Ärategemine

Käisin ema juures kassi hooldamas. 
Tegelt on selleks palgatud mu poeg, aga ma ajasin ta täna üles poole kolme paiku pärastlõunal ja siis oli tal valida, kas minna jõusaali või kassi hooldama. Mõlemat ei jõua enne, kui õhtused plaanid peale tuleksid. 
Tal on päevane kuukaart jõuksis ka.
Ja siis ma ise pakkusin, et võtan kassi oma hoolde, sest mul on kuidagi hea ema tunne, kui ta jõusaalis käib. Mina tahtsin, et ta jõusaali läheks, sest siis on mul parem olla. (Kuna ta armastab jõusaali, teeb see ta rõõmsaks ja ma ju tahan, et mu poeg rõõmus oleks!)
Nojah, ja siis ma käisin kassi- ema- ja tütrekodus ning seal on kaal.
Kaalusin ennast. 
66 kg. 
Püha püss, see olnuks juba lausa minu kui väga heas vormis noore naise kaal ju, kui noor oleksin!

Või mu kaal Pärast Rongi, kui olin juba natuke juurde tagasi võtnud ja mitte enam täielik vrakk.
Igatahes see mõõt ja kaal, kus ma juba iseennast ka igatepidi ilusaks pidasin. Pean.
Ei, olen jätkuvalt kaunis küll, aga kuna see mind enam eriti ei huvita, oli kaalumise tulemus ikka parajaks šokiks. 66 ... ja seda riietega. 
Täiesti hämmastav. 

Depressiooni kõrvalmõju. Üsna hirmus õigupoolest - kuidas kaal üha langeb ja langeb. Järelikult ma ei saa eriti tervemaks, noh. Toit ei ole hakanud taas maitsema. Kui kõht on tühi, üldiselt läheb söök kurgust alla ja pole ebameeldiv.
Üldiselt. Vahel on. Õige toit tuleb leida - magusaisuga võileib ei sobi. Aga kui nälga pole, ei meeldigi miski. Ja nii ongi.

Raamatutega on veel hullem. 
Et lugemishuvi võib otsa saada, nii et paar lehekülge üle mõne päeva näib suure asjana, on täiesti veider.
Kusjuures ma olen ammu (loe: PR) minetanud Suur Lugeja olemise. Aga nüüd ma ei saa isegi väike oldud. 30 raamatut aastas tundub selgelt liiga suure arvuna, hea, kui 20 hakkama saan. 
Goodreadsis lubasin üldse 38 lugeda. 
Ei. Nii ei saa juhtuma. Ma ei suuda süüa, ma ei suuda lugeda, ja mis inimestel veel need asjad on, mida nad teevad? Ei, muusikat ma ka ei kuula. Lissalt ei taha. See ei anna midagi, võtab tähelepanu ja jõudu.
Sõnalist juttu võiks ka kuulata? Kulge, seda ei ole ma iial teinud. Raadio oli see asi, mis mängis muusikat. Kunagi ammu.

Aga raskete asjade tegemise ees ei ole mul pidurit. Ainult nende, mis nagu võiksid toredad olla ja meeldida, ees on. 
Asjad, mida ma ei tee mõnu pärast, saan ikka tehtud. Normaalse depressiiviku "ei tee midagi, ei suuda end motiveerida midagi tegema, parem tunnen end halvasti, sest asjad on tegemata," asemel on mul: "Teen ära, olen pärast kurnatud, pea hakkab valutama ja vihkan kogu maailma, sest ma nägin nii palju vaeva, aga keegi ei saanud õnnelikumaks, mulle sellest märku andmisest rääkimata". Ma teen, aga mul ei ole saavutusetunnet. On ainult: "Ilma tegemata oleks veel halvem."
Tegemise järel tuleb toibumisaeg mõnest tunnist pea nädalani, mille jooksul mul eriti rõve olla on. Ja siis kerkib enesetunne tasemele: "On halb, võiks midagi teha, et parem oleks," teen midagi - ja otsast peale. 
Ei ole ka seda, et ma ei teeks, sest niigi on hea - ma teen, sest on halb, ent kuskil mu sees elab lootus, et pärast on parem. Mõistusega tean, et pärast on sageli halvem ... nojah, aga kui tegu on piisavalt väike (käia koeraga poes, teha riisi ja kastet, imeda põrandalt tolmu jms), on pärast veidi parem ikka küll. Pealegi koer peab ju välja saama!
Lihtsalt jube kergesti läheb üle piiri. Kirjutada päevas 200 sõna, käia koeraga poes, teha kastmega riisi,  pesta nõud, nõeluda üks sokk ja üks tekikotinurk - ja juba ongi palju. Ja kui ma siis lisaks pesen kempsupoti ja käin duši all või viin pesu välja ja korjan pärast kokku, ongi juba persses. 
Ja nii on. 
Depressioonis mina on ikka väga nõrk.
Aga ma olen pärast 26. eluaastat, mil otsustasin hakata Oma Pojaisa Väärt Naiseks - kui too Pojaisa oli mu maha jätnud - väga tegutsemisaldis. Ma teen. Alati teen asjad ära. Mis mõttes ei taha? See ei ole argument mitte teha!
Muutsin enda täiesti ümber. Hakkasin Ärategijaks. Pojaisa ma peale esimest kahte aastat enam tagasi tahtnud, aga arvasin, et parem inimene olemine on ju mu enda huvides. Tahan olla inimene, kes teeb ära, mitte inimene, kes ainult plaanib ja mõtleb.
Nüüd - - - nüüd ma kahtlen, kas see ikka on mulle hea. Aga ega tagasi minna ei oskagi. 
Treenisin enda tegema, kui tuleb mõte: "Peaksin tegema."
Ja nüüd nii on. Ma teen. Õnnelikumaks see mind ei muuda, päris sageli teen enda katki, ent mul pole ka depressiooni- ega ATH neid sümptome: "Ma ei tee asju, ei pea tähtaegadest kinni, ei suuda peale hakata" vms. 

Mina teen. 
Enne Rongi, mille ajal olin 34, ka tegin. 
Ei ütleks, et see mul kuidagi elada aitaks, aga kahtlemata raskendab diagnooside saamist, sest ma ju ei valeta. Saan asjad õigeaegselt tehtud? Jaa.