Toit on nii hea, et nüüd ma lihtsalt söön kogu aeg.
Puder banaaniga? Imeline, aina söön.
Võileib odava brie'ga? Imeline, aina söön.
Makaronidest oa-hakklihakastmega või õunakoogist rääkimata. Nii hea! Ja kui kõht on liiga täis, et midagi tõsist võtta, siis mõni õun või kollane ploom ikka läheb.
Süüa on nii tore. Emake maa küll. Nauding on tagasi, oh ja ah.
Kuidas ma nii kaua ilma sain?
Jestas, vaene mina. No tõesti.
Praegu kaifin täiega keharaskuse survet käsivarrel ja omakorda selle survet madratsil. Kassikarva pehmust, kui ta tuleb vastu mu teki alt väljas jalga magama. Vabandust, aga puuksu on ka hea lasta. Nagu ... kõik on nii mõnus ja hea!
Ainult homme algab kool.
Vat nii eufoorias ma ka ei ole, et see väga halb uudis ei oleks.
Jah, ma suhtun ikka sügava eelarvamusega isikutesse, kellele kool meeldis. Tõsi, mu varasem seisukoht - kui sulle kool meeldis, on sinuga midagi viltu - on andnud ruumi süngele tõdemusele, et kui sulle kool meeldis, ilmselt ei ole sinuga kõik need asjad viltu, mis minuga. Sa oled tõenäoliselt neurotüüpiline päikesekiir. Ja ei saagi must aru saama. Me elame täiesti erinevates maailmades.
Niipea, kui ma koolist kasvõi MÕTLEN, mul on kohe tunne, et elamine on ikka pingutus ja kannatus ja miks ma pean.
Sest ma jälestasin kooli, ent kooliskäimise tegi natuke talutavamaks usk, et see pole igavene ja pärast läheb paremaks.
Aga nüüd ma tean, et paremaksminek on ajutine ja sama ahastus valgub ka hiljem peale. Mingit pääseteed ei ole, kuniks elu, seniks valu.
Brr. Kool. Ja inimesed RÕÕMUSTAVAD kooli alguse üle, oh need puhtad vihikud ja suled ...
Me elame nii erinevates maailmades ...
Aga mu lapsed ka jälestavad/jälestasid kooli, nii et nendega elame vähemalt sarnastes.
Mõtlen, et võibolla ... võibolla on suur erinevus veel seal, kus koristamine, kokkamine, tehniline täpsus jms ei ole mitte erihuvid, mille alla oled valmis panustama, vaid Teistel Inimestel on nii palju jaksu üle, et need asjad hakkavad tähtsad olema?
No et sama teema - energiaülejääk - on kooliga ka. Teised inimesed saavadki elada elu ja kool on selle elu sees lihtsalt üks asi, mida teha. Mitte et kool on kogu elu, kui sa koolis käid, see võtabki kõik enda alla.
Vahel teed teisi asju ka, kooli kõrvalt, aga ega see kergelt käi ja ega tihti ei jaksagi.
On inimesed, kellel on jaksu ja sära kooli kõrvalt veel asju teha, ja on inimesi, kellest kool imeb välja kõik, mis on, ja tahab rohkem-rohkem-rohkem. Ja inimesi, kellel on energiat üle, on ROHKEM, kui neid, kel puudu.
Hämmastav ...
Ok, inspiratsiooni ideeks sain jälle Katariina blogist. Neist, kellega ma vahel üldse nõus ei ole, on ta üks mu tihemini jälgitavaid, ja ta kirjutas, kuidas ta kogemata poest varastas ja järgmisel päeval tõttas arvet tasuma.
Nüüd, ma ei rõhuta, et minu arust on varastamine pisikene patt ja ma olen ise poest täiesti teadlikult varastanud noores põlves mitu korda. See on möödas, nüüd olen 20 aastat vähemalt korralik kodanik olnud jne. Aga elu sees - tõesti mitte mingis maailmas, ei viitsiks ma ainult selle pärast poodi minna, et ära tasuda mingi kogemata kotti jäänud asi. Sest see on raske! Mul ei ole mitte mingit vajadust oma elu mingi pisiasja nimel veel raskemaks teha. Poeomanik ei lähe seepärast pankrotti, et ma paki tortillasid korvi unustasin. Ammu on möödas ka ajad, kus poetöötajate taskust võeti raha ära, et vargused kinni maksta.
See oli lihtsalt õnnetus, keegi ei tahtnud paha, juhtub.
Elan edasi, selle peale rohkem mõtlemata.
Aga kui inimestel on energiat üle, nad hoolivad sellistest asjadest?
Ükskord - sellest on oma aasta möödas - vihastasin fb-s hirmsasti. Sest ma kirjutasin sinna, millise geniaalse nõksu ma avastasin, kuidas on vaimselt ja füüsiliselt kergem borši teha (tee oma tavaline supp, lisa sorts äädikat ja pakk riivitud keedupeeti) ja siis üks mu kontaktidest kirjeldas vastusena mingit effing poolteist tosinat eri sammu sisaldavat viisi Õigesti Borsi Teha. Teate küll, alates õiget sorti koodi valimisest turul lõpetades mingite värkide võis pruunistamiseni ning peaaegu valmis supile lisamiseni, ja mul hakkas kolju aurama. Nagu ... kas sa päriselt arvad, et kui minu arust on niigi vingelt suppi tehtud, kui ma raguust puljongi keedan, kontidelt liha lahti harutan ja siis sinna puljongisse tükeldatud köögiviljad viskan, et ma millegipärast jaksan veel ja veel ja veel asju teha? Lõpus tuli kõigele veel üks-kaks küünt purustatud küüslauku lisada (minu seisukoht: seda on 4-5 liitri supi kohta nii krdi vähe, et küüslauguga sehkendamine ei tasu vaeva) ja ma sain mentaalsed krambid. Kurat, minu eesmärk elus ei ole asju teha nagu mingid vanavanavanaemad, külmad käed ja külm või, 2 tilka äädikat, 3 tera vürtsi ... Minu eesmärk on teha kõike nii lihtsalt kui võimalik ja hoida pingutuse ja saadava naudingu kaalukausid nii, et minimaalse pingutuse eest maksimaalse naudingu saaks. Ma TÕESTI ei jaksa nühveldada asjade kallal, mis annavad natuke naudingut, aga võtavad palju pingutust.
Mul on siiakolimisest saati vedelenud nurgas roostes käsisaag, sest ma ei ole suutnud välja mõelda, kuhu see panna, aga ära visata nagu ka ei taha - kui majapidamisse juba saag on sattunud, las ta olla - äkki läheb vaja. Pealegi on ta üsna maaliline - õudusfilmi sobiva "ja sellega nüsime su käe maha!"-olekuga.
Teises toanurgas on samas ajast ja samadel põhjustel õng. Kuigi õng ei näe üldse hea välja, täiesti suvakas.
Mul on lauanurgal vähemalt aasta hunnikus riided, mis olid kunagi liiga mustad, et kappi panna, liiga puhtad, et pessu panna, ja mida ma samas pole vahepeal kanda tahtnud. Pole piisavalt ilusad =P
Mõtlemine, mida muud nendega teha, kui lasta seista seal, kus on, nõuab rohkem, kui tulemus tulu toob. Seisavad edasi. Kirjutasin läbi, tõin teadvusesse, aga ei, ikka ei tundu, et nendega tegelemine mingit tulu tooks. Las nad olla. Kunagi tuleb idee, siis teengi.
Ma teen asju, kui need on minu meelest tähtsad, aga vaatan väga-väga kuidas saaks energiat kokku hoida. Ei kuluta millegi peale ülearu. Üks tee, parem mitte kaks, vaid kolm asja. Minna poodi, et maksta asja eest, mida ma ei tahtnudki ja mis kogemata kaasa sattus? Nagu ... kui ma nagunii sinna poodi läheksin, mul oleks üle aega, mul oleks oleks üle raha ja ma tunneksin end vaba ja innukana töötajat otsima ja talle seletama, et siuke asi juhtus, las ma maksan teile, VÕIBOLLA ma viitsiksin. Aga spetsiaalselt sinna arvet maksma minna ...
Ja ta kirjutas ka, kuidas talle mingid ilmselged spämmarid kirjutavad ja ta "igavusest vastab".
Nagu ... nagu ... mis krdi maailm see oleb?! Kus inimesel on lihtsalt nii palju energiat, et suhelda võõraste, väga tõenäoliselt ebameeldivate inimestega??? Mul ei ole jaksu isegi omade kümme aastat sõbrasuhetega kinnitatud inimestega suhtlemiseks! Aga äkki ta ei tahagi, kaks korda pole kokku saanud, kuigi plaan oli, äkki ma tema kurvale teemale reageerisin tookord halvasti, äkki tal on mingi mure ja ta ei taha mind koormata ... kergem on mitte suhelda.
Ja siis on teine inimene, pealtnäha üsna sarnane, kel on igav ja lihtsalt hakkab suhtlema võõra halva inimesega. Nagu ...
Teine maailm. Taiesti teine maailm.
Ühest küljest: selgelt ma olen puudega, SELGELT ma tunnetan maailma hoopis teismoodi.
Teisalt: aga minu meelest see ei ole rongipuue. See on lapsest - sünnist? - saati minuga olnud. Või noh - kas see pole üldinimlik? Inimene lihtsalt ei teegi asju, mis ei anna tagasi rohkem kui sisse läheb. Ja minul ei ole energiat paljude asjade jaoks, mida normaalseks peetakse, sest mulle ei anna plekitu peegel või purudeta laud eriti midagi tagasi. Kõik, mida see annab, on: ""teise pilguga" vaadates on okei."
Phmt sama, mis külaliste tulekuks koristada, ainult mul on need külalised pea sees. Kujuteldavad. "Nii on suht viisakas, ainult erilised mölakad viriseksid, kui külla tuleksid."
Aga see ei ole ainult koristamisteema. See on suhtlemisteema. See on söögitegemisteema. See on poeskäimisteema (hind ja kvaliteet balansis). See on trennitegmisteema. See on kogu elu.
ATH teema?
Krt, kõht on JÄLLE tühi. Aeg järgmiseks juustuvõileivaks.