Lugesin raamatut.
Ketlin Priilinna "Liblikasonaat".
Jälestasin kirjeldatud abielu meespoolt ja tundsin kaasa naispoolele - aga samas pani tema käitumine ja mõttemaailm ka mõtlema.
Vaata, see üldvihatud "ohvrimentaliteet".
Enamasti mõeldakse selle all inimesi, kes end teadlikult ohvrina identifitseerivad ja oigavad, kui raske nende elu on ja kuidas kõik neile ülekohut teevad.
Aga selline käitumine on ikkagi minu arvates tervem kui selline ohvrimentaliteet, mida selle raamatu peategelane viljeles.
Mida mina ise ilmatu palju aastaid eneses kandsin.
Ja ikka veel kannan veidi - ega ma ikka ei arva, et hästi võiks minna. Ainult nüüd ma ei mõtle enam, et mina ise ei ole piisavalt hea, et elus head saada.
Nüüd mõtlen, et headus on kõrvaline, ma olen lihtsalt liiga imelik.
Lammaste juurde: mõnedel inimestel on sisemine veendumus, et mis nüüd mina. Mina? Mina teen liiga vähe, liiga kesiselt-keskmiselt, see pole ju midagi erilist, kui juba mina suudan. Minu teod ja olemine kõlbavad peamiselt naljaks. Kui ma teeksin hästi, olekski kõik hästi või vähemalt palju parem.
Järelikult teen halvasti.
Enda puhul näen seda mõtteviisi peamiselt takkajärgi.
Kuidas ma tegin fakin imet kogu aeg ja seda võeti väljastpoolt kui normaalsust.
Seestpoolt võtsin ka kui normaalsust, jaa.
Aga selle raamatu peategelase puhul nägin kõrvalt ja mõttevigasus oli nii valusalt selge, et võttis hambaid kiristama ja sundis peale pikad lugemispausid.
Naisel on rinnavähk, üks rind lõigatakse maha, keemiravi, kohutav õudus - ja ikka mõtleb ta enda sees, et peaks mehele rohkem toeks olema, kui too töö kaotas, peaks lastele aktiivsem ja rõõmsam ema olema, ei tee süüa, ei vaheta mähkmeid, ei jaksa isegi sülle võtta, oh, kui halb ma olen.
Ei, muidugi pead suutma. KÕIK suudavad, mismõttes sa/ma ei suuda siis?
Vat selline mentaliteet on mu meelest see päris ohvrimentaliteet. Kus inimene toob kogu aeg end ohvriks ja lisaks peksab selle eest, et piisavalt palju ohverdada ei suutnud, peaks ikka rohkem. MisMÕTTES ohvrimentaliteediga inimesed ei tee midagi? Okok, see on see teine ohvrimentaliteet. Ent selle ohvrimentaliteediga inimesed teevad kogu aeg, teevad kohutavalt palju, teevad, nii et tükid taga ja siis teevad enda üle veel nalja ka - minusugune hädaline sai toime, üle kivide ja kändude, aga no vähemalt tehtud, peame pidu.
Et selge oleks: pidu on iroonia, tegelt ei tähista sedasorti inimene ühtegi oma saavutust.
Kõik on vähem kui võiks, kui päriselt hästi saanuks.
Ja jabur on, et minu meelest see on nii selge ja ilmne. Alatasa tuleb ette. Mina niisiis tahaksin alati tormata kõiki teisi seesuguseid kiitma ja ülistama, kui krdi vaprad ja ilmelised nad on - aga kes seda minu pihta tegi, ah?
Mina sain räiget ja teravat kriitikat. (Mitte teilt, vähemalt mitte kõige räigemat. Need räiged ei loe enam.) Kuidas ma arvan, et ma hea ema olen, mismõttes ma arvan, et midagigi hästi tegin, kuidas ma võin üldse mõeldagi, et tahaks veel lapsi?! Terve eneseiroonia on kadunud, ma lihtsalt kiidan end mõõdutundetult, kui peaksin süütundes suplema!
Ma siiamaale imestan selle üle.
Et - mis me räägime püsilugejatest, kes sedasi kommenteerisid. Mu reaalsed päris sõbrad arvasid samamoodi.
Nagu ... kuidas nad üldse läbi ei närinud, mis toimub?
Kas see ei ole ilmne mõtteviga siis? Kas ma näen läbi ainult seepärast, et ma enda puhul tuvastasin säärase olemise viisi ja hakkasin sellega võitlema?
Nüüd nad ei ole enam mu sõbrad, mhmh, õigesti arvatud.
Aga jah. Suhtumine endasse kui mingisse a priori halba ühikusse on kuradist.
Enesekindlus on ainus, mis päästab.
Ära ole tark, ära ole hell, ära ole ilus, ära ole hea, kui ei suuda ega oska ega tahagi.
Ole enesekindel.
Kasvata oma lapsed enesekindlateks.
SEE on õnne võti.
Mitte teiste, vaid su enda.
hehe, see "sa pole iial kyllalt hea" on ju tydrukute kasvatuse põhikaanon ja kogu mendelejevi tabel, kõik muu tuleb selle järel.
VastaKustutaKusjuures on ju ?! ON JU?!?!?! Mis mõttes kõik ei näe seda igal pool, naised on ju seda täis - mitte mõned üksikud, vaid väga paljud! Jah, ok, ma ja Enola, raamatu peakangelanna , oleme natuke ekstreemsemad keissid, kui tavaline, aga naine, kes üritab üha parem olla, ei ole ometi mitte midagi kummalist!
KustutaNagu ... see ohvrimentaliteet on kuradist, kuradist, kuradist! Mida see printsess Di ütleski ... naine ei saa kunagi olla liiga kõhn või liiga rikas. Teiste sõnadega: alati on arenguruumi!
Öäkk.
siiski vist Windsori hertsoginna, kes oli ühtlasi natsifänn, nii et mis tast tahtagi.
KustutaSul on vist õigus.
KustutaMitte et ma järgi hakkaks kontrollima.
Eijaksa.
Seda kõhnuse ja rikkuse kohta ütles juba Nadine de Rothschild. Mitte, et see mingit rolli mängiks, aga niisama remargi korras. Tahtsin ka midagi öelda, noh. Selle enesepiitsutamisega on selline asi (mul), et ma endameelest pole enesekindel, samas ei tunne ka, et kuidagi ebapiisav oleksin ja rohkem peaksin. Pojaga just eile arutasime puudujääke tema lapsepõlvest ja mul on kindel seisukoht, et mina tegin oma tollase parima ja paremat parimat polnud mul kuskilt võtta.
KustutaMis ongi phmt see, mida ma enesekindluse kasvatamise raames endale ütlema olen harjutanud. Tegin oma parima. Polnud küllalt hea? Sitt lugu, aga nii on.
KustutaJa muidugi oled sa enesekindel, selle mitte nägemiseks peab väga pime olema =)
Ma olengi poolpime :-)
KustutaNadine de Rotschild umbes sündis siis, kui Wallis Simpson (Windsori hertsoginna) seda väidetavalt ütles, nii et Simpson tegi ilmselt otsa lahti. Enne oli nagunii ümaram mood.
KustutaGoogeldasin viimaks, kes on Nadine Rotschild.
KustutaNüüd tean.
M akunagi ostsin endale Nadine Rotschildi tarkuseterade raamatu. Tänapäeva arusaamadega suht klappimatud, peakski üles otsima ja enda juures refereerima.
Kustutaguugeldasin veel ja tsitaadiuurijad ütlevad, et autorit pole teada, kuigi seda on omistatud sinna ja tänna.
Kustutahttps://quoteinvestigator.com/2021/04/07/thin-rich/
sealt paistab lausa, et trükis ilmus esimest korda nii hilja nagu kuuekümnendatel (mõnes mõttes loogiline, sest suurem kõhnusekultus just siis lahti läkski).
Ühtlasi - lõdvalt, aga siiski - selle teemaga seotult soovitan vaada filmi Promising Young Woman.
VastaKustutaMa eile vaatasin ja see haakus valusalt.
Hea film ühegi hinnaalanduseta.
Kasvata oma lapsed enesekindlateks - jah, just see.
VastaKustutaEnesekindlateks laiemas tähenduses, nii et see hõlmaks uskumist sellesse, et olen piisav, olen väärt armastust, et mu tunded on adekvaatsed ja mul on õigus nii tunda, nagu ma tunnen jne.
Eks kahtlemata tegid need vanemad ka muidugi oma meelest ainult head, kes kasvatasid lapsed endas kahtlema ega õpetanud neid oma (negatiivseid) tundeid ära tundma ja haldama.