esmaspäev, 6. aprill 2009

Kui elus on palju tegevust, ei jää mõtlemiseks mahti ehk aruanne ja ei mingeid sügavaid mõtteid



Igatsus oma kunagise saleda joone järele viis mu niikaugele, et ma lõpetasin ära (millegi muu kui toore köögivilja) söömise peale kella kuut.
Koos muu paastu ja ohtra füüsilise tegevusega on see õhtusest söömisest vaba nädal viinud mu niikaugele, et võrreldes möödunud nädalaga...
...pole mitte midagi muutunud. Peale enesetunde ja jõudluse ja veidi paranenud naha. Vinnid on seljalt tagasi tõmmanud ning jaksan ka kõvasti pikemalt poeglaps süles mööda linna tormata ega tunnegi juba kilomeetri pärast tungivat soovi teda maha panna ja sadakond meetrit koormavabalt puhata.
Mitte et poeglaps ise kõndida ei oskaks. Aga kui on kiire, siis ei saa lubada - tema liikumiskiirus on umbes pool minu omast.

Siis oli nädalavahetus.

* Haldjate uusaastaid peetud: 1
* Beleriandi koosolekuid peetud: poolteist, resulaate on umbes ühe jagu, aga esialgu piisab
* Lapsi, kes selguvad olema maagiliselt mõjutatud saatusega: 1, Siuru ja Polyroni oma
* Suuri kakasid, kus Siuru ja Polyron jälle omadega kõrvuni sees on: 3
* Selleks nädalaks paika pandud ülesandeid: öö-ööö... selle arvu nimi on leegion
* Nägusaid noori mehi punastama pandud: 3 (ah, kuidas mulle meeldib noori nägusaid mehi punastama panna!)
* Üdini kevadisi päevi nauditud: 2
* Mõtlemine ära unustatud: 1 kord, tõeline ajuseisak keset kõnet. Ai!
* Vapper oldud: 1 kord. Seal Tartus on need Toomkiriku tornid, eks. Me käisime seal. (Teekond tornide poole on näha juuresoleval pildil, foto on teinud Earnarmo, illustreeriv väärtus poeglast kandva vana naise tutvustamisel on suur.) Aga mulle NII ÜLDSE ei meeldi trepid, kus kõndides on astmete vahelt näha kauge-kauge maapind.
Ma näen vahel selliseid asju unes, kusjuures too treppidega ehitis üldiselt ka vangub ja väriseb asja juures innukalt, ja mina lõdisen ja tudisen seal astmetel turnides, ja mul on tavaliselt laps süles ja siis ma kukun ja pillan lapse, ja kõik on väga kole. Et ma ikkagi sain sealt Toomkiriku treppidest üles, ja veel vingem: alla, täidab mu suure rahuloluga omaenda vaimse jõu koha pealt.

Kahjuks mul "maha äng" teemadel on väga vähe öelda. Ainult kordan, et lihtsam on kohe ära teha kui edasi lükata ja kuigi poole mäe peal on oma allaveeremist hirmus raske pidurdada, on sul sel hetkel, kui jälle üles otsustad rühkima hakata, suur rõõm igast sentimeetristki, mille võrra sa pole allpool vaid mäeseljale lähemal

/Lihtsalt õnnestus jälle mõnd allaveerejat näha. Õudselt kenad inimesed kõik. Oleks hea, kui saaks abiks olla, aga paraku - oma elu juhtima hakkamine on midagi sellist, mille osas ei saa teisi inimesi aidata. Seda saabki ainult ise teha ning ükski seletamine ega õpetamine ei aita. Ainult lükkab edasi seda piinavmagusat hetke, mil ise otsustamine kui printsiip viimaks inimese ajju kohale jõuab.
/Uskuge mind, mina tean. Mul on piiiikalt kogemusi sellega, kuidas igasugused lahked hinged on mind aidata püüdnud.

2 kommentaari:

Absolutely Fabulous ütles ...

Mind ilgelt huvitab, misasi on Beleriandi koosolek.

vana naine ütles ...

/See on mul siuke kurikavalalt efektiivne plaan, kuidas sisutühjadele postitustele kommentaare saada - ära kirjuta midagi uut ja huvitavat juurde ja küll mõni õnnetu viimaks alistub ja teeb mingi märkuse ka kõige lamedama jutu juurde.

http://www.keskmaa.ee/larp/

Sihukest asja korraldan. Ei häbene ka, et iiuu, nohik, hangi elu! Väga rahul olen hoopis.