Viska edasi: noored ja ilusad

Enamik lapseealisest minust tehtud digitaliseeritud pilte on kättesaamatud.
Ega neid palju olegi, aga ma mingile telesaatele andsin pihutäie. 
Osad paberpildid on ka kaotsis, sest ma panin oma lemmikumad paberümbrikest, kus nad seni olid, korralikult Minu Albumisse umbes viieteistkümnesena, aga ikka tuli pähe, et sellele või tollele võiks pildi anda, võtsin albumist ja andsin. Nii jäid alles pildid, mis mulle eriti ei meeldinud ja lemmikud läksid kaduma =P
Eriti muidugi need, kus ma üksi peal.
Vean kihla, et enamik inimesi, kes mult pildi said, jätsid selle kuhugi vedelema ja viskasid lõpuks minema, neile väga vähe kasu, a mina olen nüüd ilma oma lemmikpiltideta.
Õnneks sel väljas keelega pildil olen nii väike, et seda ära ei andnud - polnud hetkeminuga eriti sarnane ja miks siis sellist anda. Ei jäta minust mälestust, lihtsalt mingi suvaline põnn!

See pilt on mu lemmik muidugi keele pärast ja muidugi
pidi ta selle tähtsa
featuuri tutvustamiseks fb-s üleval olema.
Mille tõttu on ta võrgust võtta.

Ma kusjuures mäletan seda kampsunit. Muud mitte ja kampsunist on meeles ka seosetu pilt ja tunne, et see on see kampsun.
Peamised värvid olid tumekollane ja erinevat tooni pruunid. Need loomad, kes kõhu peal jooksevad, olid pruunid koerad kollasel taustal. 

Ma arvan, et olen sel pildil umbes kaks ja pool aastat vana. 

Selle pildi pildist saatis mulle
mu lapsepõlve lemmiksõber, kellega käisime
koos lasteaias ja siis üksteise sünnipäevadel vist 12. eluaastani välja.
Oli sahtlist leidnud. Vaimustusin kuumalt.
Mu kombest oma pildid laiali jagada tuli ka midagi head.
Jai!

On kahtlus, et kusagil on mõni digitaliseeritud pilt veel, Mul on meeles, et aktsiooni jaoks, kus rõhutamaks, et alaealiste veidigi erootilise värviguga pilte, kuigi modell vahepeal täisealiseks saanud, EI OLE OK kasutada, digitaliseerisin ja saatsin neile ka ühe oma pildi. Tegelt olin seal 9, aga kõrvale kirjutasin muidugi: "triinu, 39" vms. Kui vana ma siis olin.
 ... aga ei leia üles.
Nii et peate leppima väheste olemasolevatega.

Aa, et miks üldse. Kaamose juures algatati.

Inimesed on erinevad

Ühendasin jälle oma pea sees punkte. 
Fb-sõbra idee neuroeriliste teistmoodi vajaduspüramiidist aitas. 

Mairi Laurik on autor

Ta kirjutas, et kui ei ole turvaline, ei saa ta süüa ega magada ja kui toit ei ole turvaline, seda lihtsalt ei söö. Ükskõik kui näljane.
Samas eneseteostus on nii tähtis, et söök, jook ja uni vahel ununevad.
Mitte "vahel" umbes kord aastas" aga "vahel" kui umbes kord nädalas. 
Jah. Nii on. 

Aga ...
... ja mul lõi lambike peas põlema.
Oot, OOT. Miks õieti on minu jaoks vajadus tunnustuse järele baasvajadus? Miks see, mida teised ütlevad, loeb maapõhja mullitava vedela kivimini välja?
Sest minu jaoks on tunnustus turvalisuse märk! Nad kiidavad mind, nii et ma meeldin neile ja mul on nende hulgas turvaline! Tunnustus = turvalisus! Need ONGI samad asjad minu jaoks!
Ja kui kritiseeritakse, on sama: mul ei ole turvaline olla, ma teen teiste meelest halvasti ja valesti ja mulle antakse tunda, kuidas ma halvasti ja valesti olen. Ja õudus. Ma ei taha olemas olla. Ma ei taha seda tunnet, ma parem lakkan olemast.
Mitte et seepärast teisiti teeksin. Vajadus on täitmata? Ma siis elan selle täitmata vajadusega. Elan ülisitasti ja parem ei elakski. Aga et teistmoodi teeksin?
Varem üritasin. Intensiivselt. 34 aastat jutti.
Siis ...
Ma ei tea, kuidas ma Rongist just selle tundetasandil ära õppisin, ent olen õppinud: ükskõik, mida ma teen, see ei mõjuta teisi mind aitama, kui asjad persse lähevad. 
Tõesti ongi nii ka tundetasandil selge. See mina, kes aina püüdis meele järgi olla, on lihtsalt läinud. Pole.
Ma ei tee enam asju Teiste tahetud moodi, sest ma ei usu, et teiste meeleheaks asjade tegemine mind kuidagi kunagi aitaks. 

Aga samas on ka selge, miks mu jaoks tunnustus on turvalisus. Armastage mind, nagu ma olen, siis ma ei karda teid. Kiitke mind, siis ma usun, et te näete mind positiivse isikuna.

Tegelt tahan väga inimestele meeldida. Ma ju  fawn-inimene. 
Krt, isegi mu hirmuunenäod on sellised, kus lipitsemine on lahendus. Et ma mitte ei põgene jubeda tapva poolmasinliku õuduse (või karu või kummituse või mõrvarliku hiidjänese või ebasurnud mõrtsuka või hullunud veoauto) eest, vaid lähen talle vastu ja ütlen, et ok, ta võib mu ära tappa, aga palun ärgu haiget tehku. Kiiresti. 

Kardan küll, et ta ei tee ikkagi kiiresti, aga see tundub parem viis olevat, kui põgeneda.

Tõsi, on teatud tüübid, kelle juurde ma KUNAGI ei lähe ideega, et luban tal endaga misiganes asju teha, tema vastutasuks ärgu tehku haiget.
Sellesse kategooriasse kuuluvad õppealajuhatajad, kurjad kassapidajad, müra üle kaebavad naabrid ja vastikud õpetajad.
Neile on lootusetu südamesse pugemist üritada. Nemad ongi haigettegemise peal väljas. Aitab ainult vastuhakk.

Samas on mul nii nendega kui teistsugustega olnud hulgi ka neid unenägusid, kus ma vastu hakkan ja võitlen. Aga kui tegu on õudusunega - viimasel ajal pole õudukaid õigupoolest eriti esinenud, aga nooremana alailma - ma võin koletise, olgu ta seina seest immitsev udu või vastik karjuv naine rongijaamas, surnuks lüüa küll.
Kuid see aitab umbes sekundiks.
Siis hakkab ta jälle end jalule ajama ja on veel vihasem. 
Enamasti tuleb neid ohtlikke tüüpe muudkui juurde ja juurde ka, nii et hoida kõik surnuna vähemalt seni, kuni ma põgeneda jõuaksin, muutub iga hetkega vähemtõenäoliseks. 
Mis lõpuks saaks, ma ei tea, Olen alati enne üles ärganud.

Mul on piiratud hulgal olnud ka põgenemisunenägusid ja veel piiratumal neid, kus jään seisma, panen silmad kinni ja saagu mis saab, mina ei tee enam midagi. Aga need olid ka lapsena pigem haruldased ja mida aeg edasi, seda haruldasemad. 
Ma ei oska 10 aasta täpsusega paika panna, millal viimaseid selliseid nägin.
Mida teie oma õudusunedes teete? Kas on Fight-Flight-Fawn-Freeze reaktsioon unes sarnane ärkveloleku omale?
Ja kas mõni neist on lahendus ka? 

Möönan, ega minu mõrtsukale pugemise unenäod enamasti lõpe sellega, et ta tapab mu ära, kuigi haiget ei tee.
Osad lõppevad nii, et hirmsad ja ohtlikud saavad pehmeks tehtud sellest, et keegi neid usaldab, ja viimaks saab, et mina lohutan kurikaela ja otsin talle põgenemisteed ohtude eest, mis teda ähvardavad. Osad lõppevad nii, et paha on segaduses ja ei oska käituda ning halvemal juhul jätab minu ja tormab jälitama neid, kes pagevad. Siis jälitan mina juba teda, et ta teiste juurest eemale juhtida kuidagi. 
Osadest ärkan lihtsalt üles, enne kui mingi lahendus saabuda jõuab.

Oot.
Oot-oot!
Püramiidist rääkisime, eks? 
Sellest, kuidas füsioloogilised vajadused ei ole baas, vaid turvalisus on. Seejärel võibki kohe tulla eneseteostus - sest põneva ülesande, nt teile siia võrgupäevikusse kirjutamise käigus ununeb nii söök kui jook, nii uni kui vajadus kasvõi selga sirutada.
Või tuleb korraks meelde, aga lükatakse eemale kui ebaoluline. Ma hiljem. Mitte praegu.

Et Maslow neurotüüpiliste vajaduste püramiidis on baasvajaduste, nende kõige alumiste seas seks, on veel eraldi absurdsus. 
Kujuteldamatu. 
Et kuni kiim rahuldatud pole, ei ole oluline ei turvalisus, kuulumine, tunnustus ega eneseteostus? Ja sealjuures ei ole iha tegelt iha erineval hulgal kõigi nende ülejäänud asjade järgi? (Turvalisus kui "tema kaitseb mind," võimalik mõlema soo puhul, kuigi enamasti ei oota mees naiselt füüsilist kaitset, vaid emotsionaalset. "Kuulumine" ei vaja seletust. Tunnustus kui "juba see, et tema mu välja valis, on suur tunnustus". Eneseteostus kui "tahan tema jaoks olla oma parim võimalik mina ja see hõlmab kõiki eluvaldkondi".) Ei, himu on lihtsalt himu, konkreetselt seksi järgi.
Ma ei tea, kuidas Masolw mõtles ja tundis, aga see tundub ikka VÄGA hirmus viis olevat, kui tollest ajust sai välja tulla "seksuaalsus on baasvajadus".

Ehk teisiti öeldes: ma olen väga väga ammusest ajast teadnud, et see püramiid on möggga. 
Aga nüüd hakkasin mõtlema, et oot. OOT. Äkki see (püramiid) osade inimeste puhul ikka kehtibki? Äkki isegi enamiku inimeste puhul? (No mitte seksi osa, see on teatud friikide pärusmaa aint.)
Et mulle mitte, nojah. Ma olengi imelik.
Aga äkki päriselt ongi inimesi, kellele kehtib???
Kas sulle kehtib?

Krt ... ise ei viitsi. Akadeemilisus pole minu ala.
Aga need teemad, kuidas neuroerilised on igas pagana mõistuse ja tunnete teemas mastaapselt teistmoodi kui neurotüüpilised: kas neurotüüpilised ja autistid ja ath-d ja ocd-d ja kesiganes veel on milleski kõik-inimesed-on-sellised osas sarnased ka; kuidas üldse sai juhtuda, et neurotüüpilisus on mingi "normaalsus", kui ometi pea kõik inimesed, kes mulle meeldivad ja osad, kes mulle tugevalt ei meeldi, on samuti selgelt neuroerilised ja ma lähedalt ei tunnegi üldse kedagi neurotüüpilist?! Kuidas need sootsiumid nii erinevad saavad olla, kui paljude vahel neist kokkupuuteisikuid on ja kes nad on, mislaadi inimesed? 
See kõik vajaks nii palju uurijaid, et mu meelest võiks psühholoogiateadus järgmised 30 aastat ainult sellega tegeleda ja ikka ei saaks korralikke vastuseid veel. 

Käsitöödest

 "Smuutid on nii head! Ainult taimsed komponendid ja nii head! Oo!"
Ma uskusin.
Olid ka üpris head,
Aga mul oli kodus lahtine pakk kreeka jogurtit ja Poeglaps ei söönud seda ära. Tekkis mure, et kas saab enne hallitamaminekut otsa. 
Nii et panin seda smuutisse. 
"Püha püss! Nii hea! Smuuti läks nii heaks sellega. Taevalik!"
Ehk: faking veganpropaganda on see "ainult taimsed koponendid!"-jutt. 
Ärge uskuge. Proovige oma smuutisid natukese piimatootega. 
Ausalt, kreeka jogurt oli teiseks korraks peaaegu otsas, kaapisin vast kaks supilusikatäit kokku topsi põhjast, aga ikka andis hurmava tulemuse. Naatukene oli ainult tarvis!

Lähinädalatel on oodata sagedast minupoolset kreeka jogurti ostmist. 

Käisin Keila sotsiaalkeskuses vaimse tervise kogemusjagamise grupis. Lähen järgmine kord ka omaenda kogemusi jagama. 
Ma ei tea, kas mina olen see, keda nad vajavad, aga näeb. Vbla on. 
Ma ei saa rääkida, mis seal toimus, sest konfidentsiaalsus.
Väsitav, ent peamiselt meeldiv.

***

Järgmine päev.
Olin eile vist naatukene väsinud. 
Nii palju asju teha ei ole mulle üldjuhul talutav, kuid kuna oli hea emotsionaalne foon, kandis peavaluta välja.
Olgu, hääästi pisikene valu oli, aga kodus, söönud ja paar tundi civi mänginud, haihtus märkamatult. 

Vbla ma täna jätkan seeliku ääristamist. 

Kui nad veel püksid olid.
K pildistas.
Riik, mille vapil on kana,
ei saa kunagi võita riiki,
mille vapil on kahvel.

Selle seelikuga on naljakas lugu: ostsin neti teel haaremipüksid. Need olid heast materjalist ja ilusad, suurte taskutega, aga neil oli üks piiiiisikene viga: ma ei saanud oma normaalse sammuga käia. Püksid olid liiga kitsad. Treppidest üles ja alla minemiseks pidin sääred üles kiskuma ja ikka oli raske. 
Selge, sellised püksid on kasutamiskõlbmatud. Nii et lõin käärid sisse, lõikasin sääreosad ära ja kui ma alla äärde pitsi ajan, on mul väga hea seelik. Suurte taskutega!

Sellest on nüüd kõva neli aastat möödas ja ma olen nt 13 kilo kaalukam ja see seelik ei lähe mulle selga. Miks ta nii kaua seisis? Sest ma tahtsin sinist pitsi, et oleks ukraina rahvusvärvides (püksid-seelik on kollane). Aga ma ei leidnud seda kusagilt ja viimaks sel aastal leppisin mustaga. 
Hakkasin seda allaäärde ajama ja kolmandik on tehtud. sest mõtlesin: äkki Tütarlapsele veel mahub. 
Kuigi ma isegi ei tea, kas ta tahaks seda. 
Igatahes olen nüüd soone peal, pits on nõeltega kinni ja noh - kui tema ei taha, siis on mul igatahes seelik, mida oma pisikestele hirvetaolistele naissõpradele pakkuda.
Äkki üks neist soovib =P

Miks ma seda teen? Sest ma tahan puruks lõigata oma sinise kleidi. Muidu on kleit igati ok, aga varrukakitsenduste kohalt pigistab ja ma ometi võin varrukad ümber teha, Ilmselt ka sinna otsa pitsi õmmeldes. Mul on musta pitsi nüüd hulgem, sest muidugi ma ostsin varuga. Aga ennast tundes olen võtnud põhimõtteks "üks käsitööprojekt korraga", nii et seelik tuleb enne valmis teha, kui kleidi kallale minna saab.

Need varrukad pigistasid juba siis.
Tütarlapse pilt.

Ok, ma siis teen veits seelikut, siis võimlen, siis kirjutan romaani ja siis mängin civi. 
Kõlab nagu plaan - ma ei saa üht asja palju teha, ilma et hakkaks muretsema kõigi tegemata asjade pärast. Lahendus sellele on teha mitut asja natuke, siis on tunne, et on tehtud, võib järgmise võtta =)
Civ on lõõgastumiseks ja puhkuseks. 
Ma pean puhkama vahepeal.

Olen selle romaani suhtes lootusrikas. 
Täiesti teistmoodi, kui miski, mida ma seni kirjutanud olen (üllatuslikult, ma ju nii ühtemoodi asju seni, heh.) 
Jah, mu arust võinuks ka "Omasid ei jäeta maha" ja "Teistmoodi tavaline" rohkem hinnatud ja avalikult kiidetud olla, aga noh ... 
Mis seal ikka, järgmine asi vbla teeb mu 10 korda kuulsamaks. 

Oh, tont, luulekogu käsikirja peaks ka vaatama ... aga no jõuab. Kell pole veel veerand kolmgi, pikk päev ees =) 

Elamise hind

Käisime teatris ära. 
Ullult ea. 
Kui ma nüüd kirjutan, et kuidas hea, kas see vbla motiveeriks veel kedagi vaatama minema?
No proovin. 
Hoolimata sellest, et olen jätkuvalt väga väsinud. 
Eile, kui Viljandist tulin, olin nii väsinud, et ei jaksanud teatrist kirjutada. Keskendusin asjadele, mis mul enda jälle inimesena laseksid tunda nagu dušš, söömine, magamine, toa tolmuimejaga puhastamine ning Civilizationi mängimine.  
Niisama juttu võrgupäevikusse oleksin suutnud endast välja tirida, aga milleks. Parem venitasin natuke selga ja jalgu ning tegin suitsu. 

Tüki nimi on "Elamise hind".

Taipasin just, et ei saa ju teile eriti ühestki tegelase hingeelust rääkida enamat, kui Ugala juba kodulehele infoks on seadnud. Mida üks või teine käitumine peidab, mis seal taga on.
Saan rääkida sellest, et mees, kes mängib tserebraalparalüüsiga meest, teeb seda niimoodi, et mul kippus jalgadesse ja selga tõusuvalmidus "mine appi, väga väga naine!" Ma olen praktikal kohanud ühte multisklerootilist ja ta oli täpselt selline (kuigi raskemas seisus).
Muidugi on see füüsiliselt väga kurnav. Nätleja kaelal läikis higi, aga see ei mõjunud kui kehalise koormuse tunnus, vaid nagu oleks haigus nii keeruline kanda, et võtab higistama. 
Jah, ta räägib imelikult, jah, ta näoilmed on imelikud, aga seal taga on tegelikult vaimselt igas osas väga normaalne inimene. 
Kel on normaalne raev sinna pihta, kuidas inimesed teda näevad ja kohtlevad. Kel on pimetähnid ja privileegipimedus.
Ta on lihtsalt väga nähtaval moel haige.

Selgroovigastusega naise mängija aga on sama nägu ja olekut, kui toosama multiskleroosiga inimene, kellega hooldushaiglas tutvusin. Sama juuksevärv ja -tekstuur. Sama kõhnus. Sama naha ja silmade värv. Midagi näojoones - näo ja nina kuju? 
Tema viha oli 100% usutav ja viha taandumine hiljem samuti ja ohhh! Ta murdis mu südant hoopis teisel viisil. Oh, sain tast nii hästi aru! Oh, milline raev! Oh, milline meeleheide!
Vaatasin neid ja uskusin üleni. 

Mingite nähtavate puueteta inimesed olid sama elavad, sama intensiivsed, nende näitlejatöö sama unustamatu ja kaunis.
Need tegelased (näitlejad oli oivalised. Nutsin kummagi tegelase pärast mõnes stseenis, aga mul ei ole muud öelda, kui et nad tegid väga hästi) tegid tegelikult täpselt sama kui puudega tegelased. Pealmine kiht inimest on tavaliselt ikka: "Ma olen ju normaalne, ma olen ju, nagu peab, ma olen ju sulle vastuvõetav? Ma olen ju okei?"
Vahe on ainult seal, et kuba silmnähtava puudeta inimesel on võimalik esineda kui normaalne ja tavaline, on sellisel teesklemisel mingi mõte.
Silmnähtava puudega ei ole keskmise normaalse inimese näo tegemine lihtsalt võimalik. Vestlus pisiasjadest mõjuks ajuvabalt.
Ja siis reageeritakse teistmoodi. Ei proovita enam normaalne näida, vaid: "Näe mind, näe mind selle vigastuse või haiguse taga! Ma olen inimene! Ma olen päris! Ma elan!"

... ja see tekst. 
Oh, milline tekst, milline sõnatäpsus! Lisaks: loo esituse struktuur on mu lemmik: näen mingeid lõike eludest, mingeid teisi lõike, midagi veel - ja korraga hakkab joonistuma pilt. Aaa, see pidi juhtuma SIIS. Oot, aga miks ta ... Viis stseeni hiljem tuleb taipamine: "Aaa! See stseen paigutub ajaliselt selle ja selle vahele, muidugi!"
(Miks ma ise niimoodi ei kirjuta? Hm. Ilmselt seepärast, et ma ei kirjuta enamasti mitte juttu, vaid tegelaste eludest mingeid lõike, mille hiljem looks vormistan.)

Väga vabandan, ma ei oska mitte midagi öelda lavastajatöö kohta.
Samamoodi ei suuda ma midagi iial öelda filmirežiide kohta. 
(Ega saa aru rõivadisainerite ega sisekujundajate tarvidusest  - oluline osa on ju, kuidas mingit rõivastust õmmelda saab ja kust soodsa hinnaga neid elamente saab, mida oma koju tahad? Tervikut tahab ju igaüks kujundada, nagu talle endale hea tundub.
Oot, see ei olegi üleüldine v???)

Mu jaoks on lavastamine lihtsalt "näen tervikut ja üritan seda edasi anda võimalikult hästi." Ja kui mõni element osutub paremaks, kui ootasin, suudan seda märgata ja ära kasutada. 
Oot. See on ju põhiliselt sama oskus, mida larpide tegemisel kasutatakse? 
Krt, ma üritan suvel ühe teha. Päriselt. Ma teeksin nüüd ju paremini kui vanasti =)
Võimalik, et terviku nägemine ei ole tavaline oskus.

Seda adun küll, kui lavastatud on kehvasti. Kui lavastaja ei ole näinud, mida tekst endas kätkeb.
Samas kehva näitlejat ta ju hästi mängima panna ei suuda, nähku ta tervikut nii hästi, kui näeb? 
Ma ei tea.
Tean kindlalt vaid seda, et halba lavastajatööd ei silmanud ma "Elu hinnas" kusagil. See õhtu murdis mu südant.

Loodan, et lähete vaatama! Neil tuleb kohe varsti "Vanemuises" külalisetendus ka, tartlased =)

  

Gabriela Järvet

Teha, mida inimene tahab vol vist VII

Kui tahan, teen - ja siis on tagajärjed. 
Alles siis, kui pea valutama hakkab, meenub, et oi, tõsi jah, SELLEpärast ma ei plaani üritusi järjestikkustele päevadele.

Tegelikult õigeaegne meenutus. Peaaegu oleksin läinud Kirjanduslikule Kolmapäevale naiskirjanduse auhinna nominente vaatama, kuigi mul on järgmisel päeval (ehk homme) ees kuulmatu sündmus. 
Nimelt lähen üle umbes 15 aasta jälle teatrisse. 
Isaga.
Kellega me viimased 10 aastat väga napilt suhelnud oleme, sest läksime tülli. 

Me läksime tülli, sest isa oli nördinud, et ma võrgupäevikusse kirjutasin, et ta läks ära.
(Tal oli äraminekuks põhjus. Suht hea.)
(Mida keegi kunagi mulle seletanud polnud.)
(Ja ei olnud pikka ega süüdistavat kõnet, eks ole, aga lihtsalt see sõnastus, et "läks ära" oli talle liig.)

Nüüd lähme teatrisse. Ta sai teada, kaua ma käinud pole, ja otsutas midagi ette võtta.
Saab huvitav olema.

Hakkasin jälle rohkem trenni tegema. Peamiselt sellepärast, et füsioteraapia harjutustega (varem kaebasin reievalu üle, kui keegi mäletab) koos hakkasin paari nädala eest tegema kõhulihaseid. No kui ma seal põrandal juba olen, võiksin ju veel midagi teha ... ja kuigi ma vanast harjumusest võtsin päris suure korduste arvu, ma jaksasin (küll väga pingutades).
Mispeale võtsin mõneks päevaks natuke vähemaks ja siis jaksasin juba kergesti. Ja kätekõverduste võimekust tuli ka nende kõhulihaste tuules juurde! Mis mõttes ma kaalun 85 kilo ja jaksan 21 ilusat madalat kätekõverdust järjest teha? Mis toimub? Miks ma nii tugev äkki olen?

Nii et kui ma olen arusaamatult tugev, peab jõudu juurde tegema. On ju loogiline?
Loogika on seal, et kui see oli nii kerge, tasub selle nimel ka pingutada, sest nähtavasti mõjub kuidagi. On mõtet! 
Kui mind tunnustatakse, tahan teha veel paremini. 
Näib, et ka omaenda keha poolt tulev tunnustus töötab.
Ja kui öeldakse, et pole hästi, halvasti on, mul tuleb täielik jõuetus ja ei taha enam midagi teha. 
Nagunii ei oska ega suuda. 
Varem pressisin enda sealt läbi. Tegin ikka, kuigi ei lootnud tulemust. Endakaristamine phmt.
Tahe on mul ju raudne =/ Vihkasin end sealjuures korralikult ja kunagi pold piisavalt hea.
Nüüd ... (meenutab lähiminevikku)  ...ok, ma vähemalt üritan mitte võtta ebameeldivaid ülesandeid ja teha ainult seda, mida ma tahan.
Teoorias tugev.

Igatahes 3 päeva rohkema trenni tulemusena olen nii väsinud, et ei jaksa hästi hingatagi. Nii väsinud, et kahtlen, kas saan magada. Aga söön oma hakklihaga tatra lõpuni ja proovin.

***

Pildi tegi muidugi Tütarlaps
A seljas on mul sitsisatsidpatside
kingitud pluus =)

Ei jäänud.
Sest mõndapidi on elu samas hirmus huvitav, onjo. Minu lõunauned kipuvad sageli --- millekski muuks. 
Kui ma juba olen tühjaks ja vaikseks tehtud toas omaette ja riideid ka eriti pole teki all ...

***

Ausalt ütlen, kaalunumber 85 ajas mu ka selles mõttes elevusse, et mõtlesin kohe: Ohh, hea põhjus alastipilte teha!
Aga selleks tuleks keegi pildistama organiseerida ja mul küll on visioon, et kuidas teha, aga seda tuleb hüpoteetilisele fotograafile selgitada ja äkki ta hakkab vaidlema, neil on mingi värk valgustega ja tont-teab-millega-veel jne. Jessuke, nii keeruline. 
Aega on selle kiire asjaga. 

Panen täna siis pildi hoopis sellest, kuidas "Teistmoodi tavalise" burleskiga esitluse järel Tütarlaps mu välja sööma viis. 

Ei ole huvitav ega informatiivne kardetavasti, aga mul on sõnavahet vaja pealkirjadesse =P

Rabestav-rahustav-rebestav-rahestav ... misiganes

Oli tore pissipeatus vahepeal, nüüd vantsib kõik jälle vana rada.

Aeg läheb üha jaburamaks.
S.t. tihedamaks. 
Teate küll: saab vaevalt ühe hädaolukorra lahendatud, kui teine juba peale tuleb. Aga tõsi on, et mõnda ma lihtsalt ignoreerisin - ja läkski ise üle. Taastekiks ilmselt, kui küsiksin, kuidas Sellega nüüd on - aga kui ma ei jaksa eriti teha, ei tasu vist küsida ka, eks? 

Ja lamotrigiin hoiab mu elus. 
Ükshommik unustasin võtta. 
S.t. ärkasin kell kuus, sest kõht tühi. Tühja kõhuga ei saa magada. Olin keskööl juba magama läinud ja tundsin end üsna puhanuna, nii et jäingi üles - aga kuna viimase tableti võtsingi kesköö paiku, ei tundunud hommikuse rohuvõtmise aeg veel käes olevat. 
Alguses polnud viga midagi. A tasakesi hakkas kerima ja ketrama. Veidi ja veidi ja veidi veel ja issand, kuidas ma, ja emake maa, kuidas ta ja ...
Kella 10 ajal jubeda väsimuse foonil, mis juba veidi iiveldust tekitas, tuli ette, et kle, naine. Tänahommikused tabletid on ju võtmata. 
Võtsin sisse. 
Kohe läks paremaks.

Nii halb oli enne ravimeid elada. Siis sain stimulandid peale ja läks heaks - mingiks ajaks. Kuni ära harjusin. Siis tuli metüülfenidaatkloriidi asemel lisdeksamfetamiin. Jälle "Oo, nii hea!". Kuni ära harjusin.
Siis lamotrigiin.
Jumalanna, milline kergendus!!!
Enne oli ikka väga raske  elada. NIIIII halb. Ja nüüd on meenutused - piisab natuke aega ilma olla, kui kohe on selge, et ei saa, ei tohi. Nad soovitavad teha stimulandivabasid päevi?! Krt, kui leebed peavad olema nende inimeste raskused, kes saavad teha stimulandivabu päevi.
Kuigi need, kellele ravimid eriti ei mõju, on veel palju halvemas seisus kui mina. 
Ma elasin kohutavalt aastaid ja aastaid. Siis tulid ravimid, oo, jesssss!
Aga osad inimesed ei saa ka nendest abi =( 
Et ravimid tegelt on keemiline kark ja osad isegi mind tundvad inimesed arvavad siiamaale: "Aga ikka teraapia ja mõtlemine on peamised, mhmh, sellega hoiab kontrolli all end"?
Ha.
Ha.
Ha.

Tegelikult on kõik VÄGA hästi. Jestas, kaks aastat tagasi oleks siuke päev nagu täna VÄGA hea olnud. Ja kolm aastat tagasi ... uhh, ei taha mõeldagi. 
2023 oli nii halb aasta, et ikka annab halb olla. Rääkisin sõbraga ja muuhulgas ütlesin, et mul oli jumala kama sellest 10 kilost, mis alla võtsin. 
Ta naeris, ent silmad olid suured. 
"Vat see on tase. Et ei mõtle: "Vähemalt olen ilus," vaid see ka ei lohuta."
Jep. Ei lohutanud. 
Nüüd olen selle 10 kilo tagasi võtnud + veel 10 ja ma tunnen end väga ilusana. 
Ausalt, iga kell parem sedasi.

Mõtle teistmoodi ...

Aeh, miuke aeg

Tead, ma olen nii väsinud. 
NIIII väsinud. 

Tean küll, et jaksan iga päev piiratud hulgal asju teha. Ja kui lusikad on otsas, on nad OTSAS. 
Ikkagi.
Kunagi korrutasin siin, kuidas ma ei ole eriti tark. Siis andsin endale aru, et mitte tarkus pole see, millest puudus on, vaid ma ei ole mõistlik. 
Ma ei ole mõistlik. 
Nii et "Oh, ma peaksin täna hoopis sinna filmivaatamisele minema, hea, et meelde tuli!" ja siis teen ikkagi kõik plaanitud asjad enne ära.
Plaan tekkis hommikul, kui avastasin, et kass on esikunurka kusnud.
Nojah, ilmselt juba mitme päeva eest. Siis jäi küll liivakast päev kauem puhastamata.
Pesin ära kassikusesed jalanõud, pesin põrandat. Siis pesin veel põrandat. Siis mõtlesin, et kui juba siis juba, lödistasin põranda kempsupesuvahendiga rikastatud vett täis ja jätsin seisma. Veerandtunni pärast pesin veel korra puhtaks. 
Rohkem ei jaksanud. Üks saabas ootab veel korralikumad pesu. 
Ma ... varsti.

Läksin kohale.  Poole ürituse peal oli "istun, silmad kinni, sest ei jaksa neid lahti hoida".
Me olime siukses kohas, mida võiks kirjeldada kui "seedy bar" - kuidas see eesti keeles oleks? - ja kuigi diivan oli pehme, mõnus ja nägi kena välja, see haises. See haises kaua ja tugevalt ning viimaks taipasin, et ma istun kellegi kuivanud kuse loigus.
Jep, pissipäev.
Võttis päris kaua aega, et aru saada, aga kui ma siis taipasin, seda kõva häälega kuulutasin ja arvatava (nähtamatu) loigu kõrvale istusin, nii et enam kuseplekki oma istmikuga ei soojendanud. läks õhk kõigile kergemaks.
Sain aru, et mu diagnoos oli õige olnud. Hais tuli minu alt. 
See avastus võimedas seltskondliku suhtlemise pinget veelgi.
Lisaks pisiasi, et mhmh, see oli mul meeles, et ühine filmivaatamine, aga et ühtlasi korraldaja sünnipäevapidu, ei jõudnud mulle üldse kohale enne, kui teised teda õnnitlesid ja kinke andsid. 
The. Fakk.

Ühelausega: mulle meeldisid inimesed ja nendega suhelda, aga üritus kurnas mind üle igasuguse piiri. Tulin ära poole üheksa paiku, sest pilt hakkas silmade ees õõtsuma. Tuikusin tee peal nagu joobnu. Kodus peale pükste ja aluspükste pesumasinasse viskamist ja enda pesemist igaks juhuks oli kusehais ikka alles. Kas see puudulikult pestud saabas või hallutsinatsioon?
Teadsin ainult, et ma PEAN sööma. Isu ei olnud, kuid ma tunnen ennast. Ma PEAN sööma, et magada saaks, ja mul on vaja magada. Muidu hakkab pea valutama.
Ilmselt kuna inimesed olid nii-nii toredad, veel ei valutanud. Oleks muidu võinud küll. 

Hea uudis: sain öösel magada.
Teine hea uudis: hommikul ka ei valutanud.

Aga mitte sittagi ei jaksa teha. Mitte midagi. Et asja hullemaks teha, tahtsin AutoriHüvitusFondile uuendatud avalduse saata ja digiallkirja asemel tuli teade, et allkiri ei ole kehtiv. 
Nii et järgmised poolteist tundi üritasin uuemat tarkvara saada, ta ei suutnud vana parandada, uninstall, üritus uut alla laadida ja tööle saada, ei läinud, üritus abi saada, kaks kirja saadetud koos screenshottidega, et mis juhtus, ja lõpuks ma lihtsalt loobusin. Kes võidab, kui ma veel tunni kasutut tööd teen?

Ja mulle pakuti veel tööd. Kord kuus mõned tunnid. Ma lähen ühel päeval vaatama, et kuidas see on, vbla missoonitundest võtan vastu ka. Raha saab, aga vähe, ja täna olen väga teadlik oma energiapiirangutest. Kui ikka võtab rohkem, kui annab, ei hakka ma seda tööd tegema.
Vaimse tervise kogemusnõustaja grupis. Nõu ei anna, räägib oma kogemusest. Koolitus kogemusnõustajatele on kallis, seda nad ei saa pakkuda. Linna sotsiaalteenuste värk. Aga oleks samas vaja kedagi, kes oma eluga hakkama saab.
Vbla olen liiga hull ja tark selleks. Pean end nii kõvasti vaos hoidma, et ei tasu ära. Näeb.

Kuna tööpakkuja oli Keila Sotsiaalkeskusest see inimene, kellega mul hulgi kontakte varem old, muuhulgas ka see, et mulle korteri sebis, ütles ta kõne lõpul, et kuule, meil jäi kaks pakki toiduabi üle, kas sa võtaks? Muigugi ma võtsin. 
Nüüd on mul muude asjade seas hiigelsuur vinnutatud vorst, mille kohta mu poeg - teatavasti ülitundlik toidu osas - ütles: "Halb vorst."
Mulle maitseb. Aga ta on hiigelsuur. 582 grammi vinnutatud vorsti. Kogu aprilli hommikusöögid saavad olema võileivad vinnutatud vorstiga? Eeldades, et ta enne pahaks ei lähe. Parim enne on muidugi alles 27. mai ja ilmselt oli ta toiduabis jagatav, sest polnud eestikeelset silti.
Ainult lätikeelne. 
Ega me enne aru ei saanudki, misasi see on, kui lahti lõikasime. 
Pealispind on mingi seemneline dekoor, see ei andnud vihjet, ja ta oli nii suur, et peaagu oleksin ahju pannud. Mis see muud ikka olla saab kui mingi ahjuliha? Aga siis taipasin, et kui see ahju käib, on kirjas mingid temperatuurid ja ajad, need numbrid leiaks ka lätikeelsest instruktsioonist, ja neid ei olnud. 
Ilmselt on vorst. 
Oligi.

Kas ma mainisin, et võtsin eile tänasest lusikaid ette, et üldse elusalt koju jõuda? Täna ei ole ka just kerge old. 
Pea ikka veel ei valuta, kuigi ähvardab. 
Eile kirjutasin 36 sõna. 
Täna ... no vaatab. 
Vaatab seda asja.
Pesen saapa korralikult ära, kreemitan sisse ja jätan uut talve ootama.

Huvitav, mis normaalsetest asjadest ma kirjutada võiksin, et lugejad tagasi tuleks? Peab ju midagi olema!

Tasu

Oo, jälle meeldiv tagasiside "Teistmoodi tavalisele", seekord Lüüli Suuki kirjutatud. 
Dopamiin saadud, meel hea.

Dopamiin on mu hetketeema.
Krt, kuidas ma seda varem ei taibanud ...
Tegelt paljut ikka märkasin ka. Et mul viskab kellelegi tugevamale näkku plõksimine enesetunde taevasse. Et raskustest tulen uhkelt läbi, kui mind sealjuures kiidetakse ja imetletakse. 
Hästi tavaline tavaelu on samas raske.
Kui tuleb midagi halba ja  ei ole taustal ohjeldamatut kiitmist "sa oled nii vägev, et seda kanda jaksad, ma saan aru, kui rõve see on, sa oled imeline", tapab. Ja kui elus toimuv ei ole natuke halb vaid palju halb ja kiitust ei tule ega tule, on väga raske edasi kesta.
Olen märganud. Aga et sellele saab ühe nime panna - dopamiin - tuli üllatusena.
Kusjuures mitte täielise üllatusena. Mäletan, et tookord, kui ma üldse taipasin, et oooot. Vbla ei ole mu rõve enesetunne üldse depressioon, oli aluseks, et fb-s Fideelia-Signe Roots ütles, et mul on dopamiinipuudus, sellele on ravi olemas. Aga kuna keegi ei tahtnud mulle otseselt dopamiini sisse sööta, võtsin pähe ATH kui dopamiini-ainevahetuse puudulikkust tekitava sündroomi, ja hankisin endale hirmsate pingutustega viimaks selle diagnoosi.
Mis tõi kaasa ravimid.

Need aitasid, onju. Hirmusväga. 
Aga kuna mul ei hakanud otseselt rõõmus, lihtsalt polnud enam aktiivselt valus, ma kuidagi ei ühendanud ära, et stimulandid teevad midagi muud kui lihtsalt - stimuleerivad igasugu erinevaid hormoone korraga. (Minu tunnetus hingevalu kui reaalse valusa valu osas? Miks ma ei saanud aru, et dopamiinita ONGI otseselt valus? Aint üks link praegu, sest ma ei näinud põhjust dopamiini kui valuvaigisti kohta rohkem otsida.) 
Et nad stimuleerivad muuhulgas ka dopamiinieritust, teadsin. Aga tundus ... noh, "muuhulgas ka seda".

Nüüd korraga tajun taas, kuivõrd tähtis on korralikult dopamiiniga tasustatud saada. 
Esimene hea link, mille sel teemal leidsin, on ERR. Nii et korralikku teadusartiklit isegi ei otsinud. Eesti keel! Peab sobima. 
Muidugi on fMRI kahtlane meetod ajus toimuvat mõõtma. 
Kuid kui tulemused sobivad mu kogetuga, ma usun neid. Igaüks valib, mida usub, onjo. Mis sobib, seda usume, mis ei sobi, jätame kõrvale kui "seal on mõõtmises mingi viga tehtud või ei saa kõike meie vahenditega mõõta või midagi kuuendat".

Jaah ... uskumine on keeruline.
Mõtlen usklikkuse üle kohati ikka veel. Ausalt, mul oleks jumala (meelega) hea meel usklik olla.  Lihtsalt ei õnnestu.
Jumal ei saa olla hea ja kõikvõimas. Pole võimalik. Üks või teine, mõlemat ei saa olla.

Et kannatused pole tingimata halvad? 
Ma ei usu. Kannatused on halvad ja kes laseb kannatustel eksisteerida, kuigi tema võimuses on need lõpetada, ei saa olla hea. 
Niisiis ei õnnestu mul ainujumalat uskuda. Polüteistlikke? Oh, need võivad olemas olla koos haldjate, nõiduste, tulevikunägemuste ja telepaatiaga, aga see ei puuduta mind. Need jumalad ei tunne mind ega mina neid ja seega meil pole üksteisega mingit tegemist. Ei lohuta nende olemasolu mind vaevas, ei ole mul rõõmuaegadel tunnet, et peaksin neile tänulik olema.

Nii palju siis jumalatest.

Kass (sujuv üleminek) on viimastel nädalatel otsustanud mind armastada. Tuleb kogu aeg sülle ja siis ma istun ja silitan teda ega saa kehalisi harjutusi teha ega kohvi tuua ega isegi pesema minna.
Pesemise unustasin, muide, vahepeal täitsa ära lausa. Täna tundus, et kuidagi veidralt lige oli olla - meenutasin ja sain, et oot. Viimati käisin pesemas esmaspäeval. Nii et eile pidanuks uuesti, kuid unustasin  täiesti ära. 
Pesin see-eest köögiaknaid.
Täna pesin siis ennast ja elutoa aknad jäid pesemata. 
Järeldus: enda pesemine võtab samapalju lusikaid kui 4 aknaruutu.

A kurb on see, et mingit sisemist tasu ei tule ei akende ega oma keha pesemise peale. "Jee, ära tegin," ütlen endale kõige ebaentusiastlikuma häälega, mida suudate ette kujutada. Mhmh. 
No ma olen puhas ja mu lokid läigivad. 
Mhmh. 
Suur kasu küll. 

Aga tagasiside "Teistmoodi tavalisele" ikkagi tuli =) Isegi kui mul ühe või teise tähelepaneku puhul kulm poolde laupa tõusis (keisrinna kaotas lapse? Päriselt lugesid nii v?), kiita on ikka tore saada =) 

Tahan dopamiini!

Järgnev ilmselt ei ole väga üllatav avastus kellelegi, kes on seda võrgupäevikut kaua aega mõttega lugenud.
Kuna mina olen seda põhiliselt kirjutanud ja järjest lugenud viimastel aastatel vast paari kuu jagu poste korraga, mind üllatas küll.

Muidugi. Üles ja alla. On dopamiin - pole dopamiini. 
Ääretult radikaalne erinevus.
Kui dopamiini pole, pole absoluutselt midagi hästi, absoluutselt mitte miski ei ole tore ja mäletused möödunud rõõmudest täiesti hoomamatud. 
Mõistusega tean, et oli. Ei tunneta. Natukenegi mitte.
Kõik on täiesti must ja elutu.
Miks ma üldse kunagi midagi.

Ja siis tuleb dopamiin tagasi ja ma olen: "Midagi ei ole ju valesti. Pisiasjad-pisiasjad."
Käib laksust.
Ma saan praegu tänu armuelule pidevalt uusi dopamiinisahmakaid.
Hoiab elu sees, hoiab mind üldse võimelisena õnnelik olema. Miks ma olen elus tõeliselt õnnelik olnud ainult siis, kui mu elus on keegi tähtis? Tita või armsam, täpselt sama efekt. Sest siis tilgub mul dopamiini regulaarselt ja kui vahel saab otsa, see läheb jälle üle.
"Kõik läheb mööda."
Vot see on ainus aeg, kui mul tõesti mööda läheb. 
Kui uued dopamiiniannused regulaarselt tulevad, ununeb halb aeg tõesti. 
Aga enamasti mul ei tule seda dopamiini. Ja kõik on halvasti. Kõik on ikka veel halvasti. Oh üllatust, kõik on ikka veel halvasti. 

Kehaline liikumine? Looming? D-vitamiin? Seltskond? 
Mis te teete nalja v? 
"Leia alternatiivseid dopamiiniallikaid!" Saate aru, mul ei tilgu nende peale! Ka parimad elamused annavad vähe ja ainult korraks. Ei, ka füüsiline valu ei aita. Mäletate, mul on terve selg ära täoveeritud? See ei teinud mind õnnelikumaks v.a. et põnev oli, kuidas pilt areneb. 
Oli aeg, kui pärast peavalu oli tõesti hea olla. Valu vaigistamiseks eritusid endorfiinid, pärast valu püsisid nad veel mõnd aega kehas ja kaif. Nii tore. Elu täiega elamist väärt vähemalt pärast peavalu.
Seda pole 10 aastat olnud. Lühikest aega PR veel tuli nauding, aga kadus ära. Nüüd on valus ja pärast ei ole valus ja jee. Valu vastik, et enam ei ole, on kergendus. Aga ekstranauding? Mkmm.   

Olen palju kordi mõelnud, kuidas tunded on kehas, mitte mõtetes. Palju kordi. Järeldasin, et mu kohutav emotsionaalne foon on hormoonide nappusest. Aga tollal oletasin, et mul on kõigi hormoonidega pahasti.
Ei, võibolla ongi. Ma ei ole praegu keskendunud küsimusele, kas teiste hormoonidega ka, kuigi et ma (peaaegu) ei karda ja armastan umbes kõiki, nagu viitaks sellele. Sest hirm on hormoonid. Ja armastus on hormoonid (peamiselt oksütotsiin). Saangi loiult tervet maailma armastada, sest mul ei nõristu kellegi peale eriliselt. 
Aga dopamiin ...
Kui kohutavalt halvasti mul dopamiiniga on, on päris jube. Kuidas seda lihtsalt EI OLE.

Eriti halvasti on siis, kui loodan, et tuleb, aga ei tule. Nagu sel kohutaval Luuleprõmmul neljapäeval. 
Eile naiskirjanduse auhinna nominentide esitamisüritusele minnes arvasin et lootus nomineeritud saada on 5-7%. Ehk väga ei lootnud nagunii. Aga kui - juba üritusel - taipasin, et oleks mind nomineeritud, nad oleks muga ju enne ühendust võtnud, see ei olnud enam üldse lootmise koht, hakkas jube.
Üritus oli tore, kohtasin kenasid inimesi, mõnega klappis suisa hästi ja ma olin tervel kolme nomineeritud luulekogu lugenud + üks ootab veel lauaserval. Tehti pilti ja ma isegi jäin ühele. 

Kui ära läksin, vesistasin tänaval. Sest miks ma lootsin kui lootust ei olnudki? Mis ma olen loll v?

Kui midagi erilist ei looda, aga läheb veel ekstrahalvasti (vt möödunud aasta faking maid, ja seda tervisetõendi jama ma ei pannud lingitud posti kirjagi, kuigi see tuli esimesena ja tappis tõsiselt), on katastroof. Mingi liialduseta. Ongi. Sihuke 0-lootust-miski-ei-ole-isegi-natuke-hea-las-ma suren.
Mul on kogu aeg see foon. 
Head ajad - nt praegused - on need, kus ma sageli soovin mitte olemas olla, aga ei pea aktiivseid enesetapuplaane. Lihtsalt. "Mind ei ole olemas, mind ei ole olemas mind ei ole olemas" õhtuse endarahustusena enne und.

... just kadus pool juba kirjutatud võrgupäevikupostitust ära.
Miks ma vajutasin kuigi tuli teade "not saved; changes will be lost"? Oleks ju võinud teksti kopeerida, väga väga naine, miks sa ei teinud seda?!
Sest ma millegipärast lootsin, et ainult mõned laused lähevad kaotsi. 
Aitäh.
Enamuse eelnevast jutust taastasin mälu järgi. Mõnd asja mitte. Polnud ilmselt nii oluline siis.

Miks ma üldse kirjutan regulaarselt siia? Ma ju näen, kuidas paljudesse teistesse blogidesse kirjutatakse suurte pausidega ja minu lugejate arv läheb ka alla ja alla ja alla. (Mis ei ole minu eripära, ma arvan - kirjalikud võrgupäevikud ongi kaduv meediavorm ju.) (EI, blogikülastatavust näitavad numbrid on vägevad, aga neid ma ei arvesta. Big in USA praegu. Robotid töös).
Sest kui ma postitust kirjutan, mul on hea olla. Dopamiin nõrgub. Mitte meeletutes kogustes, ent midagi on palju rohkem kui mitte midagi. 
Kui lugejaid on (jälle) vähe, pettun mõnevõrra. Kuid noh - olen juba leppimas sellega, et kaduv meediavorm, hea, et üldse keegi. 

Pealegi olen meelsamini armastatud mõnede poolt ja vihatud teiste poolt kui paljude meelest "täitsa okei" =P

Aga teate, ikkagi on nõme, et reklaami ei saa. Vbla suvel enne Stalkereid õhutan teid hääletama. Ma pole seni kunagi Stalkerit oluliseks pidanud, sest seal on nii vähe hääletajaid, et enamus hääli tulebki 20 pühendunud ulmelugeja arvamusest ja mõned lisaks heade tutvuste pealt. Kuid K. meenutas mulle eelmisel aastal, et see on ju tasuta reklaam.
Ja ma tunnen, et ma vajan ja väärin reklaami. 
Isegi need, kellele "Teistmoodi tavaline" väga ei meeldinud, mingeid asju kiitsid. Keelt. Mõnd lugu eraldi. 
Ma tahaks vähemalt mõne sellise lugeja püüda, kes oleks minu lugeja. Kes armastaks. 

Alla ja üles

Mul on tunne, et mul on näidik paigast ära. 
S.t. märganud olen seda muidugi ammu. Ent praegu on väga eredalt tunda. Üles poolde taevasse pilvede keskele uperpallitama ja alla nii sügavasse auku, et maa sisemuse kuumus mullitab ümberringi.
Ja jälle üles.
Ja jälle alla. 

Kui see eelmise nädalavahetuse "alla" oli vähemalt põhjendatud, seekord on lihtsalt "aa, luuleprõmmud EI ole minu üritused". Mhmh, ma kindlasti saaksin seal kõrgemale kohale kui eelviimane ka, kui asja ette võtaks, sest ma nüüd tean paremini, mida teha ja kuidas hindeid saab.
Kuid mul ei ole selleks mingit motti. 
Ma ei võida midagi end rahva meeleheaks ümber tehes,

Ükspäev üsna hiljuti kirjutasin üles-allast luuletuse. Viimistletud pole, aga on vast informatiivne.

Teismelistel pole

vist mõõdik paigas nagu.

Vinn lõual on katastroof.

Isal vähk?

Paha lugu.

Ei taipa, mis tõsine probleem, 

mis mööduv. 

(Kõik läeb mööda.)

Aju lihtsalt arenemata on veel. 

Anna aega sel suureks saada.

Ma olen 30 aastat täiskasvanu.

Pole paika läind murede kaal.

Tüli kallimaga on surmasoov.

Kolmas maailmasõda? 

Nojaa.

Murel on kaal ainult praegusel hetkel.

Muidu on kaaluta olekus.

Hõljub kindla pinnata;

nii või naa - 

paljalt oletus.

Kui praegu on valus, on valus.

Hiljem hakkab?

Aga äkki ei hakka?

Mis pole kätte jõudnud

võib jäädagi juhtumata.

Elu kehas on päris, on eht.

Mõistus annab teooriad.

Olen tunnete tuules leht.

Kuramuse poeesia. 

Mida ma endale kuhugi tätoveerinud ei ole, aga olen palju kordi, palju palju kordi mõelnud, et võiks: "I am a leaf on the wind, watch how I soar". 

Sest Firefly. sest Wash (kes on mu lemmik; mul on muude omaduste kõrval värk ka blondide meestega). Sest mina nii mitme kandi pealt.
Tunded juhivad - ma heljun nende mõjul.
Teistele meeldimise iha on vägev mõjutaja - aga poolel teel otsustan ikka, et tähtsam on meeldida endale.
Leheke heljub jälle teise suunda.
Üks kant on, et mul võib siht olla, aga ikka läheb, nagu läheb. Mul ei ole sihti ses mõttes, et ma kuidagi sihi poole töötades kuskile jõuaksin. Et eesmärk saaks täidetud.
Ok, väikesed ebaolulised eesmärgid saavad.
Suured? 50:50 šansse.Täiesti suvaline. Kuhu tuul pöörab.

Ja tunded käivad äärmusest äärmusesse iga välise mõju tõukel. 
Isegi lamotrigiiniga. 
Marca kirjutas just Rosa Monterost, kes arvas, et umbes 15% inimesi on sellised. Neile ongi olemas aint tunneteäärmused ja seda, et vahel on lihtsalt hea ... tuleb ette, aga see on haruldane seisund. Jube palju asju peab täpselt õigesti paigutuma ja kaalud peavad õigesti kõikuma. Ei tohi üks pool tõusta nii üles, kui saab, ja teine pool vajuda nii alla, kui läheb. Väga peen tasakaal peab tekkima.

Ma ei ole inimene ka selles mõttes, mhmh. Leheke tuules. Mina, aga mitte naine, 46, eestlane - siuke.
Mitte et ma arvaksin, et inimesi, kes oleksid nagu keskmine naine, eestlane, 46 eriti palju oleks. 
Aga neid, kel rohkem normaalseid omadusi kui minul, ikka leiab omajagu. 

Nüüd ma kirjutasin kõik selle üles ja on parem olla. 
Ma olen midagi Loonud. 
Mis võib vbla mõnele inimesele arusaadav olla. 
Jubedalt on vaja arusaadav olla. Mingil hetkel taipasin, et hulk mu migreene on tundest, et minust ei saada aru, teen, mis ma teen. Ütlen, mida ütlen. Ma tean küll, et inimesed ei näe teisi, nagu need teised on, vaid nagu nemad ise on.
See parandab mu enesetunnet üsna vähe.
MisMÕTTES ma ei ole ja ei ole ja ei olegiiiiii nagu kõik?!
Õigemini: mis mõttes ei ole kõik nagu mina?!

Rõõmuruie

Lugesin oma raamatule "Loomingus" ilmunud arvustuse läbi.
Prille polnud kaasas, nii et mõnevõrra keeruline oli seda pisikest kirbukirja haarata, ent kuna arvustus oli positiivne, polnud väga raske. Kõik lood arvustajale ei meeldinud, mõnest asjast sain ta valesti aru (krt, juba teine inimene arvas, et lööklased on depressiivikud!), aga no "Võiksin jäädagi sellest kogumikust kirjutama" kahtlemata on kompliment.
Jaa, ma noppisin mälestustena välja aint negatiivse v.a. niivõrd selge positiivsus, et seda ei saa võtta kui "noh, too jutt talle meeldis jah, aga mitte raamat üldiselt" või "no see jutt on vana, talle meeldivad mu vanad asjad, uued ei meeldi". 

Linkida ei saa, võrgus (veel?) pole, ent olen rahul.

Ok, mitte päriselt. VEEL, kirjutage VEEL! Viimane aeg, kohe varsti on see juba vana ja unustatud raamat ju! 
(Luulekogu käsikiri lubati mais kulkasse kandideerima saata.)

Homme lähen niisiis luuleprõmmu Tallinna eelvooru. 
Osa minust arvab, et see on nii minu formaat. Võiks ju hästi minna. Teine osa arvab, et kui ma ootan head, läheb raudselt midagi väga vussi.
Noh, läheb, nagu läheb. 

Aga positiivne tagasiside endisele, uus üritus ees - ja kõik minus on põnevil, helge ja tormakas.
Midagi pole halvasti, midagi ei lähe halvasti, mul ei hakka enam kunagi tumehall meeleolu olema, jee. 
Mõistus teab, et nii see asi ei käi.
Kehal on poogen, keha on rahul. Nii et naudin.

Muidu, see igavese praegu igavene positiivsus on seda koomilisem, et mul oli enam-vähem kogu elu halvim öö vastu pühapäeva. 
Ma ei ole mitte kunagi varem toore ahastuse pärast tervet ööd üleval olnud. Ok, päris tervet ei olnud ka, natuke alla pooleteise tunni magasin. Ent siiski. Niiniiniiniiniinii kurb. 
KÕIK oli halvasti, mitte midagi, mille nimel elada, mitte midagi, mida oodata, mida ma siis arvasin ...

Pühapäeval läks paremaks. Teate küll, filmi või raamatu või arvutimängu (ma ikka veel ei suuda neid videomängudeks nimetada) tegelase kohta: ta suri, jah, aga siis hakkas tal parem.

Ma täiega surin, aga siis selgus, et eksitus. 
Ja Lauri Heinsalu kirjutas "Natuke kergust ses raskes elus" mu kogumiku kohta ning ma valisin välja,  lugesin 23 korda valju häälega ette, parandasin ja trükkisin raamatukogus paberile oma "Luuleprõmmule" minevat luuletused, tegin väga head saiavormi ja praegu keevad potis seakeeled ning mu pea ei valuta.

Nii et - mis saab elus väga valesti olla, kui mul nii tore on?

Ei tasu maailma turjale võtta

Ei lähe maailm hukka, kui sa ta maha paned. Isegi kui sa teda enam kunagi üles ei korja.
Sa oled väga väike ühik, sa ei suuda maailma ei päästa ega hukka ajada. Maailm on sulle liiga raske kanda mitte lihtsalt nagunii, vaid maailma tõsta üritades sa lihtsalt pingutad viimse piirini end tema vastu surudes, oled surmani väsinud ja katki ning kellelgi ei ole parem.
Lase olla!
Mitte ainult et sa ei pea, sa ei SAAGI teha teisi inimesi õnnelikuks. 
Isegi oma lapsi tegelikult mitte. Vähemalt kui nad enam beebid või beebiohtu pole. (Äkki mulle seepärast meeldivadki beebid, et kui ma hästi teen, neile TÕESTI mõjub?!) 
Raske päriselt ja põhjani uskuda.
Tasub endale meelde tuletada ikka.

Lase olla. 
Võta vabalt. 
Maailma EI lähe hukka, kui sa ei tee. Tähtsate asjade osas leitakse sulle asendaja. Kui keegi asendama ei hakka, pole järelikult nii tähtis asi, kui sulle tundub.

Take care of your own business, naine. 
Kuigi ikka veel meeldib mulle: "Mind your own business!" rohkem. Võibolla võtan tõsiselt ainult seda, mida mulle karmilt öeldakse? Hellus loeb vähem, sest ma ei usu seda sügavuti?
Võib täitsa olla, kusjuures. Sest kes mind ikka armastab jne. 
Jaa, ma tean =) 
Mõistusega tean, et päris mitmed. Vbla lausa paljud. Tundetasandiga on teine lugu.
Aga noh - kui mind your own business praegu toimib, olgu see minuga.

Mitte et kõik need laused, mis mu peale tätoveeritud oleks, enam ei kehtiks. Kehtivad ikka. 
Aga olen nad nii ära internaliseerinud, et tunnen mõttest: "I am the storm!" puudust ainult ...
krt. 
Tegelt. 
Näiteks just praegu.
Võtsin sisse ja hakkaski kergem. 
Unustage ära, need on head laused, ma lihtsalt olen nendega ära harjunud ja ei mõtesta enam. 

No tõesti. Keskendu iseendale. Sa ei saa maailma kontrollida. Tee seda, mida SINA tahad.

Kirjutan seda endale mõeldes - ma räägin endaga sina-vormis - aga kehtib 100% ka sulle, lugeja. Miski suures plaanis ei muutu, kui sa enda eest rohkem hoolt kannad. Aga sa ise oled õnnelikum. Kanna enda eest hoolt!

Nüüd - peale tõdemist, kuidas mina olengi torm ja ainult minu arvamus on see, millest hoolida - on kergem Luuleprõmmu Tallinna eelvooruks saabuva nädala neljapäeval tekste valida. 
Ma võtan omaenda lemmikud. Ei ürita Rahvale Meeldida. 
Läheb, nagu läheb.
Ma teen neid asju, mis mulle meeldivad. Ei ürita teisi õnnelikuks teha. 
Mõned tunnid raudselt suudangi endale keskenduda. 
Vbla koguni õhtuni. Ja homme saab endale ju uuesti meenutada.
/optimist

Kõige raskem - ärge teie ka palun tehke enam - on kõige selle endalekeskendumise värgi südamessevõtmise juures, kui targad toredad inimesed mulle vastu vaidlevad. 
Kui pole väga lähedased, suudan maha raputada. Aga kui keegi päriselt tähtis ja tark on irooniline sinna pihta, et ma tahan ühiskondlikku heakskiitu pälvida, ent ei võta ennast ühiskonnale meeldivaks teha, on mul ka korraga tunne: "Äkki ikka peaks end meeldivaks tegema?!"

Et peaksin hoopis loobuma ideest "nad võiks mind kiita"?
See on raskem. 
Senise kogemuse järgi võimatu. 
Rahvale meeldida ikka vahel õnnestub. Ehk tegelikult ma oskan. Lihtsalt mul on raske selle eesmärgiga lõpuni välja minna. Kuskil vahepealses etapis tuleb ikka: "Aga MINA tahan, et juhtuks hoopis SEE ja mina kirjutan! Ma võingi teha omaenda tahtmist, kellegi teise asi pole!"
Tuleb mulle endale meeldiv ja rahvast jooksin taas üle ja siis olen solvunud, miks ei kiideta =P

Ilmselt on kõige jätkusuutlikum lihtsalt aktsepteerida, et ma tahan, aga ma ei saa, võimatu.
Mitte et ma ei oleks seda lahendust teistele keelanud. On isegi meeles, kui ma umbes kümneaastasele Tütarlapsele karjatasin: "Ära taha nii palju!" sest mulle tegi haiget tõsiasi, et ma ei saanud talle anda, mida ta tahtis. 
Mu ema kuulis pealt ja ütles kõrvalt: "Kuule, tahtmist ei saa ära keelata. Tahta ikka võib."
Mis on mul siiamaale meeles ja üritan selle järgi lastega käituda. 
Teiste peale ikka vihastan, kuimult  tahetakse võimatuid asju. Näiteks vastukäivaid. Kooki ja seda süüa jne. 
Mida eesti keeles öeldaks? 
Huvitaval kombel mul ei ole raske mingeid teisi inglise keele ütlemisi toortõlkida ja leida, et see on sama hooga ka kultuuri tõlkimise huumor ja olgu. Aga koogi oma mulle ei meeldi. 

Taevas teab, miks just see.

Ma kannatan väga halvasti, kui mult tahetakse asju, mida ma anda ei saa. 
Üritan kogu maailma õnnelikuks teha ja misMÕTTES nad tahavad vastuolulisi asju?!
Vahel tuleb meelde, et tahtmisi ei saa ära keelata, ent keskenduda tasub ainult endale. 
Siis unustan jälle ära. Tundetasandil on raske sisse võtta.

Hala

Murdsin varba ära =(
Alguses pold väga midagi. No vahepeal erikuradi valus, aga see tuli sellest, et esialgu unutasin ära ja toetusin sellele jalale või pingutasin kuidagi teisiti varbalihaseid. Ehk vahepeal ei old peaaegu üldse valus, andis ära unustada. 

Eilseks õhtuks oli räme. "Mul on vaja kaht karku, selle harjavarrega, mille kepiks võtsin, ei tee midagi ära!"
Täna hommikul-lõunal on taas üsna ok, v.a. et muidugi sain migreeni. 
Tablett ja 2 tunniga sai suht korda. 
Õhtut ikkagi ei oota. 
Eile ma ei jäänud magama enne kui umbes pool kuus hommikul.
Oot, see ei olnud siis eile, vaid täna.
No misiganes.
Täna ehk peale ärkamist on jälle siuke malbe tunne, et võiks murru ära unustada v.a. et enam ma ei unusta, kuna õppetükid, mis järgneb, olid liiga meeldejäävad. 
Koer õue viia, nii et tema jookseb ja mina suitsetan, ja siis tuppa tagasi, võttis 20 min heldelt. 
Miks Poeglaps ei viinud? Ta läks kella kuueks hommikul tööle. Teda pole kodus.
Tellisin Tütarlapse siia, aga tema saab tulla alles päris õhtul. 

Kuidas mul see varbamurdmine juhtus?
Ei olnud isegi nii, et ma sihin mööda, põrkan vastu uksepiita. Lihtsalt oli mõtted mujal ja ei märganud, et esiku ja toa vahel seisab Poeglapse tellitud ilmatusuur pakk. 
See seisab (seisis, nüüd viis oma tuppa) seal juba nädal aega, pole lahti pakitud. Aga mul polnud meeles, et sealt on tee kinni ja kõndisin otse sisse. Tõstsin järgmiseks sammuks jalga ja kuna mul ei olnud meeles, et seal peaks ette vaatama, pold mingit "libamisi" või "vastu serva". 
Varba ülemine lüli on vägevalt tumelilla. 
Aga jälle ülemine lüli. 
Ma peaks orgunnima endale kellegi autoga järgi, et saada arsti juurde ja arst ütleks mulle "kipsi ei panda, võtke ibukat, kas töövõimetuslehte on vaja?" Mkm. "Karkudele soodusretsept?" 
Nojah, aga K-l ON juba kodus kargud olemas. 
Ja kui ma ta enda arsti juurde viimiseks nagunii kohale peaksin tellima, vahet pole ju. Miks osta uued kargud, kui tal juba on ja ta on mingi 5 cm pikem kui mina aint?

Okok, ilmselt võiksin arsti juurde minekuks ka ema kohale kutsuda.
A ma ei jaksa sellega tegeleda. 
Niigi väsitav see murtud varbaga elamine. 
Hormoonid kohe tuksis, kõik on halvasti, keegi ei mõista mind, viuviuviu. Või no - päris halb ei ole, on kõvasti arenguruumi. Aga hea kohe kindlasti ka pole. 

Izver, Berk Vaher kirjutas "Loomingusse" eelmise aasta lühiproosa kokkuvõtte. 
Kardan halvimat (üks rida: "Meres avaldas jutukogu, enam-vähem, polnud päris minu sihtgrupile, vbla naistele meeldib"), aga praegu nagunii veel netis lugeda ei saa. 
Õnneks on samas numbris ka Vilja Kiisleri arvustus murca luulekogule. "Kaks hunti" võiks ju kiita saada, eks? Tõstaks natuke mu tuju. 
Oi, ma just avastasin, et mind arvustatakse seal ka. 
Hirmus. 
Ilma arvustuseta oleks palju halvem (keegi ei märka mind, uää), aga see arvustaja on keegi mees ja no - mul ei ole meestesse väga usku. On neid, kellele mu looming väga istub, ent naistega on oluliselt parem. 
Misiganes, ootame ära, kuni netti tuleb. Äkki on hea =)

OPLA (One Picee Live Action) teine hooaeg tuli välja ja ma ostsin kuuks ajaks Netflixi selle vaatamiseks. 
On tore. Aga südant ei murra.
2 episoodi veel, siis pole enam seda rõõmu ka. Aga kuna Netflix on kuuks ajaks, vbla leian sealt midagi muud, kuhu aju peitu panna. 

Muide. Teie, kes teate: kas mu hääl (kirjutajahääl) on blogis teistsugune kui fb-s?  Ma olen märganud, et osade inimeste fb-hääl on hoopis teine kui nende elav. Täiesti teine pilt moodustuks, kui ma päris inimest ei teaks.
Kas mul on ka nii? 
(Einomis, blogimina on rohkem "päris", kui see, keda elavalt kohtate/kohtaksite. "Päriselt" mul pole aega end sedasi lahti teha. Üldse on vaja olla tähelepanelik ja teistele avatud ja mitte aina endast rääkida, dohh. Ehk "pärismina" maskib oluliselt rohkem.)

Veel elu mõttest

Olen hoidnud oma "vähemalt 200 sõna päevas" kirjutamistempot päris tükk aega. 
(Olgu, burleskipäevad jätsin vahele, ent krt, need olid niigi rasked!)
Täna olin nii väsinud ja omadega otsas, et kordasin endale pool päeva: ole enda vastu hea. Sa ei pea midagi. Sa tõesti ei pea. Võta vabalt.
Ikkagi ladusin kell kolmveerand kaks öösel sõnad sisse. See ei olnud väga raske, sest olen huvitava koha peal ja tekst tuleb ludinal. Ent tegelikult on murettekitav, KUI kinni ma omaenda normides olen. KUI raske on võtta vabalt ja mitte teha. 
Niipea, kui pole: EITAHA!!!, teen. 
Mis siis, et pole mingit tähtaega.
Mis siis, et maailm ei lähe hukka. 
"Aga ma ju jaksan tegelikult, seda pole üldse palju!" Ja just praegu ei suru üksi teine asi kõri kinni. See võimalus tuleb ometi ära kasutada!
Ega 200 ei olegi palju. 
Seda pole üldse palju, mida ma teen. Kõiksugu valdkondades. Ent et ma teen ja teen ja teen neid asju iga päev, täidab mu päevad ja pidevalt jääb jaksu puudu. 

Vahel mõtlen, et ma peaksin minema hooldusvanemate kokkusaamisele. Mitte et loodaksin sealt mingeid häid mõtteid või nippe saada, kuid see näeks mu taotluses hea välja.
Ma tahan last.
Tõesti tahan.
Aga kuud lähevad mööda ja kogu aeg on midagi teha. Midagi pakilisemat, midagi, mis hammustab kannast, ja mul tuleb selleks jõudu säästa ja.

26. lähen end Tallinna luuleprõmmule proovima. 
Kas mu luuletused meeldivad rahvale?
Kas mul on käes õige soon, kas mu sõnadel on õige toon? Kas ma olen nende meelest küllalt hea?
Täiesti haige.
Kui ei kiideta, arvavad ilmselt kõik, et mu looming on mõttetu. Jaa, mulle endale võib meeldida. Aga et minu hinnang millegi mu enda oma osas midagi loeks?

Teiste loomingu osas usaldan oma maitset. Kui mu meelest on hea, ongi hea. 

Oma asjade osas usaldan seni, kuni need minu käes on.
Pärast on "mulle endale meeldib, aga ma vist ei suuda teistega niimoodi rääkida, et nad aru saaksid." Isegi kui palju kiidetakse. Ma korjan välja halvemad arvamused ja tõlgin need + kiitused endale ära kui üldsuse arvamuse seepoleseepolesee. 

Kunagi enne lõpukirjandit ütles eesti keele ja kirjanduse õpetaja mulle murelikult, et ta ei tea, mis must saab. Teiste pärast ta ei muretse, aga hindajad võivad arvata, et mina originaalitsen. Tema teab, ma olengi selline, aga nemad ju ei tea. 
Phmt oli tal õigus. Siis hinnati veel kümnepallisüsteemis ja 11 inimest meie klassist said 9 punkti. 
Ma sain 7. 
Mitte halb, eks ole. 
Aga arvestades, et kogu keskkooli jooksul polnud ma ühegi kirjandi eest madalamat hinnet kui 5 saanud ... võinuks paremini.

Ega ei usu, et teiste arust hästi teen. Esinen küll veendumusega, et maailmahea, sest kui ma ise oma asjadesse ei usuks, kes siis veel
Aga kui auhinda ei saa, kuhugi ei kutsuta, meeleheide on täiuslik. Absoluutne. 

Paljud armastavad ju mind tegelt? Väga väga naine, usu seda!

Mõneks nädalaks kiitus aitab. 
Siis tahaks juba uut ja kui ei tule - keegi ei armasta mind. 

Mõtlesin veel ja nägin õudusega, et isegi mu mälu on fawn-lapse oma. Sest ma mäletan inimeste kohta igasuguseid asju. Kes ei söö leiba. Kelle lemmikbänd on U2. (No vähemalt oli 12 aastat tagasi, kui me viimati kohtusime.) Kelle sünnipäev on 14. august, kelle oma 4. märts, kelle oma 26. jaanuar.
Uuemad teada saadud sünnipäevad pole sedasi meeles. Aga lapsepõlvest ja varasest täiskasvanueast kohutavalt palju. Kes joob meeleldi Captain Morganit. Nirtile meeldis Somersby. Ka-l on kassiallergia. Sellele meeldib vinnutatud vorst. Too armastab kooke. Epul on munaallergia. K armastuse keel on kingitused. 
Mul on kõike seda vaja teada. Kuidas muidu teha nii, et neile meeldiks, kui juhus tuleb?

... või miks ma ei ole võimeline oma kasutatud asju müüma, vaid annan kõik tasuta ära, kui mul neid enam vaja pole. Ka lauajalgpalli. ka varbseina. Vale suurusega tulnud netist tellitud saapad, mantlid, joped (tõsi, nende tagasisaatmine läinuks umbes sama hinna maksma, kui nad ise olidki). Igavad raamatud panin raamatukappi (mu riiulid ajavad üle.) 
Ja oleks siis nii, et mul oleks raha üle, eks ole.
Aga mõtte juures midagi kasutatut müüa lööb täiega bloki ette.
Ma tahan et teistel hea oleks. Ma tahan tunda, et tegin õiget asja. Kui ma teen õiget asja, mul on tunne, et mul on väärtus ka teiste jaoks.

Samas, muide, ei ole mul mingit tõrget kasutatud asjade ostmisel ja ma ei mõtle, et miks nad tasuta ei anna, mölakad on v? Blokk on ainult ise müümise ees.
Olen käinud kingsepa juures parandamas Poeglapse vana koolikotti, et saata ühele naisele, kes Tasuta Asjade Turul oli meeleheites, et lapsel pole kotti, millega 1. septembril kooli minna. Mul hakkas pea kehaliselt valus ette kujutades, milline õudus ta sees võib olla. 

See parandus maksis peaaegu sama palju kui kolmveerand kotti. Aga tal on vaja!
Kuidas ma ise raha säästsin, et oleks enne 1. septembrit võimalus minna lastega poodi ja osta kõik, mis kooliks vaja! See oli omamoodi nagu lohutus kooliaasta alguse ees - vähemalt saab lademes uusi asju. 
Kuna ma arvestasin alati varuga, jäi raha üle ka. Üksaasta ostsin mõlemale vihmavarjud ülejäägi eest =)
Üks neist ripub siiamaani esikus ja vahel kasutan.
Teise jättis Tütarlaps kunagi trammi.
Ma ise olen elu jooksul nii palju asju kaotanud, et üldse ei pannud pahaks. Ma ju tean, kuidas see käib. Korraks mõtled millelegi muule ja vuhh.
Enam ma naljalt ei kaota. Aga no ma olen ka 46. 
Palju aega on harjutada old.

... aga pugemine.
Tahtmine hinnatud olla. Väärtustatud. 
Ja mitte teeskluse pealt, onjo. Iseendana. Nagu ma olen. Kas ma pole siis hea? Õige inimene?
Ausalt öelda ega ma usu, et ma kunagi terviklikuks saan. Öelgu nad mida iganes selle kohta, et iial pole liiga hilja saada endale õnnelik lapsepõlv. 
Vbla paljudele ei ole. 
Aga.
Aga.
Aga.

Ja oleks, et ma siis ei prooviks kogu aeg enda eest seista. Ise olla. Iseennast vääärtustada.
Ikka läheb nii, nagu postituse alguses räägitud. 
"Tegelt ma jaksan ju seda ka. Ei ole ju palju."

Oli kultuurielamus

Loodetavasti te kõik teate, mis burlesk on. Kui ei tea, siis kaunilt ja peaaegu korralikus keeles on seda kirjeldanud Agnes Männiste: 

„Burlesk ei ole lihtsalt laval riiete seljast võtmine ega tants, see on kunstivorm, kus keha, liikumine ja karakter saavad kokku. Ja muidugi kostüümid, mis on leidlikud ja meisterlikult tehtud. Kõik kokku loob tunde, et eesmärgiks ei ole mitte täiuslikkus, vaid enese aktsepteerimine, loovus ja julgus olla nähtav just sellisena, nagu sa oled.”

06.-07. märtsil toimus Eesti esimene burleskifestval, kuhu oli kokku toodud ohtralt välisesinejaid ning minu isiklikud ootused olid kõrgel. Läksin esimesele päevale kohale rõõmsa innuga.

Eesti burlesk on väga tore. Iga kord – IGA – kui olen käinud, on olnud hea õhtu. Lõbus, kelmikas, võtab maha pinged ja annab juurde vunki. Naer ja nabad, võrgutus ja võrukaellus. Nii tore. 

Kui tulin burleskifestivali esimese õhtu järel külma õueõhu kätte, mu alahuul värises ja silmad pilkusid liiga kiiresti.
Olin tulnud lõbutsema, aga sain niimoodi läbi raputatud, nagu väga hea etendusega teatris. Sai naerda, oli südant veritsema panevat, oli arutlema kiskuvat, see muutis veidi mu elu jne. 

Esimene number oli eesti burlesk. Tore. See oli Ghost Bustersi loo ja idee peal, armas, lahe ja juba teada tasemel. 

Siis tuli Mr Victor Victora ja The Mask. 1994 filmi ainetel. Mäletate: Jim Carrey tegelane leidis maski ning edasine on filmi sisu. Rohelise näoga tüüp, kes suudab peaaegu kõike.
Mr Victor Victoria tegi seda/teda täiuslikult. Tegi nii kuradi hästi, et ta tundus Carrey nägu olevat – roheline pähemaalitud mask elas ja tal olid isegi valged säravad kunsthambad. Mr Victor Victoria oli ka see esineja, kes tegi  oma kavades playbacki – liigutas suud heliga kaasa. Väga hästi tegi.
Ta tantsis imeliselt, muidugi olid tolles kavas ka aluspüksid maskis esinejale sobivad, ja too number elab mu südames sügaval.

Aga see kõik oli ikkagi hea meelelahutus, eks?
Ei murdnud mus midagi, lihtsalt tõstis tuju taevasse ja pani kaasa elama.

Ei pannud mind valmis selleks, kuidas El Reina Poet tegi äärmiselt mõjuva etteaste, mis samas ei olnud ÜLDSE humoorikas. Sünge, omajagu väärastunud, pani mõtlema ja tundma. Säärane võiks õudusfilmi tsirkus olla.
Ta andis atmosfääri ja sisemist piina edasi lihtsalt kandes kleiti, mis oli jäik nagu balletiseelik, kaunistatud allarippuvate nukupeade ja poodud mehekujudega. Siis võttis ta selle kleidi aegamisi seljast ära, nii et õudus ja valu veel rohkem alasti jäid. VÄGA mõjuv.

Pärast seda olin kõigeks valmis ja võtsin nõnda sügavale sisemusse, et endalgi hirmus. Vahepeal vahetusid päevad ja õhtujuhid, ma ise käisin kodus magamas, muidu puhkamas ja sain end uuesti üles lüüa. Siis tagasi.

Mõlemal festivalipäeval esines oma kavadega üliprofessionaalne varietee-staar Chocolate Showboy, iga kriteeriumi järgi lausa hirmutavalt täiuslik – ent kuna temasuguseid oli ainult üks, andis ta üritusele väga head aktsenti. Klassikalise varieteekava sees oleks piltilus mees, kes liigub väga hästi ja oskab lehvikute ning sädelevate kostüümidega imetrikke teha, üks järjekordne professionaalne meelelahutaja. Ahah, mhmh, ta teeb oma tööd hästi. 

Ent burleskifestivalil meenutas ta, et šikk, kallis ja klassikaline käib samuti burleski juurde. Burlesk on  nii lai, nii mitmesuguste alaliikidega žanr, et seda ei saa lihtsalt kasti panna, silt peale, lahterdatud, olemas.

Oli päris mitu kava, mis vaid vähekene seksikad, palju midagi hoopis muud. Oli viktoriaaliku kostüümi saja paela lahtikerimise järel paljastuv paan-naine. Oli teine, kes kostümeeritud seksikaks seaks ja hakkas lõpuks iseennast sööma, nii et reide jäi verine auk. Oli Thanatos, kes hankis sõrmuseid kabaree kui elamise rõõmu hävitamiseks. Oli mr Bean, kes oli täpselt nii naljakas nagu mr Beanist oodata võikski. Oli Super-Mario, ajarännul kosmonaudid, verd joov šamaan sääraste rongatiibadega, et vahtisin ja imestasin, sportlased spartakiaadil. Imelised kostüümid ja rekvisiidid, üllatus üllatuse järel.

Kõige seksikam kava oli, ma arvan, päris paari oma. Rin ja madame Meduse. Kaks paksu (paks ei ole halb sõna, ei pea ütlema „väga volüümikad”; paks on neutraalne kirjeldav sõna nagu kõhngi) naist, kurat ja jeesus kostüümideks ja hoiakuks. Nii kuramuse intiimne ja sina mulle-mina sulle, kes me oleme, tõmme ja tõuge, piitsad ja ketid – ja lõpuks panid nad end ühe ja sama keti otsa mõlema kaelarihmas. Me kuulume kokku. 

Nii intiimne ja hell, et võttis hingamise seisma.

Kõrgeid auhindu saanud paar Viola Panik ja mr Punch esitas kaks kava, millest esimene oli nunnu, aga töötas peamiselt selle peal, et paar oli väga hea rahvaga suhtlemises ja kaasakiskumises. Jagasid sääraseid tuututamispasunaid, kus paberrull ette tungib, kui pasunat puhuda, ja kava oli karnevalimeeleolukas. Aga alles teise kava imeline läbimõeldus, uskumatu tantsija- ja näitljameisterlikkus meespoolelt ning väga ekspressiivne väljendus naispoolelt tõestasid mulle, et nad oma auhindu ka väärt on. Nad tõesti ongi eriliselt head, mitte lihtsalt väga head.

Õhtuid juhtisid õhtujuhid. Esimesel õhtul Fairy Godmother, kes valdas rahvast täiesti hästi ja sobilikult ning midagi polnud valesti. Teisel õhtul aga koomik Dan Le Man, kes oli nii vaimukas, et isegi sponsorite ettelugemine ei läinud igavaks. Juba tema isik lõi korraga jabura ja samas aktsepteeriva rõõmsa atmosfääri, mis publiku täiesti pöördesse ajas. 

Temaga mängisid kaasa riidekorjajad – iga burleskishow vajab abilisi, kes etteastete vahel lava korda teevad, seljast lennanud rõivad kokku koguvad ning suudavad seda teha  ekspressiivselt, seksikalt ja naljakalt. Jälle – esimese päeva rõivakorjajad olid igati meeldivad ja parasjagu muhelusttekitavad. Miski ei tundunud vale või häiriv. Ent teisel päeval lõi Wickler keemias Betty Rocketiga rõivakorjamisele säärase aura, nagu kavas pause polekski ning nende tegevus oli sama tore kui päris kavad. 

Publikust peab ka rääkima. 

Tumeni pilt

Burlesk ilma publikuta on poolik. Publik ja esinejad on nagu partnerid heas seksis – sinu erutus kütab minu erutust, mis omakorda kütab sinu erutust, mis jälle kütab minu erutust ja ringi-ringi-ringi, kuni kulminatsioon on vapustav.

Burlesk on elus kunst (nagu sekski) ja seda ei saa ekraanile pannes loota, et ta töötaks samamoodi, kui lihalikult kohal olles. Seda peab ise nägema ja tundma, siis on mõju tõeline. 

Festivalipublik oli imetore. Elas kaasa kõigega, mis neil (meil) oli: plaksutamine, hõikumine, trampimine, selga pandud rõivad, suhtlemine lavaga. Žestiga palutud vaikus oli täielik, sõnades küsitud kära ja huilged paisutasid saali väljaspoole kumeraks. 

Kui ma teise õhtu lõpul õnneliku ja vaimustununa õue astusin, avastasin kaaslasega kõneldes, et suudan rääkida ainult baritoniga. Esinejad andsid endast kõik – aga ausalt, publik andis ka. 

Ja kõik saime mitte ainult rahuldatud, vaid imelise elamuse osaliseks.

Oivaline festival. Korrata! 

Esimese päeva esinejad
Muide, kõik pildid peale mind kujutava
tegi Lisett Väljaots

Teise päeva esinejad

Valus ohvriroll

Ma olen hästi hädas olnud kõigi (no isegi minu loetuid on jagunud, rääkimata neist, kelle omasid ma ei loe) "ohvrirollist" rääkivate blogipostitustega. 
Sest "ohvriroll" kõlab nii halvasti. Nõrgalt, jõuetut, vabatahtlikult võetud hädise positsioonina. 
Samas minu kogemus on, et ma hakkasin jalule tõusma ja enesekindlust endasse korjama just sestsaati, kui võtsin teadvusse, et ei ole ok, kuidas mind koheldi. Ma olengi ohver. Ei ole normaalne-nii-käibki, kui minust ja minu tunnetest ei hoolita. Kui mulle liiga tehakse, ongi koht mitte leppida. Mitte (võlts)rõõmsalt naeratada ja leida, et see ongi elu. 

Ja lugesin täna artiklit, mis sündivusest rääkis, ja sealt lauset "Kaitsepositsioon ei ole ohvriroll, kui see on kujunenud vastusena väga paljude reaalsele kogemusele."

Haa! 
See ei ole ju ainult minu privaatne luul, et vanematega, kes sind ja sinu vajadusi tähtsaks ei pea, on raske kasvada. See on väga levinud seisukoht, teaduslike uurimuste tagapõhjaga.
Ei ole minu privaatne kogemus, et AuTH-inimene on keeruline olla ühiskonnas, mis ei märkagi neuroerilisust ja mõõdab kõiki ja kõigile ühe mõõduga. 
Ja isegi kui hulk asju mu elus ON just nimelt isiklikud kogemused: inimesed on sellised - ma nähtavasti ei ole inimene - ei ole sugugi ainult minu üliharuldane kogemus, et teistsugune on raske olla. 
Ükskõik, mis moel teistsugune. 
Väga suurel enamikul teistsugustel on samasugune kogemus. 

Mina olen väga mitme koha pealt teistsugune ja samas vihane.
Mitte ei varja oma teistsugusust, vaid tõstan kilbile. I'm black and I'm proud phmt. 
Kusjuures see hoiak ei ole ju väga vana asi. 
ER ma arvasin, et kõik on nagu mina, ainult haldavad end paremini ära. Lepivad vähemaga (nt kallima leidmisel) ja mina ei suuda leppida lihtsalt seepärast, et olen võimatult ülbe. Pean alandlikumaks õppima. 
Et teistele inimestele ongi ahvatlevad tüübid, keda nad esimest-teist korda näevad, ei olnud mu jaoks mitte "ahah, oleme erinevad," vaid tõestmist mittevajav näide, kuidas mina kõrk olen. Kõigile kõlbab, mulle mitte, kuidas ma võin. 
Või see, et ma ei usaldanud laste isasid ja pidasin loomulikuks, et muidugi jäävad mu lapsed nii reaalselt kui finantsiliselt minu kasvatada. Minu viga. Jaburalt kõrk. Head inimesed arvavad, et peaks ikka isa(sid) kaasama! Et ma ei suuda, on minu viga. (Mitte imikust peale sisse surutud veendumus, et ma pean kõigega ise hakkama saama ja kui ei saa, ongi minu viga.)
Või see. Või too. Või pidev gaslightimine igal pool alates kodust lõpetades meditsiinisüsteemiga.
"Sa ei tunne, mida sa arvad, et tunned. Tegelikult tunned sa hoopis seda, mida sa minu meelest tunned."
(Jaa, ma olen ise ka mõned korrad seda teistele teinud. Kui keegi kolmas uhkelt teatas, et vahet pole, mis ta ise arvab, õpikunäide ju, ma kiitsin kaasa.
Oh, näete. Jälle võtan üle võlli omaks. Tegelt tuleb meelde üks kord.) 

Et vat siis ma ei olnud ohvrirollis, kui ei arvanud, et teised mulle liiga teevad, vaid pidasin kõike oma süüks, omaenda mittehea olemise ilminguks? Ei kaevelnud, ei süüdistanud: omad valikud ju? Mind ei oleks kordagi vägistatud, kui ma oleks selgesõnalisem ja konkreetsem olnud. Kui ma ainult suutnuks-teinuks-osanuks, mul ei oleks üldse midagi viga. Ise olen siuke hädine, nagu olen, minu probleem! Ja kui mul on mingi probleem, tuleks see lahti lasta! Head inimesed ei ela minevikus!

Ja see kõik oleks nagu ... vaimse tervise osas hea tulem? Pole ohvrirollis, jai! Vastutab ainult ise! Kannatab kõik ära kaebamata! Nii terve temast!

Mul on väga tunne, et need "ohvriroll, ptüi!" rääkijad on millestki väga valesti aru saanud. 
Just mõistmine, et minu kohtlemine teiste poolt ei ole okei, andis jõu mõelda, et peaks teistmoodi elama. Alles tõdemine, et mina ise ja üksi pole kõigis oma hädades süüdi, andis jaksu teistmoodi elu tahtagi.
Kuni oli "normaalne elu, kõik suudavad. pean ka suutma," ma ei üritanud mitte kordagi õnnelikumaks saamise nimel midagi teistelt küsida. 
Ise ju vastutan! Ainult mina ise.

Tõdemine, et jah, ma olen ohver, andis väe. 
Nii et ... millest te räägite, kui te "ohvrirollist" räägite? Enda kaitsmine reaalse ohu vastu ei ole "ohvrirolli võtmine," see on jõud ja uhkus. See on "ma olen väärt paremat". 
Mis siis, et olen teistsugune, hull, mittesobiv. 
See ei ole minu viga. 
See on ühiskonna viga, kui ma sinna ei sobi. 
Dohh. 

Ökonoomne aja- ja energiakasutus vä?

Jube kiire on. 
S.t. kogu aeg võtan endale "selle raasukese teen ka iga päev ära" asju juurde, kuid väga selgelt mu päevaenergial on piirid ja hakkan neist üle minema. TUndub küll, et "see väike asi," ent kokku on neid ikkagi päris palju.

Nii saabki, et kuigi ma ei käi ülesannete pärast kodust väljas ja osad neist on täielised lõbuasjad, mida mul ju teoreetiliselt pole üldse vaja teha, mu pea on pidevalt tegemata ülesandeid täis. 
Jöud löpeb.
Aga ära siis kirjuta iga päev tumblri tollel päeval juhtunud või nähtud head asja?
No aga see nii väike asi, selle tegematajätmine ei anna ju mulle jõudu juurde?

Ja siis jäävad põnevad mailid vastamata ja põnevad mõtted mõtlemata ja ahvatlevad toidud tegemata, sest ma ei jaksa. 
Söön putru.
Puder kerge valmistada.
Isegi põnevat raamatut ei jaksa lugeda.

Poeglaps läks tööle. 
Kuna see on nii värske asi, me veel ei tea, kuidas see talle mõjub. Aga mul on halb eelaimdus, et kui inimene läheb kuueks hommikul tööle, tal ei ole pärast üldse jaksu midagigi teha. 

***

Ok, hea kirjeldus: olen nii väsinud, et võrgupäevikut ei jaksa ka kirjutada. 

Just kukkus üks asi veel turjale. 
Mitte sedasorti asi, mis iga päev teha, ega ka see, mida võib vabalt mitte teha. 
Maivõi. Niiraske. Api, see olen mina, nodsu, api, api.
Aga samas ... ei lähe ka maailm hukka, kui see tegemata jääb. Võta vabalt, väga väga naine, pole hullu.
(Mispeale tegin selle asja ära. Vaja lihtsalt inimestega rääkida - aga kui saab ette võetud, 3 min.)
Ikkagi olen nii väsinud, et täna ma seda postitust küll ei lõpeta. 
Õigupoolest pole meeles, miks ma teda üldse alustasin. 
Mingi plaan oli, aga enam ei mäleta. 

Peaks täna veel umbes 150 sõna romaani kirjutama. 
21 veel.
Tehtud. 
Aga ma tõesti arvan, et kui natukene puhata saan, kirjutan veidi sisukamaid asju kui kirjeldus ringutavast kassist ja vanade õnnitluskaartide luuletustest. 

Ööaegne

Mis ma väitsin, et mul pole ärevust v?

Huvitav, miks ma siis ei suuda lõpuni lugeda kirja, kus olid esimese poole järgi juba kindlalt teada head uudised?

Samas mul muidugi ON teistmoodi see ärevus. 
Ma ei karda, et äkki juhtub midagi halba. Mu sees on "halb asi on juba juhtunud/juhtub jumala kindlalt, ma pean sellega leppima, aga nii raske."
Ja siis juhtub midagi head (vt. see tänane kiri) ja mul on "Oh taevas, karta on, et selle peale hakkan jälle lootma ja kui kõik ikkagi vääramatult persse läheb, on veel hullem!"

Lugesin lõpuni. Hakkasin juba poole peal vastama tegelikult, aga siis (mul läheb ka aega, et emotsioone sisse võtta) ehmusin nii ära, et läksin õue suitsu tegema hoopis.
Ei ole päris NII head uudised, et kõhkluskohta poleks. 
Noh - saab hakkama. 

***

Ma vist kannatan ootamatusi halvasti.
Täna jaksan rõõmsate uudiste peale juba veidi rõõmustada ka.
Kui meenutada, siis eelmine ootamatult hea uudis tõi kaasa samasuguse "oifakk!"-tunde.
Jajah. 
Miks ma ei rõõmustanud, kui "Lihtsad valikud" romaanivõistlusel auhinna sai, eks ole. 
Ma polnud selleks telefonikõneks valmis ja edasi ei julgenud päriselt loota. 
Halbade uudistega on kusjuures kergem. Siis ma mõtlen kohe, et nii, mis nüüd teha. 
Kuigi kui emotsiooni sisse võtan, hakkab halvem.
Praegu hakkas/hakkab tasapisi parem.
Pole mingi hästi eriline asi tegelt, onjo. Lihtsalt niiiii tore on end tunnustatuna tunda.

Ei julge veel innukalt teatada ka. 
Ei taha öelda asjade kohta, mis peaaegu sooritusvalmis, aga mitte täiesti; "Ma vist teen/saan." Ainult "ma tegin" või "ma sain," kui päriselt valmis.

Jutukogu kohta oli ju kindel, et ta tuleb, kuigi ma polnud veel kirjutamist/toimetamist lõpetanud. Aga oleks tulnud ka siis, kui ma poleks lõpuni jõudnud. Lissalt halvem.

Õues sajab jäävihma. 
On juba libe, aga kui libedaks veel läheb ..! Ei ole eriti vaimustav mõelda, et poodi peab minema. 
Huvitav, äkki peab ilma vastu? Ma tõin eile kolm piima ja üks pakk eelmistest oli veel täis. Nii et piima meil on ja muuga võib viivitada.

Tegelikult on päris raske sellistel piiripealsetel juhtudel nagu "mõni asi on ebameeldiv, muidu pole viga, hädasti pole vaja, ent oleks hea, kui tehtud saaks" ära mõistatada, et kas peaksin nüüd tegema või ei. 
Kui asi on tugevalt ebameeldiv, kui juba idee peale saabub äratõukereaktsioon: "EI!" on selge, et seda ei tee. 
Kuid juba siis, kui tekib mitte "EI TAHA!!!" vaid "Ei taha," on asi kahtlane. Sest enne ATH ravimeid oli mul kogu aeg kõige ees: "Ei taha"-tasemel vastumeelsus.
Aga peab ju tahtma.
Kas sa tahad rohkem inimestele pettumust valmistada, kui (nt) poodi minna? Kas su poeg jääb söömata, sest sa ei võta karku alla, sest "ei taha"?
Nii et ma sain pagana tugevaks asjade tegemises, mida ma teha ei taha. 

Jaa-jaa, ma jutlustasin selle tegemist, mida inimene tahab teha, juba ammmmmu aega tagasi. Aga kogu idee oli selles, et vaata laiemat pilti ka: tee seda, mida hing ihkab, arvestades, et tegudega kaasnevad tagajärjed. Ma tahan edasi joosta otse, mitte üle tee minna, aga ees on betoonaed. Ega ma ei taha ju hakata end läbi selle suruma, ikka tahan ju pigem lihtsalt teises kohas joosta! 
Mida ma vähem tahan: poodi minna või et mu 11-aastane poeg vaatab pettunult kappi ja ütleb: "MITTE midagi ei ole süüa!" Ma vastan, et no võin talle muna praadida ja poeg ütleb: "Ma ei taha muna!" ja sööb parem tooreid makarone. 
Ma ei tee nalja, umbes sel ajal oli see ta põhisnäkk. 
"Keeda endale ometi!" oigasin mina.
"Ma ei taha. Mulle meeldib nii rohkem."

Mu jaoks on ikka veel olemas "EI!!!" ja kõik muu on "no teatud tingimustel võib".

Aga täna ma ikkagi poodi ei läinud. Sest sai ka ilma ja ei tahtnud õue. 

Mängult on päriselt

Vahepeal oli mul vahelduseks hästi tore nädalavahetus, kus esimese päeva kolme tabletiga kuidagi kontrollitud migreen (sellest eelneva päeva järelmõju, ärge küsige; ma olen lihtsalt nõrga närvikavaga) muutus teisel päeval üht tabletti vajavaks ja täna ehk pühapäeval ei kulunud ühtegi. 
Ja kuna see oli nii tore, meeldis mulle kõik ja meeleolu on nüüdseks täiega ülev. Mängisin viiel toredal larpil, kolm neist täiesti üle prahi, kohtusin põnevate ja eranditult meeldivate inimestega ja tagatipuks - absoluutne küünal tordil, üliootamatu - õppisin uue täiesti tavalise, rollimängu mittesisaldava mängu, mis on täitnud mind säärase entusiasmiga, et mängin seda omaette üksinda edasi.

Keegi alustab suvalise lauluga. Laulab seda, nii palju kui sõnu mäletab, teised võivad aidata kaugemale laulda. Võib, aga ei pea järgnema pausi, mille järel seltskonnast esimene, kel tuleb meelde mõni laul, mis sisaldab kasvõi ühte sõna eelmisest lauldud laulust, laulab seda. Ei, ei pea olema terve laul, ka poolest refräänist piisab. Lihtsalt äratuntavalt laul ja see osa, mis sisaldab Sõna.
Lihtsalt järgmist on parem valida, kui sõnu on rohkem kui kaks.
... ja siis järgmine laul ja järgmine laul jne.
Laulud ei tohi korduda.
Keegi ei võida.
Lõputult lõbu. 

Kui ma teiega kasvõi mõnikord kohtun, on oht, et tahan seda mängu mängida. Eriti kui me pole silmast-silma kahekesi, vaid meid on rohkem. Mida paremat võiks olla, kui üksteisele viisist mööda ja vahele "tamdidamm-midagi" hääli tehes laulda?! 
Eriti kuna pudelimäng on mulle igavamaks muutunud, sest teiste kohta saan ju ikka teada, aga mul endal pole imelik midagi paljastada. 
Ok, üks piinlikkus on: "Te teate sellest nagunii rohkem, kui tahaksite, aga kuna see pudel jäi minu pihta näitama, eks ma siis pea jälle rääkima."

Ei, ma ei ole pudelit umbes 26 aastat mänginud. 
Mul on lissalt soojad mälestused.

Tahaksin panna teile meeleolu jaoks mõne laulu, mida me laulsime, aga nad on kõik juutuubis liiga korralikud ja täielikud. 
Kuigi meist üks inimene oli koorilaulja ja üks päris hea laulja fenomenaalse mäluga, tuli ülejäänute ebamäärase viisist mööda kaasalaulmisega ikka väga veetlevalt vigane välja =) 

Mida???
Youtube ei lase enam bloggerisse jagada????
MIDA?!

Nojah.
Kui ma otsisin ajust sõna "god", tuli see lugu meelde. 

Mis pildi ma teile siis panen, et sõnavahe tekiks?! Googlist ka enam pilte ei leia, neid, mis masina poolt tehtud pole, on vähe, ja isegi koos masinlikega on jube vähe ja MAEIVÕI, internet. 

HEA KÜLL!
Eks ma siis valin endale salvestatute seast välja pildi, mis hetkemeeleoluga sobib.