Käsitöödest

 "Smuutid on nii head! Ainult taimsed komponendid ja nii head! Oo!"
Ma uskusin.
Olid ka üpris head,
Aga mul oli kodus lahtine pakk kreeka jogurtit ja Poeglaps ei söönud seda ära. Tekkis mure, et kas saab enne hallitamaminekut otsa. 
Nii et panin seda smuutisse. 
"Püha püss! Nii hea! Smuuti läks nii heaks sellega. Taevalik!"
Ehk: faking veganpropaganda on see "ainult taimsed koponendid!"-jutt. 
Ärge uskuge. Proovige oma smuutisid natukese piimatootega. 
Ausalt, kreeka jogurt oli teiseks korraks peaaegu otsas, kaapisin vast kaks supilusikatäit kokku topsi põhjast, aga ikka andis hurmava tulemuse. Naatukene oli ainult tarvis!

Lähinädalatel on oodata sagedast minupoolset kreeka jogurti ostmist. 

Käisin Keila sotsiaalkeskuses vaimse tervise kogemusjagamise grupis. Lähen järgmine kord ka omaenda kogemusi jagama. 
Ma ei tea, kas mina olen see, keda nad vajavad, aga näeb. Vbla on. 
Ma ei saa rääkida, mis seal toimus, sest konfidentsiaalsus.
Väsitav, ent peamiselt meeldiv.

***

Järgmine päev.
Olin eile vist naatukene väsinud. 
Nii palju asju teha ei ole mulle üldjuhul talutav, kuid kuna oli hea emotsionaalne foon, kandis peavaluta välja.
Olgu, hääästi pisikene valu oli, aga kodus, söönud ja paar tundi civi mänginud, haihtus märkamatult. 

Vbla ma täna jätkan seeliku ääristamist. 

Kui nad veel püksid olid.
K pildistas.
Riik, mille vapil on kana,
ei saa kunagi võita riiki,
mille vapil on kahvel.

Selle seelikuga on naljakas lugu: ostsin neti teel haaremipüksid. Need olid heast materjalist ja ilusad, suurte taskutega, aga neil oli üks piiiiisikene viga: ma ei saanud oma normaalse sammuga käia. Püksid olid liiga kitsad. Treppidest üles ja alla minemiseks pidin sääred üles kiskuma ja ikka oli raske. 
Selge, sellised püksid on kasutamiskõlbmatud. Nii et lõin käärid sisse, lõikasin sääreosad ära ja kui ma alla äärde pitsi ajan, on mul väga hea seelik. Suurte taskutega!

Sellest on nüüd kõva neli aastat möödas ja ma olen nt 13 kilo kaalukam ja see seelik ei lähe mulle selga. Miks ta nii kaua seisis? Sest ma tahtsin sinist pitsi, et oleks ukraina rahvusvärvides (püksid-seelik on kollane). Aga ma ei leidnud seda kusagilt ja viimaks sel aastal leppisin mustaga. 
Hakkasin seda allaäärde ajama ja kolmandik on tehtud. sest mõtlesin: äkki Tütarlapsele veel mahub. 
Kuigi ma isegi ei tea, kas ta tahaks seda. 
Igatahes olen nüüd soone peal, pits on nõeltega kinni ja noh - kui tema ei taha, siis on mul igatahes seelik, mida oma pisikestele hirvetaolistele naissõpradele pakkuda.
Äkki üks neist soovib =P

Miks ma seda teen? Sest ma tahan puruks lõigata oma sinise kleidi. Muidu on kleit igati ok, aga varrukakitsenduste kohalt pigistab ja ma ometi võin varrukad ümber teha, Ilmselt ka sinna otsa pitsi õmmeldes. Mul on musta pitsi nüüd hulgem, sest muidugi ma ostsin varuga. Aga ennast tundes olen võtnud põhimõtteks "üks käsitööprojekt korraga", nii et seelik tuleb enne valmis teha, kui kleidi kallale minna saab.

Need varrukad pigistasid juba siis.
Tütarlapse pilt.

Ok, ma siis teen veits seelikut, siis võimlen, siis kirjutan romaani ja siis mängin civi. 
Kõlab nagu plaan - ma ei saa üht asja palju teha, ilma et hakkaks muretsema kõigi tegemata asjade pärast. Lahendus sellele on teha mitut asja natuke, siis on tunne, et on tehtud, võib järgmise võtta =)
Civ on lõõgastumiseks ja puhkuseks. 
Ma pean puhkama vahepeal.

Olen selle romaani suhtes lootusrikas. 
Täiesti teistmoodi, kui miski, mida ma seni kirjutanud olen (üllatuslikult, ma ju nii ühtemoodi asju seni, heh.) 
Jah, mu arust võinuks ka "Omasid ei jäeta maha" ja "Teistmoodi tavaline" rohkem hinnatud ja avalikult kiidetud olla, aga noh ... 
Mis seal ikka, järgmine asi vbla teeb mu 10 korda kuulsamaks. 

Oh, tont, luulekogu käsikirja peaks ka vaatama ... aga no jõuab. Kell pole veel veerand kolmgi, pikk päev ees =) 

Mitteuniversaalne suhe probleemidega

Loomulikult oli mul põhjus.
Põhjus sisaldas avastust, et ma pole ainus, kes üritab universumiga kaubleda, kui miski päris persse läheb.
"Ma annaksin kõik ära, et lastel ok oleks!"
Minu automaatne reaktsioon on ka sama. Kui Poeglapsel olid koolijäämise probleemid, ma tegin enda sees tehinguid stiilis: "Las "Devolutsioon" jääda märkimata romaanivõistlusel, peamine, et tal korda saaks, valus ei oleks. Las mul ei tulegi K-ga kunagi midagi. Kui tal ainult kõik korda saaks."
Mis phmt, muide, juhtuski. 
Mitte et ma arvaks, et kuskil oli põhjuslik seos.
Samas sellised juhused on natuke väga hirmus tavalised mu elus. Ja ma olen õppinud: kõik ei saa hästi minna. Iga rõõmu eest peab maksma ja parem ongi, kui väikesed asjad lähevad persse. Siis võib loota, et suured ei lähe.

Kunagi, kui Poeglapse isa mu maha jättis, kandsin kaelakeed, mida väga armastasin. Nahast ja portselansavist, beež, valge ja türkiissinine.  Kogu aeg kandsin. Imetlesin selle peenust ja vinget

Nagu see, aint täiesti teistsugune

käsitööd, mis selle kallal tehtud, värvigamma oli ka mu meelest ideaalne. Üksõhtu põldude vahel jalutades võtsin selle kaelast ja viskasin naabrite lambakoplisse. 
Sest ... mul ei ole midagi anda, oo maajumalad, aga võtke seegi ohvrianniks! Mul ei ole midagi muud anda, palun, palun, las ta tahab mind tagasi!
(Et midagi muud pole anda, ei olnud tõsi. Või no oli ka, sest loomulikult ma pakkusin ainult väga kitsalt enda asju - aga vbla mõne arust oleks saanud ka teiste arvel pakkumisi teha. Mina ei pakkunud Pojaisa tagasisaamiseks Tütarlapse väikest sõrmegi, ma ei mõelnud ka kunagi, et oh, las mu lastel läheb midagi halvasti, et aga Rongimehe sõprusegi tagasi saaksin. Sest - ei.
Minul läheb valusalt, mingu. Kui välja ei kannata, suren ära. Lastel peab hea olema. 
Mis on ka põhjus, miks mind MEELETULT häirivad ja häirisid arvamused: "Nii isekas, kuidas ta võis end tappa, endal lapsed". Nagu ... ma andsin kõik ära kaasa arvatud oma elu ja ikka pold piisavalt?! Ikka pidanuks rohkem andma?!  Minge te ka ...) 

Okei, ja alles siis, kui tabasin, et keegi teine teeb samuti nii, see on ka tema automaatsus, ja selle üle mõtisklesin, taipasin, et kauplemine pole vist tavaline viis probleemidele reageerida.
Ütlesin seda. Tema vastas, et nojah, armastuseta laste tüüpiline käitumine: kui ma selle ja selle ja selle ka ära annan, siis maailm ju armastab mind?
Muidugi.
Armastus TULEB ära teenida, niisama ei saa midagi, ja maailma armastust saab ära teenida, võttes talt vastu mingi hulga valu. Ikka ei lähe hästi? Ju ma pole veel piisavalt kannatanud. 

Ma ei mäleta, mida ma otsisin, aga lugesin hiljaaegu seda postitust üle. Ja sealt kommentaariumist jäi kõlama, et tegelt ma tahaks kaastunnet ja sobida ja seepärast mind häirib, kui teised väikeste probleemide peale leili lähevad ja neile kaasa tuntakse.
Aga tegelt ilmselt ei ole nii. Mind segab see pisikeste probleemide peale närviminek väga ka hoopis mujal keskkondades kui blogid ja hoopis otsesemalt kui üle kaastunde. Häirun, kui inimene tööd tehes vannub, sest mingi kruvi on vale suurusega või ta unustas ämbri alla panna ja vooliku küljestvõtmise peale tekkis põrandale loik. Häirib, kui keegi ärritub, et tellis netist vale suurusega püksid või et hinnad tõusevad või misiganes viiekümnes asi.
MisMÕTTES need asjad häirivad teid???

Minu jaoks on selge: väikeste asja kuradileminemine tähendab, et on lootust, et suured lähevad hästi. Mitte küll kindlust, aga tõenäosuse kasvamist.
Kui mitu valesse kohta tekkinud loiku, ahjupõhja tilkunud rasvaladet või vales suuruses tellitud saapaid ma olen valmis välja kannatama, et Ukraina võidaks sõja või et mu tütar leiaks ala, mis talle sobib ja õnnelikuks teeb?
PALJU! 
Palju tohkem kui üks või kaks või neli. 
Nii et mu sees vormub pisiasjade peale hädaldajate aadressil oluline pahameel. Mis te ei ole valmis maksma väikest hinda, et suured asjad võiksid hästi minna?! Mis teil VIGA on?!

Jah, muidugi ma ei mõtle nii mõistuse tasandil. Idiootne. Kõik teavad, et asjad nii ei käi, sellist seost ei ole - aga ...

Aga.

Aga keskmiste arvude seaduse järgi ju peaks viimaks ka hästi minema, kui tükk aega on halvasti läinud? Nojah, ok, tõenäosusteooria on kitsam, nõuab ühe teatud valdkonna täpseid andmeid ja siis kehtib selle ühe valdkonna kohta, kuid ikkagi. 
IKKAGI.
Keskmised arvud! Kogu mu elu! Loota ei tohi, siis ei saa iial. Hästi läheb, kui enne on piisavalt halvasti läinud - või võtab "hästi" ka tulevikult ja varsti läheb halvasti. 
Väikeste probleemide peale ärritumine = ei taha maksta, et suuured asjad hästi läheksid. 

Jah, ma saan aru. Abusrdselt egotsentriline maailmavaade. Kui minul personaalselt piisavalt palju persse läheb, võib Ukraina sõja võita.
Nüüd on mul täiesti ajuvaba ootamatu imeline armulugu ja krt.
Kas ma peaks selle ise teadlikult ära rikkuma, et Ukrainal läheks hästi ja Trumpil+Puntinil halvasti? Kuulge, see ei ole loogiline, tegelt seos puudub, ole õnnelik, väga väga naine, kuni saad!
Aga ...
Ent ...
Kuid ... 
... äkki ikkagi toimiks ... ?

Ei, ei. 
Mõistus ütleb niiiiiiiii selgelt, et seos puudub!
Aga ma väga tahaksin, et nüüd maailm näitaks elavalt oma toimisega, et seos tõesti puudub ja mul võib olla õnnelik armulugu JA Ukraina võidab sõja JA Musk saab ajurabanduse, Putin kukub ja Trump samuti. 

Ajad on head

Ikka on ebamaiselt arutult jaburalt hea. 
"Ei tohi suhet tahta, ega suhe sind täielikuks tee."
Teeb ikka küll. 
Ma ei mäleta, millal viimati nii hea oli, aga ÜTLEKSIN, et vist Leevikese algusaegadel. Kui ma veel lootsin ja ihkasin ja arvasin, et vist sain.
Ahei, valetan. Poolteist kuud kaugsuhet Rongimehega ka. Õige. 
Mitte miski ei ole nii hea.
Ok, beebid. Beebid samuti. 
Aga ikkagi. Raamatute ilmutamine? Raamatute kirjutamine? On tore, aga tasemel "teeb muu elu talutavamaks." Üldse mitte "elu on hea, ei ole vaja seda talutavamaks teha. Juba ONGI hea!"

Kuskil keegi on teinud kohutava vea, mida võib "kõik inimesed on sellised" pähe õpetada. 
Ei, me ei ole sellised.
Jah, ma OLEN inimene, tänan küsimast. 
Jah, JAH, ma saan aru: dopamiin jookseb, see teeb nii heaks, narkomaania. 
Ainult et dopamiin jookseb tõesti ja on päriselt ka hea. Krdi teraapiad või "õpi muude asjade üle õnnelik olema" EI TOIMI. Hormoon ei hakka jooksma. Ja kui mõni eriti ebateadlik isik tuleb seletama, et keha sisenõrenäärmete töö ei ole oluline, vaid MÕTLEMINE teeb õnnelikuks, ma täie rahu ja enesestmõistetavusega peksan teda tooliga pähe. 
Sest nii loll ei tohiks karistamatult olla.
Inimesed ongi lollakad? Jaa. Aga mul on püha õigus otsustada, missugust lollust ma tolereerin, ja seda mitte.
Seda mitte.
Kõik ei tea? Võiksid teada. Ja KINDLASTI võiksid uskuda, et ma tean, millest räägin, tean kaugelt paremini kui teoreetikud, kel hormoonidega asjad korras.

Vahemärkus: Zelenskõi marssis Valges Majas kohtumiselt minema? 
Oh, taas kord leiab tõestust, et kutil on eneseväärikust. 
Samuti hea arusaamine, millal on midagi päästa ning millal üritus leebuse ja järeleandlikkusega midagi päästa tähendab lihtsalt, et sa mitte ainult jääd kõigest ilma, vaid ühtlasi on su keel paistes teise saabaste noolimisest ja ta saab teel välja sulle põlglikult pähe astuda. 
Hästi tehtud, lugupidamisväärne!

Tagasi oma elu juurde: tegelt on mul kahtlusi, et midagi juhtub veel. 
Ja seninegi on nii ajuvaba, nii mõistetamatu, misMÕTTES sai nii juhtuda, mismõttes, mismõttes, misMÕTTES?! et mul on juhe maksimaalselt koos sellegi peale. 
Veel midagi? 
Kulge ...

Praegu ei pea sellega veel tegelema. Praegu saan hardalt ohata, et Poeglaps käis sõbra juures koos kolmanda sõbraga ja nad küpsetasid küpsiseid.
Jah, täiega ebaaus - Tütarlapse kokanduslikud imeteod on mu arust küll imeteod, ent mõtlen samas: "Noh, ta ongi selline."
Aga Poeglaps ei ole selline. Nii et olen tema pihta hell ja vaimustunud ja sain ka ühe küpsise. 
Krt, mul ei ole õnnestunud teda kirgliseks toiduvalmistajaks koolitada, kuid vähemalt inimeseks, kelle arust toiduvalmistamine seltskondliku ajaviitena on vastuvõetav!

Olla ATH? Muidugi olla

DISCLAIMER

Mõtlesin. Mõtlesin veel. ATH-teemad haarasivad mu aju enda alla ja mõtlesin veel. 
Panin konteksti. 
Olin veidi hämmeldunud. Sain veidi selgust. 

a) Lihtne teema - muidugi võib igaüks teha just seda mis tahab

See oli ja on mu ATH vabadushüüd.
Mul oli väga vaja endale öelda, et kui ma midagi teha tahan, on täiesti kombes seda ka teha. Mul on õigus tunda, nagu ma tunnen. Et mu tahtmised on nagu tõusulained, on okei.
Ma võin. Sa võid. Ta võib. Meie võime. Teie võite. Nad võivad. 
Ja praegu oma elule tagasi mõeldes on ainult need ATH-tahtmised üldse elus mulle midagi andnud. Üritused olla normaalne, paista neurotüüpiliselt hea, olla nagu kõik on andnud mulle ainult ebaõnnestumise tunnet, ent ma tahan-ma teen ka lapsed, raamatud, rohelised seinad, koera, võrgupäeviku. Jah, on ka halbu asju andnud - viimased seksid, kohutavad süütunded liitri jäätise söömise järel, peavalu. Aga ausalt öelda tunduvad need oluliselt pisemad hädad olevat, kui suured plussid "teen, kui tahan" plusspoolele jäävad.  
Üritused olla tark ja mõistlik pole mulle absoluutselt mitte midagi head andnud.

b) Miks ma olen võrgupäevikus nii palju peksa saanud

Jaa-jaa, sel on muidugi palju teisipidiseid põhjusi ka - inimesed ei näe mind, nagu ma olen, nad näevad mind lähtuvalt sellest, millised nemad ise on jne. Ja mõned siiralt arvavad, et ma provotseerin meelega (sest nemad provotseeriksid-provotseerivad meelega vahel), ja mõned ei tunneta mind inimesena vaid ma olengi mingi hirmus elukas, kellele võib mida tahes ütelda. 
Aga kui ma tirin tarkade ja heade inimestega raksuminekud mälust esile, siis krt - need on praktiliselt alati tulnud selle pealt, et mulle just tol hetkel tundub midagi tugevalt (ütleme, ATH on päris intensiivne "jah, just, mulle praegu tundub nii, nii et nii ongi!" tegija) ja teised hakkavad vaidlema, sest neile ei ole seda valgustust vahetult peale langenud ja nad ei arva, et nii oleks.
Eriti ei ole nii alati ja igavesti.
Eriti ERITI ei ole nii, kui ma üldse olen asjadest valesti aru saanud. 
Näiteks Ukraina-teemadel sain korra valesti aru. Või isegi kui sain õigesti aru (üks teine juhtum fb-s), ise ka imestan takkajärgi, kui teravalt reageerisin. Ei, oli küll põhjust häiruda, ent ... ma ikka läksin kohe peale, relvad pihus lakkamatust tulistamisest kuumad ja hambad irvi. Millegipärast olin jube kuri kõigi peale, kes venelasi demoniseerisid ja (sõnades) tahtsid halvasti kohelda. 
Mulle tundus, et kellegagi kasvõi sõnades elajas olemisega tõmmatakse vesi peale iseenda inimlikkusele ja mis mõttes on ok sedasi öelda??? 
Muuhulgas mõtlen ses kontekstis Mikk Pärnitsa peale - jah, tema on ju ka selge ATH juhtum. Sellest paljud veidrused, et ta on just nagu mina. Mis tol hetkel tundub, ongi ainus tähtis asi ja muud teemad isegi ei registreeru ajus. Ning siis saavad teised ootamatu signaali ja mõnikord nördivad. 
(Mina nördisin ta peale Ukraina-teemadel korra. Ta ütles vaimseks vastuseks "krt, aidake rohkem!" jutule mingi Ukraina poliitiku suust kunagi 2022 sügisel, et mida nad muudkui tahavad, tehku oma korrumpeerunud putsis riik esmalt korda, ja ma olin täiesti O_O.)
Mis tundub hetkel tõsi, saab ette laotud ning täielik ahastus, kui siis inimesed ei mõista mind või minuga nõus pole vms.
Pärnitsaga on ilmselt samamoodi.

c) Ma teadsin, et ma pole normaalne

Samas iga kord - IGA kord - kui saan teada ja aru, et ma ei ole normaalne mingil arusaadaval ja teismoodi normaalsusse mahtuval moel, olen kergendunud. SEE ongi põhjuseks! SELLEpärast on minu elu nii teistmoodi kujunenud kui "peaks" ja "tavaline oleks" ja "inimesed elavad ju niimoodi"! Ma ei olegi normaalne - mitte ainult enda arust, vaid mingite aju-uurijate arust on sellised inimesed nagu mina eraldi tüüp! 
Ma olengi ülekahemeetrise korvpalluri sarnane isend, kes üritab end normaalse elu turistiklassi-istmele mahutada ja kel jube ebamugav on. Jah, ma olen LIIGA (mitte "ma ei ole piisavalt", nagu kaua aega mõtlesin).
Kuna mul on tohutu trauma sellest, et mind ei usuta, mind ei mõisteta, mina arvan, et olen imelik, aga ümbritsejad (khm, võrgupäeviku kommentaatorid, kuigi selliseid jõledaid pole õnneks ammu näha olnud) ütlevad, et täiesti tavaline nõmik. Ma JUBEDALT rõõmustan, kui leian endale mingi kasti. Mingi "siia sa sobid" klassi. "Sellised inimesed on ka olemas." 
Nii tore!

d) "Poola poisid" on selge ATH-inimeste lugu

Kõik peategelased on ATH-kad. Eriti Poola poisid. Aga tegelikult emade murd samuti. Kuidas ma seda varem ei märganud? No ma märkasin, et juttu on maailmast ja inimestest, keda mõistan, kes on minu moodi, kelle kiiksud on arusaadavad, aga ma ei osanud neile ATH-silti külge panna. 
Uskusin kunagi hoopis peaasi-lehte, mis annab ATH kohta äärmiselt nüri ja ühekülgse info, ja üldse ei adunud, et ATH on TEGELIKULT hoopis midagi muud kui kalduvus tähtajad üle lasta. Et nimetet peaasi-leht annab samasuguse ääretult ühekülgse info ka autismi kohta ja pikk kirjavahetus, mida ma ühe sealse psühholoogiga pidasin, lõppes sellega, et vihastasin tema kirja peale niivõrd, et ei lugenud seda lõpunigi, vastamisest rääkimata, kuidagi ikkagi ei öelnud mulle, et ei tasu uskuda, mida nad ATH kohta kirjutavad. 
Kuid nüüd näen nii palju uut ja põnevat. "Poola poiste" tegelaste enamikku ühendavat, onjo. Et 5-8% inimestest on ATH-kad, kusjuures sarnane leiab sarnast ehk et tekivad ATH-inimeste ühendused, sõprused, kommuunid jne on täiest loogiline.
Et ma neisse ka päriselt ei sobi, sest autism, on ka loogiline. 
Kuigi ma siiamaani natuke nördin, kui Luiks (Adam) mu sünnipäeva puhul talle öeldud ilusasi asjasi ei laigi fb-s =P Sest kunagi ta suhtles minuga! Et ma ei osanud piisava soojusega vastata, ei tähenda, et ma halb inimene oleksin!
Ometi.

Üldiselt ... see on hästi hüplik postitus, ei? Jaa? 
Ühest küljest mulle meeldib mõelda, kuidas see, teine ja kolmas veidrus on minu juures seletuse leidnud. Nii tore.
Teisest: iga kord, kui mul tuleb pähe mingi uus avastus, valgustus, innustav mõte, ma põlen veidi aega. Aga ega ma loll ei ole, ma ju tean ja näen, kuidas see on ajutine. Uus idee võtab mu peas ruumi ära, ent mingi aja möödudes taandub, muutub iseenesestmõistetavuseks, ei eruta enam.
ATH toimibki nii. 
Ilmselt mõtted ATH kohta ka ... taanduvad varsti. 
Nii veider, tegelt - ollagi hetketunde-inimene. Krt. Kui ma ei saa oma tundeid ka usaldada, mida ma üldse saan? 
Ei. Punkti a juurde tagasi - mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, teha, nagu ma tunnen hea olevat, olla, kes ma olen. Ma ei pea olema keegi teine ja teistsugune.
Ma olen mina. 

Riik, mille vapiks on kana, ei saa iial võita riiki, mille vapiks on kahvel!!!

 Samuti tegin ma Ukraina iseseisvuspäeva - mis on täna - puhul pilte. 

Elu

Keha otsustas, et hädaolukord läbi, ja mul on nii halb. 
Lihtsalt seisan, keset kööki, taldrik käes, ja esiteks ei suuda meenutada, mida ma teha tahtsin ja teiseks, kui see meelde tuleb, ei jaksa seda ikkagi teha. 
Nii raske. Kõik on NII raske. 
Unes näen mingeid jaburusi sellest, kuidas proovin ja proovin erinevaid rõivaid, teen patse (unes olid mul pikad juuksed), sätin nii ja teisiti, aga ikka ilus ei ole. Pealegi ei leia ma kappidest midagi üles ja kogu aeg pressivad rõivad riiulitest välja, kui seal sobrad, ning kapiuksed ei taha pärast kinni minna.  

Ja oleks siis sõda päriselt läbi!
Praegu on seal päriselt rõve. Enam ei saa kuidagi keegi adrenaliini peal joosta, ainult karm vaprus ja visadus aitavad. Mõlemad pooled lähevad metsikumaks ja rabedamaks (ukrainlased ka, kuigi nende kuriteod on pisikesed võrreldes vene poole omadega - aga video vangilangenud vene sõdurite sandistamisest ringles), valus kujutlema hakatagi. 

Aga minu keha arvates on normaalne elu tagasi.
Eks meil siin Eestis vist ongi. Natuke annetatud, mõni Šuura lapse klassis juures ja mis seal ikka.
Tuumasõja oht? Naah, sel teemal isegi suured pabistajad ei viitsi pablada. 
Ja mul on nii halb! Andke häireolukord tagasi! NII palju parem oli olla!!!!!!

Mis siis minu jaoks muutunud on? Üks inimene fb-s, kes mulle enne ka suht meeldis, meeldib nüüd väga. Eestivenelane, kui te inimesi rahvusteks jagada armastate, aga ei tema ega mina armasta. Loeb inimlikkus, mitte keel, usk, kodakondsus. 
Ta on mu nii suur lemmik, et ma olen isegi paar korda mõelnud temaga elusast peast kohtuda. 
Ainult mõelnud. Me ainus päris kohtumine oli mingi 8-9 aastat tagasi. Aga see mõtegi peaks lemmikluse tasemest aimu andma.

Kodus on natuke rohkem konserve varuks. Natuke, ma olen konserviostja ka muidu, oad, kikerherned, kookospiim, sprotid. Aga nüüd on mõned tuunikalakonservid ka.

Mul on purk himaalaja soola, sest peensool hakkas otsa saama ning kui ma olin poes avastanud, et hei, PAN-soola on! avastasin ka, et himaalaja roosa maksab kilo kohta kaks ja pool korda vähem. 

Peensool pole ikka veel otsas, kuigi soolavaka põhja tuleb kaapida, et pool teelusikatäit kätte saada. Normaalne sool aga hakkab poodidesse tagasi tulema. Phmt võib öelda, et paanitsesin üle, aga tõsi on ka, et ega mulle sõjatagi meeldi tunne, et igasugude sool HAKKABKI PÄRISELT elamisest otsa lõppema.  
Sest ainult peensoola kodus pidama hakkasin juba palju aastaid tagasi. 

Kas midagi on veel teistmoodi ... mõnede toodete puhul lugesin väikesi kirju, et kindel olla: pole Venemaal toodetud. Väike kiri oli jube väike. Mõtlesin, et mulle vist on prille vaja. 
Olen sellest mõelnud viimased 7 aastat. 
Selgelt ei ole mure piisav, et selle pärast midagi teha. 

Ibukavarusid täiendasin, aga et nüüd on uus pakk juba lahti tehtud ja sealt mingi 10 tabletti võetud, ei lähe see väga millegi erilisena kirja. 

Jep, minu senised sõjamuutused elus.
Peale selle, et oli nii hea JA nüüd on kontrastina nii halb. 

Mart Kanguri luuletus

Kas üks rahvas lõpetab juba
oma kultuuri selja taha
pugemise
puškin tolstoi bulgakov
mandelštam brodski harms
ei olnud teie tõttu
vaid teie kiuste
nad on meie omad
globaalse kirjasõna vabariigi
kodanikud
nad sülitavad
veel hauast
mullast suudega
teie messiaanilikele deliiriumitele
isevalitsejale õigeusule
kirillidele šoigudele
ja sellele, kelle nime
ei öelda
lõpetage oma kultuuri
selja taha pugemine
ja pugemine oma isandate ees
saage inimesteks
võtke vastutus
uurige seda imeasja
seda masinat mis toodab
hinge

See luuletus vabastas minus midagi suurt ja olulist. Ma ei anna ära oma Bulgakovit, oma Ahmatovat, oma Ilfi ja Petrovi, oma Dovlatovit. Nad ei ole natside omad, nad on vabad. 
VABAD!

Tegelt mitte ängipuhang

Esiteks valutab mul pea.
Teiseks valutab mul kõht. 
Kolmandaks: minge persse, natsionalistid! Suva, kelle vastu ja kelle poolt te natsid olete. 
Ja need ka, kes samastavad saumikseri varguse ja inimeste piinamise. MINA olen sealjuures see paha, sest ei pea vargust eriliseks patuks. 
Neljandaks märkan, et söön hirmus palju. Nagu ... mõnus on süüa. Mis on phmt hea. 
Viiendaks loen "Põlguse aega", olen päris lõpus ja üsna mürgine idee pihta, et kui noor naine litsub kehaliselt ligi teisele noorele naisele, see ei ole vägistamine. Kogu värk on hoopis teistmoodi, nii tore, et Ciri pääses olukorrast, kus litsujaks oleks noor mees olnud.
Või siis ... suurt vahet ikka pole. 

Selle kõige keskel on ikka hea olla. Plaanida loomaaedaminekut ja pojale lõpuülikonna ostmist ja perepilte (seotud on kaks eelnevat niipalju, et lõpuülikonna nimel on pildistamisvaenulik noormees vbla valmis mõnel pildil siiski olema). 
Ma ise ei ole mingi ülikonnafänn, aga no kui see on laheda mustriga või erilist värvi, olgu. Võin osta, et Poeglaps rõõmsaks teha. 
Naiste seljas on ülikond kusjuures vinge. Meeste seljas igav. 

Võibolla see on ka mingi meetod autistide ja allistide eristamiseks? Sest ma olen nii palju kuulnud ja lugenud naistest, kes lähevad põlvist nõrgaks, sest mehed on ülikonnas või univormis ja oo, kaunis, miks kogu aeg nii pole? Ja minu jaoks on need: "Nojah, eks hädaga kannatab ära ja siis ta võtab koledad riided ju jälle maha, paneb kodusemad asemele ja kõik on hästi."

Isegi ilma näota on see ahvatlev pilt

Kui ma mingi riietuse peale sulan, siis ilmselt rullkraega lohvaka kampsuni. Eriti ühte heledat värvi. Kreemikas või beež või helehall. Tibukollane vast mitte, aga kahvaturoosa: ooo!

Tegelikult vist ei ole. Autistide ja allistide värk.
Aga mulle käib väga pinda rõivastus, mis on suunatud sellele, et oldaks teistega ühtmoodi. Ülikondades mehed, vormis sõdurid, koolivormid - võeh. Aga ebatavaline värv päästab ülikonna ja kunstipärased lisandid (kingad, purukserebitud värvilised sukkpüksid, üleskääritud varrukad, pikk sall) koolivormi. 

Võibolla pole see minu kui autisti eripära.
Võibolla on see minu kui minu eripära.
Umbes nagu ma ei pea varastamist eriliseks patuks.
Muide, olen rohkem kui  20 aastat imestanud, kuidas kui sa varastad endale toidukauplusest süüa, sest sul ei ole süüa ega üldse raha, on see hullem patt, kui taskud raha täis, varastada mida iganes. Ehk kui sa kohapeal trahvi ära maksta ei suuda, kutsutakse politsei, aga kui suudad ja maksad: ok, varasta aga, kuskile kirja see ei lähe ja meid ei sega.
Ja ma ei ole sellega nõus. Minu jaoks on vastupidi ja fakk need seadused ja reeglid.

Kaledus kerkib

21 päeva ja ma olen juba: nojah, Ukrainas on laiaulatuslik sõda, aga kuna nad ei kaota kiiresti, olgu, mõtlen teistele asjadele. 
Mitte mõistuse tasemel, eks ole, mõistus tõmbub ikka rõngasse ja ajab end siis hooga sirgu ja krampleb, kui mõtlema hakkan. Tundetasandil. "Ahah, nojah ... tahaks midagi värsket, midagi C-vitamiinist ... kiivit!"

Njah.
Tahaks mingit Ghiblit vaadata ja magada. 
Oleks päev tehtud.
Tähendab, see on seepärast, et eile tegin asju kaugelt üle oma jaksamise piiri, täna oli kohe hommikul kahetabletimigreen ja ma ei ole isegi üllatunud ega enda peale pahane, vaid tõden: "Seda oligi oodata."
Ent ei ole pidevat Ukrainast mõtlemist. See on tausateadmine, aga vajub järjest kaugemalt taustale. Ning see tundub samas nii vale.

MisMÕTTES mul on: "Nojah, pommitatakse puhtalt tsiviilidega asustatud alu, tapetakse kümnete tuhandete kaupa ... peamine on, et nad vastu peaks!"
Võiks ju erutuda. 
Üldse ei erutu. 
Ostan Ristiku kohvikust Ukraina makroone, mille kogu tulu läheb ukrainlaste abistamiseks (mul oli eile RASKE päev, mingit rõõmu oli vaja) ning mõtlen, et olen midagi teinud, jai, minu osa probleemilahendamisel olemas.
Noh, minu osa on olemas (mitte ainult makroonide ostmise näol) ja mitte kellelgi ei oleks parem sellest, et mul halvem on. Tasakesi teen rohkem ja edasi, ikka.
Imestan lihtsalt oma reaktsioonide üle. 2014 oli küll kauem otseselt halb. 

Magus mannapuder ja mõru must kohv sobivad nii hästi. 
Mm, oivaline. 

Muide, ma ei oska "leitnant" kirjutada. S.t. praegu kirjutasin hoolikalt õigesti, aga kui loovkirjutasin ja nüüd seda läbi toimetan, selgub, et vähemalt 2/3 kordadest olent "leitnant-i" asemel kas "leitant" või "leitnat" kirjutanud. VÄHEMALT 2/3 juhtudest.
Õige variant oli ikka haledas vähemuses.
Ja siis ma olen veel hädas käänamisega - millal läheb t d-ks, ei ole mulle üldse enesestmõistetavalt selge. 
Siiamaani on imelik mõelda, et ses sõnas on kaks n-i. 

Koer on alustanud näljastreiki. Kümnekilone pakk suht kvaliteetset toitu, veidi üle poole on ära tarbitud - ja korraga ta seda enam ei taha.
Süüa tahab küll, väga tahab, aga isegi selle hinnaga, et pärast saab konti, ei suuda ta tühjaks süüa oma krõbuskikaussi, kus natuke põhja peal. Niutsub. Vaatab mulle haledalt otsa. Paneb pea mulle sülle. Nii armas, nii hale. 
Aga ikka ma ei anna talle. Olgu, pudrupoti sai puhtaks lakkuda. Aga seda ma oleks talle igal ajal pakkunud, ainult ta ei oleks muidu ilmaski viitsinud nii põhjalikku puhastust teha. 

Krdi halastamatu kodanik on Totoro omanik =P

Vabadusest

Kui sa arvad, et ma kardan,
arva uuesti.
Kui sa arvad, et ma ei saa midagi teha,
arva uuesti.
Kui sa arvad, et ma ei suuda,
arva uuesti. 

Kiiev püsib ka täna. 

Olukorramõtted

Oo, mul on isegi kerge ärevus hinges. 

See on ebatavaline, nii et huvitav. Mida ma kaasa võtaks, kui oleks vaja kähku lahkuda? Kuhu ma läheksin? Hmm, äkki peaks teise magamiskoti veel ostma, ühega me pojaga toime ei tule ju. 
Kuigi see on hea soe. Miinus kümnene vist. 
Jah, aga kuhu minna, kui mitte lihtsalt linnast veidi välja parkmetsa? Olgu, mõtlen sellele, kui vaja on. Kui pole vaja, ei mõtle. 
Lihtsalt vajaduse tõustes oleksid hinnas kõik ahikütte ja kaevuga majakesed, aga minu pere oma on umbes 200 km kaugusel. Kas ma veaks sinnani välja? Kui oleks vaja jala minna? Ja mitte teedel, eks ole, vaid kuidagi --- 
Naaah, eks näeb.

Kriisisituatsioonid ei tundu mulle hirmutavad, vaid erutavad. Ma olen enamiku oma elust kriisis elanud, nii- või teistsuguses, ja kui on vähemalt üldsuse arust ka kriis, mul on tegelikult edumaa - vähemalt saadakse aru, et raske on, mitte et mul on omaette raske ja siis veel mõnitatakse kõrvalt. 
Ja ma tegelikult eelistaksin suurt sõda sellele, et Putin Ukraina kähku ära vallutab ja maailm ohkab: "Nojah, kehvasti küll," ning elab edasi nagu ennegi. 

Krt, aga praegu on küll nõme sant olla. "Ma ei saa olla lahingmeedik, kuigi julgeks küll, sest mu käed on nii kobad ja ma ei suuda kõige lihtsamat asjagi kiirustades teha!" Ma ei saa mõelda, et oh, läheks appi, sest minust poleks mingit abi, oleksin ainult koormaks. 

Üldiselt levib sotsiaalmeedias soovitus mitte infot otsida, mitte lolliks minna, võtta asja rahulikult ja piires "mida mina just praegu oma lähedaste heaks teha saan". Kui pole väga midagi, siis las nii jääbki. Ela tavalist elu.
Ma arvan, see on hea soovitus. 
Lissalt ... lissalt tore oleks end mobiliseerida, kõik varuakud tööle panna, sest ON VAJA - mul on suur usk oma suutlikkusse kriisis toimida. Kui seda vaja pole, olen ikka igav tavaline mina.

Nojah, olgu, ma ei ole igav.
Kuid ideeliselt. 
Olla kangelaslik tundub nii lihtne. Tavaelu on see, millega ma hästi hakkama ei saa.

Aga - see mu kunagine pettumusetoonud deit kirjutas fb-s, kuidas: "Nüüd peaks olema ilmselge, et Venemaal (Putinil - minu seletus) on üks eesmärk - näidata lääneriike nõrgana. Lõputu heietamine, hukkamõistmised, nõudmised rahumeelseks lahenduseks (...) Muuhulgas on suudetud täielik naljanumber teha ÜROst - kui on vaja mingeid kolmandajärgulisi diktaatorihakatisi kuskil kaugel korrale kutsuda, purskub üksmeelt üksest ja aknast. Kui on vaja hukka mõista Venemaa agressioon, sest Kiievis peavad tsiviilisikud elukutseliste sõjaväelastega lahinguid pidama, ei saa järsku mitte midagi teha, sest agressor on juhuslikult Julgeolekukomisjoni eesistuja ja ei lase resolutsiooni läbi - ning kõik istuvad lollide nägudega ja kehitavad õnnetult õlgu.
Kreml muidugi ootab tuumasõda, sest siis saaks ta maa alla pommitada kõik, kes teda kasvõi korra on imelikult vaadanud," ja see on hirmuäratavalt hirmuäratavalt hirmuäratavalt läbinägelik. 
Et jah, mina indiviidina olen loomulikult: "See on VALE, ma võitlen surmani ja naeran teile siis veriste hammastega näkku, kui aeg käes on." Aga on hulk inimesi, ka juhtivatel positsioonidel, kes mõtlevad: "Jah, aga me luksuskaupu ikka tahaks Venemaale müüa, sest oligarhide naised on me põhiklientuur!" ja "No aga GAAS, me ei saa ju ilma!" ja "Sõda on ikka väga paha asi!"

Ja krt, ma olen ju isegi nõus vähemalt viimasega. 

Aga lihtsalt minu lahendus oleks lüüa uppi see, kes sõdida tahab, ükskõik mis hinnaga, mitte: "Väldime sõda iga hinna eest." Mis võibolla ei ole kõige arukam, arvestades, et Putinil on tõesti tuumavõimekust pommitada kõik kiviaega. 

Teod

Kurat, ta tegi seda jälle.
Omal moel on see isegi hea - nüüd peab reageerima ka keegi muu, kui vabaühendused ja tavakodanikud jne. Keegi muu kui "Vaba Ukraina" ja mina.
(Mul on, muide, Ukraina vappi kujutav kaelakee IKKA kaelas. Ära olen võtnud ainult väga ajutiselt, pannud kohe jälle tagasi, kui olukord möödas - sest no Krimmi pole tagasi antud, eks ole.)

Aga ikkagi jube ka. Sest kurat, reageerige, kurat, ärge lubage, kurat, olge inimesed - aga samas ma kardan ikka, et ei tehta midagi peale "kategoorilise hukkamõistu". "Sanktsioonid Venemaale", aga gaasi tahaks ikka.
Kas mina isiklikult olen valmis panustama? Oojaa, aga no mida ma ikka teha saan, mida seni pole teinud? Ei osta Vene tooteid, mhmh, ostan Ukraina omi, mhmh, vahetan fb profiilipildil raami (tehtud 3 nädala eest), kirjutan võrgupäevikus ja kannan kaelakeed. Kõik samad asjad, mis tehtud, tehtud, tehtud. 
Ok, on üks mahlabränd, mida vahepeal ostsin, sest mu pojale maitseb ja no ega ma siis tavavenelase vastu ole jms vabandused, seda tõesti enam ei osta.

Samas VALMIS oleksin panustama nii mõndagi - kui sõda lõppeks sellepärast, palun, kohe sureksin selle nimel. Aga surrakse palju- ja paljuhaaval, kuid sõda ei lõppe. Kedagi ei huvita üks laip rohkem või vähem. Raha on mul ka naeruväärselt vähe, ei saavuta ka kõike ära andes muud, kui ise väga halvasti elamise. 

Nii et - mida ma teha saan?

Tähtsuse järjekorras

Mul on mu võrgupäeviku statistikalehet alailma lahti, sest seal on kohe kõik silme ees: uued kommentaarid, palju lugejaid on, saab teha uue postituse, näeb, mis poste täna millegipärast palju loetud on, näeb ära, kust tuleb palju inimesi (ja seega näeb ka mulle viitavaid linke automaatselt).
Aga mida ma peaaegu kunagi ei vaata, on riikide nimekiri, kust klikid tulevad.
Nüüd vaatasin.

13 klikki päeva jooksul Ukrainast?!

Kõik mu sees pudenes korraks laiali.
Sest ma ei saa aru ega üle, kuidas on võimalik, et inimesed ei vaevle sealse pärast vähemalt iga nädal korra. Kuidas neile ei jõuaGI kohale, et seal elavad inimesed nagu meie, et sama hästi kui seal, võidaks surnuks peksta su ülekoridori pere, kolm last, vanemad ja mehe ema, kes ka samas elabs, takkapihta.
Ah, see on kaugel, meid ei puuduta.
Puudutab. Oi, kuidas puudutab.

Jaa, võrgupäevikut loevad ilmselt need eestlased, kes seal midagi tegemas, korraldamas. Ukrainlased ise ei saaks lihtsalt keelest aru.
Mul on nii hea meel, et selliseid inimesi Eestis on. Kes teevad. Et kõigil pole kama. Et ma võin ise mitte teha, aga keegi ikkagi teeb.
Isegi inimkond ei lähe minuta hukka!

Võtmesõna on usaldus. Ma usaldan teisi tegema asju, milleks nemad sobivamaid on, keskendun ise oma suutmistele ja oma võimetele kõige paremini sobivatele ülesannetele.
Nõnda ütles Luffy One Piece'is: "Ei, ma ei tea midagi mõõkadest, ei oska kaarti lugeda ega süüa teha - häh, ma ei oska isegi valetada! Aga mul ei olegi vaja - selle jaoks on mul meeskond!"
Igaüks teeb OMA asju ja kokku on võitmatus. Mitte et igaüks pusib omaette ja kui kõike ei suuda, ongi puuks.
Võrgustik. Võrgustik!!!

Mis ei tähenda, et iga osa võrgustikust poleks oluline. Iga osa. Keegi ei suuda kõike, aga kui iga osa teeb oma jao, on daalia.
Näiteks mina. Mul on mõned eriomadused, mõned valdkonnad, kus töö võib mulle jätta ja ma teen ära paremini kui enamik teisi.

Mul on täna, muide, sünnipäev.
Mispuhul, palun. Siin on pilt minust. Või mis, kohe mitu pilti. Istun kiiktoolis, nagu vanaemaealisele kohane ja näoilmed on ka vanaemale kohased. Kurjast naervani loogilises järjekorras.

K tegi fotod.

Nii, ja kuna ma Jaini "Come" lugu olen juba jaganud, panen kuulamiseks midagi muud reibast ja lootusrikast. Midagi, mille videos on "kõik inimesed on inimesed!" idee näha näiteks.

Lootusrikast, sest noh: ma eriti ei julgenud loota, et miski kunagi ka hästi võiks minna.
AgA SellE AastA eel, mille 38 olen, peaaegu julgen.
Äkki läheb hästi?!
Äkki lähebki?!



Huvitav, kas see lugu on ka Rentsi juurest? 

Teha, mida inimene tahab vol IV

Mul vahel ikka tuleb peale see tunne, et peab pingutama: teha seda mis tahan, võib tuua kaasa piiramatu mittemidagitegemise!
No ma olin just haige, järelmõjud on siiani, mis te arvate, millal nii tundus? Kui tahtsin ainult voodis lebada, siis ühel küljel lamada, siis teisel.
Vahepeal tahtsin pissile ka.
"Aga lõputöö?" küsis mu mõistus murelikult. "Aga uus jutt? Sa isegi ei tea, millest see olema peaks! Ja kui sa niimoodi mitte midagi sportlikku ei tee, kaua su hea vorm püsib?!"

Nüüd mul on parem. Ja uue jutu kohta ei tea, aga TAHTSIN teha lõputöö faili lahti, et paar parandust sisse viia, käsi kõverdada ja kui olin läbi mõelnud, mida hommikusöögiks on (verivorst pannil - ei taha üldse. Külmad hallitusjuustuga šampinjonikübarad ahjus? No mõned võtan, kuigi need väga isu peale ei aja), tahtsin süüa kolm kohukest.
Isegi musta kohvi juba tahan. Sest koorega kohvi üha proovimine ei tasu ära - kui ei ole hea, ei ole, on AINULT kahjulik. Kui on hea, ma joon ju innukalt terve kruusi - ja siis pärast on maohappe maitse suus neli tundi. Vahel isegi kerge kõhuvalu. Tõesti ei tasu ära.

Usk, et "kõik saab korda", ikka vahel kõigub. Tundub, et peaks ju pingutama, vaevlema, elu ju on raske!
Või siis mitte.
Vaata, see tundub õudse moraalilugemise ja "mina olen targem!" rõhutamisena võibolla. Päris ma ei ole juba ammu üritanud seda arusaama omaks teha ning saavutanud ainult seda, et olen veel rohkem kõiges süüdi, sest ei suuda isegi iseennast õnnelikuks mõelda! Aga see on tõsi, põhjani läbitunnetatult:
elu on ainult siis raske, kui sa ise selle raskeks mõtled.
Muidugi ei tee me seda meelega. Aga nii sissekasvanud asju on väga raske näha kui harjumusi, need tunduvad lahutamatute osadena iseendast.

Et ma ei vastuta kellegi teise tegude eest? Jaa.
Ja siis avastan, et oot - see sügav piinlikkustunne, kui raamatu- või filmitegelane teeb midagi häbistavat, vastumeelsus kohtade vastu, kus tuttavad kalduvad nii tegema, et ma vahetan kanalit, kui kuulen mingit nõmedat kõnet peetavat - see on täpselt see, et ma tunnen end vastutavat teiste tegude ja mõtete eest, nende nõmeduse eest. Ei taha näha ega kuulda, sest kuidagi on endal läbikukkunud ja nõrk tunne siis!
Päris ei jätnud ma juba koolieelikust lapsena neid kohti, kus peategelane tunneb piinlikkust, raamatutest vahele! Karlssonit näiteks oli kohutavalt piinav lugeda - oli lahe, oli põnev, aga Väikevend sattus ju pidevalt piinlikkesse olukordadesse, sest Karlsson!
Aga. Mina. Ei. Vastuta.
Ei Karlssoni eest.
Ei Väikevenna eest.
Ei Bosse, Bettani ega Majasoku, ei Fille ega Rulle eest.
Nad kõik teevad oma värke minust sõltumatult, see pole raasugi minu asi.
Nii palju kergem on sedasi. Ma ei vastuta kellegi teise tegude kui enda omade eest! Päriselt! Võib täiesti rahulikult pohhui olla sellest, et kuskil on lollid reeglid, et inimesed toimivad lollakalt, see ei ole minu mure.
Mina teen, mis mina tahan. Jah, sellel on tagajärjed. Nii ongi hea. Kui kõik, mis ma teen, oleks tagajärjetu, oleks eriti hale olla - ma ei suuda üldse midagi mõjutada, viu!

Muidugi teevad teised asju. Täiesti arusaamatult jubedaid vahel. Mu mõistus tõrgub ja üritab põgeneda kohe, kui Golodomorist mõtlen. Mul ei ole vaja pilte, filme või küünlaid vaadata, mälestusi või arutlusi lugeda, et halb oleks. Mul on halb kogu aeg, kui vähegi meelde tuleb, ja ikka tuleb.
Mõtlen, et see on tegelikult positiivne, et tuleb.
Tean, et on midagi, mille vastu võidelda. Mitte olla kerge rämps, vaid inimene.

Lihtne. See on õige, see on vale, selle eest võitlen, selle vastu võitlen, ja mul pohhui, et mingil müstilisel objektiivsel tasandil võin eksida.
Ma olen subjekt.
Üleni.
Et teised on minu suhtes ka subjektiivsed? Jaa, muidugi. Minu subjektiivne õigus on jälle neid mitte (vastu) sallida sel juhul, kui mulle ei meeldi nende subjektiivne käitumine.
Dohh.

Kas ma olen sellest juba kirjutanud =)? Eeee ... no kirjutan jälle. Sest tahan!

Mu loovkirjutamisi juhib oma teooria. Seal on ka: "Aga mingil hetkel ei lähe lugu enam paremaks, lihtsalt teistsuguseks. Tegelemise lõpetamise koht."
Vat mul on vist samasugune tunne oma väärtuse kohta inimesena. Et ma ei läheks end muutes paremaks, lihtsalt teistsuguseks.
Ja see on tegelemise lõpetamise koht. Kui muutun, muutun, aga tahtlikult end muuta enam ei tunne vajadust.

Mul ei ole veel uut juttu, mida tahaks kirjutada. Aga lasen mõtetel endas kasvada ja küll tuleb.

Tegelen oma asjadega

Oo, tere =)
Olles just  4 ja pool tundi maganud, ma rohkem hetkel ei suuda. Väsinud küll, aga mitte unine. Eks ma siis ajan väsinud inimese väsinud juttu, olen tavalisest emotsionaalsem ja jaburam korraga, võibolla ka söön midagi ning joon teed.

Käisin larpamas. Mäng oli hea, hästi tehtud, sobivas asukohas (üks laev Lennusadamas), miljon tehnikat ja värki ka, millega tegelesid teised, ja väsisin loomulikult täiesti surnuks. (Miks ma muidu kell pool kaheksa magama läksin ja natuke pärast südaööd tõusin?)
Ent veider oli jälle avastada, kuidas minu peas on minu-vastutada-värgid ja mitte-minu-vastutada-värgid täiesti lahus. Kui saan midagi teha, tegelen. Kui teised teevad nagunii paremini - tegelegu teised.
Reisikaaslased on kummituslaeval kinni? Lähen oma skafandris järgi mitukümmend meetrit läbi tühja külma kosmose, isegi kui mul on vaid väga udune aimdus, mida lisaks ukse avamisele teha saan. Oleme väga keelatud ja õudse bioloogilise tehnoloogia abil sõitval laeval kesk tundmatut tähesüsteemi? No pahasti küll. Laeva õhutussüsteem on katki? Keskendun ja palvetan lahendust otsides, sest mul on selline erioskus, et vahel tean asju, mida näha pole. Meid sihitakse pommiga, kui see välja lastakse, saame kõik surma, ning olen kõik oma keskendumised ära keskendunud? Nojah. Jamasti.

Kui pole minu meelest minu vastutusala, on üpris kama. Mu loomulik instinkt viib pealegi armastama, mitte kartma ja jälestama. Mul ei tulnud üldse pähe, et bioloogine laev on eriti paha, kuni mulle seda ei öeldud. Kosmosesõdukid on nagunii patused ja hirmsad (tehnoloogia on ses maailmas kurjast) ja et üks tehnoloogia oleks halvem kui teine?
Kes jaksab sellistele pisiasjadele tähelepanu pöörata?

Aga ... aga ... aga ma varem ju jaksasin? Reageerisin emotsionaalselt? Elasin täiega sisse, mind hirmutasid need asjad, mis mu tegelast hirmutasid, imetlesin neid asju, mida mu tegelane, ning mängu ajal mitte ainult mõtlesin, vaid ka tundsin kõike läbi tegelasfiltri, ükskõik, kas olin tänavamõrtsukas või vaga ning peenutsev aadlidaam.
Taam. =)
Nüüd olen nii ebanormaalne, et võin mõneks ajaks küll olla natuke teise nurga all ebanormaalne tegelane, aga normaalset ei suuda endasse võtta. Lihtsalt ei tule. Kulissid paistaksid mõttes kogu aeg kohutavalt kätte, see oleks nii võlts ning vale.

See vastutamisasi on nii selge ja tulem nii erinev vanast minust!
Tollal-vanasti ma eriti ei julgenud vastutust võtta. Mitte seepärast, et jube, aga arvasin alailma, et see või too on must ikka targem-osavam-misiganes-moel-pädevam.
Mis aga ei tähendanud, et ma poleks hoolega jälginud, mida need see-too-keegid-teised arutavad, vahel sõna sekka pistnud, ning kui lõpuks tehti mingi otsus, põdesin, et ma oleks võibolla parema teinud, oleksin vaid sellele pühendunud!
Nüüd? Sellega ma ei tegele, tehke või täisidiootne plaan, vastu ei vaidle. Selle teise asjaga aga tegelen nii hästi kui suudan, ei huvita, kui keegi ka omapoolsete kavade või tegudega segab! Kui väga segab, takistan teda nii tegemast.

Maailm on nii palju lihtsam sedasi, kuid samas jääb ebainimlikkus väga tunda. Olukord on elule väga ohtlik, ent mina ei tegele sellega? No siis vbla saan surma. Vbla saavad teised ka. Pole minu vastutus.
Tegelen Oma Asjadega.

Päris elus on ka nii. Kui Siim Kallas oleks presidendiks saand, oleks ma küll mõelnud, et noh, nõme, aga et seda kuidagi väga hinge võtta?
No selge, oleks mu reaktsioon olnud. Jama küll, aga mina ei vastuta.

Kui miski ei meeldi, ütlen. Fb-s olen mitmes Ukraina-teemalises grupis ja siis ühes kirjutati, kuidas vastaste "sõdur likvideeriti". Mul ei ole midagi erilist selle vastu, et sõjas inimesi tapetakse - no nii on - aga mul on midagi selle vastu, kuidas seda "likvideerimiseks" nimetatakse.
Ütlesin.
Vaieldi.
Ütlesin veel.
Jäängi ütlema, kuni sees istub tunne, et sel mingigi mõte on. Kui tundub, et taon surnud kassi, ütlen, et ma ei näe mõtet rohkem kirjutada ja kõik.
Lill. Olen omad asjad ära teinud, tehku teised, mis nemad tegema peavad.

Ostan täna pudeli naturaalset õunasiidrit, sest kuidagi tuleb ju tähistada!

Nadia Savtšenko on elus, Ukrainas, ja millegi juhtumine, mis mult selle rõõmu ära võtaks, on väga ebatõenäoline.

Jagan kõiki toredaid asju, mis jagatavad on ning hoobilt pähe tulevad, seepeale =)

... ja siis veel see:

Oleme indiviidid

Mõtsin, et seda sõna, mil nagu oleks mingi sisuline tähendus, aga tegelikult on ta peamiselt sümbolväärtust kandev märk, tuleks proovida kõnekeeles-kirjasõnas-filmides vähem kasutada kui sellele sümbolile viitavat ning rohkem reaalsete inimeste kohta.

Ema: kui minuvanusel on ema, siis see on vanaldane ja vähe lollakas, kes ei saa asjadest aru, aga soovib lastele parimat. Peseb nõusid hoolega ja vabal ajal vaatab telekat.
Kui umbes minuvanune või veidi noorem on ema, langevad tal kohe inimlikud väärtused maha ning ta muutub mingiks kantseldavaks-ennastohverdavaks ühikuks ning kõik muud omadused peale emaduse ja töölkäija-omade on kuuendajärgulised.
Kuigi mina tunnen oma ema ja oma põlvkonnast vist ühte sellist kokku, on ema selline sümbolväärtusega sõna.
Paneb päris mõistma neid naisi, kes lapsi ei taha. Noh, mitte et see tähendusväli, mida sõna ema kannab, kuidagi tõene oleks, aga see on päris vastik tähendusväli. Isa ümber, kusjuures, on seda ka, kuigi mitte nii tugevalt. Saad lapse, siis nagu oledki osa neist gruppidest, mil pole eriti palju pistmist grupiliikmete tegeliku käitumisega, aga mis sellest hoolimata eksisteerivad.
Kuskil kellegi mõtetes.
Nagu pagulane. Ma ei saa aru neist, kes suudavad mõelda sõna sümbolväärtuslikes tähendusväljades, ent mitte reaalsetes inimestes. Kuidas kuhugi teise gruppi kuulujad on automaatselt "nemad". See on tase enesepettust, kuhu ma ei taha küündida, aga paneb ikka päris imestama, et selliseid inimesi on ja nad moodustavad lausa mingi ühiskonnagi.
Võibolla on siiski ka mu enda jaoks parem olla autistlike kalduvustega ning vaadata ühiskonda kõrvalt, kulm tõstetud.

Järgmise teema sissejuhatuseks

See laul sobib siia. Aga eriti see video, sest süda, noh.

Nüüd olen ennastimetlev, võibolla arvateski endast liiga palju. Aga tunnen nii suurt hingesugulust Nadia Savtšenkoga, et seda salata oleks pisut liig. See, kuidas ta on valmis oma tõe eest, selle eest, mis tema arust õige, mida tahes tegema, on mulle nii omane.
Mitte midagi karta - jah.
Me ei karda midagi.
Teeme, mis on vere hääl, mis on südames õige ja mingi elu on üleni sihuke asi, millest oma tõe ees ka loobuda võib. Mingi valu on vastuvõetav. Oma tõde on tähendusrikkam kõigest, konkurentsitult.

Nii väga tahaksin, et ta eluga pääseks. Nii. Väga.

Aga vaatan ennast ja mõtlen, et kui ma oleks tema asemel, ma tahaksin küll eluga välja tulla - aga kui tuleb surra, siis sureksin ja mõtleksin sellest kui viimasest kindast vaenlasele näkku. Ta on juba piisavalt teinud, et kõik senine oleks piisavalt kinnas nagunii, isegi kui ta paindub ja roomab nüüd veidi. Aga kui peab lõpuni vastu, saab välja või sureb, vahet pole, siis on ka minu süda pisut lisakinnitust saanud, et suudan, kui vaja.

Me ei karda midagi. MIDAGI.

Mul on Ukraina vapp ripatsina kaelas. Kingiti. Seesama mõõkadega, mis tema särgil.

Katkiste inimeste õudus

Käisin eile poes ja nägin Õhtulehe reklaami.
Oh. OH!
On mingi piir, kust alates ei ole teemad enam kama, isegi kui ma ei saa midagi teha, kui kõik on ammu ära juhtunud, kui mu ainus panus olukorda ongi see, et loen sellest (reklaami pealt, mis oli umbes sama, kui lingitud artikli pealkiri) ja tunnen end väga halvasti, sest mis mõttes on selliseid inimesi?! Kuidas nii saab?! Minna selle tegija pea sisse või selle tapetu sisse on mõlemal juhul nii õudne, et mul pole sõnu, oskusi ega midagi muud selle olukorra jaoks.

Istusin roosipeenra kõrvale parki pingile ja tõmbasin suitsu. Midagi muud polnud ka teha.
Et jaa, ma suudan kujutleda üsna kaugele. Kirjeldada üsna paljut. Aga kuskil tuleb piir ette. Kuidas nii saab? Miks nii saab? Tegelikult ei tahagi teada, aga samas arvan ju, et teada on alati parem, kui mitte teada?
Nende küsimuste vastused on nii õudsed, et pole ikkagi kindel.
Ma peaks ju suutma mingit ühisosa leida? Et sel isal oli - kama?
Jah, aga ... miks ta siis läks välja nii suure valu põhjustamise peale?!?!?!
Isegi lopsakaid tumepunaseid roose peenral ei suutnud ilusaks pidada selle reklaami taustal. Õhtu võis olla mahe, hämarus pehme, taevane hall leebe, aga minus torkis.
Ma tean, et maailmas juhtub halbusi. Iga tund teeb haiget. Viimane tapab.
Aga see oli - liiga ekstreemne mu jaoks.

Jagan seepeale veel kord MTÜ-d Vaba Ukraina.
IBAN: EE042200221060257931
SWIFT/BIC: HABAEE2X
MITTETULUNDUSÜHING VABA UKRAINA.
Sest nad teevad täpselt vastupidist tööd - aitavad neid, kes on viga saanud. Näevad vaeva selle nimel, et inimlikkust oleks rohkem,  katkisi inimesi vähem, õnnelikke jätkuvusi enam kui õnnetuid lõppe. Anda neile selle jaoks raha on oma südametunnistuse niigi odavalt väljaostmine tegelikult, sest raha on ainult raha - aga samas, ega ilma rahata ei saaks üldse midagi tehtud.
Anname neile raha!

Sittagi pole muutunud

Täna sajab Haapsalus lund. Päev otsa. Kõik katused on valged, mida ma hommikuti vaatan. Meri on valge, sest esmalt tekkis jää, siis sadas lumi. Ilus on. Ma korraga saan aru, kuidas Haapsalut ilusaks peetakse - varem arvasin, et näen lihtsalt hea nurga alt.
Ma vestaks teile veel varestest, nende mängudest ja kuidas on praktiline armastada neid linde, keda su vanaema vihkab (kui sul on selline vanaema kui mul), aga mingid õed ja hooldajad mu taga räägivad hoopis Ukrainast saabujatest ja see on kuidagi pakilisem teema.
Et ongi selline koht, kust saabujatest rääkida.
Et ongi SELLINE koht ja kuigi ma pole möödunud 3 kuu jooksul arusaadavatel põhjustel uudiseid jälginud, ega miski ei ole suurt muutunud. Et jah, "Vaba Ukraina" on mingi suur asi nüüd ja neil on omad telefonid, Putin saab vbla rahupreemia (nali, aga mitte üleni!), aga laias laastus on kõik sama.
KÕIK. Krt, ma olen vähemalt käpsu suhtes muutunud. Kasutan häbenematult.

Ma ei saa aru.
Et kui NAD tulevad meie kallale, küll nad veel näevad? Et kui NAD lähevad ükskõik millise NATO riigi kallale, küll nad veel näevad? Et me oleme ikka nii erinevad Ukrainast?
Aga, aga, aga... aga me olemegi ju Ukraina? Ma saan kuidagi aru sellest, et me ei ole Põhja-Korea, et me pole Hiina, et me pole Kesk-Aafrika. Aga kuidas me pole Ukraina? Mis VALEMI järgi? Kuram, me oleme isegi sama värvi ju! Nad tuuakse siia paranema (ja, et poleks mingit valestimõistmist: tore on, et tuuakse) ja see ei ole ebanormaalsus. Nii käibki. See ongi, kuidas käib.
Ja siis korraga me oleme eri asjad?

Ma ise enam-vähem käin, ekraani vaatan ühe silmaga jätkuvalt, olen täiesti kasutu igasuguseks sõjaks ja vahelduseks arvan, et ise, mitteise, mis seal vahet. Võibolla on õigus sel lähedasel, kes niimoodi arvab ja kellelt ma selle üles korjasin - et igal juhul ma olen üle rongi ju. Mingid valud siin-seal, mingid ebakohasused, aga üldiselt ma olen ju terve?
Ja muu ongi kama.
Isegi tahtmised on tagasi tõmmanud koos palatinaabri kojuminekuga. Siin haiglas oleks täielik puhkus, kui poleks palatinaabreid, kes õpetavad elama - neist aga pole pääsu =)

Inimarmastus ei jäta mind rahule

Mulle on see Ukraina sõda varsti lausa füüsiliselt valus.
Täpselt see, et ma ei saa end tunda inimesena, lihtsalt kõrval seistes ja vahel õige riigi toodetud mahla või konserve ostes, aga midagi muud ju ka ei saa teha.

Või noh.

Õnneks on Vaba Ukraina.
Swedbank: EE042200221060257931
SWIFT/BIC: HABAEE2X
MITTETULUNDUSÜHING VABA UKRAINA

Annetuste eest nad ostavad ja saadavad kohale medvarustust. Fb-s on väga ilusad aruanded ja pildid juba kokku pandud saadetistest.  Ühe lausega: mõjub väga usaldusväärselt.

Ma ise ei söanda neile enne midagi saata, kui lastele on kooliasjad ära ostetud, sest mul on ka muid lojaalsusi kui see meeletu sügelus Ukraina suunal. Aga see on see koht, kus varsti siiski saan natukene maandada seda tunnet, et igaüks, kes kannatab, olen mina, ja kuidas ma siis ei tee nende heaks midagi peale baklažaaniadžika õgimise?!

NB! Väidetakse, et kui te ei taha Venemaal hätta sattuda, ei tasu selle ühinguga mitte mingit sidet omada (k.a. laikimine fb-s). Nii et kui teid ka piinab vajadus kuidagi aidata, aga te pendeldate samas pidevalt Venemaa vahet või on teil seal mingid tähtsad sidemed, laske oma annetus teha kellegi teise kontolt.