Väikesed asjad

Väikesed asjad on tähtsad.
Kui suured asjad on hästi, suudavad väikesed vastikud asjad ikka su tuju ära nullida, kui ette ei vaata.
Ja kui suured asjad juba on hullusti, on väikesed vastikud asjad need, mis lükkavad su üle serva ängimerre, kui sa parasjagu reelingust kinni hoiad ja loodad, et suudad seda kõike täpselt niipalju ikkagi taluda ja oma õlgadel kanda.

Väikesed asjad. Väikesed valud. Väikesed lagunemised. Lemmikkruus, mis kukkus ja on sangatu. Neetud pesumasin, mis ootamatult lekkima hakkab. Haigus, muidu ohutu, aga võtab kuu aega ravi. Veel väiksemad asjad. Miniasjad. Mikroskoobi all nähtavad asjad, mida sa isegi teadvusta, aga mis närivad kuskil juuste all väikesi õelaid käike su hinge.

Väikestel asjadel tuleb sabast kinni võtta ja nad valguse kätte tirida. Neile ükshaaval koht (sa oled väike tähtsusetu asi ja ära ülbitse siin minu peas - ja minu tuju sa raibe ei riku!) kätte näidata. Siis nad ei võimutse.

Ja seda tuleb teha kiiresti. Kui väikesed asjad kuhjuma hakkavad, murdub ükskord iga kaameli selgroog. Parem hoida neis jooksvalt korda nagu hea raamatupidaja arvetega teeb.

Muide, mul on uus lemmiklaul.
Kroki-Refur tegi sellele ilgelt lõbusa Supernaturali nunnuvideo peale, aga seda võite tema blogist siin kõrval vaadata (30 november oli kuupäev).

Ja pea käib ikka ringi, aga nüüd ma vähemalt tean, miks.
Kuu aega ravi.
Jee.
(Aa, muide, see ei ole miski selliste teemadega seotud tõbi, muidu ma sellest sedasi avalikult ei räägiks vaid kaebaks ainult tigedalt asjaosalisele. Ja üldse, selliste teemadega on paar aastat nii kasin olnud, et see oleks nagu tagurpidi loteriivõit).