Mu alateadvus on lame

Ma nägin und.
Kõigepealt nägin und kahest nägusast noorest vennast koondnimedega, ütleme... Sam ja Dean. =) Sam ja Dean olid elanud vaprat ja seikluslikku elu, päästnud inimesi ja pannud seejuures ohtrasti oma elu ohtu. Mis oli raske töö, nagu võib näha nende ilmetest sellel pildil.

Nad asusid pärast järjekordset maailmapääsmist puhkuse võtnuna elama nunnusse suvilarajooni, mis nägi välja umbes nagu Kalle Blomkvisti kodulinn varasuvel või midagi sinnakanti. Nende maja oli valge ja õitsvate põõsaste vahel, meenutades üsnagi vendade Lõvisüdamete talu, ainult et see polnud talu.
Sam ja Dean võtsid endale paikseks jäämise puhul ka koera, kes oli ühtlasi sõjaveteran ja tulihingeline militaar, mitmete ordenitega autasustatud, ja teadis varsti enamikku saladusi nende senisest elust. Ja oli nende parim sõber.
Sam, Dean ja koer sõbrunesid kohalike lastega, eriti väikese umbes kuueaastase tüdrukuga (kes oli vist mina, natuke. Tal polnud muuseas esimesi hambaid, aga oli kaks haralist rotisabapatsi.)
Siis selgus, et Deaniga oli mõni aeg tagasi juhtunud üks väga paha asi.
Noh, stiilis neitsi ja sõjaväerong.

Koleda kogemuse üleüldise hirmsuse tõttu tekkis tal traumajärgne amneesia ja ta ei mäletanud asjast midagi, aga miski järjekordne väiksemat sorti kangelastegu raudteel vallandas nood mälestused, ja siis ta läks täitsa hulluks.
Väga kurval moel.
Kui ta oli juba mõnd aega hull olnud, üritas ta end maha tappa.
Sam muidugi päästis ta ära, sest ta oli väga pühendunud vend.
Siis kirjeldas Dean talle üksiasjalikult kui paha tal olla on, ja veel üksiasjalikumalt, kui paha on üldse olla õnnetu hull, ja nõudis välja loa ikkagi suitsiid ära teha.
Sam oli nõus, sest vastuargumente justkui polnudki.
Dean tappis enda ära. Ja siis tappis pärast Sam ka ennast ka ära.
Koer nuttis, ulgus ja halas, aga ega laipu enam ei ärata.

Siis läksime mina ja koer päikesepaistel mööda tolmust kruusateed linnast välja teadmisega, et film algab kohe uuesti algusest e. siis Sami ja Deani väikelinna elama-asumisega.
Koer arvas, et läheks õige sealt linnast igaveseks minema. Sest see kõik on uuesti läbielamiseks liiga kole.
Aga mina arvasin, et hei, me nüüd teame, mis juhtub, äkki prooviks nagu... asju muuta, midagi parandada, leida natuke õnnelikum lõpp?
Koer vaidles vastu, et Väga Paha Asi on tegelikult juhtunud ju aastaid tagasi ja me ei saa sinna midagi parata.
Mina vaidlesin omakorda, et mis siis, me saame ehk muuta Deani (ja ühtlasi ka Sami) reaktsioone sellele, kui me ... noh, oleme valmis toetama ega ehmata ühe hooga ära, et appi-appi-mis-me-teeme?! Ja mina olen ju nüüd täiskasvanu ja mitte kuueaastane, keda peab kaitsma ja kelle jaoks asju pehmendama, äkki saame midagi reaalset ära tehtud!

Tükk aega vaidlesime.

Koer ikka arvas, et nagunii ei tule midagi välja ja me saame ainult ise veel rohkem haiget ja tema ei taha seda kurbust uuesti läbi elada.
Mina arvasin, et kammaan, no vähemalt PROOVIME midagi parandada! Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda? Et kõik läheb nagu juba läks? Aga nii ju ongi juba läinud! Äkki ei olegi palju vaja, et teha paremini? Noh?! NOOOH?!

Kuna film pidi kestma umbes kaks tundi, ja mul kulus koera veenmiseks umbes 15 min, jäi meil umbes tund ja kolmveerand, et luua uus, õnnelikum lõpp.
Olime just algust teinud, kui neetud äratuskell kell 6.50 helises, ja ma pidin üles tõusma.

Aga nii põnevat ja samas lamedalt ja ilmselgelt sümbolistlikku und polegi nagu ammu aega näinud.

Täiesti selge, eks ole: lõpus olid minu kaks poolt kirgliselt vaidlemas teemal, kas riskida kaotusega ja teha midagi või siis mitte midagi teha ja kaotusega juba ette leppida.
Pluss veel:
+ Sa ei saa muuta minevikusündmusi, aga saad muuta oma reaktsioone nendele.
+ Ma pole juba 2 kuud Supernaturali vaadanud ja mul on võõrutusnähud.
+ Väikese tüdrukuna olin ma võimetu, kuigi armas, aga täiskasvanud naisena vähemalt enda meelest võimeline. Igast asjadeks.
+ Enese äratappamine probleemilahendina võib tunduda küll lihtne, aga tegelikult võiks seda siiski teadliku pingutusega vältida.
+ Unenäos oli minu esmane toetusaktsioon Deanile see, et kui me mingil nende naabrite korraldatud ja lastega kirjatud aiapeol (mina ja mu Poeglaps olime seal Koera külalistena aktsepteeritud) kohtusime, kibelesin ma kogu aeg ütlema, et ei, ma ei kavatse temaga magada.
Kahjuks ärkasin ma enne selle tähtsa fraasi edastamist üles. => I can't say NO!
+ Koer, kes oli sõjas käinud ja ordenitega ja keda kõik kohtlesid kui inimest, lubades talle inimestest sõpru, toolil istuda ja torti süüa, koer kellega asju läbi räägiti ning kellest hooliti - aga kes tegelikult oli ikkagi koer ja mitte inimene => minu igavene ebakompetentsuse ja amatöörlikkuse tunne, mida ükski tunnustus ega kinnitus teiste inimeste poolt ei suuda olematuks teha. Tegelikult olen ma ikkagi koer ju! =)
+ Astrid Lingren on lahe. Simak on ka lahe. Ma peaks rohkem raamatuid lugema!!
+ Deani kurja kogemuse ehk siis kõige kurja aluseks olid nimetud sõjaväelased. Need olid vist vene sõjaväelased pealegi. Nii et kõige kurja aluseks on tegelikult nimetud punaväelased!! Kommunistide käsilased! Ja pealegi oli asjaga seotud ka raudteetransport loomavagunis. Vaene eesti rahvas ja meie kollektiivne lein, mis minu alateadvustes edasi pulbitseb!!!
+ Samas oli ka koer eksmilitaar. Ja mina, pärismina, olin ju ka noorest peast ilgelt vastik olevus, suisa kuri.
(Mitte meelega. Rohkem hoolimatusest ja lollusest.)
+ Need 15 minutit, mis läksid filmi algusest koera veenmisele, et "teeme nüüd ometi midagi!" vihjavad kahtlemata minu tundele, et ma oma nooruse häbiväärsel moel raisku lasin ja oleksin võinud selle hoopis paremini veeta/sel ajal hoopis rohkem ära teha. Samas tund ja kolmveerand mis veel alles on, teatavad rõõmustavalt, et veel on aega.

Nii lihtsad ja otsesed allegooriad, et lausa häbi hakkab. Võiks ju arvata, et alateadvus suudab kuidagi kavalamalt kujundeid leida, aga ei.
Mu salajasimad hingesaladused on klisheed!
Taevas, kui piinlik :(

...

Siin oli üks täiesti mõttetu postitus teemal, kuidas näete, siin on üks mõttetu postitus, ja ma vahel mõtlen mõne asja üle ka, aga mitte midagi kasulikku.
Likvideerisin ta ära, aga kirjutan selle asemel midagi tähtsat: füüsiline vorm paraneb! Ma ei kiirhiiligi enam, isegi mitte mäest üles! Ma jooksen! Mul on jõudu!

Olgu, ma ei võtta sentimeetritki alla (sest ma regulaarselt teen endale erandeid söömisrütmis) aga vähemalt ei võta juurde ka ja mul on lihased.
Elukogemus on näidanud, et kui isikul on lihased ja on vaja kähku hea välja näha, saavutab selle üsna ruttu ja tunduvalt väiksema näljapiinaga kui ilma lihasteta =D

/ühesõnaga, rahulolu.

Supernaturali osa (spoilerid järgnevad!!!) 4.20 paistis silma võrdelmisi nõrga loojutustamise ja ilusa mehega, kel suu verine peas. Ja väga usutavalt mängitud väikese jääkülma tüdrukuga.


Kuigi kaks valget ingellikku esinemist 4. hooaja 20. osa lõpus olid ka väga ja väga mõjuvad.
/ei, ma ei arva, et see pilt koos viimase lõiguga kedagi väga huvitab. Aga pole viga, varsti tulevad veel hullemad postitused, kuhu ma tulistan suvaliselt tükikesi juttudest, mida ma kunagi ei kirjuta.
Vaim valmis!

Aruanne + sotsiaalne suhtlus

Ma olen loomult üksildane. Alguses ei olnud ma üksildane mitte niivõrd eelistuse kui olude tõttu, aga inimene teatavasti õpib ja ennäe, 15 aastaga kohanesin üsna ära. Siis veel viis-kümme aastakest otsa ja olude pealesunnitud olukorrast sai eelistus.

Tõenäoliselt on see üksildase staatus kusagil minu isiksuse süvakihtides. Ma täpselt ei tea, kus, aga alguse sai see lasteaiast ja lippas sujuvalt kuni ülikooli katkestamiseni välja. Ma pole kunagi olnud see tegelane, keda keegi aktiivselt kiusaks ja põlastaks. Paar üksildast kogemust põhikoolist välja arvatud, ei ole ma isegi tundnud, et mind aktiivselt välditaks.
Aga kuidagiviisi juhtus mu lapsepõlves alati - ja ma pean silmas, alati ja igal pool, lasteaias ja aeroobikaringis, korvpallitrennis ja koolis, lastelaagris ja loomaaiaringis - nii, et ma olin see subjekt, kel oli üks kuni paar head sõpra (kes samuti ei kuulunud antud ringkonna koorekihti) ja teistega ma lihtsalt ei suhelnud. Nagu ei sobinudki või nii. Kes tundus olevat liiga alumine kiht ja kes tundus olevat liiga ülemine kiht, vahet polnud, tulem oli üsna üks - kui vältida sai, ei teinud ma nendega juttu. Ülemist kihti pelgasin, alumist põlgasin /individuaalsetel põhjustel, mitte üleüldiselt, aga alumisse kihti sattuvadki paraku need, kel on mingi veider omadus ja kes seetõttu tõmbavad negatiivset tähelepanu/.

Noh, aga ma sain asja käigus vanemaks ja vanemaks ja muidugi keskkoolis kartsin ma ülemist kihti juba oluliselt vähem ja alumine kiht tundus ka kuidagi normaalsem ning omasem. Pealegi tegelesin ma selliste hobidega, mis eeldasid suulist suhtlust (väitlemine ja näitlemine).
Niisiis olin ma ülikooli alguseks omandanud täiesti normaalsed suhtlemisoskused, ja kuigi ma ikka veel, 29 aasta vanusena, olen täiesti võimetu pidama mingisugustki pealiskaudset vestlust inimestega, kellele mul midagi öelda pole, saan ma siiski öeldud kõik, mida mul öelda on - ja üsna kellele tahes.

Aga ma eelistan elada omaette (omaette lastega siis praegu).
Ma eelistan aega viita ka omaette (või siis mõnede lähemate sõprade seltsis).
Ma käin kinos kõige meelsamini üksi, ma käin võimaluse korral üksi teatris, üksi jooksmas, ma suudan tööd teha kõige paremini üksinda (see hõlmab nii koduseid töid, mu tekstiloomet kui muid pingutust nõudvaid ettevõtmisi, mille eest vahel ka raha saab), ja minu ideaalne reedene õhtu hõlmab head jutukat, rohelist teed ning rahu ja vaikust.

Ja sellest kõigest hoolimata: millise uskumatu laengu annab nädalavahetus täis sotsiaalset suhtlust!
Nädalavahetuse aruanne

* külastatud üritusi: 3
* neist sünnipäevi: 2
* Beleriandi koosolekuid: 1 (tõhus ja lõbus, neid peaks ikka tihemini pidama. Resultaadiks suhteliselt valmis lossihaldjate süzheeliinide ja rollide kontseptsioon)
* haigusi üles korjatud: 2
* kõrgeim (loe: ainus mõõdetud) palavikuskoor: 37.5
* lapsi isadele näidatud: 1
* paastu rikutud: 1 kord (see oli mõtlematu ning täiesti automaatne liigutus - laps istub, poolik kohuke käes ja silmad klaasistunud, jääb kohe magama. Kahman kohukese ja topin endale suhu, enne kui meenub: pagan, paast! Söön kohukese ikkagi ära, sest selle bussipõrandale sülitamine ei tule ka kõne alla)
* kulud: enneolematult madalad. Olgu õnnistatud mõte kirjutada Beleriandi eelarvesse sisse kokkusaamiste sõidu- ja toidukulud!

Ja teate, kuigi ma tulin tagasi palavikuga, nõdra, väriseva ja haigena, andis nädalavahetuse sotsiaalse suhtluse küllus mulle sellise sõbraliku müksu tagapiirkonna pihta, et juba teist päeva tundub elu väga ilus, tulevik roosiline ja jaks (vaimne) piiramatu.
Nii et sotsiaalne suhtlus on mesikook ka erakuile, teistest rääkimata.
Tore asi see suhtlemine.

Muide, ma tahtsin pilti, kus peal oleks nii LOSS kui HALDJAS. Asi seegi halval ajal - ja meil on majanduskriis ja muud pühad asjad parasjagu, nii et halb aeg piisavalt.
Muide, osa 16 Supernaturali 4. hooajast on tõeline komm kõigile sadistlikele fänntibidele. SQUEEEE! Tähendab, alates 11. osast (tegelikult 10., aga see ei loe, sest 10. oligi imelik ja keskpärane osa) on iga osa olnud eelmisest parem ja vähemalt 4.11 oli täiesti hea osa sealjuures. Squeeee! SQUEEEEEEE! SQUEEEEE!

...asjad, mida ei peaks panema võrgupäevikusse, mida loeb mu EMA

...et kuna ma olen kiiksuv ja krääksuv ja ulguv fänntüdruk (ja kuna fandom on inglisekeelne, siis ma ütlen seda inglise keeles: "I totally wtch for teh plot!"), siis ma loen päris paljusid supernaturalilembide blogisid.
Sedasorti huvilised, kes peavad mingit telesarja piisavalt tähtsaks, et sel teemal võrgupäevikut pidada, on üldjuhul naissoost. Ütleme, 85-98% neist on naised.
Paljud huvilised kirjutavad ka fännfiktsioone. See on selline süütu harrastus, ja kui kirjutatakse hästi, siis ühtlasi heategu teistele lembidele.

Päris suur hulk neist, kes kirjutavad fännfiktsioone, kirjutavad, ütleme otse välja, vana ausat pornot. Noh, nii kolmandik kuni pooled. ( Ja ei, see "vana ausat" ei tähenda, et kõik, kes pornot kirjutavad, kirjutaks seda hästi.)
(Mida?! Loen mida tahan!)
Ja päris suur osa sellest pornost, võiks isegi öelda, tubli 3/4, on GAY GAY GAY.

Mis viib loomulikult arusaamisele, et on olemas palju palju naisi, kes on tõsised gayporno entusiastid (ma ei avalda omaenda arvamust selles küsimuses), aga üldiselt on nad ses osas üsna napisõnalised (kui fännfiktsioonid välja arvata) ning ma pole just tihti kohanud nii avameelseid arutelusid kui see, millele ma täna juhtumisi tegelasanalüüse otsides peale sattusin.
Tegelikult ma pole midagi ligilähedastki näinud. Võib-olla ma pole piisavalt tihedalt ja hoolega jälginud.

Naersin nii, et pidin tooliga koos ümber kukkuma.
Õhupallid? Kanamees? Kombitsadildo? Ja see on VANILJE (elik süütu, magus ja nunnu) nende meelest!?

See selleks. Seal sarjas on muide naised ka.
Enamasti näevad nad välja umbes sellised:

Ee, jah. Ütleme nii, et naistel eriti ei vea.

Küll on kena kelguga-aa...

Naljakas tunne on.
Liuglen kelguga mäest alla ja kõrvus tuhiseb ja on vahva ja natuke pöörane olla.
Aga mäe all on lisaks ilusale liuteele ka kivi ja ma pole kunagi olnud suurem asi kelgujuhtija.
Rääkimata tõsiasjast, et kui ma all olen, tuleb hakata jälle mäest üles ronima.
Samas, muretseda alla sõites üles ronimise pärast - no siis ei oleks üldse mõtet sõita ju! Võiks viimsepäevalaupäevani külmetades mäe otsas kükitada, et aga ainult üles ronima ei peaks.

Mõistujutud =D

Nädalavahetuse aruanne:

* libedal jääl kukutud: üks kord. Kaod: mu lemmikpüksid pluss kaks päeva valutanud parem ranne, suur sinikas vasakul põlvel ja mu kaunis näolapp on äestatud ära lauba ja ninajuure piirkonnast.

* kingitusi saadud: 2. Reaalse kingituse näol on tegu on puust 20-lise täringuga, mille kõik tulemused on kahekümned. Teise kingituse sai mu mängupersoon. Kuradi suured nahksed tiivad, mis läksid mulle maksma 1 võlupunkti ja 7 (!!!) suuroskust elik feati. Minu lähima aja esmane eesmärk on kingitus nr 2 tagastada.

* Supernaturali osi vaadatud: 1, nimelt 4-11. Mulle meeldis. Tõesti. Hakkan juba mõistma, mis toimub vendade tondipüüdjate hinges tegelikult. Ei pea enam nii palju projekteerima. Rääkimata tüdrukust seinte sees! =)

* Söödud: kohutavalt palju. Mõõdulinti ei vaata.

* Beleriandi koosolekuid peetud: 1. Funktisonaalne, tõhus ja päris lõbus ühtlasi. Nüüd on mul palju ülesandeid jälle.

* Magatud: naeruväärselt vähe. Tuleb selle nädala alguses tasa teha. Kui keegi küsib, mida ma sünnipäevaks tahan, siis sünnipäev otsa magamist vajaduseta üles tõusta on täitsa teema.

* Haigeid lapsi: 1. isane laps sedakorda. Jääkülmas toas magamisest kahtlemata.

Nädala ravim: Fastum Gel
Nädala toit: kaalikas ja brie
Nädala raamatud: Dragonlance Legends kaksikute osad.
Nädala vaatepilt: Kahrut vabatahtlikult pintsakus
Nädala uudis: ma olen jälle palgatööta
Nädala avastus: käsitsi pesu pesta polegi nii õudne, kui võtta appi puust harjavars ja pesusid vannis ringi sõuda nagu gondoljeer

Väikesed asjad

Väikesed asjad on tähtsad.
Kui suured asjad on hästi, suudavad väikesed vastikud asjad ikka su tuju ära nullida, kui ette ei vaata.
Ja kui suured asjad juba on hullusti, on väikesed vastikud asjad need, mis lükkavad su üle serva ängimerre, kui sa parasjagu reelingust kinni hoiad ja loodad, et suudad seda kõike täpselt niipalju ikkagi taluda ja oma õlgadel kanda.

Väikesed asjad. Väikesed valud. Väikesed lagunemised. Lemmikkruus, mis kukkus ja on sangatu. Neetud pesumasin, mis ootamatult lekkima hakkab. Haigus, muidu ohutu, aga võtab kuu aega ravi. Veel väiksemad asjad. Miniasjad. Mikroskoobi all nähtavad asjad, mida sa isegi teadvusta, aga mis närivad kuskil juuste all väikesi õelaid käike su hinge.

Väikestel asjadel tuleb sabast kinni võtta ja nad valguse kätte tirida. Neile ükshaaval koht (sa oled väike tähtsusetu asi ja ära ülbitse siin minu peas - ja minu tuju sa raibe ei riku!) kätte näidata. Siis nad ei võimutse.

Ja seda tuleb teha kiiresti. Kui väikesed asjad kuhjuma hakkavad, murdub ükskord iga kaameli selgroog. Parem hoida neis jooksvalt korda nagu hea raamatupidaja arvetega teeb.

Muide, mul on uus lemmiklaul.
Kroki-Refur tegi sellele ilgelt lõbusa Supernaturali nunnuvideo peale, aga seda võite tema blogist siin kõrval vaadata (30 november oli kuupäev).

Ja pea käib ikka ringi, aga nüüd ma vähemalt tean, miks.
Kuu aega ravi.
Jee.
(Aa, muide, see ei ole miski selliste teemadega seotud tõbi, muidu ma sellest sedasi avalikult ei räägiks vaid kaebaks ainult tigedalt asjaosalisele. Ja üldse, selliste teemadega on paar aastat nii kasin olnud, et see oleks nagu tagurpidi loteriivõit).