Rähm silmis

Niih.

FB üritus neile, kes fb asju näevad ja tahavad tulla.
Teistele: 21. jaanuar Kirjanike maja Musta laega saalis kell 18.00
Mina, Veiko ja kolm burleskiesinejat. 
Reklaampildi panen ka varsti, aga mitte kohe =)

Muidu:

Nägin und meie ühiskonnast, kus oli kaotatud igasugune transport peale mingite väga spetsiifiliste rööbastel sõitvate oranž-valgete vagunite-rongide. 

Põhjuseks oli mingitpidi kliimakriis, aga sellisel üliteraval moel nagu covidi-aeg umbes. Tollal tuli kodus istuda ja teistele mitte lähemal olla kui 2m, unenäos oli siis otseselt võimatu sõiduvahendeid kasutada. 
Minu uni ei keskendunud sellele, kuidas leiutatakse alternatiivseid transpordivõimalusi, rattad ja hobused jms. Minu uni võttis peamiselt vaatluse alla inimkäitumise. Milliseid inimesi ma kohtasin ja millistes keskkondades liikusin.
Oli suhtumist: "Me pidime kolima! Pooled asjad olid juba pakitud ja nüüd - kuidas sa kolid? Võimatu! Vihkan! Ahastan!"
Samuti oli päris palju: "Nii ongi õige. Ei tohi transpordivahendeid kasutada. Ühtlasi tuleks kaotada ka lasteaiad ja koolid, sest sinna sõidetakse liiga palju kohale ja ei tasu inimesi kiusatusse saata. Suured marketid juba suleti ja poed avati varsti igal tänaval, aga teha on palju." Ehk esines päris suur ja võimukas grupp pühamad-kui-paavst-tüüpe, kes kõiki teisi veel rohkem ja kaugelt üle määratud piiride käskude ees lipitsema sundisid.
Olid sunnivahendid ka. Stiilis "Piimamees ena teile piima ei too, kuni te ikka oma last lasteaeda viite!" - mis siis et lasteaeda minekuks oli vaja vaid kaks tänavavahet kõndida.
Ja siis oli mingi la resistance-laadis inimeste kogum samuti, aga nende viisiks vastupanu osutada oli, et nad viskasid prügi maha. Nägid kedagi prügi maha viskamas, teadsid, et see on piirangute vastu võitleja. Samas nad midagi muud ei teinudki. Lihtsalt viskasin psügi maha.

Ega head lahendust ei olnud =) Kõik olid omamoodi opakad ja ma käisin suuril silmil ringi ja üritasin lihtsalt oma elu elada. 

Eks nii vist on ärkvel ka - ma ei kuulu ühtegi gruppi ja kergitan neist osade peale mõlemat kulmu kõrgele, elan, nagu mulle endale õige tundub, ja ajuti kohtun samalaadi üksiklastega, kellega meil pole päris ühist karja, aga on - midagi. 
Nemad on minu vastu nunnud ja mina üritan vastu ka - aga nad on kõik nii pagana erinevad, igaühe jaoks on vaja individuaalset lähenemist ja vahel keeran nässu. 
Noh, ja vahel on inimesed gruppidest ka minuga nunnud =)

Lisaks: 

mu Tütarlaps saab kahe ja natuke veel tunni pärast 24. Krt, tundub ... ok, tundub ajatunnetusvalemi "praegu-mittepraegu" järgi kui mittepraegu, aga kindlasti mitte nii ammusena kui 21-aastane mina praegu endale tundun =P
Maailm käib ringi. ( Sünnipäevast sõltumatult, mul on viimastel päevadel korduvalt kergeid hallutsinatsioone ja imelikku tunnet olnud. 36.9. Ei tapa, lihtsalt hästi - veider.)
Üritus midagi terast öelda ei kanna. 
Võiksin oma veidraid tunnetusi kirjeldada, aga need on veel ebahuvitavamad kui unenägu. 

Raamatutest ja küpsistest

Alustada aasta esimest postitust virinaga, et mul valutab pea, ei ole eriti peen. 
A no - jubedalt tahaks viriseda. 

Mis siis, et külmkapis on küpsisetainas juba ootel. 
Küpsisetainas on ootel seepärast, et tegin eile Tervislikke Küpsiseid (meil on vaja ära kasutada taimne proteiinipulber, mille Poeglaps jõuludeks sai, aga mis on tema hinnangul joogiks tehtuna mittejoodav) ja kuna need ei ole üldse mingid maitsvad rasvased-suhkrused asjad, mida mõnu pärast süüa, vaid väga dieettoidu maitse ja konsistentsiga, tahtsin kohe korralikke küpsiseid otsa teha. 
Mitte et need Eriti Tervislikud Küpsised halvad oleksid. 
Nad lihtsalt pole mõnusad. Nad on "kui midagi head ei saa, kõlbavad needki."
Ma saan. 
Panen tervislikud küpsisekarpi - üle-eelmisteks jõuludeks sain spetsiaalse küpsisekarbi - ja teen häid küpsiseid. Mhmh.

Mis siis, et tasapisi jõuab lähemale veel üks - arvata on, et viimane - raamatuesitlus "Teistmoodi tavalisele".
Ma olen oma jutukogu üle ikka veel elevil, kuid mul on tekkinud hirm, et olen jälle kirjutanud sihtgrupita raamatu. Liiga veidra ulmelugejale, liiga veidra mitte-ulmelugejale, lihtsalt need "veidrad" on erinevad.
Kirjutasin lugejale, kes mõtleb kaasa. Ent kui palju on inimesi, kes tahaksid ja suudaksid ka sama hooga minuga kaasa mõelda? Ja kel samas oleksid ka veel sarnased väärtushinnagud?
Samas ... teie ju loete mu juttu? 
Kuulge, lugege raamatuid ka. 
Need on täitsa teistmoodi (ha!), aga eeldavad samasugust mõtlemist. 
V.a. vbla "Devolutsioon". 
Seal on K osa ka pooles jaos ja seega on raamat - normaalsem.

Mitte et K normaalne oleks. 
Aga meie veidrused on piisavalt erinevad, et nad teineteist mõnevõrra ära taandaksid.

Pea enam ei valuta, nii et virisemistunne läks üle.
Teeks kohe küpsiseid või midagi =)
Keerukam tainas kui tavaliselt. Kuidagi - pudisev. Kas ma panin liiga vähe võid? Või nii pidigi - ma tegin natuke uutmoodi. Varsti saab teada, kuidas maitseb.

Lugesin natuke (väga hea raamat on) ja sattusin taas masendusse. 
Sellepärast meeldivad mulle õnnelike lõppudega raamatud. Sest hästi kirjutatud raamatule ma elan kaasa intensiivselt, emotsionaalselt, üleni. Kui tegelane on rusutud, olen mina rusutud. Kui tegelane on ahastuses, olen mina ahastuses.
Asja hea külg on loomulikult, et kui tegelase sisemine piin laheneb, kui saabub kergendus ja rõõm, saabub see ka mulle. Aga kui raamatu lõpus on ahastus ja ahistus, jääb see minuga tükiks ajaks. Aitab kas heade helgete raamatute pealelugemine või intensiivse helguse esiletulek isiklikus elus. (Loe: head üllatused, asjad lähevad paremini, kui ootan.) 
Lahtised lõpud on täiesti head. Kuni raamat ei lõpe ahastuses ja valus, mina mängin. 
Kui lõppeb, ma ei mängi enam temaga. 
Sellega seoses olen raamatute osas väga valivaks muutunud. 
Esiteks peab olema hästi kirjutatud. Halvasti kirjutatud raamatule ma ei ela sisse ja lugemine on lihtsalt töö. 
Teiseks ei tohi olla ühtlaselt hall, sest mul ei ole hallust vaja oma ellu, ei tänan. 
Ja kolmandaks ei tohi halvasti lõppeda.

Oot, ma rääkisin sellest raamatust, mida praegu loen.
Ma ei ole lõpus, elan lihtsalt kaasa raamatu keskosas saabuvale Adelheidi rusutusele, mis mulle nii tuttav. 
Kellelgi pole mind tarvis, lihtsalt loksun päevade rütmis, täites tavalisi kohustusi, mida võiks vabalt täita ka keegi teine. Mõttetu inimene ...
Õnneks see ei ole säärane raamat, mis valule kergendust ei paku. 
Pealgi olen seda noorena mitu korda lugenud ja tean, et tõesti ei ole see säärane raamat. 
Ega ma tegevust eriti mäleta. Ainult tegelasi. Ent sellest piisab.

Jestas, avastasin just, et ei ole Loteriisse kirjutanud "Gösta Berlingi saagast!"
Okei, loen selle praeguse raamatu ("Tuuled puhuvad vaimudemäelt") läbi ja siis loen taas "Gösta Berlingut". 

Sest sellest raamatust on vaja kirjutada. (Ja seda lugeda samuti, loomulikult, loomulikult.)

Küpsised on maitsvad, aga selgelt liiga kaua küpsenud. S.t. mind ei sega, aga ma spetsiaalselt Poeglapse pärast tahtsin teha PEHMEID küpsiseid. Need on aga üleni krõbedad ja muredad. Vbl oli see, et küpsetasin neid topelt ettenähtud aja, siiski liig. (Ettenähtud aja järel polnud nad isegi natuke kusagilt värvi muutnud. Nägid välja nagu tainas.)
Küpsisekarp saab veel rohkem täidetud.