Uurides armastust, andmist ja saamist

Mõtlesin natuke igasuguste asjade üle ja jõudsin ideeni, et armastus on mu jaoks ikkagi kaup.
Tõsi, mitte selline kaup, mida saadakse või antakse teenete eest. Aga armastus peaks tootma armastust. Annad armastust, saad vastu armastust ja kõik on õnnelikud.

Kõige kurvemad pole mitte olukorrad, kus ma panen ja panen ja panen sisse armastust ja olen hämmingus, kui tagasi ei tule (ok, tegelt on need kõige kurvemad, vt Rong. Aga see Rongini viinud kurbus on õigupoolest valu ja asub natuke teisel skaalal juba.) Selline kurbus, mis ei ole valu, aga on kurbus, on seal, kus ma panen sisse natuke, veidikene, tundub, et talle on pisut armastust vaja - ja siis teine inimene pakub mulle vastu tervet maailma. 

Kui vaesed peavad nad armastuse osas olema, kui sellest juba piisas? 
Tal on aastaid minu suhtes nõrkus, pehmed kohad, vahetevahel ikka otsib, pakub, annab mis vähegi saab, kuigi mina ei anna midagi tagasi? 
Mul on tema suhtes kaastunne seepeale. 
Aga mitte armastust. Mitte rõõmu selle inimese seltskonnas olemisest, mitte rõõmu tema mõtteis positiivne tegelane olemisest, mitte indu tema heaks asju teha, et tal parem olla oleks. 
Lihtsalt kurb. 
Vaene väike.

Muidu mul on ind teha asju nende heaks, keda armastan. On kuidagi maru tähtis olla inimeste, keda armastan, mõtteis positiivne tegelane ja selle nimel pole millestki kahju.
Jätame majanduslikud teemad välja - kuigi nendega on üsna sama; ma olen inimestele, keda armastan, valmis andma nii palju nii asju, energiat kui raha, et endal ka piinlik. JA varem oli veel palju hullem! Ma andsin kõik ära ja ikka muretsesin, et pole piisavalt antud.
Mul on rõõm laikidest fb-s, komplimentidest, headest sõnadest. "Ta mõtleb praegu must hästi, jee!" ja selle nimel võib pingutada küll.
Ent võib ka teistpidi. Oletades, et inimene rõõmustab ja tal on minu suunas hea tunne, kui mina talle hästi ütlen, ta pilte ja poste laigin, tema juures kommenteerin, on rõõmus tunne anda minus täpselt sama, kui oleks tema poolt mulle sedasorti armastust jagades. "Ta mõtleb praegu must hästi, jee!"
"Ta mõtleb must hästi, jee!" ongi minu jaoks armastus.
Vist.

Kui mul tekib kuid tunne, et tal on kama, kas ma kiidan või ei kiida, teda ei huvita, mul kaob lõpuks mott armastust anda ära.
Sest armastus on kahepoolne suhe ja kui teine inimene armastust ei anna, minu oma kuivab ka kokku. Isegi kui enne on olnud väga suur.
Kui ma panen ja panen armastust sisse ja midagi ei tule tagasi, kaotab see suhe mu jaoks mõtte.

Ei, ma ei räägi armusuhetest.
Ma räägin igasugustest suhetest.
Igasugustest.
Kui ma annan, tahan midagi vastu saada. Kasvõi mõnikord märkimist, et märgati. Palju pole vaja, aga midagi. 
Tõsi, ma võin aastaid (liialdamata) kuhugi kellessegi panustada, ilma et vastust ootaks, sest pinnase sissesöötmine võtab aega. Ent kui paljude aastate järel ka ei märgata või märgatakse negatiivselt, mul kaob viimaks huvi. Ta ei taha mind. Mis mul tema meelest viga on? Kas teised lapsed on nii palju lahedamad? No olgu, kui ei taha, pole vaja.
(Süda murdus ja Rong ja mitte keegi mitte kuskil ei armasta mind tuli vastukäivate reaktsioonide peale. Et nagu hoolitakse - aga tegelikult ikka mitte. Tegelikult mitte. Tegelikult tõesti mitte?! Mitte keegi?!?!
Mul siiamaani murdub sees natuke, kui keegi, keda esimese hooga pean toredaks targaks inimeseks, mulle halvasti ütleb. Kui tekib vasturääkivus. Nagu peaks minu inimene olema ja üldse ei ole?!)
Kui ma saan, aga ei anna midagi vastu, on mul hoopis teistmoodi kurb. Ilma valuta kurb. Ei anna, sest ma ei taha sööta armastust, millele ma tegelikult eriti ei vasta. Kui ma mitte midagi ei anna, on see selge märk, et olen saanud armastust rohkem, kui tahaks vastu anda, ja sellest ehmunud. 

Sest armastus on kaup. 
Ma muidugi teiste sisse ei näe, et kuidas nemad suhtuvad, aga mulje on küll sihuke, et armastus on muuhulgas soov, et see või teine sust hästi mõtleks. Kasvõi anonüümselt. "Mul on nii suur kergendus sellest saadetisest, kuigi ma ei tea, kellelt see on." "See oli nii nunnu kommentaar, kuigi ma ei tea kellelt!"
Sihukesi reaktsioone ettegi kujutades on andjal hea tunne. 
Olgu, mul oleks, kui mina see andja oleksin.
Aga kui pind on sisse söödetud, on olnud juba kahepoolne andmine ja seejärel ma annan ja annan ja annan, vastu saamata, tekib tasapisi tunne, et teisel on "nojah, jälle tema."
Kui ta üldse mulle mõtleb. 
Ja mul hakkab korraga piinlik, et olen oma armastust sedasi peale surunud. Tal on minu suhtes see kurbus ja kaastunne, mis mul nende, kes mulle üha oma armastust peale suruvad, kuigi ma midagi vastu ei anna?!
Oih. 
No ... ma siis ei anna enam. 

Vana arm ei roosteta

Ma ei ole ikka päääris palju aastaid jalkat vaadanud.
Kunagi ma olin visa ja kindel vaataja. Kui sul juba on lemmikud (s.t. kui MUL juba on lemmikud), on põnev vaadata, kuidas neil läheb, kui tükkideks nad end pingutavad, millised emotsioonid nendes mängivad.
Kuna hakkasin vaatama koduste kõrvalt, sain lapsena juba mõnedki nimed ja näod selgeks. Mul olid lemmikud ja mulle pakkus huvi neid mängimas näha. Kui nemad lõpetasid, oli mul juba uuest generatsioonist uusi lemmikuid tekkinud ja ooh, ma oli jalka suurturniirde pidev ja kirglik jälgija. 

Kui kõik, KÕIK  elus oli absoluutselt persses (loe: Poeglapse isa jättis mu maha), ma ootasin Poeglast ja Tütarlaps oli neljane, mul ei olnud üldse raha, elasime Tütarlapse issi juures pooleldi tema kulul (ma ei saanud ema juures elada, sest ema juures elas ka mu vanaema ja ma läksin tollele kätega kallale, kui ta ütles, et Tütarlaps peaks häbenema, sest vanaemale jäid tema täheklotsid köögis ette), ma käisin väikese Tütarlapsega õhtuti Tallinna vanalinna pubides (peamiselt vist St Patrickus? või milleski seal kõrval) jalgpalli vaatamas.

Sest see oli ainus hea asi, mille ma suutsin oma kohutavas elus välja mõelda ja Tütarlapse isal ei olnud telekaühendust. Ma pidin jalkat nägema.
Tellisin Tütarlapsele mahla ja frititud kartulikoored ja vaatasin, sellal kui laps mu kõrval pikal polsterdatud pingil magama jäi. 

Prantsusmaa kaotas finaali. Mul on meeles, kuidas kogu pubi rõõmustas, ja mina üksinda kurvastasin, kuid ometi oli see tore tunne. Sest korraks kurvastasin ma millegi muu pärast kui selle, kui kohutav on elada ja miks ma olen. Sain endast väljaspoole ahastada.

Seejärel lontsisime Tütarlapsega pimedas öös ta issi korterisse tagasi.

Emotsioonid, emotsioonid olid need, mis mind jalgpalli juures köitsid. 
Aga viimati vaatasin vist ... eee ... 2016 äkki? Finaali. Pr-maa ja Portugal, Euroopa meistrikad. Kas vaatasin? Mul ei ole sellest mängust erilisi mälestusi. Mäletan, et olin rahul, et Portugal viimaks võitis (kuigi prantsuse keele klassi õpilasena olin muidu pidevalt Pr-maa poolt), aga kas ma seda mängu üldse vaatasin ...?

Mbappé
Sama naeratus
Sama naer. Sama silmavaade.
Sama näokuju. 

Viimane mäng (enne eilset s.t.) millest mul emotsioon jäi, oli hoopis 3. koha mäng 2014 MM-il, kus Holland lõi Brasiiliale kolm värvat. 
See oli küll nii tore, et värvis kollaseks päeva isegi sel jubedal 2014. aasta suvel.
Ma siiralt ei salli Brasiliia koondist. Ikka veel.
Vana vaen ei roosteta. 
Nad lõid kogu aeg nii palju väravaid ja samas ükski nende staaridest ei tundnud toreda inimesena, vastupidi. Üks ilgem kui teine. 
Ja siis said nad Hollandilt sisse 3 VÄRAVAT ja ise ei löönud ÜHTEGI ja oo, oo, oo.

Nojah. 
Seekord ma ka ei arvanud, et vaatan - ma ei tunne enam ühtegi mängijat, mul ei ole mingit tausta, mis ma ikka ... ja siis keegi ütles, et ta tahab näha, mis Norra teeb. Erling Haaland on siuke mutant!
Guugeldasin. 
Plaks. Olin jälle jalkafänn. Kusjuures ta ei ole isegi nägus. Ta on lihtsalt ... mutant. Aga ma juba avastasin, et Mbappé on väga sama nägu ja olekut kui mu tädipoeg enne kasvuspurti ja mulle meeldis väga Senegali väravavaht ja...

Olen  enda üle konkreetselt imestunud =)

Tädipoeg nooruses

Aga noh - nõelumisele mõjub väga hästi =) Seelik on valmis, nüüd õmblen siidist pidžaamapükstele uut kummikanalit - jee ma viskan minema SIIDIST ilusad pidžaamapüksid seepärast, et nende kumm on lootusetult välja veninud + nõmedad hiinlased otsustasid, et pole siin kummivahetamist, ostku uued, ja õmblesid kummi kummikanali KÜLGE. Lõikasin kanali maha ja nüüd õmblen uut. 
Kuulge, see on siid. Ehtne siid. Muidugi on seda väärt.

Täna mängivad esimesena Portugal ja Kongo. 
Vaatame seda asja ... Pool kanalit oleks veel õmmelda =)

Sina ei pea mitte häbenema

Kirjutasin Maarjale tema kinnisesse võrgupäevikusse kommentaari.
Ilmutasin ära ja vaatasin, kui krdi pikk see avaldatuna on. Kommentaar on ise postituse mõõtu! Lisaks selline jutt, mida tegelt võiks avalikkusega laiemalt jagada, kui et see on kellegi teise blogis kommetaaride lugejatele näha. 

Natuke kohandasin, et ei oleks mitte vastus tema postile, vaid omaette loetav, aga selleks oli õigupoolest väga vähe vaja muuta.

Mina, vinge hingeeluteadlane, jagan nüüd oma kogemusi häbist.
Osalt on enda vingeks hingeeluteadlaseks nimetamine nali, osalt ma päriselt-päriselt olen iseenda hingeelu kaua aega mitte lihtsalt jälginud, vaid pulkadeks lahti võtta üritanud, ja kuigi mina ei ole Inimene Olemise etalon, ma siiski mõnesid asju tean päris krdi hästi.

Häbi on tunne, millega ma hakkasin intensiivselt tegelema oma 20-25 aastat tagasi. See oli NII halb tunne, vist kõige halvem üldse, ja ma ei tahtnud halbu tundeid endasse, ei, ei, ei!

Väikesena kujutasin ette poissi oma ema jutust, kel supelpüksid jalast lendasid, kui ta vette hüppas, ja mõtlesin, et ma vist oleks enda ära uputanud selle peale. Teistele otsa vaadata pärast niisugust asja oleks nii õudne, et parem juba surra.

Üks näide omaenda elust: mu kasuisal on noorem vend, temast palju noorem, minust vast kuus-seitse aastat vanem, hästi kena.
Ma ei olnud temasse 12-aastasena otse armunud, aga ta meeldis mulle hirmsasti just sellisel "oo, noor kena mees!" moel.
Kord olin koolis ja mu kasuisa oli kutsunud venna appi kappi ümber tõstma. Kapis olid ühel pool kasuisa asjad, teisel pool minu omad, see oli minu toas ja ma ei oleks mingil moel osanud oletada, et keegi peale minu seda minu poolt üldse avabki.
Kasuisa oli kapi lahti teinud, mu asjad välja võtnud, siis oli ta koos oma noorema vennaga kapi ümber tõstnud ja asjad tagasi pannud.
Kapis olid mingite vanade vihikute, alleshoitud joonistuste jms peal mu verise jalgevahega (ammu kuivanud) koledad paksust puuvillast aluspüksid, mille pesemiseni ma ei olnud mitu kuud jõudnud.
Need olid pärast kapi ümbertõstmist korralikult tagasi pandud.

Tahtsin surra.

Eriti tahtsin surra iga kord, kui kasuisa vend külla tuli. Pagesin ära teise tuppa, ei vaadanud otsa, tere! ütlesin, aga rohkem ei rääkinud.
10 aastat.
Vältisin teda edaspidigi, kui juba ise 20-21-22 olin, aga siis juba vähem. Esiteks me puutusimegi peale mu ärakolimist kokku vast korra aastas ja teiseks: ehk ta on ära unustanud.

Ok, mida ma tahtsin öelda: tundsin nii seda kui väga mitmeid teisi häbisid nii õudse ja jubedana, nii tugevalt, et otsustasin: seda ei tohi olla. Teeb mu elu niiiii palju halvemaks, teiste elu paremaks ei tee, häbi on kõige halvem tunne (wtf kurbus? viha? te ei ole häbi tundnud v???), lõpetan ära.

Alustasin sellest, et mina ei häbista oma lapsi (üks oli toona umbes 2 või 3, teine üldse sündimata) kunagi. Ja kui keegi teine minu kuuldes häbistab, oi, millise emalõvi ta endale näkku saab.
Lastele rääkisin üha, et häbi ei ole olemas, miski pole häbenemisväärt, kõik on okei.

Järgmine samm oli, et ma enam ise häbi sisse ei võtnud.
Juhtus mingi häbistav asi, võtsin ette hoopis sisekõne: "Kas keegi sai otseselt kahju mu käitumisest? Kas mul on halb sellepärast, et tegin, või sellepärast, et teised teavad? Kas ma andsin oma parima? Miks ma nõuan endalt, et oleksin parem, kui oma parimat andes?"

See aitas.

Kehitasin õlgu, ahah, ja uusi häbisid enam ei võtnud. Vanade osas oli ikkagi kohutav tunne.
Varjasin, keegi ei tohtinud teada ... aga ... ni halb tunne. Mis aitaks?
Seniste häbide puhul - oh, ma mäletasin neid nii väga aastate ja peaaegu aastakümnete tagant, kuigi ise olin vbla 25-26-27 üldse siis - polnud sellest uute mitte-sisse-võtmisest ju abi. Need olid mu sees kinni.

Mõtlesin ja mõtlesin ja viimaks meenus: kui tegin häbist naljaloo ja rääkisin klassikaaslastele, kellest ma polnud isegi kindel, et neile meeldin, ma ÜLDSE ei põdenud pärast enam.

Muidugi ma poleks ise sellise teguviisi peale tulnud, aga vahel pärast või enne prantsuse keele tundi (väiksem grupp, vast 10-12 inimest, sest mõni puudus ka ju) me rääkisime kõik omavahel ja häbilugusid ka. "Mul oli NIIII piinlik, NIIIIIIIIII häbi," lõpetas klassi kõige ilusam poiss ja ma sain, et oot.
Ma ei mõtle selle loo kuulmise järel tast grammi võrragi halvemini kui enne.
Teised ilmselt ei mõtleks minu häbilugude peale ka.
Rääkisin mõne sellise. Loomulikult mitte hirmsad häbilood, aga leebed. Väikese häbi lood.

Kui olin ära rääkinud, korraga enam ei põdenud. Korraga muutusid need lood kohutavatest ebaoluliseks möödunuks.

Aga - see siis aitab ju! Häbi vastu aitab, kui lugu avalikuks teha!
Sestsaati olen otsustavalt mitte-varjanud. mitte-valetanud, rääkinud igal pool kõike ja ilmselt rohkem, kui inimesed vbla tegelt kuulda tahaksid.
Alguses tegin neist lugudest NALJAlood, humooritsesin enda üle. 
PR ei tee seda ka enam. Jah, need olid mu jaoks tõsised lood. Ei salga.

Mulle on tähtis oma häbilood avalikuks teha, sest siis ma saan neist vabaks. Mida vähem teesklen, mida vähem moonutan, seda vabamaks.
Mis on häbiväärne? See, mida peab saladuses hoidma.
Aga kui mitte hoida saladuses ja näha, et maailm ei lähegi hukka, isegi mu endaga ei juhtu midagi halba, kui kõik mu kuivanud verega aluspükstest teavad, tähendab see ju, et ...

häbi elab iseendast.

Häbi on vaja saladuses hoida, ent kui enam ei hoia, häbi polegi.
Kui saab avalikult rääkida kas ahistamisest, lapse lasteada unustamisest, kõnevääratusest, vallandamisest, menstruatsioonist, kiusamisest, peksa saamisest, vägistamisest, põiepidamatusest, täiskasvanumähkmetest ja nende sisust, higistamisest ja millest iganes sarnasest, ei vabastata mitte ainult iseennast häbist, vaid aidatakse ka teisi, kes häbi pärast ei julge rääkida.

Keegi ei pea häbenema millegi pärst, mis otseselt julm ja õel ei ole.
Isegi siis vbla mitte: "Olin noor ja loll, tegin nii. See oli minust väga inetu, aga nüüd teeksin ja teengi teismoodi. Ma ei pea elu lõpuni seda endas kandma kui hirmsat pattu. Olin noor ja loll ja ei osanud paremini."

Pärast esimest korda, kui ma seda kuivanud verega koledate alukate lugu rääkisin (sõbrale, temaga omaette), hakkasin mõtlema, et vbla too kasuisa noorem vend ei näinudki neid alukaid. Või vähemalt ei pannud verd tähele. Ega ta neid ju uurima hakanud - kasuisa pani kuskile lauale hunniku kapist võetud asju, kas noorem vend hakkas punkt punktilt vaatama, et mis asjad need on v?
Häbi puudumine lasi üldse mõelda asja peale. Enne võttis häbitunne kõik enda alla ja mingeid detaile ei eristanud. 

Kasuisa enda ees ma ei häbenenud juba toona. Ta nägi mu mitteideaalseid aluspükse radiaatoritel kuivamas nagunii alailma ja et mul päevad käivad, teadis ka.

Häbi kadus ära.

Eriti edukalt kadus see häbi, kuna too sõber, kellele rääkisin, ütles, et minust on kahju. Kui palju põdemist!

Nii et üldküsimuseks sai: "Miks ma häbenen? Mida ma põen? Kellel sellest parem on?"
Ja vastus sellele oli: "Ega kellegi. Absoluutselt mõttetu tunne." Aint mul endal on halvem.

Maha häbi!

Ja minu kogemuse kohaselt on ärarääkimine parim vahend.

Viska edasi: noored ja ilusad

Enamik lapseealisest minust tehtud digitaliseeritud pilte on kättesaamatud.
Ega neid palju olegi, aga ma mingile telesaatele andsin pihutäie. 
Osad paberpildid on ka kaotsis, sest ma panin oma lemmikumad paberümbrikest, kus nad seni olid, korralikult Minu Albumisse umbes viieteistkümnesena, aga ikka tuli pähe, et sellele või tollele võiks pildi anda, võtsin albumist ja andsin. Nii jäid alles pildid, mis mulle eriti ei meeldinud ja lemmikud läksid kaduma =P
Eriti muidugi need, kus ma üksi peal.
Vean kihla, et enamik inimesi, kes mult pildi said, jätsid selle kuhugi vedelema ja viskasid lõpuks minema, neile väga vähe kasu, a mina olen nüüd ilma oma lemmikpiltideta.
Õnneks sel väljas keelega pildil olen nii väike, et seda ära ei andnud - polnud hetkeminuga eriti sarnane ja miks siis sellist anda. Ei jäta minust mälestust, lihtsalt mingi suvaline põnn!

See pilt on mu lemmik muidugi keele pärast ja muidugi
pidi ta selle tähtsa
featuuri tutvustamiseks fb-s üleval olema.
Mille tõttu on ta võrgust võtta.

Ma kusjuures mäletan seda kampsunit. Muud mitte ja kampsunist on meeles ka seosetu pilt ja tunne, et see on see kampsun.
Peamised värvid olid tumekollane ja erinevat tooni pruunid. Need loomad, kes kõhu peal jooksevad, olid pruunid koerad kollasel taustal. 

Ma arvan, et olen sel pildil umbes kaks ja pool aastat vana. 

Selle pildi pildist saatis mulle
mu lapsepõlve lemmiksõber, kellega käisime
koos lasteaias ja siis üksteise sünnipäevadel vist 12. eluaastani välja.
Oli sahtlist leidnud. Vaimustusin kuumalt.
Mu kombest oma pildid laiali jagada tuli ka midagi head.
Jai!

On kahtlus, et kusagil on mõni digitaliseeritud pilt veel, Mul on meeles, et aktsiooni jaoks, kus rõhutamaks, et alaealiste veidigi erootilise värviguga pilte, kuigi modell vahepeal täisealiseks saanud, EI OLE OK kasutada, digitaliseerisin ja saatsin neile ka ühe oma pildi. Tegelt olin seal 9, aga kõrvale kirjutasin muidugi: "triinu, 39" vms. Kui vana ma siis olin.
 ... aga ei leia üles.
Nii et peate leppima väheste olemasolevatega.

Aa, et miks üldse. Kaamose juures algatati.

Elu mõte

Kas ma olen seda varem ka avastanud?

Vist mitte.
S.t. olen märganud juba üüratult ammu, kuidas mu reaktsioonid kiitmisele on ebaproportsionaalsed. Olen isegi hiljuti tuvastanud enda kui selge fawn-tüübi. 
Aga ma ei ole enda arust mitte kunagi pannud sõnadesse - isegi mõtetesse - et ma elangi selleks, et teenida ära teistepoolset hästimõtlemist. 
Jaa-jaa, ma TEAN, et see ei ole üldse kasulik mõtteviis, ega ma loll ei ole. 
Ei, ma ÜLDSE ei taha seda maha müüa kui kasulikku, olge nüüd.
Aga ega ma valetada ka taha, kui teisiti saab.
Avastasin ja tahan jagada. 

Mul ei ole mitte ühtegi tegevust - mitte ühtegi! - mille tegemine ise mind oluliselt rõõmsaks teeks.
On tegevused, mis on ok. 

Kirjutamine
Lugemine
Ujumine
Kõndimine
Tantsimine
Söögitegemine
Vbla mõni veel.

Aga kirjutamise eest kiita saada? Magusam kui kirjutamine ise. 
Ma tegin hästi, mu eksistentsil on mõte, ma oskan midagi teistele meeldivalt teha.
Või kui palju inimesi loeb. Kohe üle poole tuhande. Paljude hulgas loomulikult on neid, kellele väga meeldib ja neid, kellele üldse ei meeldi, aga kui ma juba pihutäie armastust saan, ka kärutäis rahulolematust ei koti. Ma ei kirjutanudki teile, dohh!

Enda poolt loetust ma kirjutan viimased 10 aastat juba lugemismulje kuskile ja siis meelisklen, kui seda laigitakse, kommenteeritakse, või kui vähemalt palju lugejaid on.
Viimasel ajal olen hakanud tripeldama. Kleebin sama mulje kolme kohta. Loetagu! Nähku inimesed mu sõnu, mõjutagu need neid kuidagi!
Kui keegi aastate pärast mäletab, olen umbevaimustuses: sulle läks nii palju korda, et ikka mäletad mu ammust Loterii-postitust?

Ujumine meeldib mulle küll. Käin suvel päris palju ujumas. Aga kui Poeglapsega mõne kuu eest, kui arutasime, mis spordialu ma sellise sandina, nagu olen, peale jooksmise, kõndmise ja jõuharjutuste veel teha võiksin, ütlesin ma: "No ma olen suht hea ujuja vist ..."
Tema noogutas seepeale ägedalt: "Jaa! Sa oled väga hea ujuja, kuidas ma selle unustasin!" Mispeale ma ulpisin õnnejärvekeses ja hm, kes nüüd küll ujumas käib? Mina v?

Süüa teha on tore, aga tegelikult tasub see päriselt ära, kui kellelegi teisele maitseb toit, mille tegin. Kui maitseb mulle endale väga, aga Poeglaps teist taldrikutäit ei võta ja teeb järgmiseks söögikorraks endale võileibu, ma küll ütlen, et see on ok, jääb mulle rohkem, ent tegelt on see enda lohutamine.
Ma panen tähele, kui juurde ei võeta, ja mällu, et ahah, sellele inimesele see toit ei maitsenud, talle ma seda rohkem ei tee. Me sööme kodus pea eranditult Poeglapsele maitsenud toite. Teisi roogi valmistan, kui teda kodus ei ole või ka juhul, kui on kellelegi kolmandale teha.

Tantsimisega on veel eriti keeruline. Mulle meeldib küll, kui mulle öeldakse, et ma tantsin hästi - aga seda on öeldud mulle ainult nende poolt, kes näevad mind üksi tantsimas. Ja siis ka mitte väga palju. Üsna palju, aga kui ma aknapeegelduselt end tantsimas näen, tundub, et võiks rohkem.
Aga ma ei tantsi enam paaristantse. S.t. ega mulle ei meeldi see ka - kogu aeg mõelda, kas ma teen nüüd õigesti, kas astun õigele poole, proovida mitte teise jalgade otsa koperdada vms. Rongimehele veel ütlesin (meie üliüürikese suhte ajal), et mulle meeldiks, kui ta mind tantsukursustele viiks, sest lootsin, et kui reeglid sisse harjutada, suudan mingit sisemist tuld ka ettenähtud liikumise raames tunda ja väljendada. 
Peale Rongi olen täielikult maha matnud idee, et mulle kellegi teise juhatatud ja õpetatud tantsimine kuidagi endale meeldida võiks ja/või väljastpoolt head tagasisidet tooks. 
Ma ei hakka kunagi olema hea tantsija tähenduses "tantsib hästi kellegi teise loodud tantse" või "oo, milline koordinatsioon ja painduvas".
Ehk phmt tantsin ma tõesti ainult enda jaoks. 
Mis ei tähenda, et ma ikkagi ei loodaks iga kord, kui kellegi tuttava silme all tantsin, et talle võiks ju meeldida, ta võiks ju kiita.

Kõnnin ja ujun, jalutan koera ja mängin civi, loen, küpsetan küpsiseid, tantsin, pesen nõusid, võtan tolmu, teen hakklihakastet, laon kaarte ja kirjutan võrgupäevikut, sest noh. Korralikul inimesel peab elu olema ja kõik see on suht meeldiv ikkagi, onjo.
Pealegi koer rõõmustab, kui ta jalutama viiakse, ja siis mina rõõmustan tema rõõmu peale ja great success.  

Rõõmu teha, ooh!

Aga phmt - ja nii on ja on ja on olnud tagasi vaadates teismeeani välja (lapsena meeldisid tegevused mulle TÕESTI) - on kõik need toimingud ajatapmine. Aeg tuleb ära tappa selleks, et mingil hetkel aja ära möödudes ütleb keegi tore mulle hästi. Kas kirjutiste või välise ilu või tehtud toidu või särava esinemise või hästivalitud kingade või huvitavate mõtete või tema kogemusi valideeriva võrgupäevikuposti või headuse või julguse või millegi muu kohta, mis päriselt on.
Nende hetkede nimel ma eksisteerin. Need on mu elu mõte. Kui ma end tapsin, siis tegelikult oli taustal: olen nii hea kui suudan, ja ikka keegi ei kiida mind, ei pea mind tähtsaks ega oluliseks. MIKS üldse vaeva näha?!

Jah, on tähthetki, mis ei sisaldanud teistepoolset kiitmist või muidu soojuse ja vaimustuse ilmutamist, ka täiskasvanuea elus olnud. Selliseid, kus omaenese vaimustusest piisab. 
Neid on olnud umbes 16. 
Okok, loen kokku, ei anna teile umbkaudset numbrit. 

Nii.
Võtsin kõik need maha, kus vaimustusin sellest, et mul oli hea kastmes "teistele ka meeldis" või "keegi oli minu vastu lahke."
Sain 6 tähthetke. 

Ma olen 46 aastat vana.

Lapsena oli tähthetki tegelikult palju. Mängude ja raamatutega niimoodi kaasaminek, et mitte miski muu ei loe ega tule meeldegi, oli minu normaalsus. 
See kadus ära.
Mulle meeldisid veel kaua raamatud, lauamängud, rollimängud, filmid (jaa, mu elus oli kunagi ammu päris palju filme ja sarju), aga mida aeg edasi, seda vähem elasin eeskätt mängumaailmas ja mujal loksusin, et kulutada ära aeg järgmise raamatu-mängu-filmini. Tekkis hoopis tunne, et peaks nagu ... ise ... elama. 
Mitte "ma mõtlesin, et peaksin, kuigi tegelikult poleks tahtnud", vaid "Noh, noh?! Jõudsin ära oodata aja, mil ma ei ole enam väike, palun, nüüd peaks ju heaks minema?!"
Ma ju vihkasin oma elu, sest ma olin laps ja ei saanud hakkama kõige sellega, mida oodati? Saan suureks, mul on omaenda võima ja vägi ja kõik need mittehakkamasamise ahastused on läbi. Nüüd hakatakse minust aina vaimustuma! 

Ainult ei olnud nii. Üldse polnud: saan suureks, hakkab hea.
Elamisega kaasnes ikkagi pidev valu, et läheb valesti. Ma ei oska õigesti. Teen, mis ma teen, miski ei ole loogiline - see, kui palju ma vaeva nägin või mida ise tulemusest arvasin, et omanud mitte mingit tähtsust küsimuses, kas õpetajale või eakaaslastele meeldib. Täiesti suvaliselt käis kiitasaamine ja laitasaamine. Võisin saada kiita, kui nägin vaeva. Võisin saada avalikult naeruvääristatud. ("Ei pea mitte istuma sõnaraamatuga, vaid rääkima prantsuse keelt!") Võisin saada kiita mingi ainult enda rõõmuks tehtud asja eest (mu esimene poolik romaan tõi kaasa mu esimese teatriarvustuse kuskil lehes: "Oo, selle ma näen küll ära, et see inimene oskab kirjutada!") Üks koolikirjand. ("Sa valdad proosat. See on suur anne.") Võisin saada laita. Teine koolikirjand. ("Ma mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas ma hindan. Lõpuks panin kolme. Mingi loogika võiks ikka olla." See oli unenäokirjeldus.)
Mingit loogikat ei olnud, inimeste reaktsioonid täiesti suvalised.
Kui te arvate, et mu järeldus oli: "Ei tasu teiste arvamusest hoolida," arvate küll valesti. Või noh, ma muidugi ütlesin endale seda 7000 korda. Aga reaalsuses sain: "Elu on võimatu ära lahendada. Ei saa iial teada, millal hästi läheb ja kiidetakse. Nii et elu elamise pingutus võibki mitte ponnistust väärt olla. Päriselt ka." 
Õiged inimesed ju elavad elu innukalt ja hästi? 

Ok, kuni mul head elu ei ole, teesklen nagu oleks. Teen neid asju, mida inimesed teevad ja mingil hetkel hakkab ju hea? Pingutan, üritan, teesklen, otsin, mingil hetkel libastun ju sellele, et hea on?!

Hämmastav, aga oligi üks valdkond, kus tõesti töötas nii. 
Saada laps ja siis veel teine oli taevas. Ometi, ometi, ometi olen ma nagu peab, nagu raamatutes kirjutatakse ja filmides näidatakse. Ma tean, mida tähendab õnn. Ma tean, kes ma olen. Ma olen hea..
Ei, ma ei olnud ideaalne vanem, kes iial ei tee ühtegi viga. 
Jaa, see veatu maailm, kus mul ei olnud vaja, et keegi mind kiidaks, kestis ainult umbes poolteist aastat kummagi lapsega.
Aga ma teadsin nende nägusid vaadates, et olen millekski hea. Ma teadsin neile mõeldes, et olen kellegi jaoks kõige parem. 
Imeline. 
Nendes tingimustes, mis mul olid, olin ma tõesti imeline ema ja ma olin tõesti õnnelik.   

Selle kiitmine, mida ei ole olemas, mulle, muide, ei meeldi. Nt keegi kunagi kirjutas "Kuigi sa proovid olla hea" kohta, et ega autor õnneks mingi feminist ole, hoopis õrn ja romantiline. 
Ei ... olnud tore tunne. 

Aga üldiselt: kui hästi öeldakse, ma elan. Siis on hea. Selle nimel kõik. 
Või kui inimene läheb õnnelikuks, kui mind näeb. Ohhh!
Kui ma olen kasvõi meeles peetud, on tegelt ka juba hästi. Rääkige mind taga, ükskõik kui halvasti. Sest kui teised mind märkavad, olen ma olemas. Kui nad veel hästi ka ütlevad, tajun, et kellelgi on tore, et ma olemas olen.
Ja see ongi elu, see on mu olemasolu põhjus.
Et elatakse endale? Mulle endale peaks meeldima mingi asi niivõrd, et isegi kui keegi kunagi ei ütleks head sõna selle kohta, ikka ma tahaks teha?
... ... ... 
Ei, muidugi. Mulle meeldib ujuda. Tore. Mulle meeldib kirjutada. Tore. Tantsida. 

Et ma elaksingi selleks, et ujuma saada vahepeal? Või et kogu nauding, mida ma kirjutamisest saan, olekski kogu nauding? 
Tähendab. 
Kui idee on, et keegi ei ütle mulle enam kunagi hästi ega vaimustu minu kohalolust, palun, las ma suren kohe.
Pole mingit mõtet.
Kui ei kiideta, on minus valu, mis üha kasvab, kuni seda uue kiitusega taas maha ei võeta. Ilma kiituseta on valu.
Paneme siia pilti sõbrad (neid on läbi aegade mitu olnud), kes ei taha küsimise peale hästi öelda. 
Mul on valu. Arvan, et sõber ju tahab, et ei oleks. Ütlen talle, et öelgu mulle hästi, sest ma ju tean, et see aitaks. 
Ja ta ei ütle. Halvemal juhul saan pahandada, et miks ma üldse küsisin. 

Miks ma üldse ...

No ja seks. 
Võttis seitsesada aastat aega umbes, kuni  tuvastasin, et seks on absoluutselt imeline inimesega, kellest ma usun, et ta mind imetleb ja armastab ja tahab jne. Ok, ilmselt on tähtsad ka mingid muud kriteeriumid, sest kahtlemata on mul minust vaimustunud inimestega ka oluliselt viletsat seksi olnud, aga mul ei ole ükskõik kui osava suvalisega KUNAGI isegi natuke head seksi olnud.
Tegelikult on mul täpselt 0 huvi seksida inimesega, kellele võib küll seks meeldida, aga mina olen talle ebaoluline. Mingi naine, suht kepikas, lähme. 
Vbla 0 on liiga hästi öeldud. Miinus 17 huvi kohe.
Puhh, ei, mitte kunagi. 

Taha mind, mind, MIND, nii et sa tead, kes ma olen. Taha mind, inimest, mitte fassaadi!

Mõtle must hästi ütle mulle hästi, ma ju olen hea, ma ju olen väärt, ütle mulle hästi, ma ju olen seda väärt ...

Elu mõte. 
Kusjuures, onjo, ega mulle ei meeldi, et see mu elu mõte on. Aga näen ju, kuidas "Teistmoodi tavaline" ei saagi palju tähelepanu, EKL ei andnud mulle sel aastal stipendiumi, see inimene ei jaksa mind kiita, ükskõik, mis ma teen, ma samas teen lootusrikkalt kõiki asju, mille eest kunagi olen kiita saanud, sest äkki, äkki ... Keegi ei taha mu asju avaldada, keegi ei ütle, et tee veel, nii hea ...
... ja midagi ei ole halvasti. Kõik on tegelt hästi. 
Aga ei kiideta. Ei osutata kaudset kiitust (mida alati on "me tahame su kirjutisi avaldada").
Ja ma suren seesmiselt. 
Las ma lihtsalt lakkan olemast, nii palju kergem oleks.
Lähen nüüd poodi, lootes, et eelmise posti stastistika ütleb mulle peale käimist, et keegi on veel lugenud. Jah, poodi on nagunii vaja minna. Aga ma ei avalda sedasinast, sest äkki keegi loeb veel eelmist ka.

P.S. ei, mul tõesti ei oleks mingit abi terapeudist, kes ütleks, et ole ise enda üle uhke, armasta ise ennast, sellest piisab.  
Ma tean, et peaks. Aga ei suuda. 

Energiast ja rahast

Ikka veel pole terve, ikka pole hea enesetunne saabunud. Paraneb, ent mitte kiiresti. Brontex ja Sinupret ja no ... on parem. Aga eile ei läinud ei murca luulekogu esitlusele Tallinnas ega ujuma ja täna ka ujuma ei lähe. Sest ei jaksa.
Oma 200 sõna päevas kirjutan ära, natuke koristan, teen süüa ja käin kudzuga poes. Sellest peaks ju piisama?
Pea ütleb, et tahaks mind kehalisi harjutusi tegema, muidu valutab.
Südametunnistus ütleb, et peabpeab. 
"Teistmoodi tavalist" üldse ei armastata nagu võiks. (Ma arvasin, et tegin hästi. Alati arvan, et tegin hästi. Aga keegi krt ei loe isegi! Mis siis, et esimesed arvustused nii head olid!) 
Peab uusi asju tegema, et pildile saada.

Osalt on mu jõuetus ja nukrus arusaadavad - muidugi läheb taastumiseks aega ja ma olen omadega läbi olnud kaugelt kauem kui see nädal - osalt ma ikka kahtlen endas. 
"Äkki peaks lihtsalt aktiivseks hakkama ja jõuga läbi pressima, nii ju saab! Olen palju kordi sedasi teinud ja enamasti on saanud ka!"
Välja arvatud see kord, kui ei saanud, eks ole.

Polnud üldse meeles, et alpikannid tahavad nii palju vett.
Mul pole midagi selle vastu, et kaks korda päevas kasta, aga kuna rosmariin sureb ära, kui liiga palju kasta, olid alpikannil juba kõik õied longus, kuni taipasin. (Mul on kolm potirosmariini juba liiga ohtra kastmise kätte surnud - kolmas pidas kõige kauem vastu, sest temaga ma juba teadsin, kuid lõpuks sai ikkagi murelikkus "äkki tal on liiga kuiv?! võitu.)
Aga muidu on see alpikann mu absoluutne lemmik. Pisikene vennakene tõi mulle nii armsa vanamoodsa lille!
Et ma ei taha väga lilli? Jaa, aga kui juhtumisi täkke läheb - E. kinkis jälle mulle mu lemmikvärvi tulpe kogemata, ma nii rõõmustasin! - on jube tore. 
Ma pean kuidagi selgeks mõtlema selle lilleasja. Vbla nüüd, kus ma nii vaene ei ole, võib? Mul ei ole tunnet "krt, kinkinud siis midagi, millest kasu ka, maitea, pesupulbrit või kurki!" 
Kuigi kõik kingitud šokolaadikommid panin ka õnnelikult pintslisse.

Ma olin haige, söögitegemine ei tundunud üldse tore.
Täna peab hakkliha ja seened ära tegema, muidu lähevad halvaks.
Peabpeabpeab ...

Ma olen vahepeal kõvasti rahast mõelnud. 
Peamiselt kuna sel aastal mul mingit nähtavat sissetulekut peale töövõimetoetuse (mida paganat nad sellega ütlevad? et kui mul pole töövõimet, saan selle eest toetust? miks töövõimetustoetus ei kõlvanud???)  loota pole. Loomestipendiumi nad ei kipu samale inimesele kaks aastat järjest andma - kuigi ma küsisin ikka. Siis ma pold veel romaani kirjutama hakanud, nii et phmt ütlesin, et no ... üritan luulekogu trükki anda ja kõik.
Minu loomingulised plaanid, jai.
Ja jõuan ikka sama tulemuseni. Raha = vabadus.
Kui mul on rohkem, kui hädapärast tarvis, ei pea kõike targasti tegema. Ei pea ostma ainult kõige odavamat piima, mis on selles poes, ja siis minema odavaimate Kumato tomatite jahile teise. (Jah, ja muidugi on vabadus see, et ma üldse saan Kumato tomateid osta, mitte ei lepi kõvasti odavamate, ent maitseta talvetomatitega.) Ei pea untsuläinud või halvaks läinud toidule leiutama mingeid kasutusviise. Võingi lihtsalt ära visata. S.t. ega ma ei kipu nii tegema, ikka püüan ära kasutada. Aga kui ma ei jaksa sellega tegeleda, ma võin. 
Midagi hullu ei juhtu. 
Ma võin osta 15-kilose koeratoidukoti ja pärast avastada, et tegelt SEALT oleks selle ravitoidu ikkagi 27 euri odavamalt saanud. Kuigi otsisin odavaimat kohta, aga no - mis seal ikka. Versus: "Kuidas ma ei leidnud, kuidas ma ei süvenenud, miks ma sedasi, nüüd on elu nii palju raskem". 
Ma võin otsustada, et tahan seda või teist sõpra 50 rahaga toetada. 
Ma võin otsustada, et krt, ma olen väsinud, nii vapper olnud, selle jubeda päeva üle elanud - võin võtta balta võtmeringist latte ja kaks saiakest. 
Ma võin, ilma et see tähendaks suurt õnnetust. Isegi ilma, et see üldse õnnetust tähendaks. Võin niivõrd, et kuigi mõttes on: "Tegelt ma saan kodus oluliselt odavamalt kohvi," saan otsustada, et pohh. Olen täiega väärt, et mu elu natuke rõõmsam ja kergem oleks.

Isegi kui mul oli väga vähe raha ja tõin Poeglast lasteaiast ära, lumi tuiskas, ta pruun jope ja tuttmüts olid üleni valged ja meie mõlema silmad poolkinni, et vihisevad helbed sinna ei tungiks, aga rongini oli 15 minutit aega, vahel otsustasin, et elu ei pea nii raske olema.
Läksime Statoili ja ostsin meile mõlemale ühe suure piparmündikakao kahe peale. 
Aga sõime sinna kõrvale ikka võileiba või nt kohupiimakreemi, mis mul koolist tulles veel kaasas. Läksin mõnikord selle arvestusega hommikul pool seitse kodust välja, et lapsele lasteaeda järgi minemise ajaks üks võileib veel alles oleks.
Enamasti käisin küll poest läbi, enne kui talle järgi läksin. Poes oli vaja käia ja ostsin siis ka midagi, mida rongi oodates süüa. 

Et raha võiks ka midagi muud tähendada kui vabadus ja selle eest saab suuremaidki asju kui köögiremont, pole mulle kohale jõudnud. Liiga palju aega on raha tähendanud, et pole nii rõve elada kui muidu. Mulle peaks teda ikka kõvasti kätte sattuma, et mingites teistes väärtustes mõelda.
Rahatarkus? Minge persse. 
Rohkem vabadust on parem kui ükskõik milline välisreis või asi, milleks kõrvale panna. 
Vabadus on hindamatu.

Ma ei pese ikka veel nuustikut peale nõudepesu ära, kui sinna on märkimisväärne kogus vahendit sisse jäänud.
Kehapesunuustiku juba pesen.
Ma panen tühja koorepaki külmikusse tagasi, et see läbi lopudada, kui kastmetegemine ette tuleb. 
Loputan tühja mahlapaki läbi, joon saadud vedeliku ära ja imestan sisemiselt inimeste üle, kes mahlapaki lihtsalt prükki viskavad.
Unustamatu kogemus oli toonase sõbra pool, kui ta meile süüa tegi, näha, kuidas ta munavalged lihtsalt minema viskas. Toidus oli vaja munakollaseid, nii et valged ta
viskas
mnema.
Prügikasti koos koortega. 
Siiamaani ei saa üle. 

Keegi kunagi siinsamas võrgupäevikus põlastas mind, et ma avalikest vetsudest paberit varastasin.
Ma arvan, ta ei saanud aru, et mu valik polnud osta kempsupaberit või varastada. Mu valik oli kas varastada või elada kempsupaberita.
Ei, ma suudan ka seda, pesen käega üle, pärast käed puhtaks, olemas. 
Aga mul oli kaks last ja neid sedasi tegema õpetada oli liiga hull. Parem varastan.

Kusjuures ei saa öelda, et mind poleks tahetud aidata. Palju hiljem, kui need sündmused aset leidsid, mõtlesin välja, et see sõber ja too sõber andsid mulle ju tööd peamiselt selleks, et mulle raha maksta. Üks sai sellest vähemalt mingit kasu, kuigi see kasu oli pigem moraalne. Teine ei saanud üldse midagi.
Aga ega ma neile enda aitamist lihtsaks teinud toona. Niipea, kui mulle tundus, et mul ei ole enam niipalju teha, tegingi kogu töö ära, edaspidi on pisiasjad, pisiasjad, ütlesin, et ärge makske mulle. Neid pisiasju teen tasuta. 
Ei arvanud, et mu töö midagi väärt oleks. 
Nüüd arvan, et on. Kurvastan, et piisavalt palju ei anta =P
Kunagi pole rahul =P

Kaalutlused

Tahtsin kirjutada, kuidas Dakh Daughters ja 5'nizza sarnased on, kuid mul on ju see värk postituste (videode ja piltideta postituste) pealkirjadest moodustuvate sõnadega ja ma ei saanud jätta üksikut Ü-d piltide vahele. 
Mis ma olen vähe autistlik v?
Ha. Isegi kui olete mu pikaajaline püsilugeja, te ei tea pooli asjugi. 
Ma loen järves-jões ujudes tõmbeid, aga meres mitte ja basseinis üheks otsaks kuluvaid. Mitte absoluutarvuna, et palju kokku, aga just üheks otsaks kuluvaid. Rinnuli läheb praegu tugevalt tõmmates 32-33, leebes jalutustempos 35-37. Selili jalutustempos 18-20, tempot tehes umbes 23. Jalutustempost rohkem, sest siis tõstan käed kiiremini veest välja.
Ma loendan trepiastmeid alati, kui trepist käin. 
Tavaliselt unustan ära, palju oli, ja järgmisel korral loen ikka. 
Jah, ka kodu tagaukse juurest maapinnani kuluvaid. Ma ei ole kindel, kas seal on 5 või 6 astet.
Nüüd vbla jääb meelde. Kui olen tuvastanud, et tean midagi valesti või ei tea, kuigi peaksin, jätan õige vastuse meelde. 
Ma mäletan täiesti uskumatuid asju. Samas igasuguse süsteemita - võiks arvata, et vaid emotsioonidesse sügavad jäljed jätnud kogemused oleksid need mis meelde jäävad. Näiteks kui käisin (ÜHE korra) oma isal ülikoolis külas - emme oli juba lõpetanud - ja tal olid ühikatoas rotid. Kaks valget rotti, kes elasid pappkastis. Nende nimi oli kahe peale Krõõpad. 
Ma nägin neid sel ühel korral kolmeaastasena ja nad on mul siiamaani ajus. 
Ent mul on meeles ka mingeid täiesti absurdseid asju - ema tumeroheliste velvetite sääred, EÜE oranž särk (punane loomulikult, seda kandsin isegi keskkooli ajal), kollane valgus telgis, kus EÜE suvelaagris olles ööbisime ... 
Mul on meeles kohutavalt palju asju, ent mitte järjestuses. 
Mäletan asja, aga ainult väliste detailide järgi saan paika panna, mis ajast see mälestus on.
Oot, see ei ole autistlik, see on AuTH joon juba. 

Ma ütlen: "Las ma hoian sul kümme sekundit ümbert kinni," ja siis loen endamisi sekundeid, et mitte valetada. Ma ütlen: "Ma teen alati nii," ja kui ma enne olen nii teinud ainult 90% kordadest, edaspidi teen iga kord, et mitte valetada. Kammaan, ma ei kulutanud isegi lahketelt annetajatelt tulnud kohviraha algul milleksKI muuks kui kohvi ostmiseks!
Hiljem (peale seda, kui ütlesin, et mineraalvee ostmiseks) mõtlesin asja enda jaoks selgeks ja leidsin, et kui ma ka ostan midagi muud, siis pooleist-kahe liitri Vytautase peale iga päev kulutan ju ikka ja ma ei pea kohe 50 pudelit välja ostma, kui ka keegi PALJU raha saadab. 

Kusjuures ei ole nii, et ma ei oska valetada. 
Ma lihtsalt loobusin valetamast mingil ajal. Sest valetada oli naeruväärselt lihtne ja kui olin omandanud mõned põhitehnikad, jäädi peaaegu alati uskuma. 
Kui ma annan iseendale lubaduse ja siis ei pea seda, keegi ei teagi, et valetasin endale. 
See oli nõme. Mis mõttes ma kogu aeg valetan? Edaspidi valetan ainult siis, kui inimesed seda mult ise küsivad-paluvad. 
Ja vahel hästi pisikestes asjades, kui nii tuleb parem lugu =P Aga ainult hästi pisikestes. 
Üldiselt: kui ma räägin oma elust loo, võib seda sõnasõnalises mõttes uskuda. 
Mitte sõnasõnalises? 
Ha. 
Oi, ma olen osav jätma vale muljet või poolt lugu üldse rääkimata jätma või kasutama kujundit, mida kõik kuulajad-lugejad võtavad ühtmoodi, ainult mina tean, et tegelikult mängib ta antud juhul teistmoodi.

Nojah.
Lammaste juurde tagasi.
Nüüd on pealkirjade esitähtedest korralik sõna moodustunud. Kas teadsite, et "küü" on vanas keeles rästik? Unarsõna. Minu jaoks on see üks lemmiksõnu üldse. "Sookollist ja sisalikust" eriti meelde jäänud, kuigi "küü" tähendust teadsin juba varem. Kust? Ilmselt mõnest vanast raamatust. 

Ma lugesin lapsena palju.

Nii, see ansamblite võrdlus siis. 
Jah, ma enne ka teadsin, et mõlemad on Ukraina bändid. (Kuigi 5'nizza mööndustega, üks liige kahest luges vähemalt varem end venelaseks. Praegu ei tea.)
Aga no: üks koosneb ainult naistest, kes esinevad valgeks võõbatud nägudega, rõhutatult dramaatilises stiilis, nende kontserdid on peaaegu lavastused. Teine koosneb ainult meestest, kelle esinemisrõivad on tavaliselt T-särk ja armeepüksid ning nende kontserdid on auraga "me oleme phmt üks pere, mille liikmed koos hästi aega veedavad".
Dakh Daughtersis on lademes instrumente ja nende mängijaid. Pidin isegi wikist järgi vaatama, et palju neil ametlikke liikmeid on. Seitse.
5'nizza koosneb kahest mehest, kes mõlemad laulavad ja kellest üks mängib ka kitarri. 
Naised on veits nooremad kui mehed.
Dakh Daughtersi muusika on wikis  määratletud kui dark cabaret, freak cabaret ja 5'nizza oma kui "accoustic". 

Nii.

Ja kuulake nüüd neid lugusid ja öelge, et need ei ole sarnased bändid.

ja

Mulle lihtsalt meeldib Ukraina reggae ilmsesti.

Muide, kas te ka kuulete 5'nizza loos sõnu "Jaak ja Andres tantsujut"?

Ühe raamatu peaks veel enne aastalõppu läbi saama, siis oleksin Goodreadsi aastalugemisega mäel. 
Mul tegelt on "Naisekäe puudutus" pooleli, see on kerge lugeda ja suurte reavahedega ka, pole üldse probleem - lihtsalt kohustus.
Praegu - eks ole, ma ei läinud isegi jõule pidama, sest ei jaksanud - paneb iga "peab"-mõte seest keerama. Ei, "on vaja" ei ole parem. Ja "ma tahan" ... krt, "ma tahan" ongi parem. 
Ma ju TAHAN selle väljakutse tehtud saada ja TAHAN lugeda, Tungal on jumala huvitavalt kirjutanud!
Ok, parem =)

Aga loovkirjutada küll ei taha. 
Täiesti vastumeelne tegevus tundub.

Ostsin endale jõulukingiks pesu. Siukest vähe edevamat. Siukest, mida ikka näidata ka. Pakist välja võttes (jaa, ma tellin netist) nägi äärmiselt ebaatraktviine välja. Mingid hiiglaslikud vanaemade asjad. Rinnahoidja meenutas TÄPSELT mu vanaema omi, lihtsalt musta värvi.
 ... aga panin selga ja oo! 
Ilus naisterahvas! Lausa kompu! 
Kuulge, see parajate rõivaste ostmine ikka tasub ära. 
No ma olen oma vanu riideid edasi kandnud, mis siis, et +10 kilo umbes. Peaaegu kõik mahub, ainult vanad ülikonnapüksid ei läinud isegi üle puusade. 
Ükspäev proovisin, kui rollimängjate kokkutuleku kostüümi jaoks kitsamaid pükse vaja oli. No ei. 
Võtsin siis poja püksid. Velvetid. 
Krt, nii ilusad ja parajad! (Ei, ta ei ole minu mõõtu, aga see lisariie, mis temal pikkuseks kulub, läheb minul kumeruste mahutamiseks.) Tahaks endale muidu ka samasuguseid, aga need on kuskilt ameerikamaalt tellitud ja postikulu oli kümnetes eurodes ja ... ma leian kohalikust kaubandusest endale ka püksid. 
Kui praegused (mis on kas laiad ja lohvakad või dressid või retuusid) millegipärast ei sobi.

Jah, parajad rõivad ikka tasuvad ära. Soovitan. =P
Peaks vist talvematlil ja kreemikal seelikul nööpe ja haake veits ümber õmblema. Saaks mugavam. (Kuigi mantel läheb selga niigi.)

Lisaks paneme tähele, et pööripäevast pole möödas veel nädalatki ja juba on ilmselgelt valgem.
Mis küll ei aita ses osas, et ma ei taha (mhmh) isegi prille pesema minna. Parem trükin teile, silme ees hägune pilt. 
Krt, peaks uue sildi lisama. "Laiska" pole ma igavik otsa kasutanud, aga "väsinud" puudub.
Kuigi ma olen väsinud olnud sadakümmend korda ja postitust. Hästi palju. 
Kui jaksan, panen vanematele postitustele ka külge. 
Kui olen liiga väsinud, jääb panemata. 
Miks panna üldse? Sest kord ja süsteem! Kas sildid tähendavad midagi, kas nende järgi saab otsida? Vot. Ja aega, kus ma "laiska" enam ei kasutanud, aga "väsinuni" pold jõudnud, on päris pikalt old.
"Lolli" asemel peaks ka midagi panema. Nt "häda mõistuse pärast" =D

Krt, võibolla peaksin tahan ma praegu hoopis lugeda, mitte kirjutada.
Selle nimel võib isegi prillid ära pesta. 

Muide. Kellega "Karupoeg Puhhi" raamatust teie end kõige rohkem samastasite?

Oi

Selle postituse ees võiks jälle olla HOIATUS.
Ehk siis hoiatus oli see, et ma ütlesin, et ma ei hoiata. 
Misiganes. 
Valgustus. 
Lugesin raamatut, mis kohati oli nii täpne ja kohati nii mööda, nii mööda, kuidas autor MILLESTKI aru ei saa ... ja poole raamatu peal taipasin. 
Nii palju punkte mu peas ühines tervikpildiks. 
Nii paljust sain korraga aru. 

Ah. Ach. ACH!!!

Minul ei ole mineviku-lapsepõlvetraumat. Mul on läbi elu kestnud trauma, täpselt seesama, mis lapsena.
Ikka kestab. Väga vähe on muutunud.
Ja ma ei usu enam, et ma iial teistmoodi elada saaksin.

Sellepärast siis tundub mulle absurdsena idee sisemisest lapsest. Mul on PRAEGU halb, mul on PRAEGU vaja kallistusi, lohutust, kinnitusi, et ma olen kallis, olen armas, olen tähtis. Mis krdi sisemine laps?!
See terapeut, kelle juures 2 aastat käisin, üritasin teraapias head leida ning lõpuks tohutult rõõmustasin, et tast lahti olen, rääkis ka minu sisemisest väikesest tüdrukust. 
Kurat, mul ei ole sisemist väikest tüdrukut, keda lohutada ja hellitada, mina ise olengi see sisemine väike tüdruk. 

Nii kaua kui ma mäletan - tõesti nii kaua, kuigi mu varasema lapseea mälestused ei ole kronoloogilises järjekorras - olen olnud ebapiisav. Mitte see, kes ma peaksin olema, vaid mingi ... isekas laisk hoolimatu arg liiga halb.
Et ma nüüd mõtlen, et krt, mis kuradi ema see on, kes saab vihaseks ja nördib, kui ta kolmeaastane tütar ei julge üle perrooni ja rongi vahele jääva vahe juba liikuvasse rongi hüpata, vaid jookseb nuttes rongi kõrval, ei muuda, et sel hetkel mul oli aint meeleheide, et ma ei saa seda tehtud, mida pean tegema. 
(See oli mu isa ülikoolilõpetamine, kuhu me rongiga sõitma pidime. Ema sai piletid kätte, kui rong juba väljus, aga algul sõitis too aeglaselt, vanaaegsed pikamaarongid olid sellised. Nii et ema ise jooksis peale ja meie vanaemaga (mitte see, keda jälestasin, vaid isa ema)  rongi kõrval. Kuni üks noor habemega mees ka rongile järgi jooksis, minu lapsekeha ema käte vahele viskas, vanaema sisse tõukas ja ise järgi hüppas.)
Tagantjärele mõeldes: väga hea, et ma hüpata kartsin. Väga tõenäoliselt oleksin kukkunud perrooni ja rongi vahelisse auku ja surnud.
Aga ega see ometi mingi ainus kord olnud =)
Nii isa kui ema panid mind pidevalt situatsioonidesse, kuhu ei peaks last panema. 
Isa viis 8-aastast mind konkursile nii, et mind viidi maja juurde ja vaata nüüd ise edasi. (Kuna ma ei taibanud end registreerida, ma ei esinenudki, ei julgenud seda kellelegi öelda ning väitsin, et sain neljanda koha.)
Unustamatu ema ja isa lahkuminek, mida ma vahendasin, minnes ema soovi järgi pärast kooli isa töö juurest läbi küsima, kas ta koju ka mõtleb tulla? Ja siis kodus ema juurde teatama: "Issi ütles, et ta enam ei tulegi."
Umbes aasta hiljem, kui isa oli juba meie juurest ära läinud, elas ta omaette vanalinnas. Uus naine oli tal juba ka vist. Mu põhiline isaga suhtlemisviis oli tol ajal, et ta tuli meie maja juurde ja siis jalutasime temaga mööda Nõmmet. Algul olin rohkem ainult mina ja isa, sest mu vend oli veel pisike, koolieelik. Kui tema kaasas, käisime peamiselt parkides, mitte pikalt kõndimas.

Tookord teda polnud, käisime omaette. Ja isa rääkis, et ma võiksin tema juurde elama minna. Et kool on ju sealsamas ja ma saaks omaette toa ja oleks ju tore?
Ma olin rõõmuga nõus. Jaa, muidugi! Silme ees eretas juba igasugu toredaid võimalusi, ma olin ju juba vanalinnaga imetuttav, mu kool oli ju seal, ma teadsin kõiki nurki ja läbikäike läbi majade ja no vanaisa ja vanaema juurest minema saada oli imemeeldiv mõte. Jaa!
Siis jõudsime koju tagasi ja isa rääkis sellest plaanist emale.
Ema hakkas nutma.
Ta ei nutnud üldse tihti. Ma mäletan vast nelja korda kokku oma elust.
Mina hakkasin ka nutma, ütlesin, et ma ei lähe kuhugi ega ei läinudki kuhugi. Isa küsis mult, et oota, kas sa siis ei tahagi? Ja ma vastasin, et ma ju ei teadnud, et ta nutma hakkab, ei, ei, ma ei saa. 
Mis kuradi täiskasvanud need on, kes ei saa selliseid asju omavahel räägitud, ilma et laps vahel oleks?!
Thefakk?
Jah, muidugi sa küsid lapselt, mida tema tahab. 
Aga PÄRAST seda, kui teise vanemaga läbi oled arutanud, et tõstan selle võimaluse, vaatame, mis laps ütleb.

Kõik edaspidised "mind jäetakse tühja korterisse, ma pole eluski pliiti kasutanud, nii et seda ei julgenud, aga ma oskasin kaminasse tuld teha ja siis tegin endale lõkke peal plekk-kausis paremuna" ja et mitte kunagi ei aidanud ema mind käsitöös (kõigile teistele kudus ema või vanaema ikka pooled sokid-kindad-kampsunid valmis), et ma hoolitsesin ise oma menstruatsioonitarvikute eest (kasutades kapis olnud väikelapseriideid enamasti ja peites veriseid tulemeid oma voodi ette pappkasti, kuhu keegi iial ei vaadanud) ja et mind ülekaheteistkümnesena iial ei keelatud kodust mõned päevad eemal olla (ning seega olin vaba tegema igast huvitavaid hullusi nagu Pärnu rannas või mingis tee ääres olnud hüljatud suurlauda moodi hoones  magamiskotiga ööbimine. Kuradi külm oli, ega need mingid kaasaegsed soojad magamiskotid olnud) olid siuksed ... tavalised asjad. 
Normaalne elu. Halb, aga mitte talumatu.

Sest siis ma kuidagi ikkagi lootsin, et saan suureks, läheb paremaks.
Jah, ma ei saa kunagi hakkama asjadega, millega peaks saama, aga no saan suureks, ei ole enam olukorras, kus mult oodatakse asju, mida ma vaid hädavaevu, rämeda hinnaga iseendale tehtud saan või ei saagi, siis ma suudan. 

Ainult et ma jäin sellesse olukorda alatiseks. Ma peaks lõpetama ära ülikooli, tulema toime endale ette nähtud rahasummaga, ise enda eest hoolitsema - ma ei saanud hakkama. Ei hakka rääkima, miks, aga elu esimene depressioonidiagnoos tuli sealt ka.
Peaks iseseisev olema, tööl käima, olema hea koduperenaine (ehk siis Poeglapse isaga elamise ajal). 
Ma ei saanud hakkama. 
Peaks ise end üleval pidama, ise haigekassa hankima, ise oma mitterasestumise eest hoolitsema kuidagi püha vaimu kaasabil (kusjuures viimast ma isegi ei teadnud!) 
Ma ei saanud hakkama.
Seda võrgupäevikut hakkasin pidama ajal, kui mu poeg peaaegu täpselt kaheaastane oli.
Sestsaati on pidevlugejad saanud kaasa elada sellele, kuidas ma elan - ja no see sisaldas IKKA seda, et mu ema maksis kinni korteriüüri või kui ma tema mehele ja tolle õele ja vennale kuuluvasse korterisse kolisin, kommunaalid ja mu telefoniarve. 
Ma olen nii halb, ma ei saa ise enda ülalpidamisega hakkama, pean rohkem, pean paremini, ma pole see, keda oleks vaja,. ma olen liiga vähe, liiga nõrk, liiga rumal, liiga paks, keegi ei taha mind tööle, liiga harimatu; kokkuvõtteks: ma ei kõlba kuhugi. Aga no inimesed on lahked ja hoiavad mind siiski elus. 
Enamjaolt lahked. 
Tahtsin panna lingi mõnele "mis kuradi sisemine laps?!" postitusele, ent leidsin seda otsides hoopis selle. Postitus ise oli täiesti ok. Jah, ikka veel mõtlen nii.
Hakkasin siis kommentaare lugema. Notsu, mhmh, ma mäletan, et Lauri ka kommenteeris seal all, kohe näen seda ... ja siis jõudsin hoopis Ebapärlikarbini. 
Tema ja Waya kommentaarid jätsin lihtsalt lugemata. 
Aga tuli meelde, kuidas inimesed võivad ikka oluliselt ilged ka olla. 
Pärast meenus, et ma sisemisest väikesest tüdrukust kirjutasin vihaga hoopis murca kommentaariumis vist. 

Nojah. Aga kuigi olen viimasel kümnel aastal rämedalt tööd teinud, et end mitte alaväärsena, valena, mittekõlblikuna tunda, tegelikult on see tunne kohe pinna all olemas. Mitte unustatud, mitte kauge, mitte "enam ma ei ole selline ju".
Kohe, kui lasen endal olla, olen jälle. Ebapiisav, valesti, sobimatu.
Kui ma tahaks kedagi aidata ja kaitsta, emmata ja lohutada, pole see mingi sisemine väike tüdruk, vaid see noor naine, kes Enne Rongi olemas oli ja end iial kõlbulikuks ei pidanud.

Nii et minu jaoks ei ole lapsepõlvetrauma maha jäänud ja nüüd piinavad mind ainult tagajärjed. 
See on jätkuv trauma, ma lihtsalt üritan mitte traumeeruda. 
Tollal olin laps, kes pidi kandma koormat, mis lapsele liiga raske. 
Siis olin verivaene kahe lapsega üksikema, kes üritas elu eest normaalne paista ja anda oma lastele kõike, mida normaalsemad vanemad ja siis veidi paremini ka, sest kammaan. Muidugi tuleb lastega kevadet otsida, suvel rannas käia mitu korda nädalas, käia nendega eri linnades külas, eri inimestega loomaaias ja ujumas, lapsepõli peab laste jaoks ometi tore olema!
Ja kuidas mind piinas, kui Tütarlaps kutsuti sünnipäevale ja mul polnud MITTE MIDAGI talle kingiks kaasa anda ja isegi mitte paari krooni raha, et ta mingi shokolaadimedaligi saaks viia. 
Küpsetasin peamiselt õliga (võid oli üsna vähe) küpsiseid ja andsin talle kapist porgandiseebi, mille keegi oli mulle jõuludeks kinkinud. Kapis oli ka pakkekotte (ma ei visanud kunagi kingikotte ära, olge nüüd).
Tal oli päris piinlik, kui klassiõde kingi lahti tegi ja pika näoga seepi vaatas.
Ühesõnaga, ma olin oma meelest halb ema ja halb inimene, kuna mul ei olnud raha. Ükskõik kellega mu sugulastest oleks mu lastel parem, sest neil on raha.

Ja nüüd olen sant maailmas, mis eeldab mult normaalse inimese jaksu. 
Et keegi ei eelda tegelikult? Oh te süütud suveaja lapsed ..!
Mis te arvate, mida muud kui "kõik normaalsed inimesed ju jaksavad ja sotsialiseeruvad siin, kui tahavad gruppi kuuluda" on kõiksugused Kirjanike Liidu ja Ulmeühingu sündmused? Et ma ei pea vähemalt mõnele kohale minema? (Olen küll käimised piiranud peamiselt sündmustega, kus ise esinen. Mille eest saan raha ja raha EI OLE EBAOLULINE.)
Mis te arvate, et mõni ei vaata külas käies mu külmkapisisemust ja ei ohka pärast: "Sinu elu, elad nagu ise tahad," aga samas saab jubedustunde, mida mulle hiljem meelde tuletab? Mis te arvate, et mul ei ole sageli valida, kas võtan end kokku ja põen pärast - või jätan minemata ja kaon inimeste mäludest ja eludest? Et iga sündmus mu elus pole tehing mu teadvuses, kas saan sellest rohkem tulu kui on paratamatult tekkiv kehaline ja vaimne kulu?

Mulle tehakse mööndusi. Vahel lausa palju. Aga tõsi on ka, et kui ma pingutan rohkem, mult ka tahetakse üha rohkem.

Lõputu jada. 
Olgu, Peale Rongi olen ma üritanud seda jonksu saada. 
Veennud end, et ma oleń väärt ka rohkem olemata, kui rahulikult olla suudan.
Aga ma ei sea jonksu möödunud lapsepõlvetraumat. 
Ma sean jonksu enamus mu elu kestnud traumat, kuhu ikka ja jälle uuesti sisse sattun.

Ok, kell on peaaegu 10 hommikul ja ma olen maganud umbes kella neljast kuueni ainult. 

Aitab kirjutamisest kah.
Kuigi ei või lubada, et magama jään.

Sisemise kriitiku vaitsundimine

Olen päris kõva tööd teinud oma pideva sisemise kriitiku vaigistamisega. Konkreetselt korrigeerin iga mõtet, mis ennasthalvustav on:
"Olen väsinud vana naine."
EI! Olen väsinud parimais aastais naine!
Kõhuvoldi alt on higine, niisiis on kõht liiga suur. Oh, ma saan selle voldi isegi pihku võtta ...
EI! Kõht on ahvatlevalt pehme, külluslik nahk ja naiselik lopsakus, et sealt vahel higistab ... ja siis? Higistamine on keha normaalne funktsioon! Mu keha on minu keha ja sellisena hea. 
Keegi ei armasta mind ...
Mind ei peagi keegi armastama, olen väärtuslik ka ilma selleta!
(Et keegi armastab ka, ei ole oluline - kuni ma ise armastan, ei loe teised! Päriselt!)
"Ma olen selle kleidi jaoks liiga paks."
Ei, see kleit ei sobi mulle enam, see tähendab, et vaja on suuremat kleiti. Mitte minus pole probleem, vaid kleidis. 
Ma peaksin ikka niimoodi kirjutama, et rohkematele meeldiks. Vanasti ma ju oskasin seda.
Jaa, vanasti olin ma rohkem üldrahvalike uskumuste kaasauskuja. Praegu neid sisse panna oleks valetamine. Ma ei taha ju valetada. Nii et kirjutan, nagu endale aus tundub. 
Ma tegin talle ilmaasjata haiget, ta ei tahtnud ju halba.
Ei. Mul on õigus vihastada ja haiget saada, mul on õigus valesti mõista, mina olen ka inimene. Ma ei tahagi masin olla. Mul pole vaja masin olla, et maailma sobida. 
Ma olen kuulmatult loll. Kuidas üldse SAAB vaadata, et kui rong jõuab 13. 40 jaama, saan ma 13.37 väljuva teise rongi peale lipata, 3 minutit on aega?! Mida ma mõtlesin?!
On okei eksida. Inimesed eksivad. Jah, enamjaolt saan oma aju usaldada, vahel ei saa - aga see ei tähenda, et peaksin kõik alati üle kontrollima. Liiga raske, enamasti mõttetu - pingutus ei tasu ära. Nii et vahel eksin. No mis sellest siis on? Kas maailm läheb hukka? Ei? Vot nii.

Jne.

Inimestele meeldib selline mina vähem.
Teie olete juba harjunud, oo praeguse võrgupäeviku lugejad, pole niisugusel väga väga naisel ka häda - aga mina ise ikka meenutan, kuidas Kunagi oli. 
Ma olin nii nunnu ja kõigi meelest armas ja terve eneseiroonia ja mulle päriselt meeldisid peaaegu kõik teised inimesed ka. 
Enda meelest olin objektiivne (sest kui miski oli ikka väga sitasti, märkasin küll), ent tegelikult vaatasin kõiki teisi hea eelarvamusega ja ennast halvaga. Muidugi tundusid siis kõik teised paremad, mina üritasin parimat, nemad elasid nagu olid. 
Ja inimestele meeldis meeldida.

Nüüd vaatan objektiivsemalt. 

Ikka ilmselt mitte päris objektiivselt, aga objektiivsemalt. Imetlen vähem, usun vähem, mida Teised Arvavad. kujundan oma seisukohad ise. 
Ja ennast peksan vähem. Ei saa öelda, et üldse mitte. Kui mulle antakse põhjus, libisen täiesti vanale rajale tagasi ning võin seal pikka aega marssida - aga mingi aja möödudes märkan, suudan end kinni pidada ja mitte nii meeleheitlikult meeldimist nuruda. 
Kuigi see on loomalikult raske vahel.
Eriti kui mulle öeldakse, et ma meeldin inimestele vähem, sest olen nüüd nii agressiivne. Enesekindlus inimestele meeldib, agressiivsus mitte.

Mina ise ei arva, et agressiivne olen. Oma meelest olen enamjaolt ikka leebe, valmis enamust probleemi enda omaks võtma, kui vahekord tegelt on 50:50 või isegi minu osa 40, teise inimese osa 60 - aga jaa, kui ma tajun rünnakut, ma kaitsen end üsna raevukalt. 
Mis võib ebaproportsionaalne paista, kui teise meelest mind üldse ei rünnatudki. 
See on jälle oma aju usaldamise asi. 
Jah, ma tean, et mõnikord eksin. Aga mitte reageerida enamustel kordadel, kui mind tõesti rünnati, on suurem pahe vahel ülereageerimisest. 

Kui mina ennast ei kaiste, ei kaitse enamasti keegi.

Kuigi nt notsu on vahel siin kaitsnud =) Kaamos vist ka. Isegi Morgie on. Ja AbFab, mu igavene lemmik, samuti. 
Kellegid jätsin nimetamata. Vabandan. Ma neid inimesi, keda kaua näinud pole, kipun unustama. kuid kui meelde tuletatakse, on kohe nende kohta ajust palju võtta.
Mõned on mitte otse kaitsnud, ent vaikselt teatanud, et tegelt on mul nende arust õigus. 
Aitäh!

Omast arust olen lihtsalt ausam kui varem + julgen ja viitsin ennast kaitsta. 
Varem mõtlesin, et kui inimene on silmatorkavalt loll, mul ei ole vaja midagi öeldagi, kõik ju näevad. 
Ja siis ei ütle talle seda keegi  ja ma olen: "WTF? Kas ainult mina näen ? Kas ma näen valesti? Või kedagi ei huvita piisavalt, et midagi öelda?"
Nüüd on mulle selge, et kui mind huvitab, ütlen ise. 
Eiei, enam ei ole probleem võrgupäevikus - siin on asjad üsna head, halvastiütlejad on pärast seda, kui anonüümse kommenteerimise ära keelasin ja teatud inimeste kommentaare visalt lugemata kustutasin,  ära kadunud. 
Elusast peast. Jah, hoian end elusast peast oluliselt vähem vaos kui varem ja arvan küll, et see on enesekindlusest. 
Mul on nüüd tunne, et on oluline, mida mina arvan. Kui mu arvamus on intensiivne, väljendan ja pole veel iiial seda kahetsenud. 
Et haiget tegin, on kahju küll. 
Aga ei tunne end halvasti, et omapoolset valu väljendasin. 
Ma kahetsen ütlemata jäänud sõnu palju rohkem. Või mis palju rohkem - ainult neid kahetsengi. Vanasti ikka jätsin ütlemata.
Ei enam. 
Ei enam.

Allpool teadvusepiiri vol II

Ma olen ikka täielik kalts välise arvamuse käes.

Kui saan kiita, kui kellelegi meeldib, eriti kui kellelegi meeldib väga, ma säran mitte ainult rõõmust, et teistele meeldib, vaid mulle endale hakkab ka üha sügavamalt tunduma, et tegin tõesti hästi, jee mina!
Ja kui tuleb siuke "no on kah" tagasiside, ma ahastun maapõhja.
Parem jälestus ja aus: "Pole minu teetass, iu," aga "on kah ..."

"Teistmoodi tavalisest" räägin. 
Erasõnumid selle kohta, kui kaunis keel mul ses raamatus on ja kuidas "Teistmoodi tavalist" tuleb vastu tahtmist aeglaselt lugeda, et kohe läbi ei saaks, on võlupalsam mu hingele. "Oo, mm, oooh, ma olen nii hea, ma peaksin saama rohkem kiidetud ja imetletud selle eest, ooh. jaa!"
Teate, et RSD ehk Rejection Sensitive Dysphoria on tegelt sama asi kui RDS ehk Reward Deficiency Syndrome?
S.t. ma tegelt ei tea, kas teaduskirjandus seda teadvustab, aga mina oma tundetasandit tunnetades küll näen, et need on sama asi. Mitte isegi "peaaegu sama" või "sarnane," vaid ongi sama asi. 
Kiituse puudus tundub sama halb kui laitus. Isegi halvem. Sest otsese laitusega ma saan tegeleda, teadvusse võtta ja otsustada, et näh, mõttetu, või lausa: "Talle ei meeldinud? Järelt olen hästi teinud!"
Aga kiituse puudumine on: "Ilmselt talle ei meeldinud, aga ta liiga viisakas, et seda otse väljendada. Või talle tegelt ei läinud nii üldse korda, et ei ütlegi midagi, lihtsalt vajus ajust läbi. Või mõlemat korraga."

Ok, ja selles valguses: kui ma loen "Loteriist" kolme (kasutajanimi) arvamusi, saan kohe tunde, kuidas mul on suurushullustus ja ka ise jutte läbi vaadates näen siis ainult vigu ja ebatäiusi. Mida ma üldse? Eks ma vist oskan käsitööd jah, aga tegelt need lood, mis Enne Rongi kirjutasin, meeldisid rahvale rohkem ja mu parim on tehtud ja miks, miks, MIKS ma üldse veel kirjutan?!

Välja arvatud, et siis jälle keegi kiidab ja ma lahvatan vaimustusleekidesse. 

Mõtlesin, aidati veidi, mõtlesin, mõtlesin veel ja sain, et muidugi. 
MUIDUGI. 
Ma lapsena ei saanud oma vanematelt kiitust pea millegi eest (mul on meeles üks kord, olin umbes 11, emaga Kloogarannas ja rääkisin oma sõbrast, kes on NII ILUS. Siis ema mainis mokaotsast, et tegelikult ma olen sama ilus. Siiamaale on meeles), ka mitte toetust, tunnet, et ma olen oluline, tunnet, et minu pärast midagi tehtaks. Ja on üsna üldiselt teada, pole isegi eriti rumal idee, et inimesed terve elu üritavad leida seda, mis lapsepõlves puudu jäi. Nii et ma olen nüüd ... noh, katki?
S.t. see pole midagi uut. Loomulikult katki, mida ma siin 18 aastat näidanud ja rääkinud olen. Ega ole uudis ka mu elukestev püüd olla nii hea, et viimaks mind armastataks. Kui ma kõik tingimused ära täidan, armastatakse viimaks tingimusteta, eks? 

Jaa, ma olen rämedalt vaeva näinud, et sealt rajalt välja saada, aga on ainult väikest müksu vaja ja olen seal tagasi. 

Mis on viimasel ajal juhtunud.

Nojah, aga see ei ole värske teema, see on igiammune.

Uus osa on see, et aa. 
Aaaa! SELLEpärast olen ma alati toores ekstaasis ja vaimustuses, kui keegi mind kiidab, mulle raha saadab, minuga (soovitatavalt minust) ülistavalt räägib, minuga hea on - et mul on hinges auk seal kohas, kus ma uskuda võiksin, et olen inimeste arust headust väärt. 
Kogu aeg on taustal kahtlus, et ei ole teiste meelest piisavalt väärtuslik, et minuga hea olla, mul ei ole õigust oodata, et keegi mu vastu hea oleks - ja et sellega koos käib ka: "Aga ma olen ju oivaline?! Kuidas nad ei näe seda?!" ei päästa.

Kuid kui keegi mu vastu hea on, mul on siuke vaimustus ja õnn ja hardus hinges, nagu oleks kõik maailmas korda läinud. 

Kuni mõju lahtub ja jälle tuleb: "Ma ei ole teiste meelest midagi väärt ja kuigi omast arust olen, see ei muuda midagi."

Krt, ma loobusin Kaurile neid "nabaimetlemine, ettevaatust!"hoiatusi postituse ette panema, aga seesinane vist vajanuks. 
(Loobusin, sest sain aru, et ma kirjutan muust üsna vähe. Heal juhul pooltel kordadel. Või siiski kolmveerandil? Tegelt peaksin loendama, oleks täpsem, sest ATH-kate ajatunnetus on mul küll väga sees. Igavene praegu. Mis praegu tundub tõena, ongi alati olnud. Väikeste vahepaladega millestki muust. Ent phmt pidev voog. Praegu kirjutan nabaimetelmise posti, olen kogu aeg kirjutanud nabaimetlemise poste ja et muud ka vahele - no see on natuke.)

Mulle tehti märkus selle kohta, kuidas mu lood (enamasti) on ühes üldvalemis vaadeldavad. 
Nägin kohe ise ka ära, et tõesti. 
Mõtlen, mida selle teadmisega nüüd teha. 
Vbla väitlen arvajaga natuke. Tal on üks nägemus millestki, millest minul teine. 
Kuigi üldiselt on see päris terane üldistus. 
Ja ilmselt ma kirjutan sama asja ikkagi edasi.
Kui ma üldse midagi kirjutan, tähendab. 
/viskub meeleheites voodile. 

Muidu: hakkasin ujumas käima. 
Kolme korraga olen 500 meetri pealt 925ni jõudnud. 
Täna trapetslihas (vist on see?) jälle valutab. Selili liblika mõju. Aga lahe on lennukat progressi näha =) Kuigi tegelt on asi ilmselt lihasmälu ärkamises, mitte lihasjõu kasvus. 

Rallimas

Ma jaksan teile korralikult kirjutada umbes 19. augustil.
Seesinane on lissalt väike märkus.
Olen surmväsinud. Käisin Naiskirjanike Seminaril, toimetan uuesti jutukogu viimast juttu - selle korraga peaks nüüd läbi ka olema, rohkem enam mitte - ja tegin just pannkooke. Maailm on kaldus, aint tahtejõuga suudan end püsti hoida ja ei libise üle serva alla. 

Õnneks meeleolu on üsna helge. 
See tähendab: kõik on küll segane, arusaamatu, veider, keha teeb mingeid asju, mida ammu pole teinud - millal mul viimati niimoodi silmas veresoon lõhkes, et silmavalge punane on? - ja neid asju, mida ta ikka teeb, aga ravimitega koos on emotsionaalne olukord hea.
Ükspäev unustasin küll meeleolustabilisaatori hommikul võtta. 
Kui olin läbi käinud mitmed ahastuse ja teistele ajudele käimise etapid, lõpetuseks "mul on nii valus, põhjust ei ole, aga nii halb, aita mind," saabus idee, et oot. OOT! Kas ma hommikul rohtu võtsin? Meeles on küll, kuidas endalt küsisin, kas võtsin, ja mõtlesin, et võtsin küll, aga mitte võtmist ennast. 
Vaatasin netist järgi, et kas minu doosi võib phmt topelt võtta - võis, võiks ka neljakordselt - panin tableti keelele sulama. Kergendus võttis jalad värisema juba enne, kui tablett sulanud oli. 
Jaa-jaa, eks platseebo ka. 
Aga selgelt reaalne häda ja leevendus samuti. 
Edasi oli magamaminekuni päike ja heinamaa.

... mõtle häid mõtteid ...

Huvitav, kas mõtlemine peaks ka väsimuse vastu aitama?
Et mõtled hästi krapsakaid mõtteid ja väsimus kaob ära?
Tegelt võiks seda igal pool kasutada. Nt mõtle, et su kõht on täis, ja kogu näljaprobleem kaob. Oh, või janu! Nii näljane, et appi, kohe suren, ei ole ma olnud, aga nii janune küll, et tahta sõitvast bussist välja hüpata.
Vahemärkus: seepärast oli mul ALATI , kõigis tingimustes ALATI vesi kaasas, kui lastega reisisime. Sest see õudus, mille läbi elasin bussis sõites ja janust aru kaotades, ja siis sõidame üle silla ja seal on JÕGI! VESI! Ja ma ei saa seda kätte! oli kohutav.
Ma tollal muidugi ei imestanud, et miks ema vett kaasa ei võtnud. 
Aga nüüd imestan küll. Jah, plastpudeleid polnud, aga klaaspudel oleks samuti päästnud ju. Mis mõttes lähed väikese lapsega tundidepikkusele sõidule ja ei võta vett kaasa? Thefakk?!

Kolmandast küljest: no aga ma ei surnud. 
At least the baby didn't die.

Väike märkus ... 
No ütleme, et see on nüüd tehtud. 
Vbla kirjutan Naiskirjanike Seminarist kunagi edaspidi. 
Ma sain sealt palju mõtteid ja kogemusi. 
Aga ei jaksa praegu paika panna, mis neist peaks avalikuks saama ja mis mitte.
Mul ei ole see sotsiaalne aktsepteeritavus päriselt selge.
Seal koha peal olin ikka VÄGA korduvalt segaduses, et oot. Mis mõttes üks ütleb midagi ja teine ütleb otsa täiesti vastupidist asja, kuid alustab lauset: "Jaa, eks ole ..."
Kas viisakas on kogu aeg kõiges nõustuda või milles kühvel?

Suveaeg, siis kui elu on kerge

Minna ilma koerata ujuma, mitte minna? 
Minna või mitte ...
Võtsin hommikul (enne 12 on "hommik" raudselt) juba ette minna, aga hakkas müristama. Totoro kardab müristamist. Mitte nii hullusti kui ilutulestikku, aga ikka kardab. nii et ma ei käinudki ujumas, lissalt poes. Siis panin pesu välja. 
Kuna mul ei ole praegu toimetamise ülevaatust-isetoimetamist sinna peale, vbla lähen.
Pole, sest toimetaja jõudis selle jutuni, mis on täiesti toores, ja see seisab tal käes. Ilmselgelt palju tööd.

Võiks luulekogu käsikirjaga tegeleda, aga palju meelsamini läheksin ujuma. Saaks jälle selili. Totoro ei arvaks, et ma upun, ja ei tuleks päästma ja oleks mõnus ...
Samas vesi ja õhk on umbes sama 18-kraadise temperatuuriga, vbla ikka ei läheks. 

No vaatab seda asja.
Muidu tahtsin teile panna pildi oma peamisest suverõivastusest, milleks on voodilina, aga kui K ei tule mind kirsse korjama viima (kõik on märg ja ta ei taha märgi kirsse), vbla ta ei saa ka pilti teha.
Ja mu poeg magab. Tal on öö ja päev suht vahetusse läinud ja no - kui ta 15. augustil hakkab tööd otsima ja seni puhkab, las lapsuke ometi PUHKAB. 
Magab ja vaatab filme ja mängib arvutiga.
Talle meeldis "Pulp fiction" väga. Lemmiktegelane oli Vincent. Iga meemi, mida ta viimaks nägi nende loomulikus metsikus keskkonnas, peale hirnatas ja rõõmustas.
Ja lemmikstseenid olid Vincenti ja mrs Wallace-iga. 
Olen ikka hea maitsega lapse kasvatanud =)

***

Käidud. Oli mõnus. 
Lisaks sain Keisrinna (viimane lugu, mille kirjutasin) toimetuse kätte ja hakkan nüüd ise läbi vaatama. 
Kohe ... varsti ... kui natuke ... või palju ... civi olen mänginud.
Ja kohvi joonud ja pähkleid söönud ja võibolla midagi veel teinud. 
(Loe: üldse ei kisu tööd tegema hetkel.)

Mul on üks elamata elu. 
Ilmselt rohkem kui üks, aga seesinane tuleb väga konkreetselt meelde kohati.. Meil on "mingi värk" olnud vähemalt 15 aastat, aga - tuli ta mu raamatuesitlusele, kutsus mu burleski vaatama, kutsus välismaale larpama, kutsus välja sööma, kirjutas imearmsaid sõnumeid - ma konkreetselt ei saanud aru, et ta on midagi muud kui lihtsalt sõbralik. Kolm aastat läheb eelmisest korrast mööda, ma mõtlen kainelt, et no krt, oli variant, ta ei kutsunuks mind sinna lihtsalt sõbralikkusest, ei oleks öelnud, et ma ka võiks tantsides riidest lahti võtta (burleski järelpidu oli imeline) - aga järgmisel korral ma IKKA arvasin, et no NÜÜD ta on lihtsalt sõbralik. 
Tema meeldis mulle, mina meeldisin talle, aga no ei saanud me üle sellest usust, et teine ei taha. 
Nüüd oli ta "jõest mereni" loosungiga tüübi kaitsja. Võitis ka. Tegi õiget asja ja tegi seda hästi. 
Maksimumpunktid. 
Ma tean, ma tean, armuasjadest ei räägi - aga tajun oma nüüdse kallima ja tema vahel palju sarnasusi olevat.
Elamata elu. 
Ega mul kahju ei ole. Läks, nagu läks. 
Aga ta on mu lemmikute seas ja alati rõõm, kui tean, et ta teeb hästi.

Oh aegu ammuseid ja tulevasi

Juunist ma tajusin iga päeva.
Juuli läks nii, et olin korraks täiesti segaduses, et oot, mismõttes on Estcon sellel nädalavahetusel? Ma mõtsin, et sinna on mitu nädalat aega.
Silme ees on kurnatusest udune ning iga päev on: SEE on nüüd tehtud, homme puhkan, siis hakkan elama.

Ainult et puhkus jääb puudu. Tuleb mingi järgmine asi, mille peab ära tegema.

Tõstsin täna šokolaadiküpsist käega plaadilt taldrikule ja panin esimese hooga küpsise taldrikust mööda.
Eile oli kehahallutsinatsioon, nagu oleks mu varvaste otsas mingid jätked, mis kergelt üles-alla liiguvad. Nagu hästi pikad küünised. See tunne kestis päris jupp aega, nii et tundsin, kuidas küünisemoodi asjad varvastest edasi kronksu tõmbuvad ja jälle sirgemaks lähevad ja samal ajal mõtlesin, et mis meeled nüüd mulle mäkra mängivad. Kehatunnetusmeel? Tasakaalumeel?
Hiljem selgus, et meil on (väidetavalt) ka liigeste asendeid märkav meel. 
Vbla siis hallutsineeris see.

... oh, sain just aru. 
Selge.
Pea ei valuta juba teist päeva järjest. Nii et olen teinud palju rohkem suuri tähelepanu nõudvaid asju ja muidugi rüsasin enda jubedalt ära.
Pea ei valuta seepärast, et sooritasin loogilise imeteo (iroonia) ja mõtlesin välja, et imeline peaaegu kaks nädalat migreenita (pisikesed muud peavalud ei tule arvesse)  mai lõpus-juuni alguses kattusid sellega, kui kogemata võtsin päevast päeva topeltannust lamotrigiini. 
Topeltannus ei old midagi hullsuurt, esialgses plaanis oligi umbes sel ajal 100 mg võtma hakata. Lihtsalt ma mõtlesin, et kui mu meeleolu on minu kohta väga korras ka 50 mg, miks võtta rohkem.
Küsisin psühhiaatrilt välja 50 mg tabletid. 
Ja võtsin neid samamoodi kaks edasi nagu 25-seid.
Kui märkasin, et tabletivaru kahaneb kuidagi liiga kiirest, tuvastasin oma vea ja hakkasin võtma 1 tabletti päevas.
Ja migreenihood tulid tagasi.
Noh, nüüd olen viis päeva jälle 100mg võtnud ja juba kahel päeval järjest pole migreenihoogu olnud. Mitte ühtegi tabletti triptaani pole kulunud. 
IME!

Täna saatsin viimased jupid jutukogu ära. 
Võiks tähistada, aga nad tulevad veel toimetajalt tagasi, käin veel korra läbi, vbla saan masendava avastuse osaliseks, et ma kõike ideaalselt kirjutanud ei olegi. (See juhtub alati, kui hea toimetajaga töötada.) 
Samal ajal teeb Liis Roden kaanepilti, millest praegu pole ideepoegagi, ja kui me viimaks raamatu valmis saame, olen korraga vaimustuses ja samas pean hakkama otsima inimesi, kes seda arvustaks natuke nutikamalt, kui Reaktoris tavaline.  
Ja välja kannatama kõigi nende arvamused, kellele eriti ei meeldi. 

Kui arvustajale üldse ei meeldi, mul ei ole probleemi. See inimene on lihtsalt nii teistsuguse maitsega, et mul suva, mis ta arvab. 
Kui eriti ei meeldi, ka väga ei koti, aga seal hakkab juba mängima, mis just meeldib, mis ei. Kui meeldivad samad asjad, mis mu enda arust hästi välja tulid, võtan kriitikat ka rohkem hinge.
Kõige rohkem huvitavad mind vist nende inimeste arvamused, kelle meeldib väga, aga päris ideaalne ei ole. Sest need on minu lugejad ja samas sellised, kellele meeldimise poole pürgida. Kellele juba kõik meeldib, on hästi toredad, aga ei tiivusta. Sest mu jaoks on põhiline ikka millegi poole pürgida. Sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on.

Idiootne. Kelle oma see on, Robert Browning? Jup. Kontrollisin järgi. On jah tema.
Need on, muide, ainsad read, mida ma kodanik Browningu loomingust tean, aga need on mind läbi elu mõjutanud. Või noh, sestsaati, kui esimest korda lugesin Bel Kaufmani imelist raamatut "Allakäigutrepist üles". Mis juhtus nt aastal 1990.
Raamatus vaidlevad noored nende luuleridade üle kirglikult. 
"Jaa, see on õige! Auahnus ja areng!"
"Ei, see on ette kindel läbikukkumine ju!"

Mina muidugi püüan alati kõrgemale kui tiivad kannavad. Mitte seepärast, et auahnus ja areng, vaid seepärast, et ma kunagi ei tunne, et oleksin piisavalt hea.
Isegi kui teile kirjutades pidevalt kinnitan, kui kohutavalt hea olen. 
Kui mul ei oleks vaja endale ja teistele pidevalt kinnitada, ma ei korrutaks ju seda. Dohh. 
Mitte kunagi piisavalt hea. Aga kui ma selle asja eest kiita saaksin, vbla natukeseks ajaks oleks rahu?
Olgu, ei toiminud.
Aga selle järgmise?
Ja püüan ja püüan ja püüan.

Mis te tahate öelda, et asjal on iseenesest ka väärtus, isegi kui ei kiideta?
Te ei saa aru =)
Muidugi on asjal iseenesest väärtus. Kui ma tegin midagi, mis vähemalt mulle endale meeldib, on juba  hästi.
Aga tahaks tunda, et teised arvavad ka sedasi. Kiita tahaks saada. Öelge, et see, mis mulle hea tundub, tundub teile ka! Öelge, et mu maitse on sobilik! Öelge, et te saate aru. Öelge, et ma kuulun!
Teha midagi, mis mulle endale pohh on, aga mille eest kiita saaksin, on oluliselt lihtsam, kui saada kiita millegi eest, mis mulle endale meeldib. Kui ma tahaksin teha midagi, mis mulle endale odav näiks, ent lugejale väga hea, küllap ma suudaks.
Rahvale meeldimine on lihtne. Kas ma olen juba kunagi kirjutanud kurba lugu jutust "Nahk"? Võibolla olen. Aga kordan, sest nagunii enamik pole lugenud ja neist, kes on, kolmveerand ei mäleta.
Ja see lugu on mul hinge peal.
Ma ei lingi vana toimetamata (ka mu enda poolt on pärast korduvalt üle käidud) jutuversiooni, aga phmt on see netist leitav. Üks variant on trükis ilmunud. Nüüd toimetasin veel korra üle ja tuleb ka uues jutukogus. /Mille pealkirjaks, muide, peaks tulema "Teistmoodi tavaline"./

Ma kirjutasin "Naha" aastal 2012 pärast seda, kui lühiromaan "Kuningate tagasitulek" (mitte segi ajada mu hilisema samanimelise peaaegu-tervikliku-romaaniga) Stalkeri hääletusel mu pettumuseks teiseks jäi.
Olin kirjutanud omast arust täpselt sellise loo, mis Stalkeri saaks: seal lastakse püssi, ropendatakse vene keeles, osad tegelased tapetakse, verd ja rupskeid lendab, ent põhimõtteliselt on lõpp ikkagi õnnelik ja lool positiivne toon.
Tahtsin tõestada, et Stalkerit on lihtne saada, kui ainult temaatika õige on.
Aga Stalkerit ma ei saanud. Kolm punkti jäi puudu. (Ega ma hilisemast ajast punkte millelegi  mäleta, aga seekord oli tähtis ja jäid mällu.) Ilmselgelt seepärast, et lugu oli küll õige, aga selle kirjutas vale isik. Liiga emane, liiiga mittesemu hääletajate põhiosaga, liiga võõras.
Nii et kirjutasin vihaga "Naha". 
Mõtlesin süngelt: nad tahavad lisaks püssidele ja vene keeles ropendamisele ka, et ilus naine kirjutaks teistest ilusatest naistest ja arrrrrrrrmastusest. Selline asi minu isiku poolt rahvale meeldiks! No olgu, kirjutan nii, nagu nad tahavad.

Kirjutasin loo valmis ja olin ometi täiesti ette valmistamata avastuseks, et see lugu rahvale TÕESTI meeldib. Stalkeri kohta ma ei mäleta - kaotasin pärast eelmist korda huvi, mingi 3-4 äkki? - ent "Merese ikka veel parim lugu" oli ühe autoriteetse ulmiku arvamus veel mõne aasta eest, selle eest on mind kiidetud, tänatud, saadetud erakirju postkasti, seda on fänn-illustreeritud ja kahtlemata on see lugu mu kõige analüüsitum. 

Korraga hirmus tore ja samas äärmiselt õudne. 
Sest ma tegin kurja iroonilist nalja omast arust. See lugu on sünge sarkasm. 
Aga kuna ta tundub nii armas ja hea, seal on ilus naine, kes vahepeal lausa alasti, eksisteerib loogika ja põnevus on üleval, veidi kehaväärdumisõudust ja õnnelik lõpp, rahvale TÕESTI meeldis.

Nüüd usun, et suudaksin kirjutada inimestele meeldivaid asju, kui ainult neile meeldimise peal väljas oleksin.
Aga ma ei ole. 
Ma tahan, et inimestele meeldiks see, mis mulle endale. 
Seda juba niisama lihtsalt ei saavuta. Jube täpset laveerimist on vaja, leidmaks just seda nõelaotsa, kus paljude maitsed kokku saavad.

Ja nii täpselt tabada, kui kogu aeg väsinud, katki ja jõuetu olen, on vbla liiga raske.
Teil on "Lihtsad valikud". See meeldib mulle endale ja meeldis ka rahvale. 
Lisaks kirjutasin seda (igasuguse liialduseta) 5 aastat.
Viis. Aastat.
Ma vist rohkem sedasi teha ei jaksa.  

Räme suht

Mul on olnud paljuraske aeg vahepeal.
Mitte kogu aeg, aga viimane nädal.
Nüüd on jälle suht ok, peavalu taandub, vist lähen varsti magama. Valu väsitab ja pea on valutanud - ja vahepeal ILGELT valutanud - nii umbes eilasest hommikust alatest.
Ma ei suuda alati olla tark ja hea ja vahepeal oli nii palju vapustusi, et ei suutnudki.

Juhtus igasugu asju. 
Ütlen uuesti: IGASUGU asju. 
Oli ka üks siuke päev, nagu mu kontsentreeritud mai . Lihtsalt hullus hulluse otsa, üksteisega seostumatud, aga räigelt räiged. Veel selle lisaga, et ma ise ütlesin ka sellist asja, et kui teine pool seletas, et ok, kujuta nüüd ette, kuidas sul on sõber ja talle öeldi nii, mida sa tunneks?
Ja mul oleks raudselt: "Püha jumal. Appi. Mine räägi politseiga igaks juhuks!" 

Ma isegi ei hakka teile seletama, et mis ja kuidas. Kuigi osasid asju saaks. Aga piisab sellest, et ma olen siiamaani vapustatud ja ebakindel ja sain siukse peavalu, et lase aga olla. Mai lõpust saati olen peavalupärvikut pidanud ja midagi nii hullu polnud veel sisse kandnud.

Ma ei ole viimast jutumustandit isegi vaadanud. Korra tegin faili lahti, õhtul panin uuesti kinni.
Küll aga sättisin kokku luulekogu käsikirja (sättisin kokku "mida", osastav kääne). Valmis ei ole, aga tubli tükk tööd on tehtud. 
Ja mul on juba palav. Kuigi õues on aint 23 kraadi sooja, mu jaoks on seda juba palju. Õnneks päike ei paista ja öösel oli äike.
OHHHH kuidas ma äikest armastan. Mismoodi taevasse tekivad täiesti isemoodi valgused. Uuesti ja uuesti.
Vaarikaid ja välguvalgust!
Mulle on palju ilusaid soove soovitud sünnipäevadeks, aga see oli ekstraklass, paremin soovida enam ei saa. Aint samal tasemel.

Tegelt, loojang enne öist äikest oli ka imeline. Seisin veerand tundi, rääkisin telefoniga ja samas imetlesin. Oo Mu Jumalanna. Kollane ja sinakashall, hõõguvad pilveservad, joonistuvad pildid. 
Kas sina näed päikeseloojangus või -tõusus pilte? Mina näen. Piisavalt usutavaid, et jäin korra rongiga kooli sõites magama, ärkasin, vaatasin aknast õue ja õudus. Ma olen vale rongi peal, jäin magama ka ja sõitsin kurat teab kuhu, siin on järv ju!!! 
Siis mõtlesin, et oot. Ma sõidan kooli POOLE, mitte tagasi, ma ei saa vale rongi peal olla. Vaatasin uuesti. 
Päikesetõus. Pilt selles. Lilleküla jaama jõuame kohe tegelt. Mingit järve ei ole, mulle aint tundus. 

Praegu mõtlen, et rongis enne kooli magama jääda ei ole vist päris tavaline. 
Ma olin vist väsinud =P
Ma tegelt olen elus korduvalt pikemaid perioode väsinud olnud. Vbla seepärast ei ole ma võtnud Tütarlapse beebi olles kestnud ja kestnud vähem-kui-kuuetunnise unega öid või aega, kus ma nii palju tegin, et magasin umbes kuus tundi regulaarselt, millegi erilisena.
Jah, ma olen unepuuduses. Mis see on mingi vabandus või? Elu ju lihtsalt.

Kuigi väsimuse osas ei löö miski üle mu vaimse tervise praktikat autistide koolis.
Sellises, kus käisid mitteverbaalsed või väga vähe verbaalsed lapsed, kus klassid olid neljalapselised ja ei õpitud mitte tähti, vaid laoti mosaiike, räägiti koduse elu tavategevuse lahti, et miks, ja tutvustati kalendrit. Need on talvekuud ja mis toimub talvel. Need on kevadkuud ja mis juhtub kevadel. Jms. 
Ja pool päeva olid pikkkkkkad vahetunnid. 
Kuu aega igal tööpäeval kaheksast neljani.

Seal oli üks poiss.Tähendab, muidugi oli mitmeid poisse, aga juttu tuleb sellest ühest.
Hästi leebe ja rõõmus. Soe laps. Väga nägus. Kuid samas tohutult aktiivne ja tema tähelepanu oli vaja kogu aeg hoida ja köita, et ta paha peale ei läheks.
Olid mingid keelatud asjad. Umbes sellised, et telekat ei tohi näppida, ainult õpetaja lülitab selle sisse ja välja, ei tohi asju aknapilust õue pilduda, ei tohi teistel näos elada, nende nina all käsi raputada ja nende tähelepanu nõuda jms.
Lööma või karjuma ta ei kippunud nagunii.

Neil oli kaks vaba mängimisega täidetud tundi enne, kui väikebuss nad koju viis, ja ma sageli istusin sel ajal mati peal maas ja lugesin tollele poisile suurte tähtede ja piltidega raamatuid ette.
Teate küll neid papiraamatuid. Kaks lauset leheküljel stiilis: "Konna maja oli seene sees. Tal oli roheline voodi," ja tervet lehekülge täitev pilt.
Lugesin ette ja tema keeras lehti.
Selle juures jäin pidevalt kolmeks sekundiks magama, kui ma parajasti ei lugenud ja ta lehte keeras. Siis ta koputas raamatu peale, ma ärkasin ja lugesin edasi.

Selline tase väsimust.

Jaa, kõvasti aastaid kulus, kuni ma kirjandust lugedes ja teiste kogemusi teada saades taipasin, et olen ka autist. (Ja siis veel umbes 7 aastat, enne kui mind kaks aastat ATH-teemal nõustanud psühhiaater seda taipaks ja mu ära diagnoosiks, kuigi ma vähemalt kolmele enne olin seda juttu rääkinud ja keegi neist ei olnud mind diagnoositavaks pidanud.)
Aga  tegelikult see, mida kogesin, on väga autistlik. 
Ehk mul oli seal kogu aeg tähelepanu maksimumi peale keeratud, Kui ma jäin viieks sekundiks teadetetahvlit vaatama, oli keegi juba endal püksid jalast kiskunud ja valmistus neid õhutusakna pillu toppima.
KOGU AEG pidi kõike märkama. 
Ja see väsitas. 
Autiste väsitab normaalne elu, sest nad/me märkavad/märkame palju ja ei suuda seda tähelepanemist välja lülitada. Kogu aeg tuleb infot sisse ja see kurnab. Kes läheb selle peale rohkem lukku, kes vähem. Kokkujooksmised. Kontrollimatus.
Mina lähen emotsionaalseks ja ei suudagi end eriti kontrollida. Või kui on situatsioon, kus mul on tunne, et mitte mingil juhul ei tohi end ohjest välja lasta, väsin kohutavalt ära. 

Huh. 
Ja kui ma olen ühest tugevast emotsioonist omadega läbi ja teine tuleb kohe otsa, lähen väga katki. Kui kolmas veel, ma ei ole enam ma ise eriti. 
Lähen meelest ära. 

Nüüd on jälle suht ok. 

Suurekssaamine

Täiskasvanuks saamine oli valus pettumus. 
Veel hullem (ja enne seda) oli ülikoooliminek ja avastus, et see ei teinud mind gruppikuuluvaks, mul ei tekkinud uusi südamesõpru (kuigi mäletan enamiku kursakaaslaste nimesid ja nägusid siiamaale - meid oli 10, nii et väga raske ei ole), ma ei avastanud uut ägedat elu ja kõik see, mis tundus mu vanemate (isa kursus oli küll põhiline) ülikoolikaaslaste sõprusgruppides voogavat ja sädelevat, minu ellu sealt kuidagi ei saabunud. 

Aga täiskasvanuks saamine oli ikkagi veel üks lisapettumus. Kui 18 kõlksus ja me (kesk)kooliaegsete sõpradega veini jõime, ikka lootsin veel. Aga mida aeg edasi, seda rohkem avastasin, et lapsena oli väga väga rõve elada, aga täiskasvanuna on ainult marginaalselt parem.
Probleemid oli teised, aga peaaegu sama suured.

Peaaegu. 
Oli, mis oli, aga NII rõve kui lapsena, pole enam old. Laps olemise aja positiivne külg aga oli, et siis ma lootsin, et saan suureks, läheb paremaks. 
No natuke läkski. Aga marginaalselt.
Ja nüüd ... saan vanaks, läheb paremaks? Pole nagu eriti tõenäoline. 
Leidsin kallima, kellega päriselt klappis - jaa, see tegi küll paremaks. 
Aga siiski mitte päriselt heaks.
Meeleolustabilisaatorid aitavad, aga ikka siuke ... kui peaksin surema, kahju küll ei oleks-seis.

Mul on väga raske mõista, et surm on kurb asi ja et kui keegi ära sureb, on halb ja leinatakse ja nutetakse. 
Mul on väga raske aru saada, et "Ma võiksin selle nimel oma elu ohverdada!" on mingi suur ohverdamisvalmidus. 
Mul on väga keeruline mõista, et "lühendab eluiga!" on mingi argument mitte seda asja teha.
Ma vist ei saa ÜLDSE inimpsühholoogiast aru tegelikult. 
Sest enamasti mul tuleb: "No minul küll nii ei ole," kui keegi väljendab mingeid üldtuntud uskumusi ja veendumusi, kuidas inimesed käituvad, tunnevad, mõtlevad. 
Täna mõtsin, et "Ma ei ole inimene, kui inimesed sellised on," ongi vist ... mitte tõestus, et väljendatud arvamus on vale, vaid järjekordne kivi kuhja "ma ei olegi tegelt inimene"?
Ehk ma olen aksioomina võtnud, et olen inimene, muidugi olen. Aga olen ma kaalunud teisi võimalusi? Äkki olengi äravahetatud laps, verelt haldjas-troll-misiganes? Mingi võõrplaneetlane, kelle geenid on niipalju muditud, et näen välja nagu inimene? 
Olgu, hull olla on siiski tõenäolisem. 
Hulludele on lubatud imelik olla. 
Olen hull edasi. 

Muidugi loodan, et see ei takista mul hooldusisik olemast. 
Ei, ma ei ole mõttest loobunud. Läheb lissalt veidi aega, enne kui kõik tarvilised tõendid kokku saan.
Lissalt veidi aega.

Poeglapse keskkooli lõpuaktus oli täna. 
Huhh, tal see ka viimaks möödas. 
Oot, aga mida mina nüüd siis teen? Kui lapsed kodust lännu? (Ta varsti läheb, kaitsevägi.) Kirjutan veel? Ähh?!
Muide, jutukogu sai kulka toetuse ja ilmub.
Ent kirjutamisega ometi elu ei täida ju?!
Aa, hoolduspere-asi. Justjust.

Muide, kui te keegi peaks tahtma mu poolt hääletada või kellegi teise poolt hääletada: Stalkeri valimine käib veel veidi aega. http://ulme.ee/?fbclid=IwY2xjawK_Y-pleHRuA2FlbQIxMABicmlkETBDVkdiQWduejlDdnBlb1ZKAR4yDY-0NPYtCvMPMvcimSOboGZLdozzdNZ1IqY6KvnYeqKyPhN8vZq9__39Sw_aem_QJCoqS98G1aAgvavaO8-oA (Ma ei tea, miks ma varem otselinki ei pannud. Mõistlikkus EI ole mu tugevaim külg.)
Jah, te võite hääletada ka ainult ühes kategoorias.
Ei, te ei pea olema kõike ses kategoorias olevat läbi lugenud. Ma arvan, heal juhul üks hääletaja loeb kõik läbi, enamik mitte ligilähedaseltki ja mõned annavad teosele hääle, sest enne on selle autori teosed ju meeldinud.
(Ma kunagi üritasin enamust lugeda vähemalt, aga asjata vaev. Teised ei tee seda.)
Piisab sellest, et kolm meeldivat teost nimekirjast läbi loete, panete nad järekorda ja olemas.

Annan teile kinniste juustega pildi - hiljem langes rõhhkond järsult ja mul hakkas pea valutama, tuli lahti teha. Aga lahtiste juustega pildid on kuidagi tavalisemad.

Prillidega on siuke seksika õpetaja olek
Tütarlapse tehtud

Tantsin, aktusesaalist väljasaamise
sabas oodates.
Krt ma jaksan niisama seista,
kui lahe soomekeelne muss ka mängib