Vaata, see värk hommiku- ja õhtuinimestega. Et ühtedele sobib rohkem üks ja teistele teine ja perioodiliselt ilmub välja mõni, kes kireb, et tal läks kaks nädalat, aga nüüd on ta öökullist lõokeseks muutunud ja rõõmus nagu lõoke.
Ma ei ütle, et nii ei saa või et jama, esimesel võimalusel harjud taas ümber, kui endal lased vms.
Täitsa võib olla, et see õhtu-hommik on mõnel inimesel muudetav.
Aga minul on selge füüsiline näitaja.
Kui ma jooksen või teen kätekõverdusi või kõhulihaseid vms hilisõhtul või lausa öösel, ma jaksan umbes poole rohkem. Ei väsi joostes ära. Teen 30 kätekõverduse asemel 50. Aga kui teen varahommikul (vanasti ikka vahel tegin, elu nõudis ja ma naiivselt arvasin, et kui teised inimesed saavad enne tööd trenni tehtud, pean mina ka saama), ma ei jaksa mitte sittagi. Eriti jube on joosta, kuid muud asjad on ka VÄGA rasked. Et "enne tööpäeva ujusin tund aega basseinis, poolteist kilomeetrit, tuju hea ja jõudmine kõrgel kogu ülejäänud päeva"?
Kui mina varahommikul basseini läheksin, ma jaksaks vast pool km ujuda ja oleksin siis täiesti läbi ka pärast.
Olen nii mittelõoke, kui saab olla. Puhtfüüsiliselt. Ma ei JAKSA mitte midagi teha hommikuti ja siis, kui ametlikud trenniajad läbi, nii 23-3 öösel, on mu füüsiliselt parim aeg. Suutlikkus laes. Kõike jaksab, kõike suudab (peale võimatute asjade nagu lõuatõmbed või hundiratas, eks ole).
Jälle: nii kaua arvasin, et mu jõudlus öösiti ei loe. Inimesed (loe: õiged inimesed) ju ei arvesta oma trennijõudlust öiste saavutuste pealt? Loeb ikka hommikul tehtav, eks ju?
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Kuidas ma endale kõike keelasin, mitte midagi "nii on, nii et nii on õige"-ks ei pidanud ja muudkui aga üritasin keegi teine olla.
Nagu .... bahhhh!
See oli nii absoluutne, nii igas eluvaldkonnas "ma olen valesti", nii hirmus.
Mitte lihtsalt kurb, otse traagiline.
Ning äärmuseni naljakas.
Inimeseks olemine käib hoopis teistmoodi, kui arvasin!
Võibolla meeldib "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" mulle eelkõige just sellepärast, et ta annab (annab lugejale, kes kaasa mõtleb) õiguse olla just see, kes ta on, just selline, nagu ta on, ja "puudusi" ei ole olemas. On selle inimese jooned ning inimene on tervik. Tema küljest ei saa asju ära võtta, ilma et tervik muutuks.
Suuri asju siis.
Ma jäin Poeglapsega vaieldes alla sel teemal, sest jätsin täpsustamata, et äravõtmisvõimatus kehtib suurte, oluliste asjade puhul.
Ütlesin talle (jälle, paar korda on enne ka öeldud ja siis ta kuulas, ent mitte igavesti), et "pede" ei ole solvang. Öelda halvasti inimese seksuaalsuse kohta on nõme, sest see on kaasa sündinud ja mitte valikukoht. Võib küll teeselda, et mulle ei meeldi oma sugu, vaid see teine, aga nii saab ainult õnnetuks.
Poeglaps oli: "Ja miks ei tohi halvasti öelda, kui on kaasa sündinud? Saab küll kaasasündinut muuta! Näiteks kui sünnitakse mingi südamehaigusega, aga siis teevad arstid operatsiooni ja edaspidi on korras!"
Ning ma ei osanud hoobilt öelda, et seksuaalsus pole haigus, mille saab inimese küljest maha lahutada ja sama inimene, ainult ilma haiguseta, jääb alles. Et seksuaalsus on nagu autism - seda ei saa inimesest välja võtta ja tulemuseks saada sama inimest ühe väikese muutusega.
Tulemiks oleks keegi väga teine.
Hiljem ütlesin.
Ta oli nõus.
Aga ma pole kindel, et ta jälle arvutis mängides ei hakka: "See kuradi pede häkib!"
Õnneks Overwatchis on täiesti gay kangelane ja täiesti lesbi kangelane olemas ja ta vähemalt ütleb "kuradi pede" enamasti just Soldier 76 mängija kohta.
Kesiganes teda parasjagu ka mängib.
Või vähemalt ta (Poeglaps) väidab, et ütleb. Ma ka ei tea. Ega ma ei vahi ju tema ekraanile pidevalt.
Väidetavalt on see nagu naistegelase kohta öelda: "Ta on täielik vitt!"
Mida ma ei ole ära keelanud, sest vihastada ikka tohib. Viha on arusaadav. Ja kui ma hakkan inisema "litsi" ja "pede" peale, siis midagi võiks ju ikka jääda ka.
Loen seda "Vanaema..."-raamatut teist korda järjest ja nii tore. PÄRIS kõik ei klapi, aga peaaegu. (Esperanto keel on hea salakeel, aga kuidas Elsa ei teadnud, mida kuningriikide nimed esperantos tähendavad siis, haa?!)
Ikkagi: hea töö, autor, hea töö!
Mul on ka nii, et kui parajasti kohustusi ei ole, nihkun automaatselt hilisema eluviisi peale. Hommikuti ujumas võin käia küll, aga näiteks hommikune jooga ei tule üldse kõne alla. Nüüd on meil töö juures sõudeergomeeter, plaanin lõunapausi ajal hakata aeroobset trenni tegema.
VastaKustutaOot, mulle tundub, et sa kütad ennast praegu ise üles =) Jaa, lõokesed ja ööbikud, ja mõned teevad hommikul trenni ja teised hilisõhtul, sina kuulud nende teiste hulka, ja siis hakkad ohkima, et valesti ja traagiline ja mida kõike. No EI OLE ju! Neid inimesi on peale sinu veel mustmiljon, kes õhtul/öösel väekamad on. Nii et anna endale armu, sa ei ole “valesti” =), vähemasti mitte selles konkreetses asjas.
VastaKustutaOK nüüd olen sind turjast sakutanud =), süda rahul, märgin seda ka veel, et ma olin oma esimeses elupooles täielik öökull, aga praegu olen täielik lõoke. Muutus missugune.
Ma olen paar korda olnud sunnitud hommikul trenni tegema ja hoolimata sellest, et olen ja olin heas vormis, oli see ikka päris vastik. Ei näe mõtet end vägistada, ehkki aja jooksul ilmselt pisut harjuks. Inimeste jaoks, kes jätkuvalt ei taha uskuda, et õhtuinimese jaoks ongi kõik hommikused tegevused rasked ja kelle arust peaks lihtsalt rohkem pingutama, lasin une geenitesti teha (hea küll, tegelt mul oli kinkekaart), mis küll miskit uut ei sisaldanud, mida ma ise juba ei teaks, aga vähemalt saan mustvalgel ette näidata, et parim aeg trenniks on mul 6-7 tundi pärast ärkamist. Pole siis ime, et 15 minutit pärast ärkamist jooksma minna on selge piin ja sunnitöõ. Aga lähed õhtul - ja jooks on kerge, tore ja imeline.
VastaKustutaTäpsustan. "... muutunud öökullist lõokeseks" - siinkohal ma ei pidanud otseselt füüsilist trenni silmas, vaid seda, et lähen vara magama ja ärkan vara, ja need asjad, mida ma hommikupoole tehtud ei saa, jäävad tõenäoliselt sel päeval tegemata. Ja mingi öötöö workshopis ei tule (enam) kõne allagi, olgu tellimuse deadline või järgmisel hommikul.
VastaKustutaMa rääkisingi vanast ajast, mil üritasin kõike "õigesti" teha. Nüüd on rahulik =)
VastaKustutaHmm, ma pean ilmselgelt lugemisel hoolikam olema. Mu meelest on see juba vähemalt teine kord, kus sa räägid minevikust, aga mina arvan, et olevikust, ja kukun kommenteerima. My bad. Vabandan!
VastaKustuta=)
Ma saan hommikul või ajal, mida ma parajasti hommikuna kasutan (st pärast ärkamist) tehtud ainult selliseid asju, mis ei ole eriti pingutavad. Esiteks selliseid asju, nagu nt koristan köögilauda, et oleks mõnus süüa, ja pesen kohvitassi ära, et oleks, kuhu kohvi teha jne. Vahel nt panen eile õuest tahenema toodud pesu kokkku vms. Need toimetused on isegi nagu kasuks, nende käigus hakkab vaikselt söögiisu tekkima, sest ega siis ometi kohe pärast ärkamist toit kurgust alla ei lähe.
VastaKustutaSamamoodi saan siis suht hästi tehtud selliseid töid, mille jaoks on lausa hea, kui ma olen uimane. Nt tõlketööd, mille peale ma ärksamal päevaajal läheks kärsituks, et nagu ei olegi õieti midagi keerulist, aga läheb aeglaselt, sest näiteks laused ise on kole pikad.
. Pärast ärkamist on mul jumala savi, et aeglaselt edeneb, ma olengi siis aeglane, lebo ja tšill. (Samu töid aitab ärksamal kellaajal teha näiteks klaas veini, ka see aeglustab mind.
Aga kui ma teen hommikul mingit füüsiliselt pingutavat asja või pean inimestega suhtlema vms aktiivsust ilmutama, siis võib tavaliselt terve ülejäänud päeva maha kanda. Sest siis ma ülejäänud päev otsa lihtsalt toibun sellest šokist ja vegeteerin päeva kuidagi maha. Tulen toime ainult selliste asjadega, kus eriti mõtlema ja otsuseid langetama ei pea (à la kellegi teise tantsutunnis saab veel hakkama, sest siis tema ütleb, mida teha, aga vat enda oma oleks küll raske anda).
sõimamisideid: alati saab ju kasutada väljaheiteid. Ja siis on veel igasuguseid sõnu, millel justkui muud tähendust ei olegi kui sõimutähendus. Mölakas ja molkus jms.
VastaKustutaKuidas ma endale kõike keelasin, mitte midagi "nii on, nii et nii on õige"-ks ei pidanud ja muudkui aga üritasin keegi teine olla.
VastaKustutaNagu .... bahhhh!
Sa sageli ütled välja pmst sama mõtet, et kuidas ma ometi varem aru ei saanud....
Mulle tundub, et (ma ei julgeks nüüd siinkohal üldistada, et päris kõik), aga siiski enamus, oleme noorena oluliselt ebakindlamad, otsivamad ümberkaudsetest inimestest ja arvamustest oluliselt enam mõjutatud/mõjutatavad. Mis iseeneset ehk polegi midagi "valet", sest me otsime alles endid. Ja vaata noori, nad teavad sageli jube täpselt, mis on õige ja mis on vale, elu on nii "lihtne", neil ongi sageli ainult kaks värvi, valge ja must, ainult minu arvates on see enamasti just ....see keegi teine. Mida nad ise muidugi veel ei tunnista. või tegelikult ma usun, et veel aru ei saagi.
Ja siis ma arvan, et kõik, kes vähegi mõtlevad, analüüsivad, endale otsa vaatavad, jõuavad varem või hiljem selle tõdemusi, "miks ometi ma nii tegin, miks ma üritasin olla keegi teine", jne.
Ning mida varem selleni jõuad, seda rohkem on vedanud, seda kauem saad end elus veel paremini ja õnnelikumana ja iseendana tunda.
No mul oli, khm, väga, khm, ere murrang =)
VastaKustutaEpp siin ennist mainis, et on kullist lõokeseks muutunud. No mina olen end alati ööinimeseks pidanud aga viimasel ajal tundub, et liikunud sinna hommiku poole. Tegelt vist ikka sõltub palju definitsioonist, mida keegi hommikuks nimetab. Praegusel eluperioodil magan mõnuga sisse (st. üheksani) aga jooksmas käin alati hommikul esimese asjana (pool kaheksa kui tütar tahab minna ja pool kümme kui omaette lähen). Päeva mõnusaim moment peale dushi all käimist IKEA lamamistoolis lebotades ja kohvi juues üksi kodus netis surfata. Hommikutrennist saan tõepoolest terveks päevaks energialaksu. Karates käin õhtul aga siis on probleem magamajäämisega, sest see spordiala lööb adrenaliini lakke.
VastaKustutaJuutuubi videotest võib näha, et pedeks sõimamine on idanaabrite levinud komme. Eesti keeles ju terve hulk "viisakaid" halvustavaid sõnu nagu tropp, lotrus, tõbras, ... jne ... Ise küll kipun arvutiga mängides (või autoroolis) vähe räigemaid kasutama, pede või lits tunduvad liiga neutraalsed ja pehmed :P
Mu poeg õpib ropendama kaaslastelt. Mina olen selline puhtake, kelle arust suguelundid on toredad ja neid vandesõnadena kasutada ei sobi ja inimese seksuaalsus ei ole ka miski, mis teda määraks, veel vähem sobib seda halvustada, ja phmt kodust on tal "kurat", "persse!" ja "Fakk!"
VastaKustutaAga ta teiste arvutimängurite käest on õppinud ka teisi sõnu kasutama ja siis ma vahel (harva, aga vahel on vaja) sekkun, sest sel teemal ei mölise ja SEDA inimese kohta KUNAGI ei tohi öelda, mõtled ka, mida see tähendab v???
Aga ma olen endise endaga ikka hädas. NII VÄGA tahaks teda kallistada ja hellitada ja lohutada - aga no EI SAA.
Saab ainult edaspidi enda vastu parem olla. Õnneks olen üsna mitu aastat juba olnud ka.
Tegelikult on ju kõik sõnad vaid õhurõhu võnkumise lainetus. Tähenduse annavad neile inimesed, igaüks mõistab sõnu vähe isemoodi, ühe arusaamine pole parem teisest. Mõne tundmatu võõrkeelse hullu sõimu peale vaid naerataks totra näoga, sest mitte mõhkugi ei mõista ehkki ütleja toonist ja ilmest võib aimata. Seega pole oluline see mida öeldakse vaid kuidas öeldakse nagu mu kaasa väitis kui üritasin kodustes oludes süütut juurvilja porrrrgand vandesõnana kasutada :P
VastaKustuta