Mugavus

Mu ema ja Poeglaps vestlevad.

P: ...ja midagi lahedat pole, mida ma võiksin teha! Reisida, tsirkusesse minna, leiutada...
E (elavneb): Kuule, leiutamine! Mõtle välja, kuidas oleks midagi teha, nii et see senisest mugavam oleks!
P: Mmmh, ma olen ju laps! Ega mina ei suuda teisi kontrollida!
E (õpetaval toonil, leiutamise olemust selgitada tahtes): Miks sa arvad, et peaksid kedagi teist kontrollima?
P: Aga see oleks ju minu meelest mugav!

***

Eile peeti mu Poeglapse sünnipäeva.
"Peeti", sest ma ise ei olnud kohal, kuna olin nii hirmus väsinud (täna selgus mul olema ka palavik, aga eile ei teadnud keegi sellest veel midagi), see oli kodust väljas ja sisaldas mängupüssidega pimedas ruumis mängimist, söömist ja magusate jookide joomist.

Tund ja kolmveerand enne sünnipäeva algust sain ma telefonikõne.
Kõigepealt küsis naisehääl, kas ma olen Poeglaps? Vastasin, et ei, olen tema ema. Ja siis rääkis too naine midagi, mille detailidest ma täpselt aru ei saanud, aga ilmselt oli mu poeg andud tema omale sünnipäevakutse, aga sel päeval öelnud, et ära mu sünnipäevale tule, ta annab kutse hoopis kellelegi teisele.
"Nii ikka ei tehta, et ükspäev on sõber ja teisel mitte," ütles võõras naine mulle väga ärritatult. "Ma loodan, et ta on nüüd õnnelik!"
Ning pani toru ära.
Nüüd, Poeglaps oli tõesti tema pojaga tülitsenud sel päeval, kuid üleni üllatunud, et tema sõnu sedasi tõena võeti. Suhtlemine ei ole tema tugevate külgede hulgas.
Aga samas - kui too naine oleks mu poja kätte saanud, mida ta oleks saavutanud?
Teinud ta tuju halvaks enne pidu.
Jee.
Poeglaps ei ole siin ainuke suhtlemisalane idioot. Mõni on vähemalt just üheksa saanud selle õigustuseks, mõni ei ole.