Uskumatu. Ja polegi kõik ühe ja sama korrutamine!
Veel.
Arvan, kuskil 45 000 sõna võiks kokku tulla, nii et korrutada jõuab.
Igatahes tundub, et see on mul elukoolituse asemel ette võetud "no oma jaksu ja võimaluste piires teen maailma paremaks natuke" ja siis on naljakas kogu aeg kirjutada: "Maailm saab hakkama, sa (või ma) ei pea teda ära parandama!"
Aga ma ei pea. Maailm ei lähe minuta hukka. Aga kui tahan, kui see mind rõõmsamaks teeb, võin toimida ka maailmaparandajalikul moel.
Lihtsalt tasub meeles pidada, et mu panus ei ole hirmus tähtis.
Ma ei ole hirmus tähtis. Võin vabalt võtta ning nautida - ning maailmal on sellest ainult parem.
Muidu: ega ma ei tea, kuidas see mulle ilmne ei olnud. Aga ei olnud.
Imestasin ise ja nii kaua, et ihkan tagasisidemeid oma kirjutatule, aga miks, kui juba tegin, nagu endale meeldis, ja peaksin rahul olema sellega ju ...?
Eile üks saatis mulle privaatse tagasiside. Ma vastasin.
Ja muidugi ...!
Ma viimasel ajal tahan lugeda raamatuid, mis tekitavad mingi teatud tunde
Et näiteks otsin raamatut selle järgi, et tekiks jaapani 200 aasta tagune külaelu tunne
Triinu
Sulavesi tekitas minus sama tunde, mis Sõrmuste isanda filmi II film, kus nad seal puidust kuningalossis on
Triinu
see on hea koht 
Ja kui see naine ootab ratsureid enda poole ja üks lipp lendab tuulega minema
Triinu
jaa!
Ja mulle õudsalt meeldib just see osa sõrmuste isandast ja ma kunagi pole lugend midagi, mis selle tunde tekitaks
Nii et nüüd mul on olemas !
Triinu
mul on NIIII hea meel.
Ja lisarõõm veel sellest, et sa ütled Muidu on ju tagasiside pisike ja kui ajakirjandus sind täis ka pole, on tunne, et kirjutad nagu tühjusse
Ja lisarõõm veel sellest, et sa ütled
Muidu on ju tagasiside pisike ja kui ajakirjandus sind täis ka pole, on tunne, et kirjutad nagu tühjusse Just.
Kui tagasiside puudub, kirjutan nagu tühjusse. Ja kui tagasiside on selline, et ma loen ja tõden, et ta ei saanud ju sittagi aru! on päris jube tunne.
Sellepärast ma neid arvustusi otsin ja olin samas kohutavalt löödud, kui keegi mu luulekogu ei ostnud. Aastaga müüdi kolmkümmend ekseplari ja natuke peale. 33 näiteks.
Arvustused võisid ju head olla, aga kui inimesed ei loe, nad ei saagi ju must ja mu kirjutatust aru saada! Pole millestki aru saadagi!
Oh, ja "kuigi sa proovid olla hea" on selgelt alaloetud =(
Lugege teie! Jaa, ma tean, mõnigi on lugenud ja tagasisidemegi jätnud, aga tahaksin ju rohkemat.
See on minu meelest nii ilus raamat, mis mõttes teda ei märgata?!?!
Jaa, on väga, ilus raamat st. Mul paar inimest tutvusringkonnas ikka on, kes ka päriselt loevad, mida ma soovitan (mitte ei ütle, et jaa, kohe täna lähen raamatukokku ja võtan selle raamatu. Ja mina iga kord usun, ehkki alati selgub, et ei läinud, ei võtnud, ei lugenud. Aga see selleks.) ja nendele on soovitus jagatud. "Sulavesi ja vereside" oli küllap mu lemmik sellest raamatust, sest see lugu on erakordselt sisendusjõuline. Seda lugedes sa mitte ei loe sõnu, vaid tunned neid. Ja see on imeline.
VastaKustutaTundest rääkides, siis mulle tuletas "Sulavesi ja vereside" oma tonaalsuselt Hannah Kent´i "Matmisriitusi" meelde. Mulle meeldib see, kuidas sa oma raamatutes näed maailma justkui teise nurga alt, mis tegelikult on loomulik, aga mida tavaliselt üldse ei näidata. Võib-olla see ongi see asi, milles mõni meeslugeja sind süüdistanud on a la "naisteraamatud". Meenub ka M. Atwood, tema on küll maailmakuulus, aga siiski üks väheseid, kes näeb maailma ja just selle alustugesid läbi naisepilgu. Kas aga tema raamatud on ka ulme alla liigituvad? Ma ei ole kindel ja vähemalt selle viimase raamatu puhul ma nii ei liigitaks.
VastaKustutaMa juba siis, noh, kunagi hästiammu, ytlesin umbes sedasama (need jutud on seespoolt Rohan, nii, nagu mina seda mõistan või noh, kõikseekrempel kodandusega) ja mul on selge rõõm, et keegi teine on leidnud sama asja öelda.
VastaKustuta