Panen kõrva taha. Õpin.
Mul ei ole selliseid lihtsaid külmetushaigusi pool igavikku olnud ning selgelt ei oska nendega midagi tarka peale hakata.
Vaata, varem oli mul üsna ühene käitumisviis: kui enam üldse ei saanud, olin kodus ja paranesin. Aga kui kuidagi sai või kui oli mingi tähtis asi, tormasin välja ning tegin tegusid.
Palavikuga praktikale? Kusjuures mõtlesin sellele, et vbla ei peaks, nakatan patsiente - ent paar päeva enne esimest korda olin ühe palavikuläikeliste silmadega üha nuuskava ja köhiva sama osakonna õega koos liftis sõitnud, kes hoolimata haigusest tööle kamandati, sest kedagi polnud võtta. Pani maski ette ja tegi päeva ära. Nii et läksin siis minagi. Tehtud.
Kolmkümmend kaheksa kuuega teises linnas eksamit kirjutamas käia? Tehtud, ibuprofeeni abiga.
Kurk valutab ja nohu? No see pole kõneväärtki probleem, kurgupastillid ja kempsupaberirull aitavad üle elada. Jälle.
Phmt mu hoiak selliste haiguste suhtes, mis polnud selgelt piiritletud bakteriaalsed tõved, oli: "Need lähevad nagunii mööda, lihtsalt vastik on. Kannata ära!"
Aga tundub, et see enam ei ole pädev käitumisviis. Nagu üldse mitte. Ega ta varem ka just tark polnud, ent nüüd lihtsalt ei toimigi.
Olen juba nädal aega tõve küüsis, mille ise endale kaela lubasin sellega, et koormasin Organismi hirmsasti ära. Ja kui parem hakkas, asusin kohe taas koormama ning nüüd on jälle maani jõuetus, nohu ja 37.5. Külmetan tekihunniku all sokkides ja pikas öösärgis, isu ei ole (ma pean sööma, ma pean, ma pean!), keegi mind ei armasta ning hoian end jõuga tagasi imesid tegemast, et pai saada.
Kuidas ma varem seda mustrit ei näinud?!
Muster järgmine: kui olen haige või niisama väsinud, tahaks, et keegi minu eest hoolitseks, teeks pai, ütleks ilusti. Kui seda pole - seda üldiselt pole - on mu sisemine järeldus, et ju ma pole siis pai ära teeninud. Teen rohkem, teen veel rohkem asju, lõpuks teenin ära ka ju!
Kuna ma pärast asjade ärategemist vahel kiresin sellele või teisele, kuidas jee mina! tegin selle või tolle ära! või tegin asju, mida nt netiavarustest näha võib, umbes pooltel või veidi enamatel kordadel saingi pai lõpuks kätte. Aga natuke vähem kui pooltel ei saanud ikkagi.
Küsimise peale ka ei antud.
Otsisin neid pagana empaatiavõimetuid suhtluspartneriteks, kes lihtsalt ei saanud aru, et kui juba küsin, mul on tõesti vaja.
Siis oli ikka väga hale olla juba. Ennegi oli halb, tegin haigena kangelastegusid ja ikka pai ei saanud. Miks ma üldse olemas olen?! Kellelgi pole vaja!
No nüüd ma püüan puhata ja kosuda, ent kuna see on mulle uus asi - niimoodi haigusesse suhtuda, et seda tulebki põdeda, mitte selle küüsis olles kangelastegusid teha! - on see raske.
Raske, ma ütlen!
Kogu aeg tahaks oma seisundit ignoreerida ja tavalisel määral (või üle selle, peab ju pai tulema!) tegusid teha!
Mitte et ma pai küsiksin =) Või noh, praegu ja siin kõlab küll nagu üpris otsene vihjamine, aga tegelikult on mulle mehhanism ju selge. Paha olla => tahaks pai. Ja kuna ma ise näen, et tegelikult otsin lohutust, sest mul on kehalistel põhjustel rõve, ei mõju lohutajate puudumine hetkel halvasti. "Nii on," kehitab sisemus õlgu. "Kui parem hakkab, ei ole enam endast kahju ka."
Tegelt pole väga nüüdki. No on nii, on.
Kuigi see, kui pagana KÜLM on, on tüütu. Mulle ei mahu rohkem riideid selga ju!
Isegi villased sokid vedasin jalga,
Ja mitte miski ei maitse.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
kolmapäev, 30. november 2016
pühapäev, 27. november 2016
Teha, mida inimene tahab vol IV
Mul vahel ikka tuleb peale see tunne, et peab pingutama: teha seda mis tahan, võib tuua kaasa piiramatu mittemidagitegemise!
No ma olin just haige, järelmõjud on siiani, mis te arvate, millal nii tundus? Kui tahtsin ainult voodis lebada, siis ühel küljel lamada, siis teisel.
Vahepeal tahtsin pissile ka.
"Aga lõputöö?" küsis mu mõistus murelikult. "Aga uus jutt? Sa isegi ei tea, millest see olema peaks! Ja kui sa niimoodi mitte midagi sportlikku ei tee, kaua su hea vorm püsib?!"
Nüüd mul on parem. Ja uue jutu kohta ei tea, aga TAHTSIN teha lõputöö faili lahti, et paar parandust sisse viia, käsi kõverdada ja kui olin läbi mõelnud, mida hommikusöögiks on (verivorst pannil - ei taha üldse. Külmad hallitusjuustuga šampinjonikübarad ahjus? No mõned võtan, kuigi need väga isu peale ei aja), tahtsin süüa kolm kohukest.
Isegi musta kohvi juba tahan. Sest koorega kohvi üha proovimine ei tasu ära - kui ei ole hea, ei ole, on AINULT kahjulik. Kui on hea, ma joon ju innukalt terve kruusi - ja siis pärast on maohappe maitse suus neli tundi. Vahel isegi kerge kõhuvalu. Tõesti ei tasu ära.
Usk, et "kõik saab korda", ikka vahel kõigub. Tundub, et peaks ju pingutama, vaevlema, elu ju on raske!
Või siis mitte.
Vaata, see tundub õudse moraalilugemise ja "mina olen targem!" rõhutamisena võibolla. Päris ma ei ole juba ammu üritanud seda arusaama omaks teha ning saavutanud ainult seda, et olen veel rohkem kõiges süüdi, sest ei suuda isegi iseennast õnnelikuks mõelda! Aga see on tõsi, põhjani läbitunnetatult:
elu on ainult siis raske, kui sa ise selle raskeks mõtled.
Muidugi ei tee me seda meelega. Aga nii sissekasvanud asju on väga raske näha kui harjumusi, need tunduvad lahutamatute osadena iseendast.
Et ma ei vastuta kellegi teise tegude eest? Jaa.
Ja siis avastan, et oot - see sügav piinlikkustunne, kui raamatu- või filmitegelane teeb midagi häbistavat, vastumeelsus kohtade vastu, kus tuttavad kalduvad nii tegema, et ma vahetan kanalit, kui kuulen mingit nõmedat kõnet peetavat - see on täpselt see, et ma tunnen end vastutavat teiste tegude ja mõtete eest, nende nõmeduse eest. Ei taha näha ega kuulda, sest kuidagi on endal läbikukkunud ja nõrk tunne siis!
Päris ei jätnud ma juba koolieelikust lapsena neid kohti, kus peategelane tunneb piinlikkust, raamatutest vahele! Karlssonit näiteks oli kohutavalt piinav lugeda - oli lahe, oli põnev, aga Väikevend sattus ju pidevalt piinlikkesse olukordadesse, sest Karlsson!
Aga. Mina. Ei. Vastuta.
Ei Karlssoni eest.
Ei Väikevenna eest.
Ei Bosse, Bettani ega Majasoku, ei Fille ega Rulle eest.
Nad kõik teevad oma värke minust sõltumatult, see pole raasugi minu asi.
Nii palju kergem on sedasi. Ma ei vastuta kellegi teise tegude kui enda omade eest! Päriselt! Võib täiesti rahulikult pohhui olla sellest, et kuskil on lollid reeglid, et inimesed toimivad lollakalt, see ei ole minu mure.
Mina teen, mis mina tahan. Jah, sellel on tagajärjed. Nii ongi hea. Kui kõik, mis ma teen, oleks tagajärjetu, oleks eriti hale olla - ma ei suuda üldse midagi mõjutada, viu!
Muidugi teevad teised asju. Täiesti arusaamatult jubedaid vahel. Mu mõistus tõrgub ja üritab põgeneda kohe, kui Golodomorist mõtlen. Mul ei ole vaja pilte, filme või küünlaid vaadata, mälestusi või arutlusi lugeda, et halb oleks. Mul on halb kogu aeg, kui vähegi meelde tuleb, ja ikka tuleb.
Mõtlen, et see on tegelikult positiivne, et tuleb.
Tean, et on midagi, mille vastu võidelda. Mitte olla kerge rämps, vaid inimene.
Lihtne. See on õige, see on vale, selle eest võitlen, selle vastu võitlen, ja mul pohhui, et mingil müstilisel objektiivsel tasandil võin eksida.
Ma olen subjekt.
Üleni.
Et teised on minu suhtes ka subjektiivsed? Jaa, muidugi. Minu subjektiivne õigus on jälle neid mitte (vastu) sallida sel juhul, kui mulle ei meeldi nende subjektiivne käitumine.
Dohh.
Kas ma olen sellest juba kirjutanud =)? Eeee ... no kirjutan jälle. Sest tahan!
Mu loovkirjutamisi juhib oma teooria. Seal on ka: "Aga mingil hetkel ei lähe lugu enam paremaks, lihtsalt teistsuguseks. Tegelemise lõpetamise koht."
Vat mul on vist samasugune tunne oma väärtuse kohta inimesena. Et ma ei läheks end muutes paremaks, lihtsalt teistsuguseks.
Ja see on tegelemise lõpetamise koht. Kui muutun, muutun, aga tahtlikult end muuta enam ei tunne vajadust.
Mul ei ole veel uut juttu, mida tahaks kirjutada. Aga lasen mõtetel endas kasvada ja küll tuleb.
No ma olin just haige, järelmõjud on siiani, mis te arvate, millal nii tundus? Kui tahtsin ainult voodis lebada, siis ühel küljel lamada, siis teisel.
Vahepeal tahtsin pissile ka.
"Aga lõputöö?" küsis mu mõistus murelikult. "Aga uus jutt? Sa isegi ei tea, millest see olema peaks! Ja kui sa niimoodi mitte midagi sportlikku ei tee, kaua su hea vorm püsib?!"
Nüüd mul on parem. Ja uue jutu kohta ei tea, aga TAHTSIN teha lõputöö faili lahti, et paar parandust sisse viia, käsi kõverdada ja kui olin läbi mõelnud, mida hommikusöögiks on (verivorst pannil - ei taha üldse. Külmad hallitusjuustuga šampinjonikübarad ahjus? No mõned võtan, kuigi need väga isu peale ei aja), tahtsin süüa kolm kohukest.
Isegi musta kohvi juba tahan. Sest koorega kohvi üha proovimine ei tasu ära - kui ei ole hea, ei ole, on AINULT kahjulik. Kui on hea, ma joon ju innukalt terve kruusi - ja siis pärast on maohappe maitse suus neli tundi. Vahel isegi kerge kõhuvalu. Tõesti ei tasu ära.
Usk, et "kõik saab korda", ikka vahel kõigub. Tundub, et peaks ju pingutama, vaevlema, elu ju on raske!
Või siis mitte.
Vaata, see tundub õudse moraalilugemise ja "mina olen targem!" rõhutamisena võibolla. Päris ma ei ole juba ammu üritanud seda arusaama omaks teha ning saavutanud ainult seda, et olen veel rohkem kõiges süüdi, sest ei suuda isegi iseennast õnnelikuks mõelda! Aga see on tõsi, põhjani läbitunnetatult:
elu on ainult siis raske, kui sa ise selle raskeks mõtled.
Muidugi ei tee me seda meelega. Aga nii sissekasvanud asju on väga raske näha kui harjumusi, need tunduvad lahutamatute osadena iseendast.
Et ma ei vastuta kellegi teise tegude eest? Jaa.
Ja siis avastan, et oot - see sügav piinlikkustunne, kui raamatu- või filmitegelane teeb midagi häbistavat, vastumeelsus kohtade vastu, kus tuttavad kalduvad nii tegema, et ma vahetan kanalit, kui kuulen mingit nõmedat kõnet peetavat - see on täpselt see, et ma tunnen end vastutavat teiste tegude ja mõtete eest, nende nõmeduse eest. Ei taha näha ega kuulda, sest kuidagi on endal läbikukkunud ja nõrk tunne siis!
Päris ei jätnud ma juba koolieelikust lapsena neid kohti, kus peategelane tunneb piinlikkust, raamatutest vahele! Karlssonit näiteks oli kohutavalt piinav lugeda - oli lahe, oli põnev, aga Väikevend sattus ju pidevalt piinlikkesse olukordadesse, sest Karlsson!
Aga. Mina. Ei. Vastuta.
Ei Karlssoni eest.
Ei Väikevenna eest.
Ei Bosse, Bettani ega Majasoku, ei Fille ega Rulle eest.
Nad kõik teevad oma värke minust sõltumatult, see pole raasugi minu asi.
Nii palju kergem on sedasi. Ma ei vastuta kellegi teise tegude kui enda omade eest! Päriselt! Võib täiesti rahulikult pohhui olla sellest, et kuskil on lollid reeglid, et inimesed toimivad lollakalt, see ei ole minu mure.
Mina teen, mis mina tahan. Jah, sellel on tagajärjed. Nii ongi hea. Kui kõik, mis ma teen, oleks tagajärjetu, oleks eriti hale olla - ma ei suuda üldse midagi mõjutada, viu!
Muidugi teevad teised asju. Täiesti arusaamatult jubedaid vahel. Mu mõistus tõrgub ja üritab põgeneda kohe, kui Golodomorist mõtlen. Mul ei ole vaja pilte, filme või küünlaid vaadata, mälestusi või arutlusi lugeda, et halb oleks. Mul on halb kogu aeg, kui vähegi meelde tuleb, ja ikka tuleb.
Mõtlen, et see on tegelikult positiivne, et tuleb.
Tean, et on midagi, mille vastu võidelda. Mitte olla kerge rämps, vaid inimene.
Lihtne. See on õige, see on vale, selle eest võitlen, selle vastu võitlen, ja mul pohhui, et mingil müstilisel objektiivsel tasandil võin eksida.
Ma olen subjekt.
Üleni.
Et teised on minu suhtes ka subjektiivsed? Jaa, muidugi. Minu subjektiivne õigus on jälle neid mitte (vastu) sallida sel juhul, kui mulle ei meeldi nende subjektiivne käitumine.
Dohh.
Kas ma olen sellest juba kirjutanud =)? Eeee ... no kirjutan jälle. Sest tahan!
Mu loovkirjutamisi juhib oma teooria. Seal on ka: "Aga mingil hetkel ei lähe lugu enam paremaks, lihtsalt teistsuguseks. Tegelemise lõpetamise koht."
Vat mul on vist samasugune tunne oma väärtuse kohta inimesena. Et ma ei läheks end muutes paremaks, lihtsalt teistsuguseks.
Ja see on tegelemise lõpetamise koht. Kui muutun, muutun, aga tahtlikult end muuta enam ei tunne vajadust.
Mul ei ole veel uut juttu, mida tahaks kirjutada. Aga lasen mõtetel endas kasvada ja küll tuleb.
reede, 25. november 2016
Virin
Kas ma peaks oma halva tuju ning virina postitusse valama ja siis selle kõigile näha riputama?
Jaa, see teeks olemise küll kergemaks, aga ...
Stopp.
Teeks olemise kergemaks? Järelikult läheb!
Mul on natuke halb tuju.
Mul on alati halb tuju, kui haige olen ja ses kontekstis on isegi hästi tegelikult. Veidi kehv meeleolu tähendab, et see on oluliselt parem kui tavaliselt sarnastes oludes.
Aga no ta on ikkagi kehv. Ja siis otsisin eile elektrooniliste kanalite kaudu inimesi, et nad mu tuju kuidagi paremaks teeksid.
Peamiselt sain neilt halba tuju juurde, paari erandiga, kes lihtsalt minuga palju ei rääkinud.
Ühega oli tegelikult ka pikem vestlus, kus vähemalt vastatikkust mittenõusolemist polnud, ent paraku ta soovitas mulle asju iseenda pinnalt, aga me oleme rämedalt erinevad.
Miska need uudsed asjad, mis toimivad talle, on mul ammu mitte lihtsalt läbi proovitud, vaid eluviis olnud, ja talle iseenesestmõistetavat me kumbki ei oska minusse installeerida.
Aga oli siiski toredam kui teised pikad vestlused.
Nagunii on mul tunne, et õppida saangi ainult inimestelt, kes on must väga erinevad. Sest sarnased on "awww, mäletan, et olin ka kunagi selline!" või "sa arvad, et võid mind õpetada, oled kuidagi targem? eriline loll!"-emotsioone tekitavad.
Hommikul tuli üks fb-kommentaar ka, kus minuga üldse nõus poldud.
Tuju langes kohe veel paar pügalat.
Pügal. Misasi see üldse ON? Vaatan järele.
Palun: link.
Kui ei kraadi, ega ei saagi aru, et haige olen.
Tuigun ja jaksan käia väga lühikeste sammudega ning aeglaselt? Noh, seda tuleb ka siis ette, kui haige pole. Kogu aeg külm? Nii paksult riides olles enamasti siiski pole, aga võibolla ongi lihtsalt tuba jahe? Isu, kusjuures, on parem kui tavaliselt. Söömine on mulle enamasti ettevõtmine, ent eile õhtul sõin enne magamaminekut kaks kohukest ära, sest ilma oli kuidagi vale olla.
Vahel kõrv natuke valutab, neelamine on natu ebamugav, nuuskan pisut enam kui tavaliselt, ent ainus asi, mis selgelt valena näib, on sage aevastamine.
Tore, nüüd lugesin veel nii lolli artiklit ka, et igast sellele kulutatud sekundist on kahju. Tuju VEEL halvem.
Ma kirjutasin kunagi ühte luuletusse salmi.
aga keegi ei armasta mind selles linnas,
Täpselt. Ei tunneta, et keegi mind armastaks. Ok, mu poeg vast välja arvatud - kui ma ütlen teisest toast voodist, et kuule, tule tee mulle pai, ta tuleb, teeb, istub mu kõrval ja lõpuks annab musi ka.
Aga siiski.
Tunne, et olen üksinda, võitlen kõik oma võitlused üksinda ja kui enam ei jaksa, suren üksinda, on mu käitumiste taga halbadel aegadel alati olnud. Kirjutasin Ritsiku juurde kommetaari ja see sai enda jaokski ootamatult läbinägelik.
“Kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, peamine, et sa ei sega!”
Täpselt sihuke tunne ongi.
IKKA VEEL.
Minu käitumisest hästi palju on suunatud sellele, et mitte segada, ent samas meelde jääda, mõjutada oma mõtete ja tegudega. Ning sealt mu meeleheide, kui ei jaksa enam mittesegavalt käitudes hea, soe ning mõjutav olla - ning bahh! Keegi ei võta minuga ise ühendust, ei tee mulle ise pai, ei teata oma lapse sünnist - kui mina ei algata, ei olegi midagi.
Niipea, kui mina ei tee, olengi nagu surnud.
Seepärast mul tuligi see suremisevärk väga teemaks. Ei olnud eriti pidureid "aga teistel on ju nii raske siis!"
Ma ei pidanud end oluliseks. Kedagi ei huvita, mida mõtlen või teen, kuni ei sega.
Jestas, julgesin segada v? Eriti isekas!
Huvitav, kas lähen tigedaks juba ainult mõttest sellele, et inimesed mind tõsimeeli isekaks peavad, või see on haigusilming?
Viu. Kurb ja vihane on olla.
Jaa, see teeks olemise küll kergemaks, aga ...
Stopp.
Teeks olemise kergemaks? Järelikult läheb!
Mul on natuke halb tuju.
Mul on alati halb tuju, kui haige olen ja ses kontekstis on isegi hästi tegelikult. Veidi kehv meeleolu tähendab, et see on oluliselt parem kui tavaliselt sarnastes oludes.
Aga no ta on ikkagi kehv. Ja siis otsisin eile elektrooniliste kanalite kaudu inimesi, et nad mu tuju kuidagi paremaks teeksid.
Peamiselt sain neilt halba tuju juurde, paari erandiga, kes lihtsalt minuga palju ei rääkinud.
Ühega oli tegelikult ka pikem vestlus, kus vähemalt vastatikkust mittenõusolemist polnud, ent paraku ta soovitas mulle asju iseenda pinnalt, aga me oleme rämedalt erinevad.
Miska need uudsed asjad, mis toimivad talle, on mul ammu mitte lihtsalt läbi proovitud, vaid eluviis olnud, ja talle iseenesestmõistetavat me kumbki ei oska minusse installeerida.
Aga oli siiski toredam kui teised pikad vestlused.
Nagunii on mul tunne, et õppida saangi ainult inimestelt, kes on must väga erinevad. Sest sarnased on "awww, mäletan, et olin ka kunagi selline!" või "sa arvad, et võid mind õpetada, oled kuidagi targem? eriline loll!"-emotsioone tekitavad.
Hommikul tuli üks fb-kommentaar ka, kus minuga üldse nõus poldud.
Tuju langes kohe veel paar pügalat.
Pügal. Misasi see üldse ON? Vaatan järele.
Palun: link.
Kui ei kraadi, ega ei saagi aru, et haige olen.
Tuigun ja jaksan käia väga lühikeste sammudega ning aeglaselt? Noh, seda tuleb ka siis ette, kui haige pole. Kogu aeg külm? Nii paksult riides olles enamasti siiski pole, aga võibolla ongi lihtsalt tuba jahe? Isu, kusjuures, on parem kui tavaliselt. Söömine on mulle enamasti ettevõtmine, ent eile õhtul sõin enne magamaminekut kaks kohukest ära, sest ilma oli kuidagi vale olla.
Vahel kõrv natuke valutab, neelamine on natu ebamugav, nuuskan pisut enam kui tavaliselt, ent ainus asi, mis selgelt valena näib, on sage aevastamine.
Tore, nüüd lugesin veel nii lolli artiklit ka, et igast sellele kulutatud sekundist on kahju. Tuju VEEL halvem.
Ma kirjutasin kunagi ühte luuletusse salmi.
aga keegi ei armasta mind selles linnas,
peale
sülitab taevas, alt rögastab pinnas
kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas -
just see on see, mis mind tapab.
kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas -
just see on see, mis mind tapab.
Täpselt. Ei tunneta, et keegi mind armastaks. Ok, mu poeg vast välja arvatud - kui ma ütlen teisest toast voodist, et kuule, tule tee mulle pai, ta tuleb, teeb, istub mu kõrval ja lõpuks annab musi ka.
Aga siiski.
Tunne, et olen üksinda, võitlen kõik oma võitlused üksinda ja kui enam ei jaksa, suren üksinda, on mu käitumiste taga halbadel aegadel alati olnud. Kirjutasin Ritsiku juurde kommetaari ja see sai enda jaokski ootamatult läbinägelik.
“Kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, peamine, et sa ei sega!”
Täpselt sihuke tunne ongi.
IKKA VEEL.
Minu käitumisest hästi palju on suunatud sellele, et mitte segada, ent samas meelde jääda, mõjutada oma mõtete ja tegudega. Ning sealt mu meeleheide, kui ei jaksa enam mittesegavalt käitudes hea, soe ning mõjutav olla - ning bahh! Keegi ei võta minuga ise ühendust, ei tee mulle ise pai, ei teata oma lapse sünnist - kui mina ei algata, ei olegi midagi.
Niipea, kui mina ei tee, olengi nagu surnud.
Seepärast mul tuligi see suremisevärk väga teemaks. Ei olnud eriti pidureid "aga teistel on ju nii raske siis!"
Ma ei pidanud end oluliseks. Kedagi ei huvita, mida mõtlen või teen, kuni ei sega.
Jestas, julgesin segada v? Eriti isekas!
Huvitav, kas lähen tigedaks juba ainult mõttest sellele, et inimesed mind tõsimeeli isekaks peavad, või see on haigusilming?
Viu. Kurb ja vihane on olla.
kolmapäev, 23. november 2016
Veidi veel - uus vaatenurk
Ma vist jään haigeks. Kurgus on selline tunne, nagu pole olnud ligi kaks aastat - eelmine säärane laks oli 2014 jaanuaris. Valus isegi pole väga, lihtsalt selline - nagu umbes oleks.
Kinni.
Sülg ei mahu neelatades alla.
Ühest küljest: väsitasin enda kohutavalt ära mingi 4-5 päeva järjest, mida ma siis ootasin?!
Teisest: aga ..? Aga ma siis ärateenitud puhkuse asemel saan hoopis rõveda enesetunde?! Appi, vaene mina!
Ärateenitud puhkuse ...
Esmaspäeva õhtul hakkas migreen tulema. Arvestades, et eelmine alles oli, karjatas keha sellega: "Ma ei jõua enam, puhka!"
Mis te arvate, mida mina mõtlesin? "Üks päev veel, võtan end kokku ja teen veel ühe päeva, mis vaja. No kui väga valus on, ei lähe, aga praegu söön igatahes tabletti, vast aitab."
No aitas.
Veidikeseks.
Praegu jälle tuikab.
Mis mind eriti vihale ajab - ega siis teised teistmoodi tee!
Lihtsalt mina olen enda nii ära treeninud valusid, raskusi ja vastikusi taluma, et hakkangi halbusi märkama alles siis, kui asi juba väga halb on ning enam kuhugi venitada ei anna. "Veel üks päev" tähendab mulle tegelikult "Kurat, enam ma ei tohi!"
Ja ikka teen. Sest üks päev, pean ju suutma, pärast on jamasid klattida hullem. Rabele, raisk, naine!
Kes sellest lõpuks õnnelikum on, kui nüüd angiini kukun?!?!
Aa, et vbla on mu probleem mitte jamadega treenitud olemises, vaid pihta saanud ajus? Eeee ... no see on võimalus. Aga sisuliselt ju vahet pole, miks nii on, nii on.
Aga noh - eelkaitsmine tehtud, päriskaitsmine jaanuaris, aega laialt, enamik eelkaitsmisel saadud soovitusi targad või vähemalt sisseviidavad. Ainult ettepanekuid ma küll ümber ei tee.
Ei hakka valetama, et mu ettepanek on tutvustada oma tööd nt Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis (ma ei saa üle sellest, et on tervishoiu kõrgkool, lahku kirjutatult, see tundub nii vale!) tudengitele vms. Ma ei kavatse seda teha, kurat! Mina ei kavatse midagi teha, kui tahavad, tehku teised, raisk!
Olen niigi palju teinud seda tööd kirjutades, tänan väga.
Väsimus paistab välja halvasti kontrollitavatest vihapursetest, eks?
Peab ütlema, et tõeselt paistab. Olengi nii krdi väsinud. Tuigun. Jaksan käia umbes kümnesentimeetriste sammudega. Lisaks valutavad mu jalad päris pööraselt. Vahepeal kaks päeva ei kasutanud valuvaigistavat masinat ja et nüüd teen taas oma kolm korda päevas täis (tõsi, enamasti teen need kolm järjest =P), kuidagi ei päästa. Vahepealsest pausist taastumiseks läheb aega.
Pesumasin läks ka katki. Ma rahaliselt ei tunneta seda katastroofina (on vähe nõme, no on), aga nii. Palju. Jama.
See oli üsna-üsna ammu, kui kaebasin, et kõrbelõhn peale pesupesemist ja kes tuleks mulle koju masinat üle vaatama? Tuli üks Thori-masti mees, vaatas üle elektrilise osa ja kehitas õlgu. Miski pole kõrbenud, kõik töökorras ju.
Järgmisel pesupesemisel tuvastasin, et kõrbelõhn tuleb tsentrifuugimise ajal. Panin tsentrifuugi pöörded väiksemaks ning see aitas. AASTATEKS.
Aga viimasel paarikümnel korral olen peale pesu pesemist tuvastanud natuke kummitükke masinas. Need ära korjanud ja mitte välja teinud - ainult et -
ainult et -
Ainult et täna avastasin, kuidas trummel liigub. Nagu mitte ringiratast, vaid edasi-tagasi. Konkreetselt logiseb. Kõvasti.
Ja ma vahetasin eile voodipesu nii endal kui oma pojal.
Meil mõlemil on kaks tekikotiga tekki.
Kas pesumasin poleks võinud siis katki minna, kui linad ära pestud, ah?
Nähtavasti mitte.
Edasilükkamine polnud teema, katkiminek oli. Just siis, kui oli!
Aga muide =) Tegelikult võibolla siiski! Oli teema. Edasilükkamine. Sest ta pesi need pesud siiski puhtaks, mis ta sees keerlesid!
Täiega antropomorfiseerin kodumasinat praegu.
Päris lahedat värvi taevas on just. Sealt annaks ka midagi isklikku välja imeda.
Aga ei. Aitab küll.
Kinni.
Sülg ei mahu neelatades alla.
Ühest küljest: väsitasin enda kohutavalt ära mingi 4-5 päeva järjest, mida ma siis ootasin?!
Teisest: aga ..? Aga ma siis ärateenitud puhkuse asemel saan hoopis rõveda enesetunde?! Appi, vaene mina!
Ärateenitud puhkuse ...
Esmaspäeva õhtul hakkas migreen tulema. Arvestades, et eelmine alles oli, karjatas keha sellega: "Ma ei jõua enam, puhka!"
Mis te arvate, mida mina mõtlesin? "Üks päev veel, võtan end kokku ja teen veel ühe päeva, mis vaja. No kui väga valus on, ei lähe, aga praegu söön igatahes tabletti, vast aitab."
No aitas.
Veidikeseks.
Praegu jälle tuikab.
Mis mind eriti vihale ajab - ega siis teised teistmoodi tee!
Lihtsalt mina olen enda nii ära treeninud valusid, raskusi ja vastikusi taluma, et hakkangi halbusi märkama alles siis, kui asi juba väga halb on ning enam kuhugi venitada ei anna. "Veel üks päev" tähendab mulle tegelikult "Kurat, enam ma ei tohi!"
Ja ikka teen. Sest üks päev, pean ju suutma, pärast on jamasid klattida hullem. Rabele, raisk, naine!
Kes sellest lõpuks õnnelikum on, kui nüüd angiini kukun?!?!
Aa, et vbla on mu probleem mitte jamadega treenitud olemises, vaid pihta saanud ajus? Eeee ... no see on võimalus. Aga sisuliselt ju vahet pole, miks nii on, nii on.
Aga noh - eelkaitsmine tehtud, päriskaitsmine jaanuaris, aega laialt, enamik eelkaitsmisel saadud soovitusi targad või vähemalt sisseviidavad. Ainult ettepanekuid ma küll ümber ei tee.
Ei hakka valetama, et mu ettepanek on tutvustada oma tööd nt Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis (ma ei saa üle sellest, et on tervishoiu kõrgkool, lahku kirjutatult, see tundub nii vale!) tudengitele vms. Ma ei kavatse seda teha, kurat! Mina ei kavatse midagi teha, kui tahavad, tehku teised, raisk!
Olen niigi palju teinud seda tööd kirjutades, tänan väga.
Väsimus paistab välja halvasti kontrollitavatest vihapursetest, eks?
Peab ütlema, et tõeselt paistab. Olengi nii krdi väsinud. Tuigun. Jaksan käia umbes kümnesentimeetriste sammudega. Lisaks valutavad mu jalad päris pööraselt. Vahepeal kaks päeva ei kasutanud valuvaigistavat masinat ja et nüüd teen taas oma kolm korda päevas täis (tõsi, enamasti teen need kolm järjest =P), kuidagi ei päästa. Vahepealsest pausist taastumiseks läheb aega.
Pesumasin läks ka katki. Ma rahaliselt ei tunneta seda katastroofina (on vähe nõme, no on), aga nii. Palju. Jama.See oli üsna-üsna ammu, kui kaebasin, et kõrbelõhn peale pesupesemist ja kes tuleks mulle koju masinat üle vaatama? Tuli üks Thori-masti mees, vaatas üle elektrilise osa ja kehitas õlgu. Miski pole kõrbenud, kõik töökorras ju.
Järgmisel pesupesemisel tuvastasin, et kõrbelõhn tuleb tsentrifuugimise ajal. Panin tsentrifuugi pöörded väiksemaks ning see aitas. AASTATEKS.
Aga viimasel paarikümnel korral olen peale pesu pesemist tuvastanud natuke kummitükke masinas. Need ära korjanud ja mitte välja teinud - ainult et -
ainult et -
Ainult et täna avastasin, kuidas trummel liigub. Nagu mitte ringiratast, vaid edasi-tagasi. Konkreetselt logiseb. Kõvasti.
Ja ma vahetasin eile voodipesu nii endal kui oma pojal.
Meil mõlemil on kaks tekikotiga tekki.
Kas pesumasin poleks võinud siis katki minna, kui linad ära pestud, ah?
Nähtavasti mitte.
Edasilükkamine polnud teema, katkiminek oli. Just siis, kui oli!
Aga muide =) Tegelikult võibolla siiski! Oli teema. Edasilükkamine. Sest ta pesi need pesud siiski puhtaks, mis ta sees keerlesid!
Täiega antropomorfiseerin kodumasinat praegu.
Päris lahedat värvi taevas on just. Sealt annaks ka midagi isklikku välja imeda.
Aga ei. Aitab küll.
esmaspäev, 21. november 2016
Killud
Ilmselt mu elu on liiga vähe väsitav.
Või kuidas muidu seletada, et läksin oma eelkaitsmisele päeva jagu liiga vara, see on homme.
Mitte et mul poleks kasulik olnud esimest seitset ettekannet kuulata-vaadata (kas kinniste silmadega istumine loeb vaatamise alla, kui vahepeal silmad lahti tegin?), sest ma küll eile õhtul nägin postkastis kirja, et mis peab esitluses olema (ja see tähendas, et oma valmis esitlusest sain üldpealkirja ja veel ühte slaidi kasutada), aga millised peavad slaidide pealised olema, seal näiteks polnud, ja need saan nüüd homseks ümber teha.
Aga nii. Kuradi. Väsitav.
Läksin kohale, nägin oma mittelemmikust õppejõudu, mõtlesin kohe läbi, kuidas talle vastata (nagunii naagub) ja ülbe olla. Kõigil teistel oli juba esitlus klassi ees arvutis olemas, nii ei mina oma mälupulgaga saan naljakas olema. Mõtlesin ka sellele rahuliku vastuse valmis, lõppude lõpuks mul on hinne suht kama, kuni see positiivne on - ja alles seitsmenda ettekande juures hakkasin mõtlema, kas ma äkki vales ruumis pole.
Küsisin.
Selgus, et ruum on õige, aga päev vale.
Homme jälle.
Nojah.
Positiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal.
Negatiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal ja ma ei saa talle tõtt näkku öelda.
Positiivne: saan esitluse rohkem reeglite järgi teha.
Negatiivne: see teeb esitluse veel igavamaks.
Positiivne: hea kerge tunne on praegu.
Negatiivne: aga eelkaitsmine pole möödas, alles tuleb.
Nojah.
Lisaks tegin jõulukooki. Järgmisel nädalavahel kavatsen teise laari teha. Aga kuidas see nii pagana väsitav ikka on, ei olnud meeles.
Tainast tegin üle 2 tunni. Retseptis on kirjas, et esmalt peaks ahju 140 kraadi peale sooja panema. No õnneks ma ei pannud, aga juba sidruni- ja apelsini mahla pressisin veerand tundi viljadest välja. Riivisin sidrunikoort veerand tundi. Või ja suhkru vahustamisel läksin kergema vastupanu teed ja sulatasin või enne ära. Aga mis valemiga retseptis ette nähtud tegevusi nii ruttu teha, et esmalt tasub ahi sooja panna, küll ette ei kujuta. Mul olid ka igasugused tehilised masinad abiks ja ikka läks kaks tundi ja veidi peale!
Muidu kasutasin seda retsepti, aga loomulikult modifikatsioonidega. Ilma ei oskagi vist süüa teha. Punktuaalsus ei ole mu arvukate heade omaduste killas.
Dialoog:
Boonusisa: Kas sina sõid kõik mandariinid ära?
Tütarlaps: Ei! Ühe jätsin järele!
Boonusisa: Ja kus see üks on?!
Tütarlaps: Nooo ... Ära sõin. Aga palju aeglasemalt kui teised!
Või kuidas muidu seletada, et läksin oma eelkaitsmisele päeva jagu liiga vara, see on homme.
Mitte et mul poleks kasulik olnud esimest seitset ettekannet kuulata-vaadata (kas kinniste silmadega istumine loeb vaatamise alla, kui vahepeal silmad lahti tegin?), sest ma küll eile õhtul nägin postkastis kirja, et mis peab esitluses olema (ja see tähendas, et oma valmis esitlusest sain üldpealkirja ja veel ühte slaidi kasutada), aga millised peavad slaidide pealised olema, seal näiteks polnud, ja need saan nüüd homseks ümber teha.
Aga nii. Kuradi. Väsitav.
Läksin kohale, nägin oma mittelemmikust õppejõudu, mõtlesin kohe läbi, kuidas talle vastata (nagunii naagub) ja ülbe olla. Kõigil teistel oli juba esitlus klassi ees arvutis olemas, nii ei mina oma mälupulgaga saan naljakas olema. Mõtlesin ka sellele rahuliku vastuse valmis, lõppude lõpuks mul on hinne suht kama, kuni see positiivne on - ja alles seitsmenda ettekande juures hakkasin mõtlema, kas ma äkki vales ruumis pole.
Küsisin.
Selgus, et ruum on õige, aga päev vale.
Homme jälle.
Nojah.
Positiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal.
Negatiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal ja ma ei saa talle tõtt näkku öelda.
Positiivne: saan esitluse rohkem reeglite järgi teha.
Negatiivne: see teeb esitluse veel igavamaks.
Positiivne: hea kerge tunne on praegu.
Negatiivne: aga eelkaitsmine pole möödas, alles tuleb.
Nojah.
Lisaks tegin jõulukooki. Järgmisel nädalavahel kavatsen teise laari teha. Aga kuidas see nii pagana väsitav ikka on, ei olnud meeles.
Tainast tegin üle 2 tunni. Retseptis on kirjas, et esmalt peaks ahju 140 kraadi peale sooja panema. No õnneks ma ei pannud, aga juba sidruni- ja apelsini mahla pressisin veerand tundi viljadest välja. Riivisin sidrunikoort veerand tundi. Või ja suhkru vahustamisel läksin kergema vastupanu teed ja sulatasin või enne ära. Aga mis valemiga retseptis ette nähtud tegevusi nii ruttu teha, et esmalt tasub ahi sooja panna, küll ette ei kujuta. Mul olid ka igasugused tehilised masinad abiks ja ikka läks kaks tundi ja veidi peale!
Muidu kasutasin seda retsepti, aga loomulikult modifikatsioonidega. Ilma ei oskagi vist süüa teha. Punktuaalsus ei ole mu arvukate heade omaduste killas.
Dialoog:
Boonusisa: Kas sina sõid kõik mandariinid ära?
Tütarlaps: Ei! Ühe jätsin järele!
Boonusisa: Ja kus see üks on?!
Tütarlaps: Nooo ... Ära sõin. Aga palju aeglasemalt kui teised!
reede, 18. november 2016
Keha mõjutab vaimu. Jälle
Kõik. On. Nõme.
No tegelt ei ole, aga siiski: peaaegu omainimestena tundunud blogijad arvavad, et meil on koolisüsteem korras, teised arvavad, et imetamine on ikka isiklik ja privaattoiming, mu isa tülitseb minuga minu jaoks täiesti arusaamatutel põhjustel, Trump valiti presidendiks, Jüri Ratas on suhtkoht peaminister ning mul oli selline migreen, et kahe migreenivastase tabletiga ka ära ei läinud - pool päeva ikka valutas. Ja öösel hakkas jälle.
Ah, ja Poeglaps nuttis ja karjus pikalt arvutimängu mängides, Tütarlaps käis oma kõhuvaludega ultrahelis ja midagi ei leitud, kirjutasin sita luuletuse, mulle ei tunta piisavalt kaasa, maohapperavimid saavad 3 päeva pärast otsa ning ma ei ole terve.
Noh - kõik on nõme.
Ainult see ei ole, et too Tütarlaps ööbis minu juures, et täna hommikul vereanalüüsi anda ja siis kamandasin ta ka duši alla ja olin muidu ema ning see tundus nii hea.
Aga siiski. Vaim ja keha on lahutamatult seotud, mõlemad Mina ja see tähendab ühtlasi, et kui mul on vaimselt halb, kolistab valu ka kehas - täpsemalt peas. Midagi VÄHEGI helgemat mõelda selle kehalise valuga samas ei õnnestu, sest aju surgib palumata üles ainult kõige rõvedamaid mälestusi ja tõlgendusi mälestustele.
Ilmselt see, mida depressioongi teeb - sa lihtsalt ei saa positiivselt mõelda, sest keha ise toob esile ainult seda, mis halb on. Üritus positiivselt mõelda päädib sellega, et mõtled negatiivsetest asjadest positiivse alatooniga. "Hea, et see veel niigi läits." "Teisiti oleks veel hullem." "Kõik see sitt ongi nii hea, kui saab!"
Nüüd pea enam eriti ei valuta. Õnnestus hea asi elus ka välja mõelda, aga varemkirjutatu migreeni kütkeis on üleni negatiivne. Sest mul ei tulnud midagi muud pähe üldse!
Ikka vahel imestan, kuidas inimesed ei saa aru, kuidas depressiooniga ei tundu miski hea. Mitte kuramuse miski. Aga noh, võibolla pole neil peavalusid ka, et isiklikult tunda, kuidas mitte midagi head valu kütkeis pähe ei tule, ainult leegionides vastikusi.
Valu mõjutab nii keha kui vaimu - kõik mõjutub korraga, keha ja vaim tegutsevad üksteise piina muudkui kasvatades!
Magades see leeveneb, seepärast tasubki valuvaigistit võtta enne magamist. Siis võib pärast enam-vähem olla.
Nüüd on näiteks parem, ilm tundub jälle elatav ja vastikused lihtsalt "nojah, ma olen maailmas, et see paremaks teha".
KÕIK ei ole nõme, ainult mõned asjad.
Kuigi kui mõtlen, mida kõike olen endaga ja endale teha lasknud, on päris jube. Emake maa, MIDA olen endaga teinud! Vaene mina! Võtaks enda ka kaissu, lohutaks, teeks teed, naeraks ja ütleks: "Kõik saab korda!", ainult et seda inimest ei ole enam. Suri ära, läks kaotsi, enam ei saa.
Enesehaletsus natuke kööbakal kujul =)
Enam ma endaga nii teha ei lase. Päriselt. Never again!
Ütleks midagi asjalikku ka. Hm.
Kirjutan üht lugu veel paremaks, kuigi ta oli hea juba ennegi. Olen päris põnevil, kas õnnestub VEEL PAREMAKS teha. Et no - ta tuleb teistsuguse lõpuosaga, aga kas see teeb kogusummat nauditavamaks? Kas teeb?!
No kirjutan. Eks siis näeb, kui valmis =)
No tegelt ei ole, aga siiski: peaaegu omainimestena tundunud blogijad arvavad, et meil on koolisüsteem korras, teised arvavad, et imetamine on ikka isiklik ja privaattoiming, mu isa tülitseb minuga minu jaoks täiesti arusaamatutel põhjustel, Trump valiti presidendiks, Jüri Ratas on suhtkoht peaminister ning mul oli selline migreen, et kahe migreenivastase tabletiga ka ära ei läinud - pool päeva ikka valutas. Ja öösel hakkas jälle.
Ah, ja Poeglaps nuttis ja karjus pikalt arvutimängu mängides, Tütarlaps käis oma kõhuvaludega ultrahelis ja midagi ei leitud, kirjutasin sita luuletuse, mulle ei tunta piisavalt kaasa, maohapperavimid saavad 3 päeva pärast otsa ning ma ei ole terve.
Noh - kõik on nõme.
Ainult see ei ole, et too Tütarlaps ööbis minu juures, et täna hommikul vereanalüüsi anda ja siis kamandasin ta ka duši alla ja olin muidu ema ning see tundus nii hea.
Aga siiski. Vaim ja keha on lahutamatult seotud, mõlemad Mina ja see tähendab ühtlasi, et kui mul on vaimselt halb, kolistab valu ka kehas - täpsemalt peas. Midagi VÄHEGI helgemat mõelda selle kehalise valuga samas ei õnnestu, sest aju surgib palumata üles ainult kõige rõvedamaid mälestusi ja tõlgendusi mälestustele.
Ilmselt see, mida depressioongi teeb - sa lihtsalt ei saa positiivselt mõelda, sest keha ise toob esile ainult seda, mis halb on. Üritus positiivselt mõelda päädib sellega, et mõtled negatiivsetest asjadest positiivse alatooniga. "Hea, et see veel niigi läits." "Teisiti oleks veel hullem." "Kõik see sitt ongi nii hea, kui saab!"
Nüüd pea enam eriti ei valuta. Õnnestus hea asi elus ka välja mõelda, aga varemkirjutatu migreeni kütkeis on üleni negatiivne. Sest mul ei tulnud midagi muud pähe üldse!
Ikka vahel imestan, kuidas inimesed ei saa aru, kuidas depressiooniga ei tundu miski hea. Mitte kuramuse miski. Aga noh, võibolla pole neil peavalusid ka, et isiklikult tunda, kuidas mitte midagi head valu kütkeis pähe ei tule, ainult leegionides vastikusi.
Valu mõjutab nii keha kui vaimu - kõik mõjutub korraga, keha ja vaim tegutsevad üksteise piina muudkui kasvatades!
Magades see leeveneb, seepärast tasubki valuvaigistit võtta enne magamist. Siis võib pärast enam-vähem olla.
Nüüd on näiteks parem, ilm tundub jälle elatav ja vastikused lihtsalt "nojah, ma olen maailmas, et see paremaks teha".
KÕIK ei ole nõme, ainult mõned asjad.
Kuigi kui mõtlen, mida kõike olen endaga ja endale teha lasknud, on päris jube. Emake maa, MIDA olen endaga teinud! Vaene mina! Võtaks enda ka kaissu, lohutaks, teeks teed, naeraks ja ütleks: "Kõik saab korda!", ainult et seda inimest ei ole enam. Suri ära, läks kaotsi, enam ei saa.
Enesehaletsus natuke kööbakal kujul =)
Enam ma endaga nii teha ei lase. Päriselt. Never again!
Ütleks midagi asjalikku ka. Hm.
Kirjutan üht lugu veel paremaks, kuigi ta oli hea juba ennegi. Olen päris põnevil, kas õnnestub VEEL PAREMAKS teha. Et no - ta tuleb teistsuguse lõpuosaga, aga kas see teeb kogusummat nauditavamaks? Kas teeb?!
No kirjutan. Eks siis näeb, kui valmis =)
kolmapäev, 16. november 2016
Ma ei saa rohkem teha
Hästi ... korraga on üleni ja vaikselt rõõmus ning kaugussevaatavalt-sinakaslillalt-lumelangemishääletult kurb.
See nukrus, mille värvid on kuuvalge ja pilvelilla, ja mille lipp on taevas.
Ma ikka veel ei oska seda tunnet seletada, juppeks lahti võtta, kõiki detaile näpuga näidata ja ära nimetada.
Ei ole masendus.
Ei ole rõhutus.
On mingi - maailma olekuga resigneerunult leppimine, kõik ongi nii hea, kui olla saab-tõdemus ning samas koos sellega põhjata kaastunne kõigi vastu, kel valus, hinges või muud moodi.
Kui mul ei ole, tahaks võtta kaissu viimase kui ühe, kel on, neid lohutada, teha pai ja leebelt naerda. Korraga helge ja samas kuuhämar tunne.
Teadmine, et mind ei jätku selleks.
Põhjatu vaikne kurbus seepärast.
Me saame teha vaid väga vähe, väga väikesed värgid siin maailmas, nagu oleme.
Jaa, maailm saab hakkama ka meieta, see on asja hea külg. Aga ma ju tahaksin, et kõigil oleks hea! Ja ma ei saa seda!
Tahtsin, ei saanud.
Olen natuke kehv sellega leppima. "Natuke" on täiesti aus - võtan end ja oma soove tohutult koomale, kui on tunne, et need riivavad teiste omi. Lihtsalt seal kuskil on piir, kust kitsamale pinnale ma enam ei mahu, kus tulevad tõelised tahtmised, millest taganema ei ole valmis.
Noh, ja nende tõeliste tahtmiste osas olen nigel ilmajäämisega leppima.
Tahtmine, et kõigil oleks hea, ei ole selline "võtsin ennast nii koomale kui sain, rohkem ei lähe", see on just vastupidine. "Olgu kõigil ometi ruumi, nii nagu mul praegu on!"
Ja kurbus, sest nii ei ole. Kunagi. Ei saagi olla: inimesed on nii nõmedad vahel, et "ela ja lase teistel elada" ei mahu paljudele pähe kui kõlbulik variant. Nad TAHAVADKI rohkem, endale eeliseid üle teiste.
Oh, maailm on nagu ta on. Ohh. Ja ma olen siin, et keskmised väärtused maailmas natuke üles viia vist.
Ilmselt nii on, ent see ei pea mulle meeldima. Tahaks, et kõigil oleks hea. KÕIGIL!
Mida ma saan teha? Et KÕIGIL oleks hea?!
Midagi.
Teen suitsu.
Kohvi ka ei saa teha, hapu maitse suus pole ikka kadunud, peamiselt otse pärast sööki on parem. Aga kui kohvi juua, koorega, on hape kohe tagasi ja kohv maitseb lame.
Paar korda on õnnestunud peaaegu terve kruus koorega kohvi enne nautides ära maitsta, kui see juhtub (mida, ma ikka üle päeva proovin!), ent nõupõhi on ALATI juba vale reaktsiooni maitsepungades tekitav.
Teisest kruusitäiest ei tasu rääkidagi.
Teil on ääretult põnev mu maohappe seisukorrast lugeda, onju? Maailm kohe parem ..!
See nukrus, mille värvid on kuuvalge ja pilvelilla, ja mille lipp on taevas.
Ma ikka veel ei oska seda tunnet seletada, juppeks lahti võtta, kõiki detaile näpuga näidata ja ära nimetada.
Ei ole masendus.
Ei ole rõhutus.
On mingi - maailma olekuga resigneerunult leppimine, kõik ongi nii hea, kui olla saab-tõdemus ning samas koos sellega põhjata kaastunne kõigi vastu, kel valus, hinges või muud moodi.
Kui mul ei ole, tahaks võtta kaissu viimase kui ühe, kel on, neid lohutada, teha pai ja leebelt naerda. Korraga helge ja samas kuuhämar tunne.
Teadmine, et mind ei jätku selleks.
Põhjatu vaikne kurbus seepärast.
Me saame teha vaid väga vähe, väga väikesed värgid siin maailmas, nagu oleme.
Jaa, maailm saab hakkama ka meieta, see on asja hea külg. Aga ma ju tahaksin, et kõigil oleks hea! Ja ma ei saa seda!
Tahtsin, ei saanud.
Olen natuke kehv sellega leppima. "Natuke" on täiesti aus - võtan end ja oma soove tohutult koomale, kui on tunne, et need riivavad teiste omi. Lihtsalt seal kuskil on piir, kust kitsamale pinnale ma enam ei mahu, kus tulevad tõelised tahtmised, millest taganema ei ole valmis.
Noh, ja nende tõeliste tahtmiste osas olen nigel ilmajäämisega leppima.
Tahtmine, et kõigil oleks hea, ei ole selline "võtsin ennast nii koomale kui sain, rohkem ei lähe", see on just vastupidine. "Olgu kõigil ometi ruumi, nii nagu mul praegu on!"
Ja kurbus, sest nii ei ole. Kunagi. Ei saagi olla: inimesed on nii nõmedad vahel, et "ela ja lase teistel elada" ei mahu paljudele pähe kui kõlbulik variant. Nad TAHAVADKI rohkem, endale eeliseid üle teiste.
Oh, maailm on nagu ta on. Ohh. Ja ma olen siin, et keskmised väärtused maailmas natuke üles viia vist.
Ilmselt nii on, ent see ei pea mulle meeldima. Tahaks, et kõigil oleks hea. KÕIGIL!
Mida ma saan teha? Et KÕIGIL oleks hea?!
Midagi.
Teen suitsu.
Kohvi ka ei saa teha, hapu maitse suus pole ikka kadunud, peamiselt otse pärast sööki on parem. Aga kui kohvi juua, koorega, on hape kohe tagasi ja kohv maitseb lame.
Paar korda on õnnestunud peaaegu terve kruus koorega kohvi enne nautides ära maitsta, kui see juhtub (mida, ma ikka üle päeva proovin!), ent nõupõhi on ALATI juba vale reaktsiooni maitsepungades tekitav.
Teisest kruusitäiest ei tasu rääkidagi.
Teil on ääretult põnev mu maohappe seisukorrast lugeda, onju? Maailm kohe parem ..!
pühapäev, 13. november 2016
Avantüürid
Jälle läks jalg alt ära. Tõusin püsti, koib ei töötanud, kukkusin peaaegu ümber. Haarasin kätega tooliseljatoest ning sain sinikaid esemete vastu vajumisest mõned.
Mõtlesin muude väliste mõjutusteta: aga äkki on seos migreeniravimiga? Sest tol päeval olin võtnud, eelmisest korrast aga ei mäleta, kas võtsin või ei. Igatahes olid need mulle juba välja kirjutatud ning ära ostetud. Nüüd on see teooriana õhus, ravimi infolehte pole millegipärast viitsinud uurida.
Ilmselt seepärast, et see ei muudaks midagi - vahel mittetöötav jalg on igatahes umbes 264 korda parem kui peavalu.
Täna paistab jälle selline päev olevat, kus tahaks pai, ilma et midagi uut suurepärast oleks teinud. Vanade asjade pärast.
Kuigi tegelikult oli suurepärasus eile täiesti olemas. Lihtsalt mittearusaadav enamikule inimestele: käisin oma elusoleva vanaema 91. sünnipäeval. Väsisin kahe tunniga niimoodi ära, et tuikusin. Ei saanud mäest üles, poeg pidi mind aitama, muidu kukkusin vaid korduvalt lumme ja üldse ei saanud edasi. (No päris järsk mägi oli).
MisMÕTTES ma ei saa medalit selle eest, et vanaema sünnipäeval käisin kaheks ja pooleks tunniks?! See oli ju NIIIIIIII raske!!! Palju inimesi ühes ruumis, korraga käivad vestlused, kusjuures inimesed räägivad järjest valjemini, et üksteisest üle kosta ning natuke sellekski, et kurdivõitu vanaema ka kuuleks. Kaks koera, kaks väikelast, korduvad jututeemad (mu isalt küsiti vähemalt kolm korda, miks ta ranne on elastiksidemega seotud, kusjuures esimest korda küsisin veel ma ise), no jookse puusse.
Või istu kinniste silmadega nurgas.
Ainus lohutus on, et mu poeg väsis samamoodi ära, samadest asjadest. Tema istus teises nurgas, silitas koera ning pani ka vahepeal silmad kinni.
Nii. Kuradi. Palju. Inimesi.
Lusikad läksid.
Sinikad jalal ka valutavad.
Niu.
Ma ei saa hästi üle sellest, kuidas olen konfliktne. Muidugi pole see mingi uus avastus, tean seda juba ammu: ongi tunne, et ükskõik mis on etem kui oodata-vaadata-ehk-läheb-paremaks. Aga mismoodi mul mittekonfliktsete suhtes on lühike kannatus ja lihtsalt ei viiiiiiiiiiiitsi, on uus avastus.
Vaidlus on kordades parem kui ümmargune ei-ütle-täpselt-keerulisi-asju-välja poolnõustumine. Selle viimase peale hakkab mul lihtsalt igav, eemaldun, vaikin. Sees pole ka mitte tunnet "oleme eriarvamusel, ent armastan sind ikka", vaid "no vaidle siis minuga, kui sa nõus pole, krt!"
Tülpimus, mitte katarsis.
Kui on konflikt, saan vähemalt võita (või kaotada), kui pole, jääb lihtsalt "ta vist polnud minuga nõus".
Ja see on tegelt nende mittekonfliktsete osas ebaaus, sest nemad tahavad ainult rahu hoida ja mina siis - olen täiesti mitterahulik. Just sellepärast, et tahetakse rahu hoida.
Aga noh - olen, mis olen. See on mus ka ebanormaalne, et ei ürita enam parem olla. Arvan, et olengi piisavalt hea, kui ei meeldi, mine ära. Ning see ebanormaalsus (vastandina hulgale teistele) on ka mulle endale näha kui SUUR ebanormaalsus, mida üldse ei tahaks kõigile jagada.
Mõnele, jaa. Aga kõigile? Et KEEGI ei üritaks enam parem olla? Eeee ...
Lapsi ka enam ei kasvataks ega üritaks eeskujuga mõjutada, sest nad ju ei või tahta paremad olla? Pürg parem olla oleks inimestes surnud, sest olen, nagu olen, ja paremaks muutuda ei tahagi?
No ei!!!
Võibolla on see "olen, kes olen" ajutine. Võibolla läheb üle, sest kui inimene jääks üleni selleks, kes on, võiks aeg samahästi olemata olla ning me kõik nagunii algusest peale üleni valmis. Aga praegu on minuga nii ja mulle meeldib. Ei põe =)
Luuletusi tahaks kirjutada. Riimid on peas kui müürid.
Sellised avantüürid =)
Mõtlesin muude väliste mõjutusteta: aga äkki on seos migreeniravimiga? Sest tol päeval olin võtnud, eelmisest korrast aga ei mäleta, kas võtsin või ei. Igatahes olid need mulle juba välja kirjutatud ning ära ostetud. Nüüd on see teooriana õhus, ravimi infolehte pole millegipärast viitsinud uurida.
Ilmselt seepärast, et see ei muudaks midagi - vahel mittetöötav jalg on igatahes umbes 264 korda parem kui peavalu.
Täna paistab jälle selline päev olevat, kus tahaks pai, ilma et midagi uut suurepärast oleks teinud. Vanade asjade pärast.
Kuigi tegelikult oli suurepärasus eile täiesti olemas. Lihtsalt mittearusaadav enamikule inimestele: käisin oma elusoleva vanaema 91. sünnipäeval. Väsisin kahe tunniga niimoodi ära, et tuikusin. Ei saanud mäest üles, poeg pidi mind aitama, muidu kukkusin vaid korduvalt lumme ja üldse ei saanud edasi. (No päris järsk mägi oli).
MisMÕTTES ma ei saa medalit selle eest, et vanaema sünnipäeval käisin kaheks ja pooleks tunniks?! See oli ju NIIIIIIII raske!!! Palju inimesi ühes ruumis, korraga käivad vestlused, kusjuures inimesed räägivad järjest valjemini, et üksteisest üle kosta ning natuke sellekski, et kurdivõitu vanaema ka kuuleks. Kaks koera, kaks väikelast, korduvad jututeemad (mu isalt küsiti vähemalt kolm korda, miks ta ranne on elastiksidemega seotud, kusjuures esimest korda küsisin veel ma ise), no jookse puusse.
Või istu kinniste silmadega nurgas.
Ainus lohutus on, et mu poeg väsis samamoodi ära, samadest asjadest. Tema istus teises nurgas, silitas koera ning pani ka vahepeal silmad kinni.
Nii. Kuradi. Palju. Inimesi.
Lusikad läksid.
Sinikad jalal ka valutavad.
Niu.
Ma ei saa hästi üle sellest, kuidas olen konfliktne. Muidugi pole see mingi uus avastus, tean seda juba ammu: ongi tunne, et ükskõik mis on etem kui oodata-vaadata-ehk-läheb-paremaks. Aga mismoodi mul mittekonfliktsete suhtes on lühike kannatus ja lihtsalt ei viiiiiiiiiiiitsi, on uus avastus.
Vaidlus on kordades parem kui ümmargune ei-ütle-täpselt-keerulisi-asju-välja poolnõustumine. Selle viimase peale hakkab mul lihtsalt igav, eemaldun, vaikin. Sees pole ka mitte tunnet "oleme eriarvamusel, ent armastan sind ikka", vaid "no vaidle siis minuga, kui sa nõus pole, krt!"
Tülpimus, mitte katarsis.
Kui on konflikt, saan vähemalt võita (või kaotada), kui pole, jääb lihtsalt "ta vist polnud minuga nõus".
Ja see on tegelt nende mittekonfliktsete osas ebaaus, sest nemad tahavad ainult rahu hoida ja mina siis - olen täiesti mitterahulik. Just sellepärast, et tahetakse rahu hoida.
Aga noh - olen, mis olen. See on mus ka ebanormaalne, et ei ürita enam parem olla. Arvan, et olengi piisavalt hea, kui ei meeldi, mine ära. Ning see ebanormaalsus (vastandina hulgale teistele) on ka mulle endale näha kui SUUR ebanormaalsus, mida üldse ei tahaks kõigile jagada.
Mõnele, jaa. Aga kõigile? Et KEEGI ei üritaks enam parem olla? Eeee ...
Lapsi ka enam ei kasvataks ega üritaks eeskujuga mõjutada, sest nad ju ei või tahta paremad olla? Pürg parem olla oleks inimestes surnud, sest olen, nagu olen, ja paremaks muutuda ei tahagi?
No ei!!!
Võibolla on see "olen, kes olen" ajutine. Võibolla läheb üle, sest kui inimene jääks üleni selleks, kes on, võiks aeg samahästi olemata olla ning me kõik nagunii algusest peale üleni valmis. Aga praegu on minuga nii ja mulle meeldib. Ei põe =)
Luuletusi tahaks kirjutada. Riimid on peas kui müürid.
Sellised avantüürid =)
reede, 11. november 2016
Mul on blondidega mingi värk
Arvan, et olen Sanjisse natuke armunud.
Et Sanji on olemas, tean animest, mille nimi One Piece ja mida mu poeg tütre soovitusel väga vaatab.
Ta vastab pea kõigile mu kiiksudele: on blond, kena, pikapoolsete juustega, suitsetab, cool, vajadusel hirmuäratav võitleja, sõbralik ja pealegi veel väga hea kokk. Lolle väljamõeldud lahedate tegelaste hulgas nagunii eriti pole (millest võib tulla mu uskumatus teemal "Päriselt ongi selline inimene olemas või?!" ning arvukad eksitused elus), nii et suht intelligentne ka.
Nagu - mida veel tahta?
No hea küll, tugevaid kulme tal pole. Aga kõik muu on!
Gifi võtsin küll armumise teemat rõhutades südamekeste pärast, aga no:
Ma ei saa pilte ka väiksemaks panna, sest siis pole üldse nii hästi näha, kui veetlev ta on.
Miks mulle suitsetamine meeldib, on, et see on puhtalt naudingu pärast tehtav tegevus. Midagi muud kui naudingut sellest ei saa.
Füüsilised sõltlased, kes värisevate kätega suitsu süütavad, sest ilma ei suuda, ei ole üldse ahvatlevad, mulle meeldib just see "tahan - teen!" Lisaks veel "a mul pohhui, teen hoopis ühe suitsu rabelemise asemel"-tunne ja mõtteviis.
Täna käisin ja andsin oma lõputöö üle eelkaitsmiseks. Kui aus olla, on mu meelest selle eelkaitsmise ja kaitsmise, pidulikkuse ja akadeemilisusega selgelt liiale mindud juba 200 aastat tagasi ning nüüd need traditsioonid elavad. Millegipärast. Muudkui.
Et Sanji on olemas, tean animest, mille nimi One Piece ja mida mu poeg tütre soovitusel väga vaatab.
Ta vastab pea kõigile mu kiiksudele: on blond, kena, pikapoolsete juustega, suitsetab, cool, vajadusel hirmuäratav võitleja, sõbralik ja pealegi veel väga hea kokk. Lolle väljamõeldud lahedate tegelaste hulgas nagunii eriti pole (millest võib tulla mu uskumatus teemal "Päriselt ongi selline inimene olemas või?!" ning arvukad eksitused elus), nii et suht intelligentne ka.
Nagu - mida veel tahta?
No hea küll, tugevaid kulme tal pole. Aga kõik muu on!
Gifi võtsin küll armumise teemat rõhutades südamekeste pärast, aga no:
Miks mulle suitsetamine meeldib, on, et see on puhtalt naudingu pärast tehtav tegevus. Midagi muud kui naudingut sellest ei saa.
Füüsilised sõltlased, kes värisevate kätega suitsu süütavad, sest ilma ei suuda, ei ole üldse ahvatlevad, mulle meeldib just see "tahan - teen!" Lisaks veel "a mul pohhui, teen hoopis ühe suitsu rabelemise asemel"-tunne ja mõtteviis.
 |
| Sel pildil, mis pole otse animest, tuleb allikas ka: siit |
Aga kuni mina ei pea midagi erilist tegema (ja oo, ma ei pea, ma võin teha ja olla täpselt nagu tahan, alandatud lõpphinne pole mulle samuti probleem), olgu, las tavad elavad.
Selgelt on mul tähtsamatki, millega tegeleda.
Aga ma väsisin NIIIIIIIIII ära. Kiirköitja ostmine, emakodu külastamine, kus printida saab, lehtede augustamine, bussipileti jaoks raha kaardile kandmine ja viimaks kooli kohale minemine, et kõik vajalik seal üle anda - sa tont.
Koju jõudes olin täiesti läbi, aga mu poeg asus seal kohe One Piece'i vaatama ning vaatasin 3 episoodi kaasa, enne kui magama heitsin.
Nüüd ...
Aah, nii väsinud olla on midagi ebamaist.
Aga samas mäletan aega, kui olin kogu aeg nii väsinud. Et nüüd kogu aeg pole, on edasiminek.
Vist.
Vist.
Nüüd ...
Aah, nii väsinud olla on midagi ebamaist.
Aga samas mäletan aega, kui olin kogu aeg nii väsinud. Et nüüd kogu aeg pole, on edasiminek.
Vist.
Vist.
kolmapäev, 9. november 2016
Reaktsioon
Naljakas tunne.
Ma ei pidanud Trumpi kunagi tõsiseltvõetavaks presidendikandidaadiks. Ei, ma teadsin küll küsitlustulemusi ja värki, aga minu jaoks oli ta niivõrd naljanumber, et ei viitsinud isegi avada artikleid või vaadata meeme, mis rääkisid sellest, et ta käitub idiootselt. Nagu - ma tean seda juba. Öelge midagi uut!
Nüüd on ... oh, ma tsiteerin iseennast fb-s.
"Nii naljakas tunne on. Nagu ma oleks nihkunud mingisse teise reaalsusesse. Isegi mitte "Noh, kuidas ma nüüd tagasi pääsen?!" vaid "Oi, siin võib tõepoolest kõike juhtuda. Sõda, piinamine, näljasurm - kõik on valikus. Ent omamoodi on see ka põnev, mitte lihtsalt õudne. Siinsed inimesed on ettearvamatult veidrad.""
Eh. Kuulge, aga vaadakem seda nii, et see on maailm, kuhu ma ellu jäin =) Teistes maailmades on teistmoodi!
Eestis ka valitsus vahetub? Keskerakond?!?!
Selgelt see on mingi huvitav maailm, kus elame =)
Ma ei pidanud Trumpi kunagi tõsiseltvõetavaks presidendikandidaadiks. Ei, ma teadsin küll küsitlustulemusi ja värki, aga minu jaoks oli ta niivõrd naljanumber, et ei viitsinud isegi avada artikleid või vaadata meeme, mis rääkisid sellest, et ta käitub idiootselt. Nagu - ma tean seda juba. Öelge midagi uut!
Nüüd on ... oh, ma tsiteerin iseennast fb-s.
"Nii naljakas tunne on. Nagu ma oleks nihkunud mingisse teise reaalsusesse. Isegi mitte "Noh, kuidas ma nüüd tagasi pääsen?!" vaid "Oi, siin võib tõepoolest kõike juhtuda. Sõda, piinamine, näljasurm - kõik on valikus. Ent omamoodi on see ka põnev, mitte lihtsalt õudne. Siinsed inimesed on ettearvamatult veidrad.""
Eh. Kuulge, aga vaadakem seda nii, et see on maailm, kuhu ma ellu jäin =) Teistes maailmades on teistmoodi!
Eestis ka valitsus vahetub? Keskerakond?!?!
Selgelt see on mingi huvitav maailm, kus elame =)
teisipäev, 8. november 2016
Läheb nagu läheb
Olgu, ma seda oma lapse- ja noorpõlve asja arutan avalikult viimast korda sel kuul, sest on küll mu maailma murdnud avastus, ent kaua ühte laipa ikka peksta võib, eks ole. Nagunii võtan omaks veel tükk ja tükk aega, iga mõtteraas ei pea avalik olema.
Aga - aga - mis mõttes on tagasiside umbes pooleks selle vahel, et krt, ei ole sinu viga tõesti, ja "nojah, aga vaata ikka oma süüd ka"?
No hea küll, kaks kolmandikku-kolmandik. Kuid siiski.
Kas nagu klassikaline ohvrisüüdistamine pole teema või?! Et kui mul polnud hea, siis see pidi ikka minus endas kinni olema, mitte oludes? Ärgu ma olgu liiga karm! Nagu ... mis ma praegu olen - 36. Ja NÜÜD siis avastan, et asi pole minus ning inimesed on "ei, aga asi ikka oli sinus ju"!?
Olen arvanud, et asi oli minus ja ainult minus, piisavalt kaua. Enam ei taha!
Et kaldun teise äärmusse? No ma ei tea. Ise ei arva, et kalduksin, ning kelle arvamust peale enda oma veel usaldada võiksin? Kes tunneb minu elu paremini?
Õnneks on need, kes minuga nõus on. No hea küll, neid pole tegelikult ka kaks kolmandikku, pigem kolmveerand ja veel natuke pealegi =)
Lihtsalt kui oleks 1-2 inimest, kes teisiti arvavad, lepiksin nende kui statistikaga, ent rohkem on juba "mitu rahvast" mu teadvuses ja no ... kui kõvasti ma peaksin näiteid tooma, et nad ümber mõtleksid? Mul on neid näiteid tohutult, lihtsalt ei viitsi neid ükshaaval ära tuua. Iga näide on üksiknäide ju, miks inimesed ei või mu üldhinnagut uskuda lihtsalt?!
Sest mina olen alati süüdi ikka?!
Ei. Enam mitte.
Eile aitasin oma tütrel skaibi teel teha referaati Triin Soometsast. Olen naeruväärselt uhke, et mul siiski on veel mingi roll tema elus. (Mitte Triin Soometsa, Tütarlapse.) Olgugi skaibi vahendus ja värki, aga ta küsis minult nõu! Ise! Jee!
Muidugi on ta suur ja ilus ja elab minuta, hea kõiges, mida ette võtab ning ma olen tema suhtes täidetud korraga imetluse ja uhkusega. Aga natuke siiski vajab mind, nii tore!
Ei, jaa, ma tean. Mulje, et mu lapsed ei vaja mind millekski, oli selgelt depressiivne - aga aga aga ... mul on praegugi tunne, et mu peamine roll on lihtsalt olla puhver nende ja maailma vahel, mis vahel võib kuri tunduda või lausa kuri ollagi. Lihtsalt nüüd näen, et see roll on maailmatähtis.
Et mul pole seda puhvrit väga olnud, ei tähenda, et mu lapsed seda ei vajaks.
No aga referaadikoostamisabi annan siiski ka =)
Peaks jälle perepilte tegema, oleks pildiline tõestus, et mul ON lapsed.
Ma pean ka sööma, pean sööma, kui kõht on nii tühi, et juba koriseb (vastandina sellele, et mul koriseb vahel ka täis kõht, ilmselt seedimiselevusest), on äärmine aeg. Olgu, teen eilse söögi soojaks.
(See oli kella 10 paiku hommikul.)
Viimased päevad elan taas ümberkukkumiseni pearingluses ning koos teelibedusega on see päris jube. Kui selgem hakkab, unustan ära, kui imelik pidevas suures väärtitinägemises liikuda ning asju kätte võtta on, aga keha ikka vahel meenutab. Sisulist vahet tegelikult pole, ikka käin (või jooksen) oma parima äratundmise järgi püsti püsides, võtan või valan asju, püüdes võimalikult vähe maha ajada - lihtsalt ohutunne on kordades suurem. Seepoolt valvab mind kõvasti valvureid, kes kõik röögivad hoiatusi, kui asi väga hapuks kipub.
Väsitav.
Kuidas lund muudkui sajab ja sajab, on korraga nii tore - ja samas on jõulud ju veel niiiiiiiiiii kaugel, ei peaks jooksmas käies hangedes sumpama ju?!
No hea küll, liialdus, tossudesse pole lund läinud, aga kogu aeg tuleb teda ka juurde ju. Varsti, varsti ...
On natuke kõhe sel teemal, et tegelikult on elu ju nii hea, mis mõttes julgen olla rahulolematu oma lapsepõlvega, kui praegu on nii hea?! Vähemalt ilma üle peab ju nurisema, isegi kui see tegelikult täitsa meeldib?! Mul peab ju halb olema, kui juba ütlen, et lapsepõlv otsa oli?!?!
Ei, ega mul kogu aeg ei olnud halb. Kammaan, ükski mu vanem pole vägivaldne, keegi mind ei vägistanud öösiti, kõht oli ka täis. Aga lihtsalt - see, mida muudkui räägitakse "õnnelikust lapsepõlvest", mus üldse kaasa ei kaja. Mulle meeldisid laps olemise ea seest detailid, üksikolukorrad, ent tervikuna on mälus selline tumehall aeg.
Ega ma sellest ka aru saanud, et kui ise oma arveid maksad, alles tunned, kuidas vastutus kohinal kaela langeb. Nagu - mida?! Millal ma EI vastutanud kahekümne seitsme erineva asja eest, ikka mitte piisavalt hästi tehes? Mis need paar arvet kuus peaks nagu kaalukamad olema või?!
Olen nii väsinud sellest lõputust vastutamisest.
"Ära põe!"
Jaa. Vat tõesti enam ei põe =) Teen oma parima ja läheb nagu läheb. Varem küll rääkisin samuti, et noh, kui olen oma parima teinud, ongi maksimum saavutatud, aga tegelikult enda sees lootsin, et mu parim on seekord küllalt hea.
Mõnikord - üsna sageli - polnud.
Nüüd mõtlen siiralt, et läheb nagu läheb. Et ei ole isegi "jama küll", kui ei õnnestu. Tegin oma parima? Mida ma veel võiksingi teha?!
Aga - aga - mis mõttes on tagasiside umbes pooleks selle vahel, et krt, ei ole sinu viga tõesti, ja "nojah, aga vaata ikka oma süüd ka"?
No hea küll, kaks kolmandikku-kolmandik. Kuid siiski.
Kas nagu klassikaline ohvrisüüdistamine pole teema või?! Et kui mul polnud hea, siis see pidi ikka minus endas kinni olema, mitte oludes? Ärgu ma olgu liiga karm! Nagu ... mis ma praegu olen - 36. Ja NÜÜD siis avastan, et asi pole minus ning inimesed on "ei, aga asi ikka oli sinus ju"!?
Olen arvanud, et asi oli minus ja ainult minus, piisavalt kaua. Enam ei taha!
Et kaldun teise äärmusse? No ma ei tea. Ise ei arva, et kalduksin, ning kelle arvamust peale enda oma veel usaldada võiksin? Kes tunneb minu elu paremini?
Õnneks on need, kes minuga nõus on. No hea küll, neid pole tegelikult ka kaks kolmandikku, pigem kolmveerand ja veel natuke pealegi =)
Lihtsalt kui oleks 1-2 inimest, kes teisiti arvavad, lepiksin nende kui statistikaga, ent rohkem on juba "mitu rahvast" mu teadvuses ja no ... kui kõvasti ma peaksin näiteid tooma, et nad ümber mõtleksid? Mul on neid näiteid tohutult, lihtsalt ei viitsi neid ükshaaval ära tuua. Iga näide on üksiknäide ju, miks inimesed ei või mu üldhinnagut uskuda lihtsalt?!
Sest mina olen alati süüdi ikka?!
Ei. Enam mitte.
Eile aitasin oma tütrel skaibi teel teha referaati Triin Soometsast. Olen naeruväärselt uhke, et mul siiski on veel mingi roll tema elus. (Mitte Triin Soometsa, Tütarlapse.) Olgugi skaibi vahendus ja värki, aga ta küsis minult nõu! Ise! Jee!
Muidugi on ta suur ja ilus ja elab minuta, hea kõiges, mida ette võtab ning ma olen tema suhtes täidetud korraga imetluse ja uhkusega. Aga natuke siiski vajab mind, nii tore!
Ei, jaa, ma tean. Mulje, et mu lapsed ei vaja mind millekski, oli selgelt depressiivne - aga aga aga ... mul on praegugi tunne, et mu peamine roll on lihtsalt olla puhver nende ja maailma vahel, mis vahel võib kuri tunduda või lausa kuri ollagi. Lihtsalt nüüd näen, et see roll on maailmatähtis.
Et mul pole seda puhvrit väga olnud, ei tähenda, et mu lapsed seda ei vajaks.
No aga referaadikoostamisabi annan siiski ka =)
Peaks jälle perepilte tegema, oleks pildiline tõestus, et mul ON lapsed.
Ma pean ka sööma, pean sööma, kui kõht on nii tühi, et juba koriseb (vastandina sellele, et mul koriseb vahel ka täis kõht, ilmselt seedimiselevusest), on äärmine aeg. Olgu, teen eilse söögi soojaks.
(See oli kella 10 paiku hommikul.)
Viimased päevad elan taas ümberkukkumiseni pearingluses ning koos teelibedusega on see päris jube. Kui selgem hakkab, unustan ära, kui imelik pidevas suures väärtitinägemises liikuda ning asju kätte võtta on, aga keha ikka vahel meenutab. Sisulist vahet tegelikult pole, ikka käin (või jooksen) oma parima äratundmise järgi püsti püsides, võtan või valan asju, püüdes võimalikult vähe maha ajada - lihtsalt ohutunne on kordades suurem. Seepoolt valvab mind kõvasti valvureid, kes kõik röögivad hoiatusi, kui asi väga hapuks kipub.
Väsitav.
Kuidas lund muudkui sajab ja sajab, on korraga nii tore - ja samas on jõulud ju veel niiiiiiiiiii kaugel, ei peaks jooksmas käies hangedes sumpama ju?!
No hea küll, liialdus, tossudesse pole lund läinud, aga kogu aeg tuleb teda ka juurde ju. Varsti, varsti ...
On natuke kõhe sel teemal, et tegelikult on elu ju nii hea, mis mõttes julgen olla rahulolematu oma lapsepõlvega, kui praegu on nii hea?! Vähemalt ilma üle peab ju nurisema, isegi kui see tegelikult täitsa meeldib?! Mul peab ju halb olema, kui juba ütlen, et lapsepõlv otsa oli?!?!
Ei, ega mul kogu aeg ei olnud halb. Kammaan, ükski mu vanem pole vägivaldne, keegi mind ei vägistanud öösiti, kõht oli ka täis. Aga lihtsalt - see, mida muudkui räägitakse "õnnelikust lapsepõlvest", mus üldse kaasa ei kaja. Mulle meeldisid laps olemise ea seest detailid, üksikolukorrad, ent tervikuna on mälus selline tumehall aeg.
Ega ma sellest ka aru saanud, et kui ise oma arveid maksad, alles tunned, kuidas vastutus kohinal kaela langeb. Nagu - mida?! Millal ma EI vastutanud kahekümne seitsme erineva asja eest, ikka mitte piisavalt hästi tehes? Mis need paar arvet kuus peaks nagu kaalukamad olema või?!
Olen nii väsinud sellest lõputust vastutamisest.
"Ära põe!"
Jaa. Vat tõesti enam ei põe =) Teen oma parima ja läheb nagu läheb. Varem küll rääkisin samuti, et noh, kui olen oma parima teinud, ongi maksimum saavutatud, aga tegelikult enda sees lootsin, et mu parim on seekord küllalt hea.
Mõnikord - üsna sageli - polnud.
Nüüd mõtlen siiralt, et läheb nagu läheb. Et ei ole isegi "jama küll", kui ei õnnestu. Tegin oma parima? Mida ma veel võiksingi teha?!
pühapäev, 6. november 2016
Tõusin üles, panin hommikumantli selga
Poodlemine.
Ma ei saanud iial aru, miks see mõnedele inimestele meeldib. Sest olen terve elu - või noh, sestsaati, kui kaupa poodidesse rohkem tuli - käinud asju ostmas mitte nii, et kui meeldib, ostan ära, vaid "kui meeldib, jätan meelde, käin kõik kohad läbi, et leida parimat hinna-kvaliteedi suhet ja ostan mitte selle, mis enim meeldib, vaid siiski kõige mõistlikuma valiku".
Nii, et miski meeldib, selle ma võtan, olen aint varateismelisena pärast kooli (isa andis mulle üksvahe tõhusalt taskuraha) või hiljem täisinimesena kaltsukas teinud. Siis ka ainult juhul, kui mul palju raha on. Noh, suhteliselt, enda kohta palju =)
Aga nüüd, pärast Rongi, ma lihtsalt ei jaksa niimoodi poes käia, et vaatan kõik üle ja valin mõistlikuima välja.
Täna käisime Poeglapsele suures kaubanduskeskuses saapaid ostmas. Esimeses poes polnud midagi lahedat, teises oli lausa mitu paari mõnusaid ja ilusaid. Poeglaps valis lahedaima värvi välja, oigas neid proovides vaimustusest, kui mõnusad need on, ma ostsin ära ja kõik.
Mulle tegi ka rõõmu meie järgmine dialoog:
Poeg: Kas need on naiste saapad?
Mina: No kui nad sinu jalas on, siis pole.
Poeg: Nojah.
Rohkem see teema polnud.
Väsisin ikkagi maani ära. Meil oli veel kahes muu-asja-poes plaanis käia ning seal olin juba faasis "andke mulle midagi, ikka parem, kui ei midagi".
Lõpuks oli tarvis Babybacki sööma minna, sest selle pingutuse järel pidi ju midagi toredat ka tulema - aga kuivõrd toitu tuli oodata 45 minutit, ei osutunud seegi lõõgastavaks, vaid pingeliseks kogemuseks.
Kuigi söögikraam OLI päris hea. Mu Poeglaps on täiega ebatüüpiline laps - parim toit talle väljas süües on salat. Talle nii meeldivad värsked rohelised lehed, natuke tomatit, redist, hiina kapsast ning siis mingi liha või krevetid salati sees on talle parim. Kostab ainult müügimist ja taldrik on tühi ajaliselt umbes kolm korda kiiremini, kui mina väga näljasena samasuurt portsjonit sööksin.
Valikut, mida tellida, teeb ta meetodil "Aga kui palju seal värsket rohelist on?"
Ainult magustoidu ja kohvi osas on leebe ja ei nõua rohelist juurde.
Aga no 45 krdi minutit istuda ja oodata, last lõbustada, kuna meie mõlema tühjad kõhud lähevad aina tühjemaks, ja midagi muud planeerida ka ei saa, sest pole teada, millal söök tuleb!? Poole tunni ootamise järel sõime ära kaubanduskeskusest kaasa ostetud glasuursõõrikud, sest NÄLG.
Pärast läksime veel koju. Sõitsin rongis, silmad kinni, ja piletimüüjale ajasin suht segast juttu. Õnneks tal polnud midagi muud vaja teadagi kui me sihtkohta, sooduskaardid olid nagunii nähtaval.
Esimesed kolm tundi kodus kadusid täiesti märkamatult, omast arust magasin ainult natuke.
Aga see, et ostad uue asja ära, kui miski meeldib, mitte ei vali kümne poe läbivaatamise järel parimat hinna-kvaliteedi suhet, oli mulle teadvustatuna uudne kogemus. Sedasi olen seni kasutamata riide- ja jalanõukraamist peamiselt sokke ning aluspükse ostnud - või siis internetist tellinud. Isegi peale rongi.
Olgu, kui sul raha on ja sa ära ei väsi, võib selles "tahan-võtan" teatud veetlust tõesti leida.
Tavainimene kirjutas sotsiopaatiast ja psühhopaatiast.
Tegelt see asi pole nii lihtne, selge ja ühene. Eri aegadel on eri moodi nimetatud samu asju, on olnud "need on üks ja sama", on olnud "väikesed erinevused siin on otsustavad üldpildis" ja kuna mina rääkisin aint "joontest", võivadki need "jooned" olla ükskõik kumma omad, pole vahet, kas võtta sotsiopaatiat ja psühhopaatiat ühe ja sama või veidi erinevate nähtustena.
Phmt mul on "poteito-potaato" sel teemal. Kuigi olen neist viimasel ajal kõriauguni rääkinud. Kuidagi samas ikka kripeldab siiski, et kui juba rääkida, võiks vähemalt teada, millest rääkida, eks ole.
Paraku - see ei ole selge asi. Kindlasti ON mingi hetkel kehtiv teaduslike terminite jaotus, aga milline just, pohhui pole v?
Samas meenub oma jama terminiga "inhibiitor" ja serotoniini ning endorfiinide segadus =)
No ma ei tea. Praegu vist arusaamist ei takista siiski?
Olen liiga väsinud, et mul meelde tuleks, millest üldse postitust kirjutama asudes rääkima tahtsin hakata. Kurat. No las jääb siis täna selline "tõusin üles, panin hommikumantli selga ja sussid jalga, tegin kohvi"-värk.
Ma ei saanud iial aru, miks see mõnedele inimestele meeldib. Sest olen terve elu - või noh, sestsaati, kui kaupa poodidesse rohkem tuli - käinud asju ostmas mitte nii, et kui meeldib, ostan ära, vaid "kui meeldib, jätan meelde, käin kõik kohad läbi, et leida parimat hinna-kvaliteedi suhet ja ostan mitte selle, mis enim meeldib, vaid siiski kõige mõistlikuma valiku".
Nii, et miski meeldib, selle ma võtan, olen aint varateismelisena pärast kooli (isa andis mulle üksvahe tõhusalt taskuraha) või hiljem täisinimesena kaltsukas teinud. Siis ka ainult juhul, kui mul palju raha on. Noh, suhteliselt, enda kohta palju =)
Aga nüüd, pärast Rongi, ma lihtsalt ei jaksa niimoodi poes käia, et vaatan kõik üle ja valin mõistlikuima välja.
Täna käisime Poeglapsele suures kaubanduskeskuses saapaid ostmas. Esimeses poes polnud midagi lahedat, teises oli lausa mitu paari mõnusaid ja ilusaid. Poeglaps valis lahedaima värvi välja, oigas neid proovides vaimustusest, kui mõnusad need on, ma ostsin ära ja kõik.
Mulle tegi ka rõõmu meie järgmine dialoog:
Poeg: Kas need on naiste saapad?
Mina: No kui nad sinu jalas on, siis pole.
Poeg: Nojah.
Rohkem see teema polnud.
Väsisin ikkagi maani ära. Meil oli veel kahes muu-asja-poes plaanis käia ning seal olin juba faasis "andke mulle midagi, ikka parem, kui ei midagi".
Lõpuks oli tarvis Babybacki sööma minna, sest selle pingutuse järel pidi ju midagi toredat ka tulema - aga kuivõrd toitu tuli oodata 45 minutit, ei osutunud seegi lõõgastavaks, vaid pingeliseks kogemuseks.
Kuigi söögikraam OLI päris hea. Mu Poeglaps on täiega ebatüüpiline laps - parim toit talle väljas süües on salat. Talle nii meeldivad värsked rohelised lehed, natuke tomatit, redist, hiina kapsast ning siis mingi liha või krevetid salati sees on talle parim. Kostab ainult müügimist ja taldrik on tühi ajaliselt umbes kolm korda kiiremini, kui mina väga näljasena samasuurt portsjonit sööksin.
Valikut, mida tellida, teeb ta meetodil "Aga kui palju seal värsket rohelist on?"
Ainult magustoidu ja kohvi osas on leebe ja ei nõua rohelist juurde.
Aga no 45 krdi minutit istuda ja oodata, last lõbustada, kuna meie mõlema tühjad kõhud lähevad aina tühjemaks, ja midagi muud planeerida ka ei saa, sest pole teada, millal söök tuleb!? Poole tunni ootamise järel sõime ära kaubanduskeskusest kaasa ostetud glasuursõõrikud, sest NÄLG.
Pärast läksime veel koju. Sõitsin rongis, silmad kinni, ja piletimüüjale ajasin suht segast juttu. Õnneks tal polnud midagi muud vaja teadagi kui me sihtkohta, sooduskaardid olid nagunii nähtaval.
Esimesed kolm tundi kodus kadusid täiesti märkamatult, omast arust magasin ainult natuke.
Aga see, et ostad uue asja ära, kui miski meeldib, mitte ei vali kümne poe läbivaatamise järel parimat hinna-kvaliteedi suhet, oli mulle teadvustatuna uudne kogemus. Sedasi olen seni kasutamata riide- ja jalanõukraamist peamiselt sokke ning aluspükse ostnud - või siis internetist tellinud. Isegi peale rongi.
Olgu, kui sul raha on ja sa ära ei väsi, võib selles "tahan-võtan" teatud veetlust tõesti leida.
Tavainimene kirjutas sotsiopaatiast ja psühhopaatiast.
Tegelt see asi pole nii lihtne, selge ja ühene. Eri aegadel on eri moodi nimetatud samu asju, on olnud "need on üks ja sama", on olnud "väikesed erinevused siin on otsustavad üldpildis" ja kuna mina rääkisin aint "joontest", võivadki need "jooned" olla ükskõik kumma omad, pole vahet, kas võtta sotsiopaatiat ja psühhopaatiat ühe ja sama või veidi erinevate nähtustena.
Phmt mul on "poteito-potaato" sel teemal. Kuigi olen neist viimasel ajal kõriauguni rääkinud. Kuidagi samas ikka kripeldab siiski, et kui juba rääkida, võiks vähemalt teada, millest rääkida, eks ole.
Paraku - see ei ole selge asi. Kindlasti ON mingi hetkel kehtiv teaduslike terminite jaotus, aga milline just, pohhui pole v?
Samas meenub oma jama terminiga "inhibiitor" ja serotoniini ning endorfiinide segadus =)
No ma ei tea. Praegu vist arusaamist ei takista siiski?
Olen liiga väsinud, et mul meelde tuleks, millest üldse postitust kirjutama asudes rääkima tahtsin hakata. Kurat. No las jääb siis täna selline "tõusin üles, panin hommikumantli selga ja sussid jalga, tegin kohvi"-värk.
neljapäev, 3. november 2016
Hoolivus
Eile olin selline - migreenihoog+migreeniravum=üleüldine meeletu nõrkus ja tuikumine. Aga no nii palju parem kui valu, onju. Võin olla küll pehme nagu mannapuder, kui vähemalt ei valuta, tänan.
Ja no Peaches oli nii tore ja esineja enne teda oli ka tore. Kuna ma hoiatuse peale "seal on külm" olin villases kleidis ja seal all olnud maikas, tantsisin nii, et pugesin kleidist kuni vööni välja ning lasin tal kuskil allpool rippuda kui seelikul.
Seal ei olnud külm, kõik muutub aja jooksul, mõnda kohta näiteks hakatakse kütma.
Ja nii hea oli! Oo-kui-lahe! Ega ma eriti palju oodanud, sest ei tahtnud pettuda, ja siis keha lihtsalt hakkas liikuma muusika saatel. Keerutasin puusi tagapool, sest selgelt vajasin rohkem ruumi oma vehkivate käte jaoks, kui ees oli. Mul oli nii hea! Ainus asi, mis selgelt ütles, et hei! ajukahjustus! oli, et ajuti tantsisin suletud silmil - kõrvad olid niigi sissetulevast infost õnnelikud, lisaks veel vaadata ... Ei, Peachest vaatasin, tema otse laval tehtud kostüümivahetused, nii et vahepeal oli üsna alasti, tema ilmed, tema publiku kätel laulmine ja tantsuinimesed olid vaatamist väärt.
Aga mehe ajal enne teda olin küll pool aega pime, sest no lihtsalt - ma ei jaksa vaadata mingeid videovärke seinal, kui samal ajal nii tantsitavat muusikat mängitakse!
Pean ebatõenäoliseks, et sain migreeni selle kogemuse pealt. Ent paraku - ööbisin emakodus, sest Pealinnas see tundub jätkuvalt parim koht magamiseks, pealegi elab seal mu tütar, kel on parajasti koolivaheaeg ja värki.
Unenäod viitasid üsna selgelt, et võisin ju mitte ema ega boonusisa reaalselt nähagi, aga mu teadvuses olid nad väga kohal.
No ja siis migreen. Iu.
Pärilikkus on mulle ja Poeglapsele ikka jõhkra kingituse teinud. Tütarlapse peavalud tulevad ainult siis, kui ta liiga vähe maganud on (tema sõnul) ning ei ole eriti hullud - ma loodan, et on teist tüve seega.
Mitte et minu omad poleks selgelt emotsionaalse pingega seotud.
Mõtlen hoolitsust üles näitavate inimeste peale oma elus.
Tütarlapse isa (muahhh!). Üldse see perekond, sealt ikka tuleb lahkust, sõbralikkust ja hoolitsust. Mu ainuke vana sõber, mu uus sõber (täielik lemmik) ... AAAA, ja see endisaegne härrasmehelik viisakus mõne isase puhul ka, kus mulle avatakse uks ja pakutakse istet. Seal on muidugi oluline vahe, kas on hoolitsus (harva) või viisakus. Vahet näen seal, et kui inimene laseb mul muidu raskeid asju teha, aga arvab, et mantlit võiks selga aidata, on ta lihtsalt lollakas.
Kusjuures vahel mu lapsed ka toovad mulle küsimata kohvi või teevad pai. Nagu. Minu lapsed!
Mu isa ka, vähemalt veidi. Nojah, aga tegelikult võiks siis emale ka punkte anda, lõpuks on ta mind vähemalt korra eriliselt kehva ilmaga autoga koju viinud, et ma ühistranspordiga ei peaks minema, mulle kohvi voodisse toonud, kuigi mul üldsegi polnud sünnipäev ning kui ma haiglas teadvusetu olin, oli kumbki vanem suht stabiilselt mu kõrval.
Olgu, vanemad saavad natuke punkte, sest ega nad mingid koletised ju ole.
Aga põhimõtteliselt - jaaaaa.
Ma lihtsalt ei suudagi omaks võtta, et keegi võiks minu eest hoolitseda. Ise, nii et ma ei küsi ka, lihtsalt. Kui seda tehakse, siis mul ongi see ootamatu hea tunne, mis ootamatu hea puhul maailmalt tuleb: oi, keegi saatis mulle kohviraha või sain postiga tulnud sünnipäevakingi! Või juhtus täiesti ootamatult, et mu esikule lihtsalt pandi ükspäev uus põrand või et sain sõja- ja katastroofimeditsiinis arvestuse teistest eraldi ja päev varem tehtud.
Sest ma olen elu jooksul vääramatu tõena selgeks saanud, et inimesed ei hoolitse mu eest. Ja kui hoolitsevad, on vaimustus ja uskumatus.
Aga seal on muidugi see nurk, et kui hoolitsevad küsimata, on vaimustus, aga kui ma küsin, siis väga loeb, kellelt. Neilt, kes ise nagu ei mõtlegi, teevad kohe, mida soovin, ei taha küsida, sest jee ma jaksan vastutada nende heaolu eest. Valvata, et liiga palju ei küsiks, et teine end ära ei rebestaks ...
Ma KÜSIN ainult neilt, keda pean võimeliseks ka "ei" ütlema.
Ikka veel, hoolimata abipalumise õppimise kampaaniast oma elus.
Panen veel ühe Peachese laulu ka. Sest nii tore oli!
Ja no Peaches oli nii tore ja esineja enne teda oli ka tore. Kuna ma hoiatuse peale "seal on külm" olin villases kleidis ja seal all olnud maikas, tantsisin nii, et pugesin kleidist kuni vööni välja ning lasin tal kuskil allpool rippuda kui seelikul.
Seal ei olnud külm, kõik muutub aja jooksul, mõnda kohta näiteks hakatakse kütma.
Ja nii hea oli! Oo-kui-lahe! Ega ma eriti palju oodanud, sest ei tahtnud pettuda, ja siis keha lihtsalt hakkas liikuma muusika saatel. Keerutasin puusi tagapool, sest selgelt vajasin rohkem ruumi oma vehkivate käte jaoks, kui ees oli. Mul oli nii hea! Ainus asi, mis selgelt ütles, et hei! ajukahjustus! oli, et ajuti tantsisin suletud silmil - kõrvad olid niigi sissetulevast infost õnnelikud, lisaks veel vaadata ... Ei, Peachest vaatasin, tema otse laval tehtud kostüümivahetused, nii et vahepeal oli üsna alasti, tema ilmed, tema publiku kätel laulmine ja tantsuinimesed olid vaatamist väärt.
Aga mehe ajal enne teda olin küll pool aega pime, sest no lihtsalt - ma ei jaksa vaadata mingeid videovärke seinal, kui samal ajal nii tantsitavat muusikat mängitakse!
Pean ebatõenäoliseks, et sain migreeni selle kogemuse pealt. Ent paraku - ööbisin emakodus, sest Pealinnas see tundub jätkuvalt parim koht magamiseks, pealegi elab seal mu tütar, kel on parajasti koolivaheaeg ja värki.
Unenäod viitasid üsna selgelt, et võisin ju mitte ema ega boonusisa reaalselt nähagi, aga mu teadvuses olid nad väga kohal.
No ja siis migreen. Iu.
Pärilikkus on mulle ja Poeglapsele ikka jõhkra kingituse teinud. Tütarlapse peavalud tulevad ainult siis, kui ta liiga vähe maganud on (tema sõnul) ning ei ole eriti hullud - ma loodan, et on teist tüve seega.
Mitte et minu omad poleks selgelt emotsionaalse pingega seotud.
Mõtlen hoolitsust üles näitavate inimeste peale oma elus.
Tütarlapse isa (muahhh!). Üldse see perekond, sealt ikka tuleb lahkust, sõbralikkust ja hoolitsust. Mu ainuke vana sõber, mu uus sõber (täielik lemmik) ... AAAA, ja see endisaegne härrasmehelik viisakus mõne isase puhul ka, kus mulle avatakse uks ja pakutakse istet. Seal on muidugi oluline vahe, kas on hoolitsus (harva) või viisakus. Vahet näen seal, et kui inimene laseb mul muidu raskeid asju teha, aga arvab, et mantlit võiks selga aidata, on ta lihtsalt lollakas.
Kusjuures vahel mu lapsed ka toovad mulle küsimata kohvi või teevad pai. Nagu. Minu lapsed!
Mu isa ka, vähemalt veidi. Nojah, aga tegelikult võiks siis emale ka punkte anda, lõpuks on ta mind vähemalt korra eriliselt kehva ilmaga autoga koju viinud, et ma ühistranspordiga ei peaks minema, mulle kohvi voodisse toonud, kuigi mul üldsegi polnud sünnipäev ning kui ma haiglas teadvusetu olin, oli kumbki vanem suht stabiilselt mu kõrval.
Olgu, vanemad saavad natuke punkte, sest ega nad mingid koletised ju ole.
Aga põhimõtteliselt - jaaaaa.
Ma lihtsalt ei suudagi omaks võtta, et keegi võiks minu eest hoolitseda. Ise, nii et ma ei küsi ka, lihtsalt. Kui seda tehakse, siis mul ongi see ootamatu hea tunne, mis ootamatu hea puhul maailmalt tuleb: oi, keegi saatis mulle kohviraha või sain postiga tulnud sünnipäevakingi! Või juhtus täiesti ootamatult, et mu esikule lihtsalt pandi ükspäev uus põrand või et sain sõja- ja katastroofimeditsiinis arvestuse teistest eraldi ja päev varem tehtud.
Sest ma olen elu jooksul vääramatu tõena selgeks saanud, et inimesed ei hoolitse mu eest. Ja kui hoolitsevad, on vaimustus ja uskumatus.
Aga seal on muidugi see nurk, et kui hoolitsevad küsimata, on vaimustus, aga kui ma küsin, siis väga loeb, kellelt. Neilt, kes ise nagu ei mõtlegi, teevad kohe, mida soovin, ei taha küsida, sest jee ma jaksan vastutada nende heaolu eest. Valvata, et liiga palju ei küsiks, et teine end ära ei rebestaks ...
Ma KÜSIN ainult neilt, keda pean võimeliseks ka "ei" ütlema.
Ikka veel, hoolimata abipalumise õppimise kampaaniast oma elus.
Panen veel ühe Peachese laulu ka. Sest nii tore oli!
teisipäev, 1. november 2016
Teooriad, erinevad
Fakk, ma olen nii lahe, et ise ka ei suuda päriselt mõista =)
Kui liidan ühikuid kokku, saan väga laheda inimese, aga kui panen selle konteksti, et kaks aastat tagasi liikusin ainult ratastoolis ja väsisin ka seal umbes 5 minutiga ära, lõin korduvalt endale küüned näkku, sest käsi liikus omatahtsi suvalises suunas. üritasin parasjagu tarbimisel olevasse jooki ära uppuda ning ei suutnud laulusõnu raadiost teadvusest välja lüüa kui mitte mulle suunatud infot, tuleb juba uskumatus peale.
Jaa, tänan! (Kummardab kahes suunas - mitte häbelikult, vaid iseenesestmõistetavat tunnustust rahulikult vastu võttes.)
Õues lõhnab nii hästi! Sügis on nii minu aeg!
Õnneks pole mul ka talve vastu midagi, see on ka tore =) Ootan juba innuga aega, mil saan piparkoogitainast ja jõulukooke teha. Mitte et praegune hetk halb oleks - KÕIK on hea, nii olevik kui tulevikuperspektiiv.
Tõsi - und jälle ei tulnud. Vedelesin voodis kella kümnest keskööni, lugesin numbreid edaspidi, siis tagurpidi sügavale miinustesse välja, siis jälle edaspidi, kordasin üht ja sama fraasi teatud laulust ei-tea-palju-kordi ja lõpuks tõdesin, et hei! Kõik 9-ga korrutiste arvud annavad numbrite liitmisel 9! Igaks juhuks kontrollisin ka teiste arvudega, aga ei. Asi toimib ainult 9 puhul. Algul arvasin, et mudel kehtib ainult 10-ga korrutamiseni, sest 99 ehk 9x11 teeb ju 18, mitte üheksa - aga siis sain aru, et 18 on 1+8 ehk ikkagi 9.
Ja siis proovisin veel hunniku üheksa korrutisi läbi ja igal pool toimis.
Kus on loogika? Miks nii?
Selle väljamõtlemiseni ei jõudnud. Loobusin ja tõusin üles.
Kusjuures ei ole nii, et mul voodis mõnus ei oleks. Keret täitis roidumus, kui vahepeal kempsus käisin, tuikusin väsimusest. Aga magama ei jäänud. Sest liiga vara mu keha jaoks.
Organism on keeruline. Vahel tasub tema vahetuid soove kuulata. Vahel tasub meelde jätta, kuidas ta enamasti toimib, ja uskuda, et seekord teeb samamoodi, kuigi tunne on, nagu võiks teisiti.
Vat seda, et ta täiega oleks üllatanud, mul aint meelde ei tule. Et tunne ja mõistuslik järjekindluse otsimine ütleksid mõlemad ühte, aga tegelt on hoopis teisiti.
Ei, Organism on nagu teaduslikud avastused sotsioloogias: "Nojah, ma ju teadsin seda juba."
Aga see 9-asi on tõesti veider.
Aa, ja siis mõtlesin veel, et kuna ma elasin teadmises, et ma pole piisavalt hea, olen enda päris rämedalt üles pumbanud igal alal. Ise ka imestan nüüdseks, nagu postituse algusest näha.
Aga kui ei oleks? Kui ma oleks paks, laisk, ei täidaks lubadusi, ja peidaksin end maailma eest, mis ma oleksin siis vähem väärt v?
Sellist tunnet küll ei ole, tegelikult. Vähemalt - nojah, vähemalt teiste pihta ei ole. Et TEISED oleksid vähem väärt, kui neil lilli juustes pole.
Pole kunagi olnud ka.
Põhimõtteliselt hindasin igaühte lihtsalt kui inimest - peale iseenda, kes ma nagu inimese tavatasemele ei ulatunud iial, tegin, mis tegin.
Et endale võiks ka "väga hea" panna? MINULE?! Kuulge, ma olen ju puudega ühik, nii hea, kui suudan, aga normaalse inimeseni ei küüni kuidagi! Objektiivselt ma ei saa KUNAGI "head"-ki saada, "väga heast" rääkimata!
See usk oli sügaval, et ma ei kõlba. Nii üdini minus sees, et isegi kui mõtlesin enda vastu kena olemise tarkusele ja iseendale andestamisele, kui suurepärane olen nurga alt a või b - mõte oli sel hetkel teadvuses kui mõtlesin. Kohe läinud, kui just ei mõelnud. Sest tunne ja mõte pole raasugi samad asjad ning mu tundetasand rääkis hoopis muud kui enese armastamise juttu.
Aga teised? Muidugi ma armastan neid, no matter how old, how fucked, how shit.
Noh, mõnele inimesele teen erandi. =) Kui inimene on korraga loll ja halb, ta mulle ei meeldi. Võibolla on mu "a mine persse!"-tunne rohkemate pihta tegelikult ainult sellest, et pean rohkemaid inimesi lollideks?
Samas - isevärki lugu. Kui loen kenade inimeste võrgupäevikuid (no keni on mu loetavate hulgas päris suur protsent, näiteks 95), siis nad kõik kahtlevad endas, püüavad paremad olla ning vaid mõnikord saabub "kuule, päris hea olen!"
Samas mittekenad inimesed, need, kelle sotsiopaatsed jooned koos nende võimalikkuse avastamisega kohe ära määrasin, on endaga rahul. Ehk siis: endaga rahulolematus on tegelt normaalse psühholoogia märk?!
Väga hirmutav.
Ah, ei, üks kena inimene on ka endaga rahul! Ehk ei ole asi siiski nii absoluutne kui selle kuramuse üheksaga. Inimesed on teatavasti individuaalsed ning keskmiste leidmine ei ütle midagi konkreetse isendi kohta =)
Kuna seda "I mean something"-lugu olen siin juba jaganud, ent õhtul lähen Peachest vaatama ja ta on nii tore (mu põhihirm on, et ootan liiga palju ja pettun, nii et püüan mitte oodata), siis näiteks see.
Reaching for the sweetest peaches!
Ah, panen PÄRIS Peachest ka =)
Kui liidan ühikuid kokku, saan väga laheda inimese, aga kui panen selle konteksti, et kaks aastat tagasi liikusin ainult ratastoolis ja väsisin ka seal umbes 5 minutiga ära, lõin korduvalt endale küüned näkku, sest käsi liikus omatahtsi suvalises suunas. üritasin parasjagu tarbimisel olevasse jooki ära uppuda ning ei suutnud laulusõnu raadiost teadvusest välja lüüa kui mitte mulle suunatud infot, tuleb juba uskumatus peale.
Jaa, tänan! (Kummardab kahes suunas - mitte häbelikult, vaid iseenesestmõistetavat tunnustust rahulikult vastu võttes.)
Õues lõhnab nii hästi! Sügis on nii minu aeg!
Õnneks pole mul ka talve vastu midagi, see on ka tore =) Ootan juba innuga aega, mil saan piparkoogitainast ja jõulukooke teha. Mitte et praegune hetk halb oleks - KÕIK on hea, nii olevik kui tulevikuperspektiiv.
Tõsi - und jälle ei tulnud. Vedelesin voodis kella kümnest keskööni, lugesin numbreid edaspidi, siis tagurpidi sügavale miinustesse välja, siis jälle edaspidi, kordasin üht ja sama fraasi teatud laulust ei-tea-palju-kordi ja lõpuks tõdesin, et hei! Kõik 9-ga korrutiste arvud annavad numbrite liitmisel 9! Igaks juhuks kontrollisin ka teiste arvudega, aga ei. Asi toimib ainult 9 puhul. Algul arvasin, et mudel kehtib ainult 10-ga korrutamiseni, sest 99 ehk 9x11 teeb ju 18, mitte üheksa - aga siis sain aru, et 18 on 1+8 ehk ikkagi 9.
Ja siis proovisin veel hunniku üheksa korrutisi läbi ja igal pool toimis.
Kus on loogika? Miks nii?
Selle väljamõtlemiseni ei jõudnud. Loobusin ja tõusin üles.
Kusjuures ei ole nii, et mul voodis mõnus ei oleks. Keret täitis roidumus, kui vahepeal kempsus käisin, tuikusin väsimusest. Aga magama ei jäänud. Sest liiga vara mu keha jaoks.
Organism on keeruline. Vahel tasub tema vahetuid soove kuulata. Vahel tasub meelde jätta, kuidas ta enamasti toimib, ja uskuda, et seekord teeb samamoodi, kuigi tunne on, nagu võiks teisiti.
Vat seda, et ta täiega oleks üllatanud, mul aint meelde ei tule. Et tunne ja mõistuslik järjekindluse otsimine ütleksid mõlemad ühte, aga tegelt on hoopis teisiti.
Ei, Organism on nagu teaduslikud avastused sotsioloogias: "Nojah, ma ju teadsin seda juba."
Aga see 9-asi on tõesti veider.
Aa, ja siis mõtlesin veel, et kuna ma elasin teadmises, et ma pole piisavalt hea, olen enda päris rämedalt üles pumbanud igal alal. Ise ka imestan nüüdseks, nagu postituse algusest näha.
Aga kui ei oleks? Kui ma oleks paks, laisk, ei täidaks lubadusi, ja peidaksin end maailma eest, mis ma oleksin siis vähem väärt v?
Sellist tunnet küll ei ole, tegelikult. Vähemalt - nojah, vähemalt teiste pihta ei ole. Et TEISED oleksid vähem väärt, kui neil lilli juustes pole.
Pole kunagi olnud ka.
Põhimõtteliselt hindasin igaühte lihtsalt kui inimest - peale iseenda, kes ma nagu inimese tavatasemele ei ulatunud iial, tegin, mis tegin.
Et endale võiks ka "väga hea" panna? MINULE?! Kuulge, ma olen ju puudega ühik, nii hea, kui suudan, aga normaalse inimeseni ei küüni kuidagi! Objektiivselt ma ei saa KUNAGI "head"-ki saada, "väga heast" rääkimata!
See usk oli sügaval, et ma ei kõlba. Nii üdini minus sees, et isegi kui mõtlesin enda vastu kena olemise tarkusele ja iseendale andestamisele, kui suurepärane olen nurga alt a või b - mõte oli sel hetkel teadvuses kui mõtlesin. Kohe läinud, kui just ei mõelnud. Sest tunne ja mõte pole raasugi samad asjad ning mu tundetasand rääkis hoopis muud kui enese armastamise juttu.
Aga teised? Muidugi ma armastan neid, no matter how old, how fucked, how shit.
Noh, mõnele inimesele teen erandi. =) Kui inimene on korraga loll ja halb, ta mulle ei meeldi. Võibolla on mu "a mine persse!"-tunne rohkemate pihta tegelikult ainult sellest, et pean rohkemaid inimesi lollideks?
Samas - isevärki lugu. Kui loen kenade inimeste võrgupäevikuid (no keni on mu loetavate hulgas päris suur protsent, näiteks 95), siis nad kõik kahtlevad endas, püüavad paremad olla ning vaid mõnikord saabub "kuule, päris hea olen!"
Samas mittekenad inimesed, need, kelle sotsiopaatsed jooned koos nende võimalikkuse avastamisega kohe ära määrasin, on endaga rahul. Ehk siis: endaga rahulolematus on tegelt normaalse psühholoogia märk?!
Väga hirmutav.
Ah, ei, üks kena inimene on ka endaga rahul! Ehk ei ole asi siiski nii absoluutne kui selle kuramuse üheksaga. Inimesed on teatavasti individuaalsed ning keskmiste leidmine ei ütle midagi konkreetse isendi kohta =)
Kuna seda "I mean something"-lugu olen siin juba jaganud, ent õhtul lähen Peachest vaatama ja ta on nii tore (mu põhihirm on, et ootan liiga palju ja pettun, nii et püüan mitte oodata), siis näiteks see.
Reaching for the sweetest peaches!
Ah, panen PÄRIS Peachest ka =)
Tellimine:
Postitused (Atom)