Kuidas inimene uskus kraadiklaasi rohkem kui oma viite meelt

Tv3 tegi midagi ilusat ja vedas lõunasel ajal ekraanile selle.
Mis on suhtkoht parim asi, mida ma telekast kunagi olen näinud. Ja toob lisaks meelde palju kauneid noorusmälestusi sellest, kuidas ma vaatasin antud sarja soome MTV3-st, oskamata ei inglise ega soome keelt, ning sain tavaliselt sellest, mis oli antud episoodis lahendatava intriigi põhiiva, aru alles siis, kui hakati lahenduseni jõudma. Kusjuures, kui ma sarja vaatama asusin, lootsin ma, et "Metsik Põhjala" tähendab midagi paukuvate püsside ja ulguvate huntidega à la Valgekihv.

See talv on meie kaunis kodukandis ka suhtkoht Põhjala. Ma panen selle kirja, sest praegu, jah, kõik teavad, et on talv, milletaolist pole 10 aastat näinud. Aga juba 2-3 aasta pärast hakkab segi minema: see oli see talv, mil lumi oli kogu aeg maas ja ilm külm ja tuult polnud niigi palju, et kuu aja vanune lumi puudelt maha raputada. Millal see nüüd oligi? 2008? 2011? Ülemöödunud? Üleülemöödunud? Üleüleülemöödun-ununud?
Ja kui veel mõni päristalv peaks vahele komistama, läheb arvepidamine juba lootusetult sassi.

Tänu sellele talvele on mul jälle nohu ka. Kusjuures vahepeal, kui ma võrgupäevikul tühjalt lasin aeleda, oli tervis isegi üsna korras, aga koos esimese selle aasta postitusega tuli ka esimene selle aasta nohu.
Tõsi, oleks ebaõiglane asjas päevikupidamist süüdistada - probleem oli hoopis kraadiklaasis.
Mul on nimelt tervislik mittemasohhistlik põhimõte, et ma ei jookse õues, kui sealne temperatuur on alla 8 miinuskraadi. No ütleme, 10 veel hädaga võib, aga 8 on siiski selline keskmine piir.
Nädalavahetuse, mis oli hirmus külm, veetsin suuremalt jaolt oma proua ema juures, sest oli ometi vaja tähistada seda, et ma vahepeal Veel Vanemaks olen saanud. (Oh õudu!)
Seal rääkis õuekraadiklaas kogu aeg sellest, kuidas külma on 17-22 kraadi.
Ja õues oli ikka päris krõbe tõesti.
Siis tulin mina koju, vaatasin esmaspäeva hommikul kraadiklaasi, et kas saata laps kooli - heh! 6 kraadi! Muidugi saadan!
Õhtupoolikuks oli see 6 kraadi küll 9-ks kahanenud, aga noh, võrreldes eelmiste päevadega oli ka 9 soe ilm. Panin selga puuvillase varrukateta türbi, varrukatega puuvillase türbi, kampsuni ja tuultpidava vesti, ning jalga ainult õhukesed puuvillased püksid, sokid ja tossud, ning läksin rõõmsal meelel silkama.
Mind küll natukene hämmastas, et sisse hingates oli tunne, nagu surutaks jääpurikat läbi nina ajju, ning reied kah külmetasid. Ilm polnud ju nii külm? Aga jalad liikusid küll ning ei olnud nagu katki midagi.
Kuid... järgmisel päeval (elik eile) oli mul kole vesine nohu tekkinud.
"Mäh," mõtlesin mina, "nõrk!"
Vaatasin kraadiklaasi, mis ütles, et miinus 9. Võtsin lapsed kaasa ja kooserdasin ujuma.
Imestasin, et ikka kuidagi jube külm on, miinus 20 ja miinus 9 vahel justkui polekski mingit vahet... Kuni vaatasin basseinis istudes seinal asuvat termomeetrinäitu, kus vilkusid vaheldumisi sise- ja välistemperatuur.
Miinus ÜHEKSATEIST??? Õues on MIINUS ÜHEKSATEIST kraadi? Kas selle veerandtunniga, mis me ujulasse tulime, langes temperatuur väljas 10 kraadi???? Misasja???

Koju jõudes kontrollisin asja ka netist. Kraadiklaas minu akna taga ütles, et miinus 14. Ilm.ee ütles, et minu Väikelinnas on hetkel 21 kraadi külma.
Järeldus: minu kraadiklaas näitab aiateibaid, mitte välistemperatuuri. Vähemalt miinuskraadide puhul igatahes.
Teine järeldus: ilmselt ma jooksin mingi kena -15-ga seal õues vähemalt. Kampsuniväel. Ime siis, et tatti pritsib igas suunas ja isegi toore küüslauguküüne kaelariputamine ning tema vendade ohjeldamatu söömine ei aita.
Pea ka valutab.

Nädalavahetusel ma peaksin justkui lumme mängima ja telki magama minema.
Kurat, ma ütlen!
(Ja söön veel veidi toorest küüslauku.)

Lunastus ja edevus

Nõnda siis: mul on üks lubadus välja lunastada, jeh?
Kes oleks küll aimanud, et see jaanuar nii lühike on!

Et alustada algusest: me kõik oleme vähemalt kuulnud seitsmest surmapatust (kui me neid kõiki ka kohe ette ei oska lugeda). Mina noores põlves imestasin, et mis pagana erilised patud need viha, liigsöömine jne siis ikka on? Pisiasjad ju! Vat Argus, see on väärt patt, sellest on Bulgakov õigesti aru saanud. Ja Julmus, oioioi, kole asi!

Aga hiljuti (s.t. detsembris) selgus täiesti süütu vestluse käigus korraga, et üks sellistest süütuilmelistest patukestest, mida ma seni üldse tõsiseltvõetavaks paheks ei pidanud, on tõepoolest hirmsaid asju Eestimaa peal korda saatnud.
Patt, millest räägin, on Edevus.

Ja hirmsad teod, millest räägin, on esimese hooga meelde tulevatest Potsataja Ausammas (tundud ka Vabadussamba, Klaasristi, Tshehhi häbipleki ja paljude teiste nimede all), Eesti Rahva Muuseumi uue maja konkursi võitnud projekt ja KuMu.
Et ma kunstivaenuliku elemendina kohe kaikaga pähe ei saaks, ütlen ära, et ma käisin eile KuMus ära, väga suuri piinu see käik mulle ei põhjustanud ja iseenesest ei ole ma maja ning tema küttekulude vastu isegi eriti kuri. Las ta olla, täitsa kena on.
Aga ometi on kõigi nende suurte projektide tulemustel, mille jaoks alati läheb rohkem raha kui plaaniti, millega alati kaasneb rohkem jama, kui oodati ja mis lõpuks ei täida korralikult isegi oma põhifunktsioone (nt hoida kunstikollektsioon kuivas), kuidagi paha maik man.
Eriti arvestades seda, kuidas Eesti Rahva Muuseumi tulevane hoone saab olema suuremalt jaolt klaasist, aga nende kollektsioonid ei kannata üldse päikesevalgust. Projekti planeeriti näitusesaalid, mille seinad koosnevadki akendest, ja tööruumid, mis on pimedad kuudid - tarvis aga oleks just vastupidist süsteemi.
Eriti eriti veel selle Samba pärast, mille vastu minagi /tunnistan üles!/ kunagi ideeliselt ei olnud, aga siis ma veel ei teadnud, et tulemus hakkab välja nägema nagu tuntud vene multifilmitegelane oma suurte kõrvadega, mitte hingemattev Vabadussõja Monument, mille juures oma teksapõlvi märjaks nutta noorte eesti poiste kangelasliku surma pärast. (Kõige selle remondi jms järel on ainult rõõm näha, et eesti ainus kirjanduslik geenius on ühtlasi ka prohvet ja on selle loo lõpuosas Samba ehitamist küllaltki realistlikult kirjeldanud.)

Ja kui hakata mõtlema, mis on kõige nende pentsikuste (alates Rahvusraamatukogust, mis mu meelest ka ei ilu ega funktsionaalsusega ei hiilga, küll aga saab seal vähemalt varju leida, kui taaskehastamisfanatid katapultidega linna ründama hakkavad) ehitamise taga, on vastus ehmatavalt ühene: edevus, edevus, Edevus.
Mingid õekesed-vennaksed kuskil on näinud oma vaimusilmas, kuidas nad avavad hoonet, mis on Kõigem ja Suurem ja Mastaapsem ja kuidas igasugused väljamaised ilusate nimedega asjamehed suruvad neil kätt ja ütlevad, et "OOOOO!" ja veel 20 aastat (eriti lennuka kujutlusvõimega tüüpide puhul v-o isegi 100 aasta pärast) mäletatakse nende nimesid kas siis Samba või Maja vms püstipanejate hulgas.
Nad saavad käia igasugustes Kohtades ja esindada mitte lihtsalt mingit ebaolulist pisieestimaist institutsiooni vaid neil on tagataskus ka Maja, millest rääkida ja mille piltegi näidata. Mõned, nagu Rahvusraamatukogu toonane direktriss neiu Eenmaa [üldiselt ma suhtun Majad saanud asutuste töötajatesse positiivselt ja leebelt, aga temasse küll mitte, sest üks Lähedane Sugulane töötas päris mitu aastat Rahvusraamatukogus ja jagas mulle informatsiooni] v-o isegi näevad Maja kui oma kindlust, kus edaspidi pool sajandit sõltumatu monarhina valitseda? Sest kes veel sobiks paremini juhtima Asutust kui isik, kes sellele Imelise, Kordumatu ja Kõige-Kõigema Maja organiseeris?

Nii palju jama selleks, et keegi saaks oma isiklikule riistale lisada kaunilt valgust kumava Samba meetrid ja risti seal otsas? See on lihtsalt masendav! (Seda enam, et isegi seda funktsiooni Sammas ju ei täida, Potsataja kaldub pool aega olema pime ja tema kirglised pooldajad pigem lontis.)
Emake Maa küll!

Niisiis: pisikesed, süütuna tunduvad inimlikud erapatud muutuvad koletislikeks monstrumpattudeks, millest on raske mööda vaadata, niipea, kui nende kandja jõuab kuskile, kus ta hakkab oma ümbrust mõjutama laiemalt kui kümmekond meetrit korraga.
Püüdkem siis rabada oma pattudel sabast kinni enne, kui oleme ise midagi mõjutama hakanud, sest hiljem on ilmselgelt juba hilja!

Ja ma püüan 2010 aasta sees jõudumööda ka muude silmahakkavate pattude kohta ühe postituse kirjutada. Kas nüüd otse korra kuus, aga korra 2 kuu sees vast ikka.

(Pildi tegi Tiit Blaat ja ma ei küsinud temalt pildi kasutamiseks luba. Vabandust, loodetavasti oled Sa lahke inimene ja ei pane pahaks.)

PS! Mu 8-aastane tütarlaps pani praegu praktiliselt ise (aitasin paari asja hoida, kuni tema kööginoaga kruvisid keeras) kasutusjuhendit järgides kingiks saadud arvutitooli kokku! Vähemalt ei ole ma oma lapsi abituteks kasvatanud.

Nägemiseni!