Mulle endale üldiselt armid meeldivad. Vahel tundub, et neid võiks mul rohkemgi olla, aga millega ma nõus ei ole, on asetus. 2/3 mu suurtest armidest on allpool reisi. Üks ilus on rangluul ja üks tobe arm on vasakul käsivarrel, (kaks tükki, mida ma ei arvesta, on huvitavates ja harva nähtaval olevates piirkondades), aga kõik ülejäänud on säärtel-pahkluudel-põlvedel. Ning kui ülakeha-kõri-ja käepiirkondade armid on üldjuhul silmahakkavad ja kuidagi võitluslikud (kuigi ükski minu omadest pole kakeluses saadud), siis jalaarmid räägivad ainult kohmakusest.
Kohmakust on mul hetkel kuhjaga. Komberdan oma muljutud varbaga valudes vaeveldes mööda kiilasjääd ringi, sammu pikkus kuskil 20 cm, ja hakkan 300 m pärast higistama. Kas hirmust või ebaühtlasest koormusest lihastele, ei saagi aru. Eriti hull on, kui last ka veel süles peab kandma.
Üldiselt on nii, et elan oma peas ja internetis ja üldse ei tahagi päriselu. See on tülikas ja energiatnõudev nähe, sisaldab komberdamist ja täielikku armetust kategooriates "graatsia", "jõulukingituste ostmine" (kui lapsed va, ajan vist jälle läbi ühe oma uue jutu väljaprintidega, sest ma ei jaksa poodidesse komberdada) ja "füüsiline treening". (Ma rääkisin midagi sellest, et 45 min 2x nädalas? Aga mu jalg valutab!)
Ja üldse...
Ja üldse.
Appi. Kõlab nagu ängile (MAHA ÄNG!) alistumine!
Sellega ei saa leppida!
Sellega ei lepitagi. Vabandage mind nüüd, mul on aeg minna ja teha mingit... mingit kasulikku tööd.
Näiteks pesen käsitsi pesu või midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.