Sest ma ju TAHAN

Telepurgis käidud, hambaarsti juures käidud, vähe magatud seetõttu, ent peavalu migreenitabletiga maha võetud.
Mõtte juures, kuidas lapse saaks, olen adopteerimise juurde peaaegu kindlaks jäänud (aga sellega on veel veidi aega, näiteks elukohta oleks enne vaja) ja mu poja käed on nii suureks kasvanud, et ta eelmise talve kindad ei lähe talle enam kätte.
Õnneks leidsin kuskilt kaks voodriga meestekinnast eelmisel aastal ja oli selline koht, et tõin koju, mitte ei lootnud, et kaotaja nad aiaposti otsast hiljem ise üle leiab. Nii et tal on nüüd kindad ootamas, aga siiski.
Nii veider!
Ma panin tähele küll, et ta käed on märgatavalt suuremad kui minu omad, kui talle hommikul seljamassaaže, kõrvamudimisi ja sõrmesikutamisi teen (äratusrituaalid), ent kuidagi ei pannud seda kindakonteksti.

Minu kaunis tütar.
Ta käis muide paari nädala eest samuti hambaarsti juures.

Et mu poeg on pea sama pikk kui mina? Aga on ju lühem siiski veel! Et ta jalanumber on selline, et ostan endale jooksutossud ja ta rekvireerib need sujuvalt oma kooli-vahetusjalatsiteks? No aga ikkagi ei ole tal suuremad jalad kui mul! Et ta käed on juba suuremad kui mul? Noh, on, ent ta on ju siiski laps veel, nii et see ei loe.
Ja nüüd peab meestekindaid kandma. Sest väikesed, mis mulle parajad, enam ei sobi.
Oo. Lahe.

Et asjad tasakaalus oleks (te loete kogu aeg lugusid mu pojast, sest temaga ma elan koos, tütrest on kuidagi vähem), saate mu näiust hoopis pildi.
Neil oli Halloween ja ta käib ju teatriklassis.
Poosepildi panen samuti.

Seostumatu fakt: avastasin katse-eksituse ja -võrdlusmeetodil, et magus muretainas ehk liivatainas on hoopis maitsvam, kui sinna segada ka sidrunimahla. Ma koguseid ei mõõtnud, aga alla supilusikatäie vist ei tasu panna.
Nii palju parem tainas tuleb!
Oeh, seda on tore muidugi teada, aga nüüd tuleb see sidrunimahlata-taignaga tehtud õunakook ära süüa ...
Ja üldse ei ole enam söömise tunnet. Teen, mis tahan. Ja ma ei taha ju süüa enam!
Kuigi olen teinud lillkapsasuppi päris kondipuljongiga, kus 1,3 kg konte kees neli tundi, pannil on hiinapärased köögiviljad kanasüdametega, ahjus on ahjuliha, ahjuvormis see õunakook ja mu poeg on oma toas poole kilo sõõrikutega, sest käisin hambaarsti juures Sõõrikukohviku kõrval ja mulle tundus, et midagi peaksin hambaarsti juures käimise eest ju preemiaks saama - näiteks võimaluse sõõrikuid osta.

Jaa-jaa, ilmselt sain terved hambad ka, aga kuni ei valutanud, seni pole muud vahet tunda, kui et süstikohas on vist verevalum. See on suus, nii et näha pole, aga sinikavalu.
Kuid ilmselt ma homme rohkem süüa ei tee.

Natuke on selline tunne, et ei taha üldse midagi teha. Milleks. Kes sest õnnelikumaks saab. Ma ka ei jaksa.
Aga ilmselt on homme jälle parem. Vähem väsimust kahel päeval vähe magamisest.
Kuigi pool viis hommikul (terevisioon) oli päris kombes ärgata tegelikult, sest 9 õhtul sai magama mindud ja kohe jäädud ka. Sest kere veidi haige ja uni seega tema meelest vajalik.
Aga pärast järele magamise katkestas ära koer, sest tahtis õue, ja järgmise poeg, sest tal oli hirmus magusaisu, ja täna pidi hambaarsti juurde minema poole üheks, nii et poeg ärkvele ja natuke istumist ja hommikulillakapsasuppi, magama, pooleteise tunni pärast jälle üles - ja kõik mu rütmid on sassis.

Olen leppinud küll, et olengi alailma-mitte-päris-kogu-aeg-aga-peaaegu väsinud. Ent ikkagi on veider mõelda, et maailm on täis inimesi, kelle jaoks väsimus ei ole tavaseisund ja kes ONGI ALAILMA VÄRSKED.
Kui ma kuidagi saaksin endalt maha selle kombe liiga palju teha, võibolla oleks elu mõnusam?
Aga ma tahan ju korterit osta ja veel lapsi (adopteerides ei pea oma viljakate aastate lõppu kurvalt arvestama, see on hea) ja sünnipäevaesineda ja larpidele head teha ja kirjutada ja koeraga lahedusi teha ja end oma kehas hästi tunda ja veel ja veel ja veel asju.
Kuidagi tahan neid kokkuvõttes ikkagi rohkem, kui mitte väsinud olla.
Ja läheb jälle.