Labased naljad

Jumalast tükk aega ma arvasin, et inimesed, kes teevad "lihtsakoelist huumorit" ehk nalju, mis ei ole absoluutselt naljakad, ainult labased, "this fruit just hanged so low", teevad seda sarkastilisel iseenda-üle-naerval moel. 
Mul läks palju-palju aastaid, mis sisaldasid muuhulgas selliselt käituvate isendite siirast selgitamist, kuidas huumor on aidanud neil ellu jääda ja rasketest aegadest ja rasketest läbielamist üle saada, et taibata: nad teevadki omast arust naljakaid nalju. 
Nendel ongi "hea huumorimeel". Vähemalt nende endi arust. 

See avastus oli osaks minu avastusest, et inimesed on lollakad. 

Ma olen maailmapildi, kus enamik inimesi on täiesti lollid ja kõik, ka kõige helgemad pead, vahel ja mõnes asjas lollakad, suhteliselt omaks võtnud. Pisiasjades mind enam ei üllata. Jah, nad arvavad, et ongi naljakas. Ja inimesed, kes nende naljade üle naeravad, ei naera piinliku olukorra vältimiseks ja selleks, et humoristile mitte haiget teha, vaid need naljad on ka nende meelest naljakad. 

Aga üldpilt, üldtõdemus ikka šokeerib mind. Pidevalt. 
Ma lihtsalt ei suuda uskuda.
Nagu päriselt päriselt päriselt inimesed mõtlevadki nii?!?!?! 

Kuigi tõsi on, et vahel loen üle mõnd oma vana postitust ja näen ise ka, kui veider ja justnagu sihilikult šokeeriv(ad) mu mõtteavaldus(ed) seal on. Kusjuures ise tegelt mäletan, kuidas ma oma teada lihtsalt ütlesin välja selle, mida kõik teavad. Aga üle lugedes on see: "OMG, see kõlab küll väga imelikult ... selliseid asju ikka enamasti ei kirjutata."

Ent tulles tagasi nende humooriliste huumorit tegevate inimeste juurde: mind ajab selline asi karvaseks, turri ja ahastusse. Ahah, mhmh, jube naljakas, et on olemas Eesti Pimedate Ühing ja Eesti Lasterikaste Perede Ühing, keda, huvitav, ühendab Eesti Metsloomaühing?! 
Ma saan aru, miks peaks olema naljakas, aga no üldse ei ole. 

Ma olen isegi välja mõelnud, miks mõni asi on naljakas ja mõni teine ei ole. Võtmesõna on ootamatus. Ehk siis low hangin' fruit ei saagi naljakas olla, sest on ootuspärane. Kui turske mees kükitab ja särgi ning pükste vahel on näha kannikatevahelise prao algust, see ei ole isegi grammike naljakas. Ainus, miks võiks huumoripunkte anda, on võimalus, et mees on ühtlasi torumees ning kui teine on tema tagumikupragu silmanud, ütleb ümber pööramata ja asendit muutmata: "Mhmh, ma olen torumees ja kükitan, mu persepragu PEAB paistma." 
Sest kui inimene ilmutab ootamatut semiootilist võimekust, on see täiega tore. 
Aga kui kannuga naise pildiallkiri on: "Naisel on kann," ja keegi selle lugemise järel naerust lämbub ja mu segaduses pilgu peale selgitab, et no KANN (palataliseeritud n), hahaha, naisel on KANN, ma naeratan viisakusest, aga tegelikult ei saa aru, kus nali on. 
Sest nali peaks ju olema ootamatu. Kui nali on nii ootuspärane, et nalja tegemata jätmine oleks tegelikult ootamatum viis situatsioonist läbi saada, see nali ei ole naljakas. 
Isegi mitte natuke. 
Aga, eks ole, on olemas inimesed, kellele on. Ja need inimesed on võimelised kirglikult ja nukralt rääkima, kuidas huumor on neid aidanud ja teeb elu elatavaks. Mina olin alati neil kordadel enda sees: "MILLEST ta räägib?! Mismoodi tema mõtleb ja tunneb?!" iga inimese puhul.
Aga ei öelnud, et nende huumor pole naljakas. Sest kõigi nendega olid meil head suhted ja ma ei tahtnud ometi haiget teha jne. Tegelikult olen ikka veel väga hell inimeste vastu, kellega mul isegi enam-vähem sõprus on. 
Lissalt neid inimesi on väga mitu korda vähem. Kogu aeg jääb vähemaks neid, kelle vastu ma vaevun ettevaatlik olema. 

Pole päris kindel, mis mootor selle taga on.
Aga küll ma välja mõtlen. 

Vara veel, tegelikult

Nad kirjutavad mingeid aastakokkuvõtteid. 
Nad? Te? Me?
Ei saa öelda, et mulle aastakokkuvõtted ideena ei meeldiks või et poleks lahe enda sees asjad läbi mõelda ning kuskilt kinni võtta, otsustada: Jah see!

Aga ... 
Aga ma nii paljudele küsimustele-asjadele ei oska tegelikult vastata või on neid liiga palju või pole üldse ja siis ma üritan MIDAGI leida, aga pähe tulevad ainult täiesti juhuslikud mälestused, mis tegelikult üldse kõige-kõigemad pole. 
See on parem kui mitte midagi?
See on parem kui mitte midagi - kui ma olen elus näiteks viie aasta pärast, on hea lugeda vähemalt MILLESTKI selle aasta sees.
Muidu ei mäleta üldse midagi. 

Temalt võtsin. 

Mis sul möödunud aastal õnnestus?

Ma sain aru, et mu kirjutised vajavad AEGA, et kasvada esimesest mustandist Millekski Heaks. Ma nüüd kirjutan seda silmas pidades edaspidi. 
Oot, see on teooria, mitte otsene hästiminek?
Noooo ... püsisin terve aasta - no ok, paar päeva on veel - elus!
Mitte et see tingimata õnnestumine oleks, aga ma andsin lubaduse kümneks aastaks ja see aeg pole veel täis. 
Mina ei tea, mis mul õnnestus. 
Osad asjad ei läinud halvemaks? Kodu on päris kodune näiteks. Kuidas õnnestumisi üldse mõõdetakse? Hõrk sidrunikreemitort tuli päris söödav. 

Mis sulle möödunud aastal muret tegi?

Poeglapse koolitee. Tütarlapse igasugused teed. Ma tahaksin, et nad oleksid õnnelikud, ja kogu aeg on tunne, et nad ikka piisavalt ei ole. 

Ma ise. Et ma olen igalt poolt katki ja keegi ei oska mind parandada ja siis on kergem öelda, et ma olen lihtsalt valesti. 
Jah, ka mul endal. 

Et raha saab otsa - kusjuuures, kui mul oli rahulik kuuteenistus, ma üldse ei muretsenud selle pärast, et see toetus saab kunagi otsa. 
Aga siis sai. Millega seoses hakkasin taas muretsema, sest ilmselt hakkab nüüd halb.
Ja oli halb küll, jah. Kui inimesed (lehvitan tänulikult ja rõõmsalt) poleks mulle annetanud, ma ei tea, kui hirmsaks oleks asjad minna võinud.

Mis olukord tegi sind väga ärevaks kuid lõppes siiski õnnelikult?

Mind ei tee miski väga ärevaks. 
Aga no kui võtta natuke muret teinud asjad, siis ... poeg võeti keskkooli vastu, K-ga leidsime ühise pinna, millel koos seista, ja see raamat, mida koos kirjutasime, on veeeeeel paremaks läinud - viimased raksud tänu mulle, kuigi ma ise seda ütlen. 
Koer kadus ära ja tuli siis tagasi.
Kass jäi haigeks ja siis sai terveks.

Viis lemmikut hetke aastast 2022:

Ma ei ole eriti hetkede-inimene. Ehk minu jaoks "hea hetk" on "kle, polegi nii halb!" ja hea periood, kui sellised tõdemused ridamisi peale tulevad. Elus on olnud oivalisi tunde, aga ainult mõõdukalt häid, paraku, sel aastal.
Aga no ... Tütarlapsega peale kulmutehniku juures käimist koos Balti Jaama turu terassil päikese käes istumine, makroonid ja latte. Rääkisime elust, aseksuaalsusest, demiseksuaalsusest, K-st, tütre sõpradest ja sellest, mismoodi on olla aromantik, aga siiski suhet soovida.

Lumetormis mis kunagi detsembri keskel oli, Selverisse rühkimine. Poodi jõudes aina naeratasin ja naeratasin, sest NII LAHE.

Kunagi augustiõhtul jões ujumas käia nii, et paar päeva oli olnud külmem ilm ja viimaks ometi vesi värskendas pikemalt, mitte ei jahutanud ainult korraks. Väga mõnus tunne oli.

Ainult kolm? Oeh ...

Kaisa Ling Thingi kontsert oli mega. Just see, kuidas mul õnnestus seal täpselt sedasi ja sellisena käia. nagu käisin, tõi kaasa iseendaga maksimumrahul olemise. Eri värvi saapad ja korralik meik, kleit ja kotis olnud raamat. Jõin esialgu ühe neitsiliku ja siis ühe ammu enam mitteneitsist moijto, tantsisin üksi istekohtade taga ja nägin paari tuttavat, kellega aga ei vahetanud rohkem sõnu kui "tere".
Pärast sain päeva viimase bussiga koju ka. 

Ma olin hästi rahul endaga ka pärast K mahajätmist ja pärast Ukrainasse mineva drooni jaoks annetamist. Pärast selle loo kirjutamist, mida keegi ei tahtnud, samuti, aga see ei tule arvesse, sest hiljem oli nii halb.

Kuidas sa möödunud aastal maailma/teiste inimeste elusid mõjutasid?

Ma väga loodan, et kuidagi ikka.
Jep, mina olengi see inimene, kes on nii otsustavalt tema ise, et teised LOODETAVASTI leiavad sellest julgust olla nemad ise.
Kuigi - kui nüüd kirstalselt aus olla, siis on blogilugejate arv mõneti (nt umbes poole võrra) kahanenud. Mõtlen, et vbla sellesama pärast - no et on hulk inimesi, kes ei taha, et teised nemad ise oleksid, kui see ühikondlikult tavalistesse mõõtudesse ei mahu. 
Mis omakorda mind oluliselt ärritab. Sest kui ma teeksin midagi aktiivselt halba, peksaksin loomi, lööksin tänaval inimesi, kasvõi sodiksin raamatukogu raamatuid täis, ma saaksin aru. Aga ma ei tee, minu imelikkused on jube taltsad - ja ikka olen Liiga Imelik enamiku inimeste jaoks ja wtf. 
Aga vbla ma mõtlen liiga palju. Vbla annavad inimesed mulle lihtsalt seda, mida mina neilegi: kui ta ei tee mu maailma paremaks, ma ei võta teda sinna. Las teeb oma asju kuskil, kus mind pole. 
Phmt mu igavene teema: ma tahaks meeldida inimestele, nagu ma olen, ja kui ei meeldi, on halvasti. 
Aga ega keegi - ei mina, ei nemad - end ometi muutma hakka. Mina tahan ju meeldida sellisena, nagu olen, mitte mingi teeseldud pehme karvase kaisuloomana. Nemad aga ei oma muutumiseks üldse mingit mottigi =P

Mis põhjusel enda üle uhke oled?

Ma ikka üritan.

Miks endas pettusid?

Ma ikka üritan.
Ei õpi üldse, et alati saan peksa.
No hea küll, hea küll, vbla see ei ole otseselt PETTUMUS, mida ma enda osas tunnen. Rohkem ... hämmastus.

Selgub, et ma ei suuda enam ÜLDSE uusi meessuhteid sõlmida. Nagu ... absull ei taha ja ei meeldi ja väkkväkkväkk. 
Pettumus ei ole siingi vast õige sõna. Ma ei pea seda oma veaks. Aga ma arvasin kaua-kaua, et on naa, aga sain taas tunnistust, et mkmm. On hoopis nii. Ainult nii. Naa pole üldse variant.

Millisel hetkel tundsid täielikku rahu ja kohalolu?

Öööööööööööööööööööööööööööööö ... ööö? 
... rahu ja kohalolu ... mingi viis aastat tagasi vist oli? Mingi laste ja K-ga väljas söömine nt? Meie esimene sedasi koos, takkajärgi vbla tundub lahedam, kui siis oligi.
Nii et vbla ei olnud ka. 

Mis oli möödunud aasta kõige raskem õppetund?

Demiseksuaalsus ei ole mingi muretu poosekas "oh, ma olen ka LGBT+-inimene, nää, lipp, võin paraadile ka minna", vaid PÄRISELT on raske, PÄRISELT on purustavalt raske ja ei, ei ole üldse okei aduda, et inimesed, kes sulle nii südame külge kasvanud on, et näed neid viimaks ahvatlevana, näevad selleks ajaks alati ja vääramatult sind kui ebaseksuaalset olendit, "noh, nagu õde".
Ja tõdemus, et pinge ühiskondlikult õigeks ja heaks ning mu enda meelest õigeks ja heaks loetu vahel jääbki mind painama alati, kui enesetunne kehvem. Jaa, kui adrenaliin üleval, mind ei koti teiste arvamus, siis teen, nagu enda silmis õige on, ja muu ei huvitagi. 
Aga kui adrenaliin üleval ei ole, tuleb: "Aga äkki ikka ... aga kui nüüd teisest küljest vaadata ... aga miks ma arvan, et minu pilk asjale kuidagi õigem on kui tema/nende pilk, ma olen vist ikka natu isekas ..."

Kas saavutasid midagi oma elu eesmärkidest?

Kusjuures ei. Nagu ... ma ikka tahaks öelda, et jah, jah, just! Aga see oli rohkem aasta, mil ma sain aru, et neid asju ei juhtugi mitte kunagi. 
Mitte kunagi ei saa ma kirglikuks polügaamiks. Minusse võidakse isegi armuda, ma ei armu üldse vastu. Kogu see demiseksuaalsuse värk lihtsalt välistab võimaluse võtta oma ellu vastu inimesi, keda ma vaevu tunnen või õieti ei tunnegi, aga tundma õppida inimesi, ilma et nad mulle külge hakkaks lööma, samas kui minu viimaks valmis olles oleks nemad ka valmis ... ei ole eriti sageli ette tulnud minu senise elukogemuse põhjal.
Mitte kunagi ei saa ma palju lapsi. Vähemalt kõhust mitte. MITTE KUNAGI. Isegi viljaka ea lõpumärgid on saabunud. Mul on veel viimased verised tõmblused ees, aga ühed vahelt ära jäänud päevad ütlevad, et varsti on nendega üldse kööga.
Ja noh. Kaks proosaraamatut, millega ma rahul olen, on mul juba ilmunud, nii et seal pole enam midagi saavutada. Kanadasse ei kolinud, Šotimaale ka mitte ja suures puumajas loomeinimeste pansionaati (tasuta) ka ei avanud. 
Rohkem eesmärke polegi. 
Ainult vähemalt-nelja-lapse unelm on ses osas veel lahti, et enda juurde elama saan kellegi võtta küll, vbla isegi lapsendada. Ja KUI ma peaks kuidagi arusaamatul moel rikkaks saama ja suuremasse elamisse kolima, võin sedasi oma perre lisada lausa mitu inimest. 
Ei tundu küll väga tõenäoline. 

Millised inimesed moodustasid möödunud aastal su siseringi?

Tütarlaps, Poeglaps, K, Murca. 
Miks Murca ka mainitud on? Kuule, ma käisin tal KAKS KORDA külas! Teises Eesti otsas! Kui ma teda sitaks ei armastaks, poleks see võimalik ju. Ja ma mõtlen tast alatihti. 

Mis veel?
Ma pole end vist viimasel kolmel aastal kordagi kaalunud. "Ma varsti, kui kuhugi sattun, kus kaal on," ja siis ma unustan seda teha, kui kuhugi sattun, kus kaal on.
Lisaks ei "sattu" ma kuhugi enam kuigi tihti. Elangi ainult kodus. Poes käin ka. Ja jõe ääres. Aga külas?
No Murcal käisin. KAKS korda sel aastal. 

Selle aasta Suur Avastus oli kindlalt, et minu sees nõrgubki vähe hormoone. Hulga vähem, kui normaalseks peetaks. SELLEpärast ma ei käitu, nagu oodataks, ja sellepärast ei saa ma ka teiste poolt tagasisidet, mida ma ootaks. Sellepärast ma ei tunne asju, mida hea ja õige inimene peaks tundma, ja ei saa kasutada eneseabivõtteid, mida inimesed muudkui kasutavad ja mis väidetakse töötavat. Sellepärast ma olen, mis ma olen, ja maailmas toimima nii krdi abitu.
Ei, autismi ma ära ei anna. Pean oma identiteedi osaks edasi. 
Aga hormoonivaegus seletab NII PALJU.
Ka seda, miks ma autistlik ei tundu isegi spetsialisti vaates.  

Mul on käevõru, mis kogu aeg käel (viis erineva paksuse ja punutuse astmega pruuni nahkpaela, kõik käib kinni ühe lukuga, lukk on mu arust geniaalselt lihtne), ja kaelas Ukraina vappi kujutav ripats. Kui sõda läbi ja Krimm taas Ukraina, võtan ära.
Mitte käevõru, see lihtsalt on. Kui katki läheb, hangin vist uue. Võin ka lihtsalt ära võtta, kui ära tüdinen, aga mulle meeldib oma randmel midagi näha =P
Suvel värvisin juuksed lillaks ja olen nii hoidnud.
Kohvi joon mustalt ja mõrult. See on vähem hea, kui varem oli. Rohkem harjumus, vahel harva nauding.
4-5 sigaretti päevas. Pigem 5. Peenikesed Malborod. 

Ma ei tea, miks ma olemas olen. Vahel mõtlen, et K elu teen paremaks, vahel kahtlen selles. Oma Poeglapse elu ilmselt teen paremaks. Tütarlapse elu teeks halvemaks, kui ma ära sureks, aga no ... ma ei suuda teda õnnelikuks muuta ka elades, eksole. Nii et laias laastus teeb sama välja.

Ega mul elamise vastu hetkel eriti midagi ei ole. 
Lihtsalt ega mul elamise poolt ka eriti midagi ei ole. 

Sitad unenäod võtavad päevaks ka tuju ära. Head unenäod samas loovad meeldiva fooni kõigele muulegi. Aga see ei ole selle aasta eripära, nii on olnud kogu mu elu. 

Ampsuke minu rõõmuks

Nende jõulude märksõna minu jaoks on "ebaõnnestumised kokkamises".
Algas asi hommikul, kui üritasin teha suppi ja alles kui poeg tuli ja küsis, mis siin haiseb, taipasin, et puljong oli halvaks läinud. (Ignoreerime küsimust "kes teeb jõuluhommikul suppi?!" - mul oli omast arust vaja see puljong supiks teha, muidu läheb halvaks.)
Sealiha oli liiga taine ja maitseb seega ülearu kuiv ja tervislik hoolimata pikast ahju-ajast ja peekoniga tempimisest. Poeg õnneks ilmutas rahulolu, sest tal oli ilmselt rasva piisavalt hinge all, et mitte häiritud olla. 
Tiramisu-kreem tuli kuidagi hapukas. Ilmselt vastutab brändi, mida mandlilikööri asemel kasutasin - liiga toores. Üldiselt kasutan ikka brändit ja see on igati hea, aga ma ei kasutanud varem nii kehva. 
Miks mul oli kehv brändi kodus: ema arvas, et äkki söögitegemisel saad tarvitusele võtta, joomiseks see ei sobi, ja tõi. 
Ma arvan, peale 24 tundi seismist on Miisu ikka hea, ent täna sõin kreemijääke ja olin veidi rahulolematu. 
Ja ma ei ole kindel, et piparkooke üldse teha viitsin. Ma olen teinud kaks korda juba selles detsembris, ise tegin taigna ja puha, ja jumala hea tulid, aga ma olen lissalt nõrk. 
Ei JAKSA. Mis siis, et taigen on kapis ootel ja valmis ja isegi kaht värvi glasuuri on.
Sööme magusaks jäätist + mandariine + vahvlitorukesi ja kogu lugu. 
Olgu, Tiramisu-mandlid, mis jõulukingiks tulid, vaigistasid Poeglapse magusaisu ilmselt üsna ära ka. See pakk on juba tühi ka =P

Meie jõulupuu on kaks raagus oksa, mille eile metsast tõin ja mille Poeglaps täna kuue jõulukuuliga ära ehtis. 
Kaunis, kuid ma ei hakka teile pilti tegema. 
Ei (arvasite õigesti) jaksa. 

Üldiselt ma jõulude üle üldse ei kurda. Ema ja K ja Tütarlaps käisid eile ja üleeile, ma ei pea kuhugi minema, aga kutseid vormis: "Kui te tahate tulla, siis olete oodatud," esitati tervelt kaks, nii et mul on maailmaga haakunud tunne. Poeglaps oli äärmiselt rahul oma kingitustega, kuigi neist kaks olid vormis "sedelid lubadustega". Mu ema oli helde käega ja lisaks sain täiesti - täiesti - ootamatu laekumise.
Ei, mitte annetuse eraisikult, vaid raha väga ametliku olemisega asutuselt selgitusega "honorar". 
"Mille eest see nüüd oli?!"
"Aa, me ajasime sassi. Arvasime, et sa pole veel honorari saanud. Jäta endale, jõulukingituseks."
Ega ma nüüd rikkaks ei saanud sellega, ent väga abiks siiski.
Väga jõulukingitus.
Much wow.
Nii jõul.

Alatu teadlikkus

Käisin täna töövõimehindamisel. 
Noh, tegelikult hindamistaotluse täitmisel ametniku juures. 
Jube libe oli. 
Jaa, SEE ilm on mu vaenlane. Plusskraadid, löga ja libedus. 
Täitsime tund aega taotlust. Minu peamine sõnum oli: ma väsin jube kergesti ära ja kui ma väsin, mul kõigi süsteemide töö nõrgeneb. Ja siis me täitsime seda taotlust ja ma mitmel korral mõtlesin, kas öelda, et olen jube väsinud ja mul juba on raske ... aga ikka ei öelnud. 
Sest ... ega mul olnud ju vaja seda ametnikku veenda. Tema ainult kirjutas taotlust. Mida ta oleks sinna kirjutanud, kui oleksin öelnud, et olen väsinud?
Ilmselt  mitte midagi rohkemat, kui sinna nagunii läks. 
Tulin koju. Juba rongis hakkas mul paremal pool rinnus ja kaenla all valutama. Nüüd valutab muudkui edasi. Une järel samuti. Ilmselt see pole infarkt - filmides nad haaravad karjega rinnust, mitte ei ela ebameeldiva tundega järgmised 8 tundi - ilmselt see ei ole midagi, millel konkreetne nimigi oleks. 
Nii et mul on lihtsalt sitt olla ja keegi saa midagi teha. Isegi kaastunnet ma ei saa, sest see ei ole halisemavõtvalt valus.
Lihtsalt tüütu.

Muide, tuntud paanikahäired. Ma olen korduvalt mõelnud, kas ma saan neid, lihtsalt - ilma paanikata. Sest süda hakkab peksma, hingamine muutub hingeldamiseks, pea hakkab pööritama, halb on. 
Mina sellises olukorras tulen poest välja. 
(Ehk: enamasti juhtub see minuga täis kaubanduskeskustes. Eriti ohtlik on jõuluaeg. Palju sebivaid inimesi, vali juhhei-muusika - ja ma saan oma ilma-paanikata-paanikahoo.)
Olen nüüdseks õppinud, et sellises olukorras mu võime ratsionaalselt edasi ostelda langeb põrmu ja ma ei naudi ka nagunii enam midagi. Kunagi viisin ostlemise ka kangelaslikult lõpuni ja siis kodus tuvastasin, et need asjad, miks üldse poodi läksin, on pooles ulatuses ostmata. Küll aga on kalakonserve ja Earl Grey teed ja lisapakk tatart, wtf.

Nüüd ma juba tean. Hakkab halb, lahku poest. 

Samas, seda ei peeta paanikahäireks, eks? Sest PAANIKA on paanikahäire põhikomponent. Peab kartma, et nüüd suren ära.
Mina isegi ei arva, et on lootus surra. Lihtsalt sitt on olla. 

Et teised inimese hädasid tõsiselt võtaksid, peab ta nende all kokku kukkuma. Kui ta ei kuku, kedagi ei huvita.
Ja isegi kui kukun, tulevad inimesed: "Kuidas sa nii isekas olid? Kuidas sa nii loll võisid olla? Elu rumalaim otsus!" 
Ma ei saa üle. 
Ikka veel mitte. 
Nagu ... mida te tahate minult?! Et ma oleks mingi hormonaalne vrakk, kel hormoonide üleküllus katuse ja vundamendi ja kõik sõitma paneb?! Mul ei ole seda kuskilt võtta! Ma mõtlengi kainelt, et njah, kehv on, aga selgelt ma ei sure. Tuleb poest välja saada. 
Pärast tänast töövõimehindamist läksin poekempsu, panin ukse enda järel haaki ja puhkasin seal veerand tundi pingest. Aga kuhu ma sellised asjad töövõimehindamisdokumentidesse kirja peaksin panema? Keda huvitab, kui ma ei karda ja mul ei ole vaimset piirangut: "Jube hirm on, ei suuda teha", vaid ma teen kõik ära ja siis suren väsimusse?

Lõrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!!!

Muide. psühhiaater, keda novembri lõpus väisasin, mulle meeldis. Aga autismi ja ATH kohta ütles ta: "Ma praegu mingeid viitavaid jooni ei näe. Võibolla teeme hiljem mõne uuringu."
Selgelt tema ka eeldas, et ma teen Mingeid Teadvustamata Asju ja siis ta näeb ja saab Jooned. 
Ja mina teen asju, mis on teadvustamata, nii vähe ja nii harva, et keegi krt ei pane neid tähele - isegi ma ise mitte.
Ja see on juba kõrgtase - et ma ise ei märka, kuidas ma midagi teen.
Mina tean, mida ma teen, miks, kurat, see tähendab, et ma pean teadlikult sümptome teesklema, kui tahan, et mind mingil moel vaadeldaks?????

Uppusin toredasse

Ei, mul ei ole talvest kõrini. 
Ma saan aru, kuidas soojalembidel võib talvest kõrini saada (kuigi ma ei saa ikkagi aru, kuidas löga ja kaks kraadi sooja on parem paksust lumest ja miinus viiest), ent minusugustel? Neil, kes eelistavad külma palavale?
Mina mitte aru saama. 
Ja kahes kohas kõrguvad mulle kaelani ulatuvad hanged seal, kuhu lumi teedelt kuhjati. Nagu ... nagu ... nagu lapsepõlves, ainult siis olin palju lühem! SEE ongi mu elu vingeim talv!
Betamax on ka abiks ja kui ma välja mõtlesin, et pidev migreen on pidevast ülekoormatusest ja hakkasin asju vääääääääääga teistele delegeerima ja lihtsalt mittetegema, läks paremaks. Magasin kaks lõunaund ja nüüd kavatsen jälle tuttu minna ning olen juba 24 tundi järjest ainult ibuprogeeniga hakkama saanud.

Imeline. 

***

Läheb üha paremaks.
Vist.
Magasin 10 tundi (üldiselt üle 8 välja ei vedanud viimastel nädalatel) ja kuigi mul ei ole hea olla, ei ole ka aktiivselt halb. Lihtsalt selline --- kange ja valus. Sihuke enesetunne, mis tuleb mul ikka, kui päris põrgu on läbi ja Organism otsutab, et olgu, nüüd on ohutu lasta endal tunda, võib proovida halbolu. 
Enne oli sitt, aga mitte sellistes asjades nagu "halb tunne keres magades" ja "uimane olek pärast ärkamist" ja PÄRIS kindlasti ei käinud ma hommikul juba valgel ajal kempsus ja ei maganud siis edasi. 
Polnud variantki. 

Kuigi tõsi. Võin ka lihtsalt haige olla. 
Mis ei põrmusta teooriat: "Keha julgeb nüüd lõdvemalt võtta, sest ma enam ei tee nii arutult palju," lissalt teatab mulle, KUI läbi Organism vahepeal läks.
Kuigi ma omast arust tegin ... no veidi rohkem kui vavaliselt, isegi olulise protsendi jagu rohkem, aga ometi mitte NII PALJU, et NII VÄSINUD olla?
Ilmselt tegin nii palju ja olin veel väsinumgi. =O

Ehk jälle kogemusinfo mitme lapse vanematele: jah, teil on OLULISELT raskem. Mis siis, et tundub: mis see natuke rohkem süüa teha, natuke rohkem nõusid pesta, kaks või kolm või rohkem  päkapikku käivad ühe asemel - mis see ka ära ei ole. 
See on. 
Väga ei tundnud, kui palju raskem või kergem lastega või ühe lapsega toimedada oli pika aja järel vaadates.
Aga lühikese perioodi kestel nii ja naa olemine teavitas selgelt. 

Ja minu lapsed on suured, eksole. Teevad ka ise asju, pesevad oma kausi ära ja teevad koolitöid, ilma et ma tingimata kõrval istuksin ja ergutaksin-avitaksin. Mul TÕESTI ei olnud tunnet, et Tütarlapse siin magades topeltkoormus saabunuks.
Välja arvatud, et ma küsisin kaks korda rohkem päevas kordi: "Kohvi? Teed?" ja iga kord kahelt inimeselt. Et ma tegin väikesi lahkeolemise-teeneid kahele inimesele. Et kui ma tegin süüa - potitäie, nagu ikka - sai see pott tühjaks mitte järgmisel päeval, vaid enne õhtut ja õhtuks tuli nõusid pesta ja veel kord süüa teha. Ilmselt Tütarlaps teinuks kaasa ja vbla isegi Poeglaps, aga mul tuli tõrge - et neid võrdselt kohelda, pidanuksin laskma mõlemal mingit abiasja teha, ent küsida ühelt on juba koormus, küsida kahelt ... ma parem teen ise. 
Eriti kuna Poeglapsega tuleks ilmselt vaielda, teda veenda ja vbla veidi kaubleda. 
Ma teen parem ise.
Ja siis suren väsimusse. 

Nojah, aga vaatame asja positiivset külge - juba teine päev läheb sumatriptaanita. 
Ja tegelt Tütarlapse seltskond meeldib mulle väga.
Ja ma võitsin teda Tsitadellis, sest ta mängib täpselt nagu mina - lihtsalt tal pole veel niigi palju agressiivsust ja "parem teha mittetäiuslikult, aga teha ära, kui üldse mitte iial lõpetada" kui minul nüüdseks kõrgeks vanuseks, nii et ma sain mängida nii arendamiskeskselt ja kedagi ründamata, nagu ma ikka mängin, ja ikkagi võita. 

Koer ja lumi ja keha

Tütarlapse pilt
Jep, Totoro on suur kott-tooli fänn

Totoro otsustas, et lund on liiga palju, käime ainult sisseaetud radadel. Jube jama on kakamisega - teele ei taha teha, aga sügavas lumes ukerdada ka ei taha. Nii et tuleb kannatada, kuni leiab mõne vahepealse koha. 
Ja ta ei ole ometi väike koer, et veidi sügavamas lumes alati upub. 
Noil on selgelt veel raskem.

Mul on ka raske. Nüüdseks olen KAHEKSA päeva järjest hommikul migreenitableti võtnud. Nagu ... ma ei teagi. Kas nüüd hakkabki nii olema? Olen üsna kindel, et perearst hakkab põrkima, kui ma iga kahe kuu tagan pooleks aastaks mõeldud retsepte küsin.  
Mitte kahe. Pooleteise.
Korra olen juba murelikule pereõele, kes tagasi helistas, rääkinud oma migreenidest ja kuidas need käivad. Suvel. Aga siis ma ei võtnud iga päev tabletti - olgu, ma võtan tegelikult iga päev pool tabletti, aga sellega saab väga vähe põhjendada. IGA PÄEV võtmiseks ei ole see ravim mitte teps mõeldud. 
Aga ibukas ei päästa. 
Ja valu on jäle.
Täna üritasin ilma sumatriptaanita hakkama saada, ent kahe tunni pärast olin: "Mille nimel? Kes sellest õnnelikumaks saab?!" ja võtsin sisse.

Nüüd on valu hästi pisike ja taustal, nii et ma enam ei mõtle talle, aga kui homme jälle tagasi ja ülehomme ka, muutun päris hirmunuks. 
Üldiselt ma väga ei karda. Midagi. Agagagaga ... vahel siiski.
Enamasti suudan enda maha rahustada, kui kartma hakkan. "Ära põe!" on täiesti maagiline lause, toimib kohe ja alati.
Kuid on veel need üksikud juhud, kus mul ei ole veendumust, et kõik saab korda ja väga hätta mind ikka ei jäeta, isegi kui ma ise enam võidelda ei jaksa. 
Nojah, selle osas ehk siiski saab. Lõpuks - ei ole neile seal perearstikeskuses ka kuidagi kasulik, et valu käes nutan ja surra tahan, sest mulle ei kirjutata retsepti.

Üldiselt veel: neist odavatest Poola õuntest saab täiesti head kooki. Eriti keeksitaolised õunakoogid tulevad head. (Mida ma tean, sest teistsuguseid pole parajasti teinud.) 
Ja ma oletan, et käia väljas lumesegusel pinnal sumpamas, raske kasukas seljas, annab omajagu füüsilist koormust. Sest miks ma muidu olen nii läbi ja ei taha rohkem midagi kehaliselt teha? Eieieiei, asi peab olema selles, et olen oma koormuse juba kätte saanud. 
Kuulge, vahel ma isegi hingeldan koju jõudes! Ja tookord eile, kui hanges ühele põlvele vajusin ja enda alles teisel katsel taas vertikaali sain, ähkisin mitu minutit takkajärele. 
Mis, muidugi sumpasin samal ajal edasi. 
Miks ma sellistes kohtades käin, kus hanged? 
Noooh, koer küll ei ole neist puutumata lumeväljadest, mis nüüd jõe ääres laiuvad, väga vaimustatud, aga ega mina tema vaimustusepuudust ju ette ei teadnud. Ma korduva kogemuse pealt õppisin.
Täna, kui oli ideeliselt ka variant minna peale poeskäiku üle aasa ja rajale, mis viib ehituspoest mööda, ja normaalsema ilmaga on ta alati väga hakkamist täis, lähme sinna, lase mind rihmast lahti, ma tahan joosta, pööras ta selle asemel otsustavalt ja lausa veidi rihmast vedades koju viivale puhtakslükatud teele. 
Ega ma vastu ei vaielnud. Mul on küll üsna head üsna kõrged saapad, mille ja pükste vahelt naljalt lumelaamad sisse ei tule, aga ka need ei ulatu siiski kõrgemale kui poolde säärde. 
Tee sobis hästi. 

Viuviuviu

Enamik inimesi ei olegi kogu aeg väsinud?!
Ei, tegelt ma tean seda. 
Teoreetiliselt. 

Kui ma ei jaksa jalgu maast lahti tõsta, vaid lohisen mööda tube ringi, tean, et olen eriliselt väsinud. Enamasti olen normaalselt väsinud. Jalgu kergitada jaksan. Aga et ma kogu aeg väsinud olen ja et see ei ole normaalne, on ikkagi teema, millega olen kursis teoreetiliselt. Ei, see ei ole PR tulnud. See on mu eluaegne seisund - kogu aeg väsinud. Kord poole aasta sees on vast nädal, kui ei ole väsinud. Lühemaid sutsakaid veel siin-seal. Aga üldiselt olen kogu aeg.
Ei, magamine ei aita. 
Või õigemini - ilma lõunauneta ja vähemaganuna ma olen täiesti otsas. See on PR-asi, et unepuudus = järgmisel päeval migreen.
Mitte et ma sellest kramplikult hoiduksin, hoiduksin end liiga ära väsitamast. Mul lihtsalt kulubki vahel kuus migreenitabletti nädalas.

Ja kuna see on minu normaalne seisund, arvab rahvas, et peaksin sellest üle olema.
Ma olen ka - kui on VAJA, ma teen. Seega pole mul mingit tõrget tekitada endale olukordi, kus ON VAJA.
Sest noh. Ma olen nagunii kogu aeg väsinud. Ei oota eal, et oh, tuleks nüüd hea energiline tunne, hakkaks tegutsema. 
Kui mul ei ole tegutsemise peale väljakannatamatult jäle mõelda, teen ära. Ja peavalu küll masendab mind, aga ikkagi ei ole ma sageli piisavalt tark-mõistlik, et seda vältida.

Ja siis mind hinnatakse nagu enamikku inimesi - arvestamata, kuidas kogu aeg väsinud olen. 
Maailm on nii kuri.
Viuviuviu.

Jah, täna võtsin JÄLLE sumatriptaani sisse ja lohisen mööda tube. Mis EI tähendanud ometi, et ma koeraga õues ei käinuks või vahepeal sportlikke harjutusi ei teeks. Kui ON VAJA, ma teen ära.
Ükskõik, et on halb.
Elu ongi ju halb. 

Tegelt ei ole isegi ängipuhangut, on lihtsalt tavaline sitt, ent korraga hakkas mul kurb, et elu on "tavaline sitt". Et on olemas inimesed, kes ei ole kogu aeg väsinud ja mina pean nende maailmas nende ühiskonnas elama ja keegi ei tee mulle järeleandmisi.
Mis, olin selle nii sisse võtnud, et olin veendunud: mu osaline töövõime, näitab, et minu vastu ollakse lahked, ma ei peagi PÄRIS kõike. 
Ma üldse ei tulnud sellele, et khm. Tegelt võiks puuduv olla. 
Sest mu jaoks oli normaalne olla kogu aeg väsinud ja ma arvasin, et kõik on. Et see ongi inimeseks olemine. 

Oh, ma vaene maata naine!

Jah, ma tean: ka minusuguseid on millekski vaja. Näiteks selleks, et teised minusugused julgeksid olla, nagu nad on, mitte üritada end teistsuguseks vormida.
Aga,
aga!
Aga miks see nii raske peab olema?!

Hea ja tark

DISCLAIMER: Eneseanalüüs

Oh, leidsin lühikese täpse sõnastuse.
Ma ei ole, mis ühiskond arvab, et ma peaksin olema. Heas seisus mind ei huvita see eriti, välja arvatud teatud üleannetu rõõmutunne olla ootamatu. Halvas seisus mind ahistab ja lämmatab lõputult, et ma ei saa heakskiitu, kui ma ometi olen nii hea, kui vähegi oskan ja suudan.
Ma arvan, ühiskondliku heakskiidu otsimine on ka osa mu ahistusest teemal "ma olen nii kohutavalt vaene" ja rõõmu teemal "oi, keegi jälle saatis mulle kohvi- ja mineraalveetoetusi!" 
Sest vaesus ütleb mulle: "Sa ei ole meie meelest seda väärt, et mingit raha saada," ja annetus: "Tegelikult sa oled väärt mitte kannatama, mina igatahes arvan nii." 

Praegu, detsembris 2022, muudkui pendeldan halva enesetunde ja hea enesetunde vahel. Eile oli hea, üleeile veel parem, täna juba halb.
Homme on võibolla veel halvem.
Mul on nii lahe poeg, aga ta tõesti ei oska vene keelt ja mismoodi sai ta matemaatikas kahe, kui tal ometi ole pärast töö äraandmist täiega hea tunne ja ...
Oh, kus ma jään.

Loomaarst jäi haigeks, nii et kassiga tema juurde kohe minna ei saanud ja eilseks toibus kass ise ära. Sõi küll, ent EI söönud ussirohtu (mingil määral oli mu lootus, et võiks süüa, põhjendatud, sest ta ON seda söönud - aga ma tuvastasin nüüd üsna kindlalt, et sööb koos pasteediga, aga koos tükilise konservtoiduga mitte). Üritasin vägivallaga ussidevastast tabletti anda. Ei saanud hakkama. Kutsusin appi Poeglapse, kes küll tuli, aga otseselt solvus, et ma tahan, et ta kassile nii ebameeldivat toimingut teeks, ja ka koos ei saanud me hakkama.
Tellisin netist ussidevastast pastat ja nüüd ootan, et see kohale jõuaks. 
Kass ise on rõõmus ja näljane. Kui ma teda ainult natuke heldemalt toitsin kui tavaliselt, läks koerakrõbinaid sööma. Kolmel korral. 
Koer ei olnud rahul. Välja arvatud et tegelikult ei teinud ta väga välja. 
Tal on juba pikaajaline kogemus, et kui kass toidukausist eemale ajada, tuleb too varsti jälle tagasi ja ainus viis toitu kaitsta on kausi kõrval magada. 
Ja voodis on palju mõnusam.
Või noh, toidu ärasöömine aitab muidugi ka. Vahel ta ponnistab selllega, aga vahel tal ei ole üldse nälga ja las kass siis sööb. Vahet pole. Lõpuks - talle ehk siis koerale antakse nagunii uus söök ju mõne aja pärast.

Mul ei ole veel lühikest ja täpset sõnastust sellele, kuidas mind kurnab kohutavalt välja tahtmine olla hea ja tark korraga. Ma lihtsalt tean, et seal on arvukalt raskeid kohti ja eriti raske on ressursipuuduses. Sest ühiskond ikka arvab, et mõistlik=tark ning halvas seisus ma hoolin, mida ühiskond arvab. Saan palju lisahaiget sellest, et minu hinnangud ja ühiskondlikud hinnangud ei kattu ja üritan olla tark igatepidi, nii enda arust kui ühiskonna arust ja SEE EI OLE SAGELI VÕIMALIK.
Pluss veel headusekomponent lisaks.
Mõistlik on mitte kulutada raha, samas tahaks oma poja ja loomade vastu hea olla - tagajärjeks pidev pinge ja häda.

Jah, minu hinnangu järgi on hea mitte teha valu, teha rõõmu. Samas ühiskondlikult arvatakse, et vahel on vaja olla karm, et olla hea. Kassile ussitableti sissevägistamine on kindlasti paljude arust Hea Tegu.
Ja mul on võimatu seda teha, sest tal on ju halb ja valus ja ta üldse ei taha ja see on jäle ju!
Olen pehmo, tellisin pasta - aga ma ei suuda üldse olla nõus sellega, et tabletiandmine on hea tegu. Tal on ju halb! Tal on valus ja paha! 
Põhjustad valu, et teine hiljem ei peaks suuremat valu tundma? Sittagi. Suurem valu võib tulla, võib ka mitte tulla. Kass võib enne südamerabanduse saada, kui jälle ussiahastus saabub. Aga praegune valu on reaalsus.   
Jaah, pasta on kallim kui tablett. Ja täpilahust paneb vist üldse ainult loomaarst, müügil ma seda ei leidnud olema, ehk see on veel kallim lõbu.

Et kui raha ei ole, siis peab julm olema?!
Eih. Kui muid variante ei ole, minu arust on ikkagi parem surra, kui valu kannatada või teha. Ma JÄLESTAN valu.
Kassile tabletti anda ei ole mitte halb ja raske, vaid minu hinnangul seda ei ole võimalik teha.
Päriselt. 
See ongi võimatu. Et inimesed suudavad seda? Ma ei saa aru, mis inimesed need on. Mingid väga imelikud inimesed.

Nojah. Igatahes vahel on headus ja tarkus omavahel vastuolus ja pole olemas lahendust, mis sobiks mõlemaga. Ja siis on veel olukorrad, kus headus ja tarkus on ühel meelel, aga mul lihtsalt ei ole jõudu ja jaksu. 
Näiteks võib tuua enda kohvipaksuga pesemise. On hea nahale, on hea rahakotile (mul on kohvipaksu tasuta käes tohhuijaa), on hea keskkonnale. Väldid mõttetuid lisakulusid igal pool - aga kohvipaksu peab nahale hõõruma palju hoolikamalt, kulub palju rohkem pingutust, täpsust ning tunnetamist  kui end dušigeeliga üle nühkides, ning pärast on dušialus läbune.
Ja ma lihtsalt ei jaksa. Vaatan enne pesemist kohvipaksuga kausikest ja seebipudelit, ja võtan seebi. Sest mul ei ole jõudu olla tark ja hea. Vabandust, maakera. 
Ma lihtsalt ei jaksa. 

Et võiks mitte tahta kogu aeg hea ja tark olla?
Ma ei saa. Mitte rohkem kui kassile tabletti anda. 
Ma lihtsalt
ei
saa.

Ühtlasi: ei olnud esimene ega viies ega kümnes kord, kui seda lugu kuulasin-videot vaatasin. 
Aga seekord lugesin esimest korda sõnu. 
Juba ammu arvasin nõnda, juba palju kordi leidsin-tuvastasin, oh Moderation, oh Spectrum, oh Delilah, oh, OH - aga nüüd sain veel korra kinnitust.
Florence Welchiga oleme ühtekad. 
Ta on paraku kõvasti parem kui mina loominguliselt.
Aga no ma teen ka oma ... parima. 

See video on filmitud ... fakk, kuidas seda nüüd kirjutadagi? Kõjivis. 
Muide. 

Elu

Duaal tähendab "kaksust". Midagi on kaks. 
Väga veider sõna. Kas "paar" ei oleks kõlvanud? Aga võibolla on seal nüansivahe. "Paar" viitab sellele, et ilma teiseta ei olda täielikud. Näiteks kinga- või kindapaar. Duaal on siis ... kaks tüdrukut? (Kes kõnnivad Puiestee tänaval.) 
Või siis mitte.
Kui aus olla, ma ei tea täpselt, mis on "duaal". Lihtsalt see on viimane sõna, mis ma siin võrgupäevikus pealkirjade algustähtedest kokku panin. Kuidagi piinlik on kirja panna, saati veel spetsiaalselt kahe nädala jooksul tähti ladudes koostada sõna, mida ma kasutada ei oska. 

See selleks. Täiesti tähtsusetu fakt. 

Lihtsalt nüüd murrate ka teie pead, mis vahe on "paaril" ja "duaalil". Kui sa ei saa oma probleemi lahendada, levita seda. Kui kõigil on sama probleem, pole sa vähemalt oma hädas üksi.

Üldiselt on mul suht läbi olla, ent samas mitte enam halb ja kurb. Hormonaalne heaolu. Sest kass jäi haigeks ja sebin sellega. Hommikul rääkisin Keila loomaarstiga, aga ta on tööl alles homme. Ütles, et helistagu ma homme hommikul kell 9, siis ta teab, kuhu ja kuidas meid toppida. Täna sain kõmpida apteeki ja osta Microlaxi, sest äkki on kassil kõht kinni. Ja nüüd olen kõik ära teinud, mis teha saab, ja lihtsalt - loodan parimat. 
Väga raske ei ole. 
Poeglaps: Ma saan aru, et ta on haige, aga ta näeb nii chill välja. Ja siis ma ei oska õieti kaasa tunda.

Mhmh. Kass on uimasem ja vaiksem kui tavaliselt. Mis tähendab, et ta põhiliselt magab ja vahepeal lihtsalt lamab, pea püsti. Ta haliseb VÄHEM kui enamasti, sest ta ei küsi süüa. Lihtsalt - on. Terve eilse ei söönud. Täna ka mitte.
Väga kõhn ta just pole (mõni korralikum loomaomanik hädaldaks, et liiga paks, peab ikka alla võtma), nii et tema näljasurma ma kartma ei pea. Ainult et hommikul sain neljast kohast okset koristada. Nii et mingi minu mugavuse vähenemine siiski on. 
Jaa, kui tema kõrval peatuda ja pai teha, ütleb ta ikka: "Kurr!"
Nii et ma loodan, et asi väga hull talle endale ka ei tundu. 

Minu elu teeb kriis muidugi paremaks.
Sellega on mingi värk. Et kui ma midagi ei tee, isegi kui on kriis, isegi kui ma ei saa midagi teha, on jube olla. Aga kui ma midagi teen ja saan endale pärast öelda: "Ma olen kõik ära teinud, mis saab, nüüd on ohjad kellegi-millegi teise käes," on täiesti hea. Siis on kombes. Mina olen oma osa ära teinud, ülejäänu pole minu asi.
Oot, ei. Ukraina teemadel ma ju ei pidanud tegutsema? Ei pidanud ka soola ostma. (Kuigi ostsin mõned konservid, mis nüüdseks kõik ära söödud on.) Mul hakkas hea lambist, lihtsalt. 

Nojah, aga nüüd ei ole nii. Nüüd terve eilse päeva põdesin, et kass ei söö, oioioi, poeg on haige ja koolist nad kirjutasid, et miks ta nii palju puudub, oioioi, jõuludeks saan kinkida sedeleid kirjaga "kui ma raha saan, ostan sulle selle raamatu" ja "kui ma raha saan, ostan sulle jalgpalli", oioioi - alles täna peale helistamist ja Microlaxi ostmist-tegemist (muide, Karoul vist oligi kõht kinni) hakkas korraga kerge ja rõõmus. 
Ei, mul ei ole tegelikult veterinaari jaoks raha - aga ma üldse ei muretse seepärast. Mul on: "Olgu, kerjan emalt ja K-lt ja teilt, see on õigustatud, sest kass on vaja arstile viia!" ning täielikult puuduvad süütunne, tunne, et peaksin suutma, peaksin saama, peaksin-peaksin-peaksin ... 
Ma ei saa. 
Kõik, otsustatud. 
Meel rõõmus.

Selline näeb välja haige kass,
kes teist päeva ei söö,
vahepeal oksendab.
Tema meel ei ole rõõmus.

Diivanil oigamise tõdemused

DISCLAIMER: Eneseanalüüs. 

Tegelt ma ei tea, millal eneseanalüüsi puudutavat eelhoiatust kasutada, millal mitte - ma kirjutan ju alati veidi ennast analüüsides?
Aga seekord on mul vähemalt PLAANIS kirjutada, kuidas vahel eneseteraapia ikka aitab.
Üldjuhul ei tee mõtlemine midagi mu meeleoluga, emotsionaalne seisund lihtsalt ON - välja arvatud, et praegu on viimased päevad selgelt ja tugevalt olnud ahastava meeleoluga, aga kui ma hulgale asjadele lihtsalt ei luba endal mõelda, ON parem.
Ma ei hakka siia kirjutama, millele ma ei mõtle, sest see oleks ju neile asjadele mõtlemine, aga peamised antidoodid võin küll kirja panna:

* pole minu asi
* ma ei suuda teisi ära parandada
* mu lapsed saavad hakkama paremini kui ma ise
* kõik saab korda
* ära põe
* mul ei lasta ära surra
* mõnikord mind peabki aitama, et mul hea oleks, ja see on okei
* ma ei ole täiuslik - keegi ei ole
* võta vabalt

Ei saa aru, mis on teistmoodi, välja arvatud et nüüd on mul ravimid peal ja ahastus on selgelt sellest, et mul on neli päeva pea valutanud (täna hommikul sain valu ainult ibukaga maha, nii et neli, mitte viis - ibukaga ohjeldatavat valu ma pärisvaluks üldse ei loe). (Oot, selle üles kirjutanud, hakkan taas peavalu tundma. Ma üldse ... arrrgh!)
Valu ikka tapab täiega. Ma ei saa ARU, kuidas inimesed, kel on phmt lakkamatud valud, saavad säilitada eluisu ja -huvi. Ma LIHTSALT ei taipa. See ei ole ju võimalik?! Kui sul on valu, mis valu nime väärib, sa tahad, et see lõppeks?! Ometi?! Ju?! Kuidas on VÕIMALIK elada pidevas valus ja mitte surra tahta?????
Ainus viis, kuidas ma seda võimalikuks pean, on arvata, et ju neil siis eriti valus ei ole. Selline ... ebamugav ainult.
Muuhulgas olen viimastel päevadel ära söönud 9 migreenitabletti. Need aitavad - aga kahjuks liiga lühikeseks ajaks. 

Olgu, veerand tundi hiljem võtsin sumatriptaani sisse. Sest mida kauem oodata, seda aeglasemalt ja kehvemini see mõjub ning tegu ei olnud juhuliku valuhooga, mis peagi ise üle läheb.
Jaa, nüüd läheb veel aega, kuni valu taandub.

Mismatahtsingiöelda: aga see, mismoodi praegu õnnestub hoida meeleolu talutav, kui lihtsalt mitte mõelda teatud asju, teeb natuke arusaadavaks kõik need inimesed, kelle arust teraapia aitab.
Lissalt ma oskan sel moel ja maal end õnnelikumaks mõelda juba ammu. Ammu-ammu-ammu. Tõsi, need avastused on enamasti tulnud PR - enne ma ei arvanud, et mul midagi viga on, ja ainult oma mugavuse jaoks tegutseda näis mõttetu ja isekas. Alles kui tuli: "Kuulge, ma läksin RONGI ALLA, ma olen ikka haige ju!", mul tuli ka tunne, et oma õnnelike mõtete eest hoolitsemine on tähtis.
Ega ma enne arvanud, et mul on õigus oma sita enesetunde vastu võidelda. Kõik sita sõin ära, sest peab ju maitsema! Kui ei maitse, oma viga, seal on raudselt toitaineid ja eriti kui mulle serveeris mõni sõber, oli veendunud, et see on kasulik. Sest nad ei taha ju mulle halba ometigi.

Väga raske on iseend usaldada, ikka veel.
Vbla on enda mitteusaldamine nii sisse kasvanud, et olengi surmani sihuke - proovin paremini, aga ikka löön kõhklema. 

Urrr- rhhhh- ai!

Täna on teine päev peavalu järjest. 
Ei ole väga meeldiv, ent kuna viimased tund aega on valu suht stabiilselt vähenenud, olen talutavas meeleolus.
Siiski nördinud samuti - ma sellest osast saan täitsa aru, et minu jaoks Raske Päev ei ole normaalse inimese jaoks midagi erilist - õieti on see neile isegi kerge päev. Sest ükski minu päev ei sisalda töölkäimist, vaid mida ma teen, teen kodust.
Aga ma nii enda jaoks kui teistele pean kuidagi tõestama, et mul on päriselt ka raske, päriselt ka. Näed, käisin emaga kohvikus ja kohe järgmisel päeval psühhiaatri juures ja nüüd juba teist päeva valutab kõigist tablettidest ja kuumadest dušidest hoolimata pea.  Ma olen päriselt ka habras. Ma päriselt ka ei suuda. Ma päriselt ka üritan alailma üle oma piiride, mitte ei šlaki ja looderda, PÄRISELT KA!
Ja kui mu pea valutab, ma täiesti ausalt ja ühegi pehmenduseta tahaksin surra, sest ma ei jaksa kauem kannatada. 
Nagu ... ja see on nii raske juba ise, aga eriti raske seepärast, et mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seest, mu enda poolt tuleb kohe, kui pea enam ei valuta ja täitsa kombes olemine on: "Kuule, aga äkki teeks seda ja seda? See oleks ju hea?"
Kui ma vahel harva arvestan, et ma ei jaksa, see on suur asi. 
Ja siis rahvas vaatab mind stiilis: "Nojah, ju ta siis ei viitsi, normaalne - ega inimesed ei viitsi jah."

Ainult et mina viitsin jube palju, lihtsalt mu keha ei kanna välja. Ma EI JAKSA.
Lähen katki. 
Vihkan peavalu.
Seekord on pea pealegi uue nükke õppinud - mul valutab ka ninajuur. See luu, mis seal on. Lisaks vasakule oimule ja laiemalt üldse vasakule peapoolele. 

Aga muidugi see ei ole ainult peavalu. Täpselt samamoodi on rahapuudusega. Täpselt samamoodi on laste tervisega (mõlemad on jälle katki.) Niipea, kui ei ole väga võigas, kui pole kraadiklaasinäitu või arvel on tervelt kolmekohaline arv eurosid, mul on: "Mis ma üldse kaeban, mul on kõik päike ja heinamaa, edasi uutele võitudele!" 
Mitte et taastuks mõnda aega või hakkaks muretsema, et edaspidi nii rõve ei oleks, või hakkaks ettevaatlikuks vms. Ei - kui ma maast lahti saan ja ei pea enam roomama, lõug soola-liiva-lumesodis ripakil, ma tahan kohe lennata.
Ei mingit kõndimist või käpulironimist, mina lendan. 
Mis kulutab mu üsna kiirelt taas läbi.
Tähendab, rahaga olen tegelt mõistlik. Aga samas, ma olen rahaga kogu aeg mõistlik. Välja arvatud, et kõik, mis üle jääb, annetan ära.
Ja ei saa aru, mida inimesed TEEVAD sellega - välja arvatud, et klikkisin kunagi ringi blogides, mida ma järjepidevalt ei loe, ja lugesin postitust, kuidas keegi nurises, et maheda lihaveise hakkliha on nii kalliks läinud, et ta lissalt jättis selle ostmata, ja mainis veel mokaotsast, et no see on ainus hakkliha, mis süüa kõlbab. 
Vat siis ma sain aru, mida jõukad inimesed rahaga teevad =)
Aga ma siiski kipun olema segaduses sellest, mida normaalse sissetulekuga inimesed rahaga teevad. Sest ma ei suuda uskuda, et nad kõik maheda lihaveise hakkliha tahavad osta. 

Peavalu on veel pisem, aga et päris ära läheks - no ei.
Kuigi eile õhtul oli mingi 20 valuvaba minutit. 
Jep, siis tuli jälle tagasi.
Ka ööseks sisse võetud lisa-migreenitablett ei päästnud. 
Ibukast rääkimata.

Tegelt, ma võiksin kuidagi omaseks mõelda, et mul ongi phmt kaks olekut: Lörtsimärjal kõnniteel roomamine ja tiivad ja tiivad ja tiivad. 
Aint ma ei ole kindel, et seda kohe suudan - pea valutab!

Absurdsused

Nojah. 
Ausalt, ma olen nördinud. 
Miks ma ikka veel, IKKA VEEL pean avastama elufakte? Miks need ei ole üldteada ja ammu kellegi poolt kindlaks tehtud?! Nii et ma 20 või 25 aastat tagasi saanuks otsustada, kas minuga juhtub nii või ei - mitte et pean ise märkama, et üldse midagi selles elusektoris toimub.
Nüüd (peale viimast peavärvimist) avastasin, et juuksevärv töötab minu peas sirgendajana. Ei mingeid käharduvaid kiharaid enam, nagu luitunud ja poolväljakasvanud värvi ajal. Nüüd oleks nagu pott peas. Millega ma saan loomulikult toime, piisavalt hea ON piisavalt hea, aga lihtsalt: miks keegi mulle ei öelnud, et nii võib juhtuda? Et juuksevärv sirgendab - vähemalt mõnel puhul? 
Kui ma mõtlema hakkan, siis jaa - tõesti on värvitud peaga mu juuksed oluliselt sirgemad olnud. Aga mitte kunagi varem pole ma selle faktori peale isegi mõelnud, lihtsalt leppinud, et nüüd on siis selline soeng.
Kuigi plaanimisel oleks jube suureks abiks oma mõttes mitte ainult juuste värvi, vaid ka muutuvat tekstuuri arvestada!
Miks ma pean kõik elus ise tegema ja avastama????

Nad ütlevad igasuguseid asju. 
Ja siis MINA pean kindlaks tegema, et need üldse ei päde. 
Näiteks:
* Treenima peab vähemalt 20 minutit järjest, et see mõju avaldaks
    Tõde: treeni 2 minutit järjest, tee seda 10 korda päevas ja imesta, kuidas mõju avaldub. Kui väikene pingutus juba TEEB su kehaga midagi. 
Kui enam päris algaja ei ole, võid ka veidi rohkem teha.
Aga keha enam-vähem vormis hoidmiseks sellest juba piisabki. Kui iga päev teha.

* Kui oled ilus, tark ja hea, raha, suhteedu ja phmt ka õnn on sinu. 
    Tõde: ma isegi ei hakka.
    Kusjuures ma ARVASIN, et teemal "tark" aitab ametlik paber, siis on mu puudujäägid kustutatud ja vähemalt edasi on kõik kaunis ja turvaline rada moonide ja rukkilillede vahel, päike ja heinamaa. 
    Tõde: see paber pole absoluutselt mitte kunagi mitte kusagil mitte veidikenegi kasuks olnud. Kui ma ei jaksa tööd teha, ma ei jaksa seda paberiga rohkem kui ilma.  

* Mõtle positiivselt, hinda hetke, suhtu endasse armastavalt ja sa saad õnnelikuks.
    Tõde: sel on teatud efekt. Mõneks ajaks on hea. Avastus, et õnne ei tasu oodata, ei pea midagi saavutama, küll kõik saab korda, aitab mõneks ajaks. Mitmeks kuuks. Võibolla isegi aastaks.
Ei pea põdema, ei pea muretsema, ma olen hea ja maailm on hea. Pai mulle, oivaline, nagu ma olen.
Aga jube on, et see mõni aeg läheb mööda ja siis ei ole endisega muud vahet, kui et enam pole ka midagi oodata, millegi poole pürgida, et hea hakkaks. Enam ei ole üldse midagi. Tühi maa. Ei, põdemine ei aita. Aga, kurat, mittepõdemine KA ei aita. Ja nii on.
Mingi valemiga ei usu ma, et olen ainus selline inimene maailmas. Et ma ei saagi teistelt õppida, sest teisi selliseid pole. 
Me oleme. Lihtsalt meie info ei jõua avalikku teadmisse, meie info on "ma olen valesti" ja "tegelikult ma ilmselt ei pinguta piisavalt" all kinni.

* Mida me sööme ja ei söö, mida suitsetame ja ei suitseta, mida joome ja ei joo, on jube tähtsad meie enesetunde juures. 
    Tõde: pisiasjad, pisiasjad. Ma ei ole äärmuslikku Nii On Paha proovinud, sest pole huvi olnud, aga minu tasemel on kõik need pisiasjad-pisiasjad. Kohviga või kohvita, vegansöök või midagi keto suunas, ohter õgimine või vahepeal paastumine, teen oma 5 suitsu päevas või ei suitseta üldse - eriti vahet pole. 
Pisiasjad. 
Vähe süüa on praeguseks vanuseks (no ok, ka 10 aastat tagasi oli nii) halb, keha hakkab protestima, aga noorena võisin paastuda üsna rahulikult. Vahel minestasin.
Tegelikult "oo, nii hea!" tunnet ei tulnud iial, aga tuli "oo, olen nii kõhn!"-rõõm ja see kattis ära. 
Ent elukvaliteedi jaoks loeb hoopis muu kui söök.
Peamiselt see, mis hormoonid sus eralduvad.

Ja samas on ridamisi tõdesid, mida keegi mulle ega sulle ei ütle, avasta ise.

* Pole olemas "voodis head" inimest. On olemas inimesed, kes sinuga klapivad, on olemas teised, kellega teil ei klapi, ja "oi, ta on nii palju kuskilt raamatust või ajakirjadest või koolitustel õppimud" loeb ainult väga baasilisel "no ei tohiks karta asju teha!" tasemel. Mis loeb:
Et oleks kirg ja huvi.
Et tahaks, et teisel on hea, selline armastuse eelaste.
Et ei häbeneks.
Kõik. 
"Voodis hea" ... pfffffffff.

* Mitte ükski käitumist reguleeriv reegel kunagi ei saa olla pädevam kui loogiline ja empaatiline mõtlemine. Reeglid on olemas ainult üldise juhendina.
Võib endale kehtestada reegleid, millest tunde abil üle ei lähe. Näiteks "ma proovin õmmeldavat asja selga neli korda, enne kui otsustan järgmise pärisõmbluse või sisselõike teha. Jah, ka siis, kui tundub, et korrast piisab. Jah, ka siis, kui teise ja kolmanda korra vahel ei toimunud midagi ja kolmanda ja neljanda vahel ka mitte. Sest ma TEAN, et ma kipun valesti õmblema ja hindama rohkem pinnal "oh, nii on hea küll.""
(Kuigi minu puhul tähendab see lihtsalt: ma ei õmble asju. Võin varrukaid või sääri lühemaks lõigata ja siis ääristada, võin äärepitsi alla ajada, aga kui proovimine ja kehasse sobitamine teemaks on, ma ei tee midagi - sest kui ma teen, teen alati halvasti.)
Njah, aga põhimõtteliselt reeglid kui sellised on praht. Vähemalt inimkäitumises küll. Mõtle, tunne ja siis tegutse. 
Välja arvatud, et vahel on tegelikult kasulikum mitte mõelda. Või ei tasu end tunnetest juhtida lasta. 
Mitte ÜKSKI inimkäitumise reegel pole tegelikult reegel.

* Inimesed ei tea asju.
Üldse.
Vt kasvõi eelmis postitust ja kommentaariumi: inimesed TÕESTI ei saa aru, mis on menstruatsioon tüdruku elus, kui nad ise pole olnud piisavalt vaesest ja/või rumalast ja/või vanamoelisest perest menstrueerivad isikud. Või väga empaatilised. 
Mina pidasin seda kirjutist lahtisest uksest sissemurdmiseks. 
Tundub et ... ei olnud.

Ja kogu faking elu on selline.
Millest ma aru ei saa: miks ühiskond on ühiskond? Miks on hea, et nii palju jama usutakse ja samas ilmselgeid asju ei teata? Kust see alguse on saanud? Miks inimesed ei ole NORMAALSED  (s.t. nagu mina), miks nad on ------- sellised? 
Mina selle ühiskonna sees  (räägime inimelu kommetest ja üldteadmistest, eks ole, mitte kõvadest teadusest, füüsika-, keemia- või kasvõi lingvistika alastest avastustest) ei ole mitte abistatud asjaolust, et asjad on juba enne mind välja mõeldud, vaid rämedalt takistatud. Ma pean avastama, kuidas üldteada-teadmised on valed, ja siis avastama, kuidas tegelikult on, ja see võtab nii kuradi palju energiat - nii palju rohkem, kui algusest peale ise mõtlemine, et ma lihtsalt ei mõika.

Miks, miks?!?!?!

Aga need on ju meie enda lapsed

Esimese õudusega, kuidas mul nüüd üldse raha ei ole ja pean teenima, võtsin vastu igasuguseid väga kahtlasi tööpakkumisi. Ja loomulikult läks nagu ikka - kirjutan artikli valmis, aga keegi ei avalda seda ega saa ma ka mingit honorari. 
Eks ma kirjutan vist ka mitte päris nii, nagu ajakirjanduslikult sobiv oleks.
Ilmutan siis siin - pole päris asjata kirjutatud. 
Aa, teema oli vaba - kirjuta, millest tahad. 
Ma tahtsin sellest. 

Kui laps ei saa enne kooli hommikusööki, sest kodus lihtsalt ei ole midagi süüa, on see probleem. Nõus?

Kui lapsel ei ole ilma aukudeta riideid selga panna, teda narritakse koolis vaesuse pärast, aga no kodus ei ole ei raha, et uusi osta, ega hoolitsevat vanemat, kes kenasti paikaks nagu vanaaegsetes lugudes, on see probleem. Nõus?

Kui laps jookseb kõhust verd, sest ta on juhtumisi naissoost, tal võib seal päris ebameeldiv valu olla, ja tal ei ole hügieenisidemeid ka, on see vähemalt sama hull probleem. 

On väga tore, et seda muret on teadvustatud, et vähemalt Tartus on kõigis koolides tasuta sidemed saadaval, aga ei ole üldse nii tore, et

a) see pole üldine, et kogu Eesti ei tee samamoodi. On üksikud projektid üksikutes koolides, Koeru kool saab näiteks punkti kirja, kuid ei ole üldriiklikku otsust „nii hakkab olema,aitame lapsi”.
Kuigi tasuta koolitoidu osas selline otsus sündis. 

b) on palju inimesi, kes ei arva, nagu oleks selle probleemiga vaja tegeleda, et see on üldse tegelemist väärt. 

Kardetavasti on teisel aspektil omakorda allaspektid ja mitte ükski neist ei tee mind rõõmsaks.

a) menstruatsioonitabu eksisteerimine.
Mina, kui linnas kasvanud kõrgharitud mitte enam noor naine võin kulmu kergitada ja puhiseda, et ei huvita, mida keegi mõtleb, menstruatsioon on oluline!  Ent on palju-palju inimesi, kes lähevad näost imelikuks, kroogivad suu põlglikult kokku või naeravad laialt, kui neile avalikus kohas üldse meelde tuletatakse, et menstruatsioon on olemas. Hügieenisidemete ja tampoonide reklaamidega harjuti ära, kuid see läks sujuvalt, kuna läbipaistev sinine vedelik ei meenutanud millegagi väga tõelist punast tihket verd. Kuid enamat kui reklaamid – ei, seda ei tohi!
Tegelikult on aga tõsiasi, et menstruatsioon on olemas ja ei ole midagi haruldast stiilis kord aastas ühel naisel viiest. Menstruatsioon on osa peaaegu meie kõigi igapäevaeludest, meeste eludest samuti, kui neil lähedasi viljakas eas naisi on. 
Et sedasi on, ei olnud teema, mida veel kümme aastat tagasigi avalikus meedias arutatud oleks, kuid sedasi ON. 

Ja menstruatsioon ei tohiks olla tabu. Häbiasi. Paraku mitmetes keskkondades ikka veel on. Pissimisest ja kakamisest räägitakse meelsamini ja vabamalt, aga igakuised verejooksud on teema, millest mõnel pool räägib ikka vaid mõni 12-aastane poiss põrandakaltsu lehvitades ja teatades, et küllap see on mõne plika püksist. 

b) otsustajate võime menstruatsiooniküsimust ignoreerida.

Mul on tuttav, kes soovitab mitte probleeme sõnastada, sest kui on juba sõnastatud, peab neile ka mõtlema. Kui pole, vajuvad ajust välja, ei tule enam meelde.

Kui otsustaja ei menstrueeri ise, kui tal ei ole isiklikku pidevat meeldetuletust, kuidas igakuine päevade kaupa vere jooksmine elu mõjutab, kuidas see mõjutab isegi nende viljakas eas naiste elu, kel pole ühtegi haigust ega günekoloogilist diagnoosi, ta saabki selle probleemi ajust välja lasta. Enam ei sega, enam ei pea tegelema, unustasin.
Aga ma võin teile lubada, et koolilapsed, kes verd jooksevad, ei unusta, et nii juhtus ja juhtub ja juhtub veel ja veel. Probleem pole ainult hügieenitarvikute hinnas. Menstruatsiooniga kaasneb palju ihu- ja osalt ka hingehädasid, aga hügieenitarvikute tasuta kättesaadavus on vähemalt koht, kus erilisi imesid läbi viimata aidata saab.
Samas, kui unustada, et verejooksmine toimub, õnnestub loomulikult unustada ka, et inimestel – jah, ka hoolivatel lapsevanematel, jah, ka neil, kes tegelikult TAHAKSID aidata – lihtsalt ei jätku vahel raha menstruaalhügieeni eest hoolitsemiseks vajalike toodete jaoks.

c) võrdsuse otsimine.

Eelmise punktiga osaliselt haakuv ehk „kui me paneme naistekempsudesse koolides tasuta hügieenisidemeid ja tampoone, mida me siis samaväärset meestekempsudesse paneme? Peab ju valitsema võrdsus, nii et kui menstrueerijad saavad midagi, peavad teised ka midagi saama.”

See on punkt, millele mõeldes ma kurjaks lähen. 

Et vanadele ja rasedatele ei tohiks istet pakkuda, sest mida siis noored ja mitterasedad saavad? Ja mõni rase jaksab raudselt paremini püsti seista kui mitterase! Kohtleme võrdselt!

Jah, idee ongi kohelda võrdselt. Mitte kohelda ühtemoodi. 

Neil asjadel on väga suur vahe. Nii suur, et selleks peab pime – privileegipime? - olema, et seda mitte näha.
Kui sooritatakse osavuse ja jõu eksamit, EI OLE võrdne kohtlemine lasta nii koeral, krokodillil, siilil, haugil kui makaagil ronida puu otsa, tuua ära sinna riputatud pall ja siis tagasi alla. 

See ei ole võrdne kohtlemine, see on rämedalt ebavõrdne kohtlemine. Võrdne kohtlemine tähendab arvestada erinevusi ning püüda neid – näiteks menstruatsioone – kergemalt läbi elatavaks tasandada.

d) traditsioon.

Kunagi pole ju menstruatsiooni pärast muid järeleandmisi tehtud kui vahel võimlemistunnist vabastamine. Miks see siis nüüd korraga teema olema peaks?
Pole selge, kui kaua see „kunagi” kestnud on, aga võtame kõige lihtsamalt. Võtame „kuni Eestis kooliharidust antud on”. 

Kas need Eesti koolihariduse traditsioonid on head hoida? Kunagi võis lapsi koolis peksta, kui õpetajale tundus, et nad ei anna oma parimat. Kunagi võis õpetaja tuimalt natsionalistlik olla ja keegi ei imestanud ka, et ta ühest rahvusest lapsi – rääkimata sellest, et ühest soost lapsi – teistest paremaks pidas.

Kunagi ammu on igasuguseid rumalusi tehtud.
Nüüd võiks ju püüda paremini teha!
Püüda laste vajaduste eest hoolt kanda. 

Lusikad ja raha

Mul oli hiljuti vaja Lusikateooria tõlge uuesti üle lugeda.
(Feministeerium vbla avaldab selle, kui autor ütleb, et võib - mina oma erablogis sain võtta vaikimist nõusolekuna, ent nemad küsivad vähemalt üle, äkki autor vastab midagi.) Lugesin seda ja sain väga aru, et vaene olla on rahaga täpselt samamoodi toimida, kui krooniliselt haige olles jaksulusikatega. 
Sul on kogu aeg arvestus ajus käimas, et kui palju ja mida. Ja jubekohutav pole ainult see, kui ei saa seda või teist, jubekohutav hakkab juba siis, kui tegelikult saaks osta veel võid ja vahukoort ja pirne ja kookoshelbeid, aga ajus ütleb keski-miski: "Aga äkki saab ilma ka? Siis pole uue kuu algus nii jube äkki?"
Lusikatega on samamoodi - ma praegu jaksaksin, aga pärast hakkab nii rõve ilmselt ...
Ainult et sedasi varu hoides on jube juba praegu.
Jap, seda tähendab "Tee, mida sa tahad!" mulle samuti. 
Ei ole mõtet kannatada ette ja igaks juhuks. 
Sest mõte: "Ma ei saa!" on otseselt piinav. Ei, ma ei nälgi. EI, mul ei ole ühestki toiduainetegrupist otseselt nappus. (Ses osas olen osavaks õppinud juba ammu-ammu - kodus PEAB olema sibulat ja porgandit ja mune ja võid lisaks kuivainetele. Sest see, mis minuga muidu juhtub, on hirmus. Röökiv isu "millegi värske" või "mingi valgu" järgi on kohutav.) Lihtsalt mõte: "Ma ei tohi kooki teha, see on viimane pakk võid," on pea sama hirmus kui olukord, kus EI SAA kooki teha, sest aineid ei tule kokku. 

Peaaegu. Mitte päris. 

Ja tegelikult mul on küll raha osta homme võid ja kookoshelbeid ja piima jne. Lihtsalt täna viisin koera vaktsineerimisele (miks? Kas ta oleks surnud ilma? Ilmselt ei, aga aasta saab ülehomme täis eelmisest korrast  ja ma ei jaksa olla alati hea ja tark maksimumi peale, mul on vahel lihtsalt sees tunne: "Ah, pohhui, ma olen hea, ma ei jaksa tark olla!" või vastupidi) ning nüüd on sees jälle tunne: "Nüüd hoian selle raha kokku, mis kulus, see tähendab nädal otsa kitsutamist." 
Ja see ei ole mulle hea. 
Emotsionaalselt. 
Mul tekib jubedalt ahistatud tunne, "kogu aeg on halvasti ja vähe," ja see on täpselt nagu Lusikateoorias lusikatega. 
Isegi kui lusikas oleks, mõni tuleb alati varuks hoida? 

Ma ei suuda nii elada. Ma ei suuda nii mõelda. Mul on PALJU parem nii lusikate kui raha osas, mõeldes: "Ma tahan, nii et ma kulutan. Kui hiljem ei saa, küll kuidagi ikka saab. Surra mul ikka ei lasta. Ja kui väga halb hakkab, mul on kõik õigused teha nii, nagu mulle on kõige parem - küsida abi." 
Ma ei suuda olla kogu aeg tark ja hea, mõistlik, kokkuhoidlik ja ja ja ... Lihtsalt ei suuda.

Muidu sellega olen üpris ära harjunud, et jaksamislusikatega on nagu on - neid ongi vähe.
Mõtlen psühhiaatri juures ära käia ja siis töötukassas ametnikuga koos uue hindamistaotluse teha. Sest tegelikult on kõik ju lihtne - mul ei jagu töölkäimiseks lusikaid. Tallitöö-periood näitas seda selgelt. Ma väsin nii ära, et tahan ainult nutta kogu aeg, nii tööpäeval kui tööle järgneval päeval.
Et töö kestab ainult 4 tundi, üldse ei päästa. 
KÕIK lusikad lähevad. 
Ja ma ei saa seda endale lubada. 
Mul ei ole neid nii palju. 
Isegi kui jubedalt tahaks olla tubli ja hea (ja vaktsineerida koera õigel ajal), ma teen endale halba sellega. Tasub siis vähemalt proovida nii, et on endal parem. Vähemalt katset teha.

Sest kui midagi ei tee, midagi ka ei parane ...
Muide, sel on selgelt põhjus, mis inimesed midagi ei tee. Miks ma näiteks ei küsinud oma laste isadelt raha.
Sest kui mul on raske, ei taha ma veel rohkem raskeid asju ette võtta.

Üldse ei toimi nii, et kui mul on hästi raske ja halb, ma teen veel raskeid piinavaid asju, sest äkki hakkab parem.
Ei, ma teen raskeid asju siis, kui mul on väike varu kogunenud.
Kui see ei võta kõiki mu lusikaid nt.
Või kui ma niigi kuulõpus-uue alguses nädal aega väga hädas olen, lahendus EI oleks võtta ette mingi suurem investeering - nagu ... see on lihtsalt haige idee, et kui inimesel on vähe, ta tahab veel rohkem kulutada
Ei, kui inimesel on millestki väga puudus, ta hoiab kokku, hoiab veel rohkem kokku, üritab oma vajadusi minimaalseteks pressida ja kui hirmus halb on, mõtleb, et suren parem ära, selgelt minusugusele hädisele ei ole siin maailmas ressursse.
Vähemalt kui on depressiivsete kalduvustega inimene. 
Teistsugustel on võibolla teistmoodi, aga kui mul veel kaks alaealist last oli, ei olnud mul äärmusliku vaesuse aegadel mitte: "Ma nüüd kaeban laste isad kohtusse, muidu nad ju ei maksa!" vaid "Ma olen nii hea, aga Tütreisa annab mulle raha ainult vahel ja Pojaisa mitte iial ja ma ei jaksa enam parem olla ju! Ikka ma pole raha väärt, kui heaks ma peaksin muutuma?!"
Et lahendus oleks muutuda heast eksnaisest halvaks, jalgu trampida ja nõuda? Isegi nüüd tundub mulle võõrastav idee, et nii PEAB, nii on ÕIGE. 
Nagu fakk. 
Hea olemise eest peaks ju premeerima, mitte karistama? Kui mul on tõrge idee ees sundida kedagi maksma, kes maksta ei taha, kuidas ma seepärast korraga halb ema olen?! MisASJA?!
Sama, kui kaubanduskeskuses varastamisega vahele jäädes kohe trahvi ära maksad, siis politseid ei teavitata ja su nimi jääb puhtaks. Aga kui sul ei ole trahviraha, kui sa varastad, sest oled vaene, mitte sest tuli pähe varastada, kuigi oleks ka muidu saanud, vat siis kutsutakse politsei ja saad täie rauaga. 
Kus on loogika? 
Arusaamatu on see inimeste ühiskond ...

Nojah.
Ma EI SAA SELLEST ÜLE. "Evolutsioonibioloogi päevikus" oli ka kirjas, kuidas depressiivikud otsivad hädast väljapääse - et kui on jama, depressiivik otsib muid võimalusi. Reaalsus on, et kui on jama, depressiivik ei tee üldse midagi peale ürituse jama tingimustes hakkama saada. Kogu idee, et peab halvas olukorras veel rohkem halbu asju tegema, kui tahta paremat tulevikku, on minu jaoks nii võõras ja vale, et ... et ... 
Olgu, otsimata viise selgitamaks, kui võõras ja vale see on, POINT on, et paremat tulevikku saab otsida - vähemalt proovida - kui väga jube hetkel olla ei ole.
Uue töövõimehindamise jaoks arstidel käia ja siis ametnikuga koos maha istuda saab, kui lusikaid natuke üle on. Investeerida saab, kui väike rahasumma üle jääb. (Mitte et mina investeeriks, ma pole sedasorti inimene, kes arvaks, et sellest kasu saab olema.)
Kui asjad on persses, läheb kõik ellujäämisele. Elutingimuste parandamiseks pole midagi üle.

Rrrrraisk

Ma võiks teha nimekirja tavatarkustest, mis mind närvi ajavad. 
Ainult et see ilmselt ei oleks lõplik. 
Antud hetkel - olgu, neli minutit tagasi - see:

Nii palju valesid eeldusi näivalt lühikest ideed kandvas lauses. 
Ja noh, ma peaksin pime olema, et MITTE näha kokkukõla mu viimase postitusega. "Tee nii ja sul ei ole vaeva!"
Mhmh, leia rõõmu. Murtud jalaga on kehv käia, õpi terve olema, saab kohe palju toredam. 

Ma ju tean, et on hästi. Minu elus. Isegi pomelot ostsin, ei pea ainult riisirooga ja hernesuppi sööma. K on tore ja mu lapsed oivalised.
 Lihtsalt ma ei tunne sellest rõõmu.
"Õpi siis tundma!"
Äkki te õpiks kaasa tundma neile, kes ei saa lihtsalt otsustada õnnelikuks hakata?

Täna just oli vestlus Tütarlapsega.
Mina: Ma olen nii väsinud!
Tema: Maiusta siis ja maga!
Mina: Oot ... 😊 aaa, sa oled ka nende inimeste killast, kes arvavad, et magamine aitab väsimuse vastu 😊 Oh sa süütu suveaja lapsuke!
Tema: Ee ... ma projekteerin.
Mina: See on kuidagi levinud arusaam üldse, aga mul on väga nii, et unine ja väsinud pole üldse samad asjad.
Tema: Mm, mul enamjaolt on see, et "väsinud" tähendab tegelt, et ma tahan, et mul ei oleks tuleviku vastutusi ega asju, aga et ma poen tuppa ja magan ja väldin kõike, ärevusega töötab ka vahepeal.
Mina: Ma olen kogu aeg väsinud, lihtsalt vahel rohkem kui muidu, ja mu jaoks tähendab see eeskätt: "sitt on olla, aga midagi parata ka ei saa."

Ma ei tööta nii, nagu arvatakse inimest töötavat. Ja ma vihkanvihkanvihkan tunnet, kuidas antakse soovitusi ja kui ma jälle ei suuda neid täita või täidan, aga ikka on sitt, ning mu järelduseks on: "Ma olen valesti, ma olen vale, ma ei peaks olema."
VIHKAN. 
JÄLESTAN.
TÜLGASTUN.
Kõvemat sõna kui "tülgastus" pähe ei tule. Aga igatahes, kui selline sõna on, mhmh, kehtib antud teemas täielikult.
Et ma ei peaks nii tundma?
Oh, vennad ja õed, kuidas ma tahaksin seda mitte tunda! Vihkan! Jälestan! Tülgastun! Lihtsalt nii krdi keeruline on otsustada, et mis ei tööta, sest mina olen imelik, mis ei tööta, sest see ongi jobu arvamine ja ei saagi töötada, ja mis võiks töötada, kui ma ainult natuke rohkem vaeva näeksin. Pinguta! Näe vaeva, siis hakkab tööle! Kui ei hakka, sa pole piisavalt vaeva näinud!
Ma hakkan nutma juba ainult sellele mõeldes. 
Mitte metafoorselt, praegu on juba pisarad silmis. 

See on nii halb!!!!

Peab piisama

Vaatan sarja. 
Extraordinary Attorney Woo.
Autistist, kes on ühtlasi juurafänn - ja vaalafänn - ning alustab tööd juristina. 
Misasi, muidu, on attorney? Kas meil üldse on mingi muu sõna selle kohta kui "jurist"? Advokaat? Attorney ongi advokaat?!
Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ...
Igatahes, ta niisiis alustab tööd advokaadina. 
Ja on nii autist. Raamatu järgi, kõik omadused: füüsiline kohmakus, ei vaata inimestele silma, ei talu tugevaid helisid, kõigutab end, stimmib, ei taha puudutada, erihuvid, toit peab olema äratuntav ja turvaline - mis aga meelde tuleb, tema kohta ka kehtib.
Ja ma tunnen temaga nii kaasa. Identifitseerun täiega. 
See on veider, sest erinevalt temast olen mina mitteäratuntavalt autist, minu omapärad on tagasihoidlikud ja kuigi ma vestlemise asemel monoloogin rõõmuga (vt seda võrgupäevikut, eks ole) ja mul on sadamiljonit kiiksu ja ma väsin inimestest ära, ega mulle peale vaadates ei ütle ära, et aa, autist. 
Peab asjadega hästi kursis olema - kõige parem, ise autist olema - et seda ära tabada. 
Ja ometi ma vaatan seda sarja ja tunnen korraga, kuidas mulle käib pinda liiklusmüra ning kuidas ma ei saa aru inimeste väikestest sotsiaalsetest žestidest - ma ei ole KUNAGI aru saanud sellest, kui keegi minusse armunud on. Ja selle teise poolena pole ma kunagi aru saanud ka sellest, et teine EI ole minusse armunud ega isegi näe mind ideelise seksuaalpartnerina - ja kuidas ma elan peamiselt omaenda pea sees. Väljaspoole ulatub sellest ainult väike osa. 

Võibolla on see lihtsalt väga hästi tehtud sari. Peategelane peaks ju olema kaasaelatav ja siis nad on suutnudki vormida ta korraga kaasaelatavaks ning samas üliselgelt autistlikuks?
Au sel juhul. 
Hästi tehtud, Korea õed ja vennad.

Lisaks tegin kaneelirulle, mida tuli ootamatult palju. Nagu --- poole rohkem, kui ma arvanud oleksin. Olen päev otsa saiu vähemaks söönud, kõik näeb välja nagu sai juba, aga minu meelest pole poolest kogusestki jagu saanud.
Poeglaps?
Sõi ka kaks, jah. 

Aga jah.
Vbla on mul Woo Young-Woo osas ühtekustunne, sest ta on ka täiesti hämmingus inimuhete ja inimeste suhtumiste osas. Ta hoolib küll ja temastki hoolitakse, ent samas ei saa ta ikkagi midagi aru, teeb haiget, saab haiget ja saavutab ka vaatajas sisemise ohke. "Ta ongi meil selline"-reaktsiooni. 
Me saame aru, et ega ta paha pärast.
Mis samas ei muuda ... asju. 
Võibolla arvaks tema ka (jaa, ma saan aru, tegelane ei ole päris inimene), et tema ometi kellelegi haiget ei tee. 
Kuigi isegi mina olen ühe erandi sisse võtnud. 
Nimelt mehed, kes minusse kiiresti armuvad. 
Ma saan aru küll, et neile on valus, millise õudusega ma neist eemale põrkun. Aga no samas - see on koht, kus ma ei saa end kuidagi muuta. Sest minu vastikus ja õudus on absoluutselt siirad. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII halb!
Ainus, mida ma teha saan: mitte enam selliste suhetega proovida. 

No kuna ma enam ei looda, et rasedaks jään, saaks ainult mehe õigel ajal jalge vahele, vbla siis rohkem ei tee nii. Mitte et meeleheide väiksem oleks, aga lootus on väiksem. Ja kui ma ise saan haiget (uskuge, see jälkustunne ON valus), mees saab haiget ja titte ka ei saa, pole nagu pointi üritada.

Kui mul on parem olla, K sobib. Kst piisab.
Aga ajuti on halb. Jalg hakkab jälle valutama (praegu on masin küljes juba; selgelt on muster seal, et kui on emotsionaalselt sitt, hakkab ka kehas haiget tegema ja laamendama), hing hakkab jälle valutama, on hirmus ja üksildane ja kurb. 
Nagu praegu.
Ja siis ma mõtlen tallegi õudusega. 
Et see ongi siis parim, mis mul olla saab. Inimene, kes nunnutab mind, kui mul on hästi, aga pageb jubedusega, kui on halvasti, ja kui ma peale käin, survet avaldan, vihastab. 
Nojah. 
Katerina ütles oma võrgupäevikus, et ta ei soovi enam midagi, sest kõik soovid on täitunud, lihtsalt mitte nii, nagu tema tahtis. 
Minu soovid ei ole täitunud. 
Kusjuures kõige hirmsam on, et need polnud isegi soovid - mul oli kindel usk, et küll need asjad tulevad, vaja ainult ära oodata. Kirglikud suhted ja palju lapsi. Võib aega võtta, aga küll tulevad.
Isegi 37-38-39 aasta vanusena veel arvasin, et vaja ainult endas kindel ja visa olla. See on ju minu ainuke elu ja ma nii väga tahan - küll klappima hakkab!
Ja nüüd olen 42 ja saan aru, et ei. Ei tule. Kunagi. 
Mu keha on kohe menopausis ja mu hing demiseksuaali oma ja mõlemad on jäävad suurused, mis ei lähe üle.
Mitte.
Kunagi.
Ei saa mul olema seda elu, mida arvasin enda omaks. 

Üksikisik on põhijõud

Kuna mul on vestlus-, taju- ja isegi kirjutamispartneriks K, olen aru saanud, et ma vaatan loen kirjandusteoseid (ja vaatan filme ja sarju) teistmoodi kui osad.
Või siis vastupidi, osad või isegi paljud - karta võib, et jube paljud - loevad/vaatavad teisiti. 
Ehk
mind huvitavad tegelased.
Põhimõtteliselt on fännfiktsioonid mu jaoks oma alustusteosega üsna samaväärsed, kui nad karakteritäpselt kirjas on, ning alusteose ainus kaheldamatu voorus ongi, et selle jaoks ning sees on tegelased välja mõeldud. 
Aga tegelased on peamine.
Tegevus on lihtsalt miski, mis peab ka olema, et tegelastel midagi teha oleks ja et me saaksime jälgida, kuidas olud neid mõjutavad ja mismoodi nad arenevad jne. Keskkond on veel kaugemal, see peab olema, et tegevusel kuskil toimuda oleks. 
Põhimõtteliselt väga ebaoluline. 
Ma kirjeldan ka ainult nii palju, kui vaja on, annan need detailid, mis olulised, ja lasen ülejäänu lugejal ette kujutada.
Et see on lugejale raske? Ota ... päriselt?
Mina küll kujutlen automaatselt ja mind ainult segab, kui olen ette kujutanud pakse siniseid kardinaid ja siis selgub, et need on lendlevad oranzid.
Kui päike paistab neist läbi ja tolmuterad tantsivad loiult õhus, on kirjeldus õigustatud. Aga kui ma lihtsalt loen, et ahah, ripuvad seal oranžid kardinad, riiul on viie vahega ja sealt paistab arvukalt erivärvilisi raamatuselgi ja ... krt, ma ei saa. =)
Järgmisena ma oleksin jõudnud põrandani ja mul tuleb kohe, et ühes nurgast natuke kääksuv või et on libe ja varba all on tunda parketiliistude vahesid, ehtne parkett, mitte mõni laminaat ja ... Ma ei saa, ma ei suuda, ma ei OSKA kirjutada, et põrand oli hall ja seinad hallid, lagi valge ja laeliistud ka hallid.

Olgu, lõpetan oigamise teemal "keskkond" - tahtsin ainult öelda, et ma kirjutan seda, mis tunnetuslikult ja meeleoluliselt oluline, aga mul ei ole mingit - mitte mingit - tungi kirjutada  asju, mis lihtsalt on. 
Sest ... need ei ole ju üldse olulised? Natuke ka mitte.

Nii

Aga põhimõtteliselt lugu, kus on Gimli, Legolas, Boromir, kääbikud (tegelikult ma ei ole ses osas eriti nõudlik - võivad üsna suvalised kääbikud olla), Eówyn, Galadriel, orkid ja kurjad kehatud, ent tahte ja loomusega vaimolendid ja mille kirjutas Tolkien, oleks minu jaoks meile praegu teada Sõrmuste Isandaga igati samaväärne samasugune lugu, mis siis, et seal puuduks igasugune sõrmusetemaatika, keegi isegi ei mainiks Mordorit, stoori keerleks hoopis muude asjade ümber ja ei mingit Gandalfit ega mingit Aragorni. (Nad kuidagi pole mu jaoks üldse olulised - Gandalf loeb mälestusena "Kääbikust" ja Aragorn hakkas mulle esimest filmi vaadates meeldima, ent omaette seal raamatus on nad mulle täiesti pohh.)
Võibolla Moria kaevandused ja Lothlorien võiks ka sees olla. Aga muu ... Guglunk? Ungoliant? Denethor? Theoden? Saruman? Sauron? Arwen? Elrond? Frodo? Sam? Vabalt võite kõik maha võtta, ma ei tunneks puudust, ja kõik süzhee-elemendid, mis nendega koos käivad, loomulikult samuti. 
Mu jaoks on olulised tegelased. Sellised, kellega ma kaasa tunnen, kelle tunded mu veres kaasa kaiguvad.
No olgu, Faramir ja tema loo-elemendid võiksid ka raamatusse jääda.
Aga muu on pisiasjad-pisiasjad.
Phmt taust. 

Päris mulle ei ole kriitikana kirjutatud nii blogides kui lausa artiklites, kuidas ma loon vinge maailma, aga jätan selle kasutamata. Tegelased tegutsevad kuskil maailma sees mingeid pisikesi asju tehes, aga keegi neist isegi ei mõtle suurelt ja raamat jääb poolikuks. Pinged jäävad lahendamata.
Ja minul on: "Aga ... aga ... aga see ONGI ju point? See ONGI ju see, mida üks lugu peab tegema? Näitama tegelast keskkonnas tegutsemas?  Keegi krt ei ela ju suurelt maailma muutes, me elame elusid maailma sees, mitte maailma ümber tehes???"
Ja ma ei saa aru, mismoodi peab mõtlema, et lugu, milles maailma ümber ei tehta, poolikuna tunduks. Selline mõtlemine tundub mulle natuke õudne ja palju rumal ja iga kord, kui keegi jälle selle jutuga tuli (enam pole ammu tulnud, sest pole värskelt eriti midagi paberil ilmutanud, 2022 jaanuaris oli viimane lugu Vikerkaares), mul tuli nüri tapahimu peale.
Kuidas te NII ÜLDSE aru ei saa?! NII ÜLDSE?!

Minu lugu on tegelased. 
Sündmused on selleks, et tegelasi avada ja arendada. 
Ja ma ei saa, ei oska, ei taha teistmoodi kirjutada!

Oot, sellest on ikka aega möödas, kui mulle viimati öeldi, et teistmoodi oleks vaja. Nii et mida ma siin ... aaaa! 
Olgu, see oli selline umbsõnaline tagasiside, et võis üldse mitte minu pihta käia. 
Aga kui käis ja PÄRISELT ma olen selle isiku meelest laia silmaringi, isikupärase loomingulise käekirja ning suhteliselt tagasihoidliku karakterikujutusega kirjutaja, ma ei hakka rohkem isegi vaidlema. 

Lissalt ... haavavamalt oleks raske öelda.  
Nagu ... tegelased on ainus, millest ma hoolin üldse. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad. Olgu need pisiasjad loogilised - kui ei ole, ma hakkan tõmblema.
Kuid sündmused on olemas ainult selleks, et tegelasi näidata!

Ühiskond, mine persse oma teadmistega

Mida paganat?!
Nagu TÕESTI!!!!
Selgub, et hüpotees "depressioon on serotoniini ainevahetuse haigus" on HÜPOTEES. 
See ei ole kindel. (Siin on link selle aasta juulist pärit päris heale artiklile, mille ilmatupika abstrakti ma isegi läbi lugesin, ja mis räägib, kuidas serotoniinipuudus ei tundu olevat oluline depressiooniteema.)  Hullem, viimane analüüs, mis "kinnitas kindlalt" serotoniinihüpoteesi, avaldati 4. novembril ja  ei kinnita tegelt sittagi. 
Kuidas ja miks, kirjutatakse siin. 
17 katseisikut. SEITSETEIST!!!!!!

Aga mulle polegi see nii tähtis, sest mulle on täiesti uueks avastuseks tõsiasi, et "mis on depressioon" tegelikult ei ole vastatud küsimus. 
Nagu ... aa, seepärast ma ei olegi "õige depressiivik".
Sest keegi kurat tegelt ei tea, mis on depressioon ja selgelt siis ka mitte, milline peaks olema Õige Depressiivik! Ma JÄLLE olen komistanud selle otsa, et ühiskonnas arvatakse midagi, minuga see ei klapi, järelikult olen mina valesti - ja ei, EI. 
Ühiskond teab valesti tegelikult.

Krt, ma võiksin end usaldama õppida =) 
Tähendab, ma OLEN teinud sel suunal tohutuid samme, ma usun iseennast ja oma kogemusi palju rohkem kui varem. Ütleksin lausa, et enam kui pooltel kordadel hindan omaenda tundeid, teadmisi ja hea-halva tunnetust üle selle, mis mujalt tuleb.
Aga kuidas ikka ja jälle, IKKA JA JÄLLE selgub, et asjad, mille osas ma mõtlemata otsustasin, et minu tunded ja hinnangud ei ole adekvaatsed, sest ma olen liiga imelik, selguvad tegelikult
päriselt
päris ühiskonnas
samuti minu kahtluste osas kahtlased olevat. Lihtsalt seda vaatekohta enamasti ei teata.
Säärane avastus on ikka iga kord uimaseksvõttev. 
Fakk.

See oma tunnete usaldamine on küll ses osas kahtlane värk, et khm, positiivsete tunnete usaldamine ja vastu hambaid, sest reaalsus jne. 
Ma võiks selle toonase "misMÕTTES te ei arvagi, et see on avaldamist väärt"-värgi blogis avaldada, ent kuna meeleheide kadus ära (tänud, Betamax), ei ole enam tunnet, et vaja on, pean, näitan, olen.
Ja siis võib ta juba samahästi ka seista. Vbla tuleb kunagi mingi hea idee, mida temaga teha.

Aga lissalt ... jälle on juures üks asi, mida "kõik teavad" ja siis selgub, et mkmm.
See ei ole mingi kindel asi, tõestatud ja päris. See on oletus. 

Ühtlasi: selgub, et Betamax on phmt sünteetiline dopamiin. Tahtsin dopamiiniravi?
Sain.
Aitab hästi pealegi =O

Karvad peas

Teate, mis on eriti ärritav vaesuse puhul?
Ma ei saa endale uut juuksevärvi osta, mõtlemata "aga siis tuleb kuu lõpus rohkem kerjata".
Mis tähendab, et elan oma luitunudlilla peaga ja ei muuda midagi.
Tõsi, ega ma väga tihti nagunii üle värviks, sest selgelt need heledaks kiskuvad osad on need, mis varem blondeeritud, ja blondeerimise vastu pole muud teha, kui maha lõigata, kui piisavalt kasvanud on. 
Jaah.
See sõnastatud tõdemusena paneb mu muidugi mõtlema, kas mitte jälle omajagu maha lõigata. Olen juba korra seda teinud, kuid võiks jälle. Eesmärgiks on ju kõik blondeeritu kunagi ära likvideerida.
Teisalt: ise on selja tagant kehv. Seiklused kahe peegliga ja värki. 
Hm. 
Aga kui ma tahan?

***

Hmm-mmm. Ei ole ei märkimisväärselt parem ega halvem kui enne.
Nah, tuleb ikkagi loota/eeldada, et kui mul jälle rahaliselt vabamad ajad saabuvad, teeb juuksur mingit huvitavat asja ja ma maagiliselt omandan laheda pixie--välimuse ebamäärase kodutehtud-väljakasvanud veidi lokkis poisipea asemel.
Muidu see lilla värv meeldib mulle.
Sellist lillat, avastasin mõne kuu eest, müüakse ka püsivärvina ja ma juba näen, kuidas täpselt see Selveris müüdav toon massidesse on tunginud - ka ühe umbes seitsmekümneaastase keemilistel lokkidel oli seda kasutatud..
Aga ma ei kurda. 
Lihtsalt naeratan äratundvalt, kui taas mõnd juuksevärvi-õde kohtan.

Poeglaps on ka leppinud.
Ma olen ajapikku selgeks saanud, et ta häirub ootamatutest muutustest (mitte ainult minu välimuses, vaid igal pool kõigis asjades), ent kui ta on nendega ära harjunud, pole enam probleemi. 
Et tal on lillade juustega ema? No ... aaa, on jah. "Ega see mulle väga ei meeldi, aga ma lihtsalt ei mõtle sellele."
Mäletate - vbla ei mäleta, ma vist tegelikult ei pannud isegi kirja siia - kui ma hullusin ja heitsin meelt, kui saabusin koju blondi korraliku bobiga ja poeg oli: "Iu! Karen!" 
Mina langesin ahastusse ja lõikasin endale kiire poisipea.
Noh, ilmsesti mängis kaasa, et ma ise ka selle väga kontorikorraliku bobi osas kahtlev olin tegelikult, ent ma reageerisin üle samuti.
Talle tuleb lihtsalt aega anda, küll ta lepib. 

Aga jah, kuna ma ei pannud tookord kirja, vaid ainult pildi, siis: tulin juuksurist koju ja Poeglaps vaatas mind õudusega. 
"Nii halb! Sa näed välja täpselt nagu Karen!"
Ma kügelesin, ent no kui Karen siis Karen. Iga kord, kui poeg mind nägi, pööritas silmi ja tegi mõne tähenduse.
Mul tuli kurbus peale, panin rätiku pähe. Kui olin kolm tundi rätikuga käinud, sähvatas: aga kui ma ise lõikan endale veel halvema soengu, ma võin ju IKKAGI rätiku pähe panna! Midagi pole kaotada!
Ja lõikasin ära.
Poeg oli: "See on veel halvem."
Kuid ma ise olin üsna rahul ja pähe ta jäi. Rätikut ei pannud. Ülejärmisel päeval oli poeg ka juba harjunud ja enam ei kommenteerinud.

Lillaga läks veits kauem. Neli päeva kuskil.
Ma lasen Tütarlapsel üle lõigata. Praegu pikkus on õige, aga ma ise ju ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi korralikult ja aeglaselt teha, ma lõikan viis korda keerdu keerutatud salke ja olemas. 
See pole PÄRIS see, mida korraliku juuksuritöö all silmas peetakse. 

Kuidas ma und näen

Hea meelega kirjutaksin siiia midagi, aga migreen.
Kusjuures sumatriptaan on VALU peaaegu maha võtnud. On ent raske halb tunne, tardumus, midagi ei taha ega suuda teha, isegi trükkimisel liigutan minimaalselt sõrmi. Päris räme. 

Kurk ka valutab.
Ei, vahelduseks seekord palavikku ei ole, aga ma panin kogemata jälle kõik oma resursid hakkkama ja muidugi on nüüd sitt. 
Panin hakkama = mul oli õudusunenägu. Pärast mida ma ootasin kolm tundi, enne kui uuesti magama läksin. Ja siis magasin jälle närused kolm tundi, sest kõht tühi - ma sõin öösel kausitäie müslit, aga sellest ei piisanud. 

***

Natuke parem.
Vähe, aga ma siiski mõtlen, kas mitte teiega jagada seda õudusund. Sest ... ega ma ei näe õudukaid mingis normaalses võtmes. Mitte et hirm on surma saada ja põgenen. Heh, ma olin veel täiesti laps, suguküpsus polnud veel saabuma hakanud, kui pöörasin end sedasorti õudustele unenäos vastu ja ütlesin: "No olgu, tapa mind ära, aga ära haiget tee!"

Minu õudusuned on tavaliselt keerukamad ja rõve tunne nendes EI tule hirmust surma saada, vaid vahel sellest, et ma ei saa absoluutselt aru, mis toimub, aga mida iganes ma mõtlen, selgub, et olin liiga optimistlik.
Läheb halvemini. 
Ja vahel selgub, et mitte keegi ei hooli minust, ma olen mingi suvaline tükk mateeriat, mis unenäoinimestele ainult närvidele käib.
Kui noor ja laps olin, nägin palju neid "mul on pissihäda, aga kemps on ilma seinteta ja kõik vaatavad" või "mul on seljas ainult lühike pusa, aluspükse pole ja ma ei saa aru ka, kas kõik näevad või on mu pusa allapoolekiskumine palja tagumiku siiski nende silma eest varjanud ja nad peavad mind veel normaalseks"-unesid, aga sellest olen üle kasvanud, et häbi on. 

Nii et nüüd on mul keerukamad õudusuned ja see viimane, pärast mida ma isegi uuesti magama ei läinud, ei olnud isegi õudne enamik aega. 
Lihtsalt mõjuv. Ja lõpulause - umbes "ma olen põrgus elanud, ma tean" - oli kuidagi väga jube. 
Seda ütles-mõtles vist alternatiivreaalsuse mina ideega, et vot MINUL on halb.
 Ja ega ma väga vaidelda eri saanud ega tahtnudki, mhmh. 
No olgu, ma siis võtan loo enam-vähem kokku.

Alustame unenäo päris-reaalsusega. 
Ma olin üsna selline, nagu päriselus. olin oma ema majas-lapsepõlvekodus, tegin seal mingid asju. Linaga oli kaelas imik, kes oli minu ja ma mõtlesin temast kui oma lapsest, kuskilt ei selgunud, et temaga veel keegi seotud oleks. 
Aga seal unenäos ja samuti nagu mina kohalikel külas, oli K. Kellega meil olid üsna samasugused suhted kui päriselus: ebamäärane vist-paar-aga väga veidralt.
Ja me läksime tülli korralikult. Miks, polnud vist oluline, oluline oli tüli formaat. Mina karjusin tema peale ja ahastasin, ja tema lihtsalt ignoreeris seda. Ütles mõned mõnevõrra sapised asjad ning käis sõbralikult mu emaga ja teiste majasolnutega (ma ei mäleta, kes, aga keegi oli) rääkimas ja kui mina jälle hakkasin, ohkas ja kõndis varsti minema. 
See oli väga ränk. Ja selle ränkuse pealt vahetasin maailma. 
Ma ei mäleta, kas beebi jäi või ei, igatahes ei pööranud ma enam talle tähelepanu. Olime ikka mu ema majas ja ma ei saanud õieti arugi, et olen maailma vahetanud, ainult K soeng muutus drastiliselt. Tema normaalsest kiilaspeast tihedate kuldsete kiharatega sätitud soenguks. 
Üpris parukalikuks.
Ka meie suhted ei muutunud, ikka mingi ebamäärane vist-paar, me olime tülis ja ma IKKA ei tea, miks - see polnud ilmselt oluline. Kuigi natuke oli seotud sellega, et kas ma talle siis midagi ei tähenda.
Üritasin minema kõndida. Oli talv, korralik. Teed olid kinnitambitud lumega kaetud, majad ja puud sellise paar-päeva-vana, aga ikka üsna kohevaga,  aga ma kas ei tundnud teid ära või ei tahtnudki päris minema minna, lihtsalt ootasin, et K ema juurest lahkuks, misiganes - ma igatahes tiirutasin majast mitte eriti kaugel. 
Lume lõhn oli ka.
Olgu, igatahes tuli K mingi pika, pikkade vehkivate kätega sõbra seltsis mulle järele, ja me tülitsesime edasi. Tema jätkuvalt nagu keeldudes üldse tunnistamast, et midagi on valesti, suhtumisega: "Mida sa tõmbled," mina ... no väga ärritatult. Ja tasapisi imbus mulle sellest alternatiivreaalsusest meelde, et meil on K.ga lapsed, juba päris suured, alla 10 pole ükski. Neist üks on vaimse puudega. Ja K ei tule meie koju, elab kuskil omaette, vahel annab näole, vahel ei. Ta ei ole nende lastega omast arust eriti seotudki ja tal on oma elu ja mida ma üldse tahan temast, tema tahab ju aint minuga natuke seotud olla, aga mitte mingeid valusaid raskeid asju, dohh?
Mina läksin kirglikuks. K ei läinud kirglikuks. Aga K sõber läks VÄGA kirglikuks, vehkis kätega ja lõi mulle kogemata oma suure vehkiva käega silmaauku. 
Käsi oli millegipärast veel rusikas kah. 
Kaotasin teadvuse, aga vaatlejamina ikka vaatles, nägin und edasi. Nägin, kuidas K hakkas kiirabi kutsuma, aga kogemata kutsus hoopis politsei. Politsei arreteeris kohe tema sõbra, sest tol oli vägivallategude ajalugu, mina vedelesin maas ja nägin parallelselt nagu filmis neid minu ja K kolme last, kellest üks arengupuudega, ent seda vastuvõtlikum kõigile emotsioonidele, värises, nägu krampis. Nad olid kuskil Mustamäe korteris, kus me siis elasime, ja kõik nad olid kuidagi ... noh, vaimselt tardunud. Ei teinud midagi, aint ootasid, et keegi (no ilmselt mina) koju tuleks.
Ja siis mu unenäoline vaatlejamina mõtles midagi sinnakanti, et see esimese reaalsuse mina ei tohiks üldse viriseda, tal on kõik väga hästi, ja: "Ma olen ka põrgus elanud".
Ei olnud väga tore unenägu, ausalt. 

Et ... ma juba ammu tean ja mõtlen sellele, kuidas meil K.ga on tegelt väga hästi ja mul on temaga hea ja tema pärast tundub maailm kohe kõvasti talutavam jne. Aga ...
Aga selle unenäo intensiivsus ja selge teade :"Kui teil oleks ühised lapsed, oleks nii, kas sa seda tahaksid v?" oli tuikumavõtvalt kohutav. 

Naudi seda, mis on, ära taha muud, see oleks veel märksa halvem.

Ma olen seda enne ka mõelnud. Aga jah. Selgelt. 
Normaalsete inimeste jaoks on "hea", kui miski läheb eriti hästi või mõeldakse ennast õnnelikuks ja jee.
Minu jaoks on "hea" "parajasti pole halvasti, jess". 
Ilmselgelt sealt tuleb tohutu dissonants ja miks ma nii hullusti tunnen kõigi: "Võta elu nagu ta on, ära eelda"-soovituste suhtes. 

Sest minu baasolek ei ole "Oh, kui ma midagi ei eelda, ongi hea". Minu baasolek on "Ma ei eelda midagi. Kõik on halb, miks üldse elada."

Lõpetuseks pilt koerast ja kassist, kes lamavad suht apaatselt.
Nad ei saa eriti hästi läbi. Nad ei saa ka eriti halvasti läbi. Nad peavad üksteist pereliikmeteks, aga samas nad ei meeldi eriti teineteisele. 
See on kuidagi ... noh, mina ja elu, noh.
No see on, jah. Kuulub minuga kokku. Aga vahel lööb ta mind mingi põhjuseta, sest ma lihtsalt ei meeldi talle.  

Kirg

Üldiselt ma ei jaga siin asju, mis Loteriile kirjutanud olen, kui millegipärast eraldi jutuks ei tule. Aga selle kogu kohta tulnut jagan. 
Sest nii radarite alt läbi lennanud. Keegi peale autorite lähiringi nagunii ei teagi, et sihuke kogu olemas on. Ja see on väärt ja see on väärt ja see on VÄÄRT, kurat!

Muidu olen päris rahul nende antipsühhootikumidegs. 
Miski muu pole muutunud peale selle, et mul on parem olla.
Ja noh. Mulle sobib. 
Jah, ei ole sellist vajadust kogu aeg TEHA, nagu just-äsja-enne oli, ent pea ei valuta. Jah, ei ole nii elavaid unenägusid nagu siis, aga PEA EI VALUTA.
Ning ON parem olla.
Lakkamatu tunne "Paremaks ei lähe, see ongi parim mis võiks olla, aga see on vaevu talutav ju?!" on vahetunud tunde vastu: "Paremaks ei lähe, ongi nii hea, kui võiks olla ... jap, ok, see on talutav." 

Mis on ÜÜRATU erinevus.
ÜÜRATU!!!!

Kas ma kasutan palju karjumist ja hüüumärke? Ma tegin seda enne ka.
Kui üle loen, tavaliselt kärbin umbes pooled välja, parandan normaalseks. Aga ma isegi mõtlen kirglikult, kirjutamisest rääkimata.

Njah. 
See on selgelt "jooksen iga hormooni järel, mis vähegi nõrguma hakkab" ja siis kehitan arusaamatuses õlgu, kui järjekordse "ma üldse ei kannata konflike"-inimese otsa sattun. 
Mu oma tütar on ka selline.
Konflikt on hea, mõtlen mina, konflikt on elu, konflikt on sada korda parem kui teeselda ju?!
Tegelikult ma saan neist lepitajatest ja leplikest ka aru. Kui võimalik, minu arust tasub samuti ära (ehk "kõik on tegelikult head ja targad inimesed, lihtsalt pisiasjad-pisiasjad"), lepitagem ja leppigem. 
Aga niipea, kui mus ärkab usk, et teine EI ole hea või tark või mitte kumbagi neist, ma kaotan täielikult huvi ühisosa leida ja tahan ainult kaussi sõita. 
Kaotan TÄIELIKULT.
Mitte midagi ei jää alles.

Sest kirg teebki elu alles elamisväärseks ja kui on põhjust kirglik olla, fakkjee.
Välja arvatud praegu, kui muidu ka täitsa talutav on. 

Aga jah, jah, seal postituse alguses on link mu luulelugemiskogemusele ja JAH. JUST. KIRG, kogu aeg rebiv, ründav, raevukas kirg igal pool tundub neis naistes ka elavat, kes nood luuletused on kirjutanud. 
Kõik on kirg. 
Ja ilma kireta on nii kohutav, et võtad/võtan/võtsin ka selle kire süngema poole. 
Kirg koos valuga on veel hea.
Kui on ainult valu, kordades palju valu, valu ruudus, valu kuubis - vat siis on paha.