Suisa alistuv

On väga vähe eluvaldkondi, kus mulle meeldiks, et mul on ülemus. Kui mõnikord ka on see soov, läheb kohe üle, kui parem hakkab. 

Praegu on halb.

Eile mõtlesin, kuidas tahaksin, et oleks keegi, kes ütleks mulle: sa ei tohi sinna vaimse tervise koolitajate koolitusele minna! Absoluutselt keelatud! Ei lähe! Sa oled nii rihm kui rihm, ei!

Siis mõtlesin, et tegelikult võin seda endale ise öelda. 
Peaaegu toimis.
S.t. hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki ei lähekski, päriselt?

Või noh. Mõtlema hakkasin sellest juba enne. Kui hambaarsti juurde tuikusin ja märkasin, kuidas ma pean end teadlikult pingutama, et sirgelt käia. Nagu purjus olles. 
(Ma ei saanud tükk aega aru, mismoodi purjus inimesed otse käia ei suuda - fookustud sellele ja olemas. Ju? Nüüd saan. Mul just purjus peaga on mõnikord olnud nii, et fookustun või ei fookustu, ikka tuigun. Või kanepi all.)

Tulin koju ja mõtlesin, et saadan kirja, et ma ei tule. Ma ei jaksa. 

Tegin postkasti lahti. 
Olin saanud kirja.

Tere!

Täna algas koolitus, oled sa tulemas ?

Aaaaaaaa!
Vastasin kiiresti, et ajasin päevad sassi, homme olen kindlasti kohal. Sest noh - ma ajasin päevad sassi ja selle eest, et niimoodi üle lasksin, loomulikult tuleb tasuda innuka kohaleminekuga järgmisel päeval.

Saabus õhtupoolik. Mul ei läinud paremaks. Aga halvemaks ka mitte. Tõin pakiautomaadist seened ära, tegin seenekastet, sõin seenekastet tatraga. Tõin enamiku pesust tuppa - niiskete kohtadega jätsin välja - pesin nõusid, lugesin raamatut, kirjutasin romaani - okei oli. 
Põhimõtteliselt ma ju suudan sinna koolitusele minna?

Tahtsin väga, et keegi keelaks mul mineku ära.
Peaaegu keelasin ise juba - aga no ... pea ei valuta? Phmt on ju mõeldav ärgata pool 9 ja minna? No ma selle ühe asja teen veel, siis puhkan. ÜKS asi. Kuradima koolitus. Teeme ära!

Õnneks mu keha on targem kui mina.

Ta otsustas, et ei uinu. Liiga hull värk see lõppematu rabelus. Ma ei suuda. Mõistusega ma ennast ei ohja, nii et Organism peab vahele astuma. 
Kell 3:48 saatsin koolitajatele kirja, et ma ei saa magada, nii et ei tule homme, sest me keegi ei võidaks, kui saabub magamatusmigreen. 
Siis läks veel pool tundi, enne kui magama jäin, aga jäin. Hommikul muidugi ikkagi migreen, ent tablett aitas. 
Hakkas sadama. Kargasin püsti, karjatasin: "Ooei!" ja istusin maha tagasi. 
Ma ei jaksa minna neid ülejäänud pesusid kokku korjama. 
Ei läinud ka. Pärast käisin koeraga ja vaatasin, kuidas pükste külest kukkus tilga järel tilk. 
Nojah.

Peaksin võtma reegliks kuulata omaenda käske ja keelde. Sest teised on minu suhtes nagu mina teiste. "Võin anda soovitusi, aga ta muidugi ise otsutab." 
Keegi ei keela mul minna koolitusele, kuhu ma ei jaksa minna, sest ma ise ju tean, mis teen.
Ainult et ei tea. Kui Organism otsustav ei ole, mõistus ei saa hakkama. 

Kordan: ega ma ei taha enamasti kedagi, kes minu eest otsustaks. 

Ainult kui ise enam enda haldamisega hakkama ei saa. Siis tahaksin küll, et oleks keegi, kellele minu heaolu on piisavalt tähtis, et olla konkreetne ja nõudlik. 
Kui ma tahan, et mind armastaks, minu eest hoolitsetaks, mind nunnutataks, olen submissive tüüp. 
Muidu - mitte. 

Ah et tahan ma ka teistmoodi?

SISUHOIATUS: Ma ei räägi siin sellest, kuidas peaks olema. Ma räägin iseendast.

Et tahtmine. 
Ma mõtlesin aluspõhja juba ammmmu välja.
Kuidas ma ei julge tahta. Teha teise inimesega seotult, mida mina tahan, on ohtlik. Nagunii selgub, et see oli teistele vastumeelne, vale, miks ma ainult endale mõtlen, endale ei tohi mõelda jne.
Isegi kui tagusin ja taon trummi "teen, mis tahan", see hõlmab eranditult ainult ideed "mina teen, mis mina tahan".
Teised inimesed ei tee, mida mina tahan. Ei reageeri, nagu ma tahan. Ei taha sama, mida mina tahan.
Nii et parem ma ei taha neilt midagi.

Läksin sellesse mõtteviisi nii sisse, et ei saanud enam arugi, et enamik teisi inimesi tahavad teistmoodi. Et nende jaoks on tahtmine lihtne asi, tahad midagi, siis tahad, sel pole eeltingimusi.

Minu jaoks on.

Et mina väljaspool iseenda käitumist midagi üldse tahta söandaks, peab mul olema tunne, et seda nii tahetakse kui suudetakse mulle anda.
Kui pole vastavat tunnet, ma üldse ei hakkagi tahtma.

Ei, muidugi pole see alati nii olnud. Väikesena tahtsin igasuguseid asju alates jäätisest lõpetades lennuvõimega. Vahel sain jäätise, enamasti mitte. Lennuvõimet ei andnud keegi, nii et lükkasin selle edasi aega, Kui Olen Suur. 
Selleks ajaks võib kõike juhtuda. Lendama õppimine ei tundunud kuidagi võimatum kui näiteks tööleminek. Iluuisutamise olümpiamedal oli samal tasemel mõttega, et elan vanematest eraldi või saan oma koera või võidan alati kõik võitlused. 

Noore täiskasvanuna oli "noh?! NOH?! Ikka veel mitte?!" ja avastus, et mingit vahet pole. Mitte milleski. Sama sitt käib edasi,  Ikka ei saa midagi, mida tahad -  peale vahel jäätise ...
... ja siis ma sain poisi, keda tahtsin.
See läks halvasti. See läks VÄGA halvasti. Nii halvasti, et ma ei suutnud tükk aega ettegi kujutada, et võiks veel halvem olla, aga samas: ma ju sain, mida tahtsin? Peaks ju nagu ... hea olema? 1997 lõpp.

Pikemalt polegi temast kirjutanud v? 
Võibolla pole tahtnud. Ma ei tahtnud talle tükk aega mõeldagi, aga ajus elab ikka.
Vahel näen unes. 

Võibolla siis tsenseerisingi oma tahtmised ära. Võib ka olla, et pärast Isandat, kellega tegime Poeglapse, kuigi mu rasedus oli alles veidi üle poole jõudnud, kui lõplikult lahku läksime. 
Igatahes enam ma ei taha. Pole palju aegu tahtnud nii, nagu vist (?) tavaliseks peetakse.

Ma pole tegelikult päris kindel. 
Kui inimesed üldiselt tahaksidki täiesti teistmoodi kui mina, mu tähelepanu oleks see äkki varem püüdnud?
Kui teil on sellele küsimusele valgust heita, heitke. Mind huvitab.

Kas inimesed tahavad, sest nad tahavad? Isegi täiesti üksteisele vastukäivaid asju stiilis "rohkem kõike isuäratavat süüa ja kõhnuseni saledat keha"? Et Eestis oleks vähem lusitaania teetigusid ja samas et elusolendeid ei tapetaks? Tahetakse saada palju raha, aga selle nimel vaeva näha ei taheta? 
Tahetakse asju, selle nimel midagi tegemata, umbes nagu mina lapsena?
Päriselt?!
Tahetakse teistelt inimestelt, kes pole vihjanudki, et tahaks neid asju anda, midagi saada? Päriselt? PÄRISELT?!?!

Oi. 
Seda on väga raske mõista.
Mina olin täiesti veendunud, et tahta kelleltki midagi on inimsõbralik, ilus ja aus ainult siis, kui nood teised tahavadki seda anda.
Mitte tekitades mingisuguseidki probleeme neile, kes anda ei taha, vaid saadagi ainult neilt, kes ise tahavad. Näide: on täiesti ok, et ma panen üles oma kontonumbri ja loodan, et keegi tahab ise mulle raha anda mu võrgupäeviku lugemise eest. Panna võrgupäevik raha eest loetavaks ... ma ei saa, ma ei suuda sellele isegi mõelda. 
Kulge, mul endal on ju hea meel, et loetakse. Mis ma peaks ... ei, ma ei suuda. 
Juhe jookseb kokku.

Otseselt küsin (mitte ei paku välja võimalust, et nad võiks teha, kui tahavad) ma midagi ainult nendelt, kellest arvan, et nad "jaa!" ütlevad.
Ei küsi, kui ei arva, et "jaa" öeldakse. 
Sest kui küsin ja öeldakse "ei", see on kohutav. 
Kui oletan, et võidakse "ei" öelda, ent ma ikkagi otsustan küsida, kaasneb sellega pikk kaaskõne, kuidas ma saan täiesti aru kui "ei" ja see on okei.

See ei ole tegelikult minu sees okei.
Mitte-okei ei ole, et ma paneks teisele pahaks, et ei anta. Minu probleemiks on endale ära õigustamine, et üldse küsisin midagi, mida anda ei tahetud. 
Olen hakanud selles edusamme tegema. Vahepeal (siis kui suur enesemuutmine käis) tegin sammud kaugemale ja uljamalt. 
Siis sain mõned korrad vastu nägu küsimise peale ja jälle kaitse üleval, parem ei küsi. 
Nüüd lasen taas lõdvemaks. Sest ma tean, et tegelt on küsimine inimestevaheliste suhete hoidmiseks hea ja mulle endale ju hirmsasti meeldib olla vajalik. Et minult tahetaks. Äkki ikka meeldib teistele ka?

Aga et ma ise tahaksin ...?

Ei, ma tahan asju küll. Nt et inimesed mu raamatuid loeksid ja kiidaksid. Aga kui nad seda ei tee, minu lahendus on endamisi oiata, et miks ma ei teinud veel seda ja seda ja seda, reklaamisin vähe, läksin valesse kirjastusse, ei töödelnud prominensemaid isikuid jne ... ja siis kirjutada järgmine asi.
Mille valmimise järel lasta samamoodi turundamisel ja reklaamimisel "tundus hea mõttena" "ei tulnud pähe" vabalt voolata. Seejärel ahastada, et miks, miks, ma ju kirjutasin nii hea asja?! ja kirjutada siis uus.
Kui ma midagi tahan, pean selle nimel tegutsema.
Tahan, et inimesed mulle positiivset tähelepanu pööraksid? Kirjutan blogiposti, fb-posti, raamatuarvustuse - siis vast loetakse-laigitakse, paremal juhul ka kommenteeritakse. 
Nii on praegu ka.

Aga varem oli hullem. Arvasin, et kui tahan kallimat, pean selle nimel tegutsema. (Ma olin äärmiselt segaduses sellest, kuidas otsisin kohtinguportaalis välja, kena mees, minust nii huvitatud, käime koos söömas - aga midagi ei saa, sest ma ei taha temaga asju ajada. Isegi suhelda enam mitte. Demiseksuaalsus oli tohutu avastus.)
Tahtsin, et mind armastataks? Pean niisiis armastusväärsem olema.
Ja kõhnem. Ja sportlikum. Ja töökam. Jne. 
(Kui hea võib üldse olla?! Väga hea, aga ikka ei piisa.)
Armastust ei saa ära teenida? 
Ma arvasin, et ainult nii armastust saabki. Kui ei armastata (=ei taheta mulle ise omalt poolt kõike anda), järelikult ma pole seda ära teeninud. 
Püüan paremini.

Muide, "Teistmoodi tavalise" vähese menu osas olen ahastanud, a tegelt võiks samamoodi ahastada "Omasid ei jäeta maha" teemadel. 
Ma tegin omast arust tõesti hea asja. 
Suurt kedagi ei koti. Lugejatele liiga keeruline vist enamjaolt - kuigi minu arust täitsa selge. 
Ei saanud sellega 10 korda kuulsamaks, ei saa "Teistmoodi tavalisega" ... Tahtsin, tahan, aga ...

Tahta. 
Miks ma iga äraütlemise järel elusalt mädanen ja sama käsikirjaga rohkem kui kolme kohta iial kandideerinud pole. (Kui on kolm äraütlemist olnud, teen ümber või jätan väga kauaks seisma.) 
Miks tööotsimine on põrgu olnud.
Miks (tsenseeritud).

Sest kui ei anta, polegi mul vaja. Isegi mitte "hapud viinamarjad". Pigem "no on jah magusad viinamarjad, aga need on liiga kõrgel, ei hakka pingutamagi, olen ilma". 

Tahta lihtsalt seepärast, et tahan, mingite reservatsioonideta ses osas, et selle nimel peaks pingutama või mõtlema, kas seda tahetakse mulle anda?
Ossapüss, kui keeruline. 

Inimesed on erinevad

Ühendasin jälle oma pea sees punkte. 
Fb-sõbra idee neuroeriliste teistmoodi vajaduspüramiidist aitas. 

Mairi Laurik on autor

Ta kirjutas, et kui ei ole turvaline, ei saa ta süüa ega magada ja kui toit ei ole turvaline, seda lihtsalt ei söö. Ükskõik kui näljane.
Samas eneseteostus on nii tähtis, et söök, jook ja uni vahel ununevad.
Mitte "vahel" umbes kord aastas" aga "vahel" kui umbes kord nädalas. 
Jah. Nii on. 

Aga ...
... ja mul lõi lambike peas põlema.
Oot, OOT. Miks õieti on minu jaoks vajadus tunnustuse järele baasvajadus? Miks see, mida teised ütlevad, loeb maapõhja mullitava vedela kivimini välja?
Sest minu jaoks on tunnustus turvalisuse märk! Nad kiidavad mind, nii et ma meeldin neile ja mul on nende hulgas turvaline! Tunnustus = turvalisus! Need ONGI samad asjad minu jaoks!
Ja kui kritiseeritakse, on sama: mul ei ole turvaline olla, ma teen teiste meelest halvasti ja valesti ja mulle antakse tunda, kuidas ma halvasti ja valesti olen. Ja õudus. Ma ei taha olemas olla. Ma ei taha seda tunnet, ma parem lakkan olemast.
Mitte et seepärast teisiti teeksin. Vajadus on täitmata? Ma siis elan selle täitmata vajadusega. Elan ülisitasti ja parem ei elakski. Aga et teistmoodi teeksin?
Varem üritasin. Intensiivselt. 34 aastat jutti.
Siis ...
Ma ei tea, kuidas ma Rongist just selle tundetasandil ära õppisin, ent olen õppinud: ükskõik, mida ma teen, see ei mõjuta teisi mind aitama, kui asjad persse lähevad. 
Tõesti ongi nii ka tundetasandil selge. See mina, kes aina püüdis meele järgi olla, on lihtsalt läinud. Pole.
Ma ei tee enam asju Teiste tahetud moodi, sest ma ei usu, et teiste meeleheaks asjade tegemine mind kuidagi kunagi aitaks. 

Aga samas on ka selge, miks mu jaoks tunnustus on turvalisus. Armastage mind, nagu ma olen, siis ma ei karda teid. Kiitke mind, siis ma usun, et te näete mind positiivse isikuna.

Tegelt tahan väga inimestele meeldida. Ma ju  fawn-inimene. 
Krt, isegi mu hirmuunenäod on sellised, kus lipitsemine on lahendus. Et ma mitte ei põgene jubeda tapva poolmasinliku õuduse (või karu või kummituse või mõrvarliku hiidjänese või ebasurnud mõrtsuka või hullunud veoauto) eest, vaid lähen talle vastu ja ütlen, et ok, ta võib mu ära tappa, aga palun ärgu haiget tehku. Kiiresti. 

Kardan küll, et ta ei tee ikkagi kiiresti, aga see tundub parem viis olevat, kui põgeneda.

Tõsi, on teatud tüübid, kelle juurde ma KUNAGI ei lähe ideega, et luban tal endaga misiganes asju teha, tema vastutasuks ärgu tehku haiget.
Sellesse kategooriasse kuuluvad õppealajuhatajad, kurjad kassapidajad, müra üle kaebavad naabrid ja vastikud õpetajad.
Neile on lootusetu südamesse pugemist üritada. Nemad ongi haigettegemise peal väljas. Aitab ainult vastuhakk.

Samas on mul nii nendega kui teistsugustega olnud hulgi ka neid unenägusid, kus ma vastu hakkan ja võitlen. Aga kui tegu on õudusunega - viimasel ajal pole õudukaid õigupoolest eriti esinenud, aga nooremana alailma - ma võin koletise, olgu ta seina seest immitsev udu või vastik karjuv naine rongijaamas, surnuks lüüa küll.
Kuid see aitab umbes sekundiks.
Siis hakkab ta jälle end jalule ajama ja on veel vihasem. 
Enamasti tuleb neid ohtlikke tüüpe muudkui juurde ja juurde ka, nii et hoida kõik surnuna vähemalt seni, kuni ma põgeneda jõuaksin, muutub iga hetkega vähemtõenäoliseks. 
Mis lõpuks saaks, ma ei tea, Olen alati enne üles ärganud.

Mul on piiratud hulgal olnud ka põgenemisunenägusid ja veel piiratumal neid, kus jään seisma, panen silmad kinni ja saagu mis saab, mina ei tee enam midagi. Aga need olid ka lapsena pigem haruldased ja mida aeg edasi, seda haruldasemad. 
Ma ei oska 10 aasta täpsusega paika panna, millal viimaseid selliseid nägin.
Mida teie oma õudusunedes teete? Kas on Fight-Flight-Fawn-Freeze reaktsioon unes sarnane ärkveloleku omale?
Ja kas mõni neist on lahendus ka? 

Möönan, ega minu mõrtsukale pugemise unenäod enamasti lõpe sellega, et ta tapab mu ära, kuigi haiget ei tee.
Osad lõppevad nii, et hirmsad ja ohtlikud saavad pehmeks tehtud sellest, et keegi neid usaldab, ja viimaks saab, et mina lohutan kurikaela ja otsin talle põgenemisteed ohtude eest, mis teda ähvardavad. Osad lõppevad nii, et paha on segaduses ja ei oska käituda ning halvemal juhul jätab minu ja tormab jälitama neid, kes pagevad. Siis jälitan mina juba teda, et ta teiste juurest eemale juhtida kuidagi. 
Osadest ärkan lihtsalt üles, enne kui mingi lahendus saabuda jõuab.

Oot.
Oot-oot!
Püramiidist rääkisime, eks? 
Sellest, kuidas füsioloogilised vajadused ei ole baas, vaid turvalisus on. Seejärel võibki kohe tulla eneseteostus - sest põneva ülesande, nt teile siia võrgupäevikusse kirjutamise käigus ununeb nii söök kui jook, nii uni kui vajadus kasvõi selga sirutada.
Või tuleb korraks meelde, aga lükatakse eemale kui ebaoluline. Ma hiljem. Mitte praegu.

Et Maslow neurotüüpiliste vajaduste püramiidis on baasvajaduste, nende kõige alumiste seas seks, on veel eraldi absurdsus. 
Kujuteldamatu. 
Et kuni kiim rahuldatud pole, ei ole oluline ei turvalisus, kuulumine, tunnustus ega eneseteostus? Ja sealjuures ei ole iha tegelt iha erineval hulgal kõigi nende ülejäänud asjade järgi? (Turvalisus kui "tema kaitseb mind," võimalik mõlema soo puhul, kuigi enamasti ei oota mees naiselt füüsilist kaitset, vaid emotsionaalset. "Kuulumine" ei vaja seletust. Tunnustus kui "juba see, et tema mu välja valis, on suur tunnustus". Eneseteostus kui "tahan tema jaoks olla oma parim võimalik mina ja see hõlmab kõiki eluvaldkondi".) Ei, himu on lihtsalt himu, konkreetselt seksi järgi.
Ma ei tea, kuidas Masolw mõtles ja tundis, aga see tundub ikka VÄGA hirmus viis olevat, kui tollest ajust sai välja tulla "seksuaalsus on baasvajadus".

Ehk teisiti öeldes: ma olen väga väga ammusest ajast teadnud, et see püramiid on möggga. 
Aga nüüd hakkasin mõtlema, et oot. OOT. Äkki see (püramiid) osade inimeste puhul ikka kehtibki? Äkki isegi enamiku inimeste puhul? (No mitte seksi osa, see on teatud friikide pärusmaa aint.)
Et mulle mitte, nojah. Ma olengi imelik.
Aga äkki päriselt ongi inimesi, kellele kehtib???
Kas sulle kehtib?

Krt ... ise ei viitsi. Akadeemilisus pole minu ala.
Aga need teemad, kuidas neuroerilised on igas pagana mõistuse ja tunnete teemas mastaapselt teistmoodi kui neurotüüpilised: kas neurotüüpilised ja autistid ja ath-d ja ocd-d ja kesiganes veel on milleski kõik-inimesed-on-sellised osas sarnased ka; kuidas üldse sai juhtuda, et neurotüüpilisus on mingi "normaalsus", kui ometi pea kõik inimesed, kes mulle meeldivad ja osad, kes mulle tugevalt ei meeldi, on samuti selgelt neuroerilised ja ma lähedalt ei tunnegi üldse kedagi neurotüüpilist?! Kuidas need sootsiumid nii erinevad saavad olla, kui paljude vahel neist kokkupuuteisikuid on ja kes nad on, mislaadi inimesed? 
See kõik vajaks nii palju uurijaid, et mu meelest võiks psühholoogiateadus järgmised 30 aastat ainult sellega tegeleda ja ikka ei saaks korralikke vastuseid veel. 

Valus ohvriroll

Ma olen hästi hädas olnud kõigi (no isegi minu loetuid on jagunud, rääkimata neist, kelle omasid ma ei loe) "ohvrirollist" rääkivate blogipostitustega. 
Sest "ohvriroll" kõlab nii halvasti. Nõrgalt, jõuetut, vabatahtlikult võetud hädise positsioonina. 
Samas minu kogemus on, et ma hakkasin jalule tõusma ja enesekindlust endasse korjama just sestsaati, kui võtsin teadvusse, et ei ole ok, kuidas mind koheldi. Ma olengi ohver. Ei ole normaalne-nii-käibki, kui minust ja minu tunnetest ei hoolita. Kui mulle liiga tehakse, ongi koht mitte leppida. Mitte (võlts)rõõmsalt naeratada ja leida, et see ongi elu. 

Ja lugesin täna artiklit, mis sündivusest rääkis, ja sealt lauset "Kaitsepositsioon ei ole ohvriroll, kui see on kujunenud vastusena väga paljude reaalsele kogemusele."

Haa! 
See ei ole ju ainult minu privaatne luul, et vanematega, kes sind ja sinu vajadusi tähtsaks ei pea, on raske kasvada. See on väga levinud seisukoht, teaduslike uurimuste tagapõhjaga.
Ei ole minu privaatne kogemus, et AuTH-inimene on keeruline olla ühiskonnas, mis ei märkagi neuroerilisust ja mõõdab kõiki ja kõigile ühe mõõduga. 
Ja isegi kui hulk asju mu elus ON just nimelt isiklikud kogemused: inimesed on sellised - ma nähtavasti ei ole inimene - ei ole sugugi ainult minu üliharuldane kogemus, et teistsugune on raske olla. 
Ükskõik, mis moel teistsugune. 
Väga suurel enamikul teistsugustel on samasugune kogemus. 

Mina olen väga mitme koha pealt teistsugune ja samas vihane.
Mitte ei varja oma teistsugusust, vaid tõstan kilbile. I'm black and I'm proud phmt. 
Kusjuures see hoiak ei ole ju väga vana asi. 
ER ma arvasin, et kõik on nagu mina, ainult haldavad end paremini ära. Lepivad vähemaga (nt kallima leidmisel) ja mina ei suuda leppida lihtsalt seepärast, et olen võimatult ülbe. Pean alandlikumaks õppima. 
Et teistele inimestele ongi ahvatlevad tüübid, keda nad esimest-teist korda näevad, ei olnud mu jaoks mitte "ahah, oleme erinevad," vaid tõestmist mittevajav näide, kuidas mina kõrk olen. Kõigile kõlbab, mulle mitte, kuidas ma võin. 
Või see, et ma ei usaldanud laste isasid ja pidasin loomulikuks, et muidugi jäävad mu lapsed nii reaalselt kui finantsiliselt minu kasvatada. Minu viga. Jaburalt kõrk. Head inimesed arvavad, et peaks ikka isa(sid) kaasama! Et ma ei suuda, on minu viga. (Mitte imikust peale sisse surutud veendumus, et ma pean kõigega ise hakkama saama ja kui ei saa, ongi minu viga.)
Või see. Või too. Või pidev gaslightimine igal pool alates kodust lõpetades meditsiinisüsteemiga.
"Sa ei tunne, mida sa arvad, et tunned. Tegelikult tunned sa hoopis seda, mida sa minu meelest tunned."
(Jaa, ma olen ise ka mõned korrad seda teistele teinud. Kui keegi kolmas uhkelt teatas, et vahet pole, mis ta ise arvab, õpikunäide ju, ma kiitsin kaasa.
Oh, näete. Jälle võtan üle võlli omaks. Tegelt tuleb meelde üks kord.) 

Et vat siis ma ei olnud ohvrirollis, kui ei arvanud, et teised mulle liiga teevad, vaid pidasin kõike oma süüks, omaenda mittehea olemise ilminguks? Ei kaevelnud, ei süüdistanud: omad valikud ju? Mind ei oleks kordagi vägistatud, kui ma oleks selgesõnalisem ja konkreetsem olnud. Kui ma ainult suutnuks-teinuks-osanuks, mul ei oleks üldse midagi viga. Ise olen siuke hädine, nagu olen, minu probleem! Ja kui mul on mingi probleem, tuleks see lahti lasta! Head inimesed ei ela minevikus!

Ja see kõik oleks nagu ... vaimse tervise osas hea tulem? Pole ohvrirollis, jai! Vastutab ainult ise! Kannatab kõik ära kaebamata! Nii terve temast!

Mul on väga tunne, et need "ohvriroll, ptüi!" rääkijad on millestki väga valesti aru saanud. 
Just mõistmine, et minu kohtlemine teiste poolt ei ole okei, andis jõu mõelda, et peaks teistmoodi elama. Alles tõdemine, et mina ise ja üksi pole kõigis oma hädades süüdi, andis jaksu teistmoodi elu tahtagi.
Kuni oli "normaalne elu, kõik suudavad. pean ka suutma," ma ei üritanud mitte kordagi õnnelikumaks saamise nimel midagi teistelt küsida. 
Ise ju vastutan! Ainult mina ise.

Tõdemine, et jah, ma olen ohver, andis väe. 
Nii et ... millest te räägite, kui te "ohvrirollist" räägite? Enda kaitsmine reaalse ohu vastu ei ole "ohvrirolli võtmine," see on jõud ja uhkus. See on "ma olen väärt paremat". 
Mis siis, et olen teistsugune, hull, mittesobiv. 
See ei ole minu viga. 
See on ühiskonna viga, kui ma sinna ei sobi. 
Dohh. 

Osades asjades loll

Tasakesi kirjutan. 
Kõik sõrmed ei ole kasutuses, aga nendega, mis saadaval, saab toime.

Oot, ma panen teile pildi ka. 

Pilt on eilsest.
Täna näeb tegelt hullem välja,
aga pole üldse nii valus.
Kaunilt sinine (isegi mitte
lilla) sõrmede peopesapool on peidus.
Tänaseks on see värv tumehall.

Energia on suht madalal ikka. Ei jaksa, ei suuda, ei kandideeri ühte programmi (sellesse, mille jaoks tuleks oma teksti tõlkida - kas ma üldse mainisin? Vbla ei maininud, sest ma ei ütle ju, et kavatsen teha, kui ma pole väga kindel, et sel hea tulemus on. Ma ütlen: "Ma tegin,") ei korista, ei põe ka, et koristamata.
Ja nõusid pesen aegluubis ja vähe. 
Täna ütlesin Poeglapsele, et kule, mul on valus. Pese ise.

Miks ma enamasti ise pesen? Raudselt mitte seepärast, et Poeglaps on mees. Tütarlapsega koos elades teeksin samamoodi. Sest kui mul ei ole raske teha (ja enamasti ei ole), mul on kergem ise sooritus ette võtta. kui küsida. 
Ma küsin, kui pean.
Kui teine tee oleks nii palju vaevarikkam, et sellest pääsemiseks võib isegi küsida. 
Ja see on, muide, edasiminek. Varem ma ei küsinud üldse teistmoodi kui: "Ainult siis, kui see sulle vaev ei ole, ma saan ise ka hakkama, aga ..."

Väsinud olen küll. 
Mul on vist trauma old?

Ega ma siis, kui jama käsil, aru ei saa, et jama on. Alles pärast kontrasti põhjal taipan. Kui saab nii palju paremaks minna, oli enne väga halb, mitte et raske, aga saan toime. 
Vt. ka "aga miks ta enne abi ei otsinud, kui end tapma hakkas?!"
Sest ma arvasin, et vaev on samasugune kui teistelgi, ma aint olen eriti hädine, et seda ära ei saa kantud, dohh.

***

Väga hea, väga väga naine, läksid magama. kui kohutav väsimus.
Mitte nii hea: ei jäänud magama, ainult pea hakkas valutama.
Oletatavasti olen näljane. 

Aga samas - 14. kuupäevast saati pole valutanud. Great success!

Mul on ikkagi väga tegev ja tihe elu. Ehk tegelikult ma oleksin peaaegu eile Tartusse sõitnud, sest Hilisõhtune kabaree, ja ei läinud ainult sellepärast, et lisaks minu personaalsetele hädadele olid mu potentsiaalsel seltskonnal omad jamad ja kaht kokku liites sain, et jään parem koju.
Emake maa, kui õnnelik ma hiljem selle otsuse üle olin. Eriti kuna õhtul hakkasid sõrmed tunduma nagu rongi rataste alla pistetud ja rong millegipärast ei lõika neid maha, vaid lömastab rütmiliselt iga rattaga. 
Pagana pikk rong oli ka. 
Ega tänagi tulemata jäänud. Aga päris nii hull vist ei ole. Kui parasjagu ei trüki, vaid kätt püsti hoian, on peaaegu ok. 

Seisin kohvimasina kõrval, käsi püsti, nagu väga innukas koolilaps.
Olen ma üldse rääk kirjutanud, kuidas mul nüüd kohvimasin on? Mingi peaaegu üheksa kuud juba? Võtmesõnad on tasuta asjade turg fb-s ja Malongo. 
Põhmt on see espressomasin nime poolest, aga kuna me laseme kaua joosta ja hiljem ongi lahjem, tuleb täitsa tavalise kohvi moodi. 
Aiinult kui kuuma jooki tahta, tuleb piima soojendada, enne kui kohvile lisada. Masin vist laseb mingit 75-kraadist vett ise.
Esimesed kuud viitsisin piima soojendada. Siis leidsin, et soe (mitte kuum) kohv ongi parem. 

Vahepeal masin streikis. Hakkas tööle raputamise, koputamise, kauem soojenemise, veepaagi augus surkimise ja igasugu muude veidruste järel. Me ei jätnud midagi proovimata.
Ilge jama, me olime juba harjunud, et vaja aint vänta keerata ja kohv tuleb. Mitte et peab kannu tegema.
Otsisin netist õpetust, kuidas puhastada, ega leidnud midagi. Keerutasin masinat käes, et kuidas lahti käib, ja see tundus mulle täiesti ligipääsmatu. 

Siis tuli K külla, avas masina 4 sekundiga ja ma märja lapiga võtsin pruunid osad üle, nii et need läksid jälle valgeks. Pani kokku tagasi ja ma igaks petteks loputasin veel äädikaveega läbi ka. 

Oo, kui libedalt ja leebelt nüüd kõik käib! Puhas nauding.

Jaa, esmalt oli nii:

ootused: et kang käiks kergemalt ja kohvil oleks teistsugune maitse

reaalsus: kang käib kergemalt ja kohv maitseb ... kohe võtan esimese lonksu

äädikaselt

VÄGA äädikaselt

peaks vist veel puhast vett masinast läbi laskma, see küll joogiasi pole

Aga kolm kruusi puhast vett hiljem oli juba päris hea. Ja veel kaks kruusi hiljem julgesin taas kohvi teha. 

nii. piim klompi ei läinud, great success

ja maitsebki teistmoodi!!!

great success!!!

pehmemalt

selle peale, et loputada, enne ei tulnud.

osadel teemadel inimene ütleb mulle mingit asja, mille ta just teada sai, et kuule, see, hea idee, onjo?!

ja ma olen: mis ta arvab, et ma olen loll v? Ma olen seda teadnud 20 aastat!

ja osades asjades anna mulle algkooli-tasemel ideid ja ma olen "oi, tõesti! hea, et ütlesid! Poleks ise selle peale tuld!"

Näiteks et kohvimasin tuleb äädikalahtusest enna puhtaks loputada, kui sellega kohvi teha.

Kas teil on ka nii? Et mõnes asjas eneselegi ootamatult paduloll?

Ajalugu ja tänapäev

Mul käivad mõned asjad viitega. 
Ehk algul on tunne, et see nagu võiks peaaegu olla, aga ei ole ikka. 
Aga tasapisi kasvab külge ja siis hakkab päris hea tunduma. Ja korraga lööb jalust ja nii hea, oo. 

Muusikas. 
Rõivastuses.
Lauamängudes. 

Mõnedes asjades pole muidugi üldse nii. 
Ja mõnedes vahel on, vahel ei ole. 
Aga no ... kas siis nüüd on aeg "Deutchlandi" armuda?
Miks nüüd? Kuidas see räägib minuga nii palju selgemalt ja kõvemini kui 6 aasta eest? 
Totalitaristide mõistmine on tähtsam teema? Või mis?

Proovisin täna planku teha. Noh, et 20 päeva opist möödas juba, võiks ka.
5 sekundi pärast jätsin asja katki. 
Ise endaga maru rahul, et suudan endapiinamise eos ära katkestada ja mitte oodata, kuni valu tugevaks läheb, sest ilma valuta ei saa milleski tugevamaks. Ses osas oluline edasiminek ikka. 
Aga ma olen takkajärgi ikka pahane selle peale, kes mind toona hurjutas. Palun, mulle ei olnud abiks, et öeldi "rumal halb hull mina". Mulle oleks hooooooooooooopis rohkem abiks olnud, kui öeldanuks: "Kullakene, pisikene, on täiesti okei endale aega anda ja paraneda. Sa läksid katki, kokkukasvamine võtab aega, ole endaga hell ja lahke. Ära sunni end rohkemale, maailm ei lähe hukka, kui sa vabalt võtad!" 
Kuigi hull olin ma muidugi siis ka.

A toonane mina küll elas veendumuses, et kui ta grammigi endale järele annab ja pidevalt päris viimase piirini ei pinguta, on halvasti ja lootusetu. Ma siiralt uskusin, et olen liiga paks, ei tea millestki midagi, üritan oma kirjutamisega kuidagi poeetiline ja ülev tunduda, kui tegelt olen suvaline maali koplist, jämedate jalgadega lüpsitüdruk, rõvedalt lohakas, ja lisaks uskusin ma, et võiksin võtta iga mehe, kes vähegi huvi tunneks, kuni tal väga suurt kõhtu ja lagunevaid pruune hambaid ei oleks, aga keegi ei taha mind.
Et ma oma ajus redigeerisin samas välja kõik need kümned korrad, kus minuga rõvetseti ja catcalliti, kuidagi ei registreerunud üldse. Ka mitte see, et mõnedegi erinevate meesolevustega vahepeal mingeid asju ajasin. Et minusse armuti.
Mul lihtsalt ei olnud mingit reaalsusega puutes enesehinnagut kuskilt võttagi.

Keegi oleks mulle toona võinud öelda: "If being hard on yourself worked it would have worked by now."
Aga ei, aga ei. 
Tee veel rohkem. Sa teed ikka halvasti. Pole piisavalt hea.

Kuigi tõsi on, et mõnesid kiitusi, mis laekusid, ma lissalt ei võtnud tõsiselt. Kui neiu, kes oli pikk, sale. igati armsate näojoontega ja pidas end samas inetuks, rääkis mulle, et kadestab mu juuukseid (mis olid kergelt hennatatud ja pehmetes patsilokkides), mõtlesin ainult: "Kui sina enda omadega ka nii palju vaeva näeksid, oleks nad sama kaunid. Sa ei saa lihtsalt aru, mis on algne ilu ja mis töö!"
Või kui ma küsisin, et no mida ma hästi teen, midagigi?! Ja vastuseks tuli, et on hästi tore, et ma meie lauamänguõhtutele sageli kooki kaasa tegin. 
Nagu - nojah, tore, et sulle meeldib, teen ikka edasi. Aga kas see ongi mu eredaim hea joon v?!

 

2009

Mõnes mõttes olen tollest ajast nii palju muutunud. 
Mõnes mõttes olen täpselt sama. Muutunud on pisiasjad.pisiasjad ju ainult?

Mõistus ja tunded vol palju

Eelmise postituse tuules juhtus mitu asja.
Esiteks tuli mitu (ok, kaks) inimest minuga arutama hulluse küsimust ja mõlemad olid seisukohal, et TEGELIKULT ma ju ei ole hull, hullus on mingi patoloogiline nähe, ma olen lihtsalt veits omamoodi. 
Ma seletasin mõlemale pikalt-laialt, kuidas suur lust on olla hull, aga seda lusti tunneb ainult hull ehk phmt enda hulluks tituleerimine tähendab mulle tegelikult, et ma ei tunne enam, et ma peaks mingi (ükskõik millise) grupiga ühisosa otsima, kuhugi kuuluma, olema ühtekad. Öelda endale, et ma olen hull, on sama, mis näha korraga, et ma olen vaba. 
Mitte valesti. Vaba. 
Ei pea kellegi heakskiitu ära teenima. 
Nad ei saa aru? No ma olengi hull! (Mitte valesti, imelik, halb, valesti, halb, valesti, sobimatu, valesti.) Hull.
Vaba.

Teiseks meenus mulle, kuidas mitte väga ammu kommenteeris notsu siin infoga teismeliste ajust ja reaktsioonidest ning edastas teadusliku uuringu sisu, mille järeldus ütles, et teismelised ei ole kuidagi vähemmõistuslikud kui täiskasvanud, nad lihtsalt tunnevad vähem.
Ma panin selle kahtluse alla. Arvasin, et vbla on asi hoopis selles, et kui tunded kogu aeg möllavad, on raske sealt ühte konkreetset teravat välja noppida ja aru saada, mida see ütleb. 
Aga pärast seda "eiei, sa ei ole hull" ja ammu tõdetud tõsiasja, et mu MÕISTUSEGA on kõik korras, tuli korraga meelde, kui hirmus ja raske vahetult Pärast Rongi elada oli.
HIRMUS.

Ma pidin kõike mõistusega tegema. Mingit automaatsust ei olnud. Mitte et lähen palatist sööklasse, vaid nii, uks. Et uks lahti läheks, tuleb link alla vajutada ja survet avaldada. Nii, uks on lahti. Lähen sellest läbi. Ukse sulgemiseks tuleb uuesti survet avaldada ja linki vajutada. Koridoris on vaip talla all 0.0002 oletatavat ühikut pehmem kui palati sile põrand. Kerge ei-tea-mille lõhn, veidi magusjas. Võibolla tuleb õdede toast. Nii. Pöörame end koridoris köögi suunas. Vaip. Valgus on ühtlane, on päev, lisaks öistele lampidele põlevad ka laelambid. Nüüd tuleb kõndida (kõndimise juures iga sammu eraldi otsusega tegemine läks õnneks kolme-nelja kuuga üle, kolmandal Haapsalu Neuroloogilises Keskuses viibimisel oli sellega juba üsna kombes.) Toidulõhn; mitte enam magus, vaid päris korraliku toidu lõhn. Nii, nurk, siit tuleb pöörata. Nüüd on kohe sööklauks, uuesti pööramine.
Huhh, ja nüüd tuleb alles keeruline osa. Söök kätte saada ja ära süüa. 
OEH.

Kui tähelepanu ja teadlikkus hajus, ma põrkasin vastu piitu või seinu. Mitu korda ei teadnud enam, kus ma olen (mitte sööklasse minnes, vaid pikematel retkedel nt keldrikorrusele suitsuruumi või kojulubatuna mööda Nõmmet liikudes), aga kuna mu teadlikud valikud olid mu sinna kohta toonud, läksin edasi, eeldades, et jalge all on mingi loogiline koht ja varsti tunnen ümbruse ära ja saan edasisi otsuseid teha.
Mitte mõnel kuul, nii oli AASTAID.
Kraani avamine oli esmalt endale teadvustamine, et mul on vett vaja, selle saab kraanist, kraani nuppu tuleb keerata, ja siis selle kõige teadlik iga liigutust läbi mõtlev tegemine.
Aeglaselt läks paremaks. Tekkis mingi automaatsus liigutamisel. Ma suutsin sõlmi siduda, mõtlemata "hoian nöörirõngast avali, nüüd painutan selle teise nöörijupi alla ja tõmban moodustunud silmusest läbi", ma sain taas kätte käte pesemise ja/või kreemitamise tunde, ma ei pidanud enam iga survet ja libistust endal eraldi teha käskima. 
Aga see ei käinud kiiresti ega olnud täielik.
Ma siiamaani ei saa parema käega kloppida. Mitte et käsi ei liiguks, kui ma talle ütlen, et nii, liigu alla, nii, nüüd üles tagasi. Aga sellel kiirusel ei ole võimalik kloppida. Välja tuleb ainult segamine.
Mu käekiri on väga naljakas - nagu oleksin 80+ vana umbes.
Hammaste pesu on peaaegu juba mehaaniline ... eh, kuulge, mida ma õieti rääkima hakkasin? 

Sellest, et kõike mõistusega kontrollida on kohutavalt raske ja lihtsalt ei jaksa. Ja mida ma tegelt ei tee mõistusega? 
Ok, mõned asjad on - armastusepuhang, mis tuleb beebide peale ja mõnikord (enamasti menstruatsioonitsüklit järgivad) ihapalangud. Aga märgata, et ma ei ole söönud või et peaks pissile minema või et tahaks suitsu, on juba sellised asjad, et vahel keha tuletab meelde, vahel mitte.
Praktiliselt kogu kehakeel on teadlikult õpitud. Nüüdseks üsna sisseharjunud, aga mitte täiesti automaatne. 
Ma teen, mida ma pean.
Ma teen, kui mu mõistus ütleb, et see on õige asi. 
Et ma armastan umbes kõiki inimesi? Nojah, sest nende mu 13 mittearmastatu mittesallimine on teadlik otsus olnud ja kui ma seda teinud ei ole, läheb nagu mõistus ütleb - ja mõistus ütleb, et iga inimene on õrn ja valu on kohutav ja ma ei taha, et KEEGI peaks seda taluma. KEEGI!
Ma elan peaaegu ainult mõistuse abil ja just see teebki mu hulluks. 
Ühiskonda vaevu sobivaks. 
Väga väga imelikuks. 

Muidu: ma leidsin selle Jonathan Strage'i ja Mr Norrelli sarja juutuubist ja see on tõesti väga väga hea - peaaegu täpselt nagu raamat. Ainult naatukene normaalsem. 

Ohvrimentaliteet

Lugesin raamatut. 
Ketlin Priilinna "Liblikasonaat".
Jälestasin kirjeldatud abielu meespoolt ja tundsin kaasa naispoolele - aga samas pani tema käitumine ja mõttemaailm ka mõtlema.

Vaata, see üldvihatud "ohvrimentaliteet".
Enamasti mõeldakse selle all inimesi, kes end teadlikult ohvrina identifitseerivad ja oigavad, kui raske nende elu on ja kuidas kõik neile ülekohut teevad.
Aga selline käitumine on ikkagi minu arvates tervem kui selline ohvrimentaliteet, mida selle raamatu peategelane viljeles. 
Mida mina ise ilmatu palju aastaid eneses kandsin. 
Ja ikka veel kannan veidi - ega ma ikka ei arva, et hästi võiks minna. Ainult nüüd ma ei mõtle enam, et mina ise ei ole piisavalt hea, et elus head saada. 
Nüüd mõtlen, et headus on kõrvaline, ma olen lihtsalt liiga imelik. 

Lammaste juurde: mõnedel inimestel on sisemine veendumus, et mis nüüd mina. Mina? Mina teen liiga vähe, liiga kesiselt-keskmiselt, see pole ju midagi erilist, kui juba mina suudan. Minu teod ja olemine kõlbavad peamiselt naljaks. Kui ma teeksin hästi, olekski kõik hästi või vähemalt palju parem.
Järelikult teen halvasti.
Enda puhul näen seda mõtteviisi peamiselt takkajärgi. 
Kuidas ma tegin fakin imet kogu aeg ja seda võeti väljastpoolt kui normaalsust. 
Seestpoolt võtsin ka kui normaalsust, jaa.
Aga selle raamatu peategelase puhul nägin kõrvalt ja mõttevigasus oli nii valusalt selge, et võttis hambaid kiristama ja sundis peale pikad lugemispausid.
Naisel on rinnavähk, üks rind lõigatakse maha, keemiravi, kohutav õudus - ja ikka mõtleb ta enda sees, et peaks mehele rohkem toeks olema, kui too töö kaotas, peaks lastele aktiivsem ja rõõmsam ema olema, ei tee süüa, ei vaheta mähkmeid, ei jaksa isegi sülle võtta, oh, kui halb ma olen.

Ei, muidugi pead suutma. KÕIK suudavad, mismõttes sa/ma ei suuda siis?

Vat selline mentaliteet on mu meelest see päris ohvrimentaliteet. Kus inimene toob kogu aeg end ohvriks ja lisaks peksab selle eest, et piisavalt palju ohverdada ei suutnud, peaks ikka rohkem. MisMÕTTES ohvrimentaliteediga inimesed ei tee midagi? Okok, see on see teine ohvrimentaliteet. Ent selle ohvrimentaliteediga inimesed teevad kogu aeg, teevad kohutavalt palju, teevad, nii et tükid taga ja siis teevad enda üle veel nalja ka - minusugune hädaline sai toime, üle kivide ja kändude, aga no vähemalt tehtud, peame pidu. 
Et selge oleks: pidu on iroonia, tegelt ei tähista sedasorti inimene ühtegi oma saavutust. 
Kõik on vähem kui võiks, kui päriselt hästi saanuks.

Ja jabur on, et minu meelest see on nii selge ja ilmne. Alatasa tuleb ette. Mina niisiis tahaksin alati tormata kõiki teisi seesuguseid kiitma ja ülistama, kui krdi vaprad ja ilmelised nad on - aga kes seda minu pihta tegi, ah?
Mina sain räiget ja teravat kriitikat. (Mitte teilt, vähemalt mitte kõige räigemat. Need räiged ei loe enam.) Kuidas ma arvan, et ma hea ema olen, mismõttes ma arvan, et midagigi hästi tegin, kuidas ma võin üldse mõeldagi, et tahaks veel lapsi?! Terve eneseiroonia on kadunud, ma lihtsalt kiidan end mõõdutundetult, kui peaksin süütundes suplema!
Ma siiamaale imestan selle üle. 
Et - mis me räägime püsilugejatest, kes sedasi kommenteerisid. Mu reaalsed päris sõbrad arvasid samamoodi.
Nagu ... kuidas nad üldse läbi ei närinud, mis toimub? 
Kas see ei ole ilmne mõtteviga siis? Kas ma näen läbi ainult seepärast, et ma enda puhul tuvastasin säärase olemise viisi ja hakkasin sellega võitlema?
Nüüd nad ei ole enam mu sõbrad, mhmh, õigesti arvatud. 

Aga jah. Suhtumine endasse kui mingisse a priori halba ühikusse on kuradist. 
Enesekindlus on ainus, mis päästab. 
Ära ole tark, ära ole hell, ära ole ilus, ära ole hea, kui ei suuda ega oska ega tahagi. 
Ole enesekindel. 
Kasvata oma lapsed enesekindlateks. 
SEE on õnne võti.
Mitte teiste, vaid su enda. 

Veits mage

Olles neli korda internetti (loe: leheküljed, mida ma kasvõi mõnikord külastan) läbi vaadanud ja tuvastanud, et midagi, mis hõlmaks mu tähelepanu rohkem kui neljaks minutiks, pole juurde tulnud, pean ilmselt ise kirjutama. 
Loomiseks ma ilmselgelt vormis pole - pea valutab, väsinud, väsinud, väsinud - aga võrgupäevikupostiga tulen toime.
Tahaksin guugeldada "mis mu olemise paremaks teeks", aga ma olen midagi umbes säärast juba piisavalt palju kordi elus teinud, et teada: mitte midagi pädevat sealt ei tule. Parimal juhul soovitus vett juua ja lemmikloomadega tegeleda.

Hästi raske on, ent see on tegelikult hea: alati, kui ma olen oma akud tühjaks teinud ja varuakude peale üle läinud, tuleb taastudes hetk, kus varuaku on taas talutavaks täitunud ja ma lülitun uuesti pärisaku peale ümber. 
See aga on tühi, nii tühi. Ehk olemine läheb peaaegu okeist taas laip on laibaks, kuid see faas PEAB olema. Sest pikemat aega varuakude peal toimida üritades tuleb läbipõlemine väga hull. 
Varupatareid pole ootamas, sest see on ka täiesti tühjaks tehtud, pärisaku on õhtal, mis õhtal, ja ohhh. 

Tegelt ma pole vahepeal kolm päeva migreenitabletti võtnud, nii et kui täna läheb kaks, pole ju palju, ega? 
Ei ole. Kõik on ok, väga väga naine. Kõik on ok. 
Võtan, mis siis, et ei ole hirmus valus.
Ma lihtsalt olen nii väsinud, et ka veidi valub kurnab kohutavalt. 

Nüüd võiks see sumatriptaan tepsida samuti, aitäh.
Kas on jube igav, kui ma oma psühhosomaatilisi sümptome kirjeldan? Ikka elan lootuses, et vbla need aitavad kellelgi ennast või teisi mõista, aga tegelt ma ju ei tea. 
Et ma kirjutan küll iseenese pärast - mida mina tahan jagada - aga samas olen ma praegu hirmsasti habras ja hädine ja tahaks inimestele meeldida ja nende tunnustust pälvida. Sest ma olen NII vapper olnud ja NII palju endalt võtnud ja võiks ju kiita saada? Aga kui ma kirjutan mingeid maru igavaid asju, nagunii ei saa, niuts, niuts.

Rääkimata nendest, kes mind naguniigi ei armasta, mismõttes, misMÕTTES ...
Nad üldiselt ei loe ka, seega võin vabalt kaevelda. 

Vaata, ma ikka kahtlen, kas olen kellegi jaoks olemas üldse. Mul oli vanasti komme salvestada oma netivestlusi - muidugi kirjalikke, kelleks te mind peate?! - ja siis kurva tujuga neid üle lugeda. Mitte selleks, et mäletada, ma nagunii mäletasin ju, vaid selleks et meeles hoida: ma olen kellelegi nii tähtis olnud, et ta minuga juttu ajas. Pikalt-pikalt.
Praegu loen üle oma rongijärgseid medkokkuvõtteid. Et näe, nii ma olin ja nad arvasid minust. 
Olen tähtis, olen olemas olnud. 
Kuigi mulle meeldivad palju rohkem need kokkuvõtted, mis räägivad minu füüsilistest näitajatest, mitte need, kus mu "meeleolu on hea, subjektiivselt soovib lugeda ja kirjutada raskusteta ja teha ise enesehooldustoiminguid".
Kirjeldatakse nagu väikelast või dementset, igatahes üleolevalt poitsioonilt. 
Jätan parem lugemise pooleli. 

Nojah.
Rääkisin (s.t. kirjutasin, ma ju ütlesin, et ma olen mina :P) K-ga ka sellest, kuidas kui mul on halb, ma hirmsasti tahan tähelepanu, kiitust, märkamist, ja selgub, et tema nt üldse ei taha. Tema tahab, et ta rahule jäetaks. 
Aga kui mind rahule jäetakse, tõlgendan mina seda kui teadet "kedagi ei huvita" ja lähen tähelepanu küsima (praegune mina) või langen veel sügavama meeleheite sisse ja suren endamisi (enne Rongi).
Vahetult Pärast Rongi oli ses mõttes hea aeg, et kõik tundsid pidevalt huvi, oli hea tähtis tunne ja maailm üldse ei lämmatanud mind oma ükskõiksusega. 
Kuni hakkas jälle lämmatama. 
Nii palju tähelepanu, et seda oleks liiga palju, olen ainult negatiivset saanud. 
Ma ei tea, kas liiga palju positiivset tähelepanu üldse saab olla. Praegu pähe küll ei tule. 

Ma ei ole kurb, eksole. AD-d aitavad halval teravused maha lõigata ja isegi nii väsinud ja omadega läbi, kui ma olen, mul ei ole hing valus.
Aga nii väsinud. Nii kurnatud. Nii laip.
Ja kui siis miski ei rõõmusta ka, ongi ... ikka halb, mis siis, et mitte väga halb.

Mineviku mina

Sain veel innustatud oma kauge nooruspõlve jagamisel.
Katarina (tal on tegelt teine, kinnine blog ka ja ma loen toda, kuigi sisu on mõlemal 90+ % sama - aga seletus, mis te mu kommentaare ei leia)  ja sitsidsatsidpatsid ütlesid, et mu ühekskümnendatest kirjutatu oli hästi - kuigi nad võiks nüüd ise ka sellest kirjutada, mida NEMAD mäletavad olulisena - ja kui mainisin, et mul oli kunagi tulevikuks kaks nimekirja: "teha enne 27" ja "teha enne 72", soovitasid jagada. 

Kuid ma pole neid nimekirju üles leidnud. Mäletan, et esmalt panin nad oma perekonna iidvana ja hiigelsuure Piibli vahele, mille gooti kiri ja kollakad lehed pidid plaanidele tõsiseltvõetavust lisama, mingil hetkel kolisin ära, võtsin kaasa ja nüüd arvasin, et mingil kolmandal hetkel panin plaanid ühte päris suurde ja kenasse puust karpi. Aga tundub, et sellesse sotskorterisse kolides, kus ma praegu elan, otsustasin karpi mitte kaasa tuua. Suurem osa selle sisust oli ühe pappkarbi, mis algselt vist printeripaberi jaoks mõeldud, sees, osa on ei-tea-kus ning olgem ausad: ega ma tegelikult tea, kas need tulevikuplaanid üldse olid seal puust karbiski. 
Lihtsalt arvasin, et olid. 
Mu pea on ses mõttes üsna imeline, et mälestused "see asi on vist seal," on täpsed kuskil 80-90% ulatuses ja ülejäänust on ka olulisel kohal "asi OLI seal, ent mingil hetkel sai ümber tõstetud ja vot seda ja eseme edasist saatust ma enam ei mäleta".

Ent mõnikord ma mõnda eset või juhtumust üldse ei mäleta ja olen siis hämmelduses ja solvunud, et mis mõttes pea mind alt veab, miks on tühi koht seal, kus peaks olema info?!
+ kõik need korrad ja asjad, mille kohta mul on meeles omaenda mulje ja hiljem selgub, et konkreetsed faktid olid teistsugused. Ja kellegi kolmanda hoopis kolmas mulje on üsna sama sisukas kui mu enda kahtlane. 

Nojah. 
Aga nimekirju niisiis ei leidnud. Ei saa huviga võrrelda oma 13-aastase minu ja praeguse minu eluplaane ja elus juhtunut otseseid nimekirju kasutades - ent leidsin hulga muud huvitavat vana kola. Ja noh. Ka sellest saab mõndagi järeldada. 
Nii et ma nüüd järeldan.
See on hästi lihtne. Sest ma loen ja no - ma tõesti ei ole eriti muutunud. Lootusi on vähem, endapeksu on vähem ja ma pole nii pinges teemal kehakaal. Muu on suht sama.

Ehk lihtne näide: päevikusissekanne 3. mai 1993, esmaspäev. 
Ma ei paranda ühtegi kirjaviga. Selline tekst ongi.

Meil oli jälle 8 tundi. Nagu ikka esmaspäeviti. Täna oli päris tore päev. Ei ühtegi ülirasket tundi, joonistamises tegime valgest paberist kompositsioone voltimise teel. Prantsas sõime kommi. See oli vahva. Õpetaja oli ka jube head kommid kaasa toonud. Kuid tegelikult pole mu eluke põrmugi roosiline. Marina juures käimisega on nüüd küll lõpp. Mul pole lihtsalt enam vaja. Ma ei mäleta, kas ma sellest kirjutanud olen, aga Marina juures ma käisin psühholoogilist konsultatsiooni saamas. 

Nimelt olen ma paksuks läinud. Homsest hakkan igatahes dieeti pidama. Varsti on ju suvi, suveks paksuks minna ma aga küll ei tahaks. Kaalun juba 62 kg. Jube, minu 172 cm juures on see katastroof, homme ei söö ma MITTE MIDAGI. Ausõna.  Ma lihtsalt ei tohi süüa ja kõik.

See eest lähen homme koos emmega päevukaid ostma. Uusi ja ilusaid. Kas "Dünamo" poest või "Kalevi" ujula juures olevast poest. Ja kui homme on ilus ilm, lähen õhtul ka ratast putitama. Ning ülehomme sellega sõitma. Jalgratas on tore asi, sellega on kerge sõita ja lõbus kah. 

Mul on homseks õppimata. Ega ma seda vist õppida viitsigi. Tegelikult. Mul on juba täiesti kõrini sellest koolist. Mina arvan, et koolis tuleb liiga palju käia. Seal on igav.

Meil tuleb pr. keeles exam. Ei teagi, võib-olla tuleb raske. Aga võib-olla ma ei peagi seda tegema. Loodame seda. Mu lemmikansambel on ikka veel QUEEN. Jumala vägev ansambel.

Mul on tunne, et ma ei muutu kunagi. Ma ei räägi välimusest. Aga mu mõtteviis. Niikaua kui ma mäletan, olen tahtnud olla iseseisev, vaba sõltuvusest ja jumaldatud vastassoo poolt. Mulle on alati meeldinud mõelda ravimisest. Ja piinamisest. Natuke ka sexist. Ning ma olen alati seiklusi igatsenud. Ja inimeste šokeerimine on kah olnud mu lemmiktegevus. Kõik see, sex kaasa arvatud, juba 2. eluaastast peale.

(Praeguse minu kommentaar: mitte et ma oleks kahesena või ka neljase või kuuesena täpselt teadnud, kuidas seks käib. Aga ma sudisin oma mõttemängudes midagi tagumike kallal, mhmh. Ilmselt sellepärast vihkan siiamaani kogu ideed ja iga mälestust vitsasaamisest - see OLI nagu vägistamine minu jaoks!)

Mu igatsuste hulka on kuulunud sõbrad, kellele meeldiks samasugune tegevus kui mulle. Näiteks igatsen ma praegu võimalust indiaanlasi mängida. Vähemalt mingi aseaine seiklustele. Ehkki see tundub vist naljakas. Ise juba 13 a. vana! Ja veel tahaksin ma onni ehitada, saada näitlejaks või loomadeuurijaks, anda välja Queeni nimelist preemiat, kihutada ratta ja mõne sõbraga täiesti vabalt maanteel teadmata ise kuhu lähen, millal tagasi pööran, millal ja kus ööbin, mille eest süüa ostan jne. jne. Tahaksin, et see suvi tuleks tore. Et ma võiksin terve elu olla lõbus ja õnnelik. Tahaksin ... tahaksin ... playerile uusi patakaid. Hahahhaa, kui proosaline soov. Aga neid tahaksin tõepoolest ka. 

Mulle meeldib mu ema. Ta on tore. Ilus ja lõbus. Vend meeldib ka. Õigupoolest olen õnnelik - on kevad, pidu, varsti on suvi. Jehuu!

See aasta tuleb kevad teisiti!
tiu-tiu ja teisiti ...

Ja esimesed read järgmisest sissekandest. Teisipäev, 4. mai, 1993.

Ma siiski sõin täna.

Nagu: jap. Siuke ma olengi. Kogu aeg sama, kogu aeg mina. Minu arust on isegi mu kirjutajahääl sama.
Kuidas SAAB olla täna see, kes polnud eile, arumaeitaipa. Ma saan aru sellest, kuidas EI TAHA olla püsiv, lihtsalt endale ei meeldi end sedasi tunnetada, et näe, mina, nad saavad loota sellele, et mina käitun nagu mina. 
Aga ma ei saa aru sellest, et ei taju end püsivana, pidevana, alati-iseendana. Ei. Mõika.

Ma muide mängiksin ikka veel indiaanlasi jumala hea meelega. See ongi larpimine - mängid kedagi, kes muidu ei ole.
Ainult jah - kehakaalu osas ja dieetide osas ma enam nii meeleheitlik pole =) 

Näitlejaks ega looduseuurijaks ma ei saanud, aga kuna TEGELT ei tahtnud ma mitte niivõrd looduseuurijaks kui Gerald Durrelli moodi ametite pidajaks saada ja tema ka kirjutas, mul on vähemalt mingi sama teema servapidi saavutatud. 
Ja rattaga ma enam ei sõida. PR nõuab see liiga palju vaeva ja keskendumist. Mäletan küll, kui tore oli, ent lihtsalt ei jaksa.

Teisipäeval, 4. mail selgus veel, et ma ikka ei läinud emaga päevukaid ostma, sest emal oli vaja hoopis koos tudengitega hullumajja hulle vaatama minna, ja ma arvan, see on phmt näide olukorrast läbi kogu mu lapsepõlve ning miks mu arust (ikka veel) on täiesti absurdne oma lapsele isa otsida ja arvata, et kui ma leidsin hea tunduva armsa inimese, kes ütleb, et jee, laps, jee, ma täiega tahan, jee, on see kuidagi parem kui saada laps kellegagi, keda isegi ei tunne ja kes spermapanka spermat annetanud on

Sest teiste inimeste peale ei saa loota. Nad võivad rääkida kõike, nad võivad isegi uskuda, et räägivad tõtt, aga ainus inimene, kelle peale sa loota saad, oled sa ise. Kui sa ise tead, kas tõesti nälgid päev otsa või ise otsustad, et ei, ma ikka söön, kõht on nii tühi, sa ise valid. Aga loota, et keegi teine teeb asju, mille kohta ta on öelnud, et teeb? Ha. Ha. Või kui ta ei ole öelnud ja siis ikkagi teeb, kui lähete päevukaid ostma ekspromt, sest just praegu tuli tal meelde, et sul on uusi päevukaid vaja, ikkagi õppisin mina sellest peamiselt, et teiste inimeste kohta ei või iial teada, mis nad teevad. 
Iial. 
Ei ole võimalik otsida oma tulevasele lapsele head isa. Sest sa ei tea kunagi, milline see inimene on ja mida ta teeb. Ta on täiesti eraldiseisev üksus ja teise inimese peale ei saa loota. 
Selle õppisin väga hästi selgeks. 

Kui teine inimene ütleb, et ta teeb midagi ja siis ei tee, ei ole probleem mitte selle teise inimese käitumises, vaid kui ma uskusin ja lootsin ta peale, olin ise loll ja poleks pidanud. Loota saab ainult iseenda peale.
Osaliselt sel teemal, miks ma oma kogemuste peal olen kasvanud, kelleks olen, ja üldse mälu olemusest üks värske artikkel.

"Kahekümnes aastas hiljem" on koht, kus oma praeguse kaasa, kardinal Mazarini peale vihane kuninganna Anna kirub, et kunagi (ta viitab Richelieu aegadele) keeldus ta mehe armastusest, kes kunagi ei öelnud: "Ma kavatsen teha." Ta ütles ainult: "Ma tegin."
Selle poole olen ka mina oma elus püüelnud. Mitte öelda: "Ma kavatsen teha," vaid "Ma tegin."

Sissekande lõpuosa: 
Käisin eile issu juures. Päris tore oli, ainult üksildasevõitu. Neil on seal nüüd lisaks Jossule veel üks taks Muti. Nad leidsid ta kuskilt ei tea kust. Kui koju jõudsime (mina ja Märt) (issu tõi meid autoga) hakkas õudselt vihma kallama. Nagu pangest. Ja müristas. See oli selle aasta esimene äike. Tore oli. 

Ise tegin foto ka

Vihm meeldib mulle samuti endiselt. Torm, äike, padukas - minu ilmad. 
Kunagi Tütarlapse onu soovis mulle sünnipäevaks fb-s: "Vaarikaid ja välguvalgust!" 
Oivaline. Mees on meeles pidanud, mis mulle meeldib!

Laiskus või hoopis vabadus?

Poeglaps on folgil.
Mina olen loomadega kolmekesi. 
Suur arvuti on kogu aeg minu päralt, söögitegemisel ei pea kellegagi arvestama ning  miljon väikest nõuet, mida ma ise seda tähele panemata endale esitasin, on lahkunud ning mul on täiesti jaburalt hea olla.

Eile sõin terve karbi kohalikke maasikaid üksinda ära. Ei söönud ainult koledamaid (sest Poeglaps on kõigi värskete puu- ja köögiviljade absoluutse värskuse suhtes väga tundlik, ent mina ei ole), ei söönud aint niipalju, kui märgatavalt tahan. Sõin, sest keegi peab ju need ära sööma ja kohal olen ainult mina.
Ja maasikad. Eesti omad, mis siis, et hooaeg peaaegu läbi. 

Hell yeah!

Olin unustanud, et sedasi saab.
Teed, mis tahad.
Oled, kuidas tahad.
Ei ole sees mingit "kõik peavad rahul ja õnnelikud olema" mootorit, mille undamist isegi enam ei märka. 
Märkan siis, kui vait jääb.
Nii kummaline tunne. 

Samas minu jaoks on see nauding, sest enamasti ei saa. Kui kogu aeg saaks, poleks mõnu. Laiskus kui narkootikum.
Mõndagi on minus vanast ajast muutunud - eelkõige olen lõpetanud enda pideva peksmise ja viletsana nägemise - aga tegelt on enamus sama. 
Olgu, pole enam ka meeletut muret, et lähen paksuks ja siis ei armasta mind enam üldse mitte keegi.
Pisiasjad-pisiasjad.
Aga seegi on sama, et paar päeva lihtsalt liugu lasta on imeline. 
Kogu aeg mitte ainult, et ei saa, vaid ei tahagi. Magusus muutub läiluseks. Iu. 
Tõsi, kord kuus ma küll enam laisk ei ole. Kord aastas tuleb vast ära. 

Samas paljusid asju see totaalne vabadus ja mittetegemine enam ei muuda ka. Unenäod on nagu ikka - vahel mõni lahe, enamasti mingi tavaline jama, laiskuspäevadega pole vaheldumine kuidagi seotud. Inspikas ja mõttejooks tulevad kaasa hoopis ihamaruga mu ihus. Hetkel on antidepressandid kõik maha võtnud, aga noh - ma vähemalt tean nüüd, mis millega seotud on. 
Ja oskan kirjutada ka leekivate tunneteta. 

Muidugi ega ma PÄRIS laisk ka olla saa. Sest mul on koer. Lisaks olen ma tobedalt edev: raamatublogija, kellest ma olen mõelnud, et tema raamatuarvustused on naiivsed ja ta üldse ei jaga matsu, kirjutas mulle, et tahaks arvustuse vastu "Omasid ei jäeta maha" saada ja ma muidugi meelitusin südamepõhjani. Täna käisin talle raamatut posti viimas. 

See on naljakas: kui ma siin kirjutan, et oo, keegi luges, keegi tahab lugeda, oo, te vist ei mõtle, et nii ma tunnengi. Kõlab nagu kerge iroonia vms. Aga tegelt ei ole. Ma nii tunnetangi. Minu kirjanikuenesekindlus on nagu lumi - külmaga kuhjub, aga sulab kohe kui soe. Ehk siis kui meenutatakse ja kinnitatakse ja kiidetakse, mul on tunne, et mhmh, olen kirjanik, mis siis, et vaikne ja kirjandusringkondades kaasa ei löö, see-eest parem kui paljud.
Aga kui vahetut tagasisidet ei ole, ei olegi midagi. Ma ise ka ei usu, et mingi 5 aasta eest ilmunud teos kuidagi mu olemasolu kinnitaks või mu praegust mina toetaks enesedefinitsioonis. 

Ja siis kirjutab raamatublogi pidaja ise mulle - mitte mina talle, ma ei pea suruma ega tähelepanu otsima - ja mul on täielik AWWWWWWWWWWWWWWWW!!!!
Väga habras on see sisemine enesekindluse värk minul. 
Miks? Mis teistmoodi on kui mõnel teisel? Noh, eks ma ajan ATH ja SRD kaela. 
Siis vähemalt ei ole vaja end parandada proovida, nagu noor(em) mina aastaid ja aastaid tegi. Olen valesti, pean ise püsti seisma, mitte teiste armastust otsima, pean suutma, pean jaksama, pean raha teenima, pean iseseisev olema, pean parem ema olema, pean ilusam naine olema, pean parem sõber olema, pean ... 
Vbla seepärast oligi vaja vahel täiesti laisk olla.
Sest oksele ajas see tunne, et ma pean, pean, pean, pean ... ja ma ei jaksa, pole iial piisavalt hea, pole iial see, keda oleks vaja, ja ma PEAKS end kokku võtma ... ja ei. 
Võtan kogu elu end energiliselt kokku nagu Ottokar Domma ja ei. Iial mitte piisavalt.

Huhh. Nii hirmus minevik. Nii hästi meeles.
Aga kui ka meeles hoida, et mul on teistsugused hormoonid ja ajuehitus ning ma ei toimigi nagu normaalne inimene, on kergem. Ei sunni vähemalt ise ennast kogu aeg läbi nähtamatu põleva rõnga hüppama kaugelt ja kaunilt. 

Ok. Tuli veel üks tõuge laiskuse ja vabaduse teelt kõrvale: ma pean enne poodi minema, kui see kinni pannakse, sest juba teist korda sel suvel on piim, mille kuupäev kaugel tulevikus ja mis kogu aeg külmkapis seisnud, kokku läinud. Maitseb isegi normaalselt, aga konsistents on nii ebameeldiv, et ei saa kohvi peale panna. 
Nii et: nägemiseni!

ED ehk RSD

Eelmise postituse jätk. 
Ehk olen oma sotsiaalsest alaarengust pasundanud (eriti liialdamata) juba umbes tuhandes postituses, ent ikka veel leidub suuri murrangulisi teemasid, mil pole sõnagi õhanud, sest arvasin, et kõik on ju sellised ja mida ma kõigile teada asju lahti räägin. Mõttetu.
Või siis mitte.  
Mingil ajal viimastel aastatel sain aru, et Rejection Sensitive Dysphoria on olemas ja ilmselt minul ka, ent ausalt: millegipärast ei teinud ma ära tehte teist poolt ehk ei saanud aru, et kohutav valu ei olegi normaalne reaktsioon halvastiütlemisele, vales kohas vaikimsele või millele iganes, mida ma tõlgendan negatiivse reaktsioonina, kui olen positiivset oodanud. See sisemine suremine ja absoluutne meeleheide ei olegi normaalsus. Äkki TÕESTI inimesed ei saa aru, mida nad mulle teevad, sest nemad ise ei tunne nii?!

Sest noooh ... empaatiavõime paistab ka neil teistel olevat vähemalt - VÄHEMALT - sama lombakas kui minul.

Mida mina teen - ja miks ma arva(si)n, et olen sitaks empaatiline, kusjuures tegelt arvan ikka, lihtsalt enam mitte, et absoluutselt empaatiline kõiges. 
Ma olen väga ettevaatlik sõnastades ja eriti veel mingeid teateid kellelegi konkreetsele välja andes. Sest ma eeldan, et nemad tunnevad end sama kohutavalt kui mina, kui midagi halvasti öeldakse, ja ma ei taha ju valu teha. Ma sõnastan nii hellalt, nii arvestavalt, kui suudan, et edastada infot, ent mitte haiget teha. 
Halvasti ja otse jõhkralt ütlen ainult neile, kes on ilmutanud, et nad ei reageeri leebele, või hakkavad vastu õiendama, et ma mõtlen ja tunnen valesti.
Ehk siis kui õrn inimestest hea eeldamine ja lootus, et kui ma ütlen, kuidas minuga käituda, inimesed ka hoolivad mu soovidest, ei kanna vilja, mu samm üks on öelda väga otse (paar korda), samm kaks minna jõhkraks (samuti mõned korrad)  ja samm kolm, kui ta ikka oma käitumist ei muuda, on hakata inimest ignoreerima. Siin võrgupäevikus kustutan selliste kommentaarid ilma neid lugemata, mujal vaatan nende isikute kommentaaridest lihtsalt mööda. 
Kui ma teid ei kustuta, on järelikult korras.

Viimane lause on siin seepärast, et vana mina arvaks, et räägitakse minust ja ma olen paha ja oh, kus ma jään. Ja inimestele, kes tunnevad-mõtlevad nagu vana mina,  ei taha ma ju ometi valu teha lihtsalt seepärast, et ei mõtle oma sõnade haigettegemisvõimele.
Kui ma teid ei kustuta, on järelikult korras.

Ega ma ikka päris terve ja rahulik ei ole ses asjas, ikka veel võin VÄGA haiget saada, ent vähemalt ma ise ei halvusta end enam ega võta iga väikest vihjet või vaikimist südamesse.
Mu endast enda sees mõtlemine Enne Rongi, kui ma veel inimestele meeldisin, oli end halvustav. Kogu aeg. Igas asjas. Pidevalt. Ma tean, et olen keskmisest halvem igal rindel, aga ma vähemalt proovin paremini, saate ju aru, eks? Ma vähemalt tahan head! Ärge vigaseks lööge!
Ja PR, kui ma õppisin, lugesin juurde ja üritasin sedasi enam mitte teha, olin "ülbeks läinud" ja "ei mõtle üldse teistele" ja "nii isekas!" 
Krt ... mis inimeste, kes mulle seda ütlesid, peades toimus?!
See selleks.

Kui keegi viitsis seda artiklit lugeda, mida linkisin (ei ole mingi Eriti Hea, lihtsalt üsna põhjalik, ent nt emotsiooni lühiajalisus minu puhul küll paika ei pea), siis seal on ka lõik, mis räägib, et ilmselt on probleem keemiline, mitte käitumuslik, sest muidu seda ei saaks ju ravimiga lahendada. Mujalt olen lugenud, et asi võib olla eesaju töös, mis ATH puhul on veidi teistsugune kui neurotüüpsetel. Ehk siis "ära võta südamesse" EI ole hea soovitus. Sama, mis: "No aga tõsta seda asja kahe käega!"
Krt, mul EI OLE teist kätt ju! Mul ongi ainult see üks! 

Seesama RSD on ka vastutav selle eest, et jälestan "ei" ütlemist ja olen olnud nõus ka vägistamisega - vastumeelse seksiga, ütleksid need, kes arvavad, et kui ma vastu ei hakka, polnud vägistamist. Sest ma ei taha seda ahastusetunnet, mis mul tuleb, kui ma midagi palun ja mulle "ei" öeldakse, teistele. Ei taha täiesti mitteteadvustatud tasemel. Kui ma mõtlema hakanuks, oleksin ilmselt leidnud, et mees, kes ei kuula, kui talle 20 korda "EI" öeldakse, ei vaja ega vääri mu hellust.
Aga ei mõelnud. Lähtusin lihtsalt tundest, et kui tema väga tahab, ma siis rohkem ei keela ka talle, olgu, kannatan välja.
Ja findi findi fint - ma teen (jätkuvalt) teistele "ei" ütlemise hästi kergeks, et neil ei oleks halb mulle "ei" öelda. Kogu aeg, kui kelleltki midagi palun, tuleb see vormis: "Ma saan aru, see ja see asjaolu, on täiesti ok, kui sa ei taha ..." jne. 
Sama asja teine pool. 
Väldime võimalust, et ta ütleb valu vältimiseks jaa, kuigi tegelikult ei taha mu soovi täita. 

Kuna minul on väga halb olla teiste mind halvustava - tegelt ei pea isegi halvustama, vanasti piisas nt vältimisest - käitumise reaktsioonina, ma ei soovi seda kellelegi teisele teha.
Ja siis tulevad inimesed, kes on mulle NII haiget teinud, käituvad, nagu kõik peaks ok olema, ja ütlevad, et neil on empaatiaga korras, mul endal on halvasti. 

...

Inimesed ...

Aga jah. Kui ise ei saa eriti haiget, kui sulle halvasti öeldakse - ja vähemalt Rents on ikka korduvalt väljendanud, kuidas tal on suht pohh, mida kommentaatorid lamisevad - vbla ütledki teistele ja ei märka ka, et valu teed.
Pole nii üldse oluline. 

Kummalised muutused

Lugesin suvaliselt oma vanu poste üle ja suu vajus lahti.
Metafoor, suu vajus lahti kujundina, mitte päris suu. 
Ütlen, et kõik mõistaksid. 
Vata, ma omast arust kirjutan väga selgelt ja väljendun arusaadavalt. Kogu aeg.
Aga üks umbes aastavanune post, mida lugesin, oli selline, et kui ma poleks enam-vähem mäletanud, mida mõtlesin, oleksin täiesti segaduses olnud.
Kes on "tema". Kes on järgmine "tema"? Oot, Murca? K? Mina ise? Mingi anonüümne kujutlus inimesest, kellega mul armusuhe on? Mis aiavärav? Kelle kirju lehm????

Ma ei oska kirjutada!
Või noh.
Arvasin, et oskan. Arvan ikka veel. Ei saa ju olla, et mu ainus väljapaistev oskus on tegelikult soovmõtlemine ja ma ei oskagi midagi?
Mis toimub?

On võimalik, et oma ATH-ravimitega olen ma lihtsalt teistsugune inimene. Mõtlen teistmoodi, loen teistmoodi, tajun teistmoodi. Võibolla vana mina ja uus mina ei haaku omavahel.
Ma ei saa aasta eest kirjutatust aru, sest ma ei suuda enam niimoodi mõelda. Loomulikud assotsiatsioonid jooksevad teisi teid mööda.
HMMM!
Asi võib tõesti olla ravimis. Sest on igasuguseid - IGASUGUSEID - detaile, mis tunduvad aburdsed, aga mis on EnneRavi ja PärastRavi erinevad.
Näiteks olen muutunud hajameelsemaks. Mis EI ole asi, mida ATH-ravimist ootaks. Aga no mina ei olnud absoluutselt hajameelne enne. Isegi mitte natuke. Hajameelsuse võimatus oli isegi asi, mille üle Pärast Rongi mõnda aega kurtsin. 
Kogu aeg pidi kõigele mõtlema. KÕIGELE. See kurnas jubedalt. Kaotasin võime panna asi lihtsalt suvalisse kohta käest ära, sest ma pidin alati mõtlema, kuhu, ja siis võis juba mingile läbimõeldud kohale ka panna. Hirmus oli.
Kuni ära harjusin. 

Nüüd hakkasin jahvatama kohvi, kuigi kohviveskis oli juba jahvatud kohv ootamas. Tera tegi paar ringi, enne kui adusin, et miski on valesti. Oh, krt, siin ON juba puru sees, mitte oad! 
Või teine kord kasutasin kohvilusikat millekski muuks kui kohvi tõstmiseks (mida ma muidu kunagi ei tee), viskasin selle pärast kraanikaussi ja hiljem olin üllatunud, et mida?! Kohvitõstmise lusikas on tavalisest kohast kadunud.
Mu süütenöör on lühemaks muutunud. Mitte et otseselt kergemini vihastaksin, aga ma ütlen varmamalt välja asju, mille tagajärjel phmt võiks konflikt tekkida. Mis kindlasti ei ole leebe õhkkonna loomise vahend.
"See ei olnud naljakas."
"See ei olnud ka naljakas."
Mitte et mu huumorimeel oleks muutunud. Nüüd ma lihtsalt ütlen välja.
Keegi teine andis aru oma kummalisest kogemusest. Pihtasaanu samas seltskonnas kehitas õlgu, et juhus. Mina: "Sa teed vahel selliseid veidraid asju, jaa."
Kompromissitu ausus. Mitte räigelt väljendatud, aga ilma oma metüülfenidaatvesinikkloriidita oleksin lihtsalt vait olnud.
Isegi mitte mõelnud: "Parem olen vait."
Mulle poleks pähegi tulnud midagi öelda. 
On ebamäärane tunne, et see vist ka ei ole see, mida ATH-rohi üldjuhul teeb. Oleksin nagu kuulnud, kuidas keevalised mehed on hoopis rahumeelsemad pärast ravi pealesaamist. Kuidas stimulant aitab asju meeles pidada ja rahustab.
Mina lähen hajameelsemaks ja otsekohesemaks. Tõsi, mitte keevalisemaks. Ma olen rahulikult väga mina ise.
Teen rohkem kirjavigu, mis pole isegi trükivead, vaid mingid absurdsed mitmuse tugeva t-ga lõpetamised või sõnadest kahe tähe vahelt ära unustamised vms. 

Aga olen eluga palju rohkem rahul. Ei, see on valesti öeldud. 
Ma olen eluga PALJU rohkem rahul. PAAAAAALJUUUUUUUU!!!!!! 

Täna hommikul kuulasin muusikat. Mingi 8 laulu, enne kui meh hakkas. See on kuulmatult palju. Vaatasin isegi ühte videot täiesti vabatahtlikult, mitte kellegi rõõmustamiseks, kes mulle lingi saatis ja arvas, et mulle võiks meeldida. 
Nagu ... täielik ime.

Arutlen üksilduse teemadel

Disclaimer: häbitu eneseanalüüs!
Mul on sünnipäev, ma võin seda endale lubada!

Mõnikord mõtlen ma endale üksilduse võtmes. 
Mitte eriti tihti. 
Ma tunnen end väga harva üksildasena - jai, K! - ning seetõttu on mõtlused pigem laadis: "Aga miks ma enam üksildust ei tunne? Kas nii palju muudab, et keegi on valmis sõnades tunnistama, et ma olen tema significant other?"
Nii ta paistab olema. Teadmine, et on keegi, kelle jaoks mina olen kõige tähtsam, on maailma leebeks ja lahkeks voltinud.
Mis siis, et tegelt pole K kunagi niimoodi öelnud ja ma isegi ei arva, et ma oleksin talle kõigest tähtsam. Lissalt tähtsam kui teised inimesed.
Ja sellest mulle piisab. 

Mul on inimesi, kelllega vahetult ja palju suhtlen, kohutavalt palju vähem kui näiteks kümne aastat tagasi.
Kolm hirmus head sõpra, nii head, et ma ei osanud neid õieti järjestussegi panna, kui keegi küsinuks, kes mu parimad sõbrad on, on mu elust väljas.
Üks loeb blogi. Ülejäänutest ma ei tea sedagi.
Kolm head sõpra on veel väljas, dramaatiline lahkumine ja puha. Ükskord toonase sõbra, kaks korda minu initsiatiivil me enam rohkem ei suhtle kui vahel fb-s. Või noh, see "toonase sõbrana" kirjeldatu eemaldas mu ka sõprade hulgast fb-s, temaga ei suhtle üldse.
Kokku kuus inimest lähiringist väljas.
Ühest hirmusheast sõbrast on alles blogilugeja, kellega vahel ka näost näkku kohtume.
Aga üldiselt sõpru-sõpru, selliseid jube häid, kellele ma ei ole ühtlasi significant other, on alles ... null.

Asemele on tulnud K ja paar inimest, kellega mul on hingelähedus, aga ikkagi vaevu suhtleme. Mõned korrad aastas. Ja mu lapsed on suureks saanud ja pigem kaaslase kui vastutuse eest.
KUI palju rohkem mul inimesi oli ja KUI väga palju üksildasemana end samas tundsin, väärib märkimist. 
Ehk oma kogemuse põhjal ma ütleksin küll, et on täiesti arusaadav, miks inimesed endale kallimat otsivad: teadmine, et ma olen kellelegi oluline, mitte asendatav suvalise teise inimesega, kellega hästi klapib, mõjub emotsionaalselt väga. 
Ja väga. 
Tekibki tunne, et olen oluline =O
Jaa, mina ei saa endale sedasi kallimat otsida, mul ei tööta nii, kuid ideeliselt saan aru. 
Tegelikult.
Sest kõik mu sõbrad olid mulle olulised ja kallid. Aga ... aga kui me suhted katkesid, oli mul ainul ühel juhul tunne, et olen millestki olulisest ilma jäänud. 

Ei, see ei olnud Rongimehega. Suhtlemise lõpetamine temaga oli: "Nojah, siis nii on," ja eriti rohkem ei mõelnud. 
Kuskil aasta ja natuke lisaks PR. Ta ei kannatanud enesetaputeemat välja, aga mulle oli see tollal 90% kõigist teemadest - haaras kogu elu, mitte polnud mingi isoleeritud juhtum, millest saaks mitte rääkida, aga samas tähtsatest asjadest ikkagi kõneleda.
Mul ei olnud isegi tähtsusetuid asju väljaspool enesetapmisekonteksti kuigivõrd. KÕIK oli sellega seotud.

Nojah. 

Kuid ma suhtlen inimestega palju vähem. Mitte ainult näost näkku - kuigi ma suhtlen ka näost näkku täiskasvanud inimestega vähem - ma suhtlen ka netitsi inimestega palju vähem. 
Ja ma ei tunne sellest üldse puudust. 
Vat selle üle imestan küll. 
Et vajadus trükkida oma tundeid ja mõtteid on taandunud ja tõesti, isegi võrgupäevikusse kirjutamiseks kulub poolteist grammi endasundimist. 
Mitte ohtralt, ent koguses: "Kuule, ma pole neli päeva midagi kirjutanud. Midagi ju võiks? Mitte et mul midagi öelda oleks. Hakkan lihtsalt kuskilt peale, eks teema tuleb ise."
Tulebki. Ses osas pole mu aju mind veel petnud. 

Vbla on mu vähene inimeste vajamine/talumine sellest, et mu suurim probleem - probleem, mis ei lase südamel kerge olla - on kalduvus võtta võõrast vastutust. 
Kui inimesed ei ole kõik õnnelikud, olen ma oma töös läbi kukkunud. 
Kuigi ma ütlen endale, et kõik õnnelikuks teha ei ole minu amet ega minu asi. 
Mingi tasand minus arvab ikka, et on.

See kalduvus oli mul varem ka, ent ma ei pannud tähele, et põhiprobleem.
Nüüd panen. Muud probleemid olen suht ära lahendanud, aga sellega esineb raskusi. 
Ega ma ei saa eesmärgiks võtta see ka sel eluaastal ära lahendada. Ent oma mõtlemist valvata ja igal hetkel, kui lasen end jälle muserdada tõsiasjal, et Teised pole piisavalt õnnelikud, endale öelda, et pole minu asi ega vastutus, saan.
Saan isegi lubada, et teen seda, kuna olen nõnda juba aaaaaastaid teinud. Katsetatud värk, ma suudan.
Ei luba endal vastutust võtta. 
Ja edasi tähtede poole!

Võib ikkagi loota,
et edaspidi läheb paremaks.
Jaanus Vapper tegi selle pildi ka.

Parim, mida suudan

Infokild. Äkki kulub ära, teised võivad samamoodi lollid olla kui mina: jaa, meigiga on ka fotodel võimalik üle pingutada. 
Ma siiralt arvasin, et seal üle minna pole tõenäoline - kuid oli küll. 
Sai kohe oma välimusele nii umbes kümme aastat otsa keevitatud. 
Ehk - fotomeik olgu kraad kangem kraam kui tavaline, aga üle võlli ärge minge. Muidu saate ... oh, äkki ma peaks üles panema mida saate? Mõne sellise ... 

Mõne sellise ... 
Kuulge, jah. 
Mõne SELLISE.

Pildi tegi Jaanus Vapper.
Tema ei ole süüdi, et ma end üle meikisin!
Ega pentsikuvõitu soengus.

Eks edaspidi tean. 
Ühtlasi: kui ta oli ära läinud ja ma näo puhtaks pesin, aga veidi lainerit jäi ülalaule alles, sest kunstripsmeliim hoidis seda paigal, vaatasin peeglisse ja kolmel korral jõudsin imestada, kui ilus ja armas ma nüüd olen, kuni jälle ära harjusin. 
Ausalt, ilma jumestuseta oli nii palju parem. Meik on tore asi, aga kuskil on piir, isegi kui fotole minna.
Normaalsed inimesed teevad ülemeikimise viga teismelisena? Pff.
Teismelisena ma ei osanud meikida. Mitte et panin liiga palju, vaid panin valesid asju valedesse kohtadesse ja õigetesse ei pannud.
Ma ei teadnud, et peamine silmale tõmmatav joon käib ülemiste ripsmete juures - mitte alumiste. 
Saavutasin päris veidrat välimust korduvalt ja korduvalt ja üldse ei teadnud, mida ma halvasti teen. Minu ettekujutus laugude jumestamisest oli "värvida ühe lauvärviga ülemine silmalaug ära". Ja samas silmaaluste lillade aukude peitmise peale ei tulnud ma üldse. 

Nooh, neid pilte vaadates on selge, mida täna halvasti tegin =P

Nüüd olen surmväsinud, AGA mu pea ei valuta. Ei mingit sumatriptaani, ainult üks pisike ibukas - ja ei valuta.
Kahtlustan, et võibolla seepärast, et omaalgatuslikult olen kahe tableti Betamaxi asemel viimased paar päeva kolm võtnud. 
Kahtlustan, kindel ei ole. Katsetused jätkuvad. Kuid et mu pea ei valuta, ON väike ime.
Eriti kuna mu pidurid on väga kehvad mõttes "ei tohi rohkem asju teha" ja ma tegin riisi ja lihakastet ja piparkooke ja vahukoore-toorjuustu kreemi ja kohvi ja trenni. Toimetasin ka pisut oma ravitseja-lugu. 
Rohkem midagi ei teinud. Panin endale mõttes käe ette ja mängisin söögitegemise ning harjutuste tegemise vahele civi. Mis on parim mitte-tegevus, mida tean. Parem, kui Netflixi vaadata. Parem, kui netis passida lootuses, et midagi head juhtub. 
Ja ma ei tahtnud pärisasju teha. Sest püsti hulluks ka ei tohi minna.
Isegi mina saan sellest aru.

Ma vist olen ringi ära teinud. Noorena oli prokrastinaator ja edasilükkaja ja lõpetamatajätja. Ma isegi ei mõelnud, kui vinge ma olla võiksin, kui asju ära tegema hakkaksin, sest see tundus nii võimatuna. Sama realistlik olnuks mõelda, mismoodi elaksin, kui suudaksin linnu moodi lennata. 
Aga ma muutusin. Arenesin? Mõtlesin üha "kas ma tahan olla selline inimene, kes teeb asju, või selline, kes ainult plaanib?" ja tegin ja tegin ja tegin.
Muuhulgas läksin rongi alla täpselt sellesama mõttega. "Kas ma tahan olla inimene, kes teeb ära, või inimene, kes ainult plaanib?"
Nüüd ma teengi asju ära. Kogu aeg. Ja maksan selle eest peavalude, ahastuste - selgelt on ahastusmeeleolud ja väsimus seotud - ja avastusega, et kuigi ma teen ära nii palju, kui vähegi saan ja maksan kogu aeg valude ja masendusega, ma ei saavuta midagi imelist. Ei ole mul eriti raha, ei ole mul säravpuhas kodu, ei ole ma kõhn ja kaunis (selgub, et ma ei saa oluliselt alla võtta, sest tühja kõhuga ei saa ma magada ja magamatuna saan peavalu - mis armas asi), ei ole mul titat, ei ole mul ... no on K, aga KINDLASTI ei ole mul head kirglikku armusuhet.
Nagu - ma ei saa rohkem teha. Niigi teen nii palju, et kogu aeg on valud. 

Ja tulemuseks on tavaline elu. Selle klausliga, et tööl ma ka ei jaksa käia. 

See on päris hirmus.
"Miks üldse elada."
Selline elu, nagu ma elan, ongi mu parim. Kuskilt ei tule midagi rohkem. Ei mingit "kui ma suudaksin end sundida, ma oleks selline ja selline ka veel" - ma ei saa end rohkem sundida. Saan migreeni. Jälle.

On ainult üks külg, kus SAAB üldse paremaks minna - teiste tagasiside mulle. Aga tegeikult on ka see adekvaatne. Mida aeg edasi, seda enam pean tõdema, et ONGI  adekvaatne. 
Mitte et paljud inimesed on kalgid - tähendab, paljud ON, aga ma ei räägi praegu neist, hoopis nendest, kes on tegelikult heatahtlikud, lihtsalt ei kummarda kõike, mida ma teen - vaid vahel ma MEIGINGI ennast üle ja vahel PANENGI taignasse liiga vähe suhkrut ja vahel JÄTANGI ütlemata asja, mida tulnuks öelda, sest lihtsalt ... ei tulnud sobivat hetke ja siis oli juba hilja.

Ja ma ei saa midagi paremini teha. Ma juba teen nii hästi, kui suudan. 
Välja arvatud katsetused suurema annuse Betamaxiga ja kuuendal veebruaril on mul isiksuseuuring. Äkki nad ... ma ei tea, kuidagi avitavad mind mu valudes ja hädades?

Uueks on mindud küll

Kas ma olen?
Olen. 
Ikkagi on vahel nii raske meeles pidada, et ma OLEN, mitte et ma olen valesti, peaksin olema teistsugune, peaksin tundma teistmoodi, peaksin hindama väikesi asju, peaksin nautima leppimist, vaikust ja rahu. 

Ma EI ole valesti. Inimesed võivad olla ka nagu mina.
Muudkui võtan ja võtan tagasi õppimist, et pean olema teistsugune, pean olema, nagu inimesed religioonide ja teaduse arust on, pean olema selline inimene, millisteks inimesi peetakse. 
Ja ometi olen mina olemas. 
Saada aru, et ma ei ole valesti, vaid inimesi ongi VÄGA mitmesuguseid, on nii kuradi RASKE. 

Teate, et täna öösel (või on kell 4 juba hommik?) on õues 8 kraadi sooja? KAHEKSA? Alla kümne?! Klge, august on! See SOE aeg. 
Aa. Et ilm on täpselt selline, nagu ta on, mitte selline, nagu PEAKS olema?
Hea point. 
On, nagu on. 
Ja tõesti, ega ei tapa tõdemus, et ööseks tuli aken kinni panna. Ei lähe maailm hukka seepärast. Isegi mina ise ei sure. 

Kui ma mõtlen selle võrgupäeviku algusaegadele ja võrdlen toonast ennast praegusega, siis ossa, kui kaugele ma olen tulnud! Nii krdi vinge! Ma võin praegu uriseda, kuidas iga päev mõtlen vähemalt korra "aga äkki ikka ..." ja siis meenutan endale, et hei, kogemused ja ei tasu uskuda seda, mida räägitakse, usu omaenda kogemusi - aga tollal ma ei urisenud enda peale üldse sedasi. Ma urisesin enda peale, et ma olen rumal, mõtlen valesti, tunnen ebaadekvaatselt, räägin liiga kileda häälega, ei hoia selga piisavalt sirgena, ei ole oma lastega piisavalt leebe, ei teeni piisavalt, elan teiste kulul, olen halb inimene, jooksin täna jälle ainult kolm kilomeetrit, laisk ja ei sunni end piisavalt, ja nii lõputult edasi. Ma olen valesti, oli lihtsalt lõputu. Ma olin igatepidi valesti. 
Ja ometi .... siis meeldisin ma inimestele rohkem.
Mul on siiamaani raske seda andeks anda. 
Ma meeldisin teile, kui mul oli halb. Ma meeldisin teile, kui ma kogu aeg ennast peksin ja nagu sisemisest keha-ja-hormoonid-õnnetu-olemisest veel ei piisaks, tegin kogu aeg oma olemist halvemaks. Aga kui ma jalule tõusin, kui ma endale teadvustasin, et endale haiget teha ei tasu, tuleb olla endaga hell, lahke ja enda üle uhke, ma teile enam ei meeldinud. 
Ülbe. 
Ta peaks kahetsema, aga on hoopis endaga rahul! Jälestusväärne.
Ja isegi kui tuli: "Ei, VVN on tegelt päris krdi lahe", tuli kaasa: "...kuigi ta võiks (mingiasjam) olla."

Augustikuus ikka ei tohiks nii külmaks minna. Eriti augusti algupoolel!

Kuna Kaplinski suri täna, aasta tagasi, näitas fb mulle mälestust tema luuletuse näol.
Kuna luuletus sattus väga sel teemal olema, mis mul viimastel päevadel meelel (teema on sama, millel siin arutlus), jagan.
Paar tundi hiljem, teel poest koju, tegin täienduse kah. 

Kaplinski:

Ma olen madalal sündinud,
mu hälli on varjanud rohi
ma olen madalal sündinud
kuid siia ma jääda ei tohi

ma olen madalal sündinud
kesk sammalt ja lehekõdu
ma olen madalal sündinud
kuid madalal pole mu kodu

ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
mu kodu on taeva tuulte peal
ja vahel külmas ja näljas

mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
Ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

Eks ole, tiivad!!!!
Aga ise mõtlesin teel poest koju selle ainetel:

Te tahate, et ma roomaksin.
Nii näeb iga liblet ja juurt,
iga kõrt, ürti ja marja,
vaid loll tahab midagi suurt.

Hoia maadligi, rooma.
Tormis murduvad kõrged.
Sedasi ongi just hea,
peab vaikides koolduma nõrgem.

Tuli kõrvetab. Mina
liig kõrk, kirglik, tuline olen.
Jahtu nüüd ometi maha!

Kuid mina põlen ja põlen.

Kordus

Sain esimese testlugeja-tagasiside ja kuivõrd ma juba aimasin, et miski on ikka väga valesti, kuna keegi ei ütle midagi, oli see tegelikult kergendav. 
Tehniliselt halb algus, ütles ta. Sa oskad palju paremini!
(Algusest edasi pole jõutud.) 
Lihtsalt halvasti kirjutatud. Mitte sisuliselt halb. 
Nii et - kui te juhulikult olete ka mu testlugeja, siis lohutus: teistegi meelest on algus lihtsalt halvasti kirjutatud. 
Ehk keegi jõuab kunagi edasi ka ...

Muidugi kurvastab see mind. Aga samas, kuna olin valmis ka tagasisideks "ei kõlba üldse lugeda, kellele ma peaksin seal kaasa elama, miks mulle peaks korda minema?" on "nii kohmakas algus, kolm korda lugesin, et üldse aru saada!" siiski hea variant. 
Kuigi nojah - ei välista hilisemat "ei KÕIGELE" ütlemist.

Aga no - kuna ma ei ole väga loll, sain juba aru, et midagi head tulemas ei ole. 
Enamasti, kui inimestel on midagi head öelda, nad ütlevad.

Muudel rinnetel valmistasid nii inimesed kui olud mulle samuti üha pettumusi, aga et K oli ootamatult tore selle kõige sees, olen maailma suhtes ainult natukene pika hambaga. Eks ole, jäätis eksamipinge peale on nii maitsev!
Mul oli hea sisekõnemoment.
Üks asju, mida endale palju aastaid korranud olen, on: "Kellelgi ei ole parem sellest, kui sinul on halb!"
Ütlesin seda endale jälle, et end üleüldisest masendustundest vabastada.
Üürike mõttepaus.
"Tähendab, peale sinu enda."
See polnud päris valgustus, eks ole, sest olen sel teemal juba hirmus palju valgustunud. 
Ent mingi taasmõistmine ikka. Sellepärast kõik need enesesaboteerimised. 
Mul on hea, kui mul on halb. 
Või õigemini, kui on võimalik, et läheb halvasti. 
Kui öösel suitsu tegemas käin, ma sageli ei võta maja välisukse võtit kaasa. Panen ukse ettevaatlikult kinni, nii et sneprisse ei löö, ja siis on IGA KORD, kui hiljem võtmeta sisse saan, jälle rõõm ja jäätis. 
Samas talvel, külmakraadidega, on ukse mõõdud pisut pisemad ja vahel läheb ta sneprisse kõigest ettevaatusest jms hoolimata. Vahel päris kohe (ümmarguselt 10 külmakraadi on piiriks), vahel tundub, et jääb lahti, aga libiseb nelja minuti pärast ikkagi kinni. 
Siis võtsin küll võtmed kaasa. Sest rõõm ust võtmega avada on siiski ka asi, kui alternatiiviks pole isegi poja uksekellaga ärritamine, vaid teda pole ka kodus ja tuleb naabrite uksekella helistada kell 1 öösel. Brrrrrr seda küll ei tahaks. Võtan võtmed.

Ehk phmt on mul jälle hea, sest mul on halb. Midagi hästi, midagi halvasti, siis on õige. 

Ei olnud väga mage

Käisin kontserdil. 
Vanuseks 42 olen üsna kindlalt veendunud, et mulle meeldib kontserditel üksinda käia. Ainult üks kontsert, millel üksinda olen käinud, oli "meh". (See oli kunagi aastal 1999 või 2000 Genialistid Tartus ja seal võis probleem olla selles, et ma ei läinud oma vaimus kontserdile, vaid teiste noortega samale üritusele, kus vbla õnnestub luua kirglik armusuhe.) Kui ühtegi tuttavat-sõpra kaasas ei ole, ma üldiselt suudan tunnetada muusikakollektiivi kuidagi isiklikult, vahetult, nad on just siin just minu sees, ja mina olen phmt nagu üksinda ja ometi nagu väga nende mõjutatud ja ... ohh, ma ei suuda vist seletada. 
Jah, mina olengi see tüüp, kes tantsib omaette tagareas, kui kõik teised ontlikult istuvad. Mu silmad on lavale suunatud või kinni, ma ei taha mitte midagi mitte kellestki teisest teada. 
Ega see ei olnud esimene kord, kus ma sedasi teen.
Ei, kuna ma ei kavatse lähikuudel surra, ilmselt ei jää ka viimaseks. 

Võibolla on minu viimase aja tõrge Viljandi Pärimusmuusikafestivali ees ka tegelikult tõrge inimestega suhtlemise ees - kui ma kujutan ette, et saan folk otsa üksinda olla ja kontsertidel käia, võibolla lõuna ajal söömiseks laste või muu perega kohtudes, tundub see täitsa ahvatleva sündmusena. Aga niipea, kui kujutan ette päevad otsa mingite sõprade või perega hängimist või "saab tuttavatega kokku"asja, mul tuleb: "Eeeeeeeeei, ma olen kodus, hängige seal omaette!"
Kui ma olen kontserdil endaga, olen phmt iseenda ja bändiga kahekesi teises maailmas. 
Kui mingi tavamaailma-inimene on minuga kaasas, ma ei pääse sinna teise maailma ja püsin - tavalises. 
Muide, seekord oli lausa kolm inimest samas ruumis, keda tunnen, üks neist isik, kellele ma ÜLDSE ei meeldi ja kes seepärast ei meeldi mulle ka. (Phmt peamine põhjus, kuigi meie ere lahkarvamus ei olnud mittemillegi pealt - on üks inimestesse suhtumise aluspõhimõte, mis meil väga erinev on [ere lahkarvamus on kommentaarides].) Ent kuna nad minuga rohkem ei suhelnud kui tervitus ja ühe sümpaatse: "Võin ma oma koti siia panna?", ei seganud.

Muusika mulle meeldib.
Tantsida on taevalik.
Inimesed on see raske osa.
Komplimendid (muidugi neid tuleb, ma olen mina ju!) naisterahvastelt on toredad. Ilusate noormeeste pilgud samuti (seekord oli üks baarimees, kellega meil pilkudevahetus klappis, ta jälgis mind pärast mu esimest neitsiliku mojito ostu tantsimas, ostsin temalt ka teise, mitteneitsiliku moijto ja kui ta siis käis klaase koristamas, vaatas mulle veidi pikemalt silma).
Ja siis ma tahaks lihtsalt karjuda, kui mingid arvata minuvanused või mõnevõrra vanemad soome mehed tulevad juttu ajama, et ma ei ole, kurat, siin üksinda ometi teie jaoks! Minge ära!
(Mees ei olnud kole ega isegi hirmus tüütu, teemad, mil ta juttu teha üritas, olid tegelikult üsna mõistlikud, aga ma tõesti ei tahtnud juttu ajada!)
Mhmh, komplimendid ja pilgud head, aga ootus, et suhtle nüüd minuga - iu.
Kui ma tardunult lavale vaatasin ja üldse tähelepanu ei jaganud, läkski ta ära, aga see oli 10 raisatud minutit väga heast kontserdist!
Aga naiste komplimendid on ikka niiiiiiiiii-iiiiiiiii toredad!

Nii toredad!!!

Ei lepi

Huvitav, kui mul on täielik vastumeelsus mõne vaimse õpetuse ees juba sõna pärast, mida kasutatakse, kas see tähendab, et pole praegu minu teema üldse, või et olen enda nii lukku pannud selle ees, et ei kannata isegi sõna, ent mul just oleks sinna suunda väga vaja kallutuma õppida? 
Niipea, kui tuleb juttu alandlikkusest ja leppimisest, mul tekib: "NOOOOOOOOOOOOOOOOOO EI!!!!" ja ma tahaks kriisata. Röökida taeva poole alistumatust ja leppimatust, rebida rinna paljaks, tapke, kui tahate, mina omast ei loobu. 

Vahepeal leidsin selle koha endas ja maailmas üles, et öelda endale täiesti siiralt: "Aga see ongi hea. Nii ongi hea."
Aga siis hakkasin taas valust mõtlema ja kuidas ma ka mõtlen, vingerdan, karikate emandat loen (tal on selle kohta mitmeid häid poste, kuidas valu ei ole valu, sest see on nii ajutine, kui oled ilma kehata, on valu lihtsalt teoreetiline), mu sees elab nii suurte tähtedega KANNATUS ON HALB, VALU ON VALUS, et ma ei suuda sellega leppida.
Ei suutnud juba koolieelikuna. 
See oli väljakannatamatu. 

Igasuguste asjadega muidu suudan. Leppida. 
Et K ei saa mind ära parandada, isegi kui tahab. 
Et mina ei saa teda ära parandada, ükskõik kui väga ma seda tahan.
Et Totoro kardab teisi koeri, kuigi samas need meeldivad talle ka. Ta kardab.
Et ma pidin viima endale uue konipurgi.

Ent kui teemaks on "kellelgi on valus", mul ei ole "nojah, elu on selline, et vahel teeb haiget". Mul on "see on nii halb!!!!"
Ainsa erandi tegin endale, aga enam ma pallllllllllllllju aastaid ei tee seda ka.
Ka minu valu on halb. Valu on HALB!

Jah, ilma valuta sureks imetajad kohe välja. Vaimne või füüsiline, phmt üks asi ju: märguanne, et nii ei ole hea, tee teistmoodi. 
Õnnetuseks ei ole alati kohe selge, mismoodi tegutseda sedasi, et ei valutaks, ja no ... valu on valus. Mul ei ole lõputu valu ja surma vahel valides kõhklusi ka.
Misiganes, et ainult valu lõppeks. 
Ja ilmselt on mu empaatiavõimetuse ere ilming (s.t. ma ei tunnista, et oleksin empaatiavõimetu, aga mingi point ses Rentsi teoorias samas ON) põhmt, et teeksin sama valiku ka teistele, kui vaja oleks, isegi kui NEMAD tahaksid elada. 
Noh, kui nad sõnaselgelt ütleks, et ükskõik kui valus on, nad tahavad võimalikult kaua elada, ok, siis ma muidugi ei otsustaks surma kasuks. Ent sõnastamata enesestmõistetavusena oletaksin küll, et keegi ei taha ju ometi valu, ülejäänud elu kohutavates valudes või mitte-elu pole üldse mingi valikki, dohh.
Jep, mina olengi see, kelle arust coup de grâce on päriselt halastus. Mitte iroonia ega julmuse maskeerimine, vaid päris halastus.
"Lihtsate valikute" arvustustes oli siin-seal ohkamist, kuidas tulevik on hirmus ja kellegi piinadest päästmiseks tuleb ta hukata ja oo, kohutav. Ma olen ikka veel: "Oot, kuidas see nüüd nii paistis teile? Kui sai kiire lõpu teha, ilusti puhtalt tappa, see ONGI ju hästi?!"

Ehk ainus, mis MULLE autorina muret tegi, oli tahtmine kindel olla, et keegi ohvrit tagasi ei too, et talle veel valu teha. Nägin vaeva, et SEDA kindlaks kirjutada, sest enamiku aega toda romaani luues olin sügaval sügaval depressioonis ja kõik läks mu meeltes hukka ja jubedaks. Kui miski saab minna halvasti, see ka läheb, ja kui miski ei saa minna halvasti, ikka läheb. 
Viimane versioon (peale kosmeetiliste muutuste, mis toimetajaga koos tegime), mis EKL romaanivõistlusel võistlema asus, oli palju helgem, rõõmsam ja sõbralikum kui enne olnu. Selle kirjutasin vanast ümber, antideperssandid peal, konkreetselt mõttega: "See on nii ühe-naise-maailm, kus ta üksinda ja üksinda ja üksinda kõigega võitleb, peaks talle ikka mingid päris hoolivad sõbrad ka tegema, nii nagu seni on rõve ja valus ju!"
Ja ma olen ikka veel: "Oot, SEE on teie meelest sünge ja hirmus raamat?!?!?!?! SEE?!?!?!" 

Eih, uut raamatut ei paista. Kui saab minna halvasti, läheb - ja K murdus vahepeal katki. 
Mis noh --- ei ole tore kuidagipidi ja et raamat hilineb, on sealjuures väike mure.
Jah, mina tema asemel võtaksin need pildid, mis enam-vähem valmis, laseksin need mustvalgeks, ok, olemas, läheb. Aga tema ei ole mina ja no - ma siis ... lepin?
Selliste asjadega suudan leppida. Aga kuskil on piir, punane joon, kui soovite, millest ma ei suuda üle minna. Lepitav asi, lepitav asi, lepitav asi - ja EI MA EI LEPI SELLEGA ÜHESKI VORMIS, ei kompromissidele, ei mahendustele, EI. 
Elusatel olevustel on VALUS ju!
EI LEPI!!!

Samuti: nägin Tütarlapse jalga. 
Issssssssssssssver. 
Nii. Kuradi. Hirmus.
Et temaga sedasi juhtus. 
See kruusitäis tulikuuma chaid, mis tema reiele ümber läks, oli SUUR kruusitäis.