Käisin eile poes ja nägin Õhtulehe reklaami.
Oh. OH!
On mingi piir, kust alates ei ole teemad enam kama, isegi kui ma ei saa midagi teha, kui kõik on ammu ära juhtunud, kui mu ainus panus olukorda ongi see, et loen sellest (reklaami pealt, mis oli umbes sama, kui lingitud artikli pealkiri) ja tunnen end väga halvasti, sest mis mõttes on selliseid inimesi?! Kuidas nii saab?! Minna selle tegija pea sisse või selle tapetu sisse on mõlemal juhul nii õudne, et mul pole sõnu, oskusi ega midagi muud selle olukorra jaoks.
Istusin roosipeenra kõrvale parki pingile ja tõmbasin suitsu. Midagi muud polnud ka teha.
Et jaa, ma suudan kujutleda üsna kaugele. Kirjeldada üsna paljut. Aga kuskil tuleb piir ette. Kuidas nii saab? Miks nii saab? Tegelikult ei tahagi teada, aga samas arvan ju, et teada on alati parem, kui mitte teada?
Nende küsimuste vastused on nii õudsed, et pole ikkagi kindel.
Ma peaks ju suutma mingit ühisosa leida? Et sel isal oli - kama?
Jah, aga ... miks ta siis läks välja nii suure valu põhjustamise peale?!?!?!
Isegi lopsakaid tumepunaseid roose peenral ei suutnud ilusaks pidada selle reklaami taustal. Õhtu võis olla mahe, hämarus pehme, taevane hall leebe, aga minus torkis.
Ma tean, et maailmas juhtub halbusi. Iga tund teeb haiget. Viimane tapab.
Aga see oli - liiga ekstreemne mu jaoks.
Jagan seepeale veel kord MTÜ-d Vaba Ukraina.
IBAN: EE042200221060257931
SWIFT/BIC: HABAEE2X
MITTETULUNDUSÜHING VABA UKRAINA.
Sest nad teevad täpselt vastupidist tööd - aitavad neid, kes on viga saanud. Näevad vaeva selle nimel, et inimlikkust oleks rohkem, katkisi inimesi vähem, õnnelikke jätkuvusi enam kui õnnetuid lõppe. Anda neile selle jaoks raha on oma südametunnistuse niigi odavalt väljaostmine tegelikult, sest raha on ainult raha - aga samas, ega ilma rahata ei saaks üldse midagi tehtud.
Anname neile raha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.