Labased naljad

Jumalast tükk aega ma arvasin, et inimesed, kes teevad "lihtsakoelist huumorit" ehk nalju, mis ei ole absoluutselt naljakad, ainult labased, "this fruit just hanged so low", teevad seda sarkastilisel iseenda-üle-naerval moel. 
Mul läks palju-palju aastaid, mis sisaldasid muuhulgas selliselt käituvate isendite siirast selgitamist, kuidas huumor on aidanud neil ellu jääda ja rasketest aegadest ja rasketest läbielamist üle saada, et taibata: nad teevadki omast arust naljakaid nalju. 
Nendel ongi "hea huumorimeel". Vähemalt nende endi arust. 

See avastus oli osaks minu avastusest, et inimesed on lollakad. 

Ma olen maailmapildi, kus enamik inimesi on täiesti lollid ja kõik, ka kõige helgemad pead, vahel ja mõnes asjas lollakad, suhteliselt omaks võtnud. Pisiasjades mind enam ei üllata. Jah, nad arvavad, et ongi naljakas. Ja inimesed, kes nende naljade üle naeravad, ei naera piinliku olukorra vältimiseks ja selleks, et humoristile mitte haiget teha, vaid need naljad on ka nende meelest naljakad. 

Aga üldpilt, üldtõdemus ikka šokeerib mind. Pidevalt. 
Ma lihtsalt ei suuda uskuda.
Nagu päriselt päriselt päriselt inimesed mõtlevadki nii?!?!?! 

Kuigi tõsi on, et vahel loen üle mõnd oma vana postitust ja näen ise ka, kui veider ja justnagu sihilikult šokeeriv(ad) mu mõtteavaldus(ed) seal on. Kusjuures ise tegelt mäletan, kuidas ma oma teada lihtsalt ütlesin välja selle, mida kõik teavad. Aga üle lugedes on see: "OMG, see kõlab küll väga imelikult ... selliseid asju ikka enamasti ei kirjutata."

Ent tulles tagasi nende humooriliste huumorit tegevate inimeste juurde: mind ajab selline asi karvaseks, turri ja ahastusse. Ahah, mhmh, jube naljakas, et on olemas Eesti Pimedate Ühing ja Eesti Lasterikaste Perede Ühing, keda, huvitav, ühendab Eesti Metsloomaühing?! 
Ma saan aru, miks peaks olema naljakas, aga no üldse ei ole. 

Ma olen isegi välja mõelnud, miks mõni asi on naljakas ja mõni teine ei ole. Võtmesõna on ootamatus. Ehk siis low hangin' fruit ei saagi naljakas olla, sest on ootuspärane. Kui turske mees kükitab ja särgi ning pükste vahel on näha kannikatevahelise prao algust, see ei ole isegi grammike naljakas. Ainus, miks võiks huumoripunkte anda, on võimalus, et mees on ühtlasi torumees ning kui teine on tema tagumikupragu silmanud, ütleb ümber pööramata ja asendit muutmata: "Mhmh, ma olen torumees ja kükitan, mu persepragu PEAB paistma." 
Sest kui inimene ilmutab ootamatut semiootilist võimekust, on see täiega tore. 
Aga kui kannuga naise pildiallkiri on: "Naisel on kann," ja keegi selle lugemise järel naerust lämbub ja mu segaduses pilgu peale selgitab, et no KANN (palataliseeritud n), hahaha, naisel on KANN, ma naeratan viisakusest, aga tegelikult ei saa aru, kus nali on. 
Sest nali peaks ju olema ootamatu. Kui nali on nii ootuspärane, et nalja tegemata jätmine oleks tegelikult ootamatum viis situatsioonist läbi saada, see nali ei ole naljakas. 
Isegi mitte natuke. 
Aga, eks ole, on olemas inimesed, kellele on. Ja need inimesed on võimelised kirglikult ja nukralt rääkima, kuidas huumor on neid aidanud ja teeb elu elatavaks. Mina olin alati neil kordadel enda sees: "MILLEST ta räägib?! Mismoodi tema mõtleb ja tunneb?!" iga inimese puhul.
Aga ei öelnud, et nende huumor pole naljakas. Sest kõigi nendega olid meil head suhted ja ma ei tahtnud ometi haiget teha jne. Tegelikult olen ikka veel väga hell inimeste vastu, kellega mul isegi enam-vähem sõprus on. 
Lissalt neid inimesi on väga mitu korda vähem. Kogu aeg jääb vähemaks neid, kelle vastu ma vaevun ettevaatlik olema. 

Pole päris kindel, mis mootor selle taga on.
Aga küll ma välja mõtlen.