Liminaalne

Kummaline limbo-tunne. Liminaalne. Pole enam see, aga ka mitte teine. 
Kuhu? Kellega? Miks? Kas? Aga miks mitte? Aga ikkagi, mispärast miks? Kuidas? 

Väga keeruline. 
Osake mind on elevil ootuses, et seekord läheb (nt kirjanikutamisega) hästi, seni on ju nii hästi läinud kõik - ja samas, ja samas: kui loota, läheb kõik pekki.
Kui mitte loota, on elu jälegi masendav.
Aga kui loota, lähevad asjad pekki.
Noh - mul on praegu hea olla, nii et on nagu on. 

Muide, väga veider kõrvaltoime: lamotrigiinil on mulle märgatav kuumahooge vähendav mõju. Intensiivsus ja sagedus mõlemad all, aitab umbes kümme tundi. Nii et kui hakkab jube palav ja nahk asub hõõguma, on see märgiks, et varsti vaja tabletti võtta. 
Söön 100 mg hommikul ja 100 mg õhtul. 
Migreene on vast 2 nädalas ja need kõik tabletiga leevenduvad. 
Nii täitsa võib elada.
Kuigi just praegu on mul tunne, et kõrvad ka tulitavad ning peas nii kõva tuige, et kisub triptaani poole. 
Lihtsalt nii pole pidevalt ja see on juba wõit.

Kõiksuguste rollide vahel on selline "mina olen ikka mina" tunne. Pole see, pole ka teine, kass on korraga surnud ja elus. kuid see pole tegelikult olulinegi, eks? Kuna mina olen mina.
Jep, vahel harva on selline tunne ka. Võrgupäevikusse raiutud, nii et tõeline. 

Mul on, muide, päriselt tunne, et kui ma kirjuta, mind pole olemas.
Kuni keegi loeb, kuni vaatajanumbrid tiksuvad, on mu olemasolul mõte.

Võibolla seepärast olen ka kirjanik? 
Mitte teistpidi. Alguses oli tung kirjutada ja kellelegi lugeda anda, pärast tuli avaldamine ja veel tükk aega pärast seda natuke raha.
Kas keegi arvab, et olulisel määral? No mulle jah, aga mina olengi vähenõudlik. Honorarid, autorihüvitis ja loomestipendium kokku on mulle sel aastal sisse toonud 6502 euri ja 9 senti. 
Ja see on väga hea aasta. Enamasti saab vähem. 
Oluline abi, jaa.  Mulle nii meeldib, et toidupoes võin mõelda "tahaks tegelikult seda suitsukeelt ka" ja selle ära osta. Või "oo. mu lemmikhallitusjuustul on allahindlus! Võtan kohe kaks pakki!"
Aga kõrvalepanemiseks midagi üle ei jää, kuna kogu ülejäänud sissetulek on töövõime(tus)toetus ja Poeglapse eest maksavad nad ka veel 90 euri.
Vähemalt möödunud kuuni maksid. Aga selle lõpus sai ta 19, nii et ilmselt see katkeb.

Muuhulgas tegin eile omapärase avastuse eraelu osas. 
Sellega on ka nii, et ei tea, on see halb või hea.
Vaatab.
Ootab.
Liminaalsus.

Muide, on teisipäeva pärastlõuna.

Mõistus ja tunded vol palju

Eelmise postituse tuules juhtus mitu asja.
Esiteks tuli mitu (ok, kaks) inimest minuga arutama hulluse küsimust ja mõlemad olid seisukohal, et TEGELIKULT ma ju ei ole hull, hullus on mingi patoloogiline nähe, ma olen lihtsalt veits omamoodi. 
Ma seletasin mõlemale pikalt-laialt, kuidas suur lust on olla hull, aga seda lusti tunneb ainult hull ehk phmt enda hulluks tituleerimine tähendab mulle tegelikult, et ma ei tunne enam, et ma peaks mingi (ükskõik millise) grupiga ühisosa otsima, kuhugi kuuluma, olema ühtekad. Öelda endale, et ma olen hull, on sama, mis näha korraga, et ma olen vaba. 
Mitte valesti. Vaba. 
Ei pea kellegi heakskiitu ära teenima. 
Nad ei saa aru? No ma olengi hull! (Mitte valesti, imelik, halb, valesti, halb, valesti, sobimatu, valesti.) Hull.
Vaba.

Teiseks meenus mulle, kuidas mitte väga ammu kommenteeris notsu siin infoga teismeliste ajust ja reaktsioonidest ning edastas teadusliku uuringu sisu, mille järeldus ütles, et teismelised ei ole kuidagi vähemmõistuslikud kui täiskasvanud, nad lihtsalt tunnevad vähem.
Ma panin selle kahtluse alla. Arvasin, et vbla on asi hoopis selles, et kui tunded kogu aeg möllavad, on raske sealt ühte konkreetset teravat välja noppida ja aru saada, mida see ütleb. 
Aga pärast seda "eiei, sa ei ole hull" ja ammu tõdetud tõsiasja, et mu MÕISTUSEGA on kõik korras, tuli korraga meelde, kui hirmus ja raske vahetult Pärast Rongi elada oli.
HIRMUS.

Ma pidin kõike mõistusega tegema. Mingit automaatsust ei olnud. Mitte et lähen palatist sööklasse, vaid nii, uks. Et uks lahti läheks, tuleb link alla vajutada ja survet avaldada. Nii, uks on lahti. Lähen sellest läbi. Ukse sulgemiseks tuleb uuesti survet avaldada ja linki vajutada. Koridoris on vaip talla all 0.0002 oletatavat ühikut pehmem kui palati sile põrand. Kerge ei-tea-mille lõhn, veidi magusjas. Võibolla tuleb õdede toast. Nii. Pöörame end koridoris köögi suunas. Vaip. Valgus on ühtlane, on päev, lisaks öistele lampidele põlevad ka laelambid. Nüüd tuleb kõndida (kõndimise juures iga sammu eraldi otsusega tegemine läks õnneks kolme-nelja kuuga üle, kolmandal Haapsalu Neuroloogilises Keskuses viibimisel oli sellega juba üsna kombes.) Toidulõhn; mitte enam magus, vaid päris korraliku toidu lõhn. Nii, nurk, siit tuleb pöörata. Nüüd on kohe sööklauks, uuesti pööramine.
Huhh, ja nüüd tuleb alles keeruline osa. Söök kätte saada ja ära süüa. 
OEH.

Kui tähelepanu ja teadlikkus hajus, ma põrkasin vastu piitu või seinu. Mitu korda ei teadnud enam, kus ma olen (mitte sööklasse minnes, vaid pikematel retkedel nt keldrikorrusele suitsuruumi või kojulubatuna mööda Nõmmet liikudes), aga kuna mu teadlikud valikud olid mu sinna kohta toonud, läksin edasi, eeldades, et jalge all on mingi loogiline koht ja varsti tunnen ümbruse ära ja saan edasisi otsuseid teha.
Mitte mõnel kuul, nii oli AASTAID.
Kraani avamine oli esmalt endale teadvustamine, et mul on vett vaja, selle saab kraanist, kraani nuppu tuleb keerata, ja siis selle kõige teadlik iga liigutust läbi mõtlev tegemine.
Aeglaselt läks paremaks. Tekkis mingi automaatsus liigutamisel. Ma suutsin sõlmi siduda, mõtlemata "hoian nöörirõngast avali, nüüd painutan selle teise nöörijupi alla ja tõmban moodustunud silmusest läbi", ma sain taas kätte käte pesemise ja/või kreemitamise tunde, ma ei pidanud enam iga survet ja libistust endal eraldi teha käskima. 
Aga see ei käinud kiiresti ega olnud täielik.
Ma siiamaani ei saa parema käega kloppida. Mitte et käsi ei liiguks, kui ma talle ütlen, et nii, liigu alla, nii, nüüd üles tagasi. Aga sellel kiirusel ei ole võimalik kloppida. Välja tuleb ainult segamine.
Mu käekiri on väga naljakas - nagu oleksin 80+ vana umbes.
Hammaste pesu on peaaegu juba mehaaniline ... eh, kuulge, mida ma õieti rääkima hakkasin? 

Sellest, et kõike mõistusega kontrollida on kohutavalt raske ja lihtsalt ei jaksa. Ja mida ma tegelt ei tee mõistusega? 
Ok, mõned asjad on - armastusepuhang, mis tuleb beebide peale ja mõnikord (enamasti menstruatsioonitsüklit järgivad) ihapalangud. Aga märgata, et ma ei ole söönud või et peaks pissile minema või et tahaks suitsu, on juba sellised asjad, et vahel keha tuletab meelde, vahel mitte.
Praktiliselt kogu kehakeel on teadlikult õpitud. Nüüdseks üsna sisseharjunud, aga mitte täiesti automaatne. 
Ma teen, mida ma pean.
Ma teen, kui mu mõistus ütleb, et see on õige asi. 
Et ma armastan umbes kõiki inimesi? Nojah, sest nende mu 13 mittearmastatu mittesallimine on teadlik otsus olnud ja kui ma seda teinud ei ole, läheb nagu mõistus ütleb - ja mõistus ütleb, et iga inimene on õrn ja valu on kohutav ja ma ei taha, et KEEGI peaks seda taluma. KEEGI!
Ma elan peaaegu ainult mõistuse abil ja just see teebki mu hulluks. 
Ühiskonda vaevu sobivaks. 
Väga väga imelikuks. 

Muidu: ma leidsin selle Jonathan Strage'i ja Mr Norrelli sarja juutuubist ja see on tõesti väga väga hea - peaaegu täpselt nagu raamat. Ainult naatukene normaalsem. 

Uus või vana, kukk või kana

Ma olen veits solvunud, et Katarina mind ei loe, aga samas: ma KAKS korda lakkasin ka teda lugemast ja korra teadustasin seda siin valjusti, nii et ei tohiks nuriseda. 
See on lihtsalt sissejuhatus postitusele, mille taolisi ma olen juba varem ka teinud, ent Katarina post meenutas jälle, piisavalt aega on ka mööda läinud ja nüüd on mul tunne, et äkki see on mingi ... maailma- ja endataju värk üldse? Vbla saab isegi kuidagi mu igikestvat depressiivsust sellega siduda? Või ei saa ka, mul vähemalt ei tule pähe, kuidas.

Igatahes.

Mul ei ole tunnet, et poleks juhtunud seda, poleks juhtunud ka toda ja siis ka mitte toda jne.
Mul on tunne, et ma olingi kogu aeg umbes sellist asja otsimas ja kas ma sain lapse just konkreetselt tolle või mõne teise mehega, läksin õppima semiootikat või oleks läinud eesti keelt ja kirjandust, ei ole põhiosas oluline. Elasin vahepeal Annelinnas, siis Supilinnas, siis Lasnamäel, siis Türil, nüüd Keilas .... pisiasjad, pisiasjad. KEA purustas mu elu? (1997 lõpu peatükk on temast.) Jah, purustas küll, ta oli ikka VÄGA hull variant - aga ma olin ka väljas selle peal, et leida kedagi, kes mu elu purustaks ja et see oli just tema ... mõnes mõttes läks niigi hästi. 
Vähemalt ei olnud ta rumal, lollusest rääkimata. 

Mina olen ikka mina. Et ma sain rongis kokku Tütarlapse isaga või armusin Poeglapse isasse ja tolle naine läks väga sobivalt minema, ei ole nagu üldse olulised asjaolud. Poleks olnud need mehed, oleks olnud mingid muud. Et ma K küljes ripun? Ma ilmselt ripuks samamoodi ükskõik millise isase küljes, kes on nägus, intelligentne ja ei taha mind. Ma olen sedasi rippunud Rongimehe küljes ja selle küljes, keda ma ei tohi nimetada, sest lubasin talle, et temast ei kirjuta.
Ma olen selline rippuja.
Poleks Totoro, oleks mõni teine koer. Kuigi tema nimi oleks ilmselt ikka Totoro.
Kui ma ei elaks siin, elaksin kuskil mujal.
Et mingis teistmoodi maailmas oleksin kunstliku viljastamise või mõne meeleheitliku seksi järel lapse saanud, ei muudaks IKKA midagi olulist. 

Mina olen mina. 
Jah, vat Rong - ma hästi ei saa aru, kes ma oleks, kui ma poleks rongi alla läinud. Kuid et oleksin läinud ja oleksin surnud? No siis oleksin. 
Ma ei saa tunda maailmu, kus oleksin surnud.
Ma ei tea ... ma ei näe seda saatuseniitide jooksmisena. Ma näen, et ma olen mina, teen selliseid valikuid, nagu mina teha saan, ei saaks olla keegi teine kunagi. 
Sest ... ma olen mina. 

Kas tuleb tuumarünnak või ettenägematu hea asi (ma ei saa kirjutada "loteriivõit," sest ma ei osta lotopileteid), kas me kirjutame K-ga veel ühe raamatu või mitte, kas ma adopteerin kellegi või ei saa sellest asja - ma olen mina. 
Miski oluline ei muutu. 

Liminaalne teises suunas

Mul vist on kõik

klimakteerium
üleväsimus
toidupuudus
samas võtan juurde (vist, kaaluma pole tõtanud, sest mul ei ole kodus kaalu)
ATH
RSD
lisaks lõpetasin 2 päeva tagasi depressiooniravimid, sest tahan väga orgasme tagasi 

ja kell on 4 öösel, ma ei saa magada, sest nälg, ja phmt ahastan igas suunas kõige üle.

Tegelt see pole isegi ahastus. On siuke külm teadmine, et midagi head ei juhtu ja isegi neid asju, mida väga loodan juhtuvat, ei tohiks tegelt loota, sest on suur pettumuse oht.
Rääkimata neist asjust, mida ma tahaksin, aga mida NAGUNII ei juhtu, sest öö ei muutu päevaks ja mu pihkudest ei sirgu maasikataimi, isegi orasheina mitte, ja õun ei kuku ülespoole - nii lihtsalt on.
Mis siis, et ma tahaksin, et oleks teistmoodi.
Ja ma üritan mitte tahta, aga ainus, mida sellest saan, on mõru maik.
Tahan ikkagi, lihtsalt tean, et ei saa.

***

Nooh, jubeda ponnistusega jäin kuskile kell viis hommikul viimaks magama, nägin igasuguseid põnevaid unenägusid ja kell üks ärgates on täitsa kena olla.
Kõik need asjad, mida ma ei saa, on täitsa ükskõik. 

Muidugi võib ka see aidata, et Rents arvustas ja arvustas põnevalt. 
Jäin asjade üle mõtlema kohe. 
Ja meelisklesin toredate tähelepanekute valgel - nt et detailid olid suht kenasti läbi mõeldud enamasti. 
Onju! Ma enamasti teen seda süsteemse mõtlemise asja ja siis olen nördinud, kui seda kas
a) ei märgata
või 
b) välja tuuakse ainult see üks koht, kus vähe viltu läks. Kusjuures pooltel kordadel pole see isegi viltu läinud, lihtsalt sõnastus oli selline, et halvauskne antud teemasse süvenev lugeja teeb teistsuguse järelduse, kui heauskne ülelibiseva pilguga lugeja teeks. 
Aga Rents on lahke ja ei raputa vaipa liiga tugevalt, nii et asi näeb täiesti vaiba moodi välja ka peale kloppimist. 
Mitte et ma sellest metafoorist nüüd ise ka täpselt aru saaksin. =P

Ainus asi, et ma väsin kohutavalt ära ja kuumahood on sama kohutavad. Võtsin seljast siidist pidžaamapluusi, mis kooseb õlapaeltest ja kahest lühikesest siidilatakast, sest see oli higist konkreetselt MÄRG, jäin ainult lühikeste pükste väele ja IKKA oli palav. Prillid lähevad pidevalt uduseks, sest nägu higistab hullu moodi ja kõik on märg. 

Terav tujude vaheldumine on vist ka sümptom, on ju.
Nii et asi on ... oot, kuidas viisakalt üteldaksegi ... üleminekueas.
Liminaalsus - pole enam üks, aga pole veel ka teine. 

Aga tujud on täitsa olemas ning täiesti ettearvamatud. Näiteks koristasin eile elupõhjalikult ära meie vannituba-kempsu. Olgu, homme tuleb Tütarlaps oma neiuga külla, aga ma ei koristanud mitte seepärast, vaid see oli õigustuseks. Lihtsalt hakkasin koristama ja nägin selle käigus aina uusi ja uusi räpaseid kohti.
Nühkisin isegi vuugivahesid natuke. Täiesti jabur. 
Esimest korda mõtlesin, et natuke nõme on, et laes on see katkine pruun koht, kust kunagi ammu vett läbi on jooksnud ja minu siin elades korra veel jooksis, sest ülaltnaabri kempsu loputuskasti viiv voolik lekkis. Üldiselt ei seganud see mind üldse, aga peale kolimist - kui ma koristasin KÕIK täiesti maniakaalselt ära - pole vannituba kordagi nii puhas olnud. Vat nüüd on natuke: "Mis ma üldse vaeva nägin? Pott, kraanikauss, kassi liivakast ja pesumasin võivad küll läikida, aga tänu sellele kohale on ikka mulje, et siin elavad suht lohakad inimesed."

Samas: mulje on muidugi õige. 

Ma nüüd lähen toon pesu õuest sisse nagu korralik koduperenaine kunagi. Ja panen pildi Estconist, mis ei kanna mingit muud infot kui teatamine, et ma ei häbene, kuidas ujumisriietes välja näen. Olen, kes olen =) 

Pildistas Veiko Kastanje

Rollidest peaasjalikult

Valmistun laupäevaseks larpiks. 
Põnev. 
Ma pole kaks aastat mängudel käinud, täiega haarav - ja ilm tuleb ilmselt märg, soe ja tormine, ohhohhoo, jajah, mis ma küll selga panen ... Tuleb ikka tellida hea korduvkasutatav vihmakeep igaks juhuks. Kuigi see võib mitte kohale jõuda õigeks ajaks. Aga samas, kas ma pigem tahan ise poodi minna, mis pealinnas asub? Olgu, riskime ...

Ja siis on mul vaja kaasa hädaolukorra-toitu ja pärast-mängu-afteka-toitu ja jooki ja mängujuhtidele võiks kooki teha ja ranne valutab igaks juhuks juba ette, ohatis ajas uue võsu alahuulele ja öömaja on veel kokku leppimata ... krt, meenub, mismoodi see kõik käis. Ega ma ju milleski normaalne ei ole, normaalne larpar ka mitte. Aga kuna kõik me oleme ebanormaalsed, siis pole ma üldse haruldane oma viimase-hetke-klapitamistega. 
Pigem on niigi hästi, mänguni veel mitu päeva aega.

Varem ma ei rääkinud sellistest asjadest üldse? Tead, varem ei rääkinud ma paljudest asjadest üldse. Ma ise ka ei tea, miks. Loogika oli umbes selline, et teised ei räägi sellest blogis? Ilmselt sellest ei räägita, sotsiaalne tava on sihuke, või siis olen ma eriline värdjas jälle ja kellelgi teisel ei ole üldse selliseid probleeme,, ma ei hakka neid ka esile tooma parem. 
Mõtteni "enamik blogijaid ei käi larpidel" jõudsin ka, aga mõte "et mina käin, võib huvitav olla ja inimeste mitmekesisus jne" jäi juba liiga kaugele. Ma maski(si)n nii automaatselt, et ise sellele ei mõelnudki. Teised ei räägi teemadel K, G, O ja M? Ma ka ei räägi muidu kui möödaminnes. Ilmselt ei ole need Päris Teemad.

See automaatne maskimine oli ikka VÄGA automaatseks kujunenud ja kuigi ma olen rabelenud ja takka üles löönud Normaalne olemise vastu, ega ma praegugi saa öelda, et enam ei tee. Sest ma ei märka, kui teen. Lihtsalt mingitest asjadest ei räägi-kirjuta. Mingeid asju EI TEE. Ja kaksteist aastat hiljem mõtlen, et mida. Miks ma ei kirjutanud võrgupäevikusse, kuidas edevat peeglilauda laenasin, et see laval esinedes rekvisiidiks oleks, või kuidas jogurtitopsi ümber üleskuhjatud soeng nägi väga kena välja, aga pani pea kohutavalt valutama, või kuidas ma mängupartnerisse armusin, sest mu taustalukku oli kirjutatud, et olen temasse armunud ja ma mängisin sisseelamisega?

Jaaah. enam ammu ei armu ma sedasi ... või noh. Enam ammu ma ei armu. Olen nüüd teistsugune inimene, ilmselgelt.

Mõnes mõttes see on ikka väga kummaline. Mitte ühtegi rollimudelit ei paista. Lihtsalt olengi üks Väga Imelik Mina Ise. Ehk on ka minust 20 aastat vanemaid naisi, kes näevad väga pandavad välja ja vahetavad mehi nagu sokke, aga see pole see. Keskealine mammike, rõõmus ja hea, ma ka kuidagi pole. Majasokulaadsetest karmidest hirmuäratavatest muttidest rääkimata. 
Jaa-jaa, neid vahepealses eas naisi on üldse vähe avalike rollide hulgas. On noored või vähemalt "nooruslikud", on vanad või vähemalt "väärikalt vananevad", ja ... maitea. Kes üldse vahepeal on?
Kusjuures see tera, millest ühel pool või teisel pool seistakse, tundub ikka olevat seks. Avalikult seksuaalne naine = üsna noor. Seksi osas vaikiv = üsna vana. (Reaalne seksuaalne aktiivsus pole üldse oluline.) 
Ja minus tundub seksuaalne osa üsna-üsna surnuna. 
Nii et phmt olen ma vana. 
Ainult ei näe sedasi välja ega käitu ka niimoodi. Väga Imelik Mina Ise. Pole see ega ka teine.

Äkki ma otsin nii raevukalt rolli, kuhu sobiksin, just sellesama autistliku maskimise jaoks? Et oleks keegi, kelle pealt käitumist õppida, näha, et tema teeb nii, mina järelikult võin ka?Sest jube hästi on kunagi lapsena sisse õpitud, et peab olema nagu Teised või vähemalt Keegi Konkreetne Teine, lihtsalt mina olemine on valesti olemine? 
Võibolla. 
Võibolla küll. 

P.S. ATH-ravimid on I-ME-LI-SED!!!!

Selline ongi elu

Tead ...
Tead, ma olen hästi palju kurvastanud, hingamisraskusteni välja kurvastanud selle üle, kuidas noorena ma lootsin nii palju. Olin nii kindel, et see tuleb - misiganes on see. 
Õnn? Küps maailmanägemine, mille raames enam miski ei kõiguta? Loomulikult kahepoolne suur armastus mingi mehega (paljudega). Majanduslik iseseisvus - mul läheb sellega aega, aga kord see ju tuleb ikka. 
Ja nii edasi. See ehk kõik nad kokku.  

Mõtlesin, et olen mingi nõme ja rõve erand, et mul nii ei juhtunud ega juhtugi. Et kui ma ei leidnud elu armastust, kellega abielluda või peret luua, kui ma ei suuda tööd teha, väsimusest hullumata ja peavaludes tardumata, siis no - ma olen lihtsalt liiga veider. Mu ema kirjutas maru ilusas kirjas mulle, et ma olen ATH ja autist ja sellega nagu ülekahemeetrine korvpallur, kes üritab turistiklassi istmel lennukis mitte kedagi segada ja ise ka mitte kannatada ja no - see lihtsalt ei ole võimalik. Ma ei mahu sinna istmele mugavalt tundideks istuma. Rääkimata poolest päevast. 
Aga millegipärast ma ei võtnud sisse, et ega ma pole ainus imelik JA et me kõik lootsime nooruses normaalseid asju, rõõme ja kergust. 

Hästi palju on viimastel päevadel Sinead O'Connorist ehk Shuhada' Sadaqatist kirjutatud ja teda meeles peetud. Kuna minu jaoks on tegu ühe suure armastusega, palju palju enamaga kui Prince'i lauluga korraks kuulsakssaanud näoga, olen ka paljusid järelehüüdeid lugenud, ja kuigi ma viimased pool aastat ega rohkemgi pole eriti muusikat kuulanud, kuulasin teda jälle. 
Mitut ja mitut lugu.
Ja tont võtaks. 
Tema noorusea lauludes on täpselt seesama lootusrikkus. Täpselt seesama: "Nothing would please me better/Than I find that you're there when I wake/It's just like you said it would be."

Nagu täpselt. Sa arvad, et see tuleb, nii kena ja armas ja aus ja uhke, kui sa oled, ei saa ju selleta jääda - ja siis on sul neli abielu ja neli last, üks neist tapab enda ära, üks abielu kestab 7 päeva või umbes nii ja kõik on viimaks nii persses, et 56-aastasena sa sured ära ja nädal aega mäletavad sind kõik - et siis unustada. Sa arvad ja tunned, et nothing would please me better ... Aga seda ei juhtu, asjad ei tööta nii, meeleheide tapab, kägistab hingetuks ja miski ei paista päästvat. Ning sa ei ole enam 20 ega isegi 30, et loota: küll läheb paremaks. 
Ei lähe.  
Elu ongi selline. 

Päris krdi õudne. 

Kusjuures mul on äng hetkel teoreetiline. Ma ei tunne meeleheidet. Resignatsiooni, jaa. Valu - vähe. Segadust - suurt. 
Aga et KÕIK loodavad seda ja enamik meist saab petta? Et isegi need, kel on kaunis kauaaegne partner, raha  ja pealtnäha kõik hästi, vaevlevad tegelikult omade koormate all? Kõik me lootsime ja unistasime ja tegelikult täituvad need lootused vast viivuks, mõneks aastaks maksimum? 
Bah.
Vist ongi nii.

Täiesti teisel teemal, aga väärib mainimist: sain pahandada (hakkasin kirjutama "sõimata" aga "pooletoobine" pole päriselt sõim), sest mu koer kusi kellegi aia vastu, kes parajasti autoga tuli. Võpatasin signaali peale, aga ma isegi ei taibanud, et seda lasti mulle, kuni mees autost välja tuli ja minu peale karjuma asus. "Koer kuseb mu värava peale ja sina veel nii rõõmus ka! See ei ole normaalne! Mine parki oma peniga!"
Ma nimelt naeratasin talle lahkelt.
Olen siiamaani hämmeldunud inimeste üle. Mis ta tavatseb lakkuda seda aeda sealt alt või miks on jube, et koer sinna pissis? Ma naersin ja ütlesin, et pole koerpissi kunagi eriti tähtsaks asjaks pidanud.
"Jaluta edasi, pooletoobine," ütles ta mulle ja ma siis jalutasin edasi. 
Aga nagu ... aaaah, inimesed!

Üldiselt minuvanused inimesed ei tunne, et edasine elu on mõttetu ju?

Pea on situatsioonides ja ilmadega (raske vihm), kus tavaliselt päästab ainult sumatriptaan ja see ka mitte täiesti, nii vähe valutanud, et püstitan oletuse: uued antidepressandid, mis ühtlasi kõrvaltoimena aitavat neuropaatiliste valude vastu, aitavadki mu peavalude vastu. 
Toimeaine on duloxetiin. 
Poole vähem peavalusid. Estconil, olgu, oli sumatriptaan ka abiks, aga kuna mul on meeles üks hirmus Estcon, kus ma sõin terve karbi sumatriptaani ära ja istusin pool aega kurvalt duši all, sest VALUS, siis läks ikkagi hästi.
Ja need antidepressandid tunduvad ka muidu toimivat.
Parem on elada, elu ei ole enam HALB, aga peamiselt on parem magada. Uni, millest ärkamine ei ole: "Krt, pea jälle natuke valutab, ilmselt peab vertikaali tõusma, muidu läheb üha halvemaks," on ime. Jah, jah, ärkvelmaailm on üpris talutav (kuigi mitte rohkemat). Kuid emake maa, kui imeline on magada!!!

Duloxetiini ma võtan. Sobib. See on mulle parim.
Et tapab libiido? Mu seksuaalne iha oli nagunii juba üle poole aasta null, siin polnud midagi kaotada. 

Muidu olen ma ikka veits segaduses, et mida nüüd eluga peale hakata. Kui päriselt ärakannatamine enam kogu mu jaksu ei võta, siis ... eee ...
Olgu, ma olen suurtele lastele ema, aga seda, mida ma neile tahaks teha, ma ei saa - mul lihtsalt ei ole nii palju raha, et nad heldelt rahaga varustada, nii et nad selle pärast enam kunagi muretsema ei peaks. Ma ei suuda seda ka teenida. Ma lähen katki isegi natukene tehes, püsivalt .. ei taha ettegi kujutada. 
Olgu, ma kirjutan ikka veel raamatuid ja jutte, isegi luuletusi, aga kes kurat neid avaldada tahab ja kas üldse, on lahtine. Ma tunnen, et päriselt on mõtet ainult blogimisel, aga see ei ole raske, ei nõua enesedistsipliini - ja no kui asi pole koormus, on ta siuke ... muu elu kõrvalt nokitsemine.
Aga mis on muu elu?!
Lapsendamine ja ema olek on phmt ainus tulevik, mida ma veel näen. Aga see on ka natuke õudne - sest lapsendada saab, kui on vaba tuba. Ent ma ei taha oma poega kodunt välja lüüa. Ma ei kujuta ka ette, mis elu ta üldse elama hakkab, kui keskkool (loodetavasti saab kunagi) läbi ja kui ma mõtlen oma permahaigele tütrele, kes võiks vist saada ka osalise töövõimetuse vähemalt, kui taotleks, äkki me lihtsalt jaksamegi phmt elada ainult nii, et tööd ei tee ja koolis ei käi? Et siis jaksab igapäeva välja kannatada? 
Ja üldse, on lademes inimesi, kes ei tunne, et lapsevanem olemine on ainus, mis elule mõtte annab. Naisi, kes minust vanemanagi sõlmivad uusi armusuhteid ja käivad reisidel ja kel on põnev. Miks nemad saavad ja mina ei saa? Miks neil on kired ja mul on ... nojah?
Isegi praegu, kui elu ei ole enam otse halb, mul ei ole selles enam ühtegi eesmärki, mis poleks: "Kannata ära, äkki kellelgi on sust rõõmu!"
Aa, et äkki see läheb üle? Et kui mul on uued antidepressandid just toimima hakanud, on natuke vara veel tahta kogu elu paika saada? Äkki dr Kadri Kool kuidagi aitab mind? (Ma tegelt ei usu sellesse üldse, aga võimalus ju on.)

Millest ma üldse ja eriti üle ei saa: mul on vähemalt pool elu veel ees, kui midagi just ei Juhtu. Mida ma teen sellega? Ongi 40-50 aastat ära kannatada ja kui hästi läheb, pole väga rõve? 
Olgu. Vähemalt magada on hea. Selle nimel võib ärkvelolu ära taluda. 

Saabun Estconile
Foto: Jaana Muna

Õnne lihtsalt ei ole

Disclaimer, vist.

See on üleni iseendas kinni. 
Kas elu on hea või on elu kohutav - sündmused samad, aga kehas toimuv erineb. 
Kusjuures mul on võimalik asja lainetena käimist vahetult enda peal jälgida: pea valutab ja kõik tundub lohutu. Pea ei valuta ja elu tundub ... päris okei. 
Mitte just hea, aga mitte ka paha. 
Eile vähemalt oli nii. Niipea, kui peavalu kasvas, tuli ka ahastus. Kui peavalu kahanes, võis täitsa elada seda elu, mis käsil.
Ja see oli nii - noh - tobedalt ilmne. 
Minu enesetunne on kõik. 
Saaks seda enesetunnet ainult kuidagi paremini kontrollida. 
Mäletan, kuidas aasta-paari eest kirjutasin fb-s Arnile, et tema söögipiltide jagamine tekitab mus tunde, et elus on naudinguid ja jee. Praegu ei tekita need pildid mingeid tundeid. Üldse mitte mingeid. Pole ka tüdimust ega vastumeelsust. Lihtsalt ükskõik. 
K küsis filmi kohta, kas mul oleks huvi vaadata. 
Ei olnud, üldse ei olnud. Kuid vbla tuleb. Ma LOODAN, et tuleb. 
Ei ole tunnet küll, et tuleks, aga noh - mul vahepeal oli juba täitsa hea.
Kui ma saan üle sellest, et meie romaanile ei anta ühtegi auhinda (sest kui antaks, oleks mulle helistatud, et ma auhindamisele tuleks), ehk läheb jälle. Sest kassil on parem ja poeg jääb kooli ja kuigi raha pole just jalaga segada ja kassi loomaarstiarve oli umbes nagu Confidole maksmine, ma saan hakkama. 

Tegelikult ei ole midagi halvasti peale selle kuradi depressiooni. Eile valutas ilgest hunnikust tablettidest hoolimata pea, aga täna tundub suhteliselt hea olema ka ses osas. Ma sain kassile hommikul valuvaigisti sisse, ilma et mind oleks hammustatud ega küünistatud. Eelmise korra haavad küll alles valutavad - ma ajasin eile ühe kausi peaaegu riiulilt maha, püüdsin automaatselt kinni ja serv sattus täpselt sõrmehaavale, SEE oli küll päris krdi valus - ent juurde neid ei tulnud. 

Aga mitte midagi ei taha, mitte millestki ei hooli, kõik tuleviku tegevused tunduvad hirmsad ja ebameeldivad, ja olevikus ei taha samuti midagi teha. Võrgupäeviku kirjutamine on minu ainus panus maailma heaollu. Pole eriti suur panus? No ... Poeglapsele olen ka päris tore emme ja ... maitea. Käin koeraga jalutamas. 
Võibolla pole ma isegi eriti lahke inimene. Kurat teab. Tahe on küll hea, aga samas ma ei võta sotsmeedias sõprusepakkumist vastu, keeldun valetamast, hetkel ei jaksa isegi kooki teha. 
Jaah, põen igasugu asjade pärast. 
Tegelikult võin haige ja katki olla, eks? See on lihtsalt haigus. Ma ei ole ju eluaeg siuke olnud. Ei ole tõenäoliselt ka kogu ülejäänud elu sihuke. Vähemalt kooki jaksan ikka teha. 
Vbla lõpetan isegi kunagi mõne raamatu. Kirjutamise. 
Lugemisega saan toime, kuigi ma selle eest midagi ei saa. Ei au, ei kuulsust, ei palka - ja kenam olen raamatulugemise läbi ainult siis, kui see on mõne eesti autori või tõlkija töö ja ma kirjutan pika tagasiside. 
Tagasiside on tore. Ise autorina tunnetan seda väga. 
Kuigi ... ma ei tunne end väga autorina hetkel. 
Ma tunnen end nagu tatt. 

Aa. Totorot ma vahelduseks ei lase jõe ääres rihmast lahti. Teadku, et ärakadumisel on tagajärjed ning ma ei kavatse leppida selllega, et ta vahel minu juurde tulla ei suvatse, kuigi hüüan ja puha. 

Oioioioi

DISCLAIMER: Eneseanalüüs

Tegelt on öelda aint asju, mida ma pole läbi ja selgeks mõelnud - valgustus on olemata, aint hämarus, segadus, oot-mismoodi-tegelt-käib. 

Ma olen ikka "Nüüd sain vanaks"-joone peal, aga samas ka mõistan, et üleminekuiga ja vast ei ole see igavene ja kõik need veidrad muutused võivad jälle üle minna.
Loodetavasti lähevadki. 
Aga K ütles, et tema elab sedasi juba palju aastaid, nii et vbla ei lähe ka. 

Ma ei taha-ihka enam midagi. Kõik soovid ja tunded ei ole mitte hea püüdmisele, vaid halva vältimisele või ärakaotamisele suunatud. Kui ma kuulen Poeglast arutamas, et ta tahaks uusi spordijalatseid või suvel tööle minna, ma olen =O, sest mina tahan aint, et ta vene keele töö kõrgemale hindele kui kaks tehtud saaks ja koolist välja ei kukuks ja kurb ei oleks. 
Ma ei looda, et psühhiaatri juures kõik korda saab ja õnnestub õige ravi leida, misjärel maailm on tore - ma loodan, et ärevus läheb üle.
Jah, see on jätkuvalt väga ebameeldiv. 
Kunagi ma ostsin koju asju, et mul oleks end tabavate isude korral võimalik spetsiifilist süüa valmistada. Šokolaad, pähklid ja kuivatatud puuviljad, et magusaisuga küpsiseid või kooki teha. Munad, sink, sibulad ja hapukoor, kui peaks tabama tappev hea soolase piruka isu - quiche on alati teema. 
Nüüd on ainus põhjus midagi konkreetset süüa teha "et halvaks ei läheks". Muidu on suht suva. Võin süüa kiirnuudleid või röstsaia juustuga näiteks. 
Midagi ikkagi peab sööma, enesetunne on täis kõhuga palju parem.
Aga korralikku toitu teen eelkõige poja pärast. Kui tema tõstab pöidla ja ütleb, et hea on, mu ponnistustest oli kasu. 
Ma ei kuula isegi muusikat enam. Ei huvita. Mingit tahtmist selle järgi pole.
Et mede raamat taas võistlema läheb, on natuke hea teema. Seest läheb kergemaks, kui selle kohta mõtlen: "Äkki läheb hästi?"
Aga muud pole midagi.
Tühi maa.
Mitte midagi ei oota ja asjad, mis nagunii tulevad, tekitavad: "Ehk ei lähe väga halvasti"-tunnet ainult.

See mittetahtmine ei ole vana-asi-mis-seal-ikka. Mõned kuud vast.
Ega ma kohe tähele ka pannud. Pole nii murranguline teema.
Võib küll menstruatsioonide ärajäämisega seostuda.
Päris hirmus.
Ja K ütleb, tal on sedasi juba ammu.
Kas normaalsed ATH-ta inimesed elavadki nii? 
Arvan, et tegelikult mitte. Sest mul ei oleks siis nii palju kirglikke lugusid lugeda olnud, nii palju kirglikke sarju vaadata olnud ja kirglikud raamatud-filmid ei saaks maailmakuulsaks, kui nad inimestes assotsiatsioone ja äratundmist ei põhjustaks. 
Aga samas ... äkki see ongi "vallatu ja noor" olemise teema enamasti ja mul on tegelt niigi kaua välja vedanud? Ma olen küll kirglik loomus, jaa ... kas see on ka ATH-teema? No et peab saama kohe, on VAJA, ja üldse see vajamise asi - et ma vajan vajatud olemist - äkki mul seepärast on Frieda ja Notsuga suur mõtete lahkuminek seal kohas? Et ATH mul, aga neil ei?
Aga äkki ikka on neil ka? Vähemalt Notsul? Lihtsalt meil on normaalsed individuaalsed erinevused. 
VajaSIN vajatud olemist. 
Muide. 
Nüüd tundub, et miski ei aita. Mind võib vabalt mitte vajada. Kõik on nagunii hall ja vilets. 

Tahate füüsilisi sümptome? Mida suuremaks ärevus kasvab, seda rohkem mu lõug krampi läheb. Samamoodi nagu iiveldusega enne oksendamist. 
Jah, on küll väga ebameeldiv tunne. Kogu maailm on hirmus, mitte midagi head tulemas ei ole, ja et ma ilmselt elan selle kõik üle, ei muuda mu sisemist küsimust: "Milleks?!" 
Et teistel halb ei oleks. Ainus põhjus. Vat jah, see on ärevuse kingitus: teistele tuleva halva pelgamine. Ilma ärevuseta mõtlesin, et neil on ilma minuta parem, mitte halvem.
Ei, vat seda ma küll ei usu, et nii ongi normaalne elada. 

Krt, ma tean, et hommikuti on halvem. Õhtuti on parem. Aga see ei muuda, et praegu ikka ongi halb, raisk. 

Mul ka ealistest iseärasusest vist jutt

Juba teist korda lühikese aja sees tuvastasin, et meigiga näen halvem välja kui ilma.
Kusjuures seekord ei saa ma end ka liialdamises süüdistada: ei kunstripsmeid, ei tumedat huulevärvi, täitsa normaalne värvikogus - ja eakas kõrk üldmulje. 

Tegelikult olen juba iidammu tuvastanud, et vanemad naised kipuvad end samamoodi värvima, kui nad nooruses tegid, ja näevad seetõttu päris tobedad välja. Tõsi, tollal ma vaatasin teisi ja tegin säärase tähelduse.
Nüüd on see siis juhtunud mu endaga. 
Tuleb leiutada uued meikimisviisid. Tegelikult ma isegi tean, mida teha - ülalau lainer peenem ja udusem, vbla üldse pliiats, mitte lainer, ja enamus ongi tehtud. 
Aga natuke paneb nördima, et ma alles mõned aastad olen seda lainerit üldse kasutanud - enne kasutasingi pliiatsit - ja krt, ikka läheb nii, et olen ühe etapi elus selgeks saanud, tuleb uus peale ja hakka uuesti elamist õppima. 
Krt. 
Ei mingit rahu ja stabiilsust!

Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. 

Kahtlustan, et see on ravimitest - kusjuures ma ise leidsin nendega koguse+kombo, millega mul pea enam kogu aeg ei valutagi ja phmt jee. Aga selle tagajärg on, et kuna peavalu mul hoogu maha ei võta, teen regulaarselt üle oma jakśamispiiri ja no nii väsinud et ...
Nii väsinud, et tänaval käies tahaks lihtsalt tee äärde ära minestada.
Nii väsinud, et kui tuleb mitmel munal kollased valgetest eraldada, saan suur pingutusega kolmega toime, neljas juba nõuab nii suurt pingutust, et toetan vasakuga paremat kätt, mis ei taha hästi munakoort hoida enam, ja viiendaga on "ah, las läheb enamus munavalget kollasega kaasa, ma ei suuda".
Nii väsinud, et jälle lihtsalt istun ja ei tee midagi. Silmad on ka fookusest väljas, isegi ei vaata kuhugi.

PR lähiaastad olidki sellised? Olid. Mäletan. 
Tollal rong, nüüd ... nüüd vanadus?
Ma arvan.
Või siis "ma olengi selline".

fb muudkui aga näitab 
asju, mis "võiksid mulle meeldida"
Mõni on täitsa tore, mhmh

Minu normaalseisund ongi siis - selline. Ebamäärane mitte kuhugi teel, ent mitte ka paigal. Jõllitamas tühjusesse või iseenda sisse. Midagi ei toimu, sest midagi ei jaksa. 
Elu on võitlus, ent lihtsalt ei jaksa pidevalt võidelda.

Kass paraneb. Jai.
Poeg on jätkuvalt haige. Ühendusin arstiga, too helistas eelmisel nädalal kahel korral, rääkis kuristamisest ja nohurohtudest. Kui hullemaks läheb, võtke ühendust.
Ei lähe hullemaks, täpselt sama on!!!
Ühendusin õpetajatega - jah, meie oleme ka mures, rääkigu poeg aineõpetajatega. 
Käisin pinda, kirjutas ühele ja teisele, aga kas esmaspäeval kooli läheb, on kahtlane. 
Palavik 37 ju ikka. 

Tema õel diagnoositi Epstein-Barri viirus. (Vereanalüüs on imeline asi.)
Ehk - muidu nagu tavaline külmetusviirus ikka, ainult et paraned 2-3 kuud. Palju juua ja magada, ära end väsita.
Äkki pojal on seesama?
Äkki MINUL on seesama? Aga mul ei ole palavikutunnet. Lihtsalt - väsinud. 
Nagu ikka. Isegi parem, pea vähemalt ei valuta kogu aeg. Juba nädal aega pole ühtegi sumatriptaani kulunud. Krdima ... pool imet.

Mitte et rõõmustaksin. 
Ma ei rõõmusta. Aga ei kurvasta ka eriti. Lihtsalt - eksisteerin. 

Elu ei ole kerge

Urrr- rhhhh- ai!

Täna on teine päev peavalu järjest. 
Ei ole väga meeldiv, ent kuna viimased tund aega on valu suht stabiilselt vähenenud, olen talutavas meeleolus.
Siiski nördinud samuti - ma sellest osast saan täitsa aru, et minu jaoks Raske Päev ei ole normaalse inimese jaoks midagi erilist - õieti on see neile isegi kerge päev. Sest ükski minu päev ei sisalda töölkäimist, vaid mida ma teen, teen kodust.
Aga ma nii enda jaoks kui teistele pean kuidagi tõestama, et mul on päriselt ka raske, päriselt ka. Näed, käisin emaga kohvikus ja kohe järgmisel päeval psühhiaatri juures ja nüüd juba teist päeva valutab kõigist tablettidest ja kuumadest dušidest hoolimata pea.  Ma olen päriselt ka habras. Ma päriselt ka ei suuda. Ma päriselt ka üritan alailma üle oma piiride, mitte ei šlaki ja looderda, PÄRISELT KA!
Ja kui mu pea valutab, ma täiesti ausalt ja ühegi pehmenduseta tahaksin surra, sest ma ei jaksa kauem kannatada. 
Nagu ... ja see on nii raske juba ise, aga eriti raske seepärast, et mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seest, mu enda poolt tuleb kohe, kui pea enam ei valuta ja täitsa kombes olemine on: "Kuule, aga äkki teeks seda ja seda? See oleks ju hea?"
Kui ma vahel harva arvestan, et ma ei jaksa, see on suur asi. 
Ja siis rahvas vaatab mind stiilis: "Nojah, ju ta siis ei viitsi, normaalne - ega inimesed ei viitsi jah."

Ainult et mina viitsin jube palju, lihtsalt mu keha ei kanna välja. Ma EI JAKSA.
Lähen katki. 
Vihkan peavalu.
Seekord on pea pealegi uue nükke õppinud - mul valutab ka ninajuur. See luu, mis seal on. Lisaks vasakule oimule ja laiemalt üldse vasakule peapoolele. 

Aga muidugi see ei ole ainult peavalu. Täpselt samamoodi on rahapuudusega. Täpselt samamoodi on laste tervisega (mõlemad on jälle katki.) Niipea, kui ei ole väga võigas, kui pole kraadiklaasinäitu või arvel on tervelt kolmekohaline arv eurosid, mul on: "Mis ma üldse kaeban, mul on kõik päike ja heinamaa, edasi uutele võitudele!" 
Mitte et taastuks mõnda aega või hakkaks muretsema, et edaspidi nii rõve ei oleks, või hakkaks ettevaatlikuks vms. Ei - kui ma maast lahti saan ja ei pea enam roomama, lõug soola-liiva-lumesodis ripakil, ma tahan kohe lennata.
Ei mingit kõndimist või käpulironimist, mina lendan. 
Mis kulutab mu üsna kiirelt taas läbi.
Tähendab, rahaga olen tegelt mõistlik. Aga samas, ma olen rahaga kogu aeg mõistlik. Välja arvatud, et kõik, mis üle jääb, annetan ära.
Ja ei saa aru, mida inimesed TEEVAD sellega - välja arvatud, et klikkisin kunagi ringi blogides, mida ma järjepidevalt ei loe, ja lugesin postitust, kuidas keegi nurises, et maheda lihaveise hakkliha on nii kalliks läinud, et ta lissalt jättis selle ostmata, ja mainis veel mokaotsast, et no see on ainus hakkliha, mis süüa kõlbab. 
Vat siis ma sain aru, mida jõukad inimesed rahaga teevad =)
Aga ma siiski kipun olema segaduses sellest, mida normaalse sissetulekuga inimesed rahaga teevad. Sest ma ei suuda uskuda, et nad kõik maheda lihaveise hakkliha tahavad osta. 

Peavalu on veel pisem, aga et päris ära läheks - no ei.
Kuigi eile õhtul oli mingi 20 valuvaba minutit. 
Jep, siis tuli jälle tagasi.
Ka ööseks sisse võetud lisa-migreenitablett ei päästnud. 
Ibukast rääkimata.

Tegelt, ma võiksin kuidagi omaseks mõelda, et mul ongi phmt kaks olekut: Lörtsimärjal kõnniteel roomamine ja tiivad ja tiivad ja tiivad. 
Aint ma ei ole kindel, et seda kohe suudan - pea valutab!

Nõmedased asjad + veel mõtlemisest

Olen teinud hulgem poste asjust, mis mulle meeldivad. Aga asju, mida ma ei salli, pole puudutanud, sest noh - miks neile mõtlemisega oma tuju halvemaks teha?
Ega neid asju, mis TÕELISELT halvad, tahakski teile ega eelkõige endale esitada. 
Ent neid asju, mis on tegelikult süütud, aga lihtsalt mulle ei meeldi:
palun.

* õudusžanr. Filmid, raamatud, sarjad, mis iganes. Kui on õuduskomöödia, on asjad kombes. Aga kui on õudus, mis peab õudne olema, on mul kas igav või vastik. 
Ei, mulle ei meeldi Lovecraft. 
Ega Poe. 
Kingist rääkimata - kuigi tema puhul on Tume Torn erandiks. Sealt on mõned raamatud täitsa head ja ülejäänud "hädapärast kõlbab" tasemel, mitte vastikud.
Ma ei hakka kartma, mul tuleb lihtsalt ehmatus, kui on võpatamiskohad, ja üleüldine ilgus, kui inimestega tehakse halbu asju - "miks?! MIKS?!" on mu peamine reaktsioon. 

* Noored lühikeste juustega ja ülikonnas mehed.
Siuke noorte meeste raiskamine ...!

* Väikesed koerad (no lähtume sellest, et taks on juba "keskmine", eksole, nagu söögipakil nt kirjas).
Siuke koerasoo raiskamine!

* Star Trek.

* Lagrits.

* Düstoopiad.. 
Mis elu ei ole piisavalt raske niigi, et on vaja vinti peale keerata jms? Mis elu teie elate?

* Palavus, mille eest ei saa peitu minna.

* Küsimata nõuanded ja õpetamine.
Üldse palumata ja mitte teise tunnetel põhinev informatsioon, kui see pole just hästi täppi ja just sel hetkel õige asi.
Mida ka vahel ikka ette tuleb.

* Mõtlemise puudumine või nii vähesel määral esinemine, et see läheb samuti "miks, krt, nad ei mõtle?!" alla.

* Konfliktivalmiduse puudumine. Kui inimesed vajuvad erimeelsuste korral eest nagu sulanud jäätis mingite "ei, ma ei mõelnud seda päris tõsiselt" ja "no ärme nüüd vaidleme!" jms saatel. 
(Jah, otsene vaidlus ON sellest parem, aga paraku klausliga "inimene MÕTLEB ka, mitte lihtsalt ei mölise" ja see on nii mõnelegi liig ilmselgelt.)

* Võimetus tunnistada, et ollakse eksinud.
Ei, mul ei ole seda.
Päriselt. 
Küsige mu pojalt, kui ei usu.

* Halvaa ja pastilaa.

* Sidrun kala juures.

* Villane vastu nahka. 
Kuigi oli üks peenvillane tekk, mida isegi peaaegu talusin. 

* Gaseeritud joogid.
Energiat, mis mul läheb gaasi väljaraputamiseks, võiksin mujale kulutada!

* Märjad jalad jalatsites.

* Ennast korrata.

* Kõige traditsioonilisem T-särgi-kaelus.
Ma ei tea MITTE KEDAGI, kes sellega parem välja näeks kui muude kaelustega. MITTE KEDAGI!!!!

* Sefiir. 
Miska mulle on beseerullide söömine loto: besee maitseb mulle väga, aga vahel on rulliks sefiir õrna krõbekattega, sest kes teeb vahet nätskel-pehmel beseel ja sefiiril? Vastus: mina.

* Rohald Dahli raamatud.
Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru. Ta on alati oma teostes julm - ja nii paljud armastavad teda ja seda?!?!?!

* * *

Mu mõtted on ikka epu (see ühe p-ga) tehtud avastuse-sõnastuse peal. Üle-eelmise postituse kommentaariumist siis jutt. 

Ajutegevus võtab energiat. Mõtlemine väsitab.
Noh, ja mina ei saa mõtlemata.
Mõtlen näiteks, kuidas nii paljud asjaolud selle teooriaga jubedasti sobivad. Noh, olin ma ju Enne Rongi ka kogu aeg väsinud, aga mitte NII väsinud. "Hingata ei jaksa, vaadata ei jaksa, tulen poest ära, sest ei jaksa rohkem mõelda, mida võtta, mida jätta" jne on kõik Pärast Rongi teema.
Sest automaatsused kadusid ajupõrutuse tulemusel ära ja ma pidin effing KÕIGE peale mõtlema. Stiilis: ukse saab lahti, kui link alla vajutada. Nii: tõstame käe, voldime peopesa lingi ümber jaaaa vajutus! 

Emake maa, kuidas see väsitas.
Emake maa, kuidas see ikka veel väsitab, kuigi kahtlemata on paljud automaatsused kui mitte tagasi, siis uuesti arenenud. Mitte nii automaatseteks, kui olid, aga oi-kui-palju-paremaks. 

S.t. iga liigutus ei nõua enam enda peale mõtlemist. Suudan käsitsi kirjutada, eraldi iga tähe peale mõtlemata. Suudan tagumikku pühkida. Voodis külje keeramine on ikka veel teadlik tegevus (ärkan selleks korraks üles tavaliselt), ent vasakus käes saan täitsa asju hoitud, kogu aeg kätt pingutamata.
Paremaga saan pingutamata hoitud, kui sellele mõtlen. Et ma ei pea seda ümbrikut pigistama, võin sõrmi lõdvendada ja ta püsib ikka käes. Sest ei ole raske asi. Nii, lõdvenda haaret ...
... kuid kui ei mõtle, pigistan kõvasti. Surun sõrmi teineteise vastu (ega ma siis KORTSUTA seepärast). Mõne minuti pärast on labakäsi väsinud. 

Ma lähen poest minema, kui tekib tunne, et enam ei naudi, vaid piinlen. Hoolikalt mõttes kokku pandud kõige parema allahindluste ärakasutusega õhtusöök ei ole mõtlemiseväsimuse jubedust väärt. 
Midagi ikka süüa leiab. Pojale makaronid juustuga, mulle banaan keefiriga, kõik. Ei mõtle.
Tihti küll on selleks jõudu. Poeskäigumõtlusteks. Mitte alati, ainult.

See on "Tee, mida tahad" kolmanda nurga alt.
Ei jaksa mõelda? Usalda sisetunnet - ja kõik saab korda.
Kusjuures saab. Hämmastav, aga SAAB. 

Oi, ma ei olegi universaalselt abistav enam v?

Mul on kerge identiteedikriis.
Ei tea, vbla see on minu keskeeakriis? (KRIIS? SEE?! Nalja teete v?)
Nimelt on mul tekkinud ootamatu probleem selle ideaalminuga, kes mu peas ... õige on öelda "elas", eks? Sest enam ei ela. Ta tundub lahe ikka, aga mina olen keegi muu.
Isegi pole kindel, kes, aga mitte mingi eelfaas varem mu sihina paistnud kättesaamatust kartmatust taevatüdrukust.

Oot, ma püüan seletada ja kokku võtta, milline ta on. ("Oli" oleks vale, ma tajun teda ikka veel, lihtsalt mitte oma olemusliku eesmärgina, kuhu samas iial ei küündi.)

Suur õde. Kartmatu, kaunis, korraga halastav ja julm (sest ka julmus on vahel halastus! ja tema tunneb selle olukorra hästi ära), näide sellest, kuidas üleni lihtinimene võib olla üle kõikvõimalikest aristokraatidest teemadel "leebus on aristokraatide põlgus" ja "suuremeelse jaoks pole ükski ese ega rahaline teema väärtus, ka armastus ning hellus pudeneb tema kätelt ja südamest vabalt".
Jah, ka temal on haavad seespool, ent ta suudab neist alati üle vaadata, kui on vaja teiste jaoks tugev olla.
Sõdalanna ja ravitseja, teraskõva ja pehmem, kui ükski padi.
Nagu vaja on.

Ja nüüd ma lihtsalt ei ... taha enam sihuke olla.
Ei tea, kes TAHAN olla, aga ma ei taha enam endast üle vaadata, endast mitte hoolida, tunnet, et kõik teised ja teiste valud on tähtsamad kui minu omad. Ei taha enam kõiki haavatuid sülle võtta ja lahinguväljalt minema kanda, ükskõik, kui katki ise olen.
Kes ma olen?
Kes ma TAHAN olla? Kas mulle on siis minu õnn tähtsam kui teiste oma? Kas ma üldse OSKAN olla õnnelik nii, et teised ei ole?

Nii palju küsimusi ...

Eks ma vist pean valiku tegema, et kelle õnnest hoolida, ah? Ei ole võimalik kõiki õnnelikuks teha (mida  avastasin mõistusega juba ammu-ammu, aga tunnetega sõdin arusaamise eest ikka veel).
Haa, see ongi nende pere-tähtsaks-pidajate moraal vist? Et kõiki ei saa, teeb siis õnnelikuks vähemalt oma perekonna =D Ma kahjuks ei oska nii kitsalt tunda.
Või siis on mul olnud õnn ja õnnetus omada perekonnaliikmeid, kes meeldivad mulle palju vähem kui väljaspool pereringi olijad, ja ma lihtsalt nii väga ei tahtnud neid õnnelikuks teha.
Või õieti algul tahtsin, aga ei suutnud, siis sain suuremaks, teadvustasin, et nad tahavad must nõmedaid asju, ja loobusin. Loobusin agressiivselt.
Mu vanaema ei olnud iial minuga rahul. IIAL.
Nojah, see selleks.

Aga samas ei ole mul ka tungivat vajadust enam ära defineerida, kes ma olen ja kuidas just tahan - tahan täna nii, aga kuu aja pärast naa, ja see on mitte täiesti ok, vaid oivaline.
Ma ei pea olema üks ja sama. Ma võin valida täna nii ja kahe kuu pärast hoopis naa ja NII ONGI HEA.
Jah! Ilmselt see ongi see identiteedikriis ja segadus! Et ma ei ole enam alati, igal päeval ja ööl see ravitseja-sõdalanna, vahel olen keegi teine ja vahel kolmas ja voolan nagu vesi ja ...
Ma ei saa endale enam näppu peale panna ja öelda: "See!"

Nõnda on veider.

Mitte paha, eks ole. Aga kõik need tegelased (Mary Poppins ja "Sandmani" Surm ja "Inimkroketi" Eliza ja "Kire" Villanelle), kellega olen end identifitseerinud, on nüüd must kuidagi ... maha jäänud. Nad on nagu väikeseks jäänud riided. Jah, oli selline kleit, aga enam see ei sobi mulle. Annan ära, hangin uued.
Probleem lahendunud.
Või siis hoian alles, aga kannan pigem pluusina. Kleidina pole enam SEE. Vahel nii, vahel naa.

Ma olen mina. Mitte mingi arhetüüp või asi =P

Aeg, oota!

Oot ... oota nüüd!!!
Kurat. Kurat. Kurat. Kurat. Kurat. Ja veel kuradeid.
Nagu - mu ajataju on täiesti pekkis. Nagu - peaks ju olema nii, et kui on palju sündmusi, on põnev, tegevuste möllu sees tundub kuluv pika ajana, alles takkajärgi saabub "viuh-vops-valmis"?
Aga mina ei tunne nii!!! Mul asja sees on vaevalt aega pead pöörata, aeg sööstab vihinal mööda - ja pärast saabub hämming, et oot!
Mis see kestis nii kaua? Tundus ju nii lühikese ajana? Nii pikk periood on juba möödas v?
Eelmine nädal lõppes juba nelja päeva eest? VIIE?!

Alles-just-hetk-tagasi ju!!!

Isegi kurb õieti pole. Ainult hämmastus.
Olgu, natuke on ka "kurat, no miks ma teeeeeeeeen endaga nii"?!
Sest kui mina rabelen ennast pooleks, teen seda ja teist ja kolmandat, sest no keegi ju tahtis mult ja ma polnud piisavalt nutikas, et ära öelda, või veel hullem, ISE organiseerisin, ma ei saa üldse mitte midagi tagasi.
Et mulle tunduks see aeg vähemalt käsil olles pika ja huvitavana? Hah. Põhiliselt näen asjade kestes vaeva, et ellu jääda selle vihisemise sees, ning pärast on "huhhhhhhhhhh".
Kadunud eluaeg, vaata kust otsast tahad.

Ei ole isegi "seal/sedasi on hea, nagu meil ei ole". Olen suutnud korduvalt elurütmi kolm korda aeglasemaks lasta, mõnd aega rahulikult elada, vähe teha, hetkes viibides seina või akent vaadata ja see on nii hea.
Ning pärastki olen õnnelikum ja rahulikum, sest tegin, mida tahtsin, täpselt selles rütmis, kui tahtsin. Mitte midagi pole kahetseda, ainult rõõm. Kõik. On. Hästi.

Miks ma siis nii ei tee?! Kogu aeg ja ainult?!
Aga ei tee.
Kui endale just 31 korda päevas ei meenuta, et ma ei pea midagi. Maailm ei lähe hukka, kui a-d, b-d või n-i keegi ei tee, rääkimata sellest, et just mina peaksin seda tegema! Mäleta seda, väga väga naine, MÄLETA!
Kogu aeg kipun ära unustama.
Kogu. Faking. Aeg.

Et mul esitlus tuleb, on tegelt üldise möllu sees pisiasi, aga Varrak tegi ilusa kutse ka, nii et:

Jaa, ütlesin seda juba. Aga siis nad pold veel kutset teinud!

Ja kuna mulle maksti jälle osa honorari ära ning ma mõnda aega ei nälgi ülttsegi, palun siia alla kommentaaridesse märkida, kes mult ennejõulu-kingitust tahab. Neli esimest saavad.

Ma väga loodan, et keegi ikka tahab. See mind üldse ei kurna, mul on aint rõõm kellelegi mõelda. Mõtlen igaühe peale eraldi, luban - aint kui ei tunne üldse, tuleb ilmselt miski söök. Sest söövad kõik.
Või vähemalt kingivad endale mittemaitseva söögi edasi.
Edasikinkimise vastu pole mul midagi. Aint raiskamise "panen riiulisse, ei kasuta kunagi" vastu on. Ärge nii tehke, kasvõi annetage kuhugi, kui ise tarbida ei taha.
Ja siis aadressile murumuna ät gmail punkt com oma telefoninumber ja kuhu pakiautomaati saata.



Kui teen, mis ise tahan, koorman end IKKAGI üle. Ma ei tea, kuidas meelde jätta, et ei  t a s u, keegi ei saa sellest õnnelikumaks.
Peab ju saama, kurat!!!

Pisikesed pisiasjad

Olen jälle unustama hakanud.
Olgu, seda on nelja päeva jooksul juhtunud kolm korda. Panin tabletid kuhugi mujale kui tavaliselt. Polnud kindel, kas ma tol päeval rohtu võtsin (kuulge, see oli esimene kord 2 aasta ja veel paari kuu jooksul!) Asetasin poolelioleva raamatu tagurpidi lauale ja pärast leidsin ta nii, kuigi muidu panen alati midagi järjehoidjaks vahele, mitte ei riku raamatut - ja mul on selle üle nii hea meel!
Sest automaatsus hakkab tagasi tulema, kõike ei pea teadlikult tegema. Emake maa, kui tore!
Teen mingeid asju automaatselt.
Mis see on mingi - puudus nagu või?!
On nii kuradi lõõgastav, kui kogu aeg igast oma liigutusest teadlik pole vaja olla, ust avama hakates mõelda "Nii, link. See tuleb alla vajutada", et lihtsalt saab elada ja teha, pidevalt mõtlemata.

Kuigi ma olen eluaeg mõelnud rohkem, kui see inimestele tavaline on ilmselt. Kuidas rääkida tõtt, nii et seda usutaks? Kui tahtsin midagi varjata, keegi kurat ei saanud mu saladusest aru, sest kui ei tahtnud varjata, ma teadlikult pidin mõtlema, kuidas teha nii, et aru saadaks.
Mul on käitumisega alati olnud nii, et teadlikult käitun. Miski ei tulnud sujuvalt ja iseenesest.
Või mis, isegi kui teadlikult käitusin omast arust arusaadavalt, sittagi.
IKKA ei saadud aru.
Mu järeldus on, et ju mul polnud kogemust, mida teha - ja inimestel mu ümber polnud ka kogemust, mille pealt otsustada, et olgu, nii on nüüd, tegutsegem vastavalt.
Elukoolitus, täiega teema.

Aga kempsus vee tõmbamine, käsitsi kirjutamine, arvutihiire kasutamine - need ikkagi olid automaatselt tehtavad. Vahepeal olen kõike seda teadlikult teinud, kogu aeg teadvustanud, iga liigutus oli arvel - ja nüüd VIIMAKS ilmneb natuke automaatsust. Et ei mõtle, lihtsalt teen.
Nii kuradi meeldiv!!!!
Ei tea alati täpselt, millise One Piece'i episoodi juures olen? Täieline pisiasi, on ju :D (Kuigi ausalt, see võib tulla näiteks sellest, et ei vaatagi, mitmes. Aga paar korda olen unustanud arvu jälgida, nii et see loeb unustamisena ka - kuigi enamasti oletan hiljem õiget episoodi otsides õigesti. Kahel korral olen ühega mööda pannud.)

Kas kuidagi on muutumine mu ajus seotud ka sellega, et jalad nii kõvasti valutavad, ei tea.
Nagu - ma ei saa valu pärast vahel magada. Mis mõttes? Peaaegu kolm aastat on Rongist möödas ja NÜÜD siis?
Ikka veel pole vastik valu, on tüütu valu - ent nii tugev ta nagu ei ole vähemalt mu mäletamist mööda (ses osas oma mälu päriselt ei usalda - subjektiivse kvaliteedi väga tasapisi muutumine ei olegi alati märgatav) varem olnud.

Kuna mu rahu lapseküsimise osas tõusis hüppeliselt koos avastusega, et saan endale loote kõhtu ka osta, kirjutasin öise aktiivsuspuhangu käigus ühele ja küsisin talt last. Ta ei ole veel vastanud, nii et on põnev oodata, mis ütleb. Saate aru, koos avastusega, et on teisi võimalusi, julgen juba loota ka, et keegi nõus on! Enne ... enne küsisin põhimõttel "küsida ikka võib", ent lootus, et keegi nõus on, oli praktiliselt olematu.
Kuigi mulle meeldis kenasid, vapraid ja avalaid mehi välja kutsuda, kui nad tulid.
Üks ei tulnud, lubas küll, aga peale kolmandat meenutust loobusin: ilmselt ta ei taha, kuid öelda ei julge.
Oeh, vapper ... aaa, aga mulle meenub, et oletasin mingite fb killukeste põhjal (keegi ütles mehele, et "tulge meile siis külla ometi!" avalikul seinal), et ilmselt ta on nüüd suhtes.
Sest "tulge".
See nagu viitab rohkem kui ühele inimesele.

Mida kohutavalt avameelset veel öelda ..? Peab tõdema, et nagu pole rohkem midagi.
Või ei, mul on nüüd tätoveeringukavand (mittedigitaalne, ei saa näidata) ja esimene aeg paigas. Üldiselt olen küll rohkem naine ütlema "ma tegin" kui "kavatsen teha", ent kui keegi jälgib, siis - tegevused käivad vähemalt sel ja lapsesaamise rindel.
Eks ma seinte värvimisega tegelen, kui aega üle.

Ootamine

Aeg. Ei. Liigu.

Aina kadus ta vilks ja vilks käest ja eest, mul on siiamaani raske aduda, et on aasta 2017, kui alles ju oli 2015?
Aastaajad vahelduvad? Et nüüd on soe periood?
Et olen 37, on paremini selge, sest ma enamikku võimlemisharjutusi teen seerias nii mitu korda, kui vana olen. (Kätekõverdustele teen erandi, neid on liiga lahe tunne üle 50 teha.) Aga mõttega "varsti olen 40" ei ole üldse kaasa tulnud "titega on KIIRE!"-mõtet ega tunnet näiteks.
"Kõige jaoks on aega just nii palju, kui ise tahan", nagu laulusalm ütleb.
(Vahemärkus: ses laulus on kuulda ka lause "mul terve maailma aeg, mis mind motiveerib" ja mina mõtlesin ja mõtlesin, milles see terve maailma aja motiveerivus väljenduma peaks. Kuni saabus avastus. Seal on tegelikult hoopis kaks lauset! "Mul on terve maailma aeg. Mis mind motiveerib?!")
(Ah, see laul, noh!)



Nii, aga kogu see harjunud-möödunud aeg (pun intended) mul polnud midagi oodata, millegi poole läbi aja suunduda. Isegi mitte surma poole - läksin ainult eemale kõigest, mis tähenduslik.
Eemale.

Minu jaoks oli mu enesetapp senise elu kulminatsioon.
Jah, ka uue elu algus - aga see uus elu on samas olnud kiretu. Isegi kui mul oli väga kohutav olla (enne antidepressante ja pärast Rongi oli nii jube aeg, et seda on valus meenutadagi), oli see säärane tuim kohutavus - lubasin ära, et 10 aastat rohkem ennast tappa ei proovi ja siis lihtsalt - elasin päev-päevalt.
Kannatasin ja kannatasin mingi väljapääsulootuseta, teadmisega, et ma ei saanud enese tapmisegagi hakkama, olen nii mõttetu päts, et maailm ei viitsi isegi mind maha lükata enda pealt. Kellelegi kurta ka ei tohiks, sest niigi pean õnnelik olema, et on nagu on.

Siis tulid antidepressandid ja kõik muutus.

Muutus nii eredalt, nii väga, et ma siiamaani ei suuda ära imestada nende inimeste reaktsioone, kes ei uskunud või ei saanud aru või - ah, mina ka ei tea, mis kurat nende peades toimus!
Tean, et nad kohtlesid mind võtmetes "oi, no kõigil on vahel halb, sa ikka oled eriti hädine, et seda mingiks suureks asjaks pidasid" ja "KUIDAS sa võisid?!" ja "elu suurim rumalus".
Ja mul ei ole õnnestunud neist enamiku teadvusse viia, et see ei olnud "vahel halb" või et 2015 veebruaris mulle kurta "mul on vist sünnitusjärgne depressioon" ja sama hingetõmbega "ei, ega ravimid ei aita, ikka ise peab vaeva nägema" on kurta tühja hambapastatuubi üle ja tõdeda, et abiks oleks uue ostmine, inimesele, kel on just käsi ja jalg amputeeritud.

Jaa, ma mõistusega saan aru, et kuna olin kuradima kangelane ja näitasin välja ainult mõõdukalt sõnalisi vaevusi, selle asemel, et --- nojah, ikka ei teagi, MIDA oleksin pidanud tegema, et keegi teine mulle öelnuks, et kuule, sa oled koost lahti, näe, psühhiaatri aeg ja kallikallikalli ja veel kallistusi tuleb pärast psühhiaatrit!
Aga no seda ikka adun, et nad ei saanud aru.
Mina ei tea ikka veel, mida tegelikult tegema pidanuks, sest nüüd mõistan, et see, mida inimesed näevad ja kuidas reageerivad, pole minus kuigivõrd. See on neis.
Kuid ma ei saa aru, kui räme peab olema enesekaitse ja enda loodud pimedus, et ikka veel uskuda, et MINA olin mingi eriti nõrk ja rumal ja NEMAD tegid kõik hästi ja õigesti, mhmh, jah, mhmh. MINA olin ja olen valesti, NEMAD mitte kuidagimoodi. Minu käitumine täiesti kuulmatu, nende oma aga pädev.
See selleks.
Kuna mul on tendents korjata süüd enda peale ja kõike oma veaks pidada, andsin algul kõik küsimata andeks. Aga enam mitte.
Nüüd peab andeks paluma, et ma ka andeks annaksin. Keegi ei palu ainult =P

Muidu seda, KUI halb mul enne oli, suutsin isegi aduda alles kontrasti pealt. Ega enne taibanud ise ka, kui kaugele igasugusest normaalsusest triivinud olin.
Uskuge, KAUGELE. Ma olin nii kaua ja nii kaugel merel, et olin unustanud, kuidas kallas välja näeb.

Ja kui siis enam ei olnud merel ja tormis ja pimedas - noh, siis oli kõik tüüne. KÕIK! Sest kui võrrelda sellega, mis oli, oligi kõik tüüne.
Üks või paar korda on pärast päriselt rõve olla olnud mingi füüsilise põhjuseta, aga alla nädala alati. Nii lühike aeg, et vaevalt jõudsin märgata ning sisse võtta, kui juba läkski paremaks.
Üldiselt on kõik mahe, leebe, kerge, ajatu ja kulutu ulpimine. Lükkun punktist A punkti B, ilma et kumbki mulle midagi rohkemat või vähemat tähendaks kui mõni muu punkt.
Mis on, see on. Kui pole, siis pole. Nojah.
Mingi tähtpäev kellelgi? Nojah.
Mingid matused, keegi suri? Nojah.
Mu laps võitis võistluse? Nojah.
Sai koolis suure asja pihta märkuse? Nojah.

Ent nüüd ma ootan.
Ühte ... sündmust.

On nagu ette teada, et võib midagi oodata, aga mida just täpselt, ei tea.
Suurem osa mind ei looda midagi, on valmis halvimaks võimalikuks, sest naguniiiiiiiiiiiiiiiiiiii läheb halvasti. Alati on läinud ju! (Välja arvatud, kui pole.) Ei tasu loota, nagunii pettud! Pärast Sündmust ostan jäätisekokteili, see tähendab, et vähemalt MIDAGI head tuleb. Olgu, plaan tehtud. Võib oodata.
Ise tehtav on kindel asi, millele loota.
Teised, teised on need, kes alt veavad. Alati. (Välja arvatud, kui üldse ei vea, eks ole.)

Aga on see väike osa mind, mida vahel alla surun, sest pettumus on valus - ent vahel hoopis ergutan, sest kurat! Võib mõnikord loota ka sellele, et läheks hästi! Ju! Normaalsed terved inimesed loodavad!
Ja selles väikeses osas on ootus ja põnevus ja izzzzzand ja emake maa, kui aeglaselt aeg läheb!
Ei saa aega ka muudel rinnetel rabelemisega tappa, sest mu füüsis ei pea vastu. Nagu üldse, mul on kõik akud tühjad ja lusikad otsas, kuskilt ei tohi rohkem enam võtta.
Proovitud.
On vaja päevad mööda veeretada mitte palju tehes ja appppi! kui raske see on.
Üldse pole harjunud enam selle tundega, kuidas on midagi oodata.

Puhkepäev

Teadlikult võtsin puhkepäeva.
Pole siin midagi teha ja teha, kuni jälle süda paha ja peavalu! Mingeid natuke-asju ikka teen, aga ei mingit kohustust kuhugi MINNA näiteks.

Keskkonna vahetamine on nimelt ikka veel jube kurnav. Võtab lusika kohe maha - ja oleks siis kuhugi minek üks ja ainus keskkonnavahetus! Ei, esmalt lähen toast õue, siis (kui teise linna ka minek) rongi peale, siis uuesti õue ja alles siis jõuan lõpppunkti.
Kui enda vastu eriti julm olen, tuleb veel õue minna ning UUDE lõppunkti.
Alles siis koju.
Keskkonnad üha vahetuvad.
Noh, ja veel inimestega ka suhelda on täiega kohutav koormus kaelas. Kõik teekonnad üksi ära teha, üksi kuskil väljas söömas käia (teenindajale toidu nime ja "aitähi" ütlemine ei ole suhtlemine õnneks mulle), üksi linnas luusida (vastutulijad või kaasreisjad rongis ei loe) on väsitavuse osas peaaegu kombes siiski: keskkonnavahetus on, aga selle haldan enam-vähem ära.
Aga kui eesmärk on kuskil kellegagi rääkida ja võibolla näiteks kangapoest nööpe osta, on  palju-palju väsitavam.
Eelnev ei tähenda, et ma ei TAHAKS inimesi näha. Eriti kui nad on mulle kallid, ma jään väga kurvaks, kui neid inimesi ei näe.
Aga MA VÄSIN ÄRA. Lihtsalt sellest, et nad on, et suhtlen, et  mingid mittekontrollitavad värgid on vahetus läheduses ja teevad oma asju.

Et selles kontekstis on imelik, et veel lapsi tahan? Ah, aga oma laps on teistmoodi! Keskkonna vahetamist ka ei nõua =)
Ja tegelt mul tuleb lusikaid kogu aeg tasapisi juurde. Tasapisi. Aga tuleb. Lihtsalt mitu päeva järjest linnas käia ei ole teema. Ühel päeval käidud, tuleb päev jälle kodus puhata.

Mulle see rolliaktsepteerimine eelmise postituse lõpus oli üpris valgustuslik, muide.
Seletas nii palju mu purunenud sõpruste kohta. Sest inimesed olid kogu aeg ju samad, ok, et ma enam ei lubanud endale halvasti öelda, ei lasknud enam empaatiavaest suhtlust läbi - jaa, seletas mõndagi. Aga samas, kui järele mõelda, siis ALATI oldi enne taipamatud, mõistmatud ja otse vaenulikud mu enesetapmise osas. Ja mul ei olnud mitte mingit piirangut ega tõrget seepeale inimene persse saata (kuigi ma nii jõhkralt ei öelnud, ideeliselt saatsin aint).
Et sa arvad, et mu enesetapmine pole minust oluline osa ja ma sain lihtsalt loll olla seda otsust tehes, möödas, ebaoluline, edaspidi olen targem? See oli selline ühe hetke hullus, TEGELIKULT ma ju selline pole?!
No ega mul sind sellise vaatenurga, tahtliku pimeduse ja isevalitud nõmedusega ka millekski vaja pole!
Ma ei saa aru, kuidas ma kellegi jaoks ILMA Rongita eksisteerida saaksin =) Mind ju ei oleks, sellisena, nagu olen! See oli väga väga minu otsus, mina äärmuseni, mitte mõni "mittemina", ajutine ei-tea-kes.
Nüüd ma elan koos selle tehtud otsuse ning selle tagajärgedega - ja krdi hästi elan pealegi.

Ach, puhkepäev on nii tore =)
Midagi ei pea - see tähendab, ei pea ka enda arust. Nipet-näpet, igapäevased kuus asja ja siis veel kuus sellist pisikest, see ju ongi puhkus, mh, ah?
Kuigi piima ja koort peaks poest tooma =/ Ilma elada on vilets ja ajada poeg poodi on sama vaevarikas kui ise minna. Või halval (tõenäolisel) juhul vaevarikkam.

Vincent Valentine kogu oma ilus ja uhkuses

Eile tutvustasin tütrele Final Fanatasy VII-t kui ammendamatut ilusate meeste varaaita, kusjuures neil ilusatel meestel on kõigil ka viimase peal taustalugu. Tal on üsna sama maitse, mis mul - ainus selge ja suur erinevus on suhtumises koera seljas sõitvasse kassi. Minu arust on see võeh, jaburus ruudus, miks seda sinna vaja? Tema arust aga nunnususe tipp, kui tema seda mängu mängiks, mängiks ta kassi.

Aga Vincent Valentine on meie mõlema arust nii cool, et no ei saa. Kuigi Sephiroth muidugi ka. Ja Zack. Ja Reno ja Rude on duona täiesti äravõitmatult armsad. Ja ...

Mulle on väga korduvalt öeldud, kuidas mu tütar on nii kaunis, küll ta hakkab mehi peapöördega rajalt maha võtma - ja siis ma mõtlen endale nooruses ja sellele, kui kohutavalt palju on minul mu välisest ilust kasu olnud.
Kurat, oleks vähemalt ise olnud enesekindel ja rahul! Ei, kui mul ei ole oma välimusest kasu, see lihtsalt pole piisavalt kaunis ilmselt, järelikult ongi vaja põdeda.
Oleks ilusam, saaks kõik korda.
Et sisemine ilu? Mis ma sealt ka pole piisavalt ilus v?! Veel põdemisruumi!

Ma väga, väga loodan, et saab nende meestega nagu saab, aga vähemalt enesekindlust on mu tütrel rohkem kui minul!

Aga poeg õppis täna tegema sõlme lahti nii, et see ei lähe umbsõlme vahepeal. Et nii vana ja alles nüüd?! Õige, põdegu tema ja mina vanemana ka, et me täiuslikud pole.
Või siis mitte =P
Ta nüüd oskab! Jai!

Tahtmine annab elule värvi

Suletekk on nii mõnus! Mulle ennegi meeldis voodisse minna, ent nüüd on selline emmatud tunne kohe. Nii hea.
Samas, mu Poeglaps ütles eile: "Tegelikult on mul liiga palju mänguasju - enne ma rõõmustasin pööraselt iga lego ja nerfi üle. Nüüd tahan neid juurde - aga sellist rõõmu enam pole."

Mis oli pagana läbinägelik. Mul ka - on selgelt elu on natuke liiga hea.
Söön ainult neid asju, mida hetkel väga tahan ja vahel on isegi need "Nääh, no on valmis, söön siis ära, süüa tuleb." Tahan, loen raamatut, tahan ei loe. Tahan, vaatan filmi, ei taha, siis ei vaata. Ühtegi meest ka väga ei taha, enim on selline leebe "temaga võib pikemalt rääkida ja kena on vaadata ka" ainult.
Mille tulemus on, et esiteks otsin endast tahtmisejusugi, tasakesi on saanud koguaegseks: "See ei tekita mus vastumeelsust? Ok, proovin ära, äkki meeldib." Ja teiseks ei teki rõõmu oma tahtmise saamisest üldse. Sest noh - ei tahagi eriti midagi.

Aga suletekk on nii mõnus =) Proovisin, et äkki hakkab meeldima, ja kohe väga meeldib. Jee, positiivne näide!
Ikkagi on tunne, et midagi oleks nagu valesti.

Vbla pole lihtsalt harjunud? Sest üle aegade (ja ei, ma ei ütle seda niisama, läbikaalumatult ja suvaliselt. See oli päriselt nii, ütleme, 18. eluaastast saati) pole ma saanud, mida tahtsin. Ei, eksitus: Poeglapse isa sain mõneks ajaks. Ning lapsed.
Aga ÜLDISELT olen võtnud oma tahtmisi koomale ja koomale ja koomale. "Ma ju ei sure, kui ma seda ei saa?", ja jälle. Ning kui kuskil tuli piir ette - ma tõesti tahan seda, siin ma tagasi ei astu - ja ikka ei saanud, oli ka see kräšš, et krt. Ma tahan päriselt väga saada nii vähe, ma olen oma tahtmised NII koomale võtnud - ja seda ka ei saa?! Nagu miks üldse elada, kui nagunii kunagi midagi ei saa, mida tahan?! Mida on üldse oodata, kui ma midagi ei saa, mida tahan?!

Nojah, ja nüüd ei tahagi midagi. Kui juba natukenegi, proovin järele, äkki meeldib. Mõni asi meeldibki. (Mmm, suletekk, mmm!) Aga äkki ma lihtsalt ei ole harjunud saama, mida tahan, ja tegelikult selline ongi uimaselt hea elu?
Et noh: uimane?

Vbla siin on ka kuldne kesktee hea? Et ei ole seda nüri meeleheidet, mida teeb tunne, et kunagi midagi ei saa. Kuid pole ka ükskõiksust, et nojah, on jah hea lambaliha. Mitte et ma süüa tahaksin üldse. Peaks vist vett jooma - see imelik tunne keres on vist janu.
Ah, ei, see on ikka ajukahjustuse rõõm, et midagi ei taha - vähemalt janu ma peaksin ikka teravalt tundma ju, mitte selle rahuldamist suht ükskõikselt edasi lükkama, kuni kraan ette jääb!
Hm, võiks minna kööki jooma, mõtlen seepeale.

Tahan nii nõrgalt, et ma ei taha õieti isegi tahta. Selline rauge "võiks ka" on enamasti. Kõik, kes on mult tugevama emotsiooni välja pigistanud, tundke end kõrvust tõstetuna! Pärast seda, kui koolilõpudiplomi kätte sain ning tuvastasin, et mu romaan üldse ei olnud nii hea, kui arvasin, ei oskagi midagi peale tita tahta.
Nii veider on sedasi.
Nii - veider.
Emotsionaalse külma ja lihtsalt külma metafoor kehtib üleni.
I want the fire back!

Mis ma siis nüüd olen - 2 aastat

Täna võib ju - mul on surma-aastapäev ja jee!
(Ainult ja ainult endast kirjutada, noh. Ning kuupäevaliselt on!)
Natuke on ikka veider tõdeda, et maailm ei jäänud seisma 18. september 2014. Mitte ainult et teised elasid edasi, vaid minu elus on samuti muutusi, ikka veel tuleb muutusi, inimesed on ka aastal 2015 ja 2016 minussesuhtumisi ja minuga käitumisi teiseks teinud. Nemad räägivad ja teevad, mina räägin ja teen, nemad räägivad omavahel - kõik muutub.
Maailm - toimub. Edasi. Tean küll, et see ongi elu, aga mu peas on ikka tunne, et tegelikult otsib Kõik mingit tasakaalupunkti, kus talle sobib, ja siis maailm sinna jääbki.
Rohkem ei toimu. Happy end. 

Ajataju on ikka veel nihkes, kuigi mõistus juhib mängu ja ütleb mulle, et tegelt seda aega, millest mina üldse midagi ei mäleta, oli napp kuu. Aga siiski tundub kogu 2014 lõpp väga häguse ning samuti igavikupikkuse ajana, sellise justkui-aastatepikkuse mitte-perioodina, mil ma korjasin tagasi kaotatut ja see üldse ei kogunenud nii hästi, kui oodanuks. MisMÕTTES ma kohe jälle ei jooksnud, hüpanud, töötanud, kirjutanud, mõelnud nagu ennegi, niu?

Vahel, kui olen hirmus väsinud, tuleb mulle meelde, kuidas varem oli. Kuidas lihtsalt ei näinud lugeda, sest tekst oli nii topelt, et hoidsin temast aru saamiseks raamatut peast kõrgemal. Panin ühe silma kinni, nii nägin paremini. Praegu teen seda vahel harva ekraani ees, aga muidu ei iial.
Kui joostes põrutan end mõne sammuga ära, meenub, kuidas sedasi oli pea 2015 otsa iga jooksu ajal korduvalt ja korduvalt.
Nii palju olen unustanud. Kui miski konkreetselt meelde ei tuleta, on see info kadunud ning alles siis, kui Poeglapsele õhtujuttu lugedes keel komistab, meenub, kui raske oli vähegi selgelt rääkida.

Seda, kui raske oli teistel minust aru saada, peab nende käest küsima.
Mul on ettekujutus, et pidi keeruline olema. Kui vaatan oma sms-e Lõunalinna haiglast, tõesti vahel ei mõika, mida mingi sõnaga öelda üritasin, ja siis oli mu mõte ometi juba vähemalt nii palju selge, et tahta midagi öelda, võtta telefon, trükkida sõnum sisse ja saata ära. Et trükitu üleni arusaadav polnud, on juba tühiasi =) Ma olin ikka väga katki.
Oot, ma võiksin ju ümber lüüa!

"Mu arust on k6ige vähem pihta sjaand osa on k2nekeskus on mul koige vahem pihta saand. Ei p saagi aidata niisama halisen"

Teine, viis päeva varasem:

"telfefok oman.Kasutada eiOska tule,"

Ei saa öelda, et mul selle aja suhtes nostalgia oleks või ma endale jube targana takkajärgi tunduksin, ent see tunne, et iga pikali veedetud päev on kingitud, kohe aga suudan jälle, kargan taas püsti ja asun tegutsema, on selline, mida ikka veel peletan. Ikka veel tuleb peale.
"Ma VÕIN puhata, kui väsinud olen!" meenutan endale. "Saan niikuinii praegu rohkem tehtud kui tervena, ma VÕIN PUHATA!"
Aga kuskil sisimas on ikka pilkava näoga kamandaja, kes märgib: "Aga sa natuke jaksaks ju veel? Miks siis mitte teha?" ja ma pean talle ütlema, et pistku pea endale persse ja tehku suu lahti, mina nüüd puhkan, tänan väga.

Tegelt ma nii jõhkralt endale ei ütle, ka mitte sellele osale, mis loll on. Lihtsalt muigan tülpnult. Kui keegi teine tuleb samade nõuannetega, ütlen ent küll halvasti.
Mul ei ole vaja, et mind tõugataks rohkemale, et mul soovitataks kannatada hullemat valu ära, veel veidi teha, enne kui lõdvaks lasta. Ma nagunii teen seda ise endale. Valude vastuvõtmine ning rõõmude edaslükkamine tõesti ei ole midagi, mida kellegi teise käest õppida võiksin, olen ses osas ekspert.

Mittelemmikkommentaator andis mulle siin võrgupäevikus ükskord nõu, kuidas raha kokku hoida. Vat sama tunne on: see ei ole isegi vana sandi lonkama õpetamine, see on "Ma olen siin 20 aastat pimedana elanud ja sa tuled nüüd soovitama, et ma peaks ära õppima, kus mu kodul välisuks on? Nagu - kuidas sa ette kujutad, et ma seni elanud olen? Ei vaevu kujutlema?! Nagu palun, ole siis ometi vähemalt vait, su lolle mõtteid ei ole mulle tõesti vaja!"
Mida ma teistelt võtaks, nõuanded, millega mul midagi pihta ka oleks hakata, peaks tulema stiilis: "Kas see on see, mida sa praegu tahad? Jah? Siis puhkle nii palju, kui süda lustib!"
Aga millegipärast ei kiputa mulle seda soovitama.
Ikka pean ise tark olema, pagan küll =)
Ikka. Kuramuse. Veel.
Ja ikka veel on mul raske tõdemusega, et olengi enda suhtes kõige targem inimene maailmas. Leiduvad mõned, keda pean peaaegu sama targaks, kuid arusaamine, et ei saa kedagi pimesi usaldada, ei tohi, kõik, ka need, keda varem üleni targaks pidasin, eksivad vahel oma hinnagutes, on korraga hirmus ning kohutavalt väestav.

Üks, kellele edastasin oma mõtteid valge mära ja ükssarvik olemise kohta, kirjutas nii:

ehhh
ma olen kogu aeg ükssarvikut näinud
ja mõelnud
et mida sa nussid end nende valge mära asjadega
endal on kuradi piik otsaees, mis valgust ja maagiat lõikab

Teda usaldan ka.
Mitte niipalju kui iseennast, aga läbinägelik. Me tunneme mingi 15 aastat vist, ta pole mu vend, aga midagi taolist siiski. Ja nii ongi.
Ma ka nüüd näen.
Nii tore tunda, et mõni minuga vahel ka ühte meelt on. Kogu aeg ei pea end vastuväidetest läbi võitlema, torm ning sõdalane olema. Ei ole päris üksi oma vaadetega endale ja maailmale, on ka mõned samamoodi-nägijad.

Valud? Muidugi. Ikka mõlemad jalad puusast tallani, piirkond nende vahel ja kui alaselg ka valutab, panen valuvaigistava masina kohe sinna tegutsema. Seal ei ole enam "tüütu valu", on hoopis "eriti tüütu valu".
Aga mul kuidagi ei õnnestu edasi anda, kuidas need pidevad valesti-tundumised ei mõjuta väga mu elukvaliteeti. Et jaa, nad on ebameeldivad, kohati lausa häirivalt tugevad, aga mitte vastikud "millestki muust ei suuda mõelda".
Kui pea valutab, võin selle päeva kõige muu mõttes maha tõmmata ja kui ka saan midagi "nii rõve on, et vahet pole, sama hästi võib siis ka midagi teosammul jätkata ju" tehtud, siis mällu jääb päev ikka kui "peavalupäev" mitte "lõpetasin lõputöö-päev". Kui saabas hõõrub, siis natuke võib ju ära kannatada, aga kui juba selge vill ning jalg katki on, siis ikka naljalt selle saapaga ei käi tol hetkel enam.
Kuid need pidevad jala- ja seljavalud on ignoreeritavad. Mällu ei jää.
No on - on. Jama küll.
Kui vaatan oma tulevasele elule, võibolla 50 aastat või rohkem, etteteadmisega, et kogu ajaks valud jäävad, mul oleks "nojah. sitasti vist," aga väga ei huvitaks. Väga ei huvita. No on nii, suur asi küll. Vbla seksi osas oleks, et kui (kuidas on viisakas öelda? häbe? oma aruga ma ütleks kas "vitt" või "jalgevahe", mul selliseid vahepealsed sõnu pole) v*** parasjagu eriti valutab, pole teema. Aga ta ei valuta ju kogu aeg, ainult vahel.
Ning mu võime seksi üldse tähtsaks pidada on pealegi umbes kaheksa korda kasinam kui enne.

Parem pool on jätkuvalt kohmakas ka, jaa. Kui parem käsi või jalg hakkavad tudisema, tean, et olen väga väsinud. Igasugused pisikesed asjad mängivad. Kui mõnes asendis on lihas pinges, võbiseb kergemini, ent kui maksimaalselt lõdvestudes ikka väriseb, on asi päris hull.
Käekiri? Minu arust pole mingit püsivat muutust viimasel aastal toimunud. Et jaa, vahel on parem, vahel halvem, aga loeb põhiliselt see, kui väsinud kirjutamishetkel olen. Kõikvõimalikud paberitäitmiseks kuskil käimised on eriti veidrad - muidugi olen väsinud lihtsalt sellest, et tulin siia juba, ja nüüd te tahate, et ma käsitsi kirjutaks?! Mingi selline rafineeritud piinamisviis?!
Ametlikud paberid on mul eriti jõleda kirjaga täidetud seega.

Vat mälu on nüüdseks korras. Parem kui enne. Midagi unustan vahel harva, aga tõesti vahel harva. Ei pane neid harvu juhuseid ka endale pahaks: ma ei ole asendamatu. Kui mina ei tee, teeb keegi teine - või ei olnudki nii tähtis asi. Aga üldiselt: kui ma ei tee, ei lubagi.

Üleüldine inimlik muutumine.
Ha. Jaa. Vat seda ju ise ei näe - mina peamiselt tõden, kuidas ma ei karda midagi ja mul on hoopis kamam kui varem, mis on kah sama asja erinevad nurgad ainult.
Ma ei karda, et ma kellelegi x-le ei meeldi, et minust mõeldakse halvasti, et kuradi terve audikatäis inimesi pettub, kui ma nende ette esinema minnes pool tundi hilinen (hüpoteetiline olukord ja ega ma siis meelega hiljem läheks - kui ei plaani teha, ei lubagi!), ma ei karda surma ega valu (kuigi väldiksin seda, kui saab), ei karda oma lähedaste surma ega valu (kuigi väldiksin seda, kui saab), ja kuna ma ei karda, mind ka ei huvita eriti. Et "mida nad mõtlevad?!" näiteks.
Et hirm ja ahnus on inimese peamised motivaatorid? Võimalik. Mind ei huvita eriti ka erinevad teooriad inimeste kohta üldiselt. Ma ei ole mingi "üldine", tänan väga, mu lapsed ei ole "üldised", miks mingi inimestest üldiselt rääkiv mõte mulle oluline tunduma peaks?
Aga see on see, mida ise näen.

Üks teine vastas mu vastava uurimise peale:

no mu meelest oled sa üha enam ja enam enda moodi pigem. või ma hakkan harjuma. aga pigem ikka muutud tagasi.  

aga lihtsalt. liikumine, kõne, stiil, natuke ka mõttemaailm. vähem naerad. kergemaid teemasid üldse kõne alla ei võta. aga ma pole kindel, kas see on sinu pärast või lihtsalt inimesed tunnevad, et peale kogu seda värki sinuga kerglastest asjadest rääkida on liiga nõrk ja sa lihtsalt lähed kaasa. 

aga olekski ju idiootne arvata, et käid rongi alt läbi, vedeled pool aastat voodis, siis tuigerdad veel pool aastat, tajud maailma kahekordselt ja valutad üle kere ja oled ikka nii nagu enne.

Kuna tema on ka hea inimene hea peaga (hei, ma ju ei tsiteerikski siin mõtteid, mis mulle ei meeldi!), siis no umbes selline ongi mu hinnangul heatahtlik vaade mulle väljastpoolt.
See osa, mida ise ei näe.

Mida teised ei näe ega tea
* mul on nüüd sisekõnefraas "ei minesta, raisk!", mida mõtlen iga kord, kui pearinglus kõvemaks läheb kui tavaliselt
* ei kasuta enam juuksebalsamit. Pojale ka ei ütle, et oleks vaja.
* ei mõtle enam alailma igal võimalusel: "Uuringud näitavad, et sellistel ja sellistel inimestel on enamasti x. Omast arust olen selline ja selline, aga x-i pole. Peaksin rohkem selline ja selline olema!"
* Olen _väga_ enesekohane. Minu jaoks on arutlemine, kas keegi teine teeb halvasti või hästi, nüüd täiesti võõras, millega seoses olen mitu korda inimesed segadusse ajanud. Nad tõlgendavad mu öeldut nagu mõtleksin kellegi teise tegemiste kohta üldhinnanguliselt, kuid ei mõtle.
Ma võin isegi öelda: "Nii nõme!" Aga see tegelt käib minu enesetunde, mitte teise inimese käitumise pihta.
Ma mõtlen, kas mulle meeldib või ei meeldi. Minu mõjutamine on ainus, mis mulle loeb ja millest rääkima vaevun, mõtlema vaevun, mis mu meelest tegusid väärt on. Aga mingi üldine "see on halb!" või "nii on hea!"?
Haa. Haa. Haa.

Ei, ma ei kahetse. Inimesed lähevad mul ikka ümbert ära, üks teise järel, aga see on neis, mitte minus. Mul võib inimese kaotamisest kahju olla, aga see ei tähenda kuidagipidi, et mul oma tegusid vaadates "Oi, miks ma küll nii tegin?!" peale tuleks.
Ma tegin ja ma ei kahetse.

Nõuandmisest vol II

DISCLAIMER: ikka veel pole süüdistus.

Emake maa!
Sain just aru, miks ma igasuguste nõuannete ja soovituste peale sülitan.
Et see "mis mul siis sinu arust viga on?!" on seal küll, aga baas on hoopis teine.

Vaata, algul peale rongi ma olin veendunud, et olen loll, loll, loll, pidasin umbes kõiki targemateks kui ennast, sest vähemalt ei läinud nad oma elu sittadel hetkedel rongi alla. Üritasin mõtlemisülesandeid ja oma ellu puudutavaid otsuseid anda kellelegi teisele, võtsin vastu kõik soovitused, mis tulid, sest mul oli nii halb, et olin valmis ka tolmu sööma või oma lapsepõlvest rääkima, kui see mu olemise kuidagi paremaks teeks kellegi arust. Psühholoog? Muidugi! Ülesanded omaette täitmiseks? Muidugi! Pidev enesevaatlus, milline tegevus mul olemise natuke normaalsemaks teeb, mis ei tee? Muidugi!

Mis aga ei juhtunud, oli see, et mul hakkaks parem. Ikka oli halb. Väga halb.
Veider on see, et ma psühhiaatri aja küsisin ka ise lähedaselt sugulaselt  välja, kusjuures kahel korral, sest esimesel ma jäin haigeks (nagu 39 palavikku-haigeks) ööl enne arstiaega.
Nojah, ja kui siis antidepressandid toimima hakkasid, sain aru, et miski eelnev tõesti ei toiminud. Mul hakkas nii palju parem, nii palju parem, nii palju parem, et seda pole isegi millegagi võrrelda.

Kuidas minu antidepressandid toimivad (ma kõigi kohta ei tea, aga enda omade kohta ikka): põhimõtteliselt on need endorfiini inhibiitorid, mida ma juurde söön igal hommikul. Et endorfiinid tekkisid kogu aeg, heaoluhormoon tekkis ja tekib üha - aga kuna oli puudu see asi kehas, mis heaoluhormooni hea olemiseks tõlkis, oligi mul kogu aeg halb. Ega ma ise aru ei saanud, et haiguslikult halb, mõtlesin, et selline see inimene olemine ongi - alles siis, kui üleüldine halb ära kadus, vaatasin ringi ja mõtlesin: "Whoa! Niimoodi võib ka?! Emake maa, kui tore!"

Kui endorfiine ka tunda suudan, on kõik hoopis teistmoodi!

Aga nüüd - kui inimesed oleks aru saanud enne, kui halb mul oli, nad oleks ju midagi ette võtnud? Arvestades, kui palju oli ehedat šokki, kui palju viha ja "kuidas sa võisid?" pärast, neil vist päris kama ei olnud. Lihtsalt ei saadud aru.
Otse öeldes - ajutegevus ei viinud sinnani lihtsalt.

Ja ka pärast olin mina see, kes endale toimiva abivariandi leidis. Põhimõtteliselt tähendas see, et tõmbasin end ise juukseidpidi mülkast välja. Seda kuramuse psühhiaatriaega küsisin ka ise (kuigi ise kinni ei pannud).
Ja nüüd mul ongi kõige suhtes, mida keegi teine minu elu kohta arvab: "Aa, enne rongi sa ei saanud aru, et mul halb on? Pärast sa ka midagi kavalat ei öelnud? See olin mina, kes ennast aitas. Aga ikka veel mõtled sa, et sul on mulle mingil teemal nõu anda? Päriselt?!"
A mine persse!

Vähemalt iseenda küsimustes olen kõige targem inimene maailmas ja kui mõni inimene on natuke targem kui üldine mudru, ma juba olen heldinud ja rõõmus, et niisugune on üldse, tahaks teda aina emmata ja silitada,
Aga enamasti kipuvad lähedased inimesed mulle ikka ka paar nõuannet puistama. Ja siis imestavad, miks ma neid persse saadan.

LISA: hästi tähtis lisa =) Ma kasutasin sõna "inhibiitorid" täiesti valesti ja mu antidepressandid pole mitte endorfiinide inhibiitorid (e. pidurdajad, vt. kommentaaridesse, kus mulle selgus saabub), vaid endorfiinide TAGASIHAARDE inhibiitorid.