Aeh, miuke aeg

Tead, ma olen nii väsinud. 
NIIII väsinud. 

Tean küll, et jaksan iga päev piiratud hulgal asju teha. Ja kui lusikad on otsas, on nad OTSAS. 
Ikkagi.
Kunagi korrutasin siin, kuidas ma ei ole eriti tark. Siis andsin endale aru, et mitte tarkus pole see, millest puudus on, vaid ma ei ole mõistlik. 
Ma ei ole mõistlik. 
Nii et "Oh, ma peaksin täna hoopis sinna filmivaatamisele minema, hea, et meelde tuli!" ja siis teen ikkagi kõik plaanitud asjad enne ära.
Plaan tekkis hommikul, kui avastasin, et kass on esikunurka kusnud.
Nojah, ilmselt juba mitme päeva eest. Siis jäi küll liivakast päev kauem puhastamata.
Pesin ära kassikusesed jalanõud, pesin põrandat. Siis pesin veel põrandat. Siis mõtlesin, et kui juba siis juba, lödistasin põranda kempsupesuvahendiga rikastatud vett täis ja jätsin seisma. Veerandtunni pärast pesin veel korra puhtaks. 
Rohkem ei jaksanud. Üks saabas ootab veel korralikumad pesu. 
Ma ... varsti.

Läksin kohale.  Poole ürituse peal oli "istun, silmad kinni, sest ei jaksa neid lahti hoida".
Me olime siukses kohas, mida võiks kirjeldada kui "seedy bar" - kuidas see eesti keeles oleks? - ja kuigi diivan oli pehme, mõnus ja nägi kena välja, see haises. See haises kaua ja tugevalt ning viimaks taipasin, et ma istun kellegi kuivanud kuse loigus.
Jep, pissipäev.
Võttis päris kaua aega, et aru saada, aga kui ma siis taipasin, seda kõva häälega kuulutasin ja arvatava (nähtamatu) loigu kõrvale istusin, nii et enam kuseplekki oma istmikuga ei soojendanud. läks õhk kõigile kergemaks.
Sain aru, et mu diagnoos oli õige olnud. Hais tuli minu alt. 
See avastus võimedas seltskondliku suhtlemise pinget veelgi.
Lisaks pisiasi, et mhmh, see oli mul meeles, et ühine filmivaatamine, aga et ühtlasi korraldaja sünnipäevapidu, ei jõudnud mulle üldse kohale enne, kui teised teda õnnitlesid ja kinke andsid. 
The. Fakk.

Ühelausega: mulle meeldisid inimesed ja nendega suhelda, aga üritus kurnas mind üle igasuguse piiri. Tulin ära poole üheksa paiku, sest pilt hakkas silmade ees õõtsuma. Tuikusin tee peal nagu joobnu. Kodus peale pükste ja aluspükste pesumasinasse viskamist ja enda pesemist igaks juhuks oli kusehais ikka alles. Kas see puudulikult pestud saabas või hallutsinatsioon?
Teadsin ainult, et ma PEAN sööma. Isu ei olnud, kuid ma tunnen ennast. Ma PEAN sööma, et magada saaks, ja mul on vaja magada. Muidu hakkab pea valutama.
Ilmselt kuna inimesed olid nii-nii toredad, veel ei valutanud. Oleks muidu võinud küll. 

Hea uudis: sain öösel magada.
Teine hea uudis: hommikul ka ei valutanud.

Aga mitte sittagi ei jaksa teha. Mitte midagi. Et asja hullemaks teha, tahtsin AutoriHüvitusFondile uuendatud avalduse saata ja digiallkirja asemel tuli teade, et allkiri ei ole kehtiv. 
Nii et järgmised poolteist tundi üritasin uuemat tarkvara saada, ta ei suutnud vana parandada, uninstall, üritus uut alla laadida ja tööle saada, ei läinud, üritus abi saada, kaks kirja saadetud koos screenshottidega, et mis juhtus, ja lõpuks ma lihtsalt loobusin. Kes võidab, kui ma veel tunni kasutut tööd teen?

Ja mulle pakuti veel tööd. Kord kuus mõned tunnid. Ma lähen ühel päeval vaatama, et kuidas see on, vbla missoonitundest võtan vastu ka. Raha saab, aga vähe, ja täna olen väga teadlik oma energiapiirangutest. Kui ikka võtab rohkem, kui annab, ei hakka ma seda tööd tegema.
Vaimse tervise kogemusnõustaja grupis. Nõu ei anna, räägib oma kogemusest. Koolitus kogemusnõustajatele on kallis, seda nad ei saa pakkuda. Linna sotsiaalteenuste värk. Aga oleks samas vaja kedagi, kes oma eluga hakkama saab.
Vbla olen liiga hull ja tark selleks. Pean end nii kõvasti vaos hoidma, et ei tasu ära. Näeb.

Kuna tööpakkuja oli Keila Sotsiaalkeskusest see inimene, kellega mul hulgi kontakte varem old, muuhulgas ka see, et mulle korteri sebis, ütles ta kõne lõpul, et kuule, meil jäi kaks pakki toiduabi üle, kas sa võtaks? Muigugi ma võtsin. 
Nüüd on mul muude asjade seas hiigelsuur vinnutatud vorst, mille kohta mu poeg - teatavasti ülitundlik toidu osas - ütles: "Halb vorst."
Mulle maitseb. Aga ta on hiigelsuur. 582 grammi vinnutatud vorsti. Kogu aprilli hommikusöögid saavad olema võileivad vinnutatud vorstiga? Eeldades, et ta enne pahaks ei lähe. Parim enne on muidugi alles 27. mai ja ilmselt oli ta toiduabis jagatav, sest polnud eestikeelset silti.
Ainult lätikeelne. 
Ega me enne aru ei saanudki, misasi see on, kui lahti lõikasime. 
Pealispind on mingi seemneline dekoor, see ei andnud vihjet, ja ta oli nii suur, et peaagu oleksin ahju pannud. Mis see muud ikka olla saab kui mingi ahjuliha? Aga siis taipasin, et kui see ahju käib, on kirjas mingid temperatuurid ja ajad, need numbrid leiaks ka lätikeelsest instruktsioonist, ja neid ei olnud. 
Ilmselt on vorst. 
Oligi.

Kas ma mainisin, et võtsin eile tänasest lusikaid ette, et üldse elusalt koju jõuda? Täna ei ole ka just kerge old. 
Pea ikka veel ei valuta, kuigi ähvardab. 
Eile kirjutasin 36 sõna. 
Täna ... no vaatab. 
Vaatab seda asja.
Pesen saapa korralikult ära, kreemitan sisse ja jätan uut talve ootama.

Huvitav, mis normaalsetest asjadest ma kirjutada võiksin, et lugejad tagasi tuleks? Peab ju midagi olema!