Ajalugu ja tänapäev

Mul käivad mõned asjad viitega. 
Ehk algul on tunne, et see nagu võiks peaaegu olla, aga ei ole ikka. 
Aga tasapisi kasvab külge ja siis hakkab päris hea tunduma. Ja korraga lööb jalust ja nii hea, oo. 

Muusikas. 
Rõivastuses.
Lauamängudes. 

Mõnedes asjades pole muidugi üldse nii. 
Ja mõnedes vahel on, vahel ei ole. 
Aga no ... kas siis nüüd on aeg "Deutchlandi" armuda?
Miks nüüd? Kuidas see räägib minuga nii palju selgemalt ja kõvemini kui 6 aasta eest? 
Totalitaristide mõistmine on tähtsam teema? Või mis?

Proovisin täna planku teha. Noh, et 20 päeva opist möödas juba, võiks ka.
5 sekundi pärast jätsin asja katki. 
Ise endaga maru rahul, et suudan endapiinamise eos ära katkestada ja mitte oodata, kuni valu tugevaks läheb, sest ilma valuta ei saa milleski tugevamaks. Ses osas oluline edasiminek ikka. 
Aga ma olen takkajärgi ikka pahane selle peale, kes mind toona hurjutas. Palun, mulle ei olnud abiks, et öeldi "rumal halb hull mina". Mulle oleks hooooooooooooopis rohkem abiks olnud, kui öeldanuks: "Kullakene, pisikene, on täiesti okei endale aega anda ja paraneda. Sa läksid katki, kokkukasvamine võtab aega, ole endaga hell ja lahke. Ära sunni end rohkemale, maailm ei lähe hukka, kui sa vabalt võtad!" 
Kuigi hull olin ma muidugi siis ka.

A toonane mina küll elas veendumuses, et kui ta grammigi endale järele annab ja pidevalt päris viimase piirini ei pinguta, on halvasti ja lootusetu. Ma siiralt uskusin, et olen liiga paks, ei tea millestki midagi, üritan oma kirjutamisega kuidagi poeetiline ja ülev tunduda, kui tegelt olen suvaline maali koplist, jämedate jalgadega lüpsitüdruk, rõvedalt lohakas, ja lisaks uskusin ma, et võiksin võtta iga mehe, kes vähegi huvi tunneks, kuni tal väga suurt kõhtu ja lagunevaid pruune hambaid ei oleks, aga keegi ei taha mind.
Et ma oma ajus redigeerisin samas välja kõik need kümned korrad, kus minuga rõvetseti ja catcalliti, kuidagi ei registreerunud üldse. Ka mitte see, et mõnedegi erinevate meesolevustega vahepeal mingeid asju ajasin. Et minusse armuti.
Mul lihtsalt ei olnud mingit reaalsusega puutes enesehinnagut kuskilt võttagi.

Keegi oleks mulle toona võinud öelda: "If being hard on yourself worked it would have worked by now."
Aga ei, aga ei. 
Tee veel rohkem. Sa teed ikka halvasti. Pole piisavalt hea.

Kuigi tõsi on, et mõnesid kiitusi, mis laekusid, ma lissalt ei võtnud tõsiselt. Kui neiu, kes oli pikk, sale. igati armsate näojoontega ja pidas end samas inetuks, rääkis mulle, et kadestab mu juuukseid (mis olid kergelt hennatatud ja pehmetes patsilokkides), mõtlesin ainult: "Kui sina enda omadega ka nii palju vaeva näeksid, oleks nad sama kaunid. Sa ei saa lihtsalt aru, mis on algne ilu ja mis töö!"
Või kui ma küsisin, et no mida ma hästi teen, midagigi?! Ja vastuseks tuli, et on hästi tore, et ma meie lauamänguõhtutele sageli kooki kaasa tegin. 
Nagu - nojah, tore, et sulle meeldib, teen ikka edasi. Aga kas see ongi mu eredaim hea joon v?!

 

2009

Mõnes mõttes olen tollest ajast nii palju muutunud. 
Mõnes mõttes olen täpselt sama. Muutunud on pisiasjad.pisiasjad ju ainult?

Mitmesugused ained ja ainesed

Üritasin pornot lugeda.
Mõtsin, et kaua ma ise fantaseerin, sealt saab lihtsamalt. 
Esmalt proovisin leida paari lugu, mis kunagi aastal 2010 mind erutasid.
Sain AINULT videosid.
Proovisin neid vaadata.
Iiigav ja natuke hirmus ka. 
Nagu ... jah, sel mehel on suur riist, aga see ei lähe tal isegi kõvaks ju! Ja need nälgimiseni kõhnad neiud ...

Siis mõtsin, et otsin spetsiifiliselt tekstipornot. 
Literotica sait. Ok. Spetsiifilisem otsing ... ja kui olin kaks lugu läbi lugenud ja veel kolm läbi skrollinud, oli kogu mu seksuaalne meeleolu kadunud. 
Inimesed kas ei oska pornot kirjutada või on neid, kes oskavad, nii krdi vähe, et ma ei jaksa otsida neid väheseid häid lugusid, mis vbla kuskil eksisteerivad.
Täiesti nördimapanev. Tohutud loogilised apsud ja vahelejätmised - sellega saaksin veel toime. Aga need osad, mis nagu võiksid erutavad olla, on nii nõdralt kirjutatud, nii detailivaesed, et mul on aint halb ja erutust ei paista kuskilt. 

Miks nii on? Internet is for porn, aga kus on vähegi kõlbulik porno? 
Ja otsingumootor ei kõlba ka kuskile, ei anna mulle midagi sellist, mis küsin. 

Kas ma pean tõesti KÕIKE ise tegema? Pornot ka kirjutama, sest keegi teine ei oska? 
Masendav.

Kusjuures ma võiksin. 
Pole mingit mentaalset blokki ees. Aga mis ma siis sellega teen? Oma võrgupäevikus ju ei avalda. Kas Eestis on mõni pornoajakiri veel alles, kes võiks selle eest maksta? Pole aimugi, v.a. et poe ajakirjaderiiulil pole nagu silma hakanud. Ja inglise keeles kirjutada ei taha. Keel on mu tööriist, ma tahan seda tööd tehes vallata, inglise keelt aga ei oska ma ligilähedaseltki nii hästi kui eesti oma.
Fanfictionpornot on ilmselt rohkem paremat, aga seal tuleb ka tohutult otsida, et midagi head leida ikkagi.

Ma ei tea. 
Miks elu nii raske on?

Muidu; paranen hästi. 
Sinikad kõhult on peaaegu kadunud, palavikku ei ole, valuvaigisteid läheb pea jaoks, aga kõht on kombes. Vist on tulnud kuumahood, aga mu keha on igast jamadega nii harjunud, et need õieti ei registreerugi. 
Jah, vahepeal hakkab palav, siis külm, siis palav, aga kuni miski ei valuta, pole erilist probleemi. 
See, kui kiimas ma pidevalt olen, on küll vist hormonaalse kõikumise teema. Aga see on pigem mõnus, eks ole. Kõik tüütud tegevused on vähem tüütud, kui kerge erutus taustal jookseb. 
Ja meeleolustabilisaatorid on jätkuvalt mu lemmikud. Täiesti imelised. Ühtegi eredat uut jama pole ka mitu päeva juba peale tulnud ja toimivad nii kaunilt, et mõtisklen jälle, kas doosi tõstmisel üldse on mõtet.
Ma ei tuvasta mingit erinevust 25 mg ja 50 mg vahel. Vbla peaks end kokku võtma ja psühhiaatrile sel teemal kirjutama. 
Aga mitte kohe. 

Võtsin oma haiglatripil 2 cm puusadelt alla. Ma ei söönud vähem. Ma sõin rohkem. Kui mulle kolm korda päevas soe toit ja lisaks veel õhtune jogurt ette lükatakse, ma ikka enamuse söön ära. Teha ei jaksa, ei viitsi, ja isegi kui olen teinud (toidan last), seda krdi toitu peab ju NÄRIMA ka veel.
Ei, ma ei jaksa, 1 banaan kõlbab küll
Täna ennelõunal avastasin suust ampsu kanapastat ja natuke tomatit, mille olin millalgi sinna pannud ja siis närida unustanud. Mingi 5 minutit oli mul suus toit, mida närida ei tulnud meelde.
Et ma võtaksin alla, kui sööksin rohkem, kahtlustasin ennegi, aga nüüd on tõestus.
Aga ma ei jaksa süüa. VÄga vaevaliselt läheb.
Supid, jogurtid ja jäätis on edukaimad allaminejad. Vahepeal kohukesed ka, aga ma mõtlesin, et liiga töödeldud toit, ei tasu. 
Nüüd mõtlen, et vbla tasub, Ikka rohkem kaloreid kui banaanis.

Räägitakse (loe: on artiklid, mida ma väga hoolega ei uurinud, aga idee sain kätte), et mingi peptiid on seotud korraga migreenide (mhmh), söögiisu vähenemise (mhmh) ja maohappe üleeritumisega (ka linnuke olemas, jaa).

Oletan, et mu kehas on selle peptiidi eritumine ohter ja pidev kontsentratsioon kõrge. 

Elu on võitlus

Ma täpselt ei tea, mis värk selle notsu kommentaariga eelmise posti all on. 
Et nagu ... kust see idee, et ma võitlen kuskile väljaspoole. 
Isegi Ukraina sõjal lasen kesta, sekkumata. Enam ei ole tunnet, et mu seitse eurot kuus päästaksid äkki mõne elu, tasub annetada, ise makarone süües. 
Neil ei ole parem sellest, et mul on halvem, ma ei saa midagi teha ja niisiis ma ei tee.

Ei, see on mu enda ellujäämine ja natukene parem elu, mille eest kogu aeg võitlema pean. 
Näide: eile nad unustasid haiglas ära, et mul on vaja nefrostoom eemaldada.
Enne mulle psühhiaatriahaiglas (see on pikk lugu, kuidas ma sinna jõudsin, aga kui lühidalt kokku võtta, siis nad naistehaigustes hakkasid kartma. Ise seda tunnistavalt suitsiidne patsient - omast arust ma tegin õiget asja, otsisin abi, kui liiga valus hakkas - parem saadame ta ära) öeldi, et tehakse ultraheli ja kusetoru läbi selja võetakse ära, lähen kodusele ravile. Kui emotsionaalselt jälle halb hakkab, nad võtavad mu kohe tagasi, aga pole mõtet mind seal isolatsioonipalatis kinni hoida bakteriga, mis tegelikult midagi ei tee, ma lähen hulluks seal nelja seina vahel ju.

Mis oli adekvaatne hinnang - mul ei olnud enam aktiivselt halb, aga väga nüri ja kõle.

 Mustamäe haiglasse Paldiski mnt-lt tagasi. Tegin ultraheli ära, küsisin, mis nüüd saab, kuhu? Ja nad ütlesid esmalt, et psühhiaatriahaiglasse tagasi, üsna kurjalt, kusjuures. Seletasin, et ei, näete, isegi mu asjad anti kõik kätte, sealne hooldaja ütles, et paranege hästi, head aega, nemad mind sinna tagasi ei taha. Üks teine töötaja oli ka näinud ja kinnitas mu sõnu, olgu. Mispeale ultrahelist öeldi, et minge siis koju. Küllap arst võtab ühendust.

Otsustasin, et ei lähe koju. Jagelesin erinevate registratuuride ja infoga ja olin parajasti jõudnud protseduuriõe kabinetti, kes oli "omg, ma ei ole seda kunagi teinud, kes te raviarst oligi?" kui arst helistas. Mulle. Siis sain telo otse õele anda ja nad said asjad korda, mina torust lahti ja jess

Aga nagu ... kogu faking aeg on vaja võidelda. Muidu ei jää ellu.

Väga väga harva antakse midagi ise ja tasuta. Aasta aega elasin ilma töövõimetuspensionita, sest ei teadnud, et selle saamiseks peab avalduse esitama - arvasin, et no ma lihtsalt ei saa, selge. Keegi. kurat, ei öelnud ka.
PR psühhiaatri küsisin ise välja. KAHEL korral, sest esimese aja eel tõusis mul 39.3 palavik ja ma peale pooletunnist järelemõtlemist leidsin, et ma vist ei saa minna. 
Kuigi see oli vast 4 kuud Peale Rongi ja ma tuikusin nagunii, pea käis nagunii ringi, mis seal väga vahet?
Aga no külmavärinad olid ka ja ... ja keegi ei mõelnud, et lükkaks aja edasi. Ei, ma pidin kaks kuud hiljem jälle ise ajama hakkama, et kuulge, jube halb on ikka olla. Paneme uue aja.

Minu elus on ilusaid ja häid asju ka. Aga enamasti on need umbes sellises vormis, nagu eile suitsu küsima tulnud mees.
Ta ostis mult sigareti, 35 sendi eest, mis tal näpus, ja ütles (vene keeles, omast arust sain õigesti aru), et ta ei suitseta, aga just nüüd, pärast kohvi, hirmsasti tahaks. 
Täiega nunnu.
Pärast tõi Tumen mu koju ja meil oli lühike, aga hea vestlus. 
Tegin sellest mõned olulised järeldused. 
Ja muid häid asju oli ka.
AGA!

Ma vahele ütlen

Keegi pole siin hakanud selle üle spekuleerima, aga igaks juhuks ütlen: ei ole surnud, ma olen haiglas. Opil komplikatsioonid ja siis juhtus säärane ebatõenäoliste ja veidi tõenäolisemate äparduste riburada, mille tipuks oli nakkava antibiootikumiresitentse bakteri tuvastamine mu verest - mitte see, mis infektsiooni tekitab, see resistente tüüp ei tee midagi - mille tulemusena istun isolaatoris.
Pidev migreen.
Küljes on kusekott, sest nefrostoom.
Ja alles täna sain esmalt peale pühapäeva õhtut, kui otsustasin EMOsse minna, viimaks läpaka ette.

 Aga võtsin kaasa ja olen lugenud Sven Vabari alias Kivivalgel toredat raamatut "2013-2024" ja avastasin lehekülje 56 allservas oma nime ja mitu oma tsitaati. 
See oli selline ... tore ootamatus. Sest Sven Vabar ei tunne mind ega mina teda, aga talle avaldas muljet, mis ma mõne aasa eesti "Maalehele" antud intekas ütlesin.

Esialgu läksin kõikvõimalike päris hädade peale maru rahulikuks, nagu ma ikka lähen. 
Kadus ära lootuse- ja tulevikuta tunne. Elu omandas "ainult vahetu hakkamasaamine loeb"-kuju. Lõõgastav.
Aga nüüd olen ikkagi jube väsinud. Maailm, anna mulle natuke hõlpu.

Vajadus lakkamatut võidelda kurnab tohutult.

Mis ma üldse

Mis pagana asi see on?
OMG minu keha v?
Igavene praegu, kusjuures "üles" ja "alla" on kohutavalt suured sakid.
"Nüüd ongi alati nii halb" vs "nüüd on nii hea, mille üle ma üldse kaebasin".
Vbla on meeleolustabilisaatori doositõus siiski vajalik. Sest nii krdi raske on. Parem kui enne, jaa. Aga see sakkides elamine võtab ikkagi mult hirmus palju. 
Hirmus palju.

Et vbla minuna ongi raske elada? 
MILLINE üllatus. Kes oleks seda arvanud. Täiesti ootamatu. 
Kuigi ma ikka veel olen segaduses sellest, et väga suure enamiku teiste inimestena on kergem. Ei tundu kuidagi üldse loogiline. Imposter-sündroomi kandjana ma ikka arvasin, et oh, mis need minu kannatused, kuskil mujal teistel inimestel on päriselt valus. 
Ja ma saan aru, et tegelt minu valud minu tavaliste pisiasjade üle on umbes sama suured, kui teise inimese vähk või lausa lapse vähk ja samas kui mul oleks vähk või mu lapsel oleks vähk, ma kannaks kaugelt kergemalt ära, sest kui on PÄRIS kriis, ma muutun korraga maru võimekaks ja tugevaks.
Aga oma valude tühiseks pidamine on nii sügavalt sees, et raske tundetasandil mõista. Mõistuse tasandil mõistmisest pole aga sittagi abi.

Sest mõistus on siuke manipuleeritav värk. Võtad mõtte, pommitad seda igast küljest "aga äkki ma eksin, kas mu tajud on usaldusväärsed, rahvas arvab teisiti, küllap on seal mingi teadus taga" argumentidega ja kuigi ma otsustasin ennast ja oma kogemusi uskuda, ikka poeb vahele "aga teisi ma ju niimoodi ei tunne kui ennast, äkki neil ongi tegelt hullem?"

Ehk siis hetkel on mul ainult lootusetus igal rindel ja ma ei suuda elada selle ühiskonna liikmete nõuetele vastavalt ja ma ei saanud isegi füüsilise tervise tõendit ("Nakkushaigusi teil tõesti ei ole, aga on ju krooniline haigus, ma ei saa anda tõendit, et teil seda pole." Mis on tõsi, ma olen migreenik) ja psühhiaatri kirjaga on ka jama ("No mina ei taha seda vastutust, eks kas sa võid lapse võtta enda juurde või ei või") ja ...

... miks ma üldse. Mis ma üldse. 
Mõttetu.

Ehk: päris halvaks läks.

Üritan positiivne püsida

Kuigi on emadepäev, ma üldse ei tunne end süüdi, et oma emale külla ei lähe. 
Ok, ma olen ka haiglas, aga möödunud aastal ka ei tundnud. Ega ülemöödunud aastal.
Suur edasiminek võrreldes endise ajaga. 

Vahel õnnitlevad mind ka täiesti asjassepuutumatud inimesed. Nt K on vist igal aastal emadepäeva puhul õnnitlenud või kui ma Brightonis olin, isegi korraldanud nt videokõne mu lastega.
Nii et vbla olen ma ka poputatum nüüd. + ei pea ronima faking emadepäevakontserdile või tegema kooke vms teisteteenindamist. 
Ja täna hommikul anti haiglas putru.
Suur edasiminek võrreldes jogurti ja banaaniga.
Opijärgne dieet on üsna kuradist. 
Isegi täna ei antud pudru kõrvale piima, vaid ainult teed. Kuigi oli päris või, mitte mingi Keiju margariin.
Ja keegi ei keela mul minna ja endale R-kioskist lattet osta, nii et talutav.

Ma muidugi ostsin ka. Oleksin nagunii ostnud, ent koos mõttega "Emadepäev! Olen seda väärt!" eriti tore.

***

Kodus. K päästis päeva jälle, tõi mu ära.
Midagi pole väga muutunud v.a. et leib on otsas, oma voodi on elajalikult mõnus ja ma saan mitte kanda opisukki. 
Jaa, ma peaks seda tegelt 3 nädalat tegema. 
Ma lissalt ei karda trombi, aitäh. 
Ja vabaks saada kõigist neist nõuetest, mis haiglas mulle kogu aeg esitati, osad suuliselt, enamik "kogu aeg tulevad inimesed, kellega tuleb sõbralik ja meeldiv olla, osad neist kohutavalt rumalad ja osad väga reegliteusku", on väga tore. 

Palatikaaslased on ka potentsiaalselt rasked.
Tahavad suhelda.
Õnneks seekord nendega ei olnud väga muret.
Esimes palatis (käisin 3 päevaga 3 palatit läbi) oli üks rämeilus naine. Täita kiilas, ilmselgelt vähiravi, aga kaunis, sirgeselgne, hästi sobivate prillidega ja tundus terane ka.
Pani tähele mu mittelemmikhooldajat ja ütles muiates: "See naine märkab alati, kui miski valesti on. Ma panin püksid tagurpidi jalga, no läks nii, ta tuli ütlema, et see väike nööp peab ees olema, mis mul taha jäi."
Ta oli hästi suhtlev - õnneks teise prouaga, kes jäi minust kardina taha ja keda ma üldse eriti ei näinud, ainult kuulsin. Aga oli vaja mulle head ööd soovida, kui tule ära kustutan. Õnneks, kuna ta tundus tore inimene, väga hull ei olnud.
Intensiivis olid kõik omaette ja viiimases olingi üksi.
Ikkagi tahtsin sealt ära hirmsasti. 
Üldiselt inimesed haiglasolekut ei salli. Mulle oli seesinane esimene kord, kus ma aktiivselt ära ja koju tahtsin. Muidu oli "No päev veel? Olgu, võib."
Sain koju. Peab rahul olema. 

Kuigi ...kuigi. 
Kui on emadepäev ja ma parasjagu olen ilma jäänud emakast ja munasarjadest, suht sitas seisus füüsiliselt ja psüühiliselt juhtusid ka rasked asjad, äkki on ok natuke surra? 
Kuigi meeleolustabilisaatorid ja puha? 
Natukene?
Äkki ma täna võin endale lubada? 

Ehh

Otsisin ühte spetsiifilist postitust (ei leidnud, tänapäeva "otsing" ajab meeleheitesse, aga tuim käsitsi ülevaatamine aastate kaupa polnud ka edukas) ja vaatasin seetõttu pealiskaudselt läbi mõne aasta jagu oma kirjutatut. Kuskil umbes  2013-2012-2011.

Esiteks kirjutasin ma jube hästi. 
Palju kaunimalt, kujundlikumalt ja valuhellemalt kui praegu. 
Teiseks oli üles-alla ikka väga nähtav ja tunnetatav kogu aeg.
Jah, mul ei ole iial olnud maanilist episoodi. Aga hüpomaania oli väga teema. 
Äkki need bipolaarsuse ravumid komistasid praegu kogemata väga õigesse kohta?! Äkki on mul lisaks autismile ja ATH-le organismis ka bipolaarne häire ja seepärast ma olengi üle igasuguse piiri ja mõistuse imelik? OLENGI häirete pundar?

Vbla, vbla ...

Teate kui ilusti ma kirjutasin. OMG.
Miks kõik ei kandnud mind kätel, ei pakkunud mulle elatist, ei põlvedanud mu ees ja ei suudelnud mu jalad?
Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiii kõike. Ilus, hea, vapper, kirjutasin nii hästi JA lisaks ei olnud üldse nii kõrk kui praegu?
Krt, tõesti ei ole mingit korrelatsiooni selles osas, kui palju väärtust sisse paned ja kui palju head vastu saad elult. 

Ja samas olen ma veel vihasem igat sorti vaimse tervise spetside peale. 
Nagu - minuga on kõik tavamõistes valesti ja keegi teist kuraditest ei märganud ka?!?! Kuni end ära ei tapa, on okei ja kui tapab, on depressioon?
Mul ei olnud seda depressiooni, kus ei saa voodist välja. Mul on pärast esimese ülikooli aega alati olnud depressioon "on võikalt valus, aga ma teen hästi palju, teen veel rohkem, peab ju elule mingi mõte tulema siis!"

Aga kui 19 olin, oli küll see, et hakkasin esikus saabast jalga panema ja ei saanudki pandud. Oli vaja seal kolmveerand tundi nutta ja siis helistasin eluliinile. 
0 kasu. 
Faking vaimse tervise spetsialistid ... Läbi oma ema ja tema mehe mingile psühhiaatrile jõudsin. Aga see läks kohe puhkusele ja siis solgutati mind edasi-tagasi, kuni maandusin ravimiuuringusse. Võtsin kapsleid, teadmata, on need platseebo või päris asi, ja andsin iga kahe kuu tagant verd.

Nüüd mõtlen, et krt. MIDA te tegite. Teil oli pomm käes ja siis proovisite, kas pliiatsiga vajutatud auk jääb näha või vajub kinni või on kest liiga kõva. 

Eelmise postituse all Lendava kommentaar pani ikka väga mõtlema. 
Et ... ma olen ju nii palju kuulnud seda, kuidas depressiooniga on kõik hall, miski ei huvita. Aga ma millegipärast ei teinud ära ühendust, et vbla see ei ole päris depressiooniteema mul üldse?
Mul on 10+ viimast aastat enamasti kõik hall ja miski huvita. Et ma teen, on lihtsalt võime sundida end tegema ka siis, kui tegelt mingit sisemist preemiat ei saa. Ning ma alati arvasin, et no eks ma olen siis kogu aeg veidi depressiivne ja vahel läheb päris halvaks.
Kui minul vaimselt halvaks läheb, läheb HALVAKS.

Muidugi ma ei võtnud seda nii, et minul on erakordselt sitt. Ma võtsin nii, et mina olen umbes keskmine ja kui öeldakse, et depressioon on räme, nad seda umbes mõtlevadki. Ma noogutan kaasa ja kiidan takka. VÄGA räme.
Aga ... aga ... aga enamasti siis nii halb ikka ei ole? Depressiooniga?
Või on nii halb, kuid teistmood?

***

Minu halb on halb. 
Miks ma vahetult tean: mul on halb.
Esiteks peavalu. 
Kui pea valutab, on kohe kõik oluliselt mustem ja külmem, maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne. (Või minu variandis: mul on liiga vähe sõpru, nii et ma kurnan needki välja, kes on, ja keegi kunagi ei saagi mind armastada, see on võimatus, ja mõttetu üldse üritada midagigi, alati saab halb.)
Teiseks ei ole mul ärevust. (V.a. unustamatul 2023 kevadel, kui oli ja see oli nii kohutav, et miski ei päästnud, isegi mitte endale korrutamine, et ei ole maailma lõpp, kui Poeglaps koolist välja visatakse, elu läheb edasi, see teda ei põrmusta ja pole mingi "ta ei saa kunagi õnnelikuks"-juhtum.) Üldiselt ei mingit muret teemal "mis siis, kui läheb halvasti".
Minu variant on lootusetus. "Kõik lähebki halvasti. Alati. Alati tasub arvestada halvima tõenäolise variandiga. Võimalus, et läheks hästi, on nii väike, et ei tasu arvesse võttagi." 
Ja teatud asjaolud  lõhuvad mind rämedalt: kui ma olen juba arvestanud, et juhtub eeldatavalt halvim, aga lähem veel halvemini, siis ...

... siis on halb. See ju tähendab, et võib juhtuda ükskõik mis.

Need halvad asjad ka, mille peale ma üldse ei tulegi. Mis tunduvad mulle võimatud. 
Aga on võimalikud. Sest juhtuvad kõik halvad asjad. 

Asi, mida ma ei oodanud, juhtus täna hommikul, kui mu pea juba valutas ja maailm kaldus. 
Minu siinne arst on väga leebe ja armas. Tegime veel viimase opieelse ultraheli.  Ta küsis, kas me häda koral võime võtta ka ühe munasarja. No kui väga endometrioosine. 
Mhmh. 
"Aga teise? Siis tuleb hormoonaendusravi, muidugi."
Ma olin "No kui väga vaja on ..."
"Me ikka püüame alles jätta," ütleb minu arst.
Teine arst, kes ka opereerib, kõrvalt: "Parem need ikka ära võtta."
Minu arst esmaspäeval: "Emakakaela ikka jätame, te noor inimene ..."
Täna: "Te olete nõus mõlemaga, et emakakael jääb alles või eemaldame ära, jah?"
Mina: "Nojah."
Teine arst kõrvalt: "Parem ikka ära võtta"
Ja korraga ma saan, et aa. Ilmselt siis võtavad. Ilmselt menopaus. Ilmselt nii palju, kui mus veel värsket kaunidust on, kõik läheb. Ja kuigi mul on endal täitsa huvi saada ülbeks vanaks naiseks, on teisi, kes tahavad mind võimalikult kitsekesena. Mis tähendab, et ...

Ehk selle peale, et nad mu munasarjad ära lõikavad, ma tõesti ei tulnud. 
Ja nüüd ma näen tulevikku täiesti lootusetuna. 
Last mulle ei anta, muidu läheb ka kõik halvasti ja miks, miks ma üldse üritan.

Üks hea asi on: üldnarkoosini on väga vähe aega ja see võtab vähemalt peavalu maha..

Kõik muutub natuke jälle ja jälle

Psühhiaater üllatas mind.

Kui ma rääkisin, kuidas ma olen armunud ja mul on nüüd kaks meeleseisundit: kas väga hea, imeline, ekstaas, või väga halb - ja väga halb on ikka VÄGA halb - kirjutas ta mulle meeleolustabilisaatoreid.
Oot.
Mida. 
Nagu ... see on mingi haiguslik asi v?
Igatahes need ei ole antidepressandid (mis küll võtavad ka mõlemalt poolt teravused maha minu kogemuse järgi), vaid on tulnud psühhiaatriasse üldse läbi neuroloogia, kus neid kasutati epilepsia raviks ja ... no ...
... ei, kui nad aitavad, izver, oleks VÄGA tore küll. 
Sest see, KUI halb on, kui on halb, on täiesti pöörane. Siis on absoluutselt kõik absoluutselt halvasti ja mõttetu üldse üritada ja mõttetu üldse hingata ja LAS MA SUREN, PALUN.

Ja kui on hea, on kõik hästi, ja kui on väga hea ... siis ei ole lihtsalt kõik hästi, kõik on OIVALINE. 
Aga seda pole ammu old. Üle kuu vast. 

No vaatab. Vbla aitavad. Sest kui on halb, on ikka VÄGA halb.

Ja täna (teisipäev) olen ma end rämedalt üle koormanud, eile (selle kohta on post) koormasin end rämedalt üle ja kõik ujub silme ees ja süda on veits paha ja api, ma upun.
Peaks sööma, aga üldse ei taha.
Vbla surun endale ühe banaani sisse. Ikka parem kui ei midagi.

***

Järgmine päev. 
Ma varsti lähen ostan need meeleolustabilisaatorid välja. 
Selgelt on väga vaja. 
Mitte et ma loodaks, et need kohe tööle hakkavad või midagi, aga no - midagi on vaja teha.

Ma ka ei kirjuta enam oma armuasjust, sest teise inimese emotsionaalne turvalisus saab IKKAGI rikutud ja no - ma ei taha, et tal halb oleks.
Vaatab, kas ma saan mitte ise halbollu ära uppuda. 
Vbla saan. 
Vbla ei saa. 

Kui on halb, on ikka väga halb, teate. Ainus hea asi võrreledes üle-eelmise suvega või ajaga Enne Rongi on, et need on lühiajalised hood. Päev. Kõige rohkem kaks. Siis on jälle parem ja tavaliselt varsti lausa hea. 
Karm on jälle see, et ega hea kauem kesta. Eile õhtul oli nt 2 head tundi. Ja siis läks jälle halvaks. 
Ma nii hirmsasti tahaksin seda aega tagasi, kui kogu aeg oli mitte lihtsalt hea, vaid oivaline, ja kui vahepeal oli 3 tundi halb, see ununes kohe, kui jälle hea peale tuli.

***

Mind lõigataksegi reedel. 
Põen juba ette, kui valus õlagedes pärast on. 
Kusjuures SINNA haiglasse nad võtavad mu eelmisel päeval - tähendab homme. 
Endometrioosiopile läksin alles hommikul vara kohale. 
Ei tohtinud juua, oo õudust, nii halb, mul oli nii janu ja siuksed kohvineelud. Sõitsin rongis ja vaevlesin. Siiamaani on meeles.
Nüüd vaatan opereeritava juhendist, et aint 2 tundi enne oppi võib veel juua musta suhkruta teed, kohvi ja vett. 
Mida kuradit?! Miks ma kannatasin toona?! 

Sapipõie eemaldamise eel ma vist olin juba haiglas. Sest mul ei ole mälestust, et kiirabiga haiglasse jõudmise ja operatsiooni vahel kodus oleksin käinud. 

Aga seal ma ka ei mäleta, et hommikukohvi oleks saanud. 
Mis muidugi ei pruukinud olla "ei tohi", vaid lihtsalt kuna haiglakohv  on automaatselt piimaga ja mul oli operatsioon ees, keegi ei toonud mulle ja ma ise pold nii teadlik, et koridori pealt automaadist musta hankida.

Aga jah, mul on juba õrnad fantoomvalud õlas. Sest mälestus elab kehas hirmus elavalt.

***

Huvitav. Esimene päev meeleolustabilisaatorit minidoosis (nelja nädala pärast peaksin 100 mg jõudma, praegu on 25) ja on parem. 
Vbla juhus. On leebeid asju täna juhtunud.
Aga samas olen möödunud päevadest NII läbi, et pea käis ringi ja tuikusin enne lõunaund mitu tundi. Uni oli unenägudeta "aeg möödus, ma ei märganud üldse," mida mul on ainult väga halvas seisundis. Ning tegelt mul ON peast läbi käinud erinevate mornide mõtete kaskaad. Aga nad ei haara endasse, vaid ma saan lihtsalt mõelda: "Pole vaja, see ei ole konstruktiivne, on kasutu" ja vuhh. 
Eile veel polnud sellist võimet ÜLDSE.
Ei olnud võimet asju pausi peale panna või muude allikate varal saabuvaid arenguid ära oodata.
Isegi täna hommikul enne rohu väljaostmist ja sissevõtmist ei olnud.
Hm?
HMMM?!
Kui see on reaalne asi, miks üldse antidepressandid?!

Üks jamps kõik

On head asjad ja on halvad asjad. 
Niipea, kui ma olen seestpoolt kinnitatud, mu vajadusi (ükskõik kui pisikesi) on täidetud, keegi pingutab minu nimel, on kõik mitte lihtsalt talutav, aga peaaegu kombes. 
Nagu praegu.

Ja kui ei ole, on kohutav. 
Ütleks, et talumatu, ainult et selgelt ma talun ära.
Muster on tuttav, aga nüüd tundub loogiline - ükskõik, kui rõve olla on, ma teen järgmise ja järgmise ja järgmise asja, et siis, kui on hea, oleks KÕIK hea. 
Praegu on sellel mõte, sest vahepeal ongi hea. Mitte oivaline ja imeline, aga täitsa okei. 
Olid ajad, kui ei olnud hea. Kui ma tegin asju, sest muidu oleks VEEL halvem. Isegi kui ma ei kujutanud ette, et halvem saaks olla, "vähemalt käin iga päev jooksmas ja kaalun alla 70 kilo".

Ohjah. 

Küpsised läksid ka nässu. 
Sidrunhape jäi maitses tunda, kuidagi hapukad. Ja kuumus oli veits liiga suur, nii et nätskuse asemel (Poeglapse lemmik) tulid täiesti muredad. 
Muidugi on nad söödavad. Nii halba toitu, et pole söödav, ma naljalt ei tee. 

***

Perkele.
Sain kõne "ootamatult avanes reedel opiaeg, kas te saate täna tulla opieelseid analüüse andma ja reedel operatsioonile?"
Võtsin end seitset moodi kokku, sööstsin pealinna ja kui ma olin end pooleks lipanud, roninud üle müüri, et otsemat teed saaks ja ähkides kohale ilmusin, ütlesid nad mulle, et mmhmh, seal ja seal ja seal teete kohe opiks vajalikud anlüüsid ära, aga me ei luba, et reedel opereeritakse, üks kiire asi tuli vahele.

Olin nii väsinud koju jõudes, et ahmisin neid viletsaid šokolaadiküpsiseid sisse ja läksin kohe voodisse. Pojale ütlesin, et toogu pesu õuest ära, maijaksa. Ja aeg lihtsalt kadus. Läksin magama, ei old kindel, kas üldse jäin, aga poolteist tundi haihtus. Ilmselt magasin. 
Ei ole tore. Et ma ei näe välja nagu sant, et tähenda, et ma sant ei oleks. Ma panen teile oma kolme päeva energia magama ja te olete: "Nojah, aga vbla ikka ei saa reedel"? 
Mul on 24. larp, ma ei saa 20. opereeritud olla. Mul on vaja kas üsna kohe või jääb kuu päris lõppu, kurat.

Aga üks hea tagajärg oli. 
Ma ei ole enam põhjatult kurb oma armuloo pihta ja ei kügele väljaütlemata sõnade otsas, kuni tal viimaks minu jaoks lusikaid jagub. 
Ma sain vihaseks. 
Mis mõttes kõik aina nõuavad mult ja mina leppigu riismetega, mis üle jäävad? 
Ma olen ka inimene. Kui ma minuna ei meeldi, mingu minema. 

Ükssarvik

Mul on mustand. 
Mitte blogipost. 
Mitte loovkirjutamise asi.
Erakirja mustand. 
Kui maht läks üle 6 lk, sain aru, et ma ei anna seda talle, sest ta ei seedi sihukest kamakat ära. 
Praegu on 14 lk. Aga osa teksti kordub, sest ma kopeerisin mõned kohad osasse "kokkuvõte, see, millega välja tulla".
See kokkuvõte on ka 3 lk pikk. 
Väga võimalik, et kasutan ka sellest reaalselt ainult pisikest osa.

Aga kogu selle kirjutamise - ja teemast K-ga vestlemise, sest alati on abiks teise inimesega arutada, ta võib näha asju, mida ma ise mitte - tulemusena raalisin välja, et inimesed ei ole enamasti nagu mina. 
Milline üllatus. 
Ja ikkagi. 
Mu jaoks NII iseenesestmõistetav. NII väga kogu suhtlemise iva. Ja noh - muidugi on mul inimsuhetega keeruline, kui ma olen nagu mina ja enamik teisi (mitte kõik, khm, FriedaFloriaSille) teistsugused.

Minu jaoks on absoluutselt kogu suhtlus ükskõik kellega alates keskkoolis olnud õpetajast lõpetades oma lastega, võõra prügikasti omanikust ja kassapidajast poes kuni oma armsamani, seismas sellel, et ma tahan teisi õnnelikumaks teha.
Ei ole mingi küsimus, et kas ma pean. See soov on alus. Kõige alus. 
Jah, vahel ma lähen võitlema, sest mul on tunne, et nende õnn, kelle eest ma võitlen, on tähtsam, kui nende oma, kelle vastu.
Ja mu uue mina tõdemus on, et minu õnn loeb samuti, ma ei pea ära andma kõike, vaid ainult 90%, midagi peab endale ka jätma.

Ja ... mis te tahate öelda, et see ei olegi kõigiga nii? Et ma TÕESTI olen ükssarvik?!
Et mõte "kõik võivad teha, mis nad tahavad" TÕESTI võib kaasa tuua selle, et ema tahab vanni minna, kui ta imik nutab? 
Minul oli tunne, et kuidas saab arvata, et ma tahaks vanni minna, kui mu laps nutab, see tähendab ju eeldust, et olen eriline värdjas.
Aga kui see tähendaks lissalt, et ma olen keskmisest inimesest naaatukene isekam, tähendab see ka, et ma esitangi inimestele kogu aeg võimatuid nõudmisi.
+ olen hämmastunud, kui nad nende kõrgusel ei seisa.

Ükssarvik. 
Krdi üksildane tunne. 
Täiesti arusaamatu. 
Ja samas täiesti loogiline. Võtab kõik mu suhted inimestega, kogu elu suhtluse, kokku.
Minu loomulik tung on anda. Ning siis ma imestan, mispärast "nad" mulle vastu ei anna. Mis mul viga on. Kuidas ma peaks olema, et nad tahaks anda.
Aga kui teistele ei ole andmine loomulik, kui tung teha teisi õnnelikuks ei ole üldine baastung, millest erinevad ainult üksikud psühhopaadid ...

Noh, pole imestada, et me ühiskond on, nagu ta on. 
Ei saagi teistsugune olla.