Ma teen siis ka aastat natuke meenutava postituse, peamiselt küll seepärast, et 133 on ilus aasta peale tehtud postituste arv, jagub seitsmega ja puha.
See oli minu jaoks nii pikk ja muutlik aeg, et seda mingite ühiste nimetajate alla üldse ei anna kokku võtta, mingeid kõige paremaid ja kõige halvemaid hetki välja noppida, sest suhtumine on ju MINUS - aga päris ma olen selle aasta vältel natukenegi ühesugune olnud.
Siiski, mõned asjad on laias laastus sellele aastale taandatavad.
* Näiteks avastus, kui head on inimesed. Ei, ma teadsin enne ka, inimesed on teoreetiliselt head. Ja et mu ümber on toredaid palju. Aga reaalselt ma seda ei tunnetanud.
Nüüd tunnetan.
* Siis on mu juuksed aina kasvanud ja ikka veel lokki kasvanud. Päris kuramuse põnev.
Las kasvavad edasi. Maha lõigata jõuab alati, praegu veel ei häiri.
* Nii palju trenni ma tõesti ei ole mitte kunagi teinud.
Mitte. Kunagi.
Mul on selge nädalaarv seeriaid, arvestan ka jooksmise seeriateks, ning ma olen igal kuramuse nädalal ka selle arvu täis teinud. See nädalaks arvestamine oli kuldne mõte - mõni päev võib ju haige olla või pea valutada, aga nädal otsa? Isegi 4 päeva seitsmest? Ei ole tõenäoline.
Alustasin kunagi 75 seeriaga, nüüd teen 90. Muidugi on vahepeal muutunud seeriaks loetava tegevuse raskus ja pikkus ka, ent mitte nii palju, kui võiks arvata.
Ma kaalun nüüd rohkem, kui kirjas, ega täpselt ei tea, kuskil 68 kanti - aga mõõdud on täpselt samad, mis 61 kilo juures. Viimaks on mul tõesti päris tõestus olemas, et lihas kaalub rohkem kui rasv. Nii ongi.
* Ning see tunne, et mul pole tarvis kuhugi ega kellegagi muganduda, ma olen mina ja kellele ei meeldi, mingu ära. Elagu ilma minuta, keegi ei kaota. Tema teeb, mis tahab, mina elan, nagu mina tahan.
Nii. Hea. Tunne.
I am the storm.
See on ka selle aasta avastus =)
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
neljapäev, 31. detsember 2015
kolmapäev, 30. detsember 2015
Kuidas tekib külmkappi liiga palju toitu
Vestlus suvelõpus rongist. Kui siiamaani on meeles, ju tuleb siis kirja panna.
Mees ja naine, nii 40-50 aastat vanad, kenad, tavalised.
Naine: Kas meil on midagi poest vaja? Balti jaamas on see Selver.
Mees: Vist ei ole midagi vaja. Mul on isegi õlut.
Naine: Ma mõtlesin millegi hea peale, noh et maasikad või arbuus ... Aga samas, meil on aed, kus kasvab kõike. Peale arbuusi.
Mees: Piima on, koort on, võid on, keegi külla ei tule ... Palju need maasikad Selveris maksavadki?
Naine: Ma ei teagi. Mingi kolm eurot karp äkki? Meil siis on kõike.
Mees: Kolm eurot karp on päris normaalne. Arbuusikilo on vist kuuskümmend senti?
Naine: Võib vähem ka olla. Kui võtta mingit head leiba äkki?
Mees: Jaa, mulle meeldib see seemnetega. Ja siis maasikaid ja arbuusi, mingeid pähkleid ja küpsiseid ka.
Naine: Tegelikult võiks jäätist osta. Me ei lähe sealt nii kaua ning Selver on hea jäätisevalikuga.
Mees: Jaa. No mis veel meeldib, vaatame poe sees. Mingit kooki või midagi.
Kusjuures see ei olnud nii lühike vestlus, nagu ära tõin, nad mõtlesid üha uusi asju välja, mida poest võtta.
Ma ei karjunud, et hei, teil on kõike vajalikku, te jõudsite selles juba vestluse alguses selgusele, aga võibolla oleks pidanud.
Mees ja naine, nii 40-50 aastat vanad, kenad, tavalised.
Naine: Kas meil on midagi poest vaja? Balti jaamas on see Selver.
Mees: Vist ei ole midagi vaja. Mul on isegi õlut.
Naine: Ma mõtlesin millegi hea peale, noh et maasikad või arbuus ... Aga samas, meil on aed, kus kasvab kõike. Peale arbuusi.
Mees: Piima on, koort on, võid on, keegi külla ei tule ... Palju need maasikad Selveris maksavadki?
Naine: Ma ei teagi. Mingi kolm eurot karp äkki? Meil siis on kõike.
Mees: Kolm eurot karp on päris normaalne. Arbuusikilo on vist kuuskümmend senti?
Naine: Võib vähem ka olla. Kui võtta mingit head leiba äkki?
Mees: Jaa, mulle meeldib see seemnetega. Ja siis maasikaid ja arbuusi, mingeid pähkleid ja küpsiseid ka.
Naine: Tegelikult võiks jäätist osta. Me ei lähe sealt nii kaua ning Selver on hea jäätisevalikuga.
Mees: Jaa. No mis veel meeldib, vaatame poe sees. Mingit kooki või midagi.
Kusjuures see ei olnud nii lühike vestlus, nagu ära tõin, nad mõtlesid üha uusi asju välja, mida poest võtta.
Ma ei karjunud, et hei, teil on kõike vajalikku, te jõudsite selles juba vestluse alguses selgusele, aga võibolla oleks pidanud.
teisipäev, 29. detsember 2015
Kuradile normaalsus!
Tahaks midagi kirjutada.
Kas mul on midagi öelda? Eeeee ...
No juuksed muudkui kasvavad. Täna hommikul sõin pannilt külmi singiga tehtud ja kunagi külmutatud olnud köögivilju, siis läksid juuksed suhu ja olin üleni: "Oi, ma suutsin täiesti unustada, et nii saab juhtuda!"
Kuigi ma ei ole üldse unustanud, kui halb on, kui seksi ajal need kuramuse pikad juuksed jäävad kuskile kummagi keha alla ja on jube väga valus.
Pärast paari(kümment) korda üritasin mehega voodis olles juuksed kuhugi kukla taha kinni panna. Kui mul veel pikad juuksed olid. Brrrr.
Pikkade juuste räme miinus.
Sõin vasaku käega pannilabidat tõstes, sest jõulud on nii väsitavad. Parem käsi pole üldse täpne, nagu ÜLDSE.
Seksuaalsus tuleb nii aeglaselt tagasi - tuleb, aga millimeeter kuus umbes. Praegu on sealmaal, et ovulatsiooni ajal tulevad pähe natuke soolisemad fantaasiad kui muidu. Mitte seksifantaasiad, aga natuke soolisemad. Mul on see suure õe arhetüüp ja ovulatsiooni ajal vastavad isased mu peas sellele mõneti soojemalt kui muidu.
Nii, mida veel?
Raha saab kogu aeg otsa. Ma ei tea, peaks vist kokkuhoidlikumaks hakkama? Aga ei taha! Ma olen nüüd raudselt selle poolt, et toredatele inimestele natuke rohkem maksta on hea, kõigile hea.
Raha käib ringi õige asja eest, toredatele inimestele rohkem maksta, kui hädapärast vaja oleks, tellida Tütarlapsele sünnipäevaks kleit Bless this messist, mitte kuskilt odavast kohast netis, on hea.
Aga ikkagi on nõme, et raha saab kogu aeg otsa.
Seekord ma ka kasutan ära kõik, mida jõuluks kingiks anti.
Varem oli mulle kuidagi iseenestmõistetav, et kinkisin edasi seda, mida vähegi sai. Krimplite idee oli väga omane, kui ei olnud väga personaalne kingitus (näiteks mul oli panni vaja ja siis kingiti pann), kinkisin edasi. Sest siis ma ei pidanud omaenda raha kulutama küünalde või saunalina peale.
Kusjuures mulle võisid nii küünlad kui saunalina kui šokolaadikommid kui kruusid meeldida, aga kinkimine oli kuidagi sotsiaalselt aktsepteeritav, mul ei olnud selleks raha ning edasikinkimine oli niisiis ainus võimalus normaalne näida.
Seekord kasutan kõik ära. Kuradile normaalsus!
Ma ei ole nii vaene ka enam, muidugi. Või siis olen, tegelikult, aga mul on nüüd rahulikum emalt raha küsida, kui otsa saab. Sest see on ainult raha. Ma olen elus, kingitus kogu maailmale!
See on täiega mu perspektiivi asjadele muutnud.
Kuradile.
Normaalsus.
Kas mul on midagi öelda? Eeeee ...
No juuksed muudkui kasvavad. Täna hommikul sõin pannilt külmi singiga tehtud ja kunagi külmutatud olnud köögivilju, siis läksid juuksed suhu ja olin üleni: "Oi, ma suutsin täiesti unustada, et nii saab juhtuda!"
Kuigi ma ei ole üldse unustanud, kui halb on, kui seksi ajal need kuramuse pikad juuksed jäävad kuskile kummagi keha alla ja on jube väga valus.
Pärast paari(kümment) korda üritasin mehega voodis olles juuksed kuhugi kukla taha kinni panna. Kui mul veel pikad juuksed olid. Brrrr.
Pikkade juuste räme miinus.
Sõin vasaku käega pannilabidat tõstes, sest jõulud on nii väsitavad. Parem käsi pole üldse täpne, nagu ÜLDSE.
Seksuaalsus tuleb nii aeglaselt tagasi - tuleb, aga millimeeter kuus umbes. Praegu on sealmaal, et ovulatsiooni ajal tulevad pähe natuke soolisemad fantaasiad kui muidu. Mitte seksifantaasiad, aga natuke soolisemad. Mul on see suure õe arhetüüp ja ovulatsiooni ajal vastavad isased mu peas sellele mõneti soojemalt kui muidu.
Nii, mida veel?
Raha saab kogu aeg otsa. Ma ei tea, peaks vist kokkuhoidlikumaks hakkama? Aga ei taha! Ma olen nüüd raudselt selle poolt, et toredatele inimestele natuke rohkem maksta on hea, kõigile hea.
Raha käib ringi õige asja eest, toredatele inimestele rohkem maksta, kui hädapärast vaja oleks, tellida Tütarlapsele sünnipäevaks kleit Bless this messist, mitte kuskilt odavast kohast netis, on hea.
Aga ikkagi on nõme, et raha saab kogu aeg otsa.
Seekord ma ka kasutan ära kõik, mida jõuluks kingiks anti.
Varem oli mulle kuidagi iseenestmõistetav, et kinkisin edasi seda, mida vähegi sai. Krimplite idee oli väga omane, kui ei olnud väga personaalne kingitus (näiteks mul oli panni vaja ja siis kingiti pann), kinkisin edasi. Sest siis ma ei pidanud omaenda raha kulutama küünalde või saunalina peale.
Kusjuures mulle võisid nii küünlad kui saunalina kui šokolaadikommid kui kruusid meeldida, aga kinkimine oli kuidagi sotsiaalselt aktsepteeritav, mul ei olnud selleks raha ning edasikinkimine oli niisiis ainus võimalus normaalne näida.
Seekord kasutan kõik ära. Kuradile normaalsus!
Ma ei ole nii vaene ka enam, muidugi. Või siis olen, tegelikult, aga mul on nüüd rahulikum emalt raha küsida, kui otsa saab. Sest see on ainult raha. Ma olen elus, kingitus kogu maailmale!
See on täiega mu perspektiivi asjadele muutnud.
Kuradile.
Normaalsus.
pühapäev, 27. detsember 2015
Võibolla neh, võibolla mette
Oo, jõulud!
Mul küll enamiku aega valutas pea, öösel ja päeval ja jälle öösel ja jälle päeval, aga kuna niipalju, kui tegin, oli enne tehtud ja peavalude ajal lihtsalt istusin, silmad poolkinni, siis olid jõulud lausa mõnusad.
Peavalu valu-osa välja arvatud.
Tehti süüa ja koristati lauda ja hoiti lapsi ja pandi nõud nõudepesumasinasse ja anti kõigile kingitusi ja minu teha ei olnud midagi. Ma ei pidanud isegi laulma kingituste eest, sest seal, kus me olime (Tütarlapse isa pere juures) pidid laulma ja luuletusi lugema ainult lapsed. Mida ma ei ole, oma nooruslikust välimusest hoolimata.
Kui me Lõunalinna Tütarlapse isa pere juurde sõitsime, selgus piletimüüja-piletikontrolli soodusdokumente nõudes, et ainus, kel OLI soodusdokument kaasas, olin mina. Mu kummalgi lapsel polnud, ID-kaardid ei sobinud ja ma ostsin neile lisapiletid lõpuks, sest sain seda endale lubada.
Ja siis, kui sealt naasime, sõitsime emakoju ning ma ostsin lastele täispiletid, oli üks hoopis teine piletimüüja täishämmingus sellest, naeris me üle sõbralikult ning müüs lastele sooduspiletid, sest see, et nad on LAPSED, paistab ju välja. Mis mõttes oli Elronis sihuke piletimüüja, kes nõudis õpilaspileteid, väga imelik.
Kes on eelkõige roll, kes on eelkõige inimene, eks ole.
Mul on teooria, et reeglid, sellised ranged reeglid haiglates, raudteel, laevades ja kus iganes, on tehtud puhuks, kui keegi kaebab. Et kui esineb kaebaja, siis saab öelda: "Meil on sellised reeglid, kõik on õige!" Aga muidu on töötajate otsustada, kui inimlikud nad etteantud raamides on.
Et kui esineb kaebaja vanuses 29, tudeng, teemal "miks ma ei saanud sooduspiletit", siis saab talle rahulikult öelda, et vabandust, soodusdokumendiga müüakse sooduspileteid, mitte näo järgi.
Muidu ent otsustab klienditeenindaja ise, mis on õige, mis vale.
Aga see inimlikkuse faktor paraku ei ole sõnastatud ning peaks töötajates endis elama - on õnnetuseks mitmeidki selliseid töötajaid, kes end inimlikkusest eksitada ei lase ning toimivadki reeglite järgi.
Ja käituvad seega nõmedalt.
Aa! Kui mulle ei meeldi, on asi-nähtus-inimene minu hinnagul nõme ja saadan ta/selle persse igasuguste südametunnistuspiinadeta, naeratades. Aga alles hiljuti avastasin, miks.
Miks see on mulle kergendav otsus, miks annangi hinnanguid meeleldi, miks ma ennast tapsin.
Mulle ei meeldi lõpetamatus, mulle ei meeldi poolikkus, mulle ei meeldi lahtisus - kõik poolikud asjad, "võibolla neh, võibolla mette"-suhted, katki jäänud vestlused, tõstetud, ent mitte langetatud teemad jäävad mu ajus esiplaanile, uurin neid pidevalt, nad on lakkamatu töötluse objektid. Kui panen midagi neist ära, siis on asi lõpetatud, tehtud, möödas, ma ei tegele temaga rohkem ja see on meeletult kergendav.
Ajus on jälle ruumi rohkem.
Loomulikult on niimoodi ka heade asjade ning mõnusate inimsuhetega - nad on head asjad mu teadvuses, ma ei tegele sellega, et mõelda "kas". Mõnusad - kõik, olemas, kasutan neid niimoodi.
Aga selline vahepealne olek, ei liha ega kala, ei meeldi praegu, aga võibolla saab veel asja - seda ma ei kannata.
Kogu aeg ajus sellega tegeleda - peab ikka krdi hea asi olema!
Ma ei jaksanud isegi oma eluga sedasi mängida. Võibolla läheb paremaks - aga võibolla ei lähe ka. Ikka veel ei ole paremaks läinud, kaua võib loota, et kunagi ehk läheb? No natuke loodame veel - aga mõte, et kuskile maale, mitte lõputult, oleks olnud kergendav, mitte survestav.
Ma ei teinud seda otsust ette ära, et vot selle ajani kannatan, siis aitab. Ei mõelnud nii selgelt ning see inimlik kõhelus surma ees oli ka. Aga kui ma oleks sellise otsuse teinud, oleks olnud kergendav.
Sest mulle ei meeldi lahtised asjad, vestlused, suhted, teemad. Tahan konkreetsust. Sinnamaani ja mitte enam. Kõik.
Mulle meeldib niimoodi igal pool, igal rindel, kõigis valdkondades. Tehtud otsus on tehtud.
Lill.
Mul küll enamiku aega valutas pea, öösel ja päeval ja jälle öösel ja jälle päeval, aga kuna niipalju, kui tegin, oli enne tehtud ja peavalude ajal lihtsalt istusin, silmad poolkinni, siis olid jõulud lausa mõnusad.
Peavalu valu-osa välja arvatud.
Tehti süüa ja koristati lauda ja hoiti lapsi ja pandi nõud nõudepesumasinasse ja anti kõigile kingitusi ja minu teha ei olnud midagi. Ma ei pidanud isegi laulma kingituste eest, sest seal, kus me olime (Tütarlapse isa pere juures) pidid laulma ja luuletusi lugema ainult lapsed. Mida ma ei ole, oma nooruslikust välimusest hoolimata.
Kui me Lõunalinna Tütarlapse isa pere juurde sõitsime, selgus piletimüüja-piletikontrolli soodusdokumente nõudes, et ainus, kel OLI soodusdokument kaasas, olin mina. Mu kummalgi lapsel polnud, ID-kaardid ei sobinud ja ma ostsin neile lisapiletid lõpuks, sest sain seda endale lubada.
Ja siis, kui sealt naasime, sõitsime emakoju ning ma ostsin lastele täispiletid, oli üks hoopis teine piletimüüja täishämmingus sellest, naeris me üle sõbralikult ning müüs lastele sooduspiletid, sest see, et nad on LAPSED, paistab ju välja. Mis mõttes oli Elronis sihuke piletimüüja, kes nõudis õpilaspileteid, väga imelik.
Kes on eelkõige roll, kes on eelkõige inimene, eks ole.
Mul on teooria, et reeglid, sellised ranged reeglid haiglates, raudteel, laevades ja kus iganes, on tehtud puhuks, kui keegi kaebab. Et kui esineb kaebaja, siis saab öelda: "Meil on sellised reeglid, kõik on õige!" Aga muidu on töötajate otsustada, kui inimlikud nad etteantud raamides on.
Et kui esineb kaebaja vanuses 29, tudeng, teemal "miks ma ei saanud sooduspiletit", siis saab talle rahulikult öelda, et vabandust, soodusdokumendiga müüakse sooduspileteid, mitte näo järgi.
Muidu ent otsustab klienditeenindaja ise, mis on õige, mis vale.
Aga see inimlikkuse faktor paraku ei ole sõnastatud ning peaks töötajates endis elama - on õnnetuseks mitmeidki selliseid töötajaid, kes end inimlikkusest eksitada ei lase ning toimivadki reeglite järgi.
Ja käituvad seega nõmedalt.
Aa! Kui mulle ei meeldi, on asi-nähtus-inimene minu hinnagul nõme ja saadan ta/selle persse igasuguste südametunnistuspiinadeta, naeratades. Aga alles hiljuti avastasin, miks.
Miks see on mulle kergendav otsus, miks annangi hinnanguid meeleldi, miks ma ennast tapsin.
Mulle ei meeldi lõpetamatus, mulle ei meeldi poolikkus, mulle ei meeldi lahtisus - kõik poolikud asjad, "võibolla neh, võibolla mette"-suhted, katki jäänud vestlused, tõstetud, ent mitte langetatud teemad jäävad mu ajus esiplaanile, uurin neid pidevalt, nad on lakkamatu töötluse objektid. Kui panen midagi neist ära, siis on asi lõpetatud, tehtud, möödas, ma ei tegele temaga rohkem ja see on meeletult kergendav.
Ajus on jälle ruumi rohkem.
Loomulikult on niimoodi ka heade asjade ning mõnusate inimsuhetega - nad on head asjad mu teadvuses, ma ei tegele sellega, et mõelda "kas". Mõnusad - kõik, olemas, kasutan neid niimoodi.
Aga selline vahepealne olek, ei liha ega kala, ei meeldi praegu, aga võibolla saab veel asja - seda ma ei kannata.
Kogu aeg ajus sellega tegeleda - peab ikka krdi hea asi olema!
Ma ei jaksanud isegi oma eluga sedasi mängida. Võibolla läheb paremaks - aga võibolla ei lähe ka. Ikka veel ei ole paremaks läinud, kaua võib loota, et kunagi ehk läheb? No natuke loodame veel - aga mõte, et kuskile maale, mitte lõputult, oleks olnud kergendav, mitte survestav.
Ma ei teinud seda otsust ette ära, et vot selle ajani kannatan, siis aitab. Ei mõelnud nii selgelt ning see inimlik kõhelus surma ees oli ka. Aga kui ma oleks sellise otsuse teinud, oleks olnud kergendav.
Sest mulle ei meeldi lahtised asjad, vestlused, suhted, teemad. Tahan konkreetsust. Sinnamaani ja mitte enam. Kõik.
Mulle meeldib niimoodi igal pool, igal rindel, kõigis valdkondades. Tehtud otsus on tehtud.
Lill.
 |
| Siit |
teisipäev, 22. detsember 2015
Sarnaselt erinevad
Ma tean, mida kirjutada tahan. See on selline tõsine jutt statistilistest keskmistest ning konkreetsetetest isikutest, aga unesoojus on keres, jube aktiivne päev selja taga (mis mõttes vastuolu?!) ning polegi kindel, kas viitsin.
Ma pole isegi kindel, kas täna jooksma minna viitsin, mis on juba üleni veider. Aga samas esitasin täna VÕTA-taotluse ära, ostsin õele eesti disaineritelt jõulukingi, tõin ära oma järjekordset üllitist sisaldavad raamatud jõulukinkideks ning mulle tulevad kohe külalised.
Või noh, mul käisid külalised =) Terv, rattus ja Hanna!
Krt, aga tegelikult ... sellist kehalist väsimust pole, et jooksma ei tahaks minna. Ainult vaimne. Ja Murca ka postitas, päev kohe mitte ainult tõhus, vaid ka ilus.
No hea KÜLL, ma siis lähen ja jooksen =)
See Murca postitus on muide mind innustava mõjuga, sest introvertsusest ja ekstravertsusest rääkides tulebki see keskmise ning üksiku erinevus kohe välja.
Vaata, varem ma vaatasin end nagu ühte paljudest, eksole. Rääkisin siin kõvasti sellest, kuidas ma olen selline ja selline lollakas, igaüks on omamoodi lollakas, me oleme tegelt nii sarnased.
Sellisena ma küll muigasin seepeale, et püütakse endale mingit fiktiivset karja luua, inimesed on kas kalad või kaksikud või kaalud, tibid või poisitarid, emad, isad, kassi-või koerainimesed, aga samas see oli arusaadav. Me oleme nii sarnased, otsime gruppe, kus sees oleme veel sarnasemad.
Aga nüüd ma olen nii väga eriline lilleke, et ma ei viitsi enam teste teha, sest nagunii nad ei saa hinnatud seda, kui imelik ma olen, kui eriline, kui omamoodi. Sest ma kaldun kõigist normidest nii palju väljaspoole, mõned asjad on ajukahjustuse mõjul sellised ja sellised nõrgad, mõned teised seal kõrval rämedalt head, ning kui see kõik kokku liita ja ära jagada, tuleb normaalsus, mida tegelt ei ole kuskilt otsast.
Tegelikult teadsin juba ennegi, et asju, inimesi ning muid olevusi kuskilt keskmistamise mätta otsast vaadates näeb neid halvemini, kui individuaalselt igaüht eraldi võttes. Mu mõlemad sünnitused olid keskmistel alustel liiga pikad, kui sellest lähtuda, oleks tulnud lapsed välja lõigata, aga kuna ma ise ei arvanud, et oleks lõikamist vaja ning ei läinud ka haiglasse enne 24 tundi üldse, pandi nad lihtsalt paberitesse hiljem kirja kui 24 tunni sisse mahtunud.
Ma tunnen oma kassi paremini kui ükski loomaarst, kuitahes palju nad ka kasse näinud on, sest mina näen seda konkreetset kassi tunduvalt tihemini.
Tean, et mulle ei mõju kohv magamist takistavalt, mis siis, et maailmas on palju neid, kellele mõjub. Saan energiat üksiolemisest, aga üldse ei pelga tähelepanu, vastupidi, kui mind ei märgata, on nõme.
Ma olen mina, mitte mingi keskmine, sa oled sina, mitte mingi keskmine. Ja seda ei saa ükski test ega muu seesugune tehnika märgata, sest nende eesmärk ongi lahterdada, teha keskmiste arvude järgi keskmisteks nähtusi, mis tegelikult ei ole keskmised.
Seda pean silmas, kui ütlen, et me oleme, mis me oleme.
Selles osas oleme täiega sarnased =)
Aga tegin fb-testi, milline punkbänd ma olen, sest seal millelegi tõsisele nagunii ei üritata pihta saada, ning sain ansambli, millest ma elu sees kuulnud polnud.
Päris hea muusika neil!
Ma pole isegi kindel, kas täna jooksma minna viitsin, mis on juba üleni veider. Aga samas esitasin täna VÕTA-taotluse ära, ostsin õele eesti disaineritelt jõulukingi, tõin ära oma järjekordset üllitist sisaldavad raamatud jõulukinkideks ning mulle tulevad kohe külalised.
Või noh, mul käisid külalised =) Terv, rattus ja Hanna!
Krt, aga tegelikult ... sellist kehalist väsimust pole, et jooksma ei tahaks minna. Ainult vaimne. Ja Murca ka postitas, päev kohe mitte ainult tõhus, vaid ka ilus.
No hea KÜLL, ma siis lähen ja jooksen =)
See Murca postitus on muide mind innustava mõjuga, sest introvertsusest ja ekstravertsusest rääkides tulebki see keskmise ning üksiku erinevus kohe välja.
Vaata, varem ma vaatasin end nagu ühte paljudest, eksole. Rääkisin siin kõvasti sellest, kuidas ma olen selline ja selline lollakas, igaüks on omamoodi lollakas, me oleme tegelt nii sarnased.
Sellisena ma küll muigasin seepeale, et püütakse endale mingit fiktiivset karja luua, inimesed on kas kalad või kaksikud või kaalud, tibid või poisitarid, emad, isad, kassi-või koerainimesed, aga samas see oli arusaadav. Me oleme nii sarnased, otsime gruppe, kus sees oleme veel sarnasemad.
Aga nüüd ma olen nii väga eriline lilleke, et ma ei viitsi enam teste teha, sest nagunii nad ei saa hinnatud seda, kui imelik ma olen, kui eriline, kui omamoodi. Sest ma kaldun kõigist normidest nii palju väljaspoole, mõned asjad on ajukahjustuse mõjul sellised ja sellised nõrgad, mõned teised seal kõrval rämedalt head, ning kui see kõik kokku liita ja ära jagada, tuleb normaalsus, mida tegelt ei ole kuskilt otsast.
Tegelikult teadsin juba ennegi, et asju, inimesi ning muid olevusi kuskilt keskmistamise mätta otsast vaadates näeb neid halvemini, kui individuaalselt igaüht eraldi võttes. Mu mõlemad sünnitused olid keskmistel alustel liiga pikad, kui sellest lähtuda, oleks tulnud lapsed välja lõigata, aga kuna ma ise ei arvanud, et oleks lõikamist vaja ning ei läinud ka haiglasse enne 24 tundi üldse, pandi nad lihtsalt paberitesse hiljem kirja kui 24 tunni sisse mahtunud.
Ma tunnen oma kassi paremini kui ükski loomaarst, kuitahes palju nad ka kasse näinud on, sest mina näen seda konkreetset kassi tunduvalt tihemini.
Tean, et mulle ei mõju kohv magamist takistavalt, mis siis, et maailmas on palju neid, kellele mõjub. Saan energiat üksiolemisest, aga üldse ei pelga tähelepanu, vastupidi, kui mind ei märgata, on nõme.
Ma olen mina, mitte mingi keskmine, sa oled sina, mitte mingi keskmine. Ja seda ei saa ükski test ega muu seesugune tehnika märgata, sest nende eesmärk ongi lahterdada, teha keskmiste arvude järgi keskmisteks nähtusi, mis tegelikult ei ole keskmised.
Seda pean silmas, kui ütlen, et me oleme, mis me oleme.
Selles osas oleme täiega sarnased =)
Aga tegin fb-testi, milline punkbänd ma olen, sest seal millelegi tõsisele nagunii ei üritata pihta saada, ning sain ansambli, millest ma elu sees kuulnud polnud.
Päris hea muusika neil!
laupäev, 19. detsember 2015
Väikesed lapsed
Oi, tere hommikust!
Olen nähtavasti uurimas imelikel aegadel postitamise sügavusi. Täna läks mul uni ära veidi enne kuute hommikul kempsus käies ning kuna asjalikke asju, mida saab teha lapse (olgugi suure lapse) magades on vaid piiratud arv, siis siin ma taas olen. Kirjutan postitust imelikul ajal.
Ja joon kohvi. Nii väga meeldib! Mul selle kohvipaki põhi paistab, järgmisena teen lahti kingituseks saadud iiri viski ja rõõsa koore maitselise ning kuigi ka praegune kohv on hea, ootan põnevusega.
Käisin eile külas ühel, kel on neljakuine titt ning proovin õnne teemaga, mis on seni võrgupäevikus väga teravaid reaktsioone kaasa toonud. Sest kuna reageerin enamikule mõjuritele mõistuslikult, on mul praegu head santsud saada sellest natuke rohkem aru, ning kuna selgesti on tegu ka teemaga, mis läheb inimestele korda, jagan vaimuvalgust ning ühtlasi panen end tulejoonele =P
Lüüa võib, aga jätan endale õiguse vastu lüüa.
Tean küll, et mulle meeldivad tited täiesti irratsionaalselt. Mulle meeldib nende juures kõik, see on instinktipõhine meeldimine selgelt, aga ega ta seepärast olematu ole, et põhineb mul kui inimloomal, mitte mul kui mõistusel.
Piisab isegi mõttest, et kuskil on, kohe tuleb või on näiteks aastajagu olemas olnud titt, kui kogu maailm tundubki milligrammi jagu toredam. Nähes on veel parem. Kuidas ma sulan, kui hea tunne on, kui ebaoluline on kõik muu, titte süles hoides, seda on raske sõnadesse panna.
Nagu armumine, aga see ei ole üldse piiratud ühe konkreetse titega, mulle meeldivad nad KÕIK.
On isegi raske ette kujutada titte, kes mulle ei meeldiks. Kahe peaga? Meeldib. Muidu väga moondunud ihuliikmete ja näoga? Meeldib. Halvatud? Meeldib. Kui nad suuremaks saavad, kaob see universaalne meeldivus ära, aga väikestena on kõik awwwwwwwwwww.
See on nii absoluutne, nii täielik ning nii kehaline tunne, et sellest piisab, tekitamaks olukorda, kus mu enda hormoonid on ka kõige õnnelembesemad, kui mul on oma titt. Kui mul ongi hea lihtsalt seepärast, et väike laps.
Ja siis tulevad mingid (paljud!) inimesed imestama, et mismõttes tahan veel lapsi, kui senised lapsed ei hoidnud mind tagasi ennast tapmast.
Vabandust, aga nad ei ole enam tited! Jaa, nad meeldivad mulle väga-väga, näivad nii ilusad ja targad, et päris veider on mõelda nende kord minus kasvamisele, aga see ei ole see irratsionaalne vaimustus, mis mus tittede vastu on! See ei ole loomalik, see on juba mõistuslik, ning loom minus tahab ka pai saada. Ta ei ole mingi väiksem ning ebaolulisem osis kui mõistus! Tahan uut titte, sest mulle meeldivad tited, jumalaita!
Emainstinkt, noh, käivitub nende ... hiigelsilmade ja väikese lõua-nina peale, vist. Kuigi mulle pole isegi neid vaja, võib olla väga moodunud imik väikeste silmadega, üldse ilma ninata või piraka viltuse ninaga, mul käivitub ikka. Võibolla suur pea on võti? Ilmselt. Kui kujutlen titte väikese peaga, tundub ta väga imelik ning vale.
Kui laps on juba suhteliselt täiskasvanu moodi väliselt, töötavad hoopis teised mehhanismid kui see instinktiivne, loomalik vaimustus. Nad ei ole hingetuksvõtvalt nunnud, võivad olla ilusad, aga see on hoopis teine asi.
Aah, kui armas see titt eile oli! Kui hea oli tema raskus mu kätel, mis siis, et need käed kohati valutama hakkasid!
Ja siis on need, kes mõtlevad, et titt peaks kuidagi mehe jaoks olema. WTF?!
Ja siis on need, kes mõtlevad, kas lapse jaoks ikka piisavalt raha ning tingimusi on. WTF?!
Ja siis on need, kes ütlevad: "Aga sul on juba lapsed!" Jaa, need mu olemasolevad lapsed on ositi põhjus, miks tean, et tahan seda tunnet veel, mida imik mus tekitab!
Olen nähtavasti uurimas imelikel aegadel postitamise sügavusi. Täna läks mul uni ära veidi enne kuute hommikul kempsus käies ning kuna asjalikke asju, mida saab teha lapse (olgugi suure lapse) magades on vaid piiratud arv, siis siin ma taas olen. Kirjutan postitust imelikul ajal.
Ja joon kohvi. Nii väga meeldib! Mul selle kohvipaki põhi paistab, järgmisena teen lahti kingituseks saadud iiri viski ja rõõsa koore maitselise ning kuigi ka praegune kohv on hea, ootan põnevusega.
Käisin eile külas ühel, kel on neljakuine titt ning proovin õnne teemaga, mis on seni võrgupäevikus väga teravaid reaktsioone kaasa toonud. Sest kuna reageerin enamikule mõjuritele mõistuslikult, on mul praegu head santsud saada sellest natuke rohkem aru, ning kuna selgesti on tegu ka teemaga, mis läheb inimestele korda, jagan vaimuvalgust ning ühtlasi panen end tulejoonele =P
Lüüa võib, aga jätan endale õiguse vastu lüüa.
Tean küll, et mulle meeldivad tited täiesti irratsionaalselt. Mulle meeldib nende juures kõik, see on instinktipõhine meeldimine selgelt, aga ega ta seepärast olematu ole, et põhineb mul kui inimloomal, mitte mul kui mõistusel.
Piisab isegi mõttest, et kuskil on, kohe tuleb või on näiteks aastajagu olemas olnud titt, kui kogu maailm tundubki milligrammi jagu toredam. Nähes on veel parem. Kuidas ma sulan, kui hea tunne on, kui ebaoluline on kõik muu, titte süles hoides, seda on raske sõnadesse panna.
Nagu armumine, aga see ei ole üldse piiratud ühe konkreetse titega, mulle meeldivad nad KÕIK.
On isegi raske ette kujutada titte, kes mulle ei meeldiks. Kahe peaga? Meeldib. Muidu väga moondunud ihuliikmete ja näoga? Meeldib. Halvatud? Meeldib. Kui nad suuremaks saavad, kaob see universaalne meeldivus ära, aga väikestena on kõik awwwwwwwwwww.
See on nii absoluutne, nii täielik ning nii kehaline tunne, et sellest piisab, tekitamaks olukorda, kus mu enda hormoonid on ka kõige õnnelembesemad, kui mul on oma titt. Kui mul ongi hea lihtsalt seepärast, et väike laps.
Ja siis tulevad mingid (paljud!) inimesed imestama, et mismõttes tahan veel lapsi, kui senised lapsed ei hoidnud mind tagasi ennast tapmast.
Vabandust, aga nad ei ole enam tited! Jaa, nad meeldivad mulle väga-väga, näivad nii ilusad ja targad, et päris veider on mõelda nende kord minus kasvamisele, aga see ei ole see irratsionaalne vaimustus, mis mus tittede vastu on! See ei ole loomalik, see on juba mõistuslik, ning loom minus tahab ka pai saada. Ta ei ole mingi väiksem ning ebaolulisem osis kui mõistus! Tahan uut titte, sest mulle meeldivad tited, jumalaita!
 |
| Kaks ühes |
Emainstinkt, noh, käivitub nende ... hiigelsilmade ja väikese lõua-nina peale, vist. Kuigi mulle pole isegi neid vaja, võib olla väga moodunud imik väikeste silmadega, üldse ilma ninata või piraka viltuse ninaga, mul käivitub ikka. Võibolla suur pea on võti? Ilmselt. Kui kujutlen titte väikese peaga, tundub ta väga imelik ning vale.
Kui laps on juba suhteliselt täiskasvanu moodi väliselt, töötavad hoopis teised mehhanismid kui see instinktiivne, loomalik vaimustus. Nad ei ole hingetuksvõtvalt nunnud, võivad olla ilusad, aga see on hoopis teine asi.
Aah, kui armas see titt eile oli! Kui hea oli tema raskus mu kätel, mis siis, et need käed kohati valutama hakkasid!
Ja siis on need, kes mõtlevad, et titt peaks kuidagi mehe jaoks olema. WTF?!
Ja siis on need, kes mõtlevad, kas lapse jaoks ikka piisavalt raha ning tingimusi on. WTF?!
Ja siis on need, kes ütlevad: "Aga sul on juba lapsed!" Jaa, need mu olemasolevad lapsed on ositi põhjus, miks tean, et tahan seda tunnet veel, mida imik mus tekitab!
neljapäev, 17. detsember 2015
Ettemõtlemine vs ettemuretsemine
Istun üleval, kuigi juba tund aega tahaks niivägahirmsasti magada.
Ootan oma kuramuse Tütarlast, kes täna ööbib chez moi, sest homme on 8.20 minu linnas arstiaeg ning sinna on nii pagana varakult natuke kergem jõuda, kui enne saab natuke kauem magada.
Aga mina tahaks selgelt rohkem magada kui tema! Ammu juba tahaks uinunud olla!
***
Siis ta tuli (tegelt poole sõna pealt, olin kirjutanud "Ammu ju") ja nüüd on hommik ja kõik lapsed on läinud.
Kurat, kui lahe see Tütarlaps mul on! Kusjuures ta ise ei saa sellest aru. Tal on imelised pikad paksud juuksed ja talle ei meeldi =) Olevat "liiga puhvis". Ta tahaks õhemaid ja siledamaid.
Tütarlaps on nagu mina, ainult parem. Mu rehabilitasiooniplaani kirjutas psühholoog, et olen "väga tundlik, väga sihikindel", ning noh, olen küll.
Aga ma küll ei mäleta, et oleksin vanuses 13 väga sihikindel olnud. Siis olin ainult hea vabandusi leidma, miks mitte midagi teha, mis mulle ei meeldi. Aga tema on juba nüüd.
Midagi ma olen ikka väga õigesti teinud, et ta on selline, nagu on.
Mitte et Poeglaps üleni lahe poleks, aga ta on alles 9 ning see, milline ta suurena on, ei paista veel välja. Tütarlapse puhul paistab.
Neil mõlemil on lahedad kulmud ka, muuseas =P
Eile oli mul selle aasta viimane koolipäev. Väsisin nii väga ära (millega seoses ka jäin nii uniseks, et põrkusin vastu seinu ajaks, kui Tütarlaps tuli), kuid selle plaani täitumine, et kevadel-suvealgul võiks nagu lõpetada, tuli taas sammu lähemale. Ainult see kuramuse (miks ma nii palju vannun?) intensiivravipraktika on risti-põiki ees. Kuidagi pean selle ära tegema, aga emake maa, kui ära väsitab mind juba neljatunnine koolipäev, kusjuures koolis ma tunnen ju juba nii inimesi kui kohta!
Aga ma ei muretse ette eriti. Ettemuretsemine on halb harjumus, mida mul ei ole. Neid asju, millel võiks ette muretseda, kui seda juba teha, on niiiiiiiiiiiiiiiii palju. Kõik "võibolla läheb see asi halvasti"-d tuleks arvesse võtta. Milleks?
Eks siis vaatan, kui praktika peale hakkab, kuidas selle ära teen. Praegu on elu lill? On lill. Nautida!
Kuigi natuke võiks siiski ette mõelda. Näiteks rohkem enam selle aasta sisse inimestega kohtumise plaane ei tee. Mu ülemine piir on täis, aitab!
Rohkem enam "jaa, lahe!" ei ütle =)
Ettemõtlemisel ja ettemuretsemisel on vist samamoodi üks telg mu jaoks nagu on ka meeldimisel ning armastamisel, viitsimisel ja jaksamisel. Et mitte "lõputult rohkem/vähem on hea", vaid mingi optimum leidub, kus tasub püsida ning nii "rohkem" kui "vähem" on halvad-valusad-vastikud. Mida kaugemal optimumist, seda vastikumad. Seda valusamad. Seda raskemad taluda.
Inimesi, keda ma tõesti ei talu ja kelle kohta mõtlen, et maailm oleks nendeta parem koht, on neli. Varem oli kuus, aga sealt kaks olen täiesti ära unustanud. Tegelikult olen isegi unustanud kolm, sest üks on uus. See õppejõud.
Et ma tõesti, tõesti pean inimesteks umbes kõiki füüsiliselt inimesteks liigituvaid oma teel. Kõik annavad oma parima ning neid, kelle parimat ma kuidagi sallida ei suuda, on väga vähe.
Aga selleks, et ma tahaks inimesi enda lähedale, peaks me vahel rohkem olema kui lihtsalt inimestena sallimine.
Ah, panen pildi ka. Endast ja oma oivalistest lastest.
Ootan oma kuramuse Tütarlast, kes täna ööbib chez moi, sest homme on 8.20 minu linnas arstiaeg ning sinna on nii pagana varakult natuke kergem jõuda, kui enne saab natuke kauem magada.
Aga mina tahaks selgelt rohkem magada kui tema! Ammu juba tahaks uinunud olla!
***
Siis ta tuli (tegelt poole sõna pealt, olin kirjutanud "Ammu ju") ja nüüd on hommik ja kõik lapsed on läinud.
Kurat, kui lahe see Tütarlaps mul on! Kusjuures ta ise ei saa sellest aru. Tal on imelised pikad paksud juuksed ja talle ei meeldi =) Olevat "liiga puhvis". Ta tahaks õhemaid ja siledamaid.
Tütarlaps on nagu mina, ainult parem. Mu rehabilitasiooniplaani kirjutas psühholoog, et olen "väga tundlik, väga sihikindel", ning noh, olen küll.
Aga ma küll ei mäleta, et oleksin vanuses 13 väga sihikindel olnud. Siis olin ainult hea vabandusi leidma, miks mitte midagi teha, mis mulle ei meeldi. Aga tema on juba nüüd.
Midagi ma olen ikka väga õigesti teinud, et ta on selline, nagu on.
Mitte et Poeglaps üleni lahe poleks, aga ta on alles 9 ning see, milline ta suurena on, ei paista veel välja. Tütarlapse puhul paistab.
Neil mõlemil on lahedad kulmud ka, muuseas =P
Eile oli mul selle aasta viimane koolipäev. Väsisin nii väga ära (millega seoses ka jäin nii uniseks, et põrkusin vastu seinu ajaks, kui Tütarlaps tuli), kuid selle plaani täitumine, et kevadel-suvealgul võiks nagu lõpetada, tuli taas sammu lähemale. Ainult see kuramuse (miks ma nii palju vannun?) intensiivravipraktika on risti-põiki ees. Kuidagi pean selle ära tegema, aga emake maa, kui ära väsitab mind juba neljatunnine koolipäev, kusjuures koolis ma tunnen ju juba nii inimesi kui kohta!
Aga ma ei muretse ette eriti. Ettemuretsemine on halb harjumus, mida mul ei ole. Neid asju, millel võiks ette muretseda, kui seda juba teha, on niiiiiiiiiiiiiiiii palju. Kõik "võibolla läheb see asi halvasti"-d tuleks arvesse võtta. Milleks?
Eks siis vaatan, kui praktika peale hakkab, kuidas selle ära teen. Praegu on elu lill? On lill. Nautida!
Kuigi natuke võiks siiski ette mõelda. Näiteks rohkem enam selle aasta sisse inimestega kohtumise plaane ei tee. Mu ülemine piir on täis, aitab!
Rohkem enam "jaa, lahe!" ei ütle =)
Ettemõtlemisel ja ettemuretsemisel on vist samamoodi üks telg mu jaoks nagu on ka meeldimisel ning armastamisel, viitsimisel ja jaksamisel. Et mitte "lõputult rohkem/vähem on hea", vaid mingi optimum leidub, kus tasub püsida ning nii "rohkem" kui "vähem" on halvad-valusad-vastikud. Mida kaugemal optimumist, seda vastikumad. Seda valusamad. Seda raskemad taluda.
Inimesi, keda ma tõesti ei talu ja kelle kohta mõtlen, et maailm oleks nendeta parem koht, on neli. Varem oli kuus, aga sealt kaks olen täiesti ära unustanud. Tegelikult olen isegi unustanud kolm, sest üks on uus. See õppejõud.
Et ma tõesti, tõesti pean inimesteks umbes kõiki füüsiliselt inimesteks liigituvaid oma teel. Kõik annavad oma parima ning neid, kelle parimat ma kuidagi sallida ei suuda, on väga vähe.
Aga selleks, et ma tahaks inimesi enda lähedale, peaks me vahel rohkem olema kui lihtsalt inimestena sallimine.
Ah, panen pildi ka. Endast ja oma oivalistest lastest.
 |
| Helen Illend tegi |
esmaspäev, 14. detsember 2015
Head ajad vol midagi mitu
Käisin eile kontserdil.
Nii tore oli.
Kõik oli tore: esiteks oli see umbes ainus bänd, mille jaoks olingi valmis end nii palju mobiliseerima praegu, et kontserdile minna.
Eestis. Tulid siia! Oo!
Teiseks läksin sinna omaette, sest hakata endale lisaks inimesi otsima, piletid, kokkusaamine, joogid, vestlus - milleks see vaev?!
Ja see tähendas, et sain terve õhtu rahva sees üksinda olla ning ainult enda ning bändiga suhelda, vaatasin enne paar tundi inimesi (nii palju noori oli - olen oma seltskonna sees täiesti unustanud, et kahekümnesed on inimtõug, mis püsib igavesti, sest iga kevad sünnitab uusi), sõin kommi, jõin vett ning kui bänd viiiiiimaks alustas, nautisin täiega.
Kolmandaks natuke kartsin, et kuna loodan, et nad on head, pettun.
Sittagi. Nad olid täpselt nii hirmus head, kui ootasin.
Rahvas laulis kaasa ja kuigi ma teadsin natuke vähem sõnu, kui venekeelsetena elanud teised, laulsin ka. Esimeste laulude ajal naersin omaette lihtsalt seepärast, et nii tore oli - naer peaks nagu teoorias üldiselt ka rõõmu väljendama, aga kui palju tegelikult rõõmust naerdakse? Enamasti naerdakse, sest on naljakas või tapetakse sellega ebamugavust, ent mina naersingi siis lihtsalt rõõmust, olemise naudingust.
Paar korda tuli nutumaik ka suhu - jälle, mitte kurbusest, aga nii pagana hea oli!
Esimeseks lisalooks oli pealegi mu lemmik "Ty kidal" (otsevideot ei pane, sest paar posti tagasi alles jagasin seda pala).
Ainus asi, mis natuke kriipima jäi, oli, et mul lastigi terve õhtu seal üksi olla, keegi ei tulnud minuga vestlema. Kas ma olen losing my touch?
Aga see mõtelus kummutus pärast kontserti bussipeatuses, kus minuga asus vestlema täiesti sümpaatne mees, kes ka bussi ootas. Ilmselt oli kontserdipublik lihtsalt liiga noor ning kuigi näen oma vanusest natuke noorem välja, ei tundu ma siiski niiiii noor.
Enne kontserti avastasin telefonist kaks sõnumit ja nüüd kirjutan teile, kõrval kohvikruus (võtan lonksu) kirjaga väga väga naine, peal Sandmani Surma pilt. Seda pakki kätte saades naersin ka lihtsalt olemise rõõmust, nii tore on, et leidub selliseid inimesi! Lörtsisin tossudega õues (saapad on ikka veel kadunud ja kunagi kingiks saaduid panen jalga kaks minutit liialdamata, ning need on kaks ebamugavat minutit pealegi) ning naersin.
Teist pakki lähen alles õhtul ära tooma, aga oh! Elu on nii lahe!
Peaaegu ei tahakski vastutamisest kirjutada, elu on nii lill, mis teda ikka vastuoluliste teemadega vürtsitada - aga see on ühe asja pärast oluline. Nii et kirjutan.
Vaata.
Mulle tundub hästi loomulik olla igal pool mina ise: ma olen ju ikka mina, ükskõik, kas mul on seljas õe vormiriided, politseivorm või vangikostüüm, ükskõik, kas olen parasjagu Tartu Ülikoolis aktusel või külas Karlovas.
Ma olen ju ikka mina, teen ikka oma valikud ise, ei võta üle kellegi teise olemust?
Aga siis tuli mulle meelde, et oot, ma ju juba väikese lapsena õppisin, et kui on külalised, käitutakse teisiti kui ilma nendeta. Natuke suurema lapsena teadsin, et ballil ja kodus hernesuppi süües on erinevad nii riietus kui kohased kombed.
On mingi ühiskondlik normaalsus, et võetakse erinevaid maske, käitutakse ning esitletakse end erinevalt lähtuvalt valitud rollist ning hoopis mina olen imelik, kui neid ebaoluliseks pean ning tahaksin kogu aeg üks, igale poole sobiv minaise olla, istuda lühikeses seelikus, jalad harkis, juua šampanjaklaasist keefirit ning lubada oma lastele puhkepäevi, kui nad on tublisti juba kaks nädalat koolis käinud!
See on tegelikult keeruline noatera, millel käia: olla sina ise, olla erinevates rollides erinev, olla järjepidev, olla kohane.
Mina olen läinud teed olla nii oivaline, et klapiksin igale poole, mu arete on väga kõrge.
Aga maksin selle eest ka väga kõrget hinda. Praegu on mul jah tore, olen enda jaoks väga tark ning äge inimene, ent see, kui jube oli, kui ääretult, sõnulseletamatult jube oli olla, see on mul ka väga meeles.
Oligi nii jube nii kaua, et unustasin, et võib ka teistmoodi olla. Oligi nii jube, et selle jubeduse lõpetamiseks surra tundus puhkusena.
Noh, ja selles valguses ka mõistan neid, kes annavad mõtlemisülesande üle, kui nad kuidagi mingisse mõtlemist mittenõudvasse rolli sattuvad. Neid, kes otsivadki rolle ning raamivad end nendesse. Kuidas õde ei tee reegleid, kuidas sõdur kuulab käsku.
Aga seal on samas see õde Rached ning juutide kinnivõtmine ning tuleriidale vedamine.
Anda mõtlemisülesanne üle reeglitele, kellelegi targemale, mitte end ise sellega vaevata on riskantne teistmoodi. Võib teha väga jubedaid asju, sest "roll oli selline". Ning inimene ei taipa isegi end süüdi tunda, sest tema ju käitus, nagu roll ette nägi, temaga on kõik korras?!
Ses mõttes on larp hea uurimisviis rolli ja inimese suhte osas: kui palju mängitake iseennast mingis muus olukorras ja kui palju kedagi teist?
Tühja sest Keidist siin blogis, ta on tegelikult kõrvaline.
Põhjus, miks räägin täna isiklikust vastutusest ja rollilisest käitumisest on hoopis see mees, kellesse armunud olin ja kelle pärast kogu see õnnetu trall Rongiga aset leidis - et jaa, ma olin depressiivne nagunii, aga tema pärast läks vint üle.
Kuid alles nüüd, alles nüüd, alles nädala või umbes nii eest sain äkki aru, et tema on ka see rolliliselt käituja, kes annab mõtlemisülesande kohe üle, kui saab. Kõik loksus paika - kuidas ta vahepeal käitus nagu minu kallim ja siis nagu ma ei tähendaks talle mitte midagi, miks ta on lõhkemiseni riikliku vaktsineerimiskava järgimise poolt (mina olen see, kes mõtleb eraldi iga vaktsiini saamise aja ning vajalikkuse üle), miks ta on selle ameti valinud, mille on.
See arusaamine laseb mul viimaks kehitada tema peale õlgu ja leida, et nojah, pole minu inimene siis. Mina olen isemõtleja, tema rollitäitja. Kõik, probleem lahendatud, järgmine!
=)
Ei teagi, missugust 5'nizza lugu veel jagada eilse kontserdi mälestuseks.
No ... võibolla ... Jaa, ma polegi seda võrgupäevikusse pannud, eeldades, et kõik, kes vähegi 5'nizzat kuulavad, teavad seda =)
See oli nii armas, kuidas mehed üksteist pärast kontserti laval kallistasid.
Inimesed katsuvad üksteist selgesti liiga vähe.
Nii tore oli.
Kõik oli tore: esiteks oli see umbes ainus bänd, mille jaoks olingi valmis end nii palju mobiliseerima praegu, et kontserdile minna.
Eestis. Tulid siia! Oo!
Teiseks läksin sinna omaette, sest hakata endale lisaks inimesi otsima, piletid, kokkusaamine, joogid, vestlus - milleks see vaev?!
Ja see tähendas, et sain terve õhtu rahva sees üksinda olla ning ainult enda ning bändiga suhelda, vaatasin enne paar tundi inimesi (nii palju noori oli - olen oma seltskonna sees täiesti unustanud, et kahekümnesed on inimtõug, mis püsib igavesti, sest iga kevad sünnitab uusi), sõin kommi, jõin vett ning kui bänd viiiiiimaks alustas, nautisin täiega.
Kolmandaks natuke kartsin, et kuna loodan, et nad on head, pettun.
Sittagi. Nad olid täpselt nii hirmus head, kui ootasin.
Rahvas laulis kaasa ja kuigi ma teadsin natuke vähem sõnu, kui venekeelsetena elanud teised, laulsin ka. Esimeste laulude ajal naersin omaette lihtsalt seepärast, et nii tore oli - naer peaks nagu teoorias üldiselt ka rõõmu väljendama, aga kui palju tegelikult rõõmust naerdakse? Enamasti naerdakse, sest on naljakas või tapetakse sellega ebamugavust, ent mina naersingi siis lihtsalt rõõmust, olemise naudingust.
Paar korda tuli nutumaik ka suhu - jälle, mitte kurbusest, aga nii pagana hea oli!
Esimeseks lisalooks oli pealegi mu lemmik "Ty kidal" (otsevideot ei pane, sest paar posti tagasi alles jagasin seda pala).
Ainus asi, mis natuke kriipima jäi, oli, et mul lastigi terve õhtu seal üksi olla, keegi ei tulnud minuga vestlema. Kas ma olen losing my touch?
Aga see mõtelus kummutus pärast kontserti bussipeatuses, kus minuga asus vestlema täiesti sümpaatne mees, kes ka bussi ootas. Ilmselt oli kontserdipublik lihtsalt liiga noor ning kuigi näen oma vanusest natuke noorem välja, ei tundu ma siiski niiiii noor.
Enne kontserti avastasin telefonist kaks sõnumit ja nüüd kirjutan teile, kõrval kohvikruus (võtan lonksu) kirjaga väga väga naine, peal Sandmani Surma pilt. Seda pakki kätte saades naersin ka lihtsalt olemise rõõmust, nii tore on, et leidub selliseid inimesi! Lörtsisin tossudega õues (saapad on ikka veel kadunud ja kunagi kingiks saaduid panen jalga kaks minutit liialdamata, ning need on kaks ebamugavat minutit pealegi) ning naersin.
Teist pakki lähen alles õhtul ära tooma, aga oh! Elu on nii lahe!
Peaaegu ei tahakski vastutamisest kirjutada, elu on nii lill, mis teda ikka vastuoluliste teemadega vürtsitada - aga see on ühe asja pärast oluline. Nii et kirjutan.
Vaata.
Mulle tundub hästi loomulik olla igal pool mina ise: ma olen ju ikka mina, ükskõik, kas mul on seljas õe vormiriided, politseivorm või vangikostüüm, ükskõik, kas olen parasjagu Tartu Ülikoolis aktusel või külas Karlovas.
Ma olen ju ikka mina, teen ikka oma valikud ise, ei võta üle kellegi teise olemust?
Aga siis tuli mulle meelde, et oot, ma ju juba väikese lapsena õppisin, et kui on külalised, käitutakse teisiti kui ilma nendeta. Natuke suurema lapsena teadsin, et ballil ja kodus hernesuppi süües on erinevad nii riietus kui kohased kombed.
On mingi ühiskondlik normaalsus, et võetakse erinevaid maske, käitutakse ning esitletakse end erinevalt lähtuvalt valitud rollist ning hoopis mina olen imelik, kui neid ebaoluliseks pean ning tahaksin kogu aeg üks, igale poole sobiv minaise olla, istuda lühikeses seelikus, jalad harkis, juua šampanjaklaasist keefirit ning lubada oma lastele puhkepäevi, kui nad on tublisti juba kaks nädalat koolis käinud!
See on tegelikult keeruline noatera, millel käia: olla sina ise, olla erinevates rollides erinev, olla järjepidev, olla kohane.
Mina olen läinud teed olla nii oivaline, et klapiksin igale poole, mu arete on väga kõrge.
Aga maksin selle eest ka väga kõrget hinda. Praegu on mul jah tore, olen enda jaoks väga tark ning äge inimene, ent see, kui jube oli, kui ääretult, sõnulseletamatult jube oli olla, see on mul ka väga meeles.
Oligi nii jube nii kaua, et unustasin, et võib ka teistmoodi olla. Oligi nii jube, et selle jubeduse lõpetamiseks surra tundus puhkusena.
Noh, ja selles valguses ka mõistan neid, kes annavad mõtlemisülesande üle, kui nad kuidagi mingisse mõtlemist mittenõudvasse rolli sattuvad. Neid, kes otsivadki rolle ning raamivad end nendesse. Kuidas õde ei tee reegleid, kuidas sõdur kuulab käsku.
Aga seal on samas see õde Rached ning juutide kinnivõtmine ning tuleriidale vedamine.
Anda mõtlemisülesanne üle reeglitele, kellelegi targemale, mitte end ise sellega vaevata on riskantne teistmoodi. Võib teha väga jubedaid asju, sest "roll oli selline". Ning inimene ei taipa isegi end süüdi tunda, sest tema ju käitus, nagu roll ette nägi, temaga on kõik korras?!
Ses mõttes on larp hea uurimisviis rolli ja inimese suhte osas: kui palju mängitake iseennast mingis muus olukorras ja kui palju kedagi teist?
Tühja sest Keidist siin blogis, ta on tegelikult kõrvaline.
Põhjus, miks räägin täna isiklikust vastutusest ja rollilisest käitumisest on hoopis see mees, kellesse armunud olin ja kelle pärast kogu see õnnetu trall Rongiga aset leidis - et jaa, ma olin depressiivne nagunii, aga tema pärast läks vint üle.
Kuid alles nüüd, alles nüüd, alles nädala või umbes nii eest sain äkki aru, et tema on ka see rolliliselt käituja, kes annab mõtlemisülesande kohe üle, kui saab. Kõik loksus paika - kuidas ta vahepeal käitus nagu minu kallim ja siis nagu ma ei tähendaks talle mitte midagi, miks ta on lõhkemiseni riikliku vaktsineerimiskava järgimise poolt (mina olen see, kes mõtleb eraldi iga vaktsiini saamise aja ning vajalikkuse üle), miks ta on selle ameti valinud, mille on.
See arusaamine laseb mul viimaks kehitada tema peale õlgu ja leida, et nojah, pole minu inimene siis. Mina olen isemõtleja, tema rollitäitja. Kõik, probleem lahendatud, järgmine!
=)
Ei teagi, missugust 5'nizza lugu veel jagada eilse kontserdi mälestuseks.
No ... võibolla ... Jaa, ma polegi seda võrgupäevikusse pannud, eeldades, et kõik, kes vähegi 5'nizzat kuulavad, teavad seda =)
See oli nii armas, kuidas mehed üksteist pärast kontserti laval kallistasid.
Inimesed katsuvad üksteist selgesti liiga vähe.
laupäev, 12. detsember 2015
Oludega kohanemine
Tegelikult on väljas täiesti tore ilm. Enne oli veel toredam, mulle meeldib tuul (kui selle külmus läbi mantli ei lõika), aga praegu on ka.
Eriti tore on, arvestades, et mu kuni-kümme-miinuskraadi saapad läksid katki esimese Läänemaise tormi ajal, kannast, kust olen neid niigi kaks korda kingsepal parandada lasknud, ja rohkem ei viitsi. Miska viskasin nad minema.
Ent mu päris-külma-ilma saapad on kuskile kadunud. Mul on meeles, kuidas neid kingakreemiga määrisin ja ajalehti sisse toppisin, aga kus see oli - nagu kus linnaski - ei mäleta.
Rääkimata sellest, kuhu nad pärast panin.
Kuna ma ise olen haiglas, on seetõttu väga keeruline erinevaid koduseid juhendada "võta sealt kaasa".
Käin hoopis tossudega. Soe ilm sobib nendega hästi.
Ma seletan natuke inimeste üldise endale-lollakad-tundumise teooriat. Sest rääkisin sel teemal fb-vestluskastis ühe päris-päris nutikaga, ja ta meenutas mulle, et inimesed teevad oma hea-halb kontseptsioone omaenda elukogemuse põhjal ja need on enamasti loogilised konstruktsioonid. Miska on inimesi seepärast lollakateks pidada, et nende konstruktsioonid minu elukogemusega ei sobi, vähe - lollakas.
Mis oleks kõik täiesti õige, aga mul on tunne, et ma mitte ei näe teist lõiku elu kui X, Y või Z, ma näen lihtsalt suuremat pilti.
See ei ole kusjuures minu eripära - rääkisin ühega vähestest täiesti tervemõistuslikest siinsete patsientide hulgas, kui koos tegevusterapeutide ukse taga ootasime, ja tal oli täpselt sama tunne. Või õigupoolest tema rääkiski mulle ja mina nõustusin ning tõin omapoolseid näiteid.
Et jaa, see on nähtavasti sinu elukogemusega põhjendatud, et probleemiks on õpetaja pidevad signaalid, kuidas laps kirjutab koledasti ja jätab asju koju, kuidas sa oled 4 kilo juurde võtnud, kuidas sa kulutasid liiga palju raha XXX-kohtumise peale.
Ja mina saan sisemiselt muiata ja mõelda, kui kerge on olnud inimese elu, kelle meelest need mingid ajumahtu ära võtvad probleemid on. Nagu mida - laps on elus ja õnnelik? Sina oled elus ja terve? Kus see murekoht siis on?! Probleemiraasukestki ju pole!
Muidugi on inimeste eludes olnud raskeid hetki, õudsaid kogemusi, leina ja valu. Kui neid pole üldse olnud, on inimene lihtsalt kas väga noor (nagu "alla nelja aasta" noor), väga tuim või mõlemat korraga. Isegi mitte väga õnnelik - objektiivselt ükskõik kui õnnelik inimene leiab oma valud elus ikka, isegi kui need on teemal "ma sain ühe nelja, kuigi kõik teised hinded on viied! Oh mind õnnetut!"
Aga inimene on nagu jonnipunn - ta võib ju ajuti pikali pandud olla, kuid lupsab ikkagi püsti tagasi ja jätkab elu senisel moel, seniste tõekspidamistega, nii vähe muutudes, kui vähegi saab.
Mis mu elus teistmoodi on, mis selle kena poisi, kellega tegevusterapeutide ukse taga rääkisin, elus teistmoodi on, ongi saamise puudumine.
Me peame elu uutoodi nägema, sest me ei saa endist viisi elada enam!
Mis tähendab, et näemegi rohkem. Näeme elu, nagu ta oli meil varem - ja näeme seda uut elu, mis me ees on. Leiame nende vahel seoseid; mis haakub, mis ei haaku, mis oli varem valesti, mis oli varem lihtsalt teistmoodi. Meil on korraga ees suurem pilt, mitme elu kogemused korraga.
Peab päris pagana tark olema, et ühe elu kogemustega üle trumbata neid normaalse mõistuse omanikke, kel on mitme omad.
Mina nii tarku palju ei tunne.
Jaa, ma olen täiega haruldane. Ei saa kellelegi soovitada olla nagu mina (kordamist väärt tarkusetera), ent tõesti olen.
Kogemusi silmini täis ning ka võimeline kõiki neid analüüsima.
Eriti tore on, arvestades, et mu kuni-kümme-miinuskraadi saapad läksid katki esimese Läänemaise tormi ajal, kannast, kust olen neid niigi kaks korda kingsepal parandada lasknud, ja rohkem ei viitsi. Miska viskasin nad minema.
Ent mu päris-külma-ilma saapad on kuskile kadunud. Mul on meeles, kuidas neid kingakreemiga määrisin ja ajalehti sisse toppisin, aga kus see oli - nagu kus linnaski - ei mäleta.
Rääkimata sellest, kuhu nad pärast panin.
Kuna ma ise olen haiglas, on seetõttu väga keeruline erinevaid koduseid juhendada "võta sealt kaasa".
Käin hoopis tossudega. Soe ilm sobib nendega hästi.
Ma seletan natuke inimeste üldise endale-lollakad-tundumise teooriat. Sest rääkisin sel teemal fb-vestluskastis ühe päris-päris nutikaga, ja ta meenutas mulle, et inimesed teevad oma hea-halb kontseptsioone omaenda elukogemuse põhjal ja need on enamasti loogilised konstruktsioonid. Miska on inimesi seepärast lollakateks pidada, et nende konstruktsioonid minu elukogemusega ei sobi, vähe - lollakas.
Mis oleks kõik täiesti õige, aga mul on tunne, et ma mitte ei näe teist lõiku elu kui X, Y või Z, ma näen lihtsalt suuremat pilti.
See ei ole kusjuures minu eripära - rääkisin ühega vähestest täiesti tervemõistuslikest siinsete patsientide hulgas, kui koos tegevusterapeutide ukse taga ootasime, ja tal oli täpselt sama tunne. Või õigupoolest tema rääkiski mulle ja mina nõustusin ning tõin omapoolseid näiteid.
Et jaa, see on nähtavasti sinu elukogemusega põhjendatud, et probleemiks on õpetaja pidevad signaalid, kuidas laps kirjutab koledasti ja jätab asju koju, kuidas sa oled 4 kilo juurde võtnud, kuidas sa kulutasid liiga palju raha XXX-kohtumise peale.
Ja mina saan sisemiselt muiata ja mõelda, kui kerge on olnud inimese elu, kelle meelest need mingid ajumahtu ära võtvad probleemid on. Nagu mida - laps on elus ja õnnelik? Sina oled elus ja terve? Kus see murekoht siis on?! Probleemiraasukestki ju pole!
Muidugi on inimeste eludes olnud raskeid hetki, õudsaid kogemusi, leina ja valu. Kui neid pole üldse olnud, on inimene lihtsalt kas väga noor (nagu "alla nelja aasta" noor), väga tuim või mõlemat korraga. Isegi mitte väga õnnelik - objektiivselt ükskõik kui õnnelik inimene leiab oma valud elus ikka, isegi kui need on teemal "ma sain ühe nelja, kuigi kõik teised hinded on viied! Oh mind õnnetut!"
Aga inimene on nagu jonnipunn - ta võib ju ajuti pikali pandud olla, kuid lupsab ikkagi püsti tagasi ja jätkab elu senisel moel, seniste tõekspidamistega, nii vähe muutudes, kui vähegi saab.
Mis mu elus teistmoodi on, mis selle kena poisi, kellega tegevusterapeutide ukse taga rääkisin, elus teistmoodi on, ongi saamise puudumine.
Me peame elu uutoodi nägema, sest me ei saa endist viisi elada enam!
Mis tähendab, et näemegi rohkem. Näeme elu, nagu ta oli meil varem - ja näeme seda uut elu, mis me ees on. Leiame nende vahel seoseid; mis haakub, mis ei haaku, mis oli varem valesti, mis oli varem lihtsalt teistmoodi. Meil on korraga ees suurem pilt, mitme elu kogemused korraga.
Peab päris pagana tark olema, et ühe elu kogemustega üle trumbata neid normaalse mõistuse omanikke, kel on mitme omad.
Mina nii tarku palju ei tunne.
Jaa, ma olen täiega haruldane. Ei saa kellelegi soovitada olla nagu mina (kordamist väärt tarkusetera), ent tõesti olen.
Kogemusi silmini täis ning ka võimeline kõiki neid analüüsima.
kolmapäev, 9. detsember 2015
Miks ei karda
See kümme päeva haiglas tundub pikemana, kui 26 päeva veebruaris tundus. Mitte pahas mõttes, mitte et aeg veniks, aga ma tunnetan nüüd aega. Vähem kui enne Rongi, ent palju rohkem kui veebruaris.
Iga päev on avar ja asju täis nagu maailmaruum, kulgeb ja kulgeb ning õhtuks tundub selle päeva hommik nii kaugel olevat kui kuu maast.
Sõnastasin ära, miks ma lisaks kõikvõimalikele kurjadele nähtustele, ohtlikele mehhanismidele ja loodusnähtustele lisaks ka ametiasutuste-tuttavate-sõprade-sugulaste puhul midagi ei karda ning täiesti rahulikult hilinen, kui tundub, et on vaja, ei lähe kohale, kui see tundub mulle vähem tagasi andvat kui kodus puhkamine, jätan õppimata, kui täna ei taha, ütlen tõtt näkku, kui vastav tuju on.
Tavainimeselik oleks ju kena olla, suhteid hoida, teha nii, et teistel meeldiv oleks - aga olen väga otse kogenud, mida teised minu pihta teevad, kui olen neile nii palju andnud, kui oli, kui nii ära lagunesin, et surra valust pääsemiseks oli parem valik, kui ära kannatada, veel ära kannatada, veel ära kannatada, nagu arvasin end suutvat.
Nad ei teinud midagi.
Maailm tahtis alati rohkem, mitte keegi ei vaadanud minu järgi, kui ise ei suutnud, mis tähendab, et mul ei ole midagi hoida.
Kena olemine ei andnud mulle seda vastu, et kui mul oli piinadest nii kõrini, et ükskõik mis oli parem, keegi aitaks, keegi hoiaks, keegi ütleks, et kõik saab korda, sa oled hästi, maailm läheb hästi, ära põe.
Mis tähendab, et kui mul praegu ei ole tore, siis saadangi asjaosalised naeratades persse ning olen rahul takkapihta.
Mul tõesti - tõesti - ei ole midagi kaotada ka sel rindel. Tean väga otsesest allikast, et kena olemine mind ei päästa, kui veri suus ning silmad valust poolkinni.
Kedagi
ei
huvita.
Mis tähendabki, et kui tahan kena olla, võin. Ma tahan päris tihti. Aga kui ei taha, võin mitte olla.
Oot, ma lähen alla suitsuruumi (haiglates on ja koolides mitte? Kuigi Mustamäe PERHis ka polnud, kui meenutama hakata, õed, arstid ja hooldajad käisid rõdul, aga patsiente sinna ei lubatud, nemad käisid liftiga õues ukse taga - mida kuradit?!) ning siis kirjutan edasi.
Üleeile oli mul esimene kord, kui keegi oli minuga nõme siin haiglas. Kuskil 23 läbi midagi istusin ma all kohvikus, jõin masinast võetud lattet, lugesin, ei hullanud, ei puutunud kedagi, lugesin üksi ja jõin kohvi.
Sest ma ei saa nii vara magada kui kell 22.
Ja valvelauatädi tuli, ütles, et on öörahu, miks tuled põlevad? Nii see asi ei käivat - ning kustutas kõik valguse ära, nii et seal lugeda enam ei saanud. Pime oli.
Õnneks oli mul kohv ka praktiliselt otsas, nii et viskasin topsi minema ning läksin palatisse edasi lugema. Aga see jäi mulle väga meelde ning eile olin väga valmis sellele valvelauatädile ütlema, et olgu sõbralikum, muidu siin töötada ei saa - ainult et ma ei mäleta täpselt, mis nägu ta oli. Noorepoolne ja lühikeste tumedate juustega, see on kõik, mis meeles on.
No kui mõnd nendele tunnustele vastavat näen, eks ma siis ütlen talle tõtt näkku =)
Karta pole mul midagi, aga ütlen sõbralikult.
Sest tahan.
Iga päev on avar ja asju täis nagu maailmaruum, kulgeb ja kulgeb ning õhtuks tundub selle päeva hommik nii kaugel olevat kui kuu maast.
Sõnastasin ära, miks ma lisaks kõikvõimalikele kurjadele nähtustele, ohtlikele mehhanismidele ja loodusnähtustele lisaks ka ametiasutuste-tuttavate-sõprade-sugulaste puhul midagi ei karda ning täiesti rahulikult hilinen, kui tundub, et on vaja, ei lähe kohale, kui see tundub mulle vähem tagasi andvat kui kodus puhkamine, jätan õppimata, kui täna ei taha, ütlen tõtt näkku, kui vastav tuju on.
Tavainimeselik oleks ju kena olla, suhteid hoida, teha nii, et teistel meeldiv oleks - aga olen väga otse kogenud, mida teised minu pihta teevad, kui olen neile nii palju andnud, kui oli, kui nii ära lagunesin, et surra valust pääsemiseks oli parem valik, kui ära kannatada, veel ära kannatada, veel ära kannatada, nagu arvasin end suutvat.
Nad ei teinud midagi.
Maailm tahtis alati rohkem, mitte keegi ei vaadanud minu järgi, kui ise ei suutnud, mis tähendab, et mul ei ole midagi hoida.
Kena olemine ei andnud mulle seda vastu, et kui mul oli piinadest nii kõrini, et ükskõik mis oli parem, keegi aitaks, keegi hoiaks, keegi ütleks, et kõik saab korda, sa oled hästi, maailm läheb hästi, ära põe.
Mis tähendab, et kui mul praegu ei ole tore, siis saadangi asjaosalised naeratades persse ning olen rahul takkapihta.
Mul tõesti - tõesti - ei ole midagi kaotada ka sel rindel. Tean väga otsesest allikast, et kena olemine mind ei päästa, kui veri suus ning silmad valust poolkinni.
Kedagi
ei
huvita.
Mis tähendabki, et kui tahan kena olla, võin. Ma tahan päris tihti. Aga kui ei taha, võin mitte olla.
Oot, ma lähen alla suitsuruumi (haiglates on ja koolides mitte? Kuigi Mustamäe PERHis ka polnud, kui meenutama hakata, õed, arstid ja hooldajad käisid rõdul, aga patsiente sinna ei lubatud, nemad käisid liftiga õues ukse taga - mida kuradit?!) ning siis kirjutan edasi.
Üleeile oli mul esimene kord, kui keegi oli minuga nõme siin haiglas. Kuskil 23 läbi midagi istusin ma all kohvikus, jõin masinast võetud lattet, lugesin, ei hullanud, ei puutunud kedagi, lugesin üksi ja jõin kohvi.
Sest ma ei saa nii vara magada kui kell 22.
Ja valvelauatädi tuli, ütles, et on öörahu, miks tuled põlevad? Nii see asi ei käivat - ning kustutas kõik valguse ära, nii et seal lugeda enam ei saanud. Pime oli.
Õnneks oli mul kohv ka praktiliselt otsas, nii et viskasin topsi minema ning läksin palatisse edasi lugema. Aga see jäi mulle väga meelde ning eile olin väga valmis sellele valvelauatädile ütlema, et olgu sõbralikum, muidu siin töötada ei saa - ainult et ma ei mäleta täpselt, mis nägu ta oli. Noorepoolne ja lühikeste tumedate juustega, see on kõik, mis meeles on.
No kui mõnd nendele tunnustele vastavat näen, eks ma siis ütlen talle tõtt näkku =)
Karta pole mul midagi, aga ütlen sõbralikult.
Sest tahan.
Erakiri
Lp. Tuulesepp =)
Ma nägin selle pakiga verist vaeva, sest su tütar ei saatnud mulle telefoni, ainult aadressi - ja nüüd see peaks minema Tartusse Riia 4 postkontorisse. Aga kuna teatis tuleb MINU tütre mobiilinumbril - midagi pidi ju sinna panema! - võin ainult arvata, et homseks on kohal =)
Ma nägin selle pakiga verist vaeva, sest su tütar ei saatnud mulle telefoni, ainult aadressi - ja nüüd see peaks minema Tartusse Riia 4 postkontorisse. Aga kuna teatis tuleb MINU tütre mobiilinumbril - midagi pidi ju sinna panema! - võin ainult arvata, et homseks on kohal =)
esmaspäev, 7. detsember 2015
Inimesed on erinevad
Pahh!
Nagu ... see on hea haigla. Personal rõõmustab end ribadeks, kui keegi paraneb silmnähtavalt, ja nad teevad sadat pisikest asja, mis on patsientidele kasulikud, ilma neile üldse tähelepanu pööramata, automaatselt.
Kuidas siis on võimalik, et nad väsitavad mu protseduuridega nii ära, et tuigun, et panen lausa silma kinni paremini nägemiseks (mida enne poole aasta jooksul tegin näiteks kolm korda) mitu korda päevas, et mu pea valutab väsimusest poolteist päeva järjest ning alles nüüd tunnen end taas inimesena?
Kuigi tegelikult ei ole peavalu ikka veel läinud, vaid taandunud poolläbipaistvaks tuikeks, mida saab ajuti unustada.
Ja homme on jälle viis protseduuri (siinsed protseduurid pole midagi, mida patsiendiga tehakse, massaaž ehk välja arvatud, need on midagi, mida patsient teeb koos spetsialistiga).
Sealjuures see, et olen surmväsinud, üldse ei tähenda, et magada saaksin. Ma võin olla katkisuseni väsinud, nii valus kui valus, aga kui üritan minna magama kell 20.30 kuni 23.30, ma lihtsalt ei jää.
Lõunaunne küll, varem võib magama minna, jaa, ning näiteks kell kuus õhtul ma jäängi. Lihtsalt tõusen paari tunni pärast üles.
Aga ööunne - ha! Faking HA!
Miks on mingi seaduspära ning võetakse tõsiselt juhtnööre, kuidas lapsi tuleb kasvatada, kuigi on selge, et mõned neist on introverdid ja mõned ekstraverdid, mõned öökullid ja mõned lõokesed, ja see on kaasasündinud, mitte õpitud?
Mina olin mingi imelik, et mu lapsed passisid koos minuga keskööni üleval ja magasid kaua, mingit "õäää, laps ajas üles!" asja mul näiteks ei olnud kunagi, aga ma olin imelik. Lapsed korralikes kodudes peaks ikka varem magama minema kui täiskasvanud, mõnel pool juba kell kaheksa!
Miks on siin haiglas kindlaks määratud patsientide uneaeg 22.00 - 07.00, kusjuures seda võib hommiku poolt lühendada? (Ma oigan sisemiselt, kui õde hakkab kell 06.32 käima mööda palateid ringi vererõhku mõõtva aparaadiga, mis teeb pidevalt "piiks", siis ma magaks üleni!)
Mina ei suuda magama jääda nii vara, mu rütmid on teistsugused! Vedelen voodis ja ootan ja ootan ja tunni aja pärast tõusen uuesti üles, sest kaua võib?
Inimesed on erinevad.
Emake maa, milline üllatus.
Tegelikult ma saan aru, et asutuse reeglid tehakse siiski enamiku vajadusi silmas pidades ja see, et ma olen valge vares, on minu eralõbu. Aga kui eesmärgiks on samas iga patsiendi eest individuaalselt hoolt kanda, siis sellised reeglid ju takistavad, mitte pole abiks!
Nagu ... see on hea haigla. Personal rõõmustab end ribadeks, kui keegi paraneb silmnähtavalt, ja nad teevad sadat pisikest asja, mis on patsientidele kasulikud, ilma neile üldse tähelepanu pööramata, automaatselt.
Kuidas siis on võimalik, et nad väsitavad mu protseduuridega nii ära, et tuigun, et panen lausa silma kinni paremini nägemiseks (mida enne poole aasta jooksul tegin näiteks kolm korda) mitu korda päevas, et mu pea valutab väsimusest poolteist päeva järjest ning alles nüüd tunnen end taas inimesena?
Kuigi tegelikult ei ole peavalu ikka veel läinud, vaid taandunud poolläbipaistvaks tuikeks, mida saab ajuti unustada.
Ja homme on jälle viis protseduuri (siinsed protseduurid pole midagi, mida patsiendiga tehakse, massaaž ehk välja arvatud, need on midagi, mida patsient teeb koos spetsialistiga).
Sealjuures see, et olen surmväsinud, üldse ei tähenda, et magada saaksin. Ma võin olla katkisuseni väsinud, nii valus kui valus, aga kui üritan minna magama kell 20.30 kuni 23.30, ma lihtsalt ei jää.
Lõunaunne küll, varem võib magama minna, jaa, ning näiteks kell kuus õhtul ma jäängi. Lihtsalt tõusen paari tunni pärast üles.
Aga ööunne - ha! Faking HA!
Miks on mingi seaduspära ning võetakse tõsiselt juhtnööre, kuidas lapsi tuleb kasvatada, kuigi on selge, et mõned neist on introverdid ja mõned ekstraverdid, mõned öökullid ja mõned lõokesed, ja see on kaasasündinud, mitte õpitud?
Mina olin mingi imelik, et mu lapsed passisid koos minuga keskööni üleval ja magasid kaua, mingit "õäää, laps ajas üles!" asja mul näiteks ei olnud kunagi, aga ma olin imelik. Lapsed korralikes kodudes peaks ikka varem magama minema kui täiskasvanud, mõnel pool juba kell kaheksa!
Miks on siin haiglas kindlaks määratud patsientide uneaeg 22.00 - 07.00, kusjuures seda võib hommiku poolt lühendada? (Ma oigan sisemiselt, kui õde hakkab kell 06.32 käima mööda palateid ringi vererõhku mõõtva aparaadiga, mis teeb pidevalt "piiks", siis ma magaks üleni!)
Mina ei suuda magama jääda nii vara, mu rütmid on teistsugused! Vedelen voodis ja ootan ja ootan ja tunni aja pärast tõusen uuesti üles, sest kaua võib?
Inimesed on erinevad.
Emake maa, milline üllatus.
Tegelikult ma saan aru, et asutuse reeglid tehakse siiski enamiku vajadusi silmas pidades ja see, et ma olen valge vares, on minu eralõbu. Aga kui eesmärgiks on samas iga patsiendi eest individuaalselt hoolt kanda, siis sellised reeglid ju takistavad, mitte pole abiks!
reede, 4. detsember 2015
Dilemma
Mängin jälle mõttega juuksed maha lõigata.
(Loe: mulle läheb korda, mis soeng mul on! Nii suur võit!)
Ma isegi ei näe halb välja nende sirgeksvenitatuna-õlgadeni lokkis juustega, kui nad lahti on - aga kinnisena on ikka päris kole vaadata. Kaks patsi veel kõlbab, kuigi nad on sellised naeruväärselt lühikesed rotisabad, aga üks pats kuklas - brrrrr.
See, kuidas mu nägu on pinges, kortsuvajunud ja kuri, paistab väga välja.
Mis räägib juuste mahalõikamise vastu, on hiljuti endale ostetud 6 juuksekummi.
Samas - need saab Tütarlapsele üle anda (Poeglaps kannab ka juuksekumme, tal on heldelt piisavalt pikad juuksed, aga mitte roosakirjusid).
Poolt räägib kunagi mitte-väga-ammu enne und, aga veel ärkvelolekus nähtud ja väga meeldinud kujutluspilt endast lühikeste juustega.
Vastu räägib, et ma tean, kuidas lühikesed juuksed välja näevad, aga kuidas need lokkis juuksed pikkadena välja näevad, ei tea.
Vastu räägib, et mulle väga meeldivad kaks lõtva patsi kummalgi pool nägu täiskasvanud naistel.
Poolt räägib, et siis oleks motivatsiooni iga päev silmi värvida, et mitte nagu rääbis e. sootu tunduda.
Oh-kui-keeruline.
Kas ma olen maininud, et mulle meeldivad tugevad kulmud?
Mõlema soo puhul. Pole kunagi kulmukitkumisest aru saanud näiteks - kulme tugevamaks ja tumedamaks joonistada, jaa. Seda ma teen ise ka, regulaarselt. Aga kitkuda? Miks? Need naised, kelle kulmud tõesti kitkumist tahaks, on niiiiiiiiiii haruldased, haruldasemad kui näiteks ühe jalaga naised - miks?!
See on mingi värk, mida ma ei mõista.
Mitte et see kulmuasi oleks kuidagi juuksepikkusega seotud, lihtsalt pilte valides tuli meelde. See on üsna hiljuti enda jaoks artikuleeritud avastus - enne meeldisid tumedad kulmud mulle ikka, aga ma ei taibanud seda formuleerida. Kuid mingit meest vaadates tuli korraga ette, miks ta mulle väliselt meeldib: ta oli selline natuke kerekas, vanuselt kuskil 40 ümber ning kandis väga suvalisi tosse, teksasid ja jopet. Temas polnud midagi atraktiivset - peale nende kulmude.
Aga ta oli "kena mees" mu arust =P
Olen kirjutanud jutu, kus meespeategelase prototüübil on sellised kulmud, mis mulle meeldivad. Minu ettekujutus ilusa naise koldakstegemisest on "eemalda kulmud, ära neid asemele joonista". Brežnev oli minu arust "kena vanamees". Et muid voorusi tal polnud, aga kena oli ta minu meelest küll.
Nojah, aga kuna kulmud ja juuksepikkus pole omavahel seotud mitte kuidagi pidi, meeldivad mulle kõik juuksepikkused.
Soost olenemata.
Tegelt ma veel ära ei lõika, sest noh - lõigata jõuab alati, tagasi kasvatamine võtab aega.
(Loe: mulle läheb korda, mis soeng mul on! Nii suur võit!)
Ma isegi ei näe halb välja nende sirgeksvenitatuna-õlgadeni lokkis juustega, kui nad lahti on - aga kinnisena on ikka päris kole vaadata. Kaks patsi veel kõlbab, kuigi nad on sellised naeruväärselt lühikesed rotisabad, aga üks pats kuklas - brrrrr.
See, kuidas mu nägu on pinges, kortsuvajunud ja kuri, paistab väga välja.
Mis räägib juuste mahalõikamise vastu, on hiljuti endale ostetud 6 juuksekummi.
Samas - need saab Tütarlapsele üle anda (Poeglaps kannab ka juuksekumme, tal on heldelt piisavalt pikad juuksed, aga mitte roosakirjusid).
Poolt räägib kunagi mitte-väga-ammu enne und, aga veel ärkvelolekus nähtud ja väga meeldinud kujutluspilt endast lühikeste juustega.
 |
| Lühikesed juuksed väga ilusas vormis |
Vastu räägib, et mulle väga meeldivad kaks lõtva patsi kummalgi pool nägu täiskasvanud naistel.
Poolt räägib, et siis oleks motivatsiooni iga päev silmi värvida, et mitte nagu rääbis e. sootu tunduda.
Oh-kui-keeruline.
Kas ma olen maininud, et mulle meeldivad tugevad kulmud?
Mõlema soo puhul. Pole kunagi kulmukitkumisest aru saanud näiteks - kulme tugevamaks ja tumedamaks joonistada, jaa. Seda ma teen ise ka, regulaarselt. Aga kitkuda? Miks? Need naised, kelle kulmud tõesti kitkumist tahaks, on niiiiiiiiiii haruldased, haruldasemad kui näiteks ühe jalaga naised - miks?!
See on mingi värk, mida ma ei mõista.
 |
| Pikad juuksed väga ilusas vormis |
Mitte et see kulmuasi oleks kuidagi juuksepikkusega seotud, lihtsalt pilte valides tuli meelde. See on üsna hiljuti enda jaoks artikuleeritud avastus - enne meeldisid tumedad kulmud mulle ikka, aga ma ei taibanud seda formuleerida. Kuid mingit meest vaadates tuli korraga ette, miks ta mulle väliselt meeldib: ta oli selline natuke kerekas, vanuselt kuskil 40 ümber ning kandis väga suvalisi tosse, teksasid ja jopet. Temas polnud midagi atraktiivset - peale nende kulmude.
Aga ta oli "kena mees" mu arust =P
Olen kirjutanud jutu, kus meespeategelase prototüübil on sellised kulmud, mis mulle meeldivad. Minu ettekujutus ilusa naise koldakstegemisest on "eemalda kulmud, ära neid asemele joonista". Brežnev oli minu arust "kena vanamees". Et muid voorusi tal polnud, aga kena oli ta minu meelest küll.
Nojah, aga kuna kulmud ja juuksepikkus pole omavahel seotud mitte kuidagi pidi, meeldivad mulle kõik juuksepikkused.
Soost olenemata.
Tegelt ma veel ära ei lõika, sest noh - lõigata jõuab alati, tagasi kasvatamine võtab aega.
kolmapäev, 2. detsember 2015
Hinne - ja hind
Peavalupoeg. Hästi kerge, loodetavasti ei lähe hullemaks, eriti kuna ma 400 mg ibukat just sisse kütsin, kui aru sain, et nüüd ta tuleb.
Aga valmidus hullemaksminekuks on ning ma tean tegelikult, millest.
See on mu igavene needus. Kenaolemine. Kui mul on nii halb, et lihtsalt ei huvita, on kõik hästi (välja arvatud kõik see, mis on väga halvasti). Aga kui mul on nii hästi, et olla see suurem, targem, ressursirikkam, see naeratav ja sõbralik, ma ka olen.
Ja praegu olen haiglas. Enam-vähem kõigist, mõned, kuid kaugeltki mitte paljud, töötajad välja arvatud, siin tugevam, targem, ressursirikkam. Elan ühes palatis kuuekümneaastase naisega, kel oli infarkt, vasak külg hästi ei liigu, ning potitool on voodi ääres. Olin arvutijärjekorras ratastoolis Soome mehe järel, kelle nina ees pidin käega vehkima, et ta üldse märkaks, et keegi temaga räägib - ning olin pärast preemiaks sunnitud temaga suhtlema, kuna ta istus minu kõrval, kui arvutis olin, ning kõneles soome keeles.
Praeguse vahetuse õde on sellise kurva näoga venelanna, käib kühmus ning kõneleb peenikese häälega ja tasa. Söögitädi räägib kõvasti, aga vastab naeratusele hirmus kiiresti ja varmalt. Üks hooldaja on nii hirmus usklik, et isegi mina tean.
Ma olen nende kõigi vastu kena, sest nad on ju suuremates raskustes kui mina, püüavad maailmas toime tulla, haarates õlekõrtest, millest mina ei haara (kuradi telekas mängib palatis päev otsa, teisel pool seina mängib teine telekas, ma olen seekord nelja voodiga ruumis, ning puhkeruumi oma hääl tuleb ka läbi avatud ukse - uks aga on lahti, sest infarktist paranev naine tahab), aga nad on nii koormavad!
Kenaolemine on küll lihtsam valik kui midagi muud, aga sellel on oma hind. Esiteks tulevad kõik hullukesed ja nõdrakesed minu ümber kokku, sest ma olen ju nendega kena - ning teiseks hakkab mul pea valutama sellest, et kogu aeg on pinge sees, kogu aeg võib mu palatinaaber mind kõnetada, isegi kui magan (sest ta ei näe, et ma magan, vedasin keset palatit oleva kardina natukest privaatsust ihates ette), ma ei saa kusagil peale kempsu lõdvestuda ja lihtsalt olla.
Õnneks koht ei ole päris uus, siin haiglas ma olen kaks korda juba olnud, mul on sama arst, kes ennegi, ma olen samal korrusel kui ennegi, tean hooldajaid, õdesid ja koristajaid nime- ja nägupidi - aga siiski. Siiski. Inimesed on nii kurnavad!
Oh, paistab, et peavalu ei tule - või noh, ta tõmbas ibuka peale tagasi. Jee.
Jätkuvalt täiega rahul selle äratehtud eksami ja ausa D-ga, mis hindeks sain.
Tähendab, olin täiesti valmis selleks, et teen seda eksamit mitu korda, üldse poleks kellelegi pahaks pannud, ei endale, ei õppejõule, ei kellelegi.
Olin selleks rõõmsalt valmis.
Aga ma ei pea. Sain asja esimese korraga kirja. Kuigi jaksasin õppida ainult 1 km tunnis kiirusega, kuigi seal oli küsimusi, millele ma üldse ei osanud vastata ja selliseid, kus tulnuks kirjutada kolm rida ning mina oskasin ainult "valu" öelda. Muidugi ma oleks ka ainult siis kirjutanud, kui oleks teadnud, mida. Käsitsi kirjutamine on raske, seda tööd niisama ette ei võta.
Rohkem mul enam eksameid ei tule, tulevad arvestused ja siis tähelise hindena veel lõputöö, aga ma sain normaalse inimesena selle D kirja.
Nii rahul endaga!
Kui ma kevadel kuidagi veel intensiivõenduse praktika üle elan, on diplom põhimõtteliselt taskus =)
Aga valmidus hullemaksminekuks on ning ma tean tegelikult, millest.
See on mu igavene needus. Kenaolemine. Kui mul on nii halb, et lihtsalt ei huvita, on kõik hästi (välja arvatud kõik see, mis on väga halvasti). Aga kui mul on nii hästi, et olla see suurem, targem, ressursirikkam, see naeratav ja sõbralik, ma ka olen.
Ja praegu olen haiglas. Enam-vähem kõigist, mõned, kuid kaugeltki mitte paljud, töötajad välja arvatud, siin tugevam, targem, ressursirikkam. Elan ühes palatis kuuekümneaastase naisega, kel oli infarkt, vasak külg hästi ei liigu, ning potitool on voodi ääres. Olin arvutijärjekorras ratastoolis Soome mehe järel, kelle nina ees pidin käega vehkima, et ta üldse märkaks, et keegi temaga räägib - ning olin pärast preemiaks sunnitud temaga suhtlema, kuna ta istus minu kõrval, kui arvutis olin, ning kõneles soome keeles.
Praeguse vahetuse õde on sellise kurva näoga venelanna, käib kühmus ning kõneleb peenikese häälega ja tasa. Söögitädi räägib kõvasti, aga vastab naeratusele hirmus kiiresti ja varmalt. Üks hooldaja on nii hirmus usklik, et isegi mina tean.
Ma olen nende kõigi vastu kena, sest nad on ju suuremates raskustes kui mina, püüavad maailmas toime tulla, haarates õlekõrtest, millest mina ei haara (kuradi telekas mängib palatis päev otsa, teisel pool seina mängib teine telekas, ma olen seekord nelja voodiga ruumis, ning puhkeruumi oma hääl tuleb ka läbi avatud ukse - uks aga on lahti, sest infarktist paranev naine tahab), aga nad on nii koormavad!
Kenaolemine on küll lihtsam valik kui midagi muud, aga sellel on oma hind. Esiteks tulevad kõik hullukesed ja nõdrakesed minu ümber kokku, sest ma olen ju nendega kena - ning teiseks hakkab mul pea valutama sellest, et kogu aeg on pinge sees, kogu aeg võib mu palatinaaber mind kõnetada, isegi kui magan (sest ta ei näe, et ma magan, vedasin keset palatit oleva kardina natukest privaatsust ihates ette), ma ei saa kusagil peale kempsu lõdvestuda ja lihtsalt olla.
Õnneks koht ei ole päris uus, siin haiglas ma olen kaks korda juba olnud, mul on sama arst, kes ennegi, ma olen samal korrusel kui ennegi, tean hooldajaid, õdesid ja koristajaid nime- ja nägupidi - aga siiski. Siiski. Inimesed on nii kurnavad!
Oh, paistab, et peavalu ei tule - või noh, ta tõmbas ibuka peale tagasi. Jee.
Jätkuvalt täiega rahul selle äratehtud eksami ja ausa D-ga, mis hindeks sain.
Tähendab, olin täiesti valmis selleks, et teen seda eksamit mitu korda, üldse poleks kellelegi pahaks pannud, ei endale, ei õppejõule, ei kellelegi.
Olin selleks rõõmsalt valmis.
Aga ma ei pea. Sain asja esimese korraga kirja. Kuigi jaksasin õppida ainult 1 km tunnis kiirusega, kuigi seal oli küsimusi, millele ma üldse ei osanud vastata ja selliseid, kus tulnuks kirjutada kolm rida ning mina oskasin ainult "valu" öelda. Muidugi ma oleks ka ainult siis kirjutanud, kui oleks teadnud, mida. Käsitsi kirjutamine on raske, seda tööd niisama ette ei võta.
Rohkem mul enam eksameid ei tule, tulevad arvestused ja siis tähelise hindena veel lõputöö, aga ma sain normaalse inimesena selle D kirja.
Nii rahul endaga!
Kui ma kevadel kuidagi veel intensiivõenduse praktika üle elan, on diplom põhimõtteliselt taskus =)
Tellimine:
Postitused (Atom)