Palaviku ja armastusega

Viimse jaksuriisme peal toimimine pani jälle organismile litaka kirja.
Nuuskan ja nuuskan ja nuuskan, pea on paks ja uimane.
Aga noh, semester lõpetatud ja keskmine hinne vist 4,666666 ja veel lõputult kuusi - ning näe, olen siiski enam-vähem elus.

Et ma olen kõik oma tähtsad asjad ära kirjutanud juba ja rohkem mõtteid maha äng teemadel ei ole, hakkan vanu otsast üle kordama.
Nt tuleb vahel endale meenutada, kuidas nii kurb ja õudne ja masendav kui see ka ei ole, teist inimest, kes ise ei taha aidatud olla, ei ole võimalik aidata. Sa võid kõrvalt vaadata, kuidas isennast saboteeritakse, käed rüpes ja hambad huules, aga midagi teha ei saa.
Mida enam seletad, et "nii ei ole sul ju hea," seda jonnakamalt tahab inimene omaenda rada käia. Ja õigustada oma õnnetu-olemist on imelihtne! Lõpuks on läbi aegade sellele pühendunud isegi terved kunstivoolud!

Iseend tsiteerides: "Oleks hea, kui saaks abiks olla, aga paraku - oma elu juhtima hakkamine on midagi sellist, mille osas ei saa teisi inimesi aidata. Seda saabki ainult ise teha ning ükski seletamine ega õpetamine ei aita. Ainult lükkab edasi seda piinavmagusat hetke, mil ise otsustamine kui printsiip viimaks inimese ajju kohale jõuab.
/Uskuge mind, mina tean. Mul on piiiikalt kogemusi sellega, kuidas igasugused lahked hinged on mind aidata püüdnud."

Seekord on küll paljud inimesed võtnud ette end natuke teistmoodi karistada kui lihtsa minnalaskmisega. Aga need ei ole vähem vaevalised rajad.
Vahel mõtlen, et oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, küll oleks siis kõik õnnelikud. A tegelikult nii ikka ei saa. Juhtida saab ennast ja ainult ennast ja nii ongi. Teistele saab ainult leebelt naeratada ja nendega väga väga lahke olla. Tassike teed ja tükk šokolaadikooki, see on umbes nagu ainus abi, mida sihipäraselt õnnetule anda saab.

Ja siis veel imestatakse, et miks ma ei taha see päris sõber olla ja ikka uhkesti tõde näkku öelda.
Sellest ei ole ju kasu! Krdi mõttetu! Ainult meil mõlemal on mõneks ajaks sitt olla.

...täna polegi veel midagi kirjutanud...

Et mu kirjanduslik karjäär tasakesi järgmise avaldumise suunas nihkub, siis siin on enesereklaami mõttes "Joosta oma varju eest" kohta kirjutatud avalikult kättesaadavad arvamused-arvustused.

Kui keegi mõnda veel teab, võib kommentaaridesse lingi jätta.

* Alustame trükiajakirjandusega. See arvustus ei ole küll kõige informatiivsem, aga kuna keegi arvustamise eest autorile ka raha maksis, tundub nagu rohkem päris: Margit Adorf Eesti Päevalehes

* Loomulikult tuleb linkida BAASi. Seal kirjutavad esiteks paljud inimesed ja teiseks need, kes päriselt ka raamatuid loevad, mitte ainult vahel ei sattu mõnda kätte võtma.
Nad on jõhkralt subjektiivsed, aga just see ongi BAASi arvustuste juures kõige lahedam.

* Ja et topelt ei kärise, siis näitan ära ka ka kogumiku üldarvustused BAASis.

* Loteriis on kogumiku üldarvustus, kus mind ka natuke puudutakse.

* Fantaasia kirjastuse blogis samuti

* Ja egotripi raames lingin ka veel intervjuusid Sirbis ja Poognas.

Kes see seda koera saba ikka kergitab, kui mitte ta ise!

Kuna jaanuaris juba on liiga palju liiga tobedaid postitusi, võin ju vabalt ühe juurde kirjutada

Hetkel piirduvad mu kõige keerulisemad ja häirivamad probleemid jätkuvalt teemaga kuidas siis olla inimene teiste inimeste seas?
Seda enam hindan kõiki neid hingelisi, kellega koos ma ei tunne, et peaksin olema õigem, parem, kohasem isik, et olla... nojah, päris inimene.

See film, on ju, mida me kõik oleme nagunii näinud - as good as it gets.
Seal on see ülim kompliment. ("Sa paned mind tahtma olla parem inimene/mees!"- oleneb, kuidas tõlkida.)

Minu ülima tunnustuse piiri lähedane kompliment on täpselt vastupidine: "Sinuga koos on mul nii lihtne olla, et ei tahagi midagi endas parandada ega muuta!"

Muidugi, v-o ma lihtsalt olengi nii hea inimene juba :P

Kristallselge

Võib-olla....
Võib-olla...
Võib-olla on vahel vaja nii jõledaid nädalaid, nagu seesinane oli, nii jõledaid kogemusi, nagu mu praktika on, nii näljast, vihast ja üksildast tunnet - et nende järel saaks tulla nii võrratuid päevi nagu tänane.



Ma tänan teid väga!

Agoonilised valikud

Sissejuhatus:
Selles raamatus, mida ma mõni post tagasi soovitasin, on üks peatükk pühendatud sellele, kuidas me kuidagi ei taha valikuvõimalusi kaotada.


Isegi kui osad valikud on selgelt kehvemad kui teised.
Ikkagi meeldib meile see, kui ka need kehvemad võimalused avatuks jäävad.
Isegi kui võimalikud valikud tuleksid mõne aja pärast tagasi, mis siis, et me nad mõneks ajaks kõrvale jätame.
Ikkagi ei taha me näha neid kadumas, ka ajutiselt mitte.

Inimloomuses on tahta hoida valikuvõimalust avatutena.
Mis mõttes ma sõnastan liiga veendumult? Ta tegi selle tõestamiseks katseid, pagan võtaks! See on tõestatud informatsioon!
(Sisestaksin leebet sarkasmi märkiva emotika, aga ei tea, kuidas see välja peaks nägema.)

Sissejuhatuse lõpp.

Veel veidi enne seda postitust kirjutasin ma sihukese jutu siiasamma avalikku võrgupäevikusse. Et kuidas ma tahaks kõike, aga ei jaksa.
Aga teen ikka.
Sest tahan.
Kuigi ei jaksa.
Jne.

Kui need kaks mõtet kokku panna, on tulemuseks: minu täiesti tavaline ja üldinimlik probleem on selles, et ma ei suuda valida.
Kõike ei jaksa. Aga panna kirjutamine teadlikult kõrvale, kuni koolis käin, ei ole otsus, mida ma suudaksin rahuliku südamega vastu võtta.

Ega ma ei suuda praegusel perioodil ka kirjutada, muidugi. Ei rahuliku ega rahutu südamega. Ma suudan sel teemal suure eduga põdeda ja valuleda, aga mitte enamat.
Lisaks puuduvale ajale on probleem ka see, et pühendumust pole.
Kuni ma mõtlesin, et kirjutada kirjutada kirjutada on ainus, mida ma tahan, suutsin end toore jõuga risti läbi raskete hetkede ja talumatu ideedepuuduse litsuda.

Nüüd, mil ma tahan veel midagi osata, on kuskil ajusopis pidevalt vabandus olemas: "Jah, ma ei suuda ainsatki elavat rida ekraanile võluda, aga vähemalt olen 4 tundi loengutes olelenud ja teinud ära ülehomse koduse töö. Olen niigi suurepärane!"
Või mis siis, kui ma tegin seda kõike eile? Või eelmisel nädalal? Suurepärane olen ikka! vabandusena toimib väga hästi!
Milleks näha siis vaeva mingite tegelastega, kelle saatused tunduvad nii võimatult keerukad käte vahele võtta ja valmis muljuda? See on ju raske töö!

Ajab lihtsalt meeleheitele! MisMÕTTES ma... ei suuda korraga kõike?!

1. teema lõpp

***

Teema nr 2

Samal moel nagu kahe karjääri väravaid, ei jaksa ma hästi avatuna hoida ka kõiki oma inimsuhete-uksi.
(Kuigi veidi vähem ja kõrgema kvaliteediga suhteid oleks ju parem variant?
Või kas oleks?
Ma ei tea.)

Raamatus (tollessamas, eks ole) oli veel peatükke.
Üks neist rääkis sotsiaalsete suhete maailmast ja rahamaailmast ning nende eraldatusest. Täiesti geniaalselt lihtsat juttu rääkis sellest.
Kõike ei jaksa refereerida, aga üks näide oli, kuidas mingid blablabla piirkonna kõrgepalgalised juristid, kui neile tehti ettepanek anda õigusabi mingitele XXX vaestele väga väikese raha eest tunnis, ei tahtnud seda teha.
Mitte ükski ei tahtnud.

Aga kui neil paluti seda teha tasuta, olid peaaegu kõik meelsasti valmis.

Sest rahasuhted ja sotsiaalsed suhted on nii hirmus erinevad asjad! Neid ei saa omavahel segada, ilma et sotsiaalne pool kaotajaks jääks.
Neid ei anna ka eriti ühendada. Ikka jääb sotsiaalne kaotajaks.
Sotsiaalne suhe inimeste vahel on võimas ja habras ühtaegu ning... Pagan, lugege seda raamatut: see on nii lihtne ja põnev!

Aga minul, kui minu kui põhiteema juurde tagasi tulla, on ju see - sotsiaalse suhtlemise puue, noh.
Põhimõtteliselt tähendab see, et mina ei suuda oma sotsiaalseid suhteid loomulikul, naturaalsel, iseeneslikul viisil mõista ja mõtestada.

Nii et ma püüan neid kuidagi mõistuslikult omavahel paika panna. Teha nt kindlaks, kuhu peaks kuuluma mu lojaalsus, kui tekivad vastuolud inimeste vahel. (Ma ei tea, kas see on mu vaimne vastureaktsioon hirmus paljude inimeste sõnadele, kes viimasel ajal on mu ümber rääkinud lojaalsusest kui olulisest voorusest, aga ma ei tunneta ise ennast lojaalse inimesena. Mul on pigem kalduvus jahedale objektiivsusele.) Või mõista hoolika lahterdamise abil, kes mina ise olen oma suhete vahel erinevates rollides ning missugusena ma oma inimsuhteid ideaalis näeksin ja...

Aga selline mõtestamine tundub pool aega nii neetult lootusetu!
"Irratsionaalne inimene" andis mulle tõuke mõistmaks, miks.

Teate, juba ammu aega olen ma üritanud luua mingit arusaadavat suhete kohtlemise süsteemi võttes ekvivalendiks palgasuhteid: suhe, mis pakub mulle naudingut, kuulub hoidmisele.
Suhe, mille naudingubilanss on negatiivne, kuulub ignoreerimisele, kuni välja sureb.

Aga niisugune süsteem, nagu selgub, on põhjani vigane. Hoopis olulisem peaks olema see "sõpratuntaksehädas"-värk, mida ma olen tuhat korda kuulnud, aga mitte kunagi kuulanud.

Sotsiaalne suhe ei ole palgasuhe ja teda ei saa samadel alustel hinnata.
See on midagi väga muud.
Mul on kulunud 32 aastat (peaaegu täpselt), et endale ära sõnastada, et mitte ainult mina ei pea saama oma sõbrale loota, kui ma olen hädas, minu asi on ka sõbrale toeks olla, kui tema hädas on.
Huvitav, ah?
Seni kulges mu bilansipõhine pikaajalist lojaalsust arvestav sõprade-klassifikatsioon mööda rida "kui mul oli siuke ja siuke pask parasjagu kõrvuni, mida tema minu jaoks siis tegi?"
Sain aru küll, et see ei ole täiuslik, kõiki-mõjusid-arvestav-süsteem, aga...

Eh.

(Nõrga vabandusena võib esile tuua, et ma pole kunagi arvestust pidanud, kui palju mina midagi tegin, kui keegi mu lähedastest ise sõnniku sisse sattus.
See ei ole minu jaoks küsimus olnud.
Jäi arvestusest üldse välja.
Kui keegi küsikski takkajärgi mingisugust bilansihinnangut, ma ei oskaks seda anda.
Aga küllap oleks bilanss absoluutväärtustes minu kahjuks. Teate küll, see, kellele on palju antud...
Ja mulle on antud.)
(Või siis ma olen võtnud? Sest kui järele mõelda, siis olen endale sageli lubanud asju, mida normaalsed inimesed endale oma sotsiaalsetes suhetes ei luba.
Nagu ma teen ka nt seda postitust kirjutades. Sest keegi saab lugedes kindlasti haiget. Ja mulle tundub tähtsam öelda, mis mul öelda on, kui nende tundeid hoida.
Millal ütles keegi mulle midagi nii otsest, et see mu vaimu ümbritsevast käsivarrepaksusest soomurüüst läbi tunginuks ja ootamatult valus ning isiklik olnuks? Sügisel?
Ja enne seda - suvel ehk?)
Teema juurde tagasi:
Muidugi, ega abi andmine ole alati eriline ohver. Ei minu, ei kellegi teise poolt.
Seni, kuni sõber veel nii suures hädas pole, et täiega ebamugav selts olla, on hädasolijaga sõbrustamine täiesti lihtne. Olla inimesega inimene pole mingi pingutus, kuni suhte naudingubilanss ikka veel positiivne on!

Aga kui on juba negatiivne, siis... nojah, ma olen sellest ka juba kirjutanud tegelikult (seal allpool, kui kerida natuke, on boldis kiri "andmine ei ole miski, mis saab ühel hetkel tehtud" - see on see õige koht).
Aga ma ei suutnud isegi pärast tolle postituse tegemist seal kirjeldatud teadmist päriselt endasse sisse võtta. Vähemalt mitte sõpruse olemuse kontekstis.
Ei taibanud päriselt, et sõber tuleks olla ka siis, kui tegelikult tahaks kõva häälega lõugama pista, persse saata ja v-o ka vastu kõrvu anda.
Või siis kui oled nii väsinud - nii väsinud, et tahaksid roomata oma urgu ja sinna surra - aga tema tahab sinu tähelepanu.

Olgu. Kõlab kaunilt.
Ole sõber! Kui juba oled, siis ole!

Kuid ma ei saa ka täpselt aru, kus see tasakaalupunkt peaks olema? Kuskil ju peaks?
Sest sõprus ei ole ka mingi masohhismiparaad mu teada? Kui minul endal on halb, kui palju teiste jama ma pean ära kannatama, et sotsiaalselt õiget asja teha, ausate reeglite järgi mängida?

Nii, ja kui palgasuhete süsteem sotsiaalsete puhul ei toimi, mis siis toimib?

Sisetunne?

Aga mu sisetunne on ju nii sõltuv sellest, kuidas on enesetunne!
Enesetunne omakorda sõltub miljonist pisiasjast, alates unevajaduse kaetusest kuni viimati loetud raamatuni välja. (Praegusel hetkel nt tahaks 90% sostiaalsetes suhetest maha tõmmata ja "olgu, minge elage hästi!" öelda, sest ma olen tõesti tõesti tõesti läbi sellest praktikast ja sellele eelnenud hullumeelsest nädalast.)

Ei. Sisetunne ei ole pädev.
Kui aus olla, siis sisetunne on miski, mida ma üldse ei usalda. Sest minu sisetunne on (otse öeldes) lollakas.
Enamik elus kokku keeratud sitta sai sisetunde nõuandel valmis meisterdatud.
Enamik häid asju on mõistusliku lähenemise viljad.
Kui minu sisetunne oleks inimene, ma ei tahaks teda tunda. Ta ei ole absoluutselt usaldusväärne.

***

Veel kord teema juurde tagasi e. kokkuvõte:
Mulle ei meeldi lasta inimestel olla sulguvad uksed, valimata jäetud ja möödunud variandid.
Kellelegi ei meeldi. See on inimloomuse osa.
Veel vähem meeldib mulle aga teadmine, et ma ei suuda välja valida, millised inimesed teoreetiliselt üldse võiks uste taha või ette jätta.

Lojaalsus ei ole minu tugevamaid külgi, nii et üldiselt kipun ma arvama, et just see inimene, kellega mul viimati kõige toredam oli, on mu suur lemmik ja väärtus elus. Mõni väga üksik persoon on tõesti eluajalukku nii palju häid hetki pakkunud, et ei kipu mälust paari eemaloldud kuu või aasta jooksul kaugenema, aga tõesti, see on selline väga üksik juhtum.
Enamasti on nii et... mis silmist, see südamest. (Või vastupidi. Kes rohkem südames, seda ma üritan ikka vahel näha ka.)

Ainult et... ma ise ju tean, et mul on selline tendets kergemeelsusele sõprussuhetes.
Tean, et mu sisetunne on lollakas ja teda ei saa usaldada.

Aga mille pagana järgi siis valima peaks?
Ja ma ei tahagi ju üldse valida!
Ja… oh, persse küll, kurat-raisk, ma ei jaksa enam kõiki neid valikuid avatuna hoida, aga - midagi välja valida ka ei suuda.

Ärge tehke asju, mis ei pane te hinge helama!

Tunnen omal nahal, kuidas mõttetu töö tapab.

Isegi kui ta ei ole ebameeldiv. Isegi kui ma väga hindan teisi inimesi, kes seda teha suudavad. Isegi kui mulle tegelikult isegi meeldiks seda tööd osata ja hästi osata.

Aga see ei ole minu kirg. Mitte natukenegi.

Ei tule nagu ette, et sel pöörasel eelmisel nädalal oleks olnud ühtegi päeva, mil väsimus, tüdimus ja huvitus must niimoodi elumahlu välja imenuks kui täna.

Emake maa, kuidas ma küll selle praktika lõppu ootan!

Garderoobis

Võtame kappidest välisriided ja kisume neid kergelt niiskeid nartse endale kiiruga ülle.
Pärast koolipäeva lõppu pole suurt kellelgi soovi Tervishoiukõrgkooli majas veel pikemalt kükitada.
Mul on mantel juba seljas. Selle revääril kallilt sõbralt kingiks saadud öökullikujuline helkurpross.

Kursuseõde (eriti sümpaatne selline) kummardub prossile lähemale. Silmitseb seda huviga. Kommenteerib: "Lahe..."
Mina (esmalt uhkusega, siis vabandavalt): "See on helkur. Kuigi väga vales kohas."
Kursuseõde (eriti sümpaatne selline) ajab end sirgu ja noogutab mõistvalt: "No muidugi. Sitta neist jalgadest, peamine, et rinnad alles jäävad!"

Hormooniori

Nädala ärkamislogi:
5.55.
6.55.
6.00.
5.04.
Homseks on planeeritud midagi 5:30 kandis.

Seni olen hommikute ebainimlikust varajusest hoolimata ära teinud kõik asjad, mida kool on mult küsinud (ja nende nimi on Leegion!), kõik kiired asjad, mida kirjastaja on mult küsinud ja kõik asjad, mida hädasti laste jaoks vaja on olnud. Pesu on pestud, nõud ka, iga päev tehakse sooja süüa ja kass on ka söönud + tema liivakast igaõhtuse koriluse mõjul puhas püsinud.

Elan nagu vikerkaare harjal: väsimuskaifi katkematu magus joobumus tuikab arterites ja luudes ning pea on täis lakkamatuid hiilgavaid ideid. Oleks ainult hetke ja jaksu neid üles tähendada ajaks, kui mõtete reaalsuseks tegemiseks ka mahti on!
Nii hea on olla. Nii kurnatud on olla.
Kolm eriti põnevat plogipostimõtet on ka, aga no... ei ole aega ega jõudu (vaimset)!

Kere korjab närviliselt vedelikku sisse.
Treenimiseks lihtsalt ei ole aega. Ega jõudu (vaimset).
Kuna aga nädala algul oli ilm esialgu erakordselt ilus, käisin palju jala (ja mitte paljajalu) selgest õuesolemise rõõmust. Siis läks ilm nii erakordselt jäledaks, nagu ta praegu on, ma olin sunnitud palju jala (ja õnneks mitte paljajalu) käima ning iga samm luges umbes kahe eest (sest tasakaalu hoidmiseks kulub võimsalt lihastööd ja kehatemperatuuri jaoks kaloreid).
Loodan, et nädala lõpuks olen niisiis ikka veel inimese (ja mitte mammuti kaalus) ja siis on mul viimaks mahti ka sihipäraselt sporti teha, nii et hullkiire elu ei riku ehk mu väärtuslikku korpust ära ning tulen seekord pesumasinast elusalt läbi.

Mul ei ole üldse aega ning olen viimseni kurnatud, sest olen enda jälle efektselt nurka mänginud, jättes kõigi asjade tegemise ja probleemide lahendamise kõige viimasele hetkele.
Aga ma tegin seda pooleldi teadlikult ning täiesti meelega.

Kohe selgitan miks.
(Mõte pole minu oma vaid on pärit päris pädevalt inimeselt, kes on mulle perekondlikult lähedane. Mina ainult vahendan.)

Mõiste, mis seesugust käitumist iseloomustab, on "ressursinaiivsus".

Sa ei jäta endale piisavalt aega, et vajalikku kohta õigeks ajaks kohale jõuda või vajalikud tööd rahulikult ära teha, sest ideaalsete tingimuste tekkimisel või joostes jõuab ju kiiremini ka. (Üldiselt ideaalseid tingimusi ei teki ning jääd lihtsalt hiljaks.)
Sa ei jäta endale varuraha ootamatute kulutuste puhuks, sest loodad, et neid ehk ei teki. (Üldiselt tekib. Vähemalt kord kahe kuu jooksul ikka, enamasti sagedamini. Nt täna tekkis.)
Sa magad täpselt nii vähe, sööd täpselt nii ebatervislikult, treenid täpselt nii ebapiisavalt, et tunduks, et on mingi võimalus see koormus enam-vähem tervena üle elada, kui kõik klapib ja keha täiega koostööd teeb. (Kuigi tavaliselt ei tee.)

See piiri peal pingutamine on ideeliselt üsna hirmus kogemus ja kellelegi teisele ma seesugust eluviisi ei soovitaks, nagu ma ise endale valinud olen.

Mina aga olen ta valinud seetõttu, et õnnetuseks meie keha premeerib seda mängu ressurssidega täiesti sadistlikult ning organismi edasise tegevuse jätkusuutlikkuse peale mõtlemata.
Premeerib rikkalikult.
Kui see piiripealne, viimase ressursiraasu serva peal jätkub-ei jätku balanseerimine läbi läheb, ujutab keha su kergenduse, rahulolu ja õnnehoromoonidega üle. Jess! Ma võitsin!-emotsioon tuleb juba pisiasjadest, mis muidu ei annaks mingit mainimisväärselt tunnetavat tagasisidet.

Pädev lähedane inimene tõi nt näite, kuidas üheksakümnendate alguses bensiinikriisi ajal, kui inimestel polnud raha ka eriti, sai omamoodi hasartmänguks sõita tanklasse viimase kütusetilgaga. Jõuad kohale või ei jõua? Kui jõudsid, sai bensiini võtmisest kaif.
Kui ei jõudnud - noh, siis lükkasid.
Autot.
Ka nii saab omamoodi huvitavad hormoonid keres käima.

Ja mina olen täielik hormooniori. Mis iganes annab hormoonikaifi, ma olen kohe järjekorra alguses jalalt jalale keksimas, käsi pikal, silmad põlemas: "Andke veel, andke veel, nii äge ju!"
(Siinkohal tervitaksin ihusõpra, erinevaid komplimenteerivaid meessoost sõpru ja kõiki inimesi, keda ma olen painanud "Aga teeme midagi koos!" jutuga. Ja kõiki neid, kellega koos me oleme asju teinud loomulikult ka.)

Ma tean, kuidas panna oma keha naudinguid tootma. Ja see oskus meeldib mulle väga.

Jama on ainult siis, kui vahel ei viitsi mehhanismi käigus hoida.
Niimoodi "üleval", pilvepiiri peal jooksma programmeeritud organism läheb alla kukkudes kergesti rikki ning kurvaks. Siis on raske.

Aga oi, siin üleval on ikkagi tore olla! =)

Geenides

Seal oli üks poiss Markus.
Ta oli väga hea.

Ta oli nii hea, et päkapikud
tõid talle kogu aeg
kingitusi.

Isegi terve suve läbi tõid.
Sest ta oli nii-nii-nii-nii hea!

(Poeglapse looming)

Seekord 10 korda kuulsamaks ei saa...

...aga see ei tee mind millegipärast üldse kurvaks. V-o seepärast, et mõningad juba pakkusid, et võin minna käsikirjaga nende ukse taha, kui Tänapäev seda tahtma ei peaks.
Nagu... elu on kaunis ja ma sain täna hommikul valmis terve referaadi!

Vanemluse proovikivi nr ... (kujuta siia ette mingi hästi suur arv)

Sa rabeled konkreetselt terve päeva teiste (eriti tema) vajaduste heaks ja jätad enda jaoks vajalikud asjad tegemata, sest ei ole aega, ei jaksa ka.
No hea küll, plaan on, et õpid siis hommikul, nii kella viie-kuue ajal.

Õhtul kell pool 11, kui oled (oma kella viiesele ärkamisele mõeldes) 4 korda malbelt öelnud, et nüüd läheme magama, vaatad lastetuppa sisse. See näeb välja nagu oleks sealt maavärin üle käinud - sinu poolt varem magamiseks valmis seatud voodid on täis kooli- ja mänguasju, neist esimeste kohta oled 2 tundi tagasi öelnud, et tuleb kotti kokku panna, teiste väljavõtmisese peale nii hilja õhtul ei ole sa üldse tulnudki.

Väljakutse on sel hetkel end mitte hulluks vihastada.

Mina ei saanud hakkama.

Ja mis kasu sellest oli? Mitte mingit. Ega ma ei saanud paremini magada, kui teises toas keegi tund aega voodis nuuksus, kui siis, kui ma nt ta asjad ise kotti surunuks, kadunud õppevahendid üles otsinuks, puuduvad paberid ise ümber pannuks.
Mitte et mul oleks udust aimugi, kus need kadunud asjad olla võivad või miks neid varem üles ei otsitud või...

Ma ei saa selle vanemdamisega ikka üldse hakkama enam.

Kui hea raamat!

Lugesin raamatut.

Taevalikult tore on avastada, et mõni teadlane maailmas on ka viitsinud huvitavate asjadega tegeleda!
Minu lemmikosa raamatust oli küll eessõna, aga kõik muu on ka magus ja vallatu.

Ja ärge hakake tooma ägedaid füüsika-avastusi kohe näiteks selle kohta, et teised teadlased ju kaaaa jne.
Mulle füüsika meeldib küll, aga üldiselt ei sega laialt levinud vale arusaamine füüsikast minu igapäevast elu nii jubedamalt väga, kui inimeste jubedamalt põhjalikult vale arusaamine inimmõtlemisest.
***
Kui seda lugu hoolega kuulata, siis peale tümpsu algust esimesed sõnad on: "Oo, kandilised pudelid! Viime siit keegi lattu!"

Edasi on natuke keerulisem, aga kui veel eesti keelt kuulete, andke teada!
***

Teeme järeljõulupiparkooke, sest umbes poolteist kilo minu suurepärast isetehtud tainast on veel üle (kokku tegin teist umbes 16 kilo, nii et ka kinkimisi arvestades ikkagi üüratu kogus ja pole mingi ime, et osa üle jäi).
Poeglaps kriiskas, et tema tahab rullida, rullida, rullida ka. Üldse käis mingi õudne rahmeldamine ja tüli.
(Meil on üks hästi suur kuuske kujutav vorm, mida ma tavaliselt ei luba kasutada, sest 30 cm-ne kuuskpiparkook kipub katki minema alailma. Aga täna lubasin ja lapsed läksid kaklema, kes mitu kuuske teha saab.
Küsimusele ei tundunud olevat kõiki osapooli rahuldavat lahendust.)

Poeglaps (nutab ja röögib): Mina ei ole niimoodi nõus!!! Te olete nii halvad minu vastuuuuu!!!
Tütarlaps (jahu laiali puistades tasaselt): "Kas nii palju jahuga saab [Poeglapse nimi] ka rullida?"
Mina (vihaselt): "Põhimõtteliselt saaks, aga ta ei taha ju rullida, ta tahab ainult karjuda ja jonnida!"
Poeglaps (nutuseguselt röökides): "Ma karjun ja jonnin ja rullin!!!!"


Ja siis: mina ja Tütarlaps purskame naerma.
Poeglaps (kriiskab): "See ei ole naljakas!!!"

Tõsineme püüdlikult.
Poeglaps asub vaiksel nohinal rullima.
Idüll.

Ninjad nii naljalt välja ei sure!

Märkamatu algus

"Tead, Jaapanis on suur sõda." Poeglaps vaatab mind suurte tõsiste silmadega. "Neid ründavad gorillad."
Mina: teen ebamäärast häält, mis pole ei nõustumine ega vastuvaidlemine, ja pesen nõusid edasi.

Mõni päev hiljem

Poeglaps: Emme, Jaapanis on juba neil väga raske seal. Surma on saanud kolm tuhat jaapanlast ja kümme gorillat.
Mina: Njaa... Aga gorillad ongi väljasuremisele lähemal. Nii et mõnes mõttes on see isegi õiglane!

Poeglaps noogutab.

Vähemalt nädal hiljem

Poeglaps: Jaapanlastel on seal üks vibu ja mõõgaga tüdruk. Ta on üksi juba viiskümmend kuus gorillat ära tapnud!
Mina (väga rahulolev naissoo suurepärase esindatuse üle võitluses): Oo! See on üks väga võimekas võitleja-tüdruk siis!
Poeglaps: Aga kahjuks on ta juba surnud. Tema tagant küll teised jaapanlased ka tulid sealt majast välja, aga gorillad on ikkagi tugevamad kui inimesed ju!

Ma noogutan. Vaielda on raske.

Veel nädal hiljem:

Poeglaps: Jaapanlased on nüüd välja surnud. Gorillad läksid Hispaaniaga sõtta.
Mina: Ja suridki päris välja?
Poeglaps: Jaa. Nüüd seal Hispaanias on ninjad ja nemad võitlevad gorilladega.
Mina (uimaselt):Ja mina mõtlesin, et ninjad olid Jaapanis.
Poeglaps: ???
Mina: Nojah, ninjad olid ju Jaapanis!
Poeglaps (pärast väikest järelemõtlemist): Kuule... need ikka ei olnudki jaapanlased, kes välja surid. Need olid vist hoopis hiinlased... Jah, need olidki hiinlased!

Armastusega maailmale

Jaanuaris sündinuna ei kipu ma oma aastaid struktureerima aastavahetuse järgi vaid sünnipäevast sünnipäevani. Lõpuks, aastavahetuse ja minu isikliku aastavahetuse vahel on ju nii vähe aega! Miks teha kokkuvõtteid kaks korda, kui saab teha ainult ühe korra?

Aga seekord vahetus aasta kuidagi teistmoodi. Nii palju sümboleid ja helgusi oli millegipärast ses tänases (pärast 00:00-i alanud) päevas. Nii ilus ilm, esimene tõeline ilus ilm sel talvel, postkaartkaunis. Juba on jõutud 2012. aasta sildi all koost laguneda ja ennast taas kokku korjata, defineerida ja ümber defineerida. Kolm eri kohta ja seltskonda. Küsimused ja vastused.

Nii et arvan, et vahetan aasta seekord ära juba enne seda saabuvat sündimise päeva.

Ja ma mõtlen, et... et on mõned asjad, nii lihtsad asjad, mida (mul) tasub meeles pidada. Nad on lõppenud aastate jooksul end võimsalt tõestanud ning - minul vähemalt - rohkem juhtlauseid vist uude tarvis polegi.

* Ära kunagi karda ausaid küsimusi ega vastuseid

* Tee asju, mis viivad sind lähemale sinu elu mõttele. Kogu aeg ja ainult neid.

* Usu õnnelikke jätke (mitte lõppe)

* Aja omaenda asja


Loodan, et teil kõigil on samuti selgus ja sira silmes, süda valge ja kerge nagu raffaello-komm ning iga härmatisene oks joonistub vastu päikest välja täiuslikuna nagu kellegi kalli kaunis siluett!

/suudlused ja kallistused

Pilt on sellelt lehelt