Elu

Duaal tähendab "kaksust". Midagi on kaks. 
Väga veider sõna. Kas "paar" ei oleks kõlvanud? Aga võibolla on seal nüansivahe. "Paar" viitab sellele, et ilma teiseta ei olda täielikud. Näiteks kinga- või kindapaar. Duaal on siis ... kaks tüdrukut? (Kes kõnnivad Puiestee tänaval.) 
Või siis mitte.
Kui aus olla, ma ei tea täpselt, mis on "duaal". Lihtsalt see on viimane sõna, mis ma siin võrgupäevikus pealkirjade algustähtedest kokku panin. Kuidagi piinlik on kirja panna, saati veel spetsiaalselt kahe nädala jooksul tähti ladudes koostada sõna, mida ma kasutada ei oska. 

See selleks. Täiesti tähtsusetu fakt. 

Lihtsalt nüüd murrate ka teie pead, mis vahe on "paaril" ja "duaalil". Kui sa ei saa oma probleemi lahendada, levita seda. Kui kõigil on sama probleem, pole sa vähemalt oma hädas üksi.

Üldiselt on mul suht läbi olla, ent samas mitte enam halb ja kurb. Hormonaalne heaolu. Sest kass jäi haigeks ja sebin sellega. Hommikul rääkisin Keila loomaarstiga, aga ta on tööl alles homme. Ütles, et helistagu ma homme hommikul kell 9, siis ta teab, kuhu ja kuidas meid toppida. Täna sain kõmpida apteeki ja osta Microlaxi, sest äkki on kassil kõht kinni. Ja nüüd olen kõik ära teinud, mis teha saab, ja lihtsalt - loodan parimat. 
Väga raske ei ole. 
Poeglaps: Ma saan aru, et ta on haige, aga ta näeb nii chill välja. Ja siis ma ei oska õieti kaasa tunda.

Mhmh. Kass on uimasem ja vaiksem kui tavaliselt. Mis tähendab, et ta põhiliselt magab ja vahepeal lihtsalt lamab, pea püsti. Ta haliseb VÄHEM kui enamasti, sest ta ei küsi süüa. Lihtsalt - on. Terve eilse ei söönud. Täna ka mitte.
Väga kõhn ta just pole (mõni korralikum loomaomanik hädaldaks, et liiga paks, peab ikka alla võtma), nii et tema näljasurma ma kartma ei pea. Ainult et hommikul sain neljast kohast okset koristada. Nii et mingi minu mugavuse vähenemine siiski on. 
Jaa, kui tema kõrval peatuda ja pai teha, ütleb ta ikka: "Kurr!"
Nii et ma loodan, et asi väga hull talle endale ka ei tundu. 

Minu elu teeb kriis muidugi paremaks.
Sellega on mingi värk. Et kui ma midagi ei tee, isegi kui on kriis, isegi kui ma ei saa midagi teha, on jube olla. Aga kui ma midagi teen ja saan endale pärast öelda: "Ma olen kõik ära teinud, mis saab, nüüd on ohjad kellegi-millegi teise käes," on täiesti hea. Siis on kombes. Mina olen oma osa ära teinud, ülejäänu pole minu asi.
Oot, ei. Ukraina teemadel ma ju ei pidanud tegutsema? Ei pidanud ka soola ostma. (Kuigi ostsin mõned konservid, mis nüüdseks kõik ära söödud on.) Mul hakkas hea lambist, lihtsalt. 

Nojah, aga nüüd ei ole nii. Nüüd terve eilse päeva põdesin, et kass ei söö, oioioi, poeg on haige ja koolist nad kirjutasid, et miks ta nii palju puudub, oioioi, jõuludeks saan kinkida sedeleid kirjaga "kui ma raha saan, ostan sulle selle raamatu" ja "kui ma raha saan, ostan sulle jalgpalli", oioioi - alles täna peale helistamist ja Microlaxi ostmist-tegemist (muide, Karoul vist oligi kõht kinni) hakkas korraga kerge ja rõõmus. 
Ei, mul ei ole tegelikult veterinaari jaoks raha - aga ma üldse ei muretse seepärast. Mul on: "Olgu, kerjan emalt ja K-lt ja teilt, see on õigustatud, sest kass on vaja arstile viia!" ning täielikult puuduvad süütunne, tunne, et peaksin suutma, peaksin saama, peaksin-peaksin-peaksin ... 
Ma ei saa. 
Kõik, otsustatud. 
Meel rõõmus.

Selline näeb välja haige kass,
kes teist päeva ei söö,
vahepeal oksendab.
Tema meel ei ole rõõmus.