Elame veel

Eile oli mu lemmikilm. 
Olgu-olgu, üks lemmikutest. 
Päike paistab, aga sellisel augustisel-varasügisesel moel, mis tähendab märgatavalt kollast valgust. Ei ole külm, kindlasti mitte ka ülemäära palav. Varjus 17-18 kraadi. Mahe tuuleke puhub tuntavalt. Kõik haljas on kullaga segatud rohelistes toonides, küps ja valmis. Ajuti hõljub õhus õunalõhna.
Just selliste hetkede nimel tasub elada: miski ei küünitu kuhugi, ei kasva, ei kahane. Kõik on paigas. Valmis. 
(Kuigi tegelikult ei ole. Meie hoovi neljal õunapuul on kõigil õunad veel täiesti toored ja samas on kollased tikrid, mis ei ole ära söödud või muuks otstarbeks ära korjatud, põõsalt maha langenud. Rääkimata kodumaistest maasikatest, mis nii ammu viljumise lõpetanud, et ei mäletagi õieti enam.
Ega neid meie aias muidugi ole ka.
Aga küpsemise tunne on praegu.)

Natuke olen ikka ebaadekvaat.
Võtsin kapist potikaane (sest pudrupotile on vaja kaant, et puder selle all madalal kuumusel mõnusasti podiseks). Panin potile, aga kaas vajus sinna sisse.
Olin vale poti kaane võtt.

Vahpeal on üks terav südmus aset leidnud, aga kuna mina aktiivne liige polnud, lihtsalt veidi seotud pealtvaataja, ma ei jaga teile detaile. Mus endas ei ole tunnet et peaks. 
Ainult seda mainin, et loo negatiivne tegelane on selgelt autist. (Teine oluline tegelane on vbla ATH, aga mitte selline, kelle puhul peale vaadates aru saaks, et temaga midagi imelik on. Ilmselt maskib paremini, ta on ka oluliselt jõuline ja intelligentne =P)
Nii et negatiivne tegelane on selgelt autist. Nii ilmselgelt, et ta ei ole piisavalt võimekas maskima. Sama selgelt autist kui otukene. Saab asjadest krooniliselt valesti aru, ent ise on veendunud, et õigesti. 
Lihtsalt ei taipa. 
Mul on tast kahju. Kuigi ta tegi mitmes mitmes asjas natuke halvasti ja ühes suures väga halvasti. Aga ma tugevalt tunnen iseennast ära. 

Umbkaudne tsitaat: "Ma tean, et nii pole tavaks teha, aga ma olen aus oma tunnete osas."
Umbkaudne tsitaat: "Aga ma enam üldse ei taha ära surra."
Umbkaudne tsitaat: "Minu maailmas ei karda inimesed oma tundeid näidata."

Kas ma olen nüüd nagu tema? Et kui ma ei maski, olen ma ...
Eh, ei. Ma ei ole silmnähtavalt otu ju.
Nõup, ei saa olla =)
Ma nii intelligentne =)
S.t. ma raudselt ei ole kõige intelligentsem inimene, keda tean - kuskil ülemise kolmandiku allosas pigem. Elutarkuses ülemise veerandi kandis. Praktilisuse osas samuti ülemise veerandi kandis. Nutikuse osas nii madalal, et see on veits koomiline ja tuleb välja kui igasuguse mõistlikkuse puudus.
Aga ses osas pole ma ka ainus oma tutvuskonnas =)
Saranane ikka tõmbab sarnast.

Täna sajab vihma, kuid ikkagi on soe. 
See on ka tore ilm. 
Õuest leidsin kolm küpset vaarikat. 
Elu on ikka täitsa hea, onju =)

Autor on elus

Kui ma poleks nii väsinud, et kõik pidurid kadunud, ma vist ei kirjutaks teile. 
Aga ma kirjutasin ühe kirja ja jutu vahepealse asja, saatsin ära juba mitu tundi tagasi ja misMÕTTES ta pole midagi öelnud?
Saatsin sama teksti veel kahele inimesele, et näete, sellise asja kirjutasin.
Üks ei öelnud midagi, teine suure kangutamise peale, et midagi halba küll öelda ei ole.

Ehk mul on positiivse tagasiside puudus ja no kui selle juba tehtud asja peale ei saa, kirjutan võrgupäevikusse. Siin vähemalt loetakse, kui ka ei kommenteerita. 
Ja lühendatud-nuditud versioon sest kiri-jutust ilmub homme Loteriis arvustusena. 
Väga ära lühendatud. Aga asi seegi.

 ... natuke olen solvunud ka.
Lilli Luuk (see, kelle "Kolhoosi missile" homme arvustus ilmub) (näe, siin) kirjutab nii hästi, nii elusalt, nii tungivalt - ja on nii kuulus ja hinnatud.
Ometi, ometi: kui MINA sarnast lugu pakkusin "Vikerkaarde", pakkusin "Loomingusse", pakkusin "Feministeeriumi", keegi ei tahtnud. 
Olgu, see oli üsna toores tekst, kindlasti mitte nii kaunis ja pildiline kui Luuki lood. Kui ma ta uuesti kätte võtaksin, tuleks kindlasti palju parem. 
Aga siiski. 
Sisuliselt väga sarnane.

Kunagi kirjutasin "Arengu".
See oli ka ... sarnane. Teatud moel. 

Nüüd ma võtan ette ja loen läbi kõik Luugi intekad ja "Kolhoosi missi" arvustused, mis kätte saan. 
See naine kirjutab nii hästi, et isegi mina olen kummuli.
Kade ka. Ma tahaks samuti tähele pandud ja kiidetud olla!
Aga põhiliselt kummuli.

Võibolla võtan varsti käsile hoopis selle loo, mille kõik tagasi lükkasid. 
Te ilmutate sarnastel teemadel asju, ilmutage see ka!
Kuigi puändi teen veidi ümber. 
Ma ei tea, kas sõna demiseksuaal ei läbinud toona toimetajate meeli kui moodne ja hip kväärivärk, sest oli liiga uudne, aga enam ei läbi see MINU meeli võtmes "ei ole üllatav". 

Muidu käisin Tartus kliinilise psühholoogiga kohtumas. Sest hooldusvanemaks kandideerimiseks oli ka seda vaja teha. 
Ta ütles, et kirjutab meie kohtumise sisse, aga alles hiljem taipasin, et psühholoog pole ju meedik, ma ei näe tema kirjutatut digiloos. 
Hirmsasti tahaksin teada, mida ta kirjutas. "Mis elevant minust mõtleb?" on mu jaoks väga huvitav küsimus. Tagasisidet! Positiivset tagasisidet, paluks!

... ja Lilli Luuk teadis, kes ma olen, ja tahtis mu raamatuid lugeda.
Nüüd on see eriline kompliment. 

Ideaalne

Kui igemed nii õudsalt ei sügeleks ja kui ma nii väsinud poleks, võiks öelda, et peaaegu täiuslik päev. 
Ei, midagi eriti head ei juhtunud. 
Ainult palju pisikesi headusi ja pea IKKA ei valuta, imelugu. 

Nt on mul nüüd neli mahukat mahlakalaasi tohkem. Keegi oli alla, maja tagumise väljapääsu kõrvale pannud kasti nõudega ja sildi "kes tahab, võib võtta". Muu mulle huvi ei pakkunud, aga vahel on olnud veidi ebamugav, et mu majapidamises on üks mahlaklaas ja see ka mingi ... 150 ml umbes. 
Väike, ühesõnaga.

Ujuda oli soe ja mõnus, kuigi vool oli kiire ja sain enda väsinuks. 
Üldiselt ma ei hingelda, kui veest välja tulen, kuigi tõmbeid teen tavaliselt üle kahe korra rohkem. Enda väsinuks ujumine on hea asi, et te teaksite. Tunnen, et olen tugev ja vapper, saan kõigega hakkama ja treenib ka.
Ei olnud liiga kuum, vaid just paras ilm. Sain ära viidud taara ja koer leidis koduteel suure singikondi ning ragistas selle kallal õnnelikult tükk aega.
Oi, koeral ei tohiks lubada õuest leitud asju süüa? Ah, minge ka. Ma söön isegi õuest leitud asju. No mis on tõenäoline halb tulemus, kui ta valet asja sööb? Kõht läheb lahti ja ma pean teda öösel õue kakale viima. 
Emake maa, kui jube. 

Kirjutasin luuletuse, mis tuli nagu laine. 
Nad vist hüüavad seda inspiratsiooniks. 

Mulle pole kasvanud juuri,
sest mu kodu pole olnud maa all.
Te ei saa panna mind puuri,
mind ei pea ei trellid, ei vall.
Ma pole juurtega kinni,
sest eal pole võrsunud maast.
Ma olen meri ja leek
ning mõnikord löga ja saast.

Pole omased roomavad taimed,
mullast ma söönuks ei saa.
Olen tuline tuuline naine
ja mulle võõras on maa.

Olen laugas salakesi,
ent tormid mind kõrgusse viivad.
Olen leek, olen õhk ja vesi
ja tiivad ja tiivad ja tiivad.

* Jaa, viide Kaplinskile on teadlik.

Toimetasin natuke, mängisin palju civi, tõin pesud õust tuppa, tegin pannkooke, sõin pannkooke, jõin palju kohvi, miski ei karju kuklas, et PEAB ja poeg on kodust ära. 
Mu ema palkas ta lihttööliseks, nii et ta peseb aknaid, koorib katuselt sammalt ja vist niidab muru ka.

Hoolduspere-ametnikult, kes täna puhkuselt naasis, sain kirja, et tore, hea et ma ära ei loobunud, aga arusaadav, et kui mu poega kaitseväkke ei võetud - kohad täis wtf? - siis lükkub aastakese edasi. 

See vist ongi mu ideaalne päev. Midagi ei pea tegema, et halba vältida või vähemaks keerata, aga kõike võib, et veel parem oleks.
Miski ei tapa. mis ei näri, miski ei valuta, võib lihtsalt olla.
Täiesti veider, et mul selliseid päevi nii vähe on. 
Aga samas tore, et vahel ikka on ka. 

Ahjukuum ja ärev

Kuumahood klimakteeriumi alguses.
Ma mõtlen, et neist võiks kirjutada, sest mina küll ei teadnud, mida oodata ja kuidas need tunduvad.
Valusad ei ole, nii et milles probleem? Tegelt ei ole valusad, aga see on väga piiri peal. 
Phmt tuleb tunne, nagu kogu su nahk hõõguks kergelt ja kui kaks nahapinda kokku muutuvad - palju õnne, krõnksus külilimagajad, kes voldivad oma käed ka kokku normaalselt - tuleb nad üksteisest eemale sebida, sest see on nii ebamugav, et peaaegu valu. 

Ma magan nüüd enamasti kõhuli, käed laiali, ja ilgelt tüütu on, et öösel tuleb kass end üle voodiserva rippuva käe vastu nühkima. 
Iga kord ärkan ja pean leidma mingi teise asendi, nii et käsivars üle voodiserva ei ulatu.

Kogu aeg ei ole kuum, kogu aeg ei hõõgu - aga seda juhtub piisavalt tihti, et näiteks magamisasend ohutu valida. 
Päeval veel saab kuidagi oldud, kuigi riiete mahakiskumine on mullegi tuttavaks saanud, aga vat öösiti on raske.

Muidu käisin täna uuesti füüsilise tervise tõendit hankimas. 
Vahetatud perearsti juures.
Sain ka, aga vahepeal oli päris hirmus.

Ma ei olnud seal anonüümne, Mitte et õde küsib mõned küsimused ja annab saatekirja röntgenisse, vaid kaks arsti tulid ka kohale. Üks neist on mu blogi püsilugeja (lehvitus!) ja teine (kelle nimistusse ma läksin) tunneb mind vanast ajast, kui neil praktikal olin ning töötasin, ja ütles, et loeb mu raamatuid ikka innuga.

Ja siis me rääkisime jälle sellest, et miks mul seda tõendit vaja on, ma ei lähe ju tööle? Üks küsis mult sada küsimust teemal, kuidas ma migreeniga toime tulen ja kas neuroloogiga on kohtutud? Ja mis ravi? Ja teine küsis sada küsimust selle kohta, et miks mulle veel üks laps, kas ma annan endale aru, kui raske võib temaga olla, mis ma teen, kui laps lihtsalt keeldub raamatut läbi lugemast, kas ma ikka tean, et lastel on vaja stabiilset keskkonda ja süüa 3x päevas ja riideid ja ...

Veensin nad ära, et olen tubli, tegelen enda ja oma tervisega ja lapsele, kes keeldub raamatut lugemast, loen ette õhtujutuks, ja no sain oma nakkustevabadust tõendava dokumendi kätte.
Aga hirmus oli.

Psühhiaatrilt on ka mingi kiri olemas, nüüd ootavad ees veel kliiniline psühholoog, motivatsioonikiri ja avaldus. 
Ja siis tuleb see pärisasi alles. Kodukülastus ja viis tundi vestlust ja kui ma küsisin, kas nad mu lastega ka rääkida tahavad, sain vastuseks, et jaa, muidugi, aga mitte samal ajal, muidu venib kümnetunniseks.

Oeh. 

Psühhiaater ütles mu soovi peale algul, et nojah, väga üllas, aga miks ma tahan?
Ja ma ei oska sellele ikka veel vastata. 
Mingi ürgiha?
Mingi loomalik "lapsed = edukus, tahan edukas olla, võtan kõik lapsed, keda saan, oma tiiva alla/oma urgu/ja kui ei mahu, siis roteerin?"

More babies! Moar!!!

Üllas? Ma ei näe selles, et ma teen, mida mina tahan, midagi eriti üllast. Jah, usun, et suudan pakkuda lapsele paremat elu kui tal lastekodus oleks. Aga nagu ... Ma ei tee seda enda mahasurumise hinnaga, see on just see, mida mina tahan teha!
Üllas ...

Jah, on küll hirm. Aga mitte selle ees, et kuidas ma toime tulen - oma laste klassikaalslaste vanematega võrreldes ma olen kuramuse kuldne ema, muidugi tulen toime - vaid selle ees, et Nad ei usu mind, arvavad, et ei saa, ei suuda ei jaksa, ei saa toime. Ja ma tõestan ja tõestan, hüppan läbi rõngaste, teen kõik, mida mulle öeldakse, ja IKKA ei sobi.
Olla teiste silmis mitte-piisavalt-hea on mulle ränk.

Aga noh. Üks tegevus korraga. Üks päev korraga. 
Tulevikule ja tulemusele mõtlemata.