. See, et on sõpru, see päästabki.
Me mõtleme oma sõpradest palju, aga öelda on tavaliselt vähe, sest kõige täpsemad sõnad nende kohta kõlavad pentsikult suurejoonelisena: kuidas sa kasutad suuri sõnu millegi säärase kohta, mis on lihtne kui pungast lehe tõus?
Aga ma hoian teid väga.
Mõra
Olete te kunagi mõne luu murdnud?
Mina olen. Kolmel korral, kokku neli luud. Need olid küll kõik sellised pisemad luud ja kinnised murrud, õigupoolest osadel juhtudel ainult mõrad - aga see tunne, et nii, nüüd on luu katki - see on mulle tuttav.
Alguses ei ole isegi väga valus. On selline tuim, aga tugev tuige, kõik suriseb ja kogu keha ütleb katkeval, aga äärmiselt intensiivsel sosinal: "Eideke! Midagi on nüüd väga-väga valesti!"
Mina seepeale üldiselt isegi ei karju.
Võiks arvata, et luud murda on valus, aga ühe korraliku peavalu kõrval on (kerge ja kinnise) luumurru algus täiesti viisakas ja sünnis valuliik. Röökisin ma ainult oma pindluu-murru järel ja see ei olnud niivõrd valust kui vihast, sest lapsed, kellega ma kulli mängisin, seisid kuidagi väga totakalt ja kohkunult paigal, selle asemel, et mind püsti aidata.
Ise ma kuidagi ei saanud end jalule tõstetud kohe. Aga kuna lapsed olid mingi ebamäärane ehmunud sült mu ümber ja abi oli neist tõusmisel sama palju päikesevalgusest, siis tuli siiski ise tõusta ja tuppa longata. Kui sul midagi muud üle ei jää, tõused ja lonkad ka ilma jalata ilmselt.
Või sured ära, mis on üldiselt olukordade "midagi muud ei jää üle" ainus korralik alternatiiv, aga keha ajab selle mõttte peale kohe silmad punni ning sisistab: "Vara veel, eideke, mul on veel nii palju teha! Aja end jalule ja hüppa, kurat võtaks!""
Igatahes, see midagi on nüüd väga-väga valesti-tunne, see ei peta. Mingil hetkel varsti, ütleb ta, hakkab sul nüüd väga väga väga väga halb.
See on mul nüüd kogu kehas. Õõnes ja veenev eelmäng sellele ajale, kui hakkab tõsiselt valutama.
Kui mõtlema hakata, siis selle konteksti taustal on väljend "mu süda on murtud" ikka täiesti omal kohal. Täpselt nii see tundubki - mitte just et katki oleks see asi, mis verd pumpab, aga mingi sisemine oluline osa, minu "südamik", on mõrane.
Kerge iiveldus, aga mitte nii hull, et oksendada, täpselt nagu luumurru puhul. Kerge segadus, et kuidas siis nüüd sedasi mõneks-ajaks-sandina edasi elada, täpselt nagu luumurru puhul. Narr haavatavus, igasugune õrn ja hooletu tonksamine minu suunal tundub nagu löök ja teeb haiget.
Ainult seda kohta, kuhu külma peale panna, seda nagu ei ole. Või ei oska ma leida õiget sorti külma.
"Saa üle!" ja "Tead, ei ole mõtet pärle sigade ettte loopida!" kuidagi ei mõju päris nii.
Isegi kui need laused tulevad mingist kohast, kus sees ilmselt on sümpaatia ja hoolimine ja lõbus veendumus, et ma väärin paremat (misiganes see ka on siis täpsemalt, keegi ei tea).
Ma ei ole suurem asi joodik, aga kolmveerand pudelit naturaalset siidrit andsid ajutise "kurvastamise asemel vihastan" leevenduse, nii et ses osas on vanarahval ilmselt õigus, viinast on veidi abi.
Olen üritanud ka kohvi ja sigarettidega, mis alguses aitasid, aga nüüdseks on kaotanud igasuguse toime v.a. et kohvist on sõltuvus tekkinud. Ehk siis: kohv ei mõju lohutavalt, aga kohvi puudumine mõjub kohutavalt.
Tunnen end tuhande-aastasena.
Väike õde ütles millegipärast, et näen välja nagu teismeline.
Ilmselt tähendab see, et kokkuvõttes on kõik täpselt nagu alati ja ma kasvatan end kokku täpselt nagu alati.
***
Mul oli tõsiseid kõhklusi selle postituse avaldamise suhtes, aga siis mõtlesin: "Kui ma seda ei tee, jääb narratiivi auk. Ja vähemalt neile, kes mu elu nagu filmi jälgivad, plaksumais ja limonaad toolikäetugedele toetatud, võiks mu jäledast enesetundest mingit kasu olla!"
Võib-olla pole see postitus just väärt kunst, aga see on igatahes parem kui ei midagi.
Mina olen. Kolmel korral, kokku neli luud. Need olid küll kõik sellised pisemad luud ja kinnised murrud, õigupoolest osadel juhtudel ainult mõrad - aga see tunne, et nii, nüüd on luu katki - see on mulle tuttav.
Alguses ei ole isegi väga valus. On selline tuim, aga tugev tuige, kõik suriseb ja kogu keha ütleb katkeval, aga äärmiselt intensiivsel sosinal: "Eideke! Midagi on nüüd väga-väga valesti!"
Mina seepeale üldiselt isegi ei karju.
Võiks arvata, et luud murda on valus, aga ühe korraliku peavalu kõrval on (kerge ja kinnise) luumurru algus täiesti viisakas ja sünnis valuliik. Röökisin ma ainult oma pindluu-murru järel ja see ei olnud niivõrd valust kui vihast, sest lapsed, kellega ma kulli mängisin, seisid kuidagi väga totakalt ja kohkunult paigal, selle asemel, et mind püsti aidata.
Ise ma kuidagi ei saanud end jalule tõstetud kohe. Aga kuna lapsed olid mingi ebamäärane ehmunud sült mu ümber ja abi oli neist tõusmisel sama palju päikesevalgusest, siis tuli siiski ise tõusta ja tuppa longata. Kui sul midagi muud üle ei jää, tõused ja lonkad ka ilma jalata ilmselt.
Või sured ära, mis on üldiselt olukordade "midagi muud ei jää üle" ainus korralik alternatiiv, aga keha ajab selle mõttte peale kohe silmad punni ning sisistab: "Vara veel, eideke, mul on veel nii palju teha! Aja end jalule ja hüppa, kurat võtaks!""
Igatahes, see midagi on nüüd väga-väga valesti-tunne, see ei peta. Mingil hetkel varsti, ütleb ta, hakkab sul nüüd väga väga väga väga halb.
See on mul nüüd kogu kehas. Õõnes ja veenev eelmäng sellele ajale, kui hakkab tõsiselt valutama.
Kui mõtlema hakata, siis selle konteksti taustal on väljend "mu süda on murtud" ikka täiesti omal kohal. Täpselt nii see tundubki - mitte just et katki oleks see asi, mis verd pumpab, aga mingi sisemine oluline osa, minu "südamik", on mõrane.
Kerge iiveldus, aga mitte nii hull, et oksendada, täpselt nagu luumurru puhul. Kerge segadus, et kuidas siis nüüd sedasi mõneks-ajaks-sandina edasi elada, täpselt nagu luumurru puhul. Narr haavatavus, igasugune õrn ja hooletu tonksamine minu suunal tundub nagu löök ja teeb haiget.
Ainult seda kohta, kuhu külma peale panna, seda nagu ei ole. Või ei oska ma leida õiget sorti külma.
"Saa üle!" ja "Tead, ei ole mõtet pärle sigade ettte loopida!" kuidagi ei mõju päris nii.
Isegi kui need laused tulevad mingist kohast, kus sees ilmselt on sümpaatia ja hoolimine ja lõbus veendumus, et ma väärin paremat (misiganes see ka on siis täpsemalt, keegi ei tea).
Ma ei ole suurem asi joodik, aga kolmveerand pudelit naturaalset siidrit andsid ajutise "kurvastamise asemel vihastan" leevenduse, nii et ses osas on vanarahval ilmselt õigus, viinast on veidi abi.
Olen üritanud ka kohvi ja sigarettidega, mis alguses aitasid, aga nüüdseks on kaotanud igasuguse toime v.a. et kohvist on sõltuvus tekkinud. Ehk siis: kohv ei mõju lohutavalt, aga kohvi puudumine mõjub kohutavalt.
Tunnen end tuhande-aastasena.
Väike õde ütles millegipärast, et näen välja nagu teismeline.
Ilmselt tähendab see, et kokkuvõttes on kõik täpselt nagu alati ja ma kasvatan end kokku täpselt nagu alati.
***
Mul oli tõsiseid kõhklusi selle postituse avaldamise suhtes, aga siis mõtlesin: "Kui ma seda ei tee, jääb narratiivi auk. Ja vähemalt neile, kes mu elu nagu filmi jälgivad, plaksumais ja limonaad toolikäetugedele toetatud, võiks mu jäledast enesetundest mingit kasu olla!"
Võib-olla pole see postitus just väärt kunst, aga see on igatahes parem kui ei midagi.
kolmapäev, 21. mai 2014
Hake
Nagu (kõik) paljud teised inimesed, räägin ka mina oma kodumasinatega.
Mingis mõttes on see nagu iseendaga rääkimine, sest enamik sigadusi, mille masinad kokku keeravad, on minu tehtud tegelikult, ning enamik suurepärasusi samamoodi.
Mingis mõttes on aga ikkagi tunne, nagu suhtleksid kellegi teisega.
Näiteks nad reageerivad veidi.
Panen juutuubist käima laulu, mis mulle ei meeldi ja ütlen arvutile seepeale üpris tungivalt: "Jää vait! See on halb laul! INXS tegi ka mõned halvad lood ja see on selgesti üks neist. Nii et jäävait, jäävait, JÄÄ JUBA VAIT!"
Arvutile jõuab pikapeale kohale, mida ma klõpsin nii meeleheitlikult. Tuba täitub tähendusliku pausi, aknast kostva automürina ja ööbikulaksutamisega.
Tõmban hinge.
Lisan vaiksemalt: "Vabandust! Ma tean, et see polnud sinu süü. Ma olen veidi närviline lihtsalt."
Arvuti ei pea viha.
Vist.
Mina kuulan INXS-i edasi ja olen sunnitud tõdema, et neil polnud mitte mõned halvad lood hunniku heade vahel, vaid umbes pooleks. Või isegi häid vähem. Ja vanemad albumid oleks nagu paremad, miskipärast.
Aga võib-olla on mul liigsest hitikuulamisest väärastunud maitse lihtsalt. Vabalt võib nii ka olla.
Eksimatu ei ole.
Ahjul ei tööta enam alumine kuumuti. Kõik mu küpsetised on alt kahvatud ja pehmevõitu, aga pealt pruunid ning krõbedad seetõttu. Ma isegi ei tee ahjule etteheiteid, sest mul oleks ka päris raske ilma jalgadeta joosta nt, ja kuna ta siiski annab oma parima sellega, mis talle jäänud on, siis tunnustus hoopis.Tubli ahi, pats-pats-pats.
Eile käisin muuseas jooksmas. Jalgadega, mis mul veel alles on.
Väärib mainimist, sest see oli juuksuri külastamise kõrval umbes ainus asi, mida ma üldse suutsin end tegema sundida ning selleni jõudmine võttis ka kuus tundi või sinnakanti - aga pärast jooksu olin see-eest nagu normaalne inimene peaaegu.
Kirjutasin kursusetööd, sõin salatit ja enne magamaminekut panin isegi nurka nutsakasse visatud märjad riided kuivama.
Märjad seepärast, et jooksmise ajal hakkas vihma sadama, mis oli väga tore, sest ma peaks olema surnud või kannatama näohalvatuse all, et vihmas jooksmine naeratama ei võtaks. Isegi kui ei taha süüa ega magada ega tööd teha ega õues käia ega kellegagi rääkida ja kogu organismis undab lakkamatu häirekell nagu maailma kõige tüütum haisvate sokkidega toakaaslane: "...pole see pole see pole see pole see pole...!", vihmas jooksmise sisse lihtsalt peab naeratama.
Esimesed piisad kukkusid mu paljastele õlgadele (mulle meeldivad maikad), tuli tuulehoog vahtraõitega, mis silmi kippusid, ning mu nägu hakkas veidralt tõmblema.
Roosa kilekaga lapsele mu ees tõmmati kiiruga kapuuts pähe ja tema vanemad tõmbusid kühmu, sellal kui üksikud piisad mu õlul asendusid pideva veepihuga, mis leigelt lärtsudes tagasi pritsis. Keegi avas vihmavarju. Jooksin üle tee ning lõikasin nurka, sammud läksid kiiremaks ning hakkasid plärtsuma ja mu kummaliselt tõmblev nägu võttis naeratuse sisse, aeglaselt ja ebalevalt, nagu olekski mõne päeva jooksul juba täiesti ära unustanud, et nii ka saab. Aga võttis siiski!
Vesi jäi esmalt juustesse kinni, jooksis siis üle näo ja nina alla kogunes naljakas tilk, mis ka pead raputades eemalduda ei tahtnud. Naeratasin ning pühkisin käega maha.
Selle paneelmaja, millel jookseb vene keeles punane kiri "Jeesus elab siin!", ukseorva oli vihma eest peitunud veel üks väikese tüdrukutirtsuga jalutama tulnud perekond. Õigemini mees ja naine peitusid, sellal kui nende valges suvemütsikeses tütar hüppas kord vihma kätte, kord tagasi varju alla, ise vaimustusest rõkates. Vanemad käitusid ka hästi ega seganud teda.
Naeratasin.
Jooksin kodu poole ja küsisin endalt, miks ma iga päev nii ei tee? Nii hea ju! Jalad suhtuvad jooksmisse hästi, nägu suhtub naeratamisse hästi, meeleolu suhtub endorfiinidesse hästi...
Aga ju mul iga päev ei ole vaja elu paremaks teha.
Eile lihtsalt oli.
Mingis mõttes on see nagu iseendaga rääkimine, sest enamik sigadusi, mille masinad kokku keeravad, on minu tehtud tegelikult, ning enamik suurepärasusi samamoodi.
Mingis mõttes on aga ikkagi tunne, nagu suhtleksid kellegi teisega.
Näiteks nad reageerivad veidi.
Panen juutuubist käima laulu, mis mulle ei meeldi ja ütlen arvutile seepeale üpris tungivalt: "Jää vait! See on halb laul! INXS tegi ka mõned halvad lood ja see on selgesti üks neist. Nii et jäävait, jäävait, JÄÄ JUBA VAIT!"
Arvutile jõuab pikapeale kohale, mida ma klõpsin nii meeleheitlikult. Tuba täitub tähendusliku pausi, aknast kostva automürina ja ööbikulaksutamisega.
Tõmban hinge.
Lisan vaiksemalt: "Vabandust! Ma tean, et see polnud sinu süü. Ma olen veidi närviline lihtsalt."
Arvuti ei pea viha.
Vist.
Mina kuulan INXS-i edasi ja olen sunnitud tõdema, et neil polnud mitte mõned halvad lood hunniku heade vahel, vaid umbes pooleks. Või isegi häid vähem. Ja vanemad albumid oleks nagu paremad, miskipärast.
Aga võib-olla on mul liigsest hitikuulamisest väärastunud maitse lihtsalt. Vabalt võib nii ka olla.
Eksimatu ei ole.
Ahjul ei tööta enam alumine kuumuti. Kõik mu küpsetised on alt kahvatud ja pehmevõitu, aga pealt pruunid ning krõbedad seetõttu. Ma isegi ei tee ahjule etteheiteid, sest mul oleks ka päris raske ilma jalgadeta joosta nt, ja kuna ta siiski annab oma parima sellega, mis talle jäänud on, siis tunnustus hoopis.Tubli ahi, pats-pats-pats.
Eile käisin muuseas jooksmas. Jalgadega, mis mul veel alles on.
Väärib mainimist, sest see oli juuksuri külastamise kõrval umbes ainus asi, mida ma üldse suutsin end tegema sundida ning selleni jõudmine võttis ka kuus tundi või sinnakanti - aga pärast jooksu olin see-eest nagu normaalne inimene peaaegu.
Kirjutasin kursusetööd, sõin salatit ja enne magamaminekut panin isegi nurka nutsakasse visatud märjad riided kuivama.
Märjad seepärast, et jooksmise ajal hakkas vihma sadama, mis oli väga tore, sest ma peaks olema surnud või kannatama näohalvatuse all, et vihmas jooksmine naeratama ei võtaks. Isegi kui ei taha süüa ega magada ega tööd teha ega õues käia ega kellegagi rääkida ja kogu organismis undab lakkamatu häirekell nagu maailma kõige tüütum haisvate sokkidega toakaaslane: "...pole see pole see pole see pole see pole...!", vihmas jooksmise sisse lihtsalt peab naeratama.
Esimesed piisad kukkusid mu paljastele õlgadele (mulle meeldivad maikad), tuli tuulehoog vahtraõitega, mis silmi kippusid, ning mu nägu hakkas veidralt tõmblema.
Roosa kilekaga lapsele mu ees tõmmati kiiruga kapuuts pähe ja tema vanemad tõmbusid kühmu, sellal kui üksikud piisad mu õlul asendusid pideva veepihuga, mis leigelt lärtsudes tagasi pritsis. Keegi avas vihmavarju. Jooksin üle tee ning lõikasin nurka, sammud läksid kiiremaks ning hakkasid plärtsuma ja mu kummaliselt tõmblev nägu võttis naeratuse sisse, aeglaselt ja ebalevalt, nagu olekski mõne päeva jooksul juba täiesti ära unustanud, et nii ka saab. Aga võttis siiski!
Vesi jäi esmalt juustesse kinni, jooksis siis üle näo ja nina alla kogunes naljakas tilk, mis ka pead raputades eemalduda ei tahtnud. Naeratasin ning pühkisin käega maha.
Selle paneelmaja, millel jookseb vene keeles punane kiri "Jeesus elab siin!", ukseorva oli vihma eest peitunud veel üks väikese tüdrukutirtsuga jalutama tulnud perekond. Õigemini mees ja naine peitusid, sellal kui nende valges suvemütsikeses tütar hüppas kord vihma kätte, kord tagasi varju alla, ise vaimustusest rõkates. Vanemad käitusid ka hästi ega seganud teda.
Naeratasin.
Jooksin kodu poole ja küsisin endalt, miks ma iga päev nii ei tee? Nii hea ju! Jalad suhtuvad jooksmisse hästi, nägu suhtub naeratamisse hästi, meeleolu suhtub endorfiinidesse hästi...
Aga ju mul iga päev ei ole vaja elu paremaks teha.
Eile lihtsalt oli.
pühapäev, 18. mai 2014
Pühapäev, soojalaineline
Igal pool on mingid teistmoodi värvid laiali.
Lõhnad lahvatavad nagu leegid.
Õhk katsub õlavarsi teistmoodi. Soojalt.
Punased tulbid pargipeenras nagu vereklombid, palju punasemad, kui ainuski tulp kunagi on olnud.
Vahtraõite aeg. Pärast pojenge ja ebajasmiini mu kõige lemmikumad õied. Sajavad kaela ja katustele, sellele katusele, kus ma täna istusin ja oma elu kokku ja lahti mõtlesin, varbad talvel pudenenud kuivanud männiokaste vahel laiali.
Oivaline aeg minna taas tükikesteks ja otsustada, et ei jaksa hea olla, kas ei?
Ma olen väga vilets teeskleja ning mu võime iseendale valetada, kui reaalsus samas igalt poolt vastu vaatab nagu surnud vanaisa nägu, on naeruväärselt nõrk.
Mu jaoks on ausus ainus tee.
Mitte mingi vapper valik või põhimõte või poliitiline vaade vms, ei. See on lihtsalt ainus viis, kuidas ma saan eksisteerida, ilma et ma pidevalt närviliselt ketraksin peas kõiki neid nuripäiseid niite ja väärust esile toovaid vihjeid, kriipivaid küsimusi ning halastamatuid vastuolusid.
Kui ma ei suuda ühitada reaalsust pildiga oma peas, siis üldiselt on viga ses pildis ja tal tuleb minna lasta.
Mõnikord on pilt peas lihtsalt selline, et on väga kurb ja raske teda minema puhuda.
Püüad uskumatuses lappida ja parandada, üritad salgavate sõrmedega kinni hoida neid kärisevaid haavu, mis rebenevad nagu viledaks kulunud voodilina. Püüad vaadata murenevat taevakangast tušitatud ripsmete vahelt: nii, et kosmose pimedust kataks lohutav sinine ning kalkide tähtede nägusid varjaksid veel lillaudused pilved.
Püüad rääkida. Kokku leppida viise, kuidas puuladvad peaksid koolduma, et varjata neid armutuid avanemisi, musti kui röökivad suud. Kuidas tuul võiks puhuda pilvi, et augud pildis ei karjuks sulle tõtt näkku iga kord, kui pilgu tõstad.
Aga nii ei saa, ma ei saanud, ei saanud, ei saa...
Ma olen mis ma olen, ma pean tõukama end vahtraõitsvalt katuselt ikka üles ja üles ja ülespoole, rebima alla kõik, mis on vale, isegi kui küüned seejuures pahupidi kisun.
Ma ei oska muidu. Omal moel olen minagi võitleja.
Ja see must põhjatu universum, kel on minust ja sinust sügavalt ükskõik - las ta olla seal me kohal. Las ta olla pime, aus ja halastamatult tõsi.
Las elu olla päris.
Lõhnad lahvatavad nagu leegid.
Õhk katsub õlavarsi teistmoodi. Soojalt.
Punased tulbid pargipeenras nagu vereklombid, palju punasemad, kui ainuski tulp kunagi on olnud.
Vahtraõite aeg. Pärast pojenge ja ebajasmiini mu kõige lemmikumad õied. Sajavad kaela ja katustele, sellele katusele, kus ma täna istusin ja oma elu kokku ja lahti mõtlesin, varbad talvel pudenenud kuivanud männiokaste vahel laiali.
Oivaline aeg minna taas tükikesteks ja otsustada, et ei jaksa hea olla, kas ei?
Ma olen väga vilets teeskleja ning mu võime iseendale valetada, kui reaalsus samas igalt poolt vastu vaatab nagu surnud vanaisa nägu, on naeruväärselt nõrk.
Mu jaoks on ausus ainus tee.
Mitte mingi vapper valik või põhimõte või poliitiline vaade vms, ei. See on lihtsalt ainus viis, kuidas ma saan eksisteerida, ilma et ma pidevalt närviliselt ketraksin peas kõiki neid nuripäiseid niite ja väärust esile toovaid vihjeid, kriipivaid küsimusi ning halastamatuid vastuolusid.
Kui ma ei suuda ühitada reaalsust pildiga oma peas, siis üldiselt on viga ses pildis ja tal tuleb minna lasta.
Mõnikord on pilt peas lihtsalt selline, et on väga kurb ja raske teda minema puhuda.
Püüad uskumatuses lappida ja parandada, üritad salgavate sõrmedega kinni hoida neid kärisevaid haavu, mis rebenevad nagu viledaks kulunud voodilina. Püüad vaadata murenevat taevakangast tušitatud ripsmete vahelt: nii, et kosmose pimedust kataks lohutav sinine ning kalkide tähtede nägusid varjaksid veel lillaudused pilved.
Püüad rääkida. Kokku leppida viise, kuidas puuladvad peaksid koolduma, et varjata neid armutuid avanemisi, musti kui röökivad suud. Kuidas tuul võiks puhuda pilvi, et augud pildis ei karjuks sulle tõtt näkku iga kord, kui pilgu tõstad.
Aga nii ei saa, ma ei saanud, ei saanud, ei saa...
Ma olen mis ma olen, ma pean tõukama end vahtraõitsvalt katuselt ikka üles ja üles ja ülespoole, rebima alla kõik, mis on vale, isegi kui küüned seejuures pahupidi kisun.
Ma ei oska muidu. Omal moel olen minagi võitleja.
Ja see must põhjatu universum, kel on minust ja sinust sügavalt ükskõik - las ta olla seal me kohal. Las ta olla pime, aus ja halastamatult tõsi.
Las elu olla päris.
kolmapäev, 14. mai 2014
Aknalkõõlumise hommik jälle
Loll tunne on.
Ma ei oska mõistlikke kavu teha. Kui ma pean tegema mõistlikke kavu, tuleb mul peale väikese lapse jonn "Miks ma pean mõtlema läbi asju, mida ma ei taha?!" ja tekib soov üldse kogu aju panna akna taha nööriga rippuma ning teha ainult täiesti ebamõistlikke asju kogu mõistliku planeerimise alla käiva aja. Hiljem võib aju tuppa tagasi vinnata ning vaadata, kas kuidagi hästi lollakal moel on siiski võimalik ka kohustused ära täita kuidagi.
See, et lollakal moel, on oluline. Normaalselt toimida on väga raske, kui ma olen mingi aja end juba kokku võtnud ja töökangelane olnud, aga idiootselt moel asju lahendada on kuidagi parem.
Kui võidan, siis võidan ja on üleni võit. Kui kaotan, tean vähemalt, et osanuks ju ka paremini, aga näe, otsustasin hoopis lollakas olla.
Ise otsustasin.
Tegin ise oma valiku.
Mul on täielik obsessioon ses osas, et ma pean iga valiku tegema ise ja mitte usaldama normaalseid reegleid.
Phmt mina olengi see inimene, kes suundub otsustavalt muru suunas kohe, kui öeldakse, et murul käimine on keelatud. Aga selle erinevusega, et ma enne murule astumist mõtlen hoolega järele, ega seda ei öeldudki mulle praegu ainult selleks, et mind murule minema veenda, ning kui see küsimus on lahendatud, juurdlen veidi aega ka selle üle, kuidas siis murul käimine endale võimalikult mõnusaks teha ja loogiliselt ära põhjendada.
Nt ma võtaks midagi süüa ja juua kaasa, kingad ja sokid jalast ära ning luusiks siis laisalt mööda muru päikesepaistelisi alu, püüdes hoolikalt mitte radu sisse käia või lilli ära tallata.
Näidata kõigile, et tegelikult võib murul käia küll, kui teha seda heatahtlikult ja vastutustundega.
Öösel nägin muude asjade seas unes ka seda oma haukuvat õppejõudu.
Aga ta oli natuke teistmoodi seal ja unenäo iva oli selles, kuidas tema tundis end üleni ohvrina ja mina olin tema jaoks mingi täiesti talumatu kohutav õudus, kes teda kiusab mingi muu pädeva põhjuseta kui lihtsalt hoolimatust õelusest. Tema muudkui pingutab ja pingutab, et teha oma tööd võimalikult hästi, ja siis mina seal mõnitan, tänitan ja põlastan kõiki tema ponnistusi, andes mõista, et seda tööd peaks kuidagi hoopis teisiti tegema.
Ta oli mu unenäos ka kolme lapse üksikema ja asi lõppes sellega, kuidas ta pisaraisse uppudes teatas: "Jaa, ma saan aru, ma ei olegi elu väärt!" ning marssis dramaatiliselt minema ning mina mõtlesin, kas ma nüüd peaks sellele kui enesetapuähvardusele reageerima kuidagi, sest lapsed ikkagi, või las läheb ja hüppab katuselt alla, kui tahab.
Otsustasin, et las läheb. Kui hüppab, on ise loll ja ei väärigi paremat saatust. Aga nagunii ei hüppa, lööb kindla peale viimasel hetkel põnnama.
Loll tunne levib. On igas ihurakus juba.
Tegelikult tahaksin iseenda eest minema joosta ja unustada ära, et mingi "mina" üldse olemas on. Lahustuda maailmas olematuseks ja olla ka iseenda jaoks täpselt nii ebaoluline nagu üks terake vaniljet Emajões.
Mitte võtta ennast tõsiselt, üldse, kunagi, milleski.
Ma ei oska mõistlikke kavu teha. Kui ma pean tegema mõistlikke kavu, tuleb mul peale väikese lapse jonn "Miks ma pean mõtlema läbi asju, mida ma ei taha?!" ja tekib soov üldse kogu aju panna akna taha nööriga rippuma ning teha ainult täiesti ebamõistlikke asju kogu mõistliku planeerimise alla käiva aja. Hiljem võib aju tuppa tagasi vinnata ning vaadata, kas kuidagi hästi lollakal moel on siiski võimalik ka kohustused ära täita kuidagi.
See, et lollakal moel, on oluline. Normaalselt toimida on väga raske, kui ma olen mingi aja end juba kokku võtnud ja töökangelane olnud, aga idiootselt moel asju lahendada on kuidagi parem.
Kui võidan, siis võidan ja on üleni võit. Kui kaotan, tean vähemalt, et osanuks ju ka paremini, aga näe, otsustasin hoopis lollakas olla.
Ise otsustasin.
Tegin ise oma valiku.
Mul on täielik obsessioon ses osas, et ma pean iga valiku tegema ise ja mitte usaldama normaalseid reegleid.
Phmt mina olengi see inimene, kes suundub otsustavalt muru suunas kohe, kui öeldakse, et murul käimine on keelatud. Aga selle erinevusega, et ma enne murule astumist mõtlen hoolega järele, ega seda ei öeldudki mulle praegu ainult selleks, et mind murule minema veenda, ning kui see küsimus on lahendatud, juurdlen veidi aega ka selle üle, kuidas siis murul käimine endale võimalikult mõnusaks teha ja loogiliselt ära põhjendada.
Nt ma võtaks midagi süüa ja juua kaasa, kingad ja sokid jalast ära ning luusiks siis laisalt mööda muru päikesepaistelisi alu, püüdes hoolikalt mitte radu sisse käia või lilli ära tallata.
Näidata kõigile, et tegelikult võib murul käia küll, kui teha seda heatahtlikult ja vastutustundega.
Öösel nägin muude asjade seas unes ka seda oma haukuvat õppejõudu.
Aga ta oli natuke teistmoodi seal ja unenäo iva oli selles, kuidas tema tundis end üleni ohvrina ja mina olin tema jaoks mingi täiesti talumatu kohutav õudus, kes teda kiusab mingi muu pädeva põhjuseta kui lihtsalt hoolimatust õelusest. Tema muudkui pingutab ja pingutab, et teha oma tööd võimalikult hästi, ja siis mina seal mõnitan, tänitan ja põlastan kõiki tema ponnistusi, andes mõista, et seda tööd peaks kuidagi hoopis teisiti tegema.
Ta oli mu unenäos ka kolme lapse üksikema ja asi lõppes sellega, kuidas ta pisaraisse uppudes teatas: "Jaa, ma saan aru, ma ei olegi elu väärt!" ning marssis dramaatiliselt minema ning mina mõtlesin, kas ma nüüd peaks sellele kui enesetapuähvardusele reageerima kuidagi, sest lapsed ikkagi, või las läheb ja hüppab katuselt alla, kui tahab.
Otsustasin, et las läheb. Kui hüppab, on ise loll ja ei väärigi paremat saatust. Aga nagunii ei hüppa, lööb kindla peale viimasel hetkel põnnama.
Loll tunne levib. On igas ihurakus juba.
Tegelikult tahaksin iseenda eest minema joosta ja unustada ära, et mingi "mina" üldse olemas on. Lahustuda maailmas olematuseks ja olla ka iseenda jaoks täpselt nii ebaoluline nagu üks terake vaniljet Emajões.
Mitte võtta ennast tõsiselt, üldse, kunagi, milleski.
esmaspäev, 12. mai 2014
Oma saatuse sepp
Kunagi hakkasin kirjutama sellest, kuidas minu juttu maalugude kogumikus "Mullast oled sa võetud" hinnatud on, aga sain siis aru, et tegelikult on konkreetselt ja äratuntavalt just minu lugu arvustatud ainult kahes kohas, ja kuidagi nõme oli neid linke ära tooma hakata sedasi kurvalt kahekesi, ilma mingi muu targa jututa sinna juurde.
Üks vähestest helgetest - Mae blog.
"Kuningate"-loo vastand - Loterii.
Aga nüüd võin puhta südamega juurde lisada ka märke, et osalesin ulme lühijuttude võistluse žüriis, lugesin läbi kõik sinna saadetud miljonid jutud (tegelikult ainult 65 tükki, neist üks näidend, mida ma ei lugenud, sest ta oli näidend), käisin Tartus Prima Vista raames parimatele auhindu kätte andmas ja jälgisin seejärel fb-s lahti rullunud draamat, kus esikohta mittesaanud autorid avaldasid nördimust nii žürii koosseisu, valikute kui üldse selle vastu, et igasugused lollakad ei mõista õiget kunsti.
Võidulugu, muuseas, oli hämmastavalt elutark aasiapärane fantaasiajutt, kaunilt kirja pandud ning esiplaanil asuva loo taustal oli aimata ka väga hästi läbi mõeldud suuremat maailma.
Ootan huviga Mann Loperi edaspidist loomingut ja niisiis olen ühtlasi jätkuvalt täiega tegev eesti kirjandusmaastikul, mis siis, et mu viimane esmatrükk oligi seesama maajutt möödunud aasta sügisel. =)
Et jah, peen värk, preili kirjanik.
...ja ma tahaksin, et mul oleks rohkem aega ning vunki pisikesi lühivorme viljeleda, mida mitu korda aastas pihust vallale lasta ning vaadata, kas inimestele meeldib.
Ma tahaksin, et kõigil inimestel, loomadel, taimedel, seentel ja muudel eluvormidel oleks hea olla, vähemalt vahepeal. Isegi kui nad ei võida ulmejuttude võistlust parasjagu.
Ma tahaksin, et mu vaarikate ja kodujuustuga tembitud, väga hilise hommikusöögina valmistatud vahukoor maitseks sama hästi, kui ta kõlab. (Mitte et ta halb oleks. Aga võiks olla parem, arvestades, et vaarikad on mu lemmikmarjad, vahukoort kodujuustuga armastan väga ning kõht oli samuti kaunis tühi.)
Ma tahaksin... olla sujuv ja selge kui laul.
Aga tegelikult, aga tegelikult pean tõdema, et elan ikka veel täpselt seda elu, mida ma tahan.
Olen täpselt see inimene, kes olla tahan.
Ja kui ma seisangi emadepäeva hommikul palavikuga ning väsimusest vankudes raudteeplatvormi trepi ääres ja kimun mentooliga suitsu, käies närvidele kõigile, kes rongi peale ruttavad, siis lihtsalt seepärast, et ma ise tahangi sellist elu.
Tahangi oma elu.
Selle puudused on parimad puudused, mida ma tean.
Pildi tegi Diana Ostrat.
Üks vähestest helgetest - Mae blog.
"Kuningate"-loo vastand - Loterii.
Aga nüüd võin puhta südamega juurde lisada ka märke, et osalesin ulme lühijuttude võistluse žüriis, lugesin läbi kõik sinna saadetud miljonid jutud (tegelikult ainult 65 tükki, neist üks näidend, mida ma ei lugenud, sest ta oli näidend), käisin Tartus Prima Vista raames parimatele auhindu kätte andmas ja jälgisin seejärel fb-s lahti rullunud draamat, kus esikohta mittesaanud autorid avaldasid nördimust nii žürii koosseisu, valikute kui üldse selle vastu, et igasugused lollakad ei mõista õiget kunsti.
Võidulugu, muuseas, oli hämmastavalt elutark aasiapärane fantaasiajutt, kaunilt kirja pandud ning esiplaanil asuva loo taustal oli aimata ka väga hästi läbi mõeldud suuremat maailma.
Ootan huviga Mann Loperi edaspidist loomingut ja niisiis olen ühtlasi jätkuvalt täiega tegev eesti kirjandusmaastikul, mis siis, et mu viimane esmatrükk oligi seesama maajutt möödunud aasta sügisel. =)
Et jah, peen värk, preili kirjanik.
...ja ma tahaksin, et mul oleks rohkem aega ning vunki pisikesi lühivorme viljeleda, mida mitu korda aastas pihust vallale lasta ning vaadata, kas inimestele meeldib.
Ma tahaksin, et kõigil inimestel, loomadel, taimedel, seentel ja muudel eluvormidel oleks hea olla, vähemalt vahepeal. Isegi kui nad ei võida ulmejuttude võistlust parasjagu.
Ma tahaksin, et mu vaarikate ja kodujuustuga tembitud, väga hilise hommikusöögina valmistatud vahukoor maitseks sama hästi, kui ta kõlab. (Mitte et ta halb oleks. Aga võiks olla parem, arvestades, et vaarikad on mu lemmikmarjad, vahukoort kodujuustuga armastan väga ning kõht oli samuti kaunis tühi.)
Ma tahaksin... olla sujuv ja selge kui laul.
Aga tegelikult, aga tegelikult pean tõdema, et elan ikka veel täpselt seda elu, mida ma tahan.
Olen täpselt see inimene, kes olla tahan.
Ja kui ma seisangi emadepäeva hommikul palavikuga ning väsimusest vankudes raudteeplatvormi trepi ääres ja kimun mentooliga suitsu, käies närvidele kõigile, kes rongi peale ruttavad, siis lihtsalt seepärast, et ma ise tahangi sellist elu.
Tahangi oma elu.
Selle puudused on parimad puudused, mida ma tean.
Pildi tegi Diana Ostrat.
teisipäev, 6. mai 2014
Pealiskaudselt
Siuke küsimus tekib vahel meediat, aga eriti just väikesi armsaid lõbublogisid lugedes.
Et kas tõesti on võimalik siiralt uskuda, et vanal ajal naine olla oli nii ilgelt sitt - ja samas et naine ei ole kuidagi alaväärtuslik inimene?
Milline normaalne, füüsiliselt siiski enam-vähem vaba inimene lepiks fundamentaalselt ning üleni sita eluga, mässu tõstmata või paela kaela panemata?
Minu loogika ütleb küll, et elu ei saanud siiski nii halb olla, kui mingeid valitud kaledaid momente tsiteerides mulje jääb. Reeglid võisid olla nõmedad, ent neist sai vast natuke mööda hiilida - või olid mingid teised varireeglid suurte ja avalike varjus.
Jaa, ma võin uskuda, et halbade asjaolude kokkusattumisel oligi elu väga sitt ja mindi hulluks, uputati end ojasse või tapeti mees ära - meilgi on mõnedel inimestel ajuti selleks piisavalt sitt. Aga enamasti pidi nii naistel kui pärisorjadel kui naissoost pärisorjadel siiski olema mingit hingamis- ja mõtteruumi ka, sotsiaalset toetust ja toimetulekumehhanisme. Lootust ja rõõme.
Sest kui polnud, kes nad siis olid, et vastu ei hakanud?
Mingid mömmid v?
Et kas tõesti on võimalik siiralt uskuda, et vanal ajal naine olla oli nii ilgelt sitt - ja samas et naine ei ole kuidagi alaväärtuslik inimene?
Milline normaalne, füüsiliselt siiski enam-vähem vaba inimene lepiks fundamentaalselt ning üleni sita eluga, mässu tõstmata või paela kaela panemata?
Minu loogika ütleb küll, et elu ei saanud siiski nii halb olla, kui mingeid valitud kaledaid momente tsiteerides mulje jääb. Reeglid võisid olla nõmedad, ent neist sai vast natuke mööda hiilida - või olid mingid teised varireeglid suurte ja avalike varjus.
Jaa, ma võin uskuda, et halbade asjaolude kokkusattumisel oligi elu väga sitt ja mindi hulluks, uputati end ojasse või tapeti mees ära - meilgi on mõnedel inimestel ajuti selleks piisavalt sitt. Aga enamasti pidi nii naistel kui pärisorjadel kui naissoost pärisorjadel siiski olema mingit hingamis- ja mõtteruumi ka, sotsiaalset toetust ja toimetulekumehhanisme. Lootust ja rõõme.
Sest kui polnud, kes nad siis olid, et vastu ei hakanud?
Mingid mömmid v?
laupäev, 3. mai 2014
Nagu seks
Istun teetassi ja läpakaga voodis ning mõtlen, mida teha oma vaba päevaga.
See tundub nagu seks.
Nii
kuradi
hea.
Võin lõunaund magada ja kooki küpsetada ja päikese käes jalutada ja jooksmas käia. Võin kassi sügada seni, kuni meil mõlemal kõrini saab, võin võtta tolmu ja ämblikuvõrke ülemistelt riiulistelt (aitäh meenutamast, sõber!), võin lapsega jõe äärde naati korjama minna. Võin lõunasöögiks värskeltvahustatud koogelmoogelit süüa ning radiaatoritelt puhta kuiva pesu ära korjata ning värskeltpestu asemele laotada.
Võin isegi ilukirjandust kirjutada, sest palgatöö sai tähtajaks valmis ja kursusetööga pole nüüd natukene aega jälle kiiret.
Ma ei saa seda nimelt nagunii tähtajaks valmis, aga juhendaja pakkus välja kõvasti normaalsema teema, millel saan viimaks kirjutada seda, mida ma algselt tahtsingi.
Mitte mingit... jama.
Sest ütleme otse välja: see, mida ma seni produtseerisin, oli jama.
Töö ei olnud loogiline, sest struktuur ei olnud loogiline, sest need kuradi (vabandust) nõustavad õppejõud mõtlesid eiteamillest, kui mul projekti esialgse struktuuri ja teema ümber teha lasid. Nende eesmärk ei olnud ilmselt aidata mul normaalset tööd kirjutada, vaid mind veenda, et ma olen loll ja ei tea midagi.
Millele järgnes tore eluperiood, mille jooksul ma tundsingi end lollina, kes ei tea mitte midagi.
Aga nüüd, viimaks, kui mu juhendaja andis mulle nõu esialgne idee tagasi võtta, saan ikkagi kirjutama hakata sellest, millest ma kirjutada tahtsin.
Mis siis, et hilinen.
Mis siis, et kõik tuleb ümber teha.
Vähemalt saan ma jälle aru, millest kirjutan. Ja miks. Milline kergendus!
Kes oleks arvanud, et vajadus kõik otsast peale ümber teha mind nii rõõmsaks muudab?!
Ah, ja inimesed. Nemad ka. On nii ilusad ja head. Üks käis ja kinkis mulle kõvaketta koos paigaldusega. Üks teine viib mind iga päev tööle autoga.
Poegõnned. Hellus. Vaimustus.
Soojus.
***
Tõsi, võib-olla on kogu see eelnev rahulolupuhang seotud sellega, et...
Oh, saate ju isegi aru, ikka sellega, et...
Armunud on väga tore olla.
Õnnelikult armunud olla on veel eriti hea.
Aga olla õnnelikult armunud säärasesse, kes ei ole mitte ainult parim, mis hetkel poes olemas oli, vaid just see, kelle sa valiksid ka siis, kui saaksid vabalt valida ükskõik kelle vahel?
Saate aru, kuidas see on?
Et kui tuleks mitte lihtsalt mõni Jonny Depp 20 aastat nooremana, aga päris ehtne Jack Sparrow tollest esimesest piraadifilmist, kui Jack Sparrow veel üleni lahe oli, astuks paadisillale, haaraks mu tormakasse liibuvasse sülelusse, ütleks, et austab, hindab ja tahab mind, mingem seigelgem üheskoos maailma meredel - ma kehitaksin õlgu ja tõdeksin, et tema ning tema ettepanek lihtsalt pole nii ahvatlevad kui see teine mees ja mu oma elu.
Või kui tuleks Deemon, selline nagu Vrubel maalis, oleks täpselt selline, nagu ma 20 aastat ette kujutanud olen, silmad igatsust ja ihalust täis, pihus kõik maailma võimalused - ma annaks talle põsemusi, võib-olla embusegi, aga peale tassi tee joomist saadaksin ta õlalepatsutusega oma rada.
Sest too teine mees on see, keda ma tahan, ja mida võiks üks Deemon mulle paremat pakkuda?
Et kuidas see on?
See on fantastiline.
Ja sellest tulenevalt tundub peaaegu kõik praegu nagu seks.
Nii
kuradi
hea.
See tundub nagu seks.
Nii
kuradi
hea.
Võin lõunaund magada ja kooki küpsetada ja päikese käes jalutada ja jooksmas käia. Võin kassi sügada seni, kuni meil mõlemal kõrini saab, võin võtta tolmu ja ämblikuvõrke ülemistelt riiulistelt (aitäh meenutamast, sõber!), võin lapsega jõe äärde naati korjama minna. Võin lõunasöögiks värskeltvahustatud koogelmoogelit süüa ning radiaatoritelt puhta kuiva pesu ära korjata ning värskeltpestu asemele laotada.
Võin isegi ilukirjandust kirjutada, sest palgatöö sai tähtajaks valmis ja kursusetööga pole nüüd natukene aega jälle kiiret.
Ma ei saa seda nimelt nagunii tähtajaks valmis, aga juhendaja pakkus välja kõvasti normaalsema teema, millel saan viimaks kirjutada seda, mida ma algselt tahtsingi.
Mitte mingit... jama.
Sest ütleme otse välja: see, mida ma seni produtseerisin, oli jama.
Töö ei olnud loogiline, sest struktuur ei olnud loogiline, sest need kuradi (vabandust) nõustavad õppejõud mõtlesid eiteamillest, kui mul projekti esialgse struktuuri ja teema ümber teha lasid. Nende eesmärk ei olnud ilmselt aidata mul normaalset tööd kirjutada, vaid mind veenda, et ma olen loll ja ei tea midagi.
Millele järgnes tore eluperiood, mille jooksul ma tundsingi end lollina, kes ei tea mitte midagi.
Aga nüüd, viimaks, kui mu juhendaja andis mulle nõu esialgne idee tagasi võtta, saan ikkagi kirjutama hakata sellest, millest ma kirjutada tahtsin.
Mis siis, et hilinen.
Mis siis, et kõik tuleb ümber teha.
Vähemalt saan ma jälle aru, millest kirjutan. Ja miks. Milline kergendus!
Kes oleks arvanud, et vajadus kõik otsast peale ümber teha mind nii rõõmsaks muudab?!
Ah, ja inimesed. Nemad ka. On nii ilusad ja head. Üks käis ja kinkis mulle kõvaketta koos paigaldusega. Üks teine viib mind iga päev tööle autoga.
Poegõnned. Hellus. Vaimustus.
Soojus.
***
Tõsi, võib-olla on kogu see eelnev rahulolupuhang seotud sellega, et...
Oh, saate ju isegi aru, ikka sellega, et...
Armunud on väga tore olla.
Õnnelikult armunud olla on veel eriti hea.
Aga olla õnnelikult armunud säärasesse, kes ei ole mitte ainult parim, mis hetkel poes olemas oli, vaid just see, kelle sa valiksid ka siis, kui saaksid vabalt valida ükskõik kelle vahel?
Saate aru, kuidas see on?
Et kui tuleks mitte lihtsalt mõni Jonny Depp 20 aastat nooremana, aga päris ehtne Jack Sparrow tollest esimesest piraadifilmist, kui Jack Sparrow veel üleni lahe oli, astuks paadisillale, haaraks mu tormakasse liibuvasse sülelusse, ütleks, et austab, hindab ja tahab mind, mingem seigelgem üheskoos maailma meredel - ma kehitaksin õlgu ja tõdeksin, et tema ning tema ettepanek lihtsalt pole nii ahvatlevad kui see teine mees ja mu oma elu.
Või kui tuleks Deemon, selline nagu Vrubel maalis, oleks täpselt selline, nagu ma 20 aastat ette kujutanud olen, silmad igatsust ja ihalust täis, pihus kõik maailma võimalused - ma annaks talle põsemusi, võib-olla embusegi, aga peale tassi tee joomist saadaksin ta õlalepatsutusega oma rada.
Sest too teine mees on see, keda ma tahan, ja mida võiks üks Deemon mulle paremat pakkuda?
Et kuidas see on?
See on fantastiline.
Ja sellest tulenevalt tundub peaaegu kõik praegu nagu seks.
Nii
kuradi
hea.
Tellimine:
Postitused (Atom)