Teisipäev, 31. märts 2009

Küll ma olen hea ja tark

Ikka ja jälle näen, kuidas inimesed ajavad suust või arvutiklahvidest ohtrat möla välja, kuigi neil mitte midagi uuepoolsetki öelda ei ole ja mitte miski sellest maailmas paremaks ei lähe.
Ma ise teen ka vahel nii, aga vähemalt ma kustutan need postitused hiljem ära.

Sõnad on vägevad, aga sõnad iseenesest ei ole teod.
Kui on vaja midagi ära teha, siis teen tegelikult, mitte ei räägi sellest viimsepäevakolmapäevani. Lõppematu sõnadevool ei rahusta murelikku hinge ligilähedaseltki nii palju kui mõned lihtsalt ära tehtud teod
Lobisemine on muidugi hea, sotsiaalne suhtlus jms, aga lamisemine mitte. Nende vahel annab vahet teha väga lihtsalt: kui mulle vastatakse varmalt ja innuga, ma lobisen. Kui vastused puuduvad või on väga väheinnukad, ma lamisen (või on mu vestluspartneril mingid muud mured mõttes). Nii ehk teisiti on vastuste puudumise korral kaval vait jääda. Sest sel juhul pole tegu enam vestluse vaid tont-teab-millega.
Teate, loll on loll olla, aga kõige lollim on ikkagi ise oma lollusest mitte aru saada.

/Ma muidugi reserveerin võrgupäevikule erandolukorra, sest see on juba olemuselt monoloogiline, mitte dialoogiline. Aga täiesti mõttetut juttu ei tasu sinna ka panna. Mis sest maailmast ikka risustada

4 kommentaari:

  1. Ma kogu aeg kardan, et minul on midagi viga, kui vestlus hästi ei lähe.
    Aga äkki tõesti mu vestluskaaslased enamjaolt lamisevad?

    VastaKustuta
  2. :D

    NB! See postitus ei ole sihitud Tindarieni pihta!
    (Mul tuli just pähe, et mõni kena, aga väga tundlik inimene äkki võtab isiklikult. Ei ole nii mõeldud.)

    VastaKustuta
  3. Heh, ma just närvitsesin ja kaalusin, et kas küsida igaks juhuks spetsiaalselt või lihtsalt võtta teadmiseks ja käituda tulevikus paremini...

    VastaKustuta
  4. ära usu, tin, ta lihtsalt mõtles ümber, et kas on mõtet tülli minna...
    Nii et võta teadmiseks: lamised küll, aga ikka armas ja oluline!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.