Veel elu mõttest

Olen hoidnud oma "vähemalt 200 sõna päevas" kirjutamistempot päris tükk aega. 
(Olgu, burleskipäevad jätsin vahele, ent krt, need olid niigi rasked!)
Täna olin nii väsinud ja omadega otsas, et kordasin endale pool päeva: ole enda vastu hea. Sa ei pea midagi. Sa tõesti ei pea. Võta vabalt.
Ikkagi ladusin kell kolmveerand kaks öösel sõnad sisse. See ei olnud väga raske, sest olen huvitava koha peal ja tekst tuleb ludinal. Ent tegelikult on murettekitav, KUI kinni ma omaenda normides olen. KUI raske on võtta vabalt ja mitte teha. 
Niipea, kui pole: EITAHA!!!, teen. 
Mis siis, et pole mingit tähtaega.
Mis siis, et maailm ei lähe hukka. 
"Aga ma ju jaksan tegelikult, seda pole üldse palju!" Ja just praegu ei suru üksi teine asi kõri kinni. See võimalus tuleb ometi ära kasutada!
Ega 200 ei olegi palju. 
Seda pole üldse palju, mida ma teen. Kõiksugu valdkondades. Ent et ma teen ja teen ja teen neid asju iga päev, täidab mu päevad ja pidevalt jääb jaksu puudu. 

Vahel mõtlen, et ma peaksin minema hooldusvanemate kokkusaamisele. Mitte et loodaksin sealt mingeid häid mõtteid või nippe saada, kuid see näeks mu taotluses hea välja.
Ma tahan last.
Tõesti tahan.
Aga kuud lähevad mööda ja kogu aeg on midagi teha. Midagi pakilisemat, midagi, mis hammustab kannast, ja mul tuleb selleks jõudu säästa ja.

26. lähen end Tallinna luuleprõmmule proovima. 
Kas mu luuletused meeldivad rahvale?
Kas mul on käes õige soon, kas mu sõnadel on õige toon? Kas ma olen nende meelest küllalt hea?
Täiesti haige.
Kui ei kiideta, arvavad ilmselt kõik, et mu looming on mõttetu. Jaa, mulle endale võib meeldida. Aga et minu hinnang millegi mu enda oma osas midagi loeks?

Teiste loomingu osas usaldan oma maitset. Kui mu meelest on hea, ongi hea. 

Oma asjade osas usaldan seni, kuni need minu käes on.
Pärast on "mulle endale meeldib, aga ma vist ei suuda teistega niimoodi rääkida, et nad aru saaksid." Isegi kui palju kiidetakse. Ma korjan välja halvemad arvamused ja tõlgin need + kiitused endale ära kui üldsuse arvamuse seepoleseepolesee. 

Kunagi enne lõpukirjandit ütles eesti keele ja kirjanduse õpetaja mulle murelikult, et ta ei tea, mis must saab. Teiste pärast ta ei muretse, aga hindajad võivad arvata, et mina originaalitsen. Tema teab, ma olengi selline, aga nemad ju ei tea. 
Phmt oli tal õigus. Siis hinnati veel kümnepallisüsteemis ja 11 inimest meie klassist said 9 punkti. 
Ma sain 7. 
Mitte halb, eks ole. 
Aga arvestades, et kogu keskkooli jooksul polnud ma ühegi kirjandi eest madalamat hinnet kui 5 saanud ... võinuks paremini.

Ega ei usu, et teiste arust hästi teen. Esinen küll veendumusega, et maailmahea, sest kui ma ise oma asjadesse ei usuks, kes siis veel
Aga kui auhinda ei saa, kuhugi ei kutsuta, meeleheide on täiuslik. Absoluutne. 

Paljud armastavad ju mind tegelt? Väga väga naine, usu seda!

Mõneks nädalaks kiitus aitab. 
Siis tahaks juba uut ja kui ei tule - keegi ei armasta mind. 

Mõtlesin veel ja nägin õudusega, et isegi mu mälu on fawn-lapse oma. Sest ma mäletan inimeste kohta igasuguseid asju. Kes ei söö leiba. Kelle lemmikbänd on U2. (No vähemalt oli 12 aastat tagasi, kui me viimati kohtusime.) Kelle sünnipäev on 14 august, kelle oma 4 märts, kelle oma 26 jaanuar.
Uuemad teada saadud sünnipäevad pole sedasi meeles. Aga lapsepõlvest ja varasest täiskasvanueast kohutavalt palju. Kes joob meeleldi Captain Morganit. Nirtile meeldis Somersby. Ka-l on kassiallergia. Sellele meeldib vinnutatud vorst. Too armastab kooke. Epul on munaallergia. K armastuse keel on kingitused. 
Mul on kõike seda vaja teada. Kuidas muidu teha nii, et neile meeldiks, kui juhus tuleb?

... või miks ma ei ole võimeline oma kasutatud asju müüma, vaid annan kõik tasuta ära, kui mul neid enam vaja pole. Ka lauajalgpalli. ka varbseina. Vale suurusega tulnud netist tellitud saapad, mantlid, joped (tõsi, nende tagasisaatmine läinuks umbes sama hinna maksma, kui nad ise olidki). Igavad raamatud panin raamatukappi (mu riiulid ajavad üle.) 
Ja oleks siis nii, et mul oleks raha üle, eks ole.
Aga mõtte juures midagi kasutatut müüa lööb täiega bloki ette.
Ma tahan et teistel hea oleks. Ma tahan tunda, et tegin õiget asja. Kui ma teen õiget asja, mul on tunne, et mul on väärtus ka teiste jaoks.

Samas, muide, ei ole mul mingit tõrget kasutatud asjade ostmisel ja ma ei mõtle, et miks nad tasuta ei anna, mölakad on v? Blokk on ainult ise müümise ees.
Olen käinud kingsepa juures parandamas Poeglapse vana koolikotti, et saata ühele naisele, kes Tasuta asjade turul oli meeleheites, et lapsel pole kotti, millega kooli minna. Mul hakkas pea kehaliselt valus ette kujutades, milline õudus ta sees võib olla. 
Kuidas ma ise raha säästsin, et oleks enne 1. septembrit võimalus minna lastega poodi ja osta kõik, mis kooliks vaja! See oli omamoodi nagu lohutus kooliaasta alguse ees - vähemalt saab lademes usi asju. 
Kuna ma arvestasin alati varuga, jäi raha üle ka. Üksaasta ostsin mõlemale vihmavarjud ülejäägi eest =)
Üks neist ripub siiamaani esikus ja vahel kasutan.
Teise jättis Tütarlaps kunagi trammi.
Ma ise olen elu jooksul nii palju asju kaotanud, et üldse ei pannud pahaks. Ma ju tean, kuidas see käib. Korraks mõtled millelegi muule ja vuhh.
Enam ma naljalt ei kaota. Aga no ma olen ka 46. 
Palju aega on harjutada old.

... aga pugemine.
Tahtmine hinnatud olla. Väärtustatud. 
Ja mitte teeskluse pealt, onjo. Iseendana. Nagu ma olen. Kas ma pole siis hea? Õige inimene?
Ausalt öelda ega ma usu, et ma kunagi terviklikuks saan. Öelgu nad mida iganes selle kohta, et iial pole liiga hilja saada endale õnnelik lapsepõlv. 
Vbla paljudele ei ole. 
Aga.
Aga.
Aga.

Ja oleks, et ma siis ei prooviks kogu aeg enda eest seista. Ise olla. Iseennast vääärtustada.
Ikka läheb nii, nagu postituse alguses räägitud. 
"Tegelt ma jaksan ju seda ka. Ei ole ju palju."

Oli kultuurielamus

Loodetavasti te kõik teate, mis burlesk on. Kui ei tea, siis kaunilt ja peaaegu korralikus keeles on seda kirjeldanud Agnes Männiste: 

„Burlesk ei ole lihtsalt laval riiete seljast võtmine ega tants, see on kunstivorm, kus keha, liikumine ja karakter saavad kokku. Ja muidugi kostüümid, mis on leidlikud ja meisterlikult tehtud. Kõik kokku loob tunde, et eesmärgiks ei ole mitte täiuslikkus, vaid enese aktsepteerimine, loovus ja julgus olla nähtav just sellisena, nagu sa oled.”

06.-07. märtsil toimus Eesti esimene burleskifestval, kuhu oli kokku toodud ohtralt välisesinejaid ning minu isiklikud ootused olid kõrgel. Läksin esimesele päevale kohale rõõmsa innuga.

Eesti burlesk on väga tore. Iga kord – IGA – kui olen käinud, on olnud hea õhtu. Lõbus, kelmikas, võtab maha pinged ja annab juurde vunki. Naer ja nabad, võrgutus ja võrukaellus. Nii tore. 

Kui tulin burleskifestivali esimese õhtu järel külma õueõhu kätte, mu alahuul värises ja silmad pilkusid liiga kiiresti.
Olin tulnud lõbutsema, aga sain niimoodi läbi raputatud, nagu väga hea etendusega teatris. Sai naerda, oli südant veritsema panevat, oli arutlema kiskuvat, see muutis veidi mu elu jne. 

Esimene number oli eesti burlesk. Tore. See oli Ghost Bustersi loo ja idee peal, armas, lahe ja juba teada tasemel. 

Siis tuli Mr Victor Victora ja The Mask. 1994 filmi ainetel. Mäletate: Jim Carrey tegelane leidis maski ning edasine on filmi sisu. Rohelise näoga tüüp, kes suudab peaaegu kõike.
Mr Victor Victoria tegi seda/teda täiuslikult. Tegi nii kuradi hästi, et ta tundus Carrey nägu olevat – roheline pähemaalitud mask elas ja tal olid isegi valged säravad kunsthambad. Mr Victor Victoria oli ka see esineja, kes tegi  oma kavades playbacki – liigutas suud heliga kaasa. Väga hästi tegi.
Ta tantsis imeliselt, muidugi olid tolles kavas ka aluspüksid maskis esinejale sobivad, ja too number elab mu südames sügaval.

Aga see kõik oli ikkagi hea meelelahutus, eks?
Ei murdnud mus midagi, lihtsalt tõstis tuju taevasse ja pani kaasa elama.

Ei pannud mind valmis selleks, kuidas El Reina Poet tegi äärmiselt mõjuva etteaste, mis samas ei olnud ÜLDSE humoorikas. Sünge, omajagu väärastunud, pani mõtlema ja tundma. Säärane võiks õudusfilmi tsirkus olla.
Ta andis atmosfääri ja sisemist piina edasi lihtsalt kandes kleiti, mis oli jäik nagu balletiseelik, kaunistatud allarippuvate nukupeade ja poodud mehekujudega. Siis võttis ta selle kleidi aegamisi seljast ära, nii et õudus ja valu veel rohkem alasti jäid. VÄGA mõjuv.

Pärast seda olin kõigeks valmis ja võtsin nõnda sügavale sisemusse, et endalgi hirmus. Vahepeal vahetusid päevad ja õhtujuhid, ma ise käisin kodus magamas, muidu puhkamas ja sain end uuesti üles lüüa. Siis tagasi.

Mõlemal festivalipäeval esines oma kavadega üliprofessionaalne varietee-staar Chocolate Showboy, iga kriteeriumi järgi lausa hirmutavalt täiuslik – ent kuna temasuguseid oli ainult üks, andis ta üritusele väga head aktsenti. Klassikalise varieteekava sees oleks piltilus mees, kes liigub väga hästi ja oskab lehvikute ning sädelevate kostüümidega imetrikke teha, üks järjekordne professionaalne meelelahutaja. Ahah, mhmh, ta teeb oma tööd hästi. 

Ent burleskifestivalil meenutas ta, et šikk, kallis ja klassikaline käib samuti burleski juurde. Burlesk on  nii lai, nii mitmesuguste alaliikidega žanr, et seda ei saa lihtsalt kasti panna, silt peale, lahterdatud, olemas.

Oli päris mitu kava, mis vaid vähekene seksikad, palju midagi hoopis muud. Oli viktoriaaliku kostüümi saja paela lahtikerimise järel paljastuv paan-naine. Oli teine, kes kostümeeritud seksikaks seaks ja hakkas lõpuks iseennast sööma, nii et reide jäi verine auk. Oli Thanatos, kes hankis sõrmuseid kabaree kui elamise rõõmu hävitamiseks. Oli mr Bean, kes oli täpselt nii naljakas nagu mr Beanist oodata võikski. Oli Super-Mario, ajarännul kosmonaudid, verd joov šamaan sääraste rongatiibadega, et vahtisin ja imestasin, sportlased spartakiaadil. Imelised kostüümid ja rekvisiidid, üllatus üllatuse järel.

Kõige seksikam kava oli, ma arvan, päris paari oma. Rin ja madame Meduse. Kaks paksu (paks ei ole halb sõna, ei pea ütlema „väga volüümikad”; paks on neutraalne kirjeldav sõna nagu kõhngi) naist, kurat ja jeesus kostüümideks ja hoiakuks. Nii kuramuse intiimne ja sina mulle-mina sulle, kes me oleme, tõmme ja tõuge, piitsad ja ketid – ja lõpuks panid nad end ühe ja sama keti otsa mõlema kaelarihmas. Me kuulume kokku. 

Nii intiimne ja hell, et võttis hingamise seisma.

Kõrgeid auhindu saanud paar Viola Panik ja mr Punch esitas kaks kava, millest esimene oli nunnu, aga töötas peamiselt selle peal, et paar oli väga hea rahvaga suhtlemises ja kaasakiskumises. Jagasid sääraseid tuututamispasunaid, kus paberrull ette tungib, kui pasunat puhuda, ja kava oli karnevalimeeleolukas. Aga alles teise kava imeline läbimõeldus, uskumatu tantsija- ja näitljameisterlikkus meespoolelt ning väga ekspressiivne väljendus naispoolelt tõestasid mulle, et nad oma auhindu ka väärt on. Nad tõesti ongi eriliselt head, mitte lihtsalt väga head.

Õhtuid juhtisid õhtujuhid. Esimesel õhtul Fairy Godmother, kes valdas rahvast täiesti hästi ja sobilikult ning midagi polnud valesti. Teisel õhtul aga koomik Dan Le Man, kes oli nii vaimukas, et isegi sponsorite ettelugemine ei läinud igavaks. Juba tema isik lõi korraga jabura ja samas aktsepteeriva rõõmsa atmosfääri, mis publiku täiesti pöördesse ajas. 

Temaga mängisid kaasa riidekorjajad – iga burleskishow vajab abilisi, kes etteastete vahel lava korda teevad, seljast lennanud rõivad kokku koguvad ning suudavad seda teha  ekspressiivselt, seksikalt ja naljakalt. Jälle – esimese päeva rõivakorjajad olid igati meeldivad ja parasjagu muhelusttekitavad. Miski ei tundunud vale või häiriv. Ent teisel päeval lõi Wickler keemias Betty Rocketiga rõivakorjamisele säärase aura, nagu kavas pause polekski ning nende tegevus oli sama tore kui päris kavad. 

Publikust peab ka rääkima. 

Tumeni pilt

Burlesk ilma publikuta on poolik. Publik ja esinejad on nagu partnerid heas seksis – sinu erutus kütab minu erutust, mis omakorda kütab sinu erutust, mis jälle kütab minu erutust ja ringi-ringi-ringi, kuni kulminatsioon on vapustav.

Burlesk on elus kunst (nagu sekski) ja seda ei saa ekraanile pannes loota, et ta töötaks samamoodi, kui lihalikult kohal olles. Seda peab ise nägema ja tundma, siis on mõju tõeline. 

Festivalipublik oli imetore. Elas kaasa kõigega, mis neil (meil) oli: plaksutamine, hõikumine, trampimine, selga pandud rõivad, suhtlemine lavaga. Žestiga palutud vaikus oli täielik, sõnades küsitud kära ja huilged paisutasid saali väljaspoole kumeraks. 

Kui ma teise õhtu lõpul õnneliku ja vaimustununa õue astusin, avastasin kaaslasega kõneldes, et suudan rääkida ainult baritoniga. Esinejad andsid endast kõik – aga ausalt, publik andis ka. 

Ja kõik saime mitte ainult rahuldatud, vaid imelise elamuse osaliseks.

Oivaline festival. Korrata! 

Esimese päeva esinejad
Muide, kõik pildid peale mind kujutava
tegi Lisett Väljaots

Teise päeva esinejad

Valus ohvriroll

Ma olen hästi hädas olnud kõigi (no isegi minu loetuid on jagunud, rääkimata neist, kelle omasid ma ei loe) "ohvrirollist" rääkivate blogipostitustega. 
Sest "ohvriroll" kõlab nii halvasti. Nõrgalt, jõuetut, vabatahtlikult võetud hädise positsioonina. 
Samas minu kogemus on, et ma hakkasin jalule tõusma ja enesekindlust endasse korjama just sestsaati, kui võtsin teadvusse, et ei ole ok, kuidas mind koheldi. Ma olengi ohver. Ei ole normaalne-nii-käibki, kui minust ja minu tunnetest ei hoolita. Kui mulle liiga tehakse, ongi koht mitte leppida. Mitte (võlts)rõõmsalt naeratada ja leida, et see ongi elu. 

Ja lugesin täna artiklit, mis sündivusest rääkis, ja sealt lauset "Kaitsepositsioon ei ole ohvriroll, kui see on kujunenud vastusena väga paljude reaalsele kogemusele."

Haa! 
See ei ole ju ainult minu privaatne luul, et vanematega, kes sind ja sinu vajadusi tähtsaks ei pea, on raske kasvada. See on väga levinud seisukoht, teaduslike uurimuste tagapõhjaga.
Ei ole minu privaatne kogemus, et AuTH-inimene on keeruline olla ühiskonnas, mis ei märkagi neuroerilisust ja mõõdab kõiki ja kõigile ühe mõõduga. 
Ja isegi kui hulk asju mu elus ON just nimelt isiklikud kogemused: inimesed on sellised - ma nähtavasti ei ole inimene - ei ole sugugi ainult minu üliharuldane kogemus, et teistsugune on raske olla. 
Ükskõik, mis moel teistsugune. 
Väga suurel enamikul teistsugustel on samasugune kogemus. 

Mina olen väga mitme koha pealt teistsugune ja samas vihane.
Mitte ei varja oma teistsugusust, vaid tõstan kilbile. I'm black and I'm proud phmt. 
Kusjuures see hoiak ei ole ju väga vana asi. 
ER ma arvasin, et kõik on nagu mina, ainult haldavad end paremini ära. Lepivad vähemaga (nt kallima leidmisel) ja mina ei suuda leppida lihtsalt seepärast, et olen võimatult ülbe. Pean alandlikumaks õppima. 
Et teistele inimestele ongi ahvatlevad tüübid, keda nad esimest-teist korda näevad, ei olnud mu jaoks mitte "ahah, oleme erinevad," vaid tõestmist mittevajav näide, kuidas mina kõrk olen. Kõigile kõlbab, mulle mitte, kuidas ma võin. 
Või see, et ma ei usaldanud laste isasid ja pidasin loomulikuks, et muidugi jäävad mu lapsed nii reaalselt kui finantsiliselt minu kasvatada. Minu viga. Jaburalt kõrk. Head inimesed arvavad, et peaks ikka isa(sid) kaasama! Et ma ei suuda, on minu viga. (Mitte imikust peale sisse surutud veendumus, et ma pean kõigega ise hakkama saama ja kui ei saa, ongi minu viga.)
Või see. Või too. Või pidev gaslightimine igal pool alates kodust lõpetades meditsiinisüsteemiga.
"Sa ei tunne, mida sa arvad, et tunned. Tegelikult tunned sa hoopis seda, mida sa minu meelest tunned."
(Jaa, ma olen ise ka mõned korrad seda teistele teinud. Kui keegi kolmas uhkelt teatas, et vahet pole, mis ta ise arvab, õpikunäide ju, ma kiitsin kaasa.
Oh, näete. Jälle võtan üle võlli omaks. Tegelt tuleb meelde üks kord.) 

Et vat siis ma ei olnud ohvrirollis, kui ei arvanud, et teised mulle liiga teevad, vaid pidasin kõike oma süüks, omaenda mittehea olemise ilminguks? Ei kaevelnud, ei süüdistanud: omad valikud ju? Mind ei oleks kordagi vägistatud, kui ma oleks selgesõnalisem ja konkreetsem olnud. Kui ma ainult suutnuks-teinuks-osanuks, mul ei oleks üldse midagi viga. Ise olen siuke hädine, nagu olen, minu probleem! Ja kui mul on mingi probleem, tuleks see lahti lasta! Head inimesed ei ela minevikus!

Ja see kõik oleks nagu ... vaimse tervise osas hea tulem? Pole ohvrirollis, jai! Vastutab ainult ise! Kannatab kõik ära kaebamata! Nii terve temast!

Mul on väga tunne, et need "ohvriroll, ptüi!" rääkijad on millestki väga valesti aru saanud. 
Just mõistmine, et minu kohtlemine teiste poolt ei ole okei, andis jõu mõelda, et peaks teistmoodi elama. Alles tõdemine, et mina ise ja üksi pole kõigis oma hädades süüdi, andis jaksu teistmoodi elu tahtagi.
Kuni oli "normaalne elu, kõik suudavad. pean ka suutma," ma ei üritanud mitte kordagi õnnelikumaks saamise nimel midagi teistelt küsida. 
Ise ju vastutan! Ainult mina ise.

Tõdemine, et jah, ma olen ohver, andis väe. 
Nii et ... millest te räägite, kui te "ohvrirollist" räägite? Enda kaitsmine reaalse ohu vastu ei ole "ohvrirolli võtmine," see on jõud ja uhkus. See on "ma olen väärt paremat". 
Mis siis, et olen teistsugune, hull, mittesobiv. 
See ei ole minu viga. 
See on ühiskonna viga, kui ma sinna ei sobi. 
Dohh. 

Ökonoomne aja- ja energiakasutus vä?

Jube kiire on. 
S.t. kogu aeg võtan endale "selle raasukese teen ka iga päev ära" asju juurde, kuid väga selgelt mu päevaenergial on piirid ja hakkan neist üle minema. TUndub küll, et "see väike asi," ent kokku on neid ikkagi päris palju.

Nii saabki, et kuigi ma ei käi ülesannete pärast kodust väljas ja osad neist on täielised lõbuasjad, mida mul ju teoreetiliselt pole üldse vaja teha, mu pea on pidevalt tegemata ülesandeid täis. 
Jöud löpeb.
Aga ära siis kirjuta iga päev tumblri tollel päeval juhtunud või nähtud head asja?
No aga see nii väike asi, selle tegematajätmine ei anna ju mulle jõudu juurde?

Ja siis jäävad põnevad mailid vastamata ja põnevad mõtted mõtlemata ja ahvatlevad toidud tegemata, sest ma ei jaksa. 
Söön putru.
Puder kerge valmistada.
Isegi põnevat raamatut ei jaksa lugeda.

Poeglaps läks tööle. 
Kuna see on nii värske asi, me veel ei tea, kuidas see talle mõjub. Aga mul on halb eelaimdus, et kui inimene läheb kuueks hommikul tööle, tal ei ole pärast üldse jaksu midagigi teha. 

***

Ok, hea kirjeldus: olen nii väsinud, et võrgupäevikut ei jaksa ka kirjutada. 

Just kukkus üks asi veel turjale. 
Mitte sedasorti asi, mis iga päev teha, ega ka see, mida võib vabalt mitte teha. 
Maivõi. Niiraske. Api, see olen mina, nodsu, api, api.
Aga samas ... ei lähe ka maailm hukka, kui see tegemata jääb. Võta vabalt, väga väga naine, pole hullu.
(Mispeale tegin selle asja ära. Vaja lihtsalt inimestega rääkida - aga kui saab ette võetud, 3 min.)
Ikkagi olen nii väsinud, et täna ma seda postitust küll ei lõpeta. 
Õigupoolest pole meeles, miks ma teda üldse alustasin. 
Mingi plaan oli, aga enam ei mäleta. 

Peaks täna veel umbes 150 sõna romaani kirjutama. 
21 veel.
Tehtud. 
Aga ma tõesti arvan, et kui natukene puhata saan, kirjutan veidi sisukamaid asju kui kirjeldus ringutavast kassist ja vanade õnnitluskaartide luuletustest. 

Ööaegne

Mis ma väitsin, et mul pole ärevust v?

Huvitav, miks ma siis ei suuda lõpuni lugeda kirja, kus olid esimese poole järgi juba kindlalt teada head uudised?

Samas mul muidugi ON teistmoodi see ärevus. 
Ma ei karda, et äkki juhtub midagi halba. Mu sees on "halb asi on juba juhtunud/juhtub jumala kindlalt, ma pean sellega leppima, aga nii raske."
Ja siis juhtub midagi head (vt. see tänane kiri) ja mul on "Oh taevas, karta on, et selle peale hakkan jälle lootma ja kui kõik ikkagi vääramatult persse läheb, on veel hullem!"

Lugesin lõpuni. Hakkasin juba poole peal vastama tegelikult, aga siis (mul läheb ka aega, et emotsioone sisse võtta) ehmusin nii ära, et läksin õue suitsu tegema hoopis.
Ei ole päris NII head uudised, et kõhkluskohta poleks. 
Noh - saab hakkama. 

***

Ma vist kannatan ootamatusi halvasti.
Täna jaksan rõõmsate uudiste peale juba veidi rõõmustada ka.
Kui meenutada, siis eelmine ootamatult hea uudis tõi kaasa samasuguse "oifakk!"-tunde.
Jajah. 
Miks ma ei rõõmustanud, kui "Lihtsad valikud" romaanivõistlusel auhinna sai, eks ole. 
Ma polnud selleks telefonikõneks valmis ja edasi ei julgenud päriselt loota. 
Halbade uudistega on kusjuures kergem. Siis ma mõtlen kohe, et nii, mis nüüd teha. 
Kuigi kui emotsiooni sisse võtan, hakkab halvem.
Praegu hakkas/hakkab tasapisi parem.
Pole mingi hästi eriline asi tegelt, onjo. Lihtsalt niiiii tore on end tunnustatuna tunda.

Ei julge veel innukalt teatada ka. 
Ei taha öelda asjade kohta, mis peaaegu sooritusvalmis, aga mitte täiesti; "Ma vist teen/saan." Ainult "ma tegin" või "ma sain," kui päriselt valmis.

Jutukogu kohta oli ju kindel, et ta tuleb, kuigi ma polnud veel kirjutamist/toimetamist lõpetanud. Aga oleks tulnud ka siis, kui ma poleks lõpuni jõudnud. Lissalt halvem.

Õues sajab jäävihma. 
On juba libe, aga kui libedaks veel läheb ..! Ei ole eriti vaimustav mõelda, et poodi peab minema. 
Huvitav, äkki peab ilma vastu? Ma tõin eile kolm piima ja üks pakk eelmistest oli veel täis. Nii et piima meil on ja muuga võib viivitada.

Tegelikult on päris raske sellistel piiripealsetel juhtudel nagu "mõni asi on ebameeldiv, muidu pole viga, hädasti pole vaja, ent oleks hea, kui tehtud saaks" ära mõistatada, et kas peaksin nüüd tegema või ei. 
Kui asi on tugevalt ebameeldiv, kui juba idee peale saabub äratõukereaktsioon: "EI!" on selge, et seda ei tee. 
Kuid juba siis, kui tekib mitte "EI TAHA!!!" vaid "Ei taha," on asi kahtlane. Sest enne ATH ravimeid oli mul kogu aeg kõige ees: "Ei taha"-tasemel vastumeelsus.
Aga peab ju tahtma.
Kas sa tahad rohkem inimestele pettumust valmistada, kui (nt) poodi minna? Kas su poeg jääb söömata, sest sa ei võta karku alla, sest "ei taha"?
Nii et ma sain pagana tugevaks asjade tegemises, mida ma teha ei taha. 

Jaa-jaa, ma jutlustasin selle tegemist, mida inimene tahab teha, juba ammmmmu aega tagasi. Aga kogu idee oli selles, et vaata laiemat pilti ka: tee seda, mida hing ihkab, arvestades, et tegudega kaasnevad tagajärjed. Ma tahan edasi joosta otse, mitte üle tee minna, aga ees on betoonaed. Ega ma ei taha ju hakata end läbi selle suruma, ikka tahan ju pigem lihtsalt teises kohas joosta! 
Mida ma vähem tahan: poodi minna või et mu 11-aastane poeg vaatab pettunult kappi ja ütleb: "MITTE midagi ei ole süüa!" Ma vastan, et no võin talle muna praadida ja poeg ütleb: "Ma ei taha muna!" ja sööb parem tooreid makarone. 
Ma ei tee nalja, umbes sel ajal oli see ta põhisnäkk. 
"Keeda endale ometi!" oigasin mina.
"Ma ei taha. Mulle meeldib nii rohkem."

Mu jaoks on ikka veel olemas "EI!!!" ja kõik muu on "no teatud tingimustel võib".

Aga täna ma ikkagi poodi ei läinud. Sest sai ka ilma ja ei tahtnud õue. 

Mängult on päriselt

Vahepeal oli mul vahelduseks hästi tore nädalavahetus, kus esimese päeva kolme tabletiga kuidagi kontrollitud migreen (sellest eelneva päeva järelmõju, ärge küsige; ma olen lihtsalt nõrga närvikavaga) muutus teisel päeval üht tabletti vajavaks ja täna ehk pühapäeval ei kulunud ühtegi. 
Ja kuna see oli nii tore, meeldis mulle kõik ja meeleolu on nüüdseks täiega ülev. Mängisin viiel toredal larpil, kolm neist täiesti üle prahi, kohtusin põnevate ja eranditult meeldivate inimestega ja tagatipuks - absoluutne küünal tordil, üliootamatu - õppisin uue täiesti tavalise, rollimängu mittesisaldava mängu, mis on täitnud mind säärase entusiasmiga, et mängin seda omaette üksinda edasi.

Keegi alustab suvalise lauluga. Laulab seda, nii palju kui sõnu mäletab, teised võivad aidata kaugemale laulda. Võib, aga ei pea järgnema pausi, mille järel seltskonnast esimene, kel tuleb meelde mõni laul, mis sisaldab kasvõi ühte sõna eelmisest lauldud laulust, laulab seda. Ei, ei pea olema terve laul, ka poolest refräänist piisab. Lihtsalt äratuntavalt laul ja see osa, mis sisaldab Sõna.
Lihtsalt järgmist on parem valida, kui sõnu on rohkem kui kaks.
... ja siis järgmine laul ja järgmine laul jne.
Laulud ei tohi korduda.
Keegi ei võida.
Lõputult lõbu. 

Kui ma teiega kasvõi mõnikord kohtun, on oht, et tahan seda mängu mängida. Eriti kui me pole silmast-silma kahekesi, vaid meid on rohkem. Mida paremat võiks olla, kui üksteisele viisist mööda ja vahele "tamdidamm-midagi" hääli tehes laulda?! 
Eriti kuna pudelimäng on mulle igavamaks muutunud, sest teiste kohta saan ju ikka teada, aga mul endal pole imelik midagi paljastada. 
Ok, üks piinlikkus on: "Te teate sellest nagunii rohkem, kui tahaksite, aga kuna see pudel jäi minu pihta näitama, eks ma siis pea jälle rääkima."

Ei, ma ei ole pudelit umbes 26 aastat mänginud. 
Mul on lissalt soojad mälestused.

Tahaksin panna teile meeleolu jaoks mõne laulu, mida me laulsime, aga nad on kõik juutuubis liiga korralikud ja täielikud. 
Kuigi meist üks inimene oli koorilaulja ja üks päris hea laulja fenomenaalse mäluga, tuli ülejäänute ebamäärase viisist mööda kaasalaulmisega ikka väga veetlevalt vigane välja =) 

Mida???
Youtube ei lase enam bloggerisse jagada????
MIDA?!

Nojah.
Kui ma otsisin ajust sõna "god", tuli see lugu meelde. 

Mis pildi ma teile siis panen, et sõnavahe tekiks?! Googlist ka enam pilte ei leia, neid, mis masina poolt tehtud pole, on vähe, ja isegi koos masinlikega on jube vähe ja MAEIVÕI, internet. 

HEA KÜLL!
Eks ma siis valin endale salvestatute seast välja pildi, mis hetkemeeleoluga sobib.

Mismoodi õhtuinimene elab - kui saab

Ärkan kuskil 12 tuuri.

Umbes kella kaheks olen nii palju ärkvele saanud, et suudan mõelda.
Jaa, hädavajadusel saaks enda poole tunniga ka sööstuvalmis, aga see ei ole tore väga väga naine, mis niimoodi aktiveerituna maailma lahti lasta. See variant ei suuda mõelda, vaid toimib "ole aktiivne, tee midagi, ükskõik, mis pähe tuleb!" alusel ja peavalu saabub hiljemalt järgmisel päeval. 

Normaalselt kulub vähemalt 2 tundi.
Vahel kolm. 
Vahel neli.

Selle aja sees võin, aga ei pea

* Lugema internetti läbi
* Kirjutama võrgupäevikusse
* Tegema ja/või sööma hommikusööki (viimasel ajal tavaliselt maisipudruhelvestest puder)
* Lugema raamatut
* Vastama mailidele ja/või kommentaaridele
* Pesema nõusid
* Käima duši all
* Panema riidesse
* Andma kassile süüa
* Loovkirjutama
* Kirjutama lugemismuljeid kuhugi

Pean võtma ravimeid
Pean jooma kohvi. 
Peaaegu alati joon ka kruusi keefirit.

Siis lähen koeraga poodi. 
Aga "panna riidesse" ei olnud ju tingimata tehtav? Ei olnudki. Suvel olen korduvalt pidžaamaga poes käinud.
Vahel ei lähe ka poodi. Siis teen tagaukse juures suitsu, koer jookseb hoovis ja pärast korjan vajadusel junnid ikka kotti. 
Enamasti lähen. 
Vahel viin sama hooga ära taara või pakendid. Kui pole rämekülm, jooksen osa maad. Vahel käin apteegis (krt, ma pean apteeki minema lähipäevil).

Kui tagasi jõuan, nii poole nelja-viie-poole kuue paiku, hakkab Produktiivne Elu. 
Inimesed teevad oma Produktiivsed Asjad ära hommikul? Nagu - enne keskpäeva????
Ma võin mõnikord teha ajutööd ja -jõudu nõudvaid asju enne keskpäeva. Aga teen neid kindlasti vähemalt 2x halvemini kui õhtul.
Te tahate öelda, et on inimesi, kes eelistavad seda???

Armastus ja meeldimine

Valentinipäev taas, milline üllatav sündmus.
Ma olen alles veebruari alguses omadega. Nii väsinud, et silmad ei püsi lahti.
Rahul ikkagi. 

Hiljuti oli mu elus üllatav periood. (Lähiminevik, üle-eelmised postid, see ja see).
Ja selle lahenedes sain jahmatusega aru, et ma olen ju üks neist inimestest, kes usuvad küll, et nad inimestele meeldida suudavad, aga on ka kindlad, et keegi ei  armasta.
Mul on sedasorti välist enesekindlust, mis väljendub edevates rõivastes, valjus hääles ja kergelt tulevas füüsilisuses, erksas miimikas ja julguses ennast avada. Seda, mis ei karda valesti käituda, muigab kellegi mure üle, kas ta ikka õiget pokaali omab või ega seelikupikkus vale ei ole, joob šampanjaklaasist keefiri ja istub, jalad harkis.
Eriti hea meelega pidulikul dineel.
Ainus, mis puudu, on terav keel. Mingil hetkel sain aru, et mu huumor on enamiku inimeste jaoks liiga peen, ja sestsaati enam teiste ees teadlikult nalja ei tee. 
Vahel ikka juhtub. Kui omast arust väljendan ilmselget tõtt, kuid see on inimeste jaoks naljakas. 

Ehk ma täiesti usun, et meeldin.

Aga ma ei usu, et keegi mind armastaks. 

Sellepärast tahan pidevalt mingis messengeri tüüpi vestlusprogrammis nende inimestega rääkida, kes mulle olulised. (Kui nad just minuga koos ei ela.) Eeldus on, et kui ma pidevalt silme ees vilgun, mind ei unustata ja mul on võimalus meeldimise pealt nende inimeste elus püsida. 
Kui inimene ei taha minuga sedasorti kontakti, olgugi see vahel "praeguks" nimetatud ajal, esiteks kurvastan maapõhja ja teiseks ei usu, et ta minust  hoolib. Vähemalt kuni selle kohta pole mingeid tugevaid tõendeid. 
Mõnevõrra üllatavalt on paljud neist vähekontaktsetest andnud tugevaid tõendeid. Aidanud, kui mul on häda. Öelnud, et küsigu ma abi, nad alati. 
Muidugi, kui mulle on sedasi öeldud JA siis mitte aidatud, kõik. 
Enam ei usalda.
Vahelepõige: kas te teadsite, et osade inimeste jaoks ei tähenda "ma usaldan sind" mitte "ma võin sinu peale loota," vaid "sa ei kasuta minu vastu ära, mida minust tead"? 
Mina ei teadnud. Hämmastav. 
Vahelepõike lõpp.

Kui mulle on öeldud, et küsi abi, ma aitan, usun küll, et teda võib usaldada. Aga selgelt peab ütlema.
Vihjed ja enesestmõistetavused ei ole minu teema.

Tagasi sinna, et ma ei usu, et armastataks.
See on ilmselgelt põhjus, miks ma tahan, et vajataks. Ainus allikas, mille peale arvan, et inimene üldse tahaks minuga seotud olla: tal on mind vaja.
Muidu: kui mulle ei anta igapäevast eneseavamist, tunnustust, hingepeegeldusi, mõtteid ja unelmaid, märke, et talle meeldib minuga suhelda, ega ma ei usu enam ka mingeid kuuvanuseid avameelsusi ja hellusi.
Loogika on, et kui tal mind vaja pole, ma ei tule meelde. Mäletan, et meeldisin talle kunagi, aga - meeldisingi sel möödunud hetkel.
See on üle.
Enam pole essugi.

Mul ei ole midagi peale hakata selle klassikalise eesti mehega, kes korra juba ütles, küll ta annab teada, kui ses asjas muutus tuleb. Sest ma ei usugi ajaliselt kaugemaid tundeid kui mõned nädalad.
Meeldimine on selline habras asi, et võib alati üle minna.

Mida?
Heh. Hõbesulg kommenteeris ja seepeale jõudis mulle kohale, et seda postitust võib tõesti lugeda võtmes "väga väga naine ja ta kallim." Mis ei ole üldse kohane!
Esiteks ma ei kirjutaks tast sedasi ilmselgelt, kui see temast oleks.
Teiseks ei ole teema absoluutselt vaid rrrromantilise arrrrmastuse kohta. Armastus on armastus on armastus, ükskõik, mis nimega teda kutsuda. 
Õigemini, kui eraldi nimesid anda, oleks eri nimetusi tarvis laste poolt vanematele suunatule, vanemate poolt lastele suunatule, armastusele konkreetse imelise hobuse, kalli sõbra, imetletud näitleja, iseenda, kallima, ihaldatu, jumala, kõigi maailma kasside või heade raamatute vastu, sest kõik need tunded on vähemalt veidi erinevad.
Eri diskursused.
Aga siin ja praegu kirjutasin kõigist neist armastusest koos. 
Mind ei saa lihtsalt armastada.

Kui mind vajatakse (Totoro!) on armastus usaldusväärne ja kindel. Selle peale võin mürki võtta. Siis ON.
Niipea, kui tekib tunne, et tema (no näiteks sõber K, onjo) tegelt ei vajagi mind millekski, on see samas kindel "ta ei armasta mind!" veendumus ühtlasi. 
Siis tuleb tagasi tunne, et ei, õigupoolest ma meeldin talle, ja korraks on kindlam
Ent sügaval ma tean ju, et kui ma pole kasulik, ei täida funktsiooni ära, pole mul tegelikult mingit mõtet.
 
Meeldimise juurde tagasi. 
Siuke habras asi. Võib üle minna.
Ma ei pea seda kuidagi püsivaks ega ühtegi oma meeldivate joonte kohta tehtud komplimenti jäävalt oluliseks.
Mu 15 aastat vana pilt on kaunis? Praegu ei tuleks midagi head, olen liiga - misiganes.
Olgu, pilt pildiks - aeg-ajalt öeldakse mulle komplimente ka elusast peast.
See ei päästa. Olin 4 kuu eest ilus ta arust? Enam ilmselt ei ole, mhmh.
Too mu mõte ükskord oli ta arust terane. Muud mõtted on möga. Kuni ta pole selgelt öelnud, et mõtlen üleüldiselt hästi, ma ei arva korrakski, et tolle inimese meelest sageli huvitavalt võiksin mõelda, mis siis, et See Mõte ta käest kiita sai.
(Kiituse üle rõõmustan ikka, alla maa tuumani ja üles atmosfääri lõpuni välja. Lihtsalt see rõõm ei kesta kaua.)
Tegin selle või tolle toidu hästi tookord?  Sestsaati on kõik enam-vähem old, kuid mitte enamat. Ei kiideta, järelt pole midagi kiita.
Korraks meeldida on lihtne. Pidevalt meeldida nõuab jaksu üha uuesti ja uuesti väikesi imesid teha. 
Vahel ma ei jaksa.

See-eest kriitika on üldine ja igaveseks. 

Ta ütles korra, et ma kirjutan ju phmt ühel teemal? Ma olen talle igav. 
Ta ütles kunagi, et kardab minuga rääkida? Olen talle kogu aeg veidi hirmus ja ahistav.
Ta ütles, et ei taha mind kritiseerida, AGA ... midagi? Loomulikult kritiseerib, aint vabandaval toonil. Mis ma üldse.
Ta imestas, et ma ei jaksa? Tal oleks vaja seltsilist, kes jaksaks.(Olen suure osa elust veetnud treenides, eesmärgiks, et keegi kunagi ei imestaks, et ma nii nõrk ja aeglane olen.)
Ta ütles, et olen liiga agressiivne? Talle oleks vaja mahedamat kaaslast, mina ei kõlba.

Nii ta minust mõtlebki. See ma talle olengi. 
"Ta" on siinkohal suvaline sõbralik inimene, eks ole. 
Palju inimesi kokku.

... või tegelikult: heh.
Mul on probleem, kui "ta ütles"? 
Kui asi veel ainult sellega piirduks ...
Ta toon oli mitte imetlev, vaid "nojah", kui ta ütles, et mina olen ju see, kes kogu aeg kinnitab, et olen ilus. Ta selgelt arvab, et ekslikult ja et see on ühtlasi koomiline..
Ta sõnastus mu küsimuse peale oli "ju siis"? Tähendab, TEGELIKULT ta ei taha-talle ei meeldi-lepib, sest paremat pole. 
"Okei" tähendab, et ta ei ole eriti entusiastlik, aga on nõus. 
"No ma võin." Talle ÜLDSE ei meeldi, aga no suure vastutuleku korras.
"Kunagi ma teen" = ta ei taha seda teha.
"Kas oleks mõeldav ..." ja siis ta ei meenuta seda asja enam = ta leidis, et ma ei sobi selleks. Ei kõlba.

Poeglaps on mu suhtumise tunnustusse ja täpsetesse sõnadesse selgeks õppinud.
"Sa oled täna nii lahke! Tähendab, sa oled kogu aeg lahke, aga täna eriti." 
"Need on kõige paremad küpsised, mida sa oled teinud! Kõik su küpised on head, aga need on ideaalsed!"
Tema oskab. Aga ta tunneb mind ka ÜSNA hästi.

Neid õigesti sõnastatud kiitusi ma pigem usun. 
Ent üldjuhul: kui need asjad, mis võiksid mu juures meeldida, millele ma panustan, ei too kaasa tunnustust ja kiitusi, mis laienevad üldistuseks, ega ma arva ka, et minu juures üldse midagi püsivalt toredat on ta (kesiganes on parajasti "ta") meelest. 
Tee väikesi imesid, siis sa meeldid, väga väga naine.

Kui ei meeldi, ei olegi midagi.
Mind-mind armastatakse väga vähe ja ainult siis, kui vajatakse. Mõni vajab mind küll ainult väga spetsiifiliseks asjaks, aga vajab.
Kui mind ei vajata, unustatakse.

***

Ja noh - demiseksuaalsus. See on seotud ju. Ilmselgelt. Ma tahan, et minuga armuasju ajav inimene aru saaks, mis pinna all ujub. Kes ma olen. Ei huvituks aint sellest osast, mis on pinna peal ja meeldiv.
Ma ei huvita sind inimesena, lihtsalt tore vaadata? Selge, sina ei huvita mind üldse. Mul ei lähe su peale kõvaks. Ma ei taha sulle mõeldagi.
Iial.

Huvitav, mis värk selle demiseksuaalsusega üldse on?
Ma ei ole päriselt aru saanud. Ei ole ainult see, et emake maa, mind lapsena ei nunnutatud piisavalt, nüüd tahan ainult neid, kellega hingeside tekib. 
Või on? Ma ju ka ei tea.   
Autism, mhmh, aju on teistmoodi ehitatud. ATH, mhmh, aju ja hormonaalsüsteem on teistmoodi ehitatud. 
Aga demiseksuaalsus? Kas see on ka pärilik? (Ma kuulen ju, mida Poeglaps läbi ukse räägib. Ta on konkreetselt mikrisse peaaegu karjunud: "Kuidas see võimalik on? Nad ei öelnud 2 nädalat tagasi isegi "tere" üksteisele ja nüüd on kirglik paar, nühivad üksteist koridoris? See ei ole ju normaalne?!")
Või siis ei ole ma nii nunnu vanem talle olnud, kui ise arvan?

Äkki on see ATH ja/või autismi kaasnähe? Vähemalt sage kaasnähe? 

Korras vist

Sain tööd. 
Kas ma õpiajast edasi jõuan, näitab aeg, aga niipea, kui ajul hakkas midagi muud teha olema peale iseendas kaevamise ja ahastamise, läks paremaks. 
Huvitav, kas 
* mul polnuki depressiooni
* või see läks üle
sest keegi leidis, et midagi võiksin siiski suuta?
Ega ma siis tööd otsinud. Pakuti. 
Jube tore oli kohe, ma annan endast kõik - iseasi, et sellest ei pruugi piisata. Aga no esialgu on tore ikkagi.

Kui mõtlen, et tegin möödunud asju jälle valesti, oh, ma ei oska paremini, mu parim on ebapiisav, on ikka veel kurb. Kui ma sellele ei mõtle, on kõik jumala korras.
Ehk kui mul on kere erksaks võttev vaja-tegutseda, kohe saab parem.

Nii need ATH-kad end ikka jälle üle koormavadki. 

Sest muidugi olen jälle kohutavalt väsinud ka. Teate küll, staadium, kus kõik välja lülitub. Kus ma unustan tühja panni kuumaks minema seatud plaadile, sest lähen teise tuppa midagi tegema, ja avastan tulise panni täiesti juhuslikult uuesti kööki minnes. Kus ma ei suuda kätt hiirel nii palju juhtida, et õigel real klikkida esimesel katsel (kolmandal-neljandal saan toime). Pea tuikab (mitte migreen, vaid see teine asi). Ajataju on täiesti kadunud, päevade möödumine ei registreeru ja eile hakkasin mõtlema, et oot. Kuupäevade järgi peaksin ju juba duši alla minema? Kuigi alles ma käisin ju?! Mida pekki?! 
(Käin duši all 2x nädalas. Leian, et sellest piisab.)
(Tähendab, üldiselt käin. Seekord käisin viimast korda pühapäeval ja siis täna. Eile ei suutnud end mobiliseerida. Nii et käisin reedel ja saabuval pühapäeval ma teist korda küll ei lähe =P)
Igast veidrad kohad valutavad, kuigi neil pole mingit asja valutada. Tabletid saavad hirmsa kiirusega otsa. Päevad kaovad vuhh ja vuhh.

Ja mälu ei eksisteeri. Eile unustasin isegi 200 sõna oma uut romaani kirjutada. Kell 1 öösel tuli meelde, ent ei hakanud end sundima.
NIIIII väsinud.

Aga noh - kuni on tore, on ju tore, eks?

Kõik on halvasti v.a. et miski pole halvasti

Mul on vist depressioon. 
Kehal on kombeks sedasi reageerida ja nüüd ta võttis jälle üles, et on halb, kohane on depresseeruda. 
Mis on suht halvale ajale sattunud (sest tsenseeritud), aga samas saan endast aru: oli väga vääga raske periood mul endal, meeletult rabelemist ja ootsin selle lõppu, et noh, tuleb kergendus ja viljad - ja siis need asjad ei andnud midagi.
Ok, andsid liiga vähe. Ei saa öelda, et midagi pold! 
A no phmt oli kogu aeg "ma teen õnnelikku nägu, sest peaksin olema õnnelik selle ja selle ja selle pärast, aga tegelt ma saan end päriselt lõdvaks lasta peale SEDA ja siis tuleb mahe õnnehurm viimaks lõdvaks lastud liikmetesse." 
Ja enam pole midagi oodata, midagi loota, kõik on olnud ja üldse pole parem kui varem. 
Miks, miks ma tegin seda kõike?!

Nüüd oli just õudusuni (millal ma viimati õudusund nägin? sellest on aastaid), kus ei juhtunud mitte midagi õudset. Natukenegi mitte. Aga õudus seisnes selles, et uni oli väga õudne, aga ükski teine osaleja ei leidnud, et midagi valesti oleks. Nad ei saanud isegi sellest aru, et minu jaoks oli väga valesti. 
Selle õudusega ärkasin üles. 

Muidu toimus, et nägin aknast Totorot. Tormasin välja ja samas mõtlesin, et tegelikult ma ei tunne seda korterit, kus ma olin, ega seda maja ja mis värk - aga no koer on õues, kui ta peaks olema sees. Nii et polnud aega juurelda.
Läksin õue ja hõikasin: "Totoro!" Ta nägi mind, aga mitte ei rõõmustanud hirmsasti (nagu enamasti, kui ta ära on kadunud ja jälle mind näeb), vaid hoopis kõhkles veidi ja sörkis pisut vastumeelselt minu poole. 
Tal oli mingi väga edev vest seljas, mida ma iial näinud polnud.
Haarasin kaelarihmast ja tõin ta tuppa.
Wtf, ta on nii kaua kadunud olnud, et keegi on ta leidnud, oma koeraks võtnud, riidesse pannud, ja ma ei märganud??? Küsisin isikult, kes oli vaheldumisi mu poeg umbes neljateistaastasena ja väike õde umbes kahekümnesena, et kas Totoro jooksis tema käest ära v?
"No ta ehmus," vastas ebamäärase identideetiga isik rahulikult. Ma seletasin üha valjeneva häälega edasi, et mismoodi tal on kellegi teise antud rõivad seljas ja puha, aga see ei läinud poeg/õde tüübile üldse korda - ja ma ärkasin õudusega. 

Nii vist ongi. Et mul on väga jube olla, aga keegi teine ei märka seda ja isegi kui ütlen, ei võta tõsiselt. Neil on mingid omad teemad ja ma ei ole piisavalt valjuhäälne, et märgatav olla. 
Või on omad teemad nii intensiivsed, et ma ei paista välja. 

Ok. 

***

Nüüd on jälle parem.
Leevenesid migreen+pudinäplus+jõuetus+maohapperünnak, tegin maitsva toidu ja me hakkame lastega jälle läbi saama. 

Miks me kõik enne omavahel tülli läksime ...
Lühidalt: ma kasutasin ära Tütarlapse siinolekut, mõtlesin, et tema jaksab ja viitsib veenda ning see on selline teema, mis talle töötab. Mina oma vaidlustes Poeglapsega loobun peale 3 lauset ju. 

Nii et püüdsin tema juuresolekul Poeglapsele kohale viia ideed, et "paks" EI OLE hea solvang, see ei ole negatiivne sõna ja kui ta seda niimoodi kasutab, on väga tõenäoliselt inimestel halb. Halvem kui muidu oleks. (Ta kasutab seda umbes nagu lapsed "lolli". "Sa oled paks!" kui keegi halvasti mängib arvutimängu või rumaluse ütleb.)

Mille tulemusena Poeglaps tundis, et tema vastu on gäng, Tütarlaps tundis, et teda kasutatakse ära, ja Poeglaps on nüüd veel kindlam, et "paks" peab solvanguna kasutusel olema, sest vastureaktsioon.

Tütarlaps arvab ikka kirglikult, et "paks" on solvanguna saatanast, ja hakkas nutma.

Poeglaps läks öösel kell 3 teist korda jõusaali (10 paik nad Tütarlapsega koos juba käisid). Enne karjus meie peale.
Ma arvan, viimati karjus ta meie peale mingi ... 9 aastat tagasi?
10?

Aga no - on parem nüüd. Räägime omavahel. Palusin andeks mõlemalt eraldi. (Miks Tütarlaps solvus: ütlesin ka, et teadlikult hakkasin rääkima, kui tema siin on, sest üksi mul ei ole mahvi.)
Poeglaps ei andnud andeks, aga ma tunnen teda - tal on pisikesest peale käinud vihastamised ja solvumised nii, et ta tuleb rahule jätta. Ükskõik milline vabandamine või seletamine ajab ainult rohkem närvi.
Minu vabanduse põhjuseks talle oli üldse see, et ma tema tuju halvaks tegin. 
Mitte et teema oleks vale. 
Nojah.
Aga et Poeglaps oli nõus üldse meiega rääkima, tähendab, et asi on oluliselt paranenud vahepeal. 

Jätame ta rahule.
On juba parem.
Jaksan.

Siis kui keegi

Eelmise postituse jätk. 
Või noh - see valu, kui ei hinnata, kui ei ole kellelegi tähtis, see on nii kohutav, et imestan, tohutult imestan, et ma pärast Rongimeest veel üle nelja kuu elasin. 
Kõik funktsioonid kaovad. Mitte midagi ei taha teha.
Olgu, magada tahaks. Valu on nii väsitav, et iga viie tunni järel hakkasin tuikuma ning ei suutnud koordineerida ei paremat, ei vasakut kätt. 
Suitsu tegin vahepeal, olgu. Suitsetamine kuidagi leevendas.

Eiei, ma ei ole vahepeal lahku läinud. 
Lihtsalt alati ei ole kerge.
Ilma et see kellegi süü oleks.

Ma nüüd mõtlen, kas enamik inimesi saab üldse aru, kui valus on see tunne, et keegi ei armasta (=mõista) sind?
Ok, Tütarlaps armastab. Ja üldse, praegu mul ei ole õudust, vaid alles on lootus, et küll kõik saab korda. Aga kui ma meenutan üleeilset õhtut, hakkab uuesti koletu, isegi taustana. 
Muidugi on inimesed ennegi sedasi tundnud, eks see on teatud sorti inimestele omane, ei ole ma esimene ega viimane. Lihtsalt ma ei saa aru, kuidas on võimalik, kui inimene on kasvõi pool tundi sedasi tundnud, arvata, et oh, paha tuju, läheb üle. 
See on midagi täiesti muud. 
The Doors tegi sihukese meeleseisundi muusikat. Isegi nende kõige energilisemad ja "rõõmsamad" lood on kandmas seda "maailmas üksi"-tunnet.

Mõtlesin omaenda proosaloomingu üle ja ei, ma ei oska seal meeleheitesse mattuda. Mul on alati mingi lootus mängus, igal pool vähemalt kerge irooniline muie - aga minu meelest see viimane ei ole hea märk.
Väga sitas seisus minule on siiasamma võrgupäevikusse kirjutatud kommentaare stiilis: "Huumorimeel on alles, nii et ei ole kõige hullem."
Ei, noored ja vanad, see EI OLE hea. See on lihtsalt tunnusmärk, et igasuguses seisus mõtlen, kuidas teistele paistab. Mõnelegi kõrvaltvaatajale paistavad mu ahastused koomilised ja ma ise tobe, absoluutselt, nii et kirjutan seda vaatenurka ka natuke sisse. 

Võibolla sellepärast ei loeta mu loomingut päris kunstiliseks?
Tähendab, ma ei suuda kirjutada sirget valu ja ahastust. Vaatan alati ka kõrvalt, teise, kolmanda ja viienda pilguga. Ja ei ole asjad sedasi ühesed. 
Inimesed on erinevad. 
Mina tahan suurtes asjades alati võtta ka selle pilgu, mis minu omale vastupidist näitab. 
Väikestes - noh, väikestes asjades tuleb koerakakaskandaal või see, et otsustan jobule mehele mitte öelda, et temaga lapse tegin. (Mis osutus eksituseks, onjo, ei mingit last.)
Aga suurtes asjades vaatan mitme pilguga ja siis ei kõla mu kõige valusamad ja toorelihamad lood ka mitte kui "näe, naine julgeb kirjutada sellest, mis kohutav" vaid "näe, ta otsib vabandusi, pole ikka julge ja halastamatult vihane".
Eelnev lõik on selle kohta, kuidas ma ikka ei suuda mõista, mismoodi loole, mida isegi karm testlugeja-kriitik hindas kui "head lugu" pole üldse tulnud tagasisidet: "Jaa, me meelsasti avaldaks selle."

Nagu kultuuriajakirjad ikka: kui spetsiaalselt tagasidet ei küsi, enamasti nad ei ütlegi midagi. 

Aga noh - kuivõrd ma muigan oma ahastuste üle, võin panna ka temaatiliselt ülipateetilise loo oma hirmsatest noorusastatest.

Elu mõte

Kas ma olen seda varem ka avastanud?

Vist mitte.
S.t. olen märganud juba üüratult ammu, kuidas mu reaktsioonid kiitmisele on ebaproportsionaalsed. Olen isegi hiljuti tuvastanud enda kui selge fawn-tüübi. 
Aga ma ei ole enda arust mitte kunagi pannud sõnadesse - isegi mõtetesse - et ma elangi selleks, et teenida ära teistepoolset hästimõtlemist. 
Jaa-jaa, ma TEAN, et see ei ole üldse kasulik mõtteviis, ega ma loll ei ole. 
Ei, ma ÜLDSE ei taha seda maha müüa kui kasulikku, olge nüüd.
Aga ega ma valetada ka taha, kui teisiti saab.
Avastasin ja tahan jagada. 

Mul ei ole mitte ühtegi tegevust - mitte ühtegi! - mille tegemine ise mind oluliselt rõõmsaks teeks.
On tegevused, mis on ok. 

Kirjutamine
Lugemine
Ujumine
Kõndimine
Tantsimine
Söögitegemine
Vbla mõni veel.

Aga kirjutamise eest kiita saada? Magusam kui kirjutamine ise. 
Ma tegin hästi, mu eksistentsil on mõte, ma oskan midagi teistele meeldivalt teha.
Või kui palju inimesi loeb. Kohe üle poole tuhande. Paljude hulgas loomulikult on neid, kellele väga meeldib ja neid, kellele üldse ei meeldi, aga kui ma juba pihutäie armastust saan, ka kärutäis rahulolematust ei koti. Ma ei kirjutanudki teile, dohh!

Enda poolt loetust ma kirjutan viimased 10 aastat juba lugemismulje kuskile ja siis meelisklen, kui seda laigitakse, kommenteeritakse, või kui vähemalt palju lugejaid on.
Viimasel ajal olen hakanud tripeldama. Kleebin sama mulje kolme kohta. Loetagu! Nähku inimesed mu sõnu, mõjutagu need neid kuidagi!
Kui keegi aastate pärast mäletab, olen umbevaimustuses: sulle läks nii palju korda, et ikka mäletad mu ammust Loterii-postitust?

Ujumine meeldib mulle küll. Käin suvel päris palju ujumas. Aga kui Poeglapsega mõne kuu eest, kui arutasime, mis spordialu ma sellise sandina, nagu olen, peale jooksmise, kõndmise ja jõuharjutuste veel teha võiksin, ütlesin ma: "No ma olen suht hea ujuja vist ..."
Tema noogutas seepeale ägedalt: "Jaa! Sa oled väga hea ujuja, kuidas ma selle unustasin!" Mispeale ma ulpisin õnnejärvekeses ja hm, kes nüüd küll ujumas käib? Mina v?

Süüa teha on tore, aga tegelikult tasub see päriselt ära, kui kellelegi teisele maitseb toit, mille tegin. Kui maitseb mulle endale väga, aga Poeglaps teist taldrikutäit ei võta ja teeb järgmiseks söögikorraks endale võileibu, ma küll ütlen, et see on ok, jääb mulle rohkem, ent tegelt on see enda lohutamine.
Ma panen tähele, kui juurde ei võeta, ja mällu, et ahah, sellele inimesele see toit ei maitsenud, talle ma seda rohkem ei tee. Me sööme kodus pea eranditult Poeglapsele maitsenud toite. Teisi roogi valmistan, kui teda kodus ei ole või ka juhul, kui on kellelegi kolmandale teha.

Tantsimisega on veel eriti keeruline. Mulle meeldib küll, kui mulle öeldakse, et ma tantsin hästi - aga seda on öeldud mulle ainult nende poolt, kes näevad mind üksi tantsimas. Ja siis ka mitte väga palju. Üsna palju, aga kui ma aknapeegelduselt end tantsimas näen, tundub, et võiks rohkem.
Aga ma ei tantsi enam paaristantse. S.t. ega mulle ei meeldi see ka - kogu aeg mõelda, kas ma teen nüüd õigesti, kas astun õigele poole, proovida mitte teise jalgade otsa koperdada vms. Rongimehele veel ütlesin (meie üliüürikese suhte ajal), et mulle meeldiks, kui ta mind tantsukursustele viiks, sest lootsin, et kui reeglid sisse harjutada, suudan mingit sisemist tuld ka ettenähtud liikumise raames tunda ja väljendada. 
Peale Rongi olen täielikult maha matnud idee, et mulle kellegi teise juhatatud ja õpetatud tantsimine kuidagi endale meeldida võiks ja/või väljastpoolt head tagasisidet tooks. 
Ma ei hakka kunagi olema hea tantsija tähenduses "tantsib hästi kellegi teise loodud tantse" või "oo, milline koordinatsioon ja painduvas".
Ehk phmt tantsin ma tõesti ainult enda jaoks. 
Mis ei tähenda, et ma ikkagi ei loodaks iga kord, kui kellegi tuttava silme all tantsin, et talle võiks ju meeldida, ta võiks ju kiita.

Kõnnin ja ujun, jalutan koera ja mängin civi, loen, küpsetan küpsiseid, tantsin, pesen nõusid, võtan tolmu, teen hakklihakastet, laon kaarte ja kirjutan võrgupäevikut, sest noh. Korralikul inimesel peab elu olema ja kõik see on suht meeldiv ikkagi, onjo.
Pealegi koer rõõmustab, kui ta jalutama viiakse, ja siis mina rõõmustan tema rõõmu peale ja great success.  

Rõõmu teha, ooh!

Aga phmt - ja nii on ja on ja on olnud tagasi vaadates teismeeani välja (lapsena meeldisid tegevused mulle TÕESTI) - on kõik need toimingud ajatapmine. Aeg tuleb ära tappa selleks, et mingil hetkel aja ära möödudes ütleb keegi tore mulle hästi. Kas kirjutiste või välise ilu või tehtud toidu või särava esinemise või hästivalitud kingade või huvitavate mõtete või tema kogemusi valideeriva võrgupäevikuposti või headuse või julguse või millegi muu kohta, mis päriselt on.
Nende hetkede nimel ma eksisteerin. Need on mu elu mõte. Kui ma end tapsin, siis tegelikult oli taustal: olen nii hea kui suudan, ja ikka keegi ei kiida mind, ei pea mind tähtsaks ega oluliseks. MIKS üldse vaeva näha?!

Jah, on tähthetki, mis ei sisaldanud teistepoolset kiitmist või muidu soojuse ja vaimustuse ilmutamist, ka täiskasvanuea elus olnud. Selliseid, kus omaenese vaimustusest piisab. 
Neid on olnud umbes 16. 
Okok, loen kokku, ei anna teile umbkaudset numbrit. 

Nii.
Võtsin kõik need maha, kus vaimustusin sellest, et mul oli hea kastmes "teistele ka meeldis" või "keegi oli minu vastu lahke."
Sain 6 tähthetke. 

Ma olen 46 aastat vana.

Lapsena oli tähthetki tegelikult palju. Mängude ja raamatutega niimoodi kaasaminek, et mitte miski muu ei loe ega tule meeldegi, oli minu normaalsus. 
See kadus ära.
Mulle meeldisid veel kaua raamatud, lauamängud, rollimängud, filmid (jaa, mu elus oli kunagi ammu päris palju filme ja sarju), aga mida aeg edasi, seda vähem elasin eeskätt mängumaailmas ja mujal loksusin, et kulutada ära aeg järgmise raamatu-mängu-filmini. Tekkis hoopis tunne, et peaks nagu ... ise ... elama. 
Mitte "ma mõtlesin, et peaksin, kuigi tegelikult poleks tahtnud", vaid "Noh, noh?! Jõudsin ära oodata aja, mil ma ei ole enam väike, palun, nüüd peaks ju heaks minema?!"
Ma ju vihkasin oma elu, sest ma olin laps ja ei saanud hakkama kõige sellega, mida oodati? Saan suureks, mul on omaenda võima ja vägi ja kõik need mittehakkamasamise ahastused on läbi. Nüüd hakatakse minust aina vaimustuma! 

Ainult ei olnud nii. Üldse polnud: saan suureks, hakkab hea.
Elamisega kaasnes ikkagi pidev valu, et läheb valesti. Ma ei oska õigesti. Teen, mis ma teen, miski ei ole loogiline - see, kui palju ma vaeva nägin või mida ise tulemusest arvasin, et omanud mitte mingit tähtsust küsimuses, kas õpetajale või eakaaslastele meeldib. Täiesti suvaliselt käis kiitasaamine ja laitasaamine. Võisin saada kiita, kui nägin vaeva. Võisin saada avalikult naeruvääristatud. ("Ei pea mitte istuma sõnaraamatuga, vaid rääkima prantsuse keelt!") Võisin saada kiita mingi ainult enda rõõmuks tehtud asja eest (mu esimene poolik romaan tõi kaasa mu esimese teatriarvustuse kuskil lehes: "Oo, selle ma näen küll ära, et see inimene oskab kirjutada!") Üks koolikirjand. ("Sa valdad proosat. See on suur anne.") Võisin saada laita. Teine koolikirjand. ("Ma mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas ma hindan. Lõpuks panin kolme. Mingi loogika võiks ikka olla." See oli unenäokirjeldus.)
Mingit loogikat ei olnud, inimeste reaktsioonid täiesti suvalised.
Kui te arvate, et mu järeldus oli: "Ei tasu teiste arvamusest hoolida," arvate küll valesti. Või noh, ma muidugi ütlesin endale seda 7000 korda. Aga reaalsuses sain: "Elu on võimatu ära lahendada. Ei saa iial teada, millal hästi läheb ja kiidetakse. Nii et elu elamise pingutus võibki mitte ponnistust väärt olla. Päriselt ka." 
Õiged inimesed ju elavad elu innukalt ja hästi? 

Ok, kuni mul head elu ei ole, teesklen nagu oleks. Teen neid asju, mida inimesed teevad ja mingil hetkel hakkab ju hea? Pingutan, üritan, teesklen, otsin, mingil hetkel libastun ju sellele, et hea on?!

Hämmastav, aga oligi üks valdkond, kus tõesti töötas nii. 
Saada laps ja siis veel teine oli taevas. Ometi, ometi, ometi olen ma nagu peab, nagu raamatutes kirjutatakse ja filmides näidatakse. Ma tean, mida tähendab õnn. Ma tean, kes ma olen. Ma olen hea..
Ei, ma ei olnud ideaalne vanem, kes iial ei tee ühtegi viga. 
Jaa, see veatu maailm, kus mul ei olnud vaja, et keegi mind kiidaks, kestis ainult umbes poolteist aastat kummagi lapsega.
Aga ma teadsin nende nägusid vaadates, et olen millekski hea. Ma teadsin neile mõeldes, et olen kellegi jaoks kõige parem. 
Imeline. 
Nendes tingimustes, mis mul olid, olin ma tõesti imeline ema ja ma olin tõesti õnnelik.   

Selle kiitmine, mida ei ole olemas, mulle, muide, ei meeldi. Nt keegi kunagi kirjutas "Kuigi sa proovid olla hea" kohta, et ega autor õnneks mingi feminist ole, hoopis õrn ja romantiline. 
Ei ... olnud tore tunne. 

Aga üldiselt: kui hästi öeldakse, ma elan. Siis on hea. Selle nimel kõik. 
Või kui inimene läheb õnnelikuks, kui mind näeb. Ohhh!
Kui ma olen kasvõi meeles peetud, on tegelt ka juba hästi. Rääkige mind taga, ükskõik kui halvasti. Sest kui teised mind märkavad, olen ma olemas. Kui nad veel hästi ka ütlevad, tajun, et kellelgi on tore, et ma olemas olen.
Ja see ongi elu, see on mu olemasolu põhjus.
Et elatakse endale? Mulle endale peaks meeldima mingi asi niivõrd, et isegi kui keegi kunagi ei ütleks head sõna selle kohta, ikka ma tahaks teha?
... ... ... 
Ei, muidugi. Mulle meeldib ujuda. Tore. Mulle meeldib kirjutada. Tore. Tantsida. 

Et ma elaksingi selleks, et ujuma saada vahepeal? Või et kogu nauding, mida ma kirjutamisest saan, olekski kogu nauding? 
Tähendab. 
Kui idee on, et keegi ei ütle mulle enam kunagi hästi ega vaimustu minu kohalolust, palun, las ma suren kohe.
Pole mingit mõtet.
Kui ei kiideta, on minus valu, mis üha kasvab, kuni seda uue kiitusega taas maha ei võeta. Ilma kiituseta on valu.
Paneme siia pilti sõbrad (neid on läbi aegade mitu olnud), kes ei taha küsimise peale hästi öelda. 
Mul on valu. Arvan, et sõber ju tahab, et ei oleks. Ütlen talle, et öelgu mulle hästi, sest ma ju tean, et see aitaks. 
Ja ta ei ütle. Halvemal juhul saan pahandada, et miks ma üldse küsisin. 

Miks ma üldse ...

No ja seks. 
Võttis seitsesada aastat aega umbes, kuni  tuvastasin, et seks on absoluutselt imeline inimesega, kellest ma usun, et ta mind imetleb ja armastab ja tahab jne. Ok, ilmselt on tähtsad ka mingid muud kriteeriumid, sest kahtlemata on mul minust vaimustunud inimestega ka oluliselt viletsat seksi olnud, aga mul ei ole ükskõik kui osava suvalisega KUNAGI isegi natuke head seksi olnud.
Tegelikult on mul täpselt 0 huvi seksida inimesega, kellele võib küll seks meeldida, aga mina olen talle ebaoluline. Mingi naine, suht kepikas, lähme. 
Vbla 0 on liiga hästi öeldud. Miinus 17 huvi kohe.
Puhh, ei, mitte kunagi. 

Taha mind, mind, MIND, nii et sa tead, kes ma olen. Taha mind, inimest, mitte fassaadi!

Mõtle must hästi ütle mulle hästi, ma ju olen hea, ma ju olen väärt, ütle mulle hästi, ma ju olen seda väärt ...

Elu mõte. 
Kusjuures, onjo, ega mulle ei meeldi, et see mu elu mõte on. Aga näen ju, kuidas "Teistmoodi tavaline" ei saagi palju tähelepanu, EKL ei andnud mulle sel aastal stipendiumi, see inimene ei jaksa mind kiita, ükskõik, mis ma teen, ma samas teen lootusrikkalt kõiki asju, mille eest kunagi olen kiita saanud, sest äkki, äkki ... Keegi ei taha mu asju avaldada, keegi ei ütle, et tee veel, nii hea ...
... ja midagi ei ole halvasti. Kõik on tegelt hästi. 
Aga ei kiideta. Ei osutata kaudset kiitust (mida alati on "me tahame su kirjutisi avaldada").
Ja ma suren seesmiselt. 
Las ma lihtsalt lakkan olemast, nii palju kergem oleks.
Lähen nüüd poodi, lootes, et eelmise posti stastistika ütleb mulle peale käimist, et keegi on veel lugenud. Jah, poodi on nagunii vaja minna. Aga ma ei avalda sedasinast, sest äkki keegi loeb veel eelmist ka.

P.S. ei, mul tõesti ei oleks mingit abi terapeudist, kes ütleks, et ole ise enda üle uhke, armasta ise ennast, sellest piisab.  
Ma tean, et peaks. Aga ei suuda. 

Take care of your own business

Kuidagi raske on see aeg.
Annan ja annan, aga see tundub kuidagi tühja minevat.

Ootan ja ootan, et keegi kirjutaks midagi "Teistmoodi tavalise" kohta ja kui viimaks keegi kirjutab, on see see Elar, kelle arvustusi ükskõik mis teose kohta ma üldse ei loe, sest mida see inimene ka teab. Tema maitsele ma ei ole, sest me maitsed on üsna diametraalselt erinevad. Aa, pani kolme Goodreadsis. Milline ... mitteüllatus. 

Isegi mitte kahe või ühe. Ei, kolme. 
Ohjah.

Kui Tütarlapsel oli sünnipäev, tõi ta kohalikust Indoneesia söögikohast hunniku toitu. Sealhulgas kümmekond õnneküpsist. 
Võtsin ühe. Seal sees oli lipik kirjaga: "Take care of your own business". Tõlkisin selle kohe kui "Mind your own business" ja olin hardas vaimustuses. Ei ole mul vaja kogu maailma teenida, kõigile teistele hea emme-vanem õde olla. 

Mind your own business.
Ei ole oluline, mida teised teevad, arvavad, minu kohta kirjutavad, mõtlevad, misiganes. 

See on nüüd mu uus lohutuslause. "I am the storm" ja "ära põe" ja "inimesed on erinevad" ja "inimesed on lollakad" on mõju suhtkoht kaotanud, sest ma ei mõtle neile enam sisuliselt. Kordan mehaaniliselt, aga need on nagu laul, ilma mõtteta. Üritan, mis ma üritan sisuliselt mõelda, ei õnnestu.

Mind your own business töötab. Pole sinu mure, väga väga naine, kes kui palju sind armastab või ei armasta. Pole sinu mure, kui teed oma parima, kuid saad: "On kah."
Sa tegid oma parima? Rohkem ei saa teha. Olemas. Tehtud. Oma asjade eest on hoolitsetud nii hästi kui suudad. Ära põe.

Ja 14 minutit hiljem olen IKKAGI juba põdemas, et mis ma kõik valesti tegin, oleks pidanud teisiti tegema jne.
Huvitaval kombel ei puuduta miski masetsemises kogumiku kokkupanemist ega lugude kirjutamist. S.t. seal on kaks lugu, kus ma ei olnud oma päris tipus (mõlemad etteantud teemal lähedalasuva tähtajaga tehtud asjad), aga neil on teised võlud. Sellised jooned, mis ei oleks välja tulnud, kui mul oleks rohkem aega ja ruumi olnud. 
Olid need hetked, mis olid, ja ma panin kõik sisse, mis sel hetkel minust võtta oli.

Nojah, aga turundamise osas on kahju sellest ja tollest (ja et millegipärast - mitte läbi minu, olge nüüd - Elar sai, sellest eriti).
Kusjuures raamat pole poolt aastatki väljas olnud, jõuab, jõuab ... aga ma heidan ikkagi meele juba ära. Selge on, et 10 korda kuulsamaks jälle ei saa. Kuigi see muidugi muutub üha keerulisemaks samuti. Nulli korrutades ei saa midagi, mhmh, jajah. Ühte korrutades on 10 ka kerge tulema, aga 100 pealt veel kümme korda kuulsamaks saada on juba päris keeruline ja edasi täiesti hull tegemine juba. 

Peaks minema sinna spetsiifilisse marketisse, kus müüakse Poeglapse poolt heaks kiidetud teepuuõli. 
Teised ei toimivat, aga seda kasutab ta vähemalt 6 aastat juba. Korra arvutas kokku, palju aastas tema teepuuõli peale läheb ja siis korrutas aastatega, palju kasutanud on, ja sai üsna aukartust äratava summa. Mõelda, ma olen ligi 2000 eurot kulutanud selleks, et oma poega vinninuhtluse seest päästa. 
Huvitav, kas üldse on enam vaja? Ilmselt on, ent küsin igaks juhuks järele. 
Jep, on. 
Aga kui ma teie jaoks lingi välja otsisin, tulin imepärasele ideele netist tellida. 
Nojah. 
Mõtlemisaparaat on nagu ta on. Kui kuskil on rada, kõmbib mööda seda, kuni näidatakse, et siin, muide, on otsem tee. 
Pealegi tuleb odavam. Isegi koos pakisaatmistasuga. 
Olgu, olgu, võtan neli pakki, tuleb rohkem odavam kui umbes 40 senti. 

Muudel aladel on ikka raske. 
Arusaadav see ja arusaadav teine ja kolmaski on arusaadav. 
Eks ma olen lihtsalt väsinud. Annan ja annan ja isegi kui mulle ka antakse, jääb sellega järjekordse augu kinnitoppimisest täpselt niipalju üle, et jaksaks mõelda: "Tegelt ma lubasin neile seda ka anda. Peaks."
Niiipalju ei jää, et tegelt ära teha. 

Teil on vbla kopp ees, et ma muudkui virisen?
Seda enam, et tegelt ei ole HALVASTI. Tegelt on jumala hästi isegi. 

Sellega on siuke värk, et kui on HALVASTI, kulub kõik mu jõud haldamise alla ära. Iga hingetõmme teeb haiget ja mul ei ole ellujäämisest jõudu üle halbolu sügavustesse kaevuda, et seda täpselt kirjeldada. Kirjeldan hästi pealiskaudselt, pinnaliselt, ainult seda, mis pealiskihis, sest ma ei tohi sügavamalt mõelda, mismoodi õigupoolest on. 
Ei tohi riskida sellega, et ise lõpuni aru saaks: ongi kohutavtalumatuhulluksminenappi. 
Võin kirjutada mõned luuletused, aga ei näita neid kellelegi, sest mis sest nülitud lihast ikka lehvitada. Pole nagu ... kelkimise koht.

Aga kui on natuke halb, talutavalt halb, vbla isegi peamiselt enda tehtud halb - kujutan igasugu asju ette, mida tegelikult ei olegi  - vat siis võin süüvida ja uurida, märgata detaile ja neid kirjeldada.
Ja kokku tuleb, et ükskõik, kas mul on veidike halb või kohutavalt talumatult halb, kõlab see ikka üsna ühtemoodi.
Virisen. 
Nojah. 

Teooriad

Maisaagi kunagi terveks. Nii jääbki alatiseks. 
(Tunne on siuke, onjo. Igavene praegu.)
Eile käisin ujumas. Sest peab ju proovima, kas jaksan, muidu ei tea. 
Noh, pool tundi tunni asemel, kaks sprinti 6 asemel, väga läbi, täna annavad lihased tunda. 
Ja sinna ma ei jooksnud kõndimispausidega, vaid ainult kõndisin. 
Ei, selge. Ma ei saagi kunagi terveks. 

Vähemalt sain eile helistatud loomaarstile, tänaseks vaktsineerimisaeg, nüüd juba vaktsineerimas ka käidud. 
Ainult kaks - ok, ligi kolm - nädalat hiljem, kui pidanuks. 
Jee mina. 

Muidu: mõtsin ärevuse üle. 
Sain, et ega ei ole nii, et mul ei ole ärevust. 
Miks ma kogu aeg üle pingutan, teen asju rohkem, kui jaksan, isegi kui hädasti vaja pole - ma hoian end ärevusest eemal. Kui mul on kõik graafikus ja kindlaks määratud, kui palju tegemisega piirdudes on ok, olen ma rahulik. 
Või kui rohkem teen.
Kui asi läheb natukenegi (numbriliselt siis, isegi mitte sisuliselt) plaanitud graafikust välja, lähen närvi. Ärevaks, nagu nad ütlevad. Kui juba on nõnda juhtunud, hakkab kõik häirima. KÕIK. Miks Goodreadsi andmetel "Teistmoodi tavalist" nii vähe loetud on? Ma pidanuks saatma Mart Juurele. Ma pidanuks saatma mõnele naisarvustajale, keda tunnen - vbla mitte Sveta Grigorjevale, aga no ... kasvõi Epp Petronele! (Mul ei ole enam raamatuid, mida saata, nii et puhtteoreetiline põde.)
Jaah, mul on käsivarrel: "Ära põe!"
Ikkagi kraabib veidi. 
Miks (tsenseeritud)?! Äkki ma peaks midagi teisiti tegema? (Kuigi ma tean, et on parim, mis üldse praegu olla saab, sest /tsenseeritud/.) 
Häda ja viletsus ja kõik on halvasti. 
Lihased taandarenevad! Lamotrigiin mõjub kuumahoogudele vähem! (Olen ma üldse maininud, et see aitab megalt? Hakkasin suuremat annust lamotrigiini võtma ja oi. Nii palju parem. Praegu phmt selle järgi, et oot, kuidagi rõvedalt tuline tunne on, kõik kuumab, tean, et aa. Tabletivõtmisaeg!)
Ma peaks lugema! (Ei, ma ei saa lugemise eest palka.) Ma peaks raamatukluppi minema, seal sõbralikuna tunduma ja siis oma raamatuid tutvustama, saaks lugejaid juuurde! 
Häirun isegi sellest, et Poeglaps ei ole viimasel ajal eriti jõuksis käinud ja sööb mingi 3x vähem. Ma pean leiva külmkappi panema, et see halvaks ei läheks! Kindlasti läheb juust varsti hallitama servast, peaks mingit pirukat tegema, et ta ära päästa, aga seda Poegaps ju ei söö, pean kõik ise ära sööma! Oh, kus ma jään ...

Muide. Hakkasin mõtlema. Neuroerilisuse teemadel lisaks ärevusele veel selle üle, et oot. 
OOOT!
Tegelikult on kõik lahedad inimesed, keda ma tean, mingit pidi neuroerilised. Viimseni. Ok, ma tegelt omateada ei tunne skisofreenikuid või muidu VÄGA teistmoodi inimesi, aga selgelt kõik lahedad on neuroerilised. Ma ju näen. Tunnen pisiasjad ära. Muidugi mitte kõigil kõik, aga kõigil mitu.
RDS-RSD ehk võimetus mitte-välja-teha ja samas kiituse järgi sirutumine nagu lill pöördub päikese poole. Loomaarmastus. Vajab vahepeal üksindust. Võib vahel kallata mind üle infoga, mis mind ei huvita, isegi kui ma talle ütlen, et mind ei huvita. Koos on hea vaikida. Tundlikkus toidu teemadel. Kiiksuga huumorimeel. Meeletu pühendumus vaheldub mittemidagitegemisega, üldse ei jaksa. Vastumeelsus "kerge vestluse" suhtes.
Muide, KÕIK suitsetajad, keda ma tean, on ATH-d. Mõned AuTH-d.
Põhjalikkus. Suutmine end igasugustest "normaalsetest" olukordades läbi suruda ja pärast ollakse täiesti omadega läbi. Seikluslembus. SeiklusJANU. Olematu ajataju. Ütluste otsetajumine - sõnasõnalisus. (Tükk aega arvasin, et mul seda pole, ma saan ju aru kõnekujunditest ja irooniast? Siis avastasin, et ohoi. Olin teinud vastupidise vea - kui inimene ütles midagi erakordselt lolli, eeldasin, et see on sarkasm. Avastus, et enamasti mõtlesid nad seda tõsiselt, oli uskumatu, uskumatu, USKUMATU - ok siis. "Inimesed on lollakad." Aga sõnasõnaliselt olen ikka asju võtnud. Kui vanaema mulle ütles, kuidas ta on alati teadnud, et ma olen üks sita iseloomuga tüdruk, ma võtsingi seda otse. Et ta on kogu mu elu minu kohta mõelnud, et ma olen sita iseloomuga ja nii ta minust mõtlebki.
Siiamaani on raske uskuda, et vbla ma siiski meeldisin talle vahepeal.)

Samas ei ole kõigil neil lahedatel inimestel sugugi diagnoose ega isegi probleeme. Jah, mu poeg on meeletult valiv toitudega, jah, ta ei saa sirge näoga väljendatud sarkasmist aru, jah, ta on äärmiselt põhjalik, kui millestki huvitub. Aga tal ei ole PROBLEEME neist millegagi.
Või nt notsu. Või nt mu parimad sõbrad. 
"Häire on, kui häirib", aga neid ei häiri. Nii et - häiret pole.
Ja teate: neil kõigil, kel häiret pole, on väga armsad toetavad pered olnud. 
Mitte enam-vähem okeid pered, vaid head pered. 
(Mu Tütarlapse pere ei ole sama, mis Poeglapse oma. Esiteks temaga ma alles õppisin ema olemist ja kuigi osad asjad tegin paremini, "minu lapsel ei pea kunagi olema tunnet, et ta vanemal on kama, kui tal on halb," "minu laps ei pea kunagi tundma, et tema esinemised ja konkursid on ainult tema asi ja kedagi ei huvita - kui ta just ei võida," osasid murekohti lihtsalt ei närinud läbi.
Ei teadnud, et vanem võib ka lapse poolel olla, kui laps on halvasti käitunud. Mitte mõttes "see oligi õige, sa tegid hästi," vaid lapsega rahulikult rääkides ja üritades aru saada, mis probleem tal on, et oli vaja selline halb asi ette võtta. Ja kui ma juba targem olin, jäi ta PR hoopis mu ema juurde elama ning kuigi ma olin eemaoleva lapsevanemana nii hea, kui oskasin, enamasti ta siiski elas mu ema ja tema mehega ju.)
(Jaah, Tütarlapsel on ka mõlemad diagnoosid, nii autism kui ATH. Nii head eeldused - ja 0 energiat, et nendega midagi teha.)
Miska püstitan teooria, et ATH-d ja autistid saavad enamasti tegelt traumadega toime, kui neil on kodus hea ja turvaline olla ja nad saavad seal hoitud ja hellitatud.  Aga kui pole, saavad üpris vähesed ühiskonnaga täielikult hakkama.
Ehk see on koht, kus neuroerilisus muutub või ei muutu probleemiks. 
Jaah, see on: "Ma tunnen 18 inimest, kes enam-vähem antud ideega klapivad ja vbla mõni tegelt ei klapi, ma ei tea nende perekonnast midagi - aga vbla on see tõsi."
Ei ole: "See ongi tõde!" 
Aga seda teooria ju ongi. Kontrollimata idee, et vbla on nii.

Jeebus, ma pean täna veel füsioterapeudi antud harjutusi tegema. Mäletate - nagunii ei mäleta - reievalu. 22. nov hakkas ja siiamaani tuleb, kui kiiresti käin. 
Nüüd on harjutused, mis vbla aitavad.  
Kui üldse ei jaksanud, jätsin nad tegemata. Eelmisel nädalal ei teinud. Nüüd hakkasin jälle. 
Mitte et jaksaksin. Aga need ei ole tegelt RASKED. Raske on aint pihta hakata - ja seda vastumeelsust alla suruma olen ammmu õppinud. 

Energiast ja rahast

Ikka veel pole terve, ikka pole hea enesetunne saabunud. Paraneb, ent mitte kiiresti. Brontex ja Sinupret ja no ... on parem. Aga eile ei läinud ei murca luulekogu esitlusele Tallinnas ega ujuma ja täna ka ujuma ei lähe. Sest ei jaksa.
Oma 200 sõna päevas kirjutan ära, natuke koristan, teen süüa ja käin kudzuga poes. Sellest peaks ju piisama?
Pea ütleb, et tahaks mind kehalisi harjutusi tegema, muidu valutab.
Südametunnistus ütleb, et peabpeab. 
"Teistmoodi tavalist" üldse ei armastata nagu võiks. (Ma arvasin, et tegin hästi. Alati arvan, et tegin hästi. Aga keegi krt ei loe isegi! Mis siis, et esimesed arvustused nii head olid!) 
Peab uusi asju tegema, et pildile saada.

Osalt on mu jõuetus ja nukrus arusaadavad - muidugi läheb taastumiseks aega ja ma olen omadega läbi olnud kaugelt kauem kui see nädal - osalt ma ikka kahtlen endas. 
"Äkki peaks lihtsalt aktiivseks hakkama ja jõuga läbi pressima, nii ju saab! Olen palju kordi sedasi teinud ja enamasti on saanud ka!"
Välja arvatud see kord, kui ei saanud, eks ole.

Polnud üldse meeles, et alpikannid tahavad nii palju vett.
Mul pole midagi selle vastu, et kaks korda päevas kasta, aga kuna rosmariin sureb ära, kui liiga palju kasta, olid alpikannil juba kõik õied longus, kuni taipasin. (Mul on kolm potirosmariini juba liiga ohtra kastmise kätte surnud - kolmas pidas kõige kauem vastu, sest temaga ma juba teadsin, kuid lõpuks sai ikkagi murelikkus "äkki tal on liiga kuiv?! võitu.)
Aga muidu on see alpikann mu absoluutne lemmik. Pisikene vennakene tõi mulle nii armsa vanamoodsa lille!
Et ma ei taha väga lilli? Jaa, aga kui juhtumisi täkke läheb - E. kinkis jälle mulle mu lemmikvärvi tulpe kogemata, ma nii rõõmustasin! - on jube tore. 
Ma pean kuidagi selgeks mõtlema selle lilleasja. Vbla nüüd, kus ma nii vaene ei ole, võib? Mul ei ole tunnet "krt, kinkinud siis midagi, millest kasu ka, maitea, pesupulbrit või kurki!" 
Kuigi kõik kingitud šokolaadikommid panin ka õnnelikult pintslisse.

Ma olin haige, söögitegemine ei tundunud üldse tore.
Täna peab hakkliha ja seened ära tegema, muidu lähevad halvaks.
Peabpeabpeab ...

Ma olen vahepeal kõvasti rahast mõelnud. 
Peamiselt kuna sel aastal mul mingit nähtavat sissetulekut peale töövõimetoetuse (mida paganat nad sellega ütlevad? et kui mul pole töövõimet, saan selle eest toetust? miks töövõimetustoetus ei kõlvanud???)  loota pole. Loomestipendiumi nad ei kipu samale inimesele kaks aastat järjest andma - kuigi ma küsisin ikka. Siis ma pold veel romaani kirjutama hakanud, nii et phmt ütlesin, et no ... üritan luulekogu trükki anda ja kõik.
Minu loomingulised plaanid, jai.
Ja jõuan ikka sama tulemuseni. Raha = vabadus.
Kui mul on rohkem, kui hädapärast tarvis, ei pea kõike targasti tegema. Ei pea ostma ainult kõige odavamat piima, mis on selles poes, ja siis minema odavaimate Kumato tomatite jahile teise. (Jah, ja muidugi on vabadus see, et ma üldse saan Kumato tomateid osta, mitte ei lepi kõvasti odavamate, ent maitseta talvetomatitega.) Ei pea untsuläinud või halvaks läinud toidule leiutama mingeid kasutusviise. Võingi lihtsalt ära visata. S.t. ega ma ei kipu nii tegema, ikka püüan ära kasutada. Aga kui ma ei jaksa sellega tegeleda, ma võin. 
Midagi hullu ei juhtu. 
Ma võin osta 15-kilose koeratoidukoti ja pärast avastada, et tegelt SEALT oleks selle ravitoidu ikkagi 27 euri odavamalt saanud. Kuigi otsisin odavaimat kohta, aga no - mis seal ikka. Versus: "Kuidas ma ei leidnud, kuidas ma ei süvenenud, miks ma sedasi, nüüd on elu nii palju raskem". 
Ma võin otsustada, et tahan seda või teist sõpra 50 rahaga toetada. 
Ma võin otsustada, et krt, ma olen väsinud, nii vapper olnud, selle jubeda päeva üle elanud - võin võtta balta võtmeringist latte ja kaks saiakest. 
Ma võin, ilma et see tähendaks suurt õnnetust. Isegi ilma, et see üldse õnnetust tähendaks. Võin niivõrd, et kuigi mõttes on: "Tegelt ma saan kodus oluliselt odavamalt kohvi," saan otsustada, et pohh. Olen täiega väärt, et mu elu natuke rõõmsam ja kergem oleks.

Isegi kui mul oli väga vähe raha ja tõin Poeglast lasteaiast ära, lumi tuiskas, ta pruun jope ja tuttmüts olid üleni valged ja meie mõlema silmad poolkinni, et vihisevad helbed sinna ei tungiks, aga rongini oli 15 minutit aega, vahel otsustasin, et elu ei pea nii raske olema.
Läksime Statoili ja ostsin meile mõlemale ühe suure piparmündikakao kahe peale. 
Aga sõime sinna kõrvale ikka võileiba või nt kohupiimakreemi, mis mul koolist tulles veel kaasas. Läksin mõnikord selle arvestusega hommikul pool seitse kodust välja, et lapsele lasteaeda järgi minemise ajaks üks võileib veel alles oleks.
Enamasti käisin küll poest läbi, enne kui talle järgi läksin. Poes oli vaja käia ja ostsin siis ka midagi, mida rongi oodates süüa. 

Et raha võiks ka midagi muud tähendada kui vabadus ja selle eest saab suuremaidki asju kui köögiremont, pole mulle kohale jõudnud. Liiga palju aega on raha tähendanud, et pole nii rõve elada kui muidu. Mulle peaks teda ikka kõvasti kätte sattuma, et mingites teistes väärtustes mõelda.
Rahatarkus? Minge persse. 
Rohkem vabadust on parem kui ükskõik milline välisreis või asi, milleks kõrvale panna. 
Vabadus on hindamatu.

Ma ei pese ikka veel nuustikut peale nõudepesu ära, kui sinna on märkimisväärne kogus vahendit sisse jäänud.
Kehapesunuustiku juba pesen.
Ma panen tühja koorepaki külmikusse tagasi, et see läbi lopudada, kui kastmetegemine ette tuleb. 
Loputan tühja mahlapaki läbi, joon saadud vedeliku ära ja imestan sisemiselt inimeste üle, kes mahlapaki lihtsalt prükki viskavad.
Unustamatu kogemus oli toonase sõbra pool, kui ta meile süüa tegi, näha, kuidas ta munavalged lihtsalt minema viskas. Toidus oli vaja munakollaseid, nii et valged ta
viskas
mnema.
Prügikasti koos koortega. 
Siiamaani ei saa üle. 

Keegi kunagi siinsamas võrgupäevikus põlastas mind, et ma avalikest vetsudest paberit varastasin.
Ma arvan, ta ei saanud aru, et mu valik polnud osta kempsupaberit või varastada. Mu valik oli kas varastada või elada kempsupaberita.
Ei, ma suudan ka seda, pesen käega üle, pärast käed puhtaks, olemas. 
Aga mul oli kaks last ja neid sedasi tegema õpetada oli liiga hull. Parem varastan.

Kusjuures ei saa öelda, et mind poleks tahetud aidata. Palju hiljem, kui need sündmused aset leidsid, mõtlesin välja, et see sõber ja too sõber andsid mulle ju tööd peamiselt selleks, et mulle raha maksta. Üks sai sellest vähemalt mingit kasu, kuigi see kasu oli pigem moraalne. Teine ei saanud üldse midagi.
Aga ega ma neile enda aitamist lihtsaks teinud toona. Niipea, kui mulle tundus, et mul ei ole enam niipalju teha, tegingi kogu töö ära, edaspidi on pisiasjad, pisiasjad, ütlesin, et ärge makske mulle. Neid pisiasju teen tasuta. 
Ei arvanud, et mu töö midagi väärt oleks. 
Nüüd arvan, et on. Kurvastan, et piisavalt palju ei anta =P
Kunagi pole rahul =P

Tagasivaade, algul nukker

Ma olen haige (kõva 37.1, aga halb, kogu aeg halb) ja kurb.

Mis siis, et nii paljud inimesed on mu vastu nii head =( Kuna ma panin niiii palju selle "Teistmoodi (tavalise)" ürituse alla energiat, peaks tulemusest ilgelt kasu olema, AGA. 
Peamiselt on tunne, et neile, kes käisid, meeldis (v.a. need 4 inimest, kes poole pealt välja läksid, a vbla oli neil kella peale kuhugi minek), AGA kui ma oleks eraldi inimestele meenutanud, et tulge, tule sina ja sina ja sina ja sina, oleks neid inimesi rohkem olnud.

täitsa mitu inimest oli

väikeveli tõi lilli ja sokulaadi

Kuigi mu vend tuli. 
Ja kinkis mulle lilli ja šokolaadi.
Teda ma küll näha ei lootnud, nii et peaaegu kiljusin nähes. Nii õnnelik =) 
Ja no kõiki, kes tulid ja eriti kes raamatu ka ostsid, nii et ma sain pühendusi kirjutada, oli maru rõõm näha ... 

Mu tütar viis mu pärast sünnipäeva puhul sööma ja see oli NII TORE KOHT. (Tahate head Kagu-Aasia toitu ja häid kokteile - In The 372. Kui meenutada - tütar meenutas mulle - et 372 on eesti mobiilinumbrite kood, avastasin, et jumala vaimukas nimi. Ja mees leti taga oli megaarmas ja ütles ühtede külastajate umbes kuueaastast lahkumas jälgides: "Kids are really smart these days.")

Üldse, tegelt oli täiega lahe, burleskitegijad absoluutselt imelised, nii tore, nii tore ...

väga mees

"aitab!"

laval Veikoga

AGA
kuna ma panin sinna alla nii palju endast, siis ikkagi on tunne, et tagasiside peaks olema absoluutselt kirglik ja hea, et seda väärt olla.
Kaks päeva on möödas, keegi peale kohalkäinute ja ühe, kes unustas, ja ühe, kellest teadsin, et ta ei tule, pole maininudki. 
Loo kohta, mille "Loomingusse" saatsin, pole ka grammigi tagasisidet ja luulekogukäsikirja kohta kuulsin, et ikka pole läbi vaadatud ja kus ma jään. 

Ma olen nii läbi, et juba viiendat päeva (mhmh, alustasin nädala alguses juba) niutsun kõva häälega tavalisi koduseid toimetusi tehes. Kurdan omaette valjusti: "Miks see nii raske peab olema?!" Kodused toimetused nagu singi lõikumine, sibula koorimine, šnitslite ümberpööramine ja koerakrõbuskikoti avamine.
Korra istusin enne kümme minutit arvuti taga, kui aru sain, et nii raske siiski ei pea olema, ja panin prillid ette. 

Ma vist panustasin liiga palju.
A vähem ka ei oska. 
Ei saa isegi öelda, et keegi ei aita. Nii palju aidati ja hellitati, sünnipäeva puhul ja muidu ja ..!

A vbl on asi ikkagi selles, et haige. Kõik on sitt, kui haige olen. 

Ok, kogun ennast kokku, vaatan "Teistmoodi (tavalise)" pildid üle fb-s ja panen mõne teile ka. 

mul pidi ka midagi vaadata olema!

Oh, fotograaf Kris Moor (tema pildid kõik) oli ekstranunnu ja saatis mulle veel hunniku pilte, mida fb-s pole =) 
Ok, neid ma vaatan nüüd ka =P

Kui ma näitasin õlga,et rahvale seletada,
kuidas burleskile kaasa elada.
Ühtlasi on see SSP käest saadud pluus.

Kuulge, piltide peale läks kohe elu lõbusamaks =)
Kris Moor ka ütles, et ta alguses arvas, et ma olen purjus. 
- Ei, ma olengi siuke, kui adrenaliin üleval. 
- Mhmh, ma pärast sain aru jah.

Tütrekesest ka ikka pilt