Hommik
Ma tean, et peaksin igast asju tegema praegu. Näiteks magama, võtma tolmuimejaga vannitoa põrandalt kassiliiva, nõeluma Tütarlapse jopet, mil on imelik rebend varrukal, ostma poest samale lapsele ilutulestikku, tegema süüa, pesema hambaid, kitkuma säärekarvu**, siluma oma märgade juustega magama minemisest pöörast soengut, võib-olla isegi vaatama, misasja õppejõud nüüd tahtiski, et ma kokku kirjutaks viiendaks jaanuariks...
Niisiis kirjutan teile.
Tulin kell 04.41 hommikul läbi jäitesaju kodu poole ja mõtlesin malbelt ning natuke äraolevalt, et kas ma tegin õigesti? Oot, mis inimene ma selle jooksva olukorra põhjal nüüd olengi?
Selgus, et sellele küsimusele leidus täiesti lihtne vastus: ma olen inimene, kes läheb kell 04.41 läbi jäitesaju kodu poole, ümber varruka lahkelt laenatud helkur ja hinges veendumus, et kui vähegi võimalik, tuleb peolt enne magamajäämist koju minna. Sest võõras kohas meiki maha võtta, magada samas pesus, mida tuleb hommikulgi kanda, ja pesemata hammastega, ning hommikul pererahva ning teiste ööbijatega suhelda, kui vedru on maha käinud, näos kaks värsket vinni ja rinnus väriseb pohmeluses küülik, on võimalik ja vbla isegi omajagu meeldiv, aga kokkuvõtteks siiski liigne koormus, kui olemas on ka alternatiiv.
Muu alternatiiv, kui magada märjas lumes, s.t.
Tuvastasin, et selline inimene olemise vastu ei ole mul vähimatki. Olen see inimene, see inimene olen mina.
Olen. Mina.
Ossa, see inimene olengi mina! Ja mulle meeldib see inimene!
Kodus tabas seda mina-inimest muidugi vajadus panna pesu kuivama, koristada kokku üksi kodus olnud laste poolt üüratus koguses maha puistatud plaksumais, pesta köögipõrandalt maha arusaamatu kleepuv miski ja siis nägin, mida üks lähedane sugulane oli mu ära olles kempsuharjaga teinud.
Hari nägi välja nagu oleks sinna oksendatud.
Tekkis kohe soov asutada Kempsuharjade Päästmise Selts.
Ja siis ma päästsin kempsuharja ja sain magama kuskil kell 6 midagi alles. Aga - kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei tee olud midagi - ehk isegi alkohol, vähe und ja varahommikune koristamine ei suutnud rikkuda üldist õnneliku enesetunnet.
Ei valuta pea, ei lämmata kõri.
Ainult ootus ja helgus.
Öö, 14 tundi hiljem
Loendasin: alates 14. detsembrist on mul olnud 2 päeva, mil pole olnud mingit Üritust, sellisele sõitmist või sealt naasmist.
Täiesti mine-lolliks-elutempo. Täna ka: ikka hästi palju oli vaja teha, ega muidu ei saa ju =)
Aga õudselt tore on. Tõesõna, pea kogu aeg on ilus, tore ja hea. Tahaks minna ja kõigile jagada, kõigile anda, kallata nagu kannust. Teen rohkem, on rohkem, saangi rohkem jagada!
Leevike lendab toas ringi ja minu sees on absoluutne rahu + enesega tasakaalus olemine ja isegi mõte, et tegelt ei peaks inimesel olema vaja linde, et end maailmaga tasakaalus olevana tunda, ei sega.
Ma olen see inimene, kes ma olen. See inimene, kel on leevike toas ja kes on selle üle õnnelik.
Ei peagi olema midagi veel, midagi endast ülemat-endast paremat, et suuta anda rohkem, armastada*** rohkem, teha rohkem.
Vajalik on saavutatav ka selle inimesena, kes ma olen - kui vaid piisavalt tööd teha ja tahta, iseennast tunda ja sobivad meetodid leida.
Ainult niisama istuda ja õnne sülle kukkumist oodata mina küll ei tohi.
Mõned vbla tohivad, aga vat mul tuleb siis õudus peale =P
* Tervitused Ramloffile!
** Ma ei pea seda, ilmselgelt. Täna ka ei teinud =)
*** Valige suvaline meeldiv tähendus kogu selle sõna lollilt suurelt tähendusväljalt. Ei suuda täpsem olla hetkel.
P.S. Mõni parem inimene, parem mina oleks soovinud teile kuidagi erilist uut aastat ja püüdnud leida selleks kõige puhtamaid ja uuemaid sõnu, aga see inimene siin muidugi rääkis ainult endast.
Kahju - ent mu kiindumuse ehtsust abitus tema väljendamisel ei vähenda.
Olgu teil kõigil senisest veel enam julgust ja antagu teile osadusvõimalust igal pool, kus see tõesti oluline on!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
esmaspäev, 31. detsember 2012
kolmapäev, 26. detsember 2012
Loomislood
See inimeste asi, see on ikka keeruline ja põnev ja natuke jube ka.
Katsud neid siit natuke ja sealt natuke, puudutad võib-olla huultega, võib-olla ripsmetega, võib-olla jätadki puudutamata. Pärast mõtled, et miks just nii, miks just teda, miks just seda, ning mille järgi ma üldse otsustasin?
Ja mismoodi see niimoodi läheb teistel?
Vanaema ütles kuuekümnendat korda, et "endale meest valides vaata, et temast su lastele ikka isa ka oleks!" ja langes leelotamisse minu vanaisa vooruste teemal.
Vanaisa oli mul tõesti väga vooruslik mees, maja ehitas sellise, et mugavusi minimaalselt, aga see-eest kestab kõik igavesti: alumisele korruse lagedesse on valatud raudteerööpad, sinna võib ka pommide eest pakku minna, riiulite küljes võib rippuda gorilla, katki need ei lähe, ning võigas määrdunudkollane õlivärv, millega värviti nii köök kui WC, pole ikka veel, pärast teistkordset ülevõõpamist 25 aastat tagasi, märgatavalt pudenema asunud.
Räästas pole purikaid, elektrisüsteem on ehitamisaegne ja jätkuvalt töökorras, ükski nagi ega pildinael pole vabal tahtel järele andnud. Maja on kõle: talvel on külm ja suvel on ka külm. Vanaisa eluajal oli ka sisustus kole nagu öö (no kes kombineerib ühes ja samas ruumis vaarikapunast ja pudelrohelist?), aga kõik püsis muutumatult ühesugune, ei idanenud, ei mädanenud.
Sest vanaisa oli vooruslik mees ja ehitas endale koos vanaemaga templi. Ja nüüd vanaema kurjustab, sest minu ema abikaasa püüab templist jõudumööda teha elumaja.
Ema oletab sealjuures, et vanaema ei valinud eriti midagi, oma lastele isa ammugi mitte - tema võttis selgest trotsist selle mehe, kelle kohta sõbranna sulaselges eesti keeles ütles, et out of our league, ja siis tal lihtsalt vedas sellega.
Aha, tõesti, aga kuidas siis ema ise?
Ema juhatas tema teise abikaasaga kokku esimene abikaasa e. minu isa, kes pani oma naise ja oma sõbra EÜE-s keset kirgast suveharja kahekesi koos nädalaks kuskile akendeta keldrisse põrandat valama.
Kui ma noorem olin, meeldis mulle seda lugu jutustada ohtrate võrdlustega.
Kõige parem sai, kui pildid eri vanustes meesterahvastega ka jutu kõrvale võtta olid. Mõlemad meesterahvad olid ühte tüüpi nägusad, umbes ühte kasvu, ühtlaadi loomulikus laines juustega, nooremana pikkade ja kohevate, hiljem lühikeste ja agressiivsetega. Mõlemad käisid karates ja tundsid huvi idamaade vastu, mõlemad veetsid aja Nõukogude Liidu sõjaväes kunstnikena, joonistades mõlemad arvukalt Lenini portreesid ja maalides kommunistlikke loosungeid, mõlemad tegid hästi süüa, ja kui nad parasjagu mõlemad mu emaga asju ajasid, võtsid mõlemad korraga ülikoolist akadeemilise (nad olid muidugi ühel kursusel ka), et mitte teise nägu enam näha.
Meeldiv üllatus aasta möödudes! =P
Selgesti oli mu emal lihtsalt oma tüüp. Tüübi esindajaga nr 2 klikkis seejuures paremini kui esimesega.
Mulle on ta ka üritanud tüüpi leida. "Sinu tüüp on keegi, keda pole eriti kodus," ütles ta näiteks kuskil 2004. "Meremees, kaugsõiduautojuht, arst või sportlane."
Mõned aastat hiljem mõtles ta ümber: "Sinu tüüp on keegi, kes teenib väga palju, nii et ta saab pidada koduabilist. Aga samas ei tohi olla loll ega kitsarinnaline. Diplomaat, arst või tippteadlane."
Hiljuti oli tal jälle uus mõte: "Sinu tüüp on patroon. Keegi, kes suudab nautida mõtet, et tema naine on kirjanik, ja sinu asjaamisega tegeleda, müüa ja korraldada. Keegi, kes on sinu ankur elumere mäslevate lainete vahel. Ta ei peaks sealjuures isegi truu olema. Seda rohkem sul oleks, millest kirjutada."
Nojah.
Esimese lapse isa tuli minuga rongis rääkima, sest ma naersin õigel hetkel, ja lihtsalt kuidagi... jäi nagu minu juurde elama varsti.
Ta oli kangesti sama nägu, kui minu ema tüübid nr 1 ja 2 päris noortena. Võib-olla mängis see ka rolli.
Ema ise igatahes räägib siiamaani hardunult, kui kaunis oli Tütarlapse isa kümmekond aastat tagasi. Heh, tal on vist tõesti oma väga kindel tüüp.
Teise lapse isa ma ei oska selgitada.
Vbla läksin võltsalfa hoiaku õnge. Ta rääkis väga enesekindlalt Tolkienist ja vürtsitas oma argumente tsitaatidega, millest ma iial kuulnud polnud. Vbla olid otsustavad mu isa omadega sarnased silmad. Nagu hundil: hallid ja kitsapupillilised tihedate längus kulmude all.
Vbla oli mul lihtsalt see aeg elus.
Igatahes ei valinud ma midagi.
Ainult seda, et millal. Enne, kui ta oma eelmisest naisest lahku läks, ma isegi ei naeratanud talle, sest mul oli moraal. Aga edasi... no edasi see lihtsalt läks nii.
***
Krdi imelik tunne oleks ikka mingeid teadlikke otsuseid teha sel teemal.
Ikka jääb nii, et puudutad, kui tunned, et tahad puudutada, ja kui ei tunne, siis jääb puutumata. Kas ripsmega, pihuga, huulega, jalaga, õlaga, keelega või millegi muuga, oleneb kõik selle sekundi tujust, kuuvalguse nurgast ja muusikast, mis mõtete taustale kummitama on jäänud.
Sest loom tahab ju elada, mitte hästi tark olla.
Katsud neid siit natuke ja sealt natuke, puudutad võib-olla huultega, võib-olla ripsmetega, võib-olla jätadki puudutamata. Pärast mõtled, et miks just nii, miks just teda, miks just seda, ning mille järgi ma üldse otsustasin?
Ja mismoodi see niimoodi läheb teistel?
Vanaema ütles kuuekümnendat korda, et "endale meest valides vaata, et temast su lastele ikka isa ka oleks!" ja langes leelotamisse minu vanaisa vooruste teemal.
Vanaisa oli mul tõesti väga vooruslik mees, maja ehitas sellise, et mugavusi minimaalselt, aga see-eest kestab kõik igavesti: alumisele korruse lagedesse on valatud raudteerööpad, sinna võib ka pommide eest pakku minna, riiulite küljes võib rippuda gorilla, katki need ei lähe, ning võigas määrdunudkollane õlivärv, millega värviti nii köök kui WC, pole ikka veel, pärast teistkordset ülevõõpamist 25 aastat tagasi, märgatavalt pudenema asunud.
Räästas pole purikaid, elektrisüsteem on ehitamisaegne ja jätkuvalt töökorras, ükski nagi ega pildinael pole vabal tahtel järele andnud. Maja on kõle: talvel on külm ja suvel on ka külm. Vanaisa eluajal oli ka sisustus kole nagu öö (no kes kombineerib ühes ja samas ruumis vaarikapunast ja pudelrohelist?), aga kõik püsis muutumatult ühesugune, ei idanenud, ei mädanenud.
Sest vanaisa oli vooruslik mees ja ehitas endale koos vanaemaga templi. Ja nüüd vanaema kurjustab, sest minu ema abikaasa püüab templist jõudumööda teha elumaja.
Ema oletab sealjuures, et vanaema ei valinud eriti midagi, oma lastele isa ammugi mitte - tema võttis selgest trotsist selle mehe, kelle kohta sõbranna sulaselges eesti keeles ütles, et out of our league, ja siis tal lihtsalt vedas sellega.
Aha, tõesti, aga kuidas siis ema ise?
Ema juhatas tema teise abikaasaga kokku esimene abikaasa e. minu isa, kes pani oma naise ja oma sõbra EÜE-s keset kirgast suveharja kahekesi koos nädalaks kuskile akendeta keldrisse põrandat valama.
Kui ma noorem olin, meeldis mulle seda lugu jutustada ohtrate võrdlustega.
Kõige parem sai, kui pildid eri vanustes meesterahvastega ka jutu kõrvale võtta olid. Mõlemad meesterahvad olid ühte tüüpi nägusad, umbes ühte kasvu, ühtlaadi loomulikus laines juustega, nooremana pikkade ja kohevate, hiljem lühikeste ja agressiivsetega. Mõlemad käisid karates ja tundsid huvi idamaade vastu, mõlemad veetsid aja Nõukogude Liidu sõjaväes kunstnikena, joonistades mõlemad arvukalt Lenini portreesid ja maalides kommunistlikke loosungeid, mõlemad tegid hästi süüa, ja kui nad parasjagu mõlemad mu emaga asju ajasid, võtsid mõlemad korraga ülikoolist akadeemilise (nad olid muidugi ühel kursusel ka), et mitte teise nägu enam näha.
Meeldiv üllatus aasta möödudes! =P
Selgesti oli mu emal lihtsalt oma tüüp. Tüübi esindajaga nr 2 klikkis seejuures paremini kui esimesega.
Mulle on ta ka üritanud tüüpi leida. "Sinu tüüp on keegi, keda pole eriti kodus," ütles ta näiteks kuskil 2004. "Meremees, kaugsõiduautojuht, arst või sportlane."
Mõned aastat hiljem mõtles ta ümber: "Sinu tüüp on keegi, kes teenib väga palju, nii et ta saab pidada koduabilist. Aga samas ei tohi olla loll ega kitsarinnaline. Diplomaat, arst või tippteadlane."
Hiljuti oli tal jälle uus mõte: "Sinu tüüp on patroon. Keegi, kes suudab nautida mõtet, et tema naine on kirjanik, ja sinu asjaamisega tegeleda, müüa ja korraldada. Keegi, kes on sinu ankur elumere mäslevate lainete vahel. Ta ei peaks sealjuures isegi truu olema. Seda rohkem sul oleks, millest kirjutada."
Nojah.
Esimese lapse isa tuli minuga rongis rääkima, sest ma naersin õigel hetkel, ja lihtsalt kuidagi... jäi nagu minu juurde elama varsti.
Ta oli kangesti sama nägu, kui minu ema tüübid nr 1 ja 2 päris noortena. Võib-olla mängis see ka rolli.
Ema ise igatahes räägib siiamaani hardunult, kui kaunis oli Tütarlapse isa kümmekond aastat tagasi. Heh, tal on vist tõesti oma väga kindel tüüp.
Teise lapse isa ma ei oska selgitada.
Vbla läksin võltsalfa hoiaku õnge. Ta rääkis väga enesekindlalt Tolkienist ja vürtsitas oma argumente tsitaatidega, millest ma iial kuulnud polnud. Vbla olid otsustavad mu isa omadega sarnased silmad. Nagu hundil: hallid ja kitsapupillilised tihedate längus kulmude all.
Vbla oli mul lihtsalt see aeg elus.
Igatahes ei valinud ma midagi.
Ainult seda, et millal. Enne, kui ta oma eelmisest naisest lahku läks, ma isegi ei naeratanud talle, sest mul oli moraal. Aga edasi... no edasi see lihtsalt läks nii.
***
Krdi imelik tunne oleks ikka mingeid teadlikke otsuseid teha sel teemal.
Ikka jääb nii, et puudutad, kui tunned, et tahad puudutada, ja kui ei tunne, siis jääb puutumata. Kas ripsmega, pihuga, huulega, jalaga, õlaga, keelega või millegi muuga, oleneb kõik selle sekundi tujust, kuuvalguse nurgast ja muusikast, mis mõtete taustale kummitama on jäänud.
Sest loom tahab ju elada, mitte hästi tark olla.
laupäev, 22. detsember 2012
Kui kõik on hästi, siis tahaks ikka rohkem. Tunne, et ilgem sitt ja ikaldus, tuleb kole lihtsalt peale juba väikeste probleemide esinemisel, sest eile neid veel ei olnud ju, mismõttes maailm kiusab sedasi?! AAAAaaaaaaa a a a a a a a!
Ses õnnetajumise mõttes on inimene üsna julmalt kokku pandud. Kui kunagi ahvil oli kõht täis ja hea olla, siis ta ei tohtinud jääda kauaks selle tundega vedelema ja laisklema, vaid pidi ikka igaks juhuks veel rohkem ananasse, banaane ja linnumune kokku ahnitsema, sest võibolla ülehomme ei ole enam sama hea korje-, jahi- või misiganespäev.
Niisiis me ei ole valmis pikemat aega rahul olema ega ole ka õnne jaoks ehitatud, vaid rohkema tahtmine ongi inimesse sisse kodeeritud. Ja siis tuleb alailma selle rohkematahtmisega võidelda, et head õnnelikku elu elada. Loom meis tahab kogu aeg rohkem ja ei oska rahul-rõõmus olla.
Pikalt õnnelik olemine oli talle omal ajal eluohtlik, nii et teda tuleb ka mõista, aga me ei ole ju enam pärdikud!
Nii et pole vaja ka mõelda nagu pärdik.
Ütlen ma endale.
Ja hammustan vihaselt ära juba kolmandat peotäit küüslaugumandlit ja püüan aduda, et tegelikult on kõik ju kohutavalt hästi ja miniatuursed tagasilöögid ei tohiks mind segada ja üldse ja üldse ja üldse.
Aga ikkagi on ebameeldiv.
Kusjuures, kui ma leiaksin, et tõesti tegin halvasti, siis võiks nagu aktseptida ja paremini edasi minna.
Aga ma arvan jätkuvalt, et tegingi juba hästi.
Sitt ja sõnnik!
Ses õnnetajumise mõttes on inimene üsna julmalt kokku pandud. Kui kunagi ahvil oli kõht täis ja hea olla, siis ta ei tohtinud jääda kauaks selle tundega vedelema ja laisklema, vaid pidi ikka igaks juhuks veel rohkem ananasse, banaane ja linnumune kokku ahnitsema, sest võibolla ülehomme ei ole enam sama hea korje-, jahi- või misiganespäev.
Niisiis me ei ole valmis pikemat aega rahul olema ega ole ka õnne jaoks ehitatud, vaid rohkema tahtmine ongi inimesse sisse kodeeritud. Ja siis tuleb alailma selle rohkematahtmisega võidelda, et head õnnelikku elu elada. Loom meis tahab kogu aeg rohkem ja ei oska rahul-rõõmus olla.
Pikalt õnnelik olemine oli talle omal ajal eluohtlik, nii et teda tuleb ka mõista, aga me ei ole ju enam pärdikud!
Nii et pole vaja ka mõelda nagu pärdik.
Ütlen ma endale.
Ja hammustan vihaselt ära juba kolmandat peotäit küüslaugumandlit ja püüan aduda, et tegelikult on kõik ju kohutavalt hästi ja miniatuursed tagasilöögid ei tohiks mind segada ja üldse ja üldse ja üldse.
Aga ikkagi on ebameeldiv.
Kusjuures, kui ma leiaksin, et tõesti tegin halvasti, siis võiks nagu aktseptida ja paremini edasi minna.
Aga ma arvan jätkuvalt, et tegingi juba hästi.
Sitt ja sõnnik!
neljapäev, 20. detsember 2012
Nõrkus on su nimi
Nagu Telc eelmise postituse kommentaaris märkis, ei ole ridamisi õhulisi linnupostitusi eriti diskussioone ega huvi äratanud, ja mulle ometi meeldiks ju, kui keegi mulle vahel midagi ütleks. Nii et pakun uduste õhkamiste vahele midagi pisut maisemat.
Panin müüdud luulekogud posti. Siis vaatasin, et edasi linna sõitmiseks sobiva hetkeni on veel kümme minutit aega ja peaaegu otse Smartposti kõrval oli pesupood.
Oot, ostaks õige paar paari erksavärvilisi puuvillaseid püksikuid ja siis karglen kohe edasi!
Nojah, ikka päris õudne, kuidas inimene on nii vana nagu mina, ja ikka veel loodab iseennast üle kavaldada. Sest ma mõtlesin küll, et on olemas hea võimalus, et jään sinna pesu sekka vaatama ja valima ja uimerdama ja mõtisklema ja selgelt oli mul ka liiga palju raha arvel, et end turvaliselt "ma nagunii eriti midagi osta ei saa" tunda - aga ikka mõtlesin: "Ah, aga ma siis lihtsalt ei jäta end sinna!"
Jah, muidugi mõista see toimis jube hästi, eriti kui õudselt sõbralik vene vanadaamist poemüüja tuli ja näitas, et siin on puuvillased ja viskoosist aluspüksid ja siin sellised... lõbusamad. Ja siis ta käis ja aitas teistel külastajatel rinnahoidjaid valida ja mina avastasin, et ei ole päris selliseid puuvillaseid, nagu mulle meeldiks, aga müüja oli jube sõbralik ja pesu oleks ju vaja ja siis ma lugesin hiljuti mingit artiklit, kus öeldi, et naise lahti pakkimise rituaal on oluline, ja siis ma vaatasin neid mittepuuvillaseid ka...
...ja nõnda mul kuluski tund ja kümme minutit, mitte kümme minutit, ja enam-vähem kogu luuletustega teenitud summa ka.
Panin müüdud luulekogud posti. Siis vaatasin, et edasi linna sõitmiseks sobiva hetkeni on veel kümme minutit aega ja peaaegu otse Smartposti kõrval oli pesupood.
Oot, ostaks õige paar paari erksavärvilisi puuvillaseid püksikuid ja siis karglen kohe edasi!
Nojah, ikka päris õudne, kuidas inimene on nii vana nagu mina, ja ikka veel loodab iseennast üle kavaldada. Sest ma mõtlesin küll, et on olemas hea võimalus, et jään sinna pesu sekka vaatama ja valima ja uimerdama ja mõtisklema ja selgelt oli mul ka liiga palju raha arvel, et end turvaliselt "ma nagunii eriti midagi osta ei saa" tunda - aga ikka mõtlesin: "Ah, aga ma siis lihtsalt ei jäta end sinna!"
Jah, muidugi mõista see toimis jube hästi, eriti kui õudselt sõbralik vene vanadaamist poemüüja tuli ja näitas, et siin on puuvillased ja viskoosist aluspüksid ja siin sellised... lõbusamad. Ja siis ta käis ja aitas teistel külastajatel rinnahoidjaid valida ja mina avastasin, et ei ole päris selliseid puuvillaseid, nagu mulle meeldiks, aga müüja oli jube sõbralik ja pesu oleks ju vaja ja siis ma lugesin hiljuti mingit artiklit, kus öeldi, et naise lahti pakkimise rituaal on oluline, ja siis ma vaatasin neid mittepuuvillaseid ka...
...ja nõnda mul kuluski tund ja kümme minutit, mitte kümme minutit, ja enam-vähem kogu luuletustega teenitud summa ka.
esmaspäev, 17. detsember 2012
Üks seitsemiljardik
Olin nädalavahetus otsa erakordselt tegev.
Tegelikult nädala sees ka, kusjuures seekord erandina ei kukkunudki enne päris ära, kui kõik olulised asjad tehtud.
Kaks pidu käidud - ja kuigi ma ei ole üldse peoinimene, oli ikkagi tore, sest inimesed olid nii-nii-nii toredad, ilusad ja head. Mõlemal üritusel.
/läkitan virtuaalseid põsemusisid - eriti neile, kes jäid ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu kallistamata.
Jah, sulle mõtlen, lemmik. Sulle mõtlen =)
Ma hindan füüsilist kontakti kõrgelt.
Teised inimesed kirjutasid käesoleva lehekülje servas olevat luulereklaami kuulda võttes mulle kirju ja tahavad osta mu raamatut (nagu MITU inimest järjest tegi seda, kui lahe!)
Hakkan täna neile spetsiaalpakette koostama - igale tuleb erinev, muidugi.
Üks kolm aastat tagasi tehtud töö eest maksta olev palk tuli arvele ära viimaks.
Jai, saan jõulukinke ka osta!
Ning kõik päevad on lund ja armsaid mõtteid täis. Lind (jätkuvalt on lahtine, mis liigist, ma pole teda veel nii paigale saanud, et ära määrata) lendab toast tuppa, puistab kõik siidpehmeid udusulgi täis ja on lihtsalt nii ilus, et täiesti harjumatu.
Nüüd ma tahaksin, et kõik oleksid õnnelikud.
Või noh, varem tahtsin ka, aga nüüd ihkan ma seda intensiivselt, tundega, mitte lihtsalt teoreetiliselt.
Olen aastate jooksul kuidagi ära harjunud sellega, et kui ära armuda, hakkan joovastuse vahele perioodiliselt jalaga saama. Et nii see käibki. Vbla ei anta jalaga kurja tahtes ja meelega. Vbla ei anta isegi mitte teadlikult. Aga valus on ju ikka: käid ja lahti löödud veresooned lohisevad jalus, lähevad liivateri täis ning verepori on pahkluude ümber.
Surud hambad risti - pisarad jooksevad, huuled on katki - ja lähed edasi, sest mis muid valikuid sul ikka on. See pole elu, kui haiget ei tee.
Seekord aga, vastu kõiki ootusi, ei ole ikka veel üldse valus. Ainult kallistused, udusuled ja sihuke õrnus, et hea meelega kisuks südame rinnust, jagaks seitsmeks miljardiks tükiks ja söödaks kõiki näljaseid planeedil.
Ühel hetkel teeb muidugi haiget ka. Võib-olla juba varsti. Ja selliseid pisikesi paratamatuid valusid tuleb praegugi ette, sest elu ju. Elu.
Et aga armumine ise paneb küll tugevalt tundma, ent ei ole ikkagi juba mitu nädalat järjest mingit veidigi mainisväärset piina tekitanud - vat see on küll täiesti enneolematu nähtus. Väga elamuslik.
Et säärase pideva peaaegu täielike õnnestumiste perioodi eest tuleb kuidagi maksta, siis Poeglaps jäi universumi tasakaalu huvides haigeks.
Nii et pühendun nüüd vahelduse mõttes paariks päevaks lastele.
Pildi kopeerisin siit.
Tegelikult nädala sees ka, kusjuures seekord erandina ei kukkunudki enne päris ära, kui kõik olulised asjad tehtud.
Kaks pidu käidud - ja kuigi ma ei ole üldse peoinimene, oli ikkagi tore, sest inimesed olid nii-nii-nii toredad, ilusad ja head. Mõlemal üritusel.
/läkitan virtuaalseid põsemusisid - eriti neile, kes jäid ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu kallistamata.
Jah, sulle mõtlen, lemmik. Sulle mõtlen =)
Ma hindan füüsilist kontakti kõrgelt.
Teised inimesed kirjutasid käesoleva lehekülje servas olevat luulereklaami kuulda võttes mulle kirju ja tahavad osta mu raamatut (nagu MITU inimest järjest tegi seda, kui lahe!)
Hakkan täna neile spetsiaalpakette koostama - igale tuleb erinev, muidugi.
Üks kolm aastat tagasi tehtud töö eest maksta olev palk tuli arvele ära viimaks.
Jai, saan jõulukinke ka osta!
Ning kõik päevad on lund ja armsaid mõtteid täis. Lind (jätkuvalt on lahtine, mis liigist, ma pole teda veel nii paigale saanud, et ära määrata) lendab toast tuppa, puistab kõik siidpehmeid udusulgi täis ja on lihtsalt nii ilus, et täiesti harjumatu.
Nüüd ma tahaksin, et kõik oleksid õnnelikud.
Või noh, varem tahtsin ka, aga nüüd ihkan ma seda intensiivselt, tundega, mitte lihtsalt teoreetiliselt.
Olen aastate jooksul kuidagi ära harjunud sellega, et kui ära armuda, hakkan joovastuse vahele perioodiliselt jalaga saama. Et nii see käibki. Vbla ei anta jalaga kurja tahtes ja meelega. Vbla ei anta isegi mitte teadlikult. Aga valus on ju ikka: käid ja lahti löödud veresooned lohisevad jalus, lähevad liivateri täis ning verepori on pahkluude ümber.
Surud hambad risti - pisarad jooksevad, huuled on katki - ja lähed edasi, sest mis muid valikuid sul ikka on. See pole elu, kui haiget ei tee.
 , |
| udupehmuse illustratsioon, pildistas Jaak Sarv |
Ühel hetkel teeb muidugi haiget ka. Võib-olla juba varsti. Ja selliseid pisikesi paratamatuid valusid tuleb praegugi ette, sest elu ju. Elu.
Et aga armumine ise paneb küll tugevalt tundma, ent ei ole ikkagi juba mitu nädalat järjest mingit veidigi mainisväärset piina tekitanud - vat see on küll täiesti enneolematu nähtus. Väga elamuslik.
Et säärase pideva peaaegu täielike õnnestumiste perioodi eest tuleb kuidagi maksta, siis Poeglaps jäi universumi tasakaalu huvides haigeks.
Nii et pühendun nüüd vahelduse mõttes paariks päevaks lastele.
Pildi kopeerisin siit.
teisipäev, 11. detsember 2012
... ja suurim neist on armastus
Keegi sööb mu aega.
Vannun!
Jätan ühe tegevuse tagant ära, kuid aega ei tule üldse juurde.
Jätkuvalt on täiesti otsas teine.
Kell 20.19 istun arvuti taha, söök tehtud, nõud pestud ja koolipäev selja taga. Õpin poole silmaga lapse seltsis inglise keelt ja matemaatikat ning kuulan ta klarnetimängu. Kell 21.37 ongi kõigile mailidele vastatud ja unejutud loetud, kodused kohustused seega täidetud ja... aeg homseks powerpointi kokku panema hakata.
Mäh. Tahan maagaadaa!!!
Nagunii on minu päevane treening siuke asi, et hommikul teen kähku mõned kätekõverdused või kükid, siis käin pesemas ja jooksen lasteaeda. Hiljem päeva jooksul tõstan biitsepsiga aeglaselt käekotti (õnneks on mul raske käekott), kui keegi ei vaata, ja kui rongi ootan, siis hoian end väljaastekükkide või kikivarvul kõndimisega kerest soojana, kuni transport viimaks saabub.
Sest noh, säästkem aega, onju. Iga hetk on kulda väärt.
Ei jõua semestri lõppu ära oodata, ainult et jaanuaris tulevad järgmisel loengud jälle peale.
Aga muidugi on elu üldiselt kaunis ja helge ning vahel tõmbuvad varbad puhtast rõõmust krussi, kui lumi langeb ja taevas on lilla ja suunurgas suudluse aimdus, kukla taga mälestus ja sõrmede vahel rusika sees soojus peidus. Inimesed, kõik inimesed on nii ilusad ja head, isegi see loll õpejõud, kes teab oma ainest vähem kui mina.
Ta vähemalt on ilus ja heatujuline.
Ma niiiiii armastan teid/neid/meid. Niiiiii hindan igaühte eraldi just tema olemise eest. Just sind just sina olemise eest. Isegi kui ma sind veel ei tunne.
Täpselt täna põrutavalt praegu tundub, et armastus ei saa otsa, kui inimesi juurde tuleb. Lihtsalt kiindumust ja hoolimist, hellust ja rõõmu tuleb ka aina juurde ja juurde.
Selgub, et julgeda hoolida ei olegi üldse nii õudne. Rääkisin sellest hiljuti ühega neist/teist/meist, kes niii-iii, nii väga, ning selle käigus teadvustasin, et mu võime inimesi ligi lasta, nendega olla, mitte ehitada seina, seisab lihtsalt julgemise taga.
Aga julgeda - julgeda on tegelikult lihtne, kui sa tead, et see on see, mida pead.
Muuseas - naerata ja maailma naeratab sulle vastu, olete kuulnud?
Olete ehk ka kogenud: suhtudes jamaolukorda rõõmsalt ja pingevabalt, laheneb see sageli nii, et hiljem on asjaosalistel isegi parem tuju, kui enne jamaolukorra tekkimist. Närvlikult suhtudes lendab see jama teile aga vastu silmi nagu plahvatav vahukooretort mardusele küülikute vanadekodus, ja pärast tahaks nutta.
Selgub, et sellele fenomenile on ka teaduslikum nimetus ja tõestus.
Ja ennast saab aidata. Krooniline närvitseja saab oma suhtumist muuta üsna lihtsa nõksuga. Lingi alt tuleb välja video, mitte lugemismaterjal, aga need 20 minutit videovaatamist kuluvad lõbusalt ära ja pärast olete targemad.
Väga soovitan.
Toosama nii-niiiii-inimene andis. Aitäh!
Pilt väljendab minu vaimustust ja kiindumust ja rõõmu.
No seal on ju süda, noh! Armastuse sümbol!
Vannun!
Jätan ühe tegevuse tagant ära, kuid aega ei tule üldse juurde.
Jätkuvalt on täiesti otsas teine.
Kell 20.19 istun arvuti taha, söök tehtud, nõud pestud ja koolipäev selja taga. Õpin poole silmaga lapse seltsis inglise keelt ja matemaatikat ning kuulan ta klarnetimängu. Kell 21.37 ongi kõigile mailidele vastatud ja unejutud loetud, kodused kohustused seega täidetud ja... aeg homseks powerpointi kokku panema hakata.
Mäh. Tahan maagaadaa!!!
Nagunii on minu päevane treening siuke asi, et hommikul teen kähku mõned kätekõverdused või kükid, siis käin pesemas ja jooksen lasteaeda. Hiljem päeva jooksul tõstan biitsepsiga aeglaselt käekotti (õnneks on mul raske käekott), kui keegi ei vaata, ja kui rongi ootan, siis hoian end väljaastekükkide või kikivarvul kõndimisega kerest soojana, kuni transport viimaks saabub.
Sest noh, säästkem aega, onju. Iga hetk on kulda väärt.
Ei jõua semestri lõppu ära oodata, ainult et jaanuaris tulevad järgmisel loengud jälle peale.
Aga muidugi on elu üldiselt kaunis ja helge ning vahel tõmbuvad varbad puhtast rõõmust krussi, kui lumi langeb ja taevas on lilla ja suunurgas suudluse aimdus, kukla taga mälestus ja sõrmede vahel rusika sees soojus peidus. Inimesed, kõik inimesed on nii ilusad ja head, isegi see loll õpejõud, kes teab oma ainest vähem kui mina.
Ta vähemalt on ilus ja heatujuline.
Ma niiiiii armastan teid/neid/meid. Niiiiii hindan igaühte eraldi just tema olemise eest. Just sind just sina olemise eest. Isegi kui ma sind veel ei tunne.
Täpselt täna põrutavalt praegu tundub, et armastus ei saa otsa, kui inimesi juurde tuleb. Lihtsalt kiindumust ja hoolimist, hellust ja rõõmu tuleb ka aina juurde ja juurde.
Selgub, et julgeda hoolida ei olegi üldse nii õudne. Rääkisin sellest hiljuti ühega neist/teist/meist, kes niii-iii, nii väga, ning selle käigus teadvustasin, et mu võime inimesi ligi lasta, nendega olla, mitte ehitada seina, seisab lihtsalt julgemise taga.
Aga julgeda - julgeda on tegelikult lihtne, kui sa tead, et see on see, mida pead.
Muuseas - naerata ja maailma naeratab sulle vastu, olete kuulnud?
Olete ehk ka kogenud: suhtudes jamaolukorda rõõmsalt ja pingevabalt, laheneb see sageli nii, et hiljem on asjaosalistel isegi parem tuju, kui enne jamaolukorra tekkimist. Närvlikult suhtudes lendab see jama teile aga vastu silmi nagu plahvatav vahukooretort mardusele küülikute vanadekodus, ja pärast tahaks nutta.
Selgub, et sellele fenomenile on ka teaduslikum nimetus ja tõestus.
Ja ennast saab aidata. Krooniline närvitseja saab oma suhtumist muuta üsna lihtsa nõksuga. Lingi alt tuleb välja video, mitte lugemismaterjal, aga need 20 minutit videovaatamist kuluvad lõbusalt ära ja pärast olete targemad.
Väga soovitan.
Toosama nii-niiiii-inimene andis. Aitäh!
No seal on ju süda, noh! Armastuse sümbol!
laupäev, 8. detsember 2012
Kommunikatsioonihäired
...ja siis ma sirutasin talle käe, tema ainult viipas vastuseks ja mina seisin seal nagu loll oma väljasirutatud käega*.
Muigasin, kergitasin kulmu (seda sai noores põlves ühel suvel hoolega harjutatud ja enam meelest ära ei lähe) ja mõtlesin, kas peaksin äkki kohe pikemat aega niimoodi seisma nüüd, et näidata - mul ei ole tema poole pihu sirutamise pärast piinlik. Näed, sirutasin ja sina ei võtnud vastu.
Aga see tundus nii vastikult süüdistuse moodi, et surusin rusika taskusse, naeratasin ja kõndisin edasi. Võib-olla ta skaibib mulle midagi mõni teine kord.
Võib-olla ei.
Mina olen kätt pakkunud, see osa on tehtud, kui ei taha, pole vaja.
Alles hiljem mõtlesin, et võib-olla oleksin pidanud peale käima.
Võib-olla ikkagi ongi nii, et neid sõpru, kellega sa saad seista selg selja vastas, temale toetuda ja teada, et ta ei kao sealt vaikselt ära, ei leita distantsi hoides. Ei leita õlakehitusega "ega mul sind tegelikult vaja ei ole" öeldes, oma mõtteid muigega kattes ja kaarte vastu rinda hoides.
Võib-olla on nii, et see on nagu abielu. Kui sa tõesti tahad end teise inimese poole sirutatada ja puudutada, siis möödavaatamine ei tohiks olla aktsepteeritav vastus.
"Ei" oleks küll aktsepteeritav vastus, aga mitte teesklemine, et pole olnud, ei näinud, ei oska sellega toime tulla.
Võib-olla.
Aga kuidas sel juhul suhtuda "no kui sa väga tahad, eks sa siis suru mu käsi ära" virilasse nõusolekusse? Mina küll tahaks alati nördida seepeale, oma käe taskusse tagasi panna ja minema kõndida. Ehk isegi teele maha sülitada, juhuks, kui keegi mind selja tagant jälgima peaks.
Võib-olla võidavad ent armastusemängud lõpuks ikkagi need, kes ei lase end virilast ilmest peletada. Kelle jaoks isegi "ei" aktseptseeritav vastus pole ja kes lihtsalt ei anna järele, ei anna, ei anna ja ei annaGI. Jaksavad oma aja ära oodata. Ühel hetkel on ju igaühel kedagi enda lähedale vaja, sama pakiliselt, kui käsi tahab veritsevat haava kinni suruda.
Mõnes mõttes kõlaks see äraootajate võit nagu hea ja õiglane maailmakord.
Mõnes mõttes ei saa ma aru, kuidas saab üldse mõelda, et suhetes saab keegi "võita". Suhted ei ole lõppresultaat (lõppresultaat on alati surm, kas suhte või mõne osapoole oma), suhted on protsess. Kuidas sa võidad protsessis? Võidab see, kel on kõige lõbusam.
Ja mis lõbus see enda peal tallata laskmine ikka on?
Aga kui tegelikult astutakse kogemata? Või kui juhtub, nagu minu eelmise postituse kirjaga - kõik oli ilus ja hea v.a. et vastuvõtjal parasjagu olid silmad kinni või kasvas pimetähn parasjagu terve silma suuruseks vms? Kui palju anda uut võimalust neile võib-olla-pimedatele?
Ringiga alguses tagasi. Inimsuhted on keerulised.
* Loodan, et armas lugeja mõistis - käesurumise näol on tegu metafooriga**. Päris käeandmine tänapäeval vaevalt enam kedagi niimoodi morjendab, et sellest võrgupäevikusse sõnu teha.
** Jah, ikka veel arvan, et metafoor on kõige rumalam viis millestki rääkimiseks. Lihtsalt ega ma olegi eriti tark.
Muigasin, kergitasin kulmu (seda sai noores põlves ühel suvel hoolega harjutatud ja enam meelest ära ei lähe) ja mõtlesin, kas peaksin äkki kohe pikemat aega niimoodi seisma nüüd, et näidata - mul ei ole tema poole pihu sirutamise pärast piinlik. Näed, sirutasin ja sina ei võtnud vastu.
Aga see tundus nii vastikult süüdistuse moodi, et surusin rusika taskusse, naeratasin ja kõndisin edasi. Võib-olla ta skaibib mulle midagi mõni teine kord.
Võib-olla ei.
Mina olen kätt pakkunud, see osa on tehtud, kui ei taha, pole vaja.
Alles hiljem mõtlesin, et võib-olla oleksin pidanud peale käima.
Võib-olla ikkagi ongi nii, et neid sõpru, kellega sa saad seista selg selja vastas, temale toetuda ja teada, et ta ei kao sealt vaikselt ära, ei leita distantsi hoides. Ei leita õlakehitusega "ega mul sind tegelikult vaja ei ole" öeldes, oma mõtteid muigega kattes ja kaarte vastu rinda hoides.
Võib-olla on nii, et see on nagu abielu. Kui sa tõesti tahad end teise inimese poole sirutatada ja puudutada, siis möödavaatamine ei tohiks olla aktsepteeritav vastus.
"Ei" oleks küll aktsepteeritav vastus, aga mitte teesklemine, et pole olnud, ei näinud, ei oska sellega toime tulla.
Võib-olla.
Aga kuidas sel juhul suhtuda "no kui sa väga tahad, eks sa siis suru mu käsi ära" virilasse nõusolekusse? Mina küll tahaks alati nördida seepeale, oma käe taskusse tagasi panna ja minema kõndida. Ehk isegi teele maha sülitada, juhuks, kui keegi mind selja tagant jälgima peaks.
Võib-olla võidavad ent armastusemängud lõpuks ikkagi need, kes ei lase end virilast ilmest peletada. Kelle jaoks isegi "ei" aktseptseeritav vastus pole ja kes lihtsalt ei anna järele, ei anna, ei anna ja ei annaGI. Jaksavad oma aja ära oodata. Ühel hetkel on ju igaühel kedagi enda lähedale vaja, sama pakiliselt, kui käsi tahab veritsevat haava kinni suruda.
Mõnes mõttes kõlaks see äraootajate võit nagu hea ja õiglane maailmakord.
Mõnes mõttes ei saa ma aru, kuidas saab üldse mõelda, et suhetes saab keegi "võita". Suhted ei ole lõppresultaat (lõppresultaat on alati surm, kas suhte või mõne osapoole oma), suhted on protsess. Kuidas sa võidad protsessis? Võidab see, kel on kõige lõbusam.
Ja mis lõbus see enda peal tallata laskmine ikka on?
Aga kui tegelikult astutakse kogemata? Või kui juhtub, nagu minu eelmise postituse kirjaga - kõik oli ilus ja hea v.a. et vastuvõtjal parasjagu olid silmad kinni või kasvas pimetähn parasjagu terve silma suuruseks vms? Kui palju anda uut võimalust neile võib-olla-pimedatele?
Ringiga alguses tagasi. Inimsuhted on keerulised.
* Loodan, et armas lugeja mõistis - käesurumise näol on tegu metafooriga**. Päris käeandmine tänapäeval vaevalt enam kedagi niimoodi morjendab, et sellest võrgupäevikusse sõnu teha.
** Jah, ikka veel arvan, et metafoor on kõige rumalam viis millestki rääkimiseks. Lihtsalt ega ma olegi eriti tark.
kolmapäev, 5. detsember 2012
Korrespondents
Otsisin postkastist, kas ehk olen kellelegi seda oma Õiget piparkoogitaignaretsepti saatnud ja saaksin seda nüüd ise ka uue, parema taigna tegemiseks kasutada.
Leidsin hoopis ilusa südamliku pika kirja pooltuttavalt inimeselt. Aastast 2009.
Kiri tundus jumalasta uudne. Sisu üldse tuttav ette ei tulnud.
Mis pole imeks panna, sest ma polnud sellele kirjale ka vastanud.
Phmt inimene, kellega ma olen kohtunud ja kvalifitseerinud ta sümpaatsete kilda, kirjutas mulle kunagi ilusa pika kirja, millele ma lihtsalt ei reageerinud. Üldse.
Milline tropp! Miks ma niimoodi tegin? Armas D., kui sa veel loed mu võrgupäevikut, PALUN VABANDUST!
Andke nõu, kas kirjale praegu vastata oleks asja hullemakstegemine või parem hilja kui mitte kunagi?
***
Teistel teemadel: ma üldiselt väga kosmeetikareklaamija ei ole, aga vbla on veel keegi, kes ei tea sellist deodoranti nagu Lavilin. Mõni vast ikka on.
Igatahes ma alati imestan, kui kuulen, et keegi kasutab mingit muud deodoranti.
Sest see on täiesti imeline asi, see Lavilin. Kasutan teda juba palju aastaid, aga sel kevadel, kui karp pärast nelja-aastast kestmist tühjaks sai, ei leidnud korraga enam ühtegi kosmeetikapoodi, kust seda kraami saada oleks. Null.
Püüdsin siis mingi suvalise mineraaldeoga, mis lubas 24 tundi toimida, hakkama saada.
Väga õudne oli. Juhtus see postitus. Ja siis see, et pidi 2-3 korda päevas duši all käima ja korralikult raseerima hakkama ja mis kõik veel.
Siis leidsin, et Lavilini müüakse Eestis ju apteekides.
Õndsus.
Leidsin hoopis ilusa südamliku pika kirja pooltuttavalt inimeselt. Aastast 2009.
Kiri tundus jumalasta uudne. Sisu üldse tuttav ette ei tulnud.
Mis pole imeks panna, sest ma polnud sellele kirjale ka vastanud.
Phmt inimene, kellega ma olen kohtunud ja kvalifitseerinud ta sümpaatsete kilda, kirjutas mulle kunagi ilusa pika kirja, millele ma lihtsalt ei reageerinud. Üldse.
Milline tropp! Miks ma niimoodi tegin? Armas D., kui sa veel loed mu võrgupäevikut, PALUN VABANDUST!
Andke nõu, kas kirjale praegu vastata oleks asja hullemakstegemine või parem hilja kui mitte kunagi?
***
Teistel teemadel: ma üldiselt väga kosmeetikareklaamija ei ole, aga vbla on veel keegi, kes ei tea sellist deodoranti nagu Lavilin. Mõni vast ikka on.
Igatahes ma alati imestan, kui kuulen, et keegi kasutab mingit muud deodoranti.
Sest see on täiesti imeline asi, see Lavilin. Kasutan teda juba palju aastaid, aga sel kevadel, kui karp pärast nelja-aastast kestmist tühjaks sai, ei leidnud korraga enam ühtegi kosmeetikapoodi, kust seda kraami saada oleks. Null.
Püüdsin siis mingi suvalise mineraaldeoga, mis lubas 24 tundi toimida, hakkama saada.
Väga õudne oli. Juhtus see postitus. Ja siis see, et pidi 2-3 korda päevas duši all käima ja korralikult raseerima hakkama ja mis kõik veel.
Siis leidsin, et Lavilini müüakse Eestis ju apteekides.
Õndsus.
esmaspäev, 3. detsember 2012
Ok, see ei olnud kana.
Igasuguseid teisi linde (mh kukke) võib selleks suleliseks, kes mu mõttelistes tubades ringi tuiskab, oletada, aga see
ei
ole
kana.
Kindel värk.
Seisad öösel linnas, vaatad taevasse ja helbeid muudkui langeb. Varbad on külmad, buss ei tule, Edgari sinine jõulukaunistus särab laternaposti otsas nagu pool kaubamaja.
Sina vaatad aga lendavaid lumepudemeid, nende kaootilisest heljumisest vormuvaid mustreid, ja naeratad endamisi.
Aina naeratad ja naeratad.
***
Muude uudistena võiks märkida, et Täheaeg 11 on väljas. Link viib e-raamatu juurde, aga paberväljaanne peaks kah neil päevil poodi jõudma.
Traditsioone järgides lugesin, autorieksemplari kätte saanud, kohe oma loo läbi ja kui mõned puuduvad komad ja umbes 15 väga häirivat sõnakordust välja arvata (et toimetajad neid ka kunagi ei märka!), on see üllatavalt hea.
Maht on 74 lehekülge, nii et 15 märgatavat sõnakordust vast ei hävita teie lugemiselamust täielikult.
Olin ise täiega haaratud =) ning soovitan südamest.
"Täheaja" uus, ajakirjalikum kujundus nõuab veel harjumist, aga samas, hah! Milline motivatsioon lõpuks ajakirjast välja saada ja päris oma proosaraamatuni pürgida!
Igasuguseid teisi linde (mh kukke) võib selleks suleliseks, kes mu mõttelistes tubades ringi tuiskab, oletada, aga see
ei
ole
kana.
Kindel värk.
Seisad öösel linnas, vaatad taevasse ja helbeid muudkui langeb. Varbad on külmad, buss ei tule, Edgari sinine jõulukaunistus särab laternaposti otsas nagu pool kaubamaja.
Sina vaatad aga lendavaid lumepudemeid, nende kaootilisest heljumisest vormuvaid mustreid, ja naeratad endamisi.
Aina naeratad ja naeratad.
***
Muude uudistena võiks märkida, et Täheaeg 11 on väljas. Link viib e-raamatu juurde, aga paberväljaanne peaks kah neil päevil poodi jõudma. Traditsioone järgides lugesin, autorieksemplari kätte saanud, kohe oma loo läbi ja kui mõned puuduvad komad ja umbes 15 väga häirivat sõnakordust välja arvata (et toimetajad neid ka kunagi ei märka!), on see üllatavalt hea.
Maht on 74 lehekülge, nii et 15 märgatavat sõnakordust vast ei hävita teie lugemiselamust täielikult.
Olin ise täiega haaratud =) ning soovitan südamest.
"Täheaja" uus, ajakirjalikum kujundus nõuab veel harjumist, aga samas, hah! Milline motivatsioon lõpuks ajakirjast välja saada ja päris oma proosaraamatuni pürgida!
laupäev, 1. detsember 2012
Südamete murdumise maja
Ärkasin üles selle peale, et mu poeg luges kõva häälega päkapikusalmi - ja taipasin seda kuuldes, et öösel oli, khm päkapikk, khm, unustanud, et täna algas detsember.
Isegi kui tal tegelikult on kommivaru täiesti olemas.
Võimalikest üks kõige halvemaid hommikualgusi.
Üritasin vähemalt äratuskellani edasi magada, aga lapsed läksid teises toas loomulikult kaklema, keegi nuttis, keegi karjus, ning ma tirisin teki üle pea ja mõtlesin põgenemiseks välja ühe loo.
See tuli täiesti lohutu. Nii kurb, et ma keeldun teda kirja panemast, kuni sinna mingit natukenegi helgemat meeleolu sisse pole kasvanud. Vaikimisest, üksildusest, reetmisdilemmast ja vääramatuse aktsepteerimisesest. Armastusest ja usaldusest, muidugi, ja sellest, kuidas need ka tugevad haavatavaks teevad.
Oh, milliseid kohutavaid palmikuid sellest kõigest punuda annab!
Lihtsalt öeldes õudne.
Ning kui siis lohutuseks epl-i lugema läksin, sest täna on ometi Kiviräha-päev, meenutas Kivirähk mulle, et Ansip ja Michal on ka ikka veel ametis ja seda nägu, et nii peabki, see on normaalne.
***
Veider lugu.
Tegelikult ma ei ole üldse õnnetu, aga ikka on juba 3 postitust täis sünkjat tumepruuni kurbusevilla.
See on vist sellest, et olen parasjagu lahti nagu lindu koju ootav aken, ja kogu külm pahiseb kah otse sisse. Külm pahiseb sisse - ja mina seisan ihualasti ning ootan naeratades oma ronka, kajakat või misiganes ta ongi.
Leevike. Siniraag.
Kana?
Isegi kui tal tegelikult on kommivaru täiesti olemas.
Võimalikest üks kõige halvemaid hommikualgusi.
Üritasin vähemalt äratuskellani edasi magada, aga lapsed läksid teises toas loomulikult kaklema, keegi nuttis, keegi karjus, ning ma tirisin teki üle pea ja mõtlesin põgenemiseks välja ühe loo.
See tuli täiesti lohutu. Nii kurb, et ma keeldun teda kirja panemast, kuni sinna mingit natukenegi helgemat meeleolu sisse pole kasvanud. Vaikimisest, üksildusest, reetmisdilemmast ja vääramatuse aktsepteerimisesest. Armastusest ja usaldusest, muidugi, ja sellest, kuidas need ka tugevad haavatavaks teevad.
Oh, milliseid kohutavaid palmikuid sellest kõigest punuda annab!
Lihtsalt öeldes õudne.
Ning kui siis lohutuseks epl-i lugema läksin, sest täna on ometi Kiviräha-päev, meenutas Kivirähk mulle, et Ansip ja Michal on ka ikka veel ametis ja seda nägu, et nii peabki, see on normaalne.
***
Veider lugu.
Tegelikult ma ei ole üldse õnnetu, aga ikka on juba 3 postitust täis sünkjat tumepruuni kurbusevilla.
See on vist sellest, et olen parasjagu lahti nagu lindu koju ootav aken, ja kogu külm pahiseb kah otse sisse. Külm pahiseb sisse - ja mina seisan ihualasti ning ootan naeratades oma ronka, kajakat või misiganes ta ongi.
Leevike. Siniraag.
Kana?
neljapäev, 29. november 2012
Ürgkurbus II
Eile elasin söetablettidest.
Täna elan ibuprofeenist ja teest. Selline peavalu on eilsest vedelikukaotusest, et lihtsalt ei lähe ära, ei lähe, ei lähe-giiiii ja ilma valuvaigistiteta oksendaksin jälle ilmselt. Valust.
Nüüd on lihtsalt väga uimane, tuikav ja pea käib ringi.
Nii raha kui ajaga kehtib vist täpselt ühesugune seadus - nimelt universumi tasakaalu oma. Kui sulle tundub, et ootamatult on mingit ressurssi natuke rohkem, kui tavaliselt, tuleb vääramatu jõud ja võtab selle ära.
Vabadel päevadel, kui oli plaanis teha seda ja seda ja seda ammu tegemata asja, jääd haigeks. Või jääb laps haigeks.
Uue sissetulekuallika tekkimisel kukub kas vana tagant ära või puruneb mõni eluliselt oluline kodumasin või lähevad lapsel korraga (s.t. ühe nädala sees) katki kõik püksid ja saapad.
Mõnikord on väga raske mäletada, miks sa üldse midagi teed.
Siis saab nii, et korjad raasukesi. Mõni inimene. Mõni süüdimatu sõbralikkus. Mõni kompliment. Annad ikka nii palju, kui suudad, ja vahel saad mõne käest midagi tagasi ka.
Vahel ulatab mõni sullegi rohkem, kui ootaks. Siis ütled aitäh.
See on tähtis. Päriselt ka.
Ja läheb jälle üle ja ühel hetkel tahad jälle oma lubadused ära täita. Elada enda valitud elu. Olla täpselt see inimene, kes oled.
Mul läheb veel hetk aega sellega. Veidikene veel.
Meelis Krošetskin oli nii armas ja tegi siukse ürgkurbuse pildi must. Mõtsin, et siia vist sobib.
Täna elan ibuprofeenist ja teest. Selline peavalu on eilsest vedelikukaotusest, et lihtsalt ei lähe ära, ei lähe, ei lähe-giiiii ja ilma valuvaigistiteta oksendaksin jälle ilmselt. Valust.
Nüüd on lihtsalt väga uimane, tuikav ja pea käib ringi.
Nii raha kui ajaga kehtib vist täpselt ühesugune seadus - nimelt universumi tasakaalu oma. Kui sulle tundub, et ootamatult on mingit ressurssi natuke rohkem, kui tavaliselt, tuleb vääramatu jõud ja võtab selle ära.
Vabadel päevadel, kui oli plaanis teha seda ja seda ja seda ammu tegemata asja, jääd haigeks. Või jääb laps haigeks.
Uue sissetulekuallika tekkimisel kukub kas vana tagant ära või puruneb mõni eluliselt oluline kodumasin või lähevad lapsel korraga (s.t. ühe nädala sees) katki kõik püksid ja saapad.
Mõnikord on väga raske mäletada, miks sa üldse midagi teed.
Siis saab nii, et korjad raasukesi. Mõni inimene. Mõni süüdimatu sõbralikkus. Mõni kompliment. Annad ikka nii palju, kui suudad, ja vahel saad mõne käest midagi tagasi ka.
Vahel ulatab mõni sullegi rohkem, kui ootaks. Siis ütled aitäh.
See on tähtis. Päriselt ka.
Ja läheb jälle üle ja ühel hetkel tahad jälle oma lubadused ära täita. Elada enda valitud elu. Olla täpselt see inimene, kes oled.
Mul läheb veel hetk aega sellega. Veidikene veel.
Meelis Krošetskin oli nii armas ja tegi siukse ürgkurbuse pildi must. Mõtsin, et siia vist sobib.
teisipäev, 27. november 2012
Ürgkurbuse haardest
Blogi autorit tabas päästmatu arusaam, et tal ei õnnestu olla päris igas pulmas pruut ja kõigil peiedel kadunuke ja ta ei olegi kõigi inimeste jaoks kõige tähtsam maailmas.
Siis ta hädises.
Väntame sellest väikese filmi.
Stsenaarium
Kaader nr 1.
Miski pruun möga potis. Möga pinnale ilmub mullike. Siis teine. Peagi asub kogu möga innukalt mullitama. Ilmub puulusikas, mis asub möga segama, samal ajal kukub ollusesse mingeid heledaid, tundub, et pisut märgi kribalaid.
Blogi autor (süngelt): Kui piparkoogitaigna tegemine ka tuju ei tõsta, siis ei tõsta miski.
Puulusikas segab täiesti hullunult mullitavat möga, sinna pudeneb veel midagi natukese riivitud õuna sarnast.
Blogi autori hääl taustal: Nii, värske ingver ja apelsinikoor ka lisatud. Nüüd suhkur (potti maandub suur kogus valget suhkrut) ja varsti paneme või. Aga ma lähen loen igaks juhuks veel korra retsepti, sa sega seni.
Puulusikas segab.
Sama hääl (kaugemalt, hüüab kohkunult): Oi, aga ma unustasin ära! See siirup ei tohi keema minna!
Kaader 2
Sama pott, aga möga on muutnud konsistentsi. Eeskätt on näha palju valget jahu, mida keegi raevukalt puulusikaga segab.
Blogi autori hääl (traagiliselt): Mitte miski ei õnnestu. Olen juhm ja mõttetu inimene. Isegi piparkoogitainas läheb untsu, kuigi seda tegelikult ei ole võimalik nässu keeratagi normaalsel inimesel! Miks ma, loll, siirupi keema pidin laskma?! Eile sündinud või?! Maitseainetel ei ole niisiis mingit maitset enam. Nüüd on 3 kilo pruuni imalat tainast, oh kui õudne on elu ja see on mulle paras!
Teine hääl (noorem ja optimislikum): Aga sega siis teisi maitseaineid juurde!
Blogi autor (soiub): Need jääksid kõik ühte hunnikusse! Vaata, seda asja ei ole võimalik segamini kloppida ju! Isegi jahu ei taha läbi niiskuda!
Kaader 3
Blogi autor, riietatud põlvini kampsunisse, kahte sokki ja pealtnäha ei millessegi muusse, lebab voodis selili, jalad seinale toetatud. Vaikus.
Vaikus.
Blogi autor: Mul on järgmiseks nädalaks nii palju õppida.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Ma peaks tõesti õppima hakkama.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Tegelt võiks hoopis jooksma minna. Kõht on parasjagu tühi.
Vaikus, liikumatus.
Siis ajab blogi autor end jalule ja lahkub.
Kaader 4
Blogi autor istub arvuti taga, ees suur kruus rohelist teed ja pikk riba Kalevipoja shokolaadi. Kaks pisemat riba valget šokolaadi ka. Tühi kõht tõi tagajärjed ilmselt.
Raamatuid ja vihikuid täis aknalaualt mõõdab väga suur musta frakiga kass naist jäiselt põlgliku pilguga.
Blogi autor (võtab suutäie šokolaadi, pominal): Feissbuuk, võrgupäevik, mailikast, dragon, ulmeleht. Mitte keegi mitte kuskil pole mitte ühtegi isiklikku kirja saatnud. Muidugi, milleks seda.
No kurat, aga äkki on vähemalt palka makstud? (klõbistab klahvidel) Ja... ei, muidugi mitte. Milleks mulle raha.
Blogi autor kohendab kampsunit ja näeb mõrumasohhistlikult rahulolev välja. Klõbistab veel.
Blogi autor (oiates): ...ja skaibis ka keegi ei räägi muga! Kas tõesti peabki õppima hakkama?
Kaader 5
Blogi autor peseb külmkappi. Seestpoolt.
Kaader 6
Blogi autor riputab pesu kuivama. Taustal hakkab vaikselt laulma Brodka.
Kaader 7
Blogi autor koristab lastetoa põrandalt mänguasju. Brodka hääl üha valjeneb ja koristaja liigutused muutvad järjest tantsulisemaks.
Kaader 8
Blogi autor, punases öösärgis (mis ilmselt peitus põlvini kampsuni all), vasakus käes millegipärast sõrmedeta must kinnas, teeb laste voodeid üles, tantsides, lauldes, puusi nõksutades ja vahepeal kõrges kaares üle madratsi karates nagu kitseke.
Loo moraal: kui saab kuidagi õppimist vältida, tasub seda iga hinna eest ka teha.
Moraal nr 2: Brodka päästab päeva.
Ja vbla ka moraal nr 3: vähem riideid on parem =)
Siis ta hädises.
Väntame sellest väikese filmi.
Stsenaarium
Kaader nr 1.
Miski pruun möga potis. Möga pinnale ilmub mullike. Siis teine. Peagi asub kogu möga innukalt mullitama. Ilmub puulusikas, mis asub möga segama, samal ajal kukub ollusesse mingeid heledaid, tundub, et pisut märgi kribalaid.
Blogi autor (süngelt): Kui piparkoogitaigna tegemine ka tuju ei tõsta, siis ei tõsta miski.
Puulusikas segab täiesti hullunult mullitavat möga, sinna pudeneb veel midagi natukese riivitud õuna sarnast.
Blogi autori hääl taustal: Nii, värske ingver ja apelsinikoor ka lisatud. Nüüd suhkur (potti maandub suur kogus valget suhkrut) ja varsti paneme või. Aga ma lähen loen igaks juhuks veel korra retsepti, sa sega seni.
Puulusikas segab.
Sama hääl (kaugemalt, hüüab kohkunult): Oi, aga ma unustasin ära! See siirup ei tohi keema minna!
Kaader 2
Sama pott, aga möga on muutnud konsistentsi. Eeskätt on näha palju valget jahu, mida keegi raevukalt puulusikaga segab.
Blogi autori hääl (traagiliselt): Mitte miski ei õnnestu. Olen juhm ja mõttetu inimene. Isegi piparkoogitainas läheb untsu, kuigi seda tegelikult ei ole võimalik nässu keeratagi normaalsel inimesel! Miks ma, loll, siirupi keema pidin laskma?! Eile sündinud või?! Maitseainetel ei ole niisiis mingit maitset enam. Nüüd on 3 kilo pruuni imalat tainast, oh kui õudne on elu ja see on mulle paras!
Teine hääl (noorem ja optimislikum): Aga sega siis teisi maitseaineid juurde!
Blogi autor (soiub): Need jääksid kõik ühte hunnikusse! Vaata, seda asja ei ole võimalik segamini kloppida ju! Isegi jahu ei taha läbi niiskuda!
Kaader 3
Blogi autor, riietatud põlvini kampsunisse, kahte sokki ja pealtnäha ei millessegi muusse, lebab voodis selili, jalad seinale toetatud. Vaikus.
Vaikus.
Blogi autor: Mul on järgmiseks nädalaks nii palju õppida.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Ma peaks tõesti õppima hakkama.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Tegelt võiks hoopis jooksma minna. Kõht on parasjagu tühi.
Vaikus, liikumatus.
Siis ajab blogi autor end jalule ja lahkub.
Kaader 4
Blogi autor istub arvuti taga, ees suur kruus rohelist teed ja pikk riba Kalevipoja shokolaadi. Kaks pisemat riba valget šokolaadi ka. Tühi kõht tõi tagajärjed ilmselt.
Raamatuid ja vihikuid täis aknalaualt mõõdab väga suur musta frakiga kass naist jäiselt põlgliku pilguga.
Blogi autor (võtab suutäie šokolaadi, pominal): Feissbuuk, võrgupäevik, mailikast, dragon, ulmeleht. Mitte keegi mitte kuskil pole mitte ühtegi isiklikku kirja saatnud. Muidugi, milleks seda.
No kurat, aga äkki on vähemalt palka makstud? (klõbistab klahvidel) Ja... ei, muidugi mitte. Milleks mulle raha.
Blogi autor kohendab kampsunit ja näeb mõrumasohhistlikult rahulolev välja. Klõbistab veel.
Blogi autor (oiates): ...ja skaibis ka keegi ei räägi muga! Kas tõesti peabki õppima hakkama?
Kaader 5
Blogi autor peseb külmkappi. Seestpoolt.
Kaader 6
Blogi autor riputab pesu kuivama. Taustal hakkab vaikselt laulma Brodka.
Kaader 7
Blogi autor koristab lastetoa põrandalt mänguasju. Brodka hääl üha valjeneb ja koristaja liigutused muutvad järjest tantsulisemaks.
Kaader 8
Blogi autor, punases öösärgis (mis ilmselt peitus põlvini kampsuni all), vasakus käes millegipärast sõrmedeta must kinnas, teeb laste voodeid üles, tantsides, lauldes, puusi nõksutades ja vahepeal kõrges kaares üle madratsi karates nagu kitseke.
Loo moraal: kui saab kuidagi õppimist vältida, tasub seda iga hinna eest ka teha.
Moraal nr 2: Brodka päästab päeva.
Ja vbla ka moraal nr 3: vähem riideid on parem =)
laupäev, 24. november 2012
Promilliga või promillita
Alkohol.
Mis värk sellega on? Kenad inimesed, intelligentsed inimesed, sümpaatsed inimesed teavitavad perioodiliselt, kuidas pudel veini - paar õlut - midagi-midagi on kohe väga vajalikud või hiljuti tarbitud või nii toredad või veel midagi, üldiselt vaimukalt ja kujundlikult väljendatud kujul.
Nagu mingi salakood, ja siis kujuteldav lugeja naeratab ning noogutab arusaavalt.
Mis mul viga on, et mul niimoodi ei tepsi ja mulle see salakood tegelikult arusaamatuks jääb?
Ei, noh, on olukordi, kus naps või kaks on teretulnud - mingi uudne ärev situatsioon, mida phmt võiks nautida, aga mõtlen liiga palju. Nt enne mehega esimest korda voodisse minemist. Või enne avalikku esinemist (või ka selle ajal - see oli päris äge!).
Üritus või isik, mida ihkan ja kardan korraga, muutub nauditavamaks, kui see kõige ärevam osa ajust saab ära mahendatud. Ja vahel sobib alkohol kirjutamise juurde ka. Pits või kaks, mitte mingil juhul rohkem.
Aga normaalselt inimestega koos viibimiseks end jooksvalt alkoholiga õlitada?
Mul ei hakka põnevam, kui on igav. Ei hakka lõbusam, kui on nukker (pigem paisub nukrus maailmatuks kurbuseks, mis ulatub maailmaruumi lõppu). See ei muuda mind leebemaks, kui olen vihane, ega erguta, kui olen väsinud. Viimasel juhul tuleb lihtsalt uni kiiremini peale.
Tal on mingi sidujaväärtus, seda ma tunnistan. Oled seltskonnas, on igav ja nukker, ja keegi ulatab sulle joogi - siis on meeldiv "ah, näe, minust hoolitakse!"-hetk. Mingi sotsiaalse lubatavuse tekitab ka - teemad, mis muidu jutuks ei tule, võetakse üles. Tõsi, see minu peal ei tööta - s.t. mina olen alati valmis iga teemaga kaasa minema, aga tõstatada ei oska ma neid ei joonud ega täiesti kaine peaga. Aga midagi siiski on, millest ma aru saan, põhjused, miks alkohol peojoogina natuke mõtestub.
Aga siis kahekesi armsamaga koos joomine kodus? Või nt kuskil restoranis einetades? Miks, miks?! Mis mõte sel on?
Vbla olen ma mingi anomaalia. Vbla teistel inimestel lülitub alkoholi juues kaine mõistus välja ka varem, kui teadvuse täielikult välja lülitudes, ja tõesti on mingi reaalne pidurite maha võtmise tunne. Vbla teistel ei teki jõhkrat peavalu, kui on tarbitud mingit alkoholi ja pole tore hakanud - mul tekib. Muidu ma suudan oma pingepeavalud veel kuidagi läbi mõelda ja ära peletada, kui väga vaja, aga alkohol joodud, vastik pingeline olukord kestmas - ja mu peas lõigataks nagu kreissaega närvitüvesid läbi.
Muidugi ma kannatan üldse suuremaid üritusi ja pidusid väga halvasti. Kui inimesed ajavad peojuttu (vastandina isiklikele põnevatele asjadele, mida nad räägiks, kui oleksime väikeses intiimses seltskonnas), hakkab lihtviisil igav ja ma küsin endalt: "Miks ma siin olen, selle asemel, et kodus midagi ägedat teha, nt kirjutada või koristada või lastega koos olla või internetis kolada?"
Ja kui mul juba igav on, ei päästa alkohol enam midagi. Seda kuluks nii palju, et teadvus muutuks häguseks, ja meelelahutus, mis seisneb mõtlemise väljalülitamises ja iivelduse sisselülitamises, ei ole minu arusaam meelelahutusest.
Aga ometi on alkohol üldtunnustatud viis millekski. Kuitahes nõme on üritus, kus sa viibid, sealt internetti postitada: "Kus need võllid oma õllega on siis nii kaua? Naised kuivavad ära!" on igati ok. Seda lugevad inimesed muigavad leebelt, arusaavalt, ja isegi ma ise tunnen väikest kadedust. Sellest hoolimata, et ma tean - mul oleks maailmatu vastik samas olukorras olla, midagi hullemat, kui nii nõme pidu, et seda peab alkoholiga parandama, pole üldse olemaski.
Aga kõik mängivad, et nii on tore.
Või ongi? Või tegelikult ikkagi on tore ja lihtsalt mina, kes ma viskan pitsi brändit millegi muu, kui kommetega kohandumise põhjendusega hinge alla ainult enne aktifotode tegemist või avalikult luuletuste lugemist, olen anomaal?
Mis värk sellega on? Kenad inimesed, intelligentsed inimesed, sümpaatsed inimesed teavitavad perioodiliselt, kuidas pudel veini - paar õlut - midagi-midagi on kohe väga vajalikud või hiljuti tarbitud või nii toredad või veel midagi, üldiselt vaimukalt ja kujundlikult väljendatud kujul.
Nagu mingi salakood, ja siis kujuteldav lugeja naeratab ning noogutab arusaavalt.
Mis mul viga on, et mul niimoodi ei tepsi ja mulle see salakood tegelikult arusaamatuks jääb?
Ei, noh, on olukordi, kus naps või kaks on teretulnud - mingi uudne ärev situatsioon, mida phmt võiks nautida, aga mõtlen liiga palju. Nt enne mehega esimest korda voodisse minemist. Või enne avalikku esinemist (või ka selle ajal - see oli päris äge!).
Üritus või isik, mida ihkan ja kardan korraga, muutub nauditavamaks, kui see kõige ärevam osa ajust saab ära mahendatud. Ja vahel sobib alkohol kirjutamise juurde ka. Pits või kaks, mitte mingil juhul rohkem.
Aga normaalselt inimestega koos viibimiseks end jooksvalt alkoholiga õlitada?
Mul ei hakka põnevam, kui on igav. Ei hakka lõbusam, kui on nukker (pigem paisub nukrus maailmatuks kurbuseks, mis ulatub maailmaruumi lõppu). See ei muuda mind leebemaks, kui olen vihane, ega erguta, kui olen väsinud. Viimasel juhul tuleb lihtsalt uni kiiremini peale.
Tal on mingi sidujaväärtus, seda ma tunnistan. Oled seltskonnas, on igav ja nukker, ja keegi ulatab sulle joogi - siis on meeldiv "ah, näe, minust hoolitakse!"-hetk. Mingi sotsiaalse lubatavuse tekitab ka - teemad, mis muidu jutuks ei tule, võetakse üles. Tõsi, see minu peal ei tööta - s.t. mina olen alati valmis iga teemaga kaasa minema, aga tõstatada ei oska ma neid ei joonud ega täiesti kaine peaga. Aga midagi siiski on, millest ma aru saan, põhjused, miks alkohol peojoogina natuke mõtestub.Aga siis kahekesi armsamaga koos joomine kodus? Või nt kuskil restoranis einetades? Miks, miks?! Mis mõte sel on?
Vbla olen ma mingi anomaalia. Vbla teistel inimestel lülitub alkoholi juues kaine mõistus välja ka varem, kui teadvuse täielikult välja lülitudes, ja tõesti on mingi reaalne pidurite maha võtmise tunne. Vbla teistel ei teki jõhkrat peavalu, kui on tarbitud mingit alkoholi ja pole tore hakanud - mul tekib. Muidu ma suudan oma pingepeavalud veel kuidagi läbi mõelda ja ära peletada, kui väga vaja, aga alkohol joodud, vastik pingeline olukord kestmas - ja mu peas lõigataks nagu kreissaega närvitüvesid läbi.
Muidugi ma kannatan üldse suuremaid üritusi ja pidusid väga halvasti. Kui inimesed ajavad peojuttu (vastandina isiklikele põnevatele asjadele, mida nad räägiks, kui oleksime väikeses intiimses seltskonnas), hakkab lihtviisil igav ja ma küsin endalt: "Miks ma siin olen, selle asemel, et kodus midagi ägedat teha, nt kirjutada või koristada või lastega koos olla või internetis kolada?"
Ja kui mul juba igav on, ei päästa alkohol enam midagi. Seda kuluks nii palju, et teadvus muutuks häguseks, ja meelelahutus, mis seisneb mõtlemise väljalülitamises ja iivelduse sisselülitamises, ei ole minu arusaam meelelahutusest.
Aga ometi on alkohol üldtunnustatud viis millekski. Kuitahes nõme on üritus, kus sa viibid, sealt internetti postitada: "Kus need võllid oma õllega on siis nii kaua? Naised kuivavad ära!" on igati ok. Seda lugevad inimesed muigavad leebelt, arusaavalt, ja isegi ma ise tunnen väikest kadedust. Sellest hoolimata, et ma tean - mul oleks maailmatu vastik samas olukorras olla, midagi hullemat, kui nii nõme pidu, et seda peab alkoholiga parandama, pole üldse olemaski.
Aga kõik mängivad, et nii on tore.
Või ongi? Või tegelikult ikkagi on tore ja lihtsalt mina, kes ma viskan pitsi brändit millegi muu, kui kommetega kohandumise põhjendusega hinge alla ainult enne aktifotode tegemist või avalikult luuletuste lugemist, olen anomaal?
reede, 23. november 2012
Koolilaps, virk ja kraps
Sain aru, et käin Tervishoiukeskkoolis.
Paberi saab kõrghariduse oma, aga formaat on keskharidusest juba tuttav.
Kogu aeg tuleb kohal käia. Kui ei käi, on paha-paha.
Kogu aeg on koduseid töid - s.t. igaks päevaks ikka midagi, sageli ka igaks aineks, mis sel päeval on.
Loomulikult tehakse nii palju kontrolltöid, kui vähegi võimalik, ja aine, mis ei sisalda ühe iseseisva tööna powerpoint-esitlust, ei ole ilmselt tõsiseltvõetav aine.
Tavaline nõutud iseseisva kirjaliku töö formaat on referaat.
Sealjuures on töö vormistamistreeglite järgimine üldiselt olulisem töö või ettekande sisust ja sellest, et sa nt teemast aru saad - korralikult vormistatud, aga ebamäärase sisuga töö saab tõenäolisemalt arvestatud, kui korraliku sisuga, aga valesti vormistatu.
Mitte et see korrektne vormistus raske teha oleks, aga õppejõudude mõtteviis on omapärane.
Üldse ei tasu nende meelest arusaamist üle hinnata. Piisab täiesti sellest, kui ettekandes on kõik need keerulised sõnad sees, mida õppejõud ise kasutas, tühja sellest, et keegi ei oska neid hääldadagi, arusaamisest rääkimata.
Mis põhiline ja kõige kummalisem ja ausalt öelda isegi pisut õudne: õppejõud saavad aru, et tudengid ei jaga nende ainest masti ega mändi - ega lase end sellest häirida. Panevad välja positiivsed hinded või arvestused, ja kogu moos.
Mõni tundlikum peedistab tudengeid enne korralikult, et need ka ise tunneks, et nad midagi ei jaga - aga enamasti esitatakse aineprotokollid vastastikkuses arusaamises, et kas
a) see on mõttetu aine, algmed saab kätte juba paari brošüüri lapates, aga programmis on ta kirjas - no saage lihtsalt läbi
b) aine on keerukas ja oluline, aga aastakümneid on veel lollimad õed kui teie tööle asunud ja kättesaadava tundide hulgaga midagi paremat ei saavuta ka - no saage läbi siis niisama
c) aine on keerukas ja ebaoluline, mis teist ikka piinata
d) aine on lihtne ja oluline, loomulikult te saate sellest aru - kui mitte kohe, siis varsti, praegu võib teid poole teraga ka läbi lasta
Mõtlesin, kas lasta end sellest häirida.
Otsustasin mitte lasta häirida. Las läheb läbi, mis seal ikka!
Paberi saab kõrghariduse oma, aga formaat on keskharidusest juba tuttav.
Kogu aeg tuleb kohal käia. Kui ei käi, on paha-paha.
Kogu aeg on koduseid töid - s.t. igaks päevaks ikka midagi, sageli ka igaks aineks, mis sel päeval on.
Loomulikult tehakse nii palju kontrolltöid, kui vähegi võimalik, ja aine, mis ei sisalda ühe iseseisva tööna powerpoint-esitlust, ei ole ilmselt tõsiseltvõetav aine.
Tavaline nõutud iseseisva kirjaliku töö formaat on referaat.
Sealjuures on töö vormistamistreeglite järgimine üldiselt olulisem töö või ettekande sisust ja sellest, et sa nt teemast aru saad - korralikult vormistatud, aga ebamäärase sisuga töö saab tõenäolisemalt arvestatud, kui korraliku sisuga, aga valesti vormistatu.
Mitte et see korrektne vormistus raske teha oleks, aga õppejõudude mõtteviis on omapärane.
Üldse ei tasu nende meelest arusaamist üle hinnata. Piisab täiesti sellest, kui ettekandes on kõik need keerulised sõnad sees, mida õppejõud ise kasutas, tühja sellest, et keegi ei oska neid hääldadagi, arusaamisest rääkimata.
Mis põhiline ja kõige kummalisem ja ausalt öelda isegi pisut õudne: õppejõud saavad aru, et tudengid ei jaga nende ainest masti ega mändi - ega lase end sellest häirida. Panevad välja positiivsed hinded või arvestused, ja kogu moos.
Mõni tundlikum peedistab tudengeid enne korralikult, et need ka ise tunneks, et nad midagi ei jaga - aga enamasti esitatakse aineprotokollid vastastikkuses arusaamises, et kas
a) see on mõttetu aine, algmed saab kätte juba paari brošüüri lapates, aga programmis on ta kirjas - no saage lihtsalt läbi
b) aine on keerukas ja oluline, aga aastakümneid on veel lollimad õed kui teie tööle asunud ja kättesaadava tundide hulgaga midagi paremat ei saavuta ka - no saage läbi siis niisama
c) aine on keerukas ja ebaoluline, mis teist ikka piinata
d) aine on lihtne ja oluline, loomulikult te saate sellest aru - kui mitte kohe, siis varsti, praegu võib teid poole teraga ka läbi lasta
Mõtlesin, kas lasta end sellest häirida.
Otsustasin mitte lasta häirida. Las läheb läbi, mis seal ikka!
kolmapäev, 21. november 2012
Verine kolmapäev
Jooksen mina hommikul rongi peale.
Ma jooksen sageli rongile, sest joosta on hea ja ma järjekindlalt olen veendunud, et kümnest minutist jaama jõudmiseks piisab heldelt (ja piisabki, aga vahel tuleb rong natuke varem ja siis spurdin).
Samal ajal sõin porgandit, sest hommikuti midagi süüa on ka tore.
Nutikamad võivad oletama hakata, mis edasi juhtus.
Nojah, lidun mina viimast sadat meetrit perrooni suunas, veendunud, et igatahes jõuan, kuna tuli on rongil veel punane (suhteliselt kindel märk, et saabus, jah, rong varem veidi). Ja kuna ma ei ole kuigi murelik, keskendunud ega pinguta väga, teen jooksmise ajal hooletult suu lahti ja hingan suu kaudu sisse.
Suus on mul näritud porgand.
Soovitan teil mitte kunagi niimoodi teha. Õhk haaras porgandikübemed kaasa ja transportis need ühe hooga sujuvalt mu hingetorru. Kuna mul oli veel 50 meetrit joosta, ei saanud ka köhima hakata, vaid surusin vastava refleksi alla, jõudsin trepini, ronisin vagunisse ja seadsin enda istuma.
Siis hakkasin köhima.
Mõningase läkastamise järel hakkas parem. Nuuskasin. Tundus, et vähemalt osad porgandiosakesed olid jõudnud kuskile ninaneelu kanti ja kõditasid seal.
Vaatasin aknast välja ja mõtlesin elu ning olemise kummastava ereduse üle. (Kui minul on praegu nii palju elu, mis siis teistele jääb? Kas universumi tasakaalu järgi jääb keegi teine ilma seepärast, et mul on sellisel hulgal? Mis saab, kui mul endal ka jälle vähem on, kas hakkab kahju ja kurb?)
Aevastasin.
Nuuskasin uuesti nina. Porgandiosakesed ei tundnud eemalduvat, nii et aevastasin veel korra ja nuuskasin ka.
Ilmselt sain selle viimase nuuske käigus vähemalt ühe porgandiosakese liikuma.
Kindlalt öelda ei tea, sest sellega kaasnes veresaun.
Õnneks taipasin vedela soojuse plahvatuse järgi kohe, mis toimub, ja hoidsin pabertaskurätti ninasõõrme ees, kuni kotist uusi otsisin. Aga seda, et taskurätt on uute ülesleidmise ajaks mingi niiske narts ja kui ma seda nihutan, et puhtaga asendada, purskub veri nagu purskkaevust, ma siiski oodata ei osanud. Pooleteise sekundiga olid verised mu püksid, põrand, mantel eest, mantli käeauk, jakk mantli all, parem käsi ja muidugi alumine pool nägu. (Hiljem, Selveri kempsus pesemas käies, selgus, et ka juuksetukk ja laup selle all, mis on päris muljetavaldav.)
Viivuks oli isegi nagu kiusatus mõnusalt paanikasse langeda, aga meenutasin endale, et õendustudeng, noblesse oblige, ja mida tehakse ninaverejooksu puhul. Mälestus oli selge, nii et heitsin pingile külili, pigistasin sõõrme kõvasti kinni ja pikutasin mõtlikult plastmassistmetel, kuni minu jaam kätte jõudis.
Seal ronisin rongist maha, kontrollisin, kas nina ikka veritseb - veritses, aga õnneks aeglasemalt - ja heitsin külili perroonil asuvale pingile.
15 minutit parmjat lamasklemist - ja tundus, et veri on turvaliselt pidama jäänud. Viskasin minema suure kuhja ilgeid verest läbi imbunud taskurätte, mis lekitasid poolhüübinud verelärakaid ka mu kinnastele, ning jalutasin tasakesi kooli poole, hoidudes liigsest tempost ja südametöö kiireks ajamisest.
Ühe tee äärde pargitud auto peeglist saadud info põhjal nühkisin hullema vere näolt, pärast seda pesin Selveri kempsus vere maha ka mantlilt, juustest ja kätelt.
Ja siis, saate aru, oli täiesti tavaline nõme koolipäev. Üks kontrolltöö, üks valehäire (jumalasta ehmatab ära, kui kuuled, et õppejõud on sind puudumiste ja nõrga õendusplaani pärast taga otsinud, isegi kui tegelt oled kõik toimunud kontrolltööd seni ära teinud B peale - see, et õigupoolest otsiti nimekaimu, esialgu saabuvast vastikust ärevusest väga ei päästnud, sest ma ju ei teadnud seda!), pikad venivad õhtuse loengu tunnid ja homse ettekande ettevalmistamine.
Ainus, mis elamust meenutab, on verised püksid.
Ma jooksen sageli rongile, sest joosta on hea ja ma järjekindlalt olen veendunud, et kümnest minutist jaama jõudmiseks piisab heldelt (ja piisabki, aga vahel tuleb rong natuke varem ja siis spurdin).
Samal ajal sõin porgandit, sest hommikuti midagi süüa on ka tore.
Nutikamad võivad oletama hakata, mis edasi juhtus.
Nojah, lidun mina viimast sadat meetrit perrooni suunas, veendunud, et igatahes jõuan, kuna tuli on rongil veel punane (suhteliselt kindel märk, et saabus, jah, rong varem veidi). Ja kuna ma ei ole kuigi murelik, keskendunud ega pinguta väga, teen jooksmise ajal hooletult suu lahti ja hingan suu kaudu sisse.
Suus on mul näritud porgand.
Soovitan teil mitte kunagi niimoodi teha. Õhk haaras porgandikübemed kaasa ja transportis need ühe hooga sujuvalt mu hingetorru. Kuna mul oli veel 50 meetrit joosta, ei saanud ka köhima hakata, vaid surusin vastava refleksi alla, jõudsin trepini, ronisin vagunisse ja seadsin enda istuma.
Siis hakkasin köhima.
Mõningase läkastamise järel hakkas parem. Nuuskasin. Tundus, et vähemalt osad porgandiosakesed olid jõudnud kuskile ninaneelu kanti ja kõditasid seal.
Vaatasin aknast välja ja mõtlesin elu ning olemise kummastava ereduse üle. (Kui minul on praegu nii palju elu, mis siis teistele jääb? Kas universumi tasakaalu järgi jääb keegi teine ilma seepärast, et mul on sellisel hulgal? Mis saab, kui mul endal ka jälle vähem on, kas hakkab kahju ja kurb?)
Aevastasin.
Nuuskasin uuesti nina. Porgandiosakesed ei tundnud eemalduvat, nii et aevastasin veel korra ja nuuskasin ka.
Ilmselt sain selle viimase nuuske käigus vähemalt ühe porgandiosakese liikuma.
Kindlalt öelda ei tea, sest sellega kaasnes veresaun.
Õnneks taipasin vedela soojuse plahvatuse järgi kohe, mis toimub, ja hoidsin pabertaskurätti ninasõõrme ees, kuni kotist uusi otsisin. Aga seda, et taskurätt on uute ülesleidmise ajaks mingi niiske narts ja kui ma seda nihutan, et puhtaga asendada, purskub veri nagu purskkaevust, ma siiski oodata ei osanud. Pooleteise sekundiga olid verised mu püksid, põrand, mantel eest, mantli käeauk, jakk mantli all, parem käsi ja muidugi alumine pool nägu. (Hiljem, Selveri kempsus pesemas käies, selgus, et ka juuksetukk ja laup selle all, mis on päris muljetavaldav.)
Viivuks oli isegi nagu kiusatus mõnusalt paanikasse langeda, aga meenutasin endale, et õendustudeng, noblesse oblige, ja mida tehakse ninaverejooksu puhul. Mälestus oli selge, nii et heitsin pingile külili, pigistasin sõõrme kõvasti kinni ja pikutasin mõtlikult plastmassistmetel, kuni minu jaam kätte jõudis.
Seal ronisin rongist maha, kontrollisin, kas nina ikka veritseb - veritses, aga õnneks aeglasemalt - ja heitsin külili perroonil asuvale pingile.
15 minutit parmjat lamasklemist - ja tundus, et veri on turvaliselt pidama jäänud. Viskasin minema suure kuhja ilgeid verest läbi imbunud taskurätte, mis lekitasid poolhüübinud verelärakaid ka mu kinnastele, ning jalutasin tasakesi kooli poole, hoidudes liigsest tempost ja südametöö kiireks ajamisest.
Ühe tee äärde pargitud auto peeglist saadud info põhjal nühkisin hullema vere näolt, pärast seda pesin Selveri kempsus vere maha ka mantlilt, juustest ja kätelt.
Ja siis, saate aru, oli täiesti tavaline nõme koolipäev. Üks kontrolltöö, üks valehäire (jumalasta ehmatab ära, kui kuuled, et õppejõud on sind puudumiste ja nõrga õendusplaani pärast taga otsinud, isegi kui tegelt oled kõik toimunud kontrolltööd seni ära teinud B peale - see, et õigupoolest otsiti nimekaimu, esialgu saabuvast vastikust ärevusest väga ei päästnud, sest ma ju ei teadnud seda!), pikad venivad õhtuse loengu tunnid ja homse ettekande ettevalmistamine.
Ainus, mis elamust meenutab, on verised püksid.
esmaspäev, 19. november 2012
Reklaam
Seoses sellega, et mu võrgupäevikus käib täna rohkem inimesi, kui normaalselt nädal otsa jutti, on vast õige hetk avalikke teadaandeid edastada.
28. novembril kell 18.00 ja siis veel jupike aega räägin Kirjanike majas ulmest. Pilet on odav ja natuke raha saan selle esinemise eest minagi - et lapse lasteaiaarvet maksta jms.
+ mul on ulme ja kirjanduse kohta midagi öelda.
Ja ma ei ütle praegu siin üldsegi ära, et mida =P
28. novembril kell 18.00 ja siis veel jupike aega räägin Kirjanike majas ulmest. Pilet on odav ja natuke raha saan selle esinemise eest minagi - et lapse lasteaiaarvet maksta jms.
+ mul on ulme ja kirjanduse kohta midagi öelda.
Ja ma ei ütle praegu siin üldsegi ära, et mida =P
laupäev, 17. november 2012
Kui ise ei oska ja ei tee, tahaks ju ikka teisi õpetada
Kuna on väga õudne, kui minu riigis poliitikud ei vaevu valetama isegi mitte nii, et see natukenegi usutav tunduks, vaid sülitavad mulle külma näoga otse silma.
Nagu Mihkel Kunnus ja Rein Raud ütlesid - sõnad ausus ja austus on sarnasest tüvest ja üheta ei ole teist. Mina, tõsi, ei teinud sellest küll järeldust, et kui minuga ei olda aus, ei saa mina ka neid inimesi austada, kuigi nood kõnelejad vist tüürisid mu mõtet sinnapoole. Mina näen asja hoopis nii, et mina olen aus inimestega, keda ma austan, sest ma leian, et nad väärivad seda. Ja kui minu riik poliitikute näol mulle pidevalt ja ülbelt näkku valetab, järeldan ma, et nemad mind järelikult ei austa, isegi mitte natukene. Nad leiavad, et ma ei vääri ausust.
Mis on ebameeldiv tõdemus, sest ma olen ometi nii tore ja hea inimene ja tõsine patrioot. Ma nüüd ütlesin neile, et mulle selline suhtumine ei sobi.
Aga olgu, kaunis osa läbi. Phmt, kui vaja, visake mind mädamunadega, kel on kodus spetsialselt mädandatud mune, ma hakkan ette lugema, mis meeleavaldusel valesti oli.
* Kas tõesti on nii raske mingit korralikku kõnet ette valmistada ja seda ette kanda nii, et see kõlab nagu kõne?
Mihkel Kunnus saab hea kõne (ja kenade õlgade) eest praegu andeks kõik need tema spetsiifilist erialakeelt tulvil pudruartiklid, milles kõrge sõnavahukuhja taga peitub umbes neli lihtsat mõtet.
Aga tema oli ka ainus, keda neljast kõnelejast üldse kuulata kõlbas.
Rein Raud, no hea küll, oli kirjutanud korraliku kõne, ainult ette luges kehvasti (ei jätnud pausiruumi).
Made Luiga sai hakkama umbes samal tasemel kui Raud, rääkides samas peast, keerutanud kõne algul käes mingit paberit ja pomisenud: "Issand jumal, mul on üks täiesti vale paber siin...".
Kõnelejaid sisse juhatav neiu tegi paremat tööd kui nad kumbki, aga temagi mõjus natuke nagu "olen vahva koolitüdruk, natuke ebapädev, aga ei häbene seda... või vähemalt ei häbene eriti."
Ja siis rääkis veel Maarja Kangro ja see oli väga kole elamus ja mul hakkas väga halb, sest tegu on kindlasti intelligentse inimese ja päris hea luuletaja-kirjanikuga, aga meeleavaldusel kõnet ta küll ei oska pidada. Ma täiega olin huviline ja tema vastu isiklikku sümpaatiat tundev publik, aga isegi minu mõte läks kõne teises pooles juba uitama, sest see, mille kohta Maarja Kangro veel "Ma arvan, et..." ütleb, tundus juba täiesti ebaoluline ja mõttetu.
Arvata võib igasuguseid asju. Kui oled meeleavaldusel ja pead seal kõnet, peaks omama vähemalt võimet moodustada kindlas kõneviisis ja kõhklusteta lauseid! Või võimet teha oma mõtetest selgeid löövaid kokkuvõtteid. Nagu mingeid kõne-elemente võiks oma juttu siiski põimida ju!
* Ma saan aru, et igal üritusel on teatud arv mitte-väga-intelligentseid osalejaid ja mingi arv tuimi kaasatammujaid. See on paratamatu.
Aga millest ma aru ei saa, on see, miks ei suutnud korraldajad oma intelligente niimoodi mobiliseerida, et nad suudaksid produtseerida korralike hüütavaid hüüdlauseid rongkäiguks nt? Mitte ainult platsi peal "jaa!"-karjumise küsimusi?
Üldse oli mul mitu korda piinlik sellel üritusel osaleda. Mitte seepärast, et asi polnuks mu meelest õige (täiega õige asi oli!), vaid seda aeti kohati nii rumalasti, et mul oli piinlik sellises formaadis iseenda ja maailma silme all olla.
* Kõik need üha ja üha korduvad "Me väga täname, et te tulite!"-jutud. Kurat, ma ei tulnud sinna nende rõõmustamiseks! Ma läksin, sest mul oli meel, mida ma tahtsin taeva poole tõsta. Ma läksin sinna, et näidata - ma olen olemas, ma olen jõud, minuga tuleks arvestada. Ma ei taha, et tüdrukud mind tänavad nagu oma uurimistöös osalenuid, kes aitasid saada positiivset hinnet. Ma tahan, et mulle ja teistele koos minuga öeldakski, et Me oleme jõud! Me oleme teie üle uhked! Meil on hea meel näha, et vaba kodanik on valmis ennast näitama!
Mida iganes sinnakanti, aga mitte sellist tänamist. Meie võinuks tänada neid, et nad tegid meile võimalikuks oma selge arvamuse avaldamise vaid väikese vaeva hinnaga. Aga mitte vastupidi.
* Ning mis mind tõesti hämmastas, oli kogu ürituse... jäikus. Mul on tunne, et olin kogu seltskonnas üks vast kümnest inimesest, kelle meelest meeleavaldus võiks olla tore. Kelle meelest ei pea meele avaldamine olema igav, ebamugav, kange, ja eestlane selle käigus eestlasele otsa vaadata ei tohi.
Kas ma olen ainus, kes on lugenud raamatut "Rock'n'roll ja ridamaja" ja mäletan, et meeleavaldustel võiks olla kaasas 100 moorapead ja kakao, tantsitakse ja lauldakse? Pagan võtaks, see on minu rahvas, inimesed, kes on minuga samasugustel ajenditel laupäevasel päeval linna tulnud, me peaks ju olema peaaegu sõbrad!
Aga olgu. Vbla me alles õpime seda meele avaldamise värki Eestis =)
Ja inimesed tulid ja tegid! See on põhiline!
***
Kui mina oleksin prohvet, siis näeks mu õpetus "kuidas peaks inimene elama head elu" välja umbes sedasi:
* Sina ei pea tingimata olema vapper, aga sina peaksid elus ette tulevate kahtluste korral küsima endalt, kuidas käituks vapper inimene, ja siis nõndaviisi peaksid sina ka käituma.
* Kui sinus on valu, meeleheide või lein, mis lämmatavad kõik sinu head tunded ja mõtted, otsi unest avitust ja uut jõudu.
* Kui sinus on üksildus, nukrus ja pettumus, anna midagi teistele - naeratus, tervitus, õnnesoov, tänu või kompliment, mida jagada, on kaasas igaühel, kel on miimika ja kõnelemise võime.
Küpsist, kooki, pähkleid või teisi inimesele meelepäraseid kergesti jagatavaid toidupalu võid samuti rahva sekka minnes kaasa haarata. Iga jagamisega saad midagi vastu, mis sinu sisemist nälga kustutab. Kui ka tundub, et ei saa, võid ennast ometigi lugeda inimkonda armastuse juurdetoojaks ja sellevõrra iseend ka paremini tunda.
* Kõik inimesed, keda kohtad, ei peagi sinule meeldima. Ikkagi peaksid sina neid kohtlema hoolimise, austamise ja kaastundega. Kui sina seda igaühe puhul suuta ei oska, hoia nendest inimestest eemale, aga ära kunagi unusta, et nemad samuti inimesed on.
* Kõik inimesed ei räägi alati tõtt. Ikkagi peaksid sina püüdma neid uskuda, kuni kogemus ei ole sulle õpetanud, et just see sulle juba tuntud inimene ei ole usaldusväärne.
* Et sina küllap ei ole alati suutnud olla aus, vapper ja õilis ei tohi sind peatada püüdmast olla aus, hea ja julge edaspidi.
* Sina pead oma eluajal tegema seda, mida sa armastad.
Ära raiska oma elu sellele, mida sa teps mitte teha ei taha, hukatuslikkudele kõhklemistele ja muutumisehirmudele. Arvestama pead sina kogu oma elu, et kui sina ei tee seda, mis sinule tähtis on, ei teegi seda keegi.
Või kui teevadki, siis halvemini. Armastus, julgus ja töö annavad sinule kõik oskused, mida sina vajad!
* Ära kunagi loobu sellest, mis on sinule tähtis, aga ära sina jää ka kinni põlenud põllule, mis sind enam ei toida. Ole omaenese tuli, mis sind ennast soojendab!
reede, 16. november 2012
Elus olemise valik
Kui ma nii palju ei mõtleks, kuidas mu käitumine välja paista võib, oleks elu palju lõbusam.
Minu elu, loomulikult, on silmas peetud.
Teistmoodi teha nagunii ei oska, aga kogu too tüütu hilisem endamisi arutlemine oleks olemata. Kas ta mõtleb, mis ta mõtleb, ega ta ometi ei mõtle jne.
Samas, siis ma ei teeks teistele inimestele kooki ja küpsist nii palju, nii et mingi kasutegur sellel "aga mida tehnikumi-inimesed sellest mõtlevad"-mõtteviisil siiski kellelegi on ka.
Tehnikumi-inimesed, muuseas, mõtles kunagi aastal 1990+ välja minu vend.
Kuna mu vend on metsinimene veel palju täielikumalt, kui mina, kes ma olen lihtsalt veidrik, siis ma ei põe temast nii otse kirjutades =) Ta on ühiskonna haarmete vahelt nii väljas, et miski, mida ma ütlen, ei saa teda kuidagi negatiivselt mõjutada.
Mina võisin olla kuskil teismeea alul, tema algkoolis. Üks meile lähedane ja kallis inimene, meessoost, rääkis ühe laisa ja kauni maajaanitule järel, kui läbi sinaka suveöö tasapisi lossimägedest tagasi Karksi kodu poole jalutasime, loo sellest, kuidas tema pioneerilaagris sõpradega lõket teinud oli. Ja peldiku katuselt eterniiti virutas, et paremini pauguks.
Vennas kuulis seda juttu pisut valesti.
Ta vaikis veidi, nisupõld sahises, ja siis küsisis vend mõtlikult kogu väga noores inimeses öösiti ärkava tõsidusega: "Aga mida tehnikumi inimesed siis sellest mõtlesid?"
Sealt siis perekondlik komme kasutada sõna "tehnikumiinimesed" igasuguste asjasse täielikult mittepuutuvate isikute kohta. (Tegelikult oli asi lihtsalt sõnade "peldiku" ja "tehnikumi" teatavas sarnasuses, mille mahe suveöine tuul ja jaanipäevaks kõrgeks kasvanud sahisev rohi esile tõid.
Aga see kuulmissegadus illustreerib "mida teised mõtlevad"-küsimuse absurdsust päris hästi. Tõepoolest, aga mida mõtlesid tehnikumi-inimesed sellest, et peldiku katuselt eterniiti varastati? Ja kust need tehnikumiinimesed sellest üldse teadsid? Ja mida nemad seal tegid?
Kõik väga kahtlustäratav ja huvitav!)
***
Otsused. Need lihtsalt ei saa alati õiged olla.
(Ehk siis sama teema, mis enne tärne, aga teise nurga alt.)
Kas sa jooksed bussile ja jõuad peale või jooksed bussile ja jääd maha. Ei jookse bussile, kui joostes oleksid jõudnud, ei jookse, aga mõtled hiljem, et vbla oleks ikka pidanud jooksma. Valid kerge jaki, et mitte higistada, aga hakkab lund sadama. Valid paksu jaki ja higistad end oimetuks. Otsustad kõndida ühe peatusevahe jalgsi ja selle aja sees läheb minema ainus buss poole tunni jooksul. Otsustad turvaliselt oodata, igavled, külmetad - ja buss tuleb poole tunni pärast, mille jooksul oleksid jõudnud 5 peatusevahet maha jalutada ja metsast mustikaidki süüa.
Misiganes.
Olen märganud, et on inimesi, kes sarjavad end iga eksi läinud otsuse teemadel. KUIDAS ma ometi nii loll olin, et selle bussi peale üldse tulema hakkasin, kui oli võimalus, et jään maha! Oleksin ometi võinud arvestada, et see läheb välja viis minutit enneaegu!
Nagu... mida paganat. Isegi paavst pole ilmeksimatu. Elamine ja otsuste tegemine tähendabki, et osad neist on valed, ja siis sa elad edasi nende valede valikutega nii hästi, kui suudad. Vormid neist hiljem parima, mida annab. Õpid, aga mitte tingimata ära. Ei ole tegelikult nii, et ühel hetkel oled enda valmis inimeseks õppinud ja siis enam vigu ei tee.
Siukest asja nagu "valmis inimene" ei ole olemas.
Me teeme alati vigu. See on inimliku eksistentsi seadus. Elukvaliteedi määrab ära pigem see, kuidas me ennast ja oma tehtud otsuseid, vigased või mitte, hiljem kohtleme. Kindel viis elada halvasti on neid otsuseid ja iseennast sarjata ning mälestusi mustade plekkidena lõputult südamel kanda kui tõestusi kõlbmatu inimene olemise kohta.
Maailm ei lähe ühegi sinu otsuse pärast lõplikult hukka. Universum on suur ja põnev ning sinu (minu) otsused seal sees kärbsemust. Võta vabalt ja anna oma parim lihtsalt!
Elagem nii, et oleks iseenda seltsis hea olla, ja kõik muu... tuleb nagu tuleb.
Pildil on isik, kes pole kunagi ühtegi viga teinud. Ma ei ütleks, et ta selle üle väga õnnelik tundub.
Minu elu, loomulikult, on silmas peetud.
Teistmoodi teha nagunii ei oska, aga kogu too tüütu hilisem endamisi arutlemine oleks olemata. Kas ta mõtleb, mis ta mõtleb, ega ta ometi ei mõtle jne.
Samas, siis ma ei teeks teistele inimestele kooki ja küpsist nii palju, nii et mingi kasutegur sellel "aga mida tehnikumi-inimesed sellest mõtlevad"-mõtteviisil siiski kellelegi on ka.
Tehnikumi-inimesed, muuseas, mõtles kunagi aastal 1990+ välja minu vend.
Kuna mu vend on metsinimene veel palju täielikumalt, kui mina, kes ma olen lihtsalt veidrik, siis ma ei põe temast nii otse kirjutades =) Ta on ühiskonna haarmete vahelt nii väljas, et miski, mida ma ütlen, ei saa teda kuidagi negatiivselt mõjutada.
Mina võisin olla kuskil teismeea alul, tema algkoolis. Üks meile lähedane ja kallis inimene, meessoost, rääkis ühe laisa ja kauni maajaanitule järel, kui läbi sinaka suveöö tasapisi lossimägedest tagasi Karksi kodu poole jalutasime, loo sellest, kuidas tema pioneerilaagris sõpradega lõket teinud oli. Ja peldiku katuselt eterniiti virutas, et paremini pauguks.
Vennas kuulis seda juttu pisut valesti.
Ta vaikis veidi, nisupõld sahises, ja siis küsisis vend mõtlikult kogu väga noores inimeses öösiti ärkava tõsidusega: "Aga mida tehnikumi inimesed siis sellest mõtlesid?"
Sealt siis perekondlik komme kasutada sõna "tehnikumiinimesed" igasuguste asjasse täielikult mittepuutuvate isikute kohta. (Tegelikult oli asi lihtsalt sõnade "peldiku" ja "tehnikumi" teatavas sarnasuses, mille mahe suveöine tuul ja jaanipäevaks kõrgeks kasvanud sahisev rohi esile tõid.
Aga see kuulmissegadus illustreerib "mida teised mõtlevad"-küsimuse absurdsust päris hästi. Tõepoolest, aga mida mõtlesid tehnikumi-inimesed sellest, et peldiku katuselt eterniiti varastati? Ja kust need tehnikumiinimesed sellest üldse teadsid? Ja mida nemad seal tegid?
Kõik väga kahtlustäratav ja huvitav!)
***
Otsused. Need lihtsalt ei saa alati õiged olla.
(Ehk siis sama teema, mis enne tärne, aga teise nurga alt.)
Kas sa jooksed bussile ja jõuad peale või jooksed bussile ja jääd maha. Ei jookse bussile, kui joostes oleksid jõudnud, ei jookse, aga mõtled hiljem, et vbla oleks ikka pidanud jooksma. Valid kerge jaki, et mitte higistada, aga hakkab lund sadama. Valid paksu jaki ja higistad end oimetuks. Otsustad kõndida ühe peatusevahe jalgsi ja selle aja sees läheb minema ainus buss poole tunni jooksul. Otsustad turvaliselt oodata, igavled, külmetad - ja buss tuleb poole tunni pärast, mille jooksul oleksid jõudnud 5 peatusevahet maha jalutada ja metsast mustikaidki süüa.
Misiganes.
Olen märganud, et on inimesi, kes sarjavad end iga eksi läinud otsuse teemadel. KUIDAS ma ometi nii loll olin, et selle bussi peale üldse tulema hakkasin, kui oli võimalus, et jään maha! Oleksin ometi võinud arvestada, et see läheb välja viis minutit enneaegu!
Nagu... mida paganat. Isegi paavst pole ilmeksimatu. Elamine ja otsuste tegemine tähendabki, et osad neist on valed, ja siis sa elad edasi nende valede valikutega nii hästi, kui suudad. Vormid neist hiljem parima, mida annab. Õpid, aga mitte tingimata ära. Ei ole tegelikult nii, et ühel hetkel oled enda valmis inimeseks õppinud ja siis enam vigu ei tee.
Siukest asja nagu "valmis inimene" ei ole olemas. Me teeme alati vigu. See on inimliku eksistentsi seadus. Elukvaliteedi määrab ära pigem see, kuidas me ennast ja oma tehtud otsuseid, vigased või mitte, hiljem kohtleme. Kindel viis elada halvasti on neid otsuseid ja iseennast sarjata ning mälestusi mustade plekkidena lõputult südamel kanda kui tõestusi kõlbmatu inimene olemise kohta.
Maailm ei lähe ühegi sinu otsuse pärast lõplikult hukka. Universum on suur ja põnev ning sinu (minu) otsused seal sees kärbsemust. Võta vabalt ja anna oma parim lihtsalt!
Elagem nii, et oleks iseenda seltsis hea olla, ja kõik muu... tuleb nagu tuleb.
Pildil on isik, kes pole kunagi ühtegi viga teinud. Ma ei ütleks, et ta selle üle väga õnnelik tundub.
teisipäev, 13. november 2012
Kes palju teeb vol II
Üldiselt teeb haridusasutus kõik, et hoida mind tootmast surelikku proosat Eesti kirjandusmaastiku maitsestamiseks. Lihtsalt ei jäta mitte mingit kirjutamisaega, sadistlikult.
Kui ma mõtleksin eraldi iga töötulemi peale, mille selle nädala lõpuks koolile tootma pean, vabiseksin juba kuskil laua all, varbad soorituskrambis. Seda kõike on nii palju. (Homme nt 2 arvestust ja kontrolltöö.)
Ega teistel muidugi parem pole.
Kursuseõde täna lausa küsis, et mismõttes ma ei kirjuta avalikult üldse õppimisest, kas ma siis üldse ei õpigi? Nemad kõik hulluvad, mina teen kõike muud!
Tegelikult ma lahendan probleeme lihtsalt jooksvalt, ette tulemise järjekorras, ja õpin küll. Kui jaksan. Antud hetkel on nt isegi aega arvutiklassis istuda ja võrgupäevikusse trükkida.
...
Või siis oli see aeg päeval, ülalolevate ridade jagu.
Hetkel liiga väsinud, varsti liiga magav, hommikul jälle liiga õppiv.
Suudlused ja kallistused ja 24. november hakkan jälle inimeseks!
Kui ma mõtleksin eraldi iga töötulemi peale, mille selle nädala lõpuks koolile tootma pean, vabiseksin juba kuskil laua all, varbad soorituskrambis. Seda kõike on nii palju. (Homme nt 2 arvestust ja kontrolltöö.)
Ega teistel muidugi parem pole.
Kursuseõde täna lausa küsis, et mismõttes ma ei kirjuta avalikult üldse õppimisest, kas ma siis üldse ei õpigi? Nemad kõik hulluvad, mina teen kõike muud!
Tegelikult ma lahendan probleeme lihtsalt jooksvalt, ette tulemise järjekorras, ja õpin küll. Kui jaksan. Antud hetkel on nt isegi aega arvutiklassis istuda ja võrgupäevikusse trükkida.
...
Või siis oli see aeg päeval, ülalolevate ridade jagu.
Hetkel liiga väsinud, varsti liiga magav, hommikul jälle liiga õppiv.
Suudlused ja kallistused ja 24. november hakkan jälle inimeseks!
laupäev, 10. november 2012
Ekshibitsionist
Fotograaf (eelkokkulepete sõlmimise faasis): Noh, et äkki sa tahad enne raseerida või midagi..?
Mina: Ei, ei, ma kategooriliselt keeldun raseerimast. Tegelikult ma juba nädal otsa hoolikalt kasvatan neid karvu, et ei oleks liiga sile pildi peal.
Fotograaf (teeb natuke hämmeldunud nägu ja tõdeb siis): Et sellised täisfeministlikud pildid siis, jah?
Mina mõtlen, et mis täisfeministlikud, ma lihtsalt ei ole mingi magus playboy-tšikk teile...
Selgesti avaldas see jutuajamine mulle aga mõju, sest järgmisel ööl nägin unes, et olen pilte tegemas, tõstan peegli ees kätt ja mu kaenlaalused karvad ulatuvad poole küljeni, lehvivad ribide juures, paksud pruunid ja läikivad, nii et punu või patsi.
Kuram, need ma vist pidanuks küll maha lõikama, mõtleb unenäomina. Aga nüüd on jälle piinlik seda teha fotograafi silma all, kui ma juba nii uljalt teatasin, et ei mingit raseerimist...
***
Kaks inimest, mõlemad omamoodi olulised ja lähedased, on mind viimase paari nädala jooksul ühtemoodi kommenteerinud. Kattuvus oli kohati lausa sõnasõnaline. Nt ütlesid mõlemad
"Sa oled keeruline."
Mina (umbkaudne sõnastus): "Ei, misasja?! Ma olen otse naeruväärselt lihtne ju!"
Nemad, kumbki eraldi ja üksteist tundmatagi (umbkaudne sõnastus): "Nojah, ja see teebki su keeruliseks. Üldiselt inimesed ju nii ei tee, et ütlevadki, mida mõtlevad."
Ja siis ma olen üleni hämmelduses.
Vt ka indigoaanlase postitus.
Teate, et ma sageli ei saa seda, mida ma tahan, isegi mitte siis, kui ütlen selle selge sõnaga välja üldiselt heasoovlikele inimestele? Vahel ei saada sõnadest aru, vahel ei võeta tõsiselt, vahel lihtsalt ei taheta anda. Vahel pole anda. Isegi mitte näpuotsatäit isiklikkust. Arusaadav, ega mul endal ka käsu peale mahlad jooksma ei hakka tavaliselt.
Aga mis siis veel saaks, kui mu teised inimesed peaksid päris otsast peale ise nuputama hakkama, et mida ma nüüd mõtlen ja mida tahangi... seda segaputru ei jaksa üldse ette kujutama hakatagi!
Samas on vahel natuke sitt tunne seepärast.
Enamasti on inimene nagu jäämägi - see osa, mida sa ei näe, on oluliselt suurem. Aga siin olen mina, laiali nagu klammerdamata ajaleht, haavatavused surmakuulutuste rubriigis mustaga ümbert joonitud, lehekülgede arv lõplik ja nähtav.
Tunne, et olen kohutavalt igav inimene, on mõnikord ikka väga tugev.
Mina: Ei, ei, ma kategooriliselt keeldun raseerimast. Tegelikult ma juba nädal otsa hoolikalt kasvatan neid karvu, et ei oleks liiga sile pildi peal.
Fotograaf (teeb natuke hämmeldunud nägu ja tõdeb siis): Et sellised täisfeministlikud pildid siis, jah?
Mina mõtlen, et mis täisfeministlikud, ma lihtsalt ei ole mingi magus playboy-tšikk teile...
Selgesti avaldas see jutuajamine mulle aga mõju, sest järgmisel ööl nägin unes, et olen pilte tegemas, tõstan peegli ees kätt ja mu kaenlaalused karvad ulatuvad poole küljeni, lehvivad ribide juures, paksud pruunid ja läikivad, nii et punu või patsi.
Kuram, need ma vist pidanuks küll maha lõikama, mõtleb unenäomina. Aga nüüd on jälle piinlik seda teha fotograafi silma all, kui ma juba nii uljalt teatasin, et ei mingit raseerimist...
***
Kaks inimest, mõlemad omamoodi olulised ja lähedased, on mind viimase paari nädala jooksul ühtemoodi kommenteerinud. Kattuvus oli kohati lausa sõnasõnaline. Nt ütlesid mõlemad
"Sa oled keeruline."
Mina (umbkaudne sõnastus): "Ei, misasja?! Ma olen otse naeruväärselt lihtne ju!"
Nemad, kumbki eraldi ja üksteist tundmatagi (umbkaudne sõnastus): "Nojah, ja see teebki su keeruliseks. Üldiselt inimesed ju nii ei tee, et ütlevadki, mida mõtlevad."
Ja siis ma olen üleni hämmelduses.
Vt ka indigoaanlase postitus.
Teate, et ma sageli ei saa seda, mida ma tahan, isegi mitte siis, kui ütlen selle selge sõnaga välja üldiselt heasoovlikele inimestele? Vahel ei saada sõnadest aru, vahel ei võeta tõsiselt, vahel lihtsalt ei taheta anda. Vahel pole anda. Isegi mitte näpuotsatäit isiklikkust. Arusaadav, ega mul endal ka käsu peale mahlad jooksma ei hakka tavaliselt.
Aga mis siis veel saaks, kui mu teised inimesed peaksid päris otsast peale ise nuputama hakkama, et mida ma nüüd mõtlen ja mida tahangi... seda segaputru ei jaksa üldse ette kujutama hakatagi!
Samas on vahel natuke sitt tunne seepärast.
Enamasti on inimene nagu jäämägi - see osa, mida sa ei näe, on oluliselt suurem. Aga siin olen mina, laiali nagu klammerdamata ajaleht, haavatavused surmakuulutuste rubriigis mustaga ümbert joonitud, lehekülgede arv lõplik ja nähtav.
Tunne, et olen kohutavalt igav inimene, on mõnikord ikka väga tugev.
neljapäev, 8. november 2012
Pilvepiirilt alla vaatan
Kui hakkab vedama, siis veab.
Ja veab ja veab ja veab ja kui enam ei vea, lohistad ise edasi, sest no KAMMAAAAAN! Peab ju vedama!
Teiste sõnadega - ma olen adrenaliinist purjus.
Kõik asjad jooksevad üksteise selga kokku, kõik head, kõik põnevad, kõik erutavad ja säravad.
(Ühtlasi ka kõik koolitööd, mille nimi on leegion ja milleks mul üldse aega pole, aga neid ma ignoreerin.)
Selline tunne on, nagu jookseksid mööda veresooni pisikesed kuldsed mullid ja kui nad kõik korraga lõhkevad, lõhken ka mina. Täiesti tükkideks - aga väga rahulolevalt.
Mängiti head mängu. Kirjutati häid sõnu. Tehti fotosid. Kutsuti esinema. Tänati. Kiideti. Töödeldi. Kritiseeriti. Tehti illustratsioon. Lubati maksta. Ilmutati raamat. Lubati teisi raamatuid ära osta. Tehti ettepanekuid. Oldi huvitatud minu vallalisuse faktist. Tehti veel ettepanekuid, teistsuguseid. Saadeti allikaid. Suudeldi kätt.
Kõik inimesed on nii ilusad ja head.
Ja isegi valusad asjad on ilusad ja igavad asjad põnevad. Oleks vaid aega, oleks vaid aega süüvida!
Pildiõrritus. Ei sisalda rõivaid, küll aga näpuotsaga loodust.
Ja veab ja veab ja veab ja kui enam ei vea, lohistad ise edasi, sest no KAMMAAAAAN! Peab ju vedama!
Teiste sõnadega - ma olen adrenaliinist purjus.
Kõik asjad jooksevad üksteise selga kokku, kõik head, kõik põnevad, kõik erutavad ja säravad.
(Ühtlasi ka kõik koolitööd, mille nimi on leegion ja milleks mul üldse aega pole, aga neid ma ignoreerin.)
Selline tunne on, nagu jookseksid mööda veresooni pisikesed kuldsed mullid ja kui nad kõik korraga lõhkevad, lõhken ka mina. Täiesti tükkideks - aga väga rahulolevalt.
Mängiti head mängu. Kirjutati häid sõnu. Tehti fotosid. Kutsuti esinema. Tänati. Kiideti. Töödeldi. Kritiseeriti. Tehti illustratsioon. Lubati maksta. Ilmutati raamat. Lubati teisi raamatuid ära osta. Tehti ettepanekuid. Oldi huvitatud minu vallalisuse faktist. Tehti veel ettepanekuid, teistsuguseid. Saadeti allikaid. Suudeldi kätt.
Kõik inimesed on nii ilusad ja head.
Ja isegi valusad asjad on ilusad ja igavad asjad põnevad. Oleks vaid aega, oleks vaid aega süüvida!
Pildiõrritus. Ei sisalda rõivaid, küll aga näpuotsaga loodust.
esmaspäev, 5. november 2012
Matemaatika poes
Riiulil on kõrvuti tomati- ja oakonservid.
Neljasajagrammine oakonserv maksab 59 senti. Toote kilohinnaks on samas märgitud 2.04. Kaheksasajagrammine oakonserv maksab 1.49. Kilohinnaks on märgitud 1.84.
Kuidas see võimalik on???? Mismoodi nad saavad siuksi tulemusi?!
Kusjuures umbes sarnaseid kombinatsioone esineb ka teiste analoogiliste toodetega seoses. Tomatikonservidega suht sama kamm, arvud natuke teised lihtsalt. Olen seda mõistatuslikku matemaatikat seni märganud Rimi ja Säästumarketi kauplustes, aga ega ma ei käigi teistes poodides väga, samas.
Vbla on mujal ka.
Suurema purgi silt näitab väiksemat kilohinda, samas kui sa ostad kaks väiksemat purki, maksad tegelikult vähem. Purkide kaalud kontrollisin kaheksa korda üle, et ega ma midagi sassi ei aja.
Ei ajanud.
Muidugi on võimalik, et matemaatika on nii peen relv, et mu talupojaloogika lihtsalt ei taba nüansse ja tegelt ikkagi ongi nii, et kui ma maksan oma kahe neljasajagrammise oakonservi eest 1.18, selle asemel, et kaheksasajase eest 1.49 maksta, maksan ma tegelikult rohkem.
Aga ma tegelt väga ei usu seda.
Neljasajagrammine oakonserv maksab 59 senti. Toote kilohinnaks on samas märgitud 2.04. Kaheksasajagrammine oakonserv maksab 1.49. Kilohinnaks on märgitud 1.84.
Kuidas see võimalik on???? Mismoodi nad saavad siuksi tulemusi?!
Kusjuures umbes sarnaseid kombinatsioone esineb ka teiste analoogiliste toodetega seoses. Tomatikonservidega suht sama kamm, arvud natuke teised lihtsalt. Olen seda mõistatuslikku matemaatikat seni märganud Rimi ja Säästumarketi kauplustes, aga ega ma ei käigi teistes poodides väga, samas.
Vbla on mujal ka.
Suurema purgi silt näitab väiksemat kilohinda, samas kui sa ostad kaks väiksemat purki, maksad tegelikult vähem. Purkide kaalud kontrollisin kaheksa korda üle, et ega ma midagi sassi ei aja.
Ei ajanud.
Muidugi on võimalik, et matemaatika on nii peen relv, et mu talupojaloogika lihtsalt ei taba nüansse ja tegelt ikkagi ongi nii, et kui ma maksan oma kahe neljasajagrammise oakonservi eest 1.18, selle asemel, et kaheksasajase eest 1.49 maksta, maksan ma tegelikult rohkem.
laupäev, 3. november 2012
Ilu mõttetusest e. edevuse katk IV
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kaalunumber päeviku vasakus servas oli tükk aega vale.
Mitte seepärast, et ma oleksin oma reaalset kaalu häbenenud, vaid seepärast, et ma lihtsalt ei pannud tähele, et see kaalunumber on juba pikemat aega piinlikult vale.
Kuidas see niimoodi juhtuda sai
Nagu te loodetavasti teate, on naiste kaal kuu lõikes nagunii 2-3 kilo jagu kõikuv. Mis tähendab, et panna enda kohta kirja mingi ühene kaalunumber on nagunii tõe venitamine. Aga kuni see kirjasolev kaalunumber korrakski kuu jooksul saavutatav on, ongi samas ju kõik õige. See on mu selle ja selle tsükliperioodi püsikaal.
Nii, aga ma ei kaalu end ju iga päev. (Ega ka iga nädal). Ja vahel, kui kaalun, ei viitsi riideid ära võtta, siis saab kohe arvestada, et kaal näitab liiga palju, aga kui palju liiga palju, on juba enesepettusvõimekuse teema. Ning teate, 2-3 kilo võib ju tegelt olla vabalt venitatav ka suurusjärku 3-4, eks ole! Kui on tundlik organism.
Ja nii ma üldse ei märganud, et oleksin juurde võtnud, kuni kaalunäit mind ükspäev arvuga 75 ehmatas ja ma seda siis pea viltu vaatama jäin.
Kui te arvate, et ma siis võtsin käsile drastilised meetodid, dieedi ja hullunud treenimise, arvate küll valesti.
Ma tundsin end hästi, nägin vähemalt enda meelest täiesti kena välja, skoorisin jätkuvalt komplimentide mägesid, ja kuna enamik mu rõivaid on mulle nagunii siit või sealt laiad olnud, siis ei pidanud ka garderoobi asendamisele mõtlema.
Tegelikult istusid osad riided isegi paremini. Kurvidega naine on nagu taskutega teksad jne.
Mõtlikult kirjutasin kõrvalolevasse enesekirjeldusse kaaluks siiski 72, leides, et 75 pidi olema tsükli kõige veerikkam aeg, +3 kilo on kõik veest, eks ma söön natuke vähem ja kõik kohe normaliseerub, pole vaja muretseda.
Ja siis tabas mind haigus ja isupuudus.
Nädal hiljem vahetasin kaalunumbri 69 peale tagasi. See 69 oli küll patuga veidi pooleks, sest tegelt näitas kaal 70 ja kriips rohkemgi, aga ma arvutasin automaatselt 3 kilo maha ja leidsin, et asi on pettusest kaugel.
Hea enesetunne ja normaalne kehatemperatuur taastusid, isu ei tulnud aga ikkagi tagasi. Tervelt kuu aega. Minu teatavaks pettumuseks ei juhtunud aga seda, et iga nädalaga veel 5 kilo alla oleks läinud. Kui täpne olla, ei läinud alla suurt midagi. Keha viskas vee välja ja muutus kõige muuga maru kokkuhoidlikuks. Kusjuures ma ei näinud ka oluliselt teistsugune välja kui selle õnnetu 75 kilo ajal. Esineksin ma alasti mõne hurmava noore mehe seltsis igal õhtul, siis ta ilmselt oleks mingit vahet märganud, aga kuna mu seltskond voodis on ainult kujuteldav, siis... ei paistnud nagu vahet.
Kuni see kuu aega, kui ma kaalusin 70 koma natuke, sai mööda, isu oli ikka minimaalne, ja keha asus jupphaaval kaalu alla laskma uuesti.
Sel päeval, kui ma pärast duši kahe jalaga kaalul seisin ja see näitas 69 reaalselt, mitte kujuteldavalt, võis ka seinal olevast peeglist näha, et kõhnemaks on läinud nii mu nägu kui õlavarred ja väike rasvapadi alaseljal enne tagumikukumerust oli samuti ära kadunud.
Krdi hea nägi välja.
Keerutasin end võlutult peegli ees ja võtsin poose, lastes käterätikul hooletult paari põnevamat kehaosa katta või kasutades seda sihipäraselt, nii et kaetud said täiesti mittestrateegilised osised ja kõige muu hämmastav voolujoonelisus jäi pilgu ette imetlemiseks.
Kurat, mõtlesin riidesse pannes, kui kogu see ilu ära kadus ja kampsun seljas nõmedalt lotendama asus (aga ilma kampsunita ei saa elada, sest nagu kõigil kaalu kaotanud inimestel, on ka minul permanentselt külm ja ma magan öösel nelja tekiga). Ja mis kasu mul sellest siis nüüd on? Mida ma sellega nüüd peale hakkan? Kujutan end ilusamana ette teki all või?
Sulaselgest pahameelest tuli isu peaaegu tagasi. Suure ponnistusega meenutasin talle, et mul pole teda tegelikult vaja, kõtt!
Keegi hea fotoka ja fotosilmaga isik (eelistatult naissoost) must napis rõivas fotosid tahab teha? See sireduse värk tuleks ju kuidagi ära kasutada, enne kui ära kaob!
(Mul üks pildistav kandidaat on juba: nimelt kunstnikusilmaga Tin. Aga... keegi talle natuke paremat kaamerat laenab sihtotstarbeliselt?)
Mitte seepärast, et ma oleksin oma reaalset kaalu häbenenud, vaid seepärast, et ma lihtsalt ei pannud tähele, et see kaalunumber on juba pikemat aega piinlikult vale.
Kuidas see niimoodi juhtuda sai
Nagu te loodetavasti teate, on naiste kaal kuu lõikes nagunii 2-3 kilo jagu kõikuv. Mis tähendab, et panna enda kohta kirja mingi ühene kaalunumber on nagunii tõe venitamine. Aga kuni see kirjasolev kaalunumber korrakski kuu jooksul saavutatav on, ongi samas ju kõik õige. See on mu selle ja selle tsükliperioodi püsikaal.
Nii, aga ma ei kaalu end ju iga päev. (Ega ka iga nädal). Ja vahel, kui kaalun, ei viitsi riideid ära võtta, siis saab kohe arvestada, et kaal näitab liiga palju, aga kui palju liiga palju, on juba enesepettusvõimekuse teema. Ning teate, 2-3 kilo võib ju tegelt olla vabalt venitatav ka suurusjärku 3-4, eks ole! Kui on tundlik organism.
Ja nii ma üldse ei märganud, et oleksin juurde võtnud, kuni kaalunäit mind ükspäev arvuga 75 ehmatas ja ma seda siis pea viltu vaatama jäin.
Kui te arvate, et ma siis võtsin käsile drastilised meetodid, dieedi ja hullunud treenimise, arvate küll valesti.
Ma tundsin end hästi, nägin vähemalt enda meelest täiesti kena välja, skoorisin jätkuvalt komplimentide mägesid, ja kuna enamik mu rõivaid on mulle nagunii siit või sealt laiad olnud, siis ei pidanud ka garderoobi asendamisele mõtlema.
Mõtlikult kirjutasin kõrvalolevasse enesekirjeldusse kaaluks siiski 72, leides, et 75 pidi olema tsükli kõige veerikkam aeg, +3 kilo on kõik veest, eks ma söön natuke vähem ja kõik kohe normaliseerub, pole vaja muretseda.
Ja siis tabas mind haigus ja isupuudus.
Nädal hiljem vahetasin kaalunumbri 69 peale tagasi. See 69 oli küll patuga veidi pooleks, sest tegelt näitas kaal 70 ja kriips rohkemgi, aga ma arvutasin automaatselt 3 kilo maha ja leidsin, et asi on pettusest kaugel.
Hea enesetunne ja normaalne kehatemperatuur taastusid, isu ei tulnud aga ikkagi tagasi. Tervelt kuu aega. Minu teatavaks pettumuseks ei juhtunud aga seda, et iga nädalaga veel 5 kilo alla oleks läinud. Kui täpne olla, ei läinud alla suurt midagi. Keha viskas vee välja ja muutus kõige muuga maru kokkuhoidlikuks. Kusjuures ma ei näinud ka oluliselt teistsugune välja kui selle õnnetu 75 kilo ajal. Esineksin ma alasti mõne hurmava noore mehe seltsis igal õhtul, siis ta ilmselt oleks mingit vahet märganud, aga kuna mu seltskond voodis on ainult kujuteldav, siis... ei paistnud nagu vahet.
Kuni see kuu aega, kui ma kaalusin 70 koma natuke, sai mööda, isu oli ikka minimaalne, ja keha asus jupphaaval kaalu alla laskma uuesti.
Sel päeval, kui ma pärast duši kahe jalaga kaalul seisin ja see näitas 69 reaalselt, mitte kujuteldavalt, võis ka seinal olevast peeglist näha, et kõhnemaks on läinud nii mu nägu kui õlavarred ja väike rasvapadi alaseljal enne tagumikukumerust oli samuti ära kadunud.
Krdi hea nägi välja.
Keerutasin end võlutult peegli ees ja võtsin poose, lastes käterätikul hooletult paari põnevamat kehaosa katta või kasutades seda sihipäraselt, nii et kaetud said täiesti mittestrateegilised osised ja kõige muu hämmastav voolujoonelisus jäi pilgu ette imetlemiseks.
Kurat, mõtlesin riidesse pannes, kui kogu see ilu ära kadus ja kampsun seljas nõmedalt lotendama asus (aga ilma kampsunita ei saa elada, sest nagu kõigil kaalu kaotanud inimestel, on ka minul permanentselt külm ja ma magan öösel nelja tekiga). Ja mis kasu mul sellest siis nüüd on? Mida ma sellega nüüd peale hakkan? Kujutan end ilusamana ette teki all või?
Sulaselgest pahameelest tuli isu peaaegu tagasi. Suure ponnistusega meenutasin talle, et mul pole teda tegelikult vaja, kõtt!
Keegi hea fotoka ja fotosilmaga isik (eelistatult naissoost) must napis rõivas fotosid tahab teha? See sireduse värk tuleks ju kuidagi ära kasutada, enne kui ära kaob!
(Mul üks pildistav kandidaat on juba: nimelt kunstnikusilmaga Tin. Aga... keegi talle natuke paremat kaamerat laenab sihtotstarbeliselt?)
reede, 2. november 2012
Fire, fire everywhere and nowhere near a shrink
Kuningas toetus uksepiidale ja vaatas.
Seal sees oli keegi oma elu kaotamas ja mõistust pahupidi pööramas. Keegi valges leegitsevas meeleheites. Põrand lainetas ja lagi värises.
Kuningas vaatas ja mõtles, et nüüd vist kõik lähebki. Ta peaks ilmselt sekkuma. Midagi tegema. Kas pole ta siis kuningas, kas ei vastuta ta kõigi eest?
See ei olnud vesi, mis põrandal lainetas. Lõhnas nagu mootorikütus pigemini. Mööda seinu ja lagesid looklesid juhtmed. Ruumis nuteti ja karjuti.
Kuningas heitis veel viimase pilgu.
Siis pöördus ja läks. Jooksmata, ent kiirelt, kergelt, veendunult.
Ta ei vaadanud enam tagasi, kui maa rappus ja leegid läbi katuse tõusid.
***
Või mida ta pidanuks tegema?
Natuke pühendatud kolmandate inimeste purunenud suhete lahkamisele läbi interneti ja omaenda osalemisele selles.
Seal sees oli keegi oma elu kaotamas ja mõistust pahupidi pööramas. Keegi valges leegitsevas meeleheites. Põrand lainetas ja lagi värises.
Kuningas vaatas ja mõtles, et nüüd vist kõik lähebki. Ta peaks ilmselt sekkuma. Midagi tegema. Kas pole ta siis kuningas, kas ei vastuta ta kõigi eest?
See ei olnud vesi, mis põrandal lainetas. Lõhnas nagu mootorikütus pigemini. Mööda seinu ja lagesid looklesid juhtmed. Ruumis nuteti ja karjuti.
Kuningas heitis veel viimase pilgu.
Siis pöördus ja läks. Jooksmata, ent kiirelt, kergelt, veendunult.
Ta ei vaadanud enam tagasi, kui maa rappus ja leegid läbi katuse tõusid.
***
Või mida ta pidanuks tegema?
Natuke pühendatud kolmandate inimeste purunenud suhete lahkamisele läbi interneti ja omaenda osalemisele selles.
kolmapäev, 31. oktoober 2012
Sein
Kui ma teile siia kirjutan, siis teen ma enda lahti.
Te võite mu läbi lugeda. Mitte päris lõpuni, kõike ma ei oska näidata, aga siiski. Ma kirjutan enda avali, sikutan kudesid ning kelmeid veel laiemale, et te ikka organitest ka kena selge pildi saaksite. Olen inimese anatoomia ja psühholoogia ühes näiteisikus. Olen elus: tahate, torkige, vaadake, kuidas võpatab!
Katmata ja kartmatu eksemplar.
Ja siis ma suhtlen päris inimestega ning püstitan enda ümber väga efektiivse müüri. Ei mingeid organeid, ei südameverd ega pisaraid. Silmad vaatavad nagu laskeavad. Peakalle on meistritöö jäise iroonia vallas, naeratus lubab: "Sa võid olla tark, aga küllap ma leian mõne ala, kus mina olen targem."
Minu igavene needus, lahendus ja esmane automatism vähegi ebakindlaks võtvates situatsioonides on: mine metatasandile! Räägi toimuvast kui kõrvalt vaadatavast protsessist, väldi emotsionaalset, lähene mõistuslikult. Ole distantseeritud, kaine ja jahe.
Ise ma nimetan seda delikaatsuseks enamasti =P
Teise inimese mittesurvestamiseks. Emotsionaalsest väljapressimisest hoidumiseks.
Ilmutab keegi minu seltskonnas vaid haavatavust ja inimlikkust, mina põrutan kohe raksti! metatasandile juhtunut intellektuaalselt analüüsima. Vaatan tahtekindlalt mööda sellest, et tundlik. Sellest, et päris. Selllest, et palun ole olemas.
Hiljem imestan, miks mul ei õnnestunud kontakti saada. Puudutada midagi ehedat, lasta puudutada omaenda rumalat inimlikku osa...
Kõik naised suudavad nutta ilma pisarateta ja enamiku puudutus ravib. Aga mina ei puuduta.
Arutan ehk selle üle, mis võiks juhtuda kui ma puudutaksin. Kas platseebo oleks piisav, et ravitoime tööle panna, ja kumb siis puudutuse käigus rohkem tunneks, minu või teise inimese nahk.?
(Oleneb puudutuse piirkonnast, eks ole. Sõrmedel on palju närvilõpmeid nt.)
Aga päriselt kätt ei siruta. Müür on ees.
Roni üle, murra läbi, ära mine veel ära..!
Te võite mu läbi lugeda. Mitte päris lõpuni, kõike ma ei oska näidata, aga siiski. Ma kirjutan enda avali, sikutan kudesid ning kelmeid veel laiemale, et te ikka organitest ka kena selge pildi saaksite. Olen inimese anatoomia ja psühholoogia ühes näiteisikus. Olen elus: tahate, torkige, vaadake, kuidas võpatab!
Katmata ja kartmatu eksemplar.
Ja siis ma suhtlen päris inimestega ning püstitan enda ümber väga efektiivse müüri. Ei mingeid organeid, ei südameverd ega pisaraid. Silmad vaatavad nagu laskeavad. Peakalle on meistritöö jäise iroonia vallas, naeratus lubab: "Sa võid olla tark, aga küllap ma leian mõne ala, kus mina olen targem."
Minu igavene needus, lahendus ja esmane automatism vähegi ebakindlaks võtvates situatsioonides on: mine metatasandile! Räägi toimuvast kui kõrvalt vaadatavast protsessist, väldi emotsionaalset, lähene mõistuslikult. Ole distantseeritud, kaine ja jahe.
Ise ma nimetan seda delikaatsuseks enamasti =P
Teise inimese mittesurvestamiseks. Emotsionaalsest väljapressimisest hoidumiseks.
Ilmutab keegi minu seltskonnas vaid haavatavust ja inimlikkust, mina põrutan kohe raksti! metatasandile juhtunut intellektuaalselt analüüsima. Vaatan tahtekindlalt mööda sellest, et tundlik. Sellest, et päris. Selllest, et palun ole olemas.
Hiljem imestan, miks mul ei õnnestunud kontakti saada. Puudutada midagi ehedat, lasta puudutada omaenda rumalat inimlikku osa...
Kõik naised suudavad nutta ilma pisarateta ja enamiku puudutus ravib. Aga mina ei puuduta.
Arutan ehk selle üle, mis võiks juhtuda kui ma puudutaksin. Kas platseebo oleks piisav, et ravitoime tööle panna, ja kumb siis puudutuse käigus rohkem tunneks, minu või teise inimese nahk.?
(Oleneb puudutuse piirkonnast, eks ole. Sõrmedel on palju närvilõpmeid nt.)
Aga päriselt kätt ei siruta. Müür on ees.
Roni üle, murra läbi, ära mine veel ära..!
teisipäev, 30. oktoober 2012
Kokkupuutepunkt
Terve päev santehnikat.
Kodu võõrustab elektrikku JA torumeest ühekorraga.
Mehed räägivad mingit täiesti mõistetamatut juttu, millest ma õnneks ei peagi aru saama. Arusaadavad punktid on, et kempsupoti ma peaks uue ostma, senisega pole midagi teha, nad pole näinudki sellist juba aastaid. Ja et seda juppi ja seda juppi ja seda juppi käisime Bauhofis ostmas, ja nüüd läheme ostma seda juppi ja seda juppi ja seda juppi ja kui seda viimast ei ole, tellime kohe ära ka.
Ma täpselt ei tea, mida ma lootsin enne selle raske otsuse tegemist, et kutsun professionaalid askeldama. Et lasen töömehed uksest sisse ja maagiliselt on mul kaks tundi hiljem vaesus, aga laitmatult töötav vannituba-kemps siiski ka? Ilmselt küll.
Noh, ei ole asjad nii lihtsad.
Esiteks pole vaesust - nad võtsid ainult materjaliraha, aga tööarve tuleb hiljem. Tõtt-öelda eelistan ma kiirvaesumist sellele hilisemale arvesaatmisele oluliselt, aga no mis teha. Kord on kord.
Teiseks minu iidsele kempsupotile lihtsalt pole seda pisikest lihtsat jubinat saada enam, millega ta jälle vett peaks. Nii et selles osas ei paranenud midagi.
Kolmandaks selgus taaskord, et töömehed on inimesed! Nendega peab suhtlema! Õnneks mitte nii palju, kui vastutuleliku meessoost tuttavaga, kes tuleb kodutöid tegema, aga siiski. Ning see, et nad räägivad pool aega täiesti arusaamatut juttu, millegipärast seejuures kõiki (nii arusaamatuid kui arusaadavaid) lauseid 4 korda korrates, ja üks veel pudistab ka, ei lase kohustuslikul suhtlusosal üldse sujuda. Minu ülesanne kaasinimesena oli olukorraga kuidagi toime tulla.
Päästjaks osutus täiesti ootamatult kass.
Nüüd ma viimaks tean, miks neid elukaid vaja on! Kõigil meist on oma kass ja omad kassilood, võime teha nunnutavat häält ja arutada, kas karvasem kass ajab rohkem karvu ka. Kui tekkis veider vaikus, sai vaadata, kuidas Korpus akna vahel tuterdavat kärbest jälgib, ja selle kohta tähendusi teha.
Šokolaadiküpsised, muidugi, aitasid ka pisut seda aega lühendada, kui üks mees töötas ja teine ootas ning siis jälle vastupidi =)
Kodu võõrustab elektrikku JA torumeest ühekorraga.
Mehed räägivad mingit täiesti mõistetamatut juttu, millest ma õnneks ei peagi aru saama. Arusaadavad punktid on, et kempsupoti ma peaks uue ostma, senisega pole midagi teha, nad pole näinudki sellist juba aastaid. Ja et seda juppi ja seda juppi ja seda juppi käisime Bauhofis ostmas, ja nüüd läheme ostma seda juppi ja seda juppi ja seda juppi ja kui seda viimast ei ole, tellime kohe ära ka.
Ma täpselt ei tea, mida ma lootsin enne selle raske otsuse tegemist, et kutsun professionaalid askeldama. Et lasen töömehed uksest sisse ja maagiliselt on mul kaks tundi hiljem vaesus, aga laitmatult töötav vannituba-kemps siiski ka? Ilmselt küll.
Noh, ei ole asjad nii lihtsad.
Esiteks pole vaesust - nad võtsid ainult materjaliraha, aga tööarve tuleb hiljem. Tõtt-öelda eelistan ma kiirvaesumist sellele hilisemale arvesaatmisele oluliselt, aga no mis teha. Kord on kord.
Teiseks minu iidsele kempsupotile lihtsalt pole seda pisikest lihtsat jubinat saada enam, millega ta jälle vett peaks. Nii et selles osas ei paranenud midagi.
Kolmandaks selgus taaskord, et töömehed on inimesed! Nendega peab suhtlema! Õnneks mitte nii palju, kui vastutuleliku meessoost tuttavaga, kes tuleb kodutöid tegema, aga siiski. Ning see, et nad räägivad pool aega täiesti arusaamatut juttu, millegipärast seejuures kõiki (nii arusaamatuid kui arusaadavaid) lauseid 4 korda korrates, ja üks veel pudistab ka, ei lase kohustuslikul suhtlusosal üldse sujuda. Minu ülesanne kaasinimesena oli olukorraga kuidagi toime tulla.
Päästjaks osutus täiesti ootamatult kass.
Nüüd ma viimaks tean, miks neid elukaid vaja on! Kõigil meist on oma kass ja omad kassilood, võime teha nunnutavat häält ja arutada, kas karvasem kass ajab rohkem karvu ka. Kui tekkis veider vaikus, sai vaadata, kuidas Korpus akna vahel tuterdavat kärbest jälgib, ja selle kohta tähendusi teha.
Šokolaadiküpsised, muidugi, aitasid ka pisut seda aega lühendada, kui üks mees töötas ja teine ootas ning siis jälle vastupidi =)
pühapäev, 28. oktoober 2012
=(
Tähendab, misasja.
Nüüd pani Rents ka oma plogi kinniseks!
Ainus inimene, kelle peale võis kindel olla, et kui elu on ka lage ja tühi ja kurb, vähemalt nädala jooksul ta ikka midagi toredat kirjutab!
Olen sügavalt löödud.
Võiks lausa öelda, et mu maailmapildis on nüüd mõra. Ta ei tundunud üldse seesugune inimene, kes paneks oma plogi peitu või jätaks järsult maha.
/klikib hämmeldunult juba neljandat korda "Pärdikute päevaraamatu" linki, ohkab ja vangutab pead.
No mida ma nüüd siis lugema hakkan?
Nüüd pani Rents ka oma plogi kinniseks!
Ainus inimene, kelle peale võis kindel olla, et kui elu on ka lage ja tühi ja kurb, vähemalt nädala jooksul ta ikka midagi toredat kirjutab!
Olen sügavalt löödud.
Võiks lausa öelda, et mu maailmapildis on nüüd mõra. Ta ei tundunud üldse seesugune inimene, kes paneks oma plogi peitu või jätaks järsult maha.
/klikib hämmeldunult juba neljandat korda "Pärdikute päevaraamatu" linki, ohkab ja vangutab pead.
No mida ma nüüd siis lugema hakkan?
laupäev, 27. oktoober 2012
Vaatenurk
Mingi ootamatu joovastav roosa talvine taevas. Kass kükitab aknal ja vaatab rabatult, kuidas kõik väljas on korraga teist värvi, endal saba radiaatori vahele topitud. Oktoobrile omane valguse nurk koos kogu selle lumega annab täiesti uudse aknakogemuse meile mõlemale.
***
Aga mõne päeva eest oli veel sügis.
***
Kõik mis on olnud ja tuleb. See on seal olemas. Kui kõndida sügisel metsas, mille mälestused on aeglased ja loomulikud, on tunne, nagu aega polekski. Tuhat aastat siia või sinna. Sünnib, elab, sureb - ühtlase voona. Elukülluse ringkäik.
Lõhn. Raske ja niiske. Kõdu vaikselt ragisev järeleandlikkus jala all.
Mitte nii palju kõndida, kui pugeda ja ronida. Oksad painduvad ja unustavad siis su möödumise. Mõni ligeniiske tüvi pillab pihutäie pehkinud koort.
Kivid metsasüdames. Millal nemad siia jõudsid?
Ammu enne metsa. Liiga ammu, et keegi teine seda mäletaks.
Mis see on, mida kivi näeb? Mida kivi tunneb? Kõik see raske, niiske ja muutuv tema ümber, ja kivi ise. Murenemas nii palju aeglasemalt kui too lõhnav elurikkus. Kestmas hoopis teistsuguses rütmis. Kivi kui jäävus.
Ma ei tea, mida kivi näeb.
Aga ta nutab rohelist. Rohelist rasket sammalt, iga aastaga üha rohkem.
***
Aga mõne päeva eest oli veel sügis.
***
Kõik mis on olnud ja tuleb. See on seal olemas. Kui kõndida sügisel metsas, mille mälestused on aeglased ja loomulikud, on tunne, nagu aega polekski. Tuhat aastat siia või sinna. Sünnib, elab, sureb - ühtlase voona. Elukülluse ringkäik.
Lõhn. Raske ja niiske. Kõdu vaikselt ragisev järeleandlikkus jala all.
Mitte nii palju kõndida, kui pugeda ja ronida. Oksad painduvad ja unustavad siis su möödumise. Mõni ligeniiske tüvi pillab pihutäie pehkinud koort.
Kivid metsasüdames. Millal nemad siia jõudsid?
Ammu enne metsa. Liiga ammu, et keegi teine seda mäletaks.
Mis see on, mida kivi näeb? Mida kivi tunneb? Kõik see raske, niiske ja muutuv tema ümber, ja kivi ise. Murenemas nii palju aeglasemalt kui too lõhnav elurikkus. Kestmas hoopis teistsuguses rütmis. Kivi kui jäävus.
Ma ei tea, mida kivi näeb.
Aga ta nutab rohelist. Rohelist rasket sammalt, iga aastaga üha rohkem.
kolmapäev, 24. oktoober 2012
Ei ühtegi mõtet
10 tundi kooli päevas. Hommikul sõidan ühe ühistranspordiga kakskümmend viis minutit, et laps lasteaeda viia. Siis veel kahe ühistranspordiga umbes kolmveerand tundi kooli edasi. Lapse äraviimine ja tagasi jalutamine seal vahel ka umbes 40 minutit kokku.
Ja õhtul sama teed tagasi vastupidises suunas.
Ma ikka ilgelt imestan, et kuidas teised inimesed jaksavad ka elu elada kooli kõrvalt. Mõned käivad lausa tööl.
Samas, nt mängida jaksan millegipärast ikka veel.
Sest, issand, kus see pakub alles emotsioone!
Mul oli väga väga elamusrikas larp Hiline Lõikus III ja selle järelmäng.
Kogu keha läheb soojaks sellele mõeldes. Natuke aega on mängult lausa rohkem päriselt kui päriselt (sest "päriselt" tähendab hetkel "pärast kuuetunnist und kümme tundi kooli läbi zombitseda, võimalusel suuremat peavalu vältides").
Kuigi ma õppisin täna kanüüli panema. See on äge. Päriselt. Mulle pandi samuti üks. Kõik see nõeltega torkimine võtaks ka seest soojaks, kui ma nii väsinud ei oleks kogu aeg igavesti pikast päevast ja igavesti lühikesest ööst.
Aga aju seisab paigal. Mul ei ole aega ega jõudu mõelda. Vabalt võis täna juhtuda, et põrnitsesin 20 minutit aknast välja, mõtlemata isegi nii palju kui "Näe, mingi puu." Lihtsalt vaatasin, tunnetasin vere voolamist soontes, tühja magu ja natuke krampi vedavat säärelihast.
Siis sõin banaani. Banaan teeb kõik paremaks.
Jah. Selline mu vaimne tase hetkel ongi.
Ja õhtul sama teed tagasi vastupidises suunas.
Ma ikka ilgelt imestan, et kuidas teised inimesed jaksavad ka elu elada kooli kõrvalt. Mõned käivad lausa tööl.
Samas, nt mängida jaksan millegipärast ikka veel.
Sest, issand, kus see pakub alles emotsioone!
Mul oli väga väga elamusrikas larp Hiline Lõikus III ja selle järelmäng.
Kogu keha läheb soojaks sellele mõeldes. Natuke aega on mängult lausa rohkem päriselt kui päriselt (sest "päriselt" tähendab hetkel "pärast kuuetunnist und kümme tundi kooli läbi zombitseda, võimalusel suuremat peavalu vältides").
Kuigi ma õppisin täna kanüüli panema. See on äge. Päriselt. Mulle pandi samuti üks. Kõik see nõeltega torkimine võtaks ka seest soojaks, kui ma nii väsinud ei oleks kogu aeg igavesti pikast päevast ja igavesti lühikesest ööst.
Aga aju seisab paigal. Mul ei ole aega ega jõudu mõelda. Vabalt võis täna juhtuda, et põrnitsesin 20 minutit aknast välja, mõtlemata isegi nii palju kui "Näe, mingi puu." Lihtsalt vaatasin, tunnetasin vere voolamist soontes, tühja magu ja natuke krampi vedavat säärelihast.
Siis sõin banaani. Banaan teeb kõik paremaks.
Jah. Selline mu vaimne tase hetkel ongi.
reede, 19. oktoober 2012
Härrasmehe lapsepõli
Tulen köögist ja toetan tagumiku toolile, et vaadata, mida sõber on msn-is kirjutanud.
Poeglaps mu selja taga sõnab rahulikult: "Emme, palun tule sealt ära!"
Mõtlen, et ok, minutikese loen, mis mulle kirjutati, ja siis lähen vaatan, mis lahti. Kohendan end mugavamalt toolile ja kuulen, et Poeglaps hakkab vaikselt nutma.
Et see on väga ebatüüpiline käitumine tema puhul, heidan üle õla uuriva pilgu.
Tal oli sõrm selle tooli jala all, kus ma istusin.
Poeglaps mu selja taga sõnab rahulikult: "Emme, palun tule sealt ära!"
Mõtlen, et ok, minutikese loen, mis mulle kirjutati, ja siis lähen vaatan, mis lahti. Kohendan end mugavamalt toolile ja kuulen, et Poeglaps hakkab vaikselt nutma.
Et see on väga ebatüüpiline käitumine tema puhul, heidan üle õla uuriva pilgu.
Tal oli sõrm selle tooli jala all, kus ma istusin.
Tähendus teeb mateeriaklombist objekti
... või subjekti.
(Pealkirjaks on Marteni tänane avaldus, jätk esimesel real on minu oma.)
Üldiselt on mul peal bipolaarsuse mured - isegi kui ma tean ette, et tulemas on midagi toredat, kui mul hetkel ei ole tore, ma ei taha selle tulevaga ka tegeleda. Ja mul ei ole hetkel tore.
Magamise vähesus selgub, muuseas, olema minu puhul selges korrelatsioonis füüsilise tervise halvenemise ja ilgelt sittade meeleolude tekkega. Paar kuue-seitsmetunnist ööd - ja ma olen omadega läbi mis läbi.
Märkus iseendale: maga rohkem. Saad helgema elu.
Samas, kui mul parasjagu on kõrgaeg, siis ma ei suuda oma töö ja tegevuse juurest magama minna. Tuli, mis tagant põletab, on liiga ere.
Täiesti saast ringkäik. V.a. et see on minu elu ja laias laastus pole siiski põhjust kaevata.
Kui ma mõtlen inimestele, kelle elul puudub üldine eesmärk (mingi muu eesmärk kui "elada ära ilma valuta"), siis hakkab päris õudne. Nemad saavad paremini hakkama oma eluga kui mina ettekujutusega, mismoodi oleks niimoodi elada.
Ma võtan mõttes oma elust maha lapsed - ja hakkab jube. Ma võtan maha kirjutamise - ja seal on selline kohutav lage asfaltväli ühegi puu või rohulibleta, aga siiski silmapiiriga, teadmisega, et kuskil serva taga on midagi uut.
Aga kui ma võtan oma õenduskooli ka maha, kujutan ette, et mu elu oleks mu elu v.a. need kolm asja, siis see oleks nagu betoonist kera, mille sees ma istun ja kusagilt väljapääsu ei paista.
Vat siis tõesti peaks otsima mingit... lastekodudele liiklusõpikute jaoks raha kogumise projekti või jagama facebookis koduta kasside pilte või käima rebaseid karusloomakasvandustest välja aitamas, ignoreerides täielikult kogu infot selle tegevuse mõttetuse või koguni kahjulikkuse kohta.
Sest ma ei suudaks seda tühja siledat elu välja kannatada muidu. Kui ma ei teeks, kui ma ei looks midagi, mis vähemalt tundub hea ja ilma minuta oleks olemata, võiksin samahästi ka ise olemata olla.
Sest hing, kui tahes ilusaks ma seda ka ette ei kujutaks, sureb koos kehaga. Võitmatu ja hävitamatuna tundunud sile maailmakera pudeneb samal hetkel laiali lendavaks tolmuks.
Ja lisaks, ja lisaks ei oleks mul ju ka lõbus!
Ei, ei, ei. Ma ei suuda.
Juba mõte sellele ajab peale tahtmise võtta suur vasar ja hakata väljastpoolt teiste inimeste betoonkerade seinu lõhkuma.
Ma parem ei mõtle.
(Pealkirjaks on Marteni tänane avaldus, jätk esimesel real on minu oma.)
Üldiselt on mul peal bipolaarsuse mured - isegi kui ma tean ette, et tulemas on midagi toredat, kui mul hetkel ei ole tore, ma ei taha selle tulevaga ka tegeleda. Ja mul ei ole hetkel tore.
Magamise vähesus selgub, muuseas, olema minu puhul selges korrelatsioonis füüsilise tervise halvenemise ja ilgelt sittade meeleolude tekkega. Paar kuue-seitsmetunnist ööd - ja ma olen omadega läbi mis läbi.
Märkus iseendale: maga rohkem. Saad helgema elu.
Samas, kui mul parasjagu on kõrgaeg, siis ma ei suuda oma töö ja tegevuse juurest magama minna. Tuli, mis tagant põletab, on liiga ere.
Täiesti saast ringkäik. V.a. et see on minu elu ja laias laastus pole siiski põhjust kaevata.
Kui ma mõtlen inimestele, kelle elul puudub üldine eesmärk (mingi muu eesmärk kui "elada ära ilma valuta"), siis hakkab päris õudne. Nemad saavad paremini hakkama oma eluga kui mina ettekujutusega, mismoodi oleks niimoodi elada.
Ma võtan mõttes oma elust maha lapsed - ja hakkab jube. Ma võtan maha kirjutamise - ja seal on selline kohutav lage asfaltväli ühegi puu või rohulibleta, aga siiski silmapiiriga, teadmisega, et kuskil serva taga on midagi uut.
Aga kui ma võtan oma õenduskooli ka maha, kujutan ette, et mu elu oleks mu elu v.a. need kolm asja, siis see oleks nagu betoonist kera, mille sees ma istun ja kusagilt väljapääsu ei paista.
Vat siis tõesti peaks otsima mingit... lastekodudele liiklusõpikute jaoks raha kogumise projekti või jagama facebookis koduta kasside pilte või käima rebaseid karusloomakasvandustest välja aitamas, ignoreerides täielikult kogu infot selle tegevuse mõttetuse või koguni kahjulikkuse kohta.
Sest ma ei suudaks seda tühja siledat elu välja kannatada muidu. Kui ma ei teeks, kui ma ei looks midagi, mis vähemalt tundub hea ja ilma minuta oleks olemata, võiksin samahästi ka ise olemata olla.
Sest hing, kui tahes ilusaks ma seda ka ette ei kujutaks, sureb koos kehaga. Võitmatu ja hävitamatuna tundunud sile maailmakera pudeneb samal hetkel laiali lendavaks tolmuks.
Ja lisaks, ja lisaks ei oleks mul ju ka lõbus!
Ei, ei, ei. Ma ei suuda.
Juba mõte sellele ajab peale tahtmise võtta suur vasar ja hakata väljastpoolt teiste inimeste betoonkerade seinu lõhkuma.
Ma parem ei mõtle.
kolmapäev, 17. oktoober 2012
Läänemaailmas kultuurireisil
Elu.
Sinu väike omailm ja tunne, et selle reeglite järgi on kogu maailm lahterdatav.
Siis täiesti kogemata sattud kusagil oma maailma piirialadel tuterdades võõrasse sisse.
Piiriala: mu tütre mõisnikest suguvõsa. Nad on ses mõttes ikka päris mõisnikud, et raha on kogu aeg puudu, valitsejamaja katus lekib natuke, noorperemehed suudavad kõike traktoriga metsa tegemisest seente marineerimiseni, aga selgub, et siiski mitte kõike korraga, ja majapidamine neelab natuke rohkem raha, kui tagasi teenib. See muidugi ei takista üha uute, eelnevatest suurejoonelisemate projektide algatamist.
Käisin seal siidritalgusid ette valmistamas. Siidritalgud = aetakse kokku tööstuslik kogus õunu, tööstuslik kogus sõpru, tehakse õuntest ilge pinu mahla, osa pastöriseeritakse, osa mitte, suurem osa mahla pannakse siidriks valmima tasapisi.
Paraku mõisa õunaaed sel aastal eriti ei kandnud. Lahendus: küsime õunu talupoegadelt, popsidelt, saunikutelt jms!
Ma siis käisin koos oma laste ja ühe noorperemehega ühe vene papi juures õunu korjamas.
Mees elab rookatusega (kohati eterniidi abil lapitud rookatusega) tares koos oma paksu naise ja kahe koeraga. Õunaaias puid kuskil 80, alla veerandi neist kandis sel aastal korralikult, aga me räägime siiski oma poolest tonnist õuntest vähemalt. Hein oli põlvini, heinas ohtralt lambasõnnikut. Lambad hulkusid samas ringi, kui me õunu korjasime, ja leida lammastest närimata õuna osutus mõne puu juures päris raskeks ettevõtmiseks.
"Viige minema, mida aga jaksate," ütles mees (vene keeles, loomulikult). Tal po..i.
Kuna meie muudkui korjasime, noorperemees kõige kiiremini muidugi, lisas papi tollele: "Ära rabele, ega sa varas ei ole! Rahulikult!" Käis meil abiks kotte kärutamas ja raputas puudelt õunu juurde ja tõi korjamiseks ämbreid.
Ämbrid olid siuksed toiduainetetööstuses kasutatavad valged, peenikese sangaga. Mitte mingid ostetud ämbrid.
Pärast pakkus pererahvas õue peal ka kohvi. Ja paneeritud kala (Läänemaa ikkagi!). Ja kondentspiima ja leiba ja juustu. Slaavi külalislahkuse mastaapne jõud.
Üks koer oli ketis ja kui raadio mängima pandi, ulgus muusikaga kaasa. Teine koer uitas meie ümber ja värises põnevusest.
Kui asjad funktsima hakkasid (loe: arenes vestlus vene-eesti segakeeles, kus noorperemees kasutas kõiki sõnu, mida ta vene keeles oskas ja mina vahepeal korrigeerisin grammatikat, sest kui ma ka keelt ei oska, grammatikanats olen ikkagi) panid kohalikud lauale ka viis kena seent meile kaasavõtmiseks, oletatavasti kännumamplid. Noorperemees etiketivastaselt kohe degusteeris, et kas ikka on mamplid (nägupidi me kumbki mampleid ei tunne ja vene keeles on neil teine nimi). Siis karjusid nii pärismaalsest peremees kui tolle naine õnnetult tema peale, et eieieiei, nii ei tohi, on vaja valmistada - ning välja toodi mingi imelik pütt. Seal sees tundus olevat suur kivi ja mingi veider vedelik. Vedelik, nagu selgus, oli selleks, et niisutada kuradi häid marineeritud seeni. (Või olid need üldse küüslauguga hapendatud seened?)
Need olid seened Vene muinasjutust. Unustamatud seened. Noorperemees vääksus vaimustusest ja ütles nii palju kordi "normalna" ja "takoi nada živu" (tahtis öelda "tak nada žit" - või peaks seal hoopis "nužna" olema?), et ma loobusin parandamast.
Elektrit pererahval majas ei ole. Pestakse saunas, mis oli ehitatud põhiliselt vineerist, aga läheb see-eest 20 minutiga soojaks. Veidi aja eest olid neil seal majapidamises veel ka sead, mille keegi sama küla mees mõne aja eest oma sünnipäevapraadide jaoks ära ostis. Enne seda luusisid sead vabalt aias ja metsa all ringi, aga õhtul, söögiajal, kogunesid röhkides värava taha.
Vanaperemees tõi välja telefoni (mobiili) ja näitas sigadest pilte. Kenad notsud, ühel must laik seljal.
Siis näitas veel pilte. Ühel talvisel pildil oli ilves, päris lähedalt. Järgmine pilt oli vanamehest lume taustal, kükkasendis ja ilvesel (ilmselgelt elus ilvesel) kõrvust kinni hoidmas.
"Ah, jahimehed on temaga hädas, tapab koeri. Aga meie koeraga käib siin mängimas. Hüppavad koos ja... minuga mängis ka, aga tõmbas käed lõhki. Ei oska inimesega ennast kontrollida."
Purk seeni pandi meile ka kaasa.
Noorperemees üritas pärismaalasi veenda, et nad võiks neid seeni müüa, mõisa külalistemajale klientide jaoks.
"Eiei, meil ei jätku endalegi. Kahekümnest liitrist on ainult kaheksa alles. Ja üldse, saab keegi mürgituse, meie läheme kohtu ette..."
"Ma need seened räägin neilt välja," kinnitab noorperemees kodu poole sõites, silmad peas hõõgumas. "Neile kuluks raha ära, meile sihukesed seened. Või vähemalt viin talle punsu ja veenan, et ta mind neid tegema õpetaks! Siuke mees, kelle koeraga käib ilves mängimas... Täitsa lõpp!"
Ma mõtlesin endamisi rohkem sellele, kuidas naisel olid haiged nii selg kui jalad. Kuidas papi käib rattaga tööl, 16 km. Kui tööd on, muidugi. Aga saunas on kõik restid ja dushikabiingi korralikud, uued, siledad.
Ilma elektrita. Sead ja lambad õunaaias segamini.
Täitsa lõpp oli hoopis see, et ma täiesti kujutasin ette, et ma ka niimoodi elaksin. Ainus tõsine takistus on see elektriasi - kuidas ma siis ilma arvutita kirjutan sedasi?
V-o kunagi, kui mul enam sõltuvaid väikesi lapserajakaid pole... Võib-olla siiski.
Sest ega minu selg ju ometi kunagi haigeks ei jää!
Sinu väike omailm ja tunne, et selle reeglite järgi on kogu maailm lahterdatav.
Siis täiesti kogemata sattud kusagil oma maailma piirialadel tuterdades võõrasse sisse.
Piiriala: mu tütre mõisnikest suguvõsa. Nad on ses mõttes ikka päris mõisnikud, et raha on kogu aeg puudu, valitsejamaja katus lekib natuke, noorperemehed suudavad kõike traktoriga metsa tegemisest seente marineerimiseni, aga selgub, et siiski mitte kõike korraga, ja majapidamine neelab natuke rohkem raha, kui tagasi teenib. See muidugi ei takista üha uute, eelnevatest suurejoonelisemate projektide algatamist.
Käisin seal siidritalgusid ette valmistamas. Siidritalgud = aetakse kokku tööstuslik kogus õunu, tööstuslik kogus sõpru, tehakse õuntest ilge pinu mahla, osa pastöriseeritakse, osa mitte, suurem osa mahla pannakse siidriks valmima tasapisi.
Paraku mõisa õunaaed sel aastal eriti ei kandnud. Lahendus: küsime õunu talupoegadelt, popsidelt, saunikutelt jms!
Ma siis käisin koos oma laste ja ühe noorperemehega ühe vene papi juures õunu korjamas.
Mees elab rookatusega (kohati eterniidi abil lapitud rookatusega) tares koos oma paksu naise ja kahe koeraga. Õunaaias puid kuskil 80, alla veerandi neist kandis sel aastal korralikult, aga me räägime siiski oma poolest tonnist õuntest vähemalt. Hein oli põlvini, heinas ohtralt lambasõnnikut. Lambad hulkusid samas ringi, kui me õunu korjasime, ja leida lammastest närimata õuna osutus mõne puu juures päris raskeks ettevõtmiseks.
"Viige minema, mida aga jaksate," ütles mees (vene keeles, loomulikult). Tal po..i.
Kuna meie muudkui korjasime, noorperemees kõige kiiremini muidugi, lisas papi tollele: "Ära rabele, ega sa varas ei ole! Rahulikult!" Käis meil abiks kotte kärutamas ja raputas puudelt õunu juurde ja tõi korjamiseks ämbreid.
Ämbrid olid siuksed toiduainetetööstuses kasutatavad valged, peenikese sangaga. Mitte mingid ostetud ämbrid.
Pärast pakkus pererahvas õue peal ka kohvi. Ja paneeritud kala (Läänemaa ikkagi!). Ja kondentspiima ja leiba ja juustu. Slaavi külalislahkuse mastaapne jõud.
Üks koer oli ketis ja kui raadio mängima pandi, ulgus muusikaga kaasa. Teine koer uitas meie ümber ja värises põnevusest.
Kui asjad funktsima hakkasid (loe: arenes vestlus vene-eesti segakeeles, kus noorperemees kasutas kõiki sõnu, mida ta vene keeles oskas ja mina vahepeal korrigeerisin grammatikat, sest kui ma ka keelt ei oska, grammatikanats olen ikkagi) panid kohalikud lauale ka viis kena seent meile kaasavõtmiseks, oletatavasti kännumamplid. Noorperemees etiketivastaselt kohe degusteeris, et kas ikka on mamplid (nägupidi me kumbki mampleid ei tunne ja vene keeles on neil teine nimi). Siis karjusid nii pärismaalsest peremees kui tolle naine õnnetult tema peale, et eieieiei, nii ei tohi, on vaja valmistada - ning välja toodi mingi imelik pütt. Seal sees tundus olevat suur kivi ja mingi veider vedelik. Vedelik, nagu selgus, oli selleks, et niisutada kuradi häid marineeritud seeni. (Või olid need üldse küüslauguga hapendatud seened?)
Need olid seened Vene muinasjutust. Unustamatud seened. Noorperemees vääksus vaimustusest ja ütles nii palju kordi "normalna" ja "takoi nada živu" (tahtis öelda "tak nada žit" - või peaks seal hoopis "nužna" olema?), et ma loobusin parandamast.
Elektrit pererahval majas ei ole. Pestakse saunas, mis oli ehitatud põhiliselt vineerist, aga läheb see-eest 20 minutiga soojaks. Veidi aja eest olid neil seal majapidamises veel ka sead, mille keegi sama küla mees mõne aja eest oma sünnipäevapraadide jaoks ära ostis. Enne seda luusisid sead vabalt aias ja metsa all ringi, aga õhtul, söögiajal, kogunesid röhkides värava taha.
Vanaperemees tõi välja telefoni (mobiili) ja näitas sigadest pilte. Kenad notsud, ühel must laik seljal.
Siis näitas veel pilte. Ühel talvisel pildil oli ilves, päris lähedalt. Järgmine pilt oli vanamehest lume taustal, kükkasendis ja ilvesel (ilmselgelt elus ilvesel) kõrvust kinni hoidmas.
"Ah, jahimehed on temaga hädas, tapab koeri. Aga meie koeraga käib siin mängimas. Hüppavad koos ja... minuga mängis ka, aga tõmbas käed lõhki. Ei oska inimesega ennast kontrollida."
Purk seeni pandi meile ka kaasa.
Noorperemees üritas pärismaalasi veenda, et nad võiks neid seeni müüa, mõisa külalistemajale klientide jaoks.
"Eiei, meil ei jätku endalegi. Kahekümnest liitrist on ainult kaheksa alles. Ja üldse, saab keegi mürgituse, meie läheme kohtu ette..."
"Ma need seened räägin neilt välja," kinnitab noorperemees kodu poole sõites, silmad peas hõõgumas. "Neile kuluks raha ära, meile sihukesed seened. Või vähemalt viin talle punsu ja veenan, et ta mind neid tegema õpetaks! Siuke mees, kelle koeraga käib ilves mängimas... Täitsa lõpp!"
Ma mõtlesin endamisi rohkem sellele, kuidas naisel olid haiged nii selg kui jalad. Kuidas papi käib rattaga tööl, 16 km. Kui tööd on, muidugi. Aga saunas on kõik restid ja dushikabiingi korralikud, uued, siledad.
Ilma elektrita. Sead ja lambad õunaaias segamini.
Täitsa lõpp oli hoopis see, et ma täiesti kujutasin ette, et ma ka niimoodi elaksin. Ainus tõsine takistus on see elektriasi - kuidas ma siis ilma arvutita kirjutan sedasi?
V-o kunagi, kui mul enam sõltuvaid väikesi lapserajakaid pole... Võib-olla siiski.
Sest ega minu selg ju ometi kunagi haigeks ei jää!
esmaspäev, 15. oktoober 2012
Lapsesuu
Erialakeeled. Mida enam ma nendega kokku puutun (ja ma puutun kokku üha enamatega, sest mul on laialdased huvialad), seda enam tekib kahtlus, et erialakeelte terminid ei ole sellised kuivad ja kiretud mitte täpsuse huvides. Mille poolest on hemostaas täpsem termin kui verejooksu peatamine? Mille poolest on aversioon täpsem sõna kui vastikus?
Ei, mul on kahtlus, et erialakeelel on kaks põhilist otstarvet - esiteks vähendada võimalust, et kõrvalseisja saab aru, millest jutt, ja sekkub. Ning teiseks spetsialistidepoolse tundlike teemadega seotud emotsionaalse sidususe vähendamine.
Praegu ma tegelen rohkem meditsiiniga, aga mul on jäänud üsna sarnane mulje nii juura- psühholoogia- kui militaarsõnastikust. Kasutusel on distantseerivad terminid. Asja ei nimetada nende nimedega, mida me igapäevaselt kasutaksime, sest need tekitaksid liiga palju tundeid. Empaatiat, vastikust, kõhklusi. "Rindkere on verd täis valgunud" tekitab tunduvalt tugevama emotsionaalse reaktsiooni kui "hemothorax".
Kirurg töötab üsna samamoodi kui automehhaanik, ja et ta seda suudaks, ei tohi ta mõelda patsiendist liiga hoolega kui inimesest. Jurist ja militaar on ilmselt sarnaste probleemide ees. Võimalik, et isegi psühholoog, kuigi ma endamisi mõtlen, et praktiseeriv nõustaja ehk isegi võib endale lubada inimest näha.
Ja siis ma mõtlen, et huvitaval kombel kipub olema nii, et suuri murranguid nendes distsipliinides tehakse siiski nii, et korraga, täiesti ootamatult, suudab mõni spetsialist näha oma ala nagu profaan. Tabada inimlikku faktorit. Ta ei tarvitse näha seda väga õrnatundeliselt, piisab sellest, et ta suudab seda näha - ja ära kasutada.
Laksti! saavutub "läbimurre teaduses". Ja siis on kõik teised siukest nägu:
Ei tea, miks?
Kas pidevalt erialakeelt kasutades oligi neil tegelikult ununenud, mida need sõnad algselt tähendasid? Nt et valu on valus?
***
Lõpetuseks väike eneserooskamine: mõnikord ma guugeldan teiste noorte naiskirjanike või poeetide pilte, ja siis rõõmustan, kui need on halvemad, kui must endast tehtud pildid.
Hoolimata tõsiasjast, et ka mina näen vahel piltidel väga jube välja. Neile piltidele ma lihtsalt ei mõtle.
Ei, mul on kahtlus, et erialakeelel on kaks põhilist otstarvet - esiteks vähendada võimalust, et kõrvalseisja saab aru, millest jutt, ja sekkub. Ning teiseks spetsialistidepoolse tundlike teemadega seotud emotsionaalse sidususe vähendamine.
Praegu ma tegelen rohkem meditsiiniga, aga mul on jäänud üsna sarnane mulje nii juura- psühholoogia- kui militaarsõnastikust. Kasutusel on distantseerivad terminid. Asja ei nimetada nende nimedega, mida me igapäevaselt kasutaksime, sest need tekitaksid liiga palju tundeid. Empaatiat, vastikust, kõhklusi. "Rindkere on verd täis valgunud" tekitab tunduvalt tugevama emotsionaalse reaktsiooni kui "hemothorax".
Kirurg töötab üsna samamoodi kui automehhaanik, ja et ta seda suudaks, ei tohi ta mõelda patsiendist liiga hoolega kui inimesest. Jurist ja militaar on ilmselt sarnaste probleemide ees. Võimalik, et isegi psühholoog, kuigi ma endamisi mõtlen, et praktiseeriv nõustaja ehk isegi võib endale lubada inimest näha.
Ja siis ma mõtlen, et huvitaval kombel kipub olema nii, et suuri murranguid nendes distsipliinides tehakse siiski nii, et korraga, täiesti ootamatult, suudab mõni spetsialist näha oma ala nagu profaan. Tabada inimlikku faktorit. Ta ei tarvitse näha seda väga õrnatundeliselt, piisab sellest, et ta suudab seda näha - ja ära kasutada.
Laksti! saavutub "läbimurre teaduses". Ja siis on kõik teised siukest nägu:
Ei tea, miks?
Kas pidevalt erialakeelt kasutades oligi neil tegelikult ununenud, mida need sõnad algselt tähendasid? Nt et valu on valus?
***
Lõpetuseks väike eneserooskamine: mõnikord ma guugeldan teiste noorte naiskirjanike või poeetide pilte, ja siis rõõmustan, kui need on halvemad, kui must endast tehtud pildid.
Hoolimata tõsiasjast, et ka mina näen vahel piltidel väga jube välja. Neile piltidele ma lihtsalt ei mõtle.
pühapäev, 14. oktoober 2012
Laisk pühapäevane pärastlõuna
Issand, nabaimetlemise post. Lugege, kui teil midagi paremat tõesti teha pole.
***
Röstsai ja härjasilmad ja tee.
Kõrvitsasupp läätsede ja ohtra küüslaugu ja karriga ja veel üks tee.
Pesu pestud ja kuivamas. Nõud pestud ja suvekingad ära pandud. Kindad-mütsid-sallid välja otsitud. Panipaikades tuulates imestatud, mis häda oli küll neid katkisi ja koledaid riideid-laste tosse-vanu sukkpükse alles hoida. (Kas ma tõesti kujutasin ette, et mu poeg hakkab kunagi kandma tütrele väikeseks jäänud, veidi kulunud, õmblusest kärisenud ja siis roosa niidiga parandatud punaseid sukkpükse? Tõesti?! Mu panipaigad on umbes selliseid asju täis. Kui need avastan, siis on esmalt hämmeldus ja siis omaette antud lubadus enam mitte nii teha.
Aga järgmised väikeseks jäänud asjad lähevad ikkagi kuskile kappi tallele, mitte otse prükki.)
Prügikasti sai siis igatahes ka veidi söödetud.
Loetud ja netis tuulatud. Kirjutatud.
Imelik üksik tunne. Ma ei ole sellega üldse harjunud, sest juba jupp aega on mul olnud rohkem inimesi, kui ma suudan ära hallata, ja korraga polegi nagu suurt kedagi.
Vähemalt ei kedagi igapäevast. Mõned vilked ja kilked siit, mõned sealt ja tunne, nagu tuleks end midagi tegema organiseerida. Päris inimesed vist käivad kõrtsis koos või midagi?
Ei ole kurb sealjuures. Lihtsalt ootamatult palju on vaba aega, vaba mõtteruumi, hõivamata mõtteid. Tühja aega selle sõna "ei sisalda intensiivsust" mõttes.
Mõnes mõttes tahaks, et see läheks mööda.
Mõnes mõttes tahaks, et see ei läheks kunagi mööda.
Iga hetk võikski olla praegu: aknast paistavad punased ja rohelised puud, päike ja pilved. Beatles laulab sellisest lihtsast lapsikust armastusest, mida pärast esimest kümmet kuud olemas ei ole, ja mul ei ole kuhugi kiiret. Ei ole kõht tühi, ei ole ühtegi vahetut kohustust, lapsed mängivad, kass magab, köögis on hiigelpott poolenisti kõrvitsasuppi täis ning põrandad on eile tolmuimejaga üle võetud. Pliidi pesin ka ära.
Idüll.
(Ok, ühe põranda võttis imeja abil puhtaks õeke. Aitäh, õeke!)
Kuna mul tekkis vastumeelsus, siis ma enam ei suitseta, ei joo kohvi ega lahuta söömisega meelt. Aga see tühi intensiivsuseta aeg on nii kummaline, et praegu tahaks seda kõike teha. Lihtsalt et aeg ära täita. Vaba (päriselt vaba) aeg on vist nii harvaesinev, et see on omamoodi õudne.
***
Ilus armas sõber ütles: "V-o sul on nii, et lähed tööle siis, kui sa midagi teed, selle asemel, et end süvaanalüüsida?"
Muidugi on mul nii. Tegemine annab positiivse impulsi ja siis tahaks veel rohkem teha ja õudselt tore aktiivne värk.
Plaani nõrk koht on see, et lõputult ei suuda teha. Tervis ei pea vastu, närvid ei pea vastu.
Teine murekoht on, et ega see alati ei toimi. Positiivne tagasside, mida ma ootan, võib jääda tulemata.
Ma saan vinge vaimustuselitaka sellest, kui ma ei ole midagi õppinud, lähen kooli kohale, saan teada, et arvestus täna, õpin veerand tunniga, mida jõuan, pool vastust vaatan naabri pealt, ja saan tehtud.
Pärast on eufooria.
Aga vastupidine juhtum - õpin usinasti, õpin, õpin, õpin, oskan kõike. Siis on arvestus. Küsimused on suhteliselt lihtsad, vastan, kiiresti ja kärmelt. Töö on valmis. Siis läheb õppejõud koridori. Kümneks minutiks. S.t. ajaks, mil ma jõuaks kõik ka siis maha kirjutada, kui ma midagi ei oskaks.
Siis on ilge pettumus õppimisele raisatud aja pärast ja ei mingit vaimustust.
Morgie eile tuletas mulle meelde mu eetikaküsimust seoses spikerdamisega. Ütles, et tema arust peab olema aus.
Aga klassikaline usin ausus, kus kõik on nii selge, et riske polegi, ei anna kaifi mulle ka ju!
Muule jutule lisaks.
Ja kolmas külg on see, et kui mul on kurb, siis mina ei oska end lohutada siukeste asjadega nagu filmid, raamatud, muusika, vann, küünlad, hea toit või sõbrale helistamine.
Ma tahan hädade kerkides midagi sellist teha, mis annaks reaalset positiivset tagasisidet. Kas saavutusrõõmu või teiste inimeste tunnustust. Üritan niisiis plokki midagi ilusat postitada või fb-s terane olla või kirjutan juttu või teen trenni või õpin. Aga need on kõik siuksed asjad, et see positiivne tagasiside võib tulla alles mitme päeva pärast - või kõige hullem, jäädagi tulemata. Ja siis mind tabab masendus. Juba enne oli kurb, aga kui ma olen kurvas tujus teinud midagi, et positiivset tagasisidet saada, ja seda ei anta, on lihtsalt öeldes õudne.
Ja toit, jutukas või film mõjuvad mulle sellises olukorras ainult süütunde tekitajatena. Ajavad meeleolu veel oluliselt halvemaks. Meenutavad aegu, mil ma olin põhimõttekindlalt passiivne ja elamise asemel unistasin ajast, mil kuidagi maagiliselt olen sunnitud elama hakkama.
Ma ei oskagi kuidagi teisti rõõme-lohutusi leida, kui tegutsedes. Mis on ok, kuni tervis lubab tegutseda, ja õudselt õudne, kui ei luba.
Siis aitabki ainult magamine. Magada on vaja seni, kuni jaks tagasi tuleb.
***
Vahel inimene käitub nõmedalt ja hiljem sa istud ja klatšid teda. Heatahtlikult, aga siiski.
See on meeldiv ja põnev teema ja v-o saab jutu sisse ka silmi pöööritatud ja küsitud "Miks ta küll sedasi teeb? Ma ei saa aru. Ta on muidu ju täitsa lahe, aga..."
Kui aga see sama inimene nt kuskil oma plogis vms kanalis teatab: "Ma tean, et ma vahel teen seda ja seda ja see tundub inimestele phmt nõme, aga võtke teadmiseks, et ma olengi selline inimene, ma olengi selline!" siis korraga on halb ja imelik teda selle käitumise pärast tagaselja arutada.
Mis siis, et tegelikult on ta sellele just ise vabad käed andnud. "Ma olengi selline" välistab ju võimaluse, et tegu on juhusliku nõmedusega, mida inimene ei märka ja millest ta võib paraneda. "Ma olengi selline" annab teada, et ta on selle nõmeda osa endale identiteediks võtnud ja lausa poputab seda.
Aga ikkagi on imelik taunida inimest omaduse pärast, mis, kuitahes nõme, on osake tema identiteedist.
***
Röstsai ja härjasilmad ja tee.
Kõrvitsasupp läätsede ja ohtra küüslaugu ja karriga ja veel üks tee.
Pesu pestud ja kuivamas. Nõud pestud ja suvekingad ära pandud. Kindad-mütsid-sallid välja otsitud. Panipaikades tuulates imestatud, mis häda oli küll neid katkisi ja koledaid riideid-laste tosse-vanu sukkpükse alles hoida. (Kas ma tõesti kujutasin ette, et mu poeg hakkab kunagi kandma tütrele väikeseks jäänud, veidi kulunud, õmblusest kärisenud ja siis roosa niidiga parandatud punaseid sukkpükse? Tõesti?! Mu panipaigad on umbes selliseid asju täis. Kui need avastan, siis on esmalt hämmeldus ja siis omaette antud lubadus enam mitte nii teha.
Aga järgmised väikeseks jäänud asjad lähevad ikkagi kuskile kappi tallele, mitte otse prükki.)
Prügikasti sai siis igatahes ka veidi söödetud.
Loetud ja netis tuulatud. Kirjutatud.
Imelik üksik tunne. Ma ei ole sellega üldse harjunud, sest juba jupp aega on mul olnud rohkem inimesi, kui ma suudan ära hallata, ja korraga polegi nagu suurt kedagi.
Vähemalt ei kedagi igapäevast. Mõned vilked ja kilked siit, mõned sealt ja tunne, nagu tuleks end midagi tegema organiseerida. Päris inimesed vist käivad kõrtsis koos või midagi?
Ei ole kurb sealjuures. Lihtsalt ootamatult palju on vaba aega, vaba mõtteruumi, hõivamata mõtteid. Tühja aega selle sõna "ei sisalda intensiivsust" mõttes.
Mõnes mõttes tahaks, et see läheks mööda.
Mõnes mõttes tahaks, et see ei läheks kunagi mööda.
Iga hetk võikski olla praegu: aknast paistavad punased ja rohelised puud, päike ja pilved. Beatles laulab sellisest lihtsast lapsikust armastusest, mida pärast esimest kümmet kuud olemas ei ole, ja mul ei ole kuhugi kiiret. Ei ole kõht tühi, ei ole ühtegi vahetut kohustust, lapsed mängivad, kass magab, köögis on hiigelpott poolenisti kõrvitsasuppi täis ning põrandad on eile tolmuimejaga üle võetud. Pliidi pesin ka ära.
Idüll.
(Ok, ühe põranda võttis imeja abil puhtaks õeke. Aitäh, õeke!)
Kuna mul tekkis vastumeelsus, siis ma enam ei suitseta, ei joo kohvi ega lahuta söömisega meelt. Aga see tühi intensiivsuseta aeg on nii kummaline, et praegu tahaks seda kõike teha. Lihtsalt et aeg ära täita. Vaba (päriselt vaba) aeg on vist nii harvaesinev, et see on omamoodi õudne.
***
Ilus armas sõber ütles: "V-o sul on nii, et lähed tööle siis, kui sa midagi teed, selle asemel, et end süvaanalüüsida?"
Muidugi on mul nii. Tegemine annab positiivse impulsi ja siis tahaks veel rohkem teha ja õudselt tore aktiivne värk.
Plaani nõrk koht on see, et lõputult ei suuda teha. Tervis ei pea vastu, närvid ei pea vastu.
Teine murekoht on, et ega see alati ei toimi. Positiivne tagasside, mida ma ootan, võib jääda tulemata.
Ma saan vinge vaimustuselitaka sellest, kui ma ei ole midagi õppinud, lähen kooli kohale, saan teada, et arvestus täna, õpin veerand tunniga, mida jõuan, pool vastust vaatan naabri pealt, ja saan tehtud.
Pärast on eufooria.
Aga vastupidine juhtum - õpin usinasti, õpin, õpin, õpin, oskan kõike. Siis on arvestus. Küsimused on suhteliselt lihtsad, vastan, kiiresti ja kärmelt. Töö on valmis. Siis läheb õppejõud koridori. Kümneks minutiks. S.t. ajaks, mil ma jõuaks kõik ka siis maha kirjutada, kui ma midagi ei oskaks.
Siis on ilge pettumus õppimisele raisatud aja pärast ja ei mingit vaimustust.
Morgie eile tuletas mulle meelde mu eetikaküsimust seoses spikerdamisega. Ütles, et tema arust peab olema aus.
Aga klassikaline usin ausus, kus kõik on nii selge, et riske polegi, ei anna kaifi mulle ka ju!
Muule jutule lisaks.
Ja kolmas külg on see, et kui mul on kurb, siis mina ei oska end lohutada siukeste asjadega nagu filmid, raamatud, muusika, vann, küünlad, hea toit või sõbrale helistamine.
Ma tahan hädade kerkides midagi sellist teha, mis annaks reaalset positiivset tagasisidet. Kas saavutusrõõmu või teiste inimeste tunnustust. Üritan niisiis plokki midagi ilusat postitada või fb-s terane olla või kirjutan juttu või teen trenni või õpin. Aga need on kõik siuksed asjad, et see positiivne tagasiside võib tulla alles mitme päeva pärast - või kõige hullem, jäädagi tulemata. Ja siis mind tabab masendus. Juba enne oli kurb, aga kui ma olen kurvas tujus teinud midagi, et positiivset tagasisidet saada, ja seda ei anta, on lihtsalt öeldes õudne.
Ja toit, jutukas või film mõjuvad mulle sellises olukorras ainult süütunde tekitajatena. Ajavad meeleolu veel oluliselt halvemaks. Meenutavad aegu, mil ma olin põhimõttekindlalt passiivne ja elamise asemel unistasin ajast, mil kuidagi maagiliselt olen sunnitud elama hakkama.
Ma ei oskagi kuidagi teisti rõõme-lohutusi leida, kui tegutsedes. Mis on ok, kuni tervis lubab tegutseda, ja õudselt õudne, kui ei luba.
Siis aitabki ainult magamine. Magada on vaja seni, kuni jaks tagasi tuleb.
***
Vahel inimene käitub nõmedalt ja hiljem sa istud ja klatšid teda. Heatahtlikult, aga siiski.
See on meeldiv ja põnev teema ja v-o saab jutu sisse ka silmi pöööritatud ja küsitud "Miks ta küll sedasi teeb? Ma ei saa aru. Ta on muidu ju täitsa lahe, aga..."
Kui aga see sama inimene nt kuskil oma plogis vms kanalis teatab: "Ma tean, et ma vahel teen seda ja seda ja see tundub inimestele phmt nõme, aga võtke teadmiseks, et ma olengi selline inimene, ma olengi selline!" siis korraga on halb ja imelik teda selle käitumise pärast tagaselja arutada.
Mis siis, et tegelikult on ta sellele just ise vabad käed andnud. "Ma olengi selline" välistab ju võimaluse, et tegu on juhusliku nõmedusega, mida inimene ei märka ja millest ta võib paraneda. "Ma olengi selline" annab teada, et ta on selle nõmeda osa endale identiteediks võtnud ja lausa poputab seda.
Aga ikkagi on imelik taunida inimest omaduse pärast, mis, kuitahes nõme, on osake tema identiteedist.
kolmapäev, 10. oktoober 2012
Sa võid mind läbi lugeda
Oli üks asi, millest ma pidin teile rääkima, aga rääkisin ainult ümber nurga.
Põnnama lõin.
Sest isegi kui endale kogemata löödud haavad said samamoodi, koba peale, ka ise kokku õmmeldud, ei ole mul jätkuvalt kuskil puust kasti ega jämedat templit "LÄBITUD ETAPP" võtta.
Võib-olla arvasin, et kui sellest kirjutan, siis kast ja tempel tekivad.
Aga muidugi tuli vahele see või teine pisike asi, teine või kolmas pilk, lause, detail - ning ma ei taha seda lõplikku kasti enam kasutada. Silt tundub kohe eriti tobe.
Kui elu tundub nii väikeste asjade (nagu see teine või kolmas pilk, lause või peapööre) mõjul mõnikord parem ja kaunim, milleks end kiusata nende ümbert kasti kinni naelutamise, sildistamise ja keldrisseviimisega?
Vahepeal, tõsi, ei tundunud elu täpselt nendesamade mõjurite tõttu enam üldse hea. Väike rumal rämps olemise tunne ronis vaikselt üle rinna kaelani ja kerkis sealt juba suhu, ninna ja silmisse. Uputas.
Ma vaatasin end võõraste silmadega ja ei näinud kedagi, kellega isegi rääkida tahta.
Ja siis ma ei tahtnudki enam end nende silmadega vaadata.
Aga siis, korraks, mõne lühikese tunniga, tekkis tunne, et need silmad vaatavad ikkagi soojalt ja leebelt ajuti. Kohe proovisin ma seda pilku jälle peegli ees selga ja leidsin, et sobib üsna kenasti. No miks siis ei sobi, sobib ju küll!
Eks ole, õhevil olla või kaamelt kannatada on ometi põnev. Anna see võimalus ära, ja mis jääb järele?
Mõõdukas igavus. Lame ja lapik.
Tunnete pilvisel maastikul uitamiseks ei ole mõistust õnnekombel väga palju vaja. (Muidu oleksin ma üsna hädas.) Ainult jõudu on tarvis, et kõiki tundeid kaunilt kanda. Ka siis, kui nad päriselt raskeks osutuvad.
(Mul muidugi alati ei jätku, aga milleks siis treenimine üldse välja mõeldud on?)
Põnnama lõin.
Sest isegi kui endale kogemata löödud haavad said samamoodi, koba peale, ka ise kokku õmmeldud, ei ole mul jätkuvalt kuskil puust kasti ega jämedat templit "LÄBITUD ETAPP" võtta.
Võib-olla arvasin, et kui sellest kirjutan, siis kast ja tempel tekivad.
Aga muidugi tuli vahele see või teine pisike asi, teine või kolmas pilk, lause, detail - ning ma ei taha seda lõplikku kasti enam kasutada. Silt tundub kohe eriti tobe.
Kui elu tundub nii väikeste asjade (nagu see teine või kolmas pilk, lause või peapööre) mõjul mõnikord parem ja kaunim, milleks end kiusata nende ümbert kasti kinni naelutamise, sildistamise ja keldrisseviimisega?
Vahepeal, tõsi, ei tundunud elu täpselt nendesamade mõjurite tõttu enam üldse hea. Väike rumal rämps olemise tunne ronis vaikselt üle rinna kaelani ja kerkis sealt juba suhu, ninna ja silmisse. Uputas.
Ma vaatasin end võõraste silmadega ja ei näinud kedagi, kellega isegi rääkida tahta.
Ja siis ma ei tahtnudki enam end nende silmadega vaadata.
Aga siis, korraks, mõne lühikese tunniga, tekkis tunne, et need silmad vaatavad ikkagi soojalt ja leebelt ajuti. Kohe proovisin ma seda pilku jälle peegli ees selga ja leidsin, et sobib üsna kenasti. No miks siis ei sobi, sobib ju küll!
Eks ole, õhevil olla või kaamelt kannatada on ometi põnev. Anna see võimalus ära, ja mis jääb järele?
Mõõdukas igavus. Lame ja lapik.
Tunnete pilvisel maastikul uitamiseks ei ole mõistust õnnekombel väga palju vaja. (Muidu oleksin ma üsna hädas.) Ainult jõudu on tarvis, et kõiki tundeid kaunilt kanda. Ka siis, kui nad päriselt raskeks osutuvad.
(Mul muidugi alati ei jätku, aga milleks siis treenimine üldse välja mõeldud on?)
Tellimine:
Postitused (Atom)