Neljapäev, 12. märts 2009

Ärge seda lugege!

Te lugege seda pealkirja seal kõige üleval kollases kirjas, ja siis alumist, peatükipealkirja.

Ja tõesõna, enamasti ma pean sellest ülemisest rohkem või vähem kinni, aga täna, mu sõbrad, kui te ei taha ängi, lugege midagi muud. Minge ära siit!


Sest täna ma tahan rääkida asjadest, millest enamasti ei räägita, mis on vaiksed ja salajased ja millest naised üksteisele üle kohvikruusi otsa vahtides poole lausega üle libisevad nagu poleks tegu millegi erilisega.


Ma tahan rääkida perekondadest. Ja emadest. Ja lastest.


Ja enamasti te tunnete mind nägu- ja nimepidi ja kui te tahate tulla mulle ukse taha ja hakata sõimama ja tänitama ja küsima, milleks mulle üldse lapsed, kui ma nendega ümber käia ei oska; või miks nad ei ole nii ja nii oivalised kui nad peaksid olema ja mis neil täpselt täiusest puudu on; või miks mina pole ligilähedaseltki nii oivaline, kui ma peaksin olema, tont sellega, eks te siis tulge.


Ma ei usu, et ma olen ainulaadne.

Ma arvan, et minusuguseid on palju.


Ka neist asjadest peab vahel rääkima.

Kui ma olin väike, tahtsin ma saada palju lapsi. Ma kahtlustasin juba umbes 12-aastasena, et meestega saab mul raskusi olema (vaata ette, mida sa soovid, sest soovidel on kombeks täituda – ja ma soovisin seitset last umbes viielt erinevalt mehelt, kes kõik oleks nägusad ja armastaks mind mingil hetkel), aga ma tahtsin palju lapsi.

Ma ei hakka joonistama seda täpset kujutluspilti, mis mul oli: kaksikuid mulattipoisse, kellele mu lapsepõlvemina pani nimeks Makarov ja Kalashnikov ja neist vanemaid ükshaaval sündinud tüdrukuid, mõlemad suurte leekivate silmadega, mis pärit erinevatelt lõunamaa meestelt, ja nemad pidid nimeks saama Aphrodite ja Kleopatra, ja siis veel poiss nimega Tiiger ja keegid veel.

Asja mõte oli umbes selline, et mina olen (suhteliselt) noor ema võluvate lastega ja vanemad lapsed aitavad hoolitseda nooremate eest ja vahel käivad isad külas ja viivad kogu selle lõbusa puntra kohvikusse ja loomaaeda ja mina saan sel puhul päev otsa teha, mida tahan, eelistatavalt ajada ringi noore suuresilmalise blondi kallimaga ja kirjutada pakse põnevaid raamatuid.


Kui nüüd lahutada sellest pildist kõik need vanad ja uued kallimad jääb ikkagi väga sile ja voolujooneline nunnusus, kus kõik üksteist arrrrmastavad ning usaldavad, sest me oleme ju perekond.

Ja teate, miks see nii ei ole ja miks see ei tööta ja miks ma vahel ulun nagu surev koer kell 8.04 hommikul esikus? Sest mina ja mu lapsed, me oleme perekond, me olemegi perekond, aga mitte see „arrmastus ja õnn“ Hollywoody lastefilmi perekond vaid perekond selles mõttes, mida see sõna tegelikult tähendab.


Perekond“, mu sõbrad, on inimesed, kes elavad koos. Enamasti elavad nad koos seepärast, et see on odavam ja lihtsam kui muud võimalused, ja sageli neil muud tõsiseltvõetavat võimalust ei olegi.


Ma ei saa täpselt aru, mis on fataalselt valesti, aga ma tean, et miski kuskil ON fataalselt valesti. Ma arvan, see „kuskil“ on väärtushinnangutes ja ühiskondlikes arvamustes sellest, mismoodi elatakse ja mis on perekond.


Ma ei kahetse üldse, et mul on lapsed. Lapsed meeldivad mulle, tõsi mitte kogu aeg, aga mulle meeldib mõelda endast kui emast ja see, kuidas väike laps süles tundub, kuidas ta lõhnab ja kuidas ta maailma vaatab ja omi järeldusi teeb, on hurmav.


Aga siis ühel hetkel ei ole ta enam väike ja nunnu, temast saab pikajalgne jurakas, kes millegipärast ikka veel sülle tahab ronida, kuigi tema taguots on kõva ning juba kümne sekundi pärast sureb see jalg ära, mille peal ta istub. Ta katab oma pikkuse tõttu ka mu vaatevälja kinni, nii et teda süles hoides ei saa teha mitte midagi muud kui lihtsalt teda süles hoida ja ebamugavuse käes ohkida.

See on nagu kutsikaga – alguses on ta väike ja nunnu ja siis suur ja tülikas. Aga mulle meeldivad suured tõsised koerad ja mulle meeldivad suured asjalikud lapsed, mulle meeldivad teismelised, mulle meeldib nendega rääkida, nad on minu jaoks huvitavad, ma ei jõua ära oodata, mil mul viimaks teismeline kodus on.

Mis mulle ei meeldi on see vahepealne etapp, kuskil 3-9.

No ei meeldi, mis ma teen.

Laps ei ole selles süüdi, et ta on vanuses, kus ta on põhiliselt tüütu ja tülikas ja hävitav. Mina ei ole süüdi, et laps on vanuses, kus ta on põhiliselt tüütu, tülikas ja hävitav.Või olen?


Tavaliselt on ju emad süüdi?


Kui ma olen talle öelnud, mida tuleb teha ja ta seda ikkagi ei tee, on see ikkagi minu süü, sest mina olen teda järelikult valesti kasvatanud. Kui ma saadan ta kodunt ära, sest ma ei saa koristada, kui tema sealsamas raamatut loeb, on see vale, sest ta peaks ju ise koristama ja õppima tööd tegema jne. Aga kui ta on siin ja ma ütlen talle korra ja teise ja kolmanda ja kaheksanda, ja ikkagi vedeleb ta maas ja loeb koomikseid, kujuteldamatu laga kasvamas kahel pool, ees ning taga, kuni ma hakkan röökima, siis pagan võtaks, on see ikkagi vale, sest laste peale ei tohi karjuda ja ma olen ikkagi halb ema.


Ja kui ma midagi ei tee, ise ei korista ja teda ka ei sunni, toimub uskumatu. Ma olen näinud majapidamisi, kus koristatakse kord nädalas ja asjad on üsna normaalsed ka kuuendal, koristamiseelsel päeval. Ma ei tea, mida on need inimesed oma lastega teinud.


Minu korter näeb kolmandal päeval välja nagu oleks seal üle käinud maavärin, ja ma ei liialda.


Me ei räägi siin lihtsalt sellest, et kuhu asi käest kukub, sinna ta ka jääb, ma räägin siin sellest, kuidas ka oma õigetes kohtades olevad asjad kistakse välja, et „vaadata“ või „proovida“ ja „ma koristan kõik ise ära“ ja pärast on umbes ¾ kuidagi tagasi topitud ja ¼ vedeleb kappide ning laudade all.


Ma räägin sellest, kuidas ma nädalate kaupa ütlen: ära too koju rohkem kui 3 koomiksit – ja raamatukogust tuleval lapsel on neid kaasa 13. Ja kuidas ma siis nädalate kaupa ütlen „pane need kindlasse kohta riiulis ja loe ükshaaval“, ütlen seda liialdamata 2-4 kora päevas, ja siis, kui laps on lasteaias, korjan ma põrandalt viis-kuus-SEITSE-KÕIK NEED KOLMTEIST raamatukogukoomiksit, osad neist lagunenud kaaned-sisu eraldi faasi, ja panen need riiulisse, mõeldes, et ma pean ostma uue läbipaistava teibi, et need kõik enne tagastamist ära parandada.


Panen riiulisse, kust, nagu ma siis märkan, on millegipärast välja võetud raamatud, mida ma kedagi kunagi lugemas pole näinud, ja siis osad neist selg taga, lehed eespool, tagasi topitud. Osad jäetud tagasi panemata.

Põrandalt korjan ma jälle

ja jälle

ja jälle

mingeid kujundijoonistamise abilisi, sihukesi plastmassist joonlaua moodi jurakaid, kus sees on looma- või rombi- või ringikujulised augud. Ma mäletan nurumist, kui väga ta neid endale tahaks ja ennast kuskil neljandal nurumiskorral mõtlemas „v-o on see hea käeharjutus, ja kui ta ta tahab, siis tegelikult olgu tal siis ka selline joonistamisvõimalus olemas, kunstikalduvustega nagu ta on“ ja ostmas, ja ma mäletan end neid jurakaid umbes 50 korda lugematute nädalate jooksul maast üles korjamas ja nende kasti tagasi panemas.

Ma mäletan ka ühte-kahte korda, kui neid sihipäraselt kasutati. Ühte. Võib-olla ka kahte.


Ma pakin kokku lapse ujumisasju ja leian koti põhjast tühja noodimapi alt kokkukäkerdatud muusikakooli noodi. Ma küsin, miks see käkrus on.

„Sest see oli märg“

Ja miks ta siis käkrus on?

„Sest ta oli nii õrn ja ma arvasin, et ta läheb muidu katki.“

Ja ma ei oska ja ma ei suuda ja see on nii idiootne vale, et ma tahaks minna ja uputada ära kas ennast või last, ei teagi kas seepärast, et laps valetab end nii lolliks või seepärast, et ta peab mind nii lolliks, et ma midagi sellist uskuda võiksin, ja ma karjun, ja võtan juukseharja ja löön sellega oma last, sest ma olen juba 20 minutit üritanud teada saada, miks noot ei ole noodimapis ja miks ta on käkrus ja ma võin temaga rääkima jäädagi, ilma et midagi muutuks ja ma midagi teada saaks. Ja ma ei taha olla vanem, kes lööb oma last ja mul on nii häbi, aga ma olen lapse peale nii vihane, et ma tahaks lüüa teda veel ja veel ja veel ja ainus põhjus, miks ma seda ei tee, on see, et ma ei taha olla see inimene, kes peksab oma last.


Mitte see pole põhjus, et mul oleks lapsest kahju. Ei ole. Ma olen tema peale nii vihane loll ja lohakas olemise pärast, et pea käib ringi. Vihane sellepärast, et tema käitumine näitab, kuidas mina olen ta sihukeseks kasvatanud. Vihane sellepärast, et ta on elus näide sellest, kui kõlbmatu lapsevanem ma olen.


Mul on kahju hoopis iseendast. Et ma olen sihuke vilets ema, kes ei oska lapsi kasvatada ja minu pärast, minu lapsekohtlemisoskuste tulemina oleme me kõik õnnetud ja keegi ei suuda midagi parandada ja kõik need lapsevanemakoolitused...

Emake maa, kes neid õieti korraldavad? Millele nad mõtlevad? Kust kuradi kohast peaks ma saama raha mingiks lapsevanemakoolituseks? Või rahast rääkimata, kuhu kuradi kohta peaks ma panema oma lapsed, kui mul on vaja kuradi teises linnas lapsevanemakoolituses käia?!

Neil, kel on sellist koolitust vaja, ei ole selleks võimalust. Need, kel on võimalus, on juba nagunii priviligeeritud seisus, sest nad saavad seda endale lubada, niisiis on nad ilmselt keskmisest jõukamad ja keskmiselt lapsehoidjarikkamad ja mis kuradi probleemid neil üldse on, mida lahendada, ah?!


Kui keegi teine tahaks mu lastele liiga teha, teha neile haiget, varastada nende tulevik, ma paluks neil pigem mind ennast elusalt tuleriidal ära põletada, ja ma mõtlen seda tõsiselt, ma olen selle üle mõelnud, ma olen hullemalegi mõelnud.


Aga kui ma ise seisan oma lapse ees, kortsus noot käes, tahaks ma ta oma käega maha lüüa, sest ta... on selline nagu ta on. Ja mind ei huvita tulevik, sest olevik on piisavalt hull ja igalt poolt vaatavad vastu mineviku vead ja ma isegi ei tea, millised neist just, sest ma ei tea, mis olid vead ja mis olid õiged teod. Ilmne on, et resultaat on igatahes halb, nii et kusagil pidid vead olema, kas ei?!

Ja ma ei ole ainuke.


Ma tean, ma vahel olen teiste emadega ka rääkinud.


Kusagil on sileda särava majaga perekonnad, kus mõõdukas vaidlus sünnib ehk sellest, et laps saabub 20 minutit kokkulepitust hiljem koju. Need pered on olemas, ma olen neid näinud.

Ja siis on need teised perekonnad, keda ma tunnen. Mis on nagu minu oma pisike pere. Kus kiindumus ja põrgu on ühes vihuris koos ja mitte keegi ei oska midagi paremaks teha, sest kõik ju annavad nagunii oma parima ja sina oled see, kes on süüdi, sest sina peaks ju olema täiskasvanu ja teadma paremini ja oskama paremini.

Sittagi ma oskan.

5 kommentaari:

  1. Seda et... Me ei teagi kunagi, kus, kes ja mis vigu tegi, või kas tegi või milles üldse asi on. Suureks saades mõni asi veel torgib, mida vanem on teinud/öelnud, aga see kõik on mõistetav, hiljem, lõpuks kindlasti. Aga ikkagi - ükski vanem ei ole lapsele parem lapsevanem kui lapse oma vanem. Raske võib küll olla ning mul seisab see kõik veel ees ja eriti hirmuäratav tundub pilt vahel, kui sada inimest on oma üksteisele vastukäivaid autoriteetseid arvamusi avaldamas käinud, laps ikka üürgab ja kui ta siis magamata, hüsteeriat maha suruva, seljavaludes piinleva ning rasket pampu kiigutava emme ponnistuste saatel on lõpuks maha rahunenud, leidub keegi, kes lausub: "No küll sul on ikka lapsega vedanud, nii rahulik, Teele esimene laps oli küll täielik närvihaige, vaat sellist oleks ikka palju raskem kasvatada..."

    Et kuul pähe. Sa ei ole nõme, ühiskond on meil lihtsalt väga ninatoppiv ning laps võib mõjutusi saada paljudest erinevatest kohtadest. Viha tekitab see, et ei saa ise mitte midagi PARATA (niigi teed oma parima usu kohaselt), aga kõik on pärast enda süü. Ja üldse.

    VastaKustuta
  2. Ma ei usu, et sa oleksid kehv ema. Tindarienil on õigus, ühiskond mõjutab palju.
    Ma ise olen ka mõelnud, kuidas püsivad mõned lastega kodud ideaalses korras. Ma ei ole veel välja suutnud mõelda, kuigi oma tutvusringkonnast tean inimest, kes sõna otseses mõttes jookseb lapiga kogu aeg ringi. Ja siis ma mõtlen, et mina ei suudaks, lihtsalt ei suudaks. Pigem olgu see segaduss, mida püüan kord päevas suuremalt osalt likvideerida.

    Aga hirmuäratav on mu jaoks see, et ka mind ootab kõik see veel ees.

    VastaKustuta
  3. Ma võtaks siin nyyd lapse seisukoha, sest mu ema on täpselt selline, kes kogu aeg koristada käsib. (Jah, ikka veel. Keskmiselt kolm tundi päevas saan ma moraali teemal miks sul nii lagane on siin. Suurema osa sellest ajast ma ei kuulegi teda teadlikult, sest ma loen või teen muud tähelepanuhõivavat.) See syydiolemise-osa tuli ka tuttav ette tema jutust.

    Mida ma tegelikult tahtsin öelda, on see et ilmselt segadusetalumisevõime väheneb seoses vanuse suurenemisega. Ma ei pööra ikka veel enamuse ajast suuremat tähelepanu koristamisele igapäevaselt, koristan hoopiski siis, kui ma tunnen et on nii segamini et ma enam ei saa. Siis koristan ära ja hakkab uus segadus tekkima. Suvaliselt.

    Ja teine asi: korralik olemine tuleb siis, kui seda vaja on. St, kuni mu riided "iseenesest" puhtaks saavad, kuni elutoalauale vedelema jäänud asjad "ise" mu tuppa tagasi hiilivad ja nõud kuidagi salapärasel kombel pestud saavad, ei ole mingit põhjust nene asjadega pead vaevata. Aga kui yhel hetkel enam ei saa, siis ohkad, võtad kätte ja teed asjad ise korda. Mõnes mõttes kääbiklik - hea on, kui kõik see mugavus olemas on ja ma armastan seda väga, aga kui on vaja, saab ilma ka hakkama. (Vist käis rohkete toidukordade kohta, Gandalfi suust, kui ma õigesti mäletan.)

    Mõtet otseselt ei olnudki asja juures. Selget "mida ma öelda tahan"-eesmärki. Lihtsalt need mõtted tulid seoses su jutuga, sest see tundus nii igituttav. Kuigi sinupoolse-sealpoolse vaatenurgaga lähem tutvus seisab alles tulevikus, kusagil kaugemal.

    VastaKustuta
  4. Meil oli isa selle jaoks. emaga sai igasuguseid sigadusi teha ja p2rast haleda n2oga vahtida, aga isa ytles yhe korra, ja p2rast seda pani nurka v6i andis vitsa :D (Oi, pardon, lapsi ei tohi lyya, isegi siis, kui nad venelasi kividega loobivad - venelasi pidi kividega loopima, nad olid venelased - v6i kapist n2patud k22ridega juuksurit m2ngivad (v2ga pungid tulemused olid sellel m2ngul)).

    Nii et ma ei tea...mul oli ema, kes koristas p2ris tihti, ja isa, kes oli v2ga karm. Kaua ei pea karm olema tema aksvatusmeetodi juures.
    Ja ma armastan neid v2ga :D

    VastaKustuta
  5. Kui lapse seisukohta võtta, siis ma ütleks seda, et meil oli ka järjekindel, kuid halastav ema ja lõbus, kuid vajadusel karm isa... Et tähendab, ema lootis, et kümmekond ütlemist mõjuvad, kuid me ei pannud seda tähelegi. Siis isa vaatas, et ema jääb jänni ning käratas peale. Me tegime ära. Siis ema vaatas, et jälle on segamini ja hakkas mainima, meie muidugi ei teinud kuulmagi (see on vist mingi iga selline? nimega lapsepõli?)ning siis ema ei teadnud enam, kas hakata nutma või karjuma, sest tema meelest pidanuks meeldetuletamine ju aitama. Lõpuks, muide, aitas ka. See, et ta on meie peale karjunud, tutistanud või meid ümber laua taga ajanud, ei tee temast halba ema, tegelikult meil on meeles, kui armsalt ta 95 protsenti ajast meile meeldetuletusi on jaganud (ning ise kõik ära koristanud) ja ühel päeval hakkasid asjad juba ise kuidagi korda saama. Ilma ema meeldetuletustetagi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.