Aeg töötab igaühe jaoks omal moel

On päris kummaline, kuidas ma tajun ajas erinevaid rütme, kõiki üheaegselt ning mitte ühte ja ainukest iseendast-lähtuvat aega, vaid paljusid korraga. Näiteks kui te vaatate siia kõrvale, paremale poole, siis on seal näha blogid, mida loen, ja kui hiljuti on tulnud uus postitus. Ja ma olen harjunud, et kus on iga nädal uus, seal vaatan kümme päeva pärast eelmist juba ootusrikkalt "nii ammu pole uut postitust olnud, äkki täna?" ja kus kord kuus, hakkan sedasi rahutult vaatama kahe kuu möödudes.
Rääkimata nendest, kus läheb kuid ja kuid mööda ja mul tekib rahutus hinge, kui pool aastat möödas ja ikka ei.
Aga kui on vaikus olnud juba sellele võrgupäevikule ka kohatult pikka aega, muutun veidi närviliseks. Või ei, närviline pole õige sõna. Aga ma TUNNEN kogu aeg taustal natuke "noh, kas saab juba" värki. See on lihtsalt taustal, aga naljakas tuvastada.

Mu poeg on viimaks leidnud magamisrütmi, mis laseb tal koolis käia, iga päev suremata, ja mina imestan, kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Loogiline ju.
Ta tõuseb umbes kell 1-2 öösel, teeb oma asju, õpib, mängib arvutis, sööb, elab. Siis läheb kella 8.15 kooli. Ja peale koolipäeva koju jõudes sööb ja tiksub veel umbes tunni, ja läheb siis magama.
Nii tore. Nii lihtne ja loogiline. Aga oi! kui palju kulus aega, et see rütm leida!

Mu tütrel on täna jälle playbox. Loomulikult ma lähen, seekord koos pojaga ja mu ema tuleb ka ja vbla isegi tütre ... eee ... kuidas selle kohta öelda? Noorusarmastus?
Ma ei tea, mis faasis nende suhe on ja kuidas nad seda nimetavad jms, aga nii ilus poiss!
Mida, muidugi löön end täna üles! Esmakohtumine niivõrd-kuivõrd väimehega!
Ossa, ja ma saan olla ämm!!!!
Natukene aega ühe inimese jaoks.
Ilmselt ei ole ma väga kuri ämm. Aga imelik küll.
Tema on normaalsest perest normaalne hilisteismeline. Natuke jube - normaalsed inimesed ongi olemas või??? Aga et ta nii kena on, teeb palju heaks.

Põrsanäoline Britney
Hei, hiljem läks ilusaks!
Ma ei mõnita teda,
otsin ilu seaduspärasid!

Tina Turner sai 80.
Huvitav, et seitsekümmend-midagi-ealise Anna-Mae/Tina ma suutsin vabalt omaks võtta. kuid 80 on hämmastav. See on ajatu naise siiski ajaliseks muutumine? Või vastupidi, eriti ajatuks saamine, mida maksab 80 turnerirahas? Ta poeg tappis enda ära, tal oli vähk ja neerud nii haiged, et mõtles enda eutaneerimisele, aga ikka elab, ikka särab ja 80 ta küll välja ei näe.
Aa, välimus on ikka tähtis või?
Nooojah ... olen jah nii pealispindne. Aga kuna minu vaates on välimus peamiselt hoiak ja 30% vbla muu, keeldun tunnistamast, et tegelikult halvasti oleks.
Hoiak, hoiak on põhiline!
Aga siiski mitte kõik, eks ole. Inimesed, kes ise ei tea, kui kaunid nad on, on vahel täiesti südantmurdvalt imelised vaadata.

Nõup, ma ikka veel ei tea, mis värk selle iluga on.

"Ise seda teadmata ilus" ja "ühiskondlikult ilusaks tunnistatud" ei pruugi mu jaoks üldse ühtida (noort Britney Spearsi pidasin konkreetselt põrsanäoliseks ja natsa inetuks, hiljem hakkkas ta mulle alles meeldima ja ilus paistma), ent minu pilgule on kaalukad nii hajameelne kogemata-ilu kui eneseteadlikkusest tulenev "minge ise persse, kui te mu ilu ei näe!"-ilu.
Aga mis mulle üldse ei tööta: "Arvake, et ma olen ilus, ma ju pingutan, et meeldida!"
Selle peale lülitun ma kohe välja, mulle nii-üldse-ei-meeldi. Ja ei saa aru inimestest, kelle meelest on ilusad lühikeste juustega tumedates mittemidagiütlevates ülikondades noored mehed ja pikkades liibuvates kleitides, silmatorkamatu, aga olemasoleva meigiga pikajuukselised noored naised. Minu reaktsioon nendele on väga varasest noorusest peale (ütleme, olin 11?) olnud: "Sa saaksid nii vähese vaevaga ilus (=cool) olla, aga valid olla igav, tuim ja isikupäratu? MIKS?!"

Ja ma siiamaani vaatan nii. Nüüd olen vanem ja targem ja mu tuttavad ka, aga 10 aasta eest oli mul konkreetselt "sa võiksid nii ilus olla, kui ainult tahaksid!" ja siiras arusaamatus "ma lihtsalt ei ole ilus"-tüüpide osas.
Isaste ja emaste tüüpide ühtviisi.
Võiks mõne ilusa cooli naise pildi ka panna ...

Siit 
Ilus noor naine

Vbla on minu häda ilu suhtes olnud, et ma üritasin olla MÕLEMAT (nii ise seda teadmata ilus kui ilus hoiakuga, vt pilti, tal suht tuleb välja) ja pudenesin kahe tooli vahele maha? 

Vbla ...
... ja siis aja möödudes on viimaks paika loksunud, et mõttetu on üritada ise-seda-teadmata-d, kui ma samas võin nii palju väiksema vaeva ja suure sisemise aplombiga teha teist. 

Mis on sama hea mu enda jaoks ja miks, miks ma üritasin mõlemat korraga ...?
Sest ma olin noor ja loll. Jumala kaua olin noor ja loll. Aga nüüd olen igatahes targem!
Täiega targem. Läks pool lehekülge ja sain aru, mis värk selle iluga on, näiteks =P 

Maailm on lihtne, kui teda lihtsana vaadelda.

Niuviu

Vahepeal oli jube hea olla. Mõtlesin, et ooo! Nii hea! Imeline! Terveks on nii lahe saada!
Eile oli natuke veider, aga mitte paha. Panin selle hilise ööni mängitud civi süüks.
Ja siis on täna.
Mingi hommik on alles, aga ma vihkan niivõrd kõike, et hakkasin mõttes Rentsi posti kommenteerinud Liisile juba vastust koostama ja alles kui taipasin, KUI kuri see oli, aborteerisin kogu idee.
Kui ma hakkaksin teile rääkima, kui viltu mul veab ja kui paha elu on ja poeg oli ärkvel, aga ei läinud koeraga õue ja mina ei saanud niutsumise tõttu magada ja K. võttis mu "ole vähemalt vait" üleskutset tõsiselt ja nüüd suhtleb mu pojaga ja no selle raames käib siiski vahepeal ka külas (nt oli vaja poeg Hypertownile viia), kuid ikka minuga ei Räägi, te imestaksite end pooleks, KUI kerge mu elu peab olema, et need asjad probleemidena näivad.

Lihtsalt mina imestuksin ka pooleks, kui mul parajasti nii rõve enesetunne ei oleks, et väike müks nihutab murtud kondi natuke paigast ja mingepekki kui paha.
Õige, unenäod olid ka pingsad (mitte halvad, ent PINGSAD) ja ma ei tea, kas ma magasin selle peal või mis, aga parema käe väike sõrm valutab tugevalt, kui tolle parema käega midagi teha üritan. Nt tassi hoida.
Õnneks hoiangi enamasti vasemas käes. See on palju parem tassihoidmiskäsi.
Aga näiteks mantlit selga pannes teeb ka haiget.  (Mantli panin selga mitte koeraga õues käimiseks, Poeglaps ikka viimaks läks, kui mina lisaks Totorole peale käisin, vaid mul on toas külm ja kampsun ei ajanud külma minema.)

Täiega on tunne, et keegi ei armasta mind (vaid vähesed armastavad mind nii, nagu ma tahan) ja mida ma üldse ja miks ma üldse jne.
Keegi teeb alati paremini kui mina, eks ole. Et ta ei tee nii, nagu teeksin mina? AGA TA TEEB JU PAREMINI!
Oh, niu ja viu ja hädin.

Hambad ka valutavad. Kui hambaarst tahab teie hammastelt kattu või "biokilet" eemaldada, ärge lubage. Ta kavatseb te hambaid keerleva traatharjaga pesta ja kui need enne olid pisut tundlikud, ei saa te pärast isegi õuna süüa, ilma et tunda annaks.
Või mis krdi "õuna süüa". Ma pole täna ühtegi õuna söönud, nad tuikavad LIHTSALT NIISAMA.
Miks seda üldse tehakse?! Aia!
Oma pingsates unenägudes nägin muuhulgas, et mu üks tarkusehammas oli lagunenud ja teises (selles, mille hambaarst kinni plommis tegelikkuses) oli auk taas lahti läinud, aga tänu puurimisele kaks korda suurem ja sinna sai keeleotsa pista, kui tahtmist.

Kusjuures eile käis üks mu lemmiksõpradest perega mu juures katri jooksmas ja neil on nii nunnu eeskava, mu tütar sai (seekord oma klassi teatritrupiga) grand prix ja selle hilisesse öösse viinud civilizationi ma ka võitsin kogemata. S.t. teadsin küll, et läheb hästi, aga ma lõpetasin oma käigu ja läksin AI tehtavate käikude ajal kööki kohvi tooma ja tagasi jõudes avastasin, et aa. Vahepeal on saabunud kultuuriline võit. Nojah.
Ehk siis objektiiivselt ei ole halvasti. On lausa hästi või midagi. Good Omens on ka tore sari. Olen kolmanda episoodi lõpuosas.
Ja NII RÕVE on olla. NIUVIU!
Ja külm. Jah, ka mantlis.
Oot, kraadin. See rõve sisemine külmus koos jubeda meeleoluga peab viitama vähemalt 37.2 palavikule, peab ju?!
Jaaaaaaaaaaaaaaaa ma olin täiesti täpne. 37.2 ongi.

Põhimõtteliselt see olekski kõik. Öelge, et ma olen tore inimene ja te olete mõnda mu raamatut lugenud (boonuspunktid, kui see on "kuigi sa proovid olla hea") ja teile isegi meeldis.
Sest niiiiiii rõve on olla ja tahaksin väga mingit lohutust.

Rongisõit Elronis - või noh, natuke on sellest ka juttu

Pea veel ainult väga natuke tuikab, aga see-eest on nüüd PÄRIS päevad, veri voolab kupsikusse ja kõhus tundub kõik vale ja veider.
Külm.
Väsinud.
Häda ja viletsus.

Eile oli ERITI sitt päev.
Või no tegelikult ei olnud, sain pojale raamatukogust kohustusliku kirjanduse raamatu, mis igalt poolt välja laenatud - aga no see ei olnud mu kodulinna raamatukogus saada, vaid kaks rongipeatust edasi.  "Näeme veel, Simon", onjo, mis igalt poolt väljas, osutus Urrami teadetel Saue Linnaraamatukogus sees olema. Olgu, kahest eksemplarist üks, aga lugematult palju rohkem, kui teistes kogudes, kuhu jala või rongiga ligi pääsen, ja nõnda läksin järele.
Võtsin koera kaasa, sest üsna pikk retk jalgsi, ta lonkab veel ainult vaevu ja ta polegi ammu rongiga sõitnud.
Esiteks ma ei leidnud algul raamatukogu üles, hoolimata eelnevast kaardiuurimisest ja tuvastusest, et kuskil hästi gümnaasiumi juures ta on. Alles küsimise peale mingid noored ütlesid mulle, et see on koolimajas SEES, enne muudkui käisin ümber kooli ja otsisin.
No pisiasjad, pisiasjad (pea ka tuikas, aga no see haigus, onjo).
Kui ma viimaks leidsin, oli kõik hea, saingi raamatu. Siis käisin poes (päris valus oli juba, aga no ma kaalutlesin, kas tahan Sauel poes käia või Keilas kojumineku asemel veel poeni kõmpida ja otsustasin, et Saue võidab pika puuga.)

Siis tampisin rongijaama tagasi. Rongini oli 14 minutit ja jaama kõrval tühi heina täis suur plats, mitte isegi põld.
No läksin sinna ja lasin Totoro rihmast lahti, sest aega ju oli, plats on HÄSTI suur - ma ei tea, 300 meetrit korda 700 või midagi - ja mul olid juurdekutsumisviinerid ka kaasas. Hea ju, kui koer vahepeal joosta saab.
No ok, lasin koera lahti.
Siis tuli mul pähe, et tore, ma oma pissihädaga ootan rongi ära jah, aga krt, koeraga kempsu minna on ju keeruline. Rõõm, et Elronis on kempsud, kohe kahanes.
Jätsin koti maha (sest mu pea valutas ja mis tast kaasa vedada, seal olid rasked asjad nagu 2 l piima, mineraalvesi ja teine mineraalvesi mahlaga Poeglapsele) ja tuiasin kaugemale, kus inimsilmade eest peidus pissida.
Platsi suur olemise miinus: puud olin kaugel. Mingil hetkel loobusin ja otsustasin, et kõrged kõrrelised varjavad piisavalt.
Kui tagasi hakkasin minema, läks koer pöördesse.
Need pubeklusehood praegu.
Et ta vahel otsustab mu peale haukuda ja lõriseda ja mu ümber karata, sest ta omast arust on juba nii suur ja ilus, et võiks karja juhtima hakata. On ilge jama teda kätte saada ja maha suruda (ma konkreetselt surun siis maha ehk panen koera pikali, neli käppa õhus) ja ajasin nõnda teda taga. Mina ei saa ju parema käega mitte krdi midagi kätte, tema hüples, lõrises ja haukus ja mina sõimasin vastu, samas mu pea valutas, ma ei saanud teda kätte, niuviu.
Viimaks sain. Ta on kinnisaamise järel väga taltsas, phmt pöörab ise selili.
Ok, karjajuhi-positsiooni-kindlustamise-protseduurid tehtud, kell ka palju, lasen koera lahti, tagasi koti juurde, hakkame perroonile minema - ja siis ma taipan, et rihma pole. Olen selle kuskil maha pannud, ent millal? Kuhu?
Laseme selle rongi mööda, otsin rihma. Kaugel see ju olla ei saa!
Otsisin rihma.
Rong läks, mina otsisin rihma.
Otsisin veel rihma.
Mingil hetkel otsustasin, et olgu, rihm on kadunud, aga suukorv vähemalt kaasas ja kõlbulik. Võtsin selle kotist välja, mõtlesin, et kodus on õnneks üks pooleks läinud ja siis kokkusõlmitud rihm ootamas, elame ära, kuni saan jälle piisavalt raha, et uus rihm osta.
Aga peaks Poeglapse selle kokkusõlmituga vastu kutsuma, sest kaelarihmast hoides kõike maad Keila rongijaamast koduni on päris raske käia - seda enam, et perroonil uut rongi vaadates ma juba hoidsin Totorot kaelarihmast ja juba olin väsinud.
Noh, uue rongini oli 16 minutit nüüd (ma osa aega otsisin enne rihma, rongivahed on ikka suuremad kui veerand tundi enamasti).
Lähme tagasi sinna platsile, sest ma ei jaksa koeral kaelarihmast hoida nii kaua ja helistamise ajal jooksku ta vabalt siis.
Läksime. Hakkas juba pimedaks minema, aga no ma mõtlesin loogiliselt, et see rihm ju PEAB seal kuskil olema, äkki ikka leian?
Ja leidsingi
See oli sealpool, kuhu koti jätsin, mitte sealpool, kus pissimas käisin.
Ok.
Jee, rihm!
Siis vaatasin kotti, et suukorvi võtta.
Ja krt.
SEDA ei olnud enam.
Meenus, et olin ta kotist välja võtnud, aga käes ta mul polnud, pea valutas, oli pime ja rong hakkas ka paistma.
Pohhui.
Lähme siis suukorvita.


Rents JUST jagas seda ning ma sealt avastasingi - kuid antud sketš on just praegu nii sobiv, et ei saa omalt poolt jagamata jätta.

Olgu, tagasi teemasse: mul on valus ja paha, jookseme rongi peale, suukorvi ei ole, niu, halb.
Aga mina vähemalt ei saanud rongis piletimüüja käest pahandada.
Vedas. Seal on osad piletimüüjad toredad - ja osad ei ole. Mulle sattus tore seekord.
Oli sõbralik ja üldse seda suukorviasja ei maininud.

Täna on vähem halb ja valus, mensesest hoolimata, aga vahepeal ikka. Kana küpseb ahjus (odav  söök, mis pojale ka sobib), too poeg, haige, magab ja kurat, no ei ole hea mul olla.

Perekondlik haigestumine

Loen kolmandat korda järjest raamatut "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust". Seekord oma pojale (lastele, eile oli tütar samuti külas) ette.
Ja noh.
See on nii minu raamat, et ajab naeratama isegi mõttest endale.
Ma jätan isegi vetsu ukse enamasti lahti, kui arvan, et keegi vetsust mööda ei tule, ja kui Poeglaps ikkagi tuleb, on ta: "Millal sa õpid, et uks on vetsul selleks, et ta kinni panna?!"
Muudest paralleelidest erinevate tegelastega rääkimata.

Mul on nii tore lugeda ja saada kinnitatud oma veendumuses, et kõik ei suuda kõike - aga üksteist aidates tuleb kokku täius.
+ selles, et võib küll teistele mitte meeldida ja ikka lahe olla.
Tõsi, mul ei ole tervet hiiglaslikku oma maja. See on nagu ... miinus. Te aitate mind küll korterilaenu sissemakseks raha kokku saada, aga ma juba mõtlen, et kas ikka saame ja kas ma laenu saan ja kes mu lähedastest oleks nõus aitama ja saaks laenu, kui mina ei saa jne. Aga siiski! Koos ollakse tugevad!

Meil on perekondlikult miski halb haigus. Selline haigus, et kõik selle saanud on nagu minad ja mina ise veel eriti hädine (ja agressiivne, sest kui ma parajasti ei ole leebe ja lahke, olen warrior ning kui ma olen haige, ei jaksa enam leebe ja lahke olla), sest pea käib ringi (mul käib ROHKEM ringi), midagi ei jaksa, vaiksed valud siin ja seal alailma (kõhus iga päev selline tunne, nagu oleksid päevad - mitte valusad ja hirmsad päevad, aga no TUNDA ON, pea tuikab, õlad valutavad, jalad valutavad) ja karmusetaluvus on madal, aga no kuna inimene on väsinud ja nõrk ja plahvatusohtlik, karmuse esilekutsumisvõime teiste seest kõrge.
Eip, ma ei palu vabandust. (Ei, epp ja kaur ja notsu, ma ei räägi siin toimunust, meie ju läksime kõik rõõmsalt ja sõbralikult laiali, eks? Kuigi see on veider pikk haigus ja mul on ta küljes olnud juba nädala.)
Tunne, et inimesed on üle ootuste juhmid, on tagasi ja raevukas. Aga samas ma TEAN, et see segab mind siis, kui haige olen. Kui pilt on ees ja jalad kindlalt maas, tean rahuga, et inimesed on erinevad ja vahel üle ootuste rumalad ja nii lihtsalt on. Ei ole minu asi maailma ära parandada. Kõik toimib ja mu rinnaga vastaste laskeava kinnikatmine  tapab ainult mu enda, aga keegi teine sellest õnnelikumaks ei saa.
Aga kui ma olen haige: ohhohhoo, jajah. Jajah!

Et perekondlik haigeolemine oleks ikka PÄRISELT perekondlik, lõhkus Totoro oma käpa ära.
Kirjutasin sellest tol päeval mõned salmid ja kuna need olid 100% dokumentaalsed, siis palun, siin on info:

Kaks koera kohtusid kesk sügisest parkmetsa.
Üks retriiver ja teine puhta krants.
Nad tundsid üksteist ennegi,
ei keegi üllatunud, et nad
hullunult rõõmustasid, mäng ja lust ja tants.

Soe tugev tuul küll möllas ümber nende,
tõstis lehti närbunuid,
omanikel leebe jutt,
ei koerad märgand miskit muud,
vaid rõõm ja ind neis tunded,
kuni viimaks lahku mindi,
väsimus ning kojurutt.

Alles kodus krantsi omanik märkama sai
põrandal veriseid jälgi.
Oh, kuidas siis nii juhtus,
te tramburai
keskel haavade märkaminegi luhtus?

No paistis, et luhtuski.
Loodan: nõnda ei surda.
Koertel vast siuke haav süütu?
Sööb rõõmsalt konti, ei niutsu, ei kurda,
vaid põrandapesu on tüütu.

No võis olla süütu vigastus, aga kui Totsik lonkas juba kolmandat päeva tugevalt (see otsus tuli mul pühapäeval, mis oli kolmas päev, nii et sündmus pidi niisiis aset leidma neljapäeval, loogika), panin siiski loomaarsti juurde aja kinni. Arst rääkis ka kohe telefoni, et sokk jalga, teibiga ümber, siis ei saa lakkuda (lakkumine ei lase paraneda), ja kuivõrd ta laseb mul seda jalga katsuda, kasvab haav ilmselt puhtalt ja hästi kinni juba, aga tulge üle vaatama ikka.
Käisime.
Loomaarst vaatas, ütles, et mhmh, jalavann kaaliumpermanganaadi lahusega, näete, siin on salv ka, ma selle koha pealt ei oleks hakanud õmblema isegi värsket haava, sealt paraneb tegelikult hästi ruttu, kümne päeva pärast on kõik korras, head aega.

Nüüd mul vähemalt ses osas süda rahulik. Teen Totorole jalavanne pärast õueskäimist lilla veega (maapähklivõi purgis, koera käpp on ju pisike, panen selle veega purki ja ongi jalavann =P ) ning iga päevaga on näha, kuidas haav kinni kasvab. Aga kuigi vigastus ei ole väga suur ega ole ka põletikku, ikkagi on koer sama loid ja uimane nagu me kõik. Peamiselt magab.
Ma ka peamiselt magaks, kui mul poleks koera, kellega õues käima peab =P
No ja kui juba nagunii minema peab, käin poes ka.
Ja koerakrõbuskid on otsas, nii et loomapoes ka.

... ja nüüd on mul süda paha (see on ka selle haiguse üks tunnuseid, et vahepeal on kerge iiveldus - aga ei midagi hullu, lihtsalt kerge iiveldus FAKING KAHEL NÄDALAL SUVALISTEL HETKEDEL), pea valus ja käib ringi ja juba kahel korral on olnud: "Ma tõusin püsti, et midagi teha, ent too tõusmine oli nii raske, et unustasin pingutades ära, mida ma teha mõtlesin ja nüüd lihtsalt seisan, sest midagi muud ei jaksa nagunii".

Raskused, mõned

Totoro nüüd on selle "teise pubekaea" peal, millest epp rääkis.
Mõneti tüütu. Aga ei midagi hullu.
Eile tiris oma vägevuse näitamiseks välja mingi väga noore puu või väikest kasvu põõsaridva maast, ise lõrisedes. Koos juurtega. Ja kuna ta on aru saanud, et on mõttetu minuga tüli norida, kui ta on rihmas (sest ta kaotab kohe), norib ta nüüd, kui on lahti. Kuna ma ometi ei ole nõme ning ennasthävitav ega teeskle sõbralikkust, et tast siis kinni rabada, olen sunnitud koeraga phmt võitlema, et enda ümber kargav, haukuv ja lõrisev koer kätte saada.
Eile sain kaks korda. Siis ta veetis natuke aega selili, käpad püsti, mina tema otsas.
Ta oli vagur ja rõõmus hiljem. Tegelt on ju selge, et kui ta ei tahaks salaja enda sees, et ta kinni võetakse ja paika pannakse, ega ma ei saaks teda kuidagi kätte.

Aga muidugi on veits tüütu, et igasugused jamad, mis ammu ajalukku jäänud, näiteks rihmast tirimine või inimese peale hüppamine (tema põhiline tülinorimisviis minuga on mulle korraks esikäppadega mantli vastu karata) on tagasi.

Tõden nukralt, et mõned muudki ajalooliselt ületatud mured on tagasi - aga kuna tunnete lainetena käimine on loomulik ja hetkel on mind tabavad lained "keegi kurat ei taha mu kirjutatut lugeda!" ja "keegi ei mõista ega armasta mind" ja "kui ma ootamatult une pealt ära suren, on teil küll kahju, kuid minul on mõnus, te vajadused ei puuduta mind enam!" siiski väga lauged ja leebed ning ei lükka mind üldse ümber.
Toimetan oma Raamatut läbi ning vähemalt selle tegevuse AJAL ei mõtle, et kellelegi pole toda kaante-vahel teost vaja. Kes on minu lugejad, on juba võrgupäevikust enamikku lugenud, kes pole, need nagunii ju polegi minu lugejad.

Juttu võimalikku uude jutukokku pole juba kolm päeva edasi kirjutanud. Aga täna vist tahan jälle. On siuke enesetunne.
Tegelt ma isegi tean, mis on mu ängipuhangu põhjuseks.
Vaata, olen hoolega õppinud käsi üles viskama ning ütlema: "Pole minu probleem, vastuta ise!"
Aga kui on mulle armas inimene, on tema probleem ikka minu probleem samuti. Ja kui ma siis tahan aidata teise probleemi lahendada, kui vaikselt ja pealetükkimatult kogu aeg teen talle asjade ettevõtmist kergemaks, aga ta ikka ei võta, mul tuleb ahastus.
Sest korjasin selle probleemi natuke oma vastutuseks, natukene endagi lahendada, aga ei saa kõike ise ära teha ning samas ei saa ka teist kontrollida ja teda sundida (peaasjalikult seepärast, et ma ju ei taha kedagi sundida, kõige vähem inimesi, kes mulle nii palju korda lähevad, et nende probleemide lahendamisel abiksolemist üritada).
Ja siis mul on abituse tunne. Sest teen, mis ma teen, otse tema eest ma asju teha ei saa.
Krt, ei tasu ära, eks? Tegelegu ise oma probleemiga, miks MINA sinna sekkun?! Ise olen loll!

Vana tõde, ah? Et kui mina inimest armastan, ma tahan teha talle asju kergemaks ja elu mõnusamaks ning muudkui aga teengi. Et saan ise ära kurnatud sellest, panen tähele alles siis, kui asi on väga äärmuslik ning tema samas ei KASUTAGI mu enesesalgamisega tehtut.
Aga minu enda suunal tehakse lahkusi täiesti sõltumatult minu tegudest kellegi teise probleemide lahendamisel ja enamasti teevad üldse poolvõõrad, mitte need, kelle kätt ma hoian ja muresid kuulan.
Ei, muidugi armastan ma peaaegu kõiki inimesi ja üritan aidata samuti, aga katki teen enda ikka konkreetsete tuttavate, mitte Ukraina sõdurite pärast.

Keegi pole mult ju abi palunudki, eks? Keegi ei MÄRKAGI, et ma üritan asju kergelt ja pealetükkimatult lihtsamaks teha, sest see ongi asja mõte, et PEALETÜKKIMATULT ja et keegi tähele ei paneks, et ma teen seda teadlikult.
Kurat.
Nüüd saan enda peale vihaseks. Jälle, JÄLLE ma trügin ise sellesse lõksu!!!!

Armastusest. Taas

Jälle on empaatiavõime-error mu elus.
Ma ei saa aru, kuidas oma võimalik, et ma ütlen ja ütlen ja ütlen üle pooleteise aasta ja EILE siis tuli: "Aa, sa tahaksid SEDA v?!"
Issandjeesusemakemaaappi!!!! Kui pimedad on (paljud) teised inimesed ümbritsejate suhtes? Kuidas nii VÕIMALIK on?!
Kusjuures ma ei saa isegi endale meenutades päriselt rahuga mõelda: "Ma lihtsalt olen selles eriti hea, mitte et teised oleksid halvad, rahu!", sest alailma ujuvad kuskilt välja: "Aga miks sa arvad, et sa hea oled? Äkki said sellest või tollest valesti aru? Kui edev ja ennastimetelev saab olla?!"

Aga ma vist ikka olen eriti hea. Sest mulle ei tule meelde mitte ühtegi korda, kui minule oleks sedasi tagasisidet antud. Noh et: "Ma ütlesin ja ütlesin ja ütlesin ja ikka sa ei saanud aru, mismõttes?!"
On küll asju, millest ma aru ei saanud, aga siis neid ka varjati minu eest hoolikalt. Ja üldiselt ma kipun mõistma. Isegi kui varjatakse.
Ainult ühel teemal olen pime: et mina meeldin. Seda ma ei suuda päriselt uskuda ja mulle peab alailma kordama ja uusi armastusekinnitusi tooma, et mu arust inimene midagi enamat kui mööduvat korraks-sümpaatiat tunneks.
Samas: kui alailma mõni kinnitus tuleb, ma ikka usun ka juba.
Edusammud!

Näiteks saatis mu tütar mulle täna kneedleid.
Tegelikult ma pole kindel, kas need on ikka kneedlid, sest mul ei õnnestunud kinnitust leida google'ilt, aga no mingid ... imelikust taignast asjad. Aga mitte lihtsalt klimbid, vaid ikka täidisega nagu pirukad. Hakklihaga (enda omad sõin ära), šokolaadiga (2/3 sõin ära) ja üks, mis olevat porgandi-ingveri täidisega, on veel puutumata. Aga ma tunnen end nii armastatuna seepeale =)
Poeglaps magab, nii et tema omad on veel kõik alles.
Hämmastav, kui täis sai kõht pärast 2 ja 2/3 vist-kneedli tarbimist.

Totorol on naljakas mälu. See tähendab, muidugi on mälu hea (ma ei tea,kuidas nad neid loomade mälu katseid tegid, aga ma ei usu, et need väga pädevad on, sest Totsik mäletab väga kaugele ja kõige veidramaid asju, aga üldiselt on hea mäluga tuntud elevandid, varesed ja delfiinid, mitte koerad), aga naljakas ka. Ta tekitab selle pealt traditsioonid ja siis järgib neid - näiteks nuusib ta ikka veel huvitatult seda kohta, kus paari kuu eest siili nägi. Mitte mingi valemiga ei usu ma, et seal veel siili lõhna on, on ka ebatõenäoline, et iga kord, kui sealt mööda käime, on taas mingi uus huvitav lõhn just seal kohas maas, aga ta paistab lootvat, et ehk tuleb siil tagasi ja ta saab viimaks uurida seda põnevat looma, kelle juurest ma ta eemale tõmbasin. (Ei, ma tõesti ei arvanud, et ninatäis okkaid oleks hea asi, millega tegeleda).

Armastuse ja koera mälu kohta veel:



Eks ole, 5 nädalat pole tegelikult midagi, aga mulle meeldib see mitteäratundmise draama algul hirmsasti.

Muidu ma liitusin miski positiiivse ja rahumeelse vanemluse grupiga fb-s, et saada tunnet, kuidas on teisigi, kes oma lastega hästi läbi saavad ja kelle jaoks õnnelik laps on põhieesmärk. Aga ma vist eemaldan end varsti grupist taas, sest tundub, et enamasti on grupiliikmed tegevuses asjadega, mille peale ma tahaks lõuata: "See pole ju oluline, armasta oma last, ära ürita teda aina ümber vormida!" Viiekuune jääb magama ainult süles. Üheksakuune ärkab öö jooksul 3-4 korda, et süüa. 3-aastane ei taha hambaid pesta. Teismelised söövad aina nisujahu ja sealiha, vahel paprika- ja porgandiviile ainult juurde. Laps ärkab öösel nutuga. Kuueaastane ütleb: "Sa oled paha emme!" Laps ei talu müra (ei, ei otsita nippe, kuidas ta ellu vähem müra saada, vaid kuidas teda müraga leppima panna). Teine hoiab kõrvu kinni - mida teha, et ta enam ei hoiaks?
On asjalikke küsimusi ja muresid ka - et laps on väga kurvameelne pärast teise lapse sündi või kuidas korrutustabelit pähe saada, kui laps ahastab juba sellele mõtlemisegi peale vms. Aga need on vähemus.
Inimesed ...

Sest ma ju TAHAN

Telepurgis käidud, hambaarsti juures käidud, vähe magatud seetõttu, ent peavalu migreenitabletiga maha võetud.
Mõtte juures, kuidas lapse saaks, olen adopteerimise juurde peaaegu kindlaks jäänud (aga sellega on veel veidi aega, näiteks elukohta oleks enne vaja) ja mu poja käed on nii suureks kasvanud, et ta eelmise talve kindad ei lähe talle enam kätte.
Õnneks leidsin kuskilt kaks voodriga meestekinnast eelmisel aastal ja oli selline koht, et tõin koju, mitte ei lootnud, et kaotaja nad aiaposti otsast hiljem ise üle leiab. Nii et tal on nüüd kindad ootamas, aga siiski.
Nii veider!
Ma panin tähele küll, et ta käed on märgatavalt suuremad kui minu omad, kui talle hommikul seljamassaaže, kõrvamudimisi ja sõrmesikutamisi teen (äratusrituaalid), ent kuidagi ei pannud seda kindakonteksti.

Minu kaunis tütar.
Ta käis muide paari nädala eest samuti hambaarsti juures.

Et mu poeg on pea sama pikk kui mina? Aga on ju lühem siiski veel! Et ta jalanumber on selline, et ostan endale jooksutossud ja ta rekvireerib need sujuvalt oma kooli-vahetusjalatsiteks? No aga ikkagi ei ole tal suuremad jalad kui mul! Et ta käed on juba suuremad kui mul? Noh, on, ent ta on ju siiski laps veel, nii et see ei loe.
Ja nüüd peab meestekindaid kandma. Sest väikesed, mis mulle parajad, enam ei sobi.
Oo. Lahe.

Et asjad tasakaalus oleks (te loete kogu aeg lugusid mu pojast, sest temaga ma elan koos, tütrest on kuidagi vähem), saate mu näiust hoopis pildi.
Neil oli Halloween ja ta käib ju teatriklassis.
Poosepildi panen samuti.

Seostumatu fakt: avastasin katse-eksituse ja -võrdlusmeetodil, et magus muretainas ehk liivatainas on hoopis maitsvam, kui sinna segada ka sidrunimahla. Ma koguseid ei mõõtnud, aga alla supilusikatäie vist ei tasu panna.
Nii palju parem tainas tuleb!
Oeh, seda on tore muidugi teada, aga nüüd tuleb see sidrunimahlata-taignaga tehtud õunakook ära süüa ...
Ja üldse ei ole enam söömise tunnet. Teen, mis tahan. Ja ma ei taha ju süüa enam!
Kuigi olen teinud lillkapsasuppi päris kondipuljongiga, kus 1,3 kg konte kees neli tundi, pannil on hiinapärased köögiviljad kanasüdametega, ahjus on ahjuliha, ahjuvormis see õunakook ja mu poeg on oma toas poole kilo sõõrikutega, sest käisin hambaarsti juures Sõõrikukohviku kõrval ja mulle tundus, et midagi peaksin hambaarsti juures käimise eest ju preemiaks saama - näiteks võimaluse sõõrikuid osta.

Jaa-jaa, ilmselt sain terved hambad ka, aga kuni ei valutanud, seni pole muud vahet tunda, kui et süstikohas on vist verevalum. See on suus, nii et näha pole, aga sinikavalu.
Kuid ilmselt ma homme rohkem süüa ei tee.

Natuke on selline tunne, et ei taha üldse midagi teha. Milleks. Kes sest õnnelikumaks saab. Ma ka ei jaksa.
Aga ilmselt on homme jälle parem. Vähem väsimust kahel päeval vähe magamisest.
Kuigi pool viis hommikul (terevisioon) oli päris kombes ärgata tegelikult, sest 9 õhtul sai magama mindud ja kohe jäädud ka. Sest kere veidi haige ja uni seega tema meelest vajalik.
Aga pärast järele magamise katkestas ära koer, sest tahtis õue, ja järgmise poeg, sest tal oli hirmus magusaisu, ja täna pidi hambaarsti juurde minema poole üheks, nii et poeg ärkvele ja natuke istumist ja hommikulillakapsasuppi, magama, pooleteise tunni pärast jälle üles - ja kõik mu rütmid on sassis.

Olen leppinud küll, et olengi alailma-mitte-päris-kogu-aeg-aga-peaaegu väsinud. Ent ikkagi on veider mõelda, et maailm on täis inimesi, kelle jaoks väsimus ei ole tavaseisund ja kes ONGI ALAILMA VÄRSKED.
Kui ma kuidagi saaksin endalt maha selle kombe liiga palju teha, võibolla oleks elu mõnusam?
Aga ma tahan ju korterit osta ja veel lapsi (adopteerides ei pea oma viljakate aastate lõppu kurvalt arvestama, see on hea) ja sünnipäevaesineda ja larpidele head teha ja kirjutada ja koeraga lahedusi teha ja end oma kehas hästi tunda ja veel ja veel ja veel asju.
Kuidagi tahan neid kokkuvõttes ikkagi rohkem, kui mitte väsinud olla.
Ja läheb jälle.

Kehaliselt

Mul on külm ja halb.
Väsinud, selgelt.
Totoro käitus täna nii halvasti õues, et ma ei läinudki temaga jõe äärde. Käisin poes ära ja tulin koju. Mis mõttes ma teel poe poole pidin teda neli korda mitte lihtsalt ohjeldama, vaid oma jooksu katkestama ja ta pead käte vahel hoides "EI! Kui ma ütlen EI, sa kuulad!" kinnitama ja neljandal korral ta päris pikali väänama, sest oli vaja haukuda ja üritada eemale hüpelda, kuigi endal rihm kaelas ja ma juba kuri!

Aga neljapäeva hommikul räägin Terevisioonis NaNoWriMost ehk romaanikirjutamiskuust ja kuigi "kuu ajaga romaan" on TÄPSELT see, mida mina ei taha ega üritagi teha, telepurki pääsemine on tähtis. Sest igasugune reklaam on hea reklaam ja võibolla mõnele jääb jälle mu nimi rohkem meelde. Äkki ostab või laenutab raamatukogust mõne mu raamatugi?
+ ma saan mõelda, mis selga panen!
Mitte midagi liiga normaalset. Kammaan. Kui mul on eelis mitte olla normaalne, pole ju vähimatki mõtet seda rõhutamata jätta.

Vahepeal magasin. Hirmus külm lahkus kerest, elu taas elatav.
Väsimus? Ikka alles, aga mitte enam nii "kõik süsteemid lülituvad välja, oht, oht!", vaid lihtsalt pehme ning aktiivsusvaba olek.
Oletatavasti oli Totoro nii vastik, sest tal on kõhu täis söömisega ikka veidrad suhted. Koerakrõbuskeid sööb ta näiteks siis, kui ma serveerin neid segamini supist välja õngitsetud või tooreste kontidega, muidu võivad kausis oodata, teda ei huvita. Ja kuna minul on samas "kui kausis on toitu ja ta ei söö, pole ta järelikult väga näljane", läheb ta vahel (loe: täna läks, aga seda on vähemal määral olnud ka enne. Kui kunagi kutsikakoolitusel käisime, oli seal süsteem, et koer peab saama ainult poole hommikusööki - ja minu koer oli seega eriti pättust täis ja sõnakuulmatu alati, kuni mainisin seda treenerile ja ta oli: "Las ta sööb siis kõhu täis, tal ei ole maiuse järgi minekuga vist probleeme") suht pöördesse.
Või ei, krt, mu varbad ikka külmetavad.
Sussid, sussid on siis teema, eks?
Ühtlasi kraadisin.
37.
Nojah.
Umbes selline tunne oli ka. See väsimus on TEISTMOODI.
Mina: iseendaasjatundja.

Isver, ent see Terevisioon on ju nii hommikul, et phmt öösel veel?
Oeh ja aeh ...
Aga noh - ühekordsete sündmustega saan hakkama, isegi kui need on täiesti hullumeelsetel kellaaegadel ja sisaldavad uusi inimesi ja kohti jne - aga üle päeva kaheksaks tööle minna ja kohtuda seal 60 erineva patsiendiga, kes kõik tahavad eri asju?
Pole ime, et permanentselt väsinud olin sellest hoolimata, et mulle meeldisid patsiendid, töö, töökoht, teised töötajad ja eriti tore oli kolm tundi järjest vereanalüüse võtta.
Verd võttes ei pidanud vähemalt iga kord uue probleemiga tegelema, mida patsient mulle esitas, vaid aset leidis ühtlane voog tegevusi, milles ainsa takistusena esinesid pisikesed lapsed - sõrmest pigistades ei saanud ma pea kunagi sellist analüüsi, et linnast tuleks muu vastus kui "hüübinud materjal, ei saanud analüüsida". Aga ülejäänud töötajad leppisid sellega umbes kuu järel ja hakkasidki pisikesi lapsi linna analüüsidele saatma.
Kui sai soonest võtta, laps oli juba nii palju suur, olin osav.
Jap, verd ei võta ma enam ku-na-gi ...
Niuts.
Samas: aga saan nüüd kirjutamise eest rohkem raha kui 200 eurot aastas. Some lose, some win.

Poeglaps räägib K.ga läbi arvuti. Mängivad koos, räägivad ja ma oma poja juttu kuulen ju.
Ühest küljest olen natuke kade, et temal K. sõbrana alles on. Samas on hirmus tore, et on. Ja mul võiks ka olla, kui ma tahaksin, eks ole. Lihtsalt ei taha.
Ei taha sõpra, kelle peale ei saa loota, et ta aitab, kui mul jama on.
Mul on selliste sõprustega ajalugu ja no ei taha rohkem.
EI taha.
Noh, ruum on nüüd mu elus vaba järgmise kena välimusega meessoost sõbra jaoks, jah =P?

Kirjanik kirjutab

Ossanuga, olen oma eluloo-eneseabi-raamatuga jõudnud üle 30 000 sõna.

Uskumatu. Ja polegi kõik ühe ja sama korrutamine!
Veel.
Arvan, kuskil 45 000 sõna võiks kokku tulla, nii et korrutada jõuab.
Igatahes tundub, et see on mul elukoolituse asemel ette võetud "no oma jaksu ja võimaluste piires teen maailma paremaks natuke" ja siis on naljakas kogu aeg kirjutada: "Maailm saab hakkama, sa (või ma) ei pea teda ära parandama!"
Aga ma ei pea. Maailm ei lähe minuta hukka. Aga kui tahan, kui see mind rõõmsamaks teeb, võin toimida ka maailmaparandajalikul moel.
Lihtsalt tasub meeles pidada, et mu panus ei ole hirmus tähtis.
Ma ei ole hirmus tähtis. Võin vabalt võtta ning nautida - ning maailmal on sellest ainult parem.

Muidu: ega ma ei tea, kuidas see mulle ilmne ei olnud. Aga ei olnud.
Imestasin ise ja nii kaua, et ihkan tagasisidemeid oma kirjutatule, aga miks, kui juba tegin, nagu endale meeldis, ja peaksin rahul olema sellega ju ...?
Eile üks saatis mulle privaatse tagasiside. Ma vastasin.
Ja muidugi ...!

Ma viimasel ajal tahan lugeda raamatuid, mis tekitavad mingi teatud tunde

Et näiteks otsin raamatut selle järgi, et tekiks jaapani 200 aasta tagune külaelu tunne

Triinu

Sulavesi tekitas minus sama tunde, mis Sõrmuste isanda filmi II film, kus nad seal puidust kuningalossis on

Triinu

see on hea koht

Ja kui see naine ootab ratsureid enda poole ja üks lipp lendab tuulega minema

Triinu

jaa!

Ja mulle õudsalt meeldib just see osa sõrmuste isandast ja ma kunagi pole lugend midagi, mis selle tunde tekitaks

Nii et nüüd mul on olemas !

Triinu

mul on NIIII hea meel.
Ja lisarõõm veel sellest, et sa ütled Muidu on ju tagasiside pisike ja kui ajakirjandus sind täis ka pole, on tunne, et kirjutad nagu tühjusse

Just.
Kui tagasiside puudub, kirjutan nagu tühjusse. Ja kui tagasiside on selline, et ma loen ja tõden, et ta ei saanud ju sittagi aru! on päris jube tunne.

Sellepärast ma neid arvustusi otsin ja olin samas kohutavalt löödud, kui keegi mu luulekogu ei ostnud. Aastaga müüdi kolmkümmend ekseplari ja natuke peale. 33 näiteks.
Arvustused võisid ju head olla, aga kui inimesed ei loe, nad ei saagi ju must ja mu kirjutatust aru saada! Pole millestki aru saadagi!

Oh, ja "kuigi sa proovid olla hea" on selgelt alaloetud =(
Lugege teie! Jaa, ma tean, mõnigi on lugenud ja tagasisidemegi jätnud, aga tahaksin ju rohkemat.
See on minu meelest nii ilus raamat, mis mõttes teda ei märgata?!?!

Lõokesed, ööbikud ja muud kangelased

Vaata, see värk hommiku- ja õhtuinimestega. Et ühtedele sobib rohkem üks ja teistele teine ja perioodiliselt ilmub välja mõni, kes kireb, et tal läks kaks nädalat, aga nüüd on ta öökullist lõokeseks muutunud ja rõõmus nagu lõoke.
Ma ei ütle, et nii ei saa või et jama, esimesel võimalusel harjud taas ümber, kui endal lased vms.
Täitsa võib olla, et see õhtu-hommik on mõnel inimesel muudetav.
Aga minul on selge füüsiline näitaja.
Kui ma jooksen või teen kätekõverdusi või kõhulihaseid vms hilisõhtul või lausa öösel, ma jaksan umbes poole rohkem. Ei väsi joostes ära. Teen 30 kätekõverduse asemel 50. Aga kui teen varahommikul (vanasti ikka vahel tegin, elu nõudis ja ma naiivselt arvasin, et kui teised inimesed saavad enne tööd trenni tehtud, pean mina ka saama), ma ei jaksa mitte sittagi. Eriti jube on joosta, kuid muud asjad on ka VÄGA rasked. Et "enne tööpäeva ujusin tund aega basseinis, poolteist kilomeetrit, tuju hea ja jõudmine kõrgel kogu ülejäänud päeva"?

Kui mina varahommikul basseini läheksin, ma jaksaks vast pool km ujuda ja oleksin siis täiesti läbi ka pärast.
Olen nii mittelõoke, kui saab olla. Puhtfüüsiliselt. Ma ei JAKSA mitte midagi teha hommikuti ja siis, kui ametlikud trenniajad läbi, nii 23-3 öösel, on mu füüsiliselt parim aeg. Suutlikkus laes. Kõike jaksab, kõike suudab (peale võimatute asjade nagu lõuatõmbed või hundiratas, eks ole).

Jälle: nii kaua arvasin, et mu jõudlus öösiti ei loe. Inimesed (loe: õiged inimesed) ju ei arvesta oma trennijõudlust öiste saavutuste pealt? Loeb ikka hommikul tehtav, eks ju?
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Kuidas ma endale kõike keelasin, mitte midagi "nii on, nii et nii on õige"-ks ei pidanud ja muudkui aga üritasin keegi teine olla.
Nagu .... bahhhh!
See oli nii absoluutne, nii igas eluvaldkonnas "ma olen valesti", nii hirmus.
Mitte lihtsalt kurb, otse traagiline.
Ning äärmuseni naljakas.
Inimeseks olemine käib hoopis teistmoodi, kui arvasin!

Võibolla meeldib "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" mulle eelkõige just sellepärast, et ta annab (annab lugejale, kes kaasa mõtleb) õiguse olla just see, kes ta on, just selline, nagu ta on, ja "puudusi" ei ole olemas. On selle inimese jooned ning inimene on tervik. Tema küljest ei saa asju ära võtta, ilma et tervik muutuks.
Suuri asju siis.
Ma jäin Poeglapsega vaieldes alla sel teemal, sest jätsin täpsustamata, et äravõtmisvõimatus kehtib suurte, oluliste asjade puhul.
Ütlesin talle (jälle, paar korda on enne ka öeldud ja siis ta kuulas, ent mitte igavesti), et "pede" ei ole solvang. Öelda halvasti inimese seksuaalsuse kohta on nõme, sest see on kaasa sündinud ja mitte valikukoht. Võib küll teeselda, et mulle ei meeldi oma sugu, vaid see teine, aga nii saab ainult õnnetuks.
Poeglaps oli: "Ja miks ei tohi halvasti öelda, kui on kaasa sündinud? Saab küll kaasasündinut muuta! Näiteks kui sünnitakse mingi südamehaigusega, aga siis teevad arstid operatsiooni ja edaspidi on korras!"
Ning ma ei osanud hoobilt öelda, et seksuaalsus pole haigus, mille saab inimese küljest maha lahutada ja sama inimene, ainult ilma haiguseta, jääb alles. Et seksuaalsus on nagu autism - seda ei saa inimesest välja võtta ja tulemuseks saada sama inimest ühe väikese muutusega.
Tulemiks oleks keegi väga teine.
Hiljem ütlesin.
Ta oli nõus.
Aga ma pole kindel, et ta jälle arvutis mängides ei hakka: "See kuradi pede häkib!"
Õnneks Overwatchis on täiesti gay kangelane ja täiesti lesbi kangelane olemas ja ta vähemalt ütleb "kuradi pede" enamasti just Soldier 76 mängija kohta.
Kesiganes teda parasjagu ka mängib.
Või vähemalt ta (Poeglaps) väidab, et ütleb. Ma ka ei tea. Ega ma ei vahi ju tema ekraanile pidevalt.
Väidetavalt on see nagu naistegelase kohta öelda: "Ta on täielik vitt!"
Mida ma ei ole ära keelanud, sest vihastada ikka tohib. Viha on arusaadav. Ja kui ma hakkan inisema "litsi" ja "pede" peale, siis midagi võiks ju ikka jääda ka.

Loen seda "Vanaema..."-raamatut teist korda järjest ja nii tore. PÄRIS kõik ei klapi, aga peaaegu. (Esperanto keel on hea salakeel, aga kuidas Elsa ei teadnud, mida kuningriikide nimed esperantos tähendavad siis, haa?!)
Ikkagi: hea töö, autor, hea töö!